Language of document : ECLI:EU:C:2005:434

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

7. juuli 2005(*)

EMÜ ja Türgi vaheline assotsiatsioonileping – Töötajate liikumisvabadus – Assotsiatsiooninõukogu otsus nr 1/80 – Artiklid 6 ja 7 – Kriminaalkorras süüdimõistmine – Vangistus – Mõju riigis elamise õigusele

Kohtuasjas C-373/03,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Verwaltungsgericht Freiburg’i (Saksamaa) 12. märtsi 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. septembril 2003, menetluses

Ceyhun Aydinli

versus

Land Baden-Württemberg,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees R. Silva de Lapuerta, kohtunikud R. Schintgen (ettekandja) ja P. Kūris,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikus menetluses esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Baden-Württembergi liidumaa, esindaja: I. Karrais,

–        Saksamaa valitsus, esindaja: A. Tiemann,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Rozet ja H. Kreppel,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”) artiklite 6 ja 7 tõlgendamist. Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10).

2        Nimetatud taotlus esitati kohtuvaidluses Türgi kodaniku C. Aydinli ja Baden-Württembergi liidumaa vahel seoses Saksamaa territooriumilt väljasaatmise protseduuriga.

 Õiguslik raamistik

3        Otsuse nr 1/80 artikli 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1. Arvestades erisusi, mis tulenevad artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, on liikmesriigi tööturul seaduslikult töötaval Türgi päritolu töötajal:

– õigus pärast ühte aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis uuendada tööluba sama tööandja juures töötamiseks, kui tööandjal on talle tööd pakkuda;

– õigus pärast kolme aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis ning arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi võtta vastu samal kutsealal sama või mõne teise tööandja mõni teine tavapärastel tingimustel tehtud tööpakkumine, mis on registreeritud selle liikmesriigi tööhõivetalitustes;

– õigus pärast nelja aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul.

2. Iga-aastased puhkused, rasedus- ja sünnituspuhkus ning puudumised tööõnnetuste või lühiajaliste haiguste tõttu arvestatakse seaduslike tööperioodide hulka. Mittevabatahtliku töötuse perioode, mis on pädevate asutuste poolt nõuetekohaselt registreeritud, ja puudumisi pikaajaliste haiguste tõttu ei loeta küll seaduslike tööperioodide hulka, kuid nad ei kahjusta siiski eelneva tööperioodi alusel saadud õigusi.”

[Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4        Nimetatud otsuse artikli 7 kohaselt:

„Liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

– õigus võtta vastu tööpakkumisi pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis vähemalt kolm aastat seaduslikult elanud, arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi;

– õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis viis aastat seaduslikult elanud.

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

5        Vastavalt sama otsuse artikli 14 lõikele 1:

„Käesoleva jao sätete kohaldamisel arvestatakse avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise seisukohalt õigustatud piiranguid.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

6        Eelotsusetaotlusest selgub, et C. Aydinli sündis 1974. aastal Saksamaal. Aastatel 1980–1989 elas ta oma vanavanemate juures Türgis ja jätkas seal oma kooliteed. Septembris 1989 sai ta loa tulla oma vanemate juurde Saksamaal, kus ta omandas kutsehariduse. Jaanuarist 1995 septembrini 2000 töötas ta palgalisel töökohal sama tööandja juures ja alates juunist 1995 omas ta selles liikmesriigis tähtajatut elamisluba.

7        Vahistatud 27. septembril 2000 süüdistatavana suure koguse narkootiliste ainete salakaubaveos, paigaldati ta eeluurimisvanglasse ja 31. mai 2001. aasta kohtuotsusega mõisteti talle kolmeaastane vangistus, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.

8        Kui C. Aydinli oli ühe osa karistusest ära kandnud, lükati selle teise osa täitmisele pööramine edasi 2. oktoobrile 2001, et huvitatud isik saaks viibida pikaajalisel narkovõõrutusravil, mille ta 16. juulil 2002 edukalt lõpetas. 6. novembri 2002. aasta kohtuotsusega arvati nimetatud ravil viibitud aeg mõistetud karistusest maha ja ülejäänud osas määrati karistuse kandmine tingimisi.

9        Narkovõõrutusravi lõpust alates töötas C. Aydinli oma isa juures Saksamaal.

10      16. augustil 2001 tegid Saksamaa ametiasutused määruse tema viivitamatu väljasaatmise kohta, mille peale esitas huvitatud isik 20. septembril 2001 tühistamishagi.

11      Leides, et väljasaatmise kord oli kooskõlas siseriikliku õigusega, mille kohaselt peab tingimata maalt välja saatma välismaalase, kellele on narkootikumiseaduse rikkumise eest lõpliku karistusena mõistetud vähemalt kolmeaastane vangistus ilma karistusest tingimisi vabastamata, arutleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selle väljasaatmise kokkusobivuse üle otsusega nr 1/80.

12      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb tõepoolest, et selle otsuse artikli 14 lõikega 1 on vastuolus Türgi kodaniku põhimõtteline väljasaatmine, kui kriminaalkorras süüdimõistmisele järgnenud vastavasisuline otsus on tehtud hoiatuseks teistele välismaalastele, ilma et huvitatud isiku käitumine annaks põhjust arvata, et ta paneb edaspidi toime tõsiseid avalikku korda häirivaid õigusrikkumisi vastuvõtvas liikmesriigis (10. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑340/97: Nazli, EKL 2000, lk I-957).

13      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on veendunud, et väljasaatmise otsuse vastuvõtmise ajal ei kujutanud C. Aydinli enam mingit otsest ohtu uute kuritegude toimepanemiseks.

14      Ometi peab siseriiklik kohus enne otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 põhikohtuasjas kohaldatavuse üle otsuse langetamist vajalikuks määratleda, millises ulatuses võib huvitatud isik toetuda selle otsuse sätete, täpsemalt artiklite 6 või 7 alusel omandatud õigusele.

15      Selge on see, et C. Aydinli oleks Türgi päritolu töötajana rohkem kui nelja järjestikuse aasta jooksul seaduslikult töötades omandanud otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kolmandas taandes sätestatud õigusliku seisundi. C. Aydinli oleks selle otsuse artikli 7 esimese lõigu teises taandes ja teises lõigus ette nähtud õigused saanud ka liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava Türgi päritolu töötaja lapsena, kes on selles riigis vähemalt viis aastat seaduslikult elanud ja seal kutsehariduse omandanud.

16      Samas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas väljasaatmise kuupäevaks ei olnud C. Aydinli pikaajalise tööturult eemaloleku tõttu, mis oli tingitud esmalt eelvangistusest 27. septembrist 2000 kuni 3. juulini 2001, sellele järgnenud vangistusest 4. juulist kuni 1. oktoobrini 2001 ja lõpuks narkovõõrutusravist 2. oktoobrist 2001 kuni 16. juulini 2002, oma õigustest ilma jäänud.

17      Leides, et sellises olukorras on kohtuvaidluse lahendamiseks vaja tõlgendada ühenduse õigust, otsustas Verwaltungsgericht Freiburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas Türgi päritolu töötaja eemalolek seaduslikult tööturult seetõttu, et ta kannab vahepeal vabadusekaotuslikku karistust, võib kaasa tuua selle töötaja tööturult lahkumise ja sel põhjusel õigustest ilmajäämise, mille ta on saanud otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kolmanda taande alusel tulenevalt mitmete aastate jooksul kõnealuses liikmesriigis töötamisest?

2.      Kuidas tuleb määratleda tööturult eemaloleku kestust, kui see eemalolek on seotud asjaoluga, et töötaja kandis vabadusekaotuslikku karistust, mille tagajärjel jäi huvitatud isik oma õigustest ilma?

3.      Kas selle perioodi määratlemisel võib arvesse võtta ka Türgi päritolu töötaja tööturult eemalolekut, mis oli tingitud kõnealusele vabadusekaotuslikule karistusele vahetult eelnenud eelvangistusest?

4.      Kas selle perioodi määratlemisel võib arvesse võtta ka asjaolu, et väljasaatmise otsuse tegemise hetkel eeldatakse, et hageja jääb mõneks ajaks tööturust eemale, kuna ilma väljasaatmise otsuseta võiks ta väga tõenäoliselt alustada vangistust edasilükkava pikaajalise narkovõõrutusraviga, mis toetaks tema sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni, mille õnnestumine on üsna tõenäoline?

5.      Kas selleks, et Türgi päritolu töötaja perekonnaliige jääks ilma oma õigustest, mis tulenevad otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisest taandest, peab see perekonnaliige elama eraldi sellest Türgi päritolu töötajast, kelle kaudu sai ta esialgse elamisloa ning kas nimetatud perekonnaliige peab olema lõplikult välja arvatud seaduslikult tööturult selles liikmesriigis, kus nad mõlemad elavad?

6.      Kas elamisloa seisukohalt tähtsust omav perekonna kooselamine lõpeb üldiselt juhtudel, kui Türgi päritolu töötaja täisealine laps asub alaliselt oma vanematest eraldi elama ning kui nii laps kui ka asjaomane Türgi päritolu töötaja ei vaja edaspidi erilist lähedust ja hoolt?

7.      Kas Türgi päritolu töötaja pereliikme artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tuleneva õigusliku staatuse seisukohalt tähtsust omavat tööturult väljajäämist määratletakse samade kriteeriumide alusel kui neist õigustest ilmajäämist, mis tulenevad otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kolmandast taandest?

8.      Kas Türgi päritolu töötaja laps, kes on vastuvõtvas liikmesriigis omandanud kutsehariduse, jääb ilma otsuse nr 1//80 artikli 7 teisest lõigust tulenevast õigusest võtta vastu kõik tööpakkumised, kui selles liikmesriigis püsiva töö omamise tõttu on ta juba sealsele tööturule arvatud?

9.      Kas huvitatud isik jääb ilma otsuse nr 1/80 artikli 7 teisest lõigust tulenevast õigusest, kui ta lahkus selle liikmesriigi seaduslikult tööturult viisil, mis põhjustab Türgi päritolu töötajale otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kolmandast taandest tulenevatest õigustest ilmajäämise?”

 Eelotsuse küsimused

 Esialgsed märkused

18      Esiteks tuleb märkida, et põhikohtuasi käsitleb Türgi kodaniku olukorda, kes selliste Türgi immigrantidest vanemate lapsena, kellest vähemalt üks on liikmesriigi seaduslikul tööturul, oli otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel saanud õiguse tulla perekonna ühtsuse säilitamiseks selle liikmesriigi territooriumile kaasa. Sellises olukorras kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et huvitatud isik saab õiguse omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul vastavalt osundatud sättele pärast seda, kui ta on selles liikmesriigis vähemalt viis aastat seaduslikult elanud.

19      Peale selle kohaldub otsuse nr 1/80 artikli 6 lõige 1, „[a]rvestades erisusi, mis tulenevad artiklist 7, mis käsitleb [Türgi päritolu töötaja] perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle”. Seetõttu kujutavad nimetatud sätted endast erinormi neis artikli 6 lõike 1 kolmes taandes esitatud, seaduslikul palgalisel töökohal töötamise käigus järkjärguliselt laienevate õiguste suhtes.

20      Sellises olukorras tuleb kõigepealt hinnata otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande tõlgendamisega seotud viiendat, kuuendat ja seitsmendat küsimust.

 Viies, kuues ja seitsmes küsimus

21      Kõigi nende küsimustega soovitakse teada saada, millises ulatuses võib Türgi kodanik nagu C. Aydinli, kellel on vastuvõtvas liikmesriigis otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tulenevalt õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul, jääda sellest õigusest ilma, kui talle on mõistetud algul reaalne mitmeaastane vabadusekaotuslik karistus, kuid mille ühe osa ärakandmine asendati kohustusega läbida pikaajaline narkovõõrutusravi. Niisiis tuleb neid koos hinnata.

22      Et siinkohal asjakohane vastus anda, peab esmalt meenutama kohtupraktikat, mille kohaselt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik käsitleb Türgi kodaniku olukorda, kellele vastuvõtva liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava või töötanud Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena on perekonna ühtsuse huvides antud luba selle töötaja juurde kõnealusesse liikmesriiki elama asuda või kes on nimetatud liikmesriigis sündinud ja seal alati elanud. Nimetatud sätte kohaldatavus sarnastes olukordades ei sõltu sellest, kas asjas tähtsust omaval hetkel on huvitatud isik täisealine ega ela enam oma perekonnaga ühises majapidamises, kuid tegutseb kõnealuses liikmesriigis iseseisva töötajana (vt selle kohta 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑329/97: Ergat, EKL 2000, lk I‑1487, punktid 26 ja 27, ning 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑467/02: Cetinkaya, EKL 2004, lk I‑10895, punkt 34).

23      Eelmises punktis välja toodud tingimustele vastava olukorra ilmnemisel ei saa nimetatud Türgi kodanik ilma jääda selle sätte alusel omandatud õigusest. Lisaks, pakkudes neile võimalust iseseisvaks arenguks, on Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmete õigus omandada vastuvõtvas liikmesriigis teatud aja möödudes juurdepääs töökohtadele suunatud täpsemalt nende isikute positsiooni kindlustamisele nimetatud liikmesriigis.

24      Pealegi, kui otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu esimene taane nõuab põhimõtteliselt, et Türgi päritolu töötaja perekonnaliige elaks esmanimetatuga tegelikult koos selle kolmeaastase perioodi jooksul, mil huvitatud isik ise veel ei vasta vastuvõtva liikmesriigi tööturule juurdepääsuks nõutavatele tingimustele (vt 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑351/95: Kadiman, EKL 1997, lk I‑2133, punktid 33, 37, 40, 41 ja 44, ning eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya, punkt 30), siis seda enam ei ole liikmesriigil õigust Türgi päritolu töötajate perekonnaliikmetele elamislubade andmiseks tingimusi seada pärast selle kolmeaastase perioodi möödumist ja just sel põhjusel kehtib sama põhimõte Türgi päritolu immigrandi kohta, kes vastab nimetatud artikli 7 esimese lõigu teises taandes sätestatud tingimustele (vt eespool viidatud kohtuotsused Ergat, punktid 37–39, ja Cetinkaya, punkt 30).

25      Nende otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus silmas peetud perekonnaliikmete osas, kellel pärast viit aastat liikmesriigis seaduslikku elamist on sarnaselt C. Aydinliga vaba juurdepääs vastuvõtva liikmesriigi tööturule kooskõlas selle sätte teise taandega, on Euroopa Kohus veel täpsemini sedastanud, et mitte ainult selle sätte vahetu õigusmõju ei anna huvitatud isikutele otsusest nr 1/80 tulenevaid individuaalseid tööalaseid õigusi, vaid lisaks on selle õiguse kasuliku toime eelduseks kindlasti vastava elamisloa olemasolu, mis ei sõltu nende õiguste omandamisele esitatud tingimustest (vt eespool viidatud kohtuotsused Ergat, punkt 40; Cetinkaya, punkt 31, ning analoogiline sama kuupäeva otsus kohtuasjas C‑383/03: Dogan, EKL 2005, lk I‑6237, punkt 14).

26      Järelikult ei sea Türgi päritolu töötaja perekonnaliikme õigusi kahtluse alla asjaolu, et kõnealuste õiguste tekkimise tingimus – antud juhul teatud kestusega kooselu Türgi päritolu töötajaga – langeb ära pärast seda, kui selle töötaja perekonnaliige on kõnealused õigused omandanud.

27      Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus sätestatud tingimused täitnud Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele laienevat tööturule juurdepääsu ja seal tegelikult töötamise õigusega kaasnevat elamisõigust saab piirata kahel juhul. Seda juhul, kui otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 kohaselt kujutab Türgi immigrandi viibimine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil tema käitumise tõttu reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele, või kui huvitatud isik lahkub vastuvõtvast liikmesriigist märkimisväärselt pikaks ajaks ja ilma õiguspärase põhjuseta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Ergat, punktid 45, 46 ja 48, ning Cetinkaya, punkt 36).

28      Seevastu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik keelab pärast mitmeaastast ja esialgselt tingimusteta vabadusekaotusliku karistuse kandmist, millele järgneb pikaajaline narkovõõrutusravi, C. Aydinli olukorras olevale Türgi kodanikule nimetatud sättes antud õigusi selle kodaniku pikaajalise tööturult eemaloleku tõttu piirata (vt analoogiline eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya, punkt 39).

29      Eelmises punktis antud tõlgendus on seda enam põhjendatud, et erinevalt otsuse nr 1/80 artikli 6 lõikest 1 ei teki Türgi päritolu töötajate osas sellise töötaja perekonnaliikmete töötamisega seotud õigused vastavalt selle otsuse artikli 7 esimesele lõigule nende perekonnaliikmete osalemisest asjakohase liikmesriigi seaduslikul tööturul ega kindla perioodi jooksul palgalisel töökohal töötamisest, vaid lihtsalt esimese kolme aasta jooksul tegelikult koos elamisest selle töötajaga, kellest lähtuvalt need õigused saadakse. Peale selle annavad artikli 7 esimese lõigu esimene ja teine taane Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele õiguse töötada, kuid ei pane neile mingisugust kohustust töötada palgalisel töökohal, mida näeb ette sama otsuse artikli 6 lõige 1.

30      Ühelt poolt järeldub, et otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 2 sätted ei kohaldu mingil juhul sama otsuse artikli 7 raames. Tõepoolest, ainult selle otsuse artikli 6 lõikes 1 ette nähtud õiguste tekkimisel vajalike töötamise perioodide arvestamiseks on vaja, et sama artikli lõige 2 näeks selleks ette erinevad põhjused töö katkestamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Dogan, punkt 15).

31      Teisalt järeldub sellest, et Türgi päritolu töötaja perekonnaliige, kes täidab otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus ette nähtud tingimusi ning soovib vastuvõtvas liikmesriigis töötada, ei pea vastama selles suhtes nimetatud otsuse artikli 6 lõikes 1 sätestatud rangematele tingimustele (vt selle kohta analoogiline 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑210/97: Akman, EKL 1998, lk I-7519, punktid 48–50).

32      Kõigist eespool toodud põhjendustest järeldub, et viiendale, kuuendale ja seitsmendale küsimusele tuleb vastata, et Türgi kodanik, kellel on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul, ei kaota seda õigust isegi mitmeid aastaid kestvast vangistusest ja sellele järgnenud pikaajalisest narkovõõrutusravist tingitud püsiva tööturult eemaloleku tõttu ega ka seetõttu, et väljasaatmise otsuse tegemise hetkel oli huvitatud isik täisealine ning ei elanud enam koos Türgi päritolu töötajaga, kelle staatusest lähtuvalt oli tal elamisluba, vaid asus viimati nimetatust eraldi.

 Esimene kuni neljas küsimus ning kaheksas ja üheksas küsimus

33      Arvestades viiendale, kuuendale ja seitsmendale küsimusele antud vastust, ei ole teistele esitatud küsimustele vastamine enam vajalik.

 Kohtukulud

34      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Türgi kodanik, kellel on Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepinguga asutatud assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul, ei kaota seda õigust isegi mitmeid aastaid kestvast vangistusest ja sellele järgnenud pikaajalisest narkovõõrutusravist tingitud püsiva tööturult eemaloleku tõttu ega ka seetõttu, et väljasaatmise otsuse tegemise hetkel oli huvitatud isik täisealine ning ei elanud enam koos Türgi päritolu töötajaga, kelle staatusest lähtuvalt oli tal elamisluba, vaid asus viimati nimetatust eraldi.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.