ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
8. mai 2014(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk Simca – Pahausksus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑327/12,
Simca Europe Ltd, asukoht Birmingham (Ühendkuningriik), esindaja: advokaat N. Haberkamm,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Schifko,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
GIE PSA Peugeot Citroën, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: advokaat P. Kotsch,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 12. aprilli 2012. aasta otsuse (asi R 645/2011‑1) peale, mis käsitleb GIE PSA Peugeot Citroëni ja Simca Europe Ltd vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees A. Dittrich, kohtunikud J. Schwarcz (ettekandja) ja V. Tomljenović,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 16. juulil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 20. novembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 9. novembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Joachim Wöhler (edaspidi „endine omanik”) esitas 5. detsembril 2007 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk Simca.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 12 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid”.
4 Kaubamärgitaotlus avaldati 21. aprilli 2008. aasta väljaandes Bulletin des dessins et modèles communautaires nr 16/2008 ning sõnaline tähis Simca registreeriti ühenduse kaubamärgina 18. septembril 2008 numbri 6489371 all kõigi eespool punktis 3 nimetatud kaupade jaoks.
5 Menetlusse astuja GIE PSA Peugeot Citroën esitas 29. septembril 2008 määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b) alusel asjaomase registreeringuga hõlmatud kõigi kaupade osas selle ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse. Sisuliselt väitis ta, et endine omanik tegutses vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt. Ta soovis nimetatud registreerimistaotlusega tegelikult üksnes takistada registreerimistaotluses nimetatud kaupade turustamisel nimetuse „simca” kasutamist hoolimata sellest, et menetlusse astujal oli selle nimetuse suhtes asjaomasest taotlusest varasemaid õigusi. Selles osas viitas menetlusse astuja muu hulgas asjaolule, et talle kuulub rahvusvaheline kaubamärk SIMCA, mis on registreeritud numbri 218957 all ja mis on kaitstud alates 1959. aastast näiteks Saksamaal, Hispaanias, Austrias ja Beneluxi-riikides muu hulgas Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluvate kaupade „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid” jaoks, ning Prantsuse kaubamärk SIMCA, mis on alates 1990. aastast registreeritud numbri 1606604 all eelkõige samasse klassi kuuluvate kaupade „mootorsõidukid” jaoks. Menetlusse astuja väitis, et kuigi neid kaubamärke ei ole viimaste aastate jooksul enam kasutatud, on tema kaubamärgiõigused säilinud. Ta tuletas meelde, et „tuntud” mootorsõiduki kaubamärk SIMCA loodi juba 1934. aastal teatava Prantsuse sõidukitootja poolt. Varasema Prantsuse kaubamärgi registreerimist taotleti esimest korda 1935. aastal ning selle võttis 1978. aastal taas kasutusse Automobiles Peugeot, SA, kes kasutas seda aktiivselt kogu maailmas, sealhulgas Euroopas. Menetlusse astuja väitis veel, et ta oli 2008. aastal kahel korral palunud endisel omanikul vaidlustatud kaubamärgist loobuda. Vastusena olevat kaubamärgiomanik asunud teda „šantažeerima” ning nõudnud rahalist hüvitist. Menetlusse astuja sõnul taotles endine omanik kaubamärgi registreerimist selleks, et parandada väljapressimisega oma rahalist olukorda ning tal puudus tegelik tahe seda kaubamärki kasutada. Arvestades ka sellega, et pooltevaheline lepinguline suhe lõppes vähe aega enne asjaomase ühenduse kaubamärgi taotluse esitamist, leidis menetlusse astuja, et tegemist on pelgalt „spekulatsioonkaubamärgiga” või „blokeerimiskaubamärgiga”.
6 Ühtlustamisameti tühistamisosakond lükkas 25. jaanuari 2011. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi.
7 Menetlusse astuja esitas 24. märtsil 2011 eelnimetatud otsuse peale kaebuse.
8 Hageja Simca Europe Ltd kanti 29. aprillil 2011 vaidlustatud kaubamärgi uue omanikuna ühtlustamisameti vastavasse registrisse.
9 Ühtlustamisameti esimese apellatsioonikoja 12. aprilli 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) menetlusse astuja kaebus rahuldati, tühistati tühistamisosakonna otsus ning lõpuks tunnistati vaidlustatud kaubamärk kehtetuks. Apellatsioonikoda tugines kolme ossa jaotatud põhjendustele, millest esimene osa käsitleb esialgseid märkusi, teine „vaidluse alla mitte kuuluvaid” faktilisi asjaolusid ja kolmas endise omaniku pahausksust registreerimistaotluse esitamise ajal.
10 Esiteks, mis puutub esialgsetesse märkustesse, siis tuleb esmalt märkida, et apellatsioonikoja arvates peaks hageja vaidlustatud kaubamärgi uue omanikuna „nõustuma endise omaniku kui asjaomase kaubamärgi esialgse taotleja teo omistamisega otseselt temale”.
11 Seejärel pidas apellatsioonikoda asjakohatuks hageja viidet teatavale Bundesgerichtshofi (kõrgeim föderaalkohus, Saksamaa) otsusele, mis käsitleb Saksa kaubamärki SIMCA. Apellatsioonikoda meenutas selles osas, et ühenduse kaubamärgikord on iseseisev süsteem, mis koosneb sellele ainuomaste eesmärkide ja normide kogumist ning mille kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist. Peale selle väitis apellatsioonikoda, et tal puudub teave, millised tõendid esitati Saksamaal aset leidnud paralleelses menetluses, mistõttu eelnimetatud kohtu otsust ei saa käsitada kohustusliku pretsedendina.
12 Teisena, mis puutub „vaidluse alla mitte kuuluvatesse” faktilistesse asjaoludesse, millel on apellatsioonikoja sõnul kõnealuste asjaolude hindamisel määrav tähtsus, siis märkis apellatsioonikoda esiteks, et kaubamärgiga SIMCA tähistatavaid mootorsõidukeid on müüdud 1930. aastatest alates ning menetlusse astuja või tema kontserni kuuluv ettevõtja võttis selle kaubamärgi taas kasutusse 1978. aastal. Lisaks tõi apellatsioonikoda välja asjaolu, et menetlusse astujale kuuluvad kaks kujutismärki, millest üks on kaitstud Prantsusmaal, nimelt numbri 121992 all registreeritud siseriiklik kaubamärk, ja teine on kaitstud Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Maltal, Portugalis, Rumeenias ja Beneluxi-riikides ning teatavates Euroopa Liitu mitte kuuluvates riikides, nimelt numbri 218957 all registreeritud rahvusvaheline kaubamärk. Apellatsioonikoja sõnul olid need kaubamärgid vaidlustatud otsuse tegemise ajal vähemalt klassi 12 kuuluvate sõidukite jaoks jätkuvalt registreeritud ettevõtjale Automobiles Peugeot, kes kuulub menetlusse astuja kontserni.
13 Teiseks märkis apellatsioonikoda, et kuigi menetlusse astuja lõpetas sõidukite turustamise kaubamärgi SIMCA all 1970. aastate lõpus, on see kaubamärk niivõrd üldtuntud, et kui see tuntus on aastate jooksul ka vähenenud, oli see vaidlustatud otsuse tegemise ajal siiski olemas.
14 Kolmandaks rõhutas apellatsioonikoda, et endine omanik oli füüsilisest isikust ettevõtjana teinud menetlusse astuja jaoks tarkvara valdkonnas enam kui 18 kuud Kölnis (Saksamaa) ja seejärel Bremenis (Saksamaa) tööd. Apellatsioonikoja sõnul tundis ta kaubamärgi SIMCA ajalugu, nagu nähtub muu hulgas teatavatest menetlusse astujale adresseeritud kirjadest.
15 Neljandaks nentis apellatsioonikoda, et juba enne vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva oli endine omanik ühenduses teatava India äriühinguga, et uurida ühe mootorsõiduki arendamise projekti. Samas ei olnud seda projekti vaidlustatud otsuse tegemise päevaks veel käivitatud. Apellatsioonikoda rõhutas sellega seoses, et endise omaniku kirjade põhjal otsis ta kaubamärki, „mida enam ei kasutata või mis ei ole registreeritud”.
16 Viiendaks märkis apellatsioonikoda, et 2008. aasta augustis kuulus endisele omanikule ka veebiaadress www.simca.info ning alates 2008. aasta detsembrist turustab ta selle veebiaadressi kaudu elektrijalgrattaid.
17 Lõpuks märkis apellatsioonikoda, et kuigi endine omanik oli teadlik menetlusse astuja õigustest seoses vaidlustatud kaubamärgiga, eeldas ta, et need õigused saab kehtetuks tunnistada, kuna kaubamärki ei ole tegelikult kasutatud. Samas oli ta valmis vaidlustatud kaubamärgist loobuma, kui talle tehakse „kahjuhüvitise pakkumus”.
18 Kolmandana, mis puutub endise omaniku pahausksusse, siis leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et sellekohane tõendamiskoormis lasub menetlusse astujal kui kehtetuks tunnistamise taotlejal. Apellatsioonikoja arvates oleks selleks tulnud esitada erinevaid tõendeid, mis koos annavad tunnistust sellistest märkidest, mille põhjal saab kindlusele läheneva tõenäosusega väita, et ühenduse kaubamärgi taotleja oli pahauskne.
19 Apellatsioonikoja sõnul ei ole määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b osutatud mõistet „pahauskne” õigusnormides määratletud, piiritletud ega isegi kirjeldatud. Kuigi Euroopa Kohus on 11. juuni 2009. aasta otsuses kohtuasjas C‑529/07: Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (EKL 2009, lk I‑4893) koostanud selle mõiste tõlgendamise kriteeriumide loetelu, ei ole see apellatsioonikoja arvates ammendav. Kuivõrd apellatsioonikoja sõnul on eelnimetatud kohtuasjas käsitletud eelotsuse küsimuse aluseks olnud asjaolud märkimisväärselt erinevad käesoleva menetluse aluseks olevatest asjaoludest, siis pidas apellatsioonikoda vajalikuks määrata kindlaks täiendavad kriteeriumid.
20 Apellatsioonikoja sõnul on asjaolu, et endine omanik oli varasemate kaubamärkide olemasolust teadlik ning esitas ühenduse kaubamärgi taotluse sellest hoolimata, märk tema „tõkestamiskavatsuse” ja pahausksuse kohta. Asjaolu, et ta eeldas, et neid kaubamärke saab kehtetuks tunnistada, ei ole apellatsioonikoja arvates asjakohane ning kujutab endast pelgalt ettekäänet, kuivõrd vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud asjaomane omanik veel esitanud ei varasema Prantsuse kaubamärgi ega varasema rahvusvahelise kaubamärgi tühistamise taotlust.
21 Apellatsioonikoda märkis, et endine omanik teadis täpselt ka seda, et kaubamärk SIMCA oli mootorsõidukitega seoses üldtuntud. Apellatsioonikoja sõnul nähtub tõenditest, et endine omanik otsis tuntud kaubamärgi nime ning tema eesmärk oli kasutada menetlusse astuja registreeritud kaubamärkide üldtuntust „parasiidi kombel” ära ja saada nende kaubamärkide heast mainest tähise Simca tahtliku õigusvastase kasutamise teel kasu. Sellist tegevust tuleb apellatsioonikoja sõnul aga käsitada pahausksena.
22 Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et asjakohane ei ole asjaolu, et endine omanik turustas alates 2008. aasta detsembrist kaubamärgi Simca all jalgrattaid, kuna selline turustamine ei õigusta vaidlustatud kaubamärgi registreerimist.
Poolte nõuded
23 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud, sealhulgas „esindamiskulud” välja ühtlustamisametilt.
24 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid
25 Ühtlustamisameti toimiku uurimisel ilmneb, et hagiavalduse lisades K 8, K 9 ja K 10 sisalduvaid dokumente ei ole ühtlustamisametile haldusmenetluse jooksul esitatud. Need dokumendid on kõigepealt lisa K 8 puudutavas osas teatav 16. märtsil 2012 hageja poolt menetlusse astujale adresseeritud kiri, milles nõutakse viimaselt numbri 302008037708 all menetlusse astuja kasuks registreeritud Saksa sõnamärgi SIMCA kasutamisest loobumist, seejärel lisa K 9 puudutavas osas menetlusse astuja 23. märtsi 2012. aastal tehtud nimetatud kaubamärgi loobumise avaldus ning menetlusse astuja poolt Deutsche Patent- und Markenamtile (Saksa patendi- ja kaubamärgiamet) adresseeritud kiri, milles ta annab oma loobumisest teada, ja lõpuks lisa K 10 puudutavas osas Saksa kaubamärgiregistri 16. juuli 2012. aasta väljavõte, millest nähtub, et asjaomane Saksa kaubamärk on kehtetuks tunnistatud.
26 Selle kohta olgu meenutatud, et Üldkohtusse esitatud hagi eesmärk on ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses ja tühistamismenetluses tuleb vaidlustatud akti õiguspärasust kontrollida akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Üldkohtu ülesanne seega uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Selliste tõendite vastuvõtmine on tegelikult vastuolus Üldkohtu kodukorra artikli 135 lõikega 4, mille kohaselt poolte avaldused ei või muuta apellatsioonikoja menetluses olnud vaidluse eset (vt Üldkohtu 21. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑227/09: Feng Shen Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Majtczak (FS), punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Sellest tuleneb, et dokumente, mis hageja esitas esimest korda Üldkohtus hagiavalduse lisades K 8, K 9 ja K 10, ei saa arvesse võtta ja need tuleb seega tagasi lükata.
Hageja ühtlustamisametis esitatud argumentidele tehtud üldise viite vastuvõetavus
28 Mis puutub hagiavalduse punktis 67 tehtud üldisse viitesse argumentidele, mis hageja ühtlustamisameti menetluses esitas, siis olgu meenutatud, et kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Teave peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks kaitset ette valmistada ning Üldkohtul oleks võimalik hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta (vt selle kohta Üldkohtu 18. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑460/11: Scandic Distilleries vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bürgerbräu, Röhm & Söhne (BÜRGER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Tuleb meenutada, et kuigi konkreetsetes küsimustes saab hagiavaldust toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide teatavatele osadele, ei saa üldine viide isegi hagiavaldusele lisatud teistele dokumentidele korvata õigusliku argumentatsiooni selliste peamiste elementide puudumist, mis eespool mainitud sätte kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus BÜRGER, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Käesoleval juhul mainis hageja hagiavalduse punktis 67 üksnes seda, et ta viitab „kogu argumentatsioonile, mille ta esitas […] ühtlustamisametile 2. augustil 2011 adresseeritud seisukohtades ning sellele lisatud dokumentides”, ning et „asjaomaste dokumentide kohta on sõnaselgelt märgitud, et need kuuluvad […] hagiavalduse täiendava sisuna hagi eseme hulka”.
31 Seega jättis hageja välja toomata nii hagiavalduse konkreetsed küsimused, mida ta soovib nimetatud viitega täiendada, kui ka lisad, kus need argumendid on esitatud.
32 Neil asjaoludel ei ole Üldkohtu ülesanne üldisel viisil otsida ühtlustamisametis esitatud seisukohtades sisalduvaid argumente, millele hageja võib olla viidanud, ega neid uurida, kuna need argumendid on vastuvõetamatud. Küll aga uurib Üldkohus neid ühtlustamisameti haldusmenetluses esitatud dokumentides välja toodud argumente, millele viitavad sõnaselged ja piisavalt konkreetsed hagiavalduses esitatud argumendid.
Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue
33 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks üheainsa väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 52. Sisuliselt väidab hageja seda, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui järeldas, et endine omanik tegutses vaidlustatud kaubamärgi ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlust ühtlustamisametile esitades pahauskselt.
34 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
35 Kõigepealt olgu märgitud, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b näeb ette, et ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ühtlustamisametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt. Sellele alusele tugineda sooviv kehtetuks tunnistamise taotleja peab tõendama asjaolud, mis võimaldavad tuvastada ühenduse kaubamärgi omaniku pahausksuse selle kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel (Üldkohtu 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑33/11: Peeters Landbouwmachines vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fors MW (BIGAB), punkt 17).
36 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 34 ja sellele järgnevates punktides õigesti märkis, on Euroopa Kohus teinud mitut täpsustusi selle kohta, kuidas tuleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b nimetatud pahausksust tõlgendada (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, punkt 37 jj). Euroopa Kohus tõdes, et taotleja pahausksust selle sätte tähenduses tuleb hinnata igakülgselt ning arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige:
– asjaolu, et taotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab teatav kolmas isik identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist, mida võib taotletava tähisega segi ajada;
– taotleja kavatsust takistada sellel kolmandal isikul sellise tähise edasist kasutamist;
– seda, mil määral on kaitstud kolmanda isiku tähis ja tähis, mille registreerimist taotletakse.
37 Euroopa Kohus on eespool punktis 19 viidatud kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli punktides 43 ja 44 samuti märkinud, et kavatsus takistada toote turustamist võib teatavatel asjaoludel tähendada, et taotleja on pahauskne. Nii on see eelkõige juhul, kui hiljem ilmneb, et taotleja registreeris tähise ühenduse kaubamärgina ilma selle kasutamise kavatsuseta, vaid üksnes selleks, et takistada kolmanda isiku turulepääsu.
38 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 35 õigesti rõhutas, ilmneb eespool punktis 19 viidatud kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli sõnastusest, et eespool punktis 36 välja toodud kolm tegurit on üksnes näited kõigist neist asjaoludest, mida võib kaubamärgitaotlejal taotluse esitamise ajal esinenud pahausksuse tuvastamisel arvesse võtta (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus BIGAB, punkt 20).
39 Seega tuleb nentida, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel läbi viidava igakülgse analüüsi raames võib samuti võtta arvesse vaidlustatud tähise moodustava sõna või tähekombinatsiooni päritolu ning selle varasemat kasutamist ärivaldkonnas kaubamärgina, eelkõige konkureerivate äriühingute poolt, ning ka sellest sõnast või tähekombinatsioonist koosneva tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlusega seotud ärilisi kaalutlusi.
40 Käesoleval juhul tähendab see kõigepealt, et tagasi tuleb lükata hageja väited, milles viimane heidab apellatsioonikojale ette „pahausksuse kohta esitatud uue tõendi” arvestamist, mis ei ole Euroopa Kohtu praktika, nimelt eespool punktis 19 viidatud kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli kohaselt ette nähtud või mis on selles kohtuotsuses nimetatud kriteeriumidega lausa vastuolus. Apellatsioonikoja eeskujul tuleb aga esiteks rõhutada, et need kohtupraktikas väljendatud kriteeriumid on üksnes näitlikud. Teiseks tuleb nentida, et vaidlustatud otsuses apellatsioonikoja poolt osutatud kriteeriumid ei ole eespool viidatud kohtuotsuses nimetatud kriteeriumidega vastuolus, vaid lisanduvad neile selles kohtuotsuses ette nähtud loogikat järgides, seisnedes kõigi käesolevas asjas asjakohaste tegurite igakülgses hindamises. Seega hindas apellatsioonikoda õigesti nii vaidlustatud kaubamärgi Simca moodustava tähekombinatsiooni päritolu kui ka selle varasemat kasutamist ärivaldkonnas kaubamärgina, eelkõige konkureerivate äriühingute poolt, ning ka sellest tähekombinatsioonist koosneva vaidlustatud kaubamärgi ühenduse kaubamärgina registreerimise taotluse ärilisi kaalutlusi. Seoses sellega ei keelanud miski apellatsioonikojal analüüsimast ka asjaolu, kas kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks oleva kaubamärgi omanik oli asjaomase registreerimistaotluse esitamise ajal teadlik tähekombinatsiooni SIMCA sisaldavate varasemate kaubamärkide olemasolust ja nende üldtuntuse määrast.
41 Siinkohal märgib Üldkohus kõigepealt, et on selge, et tähekombinatsioon SIMCA loodi Prantsusmaal juba 1934. aastal teatava sõidukitootja poolt ning et seda tähekombinatsiooni sisaldava kaubamärgiga tähistatud sõidukeid on müüdud 1930. aastatest alates. Seejärel võttis selle kaubamärgi 1978. aastal taas kasutusse Automobiles Peugeot, kasutades seda kogu maailmas, sealhulgas Euroopas.
42 Samuti on selge, et menetlusse astujale kuuluvad kaks varasemat kujutismärki, mis sisaldavad sõna „simca” – üks neist on Prantsuse kaubamärk, mida taotleti 5. märtsil 1959 ja mis on registreeritud numbri 121992 all, ning teine rahvusvaheline kaubamärk, mis on registreeritud numbri 218957 all, mis põhineb nimetatud Prantsuse kaubamärgil ning on kaitstud teatavates liidu liikmesriikides nagu Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Rumeenias ja Beneluxi‑riikides. Nii varasemat Prantsuse kaubamärki kui ka varasemat rahvusvahelist kaubamärki, mida ei ole viimaste aastakümnete jooksul küll kasutatud, nagu vaidlustatud otsuse punktis 24 nenditi, on siiski pikendatud ja need olid vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal menetlusse astuja nimele jätkuvalt registreeritud.
43 Hoolimata sellest, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punkti 23 lõpuosas veidi ebaselgelt, et eelnimetatud kaubamärgid on jätkuvalt registreeritud „vähemalt klassi 12 kuuluvate „sõidukite” jaoks”, tuleb nentida esiteks, et hageja ei ole Üldkohtus esitanud konkreetseid väiteid võimaliku mõju kohta, mida see väide võib avaldada endise omaniku pahausksuse tuvastamisele seoses tema taotlusega registreerida vaidlustatud kaubamärk muude kaupade, nimelt „maa-, vee- ja õhusõidukite” jaoks. Tegelikult vaidlustab hageja endise omaniku pahausksuse hindamisel pigem varasemate kaubamärkide registreeringu kui sellise asjakohasuse ning seejärel toob ta pahausksuse puudumist tõendava asjaoluna välja, et endine omanik tõesti kasutas vaidlustatud kaubamärki registreerimise järel kõigepealt elektrijalgrataste turustamisel ning kavatses seda kaubamärki seejärel kasutada ka „nišimootorsõidukite” jaoks.
44 Tuleb nentida teiseks, et ühtlustamisameti haldustoimikust nähtuvalt on varasema rahvusvahelise kaubamärgi registreeringus, mille ärakiri on lisatud menetlusse astuja esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusele ning mis põhineb varasemal Prantsuse kaubamärgil, loetletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade seas kaks klassi 12 kuuluvat eelnimetatud kaubaliiki. Pealegi tuleb vastupidiste andmete puudumise tõttu järeldada, et apellatsioonikoja järeldused endise omaniku pahausksuse kohta puudutavad nii vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse seda osa, mis puudutab „sõidukeid”, kui ka seda osa, mis puudutab „maa-, vee- ja õhusõidukeid”.
45 Nagu apellatsioonikoda nentis vaidlustatud otsuse punktis 37 tõlgendatuna koos punktidega 1, 27 ja 28, on selge, et endine omanik taotles vaidlustatud kaubamärgi registreerimist alles 5. detsembril 2007 ning ta esitas asjaomase taotluse hoolimata sellest, et oli menetlusse astuja varasemate kaubamärkide SIMCA, vähemalt kui „ajalooliste” kaubamärkide olemasolust teadlik. Lisaks on selge ka asjaolu, et endine omanik ei ole Prantsuse või rahvusvahelise kaubamärgi tühistamist taotlenud, ning hageja märkis Üldkohtus üksnes, et tema ise kavatseb tulevikus sellised taotlused esitada. Mis puutub hageja viidetesse sellele, et on juba võetud meetmeid menetlusse astuja teatavate varasemate kaubamärkide kehtetuks tunnistamiseks, siis tuleb peale selle, et need põhinevad esimest korda Üldkohtus esitatud dokumentidel, mis seetõttu on vastuvõetamatud (vt eespool punktid 25–27), märkida, et igal juhul puudutavad need meetmed üksnes menetlusse astuja numbri 302008037708 all registreeritud Saksa kaubamärki, mitte varasemat Prantsuse või rahvusvahelist kaubamärki.
46 Samuti tuleb nentida, et vastupidi hageja väidetele märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 38 just endise omaniku enda esitatud tõenditele viidates õigesti, et viimane oli täielikult teadlik, et kaubamärk SIMCA on mootorsõidukitega seoses üldtuntud. Nagu vaidlustatud otsuse punktist 25 ilmneb, leidis apellatsioonikoda pealegi, et see üldtuntus oli minevikus olnud suur, see võis olla aastate jooksul vähenenud, kuid see oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal siiski olemas, ja seda eelkõige „isikute seas, kes on puutunud kaubamärgi nime „SIMCA” all turustatud sõidukitega kokku”.
47 Seejuures tuleb seoses küsimusega, kuivõrd teadlik endine omanik kaubamärgist Simca oli ja kuidas ta seda tajus, kõigepealt märkida, et nagu nähtub tema 15. juunil 2007. aastal India äriühingule W. adresseeritud kirjast (menetlusse astuja kehtetuks tunnistamise taotlusele 26. detsembril 2008 endise omaniku poolt antud vastuse XIV lisa), otsis endine omanik „sobivat” kaubamärki, mida enam ei kasutata või mida ei ole registreeritud ning mis seetõttu ei ole õiguslikult kaitstud. Alles pärast eelnimetatud avaldusi taotles endine omanik vaidlustatud kaubamärgi registreerimist ja seda kujul, milles korratakse varasemate kujutismärkide sõnalist osa. Samuti ilmneb endise omaniku 5. septembri 2007. aasta kirjast, mis on adresseeritud nimetatud India äriühingule, et ta oli teadlik kaubamärgi SIMCA‑1100 City‑Laster varasemast Saksa registreeringust, mis kehtis kuni 1983. aastani, ning kaubamärki SIMCA kandnud sportautode edust 1970. aastatel toimunud rallidel.
48 Seejärel nähtub endise omaniku 17. märtsi 2008. aasta kirjast, mis on adresseeritud menetlusse astuja juhatuse esimehele S‑le ning mis, olles küll koostatud pärast vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotlust, annab tunnistust asjakohastest asjaoludest, millele tuginedes on võimalik tuletada põhjused, mis kannustasid endist omanikku registreerimistaotlust esitama, nimelt et viimase eesmärk oli säilitada „suurepärane” kaubamärk SIMCA tuleviku jaoks. Samas kirjas viitas endine omanik sõnaselgelt „kaubamärgi SIMCA erakordsele ajaloole”. Neid avaldusi tuleb lugeda koos selle kirja sissejuhatusega, milles endine omanik toob eraldi välja oma teadmised mootorsõidukite valdkonnast ning oma erilise ja jätkuva kiindumuse Prantsuse, eelkõige kaubamärkide Peugeot ja Citroën autodesse. Sellega seoses märkis endine omanik sõnaselgelt, et ta on uurinud nii veebis kui ühtlustamisametis seda, kas kaubamärk SIMCA on endiselt registreeritud.
49 Võttes arvesse ka endise omaniku selles kirjas esitatud väidet, et ta oli ostnud „2008. aasta jaanuaris Prantsusmaal auto SIMCA Aronde 9, mis esindab suurepäraselt [ühenduse] kaubamärki, mille registreerimist [ta] oli taotlenud” üks kuu varem, siis tuleb järeldada, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et nimetatud omanik „oli täielikult teadlik sellest, et kaubamärk SIMCA on mootorsõidukitega seoses üldtuntud”. Eelnimetatud asjaolude valguses võib Üldkohus aga nentida, et endise omaniku silmis oli kõnealusel kaubamärgil vähemalt teatav säilinud üldtuntus, mis seletab ka tema huvi selle kaubamärgi vastu käesoleva asja asjaolusid arvestades ning kavatsust seda säilitada tulevaste põlvkondade jaoks.
50 Seda järeldust kinnitab hagiavalduses esitatud hageja väide, mille kohaselt „on üldteada asjaolu, et [menetlusse astuja] ei ole kaubamärki SIMCA juba mitu aastakümmet kasutanud”. Selline väide eeldab, et kaubamärgi SIMCA kui „ajaloolise” kaubamärgi olemasolu on üldteada asjaolu vähemalt asjaomase avalikkuse selle osa jaoks, mille moodustavad selle kaubamärgi all minevikus turustatud sõidukitest teadlikud isikud.
51 Neid kaalutlusi ei lükka ümber hageja viide enne kohtumenetlust 2. augustil 2011 koostatud ja ühtlustamisametile adresseeritud kirjale, milles väidetakse, et isegi asjatundjatest koosnev avalikkus ei mäleta enam kaubamärki SIMCA. Selles osas tuleb märkida, et nimetatud väite toetuseks kirjale lisatud tõendid koosnevad eelkõige teatavate mootorsõidukite, nimelt kasutatud autode müüjate veebilehtede väljavõtetest.
52 Niivõrd aga, kuivõrd eelnimetatud veebilehtede väljavõtete põhjal on võimalik mingeidki järeldusi teha, tõendavad need kõige enam vaid seda, et teatavad müüjad enam ei paku kaubamärki SIMCA kandvaid sõidukeid kasutatud autode turul müügiks. Muude vastavasisuliste tõendite nagu asjaomase avalikkuse seas läbi viidud küsitluse puudumise tõttu ei saa välistada, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 märkis, osutades selle otsuse punktis 5 tõenditele, mis käsitlevad kaubamärgi SIMCA „ajalugu”, et asjaomase avalikkuse vastava osa jaoks, nagu apellatsioonikoda seda määratles, võib olla teatav säilinud üldtuntus alles (vt eespool punktid 46 ja 50).
53 Tuleb veel lisada, et peale teatavas Saksa ajakirjas 1989. aasta detsembrikuus avaldatud artikli, mis käsitleb kaubamärgi SIMCA 1000 all toodetud autode ajalugu ja millele menetlusse astuja viitas ühtlustamisamet haldusmenetluses, täpsemini oma 29. märtsi 2010. aasta kirjas, ja mida mainitakse vaidlustatud otsuse punktis 5, kinnitab järeldust, mille kohaselt oli vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal menetlusse astuja varasematel kaubamärkidel SIMCA teatav säilinud üldtuntus, viide Prantsuse sõidukinäitust Francemobile käsitleva veebilehe väljavõttele, mille endine omanik tegi enne kohtumenetlust 26. detsembril 2008. aastal ühtlustamisametile adresseeritud kirjas. Kuna isegi selle näituse korraldaja kasutas oma reklaamsaidil asjaomasel näitusel esindatud erinevate sõidukitootjate logode seas kaubamärgi SIMCA logo, siis võib seda väljavõtet käsitada lisatõendina asjaomase kaubamärgi üldtuntuse kohta olenemata sellest, kas nimetatud logo vastas täpselt menetlusse astujale registreeritud kaubamärgile.
54 Peale selle ei ole apellatsioonikoda vastupidi hageja väidetele rikkunud õigusnormi ka niivõrd, kui ta võttis endise omaniku pahausksust tõendavate tegurite igakülgsel hindamisel arvesse faktilisi asjaolusid, mis puudutasid tema kavatsusi ja eesmärke registreerimistaotluse esitamise ajal. Apellatsioonikojale ei saa selles osas ette heita, et ta analüüsis endise omaniku tegevuse „olemusest tulenevaid selle subjektiivseid põhjendusi”, eelkõige kirjade põhjal, mille ta oli adresseerinud oma äripartneritele ja, pärast registreerimistaotluse esitamist, ka menetlusse astujale vastuseks viimase kirjadele.
55 Piisab nentimast, et eespool punktis 19 viidatud kohtuotsusest Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (punktid 38–42) nähtub, et tähise registreerimise taotluse esitamise ajal taotlejal olemas oleva pahausksuse hindamisel tuleb muu seas võtta arvesse tema „kavatsust” takistada kolmandal isikul selle tähise edasist kasutamist, kuivõrd Euroopa Kohus märkis, et see kavatsus on subjektiivne asjaolu, mis tuleb kindlaks teha vaidlusaluse juhtumi objektiivsete asjaolude põhjal.
56 Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb leida, et apellatsioonikoda võis vaidlusaluse juhtumi konkreetsete asjaolude põhjal õigusega järeldada, et endine omanik soovis ühenduse kaubamärgi taotlusega tegelikult menetlusse astuja registreeritud kaubamärkide mainet ära kasutada ja neist kasu saada.
57 Samas aga tuleneb nii, nagu väitis hageja ja nagu esialgu rõhutas ka tühistamisosakond, määruse nr 207/2009 põhjendusest 10, et ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata.
58 Samuti viitab hageja kõigepealt esimesele nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivile 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), täpsemini selle artiklile 12, mis sätestab „tühistamise põhjused” ning mida kohaldatakse koostoimes selle direktiivi artikliga 1 „kaubamärkides suhtes, mis on registreeritud või mille registreerimiseks on esitatud avaldus Beneluxi kaubamärgiametis või mille rahvusvaheline registreerimine kehtib liikmesriigis”. Seejärel viitab ta Prantsuse intellektuaalomandi seadustiku artiklile L‑714.5 ning 25. oktoobri 1994. aasta Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeicheni (Markengesetz, Saksa seadus kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta; Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.” 1994 I, lk 3082, BGBl. 1995 I, lk 156 ja BGBl. 1996 I, lk 682) §‑dele 25 ja 49, mis sisuliselt näevad siseriiklikul tasandil samuti ette, millistel tingimustel saab tegelikult kasutamata jätmise põhjusel kaubamärgiõigusi konkreetselt sellest huvitatud isiku hagi alusel tühistada.
59 Käesoleval juhul tuleb aga nentida, et apellatsioonikoda ei pidanud pahausksuse tuvastamisel asjakohaseks üksnes vaidlustatud otsuse punktis 37 osutatud asjaolu, et endine omanik taotles vaidlustatud kaubamärgi registreerimist hoolimata sellest, et ta oli varasematest kaubamärkidest teadlik, ning ta tegi seda ilma, et ta oleks varem nende tühistamist taotlenud.
60 Tegelikult võttis apellatsioonikoda, nagu vaidlustatud otsuse punktist 38 nähtub, konkreetselt arvesse ka endise omaniku konkreetset eesmärki „kasutada [menetlusse astuja] üldtuntud registreeritud kaubamärkide väärtust „parasiidi kombel” ära ja saada nende kaubamärkide heast mainest tähise SIMCA tahtliku õigusvastase kasutamise teel kasu”. Sellise seisukohaga ei ole õigusnormi rikutud, kuna nagu eespool punktis 19 viidatud kohtuotsusest Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli nähtub, tuleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b tähenduses taotleja pahausksust hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki käsitletaval juhul asjakohaseid tegureid. Esiteks, nagu juba mainitud (vt eespool punkt 39), kuuluvad nende tegurite hulka vaidlustatud kaubamärgi moodustava sõna või tähekombinatsiooni päritolu ja selle varasem kasutamine ärivaldkonnas kaubamärgina eelkõige konkureerivate äriühingute poolt, see tähendab käesoleval juhul vaidlustamata asjaolud, mis annavad tunnistust tähekombinatsiooni SIMCA sisaldavate kaubamärkide tegeliku, vähemalt „ajaloolise” kasutamise kohta menetlusse astuja või muu äriühingu poolt, kes kuulub tema kontserni, enne kõnealuse tähekombinatsiooni kasutamist endise omaniku poolt asjaomases vaidlustatud kaubamärgis.
61 Teiseks võis apellatsioonikoda õigusega tugineda selle tähekombinatsiooni endise omaniku poolt esitatud ühenduse kaubamärgina registreerimise taotluse ärilistele kaalutlustele, kui arvestada asjaoluga, et viimane viitas oma äripartneritega suheldes sõnaselgelt teatavale kaalutlusele seoses kavatsusega kasutada registreeringuga hõlmatud kaupade jaoks sobivat kaubamärki, mis on kas registreerimata kaubamärk või kaubamärk, mis on registreeritud, kuid mis sellest hoolimata on tegelikult oma omaniku poolt kasutamata jätmise tõttu kaotanud õiguskaitse (vt eespool punkt 45 jj). Peale selle toob hageja selle põhjenduse eraldi välja hagiavalduse punktis 41, rõhutades, et just nimelt asjaolu, et varasemaid kaubamärke ei ole väga kaua enam kasutatud, võis käsitada „põhjusena, mis kannustas [endist omanikku] sellest asjaolust teada saades esitama asjaomase kaubamärgi registreerimise taotluse eesmärgiga kasutada seda (enda kasuks) ära”.
62 Neil asjaoludel ning kuna ei ole tõendatud, et endine omanik turustas enne vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist asjaomasel turul kaupu kõnealuse kaubamärgi all, ei ole võimalik näha muid ärilisi kaalutlusi, kui see, et saada menetluse astuja või tema kontserni kuuluvate äriühingute arvel kasu. Eelkõige ei saa hageja väita, et endine omanik soovis kõnealuse taotlusega takistada seda, et kolmandad äriühingud kasutavad tema kaubamärki ilma tema nõusolekuta, jättes klientidele mulje, et nad turustavad samu kaupu kui endine omanik, või et ta soovis vaidlustatud kaubamärgi kaitset seda registreerides lihtsalt laiendada.
63 Neil asjaoludel ei saa hageja, lükkamaks ümber seisukohta, et endine omanik oli registreerimistaotluse esitamise ajal pahauskne, tugineda üksnes asjaolule, et varasemaid kaubamärke enam ei kasutata. Nagu tuvastatud, annavad käesolevas asjas esitatud tõendid tunnistust sellest, et vaidlustatud tähise registreerimist taotleti tahtlikult selleks, et luua seos varasemate kaubamärkidega ning kasutada nende mainet mootorsõidukiturul ära või lausa konkureerida nendega juhul, kui menetlusse astuja asub neid tulevikus taas kasutama. Selles osas ei olnud endise omaniku hinnata menetlusse astuja kui varasemate korrapäraselt pikendatud kaubamärkide omaniku tulevikku suunatud ärilised kaalutlused ega järeldada nende kaubamärkide kehtetuks tunnistamise taotluse puudumise korral, et menetlusse astuja „ei ole õiguskaitset väärt omanik”. Peale selle tuleb nentida ilma, et oleks vaja hinnata ühtlustamisameti poolt Üldkohtus esitatud selle väite õigsust, mille kohaselt on mootorsõidukite turul levinud praktika selline, et piisavalt kaua aega kasutamata olnud kaubamärgid võetakse uuesti kasutusse autohuvilistele suunatud piiratud arvuga seeriates, et teatavas päevalehes 2. septembril 2008 avaldatud artiklist – mis avaldati ka Internet Autohaus online’i veebilehel, mille väljavõte on lisatud endise omaniku poolt 26. detsembril 2008. aastal ühtlustamisametile adresseeritud kirjale, millest viimane sai teada hiljemalt nimetatud kuupäeval, ilma et ta selle tagajärjel loobuks vaidlustatud kaubamärgist – nähtub, et menetlusse astuja kavatses võtta taas kasutusele kaubamärgid „nagu Talbot” eelkõige madala hinnaga sõidukite jaoks, järgides nimetatud artikli kohaselt seejuures äriühingut Renault, kes on äratanud taas ellu oma kaubamärgi Dacia. Neil asjaoludel ei saa välistada, et menetlusse astujal tekib tulevikus kavatsus võtta taas kasutusele ka kaubamärk SIMCA.
64 Neid järeldusi ei lükka ümber hageja erinevad väited „igamise kohta kaubamärgiõiguses”.
65 Nagu hageja väidetest nähtub, vaidleb ta vastu võimalusele, et on olemas õiguspõhimõte, mille kohaselt ei saa juba registreeritud kaubamärki, mille „kaitseaeg on lõppenud”, uuesti registreerida kolmandale isikule, kes ei olnud esialgu selle omanik. Hageja viitab seejuures määruse nr 207/2009 artiklile 19 ja põhjendusele 11.
66 Tuleb aga nentida, et käesoleval juhul tekkiv küsimus ei piirdu eelnimetatud küsimusega, vaid nagu juba rõhutatud, võttis apellatsioonikoda endise omaniku pahausksuse tuvastamisel arvesse ka faktilisi asjaolusid varasemate kaubamärkide säilinud üldtuntuse ja äriliste kaalutluste kohta, millega seoses vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotlus esitati, kuivõrd endine omanik soovis seeläbi neist kaubamärkidest kasu saada. Seetõttu ei ole vastupidi hageja hinnangule, mis tuleneb vaidlustatud otsuse väärast tõlgendusest, apellatsioonikoda teinud ettepanekut järgida eelmises punktis nimetatud põhimõtet. Seetõttu on hageja viited määruse nr 207/2009 põhjendusele 11 ja artiklile 19 asjakohatud, kuna neil puudub konkreetne seos määrava asjaoluga, mille põhjal apellatsioonikoda järeldas, et endise omaniku tegevus oli pahauskne, see tähendab asjaoluga, et endine omanik kavatses varasemate kaubamärkide säilinud üldtuntust ära kasutada.
67 Mis puutub hageja erinevatesse väidetesse, mille kohaselt vaidlustatavate varasemate kaubamärkide, see tähendab selliste kaubamärkide peale, mille suhtes on võimalik esitada kehtetuks tunnistamise taotlus, hagi esitamine ei ole pahausksuse eelduse ümberlükkamise tingimus, siis piisab nentimast, et apellatsioonikoda ei ole sellist tingimust kohaldanud, vaid nagu juba märgitud, uuris ta igakülgselt kõiki käesoleval juhul asjakohaseid asjaolusid (vt eelkõige vaidlustatud otsuse punktid 37–39 koos selle punktiga 25).
68 Seejärel, mis puutub hageja väidetesse, et isegi kui varasemaid kaubamärke ei saa kehtetuks tunnistada, kaitsevad need „üksnes kujutisosi või kujutis- ja sõnaliste osade kombinatsioone, samas kui vaidlusalune kaubamärk on puhtal kujul sõnaline kaubamärk, mille kaitsevaldkond on teistsugune” ehk seega väitesse, et nende kaubamärkide „kaitsevaldkonnad” on erinevad, siis tuleb märkida, et apellatsioonikoja põhjendusest vaidlustatud otsuses, eelkõige selle punktides 25, 27 ja 38 sisalduvast arutluskäigust nähtuvalt leidis apellatsioonikoda, et varasemate kaubamärkide säilinud üldtuntus puudutab eelkõige sõna „simca”, mis on ainus vaidlustatud kaubamärki üks-ühele üle võetud kujutismärkide sõnaline osa. Samuti nähtub apellatsioonikoja põhjendusest, et viimase arvates on endise omaniku ühenduse kaubamärk inspireeritud varasematest kaubamärkidest eesmärgiga kasutada ära nende mainet ja saada tähise Simca kasutamisest õigusvastast kasu. Pealegi tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et miski ei takista kontrollida sõna- ja kujutismärgi sarnasust, kuna neil kaubamärgiliikidel on visuaalselt tajutav graafiline kujutis (vt Üldkohtu 23. aprilli 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑109/11: Apollo Tyres vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Endurance Technologies (ENDURACE), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Neil asjaoludel ja kuna endine omanik ei esitanud ühtlustamisametis konkreetseid argumente selle toetuseks, et vastandatud kaubamärgid on sel määral erinevad, et segiaetavus ei ole mõeldav, vaid osutas üldsõnaliselt üksnes asjaolule, et varasemad kaubamärgid on kujutismärgid, tuleb järeldada, et apellatsioonikojal ei olnud kohustust selgitada üksikasjalikumalt oma hinnangut kõnealuste kaubamärkide sarnasuse kohta, vaid apellatsioonikoda iseloomustas oma eelnimetatud seisukohti kaubamärkide ühise sõnalise osa säilinud üldtuntuse olemasolu kohta piisavalt ilmekalt.
70 Mis puutub hageja väitesse asjaolu kohta, et „kahjuhüvitise pakkumust”, mille endine omanik menetlusse astujale esitas, ei saa kohtupraktika kohaselt (Üldkohtu 1. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑291/09: Carrols vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gambettola (Pollo Tropical CHICKEN ON THE GRILL)) pidada märgiks pahausksuse kohta, ning väitesse, et ei endine omanik ega ta ise „ole võtnud [menetlusse astujaga] ühendust, et pöörata viimase tähelepanu [asjaomasele ühenduse kaubamärgile] ja saada rahalist kasu”, siis tuleb rõhutada, nagu hageja ise oma hagiavalduses seda tegi, et kuigi apellatsioonikoda tuletas vaidlustatud otsuse osas „Vaidluse alla mitte kuuluvad faktilised asjaolud” meelde teatavaid asjaolusid, mida ta pidas „asjaolude hindamisel määravat tähtsust omavaks”, ei korranud ta kõiki neid selles osas, mis käsitleb pahausksuse olemasolu. Täpsemini tuleb nentida, et apellatsioonikoda ei teinud selles osas konkreetseid järeldusi oma vaidlustatud otsuse punktis 31 esitatud tõdemusest, mis puudutas „kahjuhüvitise pakkumust” ja millega seoses endine omanik väitis olevat valmis teatavatel tingimustel vaidlustatud kaubamärgist loobuma.
71 Seetõttu on hageja eelnimetatud väide, et ei ole piisav märk pahausksuse kohta sellise tehingu pakkumus, mis puudutas hüvitise vastu kaubamärgist loobumise ettepanekut, käeoleva juhtumi asjaolusid arvestades asjakohatu ning sellel ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasusele mingit mõju.
72 Peale selle tuleb lisada, et kuigi eespool punktis 70 viidatud kohtuotsuse Pollo Tropical CHICKEN ON THE GRILL (punktid 61 ja 62) aluseks olnud asjas leidis Üldkohus, et ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotleja ei olnud esitanud tõendeid, mis oleksid võimaldanud eeldada, et selle kaubamärgi omanik ei saanud mitte olla teadlik varasemate selliste kaubamärkide olemasolust, millel pahausksuse väide oli põhinenud, on käesoleval juhul vastupidi selge, et endine omanik oli juba vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal teadlik menetlusse astuja varasemate kaubamärkide SIMCA olemasolust ja nende varasemast kasutamisest 1970. aastatel. Neil asjaoludel on ettepanekul loobuda hüvitise maksmise korral ühenduse kaubamärgist teistsugune mõju kui ettepanekul, mis tehti eespool punktis 70 viidatud kohtuotsuse Pollo Tropical CHICKEN ON THE GRILL aluseks olnud asjas, eelkõige seetõttu, et endine omanik võis alates registreerimistaotluse esitamisest arvestada mitte üksnes hüpoteetilise võimalusega, et menetlusse astuja teeb talle rahalise hüvitise maksmise ettepaneku.
73 Lõpuks tuleb lükata tagasi kõik muud hageja esitatud konkreetsed väited, kuivõrd neist ükski ei võimalda lükata ümber eelnimetatud järeldusi.
74 Esimesena ei saa lugeda asjakohaseks pelka asjaolu, et endine omanik on tegelikult turustanud ühenduse kaubamärgi Simca all elektrijalgrattaid „vähemalt aastast 2008 […] alates”, isegi kui seda pidada tõendatuks, kuivõrd nagu vaidlustatud otsuse punktidest 37–40 nähtub, ei tuginenud apellatsioonikoja järeldus endise omaniku pahausksuse kohta tegeliku tahte puudumisele turustada kõnealuse kaubamärgiga hõlmatud kaupu, vaid pigem tema kavatsusele kasutada ära teisele isikule registreeritud asjaomasel turul tuntud kaubamärgi mainet.
75 Teisena, mis puutub hageja mitmesse viitesse Saksamaal aset leidnud haldus- ja kohtumenetlustele, siis tuleb märkida, et apellatsioonikoda nentis eelkõige vaidlustatud otsuse punktides 20 ja 21 õigesti, et ühenduse kaubamärgikord on iseseisev süsteem, mis koosneb sellele ainuomaste eesmärkide ja normide kogumist, ning selle kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist (vt selle kohta Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑150/04: Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Minoronzoni (TOSCA BLU), EKL 2007, lk II‑2353, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle kohtuotsuse tähenduses ei ole siseriiklike kohtute otsused ühtlustamisameti talitustele ega liidu kohtutele siduvad.
76 Samas nähtub samast kohtupraktikast, et ei pooltel ega Üldkohtul endal ei peaks olema liidu õiguse tõlgendamisel takistusi liidu, liikmesriigi või rahvusvahelise kohtupraktika kasutamisel (vt selle kohta Üldkohtu 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑277/04: Vitakraft-Werke Wührmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Johnson’s Veterinary Products (VITACOAT), EKL 2006, lk II‑2211, punktid 69–71).
77 Käesoleval juhul aga tuleb nentida lisaks apellatsioonikoja vaidlustatud otsuse punktis 21 esitatud seisukoha asjakohasusele, mille kohaselt apellatsioonikojal puudus teave, millised tõendid esitati Saksamaal aset leidnud paralleelses menetluses, mistõttu Bundesgerichtshofi kohtuotsust ei saa käsitada kohustusliku pretsedendina, et varasemad kaubamärgid, millest üks on Prantsuse kaubamärk ja teine rahvusvaheline kaubamärk, mis on kaitstud muu seas mitmes liidu liikmesriigis, võivad tuua kaasa erinevaid menetluslikke tagajärgi ühelt poolt paralleelses menetluses seoses Saksa kaubamärgiga ja teiselt poolt käesolevas menetluses, mis puudutab ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlust pahausksuse tõttu ning milles tuleb arvesse võtta varasemate kaubamärkide säilinud üldtuntuse küsimust.
78 Kolmandana väidab hageja, et endise omaniku eraldiseisev tegutsemine Citroën AG heaks Kölnis 2005. aastal ja Peugeot’ teatavale haruärile Bremenis ei ole kuidagi seotud asjaomase ühenduse kaubamärgi taotlusega. Kui endine omanik oleks saanud teavet seoses tema ajutise tegevusega tarkvarateenuse pakkujana, ei oleks tal hageja sõnul just siis olnud vajadust teostada täiendavaid otsinguid selleks, et esitada „väidetavalt parasiteeriv” kaubamärgitaotlus.
79 Sellega seoses piisab aga analoogiliselt eespool punktides 70 ja 71 sedastatuga nentimast, et vaidlustatud otsuse struktuurist ja sisust ilmneb, et apellatsioonikoda ei ole endise omaniku pahausksuse tuvastamisel tuginenud nimetatud koostöösuhtele, mis tal minevikus menetlusse astuja või tema kontserni kuuluvate ettevõtjatega oli.
80 Lõpuks, mis puutub hageja väitesse, et vaidlustatud otsus on „ebaproportsionaalselt lühike” ning väidetavalt on puudu „vähimgi õiguslik argumentatsioon ning kaubamärgiõiguse põhimõtete hindamine”, siis tuleb need tagasi lükata, viidaku need apellatsioonikoja antud sisulises hinnangus tehtud veale või põhjenduse puudulikkusele.
81 Esiteks on sellega seoses niivõrd, kui hageja osutas nii sisulisele hinnangule, mille apellatsioonikoda käesoleval juhul andis, Üldkohus käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustes juba nentinud, et vaidlustatud otsus on põhjendatud. Seejuures võttis Üldkohus arvesse nii apellatsioonikoja esitatud õiguslikke põhjendusi kui ka „kaubamärgiõiguse põhimõtteid”.
82 Teiseks, kui hageja eelnimetatud väiteid tuleb mõista nii, et nendega osutatakse vaidlustatud otsuse väidetavalt ebapiisavale põhjendusele, siis piisab märkimast, et nagu nähtub apellatsioonikoja nimetatud kaalutlustest, mis on kokku võetud eespool punktides 9–22, tõi apellatsioonikoda vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale selgesti ja üheselt välja oma põhistuskäigu, võimaldades nii kostjal saada teada võetud meetme põhjenduse ja saada valmistuda oma õiguste kaitseks ning liidu kohtul kontrollida asjaomase otsuse õiguspärasust (vt selle kohta Üldkohtu 15. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑379/12: Electric Bike World vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Brunswick (LIFECYCLE), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
83 Kõike eelnimetatut arvestades tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
84 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
85 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Simca Europe Ltd‑lt.
Dittrich | Schwarcz | Tomljenović |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. mail 2014 Luxembourgis.
Allkirjad