EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

26. märts 2015(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Tühistamishagi – Personalieeskirjade artikkel 12a – Töökohas ahistamise ja selle ennetamise nõuandekomitee sise‑eeskiri – Personalieeskirjade artikkel 24 – Abitaotlus – Ilmsed hindamisvead – Puudumine – Töökohal ahistamise ja selle ärahoidmisega tegeleva nõuandekomitee ülesanne ja õigused – Ametniku võimalus pöörduda komitee poole – Kahju hüvitamise nõue

Kohtuasjas F‑124/13,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

CW, Euroopa Parlamendi ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat C. Bernard-Glanz,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: E. Taneva ja M. Dean,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president R. Barents, kohtunikud E. Perillo ja J. Svenningsen (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. detsembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        CW palub hagiavaldusega, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 19. detsembril 2013, eelkõige esiteks tühistada Euroopa Parlamendi 8. aprilli 2013. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema abitaotlus, mille ta esitas psühholoogilise ahistamise tõttu, mille ta arvab olevat endale osaks saanud oma ülemuste poolt, ja teiseks mõista parlamendilt tema kasuks välja kahjuhüvitis.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 „Head ja õiglased töötingimused” lõikes 1 on nähtud ette:

„Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.”

3        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 12a lõikes 3 on sätestatud:

„Psühholoogiline ahistamine – sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.”

4        Personalieeskirjade artikli 24 esimene lõik näeb ette:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.”

5        Parlament võttis 21. veebruaril 2006 personalieeskirjade artikli 12a elluviimiseks vastu uue „[töökohas ahistamise ja selle ennetamise nõuandekomitee sise-eeskirja]” (edaspidi „sise‑eeskiri”). Sise‑eeskirja artiklist 9 ilmneb, et töökohas ahistamise ja selle ennetamise nõuandekomitee (edaspidi „komitee” või „ahistamise nõuandekomitee”) poole võivad pöörduda kõik Euroopa Parlamendi ametnikud ja teenistujad, kes peavad ennast ahistamise objektiks või kes leiavad, et nende töökeskkonnas toimub ahistamine. Sise‑eeskirja artiklis 11 on nähtud ette, et komitee peab hiljemalt 10 tööpäeva pärast avalduse esitamist kohtuma teenistujaga, kes leiab, et on ahistamise objekt. Sise‑eeskirja artiklite 12−14 kohaselt võib komitee, kui ta peab vajalikuks, teha probleemi lahendamise eesmärgil soovitusi juhtivtöötajatele; järelmeetmete kohaldamise tagamiseks peab komitee säilitama kontakti asjassepuutuva teenistujaga ja vajaduse korral struktuuritasanditega, kuhu teenistuja kuulub, ning kui probleem jääb püsima, edastab komitee peasekretärile konfidentsiaalse ettekande järelmeetmete ettepanekutega, paludes vajaduse korral peasekretäril juhtida põhjaliku uurimise läbiviimist.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

6        Hageja võeti 6. oktoobril 2003 parlamenti tööle abiteenistujana. Esialgu määrati ta infrastruktuuride ja suulise tõlke peadirektoraadi – millest on saanud suulise tõlke ja konverentside peadirektoraat − suulise tõlke osakonna slovaki suulise tõlke üksusesse. Alates 8. oktoobrist 2004 oli ta samas üksuses ajutine teenistuja.

7        Hageja nimetati 1. oktoobril 2008 parlamendis katseajal olevaks ametnikuks ja määrati tšehhi suulise tõlke üksusesse (edaspidi „üksus”). 1. juulil 2009 nimetati ta alaliselt ametisse.

8        Hageja ja H. olid aastatel 2008−2010 üksuses kolleegid. Kui vabanes üksuse juhataja ametikoht, esitasid mõlemad oma kandidatuuri. Valikumenetluse tulemusena jäeti hageja kandidatuur kõrvale H. kasuks (edaspidi „üksuse juhataja”), kes nimetati sellele ametikohale 17. mail 2010.

9        Hageja ja üksuse juhataja suhted halvenesid, eelkõige üksuse 23. mail 2011 toimunud koosoleku järel (edaspidi „23. mai 2011. aasta koosolek”).

10      Mais 2011 – pärast üksuse küsimuste loetelu ettevalmistamist 13. maiks 2011 planeeritud koosolekuks ülemustega – tekkis ühelt poolt hageja ja mitme teise üksuse töötaja ning teiselt poolt üksuse juhataja ja teda toetavate üksuse töötajate vahel konflikt. Sisuliselt esitati küsimused, mis olid hageja ühe kolleegi, CQ juhtimisel ette valmistatud, niisugustena üksuse juhataja kaudu suulise tõlke direktoraadi direktorile (edaspidi „direktor”). Direktor reageeris kavandatavate küsimuste sisule e‑kirjaga ägedalt, pannes kahtluse alla, kas need kujutavad endast üksuse kõikide töötajate seisukohta. Üksuse juhataja saatis sellega seoses 12. mail 2011 üksuse kõikidele töötajatele järgmise e‑kirja: „[…] Küsimused [üksuse tõlke]kabiini tõlkide nimel valmistati ette homseks koosolekuks juhtkonnaga. Kas Sina olid nende küsimustega kursis ja kas need peegeldavad ka Sinu arvamust? […]”

11      23. mai 2011. aasta koosolekul paluti üksuse juhatajal eelkõige täpsustada, miks ta oma 12. mai 2011. aasta e‑kirja üksuse töötajatele saatis. Sellest tekkis mitu kuud kestnud poleemika 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande lõppredaktsiooni koostamise teemal. Hageja ja tema mitu kolleegi – nende hulgas CQ – vaidlustasid mitmel korral selle aruande sisu ja palusid üksuse juhatajal kogu üksusele saadetud e‑kirjaga näidata ära õigusliku aluse, mis võimaldab vaidlusaluse koosoleku aruande sisu lõplikult ära otsustada temal. Üksuse juhataja saatis 13. septembril 2011 pärast konsulteerimist direktoriga − ja nõustudes, et selles valdkonnas ei ole kirjapandud reeglit − üksuse töötajatele e‑kirja, milles tutvustas neile aruannete vastuvõtmise põhimõtteid, märkides eelkõige, et ta võib üksuse juhatajana keelduda koosoleku protokolli parandamisest, kui taotletav parandamine ei peegelda koosolekul räägitut. Hageja saatis 6. oktoobril 2011 jälle kogu üksusele, sealhulgas üksuse juhatajale e‑kirja 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande teemal.

12      Direktor saatis 17. veebruaril 2012 e‑kirja hagejale, et viimane täidaks juhised, mis olid talle antud talle isiklikult kätte toimetatud sama aasta 1. veebruari teatises, see tähendab et ta esitaks üksuse töötajatele, sealhulgas üksuse juhatajale saadetavas e‑kirjas oma vabandused selle pärast, et ta andis mõista, et üksuse juhataja on eiranud suveperioodil toimuvatele keelekursustele kandidaatide hulgast osalejate väljavalimise kriteeriume.

13      Hageja selgitas 19. veebruaril 2012 ahistamise nõuandekomitee esimehele (edaspidi „komitee esimees”) e‑kirjaga, et „[a]lates 1. veebruarist 2012 saab [talle] osaks tohutu surve, mida avaldavad kaks [tema] ülemust, et [ta on] väga raskes olukorras ja et [ta soovib] saada selles küsimuses professionaalset abi”. Ehkki hageja palus selles e‑kirjas komitee esimehel talle teatada, kas viimasega on võimalik kiiresti kohtuda, ei vastanud viimane sellele e‑kirjale kirjalikult. Hageja pöördus siis 21. veebruari 2012. aasta e‑kirjaga komitee sekretäri W. poole, kes vastas talle järgmise päeva e‑kirjaga, et komitee esimees kolib parasjagu uude kabinetti, mis võib seletada seda, et ta ei loe oma e‑kirju, ning soovitas hagejal võtta ühendust E.‑H. või R.‑ga, kes on mõlemad ahistamise nõuandekomitee liikmed ja kellele see sekretariaadi e‑kiri ka koopiana saadeti. Võtmata otseselt ühendust ühega nendest liikmetest, märkis hageja vastuseks saadetud 22. veebruari 2012. aasta e‑kirjaga − mille koopia ta saatis ka komitee esimehele − W.‑le, et ta soovib konsulteerida niipea kui võimalik komitee esimehega. W. kinnitas talle siis, et tema sõnum edastatakse komitee esimehele niipea kui võimalik. Hageja sõnul ei vastanud komitee esimees nendele e‑kirjadele.

14      Hageja sai 29. märtsil 2012 direktorilt teatise, milles teda informeeriti sellest, et võttes arvesse tema tervislikku seisundit viimasel ajal, vabastatakse ta tema suulise tõlgi kohustustele lisanduvatest ülesannetest. Sellest ajast peale on hageja täitnud ainult oma peamisi ülesandeid, see tähendab teinud suulist tõlget Brüsselis (Belgias) ja parlamendi kahes teise tegevuskohas. Ta osales edasi ka eelkõige poola keele kursusel. Ka kinnitas direktor ühe 2013. aasta juunikuu algul toimunud koosoleku järel hagejale saadetud 11. juuni 2013. aasta teatisega − mille koopia saadeti üksuse juhatajale −, et hagejal on nüüdsest lubatud jätkata erialast koolitust teenistuse huvides.

15      4. juulil 2012 nimetati uus ahistamise nõuandekomitee esimees (edaspidi „komitee uus esimees”) ning parlamendi sõnul paluti hagejal siis mitu korda komiteega ühendust võtta.

16      Hageja esitas 5. veebruaril 2013 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel parlamendile abitaotluse personalieeskirjade artikli 24 tähenduses (edaspidi „abitaotlus”). Hageja põhjendas seda taotlust 14 juhtumi või sündmuse põhjaliku kirjeldusega – juhtumid või sündmused, mis kujutavad tema arvates endast üksikult või koos psühholoogilist ahistamist tema üksuse juhataja või direktori poolt. Hageja rõhutas ka, et see juhtumite loetelu ei ole ammendav ja et „[i]nstitutsioon, kellele [CQ] esitas ametliku abitaotluse ja kaebuse, on täielikult olukorraga kursis ja volitas [suulise tõlke ja konverentside peadirektoraadi] peadirektorit juhtumit uurima”. Ta kinnitas lisaks, et väidetav teda puudutav ahistamine esineb erinevates vormides: „eksitavad teated [deceptive or misleading communications], suhtlemisest keeldumine, halvustavad kommentaarid, avaliku alandamise katsed, laimamine, surve, heidutamine ja ähvardused või põhjendamatu ametikohustuste äravõtmine”. Kõik need sündmused viisid ta „läbipõlemiseni”, mille tõttu ta ka pikaajalisele haiguspuhkusele saadeti.

17      Oma abitaotluses – milles ta avaldas kahetsust, et hoolimata tema palvetest ja meeldetuletustest ei võtnud ei komitee esimees ega ükski teine komitee liige temaga tema 19. veebruari 2012. aasta e‑kirja peale ühendust − palus hageja parlamenti esiteks viia oma üksuse juhataja ja/või direktor üle teisele ametikohale või teha samaväärne otsus, millega teda kaitstakse nende põhjendamatute nõudmiste eest, ning teiseks algatada laiaulatuslik juurdlus, milles uuritakse tema ülemuste juhtimismeetodeid ja käitumist.

18      Personali peadirektoraadi peadirektor (edaspidi „personali peadirektor”) kui ametisse nimetav asutus avaldas oma 5. märtsi 2013. aasta kirjas kõigepealt kahetsust, et esmane kontakt, mille hageja oli püüdnud ahistamise nõuandekomiteega 2012. aasta veebruaris luua, „ei viinud [tema] kaebuste laiaulatusliku uurimiseni”, ning soovitas hagejal pöörduda ahistamise nõuandekomitee poole, kel on suured volitused, et uurida põhjalikult kõiki võimalikke ahistamise juhtumeid ja esitada soovitusi, ning kel on lihtsam kontrollida, kas tema kirjeldatud faktilisi asjaolusid saab pidada psühholoogiliseks ahistamiseks. Komitee poole pöördumise hõlbustamiseks olid selle uue esimehe kontaktandmed kirjas ära toodud. Ühes hageja nõustaja vastuskirjas, mis kandis sama aasta 11. märtsi kuupäeva, märkis hageja kõigepealt, et on juba „selle võimaluse ammendanud”, sest ta on „püüdnud kaevata [ahistamise nõuande]komiteele”, ning täpsustas, et on esitanud personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse just sel põhjendusel, et komitee – kelle poole ta esimesena pöördus – ei saanud hakkama oma ülesandega niisugusena, nagu see on sise‑eeskirjas sätestatud. Hageja nõustaja täpsustas, et selles olukorras „tundub [personali peadirektori] soovitus [talle] häbitu ja lubamatu”.

19      Ametisse nimetav asutus personali peadirektori isikus jättis 8. aprilli 2013. aasta otsusega, millest hagejale anti teada sama aasta 10. aprillil, pärast abitaotluse läbivaatamist ja teabe põhjal üksuses valitseva olukorra kohta − millega ta oli tutvunud, kui vaatas läbi kaebust, mille oli väidetava ahistamise tõttu esitanud üks kolleeg sellest üksusest, nimelt CQ (vt kohtuotsus CQ vs. parlament, F‑12/13, EU:F:2014:214) − hageja abitaotluse rahuldamata (edaspidi „abistamisest keeldumise otsus”).

20      Ametisse nimetav asutus märkis sellega seoses, et tal on kahju, et hageja ei taha pöörduda ahistamise nõuandekomitee poole, sest see suhtumine võttis ametisse nimetavalt asutuselt selle, mis oleks olnud talle „hinnaline arvamus [hageja] väidete kohta, [sest ahistamise nõuandekomiteel] on kergem [läbi viia] laiaulatuslikku uurimist, mille [hageja] palu[b] läbi viia”.

21      Seejuures otsustas ametisse nimetav asutus – hoolimata sellest, et ahistamise nõuandekomitee poole ei olnud pöördutud − pärast hageja esitatud mahukate dokumentide läbivaatamist ja pärast teabe saamist üksuses valitseva olukorra kohta ühe teise juurdluse tõttu, mille komitee selles üksuses läbi viis, jätta hageja abitaotluse rahuldamata. Ametisse nimetav asutus leidis kõikide hageja kirjeldatud vaidlusaluste sündmuste analüüsimisel kas seda, et need olid tühised, või seda, et hageja oli need juba vaidlustanud, vaidlustades oma 2011. aasta hindamisaruande (edaspidi „2011. aasta hindamisaruanne”), või siis seda, et tegemist on ametisse nimetava asutuse või tema ülemuste õiguspärase käitumisega, arvestades hageja enda käitumist.

22      Hageja esitas 9. juulil 2013 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel abistamisest keeldumise otsuse peale kaebuse. Ametisse nimetav asutus parlamendi peasekretäri isikus jättis sama aasta 23. oktoobri otsusega selle kaebuse rahuldamata põhjendusel, et selles etapis on see enneaegne (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”). Ametisse nimetav asutus rõhutas eelkõige, et ta on kohustatud võtma personalieeskirjade artikli 24 alusel meetmeid ainult siis, kui taotluse aluseks olevad faktilised asjaolud on tuvastatud, ning et parlamendis viib oletatava ahistamise korral juurdlusi läbi just ahistamise nõuandekomitee. Hageja aga keeldus esitamast oma juhtumit hindamiseks sellele komiteele.

23      Meenutades hagejale, et kohtupraktika kohaselt ei ole rasked või isegi konfliktsed suhted ametniku ja tema ülemuse vahel iseenesest tõend psühholoogilisest ahistamisest, teatas ametisse nimetav asutus talle, et oli palunud komitee uuel esimehel, kes oli ametis alates 4. juulist 2012, temaga ühendust võtta, et selgitada talle menetlust ahistamise nõuandekomitees, et ta saaks selle info põhjal otsustada, kas menetlust jätkata või mitte.

24      Komitee uus esimees võttis 15. jaanuaril 2014 – pärast käesoleva hagi esitamist – hagejaga ühendust. Nad kohtusid sama aasta 20. jaanuaril. Sama kuupäeva e‑kirjas kinnitas komitee uus esimees, et hageja võib pöörduda ahistamise nõuandekomitee poole mitteametlikult ja „igal hetkel, mil [ta] seda sobivaks pea[b]”.

 Poolte nõuded ja menetlus

25      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks;

–        tühistada abistamisest keeldumise otsus;

–        tühistada vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista tema kasuks välja esiteks 50 000 eurot hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida ta kandis, ja teiseks hüvitada talle kantud varalise kahjuna veerand nende ravikulude summast, mida ta kandis oma tervisliku seisundi halvenemise tõttu, kusjuures kogusummale tuleb lisada seadusjärgne intress kuni tasumiseni;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

26      Parlament palub jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

27      Kohtuistungi esialgses ettekandes, mis toimetati neile kätte 21. novembril 2014, esitas Avaliku Teenistuse Kohus menetlust korraldavate meetmetena pooltele küsimusi. Pooled täitsid need nõuded ja esitasid kumbki sel puhul seisukohti oma vastavate vastuste kohta kohtuistungil, mis toimus 11. detsembril 2014.

28      Hageja kinnitas sellega seoses eelkõige, et tal on kaugjuurdepääs oma parlamendi elektronpostkastile ja et ta on võtnud osa neljast suveülikoolist, millest üks toimus inglise keeles 2004. aastal. Parlament omalt poolt selgitas eelkõige küsimuses, miks komitee esimees ei vastanud hageja 19. veebruari 2012. aasta e‑kirjale, et ta oli asunud 25. jaanuaril 2012 täitma uusi ametikohustusi teises peadirektoraadis, kuid rõhutas, et ta oli siiski püüdnud pärast 19. veebruari 2012 hagejaga ühendust võtta. Mis puudutab hageja määramist tšehhi üksusesse hoolimata sellest, et varem kuulus ta slovaki suulise tõlke üksusesse, siis parlament märkis, et tal ei ole säilinud materjale kaebuse kohta, mille hageja väidetava ahistamise tõttu tookord esitas, ning et ta viidi üle tema nimetamisel katseajal olevaks ametnikuks. Mis puudutab ahistamise nõuandekomiteed, siis parlament märkis, et sel komiteel ei ole mingit õigust teha ametisse nimetava asutuse nimel otsust personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse kohta ning et seega ei saanud ta selle taotluse rahuldamata jätmise otsust teha.

29      Hageja esitas lisaks 5. detsembri 2014. aasta kirjaga esiteks kommentaare koos kolme uue lisaga kohtuistungi esialgse ettekande kohta ja teiseks kodukorra artikli 57 alusel uue tõendite pakkumise seoses eelkõige kahe vandega kinnitatud avalduse kohta kahelt oma kolleegidelt, mis lisati kostja vastusele. Avaliku Teenistuse Kohus otsustas lisada need dokumendid kohtutoimikusse ja mitte lõpetada suulist menetlust kohtuistungi järel, et parlament saaks esitada võimalikud kirjalikud seisukohad nende uute dokumentide kohta, mida viimane 17. detsembril 2014 ka tegi.

30      Hageja palus 5. detsembri 2014. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtul ka juhul, kui viimane peaks leidma, et tšehhi keeles kirjutatud e‑kirjad, mille puhul ta vaidlustas oma repliigis parlamendi inglise keelde tehtud tõlke õigsuse, on käesolevas kohtuasjas otsuse tegemisel asjakohased, määrata nende tõlke tellimine sõltumatult tõlkijalt.

31      Avaliku Teenistuse Kohus lõpetas suulise menetluse 18. detsembri 2014.

 Õiguslik käsitlus

1.     Hagi ese

32      Vormiliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuded toovad kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta kohtuotsused Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ja CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 69).

33      Käsitletaval juhul erinevad kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud põhjendused siiski abistamisest keeldumise otsuses esitatud põhjendustest ning nõudel tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus ei puudu seega iseseisev sisu ja järelikult tuleb otsus teha ka nende põhjenduste põhjendatuse küsimuses. Lisaks on kaebuse rahuldamata jätmise otsuses täpsustatud abistamisest keeldumise otsuse põhjenduste mõnda aspekti. Et kohtueelne menetlus on arenev menetlus, tuleb algse huve kahjustava akti õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud põhjendusi, kuna need põhjendused peavad nimetatud aktiga kokku langema (vt kohtuotsus Mocová vs. komisjon, F‑41/11, EU:F:2012:82, punkt 21).

 2. Nõuded tühistada abistamisest keeldumise otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus

34      Hageja põhjendab oma hagi vormiliselt kahe väitega, miks tuleks abistamisest keeldumise otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus tühistada. Esimene väide koosneb kolmest osast: esimese kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu ning rikutud sellega personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3, teise kohaselt on kuritarvitatud võimu ning kolmanda kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust ja personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustust ja harta artikli 31 lõiget 1. Teine väide on jaotatud kahte ossa: esimese kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustust ning teise kohaselt rikutud hea halduse põhimõtet, hoolitsemiskohustust ja harta artikli 31 lõiget 1.

35      Seejuures märkis hageja oma hagiavalduse punktides 112 ja 113 sõnaselgelt, et esimene esitatud väide puudutab abitaotluse rahuldamata jätmise põhjenduste sisulist õiguspärasust niisugusena, nagu need on abistamisest keeldumise otsuses esitatud, samas kui teine väide käsitleb kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud põhjendust, et kaebus on enneaegne. Tuleb seega mõista – nagu hageja kohtuistungil nõustus –, et esimese väite kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu, kuritarvitatud võimu ning sellega seoses rikutud personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3 ja harta artikli 31 lõiget 1, samas kui teise kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust ja personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustust.

 Sissejuhatavad märkused abistamiskohustuse ulatuse kohta ahistamisväidete korral

36      Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt töötati personalieeskirjade artikkel 24 välja selleks, et kaitsta Euroopa Liidu ametnikke ahistamise või alandava kohtlemise eest, mis saab neile osaks mitte ainult kolmandate isikute, vaid ka ülemuste ja kolleegide poolt (kohtuotsused V. vs. komisjon, 18/78, EU:C:1979:154, punkt 15; Schmit vs. komisjon, T‑144/03, EU:T:2005:158, punkt 96, ja Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punkt 135).

37      Abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon juhtumi korral, mis on vastuolus korra ja rahuga talituses, sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et selgitada välja faktilised asjaolud ja teha nendest teadlikuna vajalikud järeldused. Selleks piisab, kui ametnik, kes taotleb oma institutsioonilt abi, esitab esmased tõendid nende rünnakute toimumise kohta, mis tema suhtes väidetavalt on toime pandud. Kui niisugused tõendid on olemas, peab asjaomane institutsioon võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia haldusjuurdluse selleks, et teha koostöös kaebuse esitajaga kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud (kohtuotsused Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punktid 15 ja 16; Tallarico vs. parlament, T‑5/92, EU:T:1993:37, punkt 31; Campogrande vs. komisjon, T‑136/98, EU:T:2000:281, punkt 42; Schochaert vs. nõukogu, T‑136/03, EU:T:2004:229, punkt 49, ja Lo Giudice vs. komisjon, EU:T:2007:322, punkt 136).

38      Ahistamisväidete korral hõlmab abistamiskohustus eelkõige administratsiooni kohustust analüüsida ahistamiskaebust tõsiselt, kiiresti ja täiesti konfidentsiaalselt ning teatada kaebuse esitajale, milliseid meetmeid ta selle kaebuse tulemusena võtab (kohtuotsus Klug vs. EMEA, F‑35/07, EU:F:2008:150, punkt 74).

39      Meetmete puhul, mis tuleb võtta personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalasse kuuluvas olukorras, on administratsioonil liidu kohtu kontrolli all personalieeskirjade artikli 24 rakendamise meetmete ja vahendite valikul ulatuslik kaalutlusõigus. Liidu kohtu kontroll seisneb seega ainult selle hindamises, kas asjaomane institutsioon jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt valesti (vt kohtuotsused Haas jt vs. komisjon, T‑3/96, EU:T:1998:202, punkt 54; Schmit vs. komisjon, EU:T:2005:158, punkt 98, ja Lo Giudice vs. komisjon, EU:T:2007:322, punkt 137).

40      Selles küsimuses tuleb rõhutada, et institutsioon võib võtta ahistamise kaebuses nimetatud ametnike suhtes – olgu tegemist oletatava ohvri ülemustega või mitte − distsiplinaarmeetmed või ka otsustada nad teisele ametikohale üle viia üksnes juhul, kui määratud menetlustoimingute tulemusena selgub kindlalt, et asjassepuutuvad ametnikud on oma käitumisega kahjustanud teenistuse nõuetekohast toimimist või teise ametniku väärikust või mainet (kohtuotsused Katsoufros vs. Euroopa Kohus, 55/88, EU:C:1989:409, punkt 16; Dimitriadis vs. kontrollikoda, T‑294/94, EU:T:1996:24, punkt 39, ja Schmit vs. komisjon, EU:T:2005:158, punkt 108).

41      Mis puudutab mõistet „psühholoogiline ahistamine”, siis seda määratletakse kui „sobimatut käitumist”, mille puhul esiteks peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne- või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis leiavad aset „aja jooksul, on korduvad või süstemaatilised”, mis tähendab seda, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid, mis on „tahtlikud”, erinevalt „kogemata asetleidvatest tegudest”. Teiseks peab see füüsiline käitumine, kõne- või kirjakeel, žestid vm tegevus selle mõiste alla kuulumiseks kahjustama isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust (vt kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punktid 76 ja 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Seega ei ole vaja tuvastada, et see füüsiline käitumine, kõne- või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega olla tegemist ka siis, kui ei ole tõendatud, et ahistaja kavatses oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa (vt kohtuotsused Cantisani vs. komisjon, F‑71/10, EU:F:2012:71, punkt 89, ning CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Lõpuks tuleb märkida, et kuna asjaomane käitumine peab personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaselt olema sobimatu, järeldub sellest, et käitumise „ahistamiseks” kvalifitseerimiseks peab olema täidetud tingimus, et see käitumine on piisavalt objektiivne selles mõttes, et erapooletu ja mõistlik vaatleja, kes on normaalselt tundlik, leiaks samas olukorras, et see käitumine läheb liiale ja on laiduväärne (kohtuotsus Skareby vs. komisjon, F‑42/10, EU:F:2012:64, punkt 65).

44      Hageja esitatud väiteid tulebki analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

 Esimene väide, et on tehtud ilmseid hindamisvigu ning sellega rikutud personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3 ja harta artikli 31 lõiget 1

 Poolte argumendid

45      Selle väitega kinnitab hageja, et keeldudes tunnistamast, et tema kirjeldatud faktilised asjaolud – eelkõige analüüsituna laiemas kontekstis – kujutavad endast psühholoogilist ahistamist üksuse juhataja ja direktori poolt, tegi ametisse nimetav asutus faktiliste asjaolude hindamisel mitu ilmset hindamisviga ning järeldas seega valesti, et psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses ei ole, millega ta eiras seda õigusnormi ja ka harta artikli 31 lõiget 1.

46      Hageja kirjeldab selle väite põhjendamiseks tervet hulka „erilisi juhtumeid”, mida ta peab nii eraldi kui ka koos enda psühholoogiliseks ahistamiseks.

47      Need erinevad „erilised juhtumid” – mida peab analüüsima nii, et nende tõttu esitatigi esimese väite raames nii palju etteheiteid – tuleb hageja sõnul asetada tagasi üldisesse konteksti, milles väidetav ahistamine aset leidis, ja neid ka selles kontekstis analüüsida. Hageja kirjeldab seda konteksti sisuliselt järgmistele faktilistele asjaoludele tuginedes: esiteks faktilised asjaolud, mis on seotud „juhtkonnale esitatavate küsimuste” ettevalmistamise ja esitamisega ning 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande vastuvõtmisega; teiseks faktilised asjaolud, mis on seotud nende kriteeriumide kohaldamisega, mis määrati kindlaks kandidaatide hulgast osalejate väljavalimiseks suvisele keelekursusele Iirimaal, ning vabandamise korraldus, mille direktor talle andis; kolmandaks juhataja 29. märtsi 2012. aasta teade, millega temalt võeti ära mõned ametikohustused, ja neljandaks tema üldine tervislik seisund niisugusena, nagu seda on kirjeldatud mitmes ajavahemikul 15. veebruarist 2012 kuni 13. detsembrini 2013 koostatud arstitõendis.

48      Parlament palub lükata esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi, kinnitades, et kirjeldatud faktilised asjaolud ei kuulu sugugi mõiste „ahistamine” alla, vaid näitavad ainult raskeid ja konfliktseid suhteid hageja ja tema ülemuste vahel. Seega ei võimalda need faktilised asjaolud tuvastada, et ametisse nimetav asutus tegi ilmse hindamisvea.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

49      Avaliku Teenistuse Kohus otsustab esimese väite käsitlemisel kõigepealt analüüsida kronoloogiliselt iga hageja kirjeldatud sündmust personalieeskirjade artiklist 12a lähtudes ning siis analüüsida neid koos.

–       Juhtum, mis on seotud taotlusega osaleda inglise keele tasemekursusel Bathi ülikoolis (Ühendkuningriik) 2011. aasta suvel

50      Hageja sõnul mainiti tema 2010. aasta hindamisaruandes inglise keele tasemekursust kui ühte koolitust, mille võiks 2011. aastal läbida. Selleks andis üksuse juhataja talle 7. aprillil 2011 üle soovituskirja, et toetada hageja taotlust parlamendi pädevas talituses. Olles teinud kõik vajaliku sel koolitusel osalemiseks, sealhulgas kandnud transpordi ja/või majutusega seotud broneerimiskulud, sai hageja 20. aprillil 2011 teada, et parlamendi halduseeskirjad ei võimalda teda sellele kursusele registreerida. Niisuguses olukorras heidab hageja oma üksuse juhatajale ette, et viimane ei juhtinud tema tähelepanu sellele, et individuaalsetel keeletaseme tõstmise kursustel ei lubata kunagi osaleda ning õhutas teda niisugusele kursusele kandideerima, „ise väga hästi teades, et tema kandidatuur lükatakse tagasi”.

51      Selles küsimuses tuleb tõdeda, et niisugustel keelekursustel osalemise taotluste läbivaatamine, mis korraldatakse osaliselt või täielikult tööajal väljaspool teenistuskohta ning mida rahastab institutsioon, kuulub erialase koolituse eest vastutava talituse pädevusse, kes uurib taotlustoimikuid, et valida eelarvevõimalusi arvestades välja isikud, kes täidavad tingimusi, mille institutsioon on kehtestanud teenistuse huve arvestades.

52      Isegi kui üksuse juhatajalt võib mõistlikult oodata, et ta tunneb üldjoontes selles valdkonnas kohaldatavaid eeskirju, ei saa temalt nõuda, et ta saaks kindlaks määrata või prognoosida, kas ühe tema alluva esitatud koolitustaotlus vastab selle koolituse saamise tingimustele. Käsitletaval juhul ei võimalda konkreetselt miski kohtutoimikus asuda seisukohale, et üksuse juhataja teadis hagejale soovituskirja üleandmise ajal väga hästi – nagu väidab hageja –, et parlamendis selles valdkonnas kohaldatavad eeskirjad ei võimalda rahastada niisugust tüüpi kursust, millel soovis osaleda hageja.

53      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb igal juhul, et – nagu ilmneb 17. mai 2011. aasta e‑kirjast, mille hageja saatis suulise tõlke ja konverentside peadirektoraadi erialase koolituse eest vastutava üksuse ühele töötajale – teatati hagejale hetkel, mil ta oma kandidatuuri esitas, et tema taotlust võib olla raske rahuldada.

54      Seega ei saa eespool nimetatud faktilisi asjaolusid kuidagi pidada asjaoludeks, mis kujutavad endast psühholoogilist ahistamist.

–       Juhtumid, mis on seotud Bakuu missiooniga

55      Hageja sõnul eksis ametisse nimetav asutus, kui leidis abistamisest keeldumise otsuses, et hageja kirjeldatud sündmused, mis olid seotud Bakuu (Aserbaidžaan) missiooniga 20. ja 21. juunil 2011 (edaspidi „Bakuu missioon”), kujutavad endast ainult „tühiseid probleeme”. Hageja arvab, et kuna seoses selle missiooniga tekkinud probleemid tõid talle kaasa 14. septembril 2011 koostatud kriitilise teatise direktorilt ja negatiivsed märkused tema 2011. aasta hindamisaruandes, pani ametisse nimetav asutus tingimata toime hindamisvea, kui nimetas neid tühiseks.

56      Faktilised asjaolud, millele hageja selle teise etteheite raames viitab, on esiteks seotud sellega, et ta ei olnud meeskonna juhina andnud meeskonna juhi aruandes teada kohapeal tekkinud probleemist seoses Bakuu missioonil meeskonna käsutusse antud tõlkekabiinide suurusega.

57      Teiseks, kui 7. juunil 2011 paluti tal edastada oma pass parlamendi pädevale talitusele, et viimane võiks hankida talle selleks missiooniks õigel ajal viisa, piirdus hageja − kes märkas küll, et oli jätnud oma passi eelmisel nädalavahetusel, see tähendab 4. ja 5. juunil 2011 oma vanemate juurde Tšehhi Vabariiki − ainult sellega, et teatas üksuse juhatajale ilma muude täpsustusteta, et protokolliosakond ei saa võib-olla talle õigel ajal viisat. Üksuse juhataja avaldas 8. juuni 2011. aasta e‑kirjas kahetsust, et hageja ei teatanud juba siis, kui esitas 7. juunil 2011 iga‑aastase põhipuhkuse taotluse sama aasta 10. juuniks, et ei saa esitada oma passi viisa saamise toiminguteks. Hageja vastas uue e‑kirjaga, mille ta saatis samuti 8. juunil 2011, et ettetulnud probleemil ei ole mingit pistmist tema puhkusetaotlusega. Selles kontekstis kinnitas ta – ikka samas e‑kirjas: „[…] ehkki see ei ole sinu asi, annan sulle teada, et ma ei saa esitada oma passi sel reedel, [10. juunil 2011] ning seda sõltumata iga‑aastase põhipuhkuse [taotlusest]. […]” 10. juunil 2011 edastas hageja lõpuks oma passi protokolliosakonnale. Nii sai ta Bakuu missioonis osaleda, nagu oli esialgu kavandatud. Hageja sõnul otsustasid üksuse juhataja ja ta ise ühe vestluse käigus, mis leidis aset 4. juulil 2011, ühisel kokkuleppel lahendada „passi küsimuse” sõbralikult.

58      Direktor heitis 14. septembri 2011. aasta teatises hagejale ette, et viimane tekitas segadust oma Bakuu missioonil osalemise küsimuses ja lasi sel segadusel kesta, eelkõige vastava e‑kirja saatmisega delegatsioonile parlamendi koostöökomisjonides Euroopa Liit-Armeenia, Euroopa Liit-Aserbaidžaan ja Euroopa Liit-Gruusia. Direktor heitis talle ette ka seda, et ta ei teatanud oma ülemustele varem, et tal ei ole võib-olla passi, mis vajaduse korral oleks võimaldanud missioonide talitusel hageja välja vahetada. Nii pidi protokolliosakond tema käitumise tõttu tegema kõik, mis oli talle viisa saamiseks vaja teha, nelja päevaga. Selle juhtumi tõttu passiga tehti hageja kohta tema 2011. aasta hindamisaruandesse märge „[p]eab hakkama oma ülemustega korrektsemalt käituma (vt [14. septembri 2011. aasta] teade)”.

59      Olukorras, kus hageja ei ole esitanud täiendavaid faktilisi asjaolusid, kordab Avaliku Teenistuse Kohus selles küsimuses seda, mida ta leidis kohtuotsuse CW vs. parlament (F‑48/13, EU:F:2014:186) punktis 84, tehes otsuse 2011. aasta hindamisaruande peale esitatud hagi kohta, see tähendab et vaatamata asjaolule, et ehkki hageja teatas sellest suuliselt üksuse juhatajale, ei maininud ta siiski meeskonna juhi aruandes probleemi, et tõlkekabiinid Bakuus olid kitsad, kuigi see kujutab parlamendi peasekretäri 3. jaanuari 2006. aasta otsuse, millega kehtestatakse selle institutsiooni alaliste, ajutiste ja abitõlkide suhtes kohaldatavad sätted, artikli 7 lõikes 1 sätestatud ettekirjutuste eiramist kohapeal. Seega võis ametisse nimetav asutus talle seda oma ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal ametnike töö kvaliteedi hindamisel on, kasutades ette heita, sealhulgas tema 2011. aasta hindamisaruandes, ning see ei anna tunnistust mingist ahistamisest, kusjuures tuleb lisaks meenutada, et ei negatiivseid ega positiivseid hindeid ega hinnanguid hindamisaruandes ei saa iseenesest pidada märkideks selle kohta, et see aruanne koostati psühholoogilise ahistamise eesmärgiga (vt kohtuotsus Faita vs. EMSK, F‑92/11, EU:F:2013:130, punkt 90).

60      Ka ilmneb hageja ja üksuse juhataja vahetatud e‑kirjadest, et hageja ei ilmutanud tõesti ei paindlikkust ega ettenägemisvõimet, kui ei teatanud oma ülemustele, et võib juhtuda, et ta ei saa esitada õigel ajal oma passi Bakuu missioonil osalemise eesmärgil.

61      Pahameelt, mida direktor sellepärast 14. septembri 2011. aasta teatises ja ametisse nimetav asutus oma 2011. aasta hindamisaruandes avaldas, ei saa erapooletu ja mõistlik vaatleja, kes on normaalselt tundlik ja asetatud samasse olukorda, mõistlikult tõlgendada liiga suure ja laiduväärse pahameelena. Järelikult ei saa seda mõistlikult tõlgendada mingis vormis ahistamisena.

–       Juhtum, mis oli seotud vabatahtlike tegevuse koordineerimisega missioonide puhul

62      Hageja heidab ametisse nimetavale asutusele ette, et viimane ei pidanud tõendiks talle üksuse juhataja poolt osaks saava mustamise kohta asjaolu, et üksuse juhataja teatas hagejat ette hoiatamata järsku 15. juuni 2011. aasta koosolekul, et hageja ei tegele enam missioonide korraldamisega, eelkõige vabatahtlike tegevuse koordineerimise ja üksuse osalemiste kohta statistika koostamisega, samas kui üksuse juhataja teadis, et hagejale meeldib see ülesanne, mille oli talle usaldanud eelmine üksuse juhataja. Ta rõhutab selles küsimuses, et alguses ei põhjendanud üksuse juhataja oma otsust ja et hiljem esitas ta erinevaid põhjendusi, nimelt põhjenduse, et ta soovis üksuse juhatajana teada üksuse töötajate eelistusi missioonide alal, siis põhjenduse, et kasutada sai uut statistikatarkvara, ja lõpuks ühel alaliste tõlkide ja lepinguliste konverentsitõlkide ühiskoosolekul (Joint staff – AIC meeting) põhjenduse, et ta tegi oma otsuse praktilist laadi põhjustel.

63      Avaliku Teenistuse Kohus ei saa sellega seoses teha muud kui meenutada, et arvestades ulatuslikku kaalutlusõigust, mis institutsioonidel oma teenistusüksuste töö korraldusel on, ei saa ei haldusotsused – isegi kui nendega on raske nõustuda – ega erimeelsused administratsiooniga teenistusüksuste töö korralduse küsimustes iseenesest tõendada, et tegemist on psühholoogilise ahistamisega, eriti siis, kui ülemus võttis selle seisukoha – nagu käsitletaval juhul – just oma koordineerimise ja üksuse juhtimise ülesannete täitmisel (kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Isegi kui üksuses valitsevat pingelist õhkkonda arvestades oleks – ka selleks, et hagejal ei süveneks tunne, et nende suhtlemine on raskendatud − muidugi olnud soovitatav, et üksuse juhataja teatab oma otsusest, et hagejat ei kaasata enam missioonide korraldamisse ja nüüdsest tegeleb ta selle küsimusega üksuse juhatajana otse, nelja silma all, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et niisuguse otsuse võib teha teatavaks üksuse koosolekul, ilma et iseenesest oleks tegemist teoga, mida võib kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks. Lisaks võib selline ülesannete ümberkorraldamine – mida üksuse juhataja otsustas pealegi teha pärast esimest aastat uutes ametikohustustes – näida erapooletule ja mõistlikule vaatlejale niisuguste ametikohustustega seotud eesõiguste õiguspärase kasutamisena.

–       23. mai 2011. aasta koosolek ja järgnevad juhtumid, mis olid seotud selle koosoleku aruande vastuvõtmisega

65      Ehkki hageja kirjeldab erimeelsusi, mis temal ja eelkõige CQ‑l olid üksuse juhatajaga 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande koostamise küsimuses, alles oma hagiavalduse osas, mis käsitleb „[vaidluse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid]” − nagu parlament rõhutab –, tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja väidab kokkuvõttes, et selle küsimusega seotud faktilised asjaolud, mida on abistamisest keeldumise otsuses analüüsitud, kujutavad endast tõendit psühholoogilisest ahistamisest.

66      Avaliku Teenistuse Kohus meenutab sellega seoses kohe, et kuigi ei ole välistatud, et üksuse juhataja võis 23. mai 2011. aasta koosolekul kogemata kasutada sobimatut tooni, sõnu või žeste, siis isegi kui need võivad tunduda sobimatud, jäävad need väljapoole personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaldamisala (vt kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 95).

67      Mis puudutab koosolekute protokollide projektide muutmise üldist korda, siis üksuse juhataja märkis oma 29. juuli 2011. aasta e‑kirjas − vastuseks hageja 28. juuli 2011. aasta e‑kirjale, mis saadeti samuti kõikidele üksuse töötajatele ja milles seati üksuse juhataja pädevus selles küsimuses kahtluse alla –, et on kombeks, et otsuse protokolli lõpliku redaktsiooni kohta teeb üksuse juhataja, ning et pärast suvepuhkuselt naasmist püüab ta leida võimalikke kirjalikke sätteid selle kohta.

68      Seejärel tutvustas üksuse juhataja üksuse koosolekute protokollide vastuvõtmise põhimõtteid ühes 13. septembri 2011. aasta e‑kirjas üksusele. Hageja kordas oma 6. oktoobri 2011. aasta e‑kirjas siiski oma palvet, et kommentaarid, mille kiitsid heaks mitu 23. mai 2011. aasta koosolekul osalejat, kelle hulka kuulus ka tema, lisataks selle koosoleku aruandele. Üksuse juhataja märkis talle oma 7. oktoobri 2011. aasta e‑kirjas, et ta on juba ära näidanud põhjused, miks ta keeldus neid kommentaare lisamast, ning palus hagejal tema otsust austada ja enam mitte sel teemal kirjutada.

69      Selles küsimuses leiab hageja, et asjaolu, et direktor kutsus ta 19. oktoobri 2011. aasta e‑kirjaga oma kabinetti koosolekule, mis oli kavandatud sama aasta 24. oktoobrile, samas kui tema oli tagamas parlamendi öise istungi tõlkimist, kujutab endast veel ühte ahistamise ilmingut, sest ta oli juba väga muserdatud oma eelmisest vestlusest direktoriga Bakuu missiooni teemal. Kinnitades küll direktorile 19. oktoobri 2011. aasta e‑kirjaga, et tuleb sellele kohtumisele, palus hageja direktorit ära näidata selle kohtumise põhjused, rõhutades samal ajal, et nende eelmine kohtumine oli olnud talle traumeeriv kogemus. Direktor teatas talle järgmisel päeval, et soovib temaga rääkida tema suhetest üksuse juhataja ja tema kolleegidega üksuses.

70      Direktor palus tal 24. oktoobri 2011. aasta koosolekul, millest võttis osa üksuse juhataja ja mille kohta koostati teade, mis lisati hageja isikutoimikusse, tal üksuse juhataja otsuseid täita, mitte pidada üksuses sisearutelusid e‑kirjade teel, vaid eelistada kahepoolset dialoogi üksuse juhatajaga ja mitte enam arutada 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande koostamise küsimust.

71      Avaliku Teenistuse Kohus võib ainult taas meenutada, et arvestades ulatuslikku kaalutlusõigust, mis institutsioonidel oma teenistusüksuste töö korraldusel on, ei saa ei haldusotsused – isegi kui nendega on raske nõustuda – ega erimeelsused administratsiooniga teenistusüksuste töö korralduse küsimustes iseenesest tõendada, et tegemist on psühholoogilise ahistamisega (kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika). Käsitletaval juhul arvab Avaliku Teenistuse Kohus aga, et üksuse juhataja võttis seisukoha 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande lõpliku redaktsiooni küsimuses just oma koordineerimise ja üksuse juhtimise ülesannete täitmisel.

72      Mis puudutab 24. oktoobri 2011. aasta koosolekut, siis see võib näida erapooletule ja mõistlikule vaatlejale ilma raskusteta ülemuste viimase katsena teha lõpp hageja e‑kirjade laviinile, mis peamiselt saadeti tavaliselt tõlketööle ja tõlkesessioonide ettevalmistamisele pühendatud aegadel, ning mitmesugustele erimeelsustele 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande koostamise küsimuses.

73      Mis puudutab hageja kinnitust, et direktor ütles talle suuliselt, et üksuse juhatajal on alati õigus ning teda tuleb kuulata, siis Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et lisaks sellele, et on vaja esitada tõendid, mis võimaldaksid aru saada, kas selline avaldus ka tegelikult tehti, ning mõista selle avalduse tooni või ka selle sisu, on administratsiooni toimimisele igal juhul omane, et juhtkond saab otsustada selliste küsimuste üle nagu protokolli koostamine või üksikasjalikud eeskirjad selle kohta, millist kommunikatsioonivahendit tuleb eelistada haldusüksuse liikmete vahel (vt selle kohta kohtuotsus CW vs. parlament, EU:F:2014:186, punkt 123), eriti kui tegemist on reeglitevastase käitumise olukordadega, mis tulenevad isikutevahelisest konfliktist.

74      Eelneva põhjal arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et sündmused, mis leidsid aset seoses 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande vastuvõtmisega, ei vasta psühholoogilise ahistamise määratlusele, vaid peegeldavad tegelikult konfliktiolukorda haldustalituses, mille kujunemisele hageja kaasa aitas ja mida tema ülemused püüdsid parandada, tegeldes nii teenistuse nõudmiste kui ka hageja tundlikkusega.

–       Juhtum, mis oli seotud erialase koolituse töörühmaga

75      Kui hageja nimetati enda taotlusel esindama tšehhi kabiini koolituse töörühmas (Training Working Party), palus üksuse juhataja tal 30. augustil 2011 saata endale pärast iga koosolekut teave töörühma järelduste kohta. Hageja sõnul avaldus see praktikas selles, et üksuse juhataja kontrollis töörühma koosolekute järelduste kokkuvõtet enne, kui hageja edastas selle teistele oma kolleegidele üksusest.

76      Hageja väidab selles küsimuses, et kuna nii kolleeg, kes täitis neid ametikohustusi enne teda, see tähendab CQ, kui ka kolleeg, kes temast järgmisena neid ametikohustusi täitis, ei pidanud saama üksuse juhataja eelnevat nõusolekut enne töörühma koosolekutel kogutud teabe ja selle rühma järelduste edastamist ülejäänud üksusele, kuritarvitas üksuse juhataja oma ülemuse seisundit. See kujutab endast seega täiendavat psühholoogilise ahistamise ilmingut tema suhtes.

77      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et üldiselt kujutab üksuse juhataja otsus tutvuda tšehhi kabiini esindaja poolt koolituse töörühma koosolekutel kogutud teabe sisuga enne selle edastamist tervele üksusele tema kui üksuse juhataja eesõiguse kasutamist ning käsitletaval juhul on see täiesti mõistetav, kui arvestada ohtu, et vale teabe levitamine võib üksuse nõuetekohast toimimist segada, nagu minevikus juhtus (vt kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punktid 102−104), kusjuures oht on seda suurem, kui tegemist on alles ametisse nimetatud isikuga nagu hageja, kes on selles rollis uus.

78      Asjaolu, et ka hageja järeltulija puhul koolituse töörühmas ei kontrollitud eelnevalt selle teabe sisu, mille see isik võis töörühma koosolekute järel otse üksusele edastada, ei ole asjakohane, sest – nagu parlament väitis – võtab see töörühm oma koosolekute protokolli – mis kujutab endast iseenesest usaldusväärset ja üheselt mõistetavat teabeallikat – nüüd vastu sõltumatult võimalikust aruandest, mille esitab selle kohta üksuse esindaja nimetatud töörühmas.

79      Sellest järeldub, et nõudes, et ta saab eelnevalt kontrollida teavet, mille hageja kavatseb seoses koolituse töörühma aruteludega üksuse töötajatele saata, jäi üksuse juhataja talle kuuluva kaalutlusõiguse piiridesse. Igal juhul ei tähenda niisugune otsus – mis võis küll hagejale mitte meeldida – sugugi psühholoogilist ahistamist.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud 24. novembri 2011. aasta koolitusseminariga

80      Hageja, kes kutsuti koolitusseminaril osalema meeskonna juhina, küsis oma üksuse juhatajalt, milles seisnevad täpselt tema roll ja ülesanded sel seminaril. Üksuse juhataja palus vastuseks saadetud 23. novembri 2011. aasta e‑kirjas tal tutvuda siseveebisaidi EPIweb vastava jaotisega. Kui hageja oli sellega tutvunud, küsis ta uuesti üksuse juhatajalt, millised on tema kui meeskonna juhi ülesanded sel seminaril, sest siseveebisaidil EPIweb toodud teave ei anna selle kohta mingeid juhiseid. Hageja ja üksuse juhataja vahel vahetatud järgnevatest e‑kirjadest ilmneb nimelt, et sisuliselt ei olnud siseveebisaidil EPIweb selle kohta mingit konkreetset teavet ning et üksuse juhataja oli rahul, et hageja tutvus meeskonna juhi ülesandeid reguleerivate eeskirjadega, samas kui hageja heitis üksuse juhatajale ette, et viimane ei öelnud kohe, et selles valdkonnas ei kehtigi mingeid reegleid, paludes tal siseveebisaidiga EPIweb seega tutvuda kasutult.

81      Selles küsimuses ei mõista Avaliku Teenistuse Kohus hagiavaldusele lisatud üksuse juhataja eespool nimetatud e‑kirjade sisu põhjal, kuidas saaksid need kujutada endast tegu või käitumist, mis võib vastata psühholoogilise ahistamise määratlusele personalieeskirjades. Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et peale selle, et üksuse juhataja toon oli sobiv, oli viimasel tõesti õigus paluda hagejal tutvuda siseveebisaidi EPIweb meeskonna juhte käsitleva jaotisega, eelkõige arvestades kohaldatavate eeskirjade varasemat hagejapoolset eiramist, mille kohta oli tehtud tema 2011. aasta hindamisaruandesse märkusi. Seevastu ei ole välistatud, et erapooletu ja mõistlik vaatleja võib hageja vastustes üksuse juhataja e‑kirjadele näha hageja teatavat kalduvust otsida oma ülemusega konflikti.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud 2012. aasta suveülikoolis osalemise taotlusega

82      Üksuse juhataja tutvustas 16. septembril 2011 üksuse töötajatele kriteeriume, mille ülemused olid kindlaks määranud kandidaatide hulgas osalejate väljavalimiseks inglise keele kui passiivse keele (C‑keel) kursusele, mis korraldati Iirimaal 2012. aasta suvel. Nendest ilmneb, et kursus korraldati „uutele kolleegidele või kolleegidele, kes on äsja lisanud [inglise keele passiivse keelena]” oma keelekombinatsiooni.

83      Hageja teatas 22. septembril 2011 oma üksuse juhatajale, et ta on sellest inglise keele kursusest huvitatud. Üksuse juhataja meenutas oma sama päeva vastuses juba tutvustatud kriteeriumidele viidates, et kursus on mõeldud „uutele kolleegidele või kolleegidele, kes on lisanud [inglise keele passiivse keelena]” oma keelekombinatsiooni, samas kui hagejal on inglise keel aktiivne keel (B‑keel) ning teda ei saa enam pidada uueks kolleegiks.

84      Kui üksuse juhataja levitas ühe 21. novembril 2011 toimunud koosoleku protokolli, sai hageja teada, et kaks tema kolleegi, kel on nagu temalgi inglise keel aktiivne keel, olid suveülikooli välja valitud. Hageja küsis 14. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga üksuse juhatajalt selgitusi, eelkõige küsimuses, kas suveülikoolides osalemise reeglid on muutunud. Üksuse juhataja kinnitas 15. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga hagejale, et kõik isikud, kes võeti suveülikooli, vastavad suulise tõlke ja konverentside peadirektoraadi peadirektori (edaspidi „peadirektor”) vastu võetud kriteeriumidele, mis jäävad muutumatuks, ning et 2012. aasta suve osalejate nimekirja kiitis heaks peadirektor. Hageja selgitas ühes sama päeva vastuseks saadetud e‑kirjas eelkõige, et tema otsus minna hoopis ühte prantsuse keele kui passiivse keele suveülikooli sündis seetõttu, et üksuse juhataja oli keeldunud registreerimast teda inglise keele suveülikooli. Ta palus üksuse juhatajalt uuesti ka selgitusi selle kohta, kuidas isikuid suveülikoolidesse välja valitakse. Üksuse juhataja rõhutas oma 16. detsembri 2011. aasta e‑kirjas eelkõige – ise samal ajal kurvastades, et hageja oli tema sõnu valesti tõlgendanud –, et mis puudutab tema inglise keele suveülikoolis osalemise taotlust, siis hageja ei vasta ei hiljuti ametisse asumise kriteeriumile ega selle keele hiljuti lisamise kriteeriumile. Märkides, et temal ei ole enam midagi lisada, palus üksuse juhataja tal juhul, kui ta olukorraga rahul ei ole, pöörduda direktori poole. Hageja teatas oma sama päeva vastuses üksuse juhatajale, et „[v]astupidi [üksuse juhatajale] ei pöördu [ta] [direktori poole] ainuüksi sellepärast, et ei ole nõus sellega, mida [üksuse juhataja teeb] ja kuidas ta seda [teeb]”, ning et „[ta] tahaks veel kord paluda [üksuse juhatajal] selgitada oma väidet, et need [kaks teist] kolleegi […] vastavad peadirektori kindlaks määratud kriteeriumidele, ehkki nende olukord on samasugune nagu [tema] oma”. Et üksuse juhataja ei vastanud, küsis hageja 11. jaanuari 2012. aasta e‑kirjas uuesti selgitusi kohaldatud kriteeriumide kohta.

85      Üksuse 13. jaanuari 2012. aasta koosolekul, millel osales enamik üksuse töötajaid, sealhulgas hageja, teatas üksuse juhataja, et üks üksuse töötaja kahtleb selles, kas ta on kohaldanud suveülikoolidesse väljavalimise kriteeriume õigesti. Üksuse juhataja pidi seega põhjendama, miks ta oli arvanud, et need kaks 2009. aastal tööle asunud kolleegi üksusest, kes inglise keele jaoks välja valiti, vastavad kriteeriumile, mille kohaselt peab isik olema tööle asunud hiljuti. Hageja võttis selles küsimuses sõna, märkides, et võib vaielda, kas tööleasumist 2009. aastal saab pidada „hiljutiseks”. Ta märkis siiski, et selles küsimuses võib ta üksuse juhatajaga nõustuda, kuid esitas oma kahtlused teiste kriteeriumide tõlgendamise küsimuses.

86      Üksuse juhataja avaldas kõikidele üksuse töötajatele saadetud 17. jaanuari 2012. aasta e‑kirjas soovi esitada pärast sama aasta 13. jaanuari koosolekut mõne selgituse mitmes küsimuses. Ta rõhutas seejuures eelkõige, et vastupidi sellele, millele vihjas hageja − see tähendab ta on eiranud suveülikoolides osalemise kriteeriume −, oli ta neid kriteeriume kohaldanud täiesti õigesti, valides välja nende kahe üksuses 2009. aastal tööle asunud kolleegi kandidatuurid. Üksuse juhataja rõhutas, et nende kriteeriumide kohaselt ei saanud hageja nii või teisiti inglise keele suveülikoolis osaleda. Hageja vastas sellele üksuse juhataja e‑kirjale 18. jaanuari 2012. aasta e‑kirjaga, mille ta saatis samuti kõikidele töötajatele.

87      Üksuse juhataja vaidlustas e‑kirjaga, mille koopia ta saatis direktorile, 19. jaanuaril 2012 selle, kuidas hageja oli sündmusi tõlgendanud, ja meenutas talle eelkõige tema personalieeskirjadest tulenevat kohustust oma ülemuste otsuseid austada, seda enam, et ta on vanemametnik. Hageja nõustus 20. jaanuari 2012. aasta e‑kirjas üksuse juhatajale, mille koopia ta saatis direktorile, et „[tegi] vea”, sest „[uskus] tõesti, et mis puudutab Iirimaal toimuva suveülikooli kandidaate, siis [ta on] samas olukorras nagu need kaks teist kolleegi, kellel inglise keel on [aktiivne keel]”. Hageja märkis üksuse juhatajale, et „[soovib] vabandada”.

88      Direktor avaldas käesoleva kohtuotsuse punktis 12 nimetatud 1. veebruari 2012. aasta teatisega – mis hagejale isiklikult kätte anti – viimase käitumise suhtes rahulolematust. Eelkõige rõhutas ta, et hageja ei olnud täitnud tema juhiseid, mis olid ametlikud ja mida oli meenutatud eelmise aasta 24. oktoobri e‑kirjas, see tähendab eelkõige pöörduda erimeelsuste korral oma üksuse juhatajaga tema poole ja mitte enam saata e‑kirju kogu üksusele. Viidates personalieeskirjade artiklitele 12, 12a ja 21, leidis ta selles teatises, et hageja käitumine annab tõsiselt tunnistust lojaalsuse puudumisest oma ülemuste suhtes. Ta andis sellega seoses hagejale kindla korralduse saata üksusele e‑kiri ja vabandada selles üksuse juhataja ees, esiteks oma 18. jaanuari 2012. aasta e‑kirja saatmise eest, teiseks selle eest, et ta kinnitas ekslikult, et üksuse juhataja ei kohaldanud suveülikoolidesse väljavalimise kriteeriume õigesti, ning kolmandaks selle eest, et ta oli väitnud, et üksuse juhataja ei vastanud tema e‑kirjadele. Direktor meenutas talle ka, et ei ole vaja märkidagi, et hageja peab esiteks hoiduma sellest, et kaasab oma kolleegid taas oma erimeelsustesse üksuse juhatajaga, ja teiseks sellest, et saadab e‑kirju kogu üksusele.

89      Hageja esitas vastuseks saadetud 4. veebruari 2012. aasta e‑kirjas neljal leheküljel oma seisukohad sama aasta 1. veebruari teatise kohta. Ta heitis selles üksuse juhatajale ette, et viimane ei olnud osanud seda e‑kirjade laviini vältida, eelkõige seepärast, et suhtles mitmeti mõistetavalt ja napisõnaliselt, mille tõttu tema pidi aina selgitusi küsima, ehkki seda võis pidada temapoolseks kangekaelsuseks. Hageja alustas oma seisukohtades sellega, et „korda[s] veel, kui kahju [tal] on kogu selle olukorra pärast […], mis on paisunud tohutu suureks”, rõhutades, et „[ta] ei ole süüdistanud [üksuse juhatajat] rikkumises ega selles, et viimane ei kohaldanud kriteeriume [inglise keele] (C[-keel]) suveülikooli puhul õigesti”. Direktor vastas 10. veebruari 2012. aasta kuueleheküljelises teatises hageja seisukohtadele, eelkõige seisukohtadele, mis puudutavad tema ja üksuse juhataja vahel saadetud tšehhikeelsete e‑kirjade inglise keelde tehtud tõlke õigsust. Järgnes e‑kirjade vahetamine hageja ja direktori vahel, milles käsitleti eelkõige hageja taotlust esitada nende e‑kirjade omapoolne tõlge inglise keelde – taotlus, mille direktor lõpuks rahuldas. Sellega seoses märkis direktor 15. veebruari 2012. aasta e‑kirjas hagejale, et viimase selgitused teda ei veena, ning avaldas kahetsust, et see mahukas elektrooniline kirjavahetus raiskas ära palju nii hageja ja üksuse juhataja kui ka nüüd tema kui direktori tööaega. Ta tõi seepärast uuesti ära juhiseid, mis olid tema 1. veebruari 2012. aasta teatises.

90      Kui hageja oli haiguspuhkuselt tagasi, vastas ta direktorile 16. veebruari 2012. aasta e‑kirjaga. Ta tuli tagasi üksuse juhatajaga tšehhi keeles vahetatud e‑kirjade tõlke õigsuse juurde ja vaidlustas direktori korralduse, et ta vabandaks. Direktor esitas järgmise päeva e‑kirjas taas oma korraldused, et hageja vabandaks kõikidele üksuse töötajatele, üksuse juhatajale ja talle endale saadetud e‑kirjaga, ning märkis, et kui hageja seda ei tee, algatab ta viivitamatult distsiplinaarmenetluse. Hageja raviarst määras sama aasta 20. veebruaril hagejale töövabastuse haiguse tõttu kuni 2. märtsini 2012. Direktor saatis 29. veebruaril 2012 hagejale e‑kirja, milles ta kordas karistusega ähvardades oma korraldusi ja rõhutas, et kuigi hageja oli 20. ja 22. veebruaril 2012 haiguspuhkusel, oli teda nähtud parlamendi ruumides ning seega võis ta täita juhataja korraldused saata ainult paarirealine vabandav e‑kiri. Direktor märkis, et kui ta ei saa nõutud e‑kirja selsamal päeval, algatab ta distsiplinaarmenetluse.

91      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb kohe, et hageja nõustus – eelkõige oma 20. jaanuari 2012. aasta e‑kirjas −, et ta ei saanud aru, et ta ei ole samasuguses olukorras nagu need kaks kolleegi, kes olid valitud osalema Iirimaal toimuvas suveülikoolis, ning et ta vabandas sisuliselt selle pärast. Seejärel ilmneb kohtutoimikust, et hageja pani oma otsese ülemuse, see tähendab üksuse juhataja autoriteedi ja usaldusväärsuse üksuse 13. jaanuari 2012. aasta koosolekul avalikult kahtluse alla ning et oma 18. jaanuari 2012. aasta e‑kirjas üksuse juhatajale, mille koopia on saadetud üksuse kõikidele töötajatele, tegi ta üksuse juhatajale uusi etteheiteid. Võttes arvesse neid asjaolusid – millega seoses eiras hageja selgelt direktori korraldust lõpetada suhtlemine paljudele adressaatidele saadetavate e‑kirjade teel ja pöörduda erimeelsuste korral oma üksuse juhatajaga tema poole −, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et põhimõtteliselt ei ületa direktori hagejale antud korraldus esitada oma vabandused samadele inimestele direktori kaalutlusõigust oma talituste juhtimisel. Eriti kui arvestada üksuse juhataja alusetut kahtluse alla seadmist üksuse sees ja tema ülemuse ehk direktori ees, siis viimati nimetatu võib analoogiliselt nõuda, et vabandused, mida asjaomane isik on juba esitanud üksuse juhatajale, tuleb adresseerida ka üksuse töötajatele (vt selle kohta kohtuotsus Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 247).

92      Mis puudutab asjaolu, et direktor kordas oma korraldust saata vabandav e‑kiri kogu üksusele ajal, mil hageja oli haiguspuhkusel, ning et seejuures ähvardas ta hagejat, et algatab distsiplinaarmenetluse, kui hageja seda otsekohe ei tee, siis Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et vaidlusalune e‑kiri, mis saadeti 29. veebruaril 2012 kell 8.03, saadeti hageja töökoha e‑posti aadressile, millele tulevaid e‑kirju sai hageja kodus lugeda; et hageja käis selle haiguspuhkuse ajal oma töökohas; et direktor lähtus oma käitumises selgelt sellest, et hageja saab seda e‑kirja lugeda töö juures ja ka kodus, kui peab vajalikuks oma e‑postkasti vaadata, nii et hoolimata tema haiguspuhkusest oli tal võimalus saata lühike vabandav e‑kiri suveülikooli valimisega seotud juhtumite eest ja lõpetada see juhtum üksuses. Igal juhul ei viinud direktor hageja vastuse puudumisest hoolimata oma distsiplinaarmenetluse algatamise ähvardust täide ning see ähvardus näib pigem olevat järjekordne katse teha lõpp hageja arvukatele selgitavatele e‑kirjadele, mis kahjustavad üksuse nõuetekohast tööd.

93      Olukorras, kus direktor esitas oma 17. veebruari 2012. aasta e‑kirjas küll tekstinäite vabandava e‑kirja tarvis, kuid jättis vabanduste sõnastamise siiski hageja hooleks, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et võttes arvesse hageja kangekaelsust ja tema kalduvust oma üksuse juhataja otsuseid kahtluse alla panna, ei leiaks erapooletu ja mõistlik vaatleja, kel on normaalne tundlikkus ja kes on asetatud samadesse tingimustesse, et direktori käitumine oleks läinud liiale ja oleks olnud laiduväärne, ega näeks selles mitte mõiste „psühholoogiline ahistamine” alla käivat tegu, vaid pigem katset ohjata uuesti töötajat, kelle käitumine võis talituse nõuetekohast tööd segada. Pealegi ei anna asjaolu, et hageja vaidlustas selle, kas kaks tema kolleegi, kes olid äsja väikeses üksuses tööle hakanud, peaksid suveülikoolis osalema, tunnistust eriti suurest meeskonnavaimust.

94      Lõpuks tuleb märkida, et ehkki mõne e‑kirja toon näib olevat üsna karm, võib ülemuste võib-olla vihast reaktsiooni teatud olukordades pidada igal juhul vabandatavaks, arvestades ametniku käitumist (vt kohtuotsus Fonzi vs. komisjon, 27/64 ja 30/64, EU:C:1965:73, lk 640).

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud 13. jaanuari 2012. aasta koosoleku protokolli vastuvõtmisega

95      Käesoleva kohtuotsuse punktis 85 nimetatud üksuse 13. jaanuari 2012. aasta koosoleku järel edastati üksuse töötajatele 13. veebruaril 2012 selle koosoleku protokolli projekt. Hageja küsis üksuse juhatajalt sama aasta 20. veebruari e‑kirjaga, kas on määratud kindlaks tähtaeg seisukohtade esitamiseks. Üksuse juhataja märkis sama kuupäeva e‑kirjas, et hagejal on juba nädal aega olnud võimalus oma kommentaare esitada, andes talle oma võimalike seisukohtade esitamiseks aega sama aasta 24. veebruarini.

96      Hageja kurdab, et üksuse juhataja ei piirdunud sellega, et määras talle tähtaja seisukohtade esitamiseks kõnesoleva koosoleku protokolli kohta, vaid kasutas hoopis juhust, et teda „noomida”, kuigi põhimõtete kohaselt, mis üksuse juhataja edastatud üksuse koosolekute protokollide vastuvõtmise alal valitsevad, kinnitatakse need protokollid järgmisel koosolekul, kui ei ole esitatud ühtegi vastuväidet.

97      Selles küsimuses ei näe Avaliku Teenistuse Kohus üksuse juhataja e‑kirjas midagi, mis võiks vastata „psühholoogilise ahistamise” personalieeskirjades esitatud määratlusele. Äärmisel juhul leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et ehkki üksuse juhataja kasutas võib-olla väljendit, mida hageja tajus sarkastilisena, ei ületanud üksuse juhataja seda tehes – eelkõige arvestades riiakust ja soodumust vaidlemiseks, mida hageja oli ühe teise aruande, see tähendab 23. mai 2011. aasta aruande vastuvõtmisel üles näidanud – mõistliku kriitika piire.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud tõlgikohustustele lisanduvate ülesannete äravõtmisega

98      Direktor teatas hagejale käesoleva kohtuotsuses punktis 14 nimetatud 29. märtsi 2012. aasta teatisega, et arvestades hageja tervisliku seisundit viimasel ajal, on parem, kui ta keskendub nüüdsest oma tõlgikohustustele Brüsselis ja Strasbourgis (Prantsusmaa), see tähendab tööle tõlkekabiinis, koosolekute ettevalmistamisele ja keelekursustel käimisele. Seevastu muude ülesannete, eelkõige nende küsimuses, mis hõlmavad lähetusi mujale kui parlamendi kolm töökohta, ja osalemist koolitajate koolitamise kursusel (Training the Trainers), otsustas direktor, et hetkel peab ta need peatama.

99      Hageja avaldas 13. aprilli 2012. aasta e‑kirjas üllatust ja palus direktoril oma seisukohta uuesti kaaluda, võttes eelkõige arvesse tema raviarsti arvamust, et tema jõud on täielikult taastunud ja ta võib seega alates 29. märtsist 2012 oma ametikohustusi täita. Direktor vastas talle sama aasta 20. aprilli e‑kirjas, et oli oma otsuse teinud hageja huvides ning seda pärast konsulteerimist parlamendi meditsiinitalitusega ja viimasega kooskõlastatult. Ta märkis, et kuue kuu pärast vaadatakse see olukord uuesti läbi.

100    Kui hageja küsis selle kohta parlamendi meditsiinitalitusest selgitusi, väitis viimane sisuliselt, et ei edasta ülemustele teavet ega nõuandeid seoses ametnike tervisliku seisundiga. Hageja palus 23. oktoobri 2012. aasta e‑kirjaga direktoril oma otsus tema tõlgikohustustele lisanduvate ülesannete küsimuses uuesti läbi vaadata. Kohtutoimikust ilmneb, et 27. novembril 2012 hagejaga toimunud vestluse tulemusena seadis direktor selle tingimuseks, et hageja saaks hakata taas täitma oma lisaülesandeid, vabandamise üksuse juhataja ees kogu üksusele saadetava e‑kirjaga, nagu oli nõutud sama aasta 1. veebruari teatises. Hageja teatas 25. veebruari 2013. aasta e‑kirjaga direktorile, et ta ei saa direktori korraldust täita samadel põhjustel, mille ta oli juba ja palju kordi esitanud nii direktorile kui ka üksuse juhatajale. Direktor selgitas vastuseks saadetud 31. jaanuari 2013. aasta e‑kirjas hagejale, et selle olukorra lõpetamiseks, mida viimane kirjeldab alandava ja väljakannatamatuna, piisab vabandamisest. Ka heitis ta hagejale ette, et hageja oli palunud tõlkidest ametnike delegatsioonil (DELINT – Staff Interpreters’ Delegation) „väljendada oma muret kriteeriumide pärast, mida [üksuse juhataja] suveülikoolide kandidaatide hulgast osalejate väljavalimisel kasutas”, selle delegatsiooni 2012. aasta märtsis toimunud koosolekul. Direktor otsustas 10. juunil 2013 toimunud koosoleku järel hagejale tema lisategevuse tagasi anda, kuid siiski tingimusel, et ta järgib kohaldatavaid eeskirju, võttes arvesse, et parlamendi lubatud lähetuste raames reisimine eeldab vastastikust usaldust ja seega selles institutsioonis kehtivate eeskirjade järgimist. See otsus pandi hageja taotlusel kirja juhataja 11. juuni 2013. aasta teatisesse, milles on mainitud, et hagejal „on lubatud – nagu kõikidel teistel kolleegidel osakonnast – käia teenistuse huvides erialastel koolitustel”.

101    Hageja kurdab, et tema tervislikku seisundit ettekäändeks tuues võeti tema lisategevus temalt tagasitegemis- ja heidutamismeetmetena ära. Selle tegevuse äravõtmine kujutab endast seega võimu kuritarvitamist, mis omakorda kujutab endast ahistamist.

102    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab kõigepealt, et ehkki administratsioon on tõesti kõigiti huvitatud sellest, et anda ametnikele või töötajatele ametikohustusi nende oskusi ja isiklikke eelistusi arvesse võttes, ei saa sellepärast veel nõustuda, et neil on õigus täita konkreetseid ülesandeid või need endale pidada (kohtuotsused Campoli vs. komisjon, T‑100/00, EU:T:2001:75, punkt 71, ja DH vs. parlament, F‑4/14, EU:F:2014:241, punkt 68). Institutsiooni pädev asutus võib seega otsustada teatavad ametikohustused oma ametnikelt ära võtta.

103    Mis puudutab hagejalt ära võetud ülesandeid, siis need lisandusid tema põhikohustustele, see tähendab suulisele tõlkele. Need olid ka üsna piiratud, sest nendeks olid peamiselt osalemine lähetustes väljapoole parlamendi kolme töökohta – mida tšehhi keele tõlkide puhul ei tule tihti ette –, osalemine koolituse töörühmas ja koolitajate koolitamise kursusel.

104    Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et isegi kui hagejale meeldisid tema lisaülesanded, mis võivad olla meelelahutuslikud, olid ametikohustused – millest teda ei vabastatud – tõlgikutsest tulenevad ametikohustused. Seejärel tuleb juhtida tähelepanu, et täiendavad ülesanded otsustati ära võtta ainult ajutiselt. Mis puudutab seda, et direktor seadis selle tingimuseks, et hageja saaks hakata taas tegelema oma lisategevusega, hagejapoolse käitumise, mis on paremini kooskõlas teenistuse huvidega, mis eeldab, et ta esitab nõutud vabandused, siis Avaliku Teenistuse Kohus arvab, et võttes arvesse suhtlemisprobleeme, milles oli osaliselt süüdi hageja, ei ületa direktor selle otsusega oma kaalutlusõiguse piire.

105    Sellest järeldub, et direktori otsus hagejalt mõned tema täiendavad ametiülesanded – mis seisnesid peamiselt lähetustes ja koolitustes − ajutiselt ära võtta ei saa olla iseenesest tõend psühholoogilisest ahistamisest (vt kohtuotsus K vs. parlament, F‑15/07, EU:F:2008:158, punkt 38) ja seda ei saa kuidagi kvalifitseerida võimu kuritarvitamiseks. Asjaolul, et direktor soovis seejuures oma otsuse õiguspärasemaks muuta, suheldes parlamendi meditsiinitalitusega, ei ole tähtsust.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud glossaari ajakohastamisega

106    Seoses asjaoluga, et üksuse juhataja leidis, et hageja täitis talle 31. augustil 2011 antud tagasihoidliku ülesande ajakohastada glossaar konsolideeritud ühtse tulumaksubaasi osas hilinemisega, kordab Avaliku Teenistuse Kohus, et vastupidi hageja väitele ja nagu kohtuotsuse CW vs. parlament (EU:F:2014:186) punktides 114−117 juba märgitud, ei ole üksuse juhataja selleteemalistes märkustes mingit ilmselt hindamisviga. Avaliku Teenistuse Kohus ei mõista ka, mille poolest on ülemuse märkus puuduse kohta ametniku töös käitumine, mis kujutab endast psühholoogilist ahistamist, eriti siis, kui asjaomane puudus on ilmne.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud hageja sõiduga Tšehhi Vabariiki oma haiguspuhkuse ajal

107    Hageja lahkus Brüsselist, et minna haiguspuhkusel olles 2.−5. märtsiks 2012 külla oma perele Prahas (Tšehhi Vabariik). Peadirektor küsis 4. juunil 2012 hagejalt, kas ta sõitis reedel, 2. märtsil 2012 Brüsselist Prahasse ja järgmisel esmaspäeval, 5. märtsil tagasi. Kui hageja seda kinnitas, küsis peadirektor temalt, kas ta oli saanud selleks reisiks eelnevalt loa. Hageja teatas 6. juunil 2012 järgmist: „Ma vastan Teie küsimusele, et ei, ma ei saanud eelnevalt personalieeskirjade [artiklis] 60 ette nähtud luba, sest ma ei arvanud, et pean seda küsima.” Peadirektor teatas seejärel 7. juuni 2012. aasta e‑kirjaga hagejale, et viimane ei järginud personalieeskirjade sätteid, mis käsitlevad viibimist väljaspool töökohta haiguspuhkuse ajal, kuigi need sätted on mõeldud eelkõige ametniku kaitsmiseks seoses kindlustuse kehtivusega, ning et kui hageja oleks esitanud eelneva loa taotluse, oleks tal võib-olla lubatud lähedaste juurde jääda isegi kauemaks.

108    Hageja väidab, et kuna administratsioon oli üksikasjalikult kursis lendudega, mis ta oli ostnud, et sõita Prahasse ja seejärel naasta Brüsselisse, on selge, et administratsioon jälgis teda sel ajal teraselt, mis suurendas stressi, survet ja heidutamist, millega ta pidi toime tulema.

109    Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et ahistamisväidete kattevarjus püüab hageja oma argumentidega vähendada personalieeskirjade artikli 60 sõnastuse ilmse eiramise ulatust nii palju kui võimalik.

110    Mis puudutab asjaolu, et üks hageja kolleeg teatas administratsioonile, et hageja oli ostnud koha 2. ja 5. märtsi 2012. aasta lendudele, siis hageja ei tõenda kuidagi, et see kolleeg oleks saanud korralduse jälgida tema liikumisi tema haiguspuhkuse ajal. Muide, tuleb märkida, et ei saa välistada, et mõned tema kolleegid kasutavad päritoluriiki naasmiseks samu lennuühendusi, eriti nädalavahetustel.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud ühe lähetuse puhul tehtud kulutuste hüvitamisega

111    Hageja mainib asjaolu, et kui tema oli kolimas teise kabinetti, ei teatanud üksuse juhataja talle, et võib juhtuda, et vorm ühes lähetuses tehtud kulutuste hüvitamise taotluse esitamiseks viiakse tema endisesse kabinetti. Ka siis, kui hageja temalt küsis, mis on tema uue kabineti number, vastas üksuse juhataja talle 2. mai 2012. aasta e‑kirjaga, et see teave on olemas parlamendi siseveebisaidil, kuid et seda ülesannet hagejale lihtsamaks teha, märgib ta, et hageja võib selle numbri leida e‑kirja elektronallkirjast.

112    Selles küsimuses tuleb märkida, et üksuse juhataja käitumine selle juhtumi puhul ei ole ei vormiliselt ega sisuliselt kuidagi psühholoogilise ahistamisega samastatav. Kui hageja seda niisugusena tajub, siis ilmselgelt on tegemist tema subjektiivse tajuga.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud poola keele eksami läbimisega

113    Tutvunud kirjalike avaldustega, mille tegid neli tema kolleegi, sealhulgas G., ja mille parlament esitas enda kaitsmiseks kohtuasjas, mille lõpetas kohtuotsus CW vs. parlament (EU:F:2014:186), palus hageja 15. novembril 2013 eelkõige, et G. ei kuuluks komisjoni, mis hindab tema poola keele oskust – keel, mille ta soovis lisada oma tõlgioskuste hulka. Hageja sõnul ei olnud G. – arvestades tema eriti negatiivset tunnistust hageja kohta – vajalikul määral neutraalne.

114    Selles küsimuses tuleb tõdeda, et asjaolu, et G. tegi avaldusi, mis näitasid hageja käitumist negatiivses valguses, ei saa iseenesest võtta G.‑lt võimalust hinnata objektiivselt hageja keeleoskust. Kui järgida viimase arutluskäiku, viiks see selleni, et ainuüksi oma töökeskkonda puudutavate avalduste ja subjektiivsete tajude põhjal tuleks peaaegu poolelt üksuselt ning üksuse juhatajalt ja direktorilt võtta võimalus hinnata hageja oskusi ja käitumist kutsetegevuses.

115    Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et pealegi sooritas hageja poola keele katse edukalt, mis muudab tema vastava argumendi väheusutavaks ja väheveenvaks.

116    Eespool tuvastatu põhjal leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et eraldivõetuna ei saa neid faktilisi asjaolusid ja faktiliste asjaolude jadasid, mis on seotud hageja kirjeldatud juhtumitega, pidada psühholoogilise ahistamise ilminguteks personalieeskirjade artikli 12a tähenduses.

–       Vaidlusaluste sündmuste hindamine kogumis

117    Analüüsides neid kogumis, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja kirjeldatud sündmused, mida just käsitleti eraldi (edaspidi „vaidlusalused sündmused”), viitavad tõesti konfliktsele suhtele keerulises halduskontekstis, kuid need ei tõenda omavolilisi või tahtlikke tegusid – halvimal juhul toovad dokumenteeritud avaldused ja dokumendid esile selle, et juhtkond on halvasti ohjanud konfliktset olukorda, mitte aga tahtlikku soovi kohelda hagejat ebaõiglaselt (vt selle kohta kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 128).

118    Eelkõige tuleb märkida, et kui tegemist on hageja käitumisega, mis on kangekaelne, kompromissitu ja vahel allumatu, siis asjaomane isik ei saa väita, et ta ei mõista tema ülemuste võetud otsuste põhjusi. Personalieeskirjade artiklites 12a ja 24 toodud mõistete „psühholoogiline ahistamine” ja „abistamiskohustus” ulatus ei saa minna nii kaugele, et see lubaks väidetaval ohvril seada süstemaatiliselt kahtluse alla igasuguse hierarhilise võimu või pidada ennast vabastatuks personalieeskirjadega sõnaselgelt ette nähtud sellistest kohustustest nagu need, mis on seotud puhkusekorra või oma ülemustega lojaalse koostöö tegemise kohustusega.

119    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab sellega seoses, et ülemuse kriitika selle kohta, kuidas alluv mingit tööd tegi või mõne ülesande täitis, ei kujuta endast iseenesest sobimatut käitumist, sest kui see oleks nii, oleks talituse juhtimine praktiliselt võimatu (kohtuotsused Tzirani vs. komisjon, F‑46/11, EU:F:2013:115, punkt 97, ja CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 87). Ka on otsustatud, et negatiivsed märkused töötajale ei kahjusta isiku isiksust, väärikust või terviklikkust, kui need on sõnastatud – nagu käsitletaval juhul – mõõdetult ega põhine sobimatutel süüdistustel, mis ei ole üldse objektiivsete faktiliste asjaoludega seotud (vt kohtuotsused Menghi vs. ENISA, F‑2/09, EU:F:2010:12, punkt 110, ja CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 87).

120    Ehkki vaieldamatult aitasid faktilised asjaolud, mis on seotud vastavalt „juhtimisküsimustega” ja 23. mai 2011. aasta koosolekuga, kaasa töösuhete halvenemisele üksuses, ei kujuta esiteks asjaolu, et ametnikul on rasked või isegi konfliktsed suhted oma kolleegide ja ülemustega iseenesest endast tõendit psühholoogilisest ahistamisest (vt selle kohta kohtuotsus CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punktid 86, 87 ja 98 ning seal viidatud kohtupraktika), isegi kui need raskused tõid kaasa terve rea ülemustepoolseid korralekutsumisi. Teisalt ei püüdnudki hageja oma korduva e‑kirjade saatmisega saavutada rahulikumat töökeskkonda üksuses ega aidanud sellele kaasa.

121    Lisaks tuleb märkida, et mis puudutab inglise keele kursustele väljavalimise kriteeriumide kohaldamist 2012. aastal ette nähtud suveülikoolide raames, siis direktor ei teinud mingit hindamisviga, kui otsustas hagejalt nõuda, et viimane esitaks e‑kirjaga, mille saavad samad isikud, kellele tal oli kombeks saata oma arvukad kirjad üksuse juhataja kohta – kelleks käsitletaval juhul olid kõik üksuse töötajad –, oma vabandused selle eest, et ta vihjas, et üksuse juhataja ei ole kohaldanud nendel kursustel osalemise kriteeriume õigesti (vt ka kohtuotsus CW vs. parlament, EU:F:2014:186, punktid 71, 72 ja 74). Lisaks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja oli juba vabandanud, kuid ainult 20. jaanuari 2012. aasta e‑kirja teel, mille ta saatis üksuse juhatajale ja koopia direktorile. Et aga juhul, kui mõni tema ülemustest oleks edastanud selle e‑kirja üksuse töötajatele, oleks hageja tõenäoliselt tajunud seda jällegi mingis vormis ahistamisena, oli hageja ülemuste nõudmine, et ta saadaks samadele isikutele, kellele ta oli saatnud üksuse juhatajat kritiseerivad sõnumid, ka vabandused, mille ta oli soovinud üksuse juhatajale esitada −, et taastada üksuse juhataja autoriteet, mida hageja suhtumine oli õõnestanud −, veelgi õigustatum.

122    Selles küsimuses arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et samamoodi nagu seda, kui ülemused saadavad sõnumeid, mis sisaldavad laimavaid või pahatahtlikke avaldusi – eriti siis, kui need saadetakse ilma konkreetse põhjenduseta –, teistele isikutele kui asjaomane isik, võib käsitada ahistamise ilminguna personalieeskirjade artikli 12a tähenduses (vt vastupidised kohtuotsused Lo Giudice vs. komisjon, EU:T:2007:322, punktid 104 ja 105, ning Tzirani vs. komisjon, EU:F:2013:115, punkt 97), tähendavad personalieeskirjade artiklis 11 ette nähtud lojaalsuskohustus nagu ka personalieeskirjade artiklis 12 sätestatud iga ametniku kohustus hoiduda mis tahes tegevusest või käitumisest, mis võib kahjustada tema seisundit, kõikidele alluvatele kohustust mitte seada alusetult kahtluse alla oma ülemuste autoriteeti ning igal juhul kohustust olla sellekohaste e‑kirjade saatmisel ja nende adressaatide valikul mõõdukas ja ettevaatlik.

123    Mis puudutab hageja teatavate ametikohustuste ja teatava tegevuse ajutist äravõtmist – sõltumata parlamendi meditsiinitalitusega konsulteerimisest ja selle konsulteerimise asjaoludest –, siis seda võisid õigustada meditsiinilist laadi põhjused alates hetkest, mil hageja oli mitu korda haiguse tõttu puudunud ja viidanud „läbipõlemisele”. Sellegipoolest ilmneb kohtutoimikust, et hagejalt võeti tema põhikohustustele lisanduv tegevus ära eeskätt selleks, et vältida korduvaid vaidlusi seoses üksusevälistes tegevustes osalemisega. Et hagejalt ei võetud kuidagi tema põhiülesandeid, mis on teenistuse huvide seisukohast kõige tähtsamad, see tähendab tema tõlketööd, mida hageja täidab, näib, et tema institutsiooni rahuldaval viisil –, ei mõista Avaliku Teenistuse Kohus, kuidas sai see, et temalt võeti ära teatavad lisakohustused, mis hagejale küll meeldisid, objektiivselt kaasa tuua selle, et kirjeldatud sündmuste üldises kontekstis kahjustati tema isiksust, väärikust või füüsilist ja psüühilist terviklikkust.

124    Mis puudutab erinevaid arstitõendeid ja haiguslugusid, mille hageja on oma hagiavaldusele lisanud, et tõendada, et tema üksuse juhataja ja direktori vaidlusalune käitumine kahjustas tema isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust, siis Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et kuigi need arstitõendid ja haiguslood näitavad tõesti, et hagejal esinesid psüühikahäired, ei võimalda need siiski tõendada, et need häired põhjustas psühholoogiline ahistamine, sest nende tõendite koostajad järeldasid seda, et niisugune ahistamine leidis aset, eranditult selle põhjal, kuidas hageja neile oma töötingimusi parlamendis kirjeldas (vt kohtuotsused K vs. parlament, EU:F:2008:158, punkt 41, ja CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 127). Igal juhul ei tõenda meditsiiniekspertide arvamused – isegi kui need põhinevad muul teabel kui sellel, kuidas asjaomane ametnik oma töötingimusi kirjeldas – iseenesest õiguslikult piisavalt ahistamist või institutsiooni viga seoses oma abistamiskohustusega (kohtuotsus BQ vs. kontrollikoda, T‑7/14 P, EU:T:2015:79, punkt 49).

125    Mis puudutab lõpuks hageja etteheidet, et direktoril oli kombeks teda kohale kutsuda, näitamata ära kavasoleva vestluse põhjuseid, siis Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et hagejal on kohustus oma ülemusega kohtuda, kui viimane teda kohtuma kutsub (kohtuotsus CW vs. parlament, EU:F:2014:186, punkt 123). Kohtutoimikust ilmneb ka, et iga kord, kui direktor seda palus, näitas ta ära vaidlusaluste vestluste või koosolekute teema. Avaliku Teenistuse Kohus märgib ka, et kokkuvõttes tundub, et need vestlused kujutasid endast ülemuse katseid ületada üksuse juhataja ja hageja vahelised suhtlemisprobleemid, mis on peamiselt seletatavad hageja käitumisega, millega ta pani kahtluse alla selle üksuse juhataja autoriteedi, kelle kandidatuuri kasuks oli hageja kandidatuur omal ajal kõrvale jäetud.

126    Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et parlament ei teinud ilmset hindamisviga ega ka kuritarvitanud võimu, kui ta leidis abistamisest keeldumise otsuses, et võttes arvesse teavet, mille edastas talle eelkõige hageja, ja infot, mis on seotud tema 2011. aasta hindamisaruandega, ei saa vaidlustatud käitumist kvalifitseerida psühholoogilise ahistamise ilminguteks personalieeskirjade artikli 12a tähenduses. Ka ei võimalda hageja esitatud teave tõdeda, et tema töötingimustega eirati tema tervist ja väärikust harta artikli 31 lõike 1 tähenduses.

127    Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustust

 Poolte argumendid

128    Hageja põhjendab oma teist väidet argumendiga, et hoolimata sellest, et ta esitas ametisse nimetavale asutusele esmased tõendid selle kohta, et üksuse juhataja ja direktori rünnakud tema pihta leidsid tõesti aset, ei võtnud ametisse nimetav asutus tema palutud meetmeid, mis kujutab endast nii tema abistamiskohustuse kui ka hoolitsemiskohustuse rikkumist.

129    Kaebuse rahuldamata jätmise otsuse kohta väidab hageja, et ametisse nimetav asutus heitis talle ekslikult ette ahistamise nõuandekomitee poole pöördumata jätmist põhjendusel, et parlamendi sekretariaadis viib juurdlusi võimaliku ahistamise juhtumitel läbi see komitee. Järelikult on ekslik ka kaebuse rahuldamata jätmise põhjendus, see tähendab et selle komitee poole pöördumata jätmise tõttu on see kaebus enneaegne. Ta rõhutab selles küsimuses, et ta tahtis nimetatud komiteesse pöörduda, kuid et selle esimees ei võtnud temaga sel teemal enam ühendust. Tema sõnul tekitavad selle komitee passiivsus ja tegevusetus ning vaikimine hoolimata ametisse nimetava asutuse julgustamisest temas üldist laadi muret, mis õigustab tema kahtlusi, kas psühholoogilise ahistamise juhtumite menetlemise parlamendis saab täiesti rahulikult delegeerida sellele komiteele.

130    Igal juhul väidab hageja – vastupidi parlamendi väidetule –, et ametisse nimetav asutus ei ole usaldanud volitusi, mis tal personalieeskirjade artikli 24 kohaselt on, ahistamise nõuandekomiteele. Nii või teisiti on mõistetamatu, miks juhul, kui ta on seda teinud, ei suunanud ametisse nimetav asutus juhtumit käsitletaval juhul automaatselt sellele komiteele edasi. Hageja arvab ka, et ametisse nimetav asutus oleks saanud usaldada juurdluse läbiviimise sõltumatule isikule või ad hoc organile.

131    Võttes arvesse kirjeldatud faktiliste asjaolude märkimisväärsust ja raskusastet, oleks parlament ka isegi enne juurdluse läbiviimist küsimuses, kas faktilised asjaolud leidsid tõesti aset, pidanud alustama sellest, et viib üksuse juhataja ja/või direktori üle, või teise võimalusena sellest, et viib üle hageja, nagu viimane oli palunud juba oma abitaotluses. Ta heidab ametisse nimetavale asutusele ette ka seda, et viimane jättis tema abitaotluse rahuldamata üldise teabe põhjal üksuses valitseva olukorra kohta, mis koguti tema kollegi, CQ ahistamiskaebuse tulemusena algatatud juurdluse raames, kuigi esiteks taotles hageja laiaulatusliku juurdluse läbiviimist ja teiseks ei olnud tema nõudmised seotud CQ taotluse alusel läbi viidud juurdluses tuvastatuga.

132    Parlament palub lükata teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi, märkides, et hetkel, mil ametisse nimetavale asutusele esitati hageja abitaotlus, s.o 5. veebruaril 2013 olid tema väited sellele asutusele juba hästi teada, eelkõige tänu tema 2011. aasta hindamisaruande peale esitatud kaebusele − milles oli kirjeldatud ka faktilisi asjaolusid −, kuid ka tema kolleegi, CQ algatatud menetluse tõttu, mille tulemusena sõnastas ahistamise nõuandekomitee arvamuse, peadirektor viis läbi uurimise ja ametisse nimetav asutus langetas otsused, mille peale esitati hiljem hagi, mis registreeriti numbriga F‑12/13. Abitaotlus jäeti seega rahuldamata asjaoludest täiesti teadlikuna ning hageja esitatud tõendite, juba läbiviidud uurimiste ja juba koostatud aruannete põhjal. Parlamendi peasekretäri taotlus, et hageja pöörduks taas ahistamise nõuandekomitee poole, esitati aga – nagu kohtuistungil täpsustati – üksnes avatud meelel ja soovist abistada. Mis puudutab seda, et ametisse nimetav asutus ei pöördunud ise selle komitee poole, siis parlament väidab, et seda pidi tegema hageja oma lojaalse koostöö kohustuse kohaselt, mis tal institutsiooni suhtes on.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–       Sissejuhatavad märkused

133    Kõigepealt tuleb eristada taotlust, mille hageja esitas ahistamise nõuandekomitee esimehele, ja abitaotlust, mille ta esitas personalieeskirjade artikli 24 alusel ametisse nimetavale asutusele.

134    Ahistamise nõuandekomitee kohta märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et see loodi – nagu ilmneb sise‑eeskirjast – eesmärgiga viia ellu personalieeskirjade artikkel 12a ning et selle põhiülesanneteks on luua rahulik ja produktiivne töökeskkond, ennetada töötaja ükskõik missugust ahistamist ja/või peatada see ning täita lepitaja ja vahendaja, samuti koolitaja ning informaatori rolli. Sise‑eeskirja artiklite 6 ja 7 kohaselt kuulab ahistamise nõuandekomitee „ära kõik isikud, kes peavad ennast ahistamise ohvriks ning pühendab neile kogu vajamineva aja ja tähelepanu, säilitades neutraalse ja objektiivse suhtumise, olles teadlik, et ta tegutseb mitmekultuurilises keskkonnas[; ta] töötab täiesti autonoomselt, sõltumatult ja konfidentsiaalselt”.

135    Mis puudutab komitee poole pöördumist sise‑eeskirja artiklite 9 ja 11 kohaselt, siis komitee poole võivad pöörduda kõik ametnikud ja teenistujad, kes peavad ennast ahistamise objektiks või kes leiavad, et nende töökeskkonnas toimub ahistamine, ning komitee peab hiljemalt 10 tööpäeva pärast avalduse esitamist sellise isikuga kohtuma. Oletatava ohvri ärakuulamise ning tema väidetava ahistaja ja teiste kolleegide ärakuulamise tulemusena oletatava tema poole pöördunud ohvri ärakuulamisele järgneva kuu jooksul võib komitee sise‑eeskirja artikli 12 kohaselt esitada kaebajat juhtivatele töötajatele probleemi lahendamise eesmärgil soovitusi. Kui probleem jääb püsima, lubab sise‑eeskirja artikkel 14 ahistamise nõuandekomiteel esitada parlamendi peasekretärile konfidentsiaalse ettekande järelmeetmete ettepanekutega, paludes vajaduse korral peasekretäril juhtida põhjaliku uurimise läbiviimist, mille tulemusena peab ta välja töötama ja edastama järeldused ja võimalikud soovitused parlamendi peasekretärile. Viimane peab niisugusel juhul edastama sise‑eeskirja artikli 16 kohaselt komiteele meetmed, mis ta plaanib võtta.

136    Sise‑eeskirja artiklitest 10 ja 11 ilmneb, et kui institutsiooni ametnik või muu teenistuja tahab pöörduda ahistamise nõuandekomiteesse, ei pea ta esitama mingeid esmaseid tõendeid, mis võimaldavad otsustada, kas tegemist on ahistamisega, ning kui komitee poole on juba pöördutud, peab komitee siiski täitma talle usaldatud ülesandeid niisugustena, nagu need on eespool loetletud, ning selleks, et ta saaks oma ametikohustusi täita, ei pea ametisse nimetav asutus olema eelnevalt teinud mingit otsust, kui just komitee ei pöördu ise ametisse nimetava asutuse poole, eelkõige sise‑eeskirja artikli 14 alusel.

137    Lisaks isegi juhul, kui nõuandekomitee poole pöördumine võib olla teatavatel juhtudel – eriti lepitamise korral – soovitatav, ei ole see ka eeltingimus, mis peab olema täidetud, et ametnik võiks esitada personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud korras (vt selle kohta kohtuotsus Faita vs. EMSK, EU:F:2013:130, punkt 91). Erinevalt personalieeskirjade artikli 12a ja selle artikli elluviimiseks parlamendi poolt vastu võetud sise‑eeskirja sõnastusest ja eesmärgist ei ole personalieeskirjade artikli 24 eesmärk konkreetselt ahistamise ennetamine või võitlus sellega, vaid see võimaldab üldisemalt igal isikul, kellele personalieeskirjad on adresseeritud, taotleda ametisse nimetava asutuse sekkumist, et viimane võtaks ükskõik missuguse meetme, mille eesmärk on „ai[data] iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik […] kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu”.

138    Sellest järeldub, et abitaotluse esitamiseks personalieeskirjade artikli 24 alusel ei ole vaja – isegi juhul, kui tegemist on ahistamisjuhtumiga seotud abitaotlusega –, et asjaomane isik oleks kohustatud pöörduma eelnevalt ahistamise nõuandekomitee poole, mille parlament personalieeskirjade artikli 12a alusel lõi, hoolimata sellest, et ametisse nimetav asutus võib sise‑eeskirja artikli 14 alusel teatavatel juhtudel otsustada anda ahistamise nõuandekomiteele ülesande viia läbi juurdlus, milles analüüsitakse oletatava ahistamise faktilisi asjaolusid, millest on ametisse nimetavale asutusele teada antud.

–       Abistamiskohustuse ja hoolitsemiskohustuse eiramine

139    Käsitletaval juhul tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja taotles ahistamise nõuandekomitee esimehe abi põhjendusel, et „[a]lates 1. veebruarist 2012 saab talle osaks tohutu surve, mida avaldavad kaks [tema] ülemust”. Kuigi selles taotluses ei ole sõnaselgelt kasutatud mõistet „psühholoogiline ahistamine” ega esitatud mingeid esmaseid tõendeid hageja mainitud „tohutu surve” kohta, oli komitee sise‑eeskirja järgi kohustatud hageja 10 tööpäeva jooksul vastu võtma, mida ta ilmselgelt ei teinud. Põhjus, millega parlament põhjendab seda, miks komitee sise‑eeskirja eiras, nimelt asjaolu, et selle esimees kolis parajasti uude kabinetti, sest ta oli määratud uuele juhtivale ametikohale teises peadirektoraadis, ei ole asjakohane, sest ehkki hageja e‑kirjadest komitee sekretariaadile ja selle esimehele ilmneb, et hageja soovis vestelda isiklikult komitee esimehega, pidi komitee nõuandva instantsina, kelle poole pöörduti tema esimehe poole pöördumisega, võtma vajalikud meetmed selleks, et mõni teine tema liige – kelle hulgast muide kahele oli osa kirjavahetusest koopiana saadetud – tegeleks hageja taotlusega, mida ta ilmselgelt ei teinud.

140    Sõltumata nõuandekomitee poole pöördumise küsimusest oli hagejal – nagu eespool tõdetud – igal juhul õigus esitada personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotlus ametisse nimetavale asutusele, ilma et tal oleks olnud kohustust pöörduda eelnevalt komitee poole või kohustust oodata selle komitee võimalikku vastust.

141    Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 37 meenutatud, pidi hageja sel puhul oma abitaotlust põhjendama esmaste tõenditega selle kohta, et rünnakud, mis talle tema sõnul tema üksuse juhataja ja direktori poolt osaks said, leidsid tõesti aset.

142    Kuigi teave, mille ta oma abitaotluses esitas, ei tõenda väidetava ahistamise asetleidmist, oleks ametisse nimetav asutus võinud käsitletaval juhul oma hoolitsemiskohustusest kantud avatud meelel leida, et teataval määral võib see teave kujutada endast esmaseid tõendeid niisuguse ahistamise kohta. Põhimõtteliselt pidi parlament seega võtma asjakohased meetmed – eelkõige juurdluse korraldamisega –, et selgitada koostöös kaebuse esitajaga välja kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud. Administratsioon võib oma volituste kasutamisel sel eesmärgil ning sobivaid logistilisi vahendeid ja inimressursse eraldades otsustada usaldada niisuguse juurdluse läbiviimise institutsiooni juhtivtöötajatele, näiteks peadirektorile, ad hoc uurimiskomiteele, ahistamise nõuandekomiteele või ka isikule või asutusele väljastpoolt institutsiooni.

143    Mis puudutab sellise otsuse õiguspärasust, millega jäetakse ilma haldusjuurdlust algatamata rahuldamata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus, siis liidu kohus peab analüüsima selle otsuse põhjendatust, võttes arvesse teavet, mille esitas administratsioonile eelkõige asjaomane isik oma abitaotluses, kui administratsioon tegi otsuse (kohtuotsus Faita vs. EMSK, EU:F:2013:130, punkt 98).

144    Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et esiteks esitas hageja oma abitaotluses suure hulga dokumente, mis tõendavad faktilisi asjaolusid, eelkõige e‑kirjade abil. Teiseks märkis hageja oma abitaotluses, et „[ametisse nimetav asutus], kellele [CQ] esitas ametliku abitaotluse ja kaebuse, on täielikult olukorraga kursis ja on volitanud peadirektorit seda juhtumit uurima”.

145    Järelikult ja vastupidi hageja väitele oli ametisse nimetaval asutusel õigus võtta abitaotluse menetlemisel arvesse teavet, mis tal juba oli ja millele hageja otse ja/või kaudselt oma taotluses viitas, see tähendab eelkõige ahistamise nõuandekomitee arvamust ja juurdlust, mille peadirektor viis läbi CQ ahistamiskaebuse tulemusena, eriti veel seepärast, et viimase abitaotlus puudutas samu osalejaid, kelle ametisse nimetav asutus oli ära kuulatud – sealhulgas hageja −, mõnel juhul mitu korda. Lisaks oli hageja vaidlusalused sündmused osaliselt vaidlustanud oma 2011. ja 2012. aasta hindamisaruannete vaidlustamisel.

146    Võttes arvesse hageja esitatud tõendeid ning tõendeid, mis olid parlamendile teada seoses 2011. aasta hindamisaruande ja CQ ahistamiskaebusega, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et ametisse nimetav asutus võis asuda käsitletaval juhul abistamisest keeldumise otsuses seisukohale, et talle on selles etapis piisavalt hästi teada, kas hageja kirjeldatud faktilised asjaolud leidsid tõesti aset ja milline on nende ulatus, ning järeldada, et need ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist – mida Avaliku Teenistuse Kohus kinnitas esimese väite analüüsi raames.

147    Käsitletava juhtumi asjaoludel, mil uue juurdluse läbiviimine tähendas samade osalejate ärakuulamist, keda juba on ära kuulatud CQ esitatud ahistamiskaebuse tulemusena algatatud juurdluses faktiliste asjaolude kohta, mis olid teatud osas identsed CQ vaidlustatud asjaoludega ega too tingimata täiendavat selgust võrreldes ametisse nimetavale asutusele kaebuse esitaja poolt esitatud piisavalt ammendavate tõenditega, leiab Avaliku Teenistuse Kohus seega, et parlament ei teinud ilmset hindamisviga personalieeskirjade artikli 24 kohaldamise meetmete ja vahendite valikul, mille puhul on tal ulatuslik kaalutlusõigus, ega rikkunud niisiis seda sätet, kui ta keeldus „laiaulatusliku juurdluse algatamise määramisest, et uurida [üksuse juhataja] ja [direktori] juhtimismeetodeid ning nende käitumist [hageja] suhtes”.

148    Sellele lisandub asjaolu, et ametisse nimetav asutus peab nende meetmete kindlaksmääramisel, mis on tema arvates vaja võtta, et selgitada välja, kas väidetavad faktilised asjaolud leidsid tõesti aset ja missugune on nende ulatus, ka hoolitsema selle eest, et kaitstakse nende isikute õigusi, keda juurdlus puudutab, ning et käsitletava juhtumi asjaoludel pidi ametisse nimetav asutus enne uue juurdluse algatamist seoses samade osalistega − mis võib olla ülemustele, kuid ka üksuse töötajatele tarbetult katsumusterohke − veenduma, et tema käsutuses on piisavalt märke, mis tekitavad tõesti kahtlusi, et tegemist võib olla ahistamisega (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 152), sealhulgas seoses ametisse nimetava asutuse ja ahistamise nõuandekomitee poolt juba varem, CQ ahistamiskaebuse raames tuvastatuga. Käsitletaval juhul ei olnud niisugust teavet.

149    Hageja taotluse kohta viia üksuse juhataja ja/või direktor üle, et kaitsta teda nende väidetavate põhjendamatute nõudmiste eest, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 40 meenutatud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et kuna hageja kirjeldatud faktilised asjaolud ei näita, et tema ülemused oleksid rikkunud oma personalieeskirjade artiklist 12a tulenevaid kohustusi, ei rikkunud ametisse nimetav asutus seda taotlust rahuldamata jättes ei personalieeskirjade artiklit 24 ega hoolitsemiskohustust. Nii on see ka hageja taotlusega „võtta [samaväärse] mõjuga meede”, näiteks viia üle teda, seda enam, et hageja, kes tookord oli ajutine teenistuja teises tõlkeüksuses, võeti 2007. aasta lõpul tööle oma praegusesse üksusesse ja see üksuse muutus oli selle tulemus, et 2005. aastal esitas hageja teise psühholoogilise ahistamise kaebuse, mille ametisse nimetav asutus jättis rahuldamata.

150    Mis puudutab seda, et ametisse nimetav asutus ei pöördunud otse ahistamise nõuandekomitee poole, et viimane arutaks oma sise‑eeskirjas kindlaks määratud vastavate volituste raames hageja kaebust, mida tema omal ajal ei menetlenud, siis Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et võttes arvesse argumente, mille hageja oma abitaotluses esitab – argumendid, mille ta võttis muide üle oma kaebusesse ja hagiavaldusse –, oleks ametisse nimetav asutus lõpuks toiminud vastu viimase tahtmist, kui ta oleks pöördunud komitee poole, kelle suhtes hageja väitis olevat kaotanud kogu usalduse. Et hageja heidab oma argumentides ametisse nimetavale asutusele ette, et viimane ei andnud sellele komiteele – eelkõige sise‑eeskirja artikli 14 alusel – ülesannet viia läbi ammendav juurdlus, siis Avaliku Teenistuse Kohus märgib esiteks, et selle sätte kohaldamine eeldab, et komitee esitab parlamendi peasekretärile taotluse, et viimane annaks sellele komiteele juhised üksikasjaliku juurdluse läbiviimiseks – taotlus, mida käsitletaval juhul ei esitatud, ning teiseks, et ametisse nimetav asutus võis – nagu eespool tõdetud − põhjendatult leida, et talle on faktilised asjaolud piisavalt teada, ning et see võimaldab tal põhjendamatuse tõttu abitaotluse rahuldamata jätta, ilma et ta tunneks vajadust anda ahistamise nõuandekomiteele või mõnele teisele asutusele täiendava juurdluse läbiviimise ülesannet.

151    Seejuures märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et kuigi abitaotlus jäeti sisuliselt rahuldamata abistamisest keeldumise otsusega ja seda hageja kirjeldatud vaidlusaluste sündmuste üksikasjaliku analüüsi tulemusena, siis kaebus jäeti seevastu rahuldamata peamiselt põhjendusel, et see kaebus on enneaegne, sest võttes arvesse hageja soovi saavutada laiaulatusliku juurdluse läbiviimine, pidi ta eelnevalt pöörduma ahistamise nõuandekomitee poole, kes sai selle juurdluse läbi viia.

152    Nagu aga käesoleva kohtuotsuse punktides 134−138 meenutatud, ei ole ahistamise nõuandekomitee poole pöördumine ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse esitamise ja kui see jäetakse rahuldamata, siis kaebuse esitamise eeltingimus. Asjaolu, et ametisse nimetav asutus palus abistamisest keeldumise otsuses hagejal pöörduda komitee poole selle uue esimehe kaudu, ei ole selles küsimuses asjakohane. Avaliku Teenistuse Kohus märgib ka, et mis puudutab ajalist aspekti, siis samal ajal kui oma abitaotluses tugines hageja sündmustele, mis olid toimunud alates 2011. aasta aprillikuust ning milleks olid eelkõige 23. mai 2011. aasta koosoleku aruande koostamine ja tema mitteosalemine suveülikoolis, puudutas hageja poolt ahistamise nõuandekomiteele saadetud e‑kiri pigem lakooniliselt ainult survet töökohal, mis andis ennast tunda alates 1. veebruarist 2012.

153    Lõpuks tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotluse võib mõistagi jätta rahuldamata põhjendusel, et see on enneaegne. Nii ei ole see aga kaebusega, mille puhul hakatakse personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud õigust lõpetavat kolmekuulist tähtaega arvestama igal juhul, hoolimata võimalikust pöördumisest niisuguse nõuandekomitee poole, nagu parlamendis on ahistamise valdkonnas moodustatud.

154    Jättes kaebuse rahuldamata seetõttu, et kaebus on väidetavalt enneaegne, kuna kaebuse esitaja oleks väidetavalt pidanud pöörduma eelnevalt ahistamise nõuandekomitee poole, tugines ametisse nimetav asutus valele põhjendusele ning see võib eksiteele viia ametnikke ja teenistujad selles osas, mis puudutab ahistamise nõuandekomitee ja ametisse nimetava asutuse vastavat pädevust ja kohustusi psühholoogilise ahistamise valdkonnas niisugustena, nagu neid on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 134−138.

155    Sellegipoolest ei mõjuta niisugune põhjendus kaebuse rahuldamata jätmise otsuse ega muide ka abistamisest keeldumise otsuse õiguspärasust. Meenutades hagejale selles otsuses, et kohtupraktika kohaselt ei ole rasked või isegi konfliktsed suhted ametniku ja tema ülemuse vahel iseenesest tõend psühholoogilisest ahistamisest, soovis ametisse nimetav asutus kinnitada sisuliselt, ehkki täiendavalt abistamisest keeldumise otsuses läbi viidud üksikasjalikku analüüsi või vähemalt ei soovinud seda analüüsi ümber lükata. Seda väitis muide ka parlament, eelkõige kohtuistungil. Lisaks tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus sõltumata käesoleva hagi kohta tehtavast otsusest, et ahistamise nõuandekomiteel on lepitamise ülesanne, mis võib olla niisugune, et raskused, millega hageja kokku puutus, lahendatakse, isegi kui need ei ole tingitud ahistamisest personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, et taastada „rahulik ja produktiivne töökeskkond” sise‑eeskirja artikli 5 tähenduses.

156    Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal ja ilma, et oleks vaja määrata, et sõltumatu tõlkija tõlgib inglise keelde mõned tšehhi keeles kirjutatud e‑kirjad, tuleb teine väide tagasi lükata ning nõuded tühistada abistamisest keeldumise otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus tuleb seega jätta rahuldamata.

2.     Kahju hüvitamise nõue

157    Neil asjaoludel palub hageja oma nõudes Avaliku Teenistuse Kohtul mõista parlamendilt tema kasuks välja 50 000 eurot hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida ta kandis, ja teiseks hüvitada talle kantud varalise kahjuna veerand nende ravikulude summast, mida ta kandis oma tervisliku seisundi halvenemise tõttu, kusjuures kogusummale tuleb lisada seadusjärgne intress kuni tasumiseni.

158    Parlament palub jätta kahju hüvitamise nõue esimese võimalusena vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

159    Olenemata küsimusest, kas vastavuse põhimõtte kohaselt mõtles hageja nõudega, et „heastataks kahju, mida vaidlustatud otsus on talle põhjustanud ja võib ikka põhjustada”, oma kaebuses varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamist, tuleb meenutada, et nõue hüvitada varaline või mittevaraline kahju tuleb jätta rahuldamata, kui sel on – nagu käsitletaval juhul – tihe seos tühistamisnõudega, mis jäeti ise põhjendamatuse tõttu rahuldamata (kohtuotsus López Cejudo vs. komisjon, F‑28/13, EU:F:2014:55, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Et tühistamisnõuded jäeti rahuldamata ja et seega puudub administratsiooni süü, mis tooks kaasa tema vastutuse, tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

161    Kodukorra artikli 101 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 102 lõike 2 kohaselt võidakse võitnud poole kohtukulud jätta tema enda kanda või mõista temalt tervikuna või osaliselt välja vastaspoole kohtukulud, kui see on õigustatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult.

162    Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on parlament oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejatelt. Võttes siiski arvesse esiteks komitee häiretega tööd, mis tõi – sise‑eeskirja eiramisega – eelkõige kaasa selle, et hageja taotlust, mille ta saatis komitee endisele esimehele, ei menetletud, ning teiseks esimese võimalusena esitatud sobimatut põhjendust, millega kaebuse rahuldamata jätmise otsust põhjendati, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et kodukorra artikli 102 lõike 2 kohaldamine on õigustatud, ning otsustab seega, et parlament peab kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja pool hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja poolt CW kohtukuludest.

3.      Jätta pool CW kohtukuludest tema enda kanda.

Barents Perillo Svenningsen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. märtsil 2015 Luxembourgis.

Kohtusekretär        Koja president

W. Hakenberg        R. Barents

* Kohtumenetluse keel: inglise.