20. augustil 2013 esitatud hagi – Petropars Iran ja teised versus nõukogu

(kohtuasi T-433/13)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Petropars Iran Co. (Kish Island, Iraan), Petropars Oilfields Services Co. (Kish Island), Petropars Aria Kish Operation and Management Co. (Tehran, Iraan) ja Petropars Resources Engineering Kish Co. (Tehran) (esindajad: solicitor S. Zaiwalla, solicitor P. Reddy, barrister R. Blakeley ja solicitor Z. Burbeza)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tühistada otsuse 2013/270¹ II.I.B. lisa kanded 1–4 ja määruse 522/2013² II.I.B. lisa kanded 1–4; ja/või

tunnistada otsuse 2010/413³ artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse 267/2012⁴ artikli 23 lõike 2 punkt d hagejate suhtes kohaldamatuteks; ja

mõista käesoleva hagiga seotud hagejate kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad viis väidet.

Esimene väide, mille kohaselt puudub hagejate nõukogu otsuses 2013/270/ÜVJP ja rakendusmääruses (EL) nr 522/2013 loetlemiseks õiguslik alus, kuna iga hageja loetellu kandmise põhjendusena („loetellu kantud üksuse tütarettevõtja”) ei esitatud ühtegi nõukogu määruses nr 267/2012 ega otsuses 2010/413/ÜVJP nimetatud loetellu kandmise kriteeriumi.

Teine väide, mille kohaselt osas, milles nõukogu väitis, et ta tegutses määruse 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d või otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c alusel, on hagejate loetellu kandnime õigusvastane kuna: (1) ühegi hageja osas ei ole täidetud sisulised loetellu kandmise kriteeriumid ja/või nõukogu tegi ilmse hindamisvea selle kaalumisel, kas kriteeriumid on täidetud või mitte; ja (2) nõukogu kandis hagejad loetellu, lähtudes ebapiisavatest tõenditest selle kohta, et need kriteeriumid on täidetud ja tegi seetõttu (edasise) ilmse hindamisvea.

Kolmas väide, et kuna määruse 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d ja/või otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c lubab hagejaid loetellu kanda üksnes selle alusel, et nad on loetellu kantud üksuse tütarettevõtjad (mis on omakorda selliste üksuste tütarettevõtjad, keda ei ole rikkumistes süüdistatud), on need sätted seetõttu, et need on proportsionaalsuspõhimõttega vastuolus, õigusvastased ja tuleb tunnistada hagejate suhtes kohaldamatuteks.

Neljas väide, et hagejate loetellu kandmine rikub igal juhul neile põhiõiguste hartast või muudest liidu õigusaktidest tulenevaid põhiõigusi ja –vabadusi, seal hulgas nende õigust kaubelda, tegeleda äritegevusega ja õigust oma omandit segamatult kasutada ja/või rikub proportsionaalsuspõhimõtet. Veel kujutab hagejate loetellu kandmine endast ettevaatuspõhimõtte, keskkonnakaitse põhimõtte ning inimeste tervise kaitse põhimõtte rikkumist, kuna see võib tõsiselt kahjustada tavaliste Iraani tööliste tervist ja turvalisust ning keskkonda.

Viies väide, et nõukogu rikkus otsuse 2013/270/ ÜVJP ja rakendusmääruse (EL) nr 522/2013, osas, milles need puudutavad hagejaid, vastuvõtmisega järgmisi menetlusnõudeid (i) teatada (kolmandale ja neljandale) hagejale isiklikult nende loetellu kandmisest; (ii) teatada (kõigile hagejatele) kohastest ja piisavatest põhjendustest; ja (iii) järgida hagejate kaitseõigust ja nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

____________

¹ Nõukogu 6. juuni 2013. aasta otsus 2013/270/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013 L 156, lk 10).

² Nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 522/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013 L 156, lk 3).

³ Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010 L 195, lk 39).

⁴ Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT 2012 L 88, lk 1).