ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
23. oktoober 2017(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Valikuline parandussüsteem – Šveitsi kellatootjate keeldumine sõltumatutele kellasseppadele varuosasid tarnida – Esmane turg ja järelturg – Igasuguse tõhusa konkurentsi kõrvaldamine – Kaebuse rahuldamata jätmise otsus
Kohtuasjas T‑712/14,
Confédération européenne des associations d’horlogers-réparateurs (CEAHR), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advocat P. Mathijsen ja advocat P. Dyrberg, hiljem advocat M. Sánchez Rydelski ja lõpuks advocat P. Benczek,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Ronkes Agerbeek, M. Farley ja C. Urraca Caviedes, ning hiljem A. Dawes, F. Ronkes Agerbeek ja J. Norris-Usher,
kostja,
keda toetavad
LVMH Moët Hennessy-Louis Vuitton SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advocat C. Froitzheim ja R. Subiotto, QC,
ja
Rolex, SA, asukoht Genf (Šveits), esindaja: advocat M. Araujo Boyd,
ja
The Swatch Group SA, asukoht Neuchâtel (Šveits), esindajad: advocat A. Israel ja advocat M. Jakobs, ning hiljem advocat A. Israel ja advocat J. Lang,
menetlusse astujad,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 29. juuli 2014. aasta otsus C(2014) 5462 final, milles komisjon jättis rahuldamata hageja esitatud kaebuse ELTL artiklite 101 ja 102 väidetavate rikkumiste kohta (juhtum AT.39097 – Kellade parandamine),
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president M. Prek, kohtunikud E. Buttigieg ja B. Berke (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 10. veebruari 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
Haldusmenetlus
1 Hageja Confédération européenne des associations d’horlogers-réparateurs (Euroopa kellasseppade liitude ühendus, edaspidi „CEAHR“) on mittetulundusühing, mis koosneb kaheksa liikmesriigi üheksast siseriiklikust liidust, kes esindavad sõltumatute kellasseppade huve.
2 Hageja esitas 20. juulil 2004 Euroopa Ühenduste Komisjonile kaebuse kellatootmissektoris tegutsevate ettevõtjate The Swatch Group SA, Richemont International SA, LVMHMoët Hennessy-Louis Vuitton SA, Rolex, SA, Manufacture des montres Rolex SA, Société anonyme de la Manufacture d’horlogerie Audemars Piguet & Cie ja Patek Philippe SA Manufacture d’Horlogerie (edaspidi „Šveitsi kellatootjad“) peale ning leidis, et nende tootjate vahel esineb kokkulepe või kooskõlastatud tegevus ning nad kuritarvitavad turgu valitsevat seisundit sellega, et nad keeldusid sõltumatutele kellasseppadele varuosasid edasi tarnimast.
3 Komisjon tegi 10. juulil 2008 otsuse K(2008) 3600 (juhtum COMP/E-1/39.097 – Kellade parandamine), millega ta jättis CEAHRi kaebuse rahuldamata, viidates sellele, et Euroopa Liidul puudub piisav huvi jätkata väidetavate rikkumiste uurimist.
4 Üldkohus tühistas 15. detsembril 2010 komisjoni otsuse kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Ta otsustas, et komisjon oli rikkunud kohustust võtta arvesse kõiki asjassepuutuvaid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid ja hinnata tähelepanelikult kõiki hageja poolt talle esitatud tõendeid, et ta oli ebapiisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kaebus puudutas parimal juhul piiratud ulatusega turuosa ja seega ühtlasi piiratud majanduslikku huvi ja et ta oli teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et kellade parandamis- ja hooldusteenuste turg ei ole asjakohane eraldiseisev turg, vaid seda tuli analüüsida koos luksuskellade ja mainekate kellade turuga. Seetõttu järeldas Üldkohus, et komisjoni toime pandud rikkumised võisid mõjutada tema hinnangut liidu piisava huvi olemasolu kohta kaebuse menetlemise jätkamiseks (kohtuotsus, 15.12.2010, CEAHR vs. komisjon, T‑427/08, EU:T:2010:517, punktid 33–43, 76–119 ja 157–178).
5 Selle kohtuotsuse järel algatas komisjon 1. augustil 2011 komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (EÜT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) artikli 7 alusel menetluse Šveitsi kellatootjate suhtes. Komisjon teavitas 29. juulil 2013 menetluse hetkeseisu käsitleval koosolekul hagejat oma esialgsest seisukohast kaebuse kohta. Pärast hindamist otsustati, et neid uurimisi ei jätkata.
6 Komisjon teavitas oma 3. septembri 2013. aasta kirjas hagejat oma kavatsusest jätta kaebus rahuldamata.
7 Hageja esitas 27. septembri 2013. aasta kirjas komisjonile oma seisukohad kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Ta jäi seisukohale, et Šveitsi kellatootjate keeldumine tarnida varuosi kujutab endast ELTL artikli 101 ja 102 rikkumist.
8 Olles saanud 16. septembril ning 18. ja 19. novembril 2013 vastavalt Richemont’i, Rolexi ja The Swatch Groupi seisukohad ja olles need hagejale edastanud koos mittekonfidentsiaalsete dokumentidega, millele komisjon oma hinnangus tugines, teatas komisjon hagejale 16. jaanuaril ja 5. märtsil 2014 toimunud menetluse hetkeseisu käsitlevatel koosolekutel, et tema seisukohad ei sisalda arvestavaid uusi asjaolusid, mis võiks komisjoni algset seisukohta muuta.
9 Komisjon võttis 29. juulil 2014 vastu otsuse C(2014) 5462 final juhtum AT.39097 – Kellade parandamine (edaspidi „vaidlustatud otsus“), milles jäeti hageja kaebus rahuldamata, kuna põhjalikum uurimine nõuaks ebaproportsionaalseid vahendeid, võttes arvesse väikest tõenäosust tuvastada ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise olemasolu.
Vaidlustatud otsus
10 Komisjon piirdus oma uurimises kelladega, mis majanduslikel ja tehnilistel põhjustel olid väärt parandamist ja hooldamist, st kellad, mida müüdi kallimalt kui 1000 eurot (edaspidi „mainekad kellad“).
11 Esmalt meenutas komisjon mainekate kellade tootmise turu konkureerivat laadi.
12 Parandus- ja hooldusteenuste toimimist on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 65–73. Sellega seoses märgib komisjon, et suurem osa Šveitsi kellatootjaid on loonud valikulised parandussüsteemid, mis võimaldavad sõltumatutel kellasseppadel saada volitatud kellasseppadeks, tingimusel, et täidetakse tingimused, mis puudutavad nende koolitust, töökogemust, varustust ja nende tööruumide sobivust. Teatud tootjad on neid süsteeme järk-järgult loonud erinevatel ajavahemikel, teised tootjad on aga jätkanud varuosade tarnimist sõltumatutele kellasseppadele. Lisaks kasutavad osad Šveitsi kellatootjad, kes on sellise süsteemi loonud, endiselt sõltumatute kellasseppade teenuseid vanade kellade parandamiseks. Volitatud kellassepad saavad varuosi ja kaubamärgile eriomaseid tööriistu ning vajalikku tehnilist teavet. Neil ei ole lubatud müüa varuosi edasi kellasseppadele, kellel volitus puudub, ning nad on sageli ka ise nende kellade turustajad ja vastutavad müügijärgse teenuse eest. Šveitsi kellatootjatel on loodud ka kellade parandamise sisevõrgustik. Volitatud kellassepaks saamiseks vajalik investeering sõltub kaubamärgist ja osutatavast parandusteenustest, mis võivad olla kas baasteenused või täisteenused, st mis tähendavad osuteid liigutava ja täiendavaid funktsioone läbi viiva mootori (st kellamehhanism) demonteerimist. Teatud Šveitsi kellatootjate puhul on volitatud kellasseppade poolt läbi viidud paranduste osakaal väga suur. Lisaks on mainekatel kelladel sageli keerulisemad mehaanilised kellamehhanismid, mis nõuavad üksikasjalikumaid teadmisi kui kvartskellamehhanismid.
Turu määratlus
13 Komisjon hindas vaidlusaluse otsuse põhjendustes 85–91 mainekate kellade müügi turgu (esmane turg), hooldus- ja parandusteenuste osutamise turgu ning varuosade tarnimise turgu (teisesed turud), mille geograafiline ulatus hõlmab Euroopa majanduspiirkonda (EMP). Ta leidis, et esmane turg ja teisesed turud olid erinevad ja eraldiseisvad turud.
14 Mis puudutab parandus- ja hooldusteenuseid, siis märkis komisjon, et esines väike asendatavus erinevate kaubamärkide parandusteenuste vahel, mis viib järelduseni, et esinesid kaubamärgiti erinevad turud.
15 Mis puudutab varuosade tarnimist, siis ta leidis, et asendatavus oli väga väike, kuna varuosad ei olnud üldiselt erinevate kaubamärkide vahel asendatavad, ja et kui need olid asendatavad, siis eelistas tarbija kasutada originaalvaruosasid, et mitte vähendada kella väärtust. Nii nagu parandus- ja hooldusteenuste puhul, esinesid seega erinevad turud, mis kõik olid seotud kindla kaubamärgiga.
Hindamine ELTL artikli 102 alusel
16 Komisjon leiab, et ei saanud välistada, et Šveitsi kellatootjad on turgu valitsevas seisundis kellade parandamise turul ja varuosade tarnimise turul, kuna nendele turgudele sisenemine nõudis nende eripära arvestades suurt investeeringut.
17 Kuna aga Šveitsi kellatootjad on kehtestanud valikulise parandussüsteemi, mis võimaldab sõltumatutel kellasseppadel saada volitatud kellasseppadeks, kui nad täidavad objektiivsed kriteeriumid, siis otsustas komisjon, et vastupidi hageja poolt viidatud pretsedentidele ei olnud võimalik järeldada, et need tootjad olid endale reserveerinud teisesed turud, takistades sõltumatutel kellasseppadel neile turgude siseneda. Lisaks täpsustas ta, et selline süsteem ei kõrvaldanud tõhusat konkurentsi, kuna see jäi püsima volitatud kellasseppade vahel, ja seda eelkõige seetõttu, et viimased said parandada erinevate kaubamärkide kelli.
18 Eripäraste asjaolude puudumisel ja kuna oli kehtestatud kvalitatiivsetel kriteeriumidel põhinev valikuline parandussüsteem, ei lugenud komisjon keeldumist jätkata varuosade tarnimist piisavaks, et tõendada kuritarvitamist. Seda võib muu hulgas selgitada objektiivsete põhjendustega ja tootlikkuse tõusu taotlemisega, eelkõige kaubamärgi maine ja toodete kvaliteedi säilitamisega, võltsimise ennetamisega ning mehaaniliste kellade tehnilise keerukuse tõusuga, mis muutis kvaliteetse parandamise vajalikuks. Neid kaalutlusi silmas pidades otsustas komisjon, et esines väike tõenäosus tõendada siinses asjas turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.
Hindamine ELTL artikli 101 alusel
19 Mis puudutab sellise kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse olemasolu, mille eesmärk on piirata konkurentsi, siis märkis komisjon pärast uurimist, et kõik Šveitsi kellatootjad ei olnud valikulisi parandussüsteeme samal ajal kehtestanud. Osa neist tarnib jätkuvalt varuosi sõltumatutele kellasseppadele. Tema sõnul ei ole seega võimalik järeldada, et esines kokkulepe või kooskõlastatud tegevus. Lisaks järeldas komisjon veel, et igal kaubamärgil oli eraldi varuosade turg, mis muutis kasutuks kooskõlastatud tegevuse, mille eesmärk oleks lõpetada nende varuosade tarnimine sõltumatutele kellasseppadele.
20 Mis puudutab valikulise parandussüsteemi kooskõla komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määrusega (EL) nr 330/2010 [ELTL] artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes (ELT 2010, L 102, lk 1), siis märkis komisjon, et tema uurimine ei näidanud, et volitatud kellasseppadel ei olnud vabadust ise määrata parandustööde hindu, kuna lepingud nägid ette üksnes suunavad või maksimaalsed hinna. Ta täpsustas samuti, et nende lepingute analüüsi käigus ei tuvastatud nimetatud määruse tähenduses põhilisi piiranguid. Igal juhul leidis komisjon, et kuna tootjate turuosa oma kaubamärgi teisestel turgudel on üldjuhul üle 30%, ei ole nimetatud määrus kohaldatav.
21 Komisjon kontrollis seejärel, kas valikulised parandussüsteemid vastavad kohtupraktikas kehtestatud tingimustele, et neile ei kohaldataks ELTL artikli 101 lõiget 1. Esiteks leidis ta, et toote laadi tõttu oli valikuline parandussüsteem vajalik, et säilitada kellade kvaliteeti, tagada nende optimaalne kasutus, ennetada võltsimist, säilitada kaubamärgi mainet ning eksklusiivsuse ja prestiiži hõngu, mis on luksuskaupadel nende tarbijate silmis. Teiseks leidis ta, et tema uurimise käigus ei ilmnenud, et volitatud kellasseppade valik ei oleks toimunud objektiivsete kriteeriumide alusel, mida kohaldati ühetaoliselt ja mittediskrimineerivalt. Kolmandaks leidis ta, et kellasseppade koolituse, kogemuse, tööriistade, sisseseade ja nende käsutuses oleva varuosade tagavaraga seotud kriteeriumid, mille eesmärk on hinnata nende suutlikkust parandustöid mõistliku aja jooksul läbi viia, olid küll olenevalt tootjast erinevad, kuid siiski kvalitatiivsed kriteeriumid ega läinud kaugemale sellest, mis oli vajalik süsteemi eesmärgi tagamiseks. Lisaks ilmnes tema uurimisest, et volitatud kellasseppadel ei olnud lepingulist kohustust mitte parandada teiste kaubamärkide kelli ja et suuri investeeringuid, mida tuli teha, ei saanud lugeda kunstlikuks takistuseks turule sisenemisele ning need ei olnud ebaproportsionaalsed, kuna neid põhjendas kvaliteedi eesmärk, ning ei olnud harv, et kellassepad töötasid mitme kaubamärgiga.
22 Seetõttu otsustas komisjon, et oli vähetõenäoline, et need süsteemid kuuluvad ELTL artikli 101 kohaldamisalasse.
23 Mis puudutab volitatud kellasseppadele kehtestatud keeldu tarnida varuosi sõltumatutele kellasseppadele, siis meenutas ta, et see on lahutamatu osa valikulisest süsteemist, mis ei kuulu ELTL artikli 101 kohaldamisalasse ja mida ei loeta määruse nr 330/2010 tähenduses põhiliseks piiranguks, erinevalt sellest, mis on sätestatud mootorsõidukite sektoris. Seetõttu ei ole hageja analoogia nimetatud sektoriga asjassepuutuv. Komisjoni sõnul ei riku seega ka nimetatud edasimüügi keeld ELTL artiklit 101.
24 Seetõttu leidis komisjon, et isegi kui kaebuse uurimiseks eraldatakse täiendavaid vahendeid, jääb tõenäosus tuvastada konkurentsinormide rikkumine väikeseks, mistõttu on selliste vahendite eraldamine ebaproportsionaalne.
Menetlus ja poolte nõuded
25 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2014.
26 23. ja 30. jaanuaril 2015 ja 23. veebruaril 2015 esitasid menetlusse astujad The Swatch Group, LVMH Moët Hennessy-Louis Vuitton ja Rolex taotluse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu üheksanda koja president andis 21. aprilli 2015. aasta määrusega menetlusse astumise loa.
27 Cousins Material House Ltd esitas 31. märtsil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu üheksanda koja president jättis 11. novembri 2015. aasta määrusega Cousins Material House’i menetlusse astumise avalduse rahuldamata.
28 Menetlusse astujad esitasid menetlusse astuja seisukohad selleks ettenähtud tähtajal.
29 Üldkohtu presidendi otsusega määrati kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub teise kotta.
30 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
31 Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
32 Hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kuus väidet. Esimene väide puudutab viga Šveitsi kellatootjate turujõu iseloomustamisel. Teine väide käsitleb viga selle kuritarvituse hindamisel, mis tuleneb Šveitsi kellatootjate keeldumisest tarnida sõltumatutele kellasseppadele varuosi. Kolmas väide käsitleb viga hinnangus sellele, kas valikuline parandussüsteem ja varuosade tarnimisest keeldumine on objektiivselt põhjendatud. Neljas väide käsitleb viga keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse olemasolu hindamisel. Viies väide käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist. Kuues väide käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist.
33 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et määruse nr 773/2004 artikli 7 lõige 2 ei anna kaebuse esitajale õigust nõuda, et komisjon teeks lõpliku otsuse väidetava rikkumise esinemise või puudumise kohta, ega kohusta ka komisjoni igal juhul jätkama menetlust kuni lõpliku otsuse vastuvõtmise staadiumini (vt selle kohta kohtuotsused, 19.9.2013, EFIM vs. komisjon, C‑56/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:575, punkt 57; 18.9.1992, Automec vs. komisjon, T‑24/90, EU:T:1992:97, punkt 75, ja 30.5.2013, Omnis Group vs. komisjon, T‑74/11, ei avaldata, EU:T:2013:283, punkt 42).
34 Nimelt peab komisjon, kellele on ELTL artikli 105 lõikega 1 tehtud ülesandeks tagada ELTL artiklites 101 ja 102 esitatud põhimõtete rakendamine, määratlema ja kehtestama liidu konkurentsipoliitika suuna. Selle ülesande tõhusaks täitmiseks võib ta omistada erineva tähtsuse talle esitatud kaebustele ning komisjonil on sellega seoses ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta kohtuotsused, 4.3.1999, Ufex jt vs. komisjon, C‑119/97 P, EU:C:1999:116, punktid 88 ja 89; 17.5.2001, IECC vs. komisjon, C‑449/98 P, EU:C:2001:275, punkt 36, ja 30.5.2013, Omnis Group vs. komisjon, T‑74/11, ei avaldata, EU:T:2013:283, punkt 43).
35 Kui komisjon otsustab selle ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel anda talle esitatud kaebustele erineva tähtsuse, võib ta mitte üksnes määrata kaebuste uurimise järjekorra,, vaid ka jätta kaebuse rahuldamata, kui liidul puudub piisav huvi asja uurimise jätkamiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 15.12.2010, CEAHR vs. komisjon, T‑427/08, EU:T:2010:51, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Selleks et hinnata juhtumi uurimise jätkamist puututavat liidu huvi, peab komisjon arvesse võtma juhtumi asjaolusid ning eriti faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on välja toodud talle esitatud kaebuses. Olles esmalt nõutud hoolsusega hinnanud kaebaja esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab komisjon eelkõige kaaluma väidetava rikkumise tähtsust siseturu toimimisele, selle olemasolu tuvastamise tõenäosust ja vajalike uurimismeetmete ulatust, et ta saaks parimatel tingimustel täita oma ülesannet jälgida ELTL artiklite 101 ja 102 täitmist (kohtuotsused, 18.9.1992, Automec vs. komisjon, T‑24/90, EU:T:1992:97, punkt 86, ja 15.12.2010, CEAHR vs. komisjon, T‑427/08, EU:T:2010:51, punkt 158).
37 Sellega seoses ei tohi liidu kohtu teostatav kontroll kaalutlusõiguse teostamise üle, mis on komisjonil kaebuste läbivaatamisel, tuua kaasa komisjoni poolt liidu huvi kohta antud hinnangu asendamist kohtu hinnanguga (vt selle kohta kohtuotsused, 15.12.2010, CEAHR vs. komisjon, T‑427/08, EU:T:2010:51, punkt 65, ja 11.7.2013, BVGD vs. komisjon, T‑104/07 ja T‑339/08, ei avaldata, EU:T:2013:366, punkt 219).
38 Samuti, kuna kaebuse suhtes liidu huvi hindamine sõltub iga juhtumi asjaoludest, siis ei tule muu hulgas piirata nende hindamiskriteeriumide hulka, millele komisjon võib tugineda, ega ka vastupidi kohustada teda kasutama üksnes teatud kriteeriume. Seetõttu võib komisjon liidu huvi hindamisel prioriteetseks pidada vaid ühte kriteeriumi (kohtuotsused, 17.5.2001, IECC vs. komisjon, C‑450/98 P, EU:C:2001:276, punkt 58, ja 16.10.2013, Vivendi vs. komisjon, T‑432/10, ei avaldata, EU:T:2013:538, punkt 25).
39 Lisaks on kaebuste läbivaatamise menetlusele omane see, et väidetavat rikkumist peab tõendama kaebaja. Samuti peab hagi puhul, milles palutakse tühistada komisjoni otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta, hageja esitama liidu kohtutele argumendid ja tõendid, millest nähtub selle otsuse õigusvastasus (kohtuotsus, 19.9.2013, EFIM vs. komisjon, C‑56/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:575, punktid 72 ja 73).
40 Sellest kohtupraktikast ilmneb, et Üldkohus ei saa kritiseerida otsuse osasid, mida hageja ei ole korrakohaselt vaidlustanud, ega nõustuda argumentidega, mille põhjendamiseks hageja ei ole tõendeid esitanud.
41 Komisjoni ulatuslik kaalutlusõigus ei ole siiski piiramatu. Komisjonil on nimelt kohustus tähelepanelikult uurida kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele kaebuse esitajad on tema tähelepanu juhtinud (kohtuotsused, 4.3.1999, Ufex jt vs. komisjon, C‑119/97 P, EU:C:1999:116, punkt 86, ja 30.5.2013, Omnis Group vs. komisjon, T‑74/11, ei avaldata, EU:T:2013:283, punkt 46). Pealegi ei tähenda liidu kohtu kontrolli piiramine seda, et ta ei peaks kontrollima, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldatavad ja sidusad ning kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (kohtuotsused, 17.9.2007, Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 89, ja 11.7.2013, BVGD vs. komisjon, T‑104/07 ja T‑339/08, ei avaldata, EU:T:2013:366, punkt 220).
42 Esitatud väiteid tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
43 Esmalt tuleb analüüsida kolmandat väidet, mis puudutab ilmset viga selle hindamisel, kas valikuline parandussüsteem ja varuosade tarnimisest keeldumine on objektiivselt põhjendatud; teisena tuleb hinnata teist väidet, mis puudutab ilmset viga selle kuritarvituse hindamisel, mis tuleneb Šveitsi kellatootjate keeldumisest tarnida sõltumatutele kellasseppadele varuosi; kolmandaks esimest väidet, mis puudutab ilmset viga Šveitsi kellatootjate turujõu hindamisel; neljandaks neljandat väidet, mis puudutab ilmset viga keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse olemasolu hindamisel; viiendaks viiendat väidet, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist; ja kuuendaks kuuendat väidet, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist.
Kolmas väide, et on tehtud ilmne viga selle hindamisel, kas valikuline parandussüsteem ja varuosade tarnimisest keeldumine on objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne
44 Hagejate esitatud kolmas väide koosneb kahest osast. Esimeses osas heidab hageja komisjonile ette viga kohtupraktika tõlgendamisel, kui ta järeldas, et valikuline turustussüsteem ja analoogia alusel valikuline parandussüsteem jäävad ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalast välja, kui need on objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed, ehkki peale selle ei tohi selline süsteem kaasa tuua ka kogu konkurentsi kõrvaldamist. Teises osas märgib ta, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et kõnealused valikulised parandussüsteemid olid objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed.
45 Komisjon palub see väide tagasi lükata.
Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab tingimusi, mille korral valikuline süsteem on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1
46 Hageja vaidleb vastu komisjoni tõlgendusele, mille kohaselt kõnealused parandussüsteemid on kooskõlas ELTL artiklit 101 puudutava kohtupraktikaga, kui need on objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed. Vastupidi, need süsteemid on viidatud artikliga kooskõlas üksnes siis, kui peale nimetatud tingimuste on nad ka sellised, et ei kõrvalda kogu konkurentsi, st kui nendega loodud piiranguid tasakaalustavad muud sama kaubamärgiga toodete vahelise konkurentsi tegurid või tõhus konkurents erinevate kaubamärkide vahel, kuid selline ei ole olukord siinses asjas. Ta lisab, et valikulise turustussüsteemi koosõla küsimus ei ole valikulise parandussüsteemi kooskõla hindamisel asjassepuutuv, kuna toodete esmane turg on erinev parandus- ja hooldusteenuste turust.
47 Komisjon ei nõustu nende argumentidega.
48 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 154 täpsustas komisjon, et kvalitatiivne valikuline turustussüsteem üldiselt ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse ei kuulu, kuna see ei tekita kahjulikke tagajärgi konkurentsile, tingimusel, et see on objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. Seejärel kohaldas ta neid tingimusi kõnealusele valikulisele parandussüsteemile.
49 Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et eristatud turustuskanalid, mis on kohandatud erinevatele tootjatele omastele joontele ja erinevate tarbijakategooriate vajadustele, olid eelkõige põhjendatud kvaliteetsete ja kõrgtehnoloogiliste kestustarbekaupade sektoris, milles suhteliselt piiratud arv suuri ja keskmise suurusega tootjaid pakub varieeritud valikut seadmeid, mis on kergelt omavahel vahetatavad, ja et need tooted võisid nimelt tekitada vajaduse just nende omadustele kohandatud ja nende turustamisega seotud müügi- ja müügijärgse teenuse järele (kohtuotsus, 22.10.1986, Metro vs. komisjon, 75/84, EU:C:1986:399, punkt 54).
50 Viitest spetsiaalselt kohandatud müügijärgsele teenusele ilmneb aga, et tingimusi, mille alusel on võimalik kindlaks määrata valikulise turustussüsteemi kooskõla ELTL artikliga 101, on võimalik kasutada ka selleks, et hinnata, kas valikuline parandussüsteem, mis kuulub müügijärgse teenuse alla, tekitab konkurentsi kahjustava mõju. Valikulist turustussüsteemi puudutavaid kriteeriume võib seega kohaldada analoogia alusel selleks, et hinnata kõnealuseid valikulisi parandussüsteeme.
51 Mis puudutab hageja argumenti, et see, kas valikulist süsteemi saab tunnustada objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineeriva ja proportsionaalsena sõltub ühtlasi sellest, kas erinevate kaubamärkide toodete ja teenuste vahel valitseb konkurents, mis võib heastada sama kaubamärgi toodete vahelisi konkurentsipiiranguid, mis tulenevad valikulisest süsteemist, siis see argument lähtub kohtupraktika ekslikust tõlgendusest.
52 Mis puudutab nimelt valikulise turustussüsteemi kokkuleppeid, siis on Euroopa Kohus juba märkinud, et niisugused kokkulepped mõjutavad tingimata konkurentsi siseturul (kohtuotsused, 25.10.1983, AEG-Telefunken vs. komisjon, 107/82, EU:C:1983:293, punkt 33, ja 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punkt 39). Siiski on Euroopa Kohus tunnustanud, et on olemas õiguspärased nõuded, näiteks spetsialiseerunud kaubanduse säilitamine, mis on suuteline osutama spetsiifilisi teenuseid kõrgekvaliteetsete ja kõrgtehnoloogiliste toodete puhul, mis õigustavad hinnakonkurentsi kahanemist niisuguse konkurentsi kasuks, mis põhineb muudel teguritel kui hind. Valikulised turustussüsteemid on seega tulenevalt asjaolust, et nende eesmärk on saavutada õiguspärane tulemus, mis võib konkurentsi parandada olukorras, kus konkurents ei toimu vaid hindade osas, ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas olev konkurentsiaspekt (kohtuotsused, 25.10.1983, AEG-Telefunken vs. komisjon, 107/82, EU:C:1983:293, punkt 33, ja 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punkt 40).
53 Lisaks ei kuulu niisuguse võrgustiku korraldamine ELTL artikli 101 lõike 1 keelu kohaldamisalasse juhul, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ning mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, kui kõnealuse toote omadused nõuavad kvaliteedi säilitamiseks ja nõuetekohase kasutamise tagamiseks niisugust võrku, ning viimaseks, kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik (kohtuotsused, 25.10.1977, Metro SB-Großmärkte vs. komisjon, 26/76, EU:C:1977:167, punkt 20; 11.12.1980, L’Oréal, 31/80, EU:C:1980:289, punktid 15 ja 16; ning 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punkt 41).
54 Seevastu ei ilmne kohtupraktikast, et oleks vaja kontrollida, kas need turustusvõrgud toovad kaasa kogu konkurentsi kõrvaldamise. Kui niisiis eespool viidatud tingimused on täidetud, on piisav, et järeldada, et valikuline süsteem on konkurentsielement, mis on ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas.
55 Niisiis ei ole komisjon viga teinud, kui ta järeldas, et valikuline turustussüsteem ja analoogia alusel valikuline parandussüsteem on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1, tingimusel, et see on objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne.
Kolmanda väite teine osa, mis puudutab ilmset viga selle hindamisel, kas valikulised parandussüsteemid on objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed
56 Hageja leiab, et kõnealused valikulised parandussüsteemid on objektiivselt põhjendamatud, diskrimineerivad ja ebaproportsionaalsed.
57 Komisjon ei nõustu nende argumentidega.
– Esimene argument, mis puudutab valikuliste parandussüsteemide objektiivset põhjendatust
58 Hageja kritiseerib põhjuseid, miks komisjon järeldas, et kõnealused valikulised parandussüsteemid olid objektiivselt põhjendatud. Täpsemalt kinnitab ta, et kellad ei ole eriliselt keerulised, et põhjendada nende süsteemide kehtestamist,et prestiižse maine säilitamine ei saa olla seaduspärane eesmärk konkurentsi piiramiseks ja et nimetatud süsteemid ei saa parandada kaitset võltsimise eest. Tema sõnul tuleneb asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei käsitletud kaebust nõuetekohaselt, ka vastusest tema argumentidele, mis puudutavad analoogiat mootorsõidukite sektoriga, milles tootjad ei tohi takistada sõltumatutel parandustöökodadel saada varuosi.
59 Komisjon palub selle argumendi tagasi lükata.
60 Sellega seoses leiab komisjon vaidlustatud otsuse punktis 133, et tõenäoliselt põhjendavad neid süsteeme Šveitsi kellatootjate esitatud eesmärgid, nimelt vajadus võtta arvesse mainekate kellade mudelite keerukuse arengut, kaubamärgi imago säilitamist, kõrge ja ühetaolise kvaliteediga parandusteenuse säilitamist ja võltsimise ennetamist.
61 Esiteks, ehkki hageja väidab, et kellamehhanismid ei ole keerulised, ei esita ta selle väite põhjenduseks ühtegi konkreetset asjaolu, mis võiks kahtluse alla seada komisjoni sellekohase järelduse. Mis puudutab etteheidet komisjonile, et ta ei kasutanud selle keerukuse kontrollimiseks eksperti, siis piisab, kui meenutada, et kui komisjonil ei ole kohustust teha otsust rikkumise olemasolu kohta, ei saa ta olla kohustatud uurimist läbi viima, sest sellel uurimisel ei saa olla muud eesmärki, kui otsida tõendeid niisuguse rikkumise olemasolu või puudumise kohta, mida ta ei ole kohustatud tuvastama (kohtuotsused, 18.9.1992, Automec vs. komisjon, T‑24/90, EU:T:1992:97, punkt 76, ja 16.10.2013, Vivendi vs. komisjon, T‑432/10, ei avaldata, EU:T:2013:538, punkt 68). Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta ei kasutanud eksperti.
62 Teiseks, mis puudutab selle vaidlustamist, et esineb võltsimise usutav oht ja et valikuline parandussüsteem on vajalik selle ohu ennetamise parandamiseks, siis ei saa hageja põhjendamata väited samuti komisjoni järeldust kahtluse alla seada. Sama kehtib ka hageja väidete kohta sõltumatute kellasseppade pühendumuse ja nende vastuseisu kohta võltsimisele.
63 Nimelt ilmneb toimikust, et Šveitsi kellatootjad kinnitavad, et esineb mainekate kellade ja nende varuosade võltsimise oht ja et võltsimise ennetamine on valikulise parandussüsteemi kehtestamise üks eesmärke. Hageja ei esita ühtegi tõendit, mis võiks näidata, et võltsimise oht puudub ja et varuosade tarnimise kontroll ei ole üks viise, millega saaks varuosade võltsimist piirata.
64 Seetõttu ei tõenda hageja kinnitamata väited, et komisjon on rikkunud oma kaalutlusõiguse piire, kui ta järeldas, et valikulise parandussüsteemi kehtestamine ja varuosade tarnimisest keeldumine võib olla põhjendatud eesmärgiga võidelda võltsimise vastu.
65 Kolmandaks, mis puudutab valikuliste parandussüsteemide põhjendamist eesmärgiga säilitada mainekate kellade kaubamärgi mainet, siis tuleb rõhutada sarnaselt hagejaga, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et mainekuse säilitamise eesmärk ei saa konkurentsi piiramiseks olla õiguspärane eesmärk ning ei saa seega põhjendada seda, et sellist eesmärki taotlev lepingutingimus ei kuulu ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse (kohtuotsus, 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punkt 46).
66 Siiski ilmneb nimetatud kohtuotsusest samuti, et ehkki kaubamärgi maine säilitamine ei saa põhjendada valikulise parandussüsteemi kehtestamisega tekkinud konkurentsipiirangut, võib toodete kvaliteedi ja nende nõuetekohase kasutamise eesmärk ise sellist piirangut põhjendada. Sellega seoses on Euroopa Kohus tunnistanud, et spetsialiseerunud kaubanduse säilitamine, mis on suuteline osutama spetsiifilisi teenuseid kõrgekvaliteetsete ja kõrgtehnoloogiliste toodete puhul, on õiguspärane nõudmine ja et kui seda eesmärki taotletakse, ei kuulu niisuguse võrgustiku korraldamine ELTL artikli 101 lõike 1 keelu kohaldamisalasse juhul, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ning mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, kui kõnealuse toote omadused nõuavad kvaliteedi säilitamiseks ja nõuetekohase kasutamise tagamiseks niisugust turustusvõrku, ning viimaseks, kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik (vt selle kohta kohtuotsus, 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punktid 40 ja 41).
67 Kuna kaubamärgi maine säilitamine ei ole ainus eesmärk, mida komisjon luges valikulise parandussüsteemi kehtestamist õigustavaks, ja kuna kellade kvaliteedi ja nõuetekohase kasutamise tagamise eesmärk võib olla piisav, et seda kehtestamist põhjendada, siis ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, kui ta otsustas, et oli tõenäoline, et kõnealused tarnetest keeldumised olid põhjendatud, tingimusel, et kellasseppade valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, ja et see ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.
68 Neljandaks, mis puudutab hageja kriitikat seoses asjaoluga, et komisjon ei leidnud, et võrdlus mootorsõidukite sektoris kehtivate reeglitega viib järelduseni, et Šveitsi kellatootjate kehtestatud valikulised parandussüsteemid ei olnud objektiivselt põhjendatud, siis ei saa komisjonile ette heita, et ta ei kohaldanud neid reegleid mainekate kellade sektorile. Nimelt ei ole mootorsõidukite sektoris kehtivad reeglid kohaldatavad kelladele. Lisaks, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 175, esitas komisjon mitu asjaolu, mis võimaldavad eristada mainekate kellade sektorit mootorsõidukite sektorist.
69 Täpsemalt märkis ta, et mootorsõidukite sektorile kehtivad spetsiifilised valdkondlikud õigusnormid, et selles sektoris saab varuosasid müüa vahetult lõpptarbijatele, et mainekate kellade müügijärgsed teenused on väiksema kasumlikkusega turg, mis ei kujuta endast tarbijate kogukuludest suurt osa, ja et kellasektoris ei ole nii oluline luua paranduskeskusi tarbijate läheduses, nagu see on mootorsõidukite sektoris, kuna mainekaid kelli on kergem parandusse saata. Seetõttu ei saa komisjonile ette heita ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et mainekate kellade sektorit võib kohelda erinevalt, kui mootorsõidukite sektorile ettenähtud õigusnormides sätestatud.
70 Komisjon ei ole seega teinud ilmset viga, kui ta otsustas, et oli tõenäoline, et kõnealuseid valikulisi parandussüsteeme põhjendavad vajadus võtta arvesse mainekate kellade mudelite keerukuse arengut, kõrge ja ühetaolise kvaliteediga parandusteenuse säilitamist ning võltsimise ennetamist.
– Teine argument, mis puudutab valikuliste parandussüsteemide mittediskrimineerivat laadi
71 Mis puudutab valikuliste parandussüsteemide diskrimineerivat laadi, siis väidab hageja, et nendesse süsteemidesse sisenemine nõuab suurt investeeringut, et kvalifikatsiooni ja varustuse nõuded on liiga kõrged, võttes arvesse asjaolu, et kõige keerulisemaid parandustöid tuleb üksnes erandkorras teha, ja et kellassepad on kohustatud järgima iga kaubamärgi spetsiifilisi investeerimistingimusi.
72 Komisjon palub see argument tagasi lükata.
73 Sellega seoses piisab järeldusest, et kuna kõik need asjaolud on objektiivsed kriteeriumid, millel on seos valikuliste parandussüsteemide eesmärgiga, siis ei ole komisjon ületanud oma kaalutlusõigust, kui ta otsustas, et need ei seadunud kahtluse alla süsteemide mittediskrimineerivat laadi. Pealegi ei vaidle hageja vastu valikuliste parandussüsteemide valikukriteeriumide objektiivsusele.
74 Järelikult ei saa hageja esitatud argumendid tõendada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et valikulised parandussüsteemid ei olnud diskrimineerivad.
– Kolmas argument, mis puudutab valikuliste parandussüsteemide proportsionaalset laadi
75 Mis puudutab valikuliste parandussüsteemide proportsionaalsust, siis tugineb hageja kõnealuse parandussüsteemi ebaproportsionaalse laadi tõendamiseks asjaolule, et vanad või lihtsad kellad ei ole keerukad.
76 Komisjon palub see argument tagasi lükata.
77 Hageja ei selgita, miks vanade või lihtsamate kellade suhtes samade nõuete kehtestamine kui uuemate kellade suhtes läheks kaugemale sellest, mis on vajalik taotletud eesmärkide saavutamiseks. Lisaks ilmneb toimikust, et valikulistes parandussüsteemides on erineva taseme nõudeid ja investeeringuid, mis erinevad kellatüüpidest ja parandustüüpidest sõltuvalt, nii et mudelite ja pakutavate teenuste taseme erinevused on arvesse võetud.
78 Igal juhul tunnistas hageja haldusmenetluse käigus, et erinevate riikide sõltumatute kellasseppade liidud nõudsid oma liikmetelt investeeringuid koolitusse, tööriistadesse ja varuosade varudesse, mis olid sarnased Šveitsi kellatootjate nõutuga, mis kinnitab valikuliste parandussüsteemidega liitumiseks vajalike investeeringute proportsionaalsust.
79 Lisaks märkis komisjon põhjendatult, et kõnealused investeeringud olid mitme kaubamärgi puhul ühised, mis suurendas nende kasumlikkust. Lisaks kinnitab haldusmenetluse käigus esitatud hageja väide, et volitatud kellasseppade arv on tingimata suur ja suurenemas, seda, et need süsteemid ei nõua liiga kõrget investeeringut, kuna need on kättesaadavad.
80 Lõpuks ei saa hageja argument, et kõnealused valikulised parandussüsteemid on iseloomulikud ELTL artiklis 102 loetletud kuritarvitustele, kahtluse alla seada nende süsteemide objektiivselt põhjendatud laadi, kui eespool käsitletud kriteeriumid on täidetud. Seetõttu ei saa selle alusel tuvastada komisjoni ilmset hindamisviga.
81 Komisjon ei ole seega teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et ei ole välistatud, et Šveitsi kellatootjate valikulised parandussüsteemid võivad olla põhjendatud eesmärgiga säilitada toodete kvaliteeti, kui need tuginevad mittediskrimineerivalt kohaldatud kvalitatiivsetele valikukriteeriumidele ja on proportsionaalsed.
82 Seetõttu ei ole kolmas väide põhjendatud.
Teine väide, et varuosade tarnimise jätkamisest keeldumisest tuleneva kuritarvituse olemasolu hindamisel on tehtud ilmne viga
83 Hageja esitatud teine väide koosneb kolmest osast. Esmalt on komisjon teinud vea, kui ta leidis, et turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja poolne tarnimisest keeldumine võib osutuda kuritarvitamiseks üksnes teatud asjaolude esinemisel. Seejärel on komisjon teinud vea, kui ta järeldas, et kõnealused valikulised parandussüsteemid on õiguspärased ELTL artikli 102 tähenduses, kuna need on õiguspärased ELTL artikli 101 tähenduses. Lõpuks on komisjon teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et varuosade tarnimise jätkamisest keeldumine ei tulenenud Šveitsi kellatootjate soovist jätta turg endale ja et see keeldumine ei saanud kaasa tuua kogu konkurentsi kõrvaldamist.
84 Komisjon palub see väide tagasi lükata.
Teise väite esimene osa, mis puudutab komisjoni viga kuritarvitamise tõendamiseks vajalike kriteeriumide kindlakstegemisel
85 Hageja heidab komisjonile ette, et ta leidis, et tarnimisest keeldumine võib kujutada endast ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitamist üksnes siis, kui see võib kõrvaldada kogu konkurentsi, ja et objektiivse põhjenduse puudumine üksi ei ole piisav põhjus ELTL artikli 102 alusel kuritarvitava tegevuse tõendamiseks.
86 Komisjon ei nõustu nende argumentidega.
87 Sellega seoses on Euroopa Kohtul ja Üldkohtul olnud juba võimalus hinnata ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja poolset tarnimisest keeldumist olukorras, kus esineb toodete esmane turg, nende toodete parandus- ja hooldusteenuste turg ning varuosade turg.
88 Lisaks kujutab kohtupraktika kohaselt teatud toote turul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja keeldumine täita pikaajalise kliendi tellimusi endast selle valitseva seisundi kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses, kui selleks puudub objektiivne põhjus ja kui selline teguviis tingib kaubanduspartneri pakutava konkurentsi kadumise (vt selle kohta kohtuotsused, 6.3.1974, Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, 6/73 ja 7/73, EU:C:1974:18, punkt 25, ja 14.2.1978, United Brands ja United Brands Continentaal vs. komisjon, 27/76, EU:C:1978:22, punkt 183)
89 26. novembri 1998. aasta kohtuotsuse Bronner (C‑7/97, EU:C:1998:569) punktis 38 märkis Euroopa Kohus pealegi seda, et ehkki ta otsustas 6. märtsi 1974. aasta kohtuotsuses Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon (6/73 et 7/73, EU:C:1974:18) ja 3. oktoobri 1985. aasta kohtuotsuses CBEM (311/84, EU:C:1985:394), et kindlal turul valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumine müümast temaga sidusturul konkureerivale ettevõtjale tooraineid ja teenuseid, mis on hädavajalikud kõnealuse konkurendi majandustegevuse jätkamiseks, kujutab endast kuritarvitamist, on see kuritarvitamine vaid siis, kui selline teguviis võib tõenäoliselt kõrvaldada igasuguse konkurentsi tolle ettevõtja poolt (kohtuotsus, 17.9.2007, Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 326).
90 Selleks et järeldada, et on toimunud kuritarvitus ELTL artikli 102 tähenduses, on niisiis vaja, et kõnealune toodetest või teenusest keeldumine oleks niisugune, et see kõrvaldab neid tooteid või teenuseid saada sooviva isiku poolse igasuguse konkurentsi turul, et see keeldumine ei ole objektiivselt põhjendatav, ning et need tooted ja teenused ise on neid saada sooviva isiku tegevuse jaoks hädavajalikud (vt selle kohta kohtuotsused, 26.11.1998, Bronner, C‑7/97, EU:C:1998:569, punkt 41, ja 9.9.2009, Clearstream vs. komisjon, T‑301/04, EU:T:2009:317, punkt 147).
91 Niisiis ei ole komisjon teinud viga, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 105 ja 106 meenutas, et üksnes teatud tingimustel võib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolne tarnimisest keeldumine kujutada endast kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses. Nimelt selleks, et kuritarvitamine oleks selge, peab esinema kogu tegeliku konkurentsi kõrvaldamise oht.Seetõttu ei ole komisjon teinud ka viga, kui ta täpsustas, et objektiivse põhjenduse puudumine üksi ei ole piisav põhjus, et tõendada ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitamist.
Teise väite teine osa, mis puudutab komisjoni viga ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitamise olemasolu hindamisel ELTL artikli 101 rikkumist käsitleva kohtupraktika alusel
92 Hageja heidab komisjonile ette seda, et järelduses, et parandussüsteemid ja kaasnev keeld tarnida varuosasid väljaspool süsteemi on kooskõlas ELTL artikliga 102, tugines ta sellele, et need on kooskõlas ELTL artikliga 101.
93 Komisjon ei nõustu nende argumentidega.
94 Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et ELTL artikli 101 kohaldamine kokkuleppele ei mõjuta sama kokkuleppe poolte tegevusele ELTL artikli 102 kohaldamist, kui kummagi sätte kohaldamise tingimused on täidetud ja et seetõttu asjaolu, et tegelikus konkurentsis tegutsevad ettevõtjad tegelevad tegevusega, mis on ELTL artikli 101 alusel lubatud, ei tähenda, et selle sama tegevusega tegelemine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt ei saa kunagi kujutada endast selle seisundi kuritarvitamist (kohtuotsus 16.3.2000, Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, C‑395/96 P ja C‑396/96 P, EU:C:2000:132, punktid 130 ja 131). Seetõttu tegevuse õiguspärasuse tuvastamine ELTL artikli 101 alusel ei tähenda põhimõtteliselt selle tegevuse õiguspärasuse tuvastamist ELTL artikli 102 alusel, vaid selleks tuleb kontrollida, ega viimati nimetatud sätte kohaldamise tingimused ei ole täidetud.
95 Siinses asjas viitas komisjon tõepoolest vaidlustatud otsuse põhjendustes 119, 122 ja 128 kõnealuse valikulise parandussüsteemi kooskõlale ELTL artikli 101 lõikega 1, kui ta järeldas, et need süsteemid ei tekitanud konkurentsivastast mõju, kuna need tuginesid kvalitatiivsetele kriteeriumidele ja järgisid tingimusi, mis on kehtestatud ELTL artikli 101 lõiget 1 käsitlevas kohtupraktikas. Ta kasutas niisiis selle sätte kohaldamist puudutavat kohtupraktikat, et tõendada, et kõnealuste valikuliste parandussüsteemide rakendamine ei kõrvaldanud kogu konkurentsi, see tähendab, et hinnata, kas see ELTL artikli 102 kohaldamise tingimus oli täidetud.
96 Kuid arvestades, et valikulisi parandussüsteeme või valikulisi turustussüsteeme loetakse teatud tingimuste täitmise korral konkurentsielementideks, mistõttu ei kuulu need süsteemid ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused, 25.10.1983, AEG-Telefunken vs. komisjon, 107/82, EU:C:1983:293, punktid 33–35; 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punktid 40 ja 41, ning 27.2.1992, Vichy vs. komisjon, T‑19/91, EU:T:1992:28, punkt 65), võis komisjon eespool viidatud punktis 34 osundatud kohtupraktika alusel talle antud ulatusliku kaalutlusõiguse raames järeldada, et selliste süsteemide kooskõla nimetatud sättega on kaudne tõend, mis võib koos teiste tõenditega näidata, et oli vähetõenäoline, et need võiks kõrvaldada kogu konkurentsi ELTL artiklit 102 käsitleva kohtupraktika tähenduses.
97 Sellega seoses tuleb meenutada, et peale viite sellele, et parandus- või turustussüsteemid on kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1, tugines komisjon ka muudele elementidele, näiteks konkurentsi olemasolu volitatud kellasseppade vahel asjassepuutuval turul (põhjendus 118), ja sellele, et valikulised parandusvõrgud olid avatud neile kellasseppadele, kes soovisid nendega liituda (põhjendus 123).
98 Selles olukorras ei ole komisjon teinud viga, kui ta hindas, et tõenäosus, et kõnealune tarnimisest keeldumine toob kaasa konkurentsivastase mõju, mis kujutab endast rikkumist ELTL artikli 102 tähenduses, tuginedes eelkõige ELTL artikli 101 lõiget 1 puudutavas kohtupraktikas kehtestatud tingimustele, mis aitavad kontrollida, kas valikulised turustus- või parandussüsteemid ei tekita konkurentsipiirangut, mis on selle sättega vastuolus, eelkõige kuna ta tugines selles hinnangus muudele faktilistele asjaoludele, millega saab samuti tõendada, et puudus kogu tõhusa konkurentsi kõrvaldamise oht.
Teise väite kolmas osa, mis puudutab komisjoni ilmset viga, kui ta hindas Šveitsi kellatootjate soovi jätta turg endale, ja hindas kogu tõhusa konkurentsi kõrvaldamise ohtu
99 Hageja sõnul on komisjon teinud ilmse vea, kui ta hindas kuritarvituse olemasolu, kuna ta võttis arvesse Šveitsi kellatootjate kavatsuse mitte turgu endale jätta ja järeldas, et kõnealused tarnetest keeldumised ei suutnud kogu konkurentsi kõrvaldada.
100 Komisjon ei nõustu nende argumentidega.
– Esimene argument, mis puudutab Šveitsi kellatootjate kavatsusega arvestamist
101 Komisjon peab turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevuse analüüsimisel ja selleks, et teha kindlaks võimalik valitseva seisundi kuritarvitamine, kaaluma kõiki selle tegevusega seotud faktilisi asjaolusid (vt kohtuotsus, 19.4.2012, Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 Võimalik konkurentsivastane kavatsus on seega vaid üks paljudest faktilistest asjaoludest, mida võidakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamiseks arvesse võtta (kohtuotsus, 19.4.2012, Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punkt 20).
103 Komisjon ei ole niisiis teinud ilmset viga, võttes arvesse asjaolu, et Šveitsi kellatootjad selgitasid, et nad olid oma valikulised parandussüsteemid kehtestanud muuks otstarbeks kui parandus- ja hooldusturu endale jätmiseks, kuna komisjon ei olnud tuginenud üksnes sellele kavatsust puudutavale asjaolule, et põhjendada oma järeldust ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamise väikese tõenäosuse kohta.
– Teine argument, mis puudutab hinnangut ohule, et varuosade tarnimisest keeldumine kõrvaldab kogu tõhusa konkurentsi
104 Hageja sõnul võib keeldumine tarnida varuosi sõltumatutele kellasseppadele kõrvaldada kogu konkurentsi kõnealustel turgudel, kuna volitatud kellasseppade arv on väga piiratud ja nende turuosad on äärmiselt väiksed.
105 Komisjon palub selle argumendi tagasi lükata.
106 Mis puudutab igasuguse konkurentsi kõrvaldamise kriteeriumi, siis ei ole vaja ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamisel tõendada, et turult on kõrvaldatud kogu konkurents, vaid tõendada, et kõnealune keeldumine võib kõrvaldada või on laadilt selline, et ta kõrvaldab turult kogu tõhusa konkurentsi (kohtuotsused, 17.9.2007, Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 563, ja 9.9.2009, Clearstream vs. komisjon, T‑301/04, EU:T:2009:317, punkt 148).
107 Sellega seoses tuvastas komisjon esmalt vaidlustatud otsuse punktides 73, 110, 118 ja 162, et esines konkurents volitatud kellasseppade vahel ning nende kellasseppade ja Šveitsi kellatootjate vahel parandusturul, kuna need valiti kvalitatiivsete kriteeriumide alusel ja valikulised süsteemid olid avatud kõigile sõltumatutele kellasseppadele, kes vastasid neile kriteeriumidele ja soovisid nimetatud süsteemidega liituda.
108 Kuna eespool punktides 60–81 teostatud analüüsist kõnealuse valikulise parandussüsteemi omaduste kohta ilmneb, et neid võib lugeda konkurentsielementideks, millele ei kohaldata ELTL artikli 101 lõiget 1, siis ei ole komisjon teinud hindamisviga, kui ta järeldas selle asjaolu ja muude eespool punktis 107 mainitud asjaolude põhjal, et oli vähetõenäoline, et nende rakendamine tekitaks ohu kõrvaldada igasugune tõhus konkurents.
109 Nimelt täpsustas komisjon teisena vaidlustatud otsuse punktis 122, et konkurentsi olemasolu tulenes ka volitatud kellasseppadele antud võimalusest teostada mitme kaubamärgi kellade parandustöid. Mastaabisäästu teostamise võimaluse tõttu on see, et volitatud kellassepad võivad teostada mitme kaubamärgi kellade parandustöid, samuti konkurentsielement parandusturul, mis aitab näidata, et on vähetõenäoline tuvastada kogu tõhusa konkurentsi kõrvaldamise ohtu.
110 Kolmandas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 samuti, et uurimise käigus olid sõltumatud kellassepad liitunud teatud kaubamärkide valikulise parandussüsteemiga. Ent hageja ei väida ega tõenda, et mõnel sõltumatul kellassepal, kes kriteeriumid täitis, oleks takistatud osalemast ühes või enamas valikulises parandussüsteemis. Pealegi ei esita ta tõendeid, mis näitaksid, et kriteeriumidele vastavatele kellasseppadele ei antud volitatud kellassepa staatust.
111 Kõiki komisjoni esitatud tõendeid arvestades ilmneb seega, et ta ei teinud viga järeldades, et kogu konkurentsi kõrvaldamise oht oli väike. Nimelt võttes arvesse kõnealuste valikuliste parandussüsteemide toimimiskorda, esineb konkurents nii volitatud kellasseppade vahel kui ka nende kellasseppade ja tootjate oma paranduskeskuste vahel. Lisaks näitavad muud komisjoni analüüsitud elemendid, et kõnealuste valikuliste parandussüsteemide omadused võimaldavad uutel ettevõtjatel siseneda parandusturule, nii et esineb potentsiaalne konkurentsisurve, mis lubab kinnitada asjaolu, et siinses asjas analüüsitud parandussüsteemide toimimises puudub kogu tõhusa konkurentsi kõrvaldamise oht.
112 Neljandaks ei saa asjaolu, et riiklikku sõltumatute kellasseppade liitu kuuluvate sõltumatute kellasseppade arv on vähenenud, iseenesest tõendada, et kogu tõhus konkurents on kadunud. Pealegi on sarnaselt muude aluslepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega ELTL artikli 101 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist (kohtuotsus, 19.3.2015, Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 125). Vajadus säilitada kahjustamata konkurentsi ei tähenda seega vajadust kaitsta sõltumatute kellasseppade kui selliste olemasolu.
113 Viiendaks ei saa ilmset viga tõendada hageja viide ühele 2005. aasta kirja tsitaadile, milles on esitatud komisjoni esialgne järeldus, et Šveitsi kellatootjad üritasid jätta endale parandus- ja hooldusturge. Nimelt ei saa seda järeldust teha hageja esitatud tsitaadist, milles komisjon üksnes märgib, et toote väärtuse säilitamine tähendab, et müügijärgseid teenuseid pakuks kas kellatootjad ise või volitatud paranduskeskused, st kolmandad ettevõtjad. Nagu märkis ka komisjon, sisaldab see kiri pealegi üksnes esialgset seisukohta, mida väljendati enne, kui Üldkohus oli tühistanud kaebuse esimese rahuldamata jätmise, ning sellele järgnes kõnealuste turgude täiendav hindamine. Asjaolu, et komisjoni lõplik seisukoht ei kattu tema esialgse seisukohaga, isegi kui see osutub tõendatuks, ei saa selles olukorras näidata, et komisjoni hinnangus esineb viga.
114 Kuuendaks ei saa hageja kinnitused, et esiteks varuosade turg ning hooldus- ja parandusteenuste turg on kasvamas, ning teiseks, et tootjate poolt teostatud paranduse ja hoolduse hinnad on arvestatavad, kahtluse alla seada komisjoni hinnangut rikkumise olemasolu tõenäosusele. Nimelt on kuritarvitamise mõiste objektiivne mõiste, mis peab silmas turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevust, mis võib mõjutada turu struktuuri, ja see mõiste ei sõltu asjaomase turu suurusest (vt selle kohta kohtuotsus, 17.12.2003, British Airways vs. komisjon, T‑219/99, EU:T:2003:343, punkt 241). Turu suurus ei mõjuta seega kuritarvitamise iseloomustamist.
115 Seitsmendaks ei saa ka hageja argument, et komisjon on eiranud kriteeriume, mis on määratletud komisjoni teatises „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta [ELTL] artikli [102] kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“ (ELT 2009, C 45, lk 7), tõendada, et komisjon on teinud ilmse vea. Nimelt loeb komisjon selle teatise alusel tarnimisest keeldumisi prioriteetseks esiteks siis, kui need on seotud toote või teenusega, mis on objektiivselt vältimatu, et suuta järgneval turul tõhusalt konkureerida, teiseks, kui keeldumine toob tõenäoliselt kaasa tõhusa konkurentsi kaotamise järgneval turul, ja kolmandaks, kui keeldumine tekitab tõenäoliselt tarbijale kahju. Kuna komisjon järeldas ilma ilmset viga tegemata, et tõenäosus tuvastada kogu konkurentsi kõrvaldamise ohtu oli väike, siis ei vasta siinne juhtum ühele kumulatiivsetest kriteeriumidest, et seda saaks prioriteetseks lugeda. Kuna üks kriteeriumidest ei ole täidetud, ei olnud vaja hinnata hageja nende argumentide põhjendatust, mis käsitlesid ülejäänud kahte kriteeriumi, mis puudutavad varuosade objektiivset vajalikkust tõhusa konkurentsi pakkumiseks ja tarbijatele tekkivat kahju.
116 Komisjon ei ole seega teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et kogu tõhusa konkurentsi kaotamise ohu tuvastamise tõenäosus oli väike.
117 Seetõttu ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et oli vähetõenäoline tuvastada kuritarvitamist, mis tuleneks keeldumisest jätkata varuosade tarnimist.
118 Seetõttu ei ole teine väide põhjendatud.
Esimene väide, et on tehtud viga Šveitsi kellatootjate turujõu kirjeldamisel
119 Selle väite raames heidab hageja sisuliselt komisjonile ette, et ta järeldas, et ei olnud välistatud, et Šveitsi kellatootjatel on varuosade tarnimise turul turgu valitsev seisund, ehkki need tootjad on monopoolses seisundis, võtmata siiski seda asjaolu arvesse kuritarvitamise olemasolu tõenäosuse hindamisel.
120 Komisjon palub see väide tagasi lükata.
121 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 102 ja 103 järeldas komisjon, et ei saa välistada, et Šveitsi kellatootjad on parandusturul ja varuosade tarnimise turul turgu valitsevas seisundis, kuna sisenemine neile nõudis turgude laadi arvestades suurt investeeringut.
122 Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et ELTL artiklis 102 käsitletud turgu valitsev seisund puudutab olukorda, kus ettevõtja majanduslik võim annab talle võimaluse takistada tõhusa konkurentsi säilimist asjaomasel turul, andes sellele ettevõtjale võimaluse käituda märkimisväärses ulatuses sõltumatult oma konkurentidest ja klientidest. See säte ei näe turgu valitseva seisundi mõiste puhul ette mis tahes vahetegemist ega astmestikku. Kui ettevõtjal on ELTL artiklis 102 sätestatud majandusjõud, mille põhjal võib tuvastada, et tal on teatud turul turgu valitsev seisund, tuleb selle ettevõtja tegevust hinnata nimetatud sätte alusel. Kuid turuvõimu suurus mõjutab üldjuhul pigem asjaomase ettevõtja tegevuse mõju ulatust kui kuritarvituse kui sellise esinemist (kohtuotsused, 17.2.2011, TeliaSonera Sverige, C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 79–81, ja 19.4.2012, Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punktid 38 ja 39).
123 Selle kohtupraktika alusel ei oma küsimus, kas Šveitsi kellatootjatel on suurem turujõud sellest, mida komisjon tuvastas, põhimõtteliselt tähtsust, kui hinnati neile ette heidetud tegevuse kuritarvitavat laadi.
124 Lisaks, kuna teise väite hindamisel selgus, et komisjon võis ilma ilmset hindamisviga tegemata lükata tagasi võimaluse, et Šveitsi kellatootjatele ette heidetav käitumine kujutas endast kuritarvitamist, tuleneb sellest tingimata, et esimene väide Šveitsi kellatootjate turujõu kirjeldamisel tehtud vea kohta on tulemusetu.
125 Järelikult on esimene väide tulemusetu.
Neljas väide, et on tehtud ilmne viga hinnates tõenäosust, et varuosade tarnimisest keeldumine on keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tagajärg
126 Hageja kinnitab, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui ta otsustas, et on vähetõenäoline, et Šveitsi kellatootjate keeldumine jätkata varuosade tarnimist, on keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tagajärg. Ta esitab selle väite põhjenduseks sisuliselt kolm argumenti. Esmalt oli Šveitsi kellatootjatel huvi organiseerida selline kooskõlastatud tegevus. Seejärel oli koos tegutsemine neile ainsaks viisiks, et nad saaks endale parandus- ja hooldusturud säilitada. Lõpuks oleks komisjon pidanud seda küsimust rohkem uurima, hankides protokollid kahe Šveitsi kaubandusühenduse koosolekute kohta, mille käigus Šveitsi kellatootjad arutasid varuosade tarnimist sõltumatutele kellasseppadele.
127 Kohtupraktika kohaselt võimaldab tarnimisest keeldumise otsuste järjestikune vastuvõtmine pikema perioodi jooksul (nagu siinses asjas) järeldada, et need otsused ei olnud keelatud kokkuleppe tulemus, vaid sõltumatute äriliste otsuste tagajärg (vt selle kohta kohtuotsus, 15.12.2010, CEAHR vs. komisjon, T‑427/08, EU:T:2010:51, punktid 131 ja 132).
128 Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et keeldumiste progressioon ei olnud keelatud kokkuleppe tulemus, vaid Šveitsi kellatootjate sõltumatute äriliste otsuste tagajärg, kuna neid otsuseid ei tehtud samal hetkel ega isegi samal perioodil, vaid progressiivselt ja üsna pika perioodi vältel. Hageja ei vaidle aga vastu valikuliste parandussüsteemide kehtestamise ja tarnimisest keeldumise ajalisele kontekstile. Ta esitab pealegi keeldumiskirjad, mis pärinevad aastatest 1996, 2000 ja 2002.
129 Kuna puuduvad tõendid kokkuleppe või salajase sobingu kohta, võis komisjon seega ilma ilmset hindamisviga tegemata otsustada, et on vähetõenäoline, et keeldumine tarnida varuosi oli keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tulemus.
130 Mis puudutab argumenti, et Šveitsi kellatootjad kooskõlastasid oma tegevust majanduslikel kaalutlustel, mida komisjon oli tunnistanud, ja argumenti, et ainus viis, kuidas need tootjad said saavutada eesmärgi säilitada endale parandus- ja hooldusturud, oli kollektiivselt tegutseda, siis tuleb märkida, et need argumendid tuginevad tõendamata väidetel ja väidetaval püüdlusel saavutada eesmärki, mida hageja ei ole tõendanud. Kuna puuduvad tõendid kokkuleppe või salajase sobingu olemasolu kohta, ei suuda need argumendid pealegi tõendada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea.
131 Mis puudutab asjaolu, et komisjon oleks pidanud põhjalikuma uurimise läbi viima, siis ilmneb juba eespool punktis 61 meenutatud kohtupraktikast, et kui komisjonil ei ole kohustust teha otsust rikkumise olemasolu või puudumise kohta, ei pea ta uurimist läbi viima, sest sellel uurimisel ei saa olla muud eesmärki kui otsida tõendeid selle rikkumise olemasolu või puudumise kohta, mida ta ei ole kohustatud tuvastama. Seega ei saa talle ette heita, et ta ei üritanud saada enda valdusesse kahe Šveitsi kaubandusühenduse koosolekute protokolle.
132 Seetõttu ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, kui ta otsustas, et on vähetõenäoline, et Šveitsi kellatootjate keeldumised jätkata varuosade tarnimist on keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tulemus.
133 Neljas väide on seega põhjendamata.
Viies väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
134 Hageja kinnitab, et komisjon ei tugine oma järelduses tema kaebuse tagasilükkamise kohta sobivatele põhjendustele.
135 Kaebuse edasisest uurimisest keeldumise korral on komisjonil põhjendamiskohustus. Kuna põhjendus peab olema piisavalt täpne ja üksikasjalik, et Üldkohus saaks teostada tegelikku kontrolli komisjoni kaalutlusõiguse üle oma prioriteetide määratlemisel, on see institutsioon kohustatud esile tooma faktilised asjaolud, millest sõltub otsuse põhjendatus ja õiguslikud kaalutlused, mis viisid ta selle otsuse vastuvõtmiseni (kohtumäärus, 31.3.2011, EMC Development vs. komisjon, C‑367/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:203, punkt 75, ja kohtuotsus, 21.1.2015, easyJet Airline vs. komisjon, T‑355/13, EU:T:2015:36, punkt 70).
136 Käesolevas asjas piisab järeldusest, et vaidlustatud otsusest tuleneb, et arvestades seda, et puudus oht, et varuosade tarnimisest keeldumine ja valikuliste parandussüsteemide kehtestamine kaotavad kogu tõhusa konkurentsi, oli komisjoni hinnangul ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamise tõenäosus väike. Pealegi järeldas komisjon, et tõenäosus tuvastada ELTL artikli 101 rikkumine oli piiratud, kuna varuosade tarnimisest keeldumine ja valikuliste parandussüsteemide kehtestamine on sõltumatute äriliste otsuste tagajärg, mis on tehtud erinevatel aegadel. Lisaks vastas komisjon kõigile kaebuses esitatud väidetele ja sellele ei ole hageja ka vastu vaielnud.
137 Nendest asjaoludest tuleneb, et komisjon on täitnud oma põhjendamiskohustust, tuues selgelt ja ühemõtteliselt esile need faktilised asjaolud ja õiguslikud kaalutlused, mille alusel ta tuvastas, et ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise tuvastamise tõenäosus on väike. Arvestades, et need täpsustused võimaldavad Üldkohtul teostada tegelikku kontrolli selle üle, kuidas komisjon vaidlustatud otsuses oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutas, siis on vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud.
138 Seetõttu ei ole viies väide põhjendatud.
Kuues väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet
139 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta.
140 Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, nii et ainuüksi väite abstraktne äramärkimine ei vasta 2. mai 1991. aasta kodukorra nõuetele (kohtuotsus, 12.1.1995, Viho vs. komisjon, T‑102/92, EU:T:1995:3, punkt 68).
141 Hagiavalduses piirdus hageja üksnes väitega, et komisjoni järeldus tehti menetluses, mille käigus ei uurinud ta hoolikalt hageja esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, rikkudes nii hageja õigust heale haldusele, kuid hageja ei lisa mingitki teemaarendust, et seda väidet kinnitada.
142 Pelka viidet hea halduse põhimõttele ei saa aga lugeda piisavaks, et täita 2. mai 1991. aasta kodukorras kehtestatud selguse ja täpsuse tingimusi.
143 Järelikult on kuues väide vastuvõetamatu.
144 Kuna ükski hageja esitatud väidetest ei tõenda, et komisjon on rikkunud oma kaalutlusõiguse piire, siis ei ole hagi põhjendatud.
Kohtukulud
145 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse komisjoni ja menetlusse astujate kohtukulud vastavalt viimaste nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Confédération européenne des associations d’horlogers-réparateurs’ilt (CEAHR).
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 2017 Luxembourgis.
Allkirjad