ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
13. november 2012(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Kütteradiaatori termosifoon-soojusvahetit kujutavad registreeritud ühenduse disainilahendused – Varasem disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjus – Eristatavuse puudumine – Erineva üldmulje puudumine – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Kunstiliste lahenduste ammendumine – Põhjendamiskohustus
Liidetud kohtuasjades T‑83/11 ja T‑84/11,
Antrax It Srl, asukoht Resana (Itaalia), esindaja: advokaat L. Gazzola,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: G. Mannucci ja A. Folliard‑Monguiral, hiljem A. Folliard‑Monguiral ja F. Mattina,
kostja,
teine menetlusosaline Siseturu Ühtlustamise Ametis, menetlusse astuja Üldkohtus oli
The Heating Company (THC), asukoht Dilsen (Belgia), esindaja: advokaat J. Haber,
mille ese on tühistamishagi Siseturu Ühtlustamise Ameti kolmanda apellatsioonikoja 2. novembri 2010. aasta otsuste (asjad R 1451/2009-3 ja R 1452/2009-3) peale, mis käsitlevad kehtetuks tunnistamise menetlust The Heating Company (THC) ja Antrax It Srl vahel,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 11. veebruaril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusi,
arvestades 24. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastuseid,
arvestades 18. mail ja 27. juunil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja vastuseid,
arvestades 22. augustil ja 19. septembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliike,
arvestades 25. ja 29. mai 2012. aasta vastuseid Üldkohtu 11. mail 2012 esitatud küsimusele,
arvestades 27. juunil 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejale Antrax It Srl kuulub kaheksa ühenduse disainilahendust nr 000593959‑0001–000593959‑0008, mille registreerimistaotlused esitati Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) 25. septembril 2006 ja mis avaldati väljaandes Bulletin des dessins et modèles communautaires 21. novembril 2006 ja 20. aprillil 2009.
2 Vastavalt hageja poolt ühtlustamisametile esitatud registreerimistaotlustele on kõigi disainilahenduste puhul tegemist termosifoon-soojusvaheti disainilahendusega (modelli di termosifoni), mis on mõeldud kasutamiseks 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud kujul) klassi 23.03 kuuluvates „kütteradiaatorites”.
3 Käesolevates kohtuasjades käsitletakse viidatud disainilahenduste hulgast vaid disainilahendusi nr 000593959‑0001 ja nr 000593959‑0002 (edaspidi „vaidlusalused disainilahendused”).
4 Vaidlusalused disainilahendused on kujutatud järgmiselt:
– disainilahendus nr 000593959‑0002:
– disainilahendus nr 000593959‑0001:
5 Menetlusse astuja The Heating Company (THC) esitas 16. aprillil 2008 ühtlustamisametile vaidlusaluste disainilahenduste kehtetuks tunnistamise taotlused, mis registreeriti viitenumbrite ICD000005312 ja ICD000005320 all. Nende kehtetuks tunnistamise taotluste aluseks oli nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT L 3, lk 1, ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 25 lõike 1 punkt b, milles viidatakse sama määruse artiklites 4–9 ette nähtud tingimustele.
6 Kehtetuks tunnistamise taotluste põhjenduseks viitas menetlusse astuja vaidlusaluste disainilahenduste nr 000593959‑0002 ja nr 000593959‑0001 osas 10. septembril 2002 avaldatud koondregistreeringuga nr 40110481.8 hõlmatud Saksamaa disainilahendustele, mis on vastavalt tähistatud numbritega 4 ja 5 (edaspidi „varasemad disainilahendused”), ja mis on kaitstud Prantsusmaal, Itaalias ja Beneluxis viitenumbrit DM/060899 kandva rahvusvahelise disainilahendusena.
7 Varasemad disainilahendused on kujutatud järgmiselt:
– disainilahendus nr 4:
– disainilahendus nr 5:
8 Tühistamisosakond tunnistas 30. septembri 2009. aasta otsustega vaidlusalused disainilahendused määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudsuse puudumise tõttu kehtetuks.
9 Hageja esitas nende otsuste peale 27. novembril 2009 kaebused.
10 Ühtlustamisameti kolmas apellatsioonikoda tühistas oma 2. novembri 2010. aasta otsustega (edaspidi „vaidlustatud otsused”) tühistamisosakonna otsused, kuna need olid uudsuse puudumises seisneva kehtetuse põhjuse osas piisavalt põhjendamata, ning kuulutas vaidlusalused disainilahendused eristatavuse puudumise tõttu kehtetuks.
11 Olles tuvastanud, et talle läbivaatamiseks esitatud tühistamisosakonna otsused on uudsuse (määruse nr 6/2002 artikkel 5) puudumises seisneva kehtetuse põhjuse osas piisavalt põhjendamata ja tuleb seega tühistada, kontrollis apellatsioonikoda seda kehtetuks tunnistamise põhjust uuesti ja lükkas selle tagasi põhjusel, et vaidlusaluste disainilahendite ja varasemate disainilahenduste (edaspidi koos „asjaomased disainilahendused”) erinevused ei olnud „disainilahenduse välised”, nagu seda on tootekood või kvaliteedimärk, vaid seondusid disainilahenduste endaga ja neid ei saanud seega hõlmata mõistega „ebaolulised üksikasjad” määruse nr 6/2002 artikli 5 lõike 2 tähenduses.
12 Seejärel kontrollis apellatsioonikoda eristatavuse puudumises seisnevat kehtetuks tunnistamise põhjust (määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b ja artikkel 6).
13 Kontrollimise käigus määratles apellatsioonikoda määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 tähenduses asjatundjast kasutaja kui isiku, kes ostab kütteradiaatori oma eluruumidesse paigutamiseks ja kellel on olnud võimalus disaini- või sisustuskatalooge uurides, vastavaid kauplusi külastades ja internetti sirvides kütteradiaatorite disainilahendusi vaadelda ja omavahel võrrelda.
14 Järgmiseks märkis apellatsioonikoda, et „[asjaomastes disainilahendustes] on kujutatud radiaatorid, mis koosnevad kahest ringikujulise läbilõikega horisontaalsest kollektorist, mis on [disainilahenduste nr 000593959‑0002 ja nr 4 puhul] esiküljel [ning disainilahenduste nr 000593959‑0001 ja nr 5 puhul esi- ja tagaküljel] ühendatud väikeste vahedega ridamisi olevate vertikaalsete nelinurkse läbilõikega elementidega (kiirgustorud)” (vaidlustatud otsuste punkt 40).
15 Seejärel sõnastas apellatsioonikoda järgmise hinnangu:
„41. [Asjaomastes disainilahendustes] on kasutatud sama vormiga koostisosi. Vertikaalsed torud on neljakandilised, kollektorid on silindrilised. Kollektori külgvaade on samuti identne.
42. Radiaatorite üldist väliskuju tuleb pidada sarnaseks või selliseks, et asjatundjast kasutajale ei jää oluliselt erinevat üldmuljet, vaadeldagu siis radiaatorit eest või küljelt või hoopis vahepealse nurga alt, nagu harilikult tavalise kasutamise käigus.”
16 Seejärel nentis apellatsioonikoda, et kuigi asjaomaste disainilahenduste erinevusi, millele hageja on tema tähelepanu juhtinud ja mis seisnevad esiteks torude esikülje mõõtme (edaspidi „laius”) suhtes külgmõõtmesse (edaspidi „sügavus”), teiseks torude laiuse suhtes kahe toru vahesse ja kolmandaks kollektori läbimõõdu suhtes torude sügavusse, ei saa tõepoolest eitada, ei ole need isegi kõik koos võetuna siiski piisavad selleks, et muuta asjatundjast kasutajale neist disainilahendustest jäävat üldmuljet (vaidlustatud otsuste punktid 43–47).
17 Mis puutub argumenti, et käesoleval juhul tuleb arvestada autori vabadusastme piiratusega, siis tõrjus apellatsioonikoda selle väitega, et eelkõige radiaatori torude puhul võib ette kujutada mitmesuguseid läbilõike variante.
18 Apellatsioonikoda tuvastas, et vaidlusalused disainilahendused tuleb eristatavuse puudumise tõttu seega kehtetuks tunnistada.
Poolte nõuded
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused, niivõrd kui nendega tunnistati vaidlusalused disainilahendused eristatavuse puudumise tõttu kehtetuks, ja seetõttu kuulutada asjaomased disainilahendused kehtivaks;
– tühistada vaidlustatud otsused, niivõrd kui nendega mõisteti hagejalt välja menetlusse astuja menetluskulud ühtlustamisametis;
– mõista ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt välja kohtukulud ja kõik muud seadusest tulenevad summad;
– mõista menetlusse astujalt hageja kasuks välja menetluskulud ühtlustamisametis ja kõik muud seadusest tulenevad summad.
20 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt;
– mõista hagejalt välja menetluskulud ühtlustamisametis.
22 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 133 lõikele 3 saatis ühtlustamisamet 13. aprilli ja 27. mai 2011. aasta kirjadega Üldkohtule kolmanda apellatsioonikoja menetluste toimikud, millesse kuulusid tühistamisosakonna menetluste toimikud.
23 Pärast poolte ärakuulamist liideti kodukorra artikli 50 lõike 1 alusel Üldkohtu teise koja esimehe 29. veebruari 2012. aasta määrusega kohtuasjad suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.
Õiguslik käsitlus
24 Hageja esitab üheainsa väite, milles sisuliselt viidatakse määruse nr 6/2002 artikli 6 rikkumisele.
Esimest korda Üldkohtus esitatud dokumentide vastuvõetavus
25 Ühtlustamisamet väidab, et hagiavalduste lisades A 3 ja A 4 esitatud dokumendid ei ole vastuvõetavad, kuna neid ei ole esitatud ühtlustamisameti menetluse üheski staadiumis.
26 Hageja vastuse kohaselt ei ole need dokumendid uued tõendid, mis muudaksid hagi eset, vaid tegemist on üksnes asjaomaste disainilahenduste kolmemõõtmeliste kujutistega, mis esitati vaid selleks, et oleks lihtsam visuaalselt ette kujutada põhjapanevaid erinevusi, mis neid disainilahendusi iseloomustavad ja tingivad selle, et asjatundjast tarbijale jääv üldmulje on erinev. Üks asi on see, kui Üldkohtu menetluses esitataks tõendeid, mis sisaldavad uusi asjaolusid või on apellatsioonikojas esitatutega võrreldes uute väidete aluseks. Hoopis teise asjaga on tegemist siis, kui lisatakse dokumente, kinnitamaks juba esitatud argumente ja toomaks esile vaidlustatud otsustes ühtlustamisameti poolt esitatud väite ekslikkuse ja põhjendamatuse.
27 Tuleb tõdeda, et vaatamata hageja väidetele on hagiavalduste lisades A 3 ja A 4 esitatud dokumendid ikkagi uued tõendid, mida apellatsioonikoja käsutuses ei olnud.
28 Neid esimest korda Üldkohtus esitatud tõendeid ei saa arvesse võtta. Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on nimelt ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 6/2002 artikli 61 tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, võttes arvesse esimest korda alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Seega tuleb asjaomased dokumendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja nende tõendusjõudu uurida (Üldkohtu 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑9/07: Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (ümmarguse reklaamaluse kujutis), EKL 2010, lk II‑981, punkt 24; vt analoogia alusel ka Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, EKL 2007, lk I‑2213, punkt 54, ja Üldkohtu 23. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑342/05: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – SERCA (COR), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31).
29 Nagu tõdesid kohtuistungil ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, tuleb sama järeldus teha ka hageja 29. mai 2012 märkuste kohta, mis esitati esimest korda selle väite toetuseks, et kunstilised lahendused on ammendatud.
Ainus väide määruse nr 6/2002 artikli rikkumise kohta
30 Selle väite kohaselt leiab hageja, et apellatsioonikoda hindas vaidlusaluste disainilahenduste eristatavust valesti. Asjaomaste disainilahenduste vahelised erinevused on sellised, et neist disainilahendustest asjatundjast kasutajale jääv üldmulje on erinev ning seega ei puudu vaidlusalustel disainilahendustel eristatavus.
31 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
32 Määruse nr 6/2006 artikli 4 lõike 1 kohaselt kaitstakse disainilahendust ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.
33 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse disainilahendus eristatavaks, kui sellest vastava ala asjatundjast kasutajale jäänud üldmulje erineb kõigist neist disainilahendustest jäänud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või – kui nõutakse prioriteeti – enne prioriteedikuupäeva.
34 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2 täpsustab, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
35 Määruse nr 6/2002 artiklis 63 on ette nähtud, et „[a]sju menetledes kontrollib [ühtlustamis]amet fakte omal algatusel[; s]eevastu kehtetuks tunnistamisega seotud menetlustes piirdub [ühtlustamis]amet kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja argumentidega ning esitatud nõudmistega […].”
36 Esiteks tuleb seoses asjatundjast kasutaja määratlusega meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei hõlma mõiste „asjatundjast kasutaja” määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses nende toodete tootjat või müüjat, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud. Asjatundjast kasutaja on eriti tähelepanelik isik, kes on teataval määral kursis asjaomase toote varasemate kunstiliste lahendustega, st tunneb asjaomaste tootega seonduvaid varasemaid disainilahendusi, mis on vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotluse esitamise päeva seisuga avalikustatud (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus ümmarguse reklaamaluse kohta, punkt 62).
37 Lisaks viitab määratlus „kasutaja” sellele, et asjaomane isik kasutab toodet, milles sisaldub disainilahendus, vastavalt selle toote kasutuseesmärgile (Üldkohtu 22. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑153/08: Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (sideseadmed), EKL 2010, lk II‑2517, punkt 46).
38 Määratlus „asjatundja” viitab muu hulgas sellele, et olemata disainer või tehnika asjatundja, tunneb kasutaja asjaomase sektori erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste detailide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pöörab ta neid tooteid kasutades asjaomastele disainilahendustele suhteliselt suurt tähelepanu (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus sideseadmete kohta, punkt 47).
39 See asjaolu ei tähenda siiski seda, et väljaspool asjaomase toote kasutamise käigus omandatud kogemust suudab asjatundjast kasutaja toote tehnilisest funktsioonist tulenevaid välimuse aspekte suvalistest aspektidest eristada (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus sideseadmete kohta, punkt 48).
40 Euroopa Kohus leidis 20. oktoobri 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑281/10 P: PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic (EKL 2011, lk I‑10153, punkt 53), et mõistet „asjatundjast kasutaja” tuleb käsitada nii, et see jääb kaubamärkide valdkonnas kasutatava mõiste „keskmine tarbija” – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ja mõiste „spetsialist” ehk põhjalike tehniliste teadmistega eksperdi vahele. Niisiis võib mõistest „asjatundjast kasutaja” aru saada nii, et selliselt nimetatakse mitte keskmiselt tähelepanelikku kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas isiklikust kogemusest või vastavas valdkonnas omandatud ulatuslikest teadmistest tulenevalt erilise valvsusega.
41 Käesoleval juhul määratles apellatsioonikoda asjatundjast kasutaja isikuna, kes ostab kütteradiaatori oma eluruumidesse paigutamiseks. Apellatsioonikoda lisas, et kasutaja peab olema „asjatundja” selles mõttes, et tal peab olema disaini- või sisustuskatalooge uurides, vastavaid kauplusi külastades ja internetti sirvides olnud võimalus radiaatorite disainilahendusi vaadelda ja omavahel võrrelda. Teisisõnu on apellatsioonikoda seisukohal, et olemata tööstusdisaini spetsialist (nagu seda on arhitekt või sisekujundaja), on see isik kursis turu pakkumistega, moesuundadega ja toote põhiomadustega (vaidlustatud otsuste punkt 39).
42 Tuleb nentida, et see määratlus – millega pealegi nõustub ka hageja – on õige.
43 Mis teiseks puutub disainilahenduse eristatavuse hindamisse, siis sätestab määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2, et arvestada tuleb autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
44 Autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus määratletakse eelkõige lähtuvalt sellest, milliseid piiranguid seab toote või selle osa tehniline funktsioon disainilahenduse omadustele, või millised õiguslikud nõuded seavad piiranguid tootele, mille jaoks disainilahendust on kasutatud. Nimetatud piirangud toovad kaasa selle, et teatavad omadused muutuvad standardseteks ja on asjaomase toote jaoks kasutatavate disainilahenduste puhul ühised (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus ümmarguse reklaamaluse kohta, punkt 67, ja 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑11/08: Kwang Yang Motor vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Honda Giken Kogyo (sisepõlemismootor), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 32).
45 Niisiis, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem tõenäoline on, et võrreldavate disainilahenduste vahelistest pisierinevustest piisab, jätmaks asjatundjast kasutajale erinevat üldmuljet. Seevastu mida piiratum on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad võrreldavate disainilahenduste vahelised pisierinevused asjatundjast kasutajale jäävat üldmuljet. Seega kinnitab see, kui autorile jääb disainilahenduse väljatöötamisel palju vabadust, järeldust, mille kohaselt jääb ajatundjast kasutajale ühesugune üldmulje sellistest võrreldavatest disainilahendustest, millel puuduvad arvestatavad erinevused (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus sisepõlemismootori kohta, punkt 33).
46 Hageja argumendi kohta, nagu oleks käesolevas asjas tegemist autori piiratud vabadusastmega, leiab apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 48, et see ei ole veenev. Apellatsioonikoda on märkinud, et eelkõige torude puhul võib ette kujutada mitmesuguseid läbilõike variante, nagu nähtub hageja registreeringute nr 000593959‑0003–000593959‑0008 hulka kuuluvatest teistest disainilahendustest.
47 Tuleb tõdeda, et apellatsioonikoja seisukoht on õige.
48 Mis puudub torude disaini, siis tegelikult ei ole tuvastatud ega ka väidetud, et autori vabadusaste oleks arvestatavalt piiratud. Hoopis vastupidi: näib, et autoril on torude läbilõike osas võimalik valida suure hulga eri vormide vahel, mida näitlikustavad pealegi hageja disainilahendused nr 000593959‑0003–000593959‑0008.
49 Kollektori disaini kohta ei ole hageja tõendanud autori vabadusastet piiravate tehniliste või õiguslike nõuete olemasolu. Seega hageja kinnitus, et „ei ole kokkusattumus, et [menetlusse astuja], [hageja] ja suure enamiku radiaatorite tootjate tegelikult valmistatavate radiaatorite kollektorite läbimõõt on samasugune ja on 34 või 35 mm”, ei jäta üksnes tõendamata radiaatorite tootjate jaoks kohustuslikku läbimõõtu kehtestavate tehniliste või õiguslike nõuete olemasolu, vaid toob peale selle selgelt ilmsiks hoopis tõiga, et kollektorite teistsuguse läbimõõdu kasutamine – isegi kui kasutatud ei ole teistsuguse kujuga läbilõiget – ei ole mitte ainult võimalik, vaid seda ka tehakse.
50 Neid kaalutlusi kinnitab pealegi ka hageja repliigis antud vastus ühtlustamisameti ja menetlusse astuja märkusele, et tõendid valdkonna tehniliste ja õiguslike piirangute kohta puuduvad. Nimelt on hageja ainsaks vastuseks sellele märkusele öelnud, et „vähemalt käesoleva kohtuasja puhul on menetlusse astuja ja hageja toote kollektori läbimõõt sama ja kindlasti kujutab see endast kahe radiaatorimudeli võrdleval analüüsimisel tegelikku võrdluskriteeriumi”. Siiski tuleb tõdeda, et see, kui pooled vastavalt asjaomastele disainilahendustele tegelikult toodavad radiaatoreid, millel on sama läbimõõduga kollektorid, ei muuda kuidagi olematuks tõika, et kollektorite osas on autori vabadusastme suhtes kehtivate mis tahes tehniliste või õiguslike piirangute olemasolu tõendamata.
51 Mis viimasena puutub torude ja kollektorite ühendamise üksikasjadesse, siis selles osas on õiguslike või tehniliste piirangute olemasolu tõendamata.
52 Nende kaalutluste põhjal on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 48 põhjendatult teinud sisuliselt järelduse, et autori vabadusaste ei ole piiratud, nagu tõdeb ka ühtlustamisamet.
53 Kolmandaks tuleb kontrollida apellatsioonikoja hinnangut vaidlusaluste disainilahenduste eristatavusele, millele hageja vastu vaidleb.
54 Hageja väitel on vale apellatsioonikoja kinnitus, et asjaomaste disainilahenduste „kollektori külgvaade on samuti identne” (vaidlustatud otsuste punkt 41). Hageja väitel on vaidlustatud disainilahendustes kollektori puhul kasutatud katkestust tähistavat joont, sest puudub kindlaksmääratud pikkus, nii et erinevalt varasematest disainilahendustest puudub neil disainilahendustel igal juhul külgvaade. Järelikult kujutab tõik, et erinevalt varasematest disainilahendustest puudub vaidlustatud disainilahendustel külgvaade, endast esimest olulist erinevust asjaomaste disainilahenduste vahel, mida apellatsioonikoda on vääralt arvestamata jätnud.
55 Kõigepealt tuleb tõdeda, et nii, nagu ühtlustamisamet on Üldkohtus möönnud, puudub vaidlusaluste disainilahenduste puhul mis tahes nõue kollektorite otste ja eelkõige võimaliku külgvaate osas, mille moodustab selline kollektor koos viimase toruga. Sellise nõude puudumine on tuletatav vaidlusaluste disainilahenduste vaadetel kollektorite otste vertikaallõiget lõpetavast katkestust tähistavast joonest.
56 Lisaks on see tõdemus kollektorite otsi puudutava nõude puudumise osas kooskõlas asjaoluga, et – nagu sõna-sõnalt ilmneb hageja esitatud registreerimistaotlustest – ei ole vaidlusalused disainilahendused kütteradiaatorite disainilahendused, vaid kitsamalt kütteradiaatorites kasutatavate termosifoon-soojusvahetite disainilahendused (modelli di thermosifoni).
57 Selle kohta on paslik märkida, et sõna „kütteradiaator” (radiatori per riscaldamento), mida ühtlustamisamet on viitamisel omal algatusel kasutanud registreeringutes, mis on avaldatud väljaandes Bulletin des dessins et modèles communautaires, tuleneb üksnes ühtlustamisameti haldusinitsiatiivist, mille eesmärk on klassifitseerida need registreeringud vastavalt Locarno kokkuleppe (eespool punkt 2) klassifikatsiooni sõnastusele, mis ei ole kohustuslik. Selline omaalgatus ei asenda ega muuda kehtetuks registreerimistaotlustes märgitud vaidlusaluste disainilahenduste kirjeldust, milleks on „termosifoon-soojusvahetite disainilahendused” (vt selle kohta määruse nr 6/2002 artikli 36 lõige 6 ja komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 6/2002 (ELT L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14) artikkel 3).
58 Eeltoodud kaalutlustel jäävad käesolevas asjas tehtud viited asjaomaste disainilahenduste kollektorite külgvaatele – olgu need tehtud eesmärgil lugeda disainilahendused identseks või nentida nende võimalikku identsust või hoopis väitmaks, et disainilahendused on erinevad – väljapoole vaidlusalustele disainilahendustele taotletud kaitse ulatust ja on seega asjassepuutumatud.
59 Seega on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 41 vääralt tuvastanud, et „[asjaomaste disainilahenduste] kollektorite külgvaated on identsed”.
60 Ühtlustamisameti väidetele vaatamata on apellatsioonikoja selline seisukoht kindlasti üks neist järeldustest, mis on vaidlustatud otsuse punktis 41 aluseks nende otsuste punktis 42 esitatud apellatsioonikoja kinnitusele, et „[asjaomaste disainilahenduste] väliskuju tuleb pidada sarnaseks või selliseks, et asjatundjast kasutajale ei jää oluliselt erinevat üldmuljet”.
61 Siiski ei saa see apellatsioonikoja väär järeldus tingida vaidlustatud otsuste tühistamist, kui torude ja kollektorite kuju, nende omavahel ühendamist ja nendevahelist proportsiooni käsitlevad muud apellatsioonikoja tuvastused neis otsustes võimaldavad õiguslikult piisavalt põhjendada järeldust, et vaidlustatud disainilahendused ei ole eristatavad.
62 Mis puutub neisse muudesse tuvastustesse, siis on apellatsioonikoda kõigepealt märkinud, et asjaomastele disainilahendustele on ühine see, et kujutatud on esiküljelt (disainilahendused nr 000593959‑0002 ja nr 4) või nii esi- kui tagaküljelt (disainilahendused nr 000593959‑0001 ja nr 5) ridamisi väikeste vahedega asetatud vertikaalsete nelinurkse läbilõikega elementidega (kiirgustorud) ühendatud kaks ringikujulise läbilõikega horisontaalset kollektorit (vaidlustatud otsuste punkt 40).
63 Apellatsioonikoda on tuvastanud, et asjaomastes disainilahendustes on kasutatud sama kujuga koostisosi. Ta osutab tõigale, et vertikaalsed torud on nelinurksed ja kollektorid on silindrikujulised (vaidlustatud otsuste punkt 41).
64 Järgmiseks on apellatsioonikoda leidnud, et kuigi tõepoolest ei saa eitada asjaomaste disainilahenduste proportsioonide erinevusi, millele hageja on tema tähelepanu juhtinud ja mis seisnevad esiteks torude laiuse suhtes sügavusse, teiseks torude laiuse suhtes kahe toru vahesse ja kolmandaks kollektori läbimõõdu suhtes torude laiusesse, ei ole need isegi kõik koos võetuna siiski piisavad selleks, et muuta asjatundjast kasutajale asjaomastest disainilahendustest jäävat üldmuljet (vaidlustatud otsuste punktid 43–47).
65 Vaidlustamaks seda arutluskäiku, kordab hageja sisuliselt neid argumente, mille ta esitas juba ühtlustamisametis ja mis põhinevad asjaomaste disainilahenduste proportsioonide erinevustel, mida hageja peab piisavalt suureks, et tekitada asjatundjast kasutajal oluliselt erinev üldmulje. Nii võrdleb hageja asjaomaste disainilahenduste puhul torude sügavuse suhet laiusesse (2,2/1 varasemate disainilahenduste puhul võrreldes suhtega 1,7/1 vaidlusaluste disainilahenduste puhul) ja kahe toru vahe suhet torude laiusesse (1/1 varasemate disainilahenduste puhul võrreldes suhtega 0,6/1 vaidlusaluste disainilahenduste puhul).
66 Hageja arvates ei ole võimalik eitada asjaolu, et varasemate disainilahenduste sügavusmõõde on oluliselt suurem kui vaidlusalustel disainilahendustel ja et varasemate disainilahenduste torud on paigutatud palju hõredamalt kui vaidlusaluste disainilahenduste puhul. Sellest tuleneb selge ja oluline erinevus asjatundjast kasutajale jäävas üldmuljes.
67 Kõigepealt tuleb märkida, et kaitset taotletakse disainilahendustele, sõltumata nende toodete mõõtmetest, milles kasutamiseks need disainilahendused on mõeldud, ja lisaks ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid kütteradiaatorite kollektorite ühtset läbimõõtu kehtestava mis tahes õigusliku või tehnilise nõude olemasolu kohta (vt selle kohta eespool punktid 49 ja 50).
68 Sellega seoses tuleb lisada, et asjaolu, et hagejal on seaduslik võimalus esitada hagide lisas A 2 asjaomaste disainilahenduste vaated sellises mõõtkavas, mis võimaldab võrdsustada kollektorite näiva läbimõõdu, ei muuda olematuks tõika, et ei ole tõendatud, nagu peaks kollektoreid tehniliste ja õiguslike nõuete tõttu tegelikult tootma ühe ja sama läbimõõduga.
69 Seega on asjassepuutumatud kõik hageja väited, et varasemad disainilahendused on „suurema sügavusmõõtmega” kui vaidlusalused disainilahendused, et varasemate disainilahenduste torud on asetatud „hõredamalt” kui vaidlusalustel disainilahendustel, ja isegi väide, et termosifoon-soojusvaheti jooksva meetri alusel võrrelduna on vaidlusalust disainilahendust kasutades valmistatavatel radiaatoritel „44 toru”, varasemat disainilahendust kasutades valmistatavatel aga „24 oluliselt jämedamat ja oluliselt hõredamalt paigutatud toru”, sest neis väidetes võrreldakse konkreetseid mõõtmeid, mis on arvutatud, tuginedes tõendamata eeldusele, mille kohaselt on asjaomastes disainilahendustes kujutatud kollektorid tingimata ühe ja sama läbimõõduga.
70 Samadel põhjustel eksib hageja, väites, et apellatsioonikoda ei hinnanud nõuetekohaselt asjaomaste disainilahenduste mõõtmeid selle tõttu, et ta ei võrrelnud neid disainilahendusi neis kujutatud kollektorite samadest mõõtmetest lähtudes.
71 Lõppkokkuvõttes omavad käesolevas asjas – jättes kõrvale muud asjakohased kaalutlused, mis puudutavad torude ja kollektorite kuju valikut ning omavahel ühendamist – kõnealustest disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel tähtsust ainult nende erinevate disainilahenduste sisemiste proportsioonide suhete erinevust puudutavad kaalutlused.
72 Neist esmastest kaalutlustest lähtudes peab tegelikult paika, et asjaomaste disainilahenduste puhul esineb teatavad erinevusi nende disainilahenduste sisemiste proportsioonide suhetes, nagu ka apellatsioonikoda ise on tuvastanud.
73 Nõnda on apellatsioonikoda, korrates asjaolusid, mille hageja on ühtlustamisametile esitanud, ära maininud erinevused, mis seisnevad torude sügavuse suhtes laiusesse (2,2/1 varasemate disainilahenduste puhul võrreldes suhtega 1,7/1 vaidlusaluste disainilahenduste puhul) (vaidlustatud otsuste punkt 44), kahe toru vahe suhtes torude laiusesse (1/1 varasemate disainilahenduste puhul võrreldes suhtega 0,6/1 vaidlusaluste disainilahenduste puhul) (vaidlustatud otsuste punkt 45) ning kollektori läbimõõdu suhtes torude sügavusse (suhe on mõõtühikust väiksem varasemate disainilahenduste puhul ja mõõtühikust suurem vaidlusaluste disainilahenduste puhul) (vaidlustatud otsuste punkt 46).
74 Apellatsioonikoda leiab sisuliselt, et need erinevused nii eraldi kui koos võetuna ei ole nii olulised, et muudaksid asjaomastest disainilahendustest jäävat üldmuljet (vaidlustatud otsuste punktid 44–47).
75 Neil tingimustel jätkas apellatsioonikoda sellega, et lükkas tagasi hageja seisukoha, mille kohaselt autori vabadusaste on piiratud (vaidlustatud otsuste punkt 48).
76 Apellatsioonikoja hinnangute kontrollimise käesolevas etapis tuleb märkida, et kuigi viimasena mainitud apellatsioonikoja tuvastus on õige (vt eespool punktid 46–52), on siiski nii, et hageja tõstatas apellatsioonikoja menetluses ka teise küsimuse, mis on asjakohane asjatundjast kasutaja tähelepanelikkuse astme hindamisel.
77 Vaidlustatud otsustest endist tuleneb, et hageja on nii tühistamisosakonnas (vt vaidlustatud otsuste punkti 4 teine lause) kui ka apellatsioonikojas (vt vaidlustatud otsuste punkti 11 alapunkti c teine lause) esitanud väite, et kollektoritest ja lisaosadest koosnevate radiaatorite sektor on disainilahenduste seisukohalt ammendunud, mistõttu asjaomaste disainilahenduste sisemiste proportsioonide vahelisi erinevusi, mis on kaugel sellest, et neid saaks pidada asjaomaste disainilahenduste ühiste tunnusjoontega võrreldes väheolulisteks, märkab asjatundjast kasutaja vastupidi kohe ja need tingivad seega erineva üldmulje jäämise.
78 Samuti nähtub vaidlustatud otsustest, et apellatsioonikojas tuletas hageja meelde, et neid argumente oli tühistamisosakonna menetluses rohkelt näitlikustatud, kuid apellatsioonikoda ei osutanud neile isegi nii palju tähelepanu, et oleks need kummutanud (vaidlustatud otsuste punkti 11 alapunkti c lõpuosa).
79 Tuleb tõdeda, et kuigi apellatsioonikoda on neid hageja argumente kunstiliste lahenduste ammendumise kohta selgesõnaliselt maininud, ei ole ta vaidlustatud otsustes nende argumentide kohta ise mingeid põhjendusi esitanud, isegi mitte selleks, et need tõendamatuse tõttu tagasi lükata.
80 Eelkõige ja vastupidi Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti vastuses väidetule ei käsitle vaidlustatud otsuste punkt 48 seda küsimust, vaid puudutab üksnes tehnilistest või õiguslikest nõuetest tulenevaid autori vabadusastme piiranguid, mis on aga hoopis teine küsimus.
81 Tegelikul ei vasta tõdemus, et tehnilised või õiguslikud nõuded ei piira autori vabadusastet, mingis osas küsimusele, kas tegelikult on tegemist olukorraga, kus „kunstilised lahendused on ammendatud” selle tõttu, et eksisteerib teisi termosifoon-soojusvahetite või radiaatorite disainilahendusi, millel on üldjoontes samad tunnused kui asjaomastel disainilahendustel, st tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, mis võib ajendada asjatundajast kasutajat olema tähelepanelikum nende erinevate disainilahenduste sisemiste proportsioonide erinevuste suhtes.
82 Vastuseks Üldkohtu küsimusele vaidlustatud otsuste põhjendatuse kohta seoses hageja väitega kunstiliste lahenduste ammendumise kohta, ei eita ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, et vaidlustatud otsused on kunstiliste lahenduste ammendumist puudutavas küsimuses põhjendamata. Sisuliselt möönabki ühtlustamisamet oma 29. mai 2012. aasta märkustes, et asjaomane põhjendus puudub.
83 Samal ajal on ühtlustamisamet 29. mai 2012. aasta märkustes ja hiljem kohtuistungil kinnitanud esiteks, et hageja ei ole väitnud, nagu oleks tegemist kunstiliste lahenduste ammendumisega, mis võib mõjutada seda, kuidas asjatundjast kasutaja disainilahendust tajub, vaid on üksnes tõdenud, et selline ammendumine võib tingida autori vabadusastme piiratuse, ja teiseks nentinud, et viimati mainitud väide on vale.
84 Teise võimalusena väidab ühtlustamisamet, keda toetab menetlusse astuja, et igal juhul ei ole hageja tõendanud, et tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, ja et ühtlustamisamet ei pea vastama argumentidele, mis ei ole asjaga seotud või ei oma asjas tähtsust. Ühtlustamisamet viitab eespool punktis 37 viidatud kohtuotsusele sideseadmete kohta (punkt 58), väites, et Üldkohus on selles otsuses välistanud kunstiliste lahenduste ammendumise asjakohasuse, kui selline ammendumine on seotud üksnes disainisuunaga, või on isegi kinnitanud põhimõtet, et sellise suuna olemasolul ei ole eristatavuse hindamisel tähtsust.
85 Mis puutub ühtlustamisameti väitesse, mille ta esitas 29. mai 2012. aasta märkustes ja hiljem kohtuistungil ning mis käitleb seda, mida hageja olevat väitnud või jätnud väitmata tühistamisosakonnas ja apellatsioonikojas, siis tuleb tõdeda, et selle väite kummutavad otseselt nii eespool punktides 77–79 esitatud tuvastused kui ka ühtlustamisameti enda vastuse punktis 15 olev viide hageja apellatsioonikojas esitatud argumendile kunstiliste lahenduste ammendumise kohta. Seega ei saa tõsiseltvõetavalt vastu vaielda sellele, et hageja esitas ühtlustamisametis väite, et tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, mis võib mõjutada seda, kuidas asjatundjast kasutaja tajub asjaomaseid disainilahendusi, ja et ühtlustamisamet oli selle argumendi täiesti üheselt teadmiseks võtnud.
86 Järelikult ei ole asjakohane ühtlustamisameti teine väide, nagu ei saaks kunstiliste lahenduste ammendumine tingida autori vabadusastme piiratust.
87 Ainsaks küsimuseks jääb, kas apellatsioonikoda kontrollis hageja argumenti selle kohta, et tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, mis võis mõjutada seda, kuidas asjatundjast kasutaja asjaomaseid disainilahendusi tajub. Nagu on juba tuvastatud, on vastus küsimusele, kas ühtlustamisamet on sellise kontrolli läbi viinud, eitav.
88 Teise võimalusena esitatud argumentide kohaselt, mida toetab menetlusse astuja, leiab ühtlustamisamet, et igal juhul ei ole hageja ühtlustamisametis tõendanud, et tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, ja et ta ei pea vastama argumentidele, mis ei ole asjaga seotud või ei oma asjas tähtsust.
89 Mis kõigepealt puutub ühtlustamisameti argumenti, et ta ei pea vastama argumentidele, mis ei ole huvipakkuvad või ei oma asjas tähtsust, siis tuleb sarnaselt juba eespool punktis 81 tõdetuga võtta seisukoht, et võimalik kunstiliste lahenduste ammendumine selle tõttu, et eksisteerib teisi termosifoon-soojusvahetite või radiaatorite disainilahendusi, millel on üldjoontes samad tunnused kui asjaomastel disainilahendustel, on asjakohane, niivõrd kui see võib ajendada asjatundajast kasutajat olema tähelepanelikum nende erinevate disainilahenduste sisemiste proportsioonide erinevuste suhtes.
90 Mis puutub argumenti, et hageja ei ole ühtlustamisametis tõendanud, et tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, siis tuleb tõdeda, et selline kaalutlus kujutab endast – nagu hageja sisuliselt väidab – vaidlustatud otsuste tagantjärele põhjendamise katset. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb põhjendused üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 463; Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 139).
91 Mis peale selle puutub ühtlustamisameti argumenti, et kunstiliste lahenduste ammendumine olevat haldusmenetluses tõendamata jäetud, siis tuleb see tagasi lükata, kuna sarnaselt hageja 29. mai 2012. aasta märkustes esitatud nõuete ja argumentide ning uute tõenditega võib seda käsitleda Üldkohtule esitatud ettepanekuna kontrollida ise seda, kas tegemist on sellise ammendumisega, ja seda, kuidas see mõjutab seda, kuidas asjatundjast kasutaja tajub asjaomaseid disainilahendusi.
92 Tuleb meeles pidada, et, Üldkohtu õigus vaidlustatud otsust muuta ei anna talle pädevust viia läbi hindamist, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud, ja seega on muutmispädevuse teostamine põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel otsustada, millise otsuse apellatsioonikoda oleks pidanud tegema (Euroopa Kohtu 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑5853, punkt 72).
93 Mis lõpuks puutub ühtlustamisameti viitesse kohtuotsusele sideseadmete kohta (vt eespool punkt 37, punkt 58), siis tuleb tõdeda, et see viide ei oma asjas tähtsust.
94 Sideseadmete kohtuasjas oli hageja argument sisuliselt see, et autori vabadusaste oli piiratud eelkõige soovi tõttu jääda kooskõlla üldise disainisuunaga (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus sideseadmete kohta, punkti 52 lõpuosa). Üldkohus tõrjus selle väite, tuues välja, et üldine disainisuund omab kõige enam tähtsust asjaomase disainilahenduse esteetilise tajumise seisukohalt ja võib seega olukorrast sõltuvalt mõjutada disainilahendust sisaldava toote turuedu (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus sideseadmete kohta, punkt 58).
95 Nii toimides keeldus Üldkohus üksnes tunnustamast üldist disainisuunda kui autori vabadusastet piiravat tegurit, kuna just autori vabadus on see, mis võimaldab tal avastada uusi vorme, uusi suundi või isegi olla olemasoleva suunaga võrreldes uuendusmeelne.
96 Seevastu ei ole Üldkohus kohtuotsuses sideseadmete kohta (vt eespool punkt 37) mingil juhul soovinud sedastada, et kunstiliste lahenduste ammendumist ei tule disainilahenduse eristatavuse hindamisel pidada asjakohaseks. Pigem välistas Üldkohus eristatavuse hindamisest kõik vaadeldava disainilahenduse esteetilise küljega või seda disainilahendust sisaldava toote turueduga seotud kaalutlused (vt selle kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus sideseadmete kohta, punkti 58 lõpuosa).
97 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et kuigi vaidlustatud otsustes on sõnaselgelt mainitud hageja argumenti kunstiliste lahenduste ammendumise kohta ja kuigi see argument omas tähtsust vaidlustatud disainilahenduste eristatavuse hindamisel, puudub neis otsustes selle väitega seoses mis tahes põhjendus.
98 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendamiskohustus, mille eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust (Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punkt 145, ja eespool punktis 90 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 462), liidu õiguse aluspõhimõte, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel (vt Üldkohtu 29. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Napoli Buzzanca vs. komisjon, T‑218/02, EKL AT 2005, lk I‑A‑267 ja II‑1221, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Sellistel asjaoludel, millest nähtub, et – jättes kõrvale eespool punktides 59–61 käsitletud valed hinnangud – on apellatsioonikoda jätnud vaidlustatud otsused põhjendamata küsimuses, mis omab vaidlusaluste disainilahenduste eristatavuse hindamisel tähtsust, tuleb vaidlustatud otsused tühistada, niivõrd kui nendega on vaidlustatud disainilahendused kehtetuiks tunnistatud, ning jätta käesolevad hagid ülejäänud osas rahuldamata.
Kohtukulud
100 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtuvaidluse põhiküsimuses kaotanud, siis tuleb vastavalt hageja nõudele mõista välja kohtukulud temalt.
101 Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel kannab ühtlustamisameti toetuseks menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
102 Lisaks on hageja nõudnud oma ühtlustamisameti haldusmenetlusega seoses kantud kulude väljamõistmist ühtlustamisametilt. Selles osas tuleb meenutada, et kodukorra artikli 136 lõike 2 alusel käsitatakse seoses apellatsioonikoja menetlusega kantud poolte vältimatuid kulusid hüvitatavate kuludena. See ei kehti aga seoses vastulausete osakonna menetlusega kantud kulude kohta. Seetõttu saab hageja taotluse mõista ühtlustamisameti haldusmenetluse kulud välja menetlusse astujalt, kes on kohtuvaidluse kaotanud, rahuldada üksnes osas, mis puudutab hageja kantud vältimatuid kulusid seoses apellatsioonikoja menetlusega.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kolmanda apellatsioonikoja 2. novembri 2010. aasta otsused (asjad R 1451/2009‑3 ja R 1452/2009‑3), niivõrd kuivõrd nendega tunnistatakse kehtetuks disainilahendused nr 000593959‑0001 ja nr 000593959‑0002.
2. Jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista Antrax It Srl kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.
4. Mõista Antrax It Srl menetluskulud Siseturu Ühtlustamise Ametis välja The Heating Companylt (THC) ja jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.
Forwood | Dehousse | Schwarcz |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. novembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad