ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

23. mai 2011

Kohtuasi T‑493/09 P

Y

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Lepingulised teenistujad – Teenistusest vabastamine – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 7. oktoobri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑29/08: Y vs. komisjon, milles taotletakse selle otsuse tühistamist.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Y kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni käesolevas kohtuastmes kantud kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Viidatud õigusnormi rikkumise tuvastamise puudumine – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa, artikli 11 lõige 1; Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

2.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Tõendite hindamise kontrollimine Üldkohtu poolt – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa, artikkel 11)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa, artikli 11 lõige 1; Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

4.      Ametnikud – Õigused ja kohustused – Kohustus teavitada ülemusi asjaoludest, mis võivad osutada õigusvastase tegevuse või tõsise rikkumise olemasolule – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 22a)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ja Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punktist c ilmneb nimelt, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt otsuse, mille tühistamist nõutakse, kritiseeritavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.

Õigusnormi rikkumist käsitlevad väited, mis ei tuvasta nõutud täpsusega neid asjaolusid ega esita kinnitatud õiguslikke argumente, mis toetaks hageja väiteid, ei vasta sellele nõudele.

(vt punktid 27 ja 28)

Viide:

Üldkohus: 17. märts 2010, T‑78/09 P: parlament vs. Collée, punktid 20 ja 21.

2.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 alusel võib Üldkohtule esitatud apellatsioonkaebuses puudutada üksnes õigusküsimusi, nii et ainult Avaliku Teenistuse Kohus on pädev faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud toimikumaterjalidest – ja neid faktilisi asjaolusid hindama.

Apellatsioonikohtu ülesannet silmas pidades peab tõendite moonutamine toimikumaterjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata.

(vt punktid 34 ja 35)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. mai 1998, kohtuasi C‑8/95 P: New Holland Ford vs. komisjon, punkt 72; 6. aprill 2006, kohtuasi C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon, punkt 54; 21. september 2006, kohtuasi C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, punkt 108; Üldkohus: 19. märts 2010, T‑338/07 P: Bianchi vs. ETF, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika.

3.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõike 1 ja Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkti c nõuetele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud väidete ja argumentide sõnastuse kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult vaid nõuet, mille eesmärk on lihtsalt saavutada Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis aga väljub Üldkohtu pädevuse piirest.

(vt punkt 57)

Viide:

Eespool viidatud kohtuasi parlament vs. Collée, punkt 22.

4.      Personalieeskirjade artikli 22a lõige 3 näeb ette, et ametnikule, kes edastas selle artikli lõike 1 alusel teabe, mis puudutas asjaolusid, mille alusel võib eeldada võimalikku ebaseaduslikku tegevust või käitumist, mis viitab ühenduste ametnike kohustuste tõsisele rikkumisele, ei tee „[i]nstitutsioon […] kahju […], tingimusel et ametnik tegutses põhjendatult ja ausalt”. Isegi kui nõuet tegutseda põhjendatult ja ausalt võiks tõlgendada nii, et see kohustab asjaomast ametnikku tegema jõupingutusi tõendamaks oma väidete tõelevastavust, ei saa see ilmselgelt ja igal juhul viia selleni, et ametnik ei teavita oma ülemusi nendest jõupingutustest, eriti kui tegu on uurimisega, mis võib institutsiooni mainet kahjustada. Huvitatud isik ei saa neid jõupingutusi õigustada ka asjaoluga, et ta ei usaldanud oma ülemusi, sest personalieeskirjade artikli 22a lõike 1 sätted näevad otsesõnu ette, et kui ta peab seda vajalikuks, teatab ametnik peasekretärile või samaväärsetel ametikohtadel olevatele isikutele või otse Euroopa Pettustevastasele Ametile sellistest asjaoludest, nagu selles sättes on käsitletud.

(vt punkt 62)