EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
24. november 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 6 lõige 2 – Mõiste „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ – Artikli 27 lõige 2 – Erikohustuse reegel – Artikli 27 lõike 3 punkt g ja lõige 4 – Erand – Muu süüteo uurimine kui see, mille eest isik üle anti – Vahistamismäärust täitva õigusasutuse nõusolek – Vahistamismäärust täitva liikmesriigi prokuratuuri nõusolek
Kohtuasjas C‑510/19,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel hof van beroep te Brusseli (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) 26. juuni 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. juulil 2019, kriminaalmenetluses järgmise isiku suhtes:
AZ,
menetluses osalesid:
Openbaar Ministerie,
YU,
ZV,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident R. Silva de Lapuerta, kodade presidendid J.‑C. Bonichot, M. Vilaras, E. Regan ja N. Piçarra, kohtunikud E. Juhász, C. Toader, M. Safjan, D. Šváby, S. Rodin, F. Biltgen, K. Jürimäe (ettekandja), C. Lycourgos ja P. G. Xuereb,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– AZ, esindajad: advocaten F. Thiebaut ja M. Souidi,
– Openbaar Ministerie, esindaja: J. Van Gaever,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann, E. Lankenau ja A. Berg,
– Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,
– Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós ja M. M. Tátrai,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Langer,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja R. Troosters,
olles 25. juuni 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), artikli 6 lõike 2 ning artiklite 14, 19 ja 27 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mis algatati Belgias Belgia kodaniku AZ suhtes, keda süüdistatakse dokumentide võltsimises, võltsitud dokumentide kasutamises ja kelmuses ning kelle on Madalmaade ametiasutused Euroopa vahistamismääruste täitmiseks üle andnud.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Raamotsuse 2002/584 põhjendused 5, 7 ja 8 on sõnastud järgmiselt:
„(5) Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Lisaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. Tavapärased koostöösuhted, mis on siiani domineerinud liikmesriikide vahel, tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala raamistikus.
[…]
(7) [Kuna] 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioonile rajatud mitmepoolse väljaandmissüsteemi asendamise eesmärki ei suuda seoses selle ulatuse ja toimega ühepoolselt tegutsevad liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda saab paremini saavutada liidu tasandil, võib nõukogu võtta meetmeid vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5. Viimati nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev raamotsus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.
(8) Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.“
4 Raamotsuse artikkel 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ sätestab:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.
3. Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“
5 Raamotsuse artiklites 3, 4 ja 4a on ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud ja vabatahtlikud alused. Raamotsuse artikkel 5 käsitleb vahistamismääruse teinud liikmesriigis teatavatel juhtudel antavaid tagatisi.
6 Raamotsuse 2002/584 artiklis 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ on ette nähtud:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.
3. Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus.“
7 Raamotsuse artikkel 14 „Tagaotsitava ülekuulamine“ näeb ette:
„Kui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega nagu see on osutatud artiklis 13, on tal õigus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ta üle kuulaks vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele.“
8 Raamotsuse artikli 15 „Üleandmisotsus“ lõige 1 sätestab:
„Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.“
9 Raamotsuse artikkel 19 „Isiku ülekuulamine enne otsuse tegemist“ sätestab:
„1. Tagaotsitava kuulab üle õigusasutus, keda abistab vastavalt taotluse esitanud kohtu liikmesriigi seadustele abiks määratud isik.
2. Tagaotsitav kuulatakse üle vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi seadustele ning tingimustel, milles on vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitev õigusasutus omavahel kokku leppinud.
3. Pädev vahistamismäärust täitev õigusasutus võib nimetada tagaotsitava ülekuulamisel osalema teise oma liikmesriigi õigusasutuse, et tagada käesoleva artikli ja ettenähtud tingimuste nõutav kohaldamine.“
10 Raamotsuse 2002/584 artiklis 27 „Kohtu alla andmise võimalused muude süütegude eest“ on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik võib teatada nõukogu peasekretariaadile, et tema suhetes teiste liikmesriikidega, kes on esitanud samasuguse teatise, eeldatakse nõusolekut seoses [isiku] vastutusele võtmise, karistuse määramise või vahistamisega süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta konkreetse juhtumi puhul teisiti oma üleandmisotsuses.
2. Välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel, ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
3. Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:
[…]
g) isiku üleandnud täitev õigusasutus annab oma nõusoleku vastavalt lõikele 4.
4. Nõustumistaotlus koos artikli 8 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 8 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse täitvale õigusasutusele. Nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele. Nõusolekut ei anta artiklis 3 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib keelduda ainult artiklis 4 osutatud alustel. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist.
[…]“.
Riigisisene õigus
Belgia õigus
11 19. detsembri 2003. aasta seaduse Euroopa vahistamismääruse kohta (wet betreffende het Europees aanhoudingsbevel, Belgisch Staatsblad, 22.12.2003, lk 60075) artiklis 37 on sätestatud:
„1. Isikut, kes on üle antud Belgia õigusasutuse tehtud Euroopa vahistamismääruse alusel, ei tohi kohtu alla anda ega süüdi mõista ega temalt vabadust võtta süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
2. Lõiget 1 ei kohaldata järgmistel juhtudel:
[…]
Kui eeluurimiskohtunik, kuninglik prokurör või kohus soovivad – välja arvatud esimeses lõigus nimetatud juhtudel – üle antud isikut vastavalt olukorrale kohtu alla anda või süüdi mõista või võtta temalt vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, tuleb vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitada nõusolekutaotlus koos artikli 2 lõikes 4 osutatud teabega ja vajaduse korral tõlkega.“
Madalmaade õigus
– Overleveringswet
12 29. aprilli 2004. aasta seaduse, millega võetakse üle Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (wet tot implementatie van het kaderbesluit van de Raad van de Europese Unie betreffende het Europees aanhoudingsbevel en de procedures van overlevering tussen de lidstaten van de Europese Unie, Stb. 2004, Nr 195), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „Overleveringswet“) artikkel 14 sätestab:
„1. Üleandmine on lubatud vaid tingimusel, et tagaotsitavat ei anta kohtu alla, teda ei mõisteta süüdi ega temalt ei võeta vabadust süütegude eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muud süüteod kui need, mille eest ta üle anti, välja arvatud juhul, kui:
[…]
f) selleks taotletakse ja saadakse officier van justitie (prokurör) eelnev nõusolek.
[…]
3. Vahistamismääruse teinud õigusasutuse taotluse alusel ja tuginedes edastatud Euroopa vahistamismäärusele, millele on lisatud tõlge, annab prokurör nõusoleku lõike 1 punkti f tähenduses süütegude osas, mille puhul oleks käesoleva seaduse kohaselt saanud üleandmist lubada […]“.
– Kohtute seadus
13 Kohtute seaduse (wet op de rechterlijke organisatie) artikli 127 kohaselt võib justiits- ja julgeolekuminister anda üld- ja erijuhiseid prokuratuuri ülesannete täitmise ja pädevuse kohta.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 Rechtbank van eerste aanleg te Leuveni (Leuveni esimese astme kohus, Belgia) eeluurimiskohtunik tegi 26. septembri 2017. aasta määrusega selle kohtu juures tegutseva kuningliku prokuröri taotlusel Belgia kodaniku AZ suhtes Euroopa vahistamismääruse, millega taotleti tema üleandmist kriminaalmenetluse läbiviimiseks seoses Belgias 5.–13. maini 2017 toime pandud dokumentide võltsimise, võltsitud dokumentide kasutamise ja kelmusega (edaspidi „esialgne Euroopa vahistamismäärus“).
15 AZ vahistati nende tegude alusel Madalmaades. Esialgse Euroopa vahistamismääruse täitmiseks anti ta 13. detsembril 2017 rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) otsuse alusel üle Belgia ametiasutustele.
16 Rechtbank van eerste aanleg te Leuveni (Leuveni esimese astme kohus) eeluurimiskohtunik tegi 26. jaanuaril 2018 AZ suhtes täiendava Euroopa vahistamismääruse (edaspidi „täiendav Euroopa vahistamismäärus“), millega taotleti tema üleandmist seoses niisuguse dokumentide võltsimise, võltsitud dokumentide kasutamise ja kelmusega, mida esialgne Euroopa vahistamismäärus ei puudutanud, ning mille tegemist oli selle kohtu juures tegutsev kuninglik prokurör taotlenud 26. oktoobril ja 24. novembril 2017 ning 19. ja 25. jaanuaril 2018.
17 Rechtbank van eerste aanleg te Leuveni (Leuveni esimese astme kohus) eeluurimiskohtunikule 13. veebruaril 2018 saadetud kirjas andis arrondissementsparket Amsterdami (Amsterdami prokuratuur, Madalmaad) officier van justitie (prokurör) Overleveringsweti artikli 14 alusel oma nõusoleku menetleda täiendavas Euroopa vahistamismääruses nimetatud süütegusid.
18 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et AZ anti kohtu alla esialgses ja täiendavas Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude tõttu. Correctionele rechtbank te Leuven (Leuveni kriminaalkohus, Belgia) mõistis AZ nende tegude toimepanemises süüdi ja määras talle põhikaristusena kolm aastat vangistust.
19 AZ esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse hof van beroep te Brusselile (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia). AZ tõstatab selles kohtus küsimuse, kas Overleveringsweti artikkel 14 on kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikega 2, artikliga 14, artikli 19 lõikega 2 ja artikliga 27. Selles kontekstis kaalub nimetatud kohus eelkõige küsimust, kas Amsterdami prokuratuuri prokurör on käesoleval juhul raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses „vahistamismäärust täitev õigusasutus“, kes võib anda raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis g ja lõikes 4 ette nähtud nõusoleku.
20 Neil asjaoludel otsustas hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 2 kasutatud väljend „õigusasutus“ on liidu õiguse autonoomne mõiste?
b) Kui [esimese küsimuse punktile a] vastatakse jaatavalt, siis milliste kriteeriumide alusel saab tuvastada, kas vahistamismäärust täitva liikmesriigi asutus on niisugune õigusasutus ja selle asutuse täidetud Euroopa vahistamismäärus on järelikult kohtuotsus?
c) Kui [esimese küsimuse punktile a] vastatakse jaatavalt, siis kas Madalmaade prokuratuur, täpsemalt Amsterdami prokuratuuri prokurör kuulub raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 2 nimetatud mõiste „õigusasutus“ alla ja selle asutuse täidetud Euroopa vahistamismäärus on järelikult kohtuotsus?
d) Kui [esimese küsimuse punktile c] vastatakse jaatavalt, siis kas on lubatav, et õigusasutus, täpsemalt rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) internationale rechtshulpkamer (rahvusvahelise õigusalase koostöö koda) kontrollib esialgset üleandmist raamotsuse 2002/584 artikli 15 alusel, nii et sellega tagatakse asjaomase isiku õigus olla ära kuulatud ja pöörduda kohtusse, samal ajal kui täiendav üleandmine on vastavalt raamotsuse 2002/584 artiklile 27 teise asutuse, nimelt Amsterdami prokuratuuri prokuröri pädevuses, nii et sellega ei tagata asjaomase isiku õigust olla ära kuulatud ja pöörduda kohtusse, mistõttu tekib raamotsuses 2002/584 ilma igasuguse mõjuva põhjuseta ilmselge ebakõla?
e) Kui [esimese küsimuse punktidele c ja d] vastatakse jaatavalt, siis kas raamotsuse 2002/584 artikleid 14, 19 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et prokuratuur, kes tegutseb vahistamismäärust täitva õigusasutusena, peab eelnevalt tagama asjaomase isiku õiguse olla ära kuulatud ja pöörduda kohtusse, enne kui ta saab anda nõusoleku seoses isiku kohtu alla andmise, süüdimõistmise või kinnipidamisega vabadust piirava karistuse või julgeolekumeetme täitmiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne isiku Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses on esitatud üleandmistaotlus?
2. Kas Amsterdami prokuratuuri prokurör, kes tegutseb [Overleveringsweti] artikli 14 alusel, on raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses vahistamismäärust täitev õigusasutus, kes on tagaotsitava üle andnud ja kes võib anda raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses nõusoleku?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
21 Saksamaa valitsus kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses sisuliselt põhjusel, et esitatud küsimustel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaoludega ja et igal juhul ei ole eelotsusetaotlust taotlev kohus esitanud põhjuseid, miks nendele küsimustele antavad vastused on vaidluse lahendamisel asjakohased.
22 Selle valitsuse arvates puudutavad eelotsuse küsimused Madalmaades toimuvat üleandmis- ja nõusolekumenetlust, mille raames tegid Madalmaade ametiasutused lõpliku otsuse. Tagaotsitav on juba selle otsuse täitmiseks Belgia ametiasutustele üle antud. Selles kontekstis ei ole vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel võimalust seda vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tehtud otsust kontrollida ning seda otsust saab vaidlustada üksnes viimati nimetatud liikmesriigi kohtutes.
23 Pealegi oleks see, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtul oleks lubatud vahistamismäärust täitva liikmesriigi asutuse antud nõusoleku kehtivus uuesti läbi vaadata, vastuolus liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõttega.
24 Lõpuks on vahistamismääruse teinud liikmesriigis juba lõpetatud täitemenetluse kontroll vastuolus ka raamotsuse 2002/584 eesmärgiga asendada tavapärane suveräänsete riikide vahelise koostöö süsteem, mis eeldab poliitilise võimu sekkumist ja hindamist, kohtuotsuste täitmiseks või uurimistoimingute tegemiseks süüdimõistetute või kahtlustatavate lihtsustatud ja tõhusa üleandmise süsteemiga, mis tugineb vastastikuse tunnustamise põhimõttele. Isegi klassikaliste väljaandmismenetluste raames ei allu riigisisene menetlus, mille tulemusel tehakse süüdistatava väljaandmise otsus, väljaandmistaotluse esitanud riigi kohtute kontrollile.
25 Tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (4. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality ja Commissioner of An Garda Síochána, C‑378/17, EU:C:2018:979, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (4. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality ja Commissioner of An Garda Síochána, C‑378/17, EU:C:2018:979, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Nimelt, nagu ilmneb ELTL artikli 267 sõnastusest endast, peab taotletavat eelotsust olema „vaja“ eelotsusetaotluse esitanud kohtul tema menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“. Seega eeldab eelotsusemenetlus eelkõige liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat menetlust, mille raames palutakse sellel kohtul teha otsus, milles saab arvesse võtta eelotsust (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).
28 Praeguses asjas tuleb meeles pidada, et raamotsuse 2002/584 eesmärk, nagu nähtub eelkõige selle artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5 ja 7, on asendada liikmesriikidevaheline mitmepoolne väljaandmissüsteem kohtuotsuste täitmiseks või uurimistoimingute tegemiseks süüdimõistetute või kahtlustatavate õigusasutustevahelise üleandmise süsteemiga, mis tugineb vastastikuse tunnustamise põhimõttele (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Kozłowski, C‑66/08, EU:C:2008:437, punkt 31, ja 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 46).
29 Süüteo toimepanemises süüdimõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud süsteemi tõhusus ja nõuetekohane toimimine tugineb kõnealuses raamotsuses kindlaks määratud teatud nõuete järgimisele (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Tours’i prokurör), C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU, EU:C:2019:1077, punkt 46). Nende nõuete hulgas on nõue, et vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitvad asutused, kellel tuleb nimetatud raamotsusel põhinevas üleandmismenetluses koostööd teha, oleks õigustmõistvat laadi.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavadki aga just seda, kuidas tõlgendada mõistet „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses.
31 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et selle raamotsuse artikli 27 lõige 2 sätestab erikohustuse reegli, mille kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, teda süüdi mõista ega võtta temalt vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti. Nimetatud raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g kohaselt ei kohaldata seda reeglit siiski juhul, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus on andnud oma nõusoleku vastavalt selle artikli lõikele 4.
32 Sama raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 sõnastusest nähtub, et nõusoleku, mis võimaldab vahistamismääruse teinud liikmesriigil Euroopa vahistamismääruse täitmiseks üle antud isik kohtu alla anda, süüdi mõista või temalt vabadus võtta muude süütegude eest kui need, mis on nimetatud asjaomases vahistamismääruses, peab olema andnud vahistamismäärust täitva liikmesriigi asutus, millel on raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses „vahistamismäärust täitva õigusasutuse“ staatus.
33 Eelotsust taotlev kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et põhikohtuasja vaidlus toimub kriminaalmenetluses, mis algatati Belgias AZ suhtes pärast seda, kui rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) andis ta esialgse Euroopa vahistamismääruse täitmiseks üle. AZ anti Belgias kohtu alla, ta mõisteti süüdi ja talle mõisteti vabadusekaotuslik karistus tegude eest, mis kvalifitseeriti dokumentide võltsimiseks, võltsitud dokumentide kasutamiseks ja kelmuseks ning mis olid esitatud selles Euroopa vahistamismääruses, mida täiendas täiendav Euroopa vahistamismäärus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punktis g ja lõikes 4 ette nähtud nõusoleku täiendavas Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes menetluse läbiviimiseks andis Amsterdami prokuratuuri prokurör vastavalt Overleveringsweti artiklile 14.
34 AZ tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohtus aga küsimuse, kas Amsterdami prokuratuuri prokurör vastab mõistele „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses ja kas seetõttu võis prokurör käesoleval juhul anda raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis g ja lõikes 4 ette nähtud nõusoleku.
35 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et tõlgendus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub anda mõistele „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 eelmises punktis viidatud sätete tähenduses, näib olevat vajalik selleks, et see kohus saaks kindlaks teha, kas kõnealuse raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis g ja lõikes 4 ette nähtud nõusoleku andis selline asutus täiendavas Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes menetluse läbiviimiseks ja seega selleks, et teha otsus AZ süüdimõistmise kohta, mis sellest menetlusest Belgias tulenes.
36 Küsimus, kas praegusel juhul anti see nõusolek kooskõlas raamotsuse sätetega ning kas vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtete kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnustama selle tagajärgi oma õiguskorras, kuulub käesoleva kohtuasja sisuliste küsimuste alla ega sea seega kahtluse alla käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavust.
37 Siit tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimese küsimuse punktid a ja b
38 Esimese küsimuse punktidega a ja b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas mõiste „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses kujutab endast liidu õiguse autonoomset mõistet, ning kui see on nii, siis milliste kriteeriumide alusel tuleb selle mõiste sisu kindlaks määrata.
39 Raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks õigusasutused, kes on pädevad tegema või täitma Euroopa vahistamismäärust oma riigisisese õiguse alusel. Nendes sätetes on sisuliselt ette nähtud, et mitte ainult Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse, vaid ka sellise vahistamismääruse täitmise otsuse peab olema teinud „õigusasutus“.
40 Nimetatud raamotsuse artikli 6 lõikes 1 viidatud „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuigi vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele võivad liikmesriigid nimetada kooskõlas oma riigisisese õigusega „õigusasutuse“, kes on pädev Euroopa vahistamismäärust tegema, ei saa selle mõiste tähendust ja ulatust jätta iga liikmesriigi otsustada, sest seda mõistet tuleb kõikjal liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse nii mainitud raamotsuse artikli 6 lõike 1 sõnastust ja konteksti, kuhu ta paigutub, kui ka raamotsuse eesmärki (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punktid 48 ja 49, ning 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Tours’i prokurör), C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU, EU:C:2019:1077, punkt 51).
41 Neil samadel põhjustel kujutab raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 2 viidatud mõiste „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ endast liidu õiguse autonoomset mõistet.
42 Mis puudutab kriteeriume, mille alusel tuleb kindlaks määrata selle mõiste sisu, siis olgu esimesena märgitud, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 sisalduv väljend „õigusasutus“ ei viita mitte ainult liikmesriigi kohtunikele või kohtutele, vaid seda tuleb mõista nii, et see hõlmab laiemas tähenduses ametiasutusi, kes osalevad asjaomases liikmesriigis kriminaalasjades õigusemõistmises, erinevalt muu hulgas ministeeriumidest ja politseiteenistustest, kes teostavad täitevvõimu (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 50, ja 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör), C‑509/18, EU:C:2019:457, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Prokuratuurid osalevad asjaomases liikmesriigis kriminaalasjades õigusemõistmises (vt selle kohta eelkõige 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 63, ning 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Tours’i prokurör), C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU, EU:C:2019:1077, punkt 53).
44 Teisena tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus on märkinud, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 viidatud „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ peab saama seda ülesannet täita objektiivselt, võttes arvesse kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid, ning ilma et esineks oht, et tema otsustuspädevust piiraksid väljastpoolt, eelkõige täitevvõimult tulevad korraldused või juhised, nii et ei oleks mingit kahtlust, et otsus teha Euroopa vahistamismäärus on selle asutuse, mitte aga lõppkokkuvõttes täitevvõimu pädevuses. Järelikult peab vahistamismääruse teinud õigusasutusel olema võimalik anda vahistamismäärust täitvale õigusasutusele tagatis, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras ette nähtud tagatisi arvestades tegutseb ta Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult. See sõltumatus nõuab, et on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagaksid, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul ei esine mingit ohtu, et ta saab vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmisel eelkõige täitevvõimult individuaalseid juhiseid (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punktid 73 ja 74, ning 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör), C‑509/18, EU:C:2019:457, punktid 51 ja 52).
45 Lisaks, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigus annab Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse asutusele, mis küll osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises, kuid ei ole ise kohus, peab vahistamismääruse tegemise otsuse peale ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks saama selles liikmesriigis esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 75, ja 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör), C‑509/18, EU:C:2019:457, punkt 53).
46 Euroopa Kohus on selle kohta täpsustanud, et õigus vaidlustada kohtus Euroopa vahistamismääruse tegemise otsus, mille on teinud muu asutus kui kohus, ei kujuta endast tingimust, et selle asutuse saaks kvalifitseerida „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Selline nõue ei kuulu nimetatud asutuse põhikirjaliste ja korralduslike eeskirjade hulka, vaid see puudutab sellise määruse tegemist, mis peab vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõudele (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Parquet général du Grand-Duché ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Tours’i prokurör), C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU, EU:C:2019:1077, punktid 48 ja 63, ning 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (Rootsi prokuratuur), C‑625/19 PPU, EU:C:2019:1078, punktid 30 ja 53).
47 Raamotsuse 2002/584 artikli 6 vastavalt lõikes 1 ja lõikes 2 nimetatud õigusasutuste staatus ja laad on aga samad, kuigi need õigusasutused täidavad eraldiseisvaid ülesandeid, mis on seotud ühelt poolt Euroopa vahistamismääruse tegemise ja teiselt poolt sellise vahistamismääruse täitmisega.
48 Nimelt esmalt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 28, on raamotsuse 2002/584 eesmärk kehtestada otse õigusasutustevahelise üleandmise lihtsustatud süsteem, mis peab asendama poliitilise võimu sekkumist ja hindamist eeldava tavapärase suveräänsete riikide vahelise koostöösüsteemi, et tagada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumine vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneval alal (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 65; 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör), C‑509/18, EU:C:2019:457, punkt 43, ja 9. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus NJ (Viini prokuratuur), C‑489/19 PPU, EU:C:2019:849, punkt 32).
49 See raamotsus tugineb põhimõttele, et Euroopa vahistamismäärusega seotud otsused tehakse kõigi seda tüüpi otsustele omaste tagatistega – eelkõige nendega, mis tulenevad põhiõigustest ja õiguse üldpõhimõtetest, millele on viidatud raamotsuse artikli 1 lõikes 3. See eeldab, et mitte ainult Euroopa vahistamismääruse tegemist puudutava otsuse, vaid ka sellise vahistamismääruse täitmist puudutava otsuse teeb õigusasutus, mis vastab tõhusale kohtulikule kaitsele omastele nõuetele, mille hulka kuulub ka sõltumatuse tagamine, mistõttu kogu sama raamotsusega ette nähtud liikmesriikidevaheline üleandmismenetlus toimub kohtuliku kontrolli all (10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Kovalkovas, C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punkt 37, ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 56).
50 Nagu nähtub ka raamotsuse 2002/584 põhjendusest 8, tuleb Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtavaid otsuseid piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.
51 Sellega seoses tuleb teisena märkida, et Euroopa vahistamismääruse täitmine võib samamoodi nagu sellise vahistamismääruse tegemine piirata asjaomase isiku vabadust, kuna selle täitmise tulemusena võetakse tagaotsitav vahi alla, et anda ta üle vahistamismääruse teinud õigusasutusele kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks.
52 Kolmandana tuleb märkida, et mis puudutab Euroopa vahistamismääruse tegemise menetlust sellise kriminaalmenetluse läbiviimiseks, siis Euroopa vahistamismääruse süsteem tagab tagaotsitavale antud menetluslike õiguste ja põhiõiguste kaitse kahel tasandil, mis tähendab esiteks, et tõhusale kohtulikule kaitsele omastele nõuetele vastav otsus peab olema tehtud vähemalt ühel neist kahest kaitsetasandist (vt selle kohta 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 68, ja 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Tours’i prokurör), C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU, EU:C:2019:1077, punkt 60), ja teiseks, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 viidatud „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ ehk üksus, kes in fine võtab vastu Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse, peab saama Euroopa vahistamismääruse tegemise juurde kuuluvate ülesannete täitmisel tegutseda objektiivselt ja sõltumatult ning seda isegi siis, kui selle aluseks on riigisisene otsus, mille on teinud kohtunik või kohus (vt selle kohta 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punktid 71–74, ja 9. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus NJ (Viini prokuratuur), C‑489/19 PPU, EU:C:2019:849, punktid 37 ja 38).
53 Seevastu on vahistamismäärust täitva õigusasutuse sekkumine ainus kaitsetase, mis on raamotsuses 2002/584 ette nähtud selleks, et tagada, et Euroopa vahistamismääruse täitmise etapis on sellel isikul olnud kõik kohtuotsuste tegemisega kaasnevad tagatised, eelkõige need, mis tulenevad selle raamotsuse artikli 1 lõikes 3 viidatud põhiõigustest ja õiguse üldpõhimõtetest.
54 Käesoleva kohtuotsuse punktides 47–53 esitatud kaalutlustest tuleneb, et mõistega „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses peetakse samamoodi nagu mõistega „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses silmas kas kohtunikku või kohut või niisugust liikmesriigi õigusasutust nagu prokuratuur, kes osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises ja kellel on käesoleva kohtuotsuse punktis 44 välja toodud kohtupraktika kohaselt nõutav sõltumatus täitevvõimust. Kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus annab sellisele asutusele Euroopa vahistamismääruse täitmise pädevuse, peab see asutus siiski oma ülesannet täitma tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele vastavas menetluses, mis tähendab, et selle asutuse otsuse võib selles liikmesriigis tõhusalt kohtus vaidlustada.
55 Liikmesriikide ülesanne on kindlustada, et raamotsusega 2002/584 – nagu seda on Euroopa Kohtu praktikas tõlgendatud – nõutav kohtuliku kaitse tase oleks nende õiguskorras tõhusalt tagatud menetlusnormidega, mida nad rakendavad ja mis võivad süsteemiti erineda (vt analoogia alusel 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg ja Openbaar Ministerie (Lyoni prokurör ja Tours’i prokurör), C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU, EU:C:2019:1077, punkt 64).
56 Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb esimese küsimuse punktidele a ja b vastata, et mõiste „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab liikmesriigi ametivõime, kes ei ole tingimata kohtunikud või kohtud, kuid kes osalevad selle liikmesriigi kriminaalmenetlustes õigusemõistmises, tegutsevad Euroopa vahistamismääruse täitmisest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatult ja täidavad oma ülesandeid menetluses, mis järgib tõhusa kohtuliku kaitse nõudeid.
Esimese küsimuse punkt c ja teine küsimus
57 Esimese küsimuse punktiga c ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi prokurör on nende sätete tähenduses „vahistamismäärust täitev õigusasutus“.
58 Nagu nähtub esimese küsimuse punktidele a ja b antud vastusest, tuleb Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitlevaid otsuseid piisavalt kontrollida, mis tähendab, et üleandmisotsuse peab tegema käesoleva kohtuotsuse punktis 54 loetletud tingimustele vastav selle liikmesriigi „õigusasutus“, kus tagaotsitav vahistati.
59 Samadele tingimustele vastava õigusasutuse sekkumine on nõutav ka raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punktis g ja lõikes 4 ette nähtud nõusoleku puhul.
60 Nimelt erineb raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 4 ette nähtud nõusoleku andmise otsus Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitlevast otsusest ja see tekitab puudutatud isikule viimati nimetatud otsusest erinevaid tagajärgi.
61 Siinkohal tuleb esiteks märkida, et vastavalt sellele sättele antakse nõusolek siis, kui süütegu, mille jaoks seda taotletakse, toob ise kaasa üleandmiskohustuse selle raamotsuse tähenduses. Lisaks sellele keeldutakse nõusoleku andmisest samadel täitmata jätmise kohustuslikel või vabatahtlikel alustel, nagu on ette nähtud nimetatud raamotsuse artiklites 3 ja 4.
62 Teiseks on tõsi, nagu väidab Madalmaade valitsus, et kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel palutakse anda nõusolek raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 4 alusel, on asjaomane isik Euroopa vahistamismääruse täitmiseks vahistamismääruse teinud õigusasutusele juba üle antud. Kuid otsus nõusoleku kohta, nagu ka otsus selle Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, võib siiski piirata asjaomase isiku vabadust, kuna see puudutab muud süütegu kui see, mille eest isik üle anti, ja kuna see võib kaasa tuua sellele isikule raskema karistuse mõistmise.
63 Nimelt ei tohi raamotsuse artikli 27 lõikes 2 sätestatud erikohustuse reegli kohaselt üleantavat kohtu alla anda, teda süüdi mõista ega võtta temalt vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti. Ainult selle artikli lõikes 3 ette nähtud juhtudel, eelkõige juhul, kui nõusolek on antud vastavalt raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktile g ja lõikele 4, on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel lubatud kõnealust isikut kohtu alla anda või süüdi mõista muu süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti.
64 Seega, sõltumata küsimusest, kas õigusasutus, kes annab raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 4 ette nähtud nõusoleku, peab olema sama asutus, kes kõnealust Euroopa vahistamismäärust täitis, ei saa seda nõusolekut igal juhul anda asutus, kes võib oma otsustuspädevuse teostamise raames saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid ja kes järelikult ei vasta raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses „vahistamismäärust täitvaks õigusasutuseks“ kvalifitseerimise tingimustele.
65 Käesoleval juhul nähtub Madalmaade valitsuse seisukohtadest, et mis puudutab isiku üleandmismenetlust kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks Euroopa vahistamismääruse alusel, siis on Madalmaade õiguse kohaselt Amsterdami prokuratuuri prokurör kohustatud taotlema rechtbank Amsterdamilt (Amsterdami esimese astme kohus) Euroopa vahistamismääruse läbivaatamist, et seda täita. See valitsus rõhutas siiski, et otsuse üleandmise kohta teeb lõppastmes see kohus, kusjuures Amsterdami prokuratuuri prokurör piirdub selle otsuse täitmisega.
66 Seega ilmneb, et kohtuotsuse, mis käsitleb isiku üleandmist Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb Madalmaade õiguse kohaselt rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus), kelle „õigusasutuse“ staatust raamotsuse 2002/584 tähenduses ei ole kuidagi vaidlustatud.
67 Seevastu raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 4 ette nähtud nõusoleku andmise otsuse kohta märkis Madalmaade valitsus, et selle otsuse tegi üksnes Amsterdami prokuratuuri prokurör, kuna asjaomane isik on vastavalt rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) otsusele vahistamismääruse teinud õigusasutusele juba üle antud. Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub aga, et kohtute seaduse artikli 127 kohaselt võib Madalmaade justiitsminister anda prokurörile individuaalseid juhiseid. Seega, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 64 esitatud kaalutlusi, ei saa asuda seisukohale, et nimetatud prokurör vastab raamotsuse artikli 6 lõike 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses „vahistamismäärust täitvaks õigusasutuseks“ kvalifitseerimise tingimustele.
68 Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, et – nagu Madalmaade valitsus oma seisukohtades väidab – asjaomane isik võib Amsterdami prokuratuuri prokuröri antud nõusoleku peale esitada kaebuse voorzieningenrechter’ile (esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustav kohtunik, Madalmaad).
69 Selle valitsuse esitatud andmetest ei ilmne nimelt, et niisuguse õiguskaitsevahendi olemasolu oleks iseenesest selline, mis kaitseks Amsterdami prokuratuuri prokuröri ohu eest, et tema otsus raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 4 nimetatud nõusoleku kohta sõltub Madalmaade justiitsministri individuaalsetest juhistest (vt analoogia alusel 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 86).
70 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese küsimuse punktile c ja teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi prokurör, kes küll osaleb õigusemõistmises, kuid kes võib oma otsustuspädevuse teostamisel saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, ei ole nende sätete tähenduses „vahistamismäärust täitev õigusasutus“.
Esimese küsimuse punktid d ja e
71 Arvestades esimese küsimuse punktidele a–c ja teisele küsimusele antud vastuseid, ei ole esimese küsimuse punktidele d ja e vaja vastata.
Käesoleva kohtuotsuse mõju ajaline piiramine
72 Openbaar Ministerie (prokuratuur, Belgia) on palunud Euroopa Kohtul piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et niisugune ametivõim nagu Amsterdami prokuratuuri prokurör ei kuulu raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses mõiste „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ alla. Ta väitis sellega seoses, et enne 27. mai 2019. aasta kohtuotsust OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) ei võimaldanud miski kahelda, et sellise prokuröri sekkumine on raamotsuse sätetega kooskõlas.
73 Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab selle normi tähendust ja ulatust, nagu seda peab või peaks mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et kohus võib ja on kohustatud kohaldama nõnda tõlgendatud õigusnormi õigussuhetele, mis on tekkinud ja loodud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsuse kuulutamist, kui lisaks on täidetud tingimused, mis lubavad selle normi kohaldamist pädevates kohtutes vaidlustada (10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Kovalkovas, C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Euroopa Kohus võib üksnes väga erandlikel juhtudel, kohaldades liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Et sellist piiramist saaks lubada, peavad olema täidetud kaks peamist tingimust, nimelt huvitatud isikute heausksus ja oht tõsiste probleemide tekkimiseks (10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Kovalkovas, C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Praegusel juhul tuleb siiski märkida, et prokuratuur ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Euroopa Kohtu poolt käesolevas kohtuotsuses antud tõlgendusjuhised põhjustaksid Euroopa vahistamismääruste täitmise menetluste puhul tõsiste probleemide ohu.
76 Neil asjaoludel ei tule käesoleva kohtuotsuse mõju ajaliselt piirata.
Kohtukulud
77 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Mõiste „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) artikli 6 lõike 2 tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab liikmesriigi ametivõime, kes ei ole tingimata kohtunikud või kohtud, kuid kes osalevad selle liikmesriigi kriminaalmenetlustes õigusemõistmises, tegutsevad Euroopa vahistamismääruse täitmisest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatult ja täidavad oma ülesandeid menetluses, mis järgib tõhusa kohtuliku kaitse nõudeid.
2. Raamotsuse 2002/584 (muudetud raamotsusega 2009/299) artikli 6 lõiget 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi prokurör, kes küll osaleb õigusemõistmises, kuid kes võib oma otsustuspädevuse teostamisel saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, ei ole nende sätete tähenduses „vahistamismäärust täitev õigusasutus“.
Allkirjad