Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy we Włocławku (Poola) 17. augustil 2023 – kriminaalasi K.P. süüdistuses
(kohtuasi C-530/23, Barało1 )
Kohtumenetluse keel: poola
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Sąd Rejonowy we Włocławku
Süüdistatav kriminaalmenetluses
K.P.
Eelotsuse küsimused
1. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega1 seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 18, 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse2 võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, artikli 3 lõike 2 punktidega a ja c ja artikli 3 lõike 3 punktiga a tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses3 , punktidest 6, 7, 11, 13, tuleb tõlgendada nii, et need kehtestavad vahetult kohaldatava ja absoluutselt siduva õigusnormi, mille kohaselt on lubamatu haavatava või eriti raskes olukorras oleva isiku küsitlemine ilma kaitsjata olukorras, kus on olemas objektiivsed eeldused õigusabi määramiseks, kui samal ajal hoidub kohtueelse menetluse asutus õigusabi (sh erakorralise või esialgse) andmisest omal algatusel, ilma liigse viivituseta enne kõnealuse isiku [haavatava isiku in concreto] küsitlemist politsei, muu õiguskaitseasutuse või kohtuasutuse poolt või enne muu konkreetse uurimis- või tõendite kogumise toimingu tegemist?
2. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 18, 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 1 lõikega 2 tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktidest 6, 7, 11 ja 13, tuleb, vaatamata eeldustele olukorra koheseks tuvastamiseks, tõlgendada nii, et potentsiaalse eriolukorra menetlusliku tuvastamise või isiku haavatavaks tunnistamise puudumine ning võimaluse puudumine seada kahtluse alla nende potentsiaalselt eriti raske olukorra hindamine ja ilma liigse viivituseta määrata sellisele isikule kaitsja omal algatusel ei ole mingil juhul lubatav kuritegude puhul, mille eest võib karistada vabadusekaotusega, olukorra tuvastamise ja omal algatusel kaitsja määramise vältimise asjaolud aga tuleb selgesõnaliselt välja tuua edasikaevatavas otsuses küsitlemise alustamise kohta ilma advokaadi juuresolekuta?
3. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 18, 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 1 lõikega 2 tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punkti 3 lõikest 7, tuleb tõlgendada nii, et seda, et liikmesriik ei ole kehtestanud kriminaalmenetluse raames eriti raske olukorra eeldust, tuleb tõlgendada nii, et see takistab kahtlustataval kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 9 tagatistega seotud olemust tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktist 11, ja seega on õigusasutused niisuguses olukorras kohustatud kohaldama direktiivi sätteid vahetult?
4. Kui vastus vähemalt ühele küsimustest 1, 2 või 3 on jaatav, siis kas neis küsimustes viidatud kahe direktiivi sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus järgmised liikmesriigi õigusnormid:
kriminaalmenetluse seadustiku artikli 301 teine lause, mille kohaselt küsitletakse kahtlustatavat määratud kaitsja osalusel ainult kahtlustatava taotluse alusel ja kaitsja puudumine kahtlustatavana küsitlemiselt ei takista küsitlemist;
kriminaalmenetluse seadustiku artikli 79 § 1 punktid 3 ja 4, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistataval (kahtlustataval) olema kaitsja ainult juhul, kui on olemas põhjendatud kahtlus, et tema võime teo tähendust mõista või oma käitumist kontrollida võis teo toimepanemise ajal puududa või olla oluliselt piiratud, ja kui on olemas põhjendatud kahtlus, et isiku psüühilise tervise seisund ei võimalda tal osaleda menetluses või kaitsta ennast iseseisvalt ja mõistlikul viisil?
5. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, artikli 3 lõike 2 punkti a koostoimes artikli 3 lõike 3 punktiga b koostoimes direktiivide esimuse ja vahetu kohaldatavuse põhimõttega panevad kohtueelse menetluse asutustele, kohtutele ja kõigile riigiasutustele kohustuse eirata selliseid liikmesriigi õigusnorme nagu nimetatud neljandas küsimuses, mis ei ole direktiiviga kooskõlas, ja selle tulemusena – seoses ülevõtmise tähtaja möödumisega – asendada liikmesriigi õigusnorm eeltoodud vahetult kohaldatavate direktiivi õigusnormidega?
6. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 19, 24 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et kaitsja määramise otsuse tegemata jätmise korral või omal algatusel õiguskaitse osutamata jätmise korral haavatavale isikule, kelle puhul kehtib eriti raske olukorra eeldus 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, (2013/C 378/02) punkti 3 lõike 7 kohaselt, ja juhul, kui politseiasutus või muu õiguskaitseasutus on teinud sellise isiku osalusel uurimistoiminguid, sealhulgas toiminguid, mida ei ole võimalik kohtus korrata, on liikmesriigi kohus, kes menetleb asja kriminaalmenetluses, samuti kõik teised kriminaalmenetluses õigusemõistmisega tegelevad riigiasutused (sh ka kohtueelse menetluse asutused) kohustatud eirama niisuguseid direktiiviga vastuolus olevaid liikmesriigi õigusnorme, mis on nimetatud neljandas küsimuses, ja selle tulemusena – rakendamise tähtaja möödumise tõttu – asendama liikmesriigi õigusnormi eeltoodud vahetult kohaldatavate direktiivi sätetega, seda isegi juhul, kui selline isik on pärast uurimise (või juurdluse) lõpetamist ja prokuröri poolt kohtule süüdistusakti esitamist endale ise kaitsja valinud?
7. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 1 lõikega 2 tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktidest 6, 7, 11 13, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik on kohustatud tagama, et kahtlustatava eriti raske olukord tehakse kindlaks ja seda tunnustatakse viivituseta ja et kriminaalmenetlustes määrataks omal algatusel õiguskaitse sellistele kahtlustatavatele ja süüdistatavatele, kelle puhul kehtib raske olukorra eeldus või kes on haavatavad, ja see abi on oma olemuselt kohustuslik, isegi olukorras, kus asjaomane ametiasutus ei ole pöördunud erapooletu eksperdi poole raske olukorra tõsiduse, haavatava isiku vajaduste ja kõigi nende meetmete adekvaatsuse hindamiseks, mis on haavatava isiku suhtes võetud või sellisele isikule ette nähtud, kuni ajani kui sõltumatu ekspert sellise hinnangu nõuetekohaselt annab?
8. Kas juhul, kui vastus seitsmendale küsimusele on jaatav, tuleb direktiivi ja komisjoni soovitusi tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu kriminaalmenetluse seadustiku artikli 79 lõike 1 punktid 3 ja 4, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistataval olema kaitsja ainult juhul, kui on olemas põhjendatud kahtlus, et tema võime teo tähendust mõista või oma käitumist kontrollida võis teo toimepanemise ajal puududa või olla oluliselt piiratud, ja kui on olemas põhjendatud kahtlus, et isiku psüühilise tervise seisund ei võimalda tal osaleda menetluses või kaitsta ennast iseseisvalt ja mõistlikul viisil?
9. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 1 lõikega 2 tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktidest 6, 7, 11, 13, tuleb tõlgendada nii, et asjaomane asutus (prokuratuur, politsei) peab hiljemalt enne kahtlustatava küsitlemist politsei või muu asjaomase asutuse poolt, viivitusteta läbi viima kriminaalmenetluses kahtlustatava isiku eriti raske olukorra tuvastamise ja seda olukorda tunnustama ning tagama isikule õigusabi või nõustamise (esialgse) ja loobuma kahtlustatava küsitlemisest kuni isikule on omal algatusel määratud õigusabi või on talle tagatud nõustamine (esialgne)?
10. Kas juhul, kui vastus üheksandale küsimusele on jaatav, tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 1 lõikega 2 tõlgenduses, mis lähtub komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktidest 6, 7, 11, 13 tõlgendada nii, et see paneb liikmesriikidele kohustuse määratleda oma riigisiseses õiguses selgelt kriminaalmenetluses kahtlustatava eriti raske olukorra tuvastamise ja tunnustamise ja talle õigusabi või nõustamise (esialgse) määramise erandite põhjused ja kriteeriumid, ja näeb ette, et need võimalikud erandid peavad olema proportsionaalsed, ajaliselt piiratud ja ei tohi rikkuda menetluse läbipaistvuse kriteeriumit, seejuures peaksid need olema tehtud sellise menetlusliku otsuse vormis, mis lubab ajutist erandit ja mille puhul peaks poolel põhimõtteliselt olema õigus taotleda selle otsuse kontrollimist kohtus?
11. Kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, artikli 3 lõike 2 punktiga a ja artikli 3 lõike 3 punktidega a ja b koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 1 lõikega 2 ja põhjendusega 27 ning artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus menetlusasutus ei ole omal algatusel õigusabi määranud ja ei ole määratlenud õigusabi otsuse täitmisest loobumise põhjuseid isikute puhul, kelle puhul on täidetud eriti raske olukorra eeldus ja/või kes on haavatavad (komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktide 7 ja 13 kohaselt), on sellisel isikul õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja selliseks vahendiks tuleb lugeda riigisisese menetlusõiguse instituut, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 344a ja mis näeb ette kriminaalasja tagasi saatmise prokurörile järgmistel eesmärkidel:
a. kriminaalmenetluses kahtlustatava isiku eriti raske olukorra tuvastamine ja tunnustamine kohtueelse menetluse asutuse poolt;
b. kahtlustatavale kaitsjaga konsulteerimise võimaluse andmine enne küsitlemist;
c. kahtlustatava küsitlemine kaitsja juuresolekul koos küsitlemise audiovisuaalse salvestamisega;
d. kaitsjale võimaluse andmine menetlusdokumentidega tutvumiseks ja haavatavale isikule ja omal algatusel määratud advokaadile või kahtlustatava valitud advokaadile võimaluse andmine esitada võimalikke tõendite taotlusi.
12. Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 4 koostoimes ELL artikli 6 lõikega 1 ja artikliga 2 ning ELL artikli 6 lõiget 3 koostoimes 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, mida on muudetud protokollidega nr 3, 5 ja 8 ning täiendatud protokolliga nr 2, artikliga 3, koostoimes eriti raske olukorra eeldusega komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punkti 7 kohaselt tuleb tõlgendada nii, et kahtlustatava küsitlemine politseiniku või muu uurimistoimingu tegemiseks volitatud isiku poolt psühhiaatriahaigla tingimustes, võtmata arvesse ebakindlat seisundit, ja eriti piiratud eneseväljendusvabaduse ja iselaadse psühholoogilise kaitsetuse tingimustes ja ilma advokaadi juuresolekuta, kujutab endast ebainimlikku kohtlemist ja sellisena välistab liidu põhiõigustega vastuolu tõttu üleüldse sellise küsitlemise kui menetlustoimingu?
13. Kas juhul, kui vastus 12. küsimusele on jaatav, tuleb 12. küsimuses viidatud õigusnorme tõlgendada nii, et need volitavad (või kohustavad) liikmesriigi kohut, kes lahendab kohtuasja kriminaalmenetluses, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, kohaldamisalaga koostoimes 27. novembri 2013. aasta soovituste, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses, punktiga 7, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, kohaldamisalaga, aga ka kõiki teisi kriminaalmenetlusasutusi, kes teevad kohtuasjas menetlustoiminguid, eirama direktiiviga vastuolus olevaid liikmesriigi õigusnorme, sh eelkõige eirama kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 168a, ja selle tulemusena – ülevõtmise tähtaja möödumise tõttu – asendama liikmesriigi õigusnormi eeltoodud vahetult kohaldatavate direktiivi sätetega, seda isegi juhul, kui selline isik on pärast uurimise (või juurdluse) lõpetamist ja prokuröri poolt kohtule süüdistusakti esitamist endale ise kaitsja valinud?
14. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 2 lõike 1 punkti b, artikli 4 lõiget 5 ja artiklit 9 koostoimes põhjendustega 19, 24 ja 27 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, artikli 3 lõike 2 punktidega a, b ja c ja artikli 3 lõike 3 punktiga b koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ning liidu õiguse tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et prokurör, kes tegutseb kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, on kohustatud täielikult järgima direktiivi 2016/1919 nõudeid, millel on vahetu õigusmõju, ja seega tagama, et eeltoodud direktiivi kaitsega hõlmatud kahtlustatavale või süüdistatavale oleks menetluses tagatud tõhus õiguskaitse alates järgmiste kuupäevade hulgas kõige varasemast hetkest:
enne, kui neid küsitleb politsei või muu õiguskaitseasutus või kohtuorgan;
hetkest, kui uurimis- või muud pädevad asutused teevad uurimis- või muid tõendite kogumise toiminguid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi (EL) 2013/48/EL artikli 3 lõike 3 punktiga c;
kohe pärast vabaduse võtmist (mis hõlmab ka viibimist psühhiaatriahaiglas), vajadusel on prokurör aga kohustatud eirama kõrgemalseisvate prokuröride korraldusi, kui ta on veendunud, et nende järgimine kahjustaks niisuguse kahtlustatava tõhusat õiguskaitset, kelle puhul on olemas haavatavuse ja eriti raske olukorra eeldus, sh kahjustaks tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või muud isikule direktiivis 2026/1919 koostoimes direktiiviga 2013/48/EL ette nähtud õigust?
15. Kas juhul, kui vastus 14. küsimusele on jaatav, tuleks ELL artikli 19 lõike 1 test lõiku koostoimes ELL artikliga 2, koostoimes õigusriigi austamise põhimõttega vastavalt tõlgendusele, mis on sõnastatud Euroopa Kohtu lahendites (vt Euroopa Kohtu 27. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas C-508/18), samuti, kas kohtunike sõltumatuse põhimõtet, mis on ette nähtud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 vastavalt tõlgendusele, mis on sõnastatud Euroopa Kohtu lahendites (27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus, Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C-64/16, EU:C:2018:117), tuleb tõlgendada nii, et nende põhimõtetega, võttes arvesse võimalust kohtunikele kaudset survet avaldada ja riigi peaprokuröri võimalust anda sellega seoses madalama astme prokuröridele siduvaid korraldusi, on vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mis näevad ette prokuröri otseselt sõltuvuse täitevõimu esindajast, kelleks on justiitsminister, ja samuti on nendega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis piiravad prokuröri sõltumatust liidu õiguse kohaldamisel, eelkõige järgmised õigusnormid:
a. 28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseaduse (Ustawa z dnia 28 stycznia 2016 roku Prawo o prokuraturze) artikli 1 lõige 2, artikli 3 lõike 1 punktid 1 ja 3 ning artikli 7 lõige 1 ja artikli 8 lõiked 6 ja 8, samuti artikli 13 lõiked 1 ja 2, mille sisu viitab koosmõjus vaadelduna sellele, et justiitsminister, kes on samal ajal riigi peaprokurör ja riigiprokuratuuri kõrgeim organ, võib anda madalama astme prokuröridele siduvaid korraldusi ka ulatuses, mis piirab või raskendab liidu õiguse vahetut kohaldamist?
____________
1 Käesoleva kohtuasja nimi on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetluspoole tegelikule nimele.
1 ELT 2017, L 91, lk 40.
1 ELT 2013, L 294, lk 1.
1 ELT 2013, C 378, lk 8.