ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

20. märts 2012

Liidetud kohtuasjad T‑441/10 P–T‑443/10 P

Christian Kurrer ja teised

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonikaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Ametisse nimetamine – Palgaastmele määramine – Teenistusse võtmisel palgaastme ja -järgu määramise üleminekueeskirjad – Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõige 4 – Võrdse kohtlemise põhimõte

Ese:      Apellatsioonkaebused Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 8. juuli 2010. aasta otsuste peale kohtuasjades F‑126/06: Magazzu vs. komisjon (EU:F:2010:80), F‑130/06: Sotgia vs. komisjon (EU:F:2010:81) ja F‑139/06: Kurrer vs. komisjon (EU:F:2010:82) nende kohtuotsuste tühistamise nõudes.

Otsus: Jätta apellatsioonikaebused rahuldamata. Jätta C. Kurreri, S. Magazzu ja S. Sotgia kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni poolt käesolevas kohtuastmes kantud kulud. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Uue karjääristruktuuri kehtestamine määrusega nr 723/2004 – Palgaastmele määramise üleminekusätted

(Personalieeskirjad, artikli 31 lõige 1; XIII lisa artikli 5 lõige 4; nõukogu määrus nr 723/2004)

2.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Uue karjääristruktuuri kehtestamine määrusega nr 723/2004 – Palgaastmele määramise üleminekusätted

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikli 5 lõige 4; nõukogu määrus nr 723/2004)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Põhjendamise ebapiisavus – Avaliku Teenistuse Kohtu tuletatav põhjendus – Lubatavus – Tingimused

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 36 ja I lisa artikli 7 lõige 1)

1.      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 sõnaselgete ja arusaadavate sätete kohaselt peab nii ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimise konkursi kui ka sisekonkursi tulemusel sellise konkursi edukalt läbinud isikul olema võimalik vahetada kategooriat, mis avaliku konkursi edukalt läbimise tulemusel tavaliselt võimalik ei ole.

Nimetatud sätte rangelt grammatilise tõlgenduse kohaselt tuleb just asuda seisukohale, et esiteks ei peeta seal silmas avaliku konkursi edukalt läbinud ajutisi teenistujaid, kuna sellise konkursi tulemuseks ei ole tavaliselt töölevõtmine ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimisega, ning et teiseks ei jäta selle sõnastus administratsioonile mingit kaalutusruumi selle tõlgendamiseks ja erinevalt kohaldamiseks.

Pealegi ei võimalda sätte teleoloogiline ja kontekstuaalne tõlgendamine seda hinnangut ümber lükata. Kuigi see erandlik üleminekunorm puudutab ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimise konkursi või sisekonkursi edukalt läbinud ajutisi teenistujaid, on selle eesmärk julgustada neid teenistujaid sellisel konkursil osalema, et nende ametnikuna alaliselt ametisse nimetamise saaks ühendada ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimisega. Seevastu avalik konkurss on avatud kõikidele huvitatud isikutele isegi väljaspool institutsioone ja see ei ole seega mõeldud selleks, et ühendada töölevõtmine ja alaliselt ametisse nimetamine ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimisega.

Neil tingimustel ei ole mingit põhjust arvata, et seadusandja oleks soovinud, et avaliku konkursi edukalt läbinud ajutised teenistujad oleksid hõlmatud personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõikes 4 kehtestatud korraga.

(vt punktid 46, 48 ja 49)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. detsember 1974, kohtuasi 176/73: Van Belle vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1361, punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 8. detsember 2005, kohtuasi T‑237/00: Reynolds vs.parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 101).

2.      Ebavõrdse kohtlemisega on tegemist siis, kui kahte isikute kategooriat, kelle faktiline ja õiguslik olukord ei erine oluliselt, koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt. Seega peab samas olukorras olevatele teenistujatele kohaldama samu norme ja liidu seadusandja peab võtma arvesse objektiivseid erinevusi tingimustes või olukordades, milles asjaomased isikud end leiavad. Kaalutlusõigusega hõlmatud valdkondades, nagu selliste üleminekueeskirjade sätestamine, mille eesmärk on tagada õiglane üleminek endistelt personalieeskirjadelt uutele personalieeskirjadele, rikutakse lisaks võrdsuse põhimõtet, kui asjaomane institutsioon teeb meelevaldselt või ilmselgelt ebakohaselt vahet võrreldes asjaomaste õigusaktidega seatud eesmärgiga.

Pealegi on võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kontroll õigusküsimus, mis tähendab seda, et Üldkohus on pädev kontrollima asjaomaste erinevate olukordade võrreldavust. Sellega seoses tuleb nende olukordade võrreldavuse nõuetekohaseks kindlakstegemiseks arvesse võtta asjakohaste õigusnormidega taotletud eesmärki.

Selles küsimuses ei ole ajutised teenistujad, kes on sellise konkursi kandidaadid, mis korraldati eesmärgiga täita selle kategooria töökoht, millel nad juba töötasid, samas olukorras kui isikud, kes on edukalt läbinud sellise konkursi, mille eesmärk või tagajärg oli võimaldada kõrgemasse kategooriasse üleviimine ja mis kujutas seega endast otsustavat edasiminekut nende karjääris. Asjaolu, et seadusandja soovis personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõiget 4 vastu võttes seda, et ajutisi teenistujaid saaks erakorraliselt ametisse nimetada katseajal olevateks ametnikeks samale palgaastmele, mis neil oli eelmises kategoorias, ei loo seadusandja taotletud eesmärgiga seoses meelevaldset või ilmselgelt ebakohast eristamist, võrreldes ajutiste teenistujatega, kes on ametnikena tööle võetud pärast avalikku konkurssi kategoorias, kuhu nad olid kuulunud.

(vt punktid 54–56)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. september 2007. aasta, kohtuasi C‑227/04 P: Lindorfer vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑6767, punkt 64); 16. detsember 2008, kohtuasi C‑127/07: Arcelor Atlantique et Lorraine jt (EKL 2008, lk I‑9895, punkt 26); 12. mai 2011, kohtuasi C‑176/09: Luksemburg vs. parlament ja nõukogu (EKL 2011, lk I‑3727, punkt 32).

Esimese Astme Kohus: 20. veebruar 2009, liidetud kohtuasjad T‑359/07 P–T‑361/07 P: komisjon vs. Bertolete jt (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑5 ja II‑B‑1‑21, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, punktid 39, 43 jj).

3.      Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 36 koostoimes sama põhikirja I lisa artikli 7 lõikega 1 sätestatud Avaliku Teenistuse Kohtu kohustus oma otsuseid põhjendada ei tähenda, et Avaliku Teenistuse Kohus peab esitama põhjenduskäigu, milles analüüsitakse ammendavalt ja ühe kaupa menetluse poolte kõiki argumente. Põhjendus võib seega olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab asjast huvitatud isikutel aru saada põhjustest, miks kõnealused meetmed on võetud, ning apellatsioonikohtul saada piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks. Kõnesolevat kohustust ei saa nimelt tõlgendada nii, et selle alusel on Avaliku Teenistuse Kohus kohustatud üksikasjalikult vastama hageja igale argumendile, eriti kui see ei ole piisavalt selge ja täpne ega põhine üksikasjalikel tõenditel.

(vt punkt 72)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. jaanuar 2010, kohtuasi C‑150/09 P: Iride ja Iride Energia/komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) (punkt 42); 29. märts 2011, liidetud kohtuasjad C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (EKL 2011, lk I‑2239, punkt 78).

Esimese Astme Kohus: 8. juuni 2009, kohtuasi T‑498/07 P: Krcova vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑35 ja II‑B‑1‑197, punkt 34).

Üldkohus: 2. märts 2010, kohtuasi T‑248/08 P: Doktor vs. nõukogu (EU:T:2010:57, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).