ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
25. september 2014(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse ruumilise kaubamärgi taotlus – Talrepi kuju – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑171/12,
Peri GmbH, asukoht Weißenhorn (Saksamaa), esindaja: advokaat J. Dönch,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: D. Walicka,
kostja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 26. jaanuari 2012. aasta otsuse (asi R 1209/2011‑1) peale, mis käsitleb taotlust registreerida talrepi kujust koosnev ruumiline tähis ühenduse kaubamärgina,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva ja C. Wetter (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades 12. aprillil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 24. juulil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 5. juunil 2014 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Peri GmbH esitas 5. oktoobril 2010 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Ruumiline kuju, mille registreerimist kaubamärgina taotletakse, on järgmine:
3 Kaubad, millele kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatavate kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 6 ja 19 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 6: „metallist betooniraketised ja nende tarvikud”;
– klass 19: „betooniraketised ja nende tarvikud, mis ei ole metallist”.
4 Kontrollija lükkas 21. aprillil 2011 registreerimistaotluse kõigi asjaomaste kaupade osas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel tagasi.
5 Hageja esitas 7. juunil 2011 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
6 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 26. jaanuari 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), millest teatati hagejale 13. veebruaril 2012, kaebuse rahuldamata põhjusel, et asjaomaseid kaupu puudutavas osas puudub ruumilisel tähisel, mille registreerimist ühenduse kaubamärgina on taotletud, määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime.
Poolte nõuded
7 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
8 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese
9 Kui hagejalt küsiti kohtuistungil, kas tal on märkusi kohtuistungi ettekande kohta, teavitas ta Üldkohut oma soovist muuta seda ettekannet nii, et võetaks arvesse asjaolu, et ta on oma registreerimistaotlust piiranud. Ta täpsustas selle kohta esitatud küsimustele vastates, et taotlust piiras ta pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuivõrd see leidis aset 23. mail 2014 ning seisnes taotletava kaubamärgi esemeks olevaid eespool punktis 3 nimetatud kaupu puudutavas osas järgmise täpsustuse lisamises: „v.a raketisekinnituslukud”.
10 Ühtlustamisamet esitas sellele vastuväite, märkides, et Üldkohus ei saa seda taotlust arvesse võtta, kuna ühtlustamisameti sõnul tuleneb kohtupraktikast, (kohtuotsus, 20.11.2007, Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wuppermann (TEK), T‑458/05, EKL 2007, EU:T:2007:349) et Üldkohtu kodukorra artikli 135 lõike 4 alusel tähendaks see hagi eseme õigusvastast muutmist.
11 Ühtlustamisameti sõnul vastab tõele, et Üldkohus on märkinud, et pärast apellatsioonikoja otsust tehtud kaubamärgitaotleja avaldust võtta oma taotlus teatavate esialgselt taotlusega hõlmatud kaupade või teenuste osas tagasi võib tõlgendada nii, et sellega soovitakse vaidlustada vaidlusaluse otsuse õiguspära üksnes ülejäänud sellega hõlmatud kaupade ja teenuste osas ning seega ei muuda see hagi eset. Käesoleval juhul aga ei ole olukord selline, kuna kaubamärgitaotluse piiramine ei seisne kaupade väljajätmises, vaid asjaomaste kaupade kirjelduse muutmises.
12 Sellest vastuväitest hoolimata jäi hageja oma analüüsi juurde.
13 Kõigepealt tuleb meenutada, et Üldkohus saab ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse tühistada või seda muuta ainult siis, kui selle tegemise ajal esineb selles üks määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikes 2 nimetatud tühistamis‑ või muutmisalustest. Vastavalt asjaomase määruse artiklile 76 peab Üldkohus tegema otsuse, arvestades vaidluse faktilisi ja juriidilisi asjaolusid nii, nagu need olid apellatsioonikojale esitatud (vt eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus TEK, EU:T:2007:349, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Seevastu ei saa ta nimetatud otsust tühistada või muuta põhjustel, mis ilmnevad pärast selle kuulutamist (kohtuotsused, 11.5.2006, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑416/04 P, EKL 2006, EU:C:2006:310, punkt 55, ja 9.7.2008, Reber vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (Mozart), T‑304/06, EKL 2008, EU:T:2008:268, punkt 24).
15 Määruse nr 207/2009 artikli 26 lõike 1 punkti c kohaselt peab „ühenduse kaubamärgi taotluses olema […] loetelu kaupadest või teenustest, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse”.
16 Määruse nr 207/2009 artikli 43 lõige 1 sätestab, et „[t]aotluse esitaja võib ühenduse kaubamärgi taotluse igal ajal tagasi võtta või piirata selles loetletud kaupade või teenuste nimekirja”.
17 Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja on piiranud ühenduse kaubamärgi taotlusega hõlmatud kaupu pärast vaidlustatud otsuse tegemist.
18 Sellest tuleneb, et üldjuhul ei saa ühenduse kaubamärgi taotluses esitatud kaupade või teenuste nimekirja piiramine määruse nr 207/2009 artikli 43 lõike 1 tähenduses, mis leiab aset pärast Üldkohtus vaidlustatud apellatsioonikoja otsuse tegemist, mõjutada kõnealuse otsuse õiguspärasust, mida ainsana on Üldkohtus vaidlustatud (vt eespool punktis 14 viidatud kohtuotsus Mozart, EU:T:2008:268, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Siiski tuleb ka märkida, et Üldkohtus saab ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsust vaidlustada ka üksnes teatavate kaupade või teenuste osas, mis kuuluvad ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluses esitatud nimekirja. Sellisel juhul muutub asjaomane otsus muude samas nimekirjas esitatud kaupade ja teenuste osas lõplikuks (eespool punktis 14 viidatud kohtuotsus Mozart, EU:T:2008:268, punkt 26).
20 Arvestades seda võimalust, on Üldkohus tõlgendanud talle kaubamärgitaotleja esitatud nimekirja piiramise avaldust, mis on seega esitatud pärast apellatsioonikoja otsust ning mille kohaselt taotleja võtab oma taotluse teatavate esialgses taotluses märgitud kaupade osas tagasi, avaldusena, mille kohaselt vaidlustatud otsust vaidlustatakse üksnes ülejäänud kaupade osas, või osalise loobumisena, kui selline avaldus on esitatud Üldkohtu menetluse hilisemas staadiumis (vt eespool punktis 14 viidatud kohtuotsus Mozart, EU:T:2008:268, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Kui aga kaubamärgitaotleja ei soovi ühenduse kaubamärgi taotlusega hõlmatavate kaupade nimekirja piiramisega jätta sellest nimekirjast üht või mitut kaupa välja, vaid soovib muuta kõigi kaupade teatavat omadust või omadusi, ei saa välistada, et nimetatud muutmine avaldab mõju ühtlustamisameti talituste haldusmenetluses teostatud ühenduse kaubamärgi kontrollimisele. Sellises olukorras tähendaks Üldkohtu hagimenetluse staadiumis sellise muutmise lubamine hagi eseme muutmist kohtumenetluse käigus, mis on kodukorra artikli 135 lõike 4 kohaselt keelatud. Seetõttu ei või Üldkohus hagi põhjendatuse kontrollimisel sellist piiramist arvesse võtta (eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus TEK, EU:T:2007:349, punkt 25, ja kohtuotsus, 20.2.2013, Caventa vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Anson’s Herrenhaus (B BERG), T‑631/11, EU:T:2013:85, punkt 23).
22 Seega tuleb kindlaks teha, kas asjaomase kaubamärgitaotluse piiramist 23. mail 2014, millest hageja teavitas kohtuistungil, võib tõlgendada kui hageja avaldust, et ta vaidlustab vaidlusaluse otsuse üksnes nende kaupade osas, mis esinevad muudetud nimekirjas, või kui osalist loobumist.
23 Nii see käesoleval juhul ei ole. Hageja ei ole selle piiramisega jätnud taotletava kaubamärgiga hõlmatavate kaupade nimekirjast teatavaid kaupu välja, vaid nendeks on klassi 6 puudutavas osas endiselt metallist betooniraketised ja nende tarvikud ning klassi 19 puudutavas osas betooniraketised ja nende tarvikud, mis ei ole metallist, märkides samas, et neid kaupu tuleb mõista nii, et nende hulka ei kuulu „raketisekinnituslukud”. Seega ei saa välistada, et nii talitades tegi hageja muudatuse, mis võib avaldada mõju ühtlustamisameti talituste haldusmenetluses teostatud ühenduse kaubamärgi kontrollimisele. Nagu eespool punktis 21 märgitud, peab Üldkohus jätma nimetatud piiramise arvesse võtmata, kuna see muudaks hagi eset.
24 Seetõttu tuleb järeldada, et käesolevas menetluses tuleb võtta arvesse neid kaupu, mis kuuluvad hageja esialgse taotluse kaupade nimekirja (vt eespool punkt 3).
25 Seega tuleb hageja eespool punktis 9 nimetatud taotlus rahuldamata jätta.
Sisulised küsimused
26 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kaks väidet, esiteks, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ning teiseks, et on rikutud selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti e.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b
27 Hageja väidab, et arvestades erialaasjatundjatest koosneva asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse astet, mis on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija tähelepanelikkuse astmest suurem, ning asjaolu, et asjaomasel tähisel kujutatud klambri omadused on väga äratuntavad, oleks apellatsioonikoda pidanud järeldama, et taotletav kaubamärk on eristav.
28 Ta väidab, et apellatsioonikoda ei ole oma analüüsi konkreetsete asjaoludega põhjendanud, vaid see tugineb puhtalt kinnitamata eeldustel. Ta lisab, et neid lükkavad ümber ühtlustamisametile esitatud tõendid, eelkõige tema esitatud arvamusküsitlus, mida apellatsioonikoda käsitles vääralt nii, et see puudutab üksnes saksa keelt kõnelevat avalikkust, samas kui vastav klamber on tähis, mida saab „lugeda” ilma mis tahes keeleoskuseta.
29 Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu.
30 Tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile b „[e]i registreerita kaubamärke, […] millel puudub eristusvõime”.
31 Kaubamärgi eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes tähendab seda, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (vt kohtuotsus, 9.12.2010, Wilo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Elektrimootori tahuline korpus ja roheliste lihvitud tahkude kujutis), T‑253/09, ja T‑254/09, EU:T:2010:507, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest seoses sellise asjaomase avalikkuse tajuga, kes koosneb nende kaupade ja teenuste piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikust ja arukast tarbijast (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus elektrimootori tahuline korpus ja roheliste lihvitud tahkude kujutis, EU:T:2010:507, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei erine kauba enda välimusest koosnevate kaubamärkide eristusvõime hindamise kriteeriumid nendest, mida kohaldatakse teiste kaubamärgiliikide suhtes (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus elektrimootori tahuline korpus ja roheliste lihvitud tahkude kujutis, EU:T:2010:507, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Ometi ei pruugi nende kriteeriumide kohaldamisel asjaomane avalikkus tajuda kauba enda välimusest koosnevat ruumilist kaubamärki samamoodi kui sõna‑ või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis ei sõltu selle kauba välimusest, mida ta tähistab. Igasuguse kujutis‑ või sõnalise osa puudumisel ei tee keskmised tarbijad nimelt harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba kuju või selle pakendi kuju alusel, mistõttu võib ruumilise kaubamärgi eristusvõimet olla seega raskem tõendada kui sõna‑ või kujutismärgi puhul (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus elektrimootori tahuline korpus ja roheliste lihvitud tahkude kujutis, EU:T:2010:507, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Peale selle on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda tõenäolisem, et kujul puudub eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, mida enam see kuju, mille registreerimist taotletakse, meenutab kuju, mis on asjaomase kauba puhul kõige tõenäolisem. Neil asjaoludel omab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõimet ainult kaubamärk, mis oluliselt erineb asjaomases sektoris keskmiselt normiks ja tavaks olevast ja seega täidab edukalt päritolutähisena oma peamist ülesannet (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus elektrimootori tahuline korpus ja roheliste lihvitud tahkude kujutis, EU:T:2010:507, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Need on kaalutlused, mida arvestades hageja argumente tuleb analüüsida.
37 Seoses asjaomase avalikkusega järeldas apellatsioonikoda õigesti, et tegemist on asjatundjatest koosneva avalikkusega (vaidlustatud otsuse punkt 11). Nimetatud analüüsiga nõustudes hageja järeldab sellest, et asjaomane avalikkus koosneb erialaasjatundjatest, mis on aga vaid osaliselt tõsi. Kuna, nagu hageja ise märgib, selle avalikkuse suhe vastavasse valdkonda on selline, mis võib hõlmata laiemalt ka inimesi, „kellel on vastav süvahuvi”, võib see suhe vastavalt olukorrale vastupidi hageja nende viimaste sõnadega väidetule ületada ainuüksi erialaseid seoseid.
38 Teinud selle täpsustuse, tuleb märkida, et pooled nõustuvad õigesti järeldusega, mida tuleb teha sellest, et asjaomane avalikkus koosneb asjatundjatest, mis tähendab, et vastava avalikkuse tähelepanelikkuse aste sellise ruumilise tähise suhtes, nagu on kõne all käesolevas asjas, on suur, mille kohta annab tunnistust asjaolu, et see avalikkus „pöörab tähelepanu sellise kinnitussüsteemi tehnilistele omadustele (vastavalt materjali‑ ja konstruktsioonikvaliteedile)” (vaidlustatud otsuse punkt 11).
39 Seevastu väidab hageja, et arvestades asjaomase avalikkuse suurt tähelepanelikkuse astet, on ühenduse kaubamärgi taotluse esemeks oleks oleval ruumilisel tähisel kujutatud klambri omadused, nimelt nähtav hammasterida ja vertikaalse pingutusvarre kesksoon ei saa jääda märkamata ning seetõttu muudavad need asjaomase kaubamärgi eristusvõimeliseks, mida kinnitavad ka arvamusküsitluse tulemused. Hageja heidab apellatsioonikojale ette seda, et viimane ei ole osutanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis õigustaks taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldumist.
40 Apellatsioonikoda leidis, et just asjaomase avalikkuse suure tähelepanelikkuse astme tõttu, mis toodi välja eespool punktis 38, tajub see avalikkus asjaomaseid funktsionaalseid osi eelkõige tehnilise vahendina, mida kasutatakse eelkõige seinaelementide või betoonosade ühendamiseks või kinnitamiseks. Kuna need tehnilised osad esinevad ka muudes raketiseklambrites, siis ei võimalda apellatsioonikoja sõnul asjaomasel klambril muude klambritega võrreldes esinevad väikesed erinevused näha taotletavat ruumilist kaubamärki nii, et sellel on ainulaadne ja silmapaistev kontseptsioon.
41 Tuleb rõhutada, et ruumiliste kaubamärkide osas ei puudu vastavalt eespool punktis 35 viidatud kohtupraktikale eristusvõime ainult kaubamärgil, mis oluliselt erineb asjaomases sektoris keskmiselt normiks ja tavaks olevast ja seega täidab edukalt päritolutähisena oma peamist ülesannet.
42 See analüüs on igati asjakohane juhul, kui asjaomase avalikkuse moodustavad asjatundjad (vt tarbijate piiratud ringi osas seoses mikrofonidega kohtuotsus, 12.9.2007, Neumann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Mikrofonipea kuju), T‑358/04, EKL 2007, EU:T:2007:263, punkt 46, seoses päikesevarikatuste ja ‑varjudega kohtuotsus, 17.12.2008, Somm vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Päikesevari), T‑351/07, EKL 2008, EU:T:2008:591, punkt 29, ja seoses luksuskellade ning luksuskellade numbrilaudadega kohtuotsus, 14.9.2009, Lange Uhren vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Geomeetrilised väljad kella numbrilaual), T‑152/07, EKL 2009, EU:T:2009:324, punkt 87).
43 Seega kohaldas apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b õigesti, kui järeldas, et kujutatud klambril puudub ainulaadne ja silmapaistev kontseptsioon, kuivõrd sellel on üksnes väikesed erinevused muude seda liiki kaupadega võrreldes. Kõnealune klamber ei näi käesoleval juhul olevat sedavõrd ebatavaline, et juba ainuüksi selle ruumiline kujutis annaks alust käsitada taotletavat kaubamärki nii, et sellel on olemuslik tulenev võime eristada sellega hõlmatavaid kaupu konkurentide omadest.
44 Kui hageja heidab apellatsioonikojale ette, et viimane ei ole nimetatud väidet ühegi konkreetse asjaoluga põhjendanud, siis see argument on väär. Selles osas nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda uuris hageja konkurentide esitatud klambrite näidiseid, märkides, et need võimaldavad tuvastada üksnes seda, et tangidel võib olla „erinevaid funktsionaalseid või esteetilisi kontseptsioone”, kuid need „vastava kauba variatsioonid […] tervikuna” ei täida „kaubamärgi ülesannet” (vaidlustatud otsuse punkti 17). Apellatsioonikoda teatas hagejale õigesti, et ei piisa sellest, kui avalikkus tunneb erinevused eri klambrite vahel ära, mis on kõne all olevas asjas asjatundjatest koosneva avalikkuse oskustele kohane, vaid see avalikkus peab olema võimeline tajuma hageja esitatud talrepi erinevusi „nii suurtena, et ta tunneb selle päritolutähisena ära” (vaidlustatud otsuse punkt 18). Nagu apellatsioonikoda asjakohaselt väitis, näivad asjaomase klambri eripärad, olgugi et märgatavad, siiski talrepi ülesehituse variatsioonidena. Need omadused ei individualiseeri seega asjaomast kaupa ega tähista iseseisvalt teatavat kaubanduslikku päritolu.
45 Mis lõpuks puutub ühtlustamisameti menetluses hageja poolt asjaomase ruumilise tähise eristusvõime kohta esitatud arvamusküsitluse tõenduslikku väärtusesse, siis tuleb rõhutada, et apellatsioonikoda väitis õigesti, et see viidi läbi üksnes saksa keelt kõnelevatest asjatundjatest koosneva avalikkuse mitte Euroopa Liidu asjatundjatest koosneva avalikkuse seas, mis on käesoleval juhul asjakohane avalikkus. Olgugi et tegemist on ühenduse ruumilise kaubamärgi taotlusega, mis ei eelda, nagu hageja õigesti väidab, „lugemiseks” keeleoskust, on saksa keelt kõnelevatest asjatundjatest koosnev avalikkus enam tuttav Saksa või Austria äriühingute turustatavate kaupadega, ning see avalikkus kaldub loomuomaselt nimetama arvamusküsitluses nende nime tihemini, kui seda teeks liidu kui terviku asjatundjatest koosnev avalikkus.
46 Lisaks on hageja apellatsioonikojas asjaomase arvamusküsitluse tulemustele osutades väitnud (vaidlustatud otsuse punkti 6 neljas taane), et „asjatundjatest koosneva Saksa avalikkuse suur protsent” on asjaomase ühenduse kaubamärgi taotluse esemeks oleva ruumilise kuju tootja identifitseerinud. Eristusvõimet kui sellist peab aga tajuma kogu asjaomane avalikkus (see tähendab liidu asjaomane avalikkus). Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda jättis selle arvamusküsitluse õigesti arvesse võtmata, kuna see ei lükka ümber tema järeldust asjaomase ruumilise tähise eristusvõime puudumise kohta.
47 Niivõrd, kui hageja tugineb kõnealuse arvamusküsitluse tulemustele selliselt, et need tõendavad asjaomase tähise eristusvõimet asjaomase avalikkuse seas kõnealuse kauba suhtes, mida tähis kujutab ja mida ta juba turustab, tuleb märkida, et taoline argument puudutab taotletava kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet. Seega ei eksinud apellatsioonikoda, kui märkis, et nimetatud asjaolu ei välista määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses teatava absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamist ühtlustamisameti poolt (vt selle kohta kohtuotsus, 7.2.2002, Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Taskulampide kuju), T‑88/00, EKL 2002, EU:T:2002:28, punkt 39), ning seda saab võtta arvesse asjaomase määruse üksnes artikli 7 lõike 3 kohaldamisel, millele hageja ei ole menetluse üheski faasis tuginenud.
48 Sellest tulenevalt järeldas apellatsioonikoda õigesti, et kõnealusel ruumilisel tähisel puudub asjaomaseid kaupu puudutavas osas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime.
49 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti e
50 Tuleb nentida, et apellatsioonikoda nimetas vaidlustatud otsuse lõpetuseks selle punktis 23 võimalust, et kontrollija oleks saanud lükata hageja kaubamärgitaotluse tagasi ka määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti e alapunktide i ja ii alusel, üksnes täiendavalt, jättes selle kohaldamata. Selle punkti sõnastusest nimelt nähtub, et apellatsioonikoda loobus menetlusökonoomia kaalutlustel saatmast asja kontrollijale täiendava otsuse tegemiseks tagasi, kuivõrd taotlus tuli „määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel igal juhul tagasi lükata”, mille õiguspära on kinnitatud eespool punktides 30–48.
51 Kuna vaidlustatud otsus ei tugine määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti e alapunktidele i ja ii, nagu ühtlustamisamet oma vastuses märgib, siis ei oma väide, et on rikutud seda sätet, kõnealuse otsuse õiguspärasusele mõju.
52 Samal põhjusel ei ole rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 75, mille kohaselt ühtlustamisameti otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Asjaolu osas, millega apellatsioonikoda otsustas omaalgatuslikult oma otsust mitte põhistada, ei olnud eelnev konsulteerimine hagejaga ilmselgelt nõutav.
53 Eeltoodu põhjal tuleb teine väide tagasi lükata.
54 Seetõttu tuleb ilma, et oleks vaja teha otsust hageja poolt kohtuistungil esitatud dokumendi vastuvõetavuse kohta, jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
55 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
56 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Peri GmbH‑lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad