Kohtuasjad T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15
European Food SA jt
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (teine koda laiendatud koosseisus) 18. juuni 2019. aasta otsus
Riigiabi – Rahvusvahelise Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuse (ICSID) egiidi all asutatud vahekohtu otsus – Teatavatele ettevõtjatele määratud hüvitise maksmine – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see tagasi nõudma – Komisjoni pädevus
1. Riigiabi – Asutamislepingu sätted – Ratione temporis kohaldamisala – Rumeenia ühinemine Euroopa Liiduga – Ühinemisakt – Riigiabi valdkonna sätete kohaldamine alates ühinemise kuupäevast ja üksnes olukordadele, mis tekkisid sellest kuupäevast – Enne ühinemist antud riigiabi – Riigiabi puudutav vahekohtuotsus, mis on tehtud pärast ühinemist – Mõju puudumine
(ELTL artiklid 107 ja 108; 2005. aasta ühinemisakt)
(vt punktid 66–93)
2. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Vahekohtu poolt hüvitise määramine, mille eesmärk oli hüvitada enne liikmesriigi liiduga ühinemist finantsstiimulite tühistamisega tekitatud kahju – Välistamine
(ELTL artikli 107 lõige 1; 2005. aasta ühinemisakt)
(vt punktid 100–109)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas 18. juuni 2019. aasta kohtuotsusega European Food jt vs. komisjon (liidetud kohtuasjad T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15) täielikult komisjoni 30. märtsi 2015. aasta otsuse (EL) 2015/1470(1), millega viimane liigitas Rahvusvahelise Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuse (ICSID) egiidi all asutatud vahekohtu poolt välja mõistetud hüvitise maksmise siseturuga kokkusobimatuks riigiabiks.
Rootsi Kuningriik ja Rumeenia valitsus sõlmisid 29. mail 2002 kahepoolse investeeringute edendamise ja investeeringute vastastikuse kaitsmise lepingu (edaspidi „kahepoolne investeerimisleping“), mis jõustus 1. juulil 2003 ning mille artikli 2 lõige 3 sätestas, et kumbki lepinguosaline tagab igal ajal teise lepinguosalise investorite investeeringute õiglase ja võrdse kohtlemise. Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimiste raames 2005. aastal (ühinemine toimus lõpuks 1. jaanuaril 2007) tühistas Rumeenia valitsus ebasoodsas olukorras olevate piirkondade investoritele ette nähtud riikliku stimuleerimiskava, mis oli vastu võetud valitsuse erakorralise määrusega (edaspidi „OGU“) nr 24/1998. Leides, et Rumeenia on nimetatud kava tühistamisega rikkunud kohustust tagada Rootsi investorite õiglane ja võrdne kohtlemine, esitasid viis nimetatud kava kohaselt abi saanud hagejat (edaspidi „vahekohtuasja hagejad“) 28. juulil 2005 vastavalt kahepoolse investeerimislepingu artiklile 7 vahekohtule hagi. Vahekohtus mõistis 11. detsembri 2013. aasta otsusega vahekohtuasja hagejatele Rumeenialt välja hüvitise summas ligikaudu 178 miljonit eurot. Komisjon kvalifitseeris oma otsuses selle hüvitise maksmise, millele lisandus alates vahekohtuotsuse kuupäevast kogunenud intress, siseturuga kokkusobimatuks uueks riigiabiks ja võttis vastu vaidlustatud otsuse, et takistada Rumeenial vahekohtuotsuse täitmist. Äriühingud, keda see otsus otseselt puudutas (edaspidi „hagejad“), esitasid ELTL artikli 263 tähenduses tühistamishagi.
Seoses hagejate väitega, et liidu õigus ei olnud enne Rumeenia liiduga ühinemist esinenud olukorrale kohaldatav, leidis Üldkohus, et stimuleerimiskava vastuvõtmine ja selle tühistamine, kahepoolse investeerimislepingu jõustumine, Rumeenia toime pandud rikkumised ja vahekohtuasja hagejate pöördumine vahekohtusse leidsid aset enne ühinemist ning et stiimulite tühistamine kujutab endast kahju tekitavat asjaolu, mille eest mõisteti vahekohtuotsusega välja kõnealune hüvitis. Üldkohus järeldas, et vahekohtuasja hagejate õigus hüvitisele tekkis ajal, mil Rumeenia tühistas 2005. aastal stiimulid ja seega enne selle riigi liiduga ühinemist. Kuna liidu õigus ei olnud Rumeenias sel ajal kohaldatav, leidis Üldkohus, et komisjon ei saanud kasutada pädevust, mis tal oli aluslepingu kohaselt riigiabi valdkonnas. Lõpuks täpsustas Üldkohus, et kuigi uut normi kohaldatakse varasema normi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele kohe, ei saa siiski järeldada, et vahekohtuotsuse tagajärjed kujutavad endast enne ühinemist tekkinud olukorra tulevasi tagajärgi, kuna see otsus tekitas tagasiulatuvalt lõplikult saabunud tagajärgi, mida see otsus üksnes mineviku kohta „konstateeris“, see tähendab tagajärgi, mis osaliselt olid juba tuvastatud enne ühinemist, arvestades, et – nagu komisjon oma otsuses märkis – vahekohtuotsuse täitmine taastas olukorra, milles hagejad oleksid suure tõenäosusega olnud, kui Rumeenia ei oleks OGUd kehtetuks tunnistanud ning et see kujutas endast tegevusabi.
Lisaks märkis Üldkohus, et tekitatud kahju hüvitamist ei saa käsitada abina, välja arvatud juhul, kui see toob kaasa kahjutasu maksmise ebaseadusliku või kokkusobimatu abimeetme tühistamise eest, ja kuna liidu õigust ei kohaldata hüvitiste suhtes, millega hüvitatakse stimuleerimiskava tühistamine, ei saa sellist hüvitist pidada hüvitiseks ebaseadusliku või liidu õigusega kokkusobimatu abi tühistamise eest. Sel põhjusel järeldas Üldkohus, et komisjoni otsus on õigusvastane niivõrd, kuivõrd see kvalifitseeris nimetatud hüvitise eeliseks ja abiks ELTL artikli 107 tähenduses.