ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
1. september 2021(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu sõnamärgi Limbic® Types taotlus – Absoluutsed keeldumispõhjused – Pärast varasema otsuse Üldkohtu poolt tühistamist tehtud otsus – Asja saatmine laiendatud apellatsioonikojale – Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt b) – Õigusnormi rikkumine – Faktide kontrollimine omal algatusel – Määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1 – Seadusjõud – Määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 6 – Laiendatud apellatsioonikoja koosseis
Kohtuasjas T‑96/20,
Gruppe Nymphenburg Consult AG, asukoht München (Saksamaa), esindaja: advokaat R. Kunze,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: D. Hanf,
kostja,
mille ese on hagi EUIPO laiendatud apellatsioonikoja 2. detsembri 2019. aasta otsuse (asi R 1276/2017-G) peale, mis käsitleb sõnamärgi Limbic® Types ELi kaubamärgina registreerimise taotlust,
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud D. Spielmann (ettekandja), U. Öberg, O. Spineanu-Matei ja R. Mastroianni,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2020,
arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. mail 2020,
arvestades Üldkohtu 18. novembril 2020 esitatud kirjalikku küsimust pooltele,
arvestades 16. märtsil 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Gruppe Nymphenburg Consult AG esitas 15. novembril 2013 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk Limbic® Types.
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 16, 35 ja 41 ning vastavad järgmisele kirjeldusele:
– klass 16: „trükised, eelkõige raamatud, ajakirjad, ajalehed ja brošüürid äri- ja personalijuhtimise nõustamise kohta ning kaubamärgi käsiraamatud“;
– klass 35: „reklaam; äri- ja personalijuhtimise nõustamine eelkõige seoses kaubamärgi väljaarendamise, kaubamärgi paigutuse; ettevõtte sisekultuuri arendamise, töömudelite arendamise, töötajate valiku, töötajate motiveerimise, reklaami ja turunduse, tooteesitluse ja turu-uuringute valdkonnas“;
– klass 41: „õpe; koolitus; meelelahutus; spordi- ja kultuuritegevus; konverentsid, koolitus ja õpe seoses kaubamärgi väljaarendamise, kaubamärgi paigutuse; ettevõtte sisekultuuri arendamise, töömudelite arendamise, töötajate valiku, töötajate motiveerimise, reklaami ja turunduse, tooteesitluse ja turu-uuringute valdkonnas; raamatute, ajakirjade, ajalehtede ja brošüüride avaldamine äri- ja personalijuhtimise nõustamise kohta ning kaubamärgi käsiraamatute avaldamine“.
4 Kontrollija lükkas 30. mai 2014. aasta otsusega registreerimistaotluse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c) alusel koostoimes sama määruse artikli 7 lõikega 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõige 2) eespool punktis 3 nimetatud kaupade ning teenustega seoses tagasi.
5 Hageja esitas 29. juulil 2014 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
6 EUIPO esimene apellatsioonikoda jättis 23. juuni 2015. aasta otsusega kaebuse rahuldamata. Ta leidis, et tähis Limbic® Types on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav.
7 Hageja esitas 23. juuni 2015. aasta otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. septembril 2015 ja mis registreeriti numbriga T‑516/15.
8 Üldkohus rahuldas 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsusega Gruppe Nymphenburg Consult vs. EUIPO (Limbic® Types) (T‑516/15, ei avaldata, edaspidi „tühistav kohtuotsus“, EU:T:2017:83) hageja hagi ja tühistas 23. juuni 2015. aasta otsuse põhjusel, et apellatsioonikoda eksis taotletava kaubamärgi kirjeldavusele määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses hinnangut andes.
9 Apellatsioonikodade juhtorgani 16. juuni 2017. aasta otsusel määrati asi numbriga R 1276/2017-G laiendatud apellatsioonikojale uuesti läbivaatamiseks. Apellatsioonikodade kantselei teatas hagejale asja määramisest nimetatud kojale 2. augustil 2017.
10 Laiendatud apellatsioonikoda teatas 29. mail 2018 hagejale, et ta leiab, et määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c nimetatud absoluutsed põhjused takistavad taotletava kaubamärgi registreerimist asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks, ning palus hagejal esitada oma seisukohad. Hageja tegi seda 21. septembril 2018.
11 Laiendatud apellatsioonikoda jättis 2. detsembri 2019. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata. Esiteks leidis ta, et tühistavas kohtuotsuses otsustas Üldkohus, et tõendid, millele esimene apellatsioonikoda oma 23. juuni 2015. aasta otsuses tugines, ei ole taotletava kaubamärgi kirjeldava laadi tuvastamiseks piisavad. Kuna ta leidis, et esinevad täiendavad asjaolud ja tõendid, järeldas ta sellest, et ta peab määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 alusel tegema uue otsuse taotletava kaubamärgi kirjeldavuse kohta. Teiseks märkis ta kirjeldavuse hindamisega seoses kõigepealt, et kõnealused kaubad ja teenused on suunatud laiale avalikkusele ning äri- ja personalijuhtimise, reklaami, turunduse, personalitöö, ettevõtte juhtimise, kutseõppe, professionaalse spordi, coaching’u, meelelahutuse ja kultuuri eriala asjatundjatele. Seejärel märkis apellatsioonikoda, et taotletavat kaubamärki saab tõlkida kui „limbilised tüübid“, ning leidis, et inglise keelt kõnelev asjaomane avalikkus mõistab seda kaubamärki nii, et see tähistab sisuliselt indiviiditüüpide klassifitseerimist limbilise süsteemi andmete põhjal määratletud iseloomu- või isikutüüpide järgi. Lõpuks järeldas apellatsioonikoda tuvastatud asjaolude põhjal, et taotletav kaubamärk on asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav. Kolmandaks leidis ta, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime. Seetõttu jättis ta kaebuse rahuldamata.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;
13 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
14 Hageja põhjendab oma hagi kuue väitega, millest esimene puudutab oluliste menetlusnormide rikkumist, teine määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 6 rikkumist, kolmas nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumist, neljas sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist, viies selle määruse artikli 94 lõike 1 rikkumist ja kuues nimetatud määruse artikli 96 rikkumist.
Sissejuhatavad märkused
15 Arvestades käesolevas asjas kõne all oleva registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 15. november 2013 ja mis on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, kehtivad käesoleva juhtumi asjaolude suhtes määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑192/03 P, EU:C:2004:587, punktid 39 ja 40, ning 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Gugler France vs. Gugler ja EUIPO, C‑736/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:308, punkt 3 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Seetõttu tuleb käesoleval juhul materiaalõigusnormide osas mõista apellatsioonikoja vastavas vaidlustatud otsuses ja hageja argumentides tehtud viiteid määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktidele b ja c nii, et nendega peetakse silmas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c identset sisu.
17 Lisaks olgu märgitud, et kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetlusõigusnorme üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika), siis reguleerivad käesolevat õigusvaidlust asjaolude asetleidmise aega arvestades määruse nr 207/2009 ja määruse 2017/1001 menetlusnormid.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme
18 Hageja põhjendab oma väidet kolme etteheitega.
Esimene ja teine etteheide, mis puudutavad asjaolu, et otsus asja määramise kohta laiendatud apellatsioonikojale jäeti edastamata ja see otsus ei ole piisavalt põhjendatud
19 Esimeses etteheites väidab hageja, et apellatsioonikodade juhtorgani 16. juuni 2017. aasta otsust kui sellist, millega asi määrati laiendatud apellatsioonikojale, ei ole talle edastatud, vaid teda üksnes teavitati sellest otsusest 2. augusti 2017. aasta teatisega, rikkudes seejuures määruse 2017/1001 artikli 165 lõike 3 punkti a, artikli 166 lõike 4 punkti a ning komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikli 35 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 37 lõiget 2.
20 Teises etteheites väidab hageja, et apellatsioonikodade juhtorgani 16. juuni 2017. aasta otsuses on rikutud määruse 2017/1001 artiklis 94 sätestatud põhjendamiskohustust, kuna selles ei mainitud asjaomase määruse artiklis 165 ette nähtud asja teatavale kojale määramise põhjuseid. Ta lisab, et selline põhjendamine oli seda enam vajalik, et ühelt poolt koosnes esimene apellatsioonikoda, kes võttis vastu eespool punktis 6 nimetatud 23. juuni 2015. aasta otsuse, ühest liikmest ning teiselt poolt ei olnud võimalik teada saada, millisel alusel saadeti asi arutamiseks laiendatud apellatsioonikojale.
21 EUIPO vaidleb nende etteheidete vastuvõetavusele vastu, kuna need ei ole suunatud vaidlustatud otsuse, vaid apellatsioonikodade juhtorgani 16. juuni 2017. aasta otsuse vastu, mis hagejat ei kahjusta. Ta vaidleb vastu ka osutatud etteheidete põhjendatusele ja väidab, et teine etteheide on ainetu, kuna hagejale teatati asja määramisest laiendatud apellatsioonikojale 29. mai 2018. aasta teatises ning hagejal paluti esitada selle teatise kohta oma seisukohad.
22 Igal juhul võib määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 1 kohaselt esitada Euroopa Kohtule hagi ainult apellatsioonikodade otsuste peale. Sellise hagi raames on vastuvõetavad üksnes väited, mis on suunatud apellatsioonikoja enda otsuste vastu (vt selle kohta 7. juuni 2005. aasta kohtuotsus Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – REWE-Zentral (Salvita), T‑303/03, EU:T:2005:200, punkt 59, ning 16. mai 2019. aasta kohtuotsus KID-Systeme vs. EUIPO – Sky (SKYFi), T‑354/18, ei avaldata, EU:T:2019:333, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Tuleb tõdeda, et hageja viidatud puudused võivad mõjutada apellatsioonikodade juhtorgani 16. juuni 2017. aasta otsust, mitte aga vaidlustatud otsust.
24 Seega on esimese väite esimene ja teine etteheide vastuvõetamatud.
Kolmas etteheide määruse 2017/1001 artikli 169 lõike 1 rikkumise kohta
25 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse teinud laiendatud apellatsioonikoja koosseis on vastuolus määruse 2017/1001 artikli 169 lõikega 1, kuna selle apellatsioonikoja üks liige oli 23. juuni 2015. aasta otsuse teinud apellatsioonikoja ainus liige.
26 EUIPO vaidleb hageja väidetele vastu.
27 Määruse 2017/1001 artikli 169 lõikes 1 on sätestatud, et apellatsioonikodade liikmed ei või osaleda kaebuse menetlemisel, kui nad osalesid kaebuse aluseks oleva otsuse tegemisel.
28 Lisaks tuleb tuletada meelde, et tühistav kohtuotsus omab ex tunc õigusmõju ja seetõttu kõrvaldab see tühistatud õigusakti õiguskorrast tagasiulatuvalt (vt 25. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Kaul vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bayer (ARCOL), T‑402/07, EU:T:2009:85, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et EUIPO kontrollija keeldus taotletava kaubamärgi registreerimisest 30. mai 2014. aasta otsusega ning hageja esitatud kaebuse alusel jättis esimene apellatsioonikoda registreerimistaotluse tagasilükkamise 23. juuni 2015. aasta otsusega muutmata. Viimati nimetatud otsus aga tühistati tühistava kohtuotsusega, mis on jõustunud, ja seetõttu on see kõrvaldatud õiguskorrast tagasiulatuvalt. Järelikult ei ole laiendatud apellatsioonikojale määruse 2017/1001 artikli 169 lõike 1 tähenduses esitatud kaebuse esemeks mitte 23. juuni 2015. aasta otsus, vaid kontrollija 30. mai 2014. aasta otsus.
30 Lisaks on delegeeritud määruse 2018/625 artikli 35 lõikes 4 sätestatud:
„Kui asjas tehtud apellatsioonikoja otsus tühistatakse või seda muudetakse […] Üldkohtu […] lõpliku otsusega, siis annab apellatsioonikodade eesistuja kõnealuse otsuse täitmiseks asja vastavalt määruse (EL) 2017/1001 artikli 72 lõikele 6 käesoleva artikli lõike 1 kohaselt uuesti menetlemiseks apellatsioonikojale, mis aga ei koosne samadest liikmetest kui tühistatud otsuse teinud apellatsioonikoda, välja arvatud juhul, kui asi antakse menetlemiseks laiendatud apellatsioonikojale […]“.
31 Seega, kuna käesoleval juhul määrati asi laiendatud apellatsioonikojale, võis viimase koosseisu kuuluda ka selle apellatsioonikoja ainus liige, kes oli teinud 23. juuni 2015. aasta otsuse.
32 Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuse teinud laiendatud apellatsioonikoja koosseisu puhul ei eksitud ühegi nõude vastu, mis muudaks selle otsuse õigusvastaseks. Seega tuleb kolmas etteheide ja seega esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud otsuse seadusjõudu
33 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse tegemisel rikuti määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 6 sätteid arvestades otsuse seadusjõudu, kuna laiendatud apellatsioonikoda ei täitnud oma kohustust võtta vajalikud meetmed tühistava kohtuotsuse täitmiseks, ning seega rikkus ta selle kohtuotsuse põhjenduste ja resolutsiooni absoluutset seadusjõudu. Nimelt järeldas Üldkohus selles kohtuotsuses, et taotletav kaubamärk ei ole määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses asjaomaseid kaupu kirjeldav, mitte aga seda, et apellatsioonikoda ei ole selle kaubamärgi kirjeldavat laadi õiguslikult piisavalt tuvastanud. Kuna Üldkohus tegi seega otsuse sisulises küsimuses, siis järeldab hageja sellest, et laiendatud apellatsioonikoda ei saanud kõnealust kirjeldavat laadi uuesti kontrollida.
34 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu. Esiteks väidab ta, et tühistava kohtuotsusega 23. juuni 2015. aasta otsus tühistati, mitte seda ei muudetud, mistõttu selle kohtuotsusega ei kohustatud EUIPO-t taotletava kaubamärgi registreerimiseks luba andma. Vastavalt Üldkohtu ja EUIPO pädevuse jaotusele ei sisalda tühistav kohtuotsus lõplikku järeldust selle kohta, kas taotletav kaubamärk on registreerimiseks sobiv, ning kas esineb või ei esine määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud absoluutne keeldumispõhjus. Tühistavast kohtuotsusest nähtub üksnes, et tõendid, millel põhinesid esimese apellatsioonikoja 23. juuni 2015. aasta otsuses antud hinnangud, ei olnud piisavad järeldamaks, et kaubamärk on asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav.
35 Teiseks väidab EUIPO, et kohustus kontrollida fakte omal algatusel, mis tuleneb määruse 2017/1001 artikli 95 lõikest 1, kehtib seoses absoluutsete keeldumispõhjustega kuni registreerimise kuupäevani ja et määruse 2017/1001 artikli 45 lõike 3 kohaselt võib ta igal ajal enne registreerimist ja omal algatusel uuesti kontrollida absoluutset keeldumispõhjust, kui kolmanda isiku seisukohtadest nähtuvate uute asjaolude, hilisemas vastulausemenetluses esitatud asjaolude põhjal või – nagu käesoleval juhul – tühistava kohtuotsuse jõustumise järel on see põhjendatud.
36 Kolmandaks väidab EUIPO, et hageja heidab laiendatud apellatsioonikojale ekslikult ette, et viimane kontrollis taotletava kaubamärgi kirjeldavust uuesti, kuna apellatsioonikoja läbiviidud kontroll puudutas muid faktilisi asjaolusid ja tõendeid kui need, mille põhjal oli tehtud 23. juuni 2015. aasta otsus.
37 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et kuna tühistava kohtuotsuse peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud, siis on see jõustunud.
38 Lisaks on Euroopa Kohus juba rõhutanud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte tähtsust nii liidu kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist jõustunud, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Peale selle on EUIPO määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 6 alusel kohustatud võtma vajalikud meetmed liidu kohtu otsuse täitmiseks.
40 Vaidlust ei ole selles, et apellatsioonikoda oli 23. juuni 2015. aasta otsusega keeldunud taotletava kaubamärgi registreerimisest põhjusel, et kaubamärk on asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav. Tühistavas kohtuotsuses nõustus Üldkohus hagi esimese väitega, mis käsitles määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumist. Selle kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 1 tühistas Üldkohus apellatsioonikoja 23. juuni 2015. aasta otsuse.
41 Põhjused, miks Üldkohus nõustus hagi esimese väitega ja mis on esitatud tühistava kohtuotsuse punktides 34–52, on järgmised:
„34 [T]uleb tõdeda, et apellatsioonikoda ei ole tõendanud, et käesoleval juhul loob asjaomane avalikkus vahetult ja ilma järele mõtlemata konkreetse ja otsese seose ühelt poolt kõnealuste kaupade ja teenuste ning teiselt poolt tähise Limbic® Types vahel.
35 On tõsi, et asjaomane avalikkus võib tähist „®“ ja sõna „tüüp“ mõista nii, et esimene tähistab registreeritud kaubamärki ja teine on harilik ingliskeelne sõna, mis viitab üldisele kujule, struktuurile või tunnusele, mis eristab teatavat liiki, rühma või klassi elusolendeid või esemeid. Hageja ei ole vaidlustanud nende kahe koostisosa tähendust asjaomase avalikkuse jaoks sellisena, nagu apellatsioonikoda selle aluseks võttis, ning see tähendus tuleb samadel põhjustel kui vaidlustatud otsuses aluseks võtta.
36 Samas ei ole piisav, kui kirjeldav on tähise üks või mitu koostisosa; kirjeldav laad tuleb tuvastada seoses tähise kui tervikuga, mille hulka käesoleval juhul kuulub ka kolmas osa – sõna „limbic“ (vt selle kohta 26. veebruari 2016. aasta kohtuotsus provima Warenhandels vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Renfro (HOT SOX), T‑543/14, ei avaldata, EU:T:2016:102, punkt 29).
37 Nagu EUIPO sarnaselt kontrollija ja apellatsioonikojaga märkis, tuleb siinkohal tõdeda, et nagu kinnitab eelkõige Oxford English Dictionary, viitab sõna „limbic“ „limbilisele süsteemile“ (inglise keeles limbic system), mis tähistab hormonaalset regulatsiooni ja neurovegetatiivset funktsiooni mõjutavat ajupiirkonda. Hageja nõustus selle määratlusega menetluse käigus.
38 Siiski tuleb esiteks tõdeda, et nagu hageja õigesti väidab, on taotletava kaubamärgi kolme koostisosa kombinatsioon kõnealuste kaupade ja teenustega seoses ebatavaline.
39 Kontrollija ja apellatsioonikoja viidatud sõnaraamatute eri määratlustest ilmneb, et tavaliselt kasutatakse sõna „limbic“ inglise keeles tuntud väljendite „limbic system“ või „limbic lobe“ osana, mis kirjeldavad teatavat peaaju osa.
40 Mis aga puutub taotletavasse kaubamärki, siis ühelt poolt on sõna „limbic“ eraldatud väljendist, mis annab sellele tavapäraselt tähenduse. Seega puudub sõnal „limbic“ selge ja otsene tähendus.
41 Teiselt poolt esineb see taotletavas kaubamärgis koos sümboliga „®“ ja sõnaga „types“, see tähendab kombinatsioonis, mis inglise keeles ei ole levinud või tavapärane.
42 Asjaomaste kaupade ja teenustega seotud kombinatsiooni ebatavalisuse tõttu jääb registreeritava kaubamärgi tervikkujust mulje, mis erineb muljest, mis tuleneb seda moodustavate osade pelgast ühendamisest, mille tulemus võib seega olla, et taotletav kaubamärk ei ole asjaomaseid kaupu ja teenuseid kirjeldav (vt selle kohta eespool punktis 21 osutatud kohtupraktika).
43 Teiseks tuleb tõdeda, nagu hageja samuti õigesti märgib, et sõna „limbic“, mis viitab limbilisele süsteemile, on meditsiiniline termin, mis seondub neuroloogiaga, ja seega on see väga spetsiifiline mõiste.
44 Selles osas tuleb märkida, et apellatsioonikoda piirdus tõdemisega, et asjaomane avalikkus mõistaks kaubamärki nii, et see viitab eri isiksustüüpidele, kes reageerivad limbilise süsteemi stimulaatoritele eri moodi.
45 Samas ei ole eespool punktis 22 viidatud kohtupraktika kohaselt tõendatud, et asjaomane avalikkus, kelle hulka ei kuulu meditsiinieriala asjatundjad, mõistaks sõna „limbic“ vahetult ja ilma järele mõtlemata nii, et see viitab peaaju osale või igal juhul hormonaalset regulatsiooni ja neurovegetatiivset funktsiooni mõjutavale ajupiirkonnale. Samuti ei ole tõendatud, et asjaomane avalikkus tajub taotletava kaubamärgi kolme koostisosa kombinatsiooni ilma järele mõtlemata nii, et see viitab eri isiksustüüpidele, kes reageerivad hormonaalset regulatsiooni ja neurovegetatiivset funktsiooni mõjutava ajupiirkonna stimuleerimisele eri moodi, ning seega on tegemist asjaomaste kaupade ja teenuste või ühe nende omaduse kirjeldusega.
46 Lõpetuseks olgu märgitud, et asjaolust, et asjaomaste teenuste (mis kuuluvad klassidesse 35 ja 41) eesmärk võib olla anda teavet eri limbiliste tüüpide kohta ja need teenused võivad ettevõtjaid aidata kindlaks määrata oma parim reklaami- ja müügistrateegia eri isiksustüüpide alusel, nagu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 22 ja 23, ei piisa, et pidada taotletavat kaubamärki nimetatud teenuseid kirjeldavaks.
47 Lisaks asjaolule, et taotletavas kaubamärgis esineb sõna, mida on kasutatud ebatavalises kombinatsioonis ning millel puudub selge ja vahetu tähendus, ei ole tõendatud, et keskmine eriala asjatundja, eelkõige reklaami, äri- ja personalijuhtimise valdkonnas, ei pea juhul, kui tegemist on meditsiinivaldkonna spetsiifilise sõnaga, tegema läbi asjaomase tõlgendamisprotsessi, mis eeldab järelemõtlemisaega, et mõista asjaomase kaubamärgi tähendust seoses kõnealuste teenustega. Selline tõlgendamisprotsess on aga vastuolus kirjeldava laadi omistamisega, millisel juhul tajutakse asjaomast tähendust vahetult ilma järele mõtlemata (vt selle kohta 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Psytech International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Institute for Personality & Ability Testing (16PF), T‑507/08, ei avaldata, EU:T:2011:253, punkt 40).
48 Samuti ja samadel põhjustel (vt eespool punkt 47) tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et asjaomased äri- ja personalijuhtimise valdkonnaga seotud kaubad (mis kuuluvad klassi 16) võivad anda teavet eri limbiliste tüüpide ja vastavate isikute käitumise ning seega selle kohta, kuidas on kõige parem reklaami neile suunata, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 21 märkis, ei ole see järeldus piisav, et pidada taotletavat kaubamärki nimetatud kaupu kirjeldavaks.
49 Lisaks, mis puutub taotletava kaubamärgi eristusvõime hindamisse seoses sellega, kuidas lai avalikkus sellest aru saab, siis piisab, kui märkida, et eelnimetatud kaalutlusi arvestades eeldab sellest arusaamine veel ühe tõlgendamisprotsessi läbimist ning see ei ole kaubamärgi kirjeldava laadiga kooskõlas (vt selle kohta 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus 16PF, T‑507/08, ei avaldata, EU:T:2011:253, punkt 43).
50 Mis puutub EUIPO viidatud kohtupraktikasse, mille kohaselt tuleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel sõnalise tähise registreerimisest keelduda, kui vähemalt üks selle võimalikest tähendustest tähistab asjaomaste kaupade ja teenuste mõnda omadust (23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, C‑191/01 P, EU:C:2003:579, punkt 32), siis piisab, kui eeltoodu põhjal tõdeda, et taotletav kaubamärk ei anna edasi sedavõrd selget ja vahetut tähendust, et asjaomane avalikkus käsitaks seda kõnealuste kaupade ja teenuste kirjeldusena.
51 Tuleb järeldada, et apellatsioonikoja hinnang, mille kohaselt asjaomane avalikkus mõistab tähist Limbic® Types eri isiksustüüpide tähenduses, mis reageerivad limbilise süsteemi stimulaatoritele erimoodi, on ekslik.
52 Samuti tegi apellatsioonikoda hindamisvea, kui ta leidis, et sellel tähisel on klassidesse 16, 35 ja 41 kuuluvate kaupade ja teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos.“
42 Nagu on osutatud eespool punktis 28, omab tühistav kohtuotsus ex tunc õigusmõju ja seetõttu kõrvaldab see tühistatud õigusakti tagasiulatuvalt õiguskorrast.
43 Lisaks on tõdetud, et kohtuotsuse seadusjõud laieneb üksnes faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on asjaomases kohtuotsuses tegelikult või sisuliselt lahendatud (vt 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikult elluviimiseks peab tühistatud akti vastu võtnud institutsioon järgima nii kohtuotsuse resolutsiooni kui ka põhjendusi, mille tulemusel resolutsioonini jõuti ja mis on selle toetamiseks vajalikud. Põhjendused näitavad nimelt ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (vt 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Shoe Branding Europe vs. EUIPO – adidas (kahe paralleelse triibu paigutus jalatsil), T‑629/16, EU:T:2018:108, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Käesoleval juhul on pärast tühistavat kohtuotsust hageja poolt kontrollija 30. mai 2014. aasta otsuse peale esitatud kaebus tulnud EUIPO menetluses uuesti läbivaatamisele. Selleks et täita määruse 2017/1001 artikli 72 lõikest 6 tulenevat kohustust võtta vajalikud meetmed tühistava kohtuotsuse täitmiseks, oleks EUIPO pidanud tagama, et apellatsioonikoda teeb kaebuse kohta uue otsuse. Laiendatud apellatsioonikoda, kellele asi määrati, andis 29. mai 2018. aasta teatises hagejale teada, et tema seisukoha põhjal takistavad määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c nimetatud absoluutsed põhjused taotletava kaubamärgi registreerimist asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks ning et tal on õigus neid keeldumispõhjuseid uuesti kontrollida.
46 Vaidlustatud otsuses leidis laiendatud apellatsioonikoda määruse 2017/1001 artikli 72 lõikele 6 viidates kõigepealt, et kohtuotsuse resolutsioon on EUIPO-le siduv üksnes juhul, kui selle aluseks olevad faktilised asjaolud ja õigusküsimused on identsed. Ta tõdes samuti, et tühistavas kohtuotsuses leidis Üldkohus, et „käesoleva ajani“ esitatud tõendid ei ole määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud absoluutse registreerimisest keeldumise põhjuse esinemise tõendamiseks piisavad, ning viitas tühistava kohtuotsuse põhjendustele, tsiteerides selle punkte 34 ja 45–48, mis tema seisukoha põhjal kinnitavad seda väidet. Leides, et ta võib tugineda uutele tõenditele ja võtta aluseks määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 sätted, järeldas ta sellest, et taotletava kaubamärgi registreeritavuse uus kontrollimine on lubatud ja vajalik, kuna tühistavas kohtuotsuses määravat tähtsust omavad põhjendused ei ole vastuolus absoluutse keeldumispõhjuse uuesti läbivaatamisega uute tõendite alusel. Seetõttu leidis ta, et ta peab selle põhjenduse uuesti läbi vaatama.
47 Tuleb märkida, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõikele 1 peavad EUIPO kontrollijad ja edasikaebamise korral EUIPO apellatsioonikoda kontrollima faktilisi asjaolusid omal algatusel, et teha kindlaks, kas üks või teine registreerimisest keeldumise põhjus kehtib registreerimistaotluse esemeks oleva kaubamärgi kohta. Sellest tulenevalt võivad nad oma otsuses tugineda faktilistele asjaoludele, millele taotleja ei ole tuginenud (19. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Celltech, C‑273/05 P, EU:C:2007:224, punkt 38).
48 Lisaks on apellatsioonikojal määruse 2017/1001 artikli 45 lõike 3 ja delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 1 kohaselt õigus omal algatusel uuesti läbi vaadata absoluutsete keeldumispõhjuste kontroll igal ajal enne registreerimist, kui ta peab seda vajalikuks, sealhulgas tugineda kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjusele, millele ei ole kaebuse esemeks olevas otsuses veel tuginetud (12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Refan Bulgaria vs. EUIPO (lille kuju), T‑747/18, ei avaldata, EU:T:2019:849, punkt 21).
49 Siiski saab EUIPO teostada talle nende sätetega antud pädevust üksnes nii, et ta täidab määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 6 ette nähtud kohustust võtta meetmed liidu kohtu otsuse täitmiseks.
50 Seega oli käesoleval juhul laiendatud apellatsioonikojal õigus omal algatusel fakte uuesti kontrollida, et teha kindlaks, kas taotletavale kaubamärgile kohaldub absoluutne registreerimisest keeldumise põhjus või mitte. Siiski pidi ta omal algatusel uuesti läbivaatamise käigus järgima nii tühistava kohtuotsuse resolutsiooni kui ka selle põhjendusi.
51 Nagu laiendatud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses ja EUIPO kostja vastuses õigesti märkisid, leidis Üldkohus sellega seoses eelkõige eespool punktis 41 tsiteeritud tühistava kohtuotsuse punktides 45–48, et esimese apellatsioonikoja 23. juuni 2015. aasta otsuses antud teatavad hinnangud ei olnud piisavalt tõendatud ega andnud alust pidada taotletavat kaubamärki kirjeldavaks. Selle põhjal jõudis Üldkohus seisukohale, et need hinnangud ei anna alust toetada esimese apellatsioonikoja järeldust taotletava kaubamärgi kirjeldavuse kohta.
52 Lisaks võttis Üldkohus eespool punktis 41 tsiteeritud tühistava kohtuotsuse punktides 50–52 esitatud põhjendustel seisukoha küsimuses, kas taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused on kirjeldavad, leides, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime ning seega oli määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse alusel selle kaubamärgi registreerimata jätmine põhjendamatu.
53 Järelikult tuleb küsimust, kas taotletav kaubamärk on kirjeldav, pidada faktiliseks ja õiguslikuks asjaoluks, mis on eespool punktis 43 viidatud kohtupraktika tähenduses tühistavas kohtuotsuses tegelikult lahendatud. Sellega seoses omasid tühistava kohtuotsuse punktides 45–48 ja 50–52 esitatud põhjendused kirjeldavuse puudumise kohta määravat tähtsust selle kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 põhjendamisel, millega tühistati 23. juuni 2015. aasta otsus, ning see punkt tugines neile põhjendustele. Seega on need asjaomase kohtuotsuse seadusjõuga hõlmatud.
54 Seda järeldust ei sea kahtluse alla EUIPO argumendid, mille kohaselt ei tuvastanud Üldkohus tühistavas kohtuotsuses ammendavalt asjaolusid, mis on selle kaubamärgi registreeritavuse hindamiseks asjakohased, ega ka argumendid määruse 2017/1001 artikli 95 lõikes 1 ette nähtud faktiliste asjaolude omal algatusel kontrollimise ulatuse kohta, mille kohaselt toimub liidu kohtu tehtav kontroll põhimõtteliselt üksnes apellatsioonikoja tuvastatud faktide ja tõendite alusel.
55 Olgugi et on tuvastatud, et tühistav kohtuotsus sisaldab põhjendusi, mille kohaselt esimese apellatsioonikoja teatavad hinnangud on ebapiisavalt põhjendatud või ei anna alust asuda seisukohale, et taotletav kaubamärk on kirjeldav, sisaldab see kohtuotsus ka põhjendusi, millega määratakse kindlaks apellatsioonikoja poolt tuvastatud faktide põhjal antud väärad sisulised hinnangud. Nii järeldas Üldkohus tühistavas kohtuotsuses, et esimese apellatsioonikoja otsuses on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamise tingimuste osas tehtud taotletava kaubamärgi kirjeldavusega seoses hindamisviga.
56 Lisaks ei saa EUIPO-le antud pädevus kontrollida fakte omal algatusel võimaldada tal seada kahtluse alla faktilist ja õiguslikku asjaolu, mille Üldkohus on eespool punktis 43 viidatud kohtupraktika tähenduses tegelikult lahendanud. Nimelt ei võta see, et laiendatud apellatsioonikoda tugines taotletava kaubamärgi kirjeldavuse hindamisel faktilistele asjaoludele, mida esimene apellatsioonikoda ei olnud 23. juuni 2015. aasta otsuse tegemisel arvesse võtnud, seadusjõudu hinnangutelt, mille Üldkohus andis selle kaubamärgi kirjeldavusele tühistava kohtuotsuse punktides 50–52.
57 Peale selle tuleb tagasi lükata EUIPO argument, mis käsitleb analoogiat registreerimistaotluse raames faktide omal algatusel kontrollimise ulatuse ja absoluutsel keeldumispõhjusel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse ulatuse vahel. Nimelt ei tähenda EUIPO viidatud asjaolu, et kaubamärgi kehtetuks tunnistamise võimalus pärast registreerimist kinnitab seda, et seadusandja oli teadlik võimalusest, et absoluutsete keeldumispõhjuste olemasolu esimese kontrollimise ajal ei ole kõik asjakohased faktid tingimata teada või tõendatud, et EUIPO võib kaubamärgi registreerimise menetluses eirata liidu kohtu poolt vastava kaubamärgi kirjeldavuse kohta sellises kohtuotsuses antud hinnangute seadusjõudu, millega tühistatakse registreerimismenetluses tehtud apellatsioonikoja otsus.
58 Eeltoodust tuleneb, et kuna laiendatud apellatsioonikoda lükkas taotletava kaubamärgi registreerimise taotluse tagasi põhjendusel, et see kaubamärk on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav, rikkus ta tühistava kohtuotsuse seadusjõudu ning rikkus seega määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 6 nõudeid.
59 Seetõttu tuleb teise väitega nõustuda.
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b
60 Hageja heidab apellatsioonikojale ette määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist, kuna viimane leidis, et taotletaval kaubamärgil puudub asjaomaste kaupade ja teenustega seoses eristusvõime. Eelkõige väidab ta, et selle kaubamärgi eristusvõime kontroll põhineb hinnangutel, mis on antud juba asjaomase kaubamärgi kirjeldavuse hindamise raames, ning seisukohal, et see kaubamärk on kirjeldav.
61 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu ja viitab selles osas vaidlustatud otsuse põhjendustele.
62 Kõigepealt tuleb märkida, et kui Üldkohus leiab vastupidi EUIPO seisukohale, et tähis, mille kohta on esitatud ELi kaubamärgi registreerimise taotlus, ei kuulu mõne määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 sätestatud absoluutse keeldumispõhjuse alla, viib asjaolu, et Üldkohus tühistab EUIPO otsuse, millega viimane keeldus kõnealust kaubamärki registreerimast, tingimata selleni, et EUIPO, kes on kohustatud Üldkohtu otsuste resolutsioonist ja põhjendustest järeldusi tegema, peab kõnealuse kaubamärgitaotluse uuesti hindamise menetluses läbi vaatama ja taotluse tagasi lükkama, kui ta jõuab järeldusele, et asjaomase tähise suhtes on kohaldatav mõni muu samas sättes nimetatud absoluutne keeldumispõhjus (vt 6. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Bang & Olufsen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kõlari kujutis), T‑508/08, EU:T:2011:575, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Nimelt on iga määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud keeldumispõhjus muudest sõltumatu ja nõuab eraldi kontrolli (vt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Seetõttu oli laiendatud apellatsioonikojal õigus, nagu ta märkis, kontrollida vaidlustatud otsuses määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud absoluutset keeldumispõhjust, mille kohaselt ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime.
65 Kohtupraktika kohaselt tuleb keeldumispõhjuseid tõlgendada iga põhjuse aluseks oleva üldise huvi seisukohast. Iga keeldumispõhjuse hindamisel arvesse võetud üldine huvi võib väljendada või isegi peab väljendama erinevaid kaalutlusi vastavalt asjaomasele keeldumispõhjusele (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 46).
66 Kaubamärgi eristusvõime tähendab, et see kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks selle märgi registreerimist taotletakse, teatavalt kindlalt ettevõtjalt pärinevana ja seda teiste ettevõtjate kaubast seega eristada (vt 21. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑398/08 P, EU:C:2010:29, punkt 33 ning seal viidatud kohtupraktika).
67 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldise huvi mõiste on endastmõistetavalt vastavuses kaubamärgi peamise ülesandega, milleks on tagada lõpptarbijale või -kasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaupadel või teenustel on teatav päritolu, mis lubab tal ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 48).
68 Lisaks tuleb tuletada meelde, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud kirjeldavatel tähistel puudub tõepoolest eristusvõime – ilma et see puudutaks võimalust omandada eristusvõime kasutamise käigus – ning kohtupraktikast nähtub, et kui vähemalt üks tähise võimalikest tähendustest tähistab asjaomase kauba mõnd omadust, siis loetakse tähis määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldavaks, mistõttu selle registreerimisest tuleb keelduda (vt selle kohta 23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, C‑191/01 P, EU:C:2003:579, punktid 30 ja 32).
69 Siiski ei ole määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamist puudutav kohtupraktika analoogia alusel ülekantav selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamisele, kui taotletava kaubamärgi eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses vaidlustatakse muudel põhjustel kui selle kirjeldavus (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus achtung! vs. EUIPO, C‑214/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:632, punkt 36).
70 Käesoleval juhul märkis laiendatud apellatsioonikoda, et asjaomane eriala asjatundjatest koosnev avalikkus käsitab taotletavat kaubamärki nii, et see annab edasi puhtalt informatiivset faktilist sõnumit, mitte kui kaubandusliku päritolu tähist klassidega 16 ja 41 seonduvate meelelahutus-, spordi-, kultuuri-, koolitus- ja jätkuõppe teenuste ning klassi 35 kuuluvate turunduse ning äri- ja personalijuhtimise nõustamise teenuste jaoks, mille puhul on tegemist limbilise süsteemi alusel loodud isiksusprofiilide loomise ja kasutamisega.
71 Laiendatud apellatsioonikoda lisas, et sama kehtib kultuuri-, spordi- ja meelelahutusvaldkonnas tegutsevate eriala asjatundjate kohta, kes pelgalt eeldaksid, et kõnealustes teenustes on võetud arvesse kõige värskemaid teadmisi eri limbiliste tüüpide kohta ning need annavad seega traditsiooniliste samaliigiliste teenustega võrreldes lisaväärtuse.
72 Lisaks lükkas laiendatud apellatsioonikoda tagasi hageja argumendi, mis põhines 5. juuli 2012. aasta kohtuotsusel Deutscher Ring vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Deutscher Ring Sachversicherungs-AG) (T‑209/10, ei avaldata, EU:T:2012:347), kuna kohtuasi, milles see kohtuotsus tehti, puudutas teistsuguseid tähiseid, kaupu ja teenuseid, ning kuna viidatud tähist mõistetakse kui väljamõeldud nimetust, samas kui taotletaval tähisel on selgelt kirjeldav tähendus.
73 Lõpetuseks leidis laiendatud apellatsioonikoda, et taotletavast kaubamärgist moodustuv sõnakombinatsioon ei sisalda mingit graafilist või semantilist muudatust, nii et sellel ei ole ühtegi omadust, mis muudaks taotletava kaubamärgi tervikuna võimeliseks eristama ettevõtja kaupu ja teenuseid teiste ettevõtjate omadest.
74 Tuleb tõdeda, et eespool punktides 70 ja 71 esitatud põhjendustega, milles laiendatud apellatsioonikoda leidis, et taotletavat kaubamärki mõistetakse puhtalt informatiivse faktilise sõnumina, soovitakse kontekstist sõltuvalt tõendada selle kaubamärgi võimalikku kirjeldavat laadi määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses, kuna taotletav kaubamärk võib kaubanduses tähistada eelkõige asjaomaste kaupade ja teenuste kvaliteeti, otstarvet või muid omadusi.
75 Peale selle tuletas laiendatud apellatsioonikoda meelde, et taotletaval kaubamärgil on selgelt kirjeldav tähendus.
76 Mis puutub eespool punktis 73 osutatud põhjendusse, siis ühelt poolt põhineb see laiendatud apellatsioonikoja vääratel järeldustel, mille kohaselt on taotletav kaubamärk määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav. Teiselt poolt näitab see, et taotletava kaubamärgi registreeritavuse hindamisel kasutati ebaõiget kriteeriumi, mille kohaselt võib kirjeldavatest osadest koosnev tähis vastata registreerimistingimustele, kui tähise ja seda moodustavate osade lihtsa summa vahel on tajutav erinevus. Olgugi et kõnealune kriteerium võimaldab välistada selle, et kaubamärki kasutatakse teatava kauba või teenuse kirjeldusena, ei võimalda see siiski kindlaks teha, kas kaubamärk saab tarbija või lõppkasutaja jaoks tagada tähistatava kauba või teenuse teatavat päritolu.
77 Eeltoodust tuleneb, et laiendatud apellatsioonikoda ei analüüsinud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud keeldumispõhjust eraldi sama määruse artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud keeldumispõhjuse analüüsist, vaid rajas oma arutluskäigu eeldusele, et taotletav kaubamärk on viimati nimetatud sätte tähenduses kirjeldav, ega võtnud seega arvesse üldist huvi, mida määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga b konkreetselt taotletakse. Seda tehes rikkus laiendatud apellatsioonikoda viimati nimetatud sätte kohaldamisel õigusnormi.
78 Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väitega nõustuda.
79 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tervikuna tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust viienda ja kuuenda väite kohta, mis käsitlevad vastavalt määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 ja nimetatud määruse artikli 96 rikkumist. Samuti ei ole vaja teha otsust kolmanda väite kohta, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c, kuna – nagu on märgitud eespool punktis 53 – Üldkohtu hinnangutel asjaomase kaubamärgi kirjeldavuse kohta tühistavas kohtuotsuses on seadusjõud.
Kohtukulud
80 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud ja hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista EUIPO-lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti laiendatud apellatsioonikoja 2. detsembri 2019. aasta otsus (asi R 1276/2017-G).
2. Mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
Spineanu-Matei | | Mastroianni |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 1. septembril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad