ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

17. mai 2013(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Laadimisvoolikute Euroopa turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine, turu jagamine ja kaubanduslikult tundliku teabe vahetamine – Mõiste „vältav või jätkuv rikkumine” – Aegumine – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Õiguspärane ootus – Trahvid – Rikkumise raskus ja kestus – Kergendavad asjaolud – Koostöö

Kohtuasjas T‑154/09,

Manuli Rubber Industries SpA (MRI), asukoht Milano (Itaalia), esindajad: advokaadid L. Radicati di Brozolo, M. Pappalardo ja E. Marasà,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad V. Di Bucci, S. Noë ja L. Prete,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada osaliselt komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta otsus K(2009) 428 lõplik, [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39406 – Laadimisvoolikud), hagejat puudutavas osas ja teise võimalusena nõue tühistada selles otsuses talle määratud trahv või seda oluliselt vähendada,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: esimees J. Azizi ja kohtunikud M. Prek ja S. Frimodt Nielsen (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik J. Weychert,

arvestades kirjalikus menetluses ja 26. aprilli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

A –  Nafta ja gaasi laadimisvoolikute tegevussektor

1        Laadimisvoolikuid kasutatakse töötlemata või töödeldud toornafta ja teiste naftatoodete laadimiseks avamererajatistest (nt toodrid – tankerite kinnituskohad, mis on tavaliselt ankurdatud avamerele – või ujuvladustamis- ja mahalaadimissüsteemid – ujuvmahutite süsteemid, mida kasutatakse nafta või gaasi pumpamiseks läheduses asuvalt platvormilt, selle töötlemiseks ja ladustamiseks kuni selle vahelaadimiseni tankerile) tanklaevadele ja seejärel nende toodete laevadelt lossimiseks avamere- (nt toodrid) või maismaarajatistesse.

2        Laadimisvoolikuid kasutatakse merel – st vees või selle läheduses –, samas kui tööstus‑ või maismaavoolikuid kasutatakse maismaal.

3        Kõik laadimisvoolikute süsteemid koosnevad vastavalt kliendi vajadustele teatud arvust standardvoolikutest, mõlemas otsas liitekohti omavatest erivoolikutest ja täiendavatest seadistest, nagu kingstonid, hammasülekandega lõppseade või ujuvseadistus. Käesolevas asjas hõlmab väljend „laadimisvoolik” neid täiendavaid seadiseid.

4        Laadimisvoolikuid kasutavad naftaettevõtjad, toodrite tootjad, sadamaterminalid, naftatööstus ja valitsused ning neid ostetakse kas uute projektide jaoks või asendamise eesmärgil.

5        Uute projektide puhul sõlmivad naftaterminalid või muud lõppkasutajad üldjuhul inseneribürooga (keda kutsutakse ka „seadmete tootja” või „OEM tootja” või „seadistaja”) lepingu, mille alusel ehitatakse välja või paigaldatakse uus naftaedastussüsteem, nagu kinnitussüsteem ühes konkreetses kohas või ujuvladustamis- ja mahalaadimissüsteem. Selliste projektide puhul ostab seadistaja tootjalt laadimisvoolikute tervikpaigalduse.

6        Pärast laadimisvoolikute paigaldamist tuleb nende üksikud osad asendada ühe kuni seitsme aasta pikkuse perioodi jooksul. Laadimisvoolikuid ostavad asendamiseks (mida kutsutakse ka „varuosade tegevusvaldkond”) sageli otse lõppkasutajad. Kuid teatud juhul teostavad nad allhanget ja suunavad oma ostutegevuse tütarettevõtjatesse või sõltumatutesse ettevõtjatesse. Müük asendamise eesmärgil moodustab maailma laadimisvoolikute turul suurema osa kui uute toodete müük.

7        Laadimisvoolikute nõudlus sõltub paljuski naftatööstuse arengust ja eriti nafta tootmisest tarbimiskohast kaugel asuvates piirkondades. Nõudlus on ajaga suurenenud. See on tsükliline ning teatud määral seotud naftahinna muutusega. Nõudlus kujunes suureks 1960‑ndate aastate lõpus ja suurenes 1970‑ndate aastate alguses, eriti Pärsia lahe, Põhjamere ja Põhja‑Aafrika naftat tootvates piirkondades. 1980‑ndatel aastatel suurenes Lõuna‑Ameerika arenevate riiklike naftaettevõtjate nõudlus. 1990‑ndate aastate lõpus kandus nõudlus üle Lääne‑Aafrikasse.

8        Laadimisvoolikuid toodavad ettevõtjad, keda tuntakse autokummide ja kautšuki või mõne nende „spin‑off” toote valmistajana. Neid toodetakse eritellimusel vastavalt kliendi vajadustele. Kuna laadimisvoolikute nõudlus on geograafiliselt väga laiaulatuslik, töötavad enamus laadimisvoolikute tootjaid arvukate agentide kaudu, kes pakuvad konkreetsetel turgudel üldist turustusteenust ning esitavad nende toodetega pakkumisi välja kuulutatud hankemenetlustes.

9        Laadimisvoolikuid turustatakse kogu maailmas ja peamised tootjad tegutsevad rahvusvaheliselt. Laadimisvoolikutele kohaldatav õiguslik regulatsioon ei ole riigiti väga erinev ja kuigi tehnilised nõuded erinevad olenevalt keskkonnast ja kasutustingimustest, ei peeta seda laadimisvoolikute ülemaailmse müügi takistuseks.

10      Lõpuks olgu mainitud, et vaidlustatud otsuses arvessevõetud perioodil müüsid kartelli osalised Jaapanis, Ühendkuningriigis, Itaalias ja Prantsusmaal toodetud laadimisvoolikuid lõppkasutajatele ja seadistajatele, kes asusid erinevates Euroopa Liidu/Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikides. Kuigi laadimisvoolikute süsteemidest enamuse sihtkoht on väljaspool Euroopat asuv piirkond, asuvad mõned maailma peamised seadistajad liidu/EMP eri riikides.

B –  Hageja

11      Hageja Manuli Rubber Industries SpA (MRI) on äriühing, mis tegutseb mererajatistes/tankides vedelike transpordiks kasutatavate masinate ja süsteemide ning kautšukist/metallist koostisosade väljatöötamise, tootmise ja turustamisega ning hüdrauliliste kõrgsurvesüsteemidega kogu maailmas.

12      Hageja on Manuli kontserni valdusühing. Tema asukoht on Milano (Itaalia).

13      Manuli asutas 2. detsembril 1984 Uniroyal Manuli (USA) Inc‑i, mis registreeriti Delaware’is (Ühendriigid) ja mis kuulus täielikult MRI‑le. Selle äriühingu ärinimi muudeti seejärel 1986. aastal Uniroyal Manuli Rubber (USA) Inc‑iks, 1990. aastal Manuli Rubber Industries (USA) Inc‑iks ning siis 1997. aastal Manuli Oil & Marine (USA) Inc‑iks (edaspidi „MOM”). Äriühing lõpetati 31. detsembril 2006.

14      MOM‑i asutamisest alates haldas MRI laadimisvoolikute müüki ja turustamist rahvusvahelisel tasandil MOM.

15      [konfidentsiaalne](1).

16      [konfidentsiaalne].

17      [konfidentsiaalne].

18      2006. aasta jaanuaris viidi laadimisvoolikute tegevusüksus üle kontserni Ingénierie ja MOM oli aruandekohustuslik selle juhi ees.

19      1. jaanuaril 2007, pärast MOM‑i lõpetamist võttis laadimisvoolikute igapäevase tegevuse üle MRI.

C –  Haldusmenetlus

20      Pärast seda, kui Ühendriikide justiitsministeerium ning Jaapani ja Ühendkuningriigi konkurentsiasutused olid sarnaste faktiliste asjaolude alusel uurimist alustanud, esitas [konfidentsiaalne], viidates leebusprogrammile, mis on kehtestatud komisjoni teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „koostööteatis”), Euroopa Ühenduste Komisjonile 20. detsembril 2006 trahvide eest kaitse saamise taotluse, andes teada kartellist laadimisvoolikute turul.

21      Komisjon alustas seejärel EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise uurimist ning viis 2. mail 2007 läbi rea kontrolle Parker ITR‑i, muude asjassepuutuvate tootjate, [konfidentsiaalne] ja W. ruumides.

22      MRI, Parker ITR ja Bridgestone esitasid komisjonile trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotlused vastavalt 2007. aasta 4. mail, 17 juulil ja 7. detsembril.

23      28. aprillil 2008 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, millest ta teavitas erinevaid asjassepuutuvaid äriühinguid ajavahemikul 29. aprillist kuni 1. maini 2008.

24      Kõik äriühingud vastasid vastuväiteteatisele selleks ettenähtud tähtaja jooksul ja palusid – välja arvatud [konfidentsiaalne]/DOM, ContiTech AG ja Continental AG – ärakuulamist, mis korraldati 23. juulil 2008.

D –  Vaidlustatud otsus

25      28. jaanuaril 2009 võttis komisjon vastu otsuse K(2009) 428 lõplik, [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39406 – Laadimisvoolikud) (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Sisuliselt tuleneb vaidlustatud otsusest, et:

–        see adresseeriti üheteistkümnele äriühingule, nende seas ka hagejale;

–        selle adressaatideks olevad äriühingud osalesid kohati erineval viisil ühes mitmest osateost koosnevas rikkumises, mille eesmärk oli:

–        hangete jaotamine;

–        hindade kindlaksmääramine;

–        kvootide kindlaksmääramine;

–        müügitingimuste kindlaksmääramine;

–        geograafiliste turgude jagamine, ja

–        hindade, müügimahtude ja enampakkumiste kohta tundliku teabe vahetamine;

–        kartelli alustati hiljemalt 1. aprillil 1986 (kuigi on tõenäoline, et see alustas tegevust 1970‑ndate aastate alguses) ning see lõppes 2. mail 2007;

–        13. maist 1997 kuni teatud äriühingute puhul 11. juunini 1999, ja teiste puhul 21. juunini 1999, ning 9. maini 2000 MRI puhul, oli kartelli tegevus piiratud ning selle liikmetel tekkis omavahelisi konflikte; kuid komisjoni hinnangul ei põhjustanud see rikkumise täielikku katkestamist – nimelt taastati samal viisil ja samade liikmete vahel, välja arvatud hageja, kes taasliitus kartelliga täielikult 9. juunil 2000, tegutseva kartelli organiseeritud ülesehitus 1999. aasta juunist täielikult; seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tootjad panid toime ühe ja vältava rikkumise, mis leidis aset 1. aprillist 1986 kuni 2. maini 2007 või vähemalt ühe ja jätkuva rikkumise, kui asuda kõigest hoolimata seisukohale, et rikkumine ühel hetkel katkes; perioodi 13. maist 1997 kuni hageja osas 9. juunini 2000 aga trahvi arvutamisel arvesse ei võetud, arvestades rikkumise seda perioodi puudutavate tõendite vähesust;

–        hageja osales rikkumises 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ja 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007;

–        kohaldades suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „suunised”) sätestatud kriteeriume, määrati iga äriühingu trahvi põhisumma kindlaks järgmiselt:

–        komisjon lähtus iga äriühingu iga-aastasest ülemaailmse müügi keskmisest ajavahemikul 2004–2006, välja arvatud Yokohama Rubber, kelle puhul lähtuti perioodist 2003–2005; komisjon lähtus müügist, mille eest esitati arve EMP‑s asuvatele ostjatele;

–        ta tegi kindlaks iga ettevõtja asjassepuutuva müügi, kohaldades nende ülemaailmset turuosa EMP‑s teostatud müükide summa suhtes vastavalt suuniste punktile 18;

–        arvestades rikkumise raskust võttis ta aluseks osakaalu 25% sellest viimati nimetatud väärtusest (maksimaalse 30% asemel, mis on ette nähtud suunistes);

–        ta korrutas nii saadud väärtuse iga äriühingu poolt rikkumises osalemise aastatega;

–        lõpuks määras ta vastavalt suuniste punktile 25 hoiatamise eesmärgil lisasumma, milleks oli 25% asjassepuutuvast müügist;

–        edasi tuvastas komisjon Parker ITR‑i ja Bridgestone’i puhul raskendavate asjaolude esinemise ja lükkas tagasi kergendavad asjaolud kõigi teiste äriühingute suhtes;

–        lõpuks vähendas komisjon koostööteatise alusel [konfidentsiaalne] trahvi (100%) ja MRI trahvi (30%), kuid jättis rahuldamata Bridgestone’i ja Parker ITR‑i trahvi vähendamise taotlused.

26      [konfidentsiaalne].

27      MRI suhtes ei kohaldatud ühtegi kergendavat asjaolu.

28      Tema trahvi vähendati aga koostööteatise alusel 30% võrra, mis viis talle määratava trahvisumma 4 900 00 eurole.

 Menetlus ja poolte nõuded

29      Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. aprillil 2009.

30      Kuna esimese koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta teise kohtuniku.

31      Ettekandja kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (esimene koda) avada suulise menetluse ja tegi kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele ettepaneku esitada teatud dokumente ja esitas neile kirjalikud küsimused. Pooled täitsid need nõudmised määratud tähtaja jooksul.

32      25. aprilli 2012. aasta kirjaga esitas hageja kohtuistungi kinniseks kuulutamise taotluse.

33      Poolte seisukohad ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 26. aprilli 2012. aasta istungil.

34      Hageja loobus sellel istungil kohtuistungi kinniseks kuulutamise taotlusest.

35      Hageja palub Üldkohtul:

–        esiteks:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, milles tuvastatakse, et ta osales ühes ja vältavas rikkumises laadimisvoolikute turul 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ja 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007, muu hulgas perioodil 3. septembrist 1996 kuni 9. maini 2000;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles talle määratakse trahv 4 900 000 eurot;

–        lükata tagasi kõik vastupidised vastuväited ja nõuded;

–        teise võimalusena:

–        vähendada EÜ artikli 229 alusel talle vaidlustatud otsuse artiklis 2 määratud trahvi 4 900 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

36      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

A –  Tühistamisnõuded

37      Hageja esitab oma tühistamisnõude põhjenduseks kolm väidet.

38      Esimene väide puudutab rikkumise väära kvalifitseerimist ja EÜ artikli 253 rikkumist.

39      Teine väide puudutab erinevaid hindamisvigu rikkumise kestuse kindlaksmääramisel, EÜ artiklite 81 ja 253 ning nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 2 rikkumist.

40      See väide jaguneb kuueks osaks, mis puudutavad vastavalt komisjoni kogutud tõendite väära hindamist (esimene osa), komisjoni poolt tõendite esitamata jätmist, kuigi ta oli selleks kohustatud (teine osa), seda, et hageja esitas vastupidiseid tõendeid ja alternatiivse usutava seletuse (kolmas osa), võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja puudulikku põhjendust hindamisvigade tõttu, mis tehti MRI tegevuse ajavahemikul 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta maini võrdlemisel tema tegevusega ajavahemikul 1997. aasta maist kuni 2000. aasta maini (neljas osa), seda, et aegumist oleks tulnud kohaldada eraldiseisvatele individuaalsetele rikkumistele, mis pandi võimalikult toime perioodil 1996–2000 (viies osa), ja seda, et 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 toime pandud rikkumise tuvastamiseks leebusprogrammi raames MRI poolt esitatud dokumentide kasutamine on vastuolus koostööteatisega ja rikub tema õiguspärast ootust (kuues osa).

41      Kolmas väide jaguneb viieks osaks, mis puudutavad vastavalt rikkumise raskuse väära hindamist ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist (esimene osa), viga trahvi arvutamisel rikkumise kestuse alusel ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist (teine osa), hoiatamise eesmärgil lisasumma väära kohaldamist ning põhjendamiskohustuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist (kolmas osa), kergendavate asjaolude väära tagasilükkamist ja põhjendamiskohustuse rikkumist (neljas osa) ning leebusprogrammi raames tehtud koostöö eest trahvi ebapiisavat vähendamist (viies osa).

42      Esimest väidet ja teise väite kuut osa tuleb koos uurida.

B –  Esimene väide, mille kohaselt on rikkumine vääralt kvalifitseeritud ja rikutud EÜ artiklit 253, ning teine väide, mille kohaselt on rikkumise kestuse kindlaksmääramisel tehtud ilmseid hindamisvigu, rikutud EÜ artikleid 81 ja 253 ning nõukogu määruse nr 1/2003 artiklit 2

1.     Vaidlustatud otsus

43      Esimese väite osas tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 412 sisuliselt, et komisjon asus seisukohale, et MRI katkestas osaluse kartellis ajavahemikul 1. augustist 1992 kuni 3. septembrini 1996, et aegumist sai kohaldada rikkumisele perioodil 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ning et ta otsustas seetõttu talle viimati nimetatud perioodi eest trahvi mitte määrata. Samuti nähtub vaidlustatud otsuse artiklist 1, et komisjoni hinnangul pandi 1. aprillist 1986 kuni 2. maini 2007 toime vältav rikkumine, millest MRI võttis osa 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ja 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007, ning vaidlustatud otsuse põhjendustest 187, 201–208 ja 446–448 nähtub, et rikkumisperiood, mille komisjon trahvi väljaarvutamiseks aluseks võttis, kestis 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 ja 9. maist 2000 kuni 2. maini 2007, kusjuures perioodi 13. maist 1997 kuni 9. maini 2000 peeti hageja osas kartelli piiratud tegevusega perioodiks, mis ei õigusta trahvi määramist.

44      Teise väite osas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 141–147, et komisjon – kes tugines erinevatele dokumentidele, sealhulgas MRI poolt koos trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotlusega esitatud teatavatele ettevõtjasisestele märkmetele (vaidlustatud otsuse põhjendused 143–145) – asus seisukohale, et hageja liitus kartelliga aktiivselt alates 3. septembrist 1996.

45      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 148–187 on välja toodud ka tõendid, sealhulgas MRI poolt koos trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotlusega esitatud mitu dokumenti, millele komisjon tugines selleks, et järeldada, et kartelli tegevus oli piiratud ajavahemikul 13. maist 1997 kuni 1999. aasta maini, mille jooksul suheldi ka hagejaga muu hulgas kartelli taaskäivitamise teemal ja räägiti läbi eri liikmete osalemise tingimusi. Komisjon leidis aga, et arvestades kartelli liikmete tegevuse piiratust, ei tule neile selle perioodi eest – mida MRI puhul pikendati 9. maini 2000 – trahvi määrata (vaidlustatud otsuse põhjendus 477).

46      Edasi tuuakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 289–307 esile põhjused, miks komisjon leidis, et rikkumine oli vältav või teise võimalusena jätkuv, kuigi tema hinnangul kartelli tegevus perioodil 13. maist 1997 kuni 1999. aasta maini piiratud ulatuses jätkus, ja et selle perioodi eest ei tulnud trahvi määrata.

47      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 480–488 tuuakse lõpuks välja põhjused, miks komisjon vähendas MRI trahvi koostööteatise alusel 30%, kuid lükkas tagasi hageja argumendid selle kohta, et viidatud teatise punkti 26 kohaselt ei saa tema vastu kasutada tõendeid, mille ta esitas komisjonile ajavahemiku kohta 1996–1997.

2.     Poolte argumendid

a)     Esimene väide

48      Hageja on sisuliselt seisukohal, et kuna komisjon möönis esiteks, et ta ei osalenud kartellis 1. augustist 1992 kuni 3. septembrini 1996, teiseks, et tegemist oli tegeliku katkestusega ja mitte kartellis osalemise peatamisega kohtupraktika tähenduses, mis neid kahte mõistet eristab (vaidlustatud otsuse põhjendused 129, 130 ja 402) ning kolmandaks, et tema suhtes tuleb seetõttu perioodi osas enne 1992. aastat kohaldada aegumise sätteid (vaidlustatud otsuse põhjendus 412) ning seda perioodi ei tule järelikult trahvi arvutamisel arvesse võtta, ei saanud komisjon samal ajal otsustada, et ta osales 1. aprillist 1986 kuni 2. maini 2007 mitmest osateost koosnevas vältavas rikkumises, sest see on vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikega 2. Seega saab perioodi, mis järgnes tema kartelliga taasühinemisele, pidada ainult uueks ja varasemast erinevaks rikkumiseks.

49      Hageja vaidleb ka sisuliselt vastu sellele, et komisjon sai tema suhtes aegumist kohaldada „kaalutlusõiguse alusel”, nagu komisjon ka kinnitab (vaidlustatud otsuse põhjendus 412).

50      Niisugune põhjendus on tema hinnangul ka vastuoluline ja puudulik.

51      Hageja leiab ka, et arvestades seda tema osaluse katkestamist kartellis, ei saa tema olukorda võrrelda teiste kartelli liikmete omaga.

52      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, väites, et ta ei olnud kohustatud aegumist kohaldama ning seetõttu piirdus ta ainult märkusega, et seda võis kohaldada.

b)     Teine väide

 Väite esimene osa

53      Hageja on seisukohal, et tuvastades tema osaluse perioodil 1996–2000, tugines komisjon teatud dokumentidele, millest nähtub tema ja tema konkurentide vahelise suhtlemise jätkumine ning millest tuleneb, et „1996. aasta lõpus hakkas [ta] uuesti kooskõlastama kartelli liikmetega teatavaid laadimisvoolikute pakkumisi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 141) ning et sel perioodil ta „kasutas ära igakülgset teavet, mida turu kohta vahetati, et teostada järelevalvet kartelli liikmete vaheliste turgude jaotamise kokkulepete üle” (vaidlustatud otsuse põhjendus 147).

54      Ta väidab seega sisuliselt, et tõendid, millele komisjon tugines [konfidentsiaalne], ei võimalda jõuda niisugusele järeldusele ning ta vaidleb vastu nii sellele, mida viimane nendest tõenditest välja luges, kui ka sellele, kuidas ta neid tõlgendas, kui eeldada, et komisjon võis õiguspäraselt tugineda tõenditele, mille hageja ise komisjonile leebusprogrammi raames esitas oma osaluse kohta kartellis 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, st perioodil, mida võeti arvesse talle trahvi määramisel.

55      Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu ja täpsustab, et hageja võtab oma menetlusdokumentides mitu korda omaks, et ajavahemikul 1997–2000 suhtles ta õigusvastaselt tihti oma konkurentidega, kuigi ta üritab selle suhtluse ulatust ja tähtsust minimeerida.

 Väite teine osa

56      Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei ole esitanud piisavalt tõendeid tõendamaks, et ta osales asjassepuutuval perioodil „ex novo” ühisplaanis. Tema sõnul on komisjon kohustatud tõendama, et ta osales uues rikkumises, kuna ta lahkus kartellist täielikult 1992. aastal ja kuna perioodi osas enne 1992. aastat oli rikkumine aegunud. Komisjon ei saanud seega esitada ainult kaudseid tõendeid, eeldades nende põhjal MRI osaluse jätkumist. Kuid komisjon tegi just seda, tuginedes vääralt teesile, et rikkumine vältas alates 1986. aastast.

57      Lisaks on hageja seisukohal, et igal juhul tõendavad komisjoni esitatud kaudsed tõendid tema selget keeldumist nõustuda teiste kartelliosaliste koostööettepanekutega.

58      Komisjon vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.

 Väite kolmas osa

59      Esiteks vaidleb hageja vastu sisuliselt sellele, et ta ei ole suutnud anda komisjoni kogutud tõenditele muud usutavat seletust, kui salajases kokkuleppes osalemine (vaidlustatud otsuse põhjendus 142) ja ka komisjoni teesile, et kui tõendatud on teabevahetus ja õigusvastane suhtlus konkurentidega, võib rikkumise toimepanemise lihtsatest eeldustest tuletada, ning seejärel on ettevõtja kohustatud esitama muu usutava seletuse (vaidlustatud otsuse põhjendus 262).

60      Nimelt leiab hageja, et ta on esitanud alternatiivse seletuse, mis ei ole üksnes usutav, vaid mida toetavad ka erinevad tõendid – [konfidentsiaalne] esimesed ütlused – ja mis lubasid järeldada, et ta ei osalenud kartellis 3. septembrist 1986 kuni 9. maini 2000 ning et ta hakkas uuesti selle liikmeks alles viimati nimetatud kuupäeval.

61      Ta väidab selles küsimuses, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuses mainitud dokumendid näitavad, et suhtlus oli tegelikult teiste ettevõtjate katsed veenda teda kartelliga liituma ja need annavad tunnistust ühe tema juhi strateegiast „teeselda umbmäärast huvi konkurentidega koostöö vastu”, et neid motiveerida mitte rakendama ühiseid boikotimeetmeid, nagu tegid Dunlop ja Bridgestone, mis võisid hagejale ohtlikud olla, jätkates samal ajal turul konkurentsi seisukohast sõltumatut või lausa agressiivset tegutsemist.

62      Teiseks väidab hageja sisuliselt, et komisjon on jätnud vääralt tähelepanuta seda seletust toetavad erinevad dokumendid ja eitanud nende tõenduslikku väärtust.

63      Hageja leiab, et kuigi komisjon möönis, et asjassepuutuvad dokumendid „kinnitavad […], et enne seda kuupäeva [9. mai 2000] [ta] klubi formaalsesse struktuuri ei kuulunud”, oli ta aga ka seisukohal, et need „ei ole vastuolus järeldusega […], et [ta] jätkas teatud õigusvastast suhtlemist teiste kartelli liikmetega ja viimased teavitasid teda käimasolevast koostööst” ning et selle suhtluse teemaks oli „koostöö laadimisvoolikute turul”, mis viis komisjoni järelduseni, et [ta] kuulus kartelli ka ajavahemikul 1997. aastast kuni 9. maini 2000 (vaidlustatud otsuse põhjendused 146, 209 ja 210).

64      Hageja hinnangul tundub komisjon seega tuginevat kohtupraktikale, mille kohaselt asjaolu, et igal kartelli liikmel oli oma roll ja iga liige käitus viisil, mis väljendas vaid teatavaid rikkumise elemente, ei välista iga ettevõtja vastutust rikkumise kui terviku eest, sealhulgas teiste osaliste tegude eest (vaidlustatud otsuse põhjendused 284–288).

65      Seega on ta seisukohal, et käesolevas asjas ei saa seda kohtupraktikat kohaldada, kuna see puudutab niisuguste ettevõtjate poolt kartellis osalemise tõendamist, kelle kohalolek konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete sõlmimiseks toimuvatel koosolekutel on tõendatud ja kes ei ole väljendanud oma vastumeelsust kartelli suhtes.

66      Nimelt puudub vaidlus selles, et ta lahkus kartellist 1992. aastal ja suhtlust aastatel 1996–2000 tuli seetõttu hinnata selle alusel, kas nendega sai tõendada ühisplaaniga taasliitumist.

67      Seetõttu ei saa komisjon piirduda ainult eeldustega.

68      Lisaks väidab hageja, et kohtupraktika kohaselt ei saa komisjon tõendada tema liitumist teiste kartelli liikmete ühisplaaniga ainult nii, et ta tõendab, et hageja oli teadlik kartelli olemasolust või et ta tegutses üldisel eesmärgil piirata konkurentsi laadimisvoolikute turul – millele ta igal juhul vastu vaidleb –, vaid tõendada tuleb ka seda, et tema tegevus oli „vahetult seotud” „kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisega, mida nende tagajärgede põhjustajad ühe eesmärgiga tervikplaani raames kavandasid”. Hageja sõnul tõendavad aga dokumendid, millele tugines komisjon, tegelikult mitte ainult seda, et hagejal puudus igasugune kavatsus ühineda teiste tootjate ühisplaaniga, vaid ka seda, et ta eelistas lausa tegutseda vastupidi, üritades samal ajal mõistetavalt vältida konkurentide karistusmeetmeid, arvestades, et viimased võisid tegutseda ühiselt selle nimel, et ta turult välja tõrjuda või talle olulist kahju tekitada.

69      Hageja on ka sisuliselt seisukohal, et jättes tähelepanuta Euroopa Kohtu praktika, ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et selle hindamisel, kas ettevõtja tegelikult kartellis osaleb, on määrav kartelli liikmete teadlikkus sellest, kas asjassepuutuv ettevõtja kartelli kuulub või mitte. Ta leiab aga, et ta on tõendanud, et konkurentidega suhtluses, mis toimus viimaste initsiatiivil, keeldus ta alati sõnaselgelt koostööettepanekutest – isegi kui ta tegi seda oletuslikult ja tuleviku suhtes – ja et konkurentidel endil oli selge arusaam, et ta tegelikult nende üldplaanis ei osale.

70      Lõpuks vaidleb ta vastu sellele, et tema esitatud tõenditel on väiksem tõenduslik väärtus, kui komisjoni esitatud tõenditel, ning leiab, et see, kuidas komisjon eristab klubi formaalset struktuuri ja osalust väljaspool seda struktuuri, on väär, kuna sellist vahet ei teinud klubi liikmed, kes olid teadlikud vaid formaalsest struktuurist. Hageja sõnul olid teised klubiliikmed just sel põhjusel arvamusel, et hageja jäi klubist välja.

71      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

 Väite neljas osa

72      Hageja märgib, et komisjon järeldas, et teda ei tule karistada ajavahemiku eest 13. maist 1997 kuni 9. maini 2000, arvestades, et kartelli raskus ja aktiivsus olid väiksed. Ta karistas hagejat seega ainult perioodi eest 1996–1997. Hageja sõnul tema käitumine aga aastatel 1996–2000 ei muutunud – mis nähtub tema hinnangul dokumentidest, millele ta viitas varem teise väite raames –, kuna tõendid perioodi kohta 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta maini ei olnud teda rohkem süüstavad kui need, mis puudutasid perioodi 1997. aasta maist kuni 1999. aasta juunini. Seega ei oleks perioodi eest 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta maini tulnud määrata mingit karistust.

73      Ta leiab veel, et komisjoni põhjenduskäigu ja järelduste vastuolu tõendab ka see, et erinevalt teistest ettevõtjatest ei karistatud teda ajavahemiku eest 1999. aasta juunist 2000. aasta maini, sest tema osalust kartellis ei peetud raskeks, samas kui teiste ettevõtjate osalus sel perioodil seda oli.

74      Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

 Väite viies osa

75      Esiteks väidab hageja, et olenemata kartelli kvalifitseerimisest kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, toimus aastatel 1996–2000 tema ja tema konkurentide vaheline piiratud suhtlus ja teabevahetus väljaspool kartelli mehhanismi, milles osalesid teised ettevõtjad.

76      Ta leiab, et isegi kui see käitumine võis olla kvalifitseeritav EÜ artikli 81 rikkumisena, on see kartellis osalemisega võrreldes laadilt ja raskuselt erinev, kuna see ei ole seotud kartelli ainsa eesmärgiga ning komisjon ei ole ka suutnud tõendada vastupidist.

77      Seda käitumist tuleb seega käsitleda kõige rohkem erinevate ja eraldi EÜ artikli 81 rikkumistena, mida tuleb hinnata eraldi, st rikkumisena, mille hageja pani toime aastatel 1986–1992, ja uue liitumisena kartelliga alates 2000. aastast.

78      Tema sõnul tuleneb sellest, et kuna tema käitumine ei moodusta üht vältavat või jätkuvat rikkumist, viidi rikkumised – eeldades, et need on tõendatud – lõpule nende toimepanemise ajal. Kuna mõlema puhul on nende toimepanemisest kuni komisjoni uurimise alguseni möödunud enam kui viis aastat, on need määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel igal juhul aegunud.

79      Teiseks väidab hageja, et arvestades asjaolu, et katkestusperiood kuni 1992. aastani toime pandud tegude ja alates 2000. aastast toime pandud tegude vahel kestis kaheksa aastat, ei saa neid tegusid pidada ajaliselt piisavalt lähestikku asetleidnuks, tõendamaks, et kartelli tegevus ei katkenud.

80      Sama kehtiks ka juhul, kui katkestusperiood oleks kestnud ainult neli aastat (1992–1996).

81      Kolmandaks väidab hageja, et igal juhul lõpetas ta kartellis osalemise 1992. aastal ja et tegemist on seega katkestamise, mitte peatamisega, nagu möönis ka komisjon, kes tuvastas, et enne 1992. aastat toime pandud teod on aegunud.

82      Neljandaks tuleneb sellest ka, et kuna komisjon möönis, et 1992. aasta katkestus võis kaasa tuua aegumise, ei saanud ta seda küsimust lahtiseks jätta ja kinnitada, et eelneva perioodi eest ei määratud karistust lihtsalt tema kaalutlusõiguse tulemusena. Selle tagajärjeks on põhjenduse puudumine, millest sõltub rikkumise kvalifikatsioon.

83      Lõpuks ja viiendaks leiab hageja, et komisjon ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis näitaksid, et hageja on tegutsenud mõnel sellisel viisil, mis vaidlustatud otsuse kohaselt (põhjendus 300) tõendab kartelli jätkumist ajavahemikust 1996–1997 kuni 2000.

84      Ta väidab, et ta ei osalenud ühelgi koosolekul teiste kartelli liikmetega, et ta ei edastanud koordinaatorile mingit teavet tulevaste hangete kohta, et ta ei osalenud aruteludes võitjate määramise ettepanekute teemal vastavalt väidetavatele üldistele kokkulepetele ning et tema suhtes ei kohaldatud mingeid sanktsioone väidetavate eelkokkulepete täitmata jätmise eest.

85      Komisjon ei ole seega tõendanud, et hageja taasliitus kas või piiratud ulatuses kartelliga perioodil 1996–2000.

86      Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

 Väite kuues osa

87      Hageja väidab, et kõik tõendid – välja arvatud üks, milleks on [konfidentsiaalne] –, mida komisjon kasutas tema süü tõendamiseks perioodi osas 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 ja seejärel talle määratava trahvi arvutamiseks, esitas ta leebusprogrammi raames.

88      Hageja täpsustab, et komisjon pikendas nii oluliselt rikkumise kestust, mis tähendas trahvi olulist suurendamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 243 ja 448).

89      Hageja lisab, et ta tegi haldusmenetluses koostööd, pidades põhjendatuks eeldada, et see ei tekita talle kahju. Selle koostöö vilja kasutas aga komisjon hageja sõnul tema süü tuvastamiseks, kuigi enne seda, kui hageja talle tõendeid edastas, puudusid komisjonil vaidlusaluse perioodi kohta mis tahes tõendid. Komisjon rikkus seega tema õiguspärast ootust.

90      Ta vaidleb vastu ka komisjoni tõlgendusele, mille kohaselt trahvi vähendamine ja osaline kaitse trahvide eest ei toimu koostööteatise kohaldamisel kumulatiivselt.

91      Komisjoni hinnangul puudutavad hageja argumendid tegelikult trahvi arvutamist, mitte rikkumise tuvastamist.

92      Lisaks väidab ta, et koostööteatise alusel esitatud dokumente võib ta alati kasutada rikkumise tuvastamiseks.

93      Komisjon märgib, et hageja koostööd premeeriti trahvi vähendamisega 30% võrra, mis absoluutväärtuselt on märgatavalt suurem trahvi vähendamise määrast, mida kohaldataks trahvide eest võimaliku osalise kaitse andmisel. Ent koostööteatise süsteemi kohaselt ei ole need kaks eelist kumulatiivsed.

94      Lisaks on ta seisukohal, et koostööteatise punkt 26 näeb ainult ette seda, et esimese ettevõtja puhul, kelle trahvi võidakse vähendada, ei kasutata sellele ettevõtjale määratava trahvisumma kindlaksmääramisel „veenvaid tõendeid” (teatise punkti 25 tähenduses, st mis ei vaja vaidlustamise korral täiendavat tõendamist), mis aitavad kaasa „rikkumise raskusastet suurendavate või rikkumise kestust pikendavate lisaasjaolude tuvastamisel”.

95      Kuigi hageja esitatud tõendid olid tõesti olulised, toetades tõendeid, mille [konfidentsiaalne] esitas oma trahvide eest kaitse saamise taotluses ja mis saadi 2. mail 2007 ettevõtjate ruumides läbi viidud kontrollide käigus, ei ole need komisjoni hinnangul siiski piisavad koostööteatise punktis 26 sätestatud tingimuste täitmiseks, mis nõuavad, et tõendid võimaldaksid „rikkumise raskusastet suurendavate või rikkumise kestust pikendavate lisaasjaolude tuvastamis[t]” ja nagu toonitab komisjon, rikkumise kui terviku, mitte ainult eraldiseisvalt ühe või mitme rikkumises osalenud ettevõtja rikkumise tuvastamist.

96      Komisjon leiab, et selle sätte eesmärk on nimelt võimaldada tal anda osaline kaitse trahvide eest ettevõtjale, kes esitab uusi asjaolusid, mis lubavad tuvastada niisuguse rikkumise suurema raskusaste või pikema kestuse, millest komisjon on juba teadlik ja mille osas ta on juba andnud täieliku kaitse trahvide eest teisele rikkumises osalenud ettevõtjale. Samas ei saa sellist kaitset ettevõtja, kes lihtsalt täiustas komisjoni teadmisi, mis tal olid rikkumise teatud perioodi või aspekti kohta, isegi kui ettevõtja koostöö võimaldab paremini tuvastada tema enda osaluse kartellis.

97      Kuid hageja poolt esitatud tõendid ei võimaldanud komisjoni sõnul tuvastada ei rikkumise, millest ta oli teadlik, suuremat raskusastet ega pikemat kestust.

98      Lõpuks märgib komisjon, et hageja ei teavitanud teda uutest asjaoludest, muu hulgas nendest, mis puudutavad tema osalust kartellis aastatel 1996–1997. Nimelt [konfidentsiaalne] – kes kinnitab, et kaks ettevõtjat olid nõus sellega, et hagejale antakse teatud kogus hankeid ja kes tõendab kahtlusteta MRI koostööd õigusvastases tegevuses sellest ajast alates – avastati 2. mai 2007. aasta kontrollide käigus ja see oli järelikult juba komisjoni valduses 4. mail 2007, mil MRI esitas trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluse.

99      Ta nõuab seetõttu, et teise väite kuues osa lükataks tagasi.

3.     Üldkohtu hinnang

a)     Tõendamiskoormise põhimõtete ülevaade

100    Tõendamiskoormise jaotuse alase väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab esiteks isik või ametiasutus, kes väidab, et konkurentsieeskirju on rikutud, selle kohta tõendeid esitama, tõendades õiguslikult piisavalt rikkumise tunnuseks olevate faktiliste asjaolude esinemist, ja teiseks peab ettevõtja, kes väidab rikkumise tuvastamisel, et tema suhtes tuleb kohaldada teatud õiguskaitsevahendit, tõendama, et selle õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimused on täidetud, nii et nimetatud ametiasutus peab kasutama teisi tõendeid (Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 50; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 78). Rikkumise kestus on EÜ artikli 81 lõikes 1 esitatud rikkumise mõiste osa ja selle kestuse tõendamise kohustus lasub esmalt komisjonil (Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79, ja eespool viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 51).

101    See tõendamiskoormise jaotus võib varieeruda, sest ühe poole esitatud faktilised asjaolud võivad kohustada teist poolt esitama selgitust või õigustust, ilma milleta võib järeldada, et esitatud on piisavalt tõendeid (vt selle kohta eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 79, ja eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 53).

102    Mis puudutab tõendeid, millele komisjon võib tugineda, siis kehtib konkurentsiõiguses tõendite vaba esitamise põhimõte (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punkt 63, ja Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 273). Kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et nendega seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 55–57). Sellised kaudsed tõendid ja kokkulangevused võimaldavad kindlaks teha mitte ainult konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete olemasolu, vaid ka vältava konkurentsivastase tegevuse kestuse ja ajavahemiku, mil täideti konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud kokkulepet (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8831, punkt 166).

103    Igal juhul tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (vt Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punktid 43 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 217). Kuid komisjoni esitatud iga tõend ei pea kindlasti vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb (vt eespool punkt 102), vastab tervikuna hinnatult neile nõuetele (eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 180, ja eespool viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 218; vt selle kohta ka Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punktid 768–778, eriti punkt 777). Mis puudutab rikkumise kestust, siis nõuab kohtupraktika, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, siis esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku asetleidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 169; eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Dunlop Slazenger vs. komisjon, punkt 79, ja eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 51).

104    Mis puudutab erinevatele tõenditele antavat tõenduslikku väärtust, siis tuleb rõhutada, et ainus asjassepuutuv kriteerium, mida tuleb vabalt esitatud tõendite hindamisel järgida, on nende usaldusväärsus (vt eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 63; Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ja eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 273). Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 1053; kohtujuristi ülesannetes kohtunik Vesterdorfi ettepanek Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsusele kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, II‑869, II‑956). Väga oluliseks tuleb pidada asjaolu, et teatud dokument koostati otseselt seoses faktiliste asjaoludega (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑157/94: Ensidesa vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑707, punkt 312) või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 207). Dokumendid, millest nähtub, et mitu ettevõtjat on omavahel kontakteerunud ja et nad on tahtnud saavutada just seda, et juba ette kaotataks ebakindlus nende konkurentide tulevase tegevuse suhtes, tõendavad õiguslikult piisavalt kooskõlastatud tegevuse olemasolu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 175 ja 179). Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 207, 211 ja 212).

105    Lisaks on järjepidevalt otsustatud, et andmete edastamisest konkurentidele eesmärgiga valmistada ette kartellikokkulepet piisab selleks, et tõendada EÜ artikli 81 tähenduses kooskõlastatud tegevuse olemasolu (Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 82, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 178).

106    Lõpuks on oluline meenutada, et kohtul, kes lahendab EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi komisjoni otsuse peale, milles tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanemine ja määratakse otsuse adressaatidele trahv, tuleb hinnata, kas tõendid ja muud asjaolud, millele komisjon oma otsuses tugineb, on väidetava rikkumise tõendamiseks piisavad (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 174 ja 175; vt selle kohta ka eespool punktis 103 viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 891). Kohtul tuleb kahtluse korral eelistada ettevõtjat, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat, ning seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi (eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 177, ja eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 215). Nimelt tuleb viimati nimetatud olukorras meeles pidada süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb eelkõige Roomas 4. novembril l950 alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, mis kuulub nende põhiõiguste hulka, mida vastavalt Euroopa Kohtu praktikale – mida kinnitab ka ühtse Euroopa akti preambul ja Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 ning Nice’is 7. detsembril 2000 kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artikkel 47 – liidu õiguskorras kaitstakse. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet muu hulgas ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150, ning 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punktid 175 ja 176, ning eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 216).

107    Rikkumise asetleidmist tuleb hinnata ainult tõendite alusel, millele komisjon viitab nimetatud rikkumist tuvastavas otsuses, ning ainus asjassepuutuv küsimus, millele tuleb sisuliselt vastus leida, on see, kas rikkumine on või ei ole nende tõenditega tõendatud (eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 726).

108    Lõpuks peavad ka EÜ artiklis 253 nõutavad põhjendused olema asjassepuutuva akti laadile kohased ning neist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel teada saada võetud meetme põhjendusi ning pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑301/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9919, punkt 87, ja 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑6079, punkt 66).

109    Eespool mainitud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ka EMP lepingu artiklile 53 ja selle artikli alusel vastu võetud komisjoni otsustele.

110    Eespool punktides 100–109 välja toodud reegleid silmas pidades tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsuses tugines komisjon piisavalt usutavatele, täpsetele ja üksteisega kooskõlas olevatele tõenditele, et nende alusel üldise hindamise raames ja pärast hageja poolt esitatud alternatiivsete seletuste või õigustuste uurimist veenduda, et hageja taasühines kartelliga alates 3. septembrist 1996 ning mil määral ta osales rikkumises nimetatud kuupäevast kuni 9. maini 2000, arvestades, et ta ei vaidlusta oma osalust rikkumises varasemal perioodil, st aastatel 1986–1992, ega hilisemal perioodil, st 9. maist 2000 kuni 2. maini 2007.

b)     Hageja osalus rikkumises 3. septembrist 1996 kuni 9. maini 2000

111    Hageja argumentatsioon eeldab kahe perioodi eristamist: esiteks periood 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, mille eest määrati talle trahv ja mille osas hageja vaidlustab sisuliselt selle, et komisjon tugines tema suhtes tema enda esitatud tõenditele ning mis lubasid tal tuvastada rikkumise jätkamise kuni 13. maini 1997, ja teiseks periood 13. maist 1997 kuni 9. maini 2000 (edaspidi „vaheperiood”), mille eest komisjon talle trahvi ei määranud, kuid mille osas väidab hageja sisuliselt, et komisjoni poolt tema suhtes kasutatud tõendid tõendavad ainult tema kavatsust panna teised kartelli liikmed uskuma teatud aruteluvõimaluse olemasolusse, kuid seda ainult nende eksitusse viimiseks ja nendepoolsete karistuste vältimiseks, mitte kartellis osalemiseks, isegi sel vähese tegevusega perioodil.

 Periood 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997

112    Kõigepealt tuleb uurida teise väite kuuendat osa.

113    Nimelt tuleb hinnata, kas hageja väidab õigustatult, et arvestades koostööteatise punkti 26 viimase lõigu sisu, ei saanud komisjon perioodi osas 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 tema suhtes kasutada tõendeid, mis ta oli ise komisjonile esitanud trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluses.

–       Koostööteatise punkti 26 ulatus

114    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatakse, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

115    Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et määruses nr 1/2003 kehtestatud piires on komisjonil trahvide määramise õiguse teostamisel lai kaalutlusruum (vt Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 172, ja 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 123). See kaalutlusruum on aga siiski piiratud; nimelt kui komisjon võtab vastu suunised, milles täpsustatakse asutamislepingut järgides kriteeriumid, millest komisjon kavatseb oma kaalutlusõiguse teostamisel lähtuda, piirab ta sellega ise oma kaalutlusõigust, kuna komisjon peab järgima suunavaid eeskirju, mille ta on ise vastu võtnud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑5361, punkt 95, ja Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika). Ta ei või konkreetsel juhul suunistest kõrvale kalduda, esitamata võrdse kohtlemise või õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 209).

116    Eeltoodud kontekstis tuleb arvestada koostööteatise punktidega 23–26, mis on järgmised:

„23. Ettevõtjate puhul, kes avaldavad oma osalemise ühenduse huve kahjustavas väidetavas kartellis, ning kes ei täida II jaos sätestatud tingimusi, võidakse siiski vähendada neile kehtestatava trahvi määra.

24. Selleks et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ta esitama komisjonile väidetava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus, ning vastama punkti 12 alapunktides a–c sätestatud tingimustele.

25. Lisaväärtuse mõiste väljendab seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil tõendada väidetava kartelli olemasolu. Hindamisel peab komisjon üldjuhul väärtuslikumaks neid kirjalikke tõendeid, mis pärinevad sellest ajavahemikust, mida faktid käsitlevad, kui tõendeid, mis on pärit hilisemast ajast. Kaudselt seotud tõenditest peetakse üldjuhul väärtuslikumaks kõnealuste faktidega otseselt seotud tõendeid. Tõendite väärtust mõjutab ka see, millisel määral on vaja nende õigsust tõestada muude allikate kaudu, et kõnealuseid tõendeid saaks kasutada teiste juhtumiga seotud ettevõtjate vastu; seega veenvaid tõendeid peetakse väärtuslikumaks kui näiteks avaldusi, mis vajavad täiendavat tõestamist.

26. Komisjon määrab haldusmenetluse lõpus vastuvõetavas lõplikus otsuses kindlaks mil määral ettevõtjale määratud trahvi võrreldes algse trahviga vähendatakse. Seda tehakse järgmiselt:

–        esimene ettevõtja, kes annab olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse 30–50%;

[…]

Kõigis nimetatud rühmades trahvi vähendamise määra kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse punktis 24 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega ja nende lisaväärtust.

Kui trahvi vähendamise taotleja esitab esimesena punkti 25 tähenduses veenvaid tõendeid, mida komisjon kasutab rikkumise raskusastet suurendavate või rikkumise kestust pikendavate lisaasjaolude tuvastamisel, ei võeta neid lisaasjaolusid tõendeid esitanud ettevõtjale trahvi määramisel arvesse.”

117    Teisisõnu, koostööteatise punkti 26 viimase lõigu kohaldamiseks peavad olema täidetud mitu tingimust: ettevõtja peab esitama veenvaid tõendeid koostööteatise punkti 25 mõttes, mis tähendab, et neil peab olema oluline lisaväärtus ja need ei vaja täiendavat tõendamist; need tõendid peavad võimaldama tuvastada lisaasjaolusid võrreldes nende asjaoludega, mida komisjon on suuteline tuvastama ning mis suurendavad rikkumise raskusastet või pikendavad selle kestust.

118    Kui nimetatud tingimused on täidetud, ei võta komisjon neid asjaolusid arvesse trahvi – mis sõltub vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 rikkumise raskusest ja kestusest – määramisel sellele ettevõtjale, kes võimaldas nende faktiliste asjaolude tuvastamist tema poolt komisjonile esitatud tõenditega, nagu täpsustatakse ka koostööteatise punkti 26 viimases lõigus.

119    Seega tuleneb koostööteatise punkti 26 viimase lõigu lause lõpuosast, et komisjon ei tugine nendele tõenditele trahvi vähendamise taotleja rikkumise raskuse või kestuse kindlakstegemiseks, kui see isik täidab nimetatud teatise punktis 26 ette nähtud tingimused, võimaldades lisaks ka trahvi vähendamise taotleja trahvi vähendamist nimetatud teatises kehtestatud määral ülejäänud rikkumise aja suhtes, mille osas tuvastatakse tema süü.

120    Tuleb toonitada, et see, et leebema kohtlemise taotleja kaitse mehhanism on ette nähtud koostööteatise punktis 26, mis puudutab trahvi vähendamist, kinnitab, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, võib ta neid kahte meedet kohaldada samaaegselt.

121    Trahvi protsentuaalne vähendamine peab seega olema proportsionaalne trahvi vähendamise taotleja esitatud tõendite lisaväärtusega, arvestades, et punkti 26 viimase lõigu eesmärk on ka vältida ettevõtja karistamist ainult tõendite alusel, mille ta ise komisjonile esitas.

122    Seetõttu tuleb komisjoni seisukoht selles küsimuses tagasi lükata.

–       Käesolevas asjas lisaasjaolude tuvastamine, mis suurendavad rikkumise raskusastet või pikendavad selle kestust

123    Edasi tuleb uurida komisjon vastuväidet, et hageja esitatud tõendid ei võimaldanud tal tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kuigi see on üks koostööteatise punkti 26 viimase lõigu kohaldamise tingimus.

124    Olgu märgitud, et koostööteatis mainib „lisaasjaolusid”, mis võimaldavad suurendada rikkumise kestust või raskust.

125    Käesolevas asjas tugines komisjon 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta maini kartelli tegevuse tõendamisel peamiselt:

–        [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendus 142),

–        [konfidentsiaalne] (põhjendused 143–145);

–        „neljale näitele suhtlemise kohta teiste kartelli liikmetega ajavahemikul 1995. aasta maist 1996. aasta märtsini ja 1996. aasta septembrist 1997. aasta jaanuarini, mis olid salvestatud W. ruumidest leitud ketastele […]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 139); ta täpsustab aga vaidlustatud otsuse 216. joonealuses märkuses, et „kuigi nende ketaste sisukorrast nähtub seda perioodi puudutavate arvukate muude, sarnaste nimedega failide olemasolu, mis viitab sellele, et need sisaldavad kartelli liikmete vahel saadetud muid fakse, ei kasuta komisjon nende failide sisu tõenditena, kuna need ei olnud komisjonile kättesaadava faili osa”;

–        vastuväiteteatisele Bridgestone’i esitatud vastusele („Bridgestone väitis, et 1986. aastal tegevust alustanud kartell lõpetas tegevuse 1997. aasta kevadel”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 291);

–        DOM vastustele sellele samale vastuväiteteatisele („DOM väitis, et selgelt [oli] tõendatud, et kartell lõpetas tegutsemise ajavahemikul 1997. aasta märtsist kuni 1999. aastani”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 292);

–        W. koostatud tegevuse kronoloogiline ülevaade („3/97: igasuguse koostöö lõpp”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 157);

–        [konfidentsiaalne] avaldustele („laadimisvoolikute klubi peaaegu kadus 1998. aastal”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 151);

–        teabenõuetele P. poolt 29. juunil 2007 ja Trelleborgi poolt 15. juunil 2007 esitatud vastustele ning Trelleborgi ja Dunlopi ruumidest leitud dokumentidele (kostja vastuse punkt 163);

–        ja lõpuks W. tabelitele, mis puudutasid perioodi 1996. aasta novembrist kuni 1997. aasta detsembrini ning aastaid 1998 ja 1999 (vaidlustatud otsuse põhjendus 165).

126    Komisjoni valduses oli seega küll kaudsete tõendite kogum, kuid tal oli vaid üks rikkumise ajast pärit dokumentaalne tõend, milleks oli [konfidentsiaalne], ja W. tabelid – mille kuupäeva ta ei ole enda sõnul võimeline täpselt määratlema – ning ka kartelli eri liikmete avaldused, kui välja arvata tõendid, mille MRI oli esitanud oma trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluses.

127    Seetõttu tuleb uurida, kas selleks, et järeldada, et kartelli tegevus jätkus täielikult 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, piisab ainult kaudsete tõendite kogumi nendest elementidest, millest komisjon vaidlustatud otsuses lähtus, arvates välja MRI trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluses esitatud tõendid.

128    Kõigepealt tuleb arvesse võtta DOM‑ile adresseeritud [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendus 142).

129    [konfidentsiaalne] vaidlusalune tekst on järgmine:

„Ma arvan, et meil on sel aastal ainulaadne võimalus saavutada parem hinnatase; nagu ma aru saan, peaks Sumed olema nüüd valmis oluliseks hinnatõusuks.

Ma nõustun teie ettepanekuga jätta suur osa sellest hankest C‑le ja ma pakun välja järgmised arvud, mille kohaselt teisel kohal pärast võitjat on PL x 0,65; me peaksime proovima seda.

Palun kinnitage mulle, kas kõik liikmed on sellega nõus; kui te nõus ei ole, palun saatke mulle oma ettepanekud võimalikult kiiresti.”

130    Sellele tekstile järgneb tabel, milles on kartelli liikmeks oleva kuue ettevõtja hulgast määratud erinevad „võitjad”, kelle vahel on ära jagatud erinevad „Sumedi” hanke kogused (või osad):

ITEM	Qty	Designation		PL	A 1	A 2	C	B 1	B 2	B 3
1	2	FOB 24" 35’		80,900	52,640	53,920	53,210	54,860	Võitja	54,155
2	3	FOB 20" 35’		63,420	42,380	41,220	41,900	43,280	Võitja	41,468
3	12	FF 24" 35’		73,590	50,290	49,300	50,150	47,830	Võitja	48,116
4	36	FF 20" 35’		50,370	33,720	34,380	Võitja	34,150	32,600	32,740
5	34	FF 16" 35’		45,170	29,860	Võitja	29,360	30,440	30,830	30,793
6	1	Red 24/20" 35’		67,790	46,270	46,190	44,130	44,060	Võitja	44,222
7	3	Red 20/16" 35’		47,230	32,355	32,910	30,700	30,950	Võitja	30,735
8	3	TRH 16" 35’		55,180	36,830	Võitja	35,870	36,090	37,660	35,982

131    Tähised A 1, A 2, B 1, B 2, B 3 ja C on kartelli eri liikmete koodnimed (vaidlustatud otsuse põhjendus 114). Koodnimed on järgmised: Bridgestone on A 1, Yokohama Rubber on A 2, DOM on B1, Trelleborg on B2, Parker ITR on B 3 ja MRI on C.

132    Tabel näitab mitte ainult seda, et hanke igale kogusele või igale osale oli määratud „võitja”, vaid ka seda, et ette nähti samuti, millise hinna pakkus „teiseks” tulnud ettevõtja, mis on tabelis välja toodud rasvases kirjas, kaldkirjas või allajoonitult, nagu ka teiste osalejate pakutav hind.

133    „Teise” koha rolli tähtsuse hangete ärajaotamisel saab tuletada ka faksi tekstist, milles täpsustatakse, et „Pakun järgmisi arve, kus teine koht peale võitjat on PL x 0,65”.

134    Samuti võib täheldada, et iga koguse hind vastab teiseks tulnud pakkuja puhul valemile: hind PL x 0,65. On vaid üks erand, „item 5”, mille puhul selle valemi kohaselt peaks teise koha hind olema 29 360 (veerg C, st MRI), mitte 29 860. Tõenäoliselt on aga tegemist sisulise veaga ning tabeli koostaja on rasvases kirjas ja allajoonitult esitanud arvu 29 860 ekslikult.

135    „Teise” koha rolli olulisust kinnitab ka hageja oma vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele. Ta märgib selle kohta, et „kartelli teada reegel oli just otsustada „madalama pakkumise tegeva teise pakkuja” hind, samas kui võitja pakkumise üksikasjad [...] jäeti tema enda otsustada”.

136    Seega nähtub tabelist see, et hageja määratakse ühe hanke võitjaks – mida ei oleks saanud korraldada tema osaluseta aruteludes ega ka ilma, et ta oleks sellest teadlik, nagu ta väidab –, ent ka see, et ta määrati teisele kohale kahel või lausa kolmel korral, kui võtta arvesse „item 5” all tehtud viga.

137    Selleks et tabelis ette nähtud hangete jaotus toimiks, pidi iga äriühing kindlasti nõustuma rolliga, mis talle määrati, eelkõige teiseks jäämise suhtes, sest muidu ei oleks võitja saanud olla kindel oma võidus.

138    Sellest tuleneb, et ei ole tõenäoline, et tabelis esitatud hanke „Sumed” täpne ja üksikasjalik ärakorraldamine sai toimuda ilma hageja aktiivse ja vabatahtliku osavõtuta ning et talle ette nähtud „teise” koha rolli määrasid kartelli teised liikmed talle ilma, et ta oleks võtnud täielikult osa kartelli tegevusest alates 1996. aasta septembrist.

139    Sellest tuleneb, et isegi kui see dokument on pärit kolmandalt isikult, tõendab see õiguslikult piisavalt MRI osalust aruteludes „Sumedi” hanke teemal.

140    Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argumentatsioon, mille kohaselt ei olnud ta sisuliselt teadlik selle dokumendi ja sellega seotud arutelude olemasolust.

141    Samuti nähtub W. koostatud tabelist (hagi 10. lisa, lk 87) kartelli liikmete vahel tegelikult ära jaotatud turgude kohta, et kolm ettevõtjat jagasid omavahel ära „Sumedi” hanke, mis otsustati 1996. aasta novembris, ehk natuke rohkem kui kaks kuud pärast [konfidentsiaalne] tehtud kooskõlastusettepanekut. Nendeks ettevõtjateks olid antud juhul Yokohama Rubber (nimetusega Japan C0.2), Trelleborg (nimetusega European C0.2) ja MRI (nimetusega European C0.4).

142    Tegemist on kolme ettevõtjaga, kelle vahel olid ära jaotatud „Sumed” hanke kogused Trelleborgi faksile lisatud tabelis.

143    Kuigi tuleb mainida, tõsi, et W. tabelis on „Sumed” hanke kohta tehtud märge „hinnanguline” (estimates), nagu täheldab hageja, jaotusid kogused siiski just nende kolme pakkuja vahel nii, nagu see oli välja pakutud Trelleborgi faksis ning kahe pakkuja osas vastasid summad koguste väärtusele korrutatuna võitja ühikuhinnaga, nagu see nähtub samast faksist.

144    Üldkohus leiab, et neid asjaolusid arvestades ei saa MRI osas olla tegemist puhtalt kokkusattumuse või spekulatsiooniga, nagu ta väidab.

145    Lisaks on Üldkohus seisukohal, et kuna W. tabel näitab niisiis hankemenetluse „Sumed” kooskõlastamise tulemusi, nagu see tuleneb Trelleborgi faksist, tugevdatakse selle tõendi tõenduslikku väärtust.

146    W. tabelis on mitmel leheküljel välja toodud ajavahemikul 1996. aastast kuni 1997. aasta lõpuni kartelli eri liikmete vahel kooskõlastatud erinevate hankemenetluste tulemused.

147    Sellest tuleneb, et komisjon võis põhjendatult tugineda sellele tabelile mitte ainult selleks, et tuvastada MRI taasliitumine kartelliga alates 3. septembrist 1996 ning tema igakülgne ja täielik osalemine selles kuni 13. maini 1997, vaid ka selleks, et toetada üldisemalt tema käsutuses olevaid tõendeid – eelkõige erinevaid avaldusi, mis ta oli kokku kogunud (vt eespool punkt 125) – kartelli jätkamise kohta teiste kartelli liikmete poolt kuni selle kuupäevani.

148    MRI esitatud dokumendid ei olnud seega niisugusele järeldusele jõudmiseks vajalikud.

149    Sellest järeldub, et ajavahemiku 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 kohta MRI poolt komisjonile esitatud tõendid ei võimaldanud komisjonil tuvastada rikkumise pikemat kestust või suuremat raskusastet.

150    Hageja ei saa seega põhjendatult nõuda, et tema suhtes kohaldataks koostööteatise punkti 26 teist lõiku.

151    Samuti tuleneb eeltoodust, et komisjon võis neid tõendeid kasutada tema vastu.

152    Seetõttu tuleb teise väite kuues osa tagasi lükata.

153    Lisaks kinnitavad nendest tõenditest mõned vaieldamatult MRI seotust teatud pakkumiste kooskõlastamisega.

154    Nii märkis F. [konfidentsiaalne]:

„[M]a lükkasin selle pakkumise tagasi, kuna see oleks muutnud Dunlopi poolt mulle edastatud algset kokkulepet ning kuna esimeses hankemenetluses saime me ainult 18 pikkust ettenähtud 36 asemel Sumedi eelarvepiirangute tõttu. Me oleme kindlad, et Kléberil on Sumedis probleeme 24”‑ga ja seetõttu said nad ainult 4 pikkust 12 asemel, mis on märgitud ühes varasemas hankes.”

155    Trelleborgi faksi lisaks olevas tabelis (vt eespool punkt 130) mainitakse aga MRI‑d kui FF 20” ühe koguse 36 pikkust võitjana ja „Kléberit” – st Trelleborgi – viie koguse, sealhulgas FF 24” ühe koguse 12 pikkust võitjana.

156    F‑i viited „Sumedi” varasemale hankele vastavad seega igati [konfidentsiaalne] lisaks olevale tabelile (vt eespool punkt 130), mis ei saa olla lihtsalt kokkusattumus.

157    Lisaks võimaldavad selles teates esitatud täpsustused mõista märget „hinnanguline”, mille oli oma tabelisse sisse viinud W. [konfidentsiaalne] „Sumedi” hanke kohta, märkides, et MRI sai lõpuks väiksema koguse, kui varem ette nähtud.

158    Seetõttu tuleb ülejäänud osas tagasi lükata hageja argumentatsioon, et sisuliselt ei saa ta nüüd enam hinnata, kas „Sumedi” pakkumine, mida selles [konfidentsiaalne] käsitletakse, vastab sellele, millele viidatakse [konfidentsiaalne].

159    Seega on hageja osalus rikkumises ajavahemikul 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 vajalikul määral (vt eespool punkt 147) kinnitust leidnud.

 Vaheperiood

160    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse kooskõlastatud tegevuse all koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes on valinud teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 115, ja eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 158).

161    EÜ artikli 81 lõikega 1 on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega kas mõjutatakse oma hetke või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või antakse sellele konkurendile teada asjassepuutuva ettevõtja enda tehtud otsustest või kavatsustest turul käitumise kohta, kui selle suhtlemise eemärk või mõju on konkurentsi piiramine (vt selle kohta eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117).

162    Andmete edastamisest konkurentidele eesmärgiga valmistada ette kartellikokkulepet piisab selleks, et tõendada EÜ artikli 81 tähenduses kooskõlastatud tegevuse olemasolu (eespool punktis 105 viidatud kohtuotsus Tréfilunion vs. komisjon, punkt 82, ja eespool punktis 105 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 178).

163    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale hõlmavad kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõisted EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses salajase koostöö vorme, mis on oma laadilt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 131 ja 132, ning Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 190).

164    Mitmeosalise rikkumise korral, milles paljud tootjad osalesid mitme aasta vältel eesmärgiga üheskoos turgu reguleerida, ei saa komisjonilt nõuda, et ta kvalifitseeriks rikkumise täpselt kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, kuna igal juhul hõlmab EÜ artikkel 81 nii ühte kui teist nendest rikkumise liikidest (vt selle kohta eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 111–114, ning eespool punktis 103 viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 696).

165    Rikkumise kvalifitseerimist kokkuleppeks „ja/või” kooskõlastatud tegevuseks tuleb mõista kui sellise mitmeosalise terviku tähistamist, mis hõlmab faktilisi asjaolusid, millest osad kvalifitseeriti kokkuleppeks ja teised kooskõlastatud tegevuseks EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, milles ei ole ette nähtud eraldi kvalifikatsiooni seda liiki mitmeosalise rikkumise jaoks (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 264, ning eespool punktis 163 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 187).

166    Tuleb märkida, et käesolevas asjas otsustas komisjon karistada hagejat ja tema konkurente osalemise eest „kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses laadimisvoolikute sektoris” asjassepuutuval perioodil.

167    Ta märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–272, kuidas ta kavatseb kvalifitseerida rikkumise aluseks olevad talle teadaolevad faktilised asjaolud ja täpsustas muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustes 271 ja 272, et teabevahetus on käsitatav kooskõlastatud tegevusena.

168    Ta heitis hagejale ette teabevahetust vaheperioodil kartelli teatud liikmetega muu hulgas selleks, et kartell taaskäivitada.

169    Kuid konkurentsivastase kokkuleppe ettevalmistamiseks teabe edastamisest konkurentidele piisab, et tõendada kooskõlastatud tegevust EÜ artikli 81 tähenduses (vt Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punktid 51 ja 52, ning kohtujurist Kokott’i ettepanek sellele kohtuotsusele, EKL 2009, lk I‑4523, punktid 90 ja 91 ning seal viidatud kohtupraktika).

170    Küsimus, kas see tegevus toimus „klubi struktuuri” raames või väljaspool seda, ei puutu seega asjasse ning hageja vastav argumentatsioon, mis on esitatud teise väite kolmandas osas, tuleb tagasi lükata.

171    Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et hageja lõpetas kartellis osalemise 1992. aastal.

172    Tuvastatud on ka see, et hageja taasliitus kartelliga 1996. aastal „Sumedi” hanke ärakorraldamiseks, mis väljendus laadimisvoolikute turul kvootide määramises ja hindade kindlaksmääramises vastavalt koostöökokkuleppele, milles hageja võib osalenuks lugeda (vt eespool punktid 128–159).

173    Vaheperioodi osas, mis hageja puhul kestis 1997. aasta maist 2000. aasta maini, tuleb kõigepealt täpsustada, et hageja kinnitab kohtuistungil, vastates talle Üldkohtu poolt esitatud küsimusele, et tema väide puudutab ainult perioodiga 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 seotud tõendeid.

174    Komisjon võis seega neid tõendeid kasutades tuvastada, et hageja osales vaheperioodil teatud suhtluses ja aruteludes.

175    Hageja vaidleb aga vastu viidatud suhtluse ulatusele ja tõlgendusele, mille komisjon andis sellega seotud dokumentidele.

176    Seetõttu tuleb uurida neid dokumente, et tuvastada, kas komisjon järeldas õigesti, et hageja osales vaheperioodil vältavas rikkumises, kuigi talle ega teistele kartelli liikmetele ei määratud selle perioodi eest trahvi.

177    Arvestades hageja dokumente [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendused 174 ja 176), tuleb asuda seisukohale, et nende alusel oli võimalik tuvastada vähemalt esiteks seda, et W. kontakteerus MRI‑s töötava F‑iga kolme hanke teemal (CPC Taiwan, Ancap Uruguay ja Petrobras Brazil), kusjuures selle kooskõlastuskatsega olid seotud ka Bridgestone, DOM, Yokohama Rubber ja Parker ITR, ning teiseks, et kuigi F. lükkas talle tehtud pakkumise tagasi, üritas kartell sel perioodil vähemalt toimida. Seega ei ole mingit kahtlust, et erinevad ettevõtjad suhtlesid omavahel ja hagejaga, et kooskõlastada teatud hankeid. Asjaolu, et need dokumendid võivad lubada arvata, et kõik ei läinud kartellis just kõige paremini ja et esines lahkarvamusi, on ka kooskõlas vaidlustatud otsuses selle perioodi kohta esitatud komisjoni analüüsiga. Mis puudutab F‑i poolt hageja ühele müügiagendile saadetud 4. veebruari 1999. aasta dokumenti, milles ta kirjeldab kartelli kujunemislugu, esitades ka ülevaate olukorrast sel perioodil, siis tuleb märkida, et kuigi F. väidab selles, et hageja ei kuulu kartelli, annab see dokument tunnistust vähemalt F‑i ja teiste kartelli liikmete vahelisest suhtlusest. Need dokumendid tõendavad seega selgelt, et erinevate puudutatud ettevõtjate vahel suheldi vähemalt selleks, et üritada hankeid kooskõlastada.

178    [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendus 177) tõendab kartelli erinevate põhiosaliste (W., F. ja P.) vahelist suhtlemist, mille käigus nad vahetasid kommertsteavet. Asjaolu, et kartell oli sel perioodil kriisis, nagu nähtub ka nimetatud dokumendist, ei võta sellelt suhtluselt ära selle õigusvastast laadi. Lisaks hakkas kartell natuke aega pärast viidatud suhtlemist uuesti tööle, mis tundub toetavat argumenti, et see aitas kaasa kartelli taaskäivitamisele, kuigi hageja ise muutus uuesti kartelli täielikuks liikmeks alles aasta pärast teisi selle põhiosalisi.

179    [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendus 201) tõendab C. ja F‑i vahelist ühekordset kontakteerumist ajal, mil kartell ei olnud veel vähemalt hageja osas täielikult uuesti toimima hakanud. See tõendab aga, et C. ja F. vahetasid äriliselt tundlikku teavet ja seda, et F. otsis sellest ajast peale lahendust, kuidas kartell uut moodi tegutsema panna, eriti kartelli koordineerimise osas, üritades samas juba siis määrata hageja turuosaks 12%. Nagu märgib ka komisjon, tuleb seda tõendit vaadelda alates 1999. aasta juunist alanud koosolekute perspektiivist. Kuigi on tõsi, et hageja hakkas igakülgselt ja täielikult kartellis osalema hiljem, valmistas ta siiski sellest ajast peale ette oma taasliitumist ning tegi vähemalt mõningast koostööd oma teatud konkurentidega.

180    Lõpuks tõendab uuendatud koostöö konteksti selgelt dokument pealkirjaga [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendus 190). Hageja väidab, et ta ei osalenud koosolekul – millele komisjon vastu ei vaidle – ja et asjaolu, et dokumendis on näha talle määratud turuosa, ei tähenda, et ta kuulus kartelli. On tõsi, et komisjoni hinnangul taasliitus ta kartelliga alles alates 9. maist 2000 (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 202, milles komisjon märgib, et tal on tõendeid selle kohta, et MRI‑le määrati alates sellest ajast uuesti kvoote). Kuid esiteks eksisteerib otsene tõend selle kohta, et hageja suhtles õigusvastaselt, selleks et 1999. aasta juunis kartelliga taasliituda (hageja 30. juuni 1999. aasta ettevõtjasisene kiri), teiseks on olemas1999. aasta detsembris niisugusel koosolekul laiali jaotatud dokument, mis toimus pärast kartelli taaskäivitamist teiste kartelli liikmete poolt ja millel määrati kindlaks turuosa, mille saab hageja, ning kolmandaks on olemas tõendid selle kohta, et ta reaalselt taasliitus kartelliga 2000. aasta mais, millele ta ka vastu ei vaidle. Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna teised kartelli liikmed alustasid taas oma õigusvastast tegevust, sai turuosa, mille nad kavatsesid jätta hagejale, tuleneda ainult põhjalikust koostööst temaga. Niisiis on tõendatud, et MRI rääkis läbi oma 1999. aasta juuni taasliitumise tingimusi, mis toimus seega kuus kuud enne 1999. aasta detsembris laiali jaotatud tabelite koostamist. Need tabelid on seega eriti tugev märk sellest, et hageja osales 1999. aasta detsembris aruteludel kartelli liikmete turuosade jaotamise ja kooskõlastamise kohta.

181    Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et komisjon on esitanud piisavaid tõendeid, mille alusel on tuvastatav hageja rikkumine vaheperioodil, kuigi see oli eelneva ja hilisema perioodiga võrreldes vähem intensiivne, mille tõttu ei määranud ka komisjon talle nimetatud perioodi eest trahvi.

182    Ülejäänud osas tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt kavatses ta nii jätta teistele kartelli liikmetele mulje, et tal on mõningane huvi kartelli taaskäivitamise vastu, vältides samas selle teesklemisega nende võimalikke ärilisi karistusmeetmeid.

183    Nimelt ei ole hageja väidetavad kavatsused mitte ainult asjassepuutumatud, vaid lisaks tuleb asuda seisukohale, et ta võtab nii omaks suhtlemise teiste kartelli liikmetega, selleks et üritada vältida nendega konkureerimist, millest piisab rikkumise tuvastamiseks.

184    Lisaks tõendavad eespool viidatud dokumendid, et selle suhtluse peamine eesmärk oli kartelli taaskäivitamine ja et hageja võttis suhtlusest osa muu hulgas selleks, et läbi rääkida oma positsiooni kartellis keskmes.

185    Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argumentatsioon, et ta võttis nendest aruteludest osa ainult selleks, et endisi – ja tulevasi – kartellipartnereid eksitusse viia ning et ta on esitanud alternatiivse usutava seletuse komisjoni valduses olevatele erinevatele dokumentidele, mille alusel viimane tuvastas tema rikkumises osalemise vaheperioodil.

186    Seda järeldust ei sea ka mingil viisil kahtluse alla erinevad tõendid – [konfidentsiaalne] –, millele hageja oma argumentide põhjendamisel tugineb.

187    Need eri dokumendid tõendavad nimelt väljaspool kahtlust, et MRI taasliitus kartelliga täielikult 2000. aasta mais, lükkamata ümber seda, et ta tegi varasematel aastatel ettevalmistusi selleks taasliitumiseks.

188    Seega tuleb hageja argumentatsioon ülejäänud osas tagasi lükata.

c)     Vältava rikkumise küsimus

189    Hageja vaidleb sisuliselt vastu esiteks sellele, et rikkumine vältas 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, ja leiab, et kui tuvastatakse tema poolt sel perioodil rikkumiste toimepanemine, on tegemist eraldi rikkumistega, mis ei ole seotud varasemate või hilisemate perioodidega, ning teiseks sellele, et rikkumine vältas 13. maist 1997 kuni 9. maini 2000, kuna ta ei võtnud aruteludest osa konkurentsivastastel eesmärkidel, vaid vastupidi selleks, et end kaitsta teiste kartelli liikmete võimalike karistusmeetmete eest, ning et igal juhul ei saa komisjon samal ajal tuvastada vältava rikkumise toimepanemist ja kartelli vähest tegevust seoses selle liikmetevahelise kriisiolukorraga, mille tõttu ta ka ei määranud selle perioodi eest trahvi.

 Mõisted „vältav rikkumine” ja „jätkuv rikkumine”

190    Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 2 kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise toimepaneku päevast. Vältavate või jätkuvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast.

191    Kohtupraktikas täpsustatakse selles küsimuses, et enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta. Sellised kaudsed tõendid ja kokkulangevused võimaldavad neid nende kogumis hinnates kindlaks teha mitte ainult konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete olemasolu, vaid ka vältava konkurentsivastase tegevuse kestuse ja ajavahemiku, mil täideti konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud kokkulepet (vt selle kohta eespool punktis 100 viidatud Euroopa Kohtu otsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 57, ning 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punktid 94 ja 95 ning seal viidatud kohtupraktika).

192    Lisaks võib EÜ artikli 81 lõike 1 selline rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka tegude seerias või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa kahtluse alla seada põhjendusega, et ühte või mitut tegu tegude seeriast või vältavast tegevusest võib ka ise ja eraldiseisvalt käsitleda selle sätte rikkumisena. Kui erinevad teod kuuluvad nende identse eesmärgi tõttu „tervikplaani”, mis kahjustab konkurentsi ühisturul, on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus osalemise alusel rikkumises kui tervikus (vt eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258, ja 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punkt 110).

193    Mis puudutab tõendite puudumist kokkuleppe olemasolu kohta teatud konkreetsetel perioodidel või vähemalt ettevõtja poolt selle täitmise kohta teatud perioodil, siis tuleb meenutada, et see, et teatavate kindlate ajavahemike osas ei ole rikkumine tõendatud, ei takista rikkumise toimunuks lugemist nimetatud ajavahemikest pikema ajavahemiku jooksul, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel. Palju aastaid kestva rikkumise raames ei oma keelatud kokkuleppe olemasolu seisukohast tähtsust, et selle ilmingud on nähtavad erinevatel ajavahemikel, mis on üksteisest eraldatavad pikemate või lühemate ajavahemikega, kui selle rikkumise moodustavatel erinevatel tegudel on sama eesmärk ning need kuuluvad ühe ja vältava rikkumise koosseisu (vt eespool punktis 192 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, punktid 97 ja 98; vt selle kohta ka eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 260).

194    Kohtupraktikas on kindlaks tehtud mitu kriteeriumi, millest lähtudes hinnata, kas tegemist on ühe rikkumisega: kas asjassepuutuvate tegude eesmärk on sama (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punktid 170 ja 171, Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 67, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 312), kas asjassepuutuvad kaubad ja teenused on samad (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 118, 119 ja 124, ning eespool viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 312), kas osa võtnud ettevõtjad on samad (eespool viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 312) ja kas toimepanemise viis on sama (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri vs. komisjon, punkt 68). Muud kriteeriumid, mida selle hindamise käigus võib arvesse võtta, on ettevõtjate nimel tegutsenud füüsiliste isikute samasus ja asjassepuutuvate tegude geograafilise ulatuse samasus.

195    Seega lubab kohtupraktika komisjonil eeldada, et rikkumine – või ettevõtja osalus rikkumises – ei ole katkenud, isegi kui tal teatud kindla ajavahemiku osas rikkumise kohta tõendeid ei ole, kui selle rikkumise moodustavatel erinevatel tegudel on üks ja sama eesmärk ning need kuuluvad ühe ja vältava rikkumise koosseisu, kusjuures see järeldus peab tuginema objektiivsetele ja omavahel kooskõlas olevatele kaudsetele tõenditele, mis tõendavad teatud tervikplaani olemasolu.

196    Kui need tingimused on täidetud, lubab vältava rikkumise mõiste komisjonil määrata trahvi kogu arvessevõetud rikkumise perioodi eest ja kindlaks määrata aegumistähtaja kulgema hakkamise kuupäeva, st kuupäeva, mil vältav rikkumine lõppes.

197    Kuid ettevõtjad, keda salajases koostöös süüdistatakse, võivad selle eelduse ümber lükata, esitades kaudseid või otseseid tõendeid, mis näitavad, et vastupidi, rikkumine – või nende osalus selles – nendel perioodidel ei jätkunud.

198    Lisaks tuleb mõistet „jätkuv rikkumine” eristada mõistest „vältav rikkumine” (vt selle kohta Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑18/05: IMI jt vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1769, punktid 96 ja 97), arvestades, et nende erinevust kinnitab ka sidesõna „või” kasutamine määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 2.

199    Kui on tuvastatav, et ettevõtja osalus rikkumises katkes ja et ettevõtja poolt enne ja pärast seda katkestusperioodi toime pandud rikkumistel on samad tunnused – mida tuleb hinnata muu hulgas selle alusel, kas samad olid asjassepuutuvate tegude eesmärk, asjassepuutuvad kaubad, salajases koostöös osalenud ettevõtjad, toimepanemise peamised viisid, ettevõtjate nimel tegutsenud füüsilised isikud ning lõpuks ka nende tegude geograafiline ulatus –, tuleb rikkumine kvalifitseerida üheks jätkuvaks rikkumiseks.

200    Sel juhul ei saa komisjon määrata trahvi aja eest, mil rikkumine katkestati.

201    Lisaks tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktist b, et katkestusperiood ei saa kesta üle viie aasta, vastasel juhul ei saa aegumise tõttu trahvi määrata sellele katkestusele eelnenud rikkumise eest.

 Vältava rikkumise esinemine käesolevas asjas

202    Seega tuleb kindlaks teha, kas neid asjaolusid arvestades oli komisjonil õigus tuvastada vältava rikkumise toimepanemine hageja poolt ajavahemikul 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ning ajavahemikul 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007.

203    Olgu meenutatud, et käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et selle adressaadiks olevad ettevõtjad osalesid kohati erineval viisil rikkumises, mis seisnes hangete jaotamises, hindade kindlaksmääramises, kvootide kindlaksmääramises, müügitingimuste kindlaksmääramises, geograafiliste turgude jagamises ning hindade, müügimahtude ja enampakkumiste kohta tundliku teabe vahetamises laadimisvoolikute ülemaailmsel turul.

204    Selle kohta tuleb märkida, et tervikplaani olemasolu on vaidlustatud otsuses selgelt tõendatud. See nähtub asjaolust, et enne ja pärast vaheperioodi olid samad asjassepuutuvate tegude eesmärk, asjassepuutuvad kaubad, salajases koostöös osalenud ettevõtjad, toimepanemise peamised viisid, ettevõtjate nimel tegutsenud füüsilised isikud ning lõpuks ka nende tegude geograafiline ulatus.

205    Lisaks tuleb tegevust, mille eesmärk oli lahendada kartelli liikmete vahelised erimeelsused ja vaheperioodil kartell uuesti käivitada, nagu nähtub hageja esitatud dokumentidest, mida analüüsiti eespool punktides 177–180, järelikult pidada kartelli liikmete tervikplaani osaks.

206    Pealegi, kui hageja selles küsimuses kohtuistungil ära kuulati, ei vaielnud ta vastu rikkumises osalemisele 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ja seejärel 9. maist 2000 kuni 2. maini 2007.

207    Kuigi hageja märgib, et tegemist on erinevate rikkumistega ja et neid ei saa kvalifitseerida üheks vältavaks või jätkuvaks rikkumiseks, mida ta kinnitas kohtuistungil, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusest nähtub selgelt ühe tervikplaani olemasolu, arvestades, et aastatel 1986–2007 olid samad asjassepuutuvate tegude eesmärk, asjassepuutuvad kaubad, salajases koostöös osalenud ettevõtjad, toimepanemise peamised viisid, ettevõtjate nimel tegutsenud füüsilised isikud ning lõpuks ka nende tegude geograafiline ulatus.

208    Samuti on tuvastatud, et hageja taasliitus kartelliga 3. septembril 1996 ja osales rikkumises kuni 13. maini 1997 (vt eespool punkt 147 ja järgmised) ning et ta võttis kartelli taaskäivitamise ja sellega uuesti liitumise eesmärgil aktiivselt osa vaheperioodil toimunud aruteludest (vt eespool punkt 181 ja järgmised).

209    Üldkohus on ka tagasi lükanud alternatiivse seletuse, mille hageja esitas oma käitumise kohta sel perioodil (vt eespool punkt 181 ja järgmised).

210    Nagu möönis komisjon ja nagu nähtub vaidlustatud otsuse artiklist 1, katkestas hageja osaluse kartellis 1. augustist 1992 kuni 3. septembrini 1996.

211    Komisjon tuvastas küll MRI poolt vältava rikkumise toimepanemise, kuid samal ajal tuvastas ta ka asjaolu, et tema osalus kartellis oli 1. augustist 1992 kuni 3. septembrini 1996 katkenud.

212    Ent viga tegemata tuvastas komisjon, et hageja osales kartellis kahel rikkumise eri perioodil, mis kestsid 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ning 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007.

213    Eespool punktis 211 viidatud komisjoni hindamisviga ei mõjuta järelikult vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna ta oleks võinud tuvastada, et hageja toime pandud rikkumine oli jätkuv rikkumine määruse nr 1/2003 artikli 25 tähenduses – nimelt mõlemad rikkumise perioodid kuulusid samasse tervikplaani (vt eespool punktid 203 ja 204) – ja MRI poolt rikkumises osalemise katkestus 1. augustist 1992 kuni 3. septembrini 1996 kestis vähem kui viis aastat (vt eespool punkt 201).

214    Kokkuvõtteks tuleb esiteks seetõttu, et tuvastati, et 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 toime pandud rikkumine ei olnud aegunud, tagasi lükata esimene väide, milles heideti sisuliselt ette seda, et komisjon ei saanud tuvastada aegunud rikkumist. Samuti tuleb tagasi lükata argument põhjenduse puudumise kohta, kuna vaidlustatud otsusest nähtub, et hageja osales kartellis kahel rikkumise eri perioodil, 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 ja 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007.

215    Teiseks tuleb tagasi lükata ka teise väite toetuseks esitatud hageja argumentatsioon, mis puudutab rikkumisperioodi 3. septembrist 1996 kuni 9. maini 2000 aegumist, kuna on tuvastatud, et ta liitus taas kartelliga alates 3. septembrist 1996 ning osales vaheperioodil aruteludes kartelli taaskäivitamise ja selles oma positsiooni kindlaksmääramise eesmärgil.

216    Eeltoodust tuleneb, et teise väite esimene, teine ja kolmas osa tuleb tagasi lükata, kuna hageja väidab nendes sisuliselt esiteks, et komisjon tõlgendas vääralt tema valduses olevaid tõendeid ega esitanud tõendeid hageja osalemise kohta kartellis 3. septembrist 1996 kuni 9. maini 2000, ja teiseks, et ta on andnud alternatiivse usutava seletuse komisjoni valduses olevatele tõenditele ja oma käitumisele sel perioodil.

d)     Teise väite teiste osade põhjendatus

217    Lisaks, mis puudutab hageja poolt tema teise väite teises osas esitatud argumentatsiooni, mille kohaselt oleks komisjon pidanud tõendama, et ta osales uues rikkumises, kuna enne 1992. aastat toime pandud rikkumine oli aegunud, ja et komisjon ei saanud selles osas lähtuda vältava rikkumise esinemisest alates 1. aprillist 1986, siis tuleb meenutada, et komisjon tuvastas viga tegemata, et hageja osales kartellis kahel rikkumisperioodil, mis olid küll eraldiseisvad, kuid mille käigus hageja osales ühes tervikplaanis, mida iseloomustas see, et enne ja pärast vaheperioodi olid samad asjassepuutuvate tegude eesmärk, asjassepuutuvad kaubad, salajases koostöös osalenud ettevõtjad, toimepanemise peamised viisid, ettevõtjate nimel tegutsenud füüsilised isikud ning lõpuks ka nende tegude geograafiline ulatus (vt eespool punktid 203 ja 204). Seega väidab hageja vääralt, et ta osales uues rikkumises ning järelikult tuleb tema argumentatsioon tagasi lükata.

218    Hageja argumentatsiooni kohta, mille ta esitab teise väite kolmanda osa toetuseks ja mille kohaselt tuvastas komisjon vääralt, et tema käitumine 3. septembrist 1996 kuni 9. maini 2000 oli vahetult seotud rikkumise teiste toimepanijate soovitud kõigi konkurentsivastaste mõjude elluviimisega ühe eesmärgiga tervikplaani raames, tuleb märkida, et arvestades esiteks seda, et hageja liitus taas kartelli korraldatud kooskõlastamistega 3. septembril 1996 ja et talle määrati sellega seoses osa „Sumedi” hankest ning teiseks seda, et ta osales vaheperioodil aktiivselt suhtluses kartelli taaskäivitamise eesmärgil, on selgelt tuvastatud, et hageja oli vahetult seotud rikkumise teiste toimepanijate soovitud kõigi konkurentsivastaste mõjude elluviimisega ühe eesmärgiga tervikplaani raames. Seetõttu tuleb tema argumentatsioon tagasi lükata.

219    Samuti tuleb tagasi lükata hageja argumentatsioon, mille ta esitab teise väite neljandas osas ja mille kohaselt karistati teda ainult perioodi eest 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, kuigi tema käitumine oli sama ka vaheperioodil, ja mille kohaselt ei olnud selline erinev kohtlemine õigustatud. Nimelt tuleneb eeltoodust, et ta võttis kartellist uuesti osa 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, saades osa „Sumedi” hankest tänu kooskõlastusele teiste kartelli liikmetega, ning et vaheperioodil osales ta suhtluses kartelli taaskäivitamise ja selles oma positsiooni kindlaksmääramise eesmärgil. Seega on tegemist erinevate käitumistega, mis õigustab komisjoni otsust määrata trahv perioodi eest 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 ja mitte seda määrata vaheperioodi eest.

220    Seda järeldust ei sea ka mingil viisil kahtluse alla hageja argument, et teda ei karistatud perioodi eest 1999. aasta maist kuni 2000. aasta maini, kuigi teisi kartelli osalisi selle eest karistati, kuna tema eristamist õigustab asjaolu, et ta taasühines kartelliga alles aasta pärast teisi liikmeid, olles nimelt pikendanud suhtlemist nendega selleks, et rääkida läbi oma osalustingimusi.

221    Seetõttu tuleb teise väite neljas osa tervikuna tagasi lükata.

222    Mis puudutab teise väite viiendat osa, mille raames hageja väidab sisuliselt, et rikkumiseks peetud asjaolud perioodil 1996–2000 erinevad kitsamalt kartelli raames toime pandud rikkumisest ja eeldusel, et need ei ole aegunud, tuleb nende eest seega eraldi karistus määrata, siis tuleb viidata eespool punktides 123–187 ja 202–214 esitatud hinnangutele ning järelikult tagasi lükata nii hageja sisuline argumentatsioon kui ka põhjendamiskohustuse puudumise argument.

223    Kokkuvõttes tuleb järelikult esimene ja teine väide tagasi lükata.

C –  Kolmas väide, mis puudutab erinevaid vigu trahvisumma kindlaksmääramisel, proportsionaalsuse, karistuse kohasuse, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning põhjenduse puudumist

224    Kõigepealt olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I‑3633, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

225    Samuti nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et institutsioonide aktid ei ulatuks kaugemale sellest, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Trahvide arvutamise kontekstis tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata mitme asjaolu alusel ning mitte ühelegi asjaolule ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiselementidega võrreldes ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tähendab selles kontekstis, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaoludega, mida ta võttis arvesse rikkumise raskusastme hindamisel, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures kohaldama seostatult ning objektiivselt põhjendatult (vt eespool punktis 194 viidatud Üldkohtu otsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 226–228 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. aprilli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05: Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1443, punkt 264).

226    Lõpuks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (Euroopa Kohtu 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑506/03: Saksamaa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 58, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑213/06 P: AER vs. Karatzoglou, EKL 2007, lk I‑6733, punkt 33). Selliseks kinnituseks on mis tahes vormis edastatud täpne, tingimusteta ja kooskõlaline teave (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑47/07 P: Masdar (UK) vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑9761, punktid 34 ja 81).

1.     Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab viga rikkumise raskuse hindamisel ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

a)     Vaidlustatud otsus

227    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 437–445 tuleneb, et komisjon kohaldas rikkumise raskuse alusel trahvi põhisumma kindlaksmääramiseks 25% määra asjassepuutuvast müügist.

b)     Poolte argumendid

228    Hageja on seisukohal, et rikkumise raskuse alusel trahvi põhisumma kindlaksmääramiseks 25% määra asjassepuutuvast müügist kasutamine on väär ja põhjendamata, sest nii võrdsustas komisjon hageja diskrimineerivalt teiste tootjatega, kuigi hageja hinnangul oli tema rikkumine selgelt väiksema raskusastmega kui teiste ettevõtjate rikkumine.

229    Kohtupraktikast tuleneb aga tema hinnangul, et võrdse kohtlemise ja karistuse proportsionaalsuse põhimõtte järgmiseks ei saa komisjon jätta uurimata tegureid, mille tõttu antakse iga ettevõtja rikkumises osaluse raskusele erinev hinnang, mis tähendab, et ta peab trahvi kindlaks määrama neid spetsiifilisi asjaolusid mõistlikult arvesse võttes, mis eristavad ettevõtja positsiooni teiste ettevõtjate omast. Ent tema sõnul ei andnud komisjon mingit hinnangut tema kartellis osaluse raskusastme ja intensiivsuse erinevusele, kuigi komisjon möönis otsuses mitmes kohas, et hagejal oli kartellis eriline positsioon (näiteks vaidlustatud otsuse põhjendused 170, 187 ja 211–214).

230    Hageja väidab, et komisjon ei ole nii võtnud muu hulgas arvesse asjaolu, et erinevalt teistest tootjatest ei olnud ta ühelgi hetkel kartelli „ustav, entusiastlik ja dünaamiline osaline”, mida näitavad see, et ta otsustas kahel korral kartellis osalemise lõpetada, et ta oli ainus, kes arendas oma tegevust kartelliga vastuolus, et ta kannatas konkurentide pideva surve, ähvarduste ja muude kättemaksumeetmete all ja et talle ei saa ka süüks panna osavõttu mitmest osateost koosnevast ühest rikkumisest kogu komisjoni poolt arvesse võetud perioodi jooksul.

231    Sellest tuleneb hageja sõnul, et komisjon rikkus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, st põhimõtteid, mille olemasolu ei saa eitada suunised trahvide kohta.

232    Komisjon vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.

c)      Üldkohtu hinnang

233    Hageja viitab sisuliselt ühel ajal hindamisveale ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

234    Nagu meenutab õigesti komisjon, tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikkumise raskusaste kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, mille suhtes on komisjonil kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 43).

235    Rikkumiste raskusastme hindamise teguritena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kartelli loomisel, sellest saada võidavat kasu, ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad. Seejuures on trahvi kindlaksmääramisel lubatud arvestada nii ettevõtja kogukäivet, mis viitab – kuigi ligikaudselt ja ebatäielikult – ettevõtja suurusele ja tema majanduslikule suutlikkusele, kui ka osa sellest käibest, mis on seotud rikkumise esemeks olevate kaupadega ja mis võib seega viidata rikkumise ulatusele. Ei ühele ega teisele nendest arvudest ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiskriteeriumidega võrreldes ebaproportsionaalne, ja järelikult ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes arvutuse alusel, mis põhineb asjaomase toote müügist tekkinud käibel. Lisaks sellele puudub liidu õiguses üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne käibega, mis ettevõtjal tekkis rikkumise esemeks oleva toote müügist (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-389/10 P: KME Germany jt vs. komisjon, punktid 58–60).

236    Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et kuigi on tõsi, et hageja katkestas oma osaluse kartellis 1992. aastal, ühines ta siiski sellega uuesti 3. septembril 1996 ning 1997. aasta maist kuni 1999. aasta detsembrini suhtles ta kartelliga õigusvastaselt, selleks et sellega igakülgselt ja täielikult 2000. aasta maist kuni 2007. aasta maini uuesti liituda. Ta väidab, et ta oli sunnitud seda tegema, kuid selle argumendiga ei saa siiski nõustuda, nagu ei saa ka olla tulemuslikud tema argumendid seoses asjaoluga, et ta ei osalenud ühes mitmest teost koosnevas rikkumises (vt eespool punktid 159, 185 ja 202–214).

237    Järelikult ei olnud ta olukorras, mis oleks teda eristanud teistest kartellis osalejatest ning mis õigustaks tema suhtes asjassepuutuva müügi erineva protsendimäära kasutamist trahvi põhisumma kindlaksmääramisel.

238    Sellest tuleneb ka, et komisjon ei ole rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

239    Kolmanda väite esimene osa tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

2.     Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on tehtud viga rikkumise kestuse alusel trahvi väljaarvutamisel ning rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

a)     Vaidlustatud otsus

240    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 141–147 tuleneb, et komisjon, tuginedes erinevatele dokumentidele, sealhulgas MRI poolt koos trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotlusega esitatud teatud ettevõtjasisestele märkmetele (vaidlustatud otsuse põhjendused 143–145), oli seisukohal, et hageja taasliitus kartelliga aktiivselt 3. septembril 1996.

241    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 487 on välja toodud põhjused, miks komisjon lükkas tagasi hageja argumentatsiooni, milles paluti, et koostööteatise punkti 26 alusel ei kasutataks tema vastu tõendeid, mille ta oli komisjonile esitanud perioodi kohta 1996–1997.

242    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 447 ja 448 täpsustatakse lõpuks rikkumise kestus, millest komisjon trahvi väljaarvutamisel lähtus.

b)     Poolte argumendid

243    Hageja väidab sisuliselt, et võttes arvesse perioodi 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997, pikendati rikkumise kestust vääralt kaheksale aastale (viidatud kaheksakuuline periood ümardati üheks täiendavaks aastaks), mistõttu suurendati trahvi umbes [konfidentsiaalne]. Tema hinnangul karistati teda nimelt selle perioodi eest vääralt ja ainult tõendite alusel, mille ta ise oli komisjonile leebusprogrammi raames esitanud. Kuid neid tõendeid ei oleks koostööteatise kohaselt tohtinud tema vastu kasutada ning tema õiguste niisuguse rikkumisega rikuti ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Vaidlustatud otsus ei ole selles küsimuses ka piisavalt põhjendatud.

244    Komisjon piirdub viitega oma argumentatsioonile, mille ta esitas teise väite raames.

c)      Üldkohtu hinnang

245    Teise väite analüüsist nähtub, et komisjon järeldas õigesti, et hageja taasliitus kartelliga 3. septembril 1996 ning võttis rikkumisest täielikult osa kuni 13. maini 1997 (vt eespool punkt 159).

246    Komisjon ei ole seega teinud mingit viga, võttes arvesse rikkumisperioodi 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 ja suurendades vastavalt suunistele rikkumise kestust seitsmelt ja poolelt aastalt kaheksale aastale.

247    Samuti tuleb märkida, et vaidlustatud otsus sisaldab piisavat põhjendust, mis on esitatud põhjendustes 141–147 ja 487. Seetõttu tuleb põhjenduse puudumise argument tagasi lükata.

248    Lisaks tuleb tagasi lükata õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise argument, mille kohaselt kasutas komisjon hageja suhtes teatud dokumente, mille viimane oli esitanud oma koostöötaotluses, kuna komisjon ei olnud kohustatud koostööteatise punkti 26 viimase lõigu kohaselt neid dokumente kõrvale jätma ning kuna igal juhul ei olnud need dokumendid vajalikud rikkumise tuvastamiseks, mille ta pani toime 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta maini (vt eespool punktid 123–159).

249    Kolmanda väite teine osa tuleb järelikult tervikuna tagasi lükata.

3.     Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud viga trahvi suurendamisel hoiatamise eesmärgil ning rikutud põhjendamiskohustust ja võrdse kohtlemise põhimõtet

a)     Vaidlustatud otsus

250    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 449 ja 450 nähtub, et komisjon suurendas suuniste punkti 25 alusel trahvi põhisummat hoiatamise eesmärgil määraga 25% müügiväärtusest.

b)     Poolte argumendid

251    Hageja meenutab, et hoiatamiseks kohaldatud trahvi suurendamise määr 25% on maksimaalne määr, mida lubavad suunised, milles sätestatu kohaselt võib sellel alusel trahvi suurendada määral 15%–25% asjassepuutuvast müügist.

252    Ta on seisukohal, et kohaldades tema suhtes trahvi suurendamise maksimaalset määra, võrdsustas komisjon ta vääralt teiste tootjatega, rikkudes kohaldatavaid põhimõtteid ja jättes selle võrdsustamise põhjendamata.

253    Komisjon ei võtnud seega hageja hinnangul arvesse asjaolu, et ta oli oluliselt väiksem kui teised tootjad. Kuid kohtupraktika nõuab, et trahvi suurendamisel hoiatava mõju tagamiseks tuleb arvestada kartellis osalenud ettevõtjate suuruse erinevusega.

254    Hageja väidab, et sama kehtib tema tegevuse erinevuse kohta, kuna ta ei olnud kartelli pidev liige – ta lahkus sellest 1992. aastal ja ta tegi kõik võimaliku selleks, et sellest eemalduda, taasliitudes kartelliga ainult seetõttu, et ta ei suutnud vastu seista teiste kartelli liikmete survele ja ähvardustele. Lisaks väljendas tema juhatus 2003. aastal selgelt tahet kartellist lahkuda ja kuigi ta jäi siiski kartelli liikmeks edasi, tegi ta seda ainult Ühendriikides asuva tütarettevõtja mõne ebalojaalse töötaja tõttu, kes tegutsesid tema teadmata ja tema tahte vastaselt, kusjuures komisjon ei ole ka ühelgi hetkel väitnud, et hageja oli teadlik tema Ameerika tütarettevõtja tegevusest või veelgi vähem, et ta selle heaks kiitis. Lisaks, niipea kui ta sai teada nende rollist kartellis ja nendepoolsest eetikakoodeksi rikkumisest, katkestas ta kohe oma nõustamissuhte F‑iga ning töösuhte endise MOM töötajaga.

255    Lisaks oli ta alates 2005. aastast kehtestanud sisemenetluse, mille eesmärk oli kohustada oma töötajaid järgima konkurentsiõiguse norme, ning kohaldades selle menetluse raames vastu võetud uut eetikakoodeksit, karistas ta üht oma töötajat.

256    Tema sõnul näitab see, et ta oli ja on absoluutselt veendunud vajaduses tulevikus mitte osaleda konkurentsivastases tegevuses ning trahvi suurendamine hoiatamise eesmärgil on täiesti tarbetu ja põhjendamatu.

257    Lõpuks on trahvi suurendamise maksimaalse määra kohaldamine igal juhul õigustamatu, kui arvestada tema rolli kartellis.

258    Komisjon vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.

c)      Üldkohtu hinnang

259    Esiteks tuleb meenutada, et suunistes on sätestatud:

„10. Kõigepealt määrab komisjon igale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele trahvi põhisumma.

11. Seejärel võib komisjon seda põhisummat suurendada või vähendada.

[…]

19. Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate arvuga, mil rikkumine aset leidis.

20. Raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

[…]

23. Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt […]”.

260    Teiseks on korduvalt otsustatud, et kui trahvi lähtesumma määratakse kindlaks rikkumisest lähtuvalt, siis rikkumise suhteline raskus tehakse kindlaks mitme muu teguri põhjal, mille suhtes on komisjonil kaalutlusõigus (eespool punktis 235 viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 58). Lisaks ilmneb suunistest, et rikkumise raskust hinnatakse kahes etapis. Esimeses etapis hinnatakse üldist raskust üksnes lähtuvalt rikkumisele omastest asjaoludest, nagu selle laad ja mõju turule, ning teises etapis muudetakse suhtelise raskuse hinnangut lähtuvalt puudutatud ettevõtjaga seotud asjaoludest, millega seoses võtab komisjon arvesse mitte üksnes võimalikke raskendavaid asjaolusid, vaid vajaduse korral ka kergendavaid asjaolusid. See toiming võimaldab eeskätt mitme osalejaga rikkumise korral võtta rikkumise raskuse hindamisel arvesse iga ettevõtja erinevat rolli ja käitumist komisjoni suhtes menetluse käigus (Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 109, ja 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑452/05: BST vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1373, punkt 48). Seega ei saa hageja individuaalne roll, isegi kui see on väike, kahtluse alla seada rikkumise raskusastet.

261    Seetõttu ei saa komisjonile ette heita, ta tema hinnangul oli rikkumisel – mis kestis vähemalt 1986. aastast 2007. aastani ja mida iseloomustasid nii hinnakokkulepped kui ka geograafiliste turgude ja kvootide jagamine – üldiselt suur raskusaste.

262    Hageja võttis täielikult rikkumisest osa, isegi kui ta lahkus kartellist 1992. aastal ja taasliitus sellega alles 1996. aastal, mida võeti arvesse talle määratud trahvi arvutamisel, kuna talle ei määratud trahvi perioodi eest enne 3. septembrit 1996 (vaidlustatud otsuse põhjendus 448).

263    Seega tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise argument tagasi lükata.

264    Kolmandaks, kuna komisjon ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustatud arvutama trahvi ettevõtjate käibel põhinevate summade alusel, siis ei ole ta ka kohustatud tagama olukorras, kus trahve määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et tema arvutuste tulemusel saadud ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi kogukäibe või asjassepuutuva toote turul saadud käibe seisukohast. Sellega seoses tuleb täpsustada, et nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite 8[1] ja 8[2] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ei ole ka nõutud, et kui trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, siis väikese või keskmise suurusega ettevõtjale määratud trahv ei tohi käibe protsendilt olla kõrgem suurematele ettevõtjatele määratud trahvidest. Nimelt ilmneb nendest sätetest, et nii väikese ja keskmise suurusega kui ka suurte ettevõtjate puhul tuleb trahvisumma määramisel arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Kui komisjon määrab igale samas rikkumises osalenud ettevõtjale rikkumise raskusastme ja kestuse seisukohast põhjendatud trahvi, ei saa talle ette heita, et osade ettevõtjate trahvisumma on nende käibega võrreldes suurem kui teistel ettevõtjatel. Seega ei ole komisjon kohustatud vähendama trahvide summat, kui puudutatud ettevõtjad on väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad. Nimelt võetakse ettevõtja suurust juba arvesse määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 kehtestatud ülempiiriga ning suuniste sätetega. Peale nende suurust puudutavate kaalutluste ei ole mingit põhjust kohelda väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid teistest ettevõtjatest erinevalt. Asjaolu, et tegu on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega, ei vabasta neid kohustusest järgida konkurentsieeskirju (vt eespool punktis 225 viidatud Üldkohtu otsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punktid 279–281 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1255, punktid 198–200).

265    Seetõttu väidab hageja vääralt, et tema väiksuse tõttu oleks pidanud teda rikkumise – millest hageja osavõtt on täielikult tõendatud – raskuse hindamise seisukohast erinevalt kohtlema.

266    Seega tuleb tagasi lükata ka proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise argument.

267    Neljandaks, kuna hageja ei saa tulemuslikult väita, et ta osales kartellis ajavahemikul 1996–2000 ainult vähesel määral või et tema osalemise eesmärk oli võtta oma konkurentide suhtes kaitsev hoiak (vt muu hulgas eespool punkt 185), ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei võtnud neid tegureid arvesse rikkumise raskuse hindamisel.

268    Lisaks, kuigi hageja väidab, et ta ei olnud oma Ameerika tütarettevõtja MOM‑i õigusvastasest tegevusest teadlik, ei vaidlusta ta käesolevas menetluses asjaolu, et ta on kohtupraktika tähenduses täielikult vastutav selle tütarettevõtja tegude eest (Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237). Nimelt vaidleb ta vastu ainult trahvi suurendamise protsendile, mida hoiatamise eesmärgil kohaldas komisjon, kes väidetavalt ei arvestanud piisavalt tema hoiakut, muu hulgas võrreldes teiste kartellis osalenud ettevõtjatega.

269    Neil asjaoludel on tähtsusetu see, et ta võis väljendada 2003. aastal kavatsust kartellist lahkuda, kuna tõendatud on vähemalt see, et tema tütarettevõtja osales rikkumises kuni 2007. aastani.

270    Järelikult oli komisjonil õigus võtta arvesse asjaolu, et hageja osales vähemalt oma tütarettevõtja kaudu kartellis kuni 2007. aasta maini.

271    Seetõttu ei ole komisjon teinud selles küsimuses rikkumise raskuse hindamisel viga.

272    Sama kehtib ka hageja siseprogrammi kohta, mille eesmärk oli tagada konkurentsiõiguse normide järgimine, sest on nimelt otsustatud, et kuigi tuleb oluliseks pidada seda, et ettevõtja võtab kasutusele meetmeid takistamaks liidu konkurentsiõiguse edasiste rikkumiste toimepanemist tema töötajate poolt, ei muuda see asjaolu tuvastatud rikkumist olematuks. See asjaolu ei ole kergendav asjaolu, mis kohustaks komisjoni vähendama ettevõtjale määratud trahvisummat (vt selle kohta eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 373).

273    Seetõttu tuleb tagasi lükata argument, et trahvi suurendamisel ei olnud väidetavalt hoiatavat mõju, kuna hageja oli juba võtnud meetmeid, mis näitasid, et ta soovis vältida osalemist keelatud salajases tegevuses.

274    Lõpuks ja viiendaks tuleneb eespool esitatud kaalutlustest, et tagasi tuleb lükata ka põhjenduse puudumise argument.

275    Järelikult tuleb kolmanda väite kolmas osa tagasi lükata.

4.     Kolmanda väite neljas osa, mille kohaselt on tehtud viga kergendavate asjaolude kohaldamise tingimuste hindamisel ja rikutud põhjendamiskohustust

a)     Vaidlustatud otsus

276    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 464 nähtub, et komisjon ei kohaldanud kartelli liikmete suhtes ühtegi kergendavat asjaolu, mis oleks tulenenud nende passiivsest või teisejärgulisest rollist kartellis.

b)     Poolte argumendid

277    Hageja on seisukohal, et komisjon lükkas kergendavate asjaolude kohaldamise võimaluse vaidlustatud otsuse põhjenduses 464 tagasi ilma konkreetselt iga ettevõtja individuaalset olukorda uurimata ja ilma igasuguse põhjenduseta. 

278    Ta ei võtnud nii absoluutselt arvesse hageja erilist olukorda ega ka mitut asjaolu, mis olid määrava tähtsusega, et kvalifitseerida tema tegevust suhetes kartelliga ja kartellis, rikkudes sellega võrdse kohtlemise põhimõtet.

279    Hageja väidab ka, et ta ei ole üks „mitmest ettevõtjast” (vaidlustatud otsuse põhjendus 434), kes viitasid kergendavate asjaolude kohaldamise ootuses oma vähesele tähtsusele laadimisvoolikute tegevussektoris, mistõttu võrdsustati eristamata ja kunstlikult tema kaitse teiste tootjate kaitsega.

280    Komisjon piirdus hageja hinnangul ka tema, Trelleborgi ja Dunlopi sarnase kohtlemisega, kuigi nende ettevõtjate tegevus ja osakaal ei olnud temaga võrreldavad.

281    Hageja leiab lõpuks, et tema trahvi vähendamise määr ei oleks igal juhul tohtinud olla alla 30%.

282    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

c)      Üldkohtu hinnang

283    Tuleb meenutada, et suunistes sätestatakse järgmist:

„29. Trahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon leiab järgmisi kergendavaid asjaolusid:

[…]

asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt. Paljast fakti, et ettevõtja osales rikkumises lühemat aega kui teised, ei peeta kergendavaks asjaoluks, kuna seda arvestatakse juba põhisummas;

[…]”.

284    Vaidlustatud otsuse põhjendus 464 „Passiivne ja/või teisejärguline roll” on sõnastatud järgmiselt:

„Mitu ettevõtjat kinnitavad, et nende [laadimisvoolikute alane] tegevus on neile vähetähtis. Komisjon on üldiselt seisukohal, et sellest ei saa passiivse või teisejärgulise rolli kindlakstegemisel lähtuda, kuna nimetatud rolli saab kindlaks määrata ainult selle alusel, mis laadi oli ettevõtja roll kartellis, mitte selle alusel, kui oluline oli antud tegevus kontserni tasandil. Komisjon täheldab ka, et hoolimata selle tegevuse suhtelisest olulisusest pidasid kõik puudutatud ettevõtjad [laadimisvoolikute alast] tegevust piisavalt tähtsaks, et seda jätkata, tõenäoliselt rentaabluse kaalutlustel (välja arvatud Bridgestone, kes lõpetas oma tegevuse pärast rikkumise lõppemist). Lõpuks rõhutab komisjon, et tegevuse suhteline olulisus kajastus piisavalt põhisumma arvutustes ja et seda ei tule rohkem arvesse võtta.” [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

285    Kõigepealt tuleb uurida, kas järeldades, et hageja suhtes ei tule kergendavaid asjaolusid kohaldada, on komisjon teinud hindamisvea, nagu väidab hageja.

286    Tuleb meenutada, et kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtjate avaldatav surve, mille eesmärk on viia teised ettevõtjad selleni, et nad osalevad konkurentsiõiguse rikkumises, ei vabasta olenemata selle surve suurusest asjaomast ettevõtjat vastutusest toimepandud rikkumise eest, ei muuda kartellikokkuleppe raskusastet ega kujuta endast kergendavat asjaolu trahvisummade arvutamisel, kuna puudutatud ettevõtja oleks võinud teatada võimalikust survest pädevatele ametivõimudele ning esitada neile kaebuse (vt selle kohta eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 369 ja 370; Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 63). Komisjon ei olnud järelikult kohustatud arvestama kergendava asjaoluna ähvardusi, mida käesolevas asjas väidetavalt tehti (vt selle kohta Üldkohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 640).

287    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et passiivset käitumist keelatud kokkuleppes väljendavad sellised asjaolud nagu ettevõtja osalemine koosolekutel palju ebaregulaarsemalt võrreldes kokkuleppe teiste pooltega (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 168; vt ka Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 331 ja seal viidatud kohtupraktika), ettevõtja hiline sisenemine rikkumise esemeks olnud turule, sõltumata ettevõtja poolt keelatud kokkuleppes osalemise ajast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 240/82–242/82, 261/82, 262/82, 268/82 ja 269/82: Stichting Sigarettenindustrie jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 3831, punkt 100, ja eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika), või ka sellekohaste selgete avalduste olemasolu, mis pärinevad rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajatelt (vt eespool viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 331 ja seal viidatud kohtupraktika). Peale selle otsustas Üldkohus, et kartelli liikme „puhtalt passiivne roll” viitab sellele, et ta hoidis „madalat profiili”, st ei osalenud aktiivselt konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamises (vt eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 252 ja seal viidatud kohtupraktika).

288    Lisaks, ainuüksi asjaolu, et ettevõtja, kelle osalemine konkurentidega kooskõlastatud tegevuses on tuvastatud, ei tegutsenud turul konkurentidega kokku lepitud viisil, tegutsedes turul suuremal või vähemal määral sõltumatu poliitika kohaselt, ei ole tingimata asjaolu, mida tuleks kergendava asjaoluna arvesse võtta. Ei saa välistada, et see ettevõtja püüdis lihtsalt kartelli enda kasuks ära kasutada (Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑191/06: FMC Foret vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑2959, punktid 345 ja 346).

289    Lõpuks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks, et kindlaks teha, kas ettevõtja suhtes tuleb kohaldada kergendavat asjaolu rikkumises seisneva kokkuleppe tegeliku täitmata jätmise eest, tuleb kontrollida, kas ettevõtja on esitanud argumente, mis tõendavad, et ajavahemikul, mil ta oli endast rikkumist kujutavate kokkulepete pool, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendavad, et ta on selgelt ja oluliselt rikkunud selle kokkuleppe täitmiseks võetud kohustusi niivõrd, et see häiris kartelli toimimist (vt Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punkt 113, ja eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 196).

290    Eeltoodust tuleneb, et hageja ei saa tulemuslikult tugineda survele, mida talle väidetavalt avaldati, ega ka rikkumises osalemisele lühema aja jooksul.

291    Mis puudutab tema tegevuse väidetavat passiivsust ja selle mõju trahvile, siis tuleb meenutada, et ta taasliitus kartelliga täielikult alates 3. septembrist 1996, et ta osales aruteludes kartelli taaskäivitamise teemal, mis leidsid aset aastatel 1997 kuni 1999, ja et alates 2000. aasta maist hakkas ta kartellis uuesti igakülgselt tegutsema.

292    Ta ei saa seega tugineda mis tahes passiivsele rollile kartellis ega järelikult ka nõuda selle asjaolu alusel kergendavate asjaolude kohaldamist.

293    Lisaks, järgides hageja enda põhjenduskäiku, oli tema tahe ja tegevus sel ajal suunatud kartelli soosivalt suhtumise teesklemisele ja seetõttu hoidis ta vähemalt kontakti ja vahetas teavet kartelli teatud liikmetega, mis tähendab, et tema enda ütluste kohaselt võttis ta rikkumisest aktiivselt osa.

294    Põhjenduse puudumise argumendi kohta tuleb märkida, et komisjon ei vaidle vastu hageja argumentidele, et hageja ise ei tuginenud haldusmenetluses oma laadimisvoolikute tegevuse vähesele tähtsusele, selleks et tema suhtes kohaldataks kergendavaid asjaolusid.

295    Komisjon ei vaidlusta ka seda, et haldusmenetluses tugines hageja argumentidele, mis olid sarnased käesolevas menetluses esitatutega, st „tema lühemale osalusele kartellis ja […] tema väiksele või teisejärgulisele rollile [selles]”.

296    Kuid isegi kui komisjon ei vastanud hageja erinevatele argumentidele sõnaselgelt vaidlustatud otsuse põhjendustes, milles analüüsiti kergendavaid asjaolusid, nähtub eespool punktides 283–293 esitatud kaalutlustest, et vaidlustatud otsus tervikuna sisaldab piisavalt üksikasjalikku põhjendust, mis võimaldab nii Üldkohtul kui hagejal mõisa, miks ei saa käesolevas asjas hageja suhtes kohaldada kergendavaid asjaolusid.

297    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse põhjendus vastab kohtupraktikaga kehtestatud nõuetele, mida meenutati eespool punktis 108.

298    Järelikult tuleb kolmanda väite neljas osa tervikuna tagasi lükata.

5.     Kolmanda väite viies osa, mis puudutab trahvi vähendamist koostöö eest leebusprogrammi raames

a)     Vaidlustatud otsus

299    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 480–488 on välja toodud põhjused, miks komisjon järeldas, et hageja koostöö eest antud asjas tuleb talle määratud trahvi vähendada 30%.

300    Komisjon märkis selles küsimuses sisuliselt, et kuigi arvesse tuleb küll võtta kuupäeva, mil MRI otsustas uurimises koostööd teha (vaidlustatud otsuse põhjendused 480 ja 485), oli tema koostööl piiratud väärtus, kuna sel ajal oli komisjoni valduses juba suur hulk tõendeid, mis lubasid tuvastada kartelli peamised tunnused (vaidlustatud otsuse põhjendus 485).

301    Ta täpsustab sisuliselt, et MRI esitas tõendeid kartelli kohta alates 1980‑ndate aastate lõpust (vaidlustatud otsuse põhjendus 481), esitades muu hulgas 1989. aastast pärit dokumendi, mis tõendas, et kartelli liikmed vahetasid statistilisi andmeid (vaidlustatud otsuse põhjendus 482), 2000. aastal kartelli koordinaatoritega vahetatud kaks dokumenti, mis võimaldasid tõendada turgude geograafilise jagamise kartelli liikmete vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 483), ja lõpuks 1997. aasta algusest pärit ettevõtjasiseseid dokumente kartelli olemasolu kohta sel ajal, mis võimaldasid tuvastada MRI rolli kartellis ajavahemikul 1996 kuni 1997 ning aitasid kaasa komisjoni võimele tõendada kartelli olemasolu 1990‑ndate aastate teisel poolel (vaidlustatud otsuse põhjendus 484).

b)     Poolte argumendid

302    Hageja märgib, et komisjon on teinud vea leebusprogrammi raames hageja koostöö eest trahvi vähendamise määra kindlakstegemisel. Komisjon vähendas tema trahvi minimaalselt, ehk 30%, kuigi koostööteatis näeb ette, et esimesel ettevõtjal, kellele leebusprogrammi otsustatakse kohaldada, on õigus trahvi vähendamisele määral, mis vastavalt koostööteatise punktile 26 võib ulatuda 50%‑ni. Ta leiab, et see viga tuleneb asjaolust, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse tema poolt uurimises osutatud otsustavat abi.

303    Ta meenutab, et taotlust toetavate tõendite esitamise kuupäev ja nende lisaväärtus on kaks kriteeriumi, mis vastavalt koostööteatisele võimaldavad määratleda trahvi vähendamise määra.

304    Samuti oli ta äärmiselt hoolas, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 480, sest ta esitas enamuse tema käsutuses olevatest kõige olulisematest tõenditest kontrollile järgnenud päeval, st 4. mail 2007.

305    Lisaks on ta seisukohal, et tema abi oli väga märkimisväärne. Vastupidi komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduse 482 väidetule hageja esitatud tõendid ja teave mitte ainult ei „tugevdanud” või „edendanud” komisjoni võimet koostada tootjatele adresseeritud vastuväiteteatis, vaid vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse lugemisel nähtub hageja sõnul ka see, et tema esitatud teave oli määrava tähtsusega komisjoni nende vastuväidete põhjendamisel, mis puudutasid kartelli olemust ja toimimist, rikkumise kestust ning tootjate osavõtu määra. Mitmel juhul olid need tõendid ainsad, millele komisjon oma järeldustes tugines.

306    Hageja täpsustab selle kohta, et tema esitatud teave ja andmed esiteks võimaldasid kinnitada esimese kaebaja suulisi ütlusi – millest neid toetavate dokumentaalsete või objektiivsete tõendite puudumise tõttu ei piisanud, et põhistada vaidlustamatult nendega seotud vastuväiteid – ja teiste ettevõtjate edastatud teavet, ning teiseks olid ainsad tõelised tõendid, mis toetasid komisjoni argumenti, et teised tootjad osalesid ühes vältavas rikkumises.

307    Lisaks on ta seisukohal, et tema esitatud tõendid, mis puudutavad perioodi 1997. aasta märtsist kuni 1999. aasta juunini, on ainus või peamine alus selle perioodi kohta komisjoni tehtud järeldustele. Kuigi on tõsi, et esinevad ka muud tõendid, on need tema sõnul aga selgelt puudulikud, tõendamaks üldse midagi kartelli kohta sel perioodil. Seega oleks komisjon ilma nende tõenditeta pidanud tema hinnangul tuvastama kaks eraldi rikkumist, mitte ühe vältava või jätkuva rikkumise.

308    Seetõttu järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 485 vääralt, et tema „valduses oli juba suur hulk dokumente, millega ta suutis ära tõendada kartelli peamised elemendid”.

309    Järelikult on hageja arvates minimaalse vähendamismäära kohaldamine õigustamatu ja lisaks ka põhjendamata. Ta leiab ka, et see otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna muudel juhtudel kohaldas komisjon vähetähtsama teabe eest suuremat vähendamise määra.

310    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

311    Komisjon leiab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tal trahvide arvutamise meetodi küsimustes ulatuslik kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on ettevõtjate koostöö komisjoni talituste läbi viidava uurimise ajal. Seda arvestades peab komisjon andma keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks selliseid, mis puudutavad nende ettevõtjate koostööd. Täpsemalt, tal on ulatuslik kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, eriti selle kootöö võrdlemisel teiste ettevõtjate panusega. Tema hinnangute üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud.

312    Komisjon vaidleb vastu sellele, et MRI oli esimene ja ainus ettevõtja, kelle koostööd hinnati niisuguseks, mis õigustas leebusprogrammi kohaldamist. Ta on nimelt seisukohal, et juhtum sai alguse trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisega [konfidentsiaalne] poolt, kes oli lõpetanud kartellis osalemise enne selle taotluse esitamist ning kes tegi avalikuks kartelli olemasolu, eesmärgi ja olemuse, mis võimaldas komisjonil uurimist alustada ja õigustas [konfidentsiaalne] trahvide eest täieliku kaitse andmist. Samas MRI alustas koostööd alles pärast kontrolle.

313    Mis puudutab MRI koostöö olulisust ja kasulikkust, siis kuigi see küll hõlbustas komisjoni tööd, oli esiteks komisjon juba teadlik kartelli olemasolust, selle eesmärgist ja toimimisviisidest, teiseks vaidleb komisjon vastu sellele, et ilma MRI‑ta ei oleks ta suutnud tõendada rikkumise jätkumist, kolmandaks ei karistatud ühtegi rikkumises osalenud ettevõtjat perioodi eest 13. maist 1997 kuni 11. juunini 1999, mille osas MRI koostöö osutus kasulikumaks, neljandaks oleks komisjoni sõnul olnud võimalik kvalifitseerida rikkumine jätkuvaks rikkumiseks isegi siis, kui see paariks aastaks katkes, et siis uuesti samade liikmete, eesmärgi ja analoogiliste meetoditega sama üldise projekti elluviimise raames edasi toimida. Seetõttu väidab MRI tema hinnangul vääralt, et tema koostöö oli vajalik rikkumise vältavaks rikkumiseks kvalifitseerimiseks.

314    Lisaks oli teiste perioodide seisukohast MRI koostöö kasulikkus piiratud, arvestades [konfidentsiaalne] poolt juba esitatud teavet ja kontrollide käigus avastatud dokumentide mahtu.

315    Seega on trahvi vähendamise määr 30% igati õigustatud.

316    Komisjon leiab ka, et MRI võrdlus seoses teiste tootjatega on asjakohatu, kuna esiteks on erinevate juhtumite seda laadi võrdlus äärmiselt keeruline, ning teiseks ei tähenda see, et komisjon on oma varasemas otsustuspraktikas kohaldanud kindla käitumise eest teatud vähendamismäära, et ta on kohustatud sama määra kohaldama sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses ning see tuleneb kohtupraktikast.

317    Lõpuks on ta ka seisukohal, et tema otsus trahvi vähendada mitte rohkem kui 30% on põhjendatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 485.

c)      Üldkohtu hinnang

318    Koostööteatise punkt 26 sätestab:

„Komisjon määrab haldusmenetluse lõpus vastuvõetavas lõplikus otsuses kindlaks, mil määral ettevõtjale määratud trahvi võrreldes algse trahviga vähendatakse. Seda tehakse järgmiselt:

–        esimene ettevõtja, kes annab olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse 30–50%,

–        teine ettevõtja, kes annab olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse 20–30%,

–        järgmised ettevõtjad, kes annavad olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse kuni 20%.

Kõigis nimetatud rühmades trahvi vähendamise määra kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse punktis 24 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega ja nende lisaväärtust.”

319    Tuleb meenutada, et koostööteatise punktis 24 täpsustatakse, et selleks, et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ta esitama komisjonile väidetava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus, kusjuures mõiste „lisaväärtus” ise on määratletud koostööteatise punktis 25 (vt eespool punkt 116).

320    Koostööteatise sätted eeldavad seega kahe etapi eristamist:

–        esiteks – selleks et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ettevõtja komisjonile esitama tõendeid, millel on oluline lisaväärtus; esimese ettevõtja, kes nii koostööd teeb, trahvi vähendatakse vähemalt 30% ja kuni 50% põhisummast;

–        teiseks – selleks et kindlaks teha, millist vähendamismäära selles vahemikus kohaldada, peab komisjon arvesse võtma kahte kriteeriumi: tõendite esitamise kuupäeva ja neil olnud lisaväärtuse määra.

321    Lisaks tuleb mõistet „oluline lisaväärtus” koostööteatise mõttes käsitleda kui ulatust, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil tõendada väidetava kartelli olemasolu, kusjuures seda väärtust ennast hinnatakse mitme täpse parameetri alusel, mis on välja toodud koostööteatise punktis 25.

322    Seega juhul, kui komisjonile esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus ja ettevõtja on esimene, kes selliseid tõendeid esitab, on väikseim trahvi vähendamise määr 30%. Edasi, mida varem koostööd tehti ja mida olulisem on lisaväärtus, seda suurem on vähendamise määr, ulatudes kuni 50%‑ni trahvisummast.

323    Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses möönis komisjon, et MRI oli esimene ettevõtja, kes täitis trahvi vähendamise tingimused, kuna dokumentidel, mille ta oli komisjonile esitanud, oli oluline lisaväärtus, kuid ta piirdus MRI‑le minimaalse trahvi vähendamise määra, ehk 30% määra kohaldamisega. Ainsaks küsimuseks, mille üle pooled vaidlevad ja mille Üldkohus peab lahendama, jääb seega suurusjärk, mille võrra komisjon otsustas selles vahemikus trahvi vähendada, mitte põhimõtteliselt vähendamine ise.

324    Kuigi komisjon hindas MRI esitatud tõendeid arvestades vähendamisprotsenti, mida tuli kohaldada trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluse esitanud isikule, tuleb siiski kontrollida, kas ta määras selle protsendi kindlaks vastavalt kriteeriumidele, mille ta oli kehtestanud koostööteatises, ja kas ta näitas vaidlustatud otsuses ära hindamisel järgitud põhjenduskäigu nii, et hageja võis mõista tema suhtes võetud meetme õigustatust ja Üldkohus teostada oma kontrolli.

325    Mis puudutab tõendite esitamise kuupäeva, siis puudub vaidlus selles, et trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotlus koos tõenditega esitati 4. mail 2007 (vaidlustatud otsuse põhjendus 480), ehk kaks päeva pärast kontrolli, mille komisjon korraldas pärast 20. detsembril 2006 [konfidentsiaalne] poolt trahvide eest kaitse saamise taotluse saamist.

326    Komisjoni hinnangul on tegemist koostööga, mida tehti uurimise varases staadiumis (vaidlustatud otsuse põhjendus 486).

327    Tuleb aga asuda seisukohale, et see hinnang ei väljendu hagejale määratud trahvi vähendamise määras.

328    MRI esitatud tõendite olulise lisaväärtuse määra kohta tuleb märkida järgmist.

329    Vaidlustatud otsuses täpsustas komisjon, et MRI oli esitanud tõendeid kartelli olemasolu kohta alates 1980‑ndate aastate lõpust – muu hulgas 1989. aasta dokumendi, mis tõendas, et kartelli liikmed jagasid omavahel statistilisi andmeid –, kaks dokumenti, mida vahetati 2000. aastal kartelli koordinaatoriga ja mis võimaldasid tõendada geograafiliste turgude jagamist kartelli liikmete vahel, ning lõpuks 1997. aasta algusest pärit ettevõtjasisesed dokumendid kartelli olemasolu kohta sel ajal, mis võimaldasid tuvastada MRI rolli kartellis ajavahemikul 1996 kuni 1997 ning aitasid kaasa komisjoni võimele tõendada kartelli olemasolu 1990‑ndate aastate teisel poolel. Ta märkis aga, et MRI koostööl oli vaid piiratud väärtus, kuna sel ajal oli komisjoni valduses juba suur hulk tõendeid, mis lubasid tuvastada kartelli peamised tunnused (vt eespool punktid 300 ja 301).

330    Kuid tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 148–187 on välja toodud tõendid, millele tuginedes komisjon järeldas, et ajavahemikul 13. maist 1997 kuni 1999. aasta juunini oli kartelli tegevus piiratud ja et selle aja jooksul toimus muu hulgas kartelli taaskäivitamise eesmärgil suhtlemine, millest võttis osa ka hageja.

331    Need tõendid on järgmised: [konfidentsiaalne].

332    Komisjon täpsustab ka, et erinevad dokumendid – nimelt [konfidentsiaalne] kaks 11. juuni 1999. aasta faksi ja üks Parker ITR‑i 21. juuni 1999. aasta faks – lubavad asuda seisukohale, et alates 11. juunist 1999 kartelli liikmete vahel enam erimeelsusi ei olnud (vaidlustatud otsuse põhjendus 178).

333    Peamine osa komisjoni kogutud dokumentaalseid tõendeid puudutavad vaheperioodi 13. maist 1997 kuni 1999. aasta juunini, mis on seega pärit MRI‑st ja esitatud viimase poolt tema trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluses.

334    Lisaks tuleb märkida, et komisjon viitab vaid MRI esitatud dokumentide suhtelisele väärtusele, mitte nende sisulisele väärtusele, kuigi need võimaldasid tal toetada mitut avaldust ja kaudset tõendit, mis tal selle ajani ainult olid.

335    Seega, esiteks on MRI poolt komisjonile esitatud tõendid perioodi kohta 13. maist 1997 kuni 1999. aasta juunini – erinevalt nendest, mille ta esitas ajavahemiku kohta 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997 (vt eespool punktid 148 ja 149) – dokumentaalsed tõendid, mis aitasid komisjonil tõendada kartelli olemasolu 1997. aasta maist 1999. aasta juunini, ning need võimaldasid tal tõendada, et teiste kartelli liikmete teatud argumendid, mille kohaselt kartelli tegevus katkestati täielikult 1997. aasta maist 1999. aasta juunini, ei vastanud tõele.

336    Teiseks, need tõendid võimaldasid komisjonil toetada tema seisukohta, et tegemist oli vältava rikkumisega, mis kestis 1986. aasta aprillist 2007. aasta maini, hoolimata kriisist kartellis perioodil 1997. aasta maist 1999. aasta juunini (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 289, 293 ja 294) ning sellest, et ta selle vaheperioodi eest trahvi ei määranud. Tuleb märkida, et komisjon piirdub viitega vaidlustatud otsuse 733. joonealusele märkusele ja sama otsuse muudele joonealustele märkustele, milles viidatakse kolmele vaheperioodiga seotud dokumendile, ilma et vaidlustatud otsuse põhjendustes 481–484 mainitaks seda perioodi või MRI koostööd.

337    Selles küsimuses tuleb meenutada, et koostööteatise punktis 25 sätestatu kohaselt väljendab lisaväärtuse mõiste seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil tõendada väidetava kartelli olemasolu. Koostööteatise punkt 25 täpsustab, et tõendite väärtust mõjutab ka see, millisel määral on vaja nende õigsust tõendada muude allikate kaudu, et kõnealuseid tõendeid saaks kasutada teiste juhtumiga seotud ettevõtjate vastu; seega veenvaid tõendeid peetakse väärtuslikumaks kui näiteks avaldusi, mis vajavad täiendavat tõestamist.

338    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt komisjonile esitatud tõendite lisaväärtuse tase ei väljendu trahvi vähendamise ulatuses, mille komisjon määras minimaalsele tasemele 30%.

339    Seega on komisjon rikkunud endale koostööteatise punktis 26 kehtestatud kriteeriume.

340    Mis puudutab põhjenduse puudumise argumenti, siis piirdub komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 486 märkusega, et „arvestades tema koostööd selles asjas, koostöö varajast staadiumi ja selle ulatust pärast tema avaldusi, tuleb vähendada 30% võrra trahvi, mis MRI‑le oleks muidu määratud”.

341    Järelikult tuleb teise võimalusena asuda seisukohale, et kui komisjonil olid erilised põhjused, miks ta piirdus hageja trahvi vähendamisega ainult 30% võrra, suurendamata seda tema varajasest koostööst ja esitatud tõendite olulisest lisaväärtusest olenemata, oleks ta pidanud vaidlustatud otsust selles küsimuses põhjendama, mida ta aga ei teinud ning mille tõttu ei saa Üldkohus kindlalt kontrollida, kas ta on selles osas teinud ka ilmse hindamisvea.

342    Arvestades asjaolu, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuses kohaldatud trahvi vähendamise määr ei väljenda hageja varajast koostööd ega tema esitatud tõendite lisaväärtuse taset, ning asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendus on puudulik, tuleb kolmanda väite viienda osaga osaliselt nõustuda ja tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt f.

343    Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise argumenti, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole suutnud esitada piisavaid tõendeid, mis lubaksid tuvastada, et samade tingimuste esinemisel oli tema olukord sarnane teiste ettevõtjate olukorraga. See argument tuleb seega tagasi lükata.

344    Seega tuleb kolmanda väite viies osa ülejäänud osas tagasi lükata.

D –  Trahvi vähendamise nõue

345    Tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 229 võivad aluslepingu alusel Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt ühiselt vastuvõetud määrused anda Euroopa Kohtule täieliku pädevuse selliste määrustega ette nähtud karistuste määramisel. Selline pädevus on liidu kohtule antud määruse nr 1/2003 artikliga 31. Nimetatud kohtul on seega lisaks karistuse õiguspärasuse kontrollimisele õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Sellest tuleneb, et liidu kohtul on õigus teostada oma täielikku pädevust, kui tal on palutud anda hinnang trahvisumma küsimuses, ja et seda pädevust võib kasutada nii selle summa vähendamiseks kui suurendamiseks (vt Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 60–62 ja seal viidatud kohtupraktika).

346    Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatud, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt ei tohi ühegi rikkumises osalenud ettevõtja trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

347    Pealegi, nagu on meenutatud põhiõiguste harta artiklis 49, ei tohi karistuste raskus olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne.

348    Lisaks tuleb meenutada, et oma olemuselt ei ole Üldkohtu poolt tema täieliku pädevuse teostamisel trahvi kindlaksmääramine täpne aritmeetiline tehe. Samuti ei ole Üldkohus seotud ka komisjoni arvutustega, vaid ta peab andma oma hinnangu, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid (Üldkohtu 14. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑156/94: Aristrain vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43).

349    Euroopa Kohus on otsustanud, et trahvisummade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rikkumiste kestust ja kõiki muid tegureid, mis võivad mõjutada rikkumiste raskuse hinnangut, nagu iga ettevõtja käitumine, nende roll kooskõlastatud tegevuse sisseseadmisel, tegevusest saada võidav kasu, ettevõtjate suurus ja asjassepuutuvate kaupade väärtus ning oht, mida seda liiki rikkumised liidule kujutavad (vt Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑13085, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

350    Euroopa Kohus on ka märkinud, et samuti tuleb arvesse võtta objektiivseid elemente, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu ulatus ja majanduspoliitika kahjustatus. Analüüsis tuleb samuti arvestada vastutavate ettevõtjate suhtelist olulisust ja turuosa ning rikkumise võimalikku kordumist (eespool punktis 349 viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 57).

351    Samuti on järjepidevalt otsustatud, et meenutada tuleb asjaolu, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega. Sellest järeldub, et trahvid ei tohi olla liiga suured võrreldes taotletavate eesmärkidega, st konkurentsieeskirjade järgimise eesmärgiga, ja konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades eelkõige rikkumise raskust (vt Üldkohtu 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑11/06: Romana Tabacchi vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑6681, punkt 280 ja seal viidatud kohtupraktika).

352    Arvestades käesolevas asjas hinnangut, mille Üldkohus andis kolmanda väite viiendas osas ning selle hinnangu andmisel tuvastatud rikkumisi (vt eespool punkt 342), peab Üldkohus käesolevas asjas kohaseks teostada oma täielikku pädevust, mis on talle antud määruse nr 1/2003 artikliga 31 ja asendada hagejale määratava trahvi summa osas komisjoni hinnang enda omaga.

353    Kõigepealt tuleb käesolevas asjas meenutada, et esiteks oli MRI kõigi toodete ülemaailmne konsolideeritud käive 2006. aastal [konfidentsiaalne] ja 2007. aastal [konfidentsiaalne] (vaidlustatud otsuse põhjendus 44) ning teiseks oli selle ettevõtja ülemaailmne turuosa komisjoni hinnangu kohaselt [konfidentsiaalne], millele hageja vastu ei vaidle (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 433).

354    Edasi tuleb märkida, et kartell oli laadilt kindlasti raske rikkumine, arvestades selle kestust ning asjaolu, et rikkumisena kvalifitseeritud tegevus, millest hageja täielikult osa võttis, seisnes hangete jaotamises, hindade kindlaksmääramises, kvootide kindlaksmääramises, müügitingimuste kindlaksmääramises, geograafiliste turgude jagamises ning hindade, müügimahtude ja enampakkumiste kohta tundliku teabe vahetamises. Samuti on tegemist ülemaailmse kartelliga.

355    Lisaks on tuvastatud, et hageja osales rikkumises 1. aprillist 1986 kuni 1. augustini 1992 – kusjuures see periood ei ole aegunud (vt eespool punktid 212–214) – ning seejärel 3. septembrist 1996 kuni 2. maini 2007, millest teise rikkumisepisoodi hulka kuulus küll piiratud tegevusega periood vaheperioodil, kuid millest F. võttis täielikult osa muu hulgas eesmärgiga kartell taaskäivitada ja rääkida läbi hageja positsioon kartellis.

356    Tõsi, arvesse tuleb võtta koostööd, mida tegi hageja komisjoni uurimises. Nimelt sai komisjon tänu tõenditele, mille hageja oli varakult talle esitanud, tuvastada teiste kartelli liikmete toime pandud vältava rikkumise, olenemata kriisiperioodist, mis oleks nende tõenditeta tõenäoliselt viinud komisjoni järelduseni, et hageja enda osas kartell kaheks või lausa kolmeks aastaks katkes.

357    Kuid arvesse tuleb võtta asjaolu, et ka ilma nende tõenditeta oleks komisjon võinud tuvastada kartelli liikmete toime pandud jätkuva rikkumise (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendustes 296–304 ja 307 komisjoni esitatud tõendid), mis muudab MRI koostöö lisaväärtuse olulisuse suhteliseks.

358    Üldkohus on seisukohal, et neid asjaolusid arvestades oleks trahvi vähendamise määr pidanud olema 40%.

359    Ent arvestades eespool esitatud kaalutlusi ja vajadust kaaluda erinevaid tegureid, millega tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada (vt eespool punktid 349 ja 350), on Üldkohus seisukohal, et hagejale määratud trahvi summa, arvestades eelkõige rikkumise raskust ja MRI osaluse kestust selles, on sobiv ning seda ei tule vähendada.

360    Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja esitatud vaidlustatud otsust muutva kohtuotsuse nõue osas, milles palutakse vähendada talle määratud trahvisummat 4 900 000 eurot.

 Kohtukulud

361    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra sama artikli lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

362    Kuna nii hageja kui ka komisjoni osa nõudeid on jäetud rahuldamata, siis tuleb jätta nende kohtukulud nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta otsuse K(2009) 428 lõplik, [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39406 – Laadimisvoolikud), artikli 2 punkt f.

2.      Määrata MRI trahvi summaks 4 900 000 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Azizi Prek Frimodt Nielsen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. mail 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

A –  Nafta ja gaasi laadimisvoolikute tegevussektor

B –  Hageja

C –  Haldusmenetlus

D –  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Tühistamisnõuded

B –  Esimene väide, mille kohaselt on rikkumine vääralt kvalifitseeritud ja rikutud EÜ artiklit 253, ning teine väide, mille kohaselt on rikkumise kestuse kindlaksmääramisel tehtud ilmseid hindamisvigu, rikutud EÜ artikleid 81 ja 253 ning nõukogu määruse nr 1/2003 artiklit 2

1.  Vaidlustatud otsus

2.  Poolte argumendid

a)  Esimene väide

b)  Teine väide

Väite esimene osa

Väite teine osa

Väite kolmas osa

Väite neljas osa

Väite viies osa

Väite kuues osa

3.  Üldkohtu hinnang

a)  Tõendamiskoormise põhimõtete ülevaade

b)  Hageja osalus rikkumises 3. septembrist 1996 kuni 9. maini 2000

Periood 3. septembrist 1996 kuni 13. maini 1997

–  Koostööteatise punkti 26 ulatus

–  Käesolevas asjas lisaasjaolude tuvastamine, mis suurendavad rikkumise raskusastet või pikendavad selle kestust

Vaheperiood

c)  Vältava rikkumise küsimus

Mõisted „vältav rikkumine” ja „jätkuv rikkumine”

Vältava rikkumise esinemine käesolevas asjas

d)  Teise väite teiste osade põhjendatus

C –  Kolmas väide, mis puudutab erinevaid vigu trahvisumma kindlaksmääramisel, proportsionaalsuse, karistuse kohasuse, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning põhjenduse puudumist

1.  Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab viga rikkumise raskuse hindamisel ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

a)  Vaidlustatud otsus

b)  Poolte argumendid

c)  Üldkohtu hinnang

2.  Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on tehtud viga rikkumise kestuse alusel trahvi väljaarvutamisel ning rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

a)  Vaidlustatud otsus

b)  Poolte argumendid

c)  Üldkohtu hinnang

3.  Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud viga trahvi suurendamisel hoiatamise eesmärgil ning rikutud põhjendamiskohustust ja võrdse kohtlemise põhimõtet

a)  Vaidlustatud otsus

b)  Poolte argumendid

c)  Üldkohtu hinnang

4.  Kolmanda väite neljas osa, mille kohaselt on tehtud viga kergendavate asjaolude kohaldamise tingimuste hindamisel ja rikutud põhjendamiskohustust

a)  Vaidlustatud otsus

b)  Poolte argumendid

c)  Üldkohtu hinnang

5.  Kolmanda väite viies osa, mis puudutab trahvi vähendamist koostöö eest leebusprogrammi raames

a)  Vaidlustatud otsus

b)  Poolte argumendid

c)  Üldkohtu hinnang

D –  Trahvi vähendamise nõue

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.

1 –            Kustutatud konfidentsiaalsed andmed.