ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
5. mai 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi SPARITUAL taotlus – Beneluxi varasemad sõnamärgid ja varasem kujutismärk SPA ja LES THERMES DE SPA – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 5
Kohtuasjas T‑131/12,
Spa Monopole, compagnie fermière de Spa SA/NV, asukoht Spa (Belgia), esindajad: advokaadid L. De Brouwer, E. Cornu ja É. De Gryse,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: J. Crespo Carrillo ja A. Folliard-Monguiral,
kostja,
teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
Orly International, Inc., asukoht Van Nuys, California (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid P. Kremer ja J. Rotsch,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 9. jaanuari 2012. aasta otsuse (asi R 2396/2010‑1) peale, mis käsitleb Spa Monopole, compagnie fermière de Spa SA/NV ja Orly International, Inc. vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades 23. märtsil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 24. juulil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 14. augustil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 6. detsembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 8. märtsil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vasturepliiki,
arvestades 12. märtsil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja vasturepliiki,
arvestades 8. juulil 2014 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Orly International, Inc. esitas 11. veebruaril 2004 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk SPARITUAL.
3 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 3 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „küünehoolduspreparaadid ja kehahoolduspreparaadid”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 29. novembri 2004. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 048/2004.
5 Hageja Spa Monopole, compagnie fermière de Spa SA/NV esitas 25. veebruaril 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade jaoks.
6 Vastulause tugines järgmistele varasematele kaubamärkidele:
– 11. märtsil 1981 nr 372 307 all registreeritud Beneluxi sõnamärk SPA, mida on pikendatud kuni 11. märtsini 2021 ja mis hõlmab klassi 3 kuuluvaid kaupu, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „pleegitusained ja muud pesuained; puhastus-, poleer-, küürimisained, abrasiivtöötlusvahendid; seebid; parfümeeriatooted, eeterlikud õlid, kosmeetikavahendid, juukseveed; hambapastad” (edaspidi „sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 3 kuuluvaid kaupu”);
– 21. veebruaril 1983 nr 389 230 all registreeritud Beneluxi sõnamärk SPA, mida on pikendatud kuni 21. veebruarini 2023 ja mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „mineraal- ja gaseeritud vesi ning muud alkoholivabad joogid; siirupid ja muud joogivalmistusained” (edaspidi „sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu”);
– 8. augustil 2000 nr 2 106 346 all registreeritud Saksa sõnamärk SPA klassi 3 kuuluvate kaupade jaoks, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „parfümeeriatooted ning kehahooldus- ja ilupreparaadid” (edaspidi „Saksa sõnamärk SPA”);
– 20. veebruaril 1997 nr 606700 all registreeritud Beneluxi kujutismärk, mis on ära toodud allpool ja mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi ning muud alkoholivabad joogid; puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja muud joogivalmistusained” (edaspidi „kujutismärk SPA Pierrot’ga”):
– 9. veebruaril 2001 nr 693 395 all registreeritud Beneluxi sõnamärk LES THERMES DE SPA klassi 42 kuuluvate teenuste jaoks, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „spaateenused, sealhulgas tervishoiuteenuste osutamine, vannid, dušid ja massaažid” (edaspidi „sõnamärk LES THERMES DE SPA, mis hõlmab klassi 42 kuuluvaid teenuseid”).
7 Vastulause põhjendamiseks viidati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b ja lõikes 5 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b ja lõige 5) nimetatud põhjustele.
8 Vastulausete osakond lükkas 10. jaanuari 2008. aasta otsusega vastulause tagasi ning välistas segiajamise tõenäosuse taotletava kaubamärgi ja Saksa sõnamärgi SPA vahel, mille jaoks ei olnud tegeliku kasutamise tingimuse täitmine nõutav.
9 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda tühistas 21. jaanuaril 2009 vastulausete osakonna 10. jaanuari 2008. aasta otsuse. Ta märkis, et Saksa sõnamärk SPA tunnistati pärast viimati nimetatud otsuse tegemist kehtetuks põhjusel, et sellel puudub eristusvõime. Seetõttu ei saa enam sellele kaubamärgile tuginedes õiguspäraselt vastulauset esitada. Sellest tulenevalt saatis apellatsioonikoda vastulause vastulausete osakonnale uuesti läbivaatamiseks osas, milles see tugines muudele varasematele kaubamärkidele kui Saksa sõnamärk SPA.
10 Vastulausete osakond rahuldas vastulause 8. oktoobri 2010. aasta otsusega. Ta leidis määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 alusel, et taotletav kaubamärk kasutab ära sõnamärki SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu.
11 Menetlusse astuja esitas 2. detsembril 2010 ühtlustamisametile vastulausete osakonna 8. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kaebuse.
12 Hageja piiras 15. detsembril 2010 oma vastulause kolme kaubamärgiga, milleks on sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 3 kuuluvaid kaupu, sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, ja sõnamärk LES THERMES DE SPA, mis hõlmab klassi 42 kuuluvaid teenuseid.
13 Ühtlustamisameti esimese apellatsioonikoja 9. jaanuari 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) vastulausete osakonna 8. oktoobri 2010. aasta otsus tühistati.
14 Sissejuhatuseks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 23, et vastulauset tuleb analüüsida ainult lähtuvalt eespool punktis 12 nimetatud kolmest varasemast sõnamärgist. Põhiliselt leidis ta esiteks seoses vastulausega sõnamärgi SPA alusel, mis hõlmab klassi 3 kuuluvaid kaupu, vaidlustatud otsuse punktides 36 ja 37, et hageja esitatud dokumendid ei võimalda tuvastada määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses selle kaubamärgi tegelikku kasutamist klassi 3 kuuluvate kaupade jaoks. Teiseks leidis ta seoses vastulausega sõnamärgi SPA alusel, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, et määruse artikli 8 lõikes 5 nimetatud teatud tingimused vastulause rahuldamiseks selle kaubamärgi alusel ei ole täidetud. Otsuse punktides 43–47 märkis apellatsioonikoda, et hageja ei ole tõendanud selle kaubamärgi mainet ega seda, et taotletava kaubamärgi kasutamine on kahjustanud varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet, ega esitanud tõendeid ka oma argumendi kohta, et taotletav kaubamärk on varasema kaubamärgi mainet ära kasutanud. Kolmandaks leidis apellatsioonikoda seoses vastulausega sõnamärgi LES THERMES DE SPA alusel, mis hõlmab klassi 42 kuuluvaid teenuseid, otsuse punktis 55, et selle kaubamärgi mainet puudutav tingimus, mida on mainitud määruse artikli 8 lõikes 5, ei ole käesoleval juhul täidetud ja et esineb kahtlusi kaubamärgi tegeliku kasutamise suhtes määruse artikli 42 lõike 2 tähenduses. Ta oli seisukohal, et kõnealune kaubamärk esineb dokumentidel üldviitena Spas (Belgia) asuvale kohale, kus on võimalik vanne võtta, mitte ettevõtja teenuseid tähistava kaubamärgina.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt.
16 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
17 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta vaidlustatud otsus muutmata;
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
18 Nagu kohtuistungil kinnitust leidis, põhjendab hageja hagi üheainsa väitega, mille kohaselt rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5 ja millega ta soovib vaidlustada selle, et lükati tagasi tema vastulause, mis põhineb sõnamärgil SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu. Väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas vaidleb hageja vastu apellatsioonikoja hinnangule, mille kohaselt kõnealuse kaubamärgi maine ei ole käesoleval juhul tõendatud. Teises väiteosas vaidleb hageja vastu apellatsioonikoja hinnangule, mille kohaselt tema argumendid selle kohta, et taotletav kaubamärk kasutab ära kõnealust varasemat sõnamärki, ei ole käesoleval juhul tõendatud.
19 Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5 ei registreerita lõike 2 tähenduses varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.
20 Beneluxi kaubamärgiametis registreeritud kaubamärkide korral tuleb Beneluxi territoorium samastada liikmesriigi territooriumiga (kohtuotsus, 14.9.1999, General Motors, C‑375/97, EKL, EU:C:1999:408, punkt 29).
21 Samadel põhjendustel kui need, mis puudutavad liikmesriigis maine esinemise tingimust, ei saa seega nõuda, et Beneluxi kaubamärgi maine hõlmaks kogu Beneluxi territooriumi. Piisab, kui maine on olemas territooriumi olulises osas, mis võib olenevalt olukorrast vastata Beneluxi riikidest ühe osale (eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus General Motors, EU:C:1999:408, punkt 29).
22 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 ette nähtud varasema kaubamärgi laiem kaitse eeldab mitme tingimuse täitmist. Esiteks peab varasem väidetavalt mainekas kaubamärk olema registreeritud. Teiseks peavad viimati mainitud kaubamärk ning see, mille registreerimist taotletakse, olema identsed või sarnased. Kolmandaks peab varasem ühenduse kaubamärk olema omandanud maine liidus või varasem siseriiklik kaubamärk olema omandanud maine asjaomases liikmesriigis. Neljandaks peab taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tingima ohu, et varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet kasutatakse ära või et varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet kahjustatakse. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, siis neist juba ühe puudumise korral ei ole kõnealune säte kohaldatav (kohtuotsused, 22.3.2007, Sigla vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Elleni Holding (VIPS), T‑215/03, EKL, EU:T:2007:93, punktid 34 ja 35, ning 11.7.2007, Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Minoronzoni (TOSCA BLU), T‑150/04, EKL, EU:T:2007:214, punktid 54 ja 55).
23 Mis puudutab täpsemalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise neljandat tingimust, siis see eristab kolme erinevat ja alternatiivset ohtu, nimelt et taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta esiteks kahjustab varasema kaubamärgi eristusvõimet, teiseks kahjustab varasema kaubamärgi mainet või kolmandaks kasutab varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet ära. Selles sättes viidatud esimest liiki oht väljendub selles, et varasem kaubamärk ei loo enam vahetut seost kaupade ja teenustega, mille jaoks see on registreeritud ja kasutusel. Selle all peetakse silmas varasema kaubamärgi lahjendamist seeläbi, et kaubamärgi identiteet ja mõju avalikkusele hajuvad. Teist liiki oht väljendub selles, et avalikkus võib taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupu või teenuseid tajuda nii, et varasema kaubamärgi atraktiivsus väheneb. Kolmandat liiki oht seisneb selles, et maineka kaubamärgi kuvand või sellega väljendatavad omadused kantakse üle taotletava kaubamärgiga tähistatavatele kaupadele, mistõttu neid on tänu varasema maineka kaubamärgiga seostumisele hõlpsam turustada. Tuleb siiski rõhutada, et ühelgi neist juhtudest ei ole nõutav vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus, vaid asjaomasel avalikkusel peab üksnes olema võimalik nende vahel seos luua, ilma et ta siiski peaks neid tingimata segi ajama (vt eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus VIPS, EU:T:2007:93, punktid 36–42 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 silmas peetud ohu paremaks piiritlemiseks tuleb märkida, et kaubamärgi esmane ülesanne on vaieldamatult „päritolu tähistamise ülesanne”. Samas edastab kaubamärk ka muid sõnumeid, mis puudutavad eelkõige sellega tähistatavate kaupade või teenuste kvaliteeti või erilisi omadusi või kujutlusi või tundmusi, mida see esile kutsub, näiteks luksuslikkus, elustiil, eksklusiivsus, seikluslikkus ja nooruslikkus. Selles mõttes on kaubamärgil endal autonoomne majanduslik väärtus, mis seisab eraldi nende kaupade ja teenuste majanduslikust väärtusest, mille jaoks see on registreeritud. Kõnealused maineka kaubamärgi edastatavad või sellega seostatavad sõnumid annavad kaubamärgile suure väärtuse, mida on tarvis kaitsta seda enam, et enamikul juhtudel on kaubamärgi maine selle omaniku märkimisväärsete jõupingutuste ja investeeringute tulemus. Nii tagabki määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 maineka kaubamärgi kaitse mis tahes taotluse vastu registreerida identne või sarnane kaubamärk, mis võib kahjustada maineka kaubamärgi kuvandit, isegi kui taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused ei ole analoogsed nendega, mille jaoks varasem mainekas kaubamärk on registreeritud (eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus VIPS, EU:T:2007:93, punkt 35).
25 Eespool viidatud kohtupraktikas kindlaks määratud põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida, kas apellatsioonikoda toimis õigesti, kui ta sisuliselt leidis, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise kolmas ja neljas tingimus, mida on meenutatud eespool punktis 22, ei ole käesoleval juhul täidetud.
26 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses esiteks, et hageja ei ole tõendanud, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas. Sellega seoses märgib ta, et hageja esitatud dokumendid võimaldasid tuvastada maine üksnes kujutismärgil SPA Pierrot’ga. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 41, asus ta seetõttu seisukohale, et lähtuvalt 13. septembri 2007. aasta kohtuotsusest Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑234/06 P, EKL, EU:C:2007:514, punkt 86) ei saa kujutismärgi SPA Pierrot’ga mainet „laiendada” sõnamärgile SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu. Vaidlustatud otsuse punktis 42 tõdes apellatsioonikoda nimelt vastupidi vastulausete osakonna järeldustele, et hageja esitatud dokumendid tõendavad üksnes sõna „spa” kasutamist koos Pierrot’d kujutava kujutisosaga ning et see osa avaldab olulist mõju kõnealuse kujutismärgi eristusvõimele ja seega ka selle mainele. Apellatsioonikoja väitel kinnitavad seda hinnangut hageja emaettevõtte esindaja avaldused, millele on viidatud apellatsioonikoja 9. oktoobri 2008. aasta otsuses Gerwin Arnetzel/Spa Monopole, Compagnie fermière de SPA (DENTAL SPA) (liidetud asjad R 1368/2007‑1 ja R 1412/2007‑1) (edaspidi „DENTAL SPA otsus”). Teiseks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 45 ja 46, et hageja ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et taotletava kaubamärgi registreerimine kahjustab eristusvõimet või mainet sõnamärgil SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, ning märkis otsuse punktis 47, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti selle kohta, et taotletav kaubamärk kasutab kõnealust varasemat sõnamärki ära.
27 Kuna aga määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaselt on vaja, et kõik eespool punktis 22 nimetatud neli tingimust oleksid täidetud, selleks et taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldutaks, tuleks vaidlustatud otsus tühistada üksnes juhul, kui vaidlustatud otsuses sisalduvad apellatsioonikoja hinnangud nii kolmanda kui ka neljanda tingimuse kohta oleksid väärad. Tuleb nimelt täpsustada, et esiteks on selge, et eespool punktis 22 loetletud esimene tingimus ehk see, mis on seotud kõnealuse sõnamärgi registreerimisega, on täidetud, ning teiseks ei võtnud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses – vähemalt mitte sõnaselgelt – seisukohta teise tingimuse suhtes, mis puudutab seda, kas taotletav kaubamärk ja sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on identsed või sarnased.
Ainsa väite esimene osa, milles eitatakse tõendite puudumist selle kohta, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas
28 Hageja leiab, et apellatsioonikoda asus ekslikult seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas. Esiteks väidab ta, et vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised, kuna apellatsioonikoda tuvastas, et tõendid maine kohta puudutavad ainult kujutismärki SPA Pierrot’ga, samas kui vastulause piirdus eespool punktis 12 nimetatud kolme varasema kaubamärgiga, mille hulgas kõnealust kujutismärki ei olnud. Teiseks väidab hageja, et sisuliselt rikkus apellatsioonikoda õigusnormi ja tegi hindamisvea. Õigusnormi rikkumine tuleneb varasema kaubamärgi kasutamise tõendamist käsitleva kohtupraktika ja eelkõige eespool punktis 26 viidatud kohtuotsuse Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU:C:2007:514) ebaõigest kohaldamisest. Hindamisviga on seotud asjaoluga, et apellatsioonikoda ei nõustunud, et kui kõnealust varasemat sõnamärki kasutatakse koos Pierrot’d kujutava kujutisosaga, jääb sellele „autonoomne eristusvõime” ja et sõnamärk „on domineeriv”. Lisaks ei muuda kujutisosa „mingil viisil [kõnealuse varasema sõnamärgi] eristusvõimet”, kuna see kaubamärk on mineraalvee tarbijate jaoks Beneluxi riikides alati väga äratuntav. Hageja leiab seega, et apellatsioonikoda oleks pidanud tuvastama, et haldusmenetluses esitatud dokumendid olid piisavad, et tõendada, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas, mida on pealegi juba tunnistatud Üldkohtu praktikas ning ühtlustamisameti ja Beneluxi riikide kohtute otsustes. Hageja väidab ka, et apellatsioonikoda tõlgendas tema emaettevõtte esindaja avaldusi, millele on viidatud DENTAL SPA otsuses, vääralt, kuna apellatsioonikoda ei tuvastanud, et kõnealuseid avaldusi sisaldavast dokumendist ilmneb, et sõnalisele osale „spa” jääb selle spetsiifiline eristusvõime seoses asjaomaste kaupadega.
29 Sissejuhatuseks tuleb esiteks põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väide, et vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised, kuna apellatsioonikoda tuvastas, et tõendid maine kohta puudutavad kujutismärki SPA Pierrot’ga, samas kui vastulause piirdus eespool punktis 12 nimetatud kolme varasema kaubamärgiga, mille hulgas seda kujutismärki ei olnud. Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 41 ja 42, et kuigi apellatsioonikoda leidis, et hageja tõendas, et kujutismärk SPA Pierrot’ga on mainekas, tegi apellatsioonikoda seda üksnes selleks, et teha kindlaks, kas selle kujutismärgi maine võimaldab tuvastada, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas. Nimelt, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 23 märkis, lähtus ta vastulause analüüsimisel ainult eespool punktis 12 nimetatud kolmest kaubamärgist.
30 Teiseks, kuna apellatsioonikoda asus seisukohale, millele pooled ei ole vastu vaielnud, et esitatud dokumendid tõendasid kujutismärgi SPA Pierrot’ga mainet, tuleb analüüsida, kas käesoleval juhul leidis ta vaidlustatud otsuse punktis 43 õigesti, et selle kujutismärgi maine ei võimalda järeldada, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas.
31 Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et nagu hageja õigesti väidab, ei ole käesolevas kohtuasjas tegemist varasema sõnamärgi kasutamise tõendamisega määruse nr 207/2009 artikli 42 tähenduses. Nimelt esiteks sellist taotlust ühtlustamisametile ei esitatud ja teiseks nähtub kohtupraktikast, et varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist eeldatakse seni, kuni ei ole esitatud nõuet tõendada sellist kasutamist, kusjuures nõue peab olema ühtlustamisametile esitatud sõnaselgelt ja õigel ajal (kohtuotsus, 17.3.2004, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – González Cabello ja Iberia Líneas Aéreas de España (MUNDICOR), T‑183/02 ja T‑184/02, EKL, EU:T:2004:79, punktid 38 ja 39).
32 Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on möönnud, et kaubamärk võib eristusvõime omandada ka tulenevalt selle kasutamisest teise registreeritud kaubamärgi koostisosana (vt selle kohta kohtuotsus, 17.7.2008, L & D vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑488/06 P, EKL, EU:C:2008:420, punkt 49). Niisugustel juhtudel on kohus leidnud, et registreeritud kaubamärgi eristusvõime ülekandumiseks teisele registreeritud kaubamärgile, mis on esimese koostisosa, peab olema täidetud tingimus, et asjaomane avalikkus jätkuvalt tajub asjassepuutuvaid kaupu konkreetselt ettevõtjalt pärinevana (kohtuotsus, 7.7.2005, Nestlé, C‑353/03, EKL, EU:C:2005:432, punktid 30 ja 32).
33 Seega tuleb eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikat arvestades tõdeda, et registreeritud kaubamärgi omanik võib kaubamärgi spetsiifilise eristusvõime ja maine tõendamiseks tugineda tõenditele selle kasutamise kohta teistsugusel kujul, teise registreeritud ja maineka kaubamärgi koostisosana, tingimusel et asjaomane avalikkus jätkuvalt tajub asjassepuutuvaid kaupu samalt ettevõtjalt pärinevana.
34 Eespool punktides 32 ja 33 nimetatud kaalutlustest ilmneb, et nagu hageja õigesti väidab ning vastupidi sellele, mida väidavad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, rikkus apellatsioonikoda õigusnormi, kui ta eespool punktis 26 viidatud kohtuotsuse Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU:C:2007:514) alusel leidis, et kujutismärgi SPA Pierrot’ga mainet ei saa „laiendada” sõnamärgile SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu. Kohtupraktikast (kohtuotsus, 25.10.2012, Rintisch, C‑553/11, EKL, EU:C:2012:671, punkt 29) ilmneb nimelt, et just kaubamärkide „perekonna” või „seeria” väidetava olemasolu konkreetses kontekstis tuleb mõista Euroopa Kohtu seisukohta, mida ta väljendas eespool punktis 26 viidatud kohtuotsuse Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU:C:2007:514) punktis 86 ja mille kohaselt nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 10 lõike 2 punkt a (ja analoogia alusel määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 2 punkt a) ei võimalda kaubamärgi kasutamise tõendamise teel kaitset, mis on registreeritud kaubamärgil, laiendada teisele registreeritud kaubamärgile, mille kasutamine ei ole tõendatud, põhjendusel, et viimane on üksnes esimese veidi muudetud variant. Kõnealusest kohtuotsusest nähtub, et kaubamärgi kasutamisele ei saa tugineda mõne teise kaubamärgi kasutamise tõendamiseks, kui eesmärk on tõendada piisava arvu samasse „perekonda” kuuluvate kaubamärkide kasutamist. Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et nagu hageja õigesti märkis, ei soovinud ta tõendada samasse perekonda SPA kuuluvate kaubamärkide kasutamist, vaid soovis sisuliselt tõendada, et sõnamärgil SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on maine, kuna selle kasutamine kujutismärgis SPA Pierrot’ga ei ole muutnud selle eristusvõimet ning kuna kõnealune varasem sõnamärk on vastupidi jätkuvalt väga ilmne ja kõnealuses kujutismärgis selgelt äratuntav.
35 Eespool esitatud tähelepanekuid arvestades tuleb vastupidi sellele, mida leidis apellatsioonikoda ning mida väidavad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, tõdeda, et tingimusel, et hageja järgib eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikas seatud tingimust, võis ta käesolevas asjas tõendada, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas, kasutades tõendeid kujutismärgi SPA Pierrot’ga kohta, mille koostisosa varasem sõnamärk on. Seetõttu tuleb veel analüüsida, kas käesoleval juhul on kohtupraktikas seatud tingimus täidetud ehk kas sõnamärgi ja kaubanduses kasutatava kujutismärgi erinevused ei välista, et asjaomane avalikkus jätkuvalt tajub asjassepuutuvaid kaupu konkreetselt ettevõtjalt pärinevana.
36 Seega tuleb kontrollida, kas – nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 42 väitis – kujutismärgis SPA Pierrot’ga esinev Pierrot’d kujutav kujutisosa avaldab olulist mõju selle kaubamärgi eristusvõimele ja seega ka selle mainele, kuna hageja esitatud dokumentides on see pidevalt seostatud sõnaga „spa”. Lisaks peab Üldkohus ka analüüsima, kas – nagu apellatsioonikoda leidis – sellist hinnangut kinnitavad hageja emaettevõtte esindaja avaldused, mis sisalduvad DENTAL SPA otsuses ja mille kohaselt on Pierrot „kaubamärgi saadik”, selle lahutamatu osa, „üks väheseid inimliku tahuga embleeme” ning seda tuleb „esile tõsta”.
37 Sissejuhatuseks tuleb täpsustada, et kohtuistungil võeti teadmiseks, et hageja võttis tagasi oma väite, et kui apellatsioonikoda tugines hageja emaettevõtte esindaja avaldustele, millele on viidatud eespool punktis 26 mainitud DENTAL SPA otsuses, ei järginud ta tema kaitseõigusi, mis on ette nähtud määruse nr 207/2009 artiklites 75 ja 76, kuivõrd avaldusi sisaldav dokument kuulus teise menetlusse kui see, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus.
38 Samas tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 42, ei ilmne hageja emaettevõtte esindaja avaldustest, mis sisalduvad eespool punktis 26 mainitud DENTAL SPA otsuses, et Pierrot’d kujutav kujutisosa avaldab olulist mõju kõnealuse kujutismärgi eristusvõimele. Kuigi nendest avaldustest ilmneb eelkõige, et kujutisosa eesmärk on „hõlbustada kaubamärgi äratundmist”, kuivõrd tegemist on „kultustegelasega”, kes on „kaubamärgi saadik”, tuleb siiski tõdeda, et seda kujutisosa ei esine veepudelite etiketil, mis on kõnealustele avaldustele viitavas ajakirjanduslikus artiklis ära toodud. Veepudelitele paigutatud kaubamärgid, mis on kõnealuses artiklis ära toodud, sisaldavad nimelt kõik sõnalist osa „spa”, mis on domineeriv ja millele on väikeses kirjas lisatud sõnaline osa „reine”, ilma et Pierrot’s seisnevat kujutisosa üldse esineks. Lisaks nähtub samadest avaldustest, et Pierrot’ kujutis loodi selleks, et kasutada Pierrot’d saadikuna juba olemasolevale, klassi 32 kuuluvaid kaupu hõlmavale kaubamärgile, seda reklaamida ja suurendada selle äratuntavust asjaomase avalikkuse seas. Seega ei saa kõnealustest avaldustest järeldada, et selle asemel, et Pierrot’d kujutav kujutisosa reklaamiks kõnealust sõnamärki kui kaubamärgi SPA Pierrot’ga koostisosana esinevat kaubamärki ja tugevdaks selle mainet asjaomases sektoris, on see vastupidi jätnud kaubamärgi asjaomase avalikkuse silmis mainest ilma.
39 Sellega seoses on põhjust rõhutada, et sõnaline osa „spa” esineb kujutismärgis SPA Pierrot’ga selgelt ja domineerivalt. Nimelt tuleb tõdeda, et Pierrot’ kujutis on peaaegu läbipaistvat helesinist värvi ja asub tagaplaanil võrreldes sõnalise osaga „spa”, mis vastupidi on paigutatud Pierrot’ peale ning mida rõhutavad tumesinine värvus valgel taustal ja keskne asend kõnealuses kujutismärgis.
40 Lisaks on oluline märkida, et ühtlustamisamet möönab, et haldusmenetluses hageja esitatud dokumentide hulgas on artikkel 13. märtsi 2003. aasta ajalehest Het Laatste Nieuws, milles on öeldud, et asjassepuutuval territooriumil „on SPA kõige populaarsem veemark (31%)”. Vastupidi ühtlustamisameti väidetele ei mõjuta asjaolu, et selles artiklis (ja teisteski hageja esitatud dokumentides) on fotod veepudelitest, millel on sõnaline osa „spa” ja Pierrot’d kujutav kujutisosa, järeldust, et sellest artiklist ilmneb, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas seeläbi, et asjaomane avalikkus tunneb sõnalise osa „spa” ära hageja turustatavaid kaupu eristavana. Järelikult ei mõjuta Pierrot’ kujutise esinemine või puudumine mingil viisil seda, kas asjaomane avalikkus jätkuvalt tajub asjassepuutuvaid kaupu konkreetselt ettevõtjalt pärinevana.
41 Lõpuks tuleb märkida, et hageja esitatud teatud dokumentidest ilmneb, et sõna „spa” kasutatakse sageli viitamaks hageja erinevatele kaubamärkidele, mis sisaldavad seda sõna ja hõlmavad tema turustatavaid, klassi 32 kuuluvaid kaupu. Sellega seoses on põhjust näitena mainida järgmisi dokumente:
– Belgia 17. märtsi 2003. aasta ajalehe De Financieel-Economische Tijd väljavõte, millest nähtub, et „Spa on meie riigis kõige tuntum allikavett tähistav kaubamärk” (Spa Monopole’i 16. mail 2011 ühtlustamisametile saadetud kirja lisa K (kolmas osa));
– Belgia 22. juuli 2000. aasta ajalehe La Libre Belgique väljavõte pealkirjaga „Que d’eaux que d’eaux”, kus on pilt pudelitest erinevate etikettidega, mis sisaldavad sõna „spa”, „Bru” või „Chaudefontaine” ning pildi allkiri on „hoolimata jaemüüja kaubamärkide üha suurenevast konkurentsist on Belgia mineraalveed (Spa, Bru ja Chaudfontaine) jäänud Belgia tarbijate seas populaarseks”; (Spa Monopole’i 26. augustil 2005 ühtlustamisametile saadetud kirja lisa 5S);
– Belgia autori Jacques Mercier’ raamatu „Le grand livre de l’EAU, Histoire Traditions Environnement, Art de vivre” väljavõte, millest nähtub, et sõnast „spa” koosneval kaubamärgil on Belgia mineraalvee turul suurim osa ehk 23,6% (Spa Monopole’i 26. augustil 2005 ühtlustamisametile saadetud kirja lisa 5Q);
– 13. märtsi 2003. aasta artikkel „À vos marques. BMW, Coca-cola, Jupiler et encore Ikea plébiscitées par les consommateurs”, väljavõte Belgia ajalehe La dernière Heure veebisaidilt, kus on märgitud, et 17 800 belglase osavõtul 33 eri kaubaliigi puhul eelistatud kaubamärkide kohta 27. jaanuarist kuni 7. veebruarini 2003 läbi viidud uuringu tulemusel selgus, et „SPA [on kaubamärk, mis valiti] vee jaoks” (Spa Monopole’i 16. mail 2011 ühtlustamisametile saadetud kirja lisa K (teine osa)).
42 Kõiki eespool toodud tähelepanekuid arvestades tuleb tõdeda, et vastupidi ühtlustamisameti ja menetlusse astuja väidetele järeldas apellatsioonikoda ekslikult, et hageja ei ole tõendanud, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas, kuivõrd tema esitatud dokumendid tõendasid üksnes sellise teise kaubamärgi mainet, mis koosneb sõnast „spa” koos Pierrot’d kujutava kujutisosaga.
43 Seetõttu tuleb möönda, et nagu vastulausete osakond juba leidis, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 12, on hageja tõendanud, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on Beneluxi riikides mineraalvee suhtes mainekas.
44 Pealegi, nagu hageja õigesti märgib, on seda, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas, tunnistanud ka Üldkohus 19. juuni 2008. aasta kohtuotsuses Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Spa Monopole (MINERAL SPA) (T‑93/06, EU:T:2008:215, punkt 34). Selles kohtuotsuses leidis Üldkohus, et kõnealust kaubamärki on Beneluxis pidevalt kasutatud juba palju aastaid, seda turustatakse kogu Beneluxi territooriumil laialdaselt nii hulgi- kui ka jaekaubanduses, see on mineraalvee turu liider turuosaga 23,6%, selle reklaamimiseks on tehtud suuri investeeringuid ja see on olnud seotud paljude spordiürituste sponsorlusega ning et need asjaolud tõendavad, et kõnealuse kaubamärgi maine on Beneluxis mineraalvee puhul vähemalt väga tugev. Eespool viidatud kohtuotsuse MINERAL SPA (EU:T:2008:215) punktist 34 nähtub seega, et vastupidi ühtlustamisameti ja menetlusse astuja väidetele Üldkohus mitte ainult ei piirdunud alati tõdemisega, et kõnealuse kaubamärgi maine olemasolu ei ole eitatud, vaid ta jõudis viidatud punktis nimetatud põhjendustel ise sellisele järeldusele. Asjaolu, et kaubamärki turustatakse alates 1924. aastast, mil loodi Pierrot’ kujutis, koos selle kujutisega, ei mõjuta järeldust, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mainekas.
45 Kuna nagu eespool punktis 22 viidatud kohtupraktikast nähtub, eeldab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 5 varasemale kaubamärgile antud kaitse nelja tingimuse täitmist ja kuna neist juba ühe puudumise korral ei ole kõnealune säte kohaldatav, tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda tegi vea ka eespool punktis 22 mainitud neljanda tingimuse hindamisel.
Ainsa väite teine osa, milles heidetakse ette, et jäeti analüüsimata parasiitluse oht sõnamärgi SPA suhtes, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu
46 Hageja väidab, et apellatsioonikoda asus vaidlustatud otsuse punktis 47 ekslikult seisukohale, et argument, millega sooviti esile tuua parasiitluse ohtu sõnamärgi SPA suhtes, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, ei olnud tõendatud. Seetõttu väidab ta, et apellatsioonikoda eksis ka selles, et ta ei analüüsinud kõnealust ohtu.
47 Tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuse punktis 47 leidis apellatsioonikoda, et hageja ei tõendanud oma argumente ohu kohta, et taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta kasutab varasemat kaubamärki ära, põhjendusel et hageja piirdus üldise väitega, mille ta esitas pelga järeldusena oma eelnenud argumentidest kahju kohta, mis tekitatakse varasema sõnamärgi eristusvõimele ja mainele. Apellatsioonikoda rajas oma järelduse argumentidele, mis hageja oli esitanud 8. septembri 2005. aasta kirjas ja mis puudutasid taotletava kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause põhjendusi.
48 Kohtupraktikast nähtub, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud rikkumised on nende esinemise korral vastandatud tähiste teatud sarnasuse tagajärg, mille tõttu asjaomane avalikkus seostab neid tähiseid, see tähendab loob nende vahel seose, olgugi et ta ei aja neid omavahel segi. Sellise seose olemasolu tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki juhtumiga seotud asjakohaseid tegureid, eriti vastandatud tähiste sarnasuse ulatust, nende kaupade või teenuste laadi, mille jaoks vastandatud kaubamärgid on registreeritud, sealhulgas nende kaupade või teenuste sarnasuse või erinevuse ulatust ning asjaomast avalikkust, varasema kaubamärgi maine tugevust ning tõenäosust, et avalikkus võib kaubamärgid omavahel segi ajada (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.11.2008, Intel Corporation, C‑252/07, EKL, EU:C:2008:655, punktid 41 ja 42).
49 Olgu märgitud, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaselt võib varasema maineka siseriikliku kaubamärgi omanik esitada vastulause tema kaubamärgiga sarnaste või identsete tähiste registreerimisele, kui need võivad varasema kaubamärgi mainet või eristusvõimet kahjustada või mainet või eristusvõimet ära kasutada (vt selle kohta kohtuotsused, 22.9.2011, Interflora ja Interflora British Unit, C‑323/09, EKL, EU:C:2011:604, punkt 70, ning 25.5.2005, Spa Monopole vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Spa-Finders Travel Arrangements (SPA-FINDERS), T‑67/04, EKL, EU:T:2005:179, punkt 40).
50 Rikkumised, mille vastu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 tagab kaitse, seisnevad esiteks kaubamärgi eristusvõime kahjustamise ohus, teiseks kaubamärgi maine kahjustamise ohus ning kolmandaks kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamise ohus, kusjuures selle tingimuse täitmiseks piisab vaid ühe mainitud ohu esinemisest (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, EU:C:2008:655, punkt 28, ning eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Interflora ja Interflora British Unit, EU:C:2011:604, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Mis puudutab kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamise mõistet, siis seda tähistatakse ka sõnaga „parasiitlus”. See ei ole seotud mitte varasema kaubamärgi kahjustamise, vaid kasuga, mida kolmas isik saab ilma tungiva põhjuseta sarnase või identse tähise kasutamisest. See mõiste hõlmab eelkõige juhtumeid, kus selle tõttu, et kaubamärgi kuvand või sellega väljendatavad omadused kantakse üle identse või sarnase tähisega tähistatavatele kaupadele, kasutatakse maineka kaubamärgi kiiluvees sõites seda kaubamärki ilmselgelt ära (vt analoogia alusel eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Interflora ja Interflora British Unit, EU:C:2011:604, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Sellega seoses on põhjust meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et mida vahetumalt ja tugevamalt meenutab hilisem kaubamärk varasemat kaubamärki, seda tõenäolisem on see, et hilisema kaubamärgi kasutamine hetkel või tulevikus kasutab ära või kahjustab varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet (eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, EU:C:2008:655, punkt 67). Peale selle, mida tugevam on varasema kaubamärgi eristusvõime ja maine, seda tõenäolisem on nende kahjustamine (eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus General Motors, EU:C:1999:408, punkt 30). Üldkohus on omakorda täpsustanud, et on võimalik, eelkõige kui vastulause põhineb erakordselt mainekal kaubamärgil, et taotletava kaubamärgiga varasema kaubamärgi tulevikus kahjustamise või ärakasutamise tegelik tõenäosus on niivõrd ilmne, et vastulause esitaja ei pea selleks esile tooma ega tõendama mitte ühtegi muud faktilist asjaolu (vt selle kohta eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus VIPS, EU:T:2007:93, punkt 48). Üldkohus on samuti märkinud, et varasema kaubamärgi omanik ei ole kohustatud tõendama oma kaubamärgi tegelikku ning sel hetkel aset leidvat kahjustamist. Ta peab üksnes välja tooma asjaolud, mille alusel saab prima facie järeldada, et esineb tulevase ärakasutamise või kahjustamise tegelik oht (vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus SPA-FINDERS, EU:T:2005:179, punktid 40 ja 41).
53 Arvestades asjaolu, et eespool punktis 50 mainitud kohtupraktika kohaselt piisab eespool punktis 22 nimetatud neljanda tingimuse alla kuuluvatest rikkumiste hulgast ühestainsast selleks, et varasema kaubamärgi omanikul oleks õigus keelata taotletava kaubamärgi kasutamine, tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas hageja esitas haldusmenetluses argumendid, mis tõendavad ohtu, et taotletava kaubamärgi ilma tungiva põhjuseta kasutamine kasutab varasemat sõnamärki ära, mistõttu oleks apellatsioonikoda pidanud neid analüüsima ja kõnealuse ohu suhtes seisukoha võtma.
54 Esiteks nähtub vaidlustatud otsuse punktist 12, et vastulausete osakond asus seisukohale, et hageja esitatud dokumendid tõendavad, et sõnamärk SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, on mineraalvee suhtes mainekas, ja et see kaubamärk edastab „puhtuse, tervise, ilu” kuvandit. Mis puudutab selle kaubamärgi suhtes esinevat parasiitluse ohtu, siis täpsustas vastulausete osakond, et vastandatud tähised on sarnased, kuna sõna „sparitual” sisaldab sõna „spa” ja seetõttu võib Beneluxi riikide tarbija luua nende kahe tähise vahel seose. Vastulausete osakond leidis ka, et taotletava kaubamärgiga hõlmatud kosmeetikatoodete ja varasema kaubamärgiga hõlmatud mineraalvee vahel esineb seos (arvestades, et kosmeetikatooted võivad sisaldada mineraalvett ja neid võidakse kasutada koos veega) ning et sel põhjusel on võimalik puhtuse, tervise ja ilu kuvandi ülekandumine ühelt kaubalt teisele.
55 Teiseks ilmneb toimiku materjalidest, et 24. mail 2011 apellatsioonikojale esitatud märkustes viitas hageja sõnaselgelt argumentidele, mis ta oli eelnevalt vastulausete osakonnas tõstatanud. Lisaks tuleb rõhutada, et vastulausete osakond nõustus nende argumentidega ja tõi need oma 8. oktoobri 2010. aasta otsuses ära ning rahuldas sellest tulenevalt hageja vastulause, nagu on mainitud eespool punktis 10. Need argumendid seisnesid sisuliselt väitmises, et arvestades vastandatud tähiste sarnasust, nendega tähistatavate kaupade sarnasust ja varasema sõnamärgi väga tugevat mainet, võib asjaomane avalikkus luua vastandatud tähiste vahel seose ja seetõttu võib taotletav kaubamärk kasu saada puhtuse, tervise ja ilu kuvandist, mis on varasemale kaubamärgile omane. Samad argumendid sisaldusid nimelt hageja erinevates märkustes, mis ta esitas vastulausete osakonnas ja apellatsioonikojas (8. septembri 2005., 18. aprilli 2006., 16. jaanuari 2007., 13. mai ja 16. septembri 2008. aasta märkused). Nende märkustega tutvumisel ilmneb, et hageja tõendas vastulausete osakonnas oma argumenti selle kohta, et sõnamärgi SPA suhtes, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, esineb parasiitluse oht, ning et apellatsioonikojal oli hõlpsalt võimalik selle argumendi aluseks olevad põhjendused kindlaks teha hageja esitatud teabe alusel ja vastulausete osakonna otsuse alusel, mida apellatsioonikoda kontrollis.
56 Sellega seoses tuleb märkida, et ühtlustamisameti üksuste vahelisest funktsionaalsest järjepidevusest tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 76 kohaldamisalas peab apellatsioonikoda oma otsuses tuginema kõikidele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mida on käsitletud vaidlustatud otsuses ning mille asjaomane pool või pooled on esitanud kas esimeses menetlusastmes asja läbi vaadanud üksusele või – välja arvatud sama artikli lõikes 2 sätestatud juhul – kaebemenetluse käigus. Täpsemalt ei ole selle kontrolli ulatus, mille apellatsioonikoda on kohustatud vaidlustatud otsuse suhtes teostama, põhimõtteliselt kindlaks määratud üksnes tema menetluses poolte esitatud väidetega (vt selle kohta kohtuotsus 1.2.2005, SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN), T‑57/03, EKL, EU:T:2005:29, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Seega tuleb tõdeda, et küsimus, mis puudutab ohtu, et taotletav kaubamärk võib ära kasutada sõnamärki SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, kuulus apellatsioonikoja menetluse faktilisse ja õiguslikku raamistikku. Seda küsimust käsitles vastulausete osakond oma otsuses vastuseks hageja argumentidele, kuna see küsimus tuli vastulause üle otsustamiseks tingimata lahendada. Seetõttu oleks apellatsioonikoda pidanud oma otsuse tegemisel lähtuma kõikidest hageja argumente sisaldavatest dokumentidest, mille tulemusel tehti apellatsioonikojale edasi kaevatud otsus. Järelikult leidis apellatsioonikoda ainult hageja 8. septembri 2005. aasta kirjale tuginedes ekslikult, et hageja argumendid ohu kohta, et taotletava kaubamärgi ilma tungiva põhjuseta kasutamine kasutab varasemat kaubamärki ära, ei olnud tõendatud.
58 Eespool toodud kaalutlustest lähtudes tuleb esiteks lükata tagasi ühtlustamisameti argument, et Üldkohtus hageja esitatud väited selle kohta, et sõnamärgi SPA suhtes, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, esineb parasiitluse oht, on vastuvõetamatud, kuna need muudavad apellatsioonikojas käsitletud vaidluse eset. Teiseks ilmneb nendest kaalutlustest, et nagu hageja õigesti väidab, tegi apellatsioonikoda sisuliselt vea, kui ta ei analüüsinud argumente, millega hageja põhjendas vastulausete osakonnas oma väidet, et varasema kaubamärgi suhtes esineb parasiitluse oht, kuigi apellatsioonikoda oli kohustatud selle analüüsi läbi viima.
59 Lisaks nähtub eespool punktis 52 viidatud kohtupraktikast, et arvestades väga tugevat mainet, mis on sõnamärgil SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, ning mis on tuvastatud käesolevas asjas ja mida Üldkohus on ka juba varem tunnustanud, nagu hageja rõhutab oma 24. mai 2011. aasta märkustes (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus MINERAL SPA, EU:T:2008:215, punktid 41–43), ei saa parasiitluse ohtu prima facie välistada.
60 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kuna apellatsioonikoda lükkas tagasi vastulause, mis põhines sõnamärgil SPA, mis hõlmab klassi 32 kuuluvaid kaupu, ilma et ta oleks sisuliselt analüüsinud, kas on täidetud kõik määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimused, mis on loetletud eespool punktis 22 ja mille alusel vastulause võib tagasi lükata, eelkõige esiteks vastandatud tähiste sarnasuse tingimus ja teiseks varasema kaubamärgi suhtes esineva parasiitluse ohu tingimus, mida hinnatakse lähtuvalt kaubamärgi maine tugevusest, tuleb hageja väite teise osaga nõustuda.
61 Kuna apellatsioonikoda ei analüüsinud ohtu, et taotletav kaubamärk kasutab ära kõnealust varasemat kaubamärki, tuleb tõdeda, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole Üldkohtu ülesanne asendada apellatsioonikoja hinnang enda omaga ega ka hinnata küsimust, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EKL, EU:C:2011:452, punkt 72).
62 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb jõuda järeldusele, et apellatsioonikoda leidis ekslikult, et varasema kaubamärgi mainet puudutav tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud, ning et samuti ekslikult jättis ta kontrollimata, kas esineb oht, et taotletav kaubamärk kasutab ära varasemat kaubamärki, kuigi apellatsioonikoda oli kohustatud seda tegema, nagu on eespool selgitatud. Seetõttu tuleb ainsat väidet pidada põhjendatuks ja vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
63 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hageja kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 9. jaanuari 2012. aasta otsus (asi R 2396/2010‑1).
2. Jätta ühtlustamisameti ja Orly International, Inc. kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Spa Monopole, compagnie fermière de Spa SA/NV kohtukulud.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. mail 2015 Luxembourgis.
Allkirjad