ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
18. september 1992(*)
Konkurents – Komisjoni kohustused, kui talle on esitatud kaebus
Kohtuasjas T-24/90,
Automec Srl, Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht Lancenigo di Villorba (Itaalia), esindajad: advokaat Giuseppe Celona, Milano, ja advokaat Piero A. M. Ferrari, Rooma, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Georges Margue’i advokaadibüroo, rue Philippe II 20, Luxembourg,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse ametnik Enrico Traversa, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse ametnik Roberto Hayder, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,
kostja,
mille esemeks on komisjoni 28. veebruari 1990. aasta selle otsuse tühistamine, millega lükatakse tagasi hageja taotlus, mis esitati nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204) artikli 3 lõike 2 alusel ja mis käsitles äriühingute BMW AG ja BMW Italia SpA käitumist,
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS,
koosseisus: president J. L. Cruz Vilaça, kodade esimehed H. Kirschner, B. Vesterdorf, R. García-Valdecasas ja K. Lenaerts, kohtunikud D. Barrington, A. Saggio, C. Yeraris, R. Schintgen, C. P. Briët ja J. Biancarelli,
kohtujurist: D. A. O. Edward,
kohtusekretär: H. Jung,
arvestades kirjalikus menetluses ja 22. oktoobri 1991. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 10. märtsil 1992 saanud kohtujuristi kirjaliku ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
Hagi aluseks olevad asjaolud
1 Hageja on Itaalia õiguse alusel asutatud osaühing, mille registrijärgne asukoht on Lancenigo di Villorba’s (Treviso provints). 1960. aastal sõlmis ta edasimüügilepingu BMW Italia SpA-ga (edaspidi „BMW Italia”) BMW mootorsõidukite turustamiseks Treviso linnas ja provintsis.
2 Oma 20. mai 1983. aasta kirjas teavitas BMW Italia hagejat oma kavatsusest jätta pikendamata leping, mis pidi lõppema 31. detsembril 1984.
3 Hageja kaebas BMW Italia Tribunale di Milano’sse, et teda kohustataks seda lepingulist suhet jätkama. Kuna hagi jäeti rahuldamata, esitas hageja selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Milano’le. BMW Italia palus Tribunale di Treviso esimehel omakorda arestida kõik Automecile kuuluvad tooted, mis kannavad BMW kaubamärki. See taotlus jäeti rahuldamata.
4 Kui kohtuasi oli Corte d’appello di Milano menetluses, esitas hageja 25. jaanuaril 1988 komisjonile taotluse nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; edaspidi „määrus nr 17”) artikli 3 lõike 2 alusel.
5 Nimetatud taotluses kirjeldas hageja enda ja BMW Italia lepinguliste suhete kulgu ja sisu, esitas enda ja BMW Italia vaheliste siseriiklikus kohtus menetletavate vaidluste sisu ning väitis, et BMW Italia ja selle Saksa emaettevõtja BMW AG käitumine kujutab endast EMÜ asutamislepingu artikli 85 rikkumist. Pidades BMW turustussüsteemi, mis kiideti Saksamaa Liitvabariigi osas heaks komisjoni 13. detsembri 1974. aasta otsusega 75/73/EMÜ, mis puudutas EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (EÜT 1975, L 29, lk 1; edaspidi „13. detsembri 1974. aasta otsus”), valikuliseks turustussüsteemiks, ning leides, et ta vastab nõutavatele kvalitatiivsetele kriteeriumidele, väitis hageja, et BMW Italial ei ole õigust keelduda teda varustamast BMW sõidukite ja tagavaraosadega ega takistada teda kasutamast BMW kaubamärke. Tuginedes Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1986. aasta otsusele kohtuasjas 75/84: Metro v. komisjon (EKL 1986, lk 3021, 3091), leidis hageja, et BMW Italia on kohustatud teda turustajana tunnustama.
6 Hageja leidis, et järelikult on BMW kohustatud:
– täitma edasimüüjate puhul kehtivate hindade ja tingimustega sõidukite ja tagavaraosade tellimusi, mis hageja on talle esitanud;
– lubama hagejal kasutada BMW kaubamärke avalikkuse tavapäraseks teavitamiseks vajalikus ulatuses ja autosektoris kasutusel oleval viisil.
7 Hageja taotles seega, et komisjon teeks otsuse, millega ta kohustaks BMW Italiat ja BMW AG-d lõpetama teatatud rikkumine ning järgima eespool kirjeldatud meetmeid ja kõiki muid meetmeid, mida komisjon vajalikuks või kasulikuks peab.
8 Oma 1. septembri 1988. aasta kirjas kaebas hageja, et BMW sekkus hiljuti oma Itaalia edasimüüjate tegevusse eesmärgiga takistada neid müümast sõidukeid võimalikele edasimüüjatele ning vastasel juhul ähvardas ta nad ilma jätta komisjonitasust. Ta lisas, et BMW boikoteerib teda ning et tal on muutunud võimatuks osta seda kaubamärki esindavatelt Itaalia ja välismaistelt edasimüüjatelt sõidukeid, kuigi neil on need sõidukid olemas. Nii olevat tal hiljuti olnud võimatu täita mitut talle esitatud tellimust.
9 Komisjon saatis 30. novembril 1988 hagejale tähitud kirja, millele oli alla kirjutanud konkurentsi peadirektoraadi (edaspidi „PD IV”) üks direktoritest. Selles teatati hagejale esiteks, et komisjon leiab, et ta ei ole pädev rahuldama hageja taotlust nende andmete põhjal, mis ta oli komisjonile andnud. Kirjas täpsustati, et isegi kui siseriiklik kohus võib neid andmeid arvesse võtta vaidluses, mille eemärk on kohustada kostjat hüvitama kahju, mida hageja arvab olevat kandnud, ei saa komisjon neid andmeid kasutada selleks, et kohustada BMW-d kaupa hagejale uuesti tarnima asuma. Teiseks juhiti kirjas hageja tähelepanu 12. detsembri 1984. aasta määrusele (EMÜ) nr 123/85 EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta mootorsõidukite turustus- ja teeninduskokkuleppe teatavate liikide suhtes (EÜT 1985, L 15, lk 16; edaspidi „määrus nr 123/85”), mis jõustus 1. juulil 1985. Komisjon lisas, et „erinevad Euroopa autotootjad on nähtavasti oma vastavaid turustuslepinguid muutnud selliselt, et need viia kooskõlla määrusega. Olemasolev teave ei võimalda oletada, et BMW Italia ei ole võtnud meetmeid selleks, et viia omaenda turustusvõrk vastavusse eespool viidatud ühenduse õigusnormidega konkurentsi valdkonnas”.
10 Hageja esitas 17. veebruaril 1989 selle kirja peale tühistamishagi (kohtuasi T‑64/89).
11 Komisjon saatis 26. juulil 1989 hagejale teise tähitud kirja, millele oli seekord alla kirjutanud konkurentsi peadirektoraadi peadirektor. Olles selgitanud, et 30. novembri 1988. aasta kiri ei kujutanud endast tema lõpliku seisukohavõttu, teavitas komisjon hagejat ametlikult sellest, et ta ei kavatse rahuldada tema 25. jaanuari 1988. aasta taotlust. Komisjon põhjendas oma seisukohta, märkides, et vastavalt EMÜ asutamislepingu artiklile 85 ei ole tal vajalikku pädevust selleks, et tuvastada, et edasimüügilepingu ülesütlemisel puudusid õiguslikud tagajärjed, ega ka selleks, et kohustada pooli taastama lepingulised suhted tüüplepingu alusel, mida BMW Italia hetkel oma suhetes edasimüüjatega kasutab. Ta lisas, et juhul, kui BMW kasutatud edasimüügileping oleks tõesti vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1, siis kõik, mida ta teha võib, on tuvastada rikkumine ja sellest lähtuv lepingu tühisus. Lisaks märkis ta, et lepingupoolel ei ole õigust takistada teist lepingupoolt lepingut korraliselt üles ütlemast, kui teine pool järgib lepingus sätestatud etteteatamistähtaega, nagu see toimus käesoleval juhul. Kuna see teave edastati komisjoni 25. juuli 1963. aasta määruse nr 99/63/EMÜ nõukogu määruse nr 17 artikli 19 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud ärakuulamiste kohta (EÜT 1963, 127, lk 2268; edaspidi „määrus nr 99/63”) artikli 6 „alusel ja rakendamiseks”, siis palus komisjon hagejal esitada selles küsimuses oma seisukohad kahe kuu jooksul.
12 Oma 4. oktoobri 1989. aasta kirjas vastas hageja sellele palvele, kinnitades, et kaebuses oli ta vaid nõudnud õigust kuuluda valikulisse turustussüsteemi, mille tema sõnutsi oli rakendanud BMW, mitte aga varasema edasimüügilepingu säilitamist. Ta tuletas meelde, et tema esindajad olid maininud Itaalia kohtute menetluses olevat asja, milles käsitletakse selle lepinguga seonduvaid küsimusi. Mis puudutas aga tema õigust kuuluda turustussüsteemi, siis olid nad märkinud, et see ei tulene mitte nimetatud lepingust, vaid „loendamatutest põhimõtetest, mida komisjon ja Euroopa Kohus valikulise turustuse puhul sageli on kinnitanud”, kuna hageja oli 25 aasta jooksul tõestanud, et ta vastab BMW nõuetele. Hageja väitis veel, et kuna komisjon viitas oma 30. novembri 1988. aasta kirjas selliste andmete puudumisele, mis võimaldaksid oletada, et BMW turustussüsteem on vastuolus grupierandi määrusega nr 123/85, tagas ta BMW-le põhjendamatult süütuse presumptsiooni, arvestades tõendeid, mis hageja oli BMW käitumise kohta esitanud. Ta imestas ka, et komisjon väitis endal puuduvat pädevuse kohustada BMW-d taastama oma lepingulised suhted hagejaga, samas kui ta ei olnud kunagi midagi sellist taotlenudki. Hageja nõudis „oma õigust sellele, et talle tarnitaks taas BMW tooteid mitte edasimüügi ainuõiguse alusel, vaid kui turustajale, kes vastab kõigile nõutavatele tingimustele, et teda valitaks võrgu liikmeks”. Seega ei olnud ta nõus sellega, et komisjon omistab tema taotlusele sisu, mida sellel ei ole.
13 Komisjoni konkurentsiküsimustega tegelev ametnik saatis 28. veebruaril 1990 hagejale komisjoni nimel järgmise kirja.
„Käesolev kiri puudutab taotlust, mille esitasite 25. jaanuaril 1988 komisjonile nõukogu määruse nr 17/62 artikli 3 lõike 2 alusel BMW Italia vastu, viidates sellele, et Teie arvates rikub nimetatud äriühing EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1.
Komisjon arutas Teie kaebuses esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning andis Teile võimaluse esitada oma seisukohad komisjoni kavatsuse kohta Teie kaebus rahuldamata jätta. Sellest kavatsusest teavitati Teid 30. novembri 1988. aasta esialgses kirjas ning seejärel 26. juulil 1989 „artikli 6 alusel saadetud kirjas”.
Oma 4. oktoobri 1989. aasta vastuses ei esitanud Te oma taotluse toetuseks uusi asjaolusid, argumente ega õiguslikke viiteid. Seetõttu ei näe komisjon põhjust muuta oma kavatsust Teie sekkumistaotlus rahuldamata jätta, ja seda järgmistel põhjustel.
1. Mis puudutab esiteks Teie kaebuse esimest taotlust (lk 7, punkt 2, esimene ja teine taane: kohustada BMW-d tarnima Automecile autosid ja tagavaraosi ning lubada Automecil kasutada kaubamärki BMW), siis komisjon leiab, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaselt ei ole tal korralduse andmise õigust, mis võimaldaks tal kohustada tootjat tarnima oma tooteid käesolevas olukorras ning seda isegi juhul, kui komisjon oleks tuvastanud sellise tootja – nagu BMW Italia – turustussüsteemi vastuolu artikli 85 lõikega 1. Automec ei ole pealegi esitanud ühtki viidet sellele, et BMW Italial on turgu valitsev seisund ja et ta on seda kuritarvitanud, rikkudes nii asutamislepingu artiklit 86: üksnes asutamislepingu selle artikli alusel võiks komisjon kohustada BMW Italiat Automeciga lepingut sõlmima.
2. Automeci teise taotluse osas (kaebuse lk 7, punkt 3: lõpetada rikkumine, milles Automec BMW Italiat süüdistab) tõdeb komisjon, et Automec on oma vaidluses BMW Italiaga juba pöördunud Itaalia kohtute poole, nii esimeses kui apellatsiooniastmes, ja seda varem kaht äriühingut sidunud edasimüügilepingu ülesütlemise küsimuses. Komisjoni arvates ei takista miski Automeci esitamast samale siseriiklikule kohtule küsimust, kas BMW praegune turustussüsteem on kooskõlas artikliga 85; selline siseriikliku kohtu poole pöördumine tundub olevat seda lihtsam, et see kohus teab juba väga hästi, millised on BMW Italia lepingulised suhted oma turustajatega.
Siinkohal tuletab komisjon Teile meelde, et Itaalia kohus ei ole mitte ainult sama pädev kui komisjon, selleks et kohaldada käesoleva juhtumi suhtes asutamislepingu artiklit 85 ja eriti selle lõiget 2, vaid tal on ka õigus, mida komisjonil ei ole: nimelt õigus kohustada BMW Italiat vajadusel maksma Automecile kahjuhüvitist, kui Automec on võimeline tõendama, et nimetatud tootja müümisest keeldumine on talle kahju tekitanud. Määruse nr 99/63/EMÜ artikkel 6 annab komisjonile kaebuse läbivaatamise käigus „kogutud materjali” hindamisel avatud kaalutlusõiguse, kusjuures see õigus võimaldab tal omistada juhtumitele, millega tema poole on pöördutud, nende menetlemisel tähtsusastme.
Käesoleva kirja punktis 2 esitatud kaalutlustel jõudis komisjon järeldusele, et käesoleval juhul ei ole piisavat ühenduse huvi selleks, et uurida taotluses esitatud asjaolusid põhjalikumalt.
3. Sellest tulenevalt teatan Teile, et punktides 1 ja 2 märgitud põhjustel otsustas komisjon Teie 25. jaanuaril 1988 nõukogu määruse nr 17/62 artikli 3 lõike 2 alusel esitatud taotluse rahuldamata jätta.”
14 10. juulil 1990 jättis Esimese Astme Kohus hageja poolt komisjoni 30. novembri 1988. aasta kirja peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑64/89: Automec v. komisjon, EKL 1990, lk II‑367) põhjendusel, et see kiri ei kujuta endast hageja kaebuse kohta tehtud otsust, vaid see saadeti mitteametliku arvamustevahetamise käigus menetluse etapis, mis on esimene neist kolmest järjestikusest etapist, mida nõuab määruse nr 17 artikli 3 lõikega 2 ja määruse nr 99/63 artikliga 6 reguleeritava menetluse kulgemine. Kohtuotsus on jõustunud.
15 Mis puudutab hageja ja BMW Italia vaheliste vaidluste edasist kulgu Itaalia kohtutes, siis teatas hageja kohtuistungil, et esiteks nii Tribunale di Milano kui ka Corte d’appello di Milano jätsid rahuldamata tema hagi, mille eesmärk oli kohustada BMW Italiat jätkama lepingulisi suhteid hagejaga, ning et ta esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazione’le. Ta lisas teiseks, et Tribunale di Milano rahuldas BMW Italia hagi, mille eesmärk oli takistada hagejat kasutamast BMW registreeritud kaubamärke paralleelselt imporditud sõidukite reklaamimiseks, pärast seda, kui Pretore ja Tribunale de Treviso esimees olid selle rahuldamata jätnud. Hageja esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Milano’le.
Menetlus
16 Sellistel asjaoludel algataski hageja Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kantseleile 3. mail 1990 esitatud hagiga käesoleva menetluse.
17 Kirjalik menetlus kulges tavapärasel viisil. Olles pooled ära kuulanud, suunas Esimese Astme Kohus esimese koja ettepanekul kohtuasja täiskogule. Esimese Astme Kohtu president määras kohtujuristi.
18 Kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande ja kohtujuristi ettepaneku, otsustas Esimese Astme Kohus alustada suulist menetlust ilma esialgsete menetlustoiminguteta. Ta otsustas siiski omal algatusel arvesse võtta kohtuasjas T-64/89 poolte esitatud järgmisi toimikusse kuuluvaid dokumente (Automec I):
– taotlus, mille hageja esitas komisjonile 25. jaanuaril 1988 määruse nr 17 artikli 3 lõike 2 alusel (hagiavalduse lisa 5 kohtuasjas T-64/89);
– kiri, mille hageja saatis komisjonile 1. septembril 1988 (hagiavalduse lisa 18 kohtuasjas T-64/89);
– kiri, mille hageja saatis komisjonile 4. oktoobril 1989 (hageja poolt komisjoni lisataotlusel esitatud seisukohtade lisa kohtuasjas T-64/89).
19 Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 22. oktoobril 1991. Kohtujurist esitas oma ettepaneku kirjalikult 10. märtsil 1992 ja president kuulutas suulise menetluse sel kuupäeval lõppenuks.
20 Oma hagiavalduses palus hageja Esimese Astme Kohtul:
– määrata, et käesolev kohtuasi liidetakse juba menetluses oleva kohtuasjaga T-64/89;
– tunnistada vastuvõetavaks hagi, mille puhul ta jättis endale õiguse sellest loobuda juhul, kui 30. novembri 1988. aasta väidetava üksikotsuse tühistav kohtuotsus jõustub;
– tühistada konkurentsi direktoraadi üksikotsus ja määrus nr 123/85 osas, milles see on nimetatud otsuse vältimatu eeldus;
– otsustada, et asutamislepingu artikli 176 kohaselt on komisjon kohustatud võtma tehtavast kohtuotsusest tulenevad meetmed;
– mõista komisjonilt välja kahjuhüvitis;
– mõista komisjonilt välja kohtukulud.
Oma repliigis, mille ta esitas pärast otsuse väljakuulutamist kohtuasjas T‑64/89, palus ta Esimese Astme Kohtul:
– tühistada komisjoni konkurentsi peadirektoraadi 28. veebruari 1990. aasta otsus, olles vajadusel otsustanud, et määrus nr 123/85 ei ole kohaldatav valikuliste turustussüsteemide suhtes; või teise võimalusena: kui seda määrust tuleb pidada kohaldatavaks nii ainuõiguslike kui ka valikuliste turustussüsteemide suhtes, tühistada see määrus, kuna see on vastuolus selle õiguslikuks aluseks oleva nõukogu määrusega nr 19/65/EMÜ ning igal juhul seetõttu, et see on ilmselgelt ebaõiglane, kuna see reguleerib kahte täiesti erinevat nähtust ühtemoodi;
– otsustada, et asutamislepingu artikli 176 kohaselt on komisjon kohustatud võtma tehtavast kohtuotsusest tulenevad meetmed;
– mõista komisjonilt välja kahjuhüvitis;
– mõista komisjonilt välja kohtukulud.
21 Komisjon palus Esimese Astme Kohtul:
– jätta rahuldamata hageja taotlus, millega palutakse määrata, et käesolev kohtuasi liidetakse menetluses oleva kohtuasjaga T-64/89;
– jätta rahuldamata Automeci hagi, mille esemeks on komisjoni 28. veebruari 1990. aasta otsuse (SG(90) D/2816) tühistamine;
– jätta rahuldamata nõue, et komisjoni kohustataks maksma kahjuhüvitist;
– mõista hagejalt välja kohtukulud.
Tühistamisnõue
1. Kaebuse ese
Poolte argumendid
22 Hageja heidab komisjonile ette, et viimane mõistis tema taotluse eset valesti, arvates, et ta taotleb üksnes seda, et komisjon kohustaks BMW-d täitma tema tellimusi ja lubama kasutada BMW kaubamärke, kuigi taotletud uurimise eesmärk oli teha kindlaks, kas talle osaks saanud boikoteerimine tuleneb BMW turustussüsteemist või kujutab endast selle süsteemi diskrimineerivat rakendamist.
23 Ta väidab, et ta mitte ainult ei palunud komisjonil tuvastada, et BMW rikub artikli 85 lõiget 1, ning võtta vastu otsus, mis kohustaks BMW-d toimepandud rikkumisi lõpetama, vaid palus komisjonil ka tühistada erandi, mille ta oma eespool mainitud 13. detsembri 1974. aasta otsusega oli BMW valikulisele turustussüsteemile andnud, ja/või määruses nr 123/85 ette nähtud erandi.
24 Hageja rõhutab, et komisjon ei ole seotud kaebuse esitaja spetsiifiliste taotlustega, vaid ta võib ise kindlaks määrata selle korralduse sisu, mille eesmärk on lõpetada rikkumine, tingimusel et see korraldus on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ning järgib proportsionaalsuse põhimõtet.
25 Komisjon vastab, et Automeci taotluse põhieesmärk oli see, et komisjon kohustaks BMW-d Automecile taas sõidukeid tarnima ja lubama kasutada oma kaubamärke, ning et BMW keeldumine tema varustamisest autodega on hageja kaebuse ja hagi peamine põhjus. Komisjoni arvates on see taotlus sama kui taotlus selle kohta, et komisjon annaks korralduse võtta hageja vastu BMW turustussüsteemi.
26 Oma vasturepliigis eitab komisjon seda, et hageja taotles temalt BMW valikulisele turustussüsteemile vastavalt määrusele nr 123/85 antud erandi tühistamist ja seega sellise otsuse tegemist, mis kuulub komisjoni ainupädevusse.
Esimese Astme Kohtu hinnang
27 Esimese Astme Kohus tõdeb, et esiteks sisaldas hageja kaebus taotlust võtta BMW suhtes kaks spetsiifilist meedet, st korraldus täita hageja tellimused ja korraldus lubada hagejal kasutada oma teatavaid kaubamärke. Teiseks sisaldas kaebus üldisemat taotlust, et tehtaks otsus, millega kohustataks BMW-d lõpetama teatatud rikkumine ning kohaldataks tema suhtes mis tahes muud meedet, mida komisjon vajalikuks või kasulikuks peab.
28 Nendest taotlustest lähtudes jaguneb vaidlustatud otsus kahte ossa. Esimeses osas keeldub komisjon oma pädevuse puudumisele viidates kohustamast BMW-d tarnima oma tooteid hagejale ja lubama tal kasutada BMW kaubamärki. Teises osas keeldub komisjon – viidates Itaalia kohtute menetluses olevatele hageja ja BMW vaidlustele, oma avatud kaalutlusõigusele, mis tal on kaebustele tähtsusastmete omistamisel, ning piisava ühenduse huvi puudumisele – juhtumit põhjalikumalt uurimast osas, milles kaebusega taotleti otsust, mis kohustaks BMW-d rikkumist lõpetama. Vaidlustatud otsuse kaks osa vastavad seega hageja kaebuses sisaldunud kahele aspektile.
29 Hagejale 26. juulil 1989 määruse nr 99/63 artikli 6 alusel saadetud teatis puudutas hageja taotlust, et BMW-d kohustataks „taastama” temaga lepingulised suhted. Oma 4. oktoobri 1989. aasta vastuses vaidles hageja vastu tema taotluse sellisele tõlgendamisele, täpsustades, et ta taotles õigust kuuluda, sõltumata varasematest lepingulistest suhetest, BMW turustussüsteemi, mida ta nimetas valikuliseks turustussüsteemiks. Komisjon arvestas seda täpsustust ja kustutas vaidlustatud otsusest kõik viited hageja väidetavale taotlusele taastada varasemad lepingulised suhted.
30 Lisaks ei võimalda miski vaidlustatud otsuses oletada, et komisjon pidas sellist hageja spetsiifiliste korralduste taotlust enda jaoks siduvaks ning jättis tähelepanuta võimaluse võtta taotletud korralduste andmise asemel muid võimaliku rikkumise lõpetamiseks sobivaid meetmeid. Vaidlustatud otsuse esimeses osas piirdutakse nimelt sellega, et vastatakse hageja spetsiifiliste korralduste taotlusele, otsustamata, kas komisjon oleks võinud võtta muid meetmeid.
31 Vaidlustatud otsuse teises osas vastas komisjon üldisemale taotlusele, et võetaks vastu otsus, millega kohustataks BMW-d väidetavat rikkumist lõpetama ja määrataks kõik selleks vajalikud meetmed.
32 Lõpuks tõdeb Esimese Astme Kohus, et hageja esitatud kaebuse eesmärk ei olnud see, et tühistataks grupierand, mille näeb ette määrus nr 123/85. Kohtuasja T‑64/89 aluseks olevas hagiavalduses (lk 15 ja 17) heitis hageja tõepoolest komisjonile ette, et viimane on rikkunud määruse nr 123/85 artikli 10 lõiget 1, mis annab talle õiguse tühistada nimetatud määruse kohaldamisest saadav kasu osas, milles see määrus oli kohaldatav. Siiski ei saa see märkus, mis sisaldub ühes Esimese Astme Kohtule, mitte komisjonile adresseeritud dokumendis, laiendada varem esitatud kaebuse eset. Selles suhtes tuleb märkida, et hagejal oli võimalus täpsustada kaebuse sisu oma vastuses talle 4. oktoobril 1989 määruse nr 99/63 artikli 6 alusel saadetud kirjale. Selles vastuses, mis on hilisem kui kohtuasjas T‑64/89 esitatud hagi, ei viidata mingil viisil erandi võimalikule tühistamisele. Neil asjaoludel ei saanud komisjon mõista kaebust nii, nagu taotletaks sellega määruses nr 123/85 ette nähtud grupierandi tühistamist.
33 Sellest järeldub, et komisjon ei mõistnud hageja esitatud kaebuse eset valesti.
2. Vaidlustatud otsuse esimene osa
Poolte argumendid
34 Vaidlustatud otsuse esimese osa suhtes, milles komisjon tunnistab, et tal puudub pädevus anda hageja taotletud spetsiifilisi korraldusi, esitab hageja üheainsa väite, mis tuleneb ühenduse õiguse, täpsemalt määruse nr 17 artikli 3 rikkumisest.
35 Oma hagiavalduses vaidleb hageja vastu sellele, et komisjon teeb vahet volituste vahel, mis on tal nimetatud artikli kohaselt ühelt poolt asutamislepingu artikli 85 lõike 1 ja teiselt poolt artikli 86 rikkumise puhul. Ta rõhutab, et määruse nr 17 artikli 3 sõnastus niisugust vahet ei tee ja annab seega komisjonile mõlemal juhul volituse „otsusega nõuda […] ettevõtjatelt […] selliste rikkumiste lõpetamist”. Antud juhul oleks aga ainus võimalus lõpetada varustamisest keeldumises seisnev artikli 85 rikkumine korraldusega tarnida tellitud kaupa.
36 Oma repliigis väidab hageja esiteks, et BMW ja tema vahelise kokkuleppe puudumine ei takista asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamist. Tema arvates võib pealtnäha ühepoolne käitumine olla hõlmatud artikli 85 lõikega 1, eriti kui see leiab aset turustussüsteemi raames.
37 Hageja väidab, et BMW turustussüsteem on valikuline turustussüsteem. Euroopa Kohtu praktikast (11. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 210/81: Demo-Studio Schmidt v. komisjon, EKL 1983, lk 3045) nähtub aga, et edasimüüja, kes arvati valikulisest turustussüsteemist põhjuseta välja, võib taotleda komisjoni sekkumist määruse nr 17 artikli 3 lõike 2 punkti b alusel, ning et vajadusel võib ta komisjoni keeldumise asjus pöörduda ühenduse kohtu poole. Hageja leiab, et antud juhul on olemas kõik rikkumise elemendid, mida on mainitud eespool viidatud kohtuotsuses.
38 Lisaks leiab hageja, et on ebaloogiline arvata, et komisjon võib – juhul, kui see nii on – tuvastada kogu turustussüsteemi ebaseaduslikkuse ja BMW-l selle rakendamise tulevikus ära keelata, kui ta ei saa midagi ette võtta tootja erinevaid edasimüüjaid puudutava käitumise vastu. Kui see nii oleks, võiks kergesti koostada „paberil” lepingulisi süsteeme, mis oleksid konkurentsi seisukohast väga soodsad, ning neid seejärel mitte rakendada, teades kindlalt, et konkreetselt komisjonil ei ole mingit sekkumisõigust. Oma väite toetuseks viitab ta Euroopa Kohtu 17. septembri 1985. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 25/84 ja 26/84: Ford v. komisjon (EKL 1985, lk 2725), millest järeldub, et kui komisjon uurib edasimüügilepingut võimaliku erandi andmise eesmärgil, võib ta arvestada kõiki asjaolusid, millega selle täitmine on seotud, sealhulgas varustamisest keeldumist. Komisjon ei pea seega mitte ainult hindama „süsteeme tervikuna”, vaid ka nende konkreetset rakendamist või isegi rakendamata jätmist.
39 Hageja leiab, et erandi võimalik olemasolu ei välistaks turustussüsteemi konkreetsete rakendusviiside sellist uurimist. Kuigi hageja tunnistab, et komisjon ei saa sunnivahenditega läbi suruda otsust, mis kohustab BMW-d taas tarnima asuma, väidab ta, et kostjaks oleval institutsioonil on siiski hoiatamise õigus – eriti trahvide kaudu –, mis võimaldab tagada sellise otsuse täitmise.
40 Komisjon omalt poolt rõhutab, et selge loogika, mis on asutamislepingu artiklite 85 ja 86 aluseks ja mida tema arvates rõhutab Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑51/89: Tetra Pak v. komisjon (EKL 1990, lk II-309), annab tema määruse nr 17 artiklist 3 tulenevatele volitustele erineva ulatuse, sõltuvalt sellest, kas tegemist on asutamislepingu ühe või teise sätte rikkumisega. Ta tuletab meelde, et artikkel 86 keelab turgu valitseva ettevõtja sellise ühepoolse käitumise, mis piirab konkurentsi ning mis võib seisneda kas tahtlikus tegevuses või tegevusetuses. Sel põhjusel kinnitaski Euroopa Kohus oma 6. märtsi 1974. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Commercial Solvents v. komisjon (EKL 1974, lk 223), et määruse nr 17 artiklit 3 peab kohaldama lähtuvalt tuvastatud rikkumise laadist ning see võib sama hästi tähendada korraldust teostada ebaseaduslikult teostamata jäetud tegevus või osutada ebaseaduslikult osutamata jäetud teenuseid, kui ka keeldu jätkata teatud tegevust või säilitada teatud olukorda, mis on asutamislepinguga vastuolus.
41 Asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise puhul leiab komisjon seevastu, et nii tema sekkumispädevuse ese kui ka ulatus on erinevad. Mis puudutab eset, st rikkumist, mille ta võiks lõpetada, siis komisjon rõhutab, et artikkel 85 keelab kahe või enama ettevõtja kokkulepped, mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi kahjustamine. Komisjon leiab, et ainus kokkulepe, mille suhtes võib antud juhul kohaldada asutamislepingu artiklit 85, on see, mis eksisteerib BMW Italia ja tema praeguste turustajate vahel, ning vaid selle kokkuleppe puhul võib ta rakendada oma sekkumispädevust, mille annab talle määruse nr 17 artikli 3 lõige 1. Komisjoni arvates kinnitab Euroopa Kohtu 28. veebruari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 228/82 ja 229/82: Ford v. komisjon (EKL 1984, lk 1129; edaspidi „Ford II”), et turustussüsteemi raames võib ainult edasimüügilepingu vormis kokkulepe endast asutamislepingu artikli 85 rikkumist kujutada.
42 Mis puudutab tema pädevuse ulatust asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise puhul, siis komisjon tugineb samale kohtuotsusele, selleks et kinnitada, et ainus otsus, mille ta määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel teha saab, on tuvastada kõnealuse turustussüsteemi vastuolu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 normidega ning kohustada tarnijat lõpetama edasimüügilepingu täitmine tervikuna. Ikka otsusele Ford II tuginedes lisab ta, et siiski ei ole ta täielikult võimetu reageerima niisugusele konkurentsi kahjustavale käitumisele, mis leiab aset turustussüsteemi raames, kuna ta võib näiteks määrata trahvi, kui edasimüügilepingut edaspidigi täidetakse.
43 Komisjon märgib, et Automec ei soovi turustussüsteemi tühistamist, vaid vastupidi, nõuab õigust kuuluda sellesse süsteemi. See õigus oleks aga spetsiifiline üksikisiku õigus, mille teostamise saab komisjon kohustuslikuks teha üksnes asutamislepingu artikli 86 kohaldamise raames.
44 Oma vasturepliigis lisab komisjon, et eespool viidatud Euroopa Kohtu 11. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 210/81, millele hageja tugineb, viitab nii asutamislepingu artikli 85 kui artikli 86 rikkumisele, ning selles kohtuotsuses mainitud kaks varasemat otsust, nimelt eespool viidatud 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73 ning 17. jaanuari 1980. aasta määrus kohtuasjas 792/79 R: Camera Care v. komisjon (EKL 1980, lk 119), puudutasid kas artikli 86 rikkumist (Commercial Solvents) või nii artikli 85 kui artikli 86 rikkumist (Camera Care).
45 Komisjon väidab, et teatavate kokkulepete keeld ja pädevus, mis talle on antud selleks, et tagada nimetatud keelu järgimine, ei võimalda tal piirata ettevõtjate lepinguvabadust nii kaugele, et kohustada mõnda tootjat konkreetset edasimüüjat oma turustussüsteemi võtma. Selles küsimuses viitab ta kohtujurist Rozèsi ettepanekule kohtuasjas 210/81 (eespool viidatud, lk 3067).
46 Viimaks rõhutab komisjon, et vaidlustatud otsus ei lahenda küsimust, kas BMW Italia turustussüsteem on määruses nr 123/85 mainitud valikuline turustussüsteem või ainuõiguslik ja valikuline turustussüsteem, ega ka küsimust, kas see süsteem on asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 kooskõlas või mitte. Komisjoni arvates ei anna ei artikkel 85 ega määruse nr 17 artikli 3 lõige 1 talle õigust kohustada BMW Italiat Automeciga lepingut sõlmima, isegi kui ta tuvastab, et BMW Italia rakendatud turustussüsteem rikub artikli 85 lõiget 1.
Esimese Astme Kohtu hinnang
47 Esimese Astme Kohus leiab, et tuleb kindlaks teha, kas komisjon rikkus ühenduse õigust, eriti määruse nr 17 artiklit 3, kui ta jättis rahuldamata taotluse, mille eesmärk oli eespool viidatud spetsiifiliste korralduste andmine, põhjendusel et ta ei ole antud juhul pädev selliseid meetmeid võtma.
48 Tuleb meenutada, et hageja taotluse eesmärk oli see, et BMW Italiat kohustataks täitma hageja esitatud tellimusi, samuti lubama kasutada oma teatavaid kaubamärke. Neid taotlusi põhjendati asjaoluga, et hageja arvates vastas ta kõigile nõutud tingimustele, et kuuluda BMW turustusvõrku. Seega taotles hageja, et komisjon annaks BMW Italiale kaks spetsiifilist korraldust, selleks et arvestataks hageja väidetava õigusega kuuluda BMW turustusvõrku.
49 Kuna komisjon jättis oma otsuse esimeses osas nende kahe spetsiifilise korralduse taotluse rahuldamata, tuleb uurida, kas määruse nr 17 artikli 3 lõige 1, mis volitab komisjoni kohustama asjassepuutuvaid ettevõtjaid lõpetama konkurentsiõiguse rikkumine, mille ta on tuvastanud, oleks võinud koos asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 olla õiguslik alus otsusele, mis sellise taotluse rahuldab.
50 Artikli 85 lõige 1 keelab teatavad konkurentsivastased kokkulepped või tegevuse. Sellest keelust üleastumise tsiviilõiguslike tagajärgede hulgast näeb artikli 85 lõige 2 otseselt ette vaid ühe, s.o kokkuleppe tühisuse. Asutamislepingu artikli 85 rikkumisega kaasnevad muud tagajärjed, näiteks kolmandatele isikutele tekitatud kahju hüvitamise kohustus või võimalik kohustus sõlmida leping, tuleb kindlaks määrata siseriiklikus õiguses (siseriiklike kohtute võimaluste kohta vt siseriiklikke menetlusi, mis olid aluseks Euroopa Kohtu 16. juuni 1981. aasta otsusele kohtuasjas 126/80: Salonia, EKL 1981, lk 1563, 1774, ja 3. juuli 1985. aasta otsusele kohtuasjas 243/83: Binon, EKL 1985, lk 2015, 2035). Seega on siseriiklik kohus see, kes vajadusel ja vastavalt siseriiklikele õigusnormidele võib kohustada ühte ettevõtjat teise ettevõtjaga lepingut sõlmima.
51 Kuna lepinguvabadus peab jääma reegliks, ei ole põhimõtteliselt võimalik tunnistada, et komisjoni õiguste hulgas anda korraldusi, mille eesmärk on lõpetada artikli 85 lõike 1 rikkumised, on ka õigus kohustada ühte poolt kellegagi lepingut sõlmima, sest üldjuhul on komisjoni käsutuses sobivad vahendid selleks, et kohustada ettevõtjat rikkumist lõpetama.
52 Eriti ei saa lepinguvabaduse piiramist õigustada siis, kui rikkumise lõpetamiseks on mitu võimalust. Nii on see asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumiste puhul, mis tulenevad mõne turustussüsteemi rakendamisest. Sellised rikkumised saab kõrvaldada ka turustussüsteemist loobumise või selle muutmisega. Neil asjaoludel on komisjonil mõistagi õigus tuvastada rikkumine ning kohustada asjaomaseid pooli seda lõpetama, kuid tal ei ole õigust suruda pooltele peale oma valikut nende erinevate käitumisvõimaluste hulgast, mis kõik on asutamislepinguga kooskõlas.
53 Seega tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei olnud komisjonil õigust anda spetsiifilisi korraldusi, millega ta oleks BMW-d kohustanud hagejat varustama ja lubama viimasel oma kaubamärke kasutada. Sellest järeldub, et jättes nimetatud korralduste taotluse rahuldamata põhjendusel, et tal puudub pädevus, ei rikkunud komisjon ühenduse õigust.
54 Pädevus, mis komisjonil oli selleks, et võtta vastu otsus, millel võivad praktikas olla hageja taotletud korraldustega samaväärsed tagajärjed, ning võimalus kvalifitseerida hageja taotlus ümber taotluseks, mille eesmärk on niisugune otsus, seda järeldust ei muuda. Nimelt ei põhjendanud komisjon oma pädevuse puudumisega kogu taotluse rahuldamata jätmist, vaid ainult keeldumist võtta taotletud spetsiifilisi meetmeid. Kaebuse seda osa, mille ese puudutab enamat kui see spetsiifiline taotlus, ei ole käsitletud otsuse esimeses, vaid teises osas.
3. Vaidlustatud otsuse teine osa
55 Vaidlustatud otsuse teise osa puhul esitab hageja sisuliselt neli väidet. Esiteks väidab ta, et kuna komisjon keeldus kasutamast omaenese volitusi, rikkus ta asutamislepingu artiklit 155, määruse nr 17 artiklit 3 ja määruse nr 99/63 artiklit 6. Teine väide, mille ta esitas kohtuistungil, tuleneb asutamislepingu artiklis 190 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumisest. Kolmas väide, mis on esitatud repliigis, tuleneb sellest, et määrus nr 123/85 ei ole kohaldatav ja on õigusvastane. Neljas väide tuleneb võimu kuritarvitamisest.
a) Esimene väide, mis tuleneb asutamislepingu artikli 155, määruse nr 17 artikli 3 ja määruse nr 99/63 artikli 6 rikkumisest, ja teine väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendamist
Poolte argumendid
56 Esiteks heidab hageja komisjonile ette seda, et viimane loobus artikli 85 rakendamisel oma pädevuse teostamisest siseriiklike kohtute kasuks, samal ajal kui ta oli erialases ajakirjanduses teatanud, et turustuslepingutes sisalduvate konkurentsivastaste tingimuste puhul „ei saa artikli 85 lõike 2 alusel taotleda mingit õiguslikku kaitset siseriiklikelt kohtutelt”.
57 Ta väidab, et ühenduse õigus näeb ette rikkumiste kõrvaldamise menetluse ning et komisjon ei saa kõrvale hoida sellega kaasneva pädevuse teostamisest. Selles küsimuses viitab ta vastavalt asutamislepingule antud valdkonnas komisjonil lasuvale ülesandele, samuti komisjoni eri- ja ainupädevusele rikkumiste, erandite ja valikulise turustuse valdkonnas, mille aluseks on muu hulgas määruse nr 123/85 sätted. Hageja rõhutab, et see on tema enda valida, kas ta pöördub siseriiklike kohtute või pädevate ühenduse organite poole, ning et komisjon ei saa talle oma valikut peale suruda. Ta lisab, et Itaalia kohtutes menetluses olevatel kohtuasjadel on kaebuse omast erinev ese.
58 Teiseks väidab hageja, et komisjon ei saa käesoleval juhul tugineda sellele, et tema pädevus on kaalutluspädevus. Kaebuse rahuldamata jätmise õigus, mille annab komisjonile määruse nr 99/63 artikkel 6, puudutab ainult sisulist rahuldamata jätmist, mida saab teha, kui on läbi viidud uurimine, mis võimaldas komisjonil koguda avatud kaalutlusõiguse teostamiseks vajalikku materjali. Seega on komisjon iga kaebuse puhul kohustatud alustama kaebuse läbivaatamise menetluse, välja arvatud juhul, kui kaebus on ilmselgelt põhjendamatu. Eespool viidatud artikkel 6, mille kohaselt võib komisjon taotluse „rahuldamata jätta”, puudutab seega korraldust lõpetada rikkumine, mitte menetluse alustamist. Hageja viitab oma seisukoha toetuseks eespool viidatud kohtuasjas 210/81 tehtud Euroopa Kohtu 11. oktoobri 1983. aasta otsuse punktile 19.
59 Oma repliigis vaidlustab hageja kolmandaks selle, et kaebuses esitatud asjaolude põhjalikumaks uurimiseks ei ole piisavat ühenduse huvi. Nimelt on BMW Italia poolt 7. juulil 1988 kõigile oma edasimüüjatele saadetud ringkiri – mille eesmärk oli välistada müük nendele edasimüüjatele, keda ta ei olnud heaks kiitnud, ja müük „väljaspool piirkonda”, mida teostati „vahendajate või agentide” abil – vastuolus ühenduse nõuetega nii valikulise kui ka ainuõigusliku turustuse valdkonnas ning määruse nr 123/85 artikli 3 punktiga 11. Komisjon ise olevat kahel korral kinnitanud, et selline käitumine kujutab endast põhieeskirjade rikkumist – esiteks määrust nr 123/85 puudutavas teatises (EÜT 1985, C 17, lk 4, lõige 1, punkt 3) ja teiseks „Kuuendas konkurentsipoliitikat käsitlevas aruandes” (punkt 30, lk 45).
60 Komisjon omalt poolt leiab, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 vahetu kohaldatavuse tõttu on komisjonil ja siseriiklikul kohtul tegelikult selle sätte kohaldamisel konkureeriv pädevus, nagu näitavad Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 127/73: BRT (EKL 1974, lk 51) ja 10. juuli 1980. aasta otsus kohtuasjas 37/79: Lauder (EKL 1980, lk 2481).
61 Ta lisab, et kuigi asjaomastel isikutel on õigus valida, kas nad pöörduvad selleks, et tagada nende asutamislepingu artiklist 85 tulenevate õiguste järgimine, ühenduse või siseriiklike ametiasutuste poole, võivad õiguslikud tagajärjed ühe või teise poole pöördumisel olla erinevad. Selles küsimuses ei eita hageja, et Itaalia kohtul on erinevalt komisjonist õigus kohustada BMW Italiat hüvitama kahju, mille võis hagejale põhjustada müümisest keeldumine.
62 Lisaks märgib komisjon, et hageja ei vaidlusta ka seda, et Itaalia kohtutel on lihtsam lahendada võimalikku vaidlust, mille esemeks on väide, et BMW Italia rikub asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna Milano või Vicenza kohtutel on Automeci taotluste läbivaatamiseks ja BMW Italia turustussüsteemile artikli 85 lõike 1 ja vajadusel määruse nr 123/85 kohaldamiseks paremad eeldused kui komisjonil. Euroopa Kohus kinnitas oma 3. veebruari 1976. aasta otsuses kohtuasjas 63/75: Roubaix (EKL 1976, lk 111) siseriikliku kohtu pädevust juhul, kui on vaja otsustada, kas teatavale lepingule saab anda grupierandi või mitte.
63 Komisjon märgib, et küsimus, kas tal on kaalutlusõigus talle esitatud kaebusi ilma eelneva uurimiseta rahuldamata jätta, on oluline põhimõtteline küsimus, mis puudutab tema järelevalvepädevust. See on esimene kord, kui ühenduse kohus lahendab küsimust, mis puudutab komisjoni otsust, millega viimane jätab rahuldamata kaebuse, olemata kaebuse esitaja toodud asjaolusid põhjalikumalt uurinud või nendele hinnangut andnud. See otsus põhineb komisjoni pädevusel omistada kaebustele ühenduse avalikest huvidest lähtudes tähtsusaste.
64 Komisjon ei vaidle vastu sellele, et kaebuse esitajal on õigus vastusele, st lõplikule aktile, milles institutsioon võtab seisukoha tema kaebuse asjus. Tuginedes Euroopa Kohtu praktikale (18. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 125/78: GEMA v. komisjon, EKL 1979, lk 3173, 3179), kinnitab ta siiski, et ta ei ole kohustatud tegema lõplikku otsust selle kohta, kas väidetav rikkumine leidis aset või mitte. Kuna tal on kaebuse sisu kohta tehtava otsuse osas lai kaalutlusruum, on tal seda enam avatud kaalutlusruum lõppotsust ettevalmistavate aktide, näiteks uurimise alustamise puhul. Komisjon tunnistab siiski, et ta on kohustatud kaebusi läbi vaatama viisil, mis ei ole diskrimineeriv, mida ta väidab ka olevat käesoleval juhul teinud. Selles suhtes märgib ta, et uurimine, kas BMW turustussüsteem on kooskõlas asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 ning määruse nr 123/85 sätetega, nõudis väga laialdast ja keerukat uurimist, mille ta pidi alustama peaaegu ex nihilo, samas kui erinevad Itaalia kohtud, kelle poole olid pöördunud nii Automec kui ka BMW Italia, olid kursis BMW Italia ja tema edasimüüjate vaheliste lepinguliste suhetega ning eriti BMW Italia ja Automeci suhetega minevikus. Komisjoni arvates on need kohtud seetõttu võimelised lihtsamini läbi viima uurimist, mis on vajalik selleks, et hinnata, kas BMW turustussüsteem on kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega.
65 Komisjon rõhutab, et nendel kaalutlustel ja samuti menetlusökonoomia huvides tegigi ta otsuse, et võrreldes tuhandete teiste menetlustega komisjonis ei olnud Automeci kaebuse puhul piisavat avalikku huvi, mis oleks õigustanud täiendava uurimise alustamist peale nende, mis juba toimusid Itaalia kohtutes, kelle poole kaks asjaomast ettevõtjat pöördusid omal „vabal valikul”.
66 Üldpõhimõtte osas, mille kohaselt on tal tähtsusastmete omistamist võimaldav kaalutlusõigus, väidab komisjon esiteks, et ükski ühenduse õigusnorm ei kohusta teda alustama uurimist iga kord, kui talle kaebus esitatakse. Oma vasturepliigis märgib ta, et hageja ei saa oma seisukoha toetuseks viidata eespool viidatud Euroopa Kohtu 11. oktoobri 1983. aasta otsusele kohtuasjas 210/81, mis on üksikotsus, nii et ei saa rääkida väljakujunenud kohtupraktikast.
67 Teiseks märgib komisjon, et vastavalt määruse nr 99/63 artikli 6 itaaliakeelsele versioonile võib ta jätta kaebuse rahuldamata materjalide (teabe ja tõendite) põhjal di cui dispone, mitte nende materjalide alusel, mida tal on võimalik saada pika, keeruka ja kuluka uurimise tagajärjel; kolmandaks kinnitab ta, et on kohustatud tagama avaliku huviga arvestamise, uurides esmajärjekorras käitumisi, mis oma ulatuse, tõsiduse ja kestuse tõttu ohustavad tõsiselt vaba konkurentsi. Ta väidab, et kui ta oleks kohustatud iga kaebuse alusel uurimist alustama, valiksid pigem kaebuse esitavad ettevõtjad kui tema ise, millistel juhtumitel uurimist teostada, ning see teeniks pigem erahuve kui avalikku huvi.
68 Komisjon esitab statistilisi andmeid konkurentsi valdkonnas tema menetluses olevate juhtumite kohta, et tõestada vajadust määrata erinevate juhtumite uurimisel kindlaks tähtsuskriteeriumid, võttes seejuures arvesse tema tööjõuressursside piiratust. Ta selgitab, et nende juhtumite hulk viiski ta selleni, et ta määratles oma „Seitsmeteistkümnendas aruandes konkurentsipoliitika kohta” (punkt 9, lk 24) järgmised tähtsuskriteeriumid:
„Üldiselt on nii, et kui juhtumid puudutavad poliitiliselt väga olulisi küsimusi, käsitleb komisjon neid tähtsamatena. Omal algatusel uuritavate juhtumite puhul ja kaebuste puhul teeb komisjon kindlaks väidetavate rikkumiste raskusastme. Lisaks tuleb kaebuste ja teadete puhul arvesse võtta asjaolu, et otsus tuleb teha kiiresti. See kehtib eriti juhul, kui siseriiklikud kohtumenetlused on pooleli. Juhtumeid, mille puhul on nõutav grupierandi määrustega ette nähtud vaidlustamismenetlus, tuleb alati pidada tähtsamateks, võttes arvesse kuuekuulist tähtaega. Muudel juhtudel menetletakse juhtumeid kronoloogilises järjekorras.”
69 Komisjoni arvates on ilmne, et hageja kaebus ei vasta ühelegi neist tähtsuskriteeriumidest – ei väidetava rikkumise raskusastme seisukohast ega ka vajadusest komisjoni sellise otsuse järele, mis võimaldaks siseriiklikul kohtul asja lahendada. Mis puudutab viimast kriteeriumi, siis tuletab komisjon esiteks meelde, et tema otsust ei olnud vaja selleks, et Itaalia kohtud saaksid lahendada vaidlused, millega pooled olid juba nende poole pöördunud. Teiseks selgitab ta, et see kriteerium puudutab eelkõige juhtumeid, mil siseriikliku kohtu menetluses olev asi puudutab mõne sellise lepingu kehtivust või täitmist, millest teatati komisjonile ja millele taotletakse asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel erandit, sest selle sätte kohaldamine kuulub komisjoni ainupädevusse. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, kuna artikli 85 lõike 3 kohaldamist autotööstuse turustuskokkulepetele reguleerib määrus nr 123/85. Selle määruse rakendamine kuulub aga täielikult Itaalia kohtu pädevusse ning see kohus peab juhul, kui ta kahtleb selle sätete kehtivuses, pöörduma Euroopa Kohtu poole asutamislepingu artikli 177 alusel (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4225).
70 Komisjon väidab ka, et asjaolu, et siseriiklikul kohtul puudub pädevus teha erandi tühistamise otsus, ei muuda tema seisukohta, kuna hageja väidab peamiselt, et määruses nr 123/85 ette nähtud grupierand ei ole kohaldatav BMW Italia turustussüsteemi suhtes, ning täiendavalt, et nimetatud määrus on kehtetu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
71 Esimese Astme Kohus leiab, et käesoleva väitega talle esitatud küsimusega tahetakse sisuliselt teada, millised on komisjoni kohustused, kui füüsiline või juriidiline isik esitab määruse nr 17 artikli 3 alusel talle kaebuse.
72 Tuleb märkida, et määrused nr 17 ja nr 99/63 annavad komisjonile kaebuse esitanud isikutele menetluslikke õigusi, nagu õiguse sellele, et isikut teavitatakse põhjustest, mille tõttu komisjon kavatseb kaebuse rahuldamata jätta, ning õiguse esitada selles küsimuses märkusi. Ühenduse seadusandja on niisiis kehtestanud komisjonile teatavad spetsiifilised kohustused. Siiski ei sisalda määrus nr 17 ega ka määrus nr 99/63 otseseid sätteid selle kohta, kuidas tuleb kaebust sisuliselt lahendada ning millised on komisjoni võimalikud uurimiskohustused.
73 Selleks et teha kindlaks komisjoni kohustused selles kontekstis, tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon vastutab ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise ja suunamise eest (vt Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89: Delimitis, EKL 1991, lk 935, 991). Seepärast tehtigi asutamislepingu artikli 89 lõikega 1 talle ülesandeks tagada artiklites 85 ja 86 kehtestatud põhimõtete kohaldamine ning seepärast antigi artikli 87 alusel vastu võetud õigusnormidega talle laialdane pädevus.
74 Komisjoni kohustuste ulatust konkurentsiõiguse valdkonnas tuleb vaadelda pidades silmas asutamislepingu artikli 89 lõiget 1, mis on selles valdkonnas komisjonile asutamislepingu artikliga 155 antud üldise järelevalveülesande konkreetne väljendus. Samas, nagu märkis Euroopa Kohus asutamislepingu artikli 169 raames (14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 247/87: Star Fruit v. komisjon, EKL 1989, lk 291, 301), ei tähenda see ülesanne, et komisjon oleks kohustatud alustama menetlusi, mille eesmärk on tuvastada ühenduse õiguse võimalikke rikkumisi.
75 Selles suhtes märgib Esimese Astme Kohus, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast järeldub (eespool viidatud 18. oktoobri 1979. aasta otsus GEMA, lk 3173, 3189), et määrustega nr 17 ja nr 99/63 kaebuste esitajatele antud õiguste hulgas ei ole õigust saada asutamislepingu artikli 189 tähenduses otsust väidetava rikkumise olemasolu või puudumise kohta. Sellest järeldub, et komisjon ei ole kohustatud selles küsimuses otsust tegema, välja arvatud juhul, kui kaebuse ese kuulub tema ainupädevusse, nagu asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel antud erandi tühistamine.
76 Kuna komisjonil ei ole kohustust teha otsust rikkumise olemasolu või puudumise kohta, ei saa teda ka kohustada teostama uurimist, sest viimase eesmärk saab olla vaid tõendusmaterjali kogumine selle kohta, kas rikkumine on toimunud või mitte, mida ta aga ei ole kohustatud tuvastama. Siinkohal tuleb meenutada, et erinevalt sellest, mida näeb ette asutamislepingu artikli 89 lõike 1 teine lause liikmesriikide esitatud taotluste kohta, ei kohusta määrused nr 17 ja nr 99/63 otseselt komisjoni talle esitatud kaebusi uurima.
77 Siinkohal tuleb märkida, et avaliku teenuse ülesande kandja pädevus võtta kõik talle usaldatud ülesande täitmiseks vajalikud korralduslikud meetmed, sealhulgas prioriteetide määratlemine seadusega sätestatud piirides, kui neid prioriteete ei ole määratlenud seadusandja, on haldustegevuse lahutamatu osa. See peab kehtima eriti juhul, kui ametivõimule on antud nii laialdane ja üldine järelevalve- ja kontrollimisülesanne nagu komisjonile konkurentsi valdkonnas. Niisiis on see, kui komisjon omistab konkurentsi valdkonda puudutavatele juhtumitele tähtsusastme, kooskõlas talle ühenduse õigusega pandud kohustustega.
78 See hinnang ei ole vastuolus järgmiste Euroopa Kohtu otsustega: eespool viidatud 11. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 210/81, 28. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 298/83: CICCE (EKL 1985, lk 1105) ja 17. novembri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: BAT ja Reynolds v. komisjon (EKL 1987, lk 4487). Nimelt leidis Euroopa Kohus otsuses Demo-Studio Schmidt, et komisjon „peab kontrollima kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaolusid”, tegemata siiski otsust küsimuses, kas komisjon võib jätta kaebuse uurimata, sest viidatud asjas oli komisjon kontrollinud kaebuses esitatud asjaolusid ja jätnud selle rahuldamata põhjusel, et puuduvad andmed, mis võimaldaksid tuvastada rikkumise. See küsimus ei tõusetunud ka kohtuasjas 298/83: CICCE ning liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: BAT ja Reynolds, mis on hilisemad ja millele on viidatud eespool.
79 Kuigi komisjon ei ole kohustatud teostama uurimist, kohustavad määruse nr 17 artiklis 3 ja määruse nr 99/63 artiklis 6 sätestatud menetluslikud tagatised teda siiski kaebuse esitaja poolt talle teatavaks tehtud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tähelepanelikult kontrollima, et kaaluda, kas need andmed annavad tunnistust käitumisest, mis võib kahjustada konkurentsi ühisturul ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu 11. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas Demo-Studio Schmidt; 28. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas CICCE ja 17. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas BAT ja Reynolds).
80 Kui komisjon on – nagu ka antud juhtumil – vastu võtnud otsuse lõpetada kaebuse menetlemine ilma uurimist teostamata, on Esimese Astme Kohtu teostatava seaduslikkuse kontrolli eesmärk teha kindlaks, kas vaidlusalune otsus ei põhine sisuliselt ebatäpsetel asjaoludel, ei sisalda õiguslikku viga ega ka ilmset hindamisviga ning kas tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega.
81 Neid põhimõtteid silmas pidades peab Esimese Astme Kohus kõigepealt kontrollima, kas komisjon kontrollis kaebust – milleks ta oli kohustatud –, hinnates nõutava tähelepanelikkusega hageja poolt kaebuses esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ning seejärel, kas komisjon põhjendas korrektselt kaebuse menetlemise lõpetamise otsust, tuginedes esiteks oma õigusele „omistada juhtumitele, millega tema poole on pöördutud, nende menetlemisel tähtsusaste” ja viidates teiseks antud juhtumi puhul ühenduse huvile kui tähtsuskriteeriumile.
82 Selles suhtes tõdeb Esimese Astme Kohus kõigepealt, et komisjon kontrollis kaebust tähelepanelikult ning võttis arvesse mitte ainult kaebuses esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, vaid ka vahetas mitteametlikult seisukohti ja teavet hageja ja tema advokaatidega. Alles pärast hageja esitatud täpsustuste ja määruse nr 99/63 artikli 6 alusel saadetud kirja vastuses esitatud seisukohtadega tutvumist jättis komisjon kaebuse rahuldamata. Arvestades kaebuses sisalduvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, viis komisjon läbi kohase kontrollimise ning talle ei saa ette heita, et ta ei oleks olnud hoolas.
83 Mis puudutab vaidlusalust otsust lõpetada menetlus, siis meenutab Esimese Astme Kohus kõigepealt, et komisjonil on õigus omistada talle esitatud kaebustele nende menetlemisel tähtsusaste.
84 Edasi tuleb uurida, kas on õiguspärane – nagu väitis komisjon – viidata tähtsuskriteeriumina ühenduse huvile antud juhtumi puhul.
85 Siinkohal tuleb meenutada, et erinevalt tsiviilkohtust, kelle ülesanne on kaitsta eraisikute subjektiivseid õigusi nende omavahelistes suhetes, peab haldusorgan tegutsema avalikest huvidest lähtudes. Seega on juhtumitele, millega tema poole on pöördutud, tähtsusastme omistamisel ühenduse huvile viitamine õiguspärane. See ei tähenda aga seda, et komisjoni tegevust ei saaks kohtulikult kontrollida, sest asutamislepingu artiklis 190 sätestatud põhjendamiskohustuse tõttu ei saa komisjon piirduda sellega, et viitab abstraktselt ühenduse huvile. Ta peab esitama õiguslikud ja faktilised kaalutlused, mille põhjal ta järeldas, et ei ole piisavat ühenduse huvi, mis võiks uurimismeetmete võtmist õigustada. Esimese Astme Kohus kontrollib komisjoni tegevuse seaduslikkust seega nende põhjenduste seaduslikkuse kontrollimise kaudu.
86 Selleks et hinnata juhtumi uurimise jätkamist puututavat ühenduse huvi, peab komisjon arvesse võtma juhtumi asjaolusid ning eriti faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on välja toodud talle esitatud kaebuses. Ta peab eelkõige kaaluma väidetava rikkumise tähtsust ühisturu toimimise seisukohast, tõenäosust tuvastada rikkumise olemasolu ja vajalike uurimismeetmete ulatust, et täita parimatel tingimustel oma ülesannet teostada järelevalvet artiklite 85 ja 86 järgimise üle.
87 Selles kontekstis tuleb uurida, kas käesoleval juhul leidis komisjon õigesti, et juhtumi uurimise jätkamiseks ei ole piisavat ühenduse huvi, kuna hageja, kes oli juba pöördunud edasimüügilepingu ülesütlemise asjus Itaalia kohtute poole, võis nendele kohtutele esitada ka küsimuse, kas BMW turustussüsteem on kooskõlas asutamislepingu artikli 85 lõikega 1.
88 Siinkohal tuleb märkida, et seda tehes ei piirdunud komisjon vaid teatamisega, et üldjuhul peab ta menetluse lõpetama üksnes sel põhjusel, et siseriiklik kohus on pädev asja arutama. Siseriikliku kohtu poole oli juba pöördutud sarnastes vaidlustes Automeci ja BMW Italia vahel, mis puudutasid viimase turustussüsteemi, ning hageja ei vaidlustanud asjaolu, et Itaalia kohtud olid juba BMW Italia ja selle turustajate vaheliste lepinguliste suhetega kursis. Antud konkreetses olukorras räägivad menetlusökonoomia ja korrakohase õigusemõistmise kaalutlused selle kasuks, et juhtumiga peaks tegelema kohus, kelle poole oli juba pöördutud sarnaste küsimuste lahendamiseks.
89 Selleks et hinnata vaidlusaluse menetluse lõpetamise otsuse seaduslikkust, tuleb kindlaks teha, kas kaebuse esitanud ettevõtjat siseriiklikusse kohtusse saates ei hinnanud komisjon valesti kaitse ulatust, mille see kohus võib tagada kaebuse esitajale asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 antud õiguste puhul.
90 Selles suhtes tuleb märkida, et artikli 85 lõikel 1 ja artiklil 86 on vahetu mõju eraisikute vahelistes suhetes ning need loovad õigussubjektidele õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 127/73). Nende sätete kohaldamise pädevus kuulub nii komisjonile kui ka siseriiklikele kohtutele (vt eelkõige eespool viidatud Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89). Sellist pädevuse jaotust iseloomustab muu hulgas asutamislepingu artiklist 5 tulenev komisjoni ja siseriiklike kohtute kohustus teha lojaalset koostööd (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89).
91 Seega tuleb uurida, kas komisjon võis loota sellele koostööle, et tagada BMW turustussüsteemi asutamislepingu artikli 85 lõikele 1 vastavuse hindamine.
92 Selleks võib Itaalia kohus kõigepealt uurida, kas see süsteem sisaldab konkurentsipiiranguid artikli 85 lõike 1 tähenduses. Kahtluse korral võib ta esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse. Kui ta tuvastab artikli 85 lõikega 1 vastuolus oleva konkurentsipiirangu, peab ta edasi uurima, kas süsteemile võib vastavalt määrusele nr 123/85 kohaldada grupierandit. Ka selle küsimuse arutamine kuulub tema pädevusse (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89). Kui tal on kahtlusi nimetatud määruse kehtivuse või tõlgendamise osas, võib see kohus jällegi esitada asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse. Kõigil neil juhtudel on siseriiklik kohus võimeline tegema otsuse selle kohta, kas turustussüsteem on kooskõlas asutamislepingu artikli 85 lõikega 1.
93 Kuigi siseriiklikul kohtul ei ole muidugi õigust kohustada kedagi lõpetama rikkumist, mille ta suutis tuvastada, ega määrata selle toime pannud ettevõtjale trahvi, nagu seda võib teha komisjon, on tema kohustus siiski kohaldada üksikisikutevahelistes suhetes asutamislepingu artikli 85 lõiget 2. Nähes otseselt ette sellise tsiviilõigusliku sanktsiooni, eeldab asutamisleping, et siseriiklik õigus annab kohtunikule õiguse kaitsta nende ettevõtjate õigusi, keda konkurentsivastane tegevus kahjustab.
94 Antud juhul ei ole aga hageja esitanud mingeid andmeid, millest võiks järeldada, et Itaalia õigus ei näe ette ainsatki õiguskaitsevahendit tema õiguste rahuldavaks kaitsmiseks siseriiklikus kohtus.
95 Tuleb ka märkida, et antud juhul on erandimääruse olemasolu – eeldusel, et see määrus on kohaldatav – asjaolu, mida komisjon võis täiesti õiguspäraselt arvesse võtta, hinnates ühenduse avalikku huvi teostada sellist turustussüsteemi puudutavat uurimist. Nagu komisjon õigesti märkis, on grupierandi määruse põhieesmärk kõnealuses tegevussektoris kasutatavatest turustuslepingutest teatamise ja nende eraldi uurimise piiramine. Sellise määruse olemasolu lihtsustab pealegi konkurentsiõiguse kohaldamist siseriiklikus kohtus.
96 Seega – kui komisjon saatis hageja siseriiklikku kohtusse, ei hinnanud ta valesti kaitse ulatust, mille see kohus võib tagada vastavalt hageja õigustele, mis kuuluvad talle asutamislepingu artikli 85 lõigete 1 ja 2 alusel.
97 Kõigest eelnevast järeldub, et vaidlusaluse otsuse läbivaatamisel Esimese Astme Kohtus ei ilmnenud ühtki õigus- ega faktiviga ega ka ilmset hindamisviga. Järelikult ei ole väide, mis tuleneb ühenduse õiguse, eriti asutamislepingu artikli 155, määruse nr 17 artikli 3 ja määruse nr 99/63 artikli 6 rikkumisest, põhjendatud.
98 Lisaks tuleneb eelnevatest kaalutlustest vältimatult, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud, kuna hagejal oli võimalik seaduslikult Esimese Astme Kohtus oma õigustele tugineda ja Esimese Astme Kohtul oli võimalik teostada järelevalvet seaduslikkuse üle.
b) Kolmas väide, mis tuleneb määruse nr 123/85 õigusvastasusest
Poolte argumendid
99 Oma hagiavalduses taotles hageja määruse nr 123/85 tühistamist, sest viimane olevat vaidlustatud otsuse „vältimatu eeldus”, esitamata selle nõude toetuseks siiski ühtki väidet. Oma repliigis väidab hageja, et see määrus ei ole antud juhul kohaldatav, kuna see reguleerib vaid ainuõiguslikku turustust ega käsitle valikulist turustust. Ta lisab, et vastasel juhul oleks nimetatud määrus kehtetu, sest looks selgelt ebaloogilise ja ilmselt ebaõiglase olukorra, allutades kaks nii erinevat majandusnähtust nagu eespool mainitud turustusvormid ühele regulatsioonile.
100 Komisjon kordab, et ta ei võtnud seisukohta nimetatud määruse kohaldatavuse kohta BMW Italia turustussüsteemi suhtes, nii et hageja omistab talle vääralt arvamuse, et see määrus on antud juhul kohaldatav ja et seda võib kohaldada nii ainuõigusliku kui ka valikulise turustussüsteemi suhtes. Ta rõhutab asjaolu, et ta oleks võinud võtta seisukoha selle turustussüsteemi laadi kohta alles pärast taotluses esitatud asjaolude põhjalikku ja asjakohast uurimist, kuid ta ei leidnud, et oleks piisavat ühenduse huvi selle tegemiseks.
Esimese Astme Kohtu hinnang
101 Võttes arvesse, et on selge, et vaidlustatud otsuses, mis ei sisalda ühtki viidet määrusele nr 123/85 ega ka sellele, kas BMW turustussüsteem on kooskõlas nimetatud määrusega, ei võeta seisukohta määruse nr 123/85 kohaldatavuse kohta antud juhul, on kõnealune väide ainetu. Seega tuleb see igal juhul kõrvale lükata.
c) Neljas väide, mis tuleneb võimu kuritarvitamisest
Poolte argumendid
102 Selle väitega rõhutas hageja oma hagiavalduses, et komisjon kasutas ühenduse õigusnorme eesmärgiga kaitsta pigem ühte konkreetset ettevõtjat kui konkurentsi üldiselt. Oma repliigis lisas ta, et uurimise alustamisest keeldumine – isegi pärast seda, kui ta oli esitanud eespool viidatud 7. juuli 1988. aasta ringkirja, milles BMW Italia nõudis oma edasimüüjatelt, et need ei müüks sõidukeid sellistele edasimüüjatele, keda BMW Italia ei ole tunnustanud, ning „vahendajatele ja agentidele” – kinnitab komisjoni soovi soosida BMW-d, „vabastades ta isegi ebameeldivast kohustusest põhjendusi esitada”. Lisaks kinnitab ta, et ükski kolmest kirjast, mis komisjon talle saatis, ei näita tõelisi põhjusi, miks komisjon ei võtnud tema kaebust ja esitatud tõendeid arvesse.
103 Komisjon eitab seda, et ta jättis täitmata oma kohustuse uurida kaebust täiesti erapooletult. Ta leiab, et talle esitatud kaebusi uurides teostas ta oma kaalutlusõigust objektiivselt ning märgib, et hageja ei tohiks ainult väita, vaid peaks ka tõendama, et antud juhul kuritarvitas ta nimetatud pädevust ja/või teostas seda erapoolikult, tegutsedes mingil muul eesmärgil kui see, milleks ühenduse seadusandja talle selle pädevuse on andnud. Komisjon kinnitab, et tal ei olnud vähimatki kavatsust BMW Italiat a priori igasugustest konkurentsieeskirjade rikkumise kahtlustest „puhtaks pesta” ja veel vähem tagada talle nii-öelda süütuse presumptsioon.
104 Oma vasturepliigis lisab komisjon, et hageja väide, et ükski tema järjestikustest kirjadest ei näidanud tema otsuse tõelisi põhjusi, viib lubamatu süüdistuseni, ning et vaidlustatud otsuse teise osa „tõelised põhjused” on eranditult need, mis on ära toodud 28. veebruari 1990. aasta kirjas.
Esimese Astme Kohtu hinnang
105 Tuleb märkida, et võimu kuritarvitamise väidet saab võtta arvesse vaid siis, kui hageja esitab objektiivsed, asjakohased ja omavahel kokkusobivad andmed, mis võimaldavad tuvastada kuritarvitamise toimumise (vt näiteks Euroopa Kohtu 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 36/87: Caturla-Poch ja De la Fuente v. Euroopa Parlament, EKL 1989, lk 2471, 2489, ja Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑156/89: Valverde v. Euroopa Kohus, EKL 1991, lk II-407, II-453).
106 Seega tuleb uurida, kas hageja esitatud materjal võimaldab arvata, et komisjon kasutas talle määrusega nr 17 antud otsustusõigust antud juhul mingil muul eesmärgil kui see, milleks see õigus talle on antud, nimelt asutamislepingu artiklitega 85 ja 86 kehtestatud põhimõtete kohaldamise üle järelevalve teostamiseks.
107 Siinkohal tuleb märkida, et hageja ei esitanud ainsatki konkreetset asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et komisjoni põhjendused kaebuse menetlemise lõpetamiseks olid vaid ettekäänded ning et tegelik eesmärk oli vältida konkurentsieeskirjade kohaldamist ettevõtjale BMW. Asjaolu, et komisjon ei hinnanud BMW käitumise vastavust artiklile 85, ei tähenda, et ta tegutses meelevaldselt, võttes eelkõige arvesse, et hageja ei vaidlustanud, et sellise hinnangu andmine oleks nõudnud ulatuslikku ja keerukat uurimist. BMW 7. juuli 1988. aasta ringkirjast, millele hageja samuti viitas, ei saa kuidagi ilmneda võimu kuritarvitamine komisjoni poolt. Nimetatud kiri sisaldab üksnes BMW juhtnööre oma kõikidele edasimüüjatele ega näita kuidagi, et komisjon oleks vaidlustatud otsust vastu võttes tahtnud kaitsta BMW gruppi kuuluvaid äriühinguid. Muus osas esitab hageja argumente, mille eesmärk on tõendada, et BMW rikub artiklit 85. Need argumendid ei kujuta endast siiski andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et otsustades nende etteheidete põhjendatuse kontrollimata jätta, juhindus komisjon ebaseaduslikest kaalutlustest.
108 Seega tuleb tõdeda, et võimu kuritarvitamine ei ole tõendatud, seetõttu tuleb see väide tagasi lükata.
109 Eelnevatest kaalutlustest nende kogumis nähtub, et tühistamisnõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna kahju hüvitamise nõue põhineb täies ulatuses samadel väidetel, mis on esitatud tühistamisnõude toetuseks, tuleb ka kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, kuna komisjon ei ole toime pannud õigusrikkumist, viimati mainitud nõude vastuvõetavuse kohta ei ole tarvis otsust teha.
Kohtukulud
110 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTEME KOHUS
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja hagejalt.
Cruz Vilaça | Kirschner | Vesterdorf |
García-Valdecasas | Lenaerts Barrington | |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. septembril 1992 Luxembourgis.
H. Jung | | J. L. Cruz Vilaça |