EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
26. märts 2015
Kohtuasi F‑124/13
CW
versus
Euroopa Parlament
Avalik teenistus – Ametnikud – Tühistamishagi – Personalieeskirjade artikkel 12a – Töökohal ahistamise ja selle ärahoidmisega tegeleva nõuandekomitee sise‑eeskiri – Personalieeskirjade artikkel 24 – Abitaotlus – Ilmsed hindamisvead – Puudumine – Töökohal ahistamise ja selle ärahoidmisega tegeleva nõuandekomitee ülesanne ja õigused – Ametniku võimalus komitee poole pöörduda – Kahju hüvitamise nõue
Ese: ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega CW palub eelkõige esiteks tühistada Euroopa Parlamendi 8. aprilli 2013. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema abitaotlus psühholoogilise ahistamise tõttu, mis sai talle tema ülemuste poolt osaks, ning teiseks mõista parlamendilt tema kasuks välja kahjuhüvitis.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool CW kohtukuludest. Jätta pool CW kohtukuludest tema enda kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Selles sisalduva põhjenduse arvessevõtmine
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
2. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Kohaldamisala – Ulatus – Piirid
(Personalieeskirjad, artikkel 24)
3. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Käitumine, mille eesmärgiks on huvitatud isiku alandamine või tema töötingimuste halvendamine – Sellise käitumise korduvuse nõue – Sellise käitumise tahtlikkuse nõue – Ulatus – Ahistaja halva kavatsuse nõude puudumine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
4. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Keelekoolitusel osalemise taotluse rahuldamata jätmine – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
5. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Ülesannete ümberkorraldamine üksuses – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
6. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Ülemuse sarkastiline toon asjaomasele isikule adresseeritud teadaandes – Väljaarvamine – Ametniku käitumise arvessevõtmine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
7. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Üksuse esindaja poolt töögrupi koosolekul kogutud teabe kontroll enne selle üksusele edastamist – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
8. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Ametnikule antud juhised selleks, kuidas esitada oma üksuse juhatajale vabandused e-kirjas, mis on adresseeritud tervele üksusele – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
9. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Ametniku ametialaste võimete hindamine kolleegi poolt, kes on teinud ametnikku puudutavaid negatiivseid avaldusi – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
10. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Mitme sündmuse üldine analüüs
(Personalieeskirjad, artikkel 11, artikli 12a lõige 3 ja artikkel 24)
11. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Rakendamine psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Asjaomase isiku kohustus pöörduda eelnevalt ahistamise nõuandekomitee poole enne abitaotluse esitamist – Puudumine
(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24)
12. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Rakendamine psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Administratsiooni kaalutlusõigus – Otsus jätta abitaotlus rahuldamata ilma haldusjuurdluseta – Taotluse esitaja antud teabe ja administratsioonile teadaoleva teabe arvessevõtmine – Lubatavus
(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24)
1. Pidades silmas, et kohtueelne menetlus on arenev menetlus, tuleb algse huve kahjustava akti õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvat põhjendust, kuna see põhjendus peab nimetatud aktiga kokku langema.
(vt punkt 33)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, Mocová vs. komisjon, F‑41/11, EU:F:2012:82, punkt 21.
2. Mis puudutab meetmete võtmist personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalasse kuuluva juhtumi puhul, siis võib institutsioon võtta ahistamise kaebuses nimetatud ametnike suhtes – olgu tegemist oletatava ohvri ülemustega või mitte – distsiplinaarmeetmed või ka otsustada nad teisele ametikohale üle viia üksnes juhul, kui määratud menetlustoimingute tulemusena selgub kindlalt, et asjassepuutuvad ametnikud on oma käitumisega kahjustanud teenistuse nõuetekohast toimimist või teise ametniku väärikust või mainet.
(vt punkt 40)
Viited:
Euroopa Kohus: kohtuotsus, Katsoufros vs. Euroopa Kohus, 55/88, EU:C:1989:409, punkt 16.
Esimese Astme Kohus: kohtuotsused, Dimitriadis vs. kontrollikoda, T‑294/94, EU:T:1996:24, punkt 39, ja Schmit vs. komisjon, T‑144/03, EU:T:2005:158, punkt 108.
3. Psühholoogiline ahistamine on määratletud kui „sobimatu käitumine”, mille puhul esiteks peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne- või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis leiavad aset „aja jooksul, on korduvad või süstemaatilised”, mis tähendab seda, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid, mis on „tahtlikud”, erinevalt „kogemata asetleidvatest tegudest”. Teiseks peab see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevus kahjustama isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust, et see oleks hõlmatud selle mõistega.
Seega ei ole vaja tuvastada, et see füüsiline käitumine, kõne- või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega olla tegemist ka siis, kui ei ole tõendatud, et ahistaja kavatses oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa.
(vt punktid 41 ja 42)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused, Cantisani vs. komisjon, F‑71/10, EU:F:2012:71, punkt 89, ja CQ vs. parlament, F‑12/13, EU:F:2014:214, punktid 76 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika.
4. Psühholoogilise ahistamisega ei ole tegemist siis, kui ülemus toetab ühe oma alluva taotlust osaleda keelekursusel ning kui see taotlus jäetakse seejärel pädeva talituse poolt rahuldamata.
Nimelt kuulub sellistel keelekursustel osalemise taotluste läbivaatamine, mis korraldatakse osaliselt või täielikult tööajal väljaspool teenistuskohta ning mida rahastab institutsioon, erialase koolituse eest vastutava talituse pädevusse, kes uurib taotlustoimikuid, et valida eelarvevõimalusi arvestades välja isikud, kes täidavad institutsiooni poolt teenistuse huvide suhtes kehtestatud tingimusi.
Isegi kui üksuse juhatajalt võib mõistlikult oodata, et ta tunneb üldjoontes selles valdkonnas kohaldatavaid eeskirju, ei saa temalt nõuda, et ta saaks kindlaks määrata või prognoosida, kas ühe tema alluva esitatud taotlus koolituseks vastab selle saamise tingimustele.
(vt punktid 51 ja 52)
5. Üksuse juhataja otsusest võtta ühelt oma alluvalt ära mõni ülesanne võib teatada üksuse koosolekul, ilma et iseenesest oleks tegemist teoga, mida võib kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks.
Samamoodi ei saa iseenesest olla tõend psühholoogilise ahistamise kohta ülemuse otsus võtta ametnikult ajutiselt ära teatud täiendavad ametiülesanded ning seda ei saa kuidagi kvalifitseerida võimu kuritarvitamiseks.
(vt punktid 64 ja 105)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, K vs. parlament, F‑15/07, EU:F:2008:158, punkt 38.
6. Kõne või žestid, mis on tehtud kogemata, ei kuulu personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaldamisalasse, isegi kui need võivad näida sobimatud.
Seega võib ametniku ja direktori vahel korraldatud kohtumine, mis toimus üksuse juhataja juuresolekul, näida erapooletule ja mõistlikule vaatlejale ilma raskusteta kui juhtkonna viimane katse püüda lahendada rasket olukorda, millega on tegemist siis, kui asjaomase ametniku saadetud e‑kirjade hulk järk-järgult suureneb, eriti kui need on põhiliselt saadetud ajal, mis on tavaliselt pühendatud töötamisele, või kui korduvad konfliktid segavad üksuse tööd.
Mis puudutab selle ametniku kinnitust, et direktor ütles talle suuliselt, et üksuse juhatajal on alati õigus ning teda tuleb kuulata, siis lisaks sellele, et on vaja esitada tõendid, mis võimaldaksid aru saada, kas selline avaldus ka tegelikult tehti, ning mõista selle avalduse tooni või ka selle sisu, on administratsiooni toimimisele igal juhul omane, et juhtkond saab otsustada selliste küsimuste üle nagu protokolli koostamine või üksikasjalikud eeskirjad selle kohta, millist kommunikatsioonivahendit tuleb eelistada haldusüksuse liikmete vahel, eriti kui tegemist on reeglitevastase käitumise olukordadega, mis tulenevad isikutevahelisest konfliktist.
Pealegi isegi juhul, kui juhtkonna poolt ametnikule saadetud teatud e‑kirjade toon näib olevat üsna karm, võib ülemuste võimalik et vihast reaktsiooni teatud olukordades pidada igal juhul vabandatavaks, arvestades ametniku käitumist.
Lisaks ei ole asjaolu puhul, et üksuse juhataja saadab ametnikule e‑kirja, mille sisu võib ametnik pidada sarkastiliseks, tegemist mõistliku kriitika piiride ületamisega, eriti kui asjaomane ametnik on oma ülemusega erimeelsuse teemal näidanud üles riiakust ja soodumust vaidlemiseks.
(vt punktid 66, 72, 73, 94 ja 97)
Viited:
Euroopa Kohus: kohtuotsus, Fonzi vs. komisjon, 27/64 ja 30/64, EU:C:1965:73, lk 640.
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused, CW vs. parlament, F‑48/13, EU:F:2014:186, punkt 123, ja CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 95.
7. Psühholoogiline ahistamine ei ole üksuse juhataja otsus tutvuda üksuse esindaja poolt töögrupi koosolekul kogutud teabega enne seda, kui see teave edastatakse tervele üksusele. Nimelt on selline otsus üksuse juhataja eesõigus ning see on täiesti mõistetav, kui arvestada ohtu, et vale teabe levitamine võib üksuse nõuetekohast toimimist segada, kusjuures oht on seda suurem, kui tegemist on alles ametisse nimetatud isikuga, kes on selles rollis uus.
(vt punkt 77)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punktid 102–104.
8. Mis puudutab psühholoogilise ahistamise kaebusega seotud fakte, siis juhul kui asjaomane isik on alusetult seadnud avalikult kahtluse alla oma otsese ülemuse, see tähendab üksuse juhataja autoriteedi ja usaldusväärsuse ning kui ta on üksuse juhatajale adresseeritud e‑kirjas, mille koopia on saadetud kõigile üksuse liikmetele, teinud üksuse juhatajale uusi etteheiteid, siis tuleb asuda seisukohale, et direktori poolt asjaomasele isikule antud käsk, et oma vabandused tuleb esitada samale seltskonnale, ei ületa tema kaalutlusõigust oma teenistuste juhtimisel. Eriti kui arvestada üksuse juhataja alusetut kahtluse alla seadmist üksuse sees ja tema ülemuse ehk direktori ees, siis viimati nimetatu võib analoogiliselt nõuda, et vabandused, mida asjaomane isik on juba esitanud üksuse juhatajale, tuleb adresseerida ka üksuse liikmetele.
Arvestades samuti asjaolu, et direktor, kes küll pakkus välja vabandusi sisaldava e‑kirja teksti, jätab vabanduste sõnastamise asjaomasele isikule, siis võib erapooletu ja mõistlik vaatleja, kes on normaalselt tundlik, samas olukorras leida, et selline direktori käitumine ei lähe liiale, ei ole laiduväärne ega näe selles mitte psühholoogilise ahistamise alla kuuluvat tegu, vaid pigem katset suunata sellist töötajat, kelle käitumine võib kahjustada teenistuse nõuetekohast toimimist.
(vt punktid 91 ja 93)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 247.
9. Personalieeskirjade artikli 12a mõttes ei ole psühholoogilise ahistamise väljendus asjaolu, et üks kolleeg, kes on minevikus asjaomase ametniku käitumise suhtes teinud negatiivseid avaldusi, on konkursikomisjonis, kelle ülesanne on analüüsida asjaomase ametniku keeleoskust.
(vt punkt 114)
10. Pärast seda, kui on eraldi analüüsitud välja toodud sündmusi ja leitud, et neid ei saa pidada psühholoogilise ahistamise väljenduseks personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, tuleb neid veel uurida üldiselt.
Käesoleva asja asjaoludel koosvõetuna viitavad välja toodud sündmused tõesti konfliktsele suhtele keerulises halduskontekstis, kuid need ei tõenda omavolilisi või tahtlikke tegusid – halvimal juhul toovad dokumenteeritud avaldused ja dokumendid esile selle, et juhtkond on halvasti valitsenud konfliktset olukorda, mitte aga tahtlikku soovi kohelda hagejat ebaõiglaselt.
Eriti kui tegemist on väidetavalt ohvriks oleva ametniku käitumisega, mis on kangekaelne, kompromissitu ja vahel allumatu, siis asjaomane isik ei saa väita, et ta ei mõista tema ülemuste võetud otsuste põhjusi. Personalieeskirjade artiklites 12a ja 24 toodud mõistete „psühholoogiline ahistamine” ja „abistamiskohustus” ulatus ei saa minna nii kaugele, et see lubaks väidetaval ohvril seada süstemaatiliselt kahtluse alla igasuguse hierarhilise võimu või pidada ennast vabastatuks personalieeskirjadega sõnaselgelt ette nähtud sellistest kohustustest nagu need, mis on seotud puhkusekorra või oma ülemustega lojaalse koostöö tegemise kohustusega.
Samuti tuleb meelde tuletada, et personalieeskirjade artiklis 11 ette nähtud lojaalsuskohustus, nagu ka vastavalt personalieeskirjade artiklile 12 iga ametniku kohustus hoiduda mis tahes tegevusest või käitumisest, mis võib kahjustada tema seisundit, tähendavad kõikidele alluvatele kohustust mitte alusetult seada kahtluse alla oma ülemuste autoriteeti ning igal juhul kohustust olla sellekohaste e‑kirjade saatmisel ja nende adressaatide valikul mõõdukas ja ettevaatlik.
Olukorras, kus väidetavalt ohvrist ametnikult ei ole mingil viisil võetud ära tema peamisi ülesandeid, ei ole ametniku poolt juhtkonna suhtes ebaadekvaatset käitumist väljendavate sündmuste kontekstis ametnikult lisaülesannete äravõtmise tulemus see, et kahjustatakse tema isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust, isegi kui asjaomane isik nende lisaülesannete täitmist naudib.
(vt punktid 117, 118, 122 ja 123)
Viited:
Esimese Astme Kohus: kohtuotsus, Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punktid 104 ja 105.
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused, Tzirani vs. komisjon, F‑46/11, EU:F:2013:115, punkt 97, ja CQ vs. parlament, EU:F:2014:214, punkt 128.
11. Erinevalt personalieeskirjade artikli 12a sõnastusest ja eesmärgist ei näe personalieeskirjade artikkel 24 konkreetselt ette ahistamisest hoidumist või selle vastu võitlemist, vaid lubab üldisemalt igal personalieeskirjadega hõlmatud isikul taotleda ametisse nimetava asutuse sekkumist, selleks et ta võtaks kõik meetmed, abistamaks ametnikku eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.
Seega ei nõua personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse esitamine, isegi kui tegemist on ahistamist käsitleva abitaotlusega, et asjaomane isik peab eelnevalt pöörduma personalieeskirjade artikli 12a alusel institutsioonis loodud ahistamise nõuandekomitee poole, selleks et ta saaks pöörduda ametisse nimetava asutuse poole, kes ainsana on pädev abitaotlust menetlema.
(vt punktid 137 ja 138)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, Faita vs. EMSK, F‑92/11, EU:F:2013:130, punkt 91.
12. Kui institutsioonile on personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus, siis põhimõtteliselt peab institutsioon võtma sobivaid meetmeid – eelkõige läbi viima uurimise, et tuvastada koostöös kaebajaga kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud.
Mis puudutab siiski sellise otsuse õiguspärasust, millega jäeti rahuldamata taoline abitaotlus ilma, et oleks algatatud haldusjuurdlus, siis peab liidu kohus analüüsima selle otsuse põhjendatust otsuse tegemise hetkel, arvestades administratsioonile otsuse tegemisel teada olevaid, eelkõige asjaomase isiku abitaotluses esitatud asjaolusid.
Seega on ametisse nimetaval asutusel õigus võtta abitaotluse menetlemisel arvesse temal juba olevat teavet, millele otse ja/või kaudselt viitab taotluse esitaja abitaotluses.
Lisaks juhul, kui uue juurdluse läbiviimine tähendab samade osalejate ärakuulamist, keda juba on ära kuulatud teises juurdluses asjaolude kohta, mis teatud osas on identsed ning tingimata ei too täiendavat selgust võrreldes ametisse nimetavale asutusele kaebuse esitaja poolt esitatud piisavalt ammendavate tõenditega, siis institutsioon ei tee ilmset hindamisviga personalieeskirjade artikli 24 kohaldamise meetmete ja vahendite valikul, milleks on tal ulatuslik kaalutlusõigus, ja seega ei riku seda sätet, kui ta keeldub uue, laiaulatusliku juurdluse algatamise määramisest. Nimelt võib ametisse nimetav asutus põhjendatult leida, et talle on faktilised asjaolud piisavalt teada ning see võimaldab tal põhjendamatuse tõttu abitaotluse rahuldamata jätta, ilma et ta tunneks vajadust anda ahistamise nõuandekomiteele või mõnele teisele asutusele täiendava uurimise läbiviimise ülesanne.
Selles kontekstis tugineb ametisse nimetav asutus valele põhjusele, kui ta jätab rahuldamata abist keeldumise otsuse peale esitatud kaebuse seetõttu, et kaebus on väidetavalt enneaegne, kuna kaebuse esitaja oleks väidetavalt pidanud pöörduma eelnevalt ahistamise nõuandekomitee poole, ning see võib eksiteele viia ametnikke ja teenistujad selles osas, mis puudutab ahistamise nõuandekomitee ja ametisse nimetava asutuse vastavat pädevust ja kohustusi psühholoogilise ahistamise valdkonnas, kusjuures ametisse nimetav asutus on ainsana pädev menetlema personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlust.
(vt punktid 142, 143, 145, 147, 150 ja 154)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Faita vs. EMSK, EU:F:2013:130, punkt 98.