ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
30. mai 2013(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk ultrafilter international – Absoluutne keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt a – Õiguste kuritarvitamine
Kohtuasjas T‑396/11,
ultra air GmbH, asukoht Hilden (Saksamaa), esindaja: advokaat C. König,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: G. Schneider,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus
Donaldson Filtration Deutschland GmbH, asukoht Haan (Saksamaa), esindajad: advokaadid N. Siebertz ja M. Teworte-Vey,
mille ese on kaebus Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 18. mai 2011. aasta otsuse (asi R 374/2010‑4), mis käsitleb ultra air GmbH ja Donaldson Filtration Deutschland GmbH vahelist kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 22. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 28. novembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 12. detsembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 29. jaanuaril 2013 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Menetlusse astuja ultrafilter GmbH, nüüd Donaldson Filtration Deutschland GmbH, esitas 29. märtsil 1999 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnaline tähis ultrafilter international.
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 7, 11, 37, 41 ja 42 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 7: „õhu-, gaasi ja vedelike kuivatus‑, puhastus‑ ja jahutusfiltrid; filtrikorpused, filtermaterjalid, mehhaanilised ja elektrilised auruventiilid; õli‑, ja veeseparaatorid”;
– klass 11: „õhu-, gaasi ja vedelike kuivatus‑, puhastus‑ ja jahutusseadmed ja seadmestikud; nende seadmete ja seadmestike osad ja manused, nimelt pumbamembraanid, tasememõõturid, klapid, membraani ventiilid, elektromagnetilised ventiilid, ventiilide juhtimisseadmed, taimeriga juhtimiseadmed, manomeetrid, nimelt diferentsiaalmanomeetrid, rõhumõõturid, nimelt temperatuurinäituriga rõhumõõturid, tasemenäituriga rõhumõõturid, filtreerimissüsteemide kinnitusdetailid, sh ühendus- ja kinnituselemendid struktuuriliste ühenduste jaoks; ventilaatorid”;
– klass 37: „eelnimetatud seadmete ja seadmestike töövalmis seadmine, remont ja hooldus”;
– klass 41: „tehniline väljaõpe; müügi- ja tootekoolitus”;
– klass 42: „inseneriteenused; konsultatsioonid eelnimetatud seadmete ja seadmestike planeerimiseks, paigaldamiseks ja kasutamiseks”.
4 Kontrollija lükkas 19. jaanuari 2001. aasta otsusega määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluse tagasi põhjendusel, et vaidlustatud kaubamärk on kirjeldav ja sellel puudub eristusvõime. Menetlusse astuja esitatud kaebuse peale tühistas ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda nimetatud otsuse 16. detsembri 2003. aasta otsusega (asi R 375/2001‑2) ja kinnitas, et vaidlusalune kaubamärk on saksa ja inglise keelt kõnelevates liikmesriikides omandanud eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 3 c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 3) tähenduses.
5 Vaidlusalune kaubamärk registreeriti 27. septembril 2005 ühenduse kaubamärgina numbri 1121839 all.
6 Hageja ultra air GmbH, esitas 5. mail 2008 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti a (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt a) alusel taotluse, milles palus tunnistada vaidlusalune kaubamärk kehtetuks põhjusel, et selle registreerimisel on rikutud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkte b ja c ja artikli 7 lõiget 3.
7 Ühtlustamisameti tühistamisosakond rahuldas 29. jaanuari 2010. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse ja tunnistas määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a alusel koosmõjus selle määruse artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks kõigi kaupade ja teenuste osas.
8 Menetlusse astuja esitas 16. märtsil 2010 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
9 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda rahuldas kaebuse 18. mai 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), tühistas tühistamisosakonna otsuse ning jättis hageja esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata. Apellatsioonikoda leidis, et õiguste kuritarvitamise tõttu on kehtetuks tunnistamise taotlus õigusvastane ja tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Selles osas märkis apellatsioonikoda sisuliselt, et hageja esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse eesmärk oli tegelikult ise kasutada kaubamärgina nimetust „ultrafilter” (üksi või kombinatsioonis teiste sõnadega). Seega järgis ta muid kui avaliku huvi eesmärke, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c ning artikli 7 lõikes 3. Neid varjatud kavatsusi, mis kujutavad endast õiguste kuritarvitamist, tõendab lisaks asjaolu, et vaidlusaluse kaubamärgi omaniku ärijuht, kes on kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja praegune ärijuht, kaitses ise 2003. aastal selle kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet. Kuna õiguste kuritarvitamine kujutab endast „üldist menetlustakistust”, siis tuleb tagasi lükata kuritahtlikud nõuded ja hagid, mis on muid kui õigussüsteemiga hõlmatud eesmärke teenivad menetlused, ning ei ole vaja võtta arvesse liikmesriikide menetlusõigust vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 83.
Poolte nõuded
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– jätta rahuldamata menetlusse astuja poolt apellatsioonikojale esitatud kaebus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt;
11 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
12 Oma hagi toetuseks esitab hageja sisuliselt kaks väidet, mis käsitlevad vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkti a rikkumist ja sama määruse artikli 52 lõike 1 punkti a rikkumist.
13 Hageja märgib oma esimeses väites, et kohtupraktikast tulenevalt annab määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkt a igale füüsilisele või juriidilisele isikule õiguse esitada sama määruse artikli 52 alusel kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus, ilma et see õigus oleks seatud sõltuvusse kehtetuks tunnistamise taotleja võimalike isiklike huvide ja viimati nimetatud sättega kaitstud üldise huvi tasakaalustamisest. Määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkt a, mis reguleerib ammendavalt selle küsimuse, ei anna selles osas kaalutlusruumi kehtetuks tunnistamise taotleja võimaliku pahausksuse arvessevõtmiseks, kuna õiguste kuritarvitamine ei saa endast kujutada kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamise takistust.
14 Lisaks ei ole hageja suutnud tõendada mingit õiguste kuritarvitamist, sest esiteks ei ole menetlusse astuja poolt apellatsioonikojas viidatud kõlvatut konkurentsi puudutavatel siseriiklike kohtute otsustel mingit seost vaidlusaluse kaubamärgi kasutamisega. Teiseks, kuna absoluutsete keeldumispõhjuste tõttu õigusvastastele tähistele ainuõiguse omandamise takistamine on just nimelt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikega 1 kaitstav eesmärk, siis on selliste tähiste vaba kasutamise võimalus igal juhul kooskõlas selle sättega ja seega ei saa see endast kujutada õiguste kuritarvitamist. Kolmandaks ei saa asjaolu, et kehtetuks tunnistamise taotleja on varem edutult taotlenud mõne tähise registreerimist kaubamärgina, keelata tal sarnase absoluutse keeldumispõhjusega hõlmatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlemist. Lõpuks ja neljandaks ei ole asjakohane ka asjaolu, et hageja ärijuht oli olnud menetlusse astuja ärijuht ajal, mil viimati nimetatu laskis vaidlusaluse kaubamärgi registreerida.
15 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja leiavad, et vaidlustatud otsus on põhjendatud.
16 Selles osas olgu sedastatud, et määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punktis a ette nähtud kehtetuks tunnistamise taotlus kuulub mitte kohtu- vaid haldusmenetluse valdkonda (Euroopa Kohtu 25. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑408/08 P: Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ELT 2010, lk I‑1347, punkt 36).
17 Määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punktis a nähakse ette, et absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tugineva kehtetuks tunnistamise taotluse võib esitada iga füüsiline või juriidiline isik ning iga valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kaubastajate või tarbijate huve esindav ühendus, kes võib olla enda nimel kohtuasjades hagejaks ja kostjaks. Seevastu sama määruse artikli 56 lõike 1 punktid b ja c, mis puudutavad suhtelisele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginevaid kehtetuks tunnistamise taotlusi, annavad selle taotluse esitamise õiguse teatavatele isikutele, kellel on põhjendatud huvi. Seega on kõnealuse artikli ülesehituse põhjal seadusandja soovinud piirata isikute ringi, kes võivad esitada kehtetuks tunnistamise taotluse teisel juhul, kuid mitte esimesel juhul (vt selle kohta eespool punktis 16 viidatud kohtuotsus Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 39).
18 Kui suhtelised registreerimisest keeldumise põhjused kaitsevad teatud varasemate kaubamärgiõiguste omanike huve, siis absoluutsete keeldumispõhjuste eesmärk on kaitsta üldist huvi, millest need põhjused lähtuvad, ning see selgitab asjaolu, miks määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkt a ei nõua taotlejalt põhjendatud huvi olemasolu tõendamist (vt selle kohta eespool punktis 16 viidatud kohtuotsus Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 40.
19 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutse keeldumispõhjuse eesmärk on hoida ära eristusvõimeta kaubamärkide registreerimine, kuna ainult eristusvõime on see, mis võimaldab kaubamärkidel täita nende peamist ülesannet, milleks on tarbijale või lõppkasutajale kaubamärgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu tagamine, võimaldades tarbijal võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust teise päritoluga kaubast või teenusest. Seetõttu on nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldine huvi täiesti ilmselt kaubamärgi peamisest ülesandest lahutamatu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑173/04 P: Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑551, punktid 60 ja 61). Lisaks on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c aluseks olev üldine huvi tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate majandustegevuses osalejate poolt vabalt kasutatavad (Euroopa Kohtu 10. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑51/10 P: Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑1541, punkt 37).
20 Seetõttu on määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punktis a koosmõjus sama määruse artikli 52 lõike 1 punktiga a ette nähtud haldusmenetluse eesmärk just nimelt võimaldada ühtlustamisametil kontrollida kaubamärgi registreeringu kehtivust ja võtta seisukoht, millele ta asjaomasel juhul oleks pidanud omal algatusel jõudma määruse nr 207/2009 artikli 37 lõike 1 alusel.
21 Sellist tausta arvestades peab ühtlustamisamet andma hinnangu sellele, kas vaadeldav kaubamärk on kirjeldav ja/või kas sellel puudub eristusvõime, ilma et kehtetuks tunnistamise taotleja kaalutlused või varasem käitumine saaks mõjutada ühtlustamisametil lasuva, määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning artikli 56 lõike 1 punkti a aluseks oleva üldise huviga seonduva ülesande ulatust. Kuna ühtlustamisamet ei võta tegelikult kehtetuks tunnistamise menetluses nimetatud sätteid kohaldades seisukohta küsimuses, kas kaubamärgiomaniku õigus on ülimuslik võrreldes kehtetuks tunnistamise taotleja mõne õigusega, vaid kontrollib, et kaubamärgiomanikule on õigus antud vastavalt õigusnormidele, mis reguleerivad selle kaubamärgi registreerimise võimalikkust, siis ei tegeleta küsimusega, kas kehtetuks tunnistamise taotleja on õigusi kuritarvitanud.
22 Vastupidi ühtlustamisameti väitele on asjaolu, et kehtetuks tunnistamise taotleja poolt taotluse esitamise eesmärk võib olla edaspidi kõnealuse tähisega oma kaupade tähistamine, just nimelt vastavuses määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga c kaitstud kaubamärkide kättesaadavuse ja vaba kasutamise üldise huviga. Seega ei kujuta kõnealune asjaolu vastupidi sellele, mida leidis apellatsioonikoda, endast mingil juhul õiguste kuritarvitamist. Sellist hinnangut kinnitab määruse nr 207/2009 artikli 52 lõige 1, mille kohaselt võib ühenduse kaubamärgi tunnistada kehtetuks ka rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, mille eelduseks on, et vastustaja selles menetluses võib saavutada kaubamärgi kehtetuks tunnistamise isegi siis, kui ta on kõnealust kaubamärki kasutanud ja kavatseb seda jätkuvalt teha.
23 Seevastu seab kehtetuks tunnistamise taotluse tagasilükkamine õiguste kuritarvitamise tõttu ohtu määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c taotletava eesmärgi, sest selline tagasilükkamine mõjutab eespool punktis 21 kirjeldatud sisulist hindamist.
24 Samuti ei mõjuta asjaolu, et kehtetuks tunnistamise taotleja ärijuht tegutses kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal kaubamärgi omaniku ärijuhina, mingil moel kehtetuks tunnistamise taotleja õigust esitada ühtlustamisametile taotlus määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkti a tähenduses. Võttes arvesse kõnealuse menetluse laadi ja eset, milleks on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c aluseks olevate üldiste huvide kaitse, tuleb nimelt tõdeda, et kirjeldava või eristusvõimeta kaubamärgi omanikul ei ole mingit õigust kaubamärgi registreeringu säilitamisele üksnes asjaolu tõttu, et kehtetuks tunnistamise taotleja äriühingut juhib selline füüsiline isik, kes tegutses minevikus kõnealuse tähise registreerimise huvides.
25 Sama järeldus tuleb teha seoses menetlusse astuja nende argumentidega, mis puudutavad kõlvatut konkurentsi, mida tema suhtes harrastas hageja. Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkt a ei sea kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavust ega põhjendatust sõltuvusse kehtetuks tunnistamise taotleja heausksusest (vt analoogia alusel Üldkohtu 3. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑245/08: Iranian Tobacco vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – AD Bulgartabac (TIR 20 FILTER CIGARETTES), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 26). Nimelt, isegi kui eeldada, et kehtetuks tunnistamise taotlus on osa laiemast kaubandussõja strateegiast, mis hõlmab ka kõlvatu konkurentsi võtteid, on kirjeldava või eristusvõimeta kaubamärgi registrist kustutamine määruse nr 207/2009 artikli 57 lõigetes 5 ja 6 sätestatud õiguspärane tagajärg, ilma et selle kaubamärgi omanikul oleks õigust säilitada registreering asjaolu tõttu, et kehtetuks tunnistamise taotleja harrastas kõlvatut konkurentsi.
26 Lõpuks olgu märgitud, et asjakohane ei ole ühtlustamisameti viide nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artiklile 9. Nimetatud säte, nagu ka analoogse sisuga määruse nr 207/2009 artikkel 54, käsitleb kaubamärgi omaniku poolt viie aasta jooksul hilisema kaubamärgi kasutamise talumist, mis võtab talt õiguse nõuda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist varasema kaubamärgi alusel. Samas reguleerib nimetatud säte kahe õiguspäraselt registreeritud kaubamärgi suhteid, sätestades, et teatud tingimustel ei saa kaubamärki registrist kustutada teise identse või sarnase kaubamärgi olemasolu tõttu. Seadusandja on seega üksnes reguleerinud suhteid kahe eraõigusliku huvi vahel, mis on üksteisega vastuolus direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 1 raames, mis on analoogne määruse nr 207/2009 artikli 8 kohasele vastulausemenetlusele. See reegel ei puuduta seevastu mingil moel kaubamärgi registrist kustutamise võimalust põhjusel, mis ei ole seotud varasema märgiga segiajamise tõenäosusega, vaid seondub kaubamärgi kirjeldavusega või eristusvõime puudumisega, st üldistes huvides kehtestatud absoluutse keeldumispõhjusega, mis takistab algusest peale kaubamärgi registreerimist ja mis tuleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 2 kohaselt kohaldamata jätta üksnes siis, kui asjaomane kaubamärk on omandanud eristusvõime pärast selle registreerimist.
27 Eespool esitatud kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, tühistades tühistamisosakonna osakonna otsuse ja lükates kehtetuks tunnistamise taotluse väidetava „õiguste kuritarvitamise” tõttu vastuvõetamatuna tagasi.
28 Järelikult tuleb esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada.
29 Hageja teise nõude osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse muutmist, tuleb märkida, et kuigi määruse nr 2007/2009 artikli 65 lõige 3 annab Üldkohtule õiguse apellatsioonikoja otsuseid muuta, piirdub see võimalus põhimõtteliselt olukordadega, kus asja menetlusstaadium võimaldab selle kohta otsuse teha (Üldkohtu 10. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/07: Gabel Industria Tessile vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Creaciones Garel (GABEL), EKL 2008, lk II‑823, punkt 28). Nagu ühtlustamisamet märgib teise väite vastuvõetamatuks tunnistamisel, ei ole käesoleval juhul apellatsioonikoda teinud otsust kehtetuks tunnistamise taotluse sisu kohta, milleks on menetlusse astuja poolt talle esitatud kaebuse eseme küsimus. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et asja menetlusstaadium ei võimalda otsust teha ja see nõue tuleb tagasi lükata.
Kohtukulud
30 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja ühtlustamisametilt. Kuna kohtuotsus on peamises osas tehtud menetlusse astuja kahjuks, kannab ta kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 18. mai 2011. aasta otsus (asi R 374/2010‑4).
2. Jätta ühtlustamisameti kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja ultra air GmbH kohtukulud.
3. Jätta Donaldson Filtration Deutschland GmbH kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. mail 2013 Luxembourgis.
Allkirjad