24. detsembril 2014 esitatud hagi – Deutsche Telekom versus komisjon

(kohtuasi T-827/14)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Deutsche Telekom AG (Bonn, Saksamaa) (esindajad: Rechtsanwältin K. Apel ja Rechtsanwalt D. Schroeder)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 15. oktoobri 2014. aasta otsus C(2014) 7465 final asjas AT.39523 – Slovak Telekom, parandatud komisjoni 16. detsembri 2014. aasta otsusega C(2014) 10119 final, täielikult või hagejat puudutavas osas,

teise võimalusena tühistada hagejale määratud trahvid või vähendada neid,

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

Esimene väide: ilmsed vead asjaolude hindamisel ja õigusnormi rikkumine, enne rikkumise tuvastamist hageja õiguse olla ära kuulatud rikkumine

Hageja väidab, et komisjon ei ole tarnimisest keeldumist nõuetekohaselt tuvastanud, kuna ta ei kontrollinud asjakohaste eelnevate teenuste olulisust.

Hageja leiab ka, et komisjon rikkus hageja õigust olla ära kuulatud seoses asjaolude ja meetoditega, mille abil ta tuvastas asjaomase ettevõtja hinnakruvi.

Lisaks kinnitab hageja, et komisjon kasutas hinnakruvi puhul vale meetodit ning arvutas valesti keskmised pikaajalised marginaalkulud.

Teine väide: ilmsed vead asjaolude hindamisel ja õigusnormi rikkumine rikkumise kestuse tuvastamisel

Hageja leiab selles osas, et komisjon ei oleks pidanud rikkumise alguseks lugema juba standardpakkumise avaldamise ning et igal juhul ei oleks tohtinud komisjon rikkumise perioodi hulka lisada 2005. aastat.

Kolmas väide: ilmsed vead asjaolude hindamisel ja õigusnormi rikkumine rikkumise hagejale süükspanemisel, kuna komisjon ei tõendanud, et hageja tegelikult avaldas asjaomasele ettevõtjale otsustavat mõju

Hageja väidab, et komisjon ei oleks tohtinud hagejale konkurentsivastast tegevust süüks panna, kuna hageja ja asjaomane ettevõtja ei moodustanud üht majandusüksust.

Iseäranis ei tõendanud komisjon, et hageja tegelikult avaldas asjaomasele ettevõtjale otsustavat mõju. Lisaks ei olnud hageja teadlik asjaomase ettevõtja väidetavalt rikkuvast tegevusest.

Lisaks kinnitab hageja, et püüdes tõendada otsustava mõju tegeliku avaldamist, rikkus komisjon asjaolude tõlgendamisel eelkõige süütuse presumptsiooni.

Lõpuks leiab hageja muu hulgas, et komisjon ei ole tõendanud, et otsustava mõju väidetav avaldamine oli oluline.

Neljas väide: õigusnormi rikkumine, kuna hagejale määrati eraldi trahv

Komisjoni hinnangul moodustasid asjaomane ettevõtja ja hageja ühe ja sama ettevõtja, olles seda nii kogu rikkumise kestel kui ka veel trahvisumma kindlaksmääramise ajal, samuti aga juba hageja selle rikkumise ajal, mille eest komisjon karistas 2003. aastal ning mis võeti korduvuse raames aluseks. Komisjon ei oleks tohtinud hagejale määrata seega eraldi trahvi, kuna karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte puudutab vaid ettevõtjat kui sellist, mitte aga ettevõtja moodustavaid juriidilisi isikuid.

Viies väide: ilmsed vead asjaolude hindamisel ja õigusnormi rikkumine trahvisumma kindlaksmääramisel

Siinkohal väidab hageja, et komisjon ei oleks trahvi põhisumma arvutamisel pidanud aluseks võtma asjaomase ettevõtja asjassepuutuvate kaupade käivet 2010. aastal, vaid kasutama aastate 2005–2010 keskmist aastakäivet.

Lisaks ei oleks komisjon rikkumise kestuse arvessevõtmisel mingil juhul tohtinud arvestusele lisada 2005. aastat.