Language of document : ECLI:EU:C:2014:2307

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 21. oktoobril 2014(1)

Kohtuasi C‑623/13

Ministre de l’Économie et des Finances

versus

Gérard de Ruyter

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

Sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Esemeline kohaldamisala – Varast saadud tulu – Otsene ja piisavalt asjakohane seos maksude ja määruse nr 1408/71 artiklis 4 loetletud sotsiaalkindlustuse liike käsitlevate õigusaktide vahel





1.        Käesolev Conseil d’État’ (Prantsusmaa) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) esitatud eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kas määrus nr 1408/71(2) on kohaldatav maksudele, mida kogutakse varast saadud tulult ja mis seejärel suunatakse sotsiaalkindlustuse rahastamiseks. Vastus sellele küsimusele sõltub selle määruse artikli 4 tõlgendusest; nimetatud artiklis on loetletud kõnealuse määruse esemelisse kohaldamisalasse kuuluvad sotsiaalkindlustusliigid.

2.        Kahes 2000. aastal tehtud kohtuotsuses(3) on Euroopa Kohus juba sisuliselt leidnud, et „contribution sociale généralisée” (üldine sotsiaalkindlustusmaks, „CSG”) ja „contribution pour le remboursement de la dette sociale” (sotsiaalvõla hüvitamise maks, „CRDS”), mida Prantsusmaal tuleb tasuda töötasult ja tööotsija tasult(4), on otsene ja piisavalt asjakohane seos artiklis 4 loetletud sotsiaalkindlustusliikidega ja seetõttu kuuluvad need määruse nr 1408/71 esemelisse kohaldamisalasse. See oli nii sellepärast, et erinevalt üldiste avaliku kulutuste rahastamiseks mõeldud maksudest on nende maksude konkreetne ja otsene eesmärk sotsiaalkindlustuse rahastamine Prantsusmaal või Prantsusmaa üldise sotsiaalkindlusskeemi puudujäägi korvamine.(5) Seetõttu leiti, et niisuguste Prantsusmaal elavate isikute, kelle suhtes kehtivad teise liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid (üldjuhul seetõttu, et nad töötavad viimati nimetatud riigis), töötasu ja tööotsija tasu maksustamine sellise maksuga ei ole kooskõlas määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1 sätestatud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kattumise keeluga ja aluslepinguga tagatud töötajate liikumisvabaduse ja asutamisvabadusega.

3.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas see arutluskäik laieneb ka sarnastele maksudele, mida Prantsusmaa kohaldab pigem varalt saadud tulule kui töötasule ja tööotsija tasule. Kas määruse nr 1408/71 eesmärk tagada töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate liikumisvabadus Euroopa Liidus tähendab, et selle määruse kohaldamisala on piiratud kutsealase tegevusega tegelemisega seotud tulule kohaldatavate maksudega?

4.        See küsimus tekib, sest Madalmaade kodanik G. de Ruyter, kes on Prantsusmaa maksuresident, on vaidlustanud CSG‑i, CRDS‑i ja teised konkreetselt sotsiaalkindlustuse rahastamiseks kasutatavad sotsiaalkindlustusmaksud, mille maksmist nimetatud liikmesriik temalt nõuab tulult, mida ta saab teatavalt Madalmaades sõlmitud eluaegse annuiteedi lepingutelt (edaspidi „(tema) eluaegsed annuiteetmaksed”) ja mis ei ole seotud tema kutsealase tegevusega. Ta väidab, et kuivõrd ta töötab töölepingu alusel Madalmaades, siis peaks talle olema kohaldatavad ainult selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

 Õiguslik raamistik

 Euroopa Liidu õigus

5.        Nõukogu võttis määruse nr 1408/71 vastu EMÜ asutamislepingu artikli 51 alusel (nüüd ELTL artikkel 48), et kooskõlastada liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte ja vähendada seeläbi nii palju kui võimalik takistusi, mis liikmesriikide õigusaktidega on seatud kõikide töötajate, nii töölepingu alusel töötajate kui ka füüsilisest isikust ettevõtjate liikumisvabadusele. Määruse nr 1408/71 preambulis on täpsemalt märgitud, et:

„[…]

siseriiklike sotsiaalkindlustusaktide kooskõlastamissätted kuuluvad liikmesriikide kodanikest töötajate vaba liikumise valdkonda ning peaksid kaasa aitama kõnealuste töötajate elatustaseme ja töötingimuste paranemisele (põhjendus 1);

[…]

vaja on arvestada siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni ning rajada üksnes kooskõlastussüsteem (põhjendus 4);

kõnealuse kooskõlastamise raames on vaja ühenduse piires tagada liikmesriigis elavate töötajate […] võrdne kohtlemine eri riikide õigusaktide alusel (põhjendus 5);

kooskõlastussätted peavad tagama, et ühenduse piires liikuvatele töötajatele jääksid alles omandatud ja omandamisel olevad õigused ja hüved (põhjendus 6);

eri riikide õigusaktide üheaegse kohaldatavuse ning sellest tuleneva kattumise vältimiseks peaksid ühenduse piires liikuvad töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad kuuluma ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi alla (põhjendus 8);

[…]

selleks et võimalikult tõhusalt tagada kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate töötajate võrdne kohtlemine, on asjakohane kindlaks määrata, et üldjuhul on kohaldatavad selle liikmesriigi õigusaktid, kus asjaomane isik töötab või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseb (põhjendus 10);

[…]”

6.        Määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis a on „töötaja” määratletud kui „isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid või avalike teenistujate eriskeem”.

7.        Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti j kohaselt on „õigusaktid” „liikmesriigi seadused, määrused ja muud õigusaktid ning kõik muud rakendusmeetmed, nii praegu kehtivad kui ka tulevased, mis on seotud artikli 4 lõigetes 1 ja 2 loetletud sotsiaalkindlustusliikide ja ‑skeemidega või artikli 4 lõikes 2a käsitletud mitteosamakseliste erihüvitistega”.

8.        Määruse nr 1408/71 artikli 2 lõikes 1 on määratletud määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud, ehk määrust kohaldatakse „töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja õpilaste suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud või mõne liikmesriigi territooriumil elavad kodakondsuseta isikud või pagulased, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes”.

9.        Määruse nr 1408/71 artiklis 4 „Reguleerimisala” on sätestatud:

„1.      Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

a)      hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;

b)      invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks;

c)      vanadushüvitised;

d)      toitjakaotushüvitised;

e)      tööõnnetus‑ ja kutsehaigushüvitised;

f)      matusetoetus;

g)      töötushüvitised;

h)      perehüvitised.

2.      Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld‑ ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised, samuti kindlustusskeemide suhtes, mis on seotud tööandja või laevaomaniku vastutusega lõikes 1 osutatud hüvitiste suhtes.

[…]”

10.      Määruse nr 1408/71 II jaotises („Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine”) kuuluva artikli 13 kohaselt:

„1.      Vastavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.

2.      Arvestades artikleid 14–17:

(a)      liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil;

[…]”(6)

 Prantsusmaa õigusnormid

11.      Code général des impôts (Prantsusmaa üldine maksuseadustik) artikli 1600‑0 C kohaselt maksustatakse Prantsusmaa maksuresidentidest füüsilised isikud CSG‑ga, mille aluseks võetakse selles artiklis loetletud varast saadava tuluga seotud tulumaksu arvutamisel arvesse võetav netosumma(7). CSG‑ga maksustatakse täpsemalt „revenus fonciers” (kinnisvaratulu), „rentes viagères constituées à titre onéreux” (tasulise eluaegse annuiteedi väljamaksed),(8) „revenus de capitaux mobiliers” (investeerimiskapitali tulu) ja teatavad „plus-values” (kapitalikasum) (Code de la sécurité sociale (sotsiaalkindlustuse seadustik), artikkel L. 136‑6).

12.      Vastavalt üldise maksuseadustiku artiklitele 1600‑0 G ja 1600‑0 H, mida tuleb samuti tõlgendada koostoimes sotsiaalkindlustuse seadustiku artikliga L. 136‑6, kohaldatakse nende isikute samale tulule ka CRDS‑i.

13.      Viimaseks, vastavalt üldise maksuseadustiku artiklile 1600‑0 Fa, põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis, peavad need isikud sellelt tulult tasuma ka 2% suurust „prélèvement social’i” (sotsiaalmaks), ja alates 1. juulist 2004 ka 0,3% suurust lisamaksu sotsiaalhoolekande‑ ja perekonnaseadustiku artikli L. 14‑10‑4 alusel. Viimati nimetatud maksu kohaldatakse tuludele, mis on varast saadud alates 2003. aastast.

14.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et neid makse kasutatakse Prantsusmaa kohustuslike sotsiaalkindlustusskeemide rahastamiseks. CSG abil rahastatakse ravikindlustushüvitisi, peretoetusi, vanaduspensioni hüvitisi, mis ei sõltu tehtud maksudest, ja hooldushüvitisi. CRDS‑i kogutakse Caisse d’amortissement de la dette sociale’i (sotsiaalvõla kustutamise kassa) jaoks ja see on mõeldud sotsiaalkindlustuse puudujääkide korvamiseks. 2% suurust sotsiaalmaksu kogutakse Caisse nationale d’allocations familiales’i (peretoetuste riiklik kassa) ja Caisse nationale d’assurance vieillesse des travailleurs salariés (töötajate riiklik pensionikassa) jaoks. 0,3% lisamaks on mõeldud Caisse nationale de solidarité pour l’autonomie’le (eakate ja puuetega inimeste iseseisvuse heaks loodud solidaarsuskassa).

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

15.      Gérard de Ruyter on olnud Prantsusmaa maksuresident alates 1994. aastast. Aastast 1996 on ta töötanud Madalmaades asuvas äriühingus. Aastate 1997–2004 eest deklareeris G. de Ruyter tulu, mis koosneb töötasust, investeerimiskapitali tulust, ettevõtluskasumist ja eluaegsetest annuiteetmaksetest. Töötasu pärines ainult Madalmaadest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ei olnud eluaegsed annuiteetmaksed osa G. de Ruyter’i töötasust, sest viimane ei ole väitnud, et see tuleneb varasemast kapitali moodustamisest, millesse on panustanud tema tööandja.

16.      Prantsusmaa maksuresidendina kohaldati G. de Ruyterile Prantsusmaal tulumaksu tema kogu tulule, sealhulgas eluaegsetele annuiteetmaksetele. Viimastele kohaldati lisaks CSG‑d, CRDS‑i, 2% suurust sotsiaalmaksu ja, alates 2003. aastast, sotsiaalmaksu täiendavat 0.3% suurust lisamaksu.

17.      Kaebused, mis G. de Ruyter nende maksete tema suhtes kohaldamise peale Marseilles’ ja Nîmes’i (Prantsusmaa) esimese astme halduskohtutele esitas, jäeti rahuldamata. Apellatsiooniastmes asju läbi vaadanud Marseilles’i teise astme halduskohus tühistas eespool nimetatud kohtuotsused ja vabastas G. de Ruyter’i erinevate sotsiaalmaksude tasumisest, mida talt ajavahemikul 1997–2004 saadud eluaegsetelt annuiteetmaksetelt nõuti. Kohtuotsuse põhjenduseks oli sisuliselt, et G. de Ruyteri kõnealune tulu on Madalmaades juba sotsiaalmaksudega maksustatud. Seetõttu kujutab täiendavate sotsiaalmaksude tasumise nõudmine Prantsusmaal endast G. de Ruyteri õiguste vabalt liikuda takistust.

18.      Eelarve, riigirahanduse, avaliku teenistuse ja riigireformi minister (edaspidi „minister”) kaebas need kohtuotsused edasi Conseil d’État’le, kes tühistas need põhjusel, et teise astme halduskohus oli rikkunud õigusnormi, leides, et kõnealused maksud rikuvad maksukohustuslase õigust Euroopa Liidus vabalt liikuda, kuid jättes analüüsimata, kas Euroopa Liidu võetud meetmete eesmärk on lõpetada niisugune topeltmaksustamine. G. de Ruyter väitis Conseil d’État’s, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1 sätestatud õigusaktide kattumise keeluga peaks temale olema kohaldatavad ainult Madalmaade sotsiaalkindlustusalased õigusnormid. Minister väidab sisuliselt, et seoses ühelt poolt CSG, CRDS, sotsiaalmaksu ja lisamaksu ning teiselt poolt sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide vahel ei ole nimetatud määruse kohaldatavaks muutumiseks piisav.

19.      Leides, et kaebuse lahendus sõltub määruse nr 1408/71 kohaldamisalale antavast tõlgendusest, on Conseil d’État palunud eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas niisugustel maksudel varast saadud tulult nagu CSG, CRDS, 2% suurune sotsiaalmaks ja selle maksu [0,3% suurune] lisamaks on ainuüksi seepärast, et nende abil rahastatakse Prantsusmaa kohustuslikke sotsiaalkindlustusskeeme, otsene ja asjakohane seos mõne sotsiaalkindlustusliigiga, mis on loetletud [määruse nr 1408/71] artiklis 4, ning kas need kuuluvad seega viidatud määruse kohaldamisalasse?”

20.      Kirjalikud seisukohad esitasid G. de Ruyter, Prantsusmaa valitsus ja Euroopa Komisjon. Kuigi Prantsusmaa valitsus taotles kohtuistungi pidamist, seda ei peetud.

 Hinnang

 Sissejuhatavad märkused

21.      Alustan lühidalt peamiste tunnusjoonte väljatoomisega, mis iseloomustavad määrusega nr 1408/71 kehtestatud siseriiklike sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamissüsteemi, ja oluliste selgitustega, mis Euroopa Kohus tegi kohtuasjades komisjon vs. Prantsusmaa(9) seoses olukordadega, kus maksekohustused jäävad selle määruse kohaldamisalasse.

22.      Nimetatud kahe kohtuasja puhul rõhutas Euroopa Kohus siiski sõnaselgelt, et need puudutasid sotsiaalmaksude kogumist ainult juhul, kui need olid seotud Prantsusmaal elavate ja seal maksustatavate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate töötasu ja tööotsija hüvitisega teises liikmesriigis töötamise korral(10). Seetõttu analüüsin ma järgmiseks, kas maksud, mida kasutatakse konkreetselt sotsiaalkindlustuse rahastamiseks, kuid mida kogutakse tulult, mis ei ole seotud kutsetegevusega, kuuluvad samuti määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, võttes arvesse määruse eesmärki tagada töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate liikumisvabadus. Kas otsene ja piisavalt asjakohane seos on ka niisuguste maksude ja sotsiaalkindlustust reguleerivate õigusaktide vahel?

23.      Viimaseks käsitlen lühidalt küsimust, kas kõnealused maksud on juhul, kui need kuuluvad kõnealuse määruse kohaldamisalasse, kooskõlas selle artikli 13 lõikes 1 sätestatud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kattumise keeluga.

 Määrust nr 1408/71 käsitlevas kohtupraktikas antud suunised

24.      Liikmesriikidel on pädevus korraldada oma sotsiaalkindlustusskeemi(11). Ühtlustamise puudumisel otsustavad liikmesriigid ise tingimuste üle, mis puudutavad õigust või kohustust olla kindlustatud sotsiaalkindlustusskeemis, kindlustatud isikute tehtavate maksete taset(12) ja sotsiaalkindlustusmaksete aluseks võetavat tulu.(13) Seda pädevust teostades peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust.(14)

25.      Määrusega nr 1408/71 sätestatud süsteem on kooskõlastussüsteem, mis reguleerib eelkõige selle õiguse kindlaksmääramist, mida kohaldatakse töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes erinevatel asjaoludel kasutavad oma õigust vabale liikumisele.(15) Määruse nr 1408/71 sätete tõlgendamisel tuleb lähtuda selle artikli eesmärgist, mille alusel see määrus on vastu võetud (ELTL artikkel 48), selleks on aidata kaasa võõrtöötajate võimalikult suure liikumisvabaduse saavutamisele.(16) Sellesse puutuvalt on määruse põhjenduste 5, 6 ja 10 ning artikli 3 põhjal selge, et selle määruse eesmärk on nii tõhusalt kui võimalik tagada kõigi liikmesriigis majanduslikult aktiivsete isikute võrdne kohtlemine ja mitte karistada oma liikumisvabadust kasutavaid töötajaid.

26.      Veelgi enam, määruse nr 1408/71 II jaotise sätted, mille hulka kuulub ka artikli 13 lõige 1, kujutavad endast keerukat kollisiooninormide süsteemi, nii et liikmesriigid ei saa enam otsustada, kellele ja millisel territooriumil nende õigusnormid kohaldatavad on(17). Nende sätete eesmärk ei ole ainult vältida erinevate siseriiklike õigussüsteemide üheaegset kohaldatavust ja sellega kaasneda võivaid raskusi, vaid ka tagada, et määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluvad isikud ei jääks neile kohaldatavate õigusaktide puudumise tõttu ilma sotsiaalkindlustuskaitseta.(18) Põhimõtteliselt on määrusega nr 1408/71 ja täpsemalt selle artikli 13 lõikega 1 seetõttu vastuolus, kui isikult nõutakse sotsiaalmaksude tasumist muus liikmesriigis kui see, mis on määratletud vastavalt määrusele nr 1408/71.(19)

27.      Määruse nr 1408/71 artikli 4 põhjal on selge, et siseriiklikud sotsiaalkindlustusskeemid kuuluvad tervikuna liidu õigusnormide kohaldamisalasse.(20) Selleks, et maks kuuluks kõnealuse määruse kohaldamisalasse, peab selle makse ja mõne artiklis 4 loetletud sotsiaalkindlustuse liigi vahel olema otsene ja piisavalt asjakohane seos.(21) Otsustav sellekohane kriteerium on see, kas maksu kasutatakse konkreetselt liikmesriigi sotsiaalkindlustuskeemi rahastamiseks, ning oluline ei ole, milliseid hüvesid vastu saadakse.(22) Kohtuasjades komisjon vs. Prantsusmaa eristas Euroopa Kohus sellega seoses ühelt poolt niisuguseid makse nagu CSG ja CRDS, mida kogutakse töötasult või tööotsija tasult ning mida „kasutatakse konkreetselt ja otseselt Prantsusmaa sotsiaalkindlustuse rahastamiseks” ja millel seetõttu on niisugune seos, ja teiselt poolt makse, mis on „mõeldud üldiste avalike kulutuste katteks”.(23) Asjaolu, et need olid siseriiklikus õiguses liigitatud maksudeks, ei tähendanud, et neid ei saaks käsitada määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluvatena ja artikli 13 lõikes 1 sätestatud õigusaktide kattumise keeluga hõlmatutena.(24)

28.      Nendest põhimõtetest tulenevad olulised tagajärjed käesoleva eelotsuseasja jaoks, kus vaidlust ei ole selle üle, et varast saadud tuludelt kogutavad sotsiaalmaksud on konkreetselt mõeldud teatavate Prantsusmaa sotsiaalkindlustusliikide rahastamiseks või sotsiaalkindlustuse puudujääkide korvamiseks.(25)

29.      Esiteks, asjaolu, et Prantsusmaa õiguse kohaselt ei käsitata CSG kogumist varast saadud tulult iseseisva sotsiaalkindlustusmaksuna, vaid pigem täiendava tulumaksuna, ja et seda koguvad ja kontrollivad maksuasutused tulumaksule kohaldatavate õigusnormide alusel, ei mõjuta küsimust, kas see maks kuulub või ei kuulu määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse. See järeldus tuleneb otseselt kohtuasjadest komisjon vs. Prantsusmaa ja on kooskõlas selle määruse eesmärgiga, milleks on luua liikmesriikide vaheline kooskõlastussüsteem, mis muu hulgas puudutaks liikumisvabadust kasutavatele töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele kohaldatava õiguse kindlaksmääramist.(26) Võttes arvesse sotsiaalkindlustuse rahastamisel kasutatavate meetodite paljusust, sealhulgas maksustamist,(27) võib kooskõlastamist takistada see, kui makse määruse nr 1408/71 kohaldamisalast väljajätmiseks piisaks selle siseriikliku õiguse alusel maksuks liigitamisest.

30.      Teiseks, erinevalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja komisjoni väidetest ei ole asjaolu, et kõnealused sotsiaalkindlustusmaksud ei anna nende tasujale õigust otsesele ja määratletavale hüvele, oluline hindamisel, kas neil maksudel on otsene ja piisavalt asjakohane seos sotsiaalkindlustust reguleerivate õigusaktidega. Nagu Euroopa Kohus kinnitas kohtuasjas Perez Naranjo, on selleks, et hüvitise saaks liigitada mitteosamakseliseks erihüvitiseks määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, oluline, kas maksu ja hüvitise vahel on piisavalt selge seos. See küsimus on aga eraldiseisev üldisemast küsimusest, kas sotsiaalmakse kuulub kõnealuse määruse esemelisse kohaldamisalasse.(28)

31.      Kolmandaks, Prantsusmaa valitsuse argument, et kõnealused maksud ei asenda sotsiaalmakse, ei ole otsustava tähtsusega. Tõsi küll, töötasult ja tööotsija tasult kogutavat CSG‑d puudutavas kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa leidis Euroopa Kohus, et seos selle maksu ja sotsiaalkindluse alaste õigusaktide vahel „ilmnes samuti selgelt asjaolust, et […] see maks asenda[s] osaliselt sotsiaalkindlustusmakseid, mis olid raske koorem madalatele ja keskmise tasemega palkadele […]”.(29) Samas on nii selle sõnastuse kui ka asjaolu põhjal, et Euroopa Kohus ei esitanud sama tõdemust oma teises samal päeval tehtud (CRDS‑i puudutavas) kohtuotsuses, selge, et see tingimus ei olnud esmaoluline otsese ja piisavalt asjakohase seose olemasolu kindlakstegemisel sotsiaalmaksu ja sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide vahel. Sügavuti minnes tundub mulle põhimõtteliselt, et vastus küsimusele, kas määrus nr 1408/71 on kohaldatav liikmesriigi kogutavale maksule, ei tohiks sõltuda sellest, mis liiki sotsiaalmakse on liikmesriik varem kogunud. Määrusega nr 1408/71 taotletavat kooskõlastamise eesmärki kahjustaks see, kui määrus oleks kohaldatav ainult maksekohustustele, mis kehtestatakse juba kehtivate sotsiaalmaksude asemel.

 Kas on oluline, et kõnealuseid makse kogutakse tulult, mis ei ole seotud kutsealase tegevusega?

32.      Asun nüüd käsitlema Prantsusmaa valitsuse ja komisjoni keskset argumenti, et maksudel, mida kogutakse tulult, mis ei ole seotud mineviku või käesoleva aja kutsetegevusega, ei saa olla otsest ja piisavalt asjakohast seost sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega ja seetõttu jäävad need määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja.

33.      Ei määruse nr 1408/71 artiklis 4 ega artiklis 13 ole vahetegu sotsiaalmaksuga maksustatava tulu laadi põhjal.

34.      Neid sätteid tuleb tõlgendada, arvestades ELTL artikli 48 eesmärki, milleks on aidata kaasa võõrtöötajate võimalikult suure liikumisvabaduse tagamisele.(30) Nagu on selge määruse nr 1408/71 põhjendusest 8, on artikli 13 lõikes 1 sätestatud õigusaktide kattumise keelu eesmärk vältida seda, et võõrtöötajad seisaksid erinevate kattuvate normistike kohaldamise tõttu silmitsi raskustega, mis takistavad neid kasutamast vaba liikumise õigusi.(31)

35.      Minu hinnangul kujutavad niisugused maksud endast töötajate liikumisvabaduse takistust samamoodi nagu CSG ja CRDS, mida kogutakse töötasult või tööotsija tasult.

36.      Ühest küljest võib töökoha liikmesriik samuti koguda sotsiaalmakse varast saadud tulult. Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe põhjal paistabki sellega olevat tegu põhikohtuasjas: eluaegsed annuiteetmaksed, mida G. de Ruyter sai aastail 1997–2004, olid ilmselt arvatud tema poolt Madalmaades makstud sotsiaalmaksude arvutamise tulubaasi. Minu hinnangul on väga tõenäoline, et väljavaade, et sama töötasu suhtes kohaldatakse kahes liikmesriigis kahte sotsiaalmaksunormistikku, heidutab niisugust võõrtöötajat nagu G. de Ruyter säilitamast oma töökohta Madalmaades ja kolima elama Prantsusmaale.(32)

37.      Teisest küljest säilib ebavõrdne kohtlemine isegi juhul, kui töökoha liikmesriik ei kogu varast saadud tulult sotsiaalmakse.

38.      Tuletan siinkohal meelde, et põhimõtte, et kohaldamisele kuuluvad üheainsa liikmesriigi õigusaktid, eesmärk on nii tõhusalt kui võimalik tagada kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate töötajate võrdne kohtlemine.(33)

39.      Kohtuasjades komisjon vs. Prantsusmaa leidis Euroopa Kohus sisuliselt, et kui töökoha liikmesriigis kindlustatud töötajatelt nõutakse lisaks nende elukoha liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi kasvõi osalist rahastamist, viib see ebavõrdse kohtlemiseni määruse nr 1408/71 artikli 13 tähenduses, kuna selle riigi kõik ülejäänud elanikud peavad panustama ainult selle riigi sotsiaalkindlustusskeemi.(34) Niisugune ebavõrdne kohtlemine kujutab endast töötajate vaba liikumise automaatset takistust, millele nimetatud sätte seisukohalt ei leidu mingit õigustust.(35)

40.      Selle arutluskäigu saab üle kanda põhikohtuasjas vaidluse all olevatele sotsiaalmaksudele. Need maksud, mida kogutakse kõikidelt Prantsusmaa maksuresidentidelt olenemata sellest, kas neile on kohaldatav teise liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, seab teises liikmesriigis töötavad elanikud ebasoodsamasse olukorda, kui on isikud, kes töötavad ja elavad Prantsusmaal ning seetõttu panustavad ainult selle liikmesriigi sotsiaalkindlustuse rahastamisse (ja võib olla, et töökoha liikmesriik kompenseerib varast saadud tulude sotsiaalmaksuga maksustamata jätmise kõrgemate maksete kogumisega muud liiki tuludelt, või maksab oma üldise sotsiaalkindlustusskeemi raames lihtsalt väiksemaid hüvitisi).

41.      Pealegi, kuigi peab paika, et määrus nr 1408/71 on kavandatud tagama töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate liikumisvabadust Euroopa Liidus, ei ole selle hindamisel, kas isik kuulub selle määruse kohaldamisalasse, oluline, kas isik on (käesoleval ajal või minevikus) tegelenud kutsealase tegevusega.

42.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isik „töötaja” määruse nr 1408/71 tähenduses, kui ta on sama määruse artikli 1 punktis a nimetatud üldise sotsiaalkindlustusskeemi või eriskeemi alusel vabatahtlikult või kohustuslikult kindlustatud kasvõi ühe riski vastu, olenemata töösuhte olemasolust.(36)

43.      Määruse nr 1408/71 esemelise ja isikulise kohaldamisala kindlakstegemisel tuleb järgida sidusat lähenemisviisi. Artikli 1 punktis j esitatud „õigusakti” mõiste hõlmab kõiki meetmeid, mis on mõeldud konkreetselt sotsiaalkindlustuse rahastamiseks. Minu hinnangul ei ole siiski põhjust tõmmata eraldusjoont lähtuvalt selle tulu liigist, millel niisugune rahastamine põhineb. Nii toimides tekitataks minu arvates erinevused selle kaitse tasemes, mis määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikega 1 on antud isikutele, kes liiguvad (või kavatsevad liikuda Euroopa Liidu piires, olenevalt sellest, kas nende kogusissetulek on saadud kutsealase tegevusega tegelemisest, varast või mõlema kombinatsioonist.

 Liikmesriikide pädevus sotsiaalkindlustuse ja maksustamise reguleerimisel

44.      Ma ei nõustu Prantsusmaa valitsuse väitega, et määruse nr 1408/71 kohaldamine vaidlusalustele sotsiaalkindlustusmaksudele tungib liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide korraldamise või maksustamise alasele pädevusalale.

45.      Liikmesriigid peavad oma sotsiaalkindlustusskeemide korraldamise alase pädevuse teostamisel järgima liidu õigust.(37) See järeldub sellest, et asjaolu, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid käsitlevad sotsiaalkindlustuse rahastamist maksustamise abil, ei välista aluslepingu sätete, eriti töötajate liikumisvabadust käsitlevate sätete kohaldamist.(38)

46.      Kohtujurist La Pergola märkis ettepanekus kohtuasjades komisjon vs. Prantsusmaa(39), et selline järeldus ei sea kahtluse alla liikmesriikide vabadust tagada sotsiaalkindlustuse rahastamine maksumeetmete abil. Õigemini, see puudutab maksustamisvabadust ainult niivõrd, kui maksustamine hõlmab võõrtöötajaid või üldisemalt kõiki liikmesriigi kodanikke, kellele asutamislepinguga tagatud põhivabaduste kasutamisel kohaldatakse või on kohaldatud ühe või mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

47.      Veelgi enam, ma ei jaga Prantsusmaa valitsuse seisukohta, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa esitatud arutluskäigu laiendamine põhikohtuasjas vaidluse all olevatele sotsiaalmaksude juhtumitele tähendaks paratamatult, et mis tahes makse, mille abil rahastatakse sotsiaalkindlustust, tuleb käsitada sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega otseselt ja piisavalt asjakohaselt seotuina (Prantsusmaa valitsus esitas selle argumendi täpsemalt seoses tarbijamaksudega).

48.      Teisalt tuleb üksnes makse, mis eraldatakse konkreetselt sotsiaalkindlustuse rahastamiseks, käsitada liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste normide osana ja seega määruses nr 1408/71 sätestatud kattuvate õigusaktide keeluga hõlmatuina. Pelgast asjaolust, et osa maksutulust kasutatakse sotsiaalkindlustuse rahastamiseks, ei piisa selleks, et maksu saaks lugeda kõnealuse määruse kohaldamisalasse kuuluvaks.(40)

49.      Teisalt näib mulle ebatõenäoline, et liikmesriigis kogutava tarbimismaksu ja selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide vahel saaks olla otsene ja piisavalt asjakohane seos, isegi kui selle maksu abil rahastatakse konkreetselt sotsiaalkindlustust.(41) Raske on hoomata, kuidas pelgalt asjaolu, et ühes liikmesriigis kindlustatud isikule kohaldatakse teises liikmesriigis tarbimismakse, mida kasutatakse selle riigi sotsiaalkindlustuse rahastamiseks, saab sellele isikule raskusi tekitada.

50.      Erinevalt tulult kogutavatest maksudest koguvad riigid tarbimismakse nende territooriumil kaupade ja teenuste ostmiselt olenemata tarbija elukohast ja tema töötamise kohast. Kui niisugune isik nagu G. de Ruyter ostab kaupu või teenuseid Prantsusmaal, tuleb sellelt ostult makse maksta seetõttu üldjuhul ainult Prantsusmaal, isegi kui see isik töötab (ja on kindlustatud) teises liikmesriigis.

51.      See on selge käibemaksu ja aktsiisi puhul, mille puhul kehtivad spetsiaalsed topeltmaksustamise vältimisele suunatud liidu maksustamiskorrad.(42) Üldisemalt aga kujutab tarbimismaksu kohaldamine teenuste ostmisele teises liikmesriigis endast minu arvates teenuste vaba liikumise piirangut liidus ja on seetõttu keelatud, sealhulgas juhtudel, kui seda kohaldatakse sarnastele riigisisestele teenustele.(43) Mulle näib ka, et liikmesriigil oleks raske kohaldada tarbimismaksu kaupade ostmisele teises liikmesriigis, rikkumata seejuures tollimaksudega samaväärse toimega maksude kehtestamise keeldu, kui niisugust maksu ei ole kehtestatud siseriiklikele kaupadele.(44) Isegi kui sarnast maksu kohaldataks ka kaupade riigisisesele omandamisele, kaasneks tarbimismaksuga tarbija jaoks paratamatult kohustus deklareerida, et ta on kõnealused kaubad ostnud teises liikmesriigis. See muudaks kaupade omandamise väljaspool riigi territooriumi keerulisemaks. Seetõttu käsitataks seda tõenäoliselt impordipiiranguna, mis ei ole ELTL artikliga 34 kooskõlas.(45)

52.      Seega kokkuvõttes: kuigi niisuguste sotsiaalmaksude kogumine, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, tekitab G. de Ruyterile tõenäoliselt raskusi, sest ta on Madalmaades juba kindlustatud,(46) ei saa sama öelda tarbimismaksude kohta, mida ta peab maksma, ostes kaupu või teenuseid Prantsusmaal. On raske hoomata, kuidas niisugustele ostudele saaks seaduslikult kohaldada täiendavaid tarbimismakse teises liikmesriigis.

53.      Üldisemalt, erinevalt tulult kogutavatest maksudest muutuvad tarbimiselt (lisaks netohinnale) kogutavad maksud sissenõutavaks, kuna kaup või teenus ostetakse. Kui isikud, kes on kindlustatud ja sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega kaetud liikmesriigis A, vabastataks liikmesriigis B niisuguste tarbimismaksude tasumisest, mis on mõeldud konkreetselt selle riigi sotsiaalkindlustusskeemi rahastamiseks, ajendaks see neid ostma kõnealuseid kaupu ja teenuseid pigem liikmesriigis B kui liikmesriigis A. Sellega kaasnevat liikmesriigis A turustatavate kaupade ja teenuste ebasoodsamat konkurentsiolukorda (vähemalt juhul, kui neile kohaldatakse sarnast tarbimismaksu) oleks raske ühitada siseturu loogika ja mõttega.

 Määruse nr 1408/71 artikli 13 lõige 1

54.      Viimaseks, Prantsusmaa valitsus on väitnud, et kui eeldada, et vaidlusalused maksud kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, oleks nende kogumine selle sättega vastuolus ainult juhul, kui G. de Ruytersi saadavatelt eluaegsetelt annuiteetmaksetelt kogutaks sotsiaalkindlustusmakse ka Madalmaades. Sellega seoses vaidlustab Prantsusmaa valitsus G. de Ruytersi väite, et ta tasus oma eluaegsetelt annuiteetmaksetelt Madalmaades sotsiaalmakse.(47) Prantsusmaa valitsus viitab ka kohtuotsusele Piatkowski, kus Euroopa Kohus analüüsis, kas teatav tulu oli maksustatud sotsiaalmaksuga kahes liikmesriigis.(48)

55.      See argument põhineb määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 1 vääral tõlgendamisel.

56.      On tõsi, et see säte hõlmab sama tulu maksustamist sotsiaalmaksuga rohkem kui ühes liikmesriigis.(49) Küll aga ei ole selle sätte kohaldamisala piiratud niisuguste asjaoludega. Kui määrus nr 1408/71 muutub isikule kohaldatavaks, on artikli 13 lõikes 1 ette nähtud süsteemide kattumist keelav norm absoluutne ja sellest võib teha ainult artiklites 14c ja 14f ette nähtud erandeid.(50) Vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile a kehtivad liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et G. de Ruyter töötab Madalmaades, kuid elab Prantsusmaal. Seetõttu tuleks talle kohaldada ainult Madalmaade sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

57.      Seetõttu, eeldades (nagu ma eespool leidsin), et vaidlusalustel sotsiaalmaksetel on määruse nr 1408/71 kohaldatavaks muutumiseks otsene ja piisavalt asjakohane seos Prantsusmaa sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega, eiraks nende kogumine G. de Ruyterilt artikli 13 lõikes 1 ette nähtud õigusaktide kattumise keeldu ja artikli 13 lõike 2 punktis a sätestatud kollisiooninormi.(51) Seetõttu on küsimus, kas eluaegsed annuiteetmaksed, mis G. de Ruyter Madalmaadest sai, olid maksustatud sotsiaalmaksuga, ebaoluline.

58.      Seda järeldust ei väära Euroopa Kohtu otsus Piatkowski. See kohtuasi puudutas niisuguse isiku konkreetset olukorda, kes samaaegselt töötamisega ühes liikmesriigis tegutses teises liikmesriigis füüsilisest isikust ettevõtjana. Erandina määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1 sätestatust kohaldatakse niisugusele isikule (erinevalt G. de Ruyterist) samaaegselt mõlema liikmesriigi sotsiaalkindlustuse alaseid õigusnorme: seetõttu peab ta põhimõtteliselt tasuma makse, mida temalt nõutakse mõlema liikmesriigi õigusaktide kohaselt.(52) Euroopa Kohus rõhutas siiski, et isegi sellises olukorras oleks määruse nr 1408/71 artikli 14c punktile b niisuguse tõlgenduse andmine, mille kohaselt eesmärgiga oleks lubatud mõlema maksu kogumine samalt tulult, karistuseks oma liikumisvabadust kasutavatele töötajatele ja seetõttu selgelt vastuolus määruse eesmärgiga.(53)

 Ettepanek

59.      Kõiki esitatud põhjendusi arvates teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État küsimusele järgmiselt:

Niisugustel varast saadud tulult kogutavatel maksudel nagu sotsiaalkindlustusmaks (CSG), sotsiaalvõla hüvitamise maks (CRDS), 2% suurune sotsiaalmaks ja selle maksu lisamaks on otsene ja piisavalt asjakohane seos Prantsusmaa õigusaktidega, mis käsitlevad nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes muudetud redaktsiooni artiklis 4 loetletud sotsiaalkindlustusliike. Seetõttu kuuluvad need selle määruse esemelisse kohaldamisalasse.


1 – Algkeel: inglise.


2 – Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1997 L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997 L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) ja hiljem Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (EÜT 2006 L 392, lk 1). Määrus nr 1408/71 asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004 L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72). Põhikohtuasja aluseks olevatele asjaoludele on aga endiselt kohaldatav määrus nr 1408/71.


3 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, C‑34/98, EU:C:2000:84; ja komisjon vs. Prantsusmaa, C‑169/98, EU:C:2000:85.


4 – Need tulu liigid hõlmavad peamiselt töötasu, pensione ja töötushüvitisi.


5 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punktid 36 ja 37; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punktid 34 ja 35.


6 –      Määruse nr 1408/71 artiklid 14, 14c, 14f ja 17 ei ole käesolevas menetluses asjassepuutuvad.


7 – Selles osas käsitletavaid Prantsusmaa üldise maksuseadustiku ja sotsiaalkindlustusseadustiku sätteid peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas asjakohasteks.


8 – Tasuline eluaegne annuiteet on kindlustustoode, mille puhul annuiteedi saaja maksab kindlustusandjale ühekordse summa ja saab vastutasuks järjestikused maksed määratud ajavahemikul (näiteks kuni annuiteedi saaja surmani).


9 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85.


10 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punkt19; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punkt 18.


11 – Vt kõige hiljutisemalt kohtuotsus Salgado González, C‑282/11, EU:C:2013:86, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika.


12 – Vt muu hulgas kohtuotsus Blanckaert, C‑512/03, EU:C:2005:516, punkt 49.


13 – Vt muu hulgas kohtuotsused Terhoeve, C‑18/95, EU:C:1999:22, punkt 51; ja Derouin, C‑103/06, EU:C:2008:185, punktid 26 ja 27.


14 – Vt muu hulgas kohtuotsused Decker, C‑120/95, EU:C:1998:167, punkt 23; Kohll, C‑158/96, EU:C:1998:171, punkt 19; Derouin, EU:C:2008:185, punkt 25; ja Stewart, C‑503/09, EU:C:2011:500, punkt 77.


15 – Vt eelkõige määruse nr 1408/71 põhjendus 4. Vt muu hulgas ka kohtuotsused komisjon vs. Saksamaa, C‑68/99, EU:C:2001:137, punktid 22 ja 23; Piatkowski, C‑493/04, EU:C:2006:167, punktid 19 ja 20; ja Nikula, C‑50/05, EU:C:2006:493, punkt 20.


16 – Kohtuotsused Belbouab, 10/78, EU:C:1978:181, punkt 5; Hosse, C‑286/03, EU:C:2006:125, punkt 24; Hudzinski ja Wawrzyniak, C‑611/10 ja C‑612/10, EU:C:2012:339, punkt 53; ja da Silva Martins, C‑388/09, EU:C:2011:439, punkt 70.


17 – Kohtuotsus Luijten, 60/85, EU:C:1986:307, punkt 14.


18 – Vt muu hulgas kohtuotsus Kits van Heijningen, C‑2/89, EU:C:1990:183, punkt 12. Vt ka kohtuotsus Partena, C‑137/11, EU:C:2012:593, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika.


19 – Kohtuotsused Perenboom, 102/76, EU:C:1977:71, punkt 13; ja Aldewereld, C‑60/93, EU:C:1994:271, punkt 26.


20 – Mõiste „õigusaktid” määratlus artikli 1 punktis j on tähelepanuväärne oma ulatuse poolest. Vt muu hulgas kohtuotsus Bozzone, 87/76, EU:C:1977:60, punkt 10.


21 – Kohtuotsused Rheinhold & Mahla, C‑327/92, EU:C:1995:144, punktid 15 ja 23; komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punkt 35; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punkt 33.


22 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punkt 40; komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punkt 38; ja Allard, C‑249/04, EU:C:2005:329, punkt 16.


23 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punktid 37 ja 38; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punkt 35.


24 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punkt 34; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punkt 32.


25 – Vt eespool punkt 14.


26 – Vt eespool joonealustes märkustes 15–19 viidatud kohtupraktika.


27 – Vt sellega seoses ülevaadet sotsiaalkindlustusskeemide rahastamispõhimõtetest erinevates liikmesriikides Euroopa Liidu vastastikuse sotsiaalkaitsealase infosüsteemi (MISSOC) veebisaidil: www.missoc.org/MISSOC/INFORMATIONBASE/COMPARATIVETABLES/MISSOCDATABASE/comparativeTableSearch_PREVIOUS.jsp (kasutatud 25. augustil 2014).


28 – Kohtuotsus Perez Naranjo, C‑265/05, EU:C:2007:26, punkt 41, kus Euroopa Kohus analüüsis, kas asjaolu, et CSG abil rahastati Fonds de solidarité vieillesse’i (eakate solidaarsusfond), tähendab, et selle fondi makstavaid hüvitisi tuli käsitada mitteosamakseliste erihüvitistena.


29 – Kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punkt 36.


30 – Vt eespool punkt 25.


31 – Kohtuotsused Kits van Heijningen, EU:C:1990:183, punkt 12; ja Allard, EU:C:2005:329, punkt 28; ning kohtumäärus Vogler, C‑242/99, EU:C:2000:582, punkt 26. Vt ka kohtujuristi ettepanek, La Pergola, kohtuasi komisjon vs. Prantsusmaa, C‑34/98, EU:C:1999:392, punkt 24.


32 – Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub iga ühenduse kodanik, kes töötab mõnes muus liikmesriigis kui oma elukohariik, sõltumata oma elukohast ja kodakondsusest ELTL artikli 45 kohaldamisalasse. Vt selle kohta muu hulgas kohtuotsused Ritter-Coulais, C‑152/03, EU:C:2006:123, punkt 31; Renneberg, C‑527/06, EU:C:2008:566, punkt 36; ja S, C‑457/12, EU:C:2014:136, punkt 39. Tuleb lisada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selle vabaduse igasugune, isegi väheoluline takistamine keelatud, välja arvatud kui see on nõuetekohaselt õigustatud. Vt kõige hiljutisemalt kohtuotsus Zentralbetriebsrat der gemeinnützigen Salzburger Landeskliniken Betriebs, C‑514/12, EU:C:2013:799, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika.


33 – Määruse nr 1408/71 põhjendus 10.


34 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punktid 45–48; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punktid 42–45.


35 – Kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:84, punktid 47 ja 48; ja komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2000:85, punktid 44 ja 45.


36 – Kohtuotsused Pierik, 182/78, EU:C:1979:142, punktid 4 ja 7; Martínez Sala, C‑85/96, EU:C:1998:217, punkt 36; Dodl ja Oberhollenzer, C‑543/03, EU:C:2005:364, punkt 31; ja Borger, C‑516/09, EU:C:2011:136, punkt 28. Määrusega nr 883/2004, millega tühistati määrus nr 1408/71, see kohtupraktika kodifitseeriti, märkides, et määrus on kohaldatav liikmesriigi kodanikele ja liikmesriigis elavatele kodakondsuseta isikutele ja põgenikele, samuti nende pereliikmetele ja nende ülalpidamisel olnud isikutele „kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid” (artikli 2 lõige 1).


37 – Vt eespool punkt 24.


38 – Vt analoogia alusel kohtuotsus Terhoeve, EU:C:1999:22, punkt 35.


39 – EU:C:1999:392, punkt 2.


40 – Seda arutluskäiku saab kohaldada näiteks Prantsusmaal kohaldatavale käibemaksule. Prantsusmaa valitsuse esitatud andmete kohaselt kasutatakse 7.85% sellest maksust saadavast tulust ravi, rasedust ja sünnitust, invaliidsust ja surma hõlmavate kindlustuste rahastamiseks.


41 – Prantsusmaa valitsuse väitel kasutatakse ka ravi‑ või hoolduskindlustuslepingutelt, kihlvedudelt ja spordipanustamiselt, tubakalt, alkohoolsetelt jookidelt ja karastusjookidelt kogutavaid makse Prantsusmaa sotsiaalkindlustuse rahastamiseks.


42 – Vt nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006 L 347, lk 1), põhjendus 62 ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009 L 9, lk 12), põhjendused 30 ja 31 ja artikli 33 lõige 6. Tuleb märkida, et maksukohustuslasest klient peab „ühendusesiseselt tarnelt” tasumisele kuuluvat käibemaksu maksma liikmesriigis, kuhu kaubad saabuvad, ehk seal, kus klient asub. Sellistel juhtudel aga ei pea käibemaksu maksma liikmesriigis, kus kaubad osteti. Seetõttu puudub üldjuhul topeltmaksustamise oht (vt direktiivi 2006/112 artiklid 40–42).


43 – ELTL artiklis 56 nõutakse lisaks kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelamisele ka kõigi piirangute kaotamist isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, juhul kui need piirangud võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta samalaadseid teenuseid seaduslikult osutab. Vt kõige hiljutisemalt kohtuotsus Duomo Gpa and Others, C‑357/10–C‑359/10, EU:C:2012:283, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika.


44 – ELTL lepingu artikli 28 lõige 1. Keeld kohaldada liikmesriikide vahelises kaubanduses impordi‑ ja eksporditollimakse ja samaväärse toimega makse, mida importimise hetkel või importimise tõttu kohaldatakse just imporditud kaupadele, kuid mitte riigisisestele kaupadele, ja mis seetõttu muudavad nende kaupade omahinda. Vt kohtuotsused Capolongo, 77/72, EU:C:1973:65, punkt 12; ja Compagnie commerciale de l’Ouest jt, C‑78/90–C‑83/90, EU:C:1992:118, punkt 23.


45 – Vt näiteks kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 154/85, EU:C:1987:292, punkt 12.


46 – Vt eespool punktid 35–40.


47 – See on faktiküsimus, millele peab lõpuks lahendama pädev liikmesriigi kohus. Seda meeles pidades märgin, et Euroopa Kohtusse koos eelotsusetaotlusega esitatud toimikust ilmneb, et kõnealused eluaegsed annuiteetmaksed maksustati Madalmaades tõepoolest sotsiaalmaksuga. Vt eespool punkt 36.


48 – Kohtuotsus Piatkowski, EU:C:2006:167.


49 – Vt eespool punkt 26.


50 – Vt eespool punktid 37–40.


51 – Kohtujurist Warner märkis ettepanekus kohtuasjas Perenboom, 102/76, EU:C:1977:57, et „ainult liikmesriik, kelle õigusaktid on kohaldatavad [määruse nr 1408/71] alusel, on õigustatud koguma makseid asjassepuutuvalt töötajalt”.


52 – Määruse nr 1408/71 artikli 14c punkt b. Vt kohtuotsus Piatkowski, EU:C:2006:167, punkt 22. Vt ka kohtuotsus de Jaeck, C‑340/94, EU:C:1997:43, punkt 39.


53 – Kohtuotsus Piatkowski, EU:C:2006:167, punkt 27.