ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
5. veebruar 2013(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ilmne hindamisviga
Kohtuasjas T‑494/10,
Bank Saderat Iran, asukoht Teheran (Iran), esindajad: solicitor S. Gadhia, solicitor S. Ashley, D. Anderson, QC, ja barrister R. Blakeley, hiljem S. Gadhia, S. Ashley, R. Blakeley ja D. Wyatt, QC, ning lõpuks S. Ashley, R. Blakeley, D. Wyatt, solicitor S. Jeffrey ja solicitor A. Irvine,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja R. Liudvinaviciute-Cordeiro,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja M. Konstantinidis,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11), ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), osas, milles need õigusaktid puudutavad hagejat,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 23. mai 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Bank Saderat Iran on Iraani kommertspank.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravate meetmete süsteemi, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
3 Hageja kanti 26. juulil 2010 tuumarelvade levikut toetavate isikute loetellu, mis sisaldub nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas.
4 Seetõttu kanti hageja nimi nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), ka nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), V lisas olevasse loetellu. Loetellu kandmise tagajärjel külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid.
5 Euroopa Liidu Nõukogu esitas otsuses 2010/413 järgmised põhjendused:
„Bank Saderat on Iraani riigi omandis olev pank (94% ulatuses Iraani valitsuse omandis). Bank Saderat on osutanud finantsteenuseid üksustele, mis tegelevad hangetega Iraani tuuma- ja ballistiliste kanderakettide programmi nimel, sealhulgas üksustele, mis on loetletud [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737. Bank Saderat tegeles kaitsetööstuse organisatsiooni (DIO) (kellele on kehtestatud sanktsioonid [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1737) ja Iraani elektroonikatööstuse maksete ja akreditiividega veel hiljuti, 2009. aasta märtsis. 2003. aastal tegeles Bank Saderat akreditiiviga Iraani tuumaprogrammiga seotud Mesbah Energy Company nimel (pärast mida tema suhtes kehtestati sanktsioonid [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737)”.
6 Rakendusmääruses nr 668/2010 toodud põhjendused on samad, mis otsuses 2010/413 esitatud põhjendused.
7 Nõukogu teavitas hagejat tema nime lisamisest otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja määruse nr 423/2007 V lisa loetellu 27. juuli 2010. aasta kirjaga.
8 Hageja palus 18. ja 25. augusti ning 2., 9. ja 30. septembri 2010. aasta kirjas, et nõukogu teeks talle teatavaks asjaolud, mille alusel ta võttis hageja suhtes piiravad meetmed. Samuti palus hageja 15. septembri 2010. aasta kirjaga nõukogult, et viimane vaataks uuesti läbi otsuse kanda tema nimi otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja määruse nr 423/2007 V lisa loetellu.
9 Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP (ELT L 281, lk 81), jäeti hageja nimi kantuks otsuse 2010/413 II lisasse. Seda põhjendati järgmiselt:
„Bank Saderat on Iraani pank, mis on osaliselt Iraani valitsuse omandis. Bank Saderat on osutanud finantsteenuseid üksustele, mis tegelevad hangetega Iraani tuuma- ja ballistiliste kanderakettide programmi nimel, sealhulgas üksustele, mis on loetletud [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737. Bank Saderat tegeles kaitsetööstuse organisatsiooni (DIO) (kellele on kehtestatud sanktsioonid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1737) ja Iraani elektroonikatööstuse maksete ja akreditiividega veel hiljuti, 2009. aasta märtsis. 2003. aastal tegeles Bank Saderat akreditiiviga Iraani tuumaprogrammiga seotud Mesbah Energy Company nimel (pärast mida tema suhtes kehtestati sanktsioonid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737)”.
10 Kuna määrus nr 423/2007 tühistati nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 281, lk 1), lisas nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse VIII lisasse. Seetõttu külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid vastavalt selle määruse artikli 16 lõikele 2.
11 Määruses nr 961/2010 toodud põhjendused on sisuliselt samad mis otsuses 2010/644 esitatud põhjendused.
12 Nõukogu vastas hageja 15. septembri 2010. aasta kirjale 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga, andes teada, et jätab pärast oma otsuse uuesti läbivaatamist rahuldamata hageja taotluse kustutada tema nimi otsuse 2010/413 II lisas olevast loetelust ja määruse nr 961/2010 VIII lisas olevast loetelust. Nõukogu täpsustas sellega seoses, et ta ei jaga hageja seisukohta, et akreditiividega seotud tegevus ei saa toetada tuumarelvade levikut. Vastuseks hageja taotlusele võimaldada tal toimikuga tutvuda edastas nõukogu talle koopiad liikmesriikide esitatud kahest ettepanekust piiravate meetmete võtmise kohta.
13 Vasturepliigi lisana edastas nõukogu hagejale koopia kolmandast ettepanekust piiravate meetmete kohaldamise kohta, mille esitas üks liikmesriik.
14 Hageja nime puudutavat kannet otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas ei mõjutanud asjaolu, et jõustus nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), ja nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11).
15 Kuna määrus nr 961/2010 tunnistati kehtetuks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrusega (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 88, lk 1), siis kandis nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse IX lisasse. Seal toodud põhjendused on samad otsuses 2010/644 esitatutega. Seetõttu on hageja rahalised vahendid ja majandusressursid külmutatud selle määruse artikli 23 lõike 2 alusel.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2010.
17 Otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 vastuvõtmise tõttu muutis hageja Üldkohtu kantseleisse 5. novembril 2010 saabunud dokumendiga oma nõudeid.
18 Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 14. jaanuaril 2011 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas selle menetlusse astumise avalduse 8. märtsi 2011. aasta määrusega.
19 Üldkohtu kantseleisse 10. veebruaril 2012 saabunud dokumendiga muutis hageja esiteks oma nõudeid, kuna vastu oli võetud otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011, ja nõudis teiseks, et vaidlustatud õigusaktid tühistataks alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast.
20 Määruse nr 267/2012 vastuvõtmise tõttu muutis hageja Üldkohtu kantseleisse 27. aprillil 2012 saabunud dokumendiga oma nõudeid.
21 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumendid ning esitas neile kirjalikud küsimused. Pooled täitsid need nõuded.
22 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 23. mai 2012. aasta kohtuistungil.
23 Üldkohtu (neljas koda) 4. septembri 2012. aasta määrusega uuendati suuline menetlus, et lisada toimikusse hageja märkused Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 2012. aasta määruse kohta kohtuasjas C‑110/12 P(R): Akhras vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ja lasta teistel menetlusosalistel esitada oma märkused. Suuline menetlus lõpetati uuesti 4. oktoobril 2012.
24 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast otsuse 2010/413 II lisa tabeli B punkt 7, rakendusmääruse 668/2010 lisa tabeli B punkt 5, otsuse 2010/644 lisa I osa tabeli B punkt 7, määruse nr 961/2010 VIII lisa tabeli B punkt 7, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 IX lisa I osa tabeli B punkt 7 osas, milles need õigusaktid puudutavad teda;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
25 Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
26 Hageja esitab kolm väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Teise väite kohaselt on hageja suhtes piiravate meetmete võtmisel tehtud ilmne hindamisviga. Kolmanda väite kohaselt on rikutud hageja omandiõigust ja proportsionaalsuse põhimõtet.
27 Nõukogu ja komisjon vaidlevad vastu hageja esitatud väidete põhjendatusele. Sissejuhatavalt rõhutavad nad aga veel, et Iraani riigi asutatud isikuna ei saa hageja tugineda põhiõigustega antavale kaitsele ja tagatistele.
28 Enne poolte esitatud erinevate väidete ja argumentide analüüsimisele asumist tuleb kontrollida, kas nõuete muutmine hageja poolt on lubatav.
Hageja nõuete muutmise analüüs
29 Nagu ilmneb eespool punktidest 9, 10 ja 15, on alates hagi esitamisest otsuse 2010/413 II lisas olev loetelu asendatud otsusega 2010/644 vastu võetud uue loeteluga, ning rakendusmäärusega nr 668/2010 muudetud määrus nr 423/2007 on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega nr 961/2010, mis omakorda on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega nr 267/2012. Lisaks tõdes nõukogu otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 põhjendustes sõnaselgelt, et ta vaatas otsuse 2010/413 II lisas oleva loetelu ja määruse nr 961/2010 VIII lisas oleva loetelu täielikult uuesti läbi ning jõudis järeldusele, et nende isikute, üksuste ja asutuste – sealhulgas hageja – suhtes, kelle nimi on neis loeteludes nimetatud, tuleb jätkuvalt kohaldada piiravaid meetmeid. Hageja muutis oma esialgseid nõudeid nii, et tema tühistamisnõue hõlmab lisaks otsusele 2010/413 ja rakendusmäärusele nr 668/2010 ka otsust 2010/644, määrust nr 961/2010, otsust 2011/783, rakendusmäärust nr 1245/2011 ja määrust nr 267/2012 (edaspidi koos „vaidlustatud õigusaktid”). Nõukogu ja komisjon ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõuete muutmisele.
30 Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitleda uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejalt nõutaks uue hagi esitamist, oleks vastuolus korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastata, muutes vaidlustatud otsust või asendades selle teise otsusega, ning kohtumenetluses tugineda kohandatud või asendatud otsusele, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaks hilisemat otsust, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Sama järeldus kehtib ka niisuguste õigusaktide suhtes nagu otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011, milles selle sama otsuse või määrusega sõnaselgelt ette nähtud uuesti läbivaatamise menetluse tulemusel leitakse, et teatav otsus või määrus peab teatavaid isikuid jätkuvalt otseselt ja isiklikult puudutama.
32 Seetõttu tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et hageja nõue tühistada teda puudutavas osas otsus 2010/644, määrus nr 961/2010, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määrus nr 267/2012 on vastuvõetav (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, punkt 47).
Hageja võimalus tugineda põhiõigustega antavale kaitsele ja tagatistele
33 Nõukogu ja komisjon väidavad, et liidu õiguse kohaselt ei saa kolmandate riikide asutatud juriidilised isikud tugineda põhiõigustega antavale kaitsele ja tagatistele. Kuna nende arvates on hageja Iraani riigi asutatud isik, leiavad nad, et seda reeglit tuleb talle kohaldada.
34 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et ei Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389) ega aluslepingud ei sisalda sätteid, mis välistaks põhiõigustega tagatud kaitse andmise riikide asutatud juriidilistele isikutele. Vastupidi, nimetatud harta sätted, mis on asjakohased hageja esitatud väidete seisukohalt, ja eriti selle artiklid 17, 41 ja 47, tagavad „[i]gaühe” õigused, ehk see sõnastus hõlmab ka juriidilisi isikuid, sealhulgas hagejat.
35 Nõukogu ja komisjon viitavad sellega seoses siiski 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklile 34, mis ei nimeta Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetavate kaebuste hulgas valitsusorganisatsioonide esitatud kaebusi.
36 Samas on EIÕK artikkel 34 esiteks menetlusnorm, mis ei ole kohaldatav liidu kohtute menetlustes. Teiseks on vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale selle normi eesmärk vältida seda, et mõni EIÕK osalisriik oleks viimati nimetatud kohtus ühtaegu nii kaebaja kui ka vastustaja (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Islamic Republic of Iran Shipping Lines vs. Türgi, Recueil des arrêts et décisions, 2007‑V, § 81). See põhjendus ei ole käesolevas asjas kohaldatav.
37 Nõukogu ja komisjon rõhutavad ka, et norm, millele nad viitavad, on põhjendatud asjaoluga, et riik peab tagama põhiõiguste austamise oma territooriumil, kuid ta ei saa olla ise nende õiguste kandja.
38 Sellegipoolest, isegi kui oletada, et see õigustus on kohaldatav riigisiseses kontekstis, ei ole asjaolul, et riik on oma territooriumil põhiõiguste austamise tagaja, tähtsust seoses nende õiguste ulatusega, mille kandjaks sellesama riigi asutatud juriidilised isikud võivad olla teiste riikide territooriumil.
39 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et liidu õigus ei sisalda normi, mis takistaks kolmandate riikide asutatud juriidilistel isikutel enda kasuks tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Nimetatud isikud võivad neile õigustele tugineda liidu kohtus niivõrd, kui need on ühildatavad juriidilise isiku olemusega.
40 Nõukogu ja komisjon ei ole samuti igal juhul esitanud asjaolusid, millest ilmneks, et hageja on tõepoolest Iraani riigi asutatud isik ehk üksus, kes osaleb avaliku võimu teostamises või kes osutab avalikku teenust ametiasutuste järelevalve all (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Islamic Republic of Iran Shipping Lines vs. Türgi, § 79).
41 Kõigepealt väidab nõukogu seoses sellega, et hageja osutab avalikku teenust Iraani ametiasutuste järelevalve all, kuna ta pakub Iraani majanduse toimimiseks vajalikke finantsteenuseid. Samas ei vaidlusta nõukogu hageja väiteid, et nende teenuste puhul on tegemist äritegevusega, mis toimub konkurentsile avatud sektoris ja mida reguleerivad üldkehtivad õigusnormid. Nendes tingimustes ei piisa pelgalt asjaolust, et see tegevus on vajalik teatava riigi majanduse toimimiseks, selleks et selle tegevuse saaks kvalifitseerida avalikuks teenuseks.
42 Järgmiseks väidab komisjon, et asjaolu, et hageja on kaasatud tuumarelvade leviku alasesse tegevusse, näitab, et ta osaleb avaliku võimu teostamises. Sellise arutluskäigu puhul võtab aga komisjon faktiliseks lähtekohaks asjaolu, mille tõelevastavuse on hageja vaidlustanud ja mis on Üldkohtus toimuva vaidluse keskmes. Lisaks ei ole hageja väidetav kaasatus tuumarelvade leviku alasesse tegevusse, nii nagu see on kirjas vaidlustatud õigusaktides, osa riigivõimu teostamisest, vaid tuumarelvade leviku alases tegevuses osalevate üksustega sooritatud äritehingutest. Seetõttu ei õigusta see väide hageja kvalifitseerimist Iraani riigi asutatud isikuks.
43 Lõpetuseks leiab komisjon, et hageja on Iraani riigi asutatud isik, kuna viimasel on osalus hageja kapitalis. Pelgalt sellest asjaolust ei tulene aga, et hageja osaleb avaliku võimu teostamises või osutab avalikku teenust; pealegi on hageja esitatud teabe põhjal, millele nõukogu ja komisjon ei ole vastu vaielnud, tegemist vähemusosalusega.
44 Kõike eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et hagejal on enda kasuks õigus tugineda põhiõigustega antud kaitsele ja tagatistele.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
45 Oma esimeses väites on hageja seisukohal, et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna esiteks ei edastanud ta hagejale piisavalt teavet, mis võimaldanuks hagejal esitada asjakohased märkused tema suhtes piiravate meetmete võtmise kohta, ning teiseks tegi ta nii hageja suhtes piiravate meetmete võtmisele eelnenud menetluses kui ka nende meetmete perioodilise läbivaatamise menetluses palju vigu.
46 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Täpsemalt väidab ta, et hageja ei saa tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele.
47 Esiteks on sobilik meelde tuletada, et õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ning praegusel juhul konkreetsemalt otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 – eesmärk on ühest küljest anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teisest küljest võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Sellest tulenevalt tuleb põhjendused huvitatud isikule edastada põhimõtteliselt samal ajal tema õigusi kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Seetõttu ning vähemalt juhul, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega, on nõukogu kohustatud tegema üksusele, kelle suhtes on võetud piiravad meetmed, teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et neid meetmeid tuleb kohaldada. Ta peab nimetama need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlused, mille tõttu ta selle meetme on võtnud (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Lisaks peab põhjendus olema kohandatud asjaomase akti laadi ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Teiseks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine kõigis üksuse vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema huve kahjustav akt, liidu õiguse aluspõhimõte ning see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole üldse reguleeritud (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 91).
51 Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab ühelt poolt, et puudutatud üksusele tehtaks teatavaks, milliseid süüstavaid asjaolusid tema huve kahjustava akti põhjendamiseks kasutati. Teiselt poolt peab see üksus saama võimaluse esitada õigel ajal nende asjaolude kohta oma seisukoht (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 93).
52 Mis puudutab esimest õigusakti, millega üksuse rahalised vahendid külmutatakse, siis süüstavate asjaolude teatavakstegemine peab toimuma kas akti vastuvõtmise ajal või niipea kui võimalik pärast akti vastuvõtmist, juhul kui see ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega. Puudutatud üksuse taotlusel on tal ka õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud. Samadel tingimustel peab kõikidele hilisematele rahaliste vahendite külmutamise otsustele põhimõtteliselt eelnema teatamine uutest süüstavatest asjaoludest ja asjaomasele üksusele antav võimalus esitada oma seisukoht (vt analoogia alusel eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 137).
53 Olgu lisatud, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Kolmandaks on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud ka EIÕK artiklites 6 ja 13 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Tõhus kohtulik kontroll tähendab seda, et liidu ametiasutus on kohustatud puudutatud üksusele teatama piirava meetme põhjendustest võimaluse korral kas meetme võtmise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast meetme võtmist, et puudutatud üksus saaks tähtaegselt teostada oma kaebeõigust. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on tegelikult vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda liidu kohtusse, kui ka selleks, et liidu kohus saaks täieulatuslikult teostada oma pädevusse kuuluvat kontrolli akti seaduslikkuse üle (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 335–337 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Seda kohtupraktikat arvestades leiab Üldkohus, et argumente, mis pooled on esimese väite raames esitanud, tuleb analüüsida allpool kirjeldatud viies etapis. Esiteks tuleb analüüsida nõukogu ja komisjoni esitatud sissejuhatavat argumenti, mille kohaselt hageja ei saa tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele. Teiseks tuleb analüüsida argumente, mis on ühelt poolt seotud põhjendamiskohustusega ja teiselt poolt hageja kaitseõiguste väidetava rikkumisega osas, mis puudutab esialgset teavitamist süüstavatest asjaoludest. Kolmandaks tuleb analüüsida neid argumente, mis on seotud hageja kaitseõiguste väidetava rikkumisega seoses nõukogu toimikuga tutvumisega. Neljandaks analüüsib Üldkohus argumente, mis ühelt poolt on seotud hageja kaitseõiguste väidetava rikkumisega osas, mis puudutab tema võimalust esitada oma seisukoht, ja teiselt poolt tema õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele väidetava rikkumisega. Viiendaks käsitletakse argumente, mis on seotud nõukogu poolt asja uurimisel ja uuesti läbivaatamisel väidetavalt tehtud vigadega.
Hageja võimalus tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele
56 Nõukogu ja komisjon vaidlustavad kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaldatavuse käesolevas asjas. Viidates Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsusele kohtuasjas T‑181/08: Tay Za vs. nõukogu (EKL 2010, lk II‑1965, punktid 121–123), väidavad nad, et hagejat ei ole piiravates meetmetes nimetatud tema enda tegevuse pärast, vaid põhjusel, et ta kuulub tuumarelvade levikut toetavate isikute ja üksuste üldisesse kategooriasse. Järelikult ei olnud piiravate meetmete võtmise menetlust alustatud hageja vastu eespool punktis 50 viidatud kohtupraktika tähenduses ja ta ei saanud seega teostada kaitseõigusi või sai neid teostada üksnes piiratud ulatuses.
57 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
58 Euroopa Kohus tühistas nimelt esiteks eespool punktis 56 viidatud kohtuotsuse Tay Za vs. nõukogu apellatsiooniastmes täielikult oma 13. märtsi 2012. aasta otsusega kohtuasjas C‑376/10 P: Tay Za vs. nõukogu. Seetõttu ei ole selle kohtuotsuse järeldused enam osa liidu õiguskorrast ning seetõttu ei saa nõukogu ja komisjon neile tulemuslikult viidata.
59 Teiseks on otsuse 2010/413 artikli 24 lõigetes 3 ja 4, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõigetes 3 ja 4 ning määruse nr 267/2012 artikli 46 lõigetes 3 ja 4 sätestatud normid, mis tagavad nende aktide alusel võetud piiravates meetmetes nimetatud üksuste kaitseõigused. Nende õiguste järgimise üle teostab kontrolli liidu kohus (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37).
60 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja võib käesolevas asjas tugineda eespool punktides 50–53 käsitletud kaitseõiguste tagamise põhimõttele.
Põhjendamiskohustus ja esialgne süüstavatest asjaoludest teavitamine
61 Kõigepealt tuleb märkida, et selle hindamiseks, kas on täidetud põhjendamiskohustust ja kohustust edastada huvitatud üksusele talle süüks pandavad asjaolud, tuleb lisaks vaidlustatud õigusaktides sisalduvatele põhjendustele võtta arvesse kolme ettepanekut piiravate meetmete võtmiseks, mis nõukogu hagejale edastas.
62 Nimelt nähtub neist ettepanekutest, nii nagu need hagejale edastati, esiteks, et need esitati liikmesriikide delegatsioonidele hageja suhtes piiravate meetmete võtmise kontekstis ning järelikult on nende puhul tegemist asjaoludega, mis on kõnealuste meetmete aluseks.
63 Teiseks vastab tõele, et need kolm ettepanekut edastati hagejale alles pärast hagi esitamist ning vasturepliigile lisatud ettepanek pärast seda, kui hageja oli oma nõudeid otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 vastuvõtmise järel muutnud. Seetõttu ei saa need otsuse 2010/413, rakendusmääruse nr 668/2010 ning vasturepliigile lisatud ettepaneku puhul otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 põhjendusi õiguspäraselt täiendada. Sellele vaatamata võib neid kolme ettepanekut arvesse võtta hilisemate õigusaktide ehk otsuse 2011/783, rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 ning 28. oktoobril 2010 esitatud ettepanekuid otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 seaduslikkuse hindamisel.
64 Vaidlustatud õigusaktides on hagejaga seoses esitatud neli järgmist põhjendust:
– hageja on riigi omandis: kas 94% ulatuses vastavalt otsusele 2010/413 ja rakendusmäärusele nr 668/2010 või osaliselt, vastavalt hilisematele õigusaktidele;
– hageja on osutanud finantsteenuseid üksustele, kes on Iraani tuuma- ja ballistiliste kanderakettide programmide raames teostanud hankeid, sealhulgas üksustele, mis on hõlmatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1737 (2006);
– hageja tegeles kaitsetööstuse organisatsiooni (Defence Industries Organisation (edaspidi „DIO”) ja ettevõtja Iran Electronics Industries (edaspidi „IEI”) (mõlema suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid) maksete ja akreditiividega veel hiljuti, 2009. aasta märtsis;
– 2003. aastal tegeles hageja akreditiividega Iraani tuumaprogrammiga seotud Mesbah Energy Company nimel.
65 Põhjendused, mis on toodud komisjoni 28. oktoobri 2010. aasta kirjale lisatud ettepanekutes vaidlustatud meetmete võtmiseks, langevad täielikult kokku vaidlustatud õigusaktides esitatud põhjendustega.
66 Kolmandas piiravate meetmete võtmise ettepanekus, mis on lisatud vasturepliigile, on toodud veel viieski põhjendus, mille kohaselt hageja olevat osutanud finantsteenuseid Sanam Industria Groupile.
67 Hageja rõhutab, et need põhjendused ei täpsusta piisavalt tema suhtes piiravate meetmete võtmise põhjusi. Tema hinnangul tähendab see ebapiisavus ühtlasi tema kaitseõiguste rikkumist.
68 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidlustab hageja argumentatsiooni põhjendatuse.
69 Esimene põhjendus on piisavalt täpne, kuna see võimaldab hagejal mõista, et nõukogu heidab talle ette Iraani riigi osalust tema kapitalis.
70 Seoses teise põhjendusega tuleb märkida, et kõigepealt ei ole selge, kas tegemist on üldise väitega, mida täiendavad ja näitlikustavad järgnevad põhjendused, või iseseisva põhjendusega. Kuna erinevate põhjenduste vahelisi seoseid ei ole sõnaselgelt välja toodud, tuleb lähtuda vaidlustatud õigusaktide põhjendustele antud teisest tõlgendusest.
71 Selle tõlgenduse kohaselt on aga teine põhjendus liiga ebamäärane, kuna see ei täpsusta, millistele üksustele asjaomaseid finantsteenuseid osutati.
72 Kolmas, neljas ja viies põhjendus on piisavalt üksikasjalikud, kuna nendes on määratletud puudutatud isikud ning – kahe esimesena nimetatud põhjenduse puhul – osutatud finantsteenuste liik ja nende teenuste osutamise kuupäevad.
73 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et nõukogu on teise põhjenduse puhul rikkunud nii põhjendamiskohustust kui ka kohustust teha hagejale kui puudutatud isikule teatavaks talle süüks pandavad asjaolud. Seevastu ülejäänud põhjenduste puhul on neid kohustusi järgitud.
Toimikuga tutvumise võimaldamine
74 Nagu on tuvastatud eespool punktides 12 ja 13, edastas nõukogu hagejale 28. oktoobri 2010. aasta kirja lisana kaks liikmesriikide tehtud ettepanekut piiravate meetmete võtmiseks ning hiljem vasturepliigi lisana kolmanda ettepaneku.
75 Hageja leiab, et need ettepanekud edastati hilinenult, nii et tal ei olnud võimalik õigel ajal asjaoludega tutvuda.
76 Nõukogu, keda toetab komisjon, kaitseb ennast, väites sisuliselt, et ta edastas asjaomased ettepanekud hagejale kohe, kui oli selleks saanud nõusoleku need ettepanekud teinud liikmesriikidelt.
77 Nõukogu argumendiga ei saa aga nõustuda. Nimelt, kui nõukogu soovib teatava üksuse suhtes piiravate meetmete võtmiseks tugineda liikmesriigi esitatud asjaoludele, peab ta enne nende meetmete võtmist tagama, et need asjaolud oleks võimalik asjaomasele üksusele aegsasti edastada, et ta saaks oma seisukoha tõhusalt teatavaks teha.
78 Käesoleval juhul tuleb märkida, et tähtaeg, mille nõukogu otsuse 2010/413 ja rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmisel hagejale oma seisukohtade esitamiseks andis, lõppes 15. septembril 2010.
79 Kuna aga nõukogu edastas kolm kõnealust ettepanekut hagejale alles pärast selle tähtaja möödumist, siis ei võimaldanud ta hagejal teda puudutavas toimikus sisalduvate dokumentidega aegsasti tutvuda, rikkudes seeläbi hageja kaitseõigusi.
Hageja võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
80 Esiteks rõhutab hageja, et tal ei olnud võimalust esitada tõhusalt oma seisukohta, ja igal juhul ei võtnud nõukogu arvesse märkusi, mis tal oli võimalik esitada.
81 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks.
82 Kõigepealt tuleb tõdeda, et pärast 26. juulil 2010 vastu võetud esimesi õigusakte, millega hageja rahalised vahendid külmutati, saatis hageja nõukogule 15. septembril 2010 kirja, kus ta selgitas oma seisukohta ja palus tema suhtes võetud piiravad meetmed lõpetada. Nõukogu vastas sellele kirjale 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga. Järgmiseks, enne kui võeti vastu otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011, esitas hageja oma märkused nõukogule 29. juuli 2011. aasta kirjaga, millele nõukogu vastas 5. detsembril 2011. Lõpuks, 10. veebruaril 2012, s.o enne määruse nr 267/2012 vastu võtmist, esitas hageja nõukogule uued märkused, millele nõukogu vastas 24. aprilli 2012. aasta kirjaga.
83 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hagejal oli võimalik esitada tõhusalt oma seisukohad, välja arvatud osas, mis puudutab esiteks nõukogu esitatud teist põhjendust, mis on liiga ebamäärane (vt eespool punkt 70), ja teiseks kolme piiravate meetmete võtmise ettepanekut, kuivõrd need ei olnud hageja käsutuses 15. septembril 2010.
84 Mis puudutab esitatud märkuste arvesse võtmist, siis peab tõesti paika, et nõukogu 28. oktoobri 2010. aasta, 5. detsembri 2011. aasta ja 24. aprilli 2012. aasta kirjades antud vastus hageja argumentidele on napp. See ei muuda siiski tõsiasja, et nõukogu täpsustas 28. oktoobri 2010. aasta kirjas, et ta ei jaga hageja seisukohta, et akreditiividega seotud tegevus ei saanud toetada tuumarelvade levikut. Ta kordas seda seisukohta 5. detsembri 2011. aasta ja 24. aprilli 2012. aasta kirjades.
85 Samas ei ole vaidlustatud seda, et nõukogu parandas märkuse, mille kohaselt Iraani riigil on hageja kapitalis osalus, kuna hageja oli selle märkuse tõelevastavuse vaidlustanud.
86 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et erinevalt sellest, mida väidab hageja, võttis nõukogu hageja märkused uuesti läbivaatamise käigus arvesse.
87 Teiseks väidab hageja, et temale edastatud teabe ja dokumentide ebapiisavus mõjutas tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
88 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidlustab selle argumendi põhjendatuse.
89 Sarnaselt eespool punktis 83 tõdetule tuleb asuda seisukohale, et kuna hagejale isiklikult tehti teatavaks piisavalt täpsed põhjendused ehk nõukogu esitatud esimene, kolmas, neljas ja viies põhjendus, siis järgiti tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
90 Nõukogu esitatud teise põhjenduse ebamäärasus ning kolme piiravate meetmete võtmise ettepaneku hilinenud edastamine rikuvad seevastu hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
Vead nõukogu läbiviidud uurimises
91 Hageja väidab, et nõukogu ei uurinud käesoleva asja asjaolusid tõeliselt, vaid piirdus liikmesriikide esitatud ettepanekute vastuvõtmisega. See viga tehti nii hagejat puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmisele eelnenud uurimisel kui ka nende samade meetmete perioodilisel läbivaatamisel.
92 Lisaks ilmneb hageja väitel organisatsiooni Wikileaks avalikustatud diplomaatilisest kirjavahetusest (edaspidi „diplomaatiline kirjavahetus”), et liikmesriikidele, ning eriti Ühendkuningriigile avaldas survet Ameerika Ühendriikide valitsus, kes soovis, et Iraani üksuste suhtes võetaks piiravad meetmed. See asjaolu heidab aga kahtlusevarju võetud meetmete ja nende vastuvõtmise menetluse seaduslikkusele.
93 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse. Eelkõige väidab ta, et diplomaatilist kirjavahetust ei ole tarvis arvesse võtta.
94 Kõigepealt olgu märgitud, et õigusaktid, millega võetakse piiravad meetmed väidetavalt tuumarelvade levikut toetavate üksuste suhtes, on nõukogu aktid, mistõttu nõukogu peab tagama, et nende võtmine on õigustatud. Seetõttu peab nõukogu esimese piiravaid meetmeid kohaldava õigusakti vastuvõtmisel uurima talle liikmesriigi või liikmesriikide või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt otsuse 2010/413 artikli 23 lõike 2 alusel esitatud teabe ja tõendite asjakohasust ja põhjendatust. Sama üksust puudutavate järgmiste õigusaktide vastuvõtmisel peab nõukogu vastavalt sama otsuse artikli 24 lõikele 4 puudutatud üksuse esitatud märkuste põhjal uuesti läbi vaatama kõnealuste meetmete jõussejätmise vajaduse.
95 Käesolevas asjas ei sisaldu toimikus ühest küljest ühtegi asjaolu, millest ilmneks, et nõukogu kontrollis enne otsuse 2010/413 ja rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmist talle hageja kohta esitatud teabe ning tõendite asjakohasust ja põhjendatust. Neis õigusaktides sisalduv väär märkus Iraani riigi osaluse suuruse kohta hageja kapitalis, mille ebatäpsust nõukogu ei ole vaidlustanud, tõendab pigem vastupidi, et seda ei kontrollitud.
96 Teisest küljest ilmneb eespool punktidest 84–86, et hilisemate vaidlustatud õigusaktide vastuvõtmisel vaatas nõukogu käesoleva juhtumi asjaolud hageja märkuste põhjal uuesti läbi, kuna ta kustutas märkuse, et Iraani riigil on osalus hageja kapitalis ning kuna ta on selgitanud oma argumentatsiooni seoses tuumarelvade levikut toetavatele üksustele osutatud finantsteenustega.
97 Teiseks, mis puudutab diplomaatilist kirjavahetust, siis isegi kui lugeda tõendatuks asjaolu, et teatavatele liikmesriikidele avaldati diplomaatilist survet, ei anna pelgalt see asjaolu alust arvata, et samad surveavaldused mõjutasid nõukogu vastu võetud vaidlustatud õigusakte või nende vastuvõtmisel nõukogu läbiviidud uurimist.
98 Neil asjaoludel tuleb nõustuda hageja argumentidega osas, mis puudutab seoses otsusega 2010/413 ja rakendusmäärusega nr 668/2010 nõukogu läbiviidud uurimises sisalduvaid vigu, ning lükata hageja sellekohased argumendid ülejäänud osas tagasi.
99 Eelnevat arvestades tuleb kõigepealt märkida, et nõukogu on rikkunud hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna ta ei edastanud talle aegsasti kolme ettepanekut piiravate meetmete võtmiseks (vt eespool punktid 79, 83 ja 90). Kuna komisjon lähtus neist ettepanekutest kõikide hagejat puudutavate vaidlustatud õigusaktide alusena ning arvestades nende hulgast viimase ettepaneku hagejale edastamise kuupäeva, puudutab kõnealune viga otsuse 2010/413, rakendusmääruse nr 668/2010, otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 seaduslikkust, niivõrd kui need õigusaktid puudutavad hagejat.
100 Järgmiseks, nõukogu ei järginud otsuse 2010/413 ja rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmisel kohustust kontrollida talle hageja kohta esitatud teabe ja tõendite asjakohasust ja põhjendatust, mistõttu nimetatud õigusaktid on ebaseaduslikud (vt eespool punktid 95 ja 98).
101 Lõpuks, nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele osas, mis puudutab hageja suhtes esitatud teist põhjendust (vt eespool punktid 70, 73, 83 ja 90). Sellele vaatamata ei õigusta see asjaolu otsuse 2011/783, rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 tühistamist, kuna nõukogu esitatud erinevad põhjendused on üksteisest sõltumatud ja teised põhjendused on piisavalt täpsed. See tähendab üksnes, et teist põhjendust ei saa arvesse võtta hagejat puudutavate piiravate meetmete põhjendatust käsitleva teise väite analüüsimisel.
102 Kõike eelnevat arvestades tuleb esimese väitega nõustuda osas, milles selle eesmärk on otsuse 2010/413, rakendusmääruse nr 668/2010, otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 tühistamine osas, milles need õigusaktid puudutavad hagejat; ülejäänud osas tuleb see väide tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt hagejat puudutavate piiravate meetmete võtmisel on tehtud ilmne hindamisviga
103 Hageja väidab, et põhjenduste puhul, mis nõukogu temaga seoses esitas ning mis on loetletud eespool punktides 64–66, ei ole täidetud otsuses 2010/413, määruses nr 423/2007, määruses nr 961/2010 ja määruses nr 267/2012 ette nähtud tingimused ning need ei ole tõenditega kinnitatud. Seetõttu on nõukogu nende põhjenduste alusel hageja suhtes piiravaid meetmeid võttes teinud ilmse hindamisvea.
104 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidlustab hageja argumendid.
105 Vastavalt kohtupraktikale hõlmab sellise õigusakti, millega üksuse suhtes on võetud piiravad meetmed, seaduslikkuse kohtulik kontroll akti põhjendamiseks esitatud faktide ja asjaolude hindamist ning selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Vaidlustamise korral peab nõukogu need esitama, et liidu kohus saaks neid kontrollida (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 37 ja 107).
106 Seda kohtupraktikat silmas pidades ning arvestades põhjenduse puudumist nõukogu poolt hageja suhtes esitatud teise põhjenduse puhul (vt eespool punkt 101), tuleb piirduda esimese, kolmanda, neljanda ja viienda põhjenduse põhjendatuse kontrollimisega.
107 Esimese põhjenduse osas on nüüdseks tõendatud, et Iraagi riigil ei ole hagejas 94% osalust, vaid ainult vähemusosalus. Seetõttu rajaneb esimene põhjendus vääral faktilisel eeldusel ning see ei saa õigustada otsusega 2010/413 ja rakendusmäärusega nr 668/2010 hageja suhtes võetud piiravaid meetmeid.
108 Samuti ei tähenda pelgalt asjaolu, et Iraani riigil on hageja kapitalis teatav osalus, iseenesest, et hageja toetab tuumarelvade levikut. Järelikult ei õigusta nõukogu esitatud esimene põhjendus piiravate meetmete võtmist hageja suhtes põhjusel, et viimane on toetanud tuumarelvade levikut.
109 Seoses neljanda põhjendusega vaidlustab hageja väite, et ta on osutanud teenuseid Mesbah Energy Company’le. Nõukogu ei ole aga esitanud tõendeid ega teavet, mis kinnitaks, et niisuguseid teenuseid osutati või et hageja oleks olnud teadlik asjaolust, et Mesbah Energy Company, kelle suhtes 2003. aastal ei kohaldatud veel piiravaid meetmeid, oli seotud tuumarelvade leviku alase tegevusega. Sellest järeldub, et ka neljas põhjendus ei õigusta piiravate meetmete võtmist hageja suhtes.
110 Sama järeldus kehtib ka viienda põhjenduse kohta seoses otsuse 2011/783, rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 seaduslikkusega. Samal ajal, kui hageja vaidlustab väite, et ta osutas Sanam Industria Groupile finantsteenuseid pärast viimase suhtes piiravate meetmete võtmist, ei esita nõukogu mingeid asjaolusid vastupidise kinnitamiseks või tõendamaks, et hageja oli teadlik Sanam Industria Groupi kaasatusest tuumarelvade leviku alasesse tegevusse ka enne viimase suhtes piiravate meetmete võtmist.
111 Mis puudutab viimasena kolmandat põhjendust, siis hageja ei vaidlusta seda, et DIO ja IEI osalesid tuumarelvade leviku alases tegevuses. Samuti ei eita ta nende kahe üksuse akreditiividega tegelemist.
112 Küll aga pole ta nõus sellega, et temapoolne teenuste osutamine DIO‑le ja IEI‑le õigustab piiravate meetmete võtmist tema suhtes. Ta väidab sellega seoses sisuliselt, et nende teenuste puhul oli tegemist harilike pangandusteenustega, mida minevikus osutati kolmandate pankade avatud ekspordiakreditiivide käsitlemisel, ning et nende puhul ei olnud tegemist tuumarelvade levikuga seotud tehingutega.
113 Nende argumentide põhjendatuse kontrollimiseks nõudis Üldkohus, et nõukogu esitaks talle üksikasjaliku teabe akreditiivide kohta, mida hageja DIO ja IEI jaoks käsitles.
114 Nõukogu ei esitanud vastuseks Üldkohtu nõudele mingeid asjaolusid. Ta väidab sellega seoses, et ka hageja ei ole selliseid asjaolusid esitanud, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda tegema.
115 Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nagu nähtub eespool punktis 105 viidatud kohtupraktikast, peab piiravate meetmete võtmise aluseks olnud tõendid ja teabe vaidlustamise korral esitama mitte isik, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, vaid nõukogu. Kuna praegusel juhul tugines nõukogu konkreetsetele akreditiividele, mida hageja DIO ja IEI jaoks väidetavalt käsitles, siis on järelikult tema ülesanne esitada Üldkohtule sellega seotud üksikasjad.
116 Neil asjaoludel ei tohi hageja vastu pöörata asjaolu, et tema argumentide, mille kohaselt teenuste osutamine DIO‑le ja IEI‑le ei õigusta tema suhtes piiravate meetmete võtmist, paikapidavust on võimatu kontrollida. Kuna see võimatus on vastupidi tingitud sellest, et nõukogu ei ole täitnud oma kohustust esitada asjakohane tõendusmaterjal ja teave, siis tuleb teise väitega nõustuda.
117 Kõike eelnevat arvestades tuleb vaidlustatud õigusaktid tühistada osas, milles need puudutavad hagejat, ilma et oleks vaja analüüsida proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlevat kolmandat väidet.
Vaidlustatud õigusaktide tühistamise ajaline mõju
118 Vaidlustatud õigusaktide tühistamise ajalise mõju kohta tuleb kõigepealt märkida, et rakendusmäärusel nr 668/2010, millega muudeti määruse nr 423/2007 V lisa loetelu, ei ole enam õiguslikke tagajärgi pärast seda, kui viimati nimetatud määrus määrusega nr 961/2010 kehtetuks tunnistati. Määrus nr 961/2010, muudetud rakendusmäärusega nr 1245/2011, on omakorda tunnistatud kehtetuks määrusega nr 267/2012. Järelikult puudutab rakendusmääruse nr 668/2010, määruse nr 961/2010 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 tühistamine ainult neid õiguslikke tagajärgi, mis neil määrustel olid nende jõustumise ja kehtetuks tunnistamise vahelisel ajal.
119 Järgmiseks tuleb seoses määrusega nr 267/2012 meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad erandina ELTL artiklist 280 Üldkohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, alles nimetatud põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamise tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast (vt analoogia alusel Üldkohtu 16. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑316/11: Kadio Morokro vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).
120 Sellega seoses väidab hageja, viidates seejuures eespool punktis 23 mainitud kohtumäärusele Akhras vs. nõukogu, et tema suhtes ei ole määrus nr 267/2012 tegelikult määrus, vaid otsus, mis on tehtud määruse vormis. Seetõttu ei ole Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teine lõik käesolevas asjas kohaldatav.
121 Selle argumendiga ei saa nõustuda.
122 Nimelt esiteks ei analüüsinud Euroopa Kohtu president eespool punktis 23 viidatud kohtumääruse Akhras vs. nõukogu punktis 29 üksikasjalikult seda, kas põhikirja artikli 60 teine lõik on kohaldatav piiravaid meetmeid kehtestavatele määrustele, kuna ta piirdus tõdemisega, et kuigi argumendid, mis hageja kohtuasjas C‑110/12 P(R) selle kohta esitas, ei näi olevat „alusetud”, on need seevastu tulemusetud.
123 Teiseks tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades märkida, et määrus nr 267/2012 ning sealhulgas selle IX lisa on oma olemuse poolest määrus, kuna selle artikli 51 teine lõik näeb ette, et see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides, ning see vastab määruse õigusmõjule, nii nagu see on ette nähtud ELTL artiklis 288 (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 45).
124 Niisiis on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teine lõik käesolevas asjas kohaldatav.
125 Seega on nõukogul tuvastatud rikkumise kõrvaldamiseks alates käesolevast kohtuotsusest teadasaamisest kahe kuu pikkune tähtaeg, millele suurte vahemaade puhul lisandub kümme päeva ning mille jooksul saab nõukogu vajaduse korral kehtestada hageja suhtes uued piiravad meetmed. Käesoleval juhul, arvestades määruse nr 267/2012 kohaselt kehtestatud piiravate meetmete olulist mõju hageja õigustele ja vabadustele, ei ole meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine hageja suhtes pikemal ajavahemikul kui Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus sätestatud tähtaeg (vt analoogia alusel eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Kadio Morokro vs. nõukogu, punkt 38).
126 Viimaseks tuleb otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783 muudetud otsuse 2010/413 tühistamise ajalise toime osas meenutada, et ELTL artikli 264 teise lõigu alusel võib Üldkohus, kui ta peab seda vajalikuks, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks. Käesoleval juhul võib määruse nr 267/2012 ning otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783 muudetud otsuse 2010/413 tühistamise jõustumine erinevatel kuupäevadel õiguskindlust oluliselt kahjustada, kuna need kaks õigusakti kehtestavad hageja suhtes ühesugused meetmed. Otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783 muudetud otsuse 2010/413 toime tuleb seega hagejat puudutavas osas säilitada kuni määruse nr 267/2012 tühistamise jõustumiseni (vt analoogia alusel eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Kadio Morokro vs. nõukogu, punkt 39).
Kohtukulud
127 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
128 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Bank Saderat Irani puudutavas osas:
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, II lisa tabeli B punkt 7;
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmääruse (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2, lisa tabeli B punkt 5;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413, lisa I osa tabeli B punkt 7;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007, VIII lisa tabeli B punkt 7;
– nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413;
– nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010;
– nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010, IX lisa I osa tabeli B punkt 7.
2. Säilitada otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783 muudetud otsuse 2010/413 toime Bank Saderat Irani suhtes kuni määruse nr 267/2012 tühistamise jõustumiseni.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista temalt välja Bank Saderat Irani kohtukulud.
5. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. veebruaril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad