Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
30. aprill 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Isikuandmete töötlemine elektroonilise side sektoris – Side konfidentsiaalsus – Elektroonilise side teenuste osutajad – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikli 15 lõige 1 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõige 1 – Andmepäring, mille pädev riigiasutus teeb selleks, et menetleda raskendavatel asjaoludel toime pandud vargusi – Sellise raske süüteo mõiste määratlus, mille menetlemine võib õigustada põhiõiguste rasket riivet – Liikmesriikide pädevus – Proportsionaalsuse põhimõte – Elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate andmete kohta tehtavate päringute eelneva kohtuliku kontrolli ulatus
Kohtuasjas C‑178/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Giudice delle indagini preliminari presso il Tribunale di Bolzano (Bolzano esimese astme kohtu eeluurimiskohtunik, Itaalia) 20. veebruari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. märtsil 2022, kriminaalmenetlustes järgmiste isikute suhtes:
kindlaks tegemata isikud,
menetluses osales:
Procura della Repubblica presso il Tribunale di Bolzano,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, K. Jürimäe, T. von Danwitz ja Z. Csehi, kohtunikud J.‑C. Bonichot, S. Rodin, P. G. Xuereb (ettekandja), D. Gratsias, M. L. Arastey Sahún ja M. Gavalec,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: ametnik C. Di Bella,
arvestades kirjalikku menetlust ja 21. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Procura della Repubblica presso il Tribunale di Bolzano, esindaja: sostituto procuratore della Repubblica F. Iovene,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Faraci,
– Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, O. Serdula, M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil,
– Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa,
– Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, A. Joyce ja M. Tierney, keda abistas D. Fennelly, BL,
– Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel, A.‑L. Desjonquères, B. Fodda ja J. Illouz,
– Küprose valitsus, esindaja: E. Neophytou,
– Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró-Tóth ja M. Z. Fehér,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. Hanje ja J. Langer,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll, C. Gabauer, K. Ibili ja E. Samoilova,
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, D. Lutostańska ja J. Sawicka,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda, H. Kranenborg, L. Malferrari ja F. Wilman,
olles 8. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11)) (edaspidi „direktiiv 2002/58“), artikli 15 lõiget 1, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1.
2 Taotlus on esitatud seoses sellega, et Procura della Repubblica presso il Tribunale di Bolzano (Bolzano esimese astme kohtu juures tegutsev prokuratuur, Itaalia) (edaspidi „prokuratuur“) pöördus Giudice delle indagini preliminari presso il Tribunale di Bolzano (Bolzano esimese astme kohtu eeluurimiskohtunik, Itaalia) poole, et viimane annaks talle loa teha päring elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate isikuandmete kohta, et tuvastada isikud, kes panid toime kaks mobiiltelefonivargust raskendavatel asjaoludel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2002/58
3 Direktiivi 2002/58 põhjendustes 2 ja 11 on märgitud:
„(2) Käesoleva direktiiviga püütakse austada põhiõigusi ja selles järgitakse eelkõige [hartas] tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga tagada [selle] artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste täielik austamine.
[…]
(11) Nagu [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta] direktiivis 95/46/EÜ [üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)], ei käsitleta ka käesolevas direktiivis põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmist selliste toimingute puhul, mis ei kuulu ühenduse õiguse reguleerimisalasse. Seega ei muuda käesolev direktiiv senist tasakaalu üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse ja liikmesriikide võimaluse vahel võtta käesoleva direktiivi artikli 15 lõikes 1 osutatud meetmeid, mis on vajalikud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku (kaasa arvatud riigi majanduslik heaolu, kui tegevus on seotud riigi julgeolekuga) ja kriminaalõiguse rakendamise seisukohast. Seega ei mõjuta käesolev direktiiv liikmesriikide võimalust kuulata õiguspäraselt pealt elektroonilist sidet või võtta vajaduse korral meetmeid eespool nimetatud eesmärkidel ja kooskõlas [4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud] inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga nii, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes. Sellised meetmed peavad olema asjakohased, rangelt proportsionaalsed kavandatud eesmärgiga ja vajalikud demokraatlikus ühiskonnas ning nendega peaksid kaasnema piisavad tagatised kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga.“
4 Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivis [95/46] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivis 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) [(EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349)] sätestatud mõisteid.
Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:
a) „kasutaja“ – füüsiline isik, kes kasutab üldkasutatavat elektroonilist sideteenust isiklikel või ärilistel eesmärkidel, ilma et ta oleks tingimata kõnealust teenust tellinud;
b) „liiklusandmed“ – andmed, mida töödeldakse side edastamiseks elektroonilises sidevõrgus või sellise edastamisega seotud arveldamiseks;
c) „asukohaandmed“ – elektroonilises sidevõrgus töödeldavad andmed, mis näitavad üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kasutaja lõppseadme geograafilist asukohta;
d) „side“ – teave, mida vahetatakse või edastatakse määratud hulga osaliste vahel üldkasutatava elektroonilise side teenuse abil. Mõiste ei hõlma teavet, mida edastatakse üldsusele ringhäälinguteenuse raames elektroonilise sidevõrgu kaudu, välja arvatud juhul, kui sellist teavet võib seostada tuvastatava abonendi või kasutajaga, kes teavet saab;
[…]“.
5 Direktiivi artiklis 5 „Side konfidentsiaalsus“ on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid tagavad üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse siseriiklike õigusaktidega. Eelkõige keelatakse nende õigusaktidega isikutel, kes ei ole kasutajad, kuulata, salaja pealt kuulata, salvestada või muul viisil pealt kuulata või jälgida sidet ja sellega seotud liiklusandmeid ilma asjaomaste kasutajate loata, kui see ei ole õiguspärane artikli 15 lõike 1 kohaselt. Käesolev lõige ei takista side edastamiseks vajalikku tehnilist salvestamist, ilma et see piiraks konfidentsiaalsuse põhimõtet.
[…]
3. Liikmesriigid tagavad, et elektrooniliste sidevõrkude kasutamine teabe salvestamiseks või juurdepääsuks abonendi või kasutaja lõppseadmesse salvestatud teabele on lubatud ainult tingimusel, et asjaomasele abonendile või kasutajale esitatakse direktiivi [95/46] kohaselt selge ja arusaadav teave muu hulgas andmete töötlemise eesmärgi kohta ning talle antakse võimalus keelduda vastutava andmetöötleja teostatavast töötlemisest. See ei takista tehnilist salvestamist või juurdepääsu, mille ainus eesmärk on teostada või toetada side edastamist elektroonilises sidevõrgus või mis on hädavajalik sellise infoühiskonna teenuse osutamiseks, mida abonent või kasutaja on selgesõnaliselt taotlenud.“
6 Direktiivi artiklis 6 „Liiklusandmed“ on sätestatud:
„1. Abonentide ja kasutajatega seotud liiklusandmed, mida töötleb üldkasutatava sidevõrgu pakkuja või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutaja, tuleb kustutada või muuta anonüümseks, kui neid ei ole enam vaja side edastamiseks, ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 2, 3 ja 5 ning artikli 15 lõike 1 kohaldamist.
2. Töödelda võib liiklusandmeid, mis on vajalikud abonentide arvete ja sidumistasude jaoks. Selline töötlemine on lubatud ainult selle tähtaja lõpuni, mille jooksul võib arve õiguspäraselt vaidlustada või mille jooksul võib võtta meetmeid arve sissenõudmiseks.
3. Elektrooniliste sideteenuste turustamiseks ja lisaväärtusteenuste osutamiseks võib üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutaja töödelda lõikes 1 nimetatud andmeid selliste teenuste või turustamise jaoks vajalikul määral ja vajaliku aja jooksul, kui abonent või kasutaja, kelle kohta andmed käivad, on andnud oma nõusoleku. Kasutajatele ja abonentidele antakse võimalus tühistada oma liiklusandmete töötlemiseks antud nõusolek mis tahes ajal.
[…]
5. Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaselt võivad liiklusandmeid töödelda ainult üldkasutatavate sidevõrkude pakkuja ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutaja loal tegutsevad isikud, kes tegelevad arveldamise või andmeliikluse korraldamise, klientide küsimustele vastamise, pettuste avastamise, elektrooniliste sideteenuste turustamise või lisaväärtusteenuste osutamisega, ja selline töötlemine peab toimuma ainult kõnealusteks toiminguteks vajalikul määral.
[…]“.
7 Direktiivi 2002/58 artikli 9 „Asukohaandmed (v.a liiklusandmed)“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui üldkasutatavate sidevõrkude või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kasutajate või abonentidega seotud asukohaandmeid (v.a liiklusandmed) võib töödelda, töödeldakse neid andmeid ainult pärast nende anonüümseks muutmist või kasutajate või abonentide nõusolekul ning lisaväärtusteenuse osutamiseks vajalikul määral ja selleks vajaliku aja jooksul. Teenuseosutaja peab enne kasutajate või abonentide nõusoleku saamist teatama neile töödeldavate asukohaandmete (v.a liiklusandmed) liigi, töötlemise eesmärgi, kui kaua see kestab ja kas andmed edastatakse lisaväärtusteenuste osutamiseks kolmandatele isikutele. […]“.
8 Direktiivi artikli 15 „Direktiivi [95/46] teatavate sätete rakendamine“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta direktiivi [95/46] artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (s.t riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku [julgeolekut], kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. Selleks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmete säilitamine piiratud aja jooksul käesolevas lõikes sätestatud põhjustel. Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud [ELL] artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega.“ [täpsustatud sõnastus]
Itaalia õigus
Seadusandlik dekreet nr 196/2003
9 30. juuni 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 196, millega kehtestatakse isikuandmete kaitse seadustik, milles nähakse ette sätted riigisisese õiguse kohandamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (decreto legislativo n. 196 – Codice in materia di protezione dei dati personali, recante disposizioni per l’adeguamento dell’ordinamento nazionale al regolamento (UE) n. 2016/679 del Parlamento europeo e del Consiglio, del 27 aprile 2016, relativo alla protezione delle persone fisiche con riguardo al trattamento dei dati personali, nonché alla libera circolazione di tali dati e che abroga la direttiva 95/46/CE) (GURI nr 174 regulaarne lisa, 29.7.2003), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 196/2003“) on artikli 132 lõikes 3 sätestatud:
„Juhul kui on piisavalt tõendeid süüteo kohta, mille eest on seaduses ette nähtud eluaegne vangistus või karistuse ülemmäärana vähemalt kolmeaastane vangistus, mis määratakse kindlaks kriminaalmenetluse seadustiku [codice di procedura penale] artikli 4 alusel, või isikute raske ähvardamise ja ahistamise või häirimise kohta telefoni teel, ning juhul, kui teatud andmed on asjaolude tuvastamiseks vajalikud, kogutakse seadusega kehtestatud andmesäilitustähtaja jooksul prokuratuuri nõudel või süüdistatava, uurimisaluse, kannatanu või teiste eraõiguslike isikute esindaja taotlusel neid andmeid, kui kohus on selleks põhistatud määrusega eelneva loa andnud.“
10 Selle artikli lõikes 3 bis on sätestatud:
„Kiireloomulises olukorras ja juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et viivitus võib uurimisele olulist kahju põhjustada, nõuab prokuratuur andmeid põhistatud määrusega, mis edastatakse viivitamata ja igal juhul 48 tunni jooksul kohtule, kellel on pädevus anda luba tavamenetluses. Järgmise 48 tunni jooksul otsustab kohus põhistatud määrusega selle kinnitamise üle.“
11 Lõpuks nähtub selle artikli lõikest 3 quater, et „[a]ndmeid, mis on saadud vastuolus lõigetega 3 ja 3 bis, ei või kasutada.“
Karistusseadustik
12 Karistusseadustiku (codice penale) artiklis 624 „Vargus“ on sätestatud:
„Võõra vallasasja äravõtmise eest selle omastamise ja endale või teisele isikule kasu saamise eesmärgil karistatakse kuuekuulise kuni kolmeaastase vangistusega ja rahalise karistusega summas 154–516 eurot.
[…]
Süütegu on karistatav kannatanu kaebuse alusel, välja arvatud juhul, kui on täidetud üks või mitu artikli 61 lõikes 7 ja artiklis 625 sätestatud tingimustest.“
13 Karistusseadustiku artikli 625 „Raskendavad asjaolud“ esimeses lõigus on ette nähtud:
„Artiklis 624 nimetatud teo eest karistatakse kahe- kuni kuueaastase vangistusega ja rahalise karistusega summas 927–1500 eurot:
[…]
2) kui teo toimepanija rikub vara või tegutseb pettuslikul viisil;
3) kui teo toimepanija kannab kaasas relva või narkootilist ainet, ilma neid kasutamata;
4) kui tegu on toime pandud erilise osavusega;
5) kui teo on toime pannud kolm või enam isikut või üksainus isik, kes on maskeerunud ametiisikuks või avalikku ülesannet täitvaks isikuks või esitleb end sellise isikuna;
6) kui teo objektiks on reisijate pagas mis tahes sõidukis, raudtee-, bussi- või lennujaamades või ooteplatvormidel, hotellides või toitu või jooke müüvates ettevõtetes;
7) kui teo objektiks on vara, mis asub avalikes kontorites või asutustes või mis on konfiskeeritud või arestitud või mis on vajaduse, tava või otstarbe tõttu avalikkusele juurdepääsetavad või mis on ette nähtud kasutamiseks avalike teenuste jaoks või avalikes huvides või kaitsmise või austamise eesmärgil;
7 bis) kui teo objektiks on metallist või muust materjalist koostisosad, mis on eemaldatud taristust, mis on mõeldud energia, transporditeenuste, elektroonilise side või muude avalike teenuste osutamiseks ja mida käitavad avalik-õiguslikud või eraõiguslikud üksused avaliku kontsessiooni alusel;
8) kui teo objektiks on kolm või enam karilooma, kes kuuluvad väikesesse või suurde karja, või veis või hobuslane, isegi kui see ei kuulu karja;
8 bis) kui tegu on toime pandud ühistranspordivahendis;
8 ter) kui tegu on toime pandud isiku suhtes, kes kasutab või on just kasutanud krediidiasutuse, postkontori või sularahaautomaadi teenuseid.“
Kriminaalmenetluse seadustik
14 Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 4 „Pädevuse kindlaksmääramise reeglid“ on sätestatud:
„Pädevuse kindlaksmääramisel lähtutakse karistusest, mis on seaduses iga toimepandud süüteo või süüteokatse eest ette nähtud. Arvesse ei võeta süüteo vältamist, korduvat toimepanemist ega asjaolusid, välja arvatud sellised raskendavad asjaolud, mille korral on seaduses ette nähtud muud liiki karistus kui selle süüteo eest ette nähtud tavaline karistus, ning erilise mõjuga asjaolude korral.“
15 Seadustiku artikli 269 lõikes 2 on ette nähtud:
„[…] salvestisi säilitatakse kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni. Konfidentsiaalsuse kaitsmiseks võivad asjaomased isikud juhul, kui dokumendid ei ole menetluse jaoks tarvilikud, siiski taotleda kohtult, kes andis loa andmete kogumiseks või kinnitas selle, et salvestised hävitataks.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
16 Pärast seda, kui 27. oktoobril ja 20. novembril 2021 toime pandud mobiiltelefonivarguste peale esitati kaks kaebust, alustas prokuratuur karistusseadustiku artiklite 624 ja 625 alusel kindlaks tegemata isikute suhtes kahte kriminaalmenetlust seoses raskendavatel asjaoludel toime pandud vargustega.
17 Varguste toimepanijate tuvastamiseks taotles prokuratuur seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõike 3 alusel 7. detsembril ja 30. detsembril 2021 Giudice delle indagini preliminari presso il Tribunale di Bolzanolt (Bolzano esimese astme kohtu eeluurimiskohtunik), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, luba koguda kõigilt telefonside ettevõtjatelt varastatud telefonidega seotud telefoniandmeid. Taotlused puudutasid „kõiki [telefonside ettevõtjate valduses] olevaid andmeid, kasutades jälgimise ja asukoha kindlakstegemise meetodit (täpsemalt abonendid ja vajaduse korral helistaja või vastuvõtja [rahvusvaheline mobiilside terminalseadme tunnus (IMEI)], külastatud ja avatud veebisaidid, telefonikõne või ühenduse aeg ja kestus ning asjaomaste tugijaamade või vahejaotuspunktide andmed, SMSide ja MMSide saatjate ja vastuvõtjate numbrid ja [seadmete] IMEI‑koodid ning võimaluse korral nende omanike üldandmed), nii sissetulevate kui ka väljaminevate telefonikõnede, side ja ühenduste, sh rändluse, ning ka vastamata kõnede suhtes alates varguse kuupäevast kuni taotluse esitamise kuupäevani“.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõige 3 on kooskõlas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1, nagu Euroopa Kohus tõlgendas seda 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) (C‑746/18, EU:C:2021:152).
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab meelde, et selle kohtuotsuse punkti 45 kohaselt on riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad ametiasutustele juurdepääsu telefoniandmetele, mis sisaldavad liiklus- või asukohaandmete kogumit, millest saab teha asjaomase kasutaja eraelu kohta täpseid järeldusi, harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtet ning harta artiklitega 7, 8 ja 11 tagatud põhiõiguse eraelu puutumatusele, isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabadusele riive raskust arvestades põhjendatud üksnes juhul, kui nende eesmärk on menetleda raskeid süütegusid – nagu suur oht avalikule julgeolekule, mida mõistetakse kui riigi julgeolekut –, ja muud liiki raskeid kuritegusid.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) leidis oma 7. septembri 2021. aasta kohtuotsuses nr 33116, et arvestades tõlgendamisruumi selliste süütegude kindlaksmääramisel, mis kujutavad endast tõsist ohtu avalikule julgeolekule, või muud liiki raskete kuritegude kindlaksmääramisel Euroopa Kohtu praktika tähenduses, ei ole sellel kohtupraktikal tunnuseid, mis on nõutavad selleks, et liikmesriigi kohtud saaksid seda vahetult kohaldada. Seetõttu muutis Itaalia seadusandja seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõiget 3, et kvalifitseerida rasketeks süütegudeks, mille puhul on võimalik telefoniandmeid saada, need süüteod, mille eest on seaduses karistuse ülemmäärana ette nähtud „vähemalt kolmeaastane“ vangistus.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul toob see kolme aasta künnis, millest alates süüteo eest ette nähtud vangistuse ülemmäär õigustab seda, et seoses süüteoga võidakse ametiasutustele telefoniandmeid edastada, kaasa selle, et neid andmeid võidakse ametiasutustele edastada selleks, et menetleda süütegusid, millel on ühiskonnas üksnes piiratud kahjulik mõju ja mille eest karistatakse üksnes üksikisiku kaebuse alusel, eelkõige väikese väärtusega vargusi, nagu mobiiltelefoni- või jalgrattavargused.
22 Kõnealune riigisisene säte rikub seega harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et menetletava süüteo raskust kaalutaks põhiõigustega, mida selle süüteo menetlemisel riivatakse. Selle põhimõttega on nimelt vastuolus see, kui harta artiklitega 7, 8 ja 11 tagatud põhiõiguste riive on põhjendatud sellise süüteo menetlemisega nagu vargus.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Itaalia kohtutel on telefoniandmete saamiseks loa andmisest keeldumisel väga piiratud kaalutlusruum, kuna kõnealuse sätte kohaselt tuleb luba anda, kui on olemas „piisavalt tõendeid süüteo kohta“ ja kui taotletud andmed on „asjaolude tuvastamiseks vajalikud“. Itaalia kohtutel ei ole seega uurimisaluse süüteo konkreetse raskuse osas mingit kaalutlusruumi. Selle kaalutlusotsuse tegi Itaalia seadusandja lõplikult, kui ta nägi ette, et luba saada andmeid tuleb anda muu hulgas kõikide süütegude puhul, mille eest on karistuse ülemmäärana ette nähtud vähemalt kolmeaastane vangistus.
24 Neil asjaoludel otsustas Giudice delle indagini preliminari presso il Tribunale di Bolzano (Bolzano esimese astme kohtu eeluurimiskohtunik) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi [2002/58] artikli 15 lõikega 1 on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi [nr 196/2003] artikli 132 [lõige 3] […], milles on sätestatud:
„3. Juhul kui on piisavalt tõendeid süüteo kohta, mille eest on seaduses ette nähtud eluaegne vangistus või karistuse ülemmäärana vähemalt kolmeaastane vangistus, mis määratakse kindlaks kriminaalmenetluse seadustiku artikli 4 alusel, või isikute raske ähvardamise ja ahistamise või häirimise kohta telefoni teel, ning juhul, kui teatud andmed on asjaolude tuvastamiseks vajalikud, kogutakse seadusega kehtestatud andmesäilitustähtaja jooksul prokuratuuri nõudel või süüdistatava, uurimisaluse, kannatanu või teiste eraõiguslike isikute esindaja taotlusel neid andmeid, kui kohus on selleks põhjendatud määrusega eelneva loa andnud“?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
25 Itaalia valitsus ja Iirimaa leiavad, et eelotsusetaotlus on osaliselt vastuvõetamatu. Nad märgivad, et päringu elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate andmete kohta esitas prokuratuur seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõike 3 alusel selleks, et menetleda raskendavatel asjaoludel toime pandud mobiiltelefonivargusi. Ent oma eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul ka selgitada, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab saada juurdepääsu elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele andmetele selleks, et menetleda muid seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvaid süütegusid, nagu tavaline vargus või raske ahistamine telefoni teel. Järelikult on eelotsusetaotlus hüpoteetiline osas, milles see puudutab nimetatud muid süütegusid.
26 Väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (21. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Group (katkestusseadmetega varustatud sõidukite tootjate vastutus), C‑100/21, EU:C:2023:229, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (21. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Group (katkestusseadmetega varustatud sõidukite tootjate vastutus), C‑100/21, EU:C:2023:229, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõiget 3 täies mahus esitades hõlmab eelotsuse küsimus – kuigi selles ei ole vahet tehtud süütegude liikidel, mille suhtes see säte on kohaldatav – tingimata raskendavatel asjaoludel toime pandud vargusi, millega seoses on põhikohtuasjas esitatud taotlused saada luba isikuandmete kohta päringu tegemiseks.
29 Järelikult ei ole see küsimus hüpoteetiline ja on seega vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuse analüüs
30 Nagu Prantsuse valitsus oma kirjalikes seisukohtades märkis, palutakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusega niisugusena, nagu see on sõnastatud, Euroopa Kohtul otsustada, kas seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõige 3 on kooskõlas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1.
31 Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et ELTL artikliga 267 kehtestatud menetluses ei ole Euroopa Kohtul pädevust otsustada ei riigisiseste õigus- või haldusnormide tõlgendamise ega selle üle, kas need normid on liidu õigusega kooskõlas. Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse raames võib Euroopa Kohus üksnes tõlgendada liidu õigust liidule antud pädevuse piires (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank (tagasinõude aegumistähtaeg), C‑28/22, EU:C:2023:992, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Samas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui küsimused on sõnastatud sobimatult või väljuvad Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 antud ülesannete raamidest, peab Euroopa Kohus kõigist liikmesriigi kohtu esitatud asjaoludest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest tuletama need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset arvestades vaja tõlgendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Sparkasse Südpfalz, C‑206/22, EU:C:2023:984, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Ka võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis kohustab liikmesriigi kohut, kes osaleb eelkontrollis, mis viiakse läbi pärast põhjendatud taotlust teha päring liiklus- või asukohaandmete kogumi kohta, millest saab teha elektroonilise side vahendi kasutaja eraelu kohta täpseid järeldusi ja mida säilitavad elektroonilise side teenuse osutajad, st taotlust, mille on esitanud pädev riigiasutus kriminaaluurimise raames, andma loa nende andmete kohta päringu tegemiseks, kui seda taotletakse selliste kuritegude uurimiseks, mille eest on riigisiseses õiguses karistuse ülemmäärana ette nähtud vähemalt kolmeaastane vangistus, eeldusel et selliste kuritegude kohta on piisavalt tõendeid ja need andmed on asjaolude tuvastamiseks vajalikud.
35 Kõigepealt väärib meeldetuletamist, et mis puudutab tingimusi, mille korral võib ametiasutustele anda direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel võetud seadusandliku meetme alusel juurdepääsu elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate liiklus- ja asukohaandmetele kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja menetlemiseks, siis on Euroopa Kohus leidnud, et sellise juurdepääsu võib anda üksnes juhul, kui teenuseosutajad on neid andmeid säilitanud kooskõlas selle direktiiviga (vt selle kohta samal päeval kuulutatud kohtuotsus C‑470/21: La Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus), punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et kõnealuse artikli 15 lõikega 1 – arvestades harta artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1 – on vastuolus seadusandlikud meetmed, milles on nimetatud eesmärkidel ennetavalt ette nähtud liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18, EU:C:2021:152, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Samuti tuleb meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt saab ainult eesmärk võidelda raskete kuritegude vastu või hoida ära avalikku julgeolekut ähvardav suur oht õigustada harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud põhiõiguste rasket riivet, mis tuleneb ametiasutuste juurdepääsust liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sidepidamise või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha andmesubjektide eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et juurdepääs andmetele võiks tulenevalt muudest asjaoludest, mis on seotud juurdepääsu taotluse proportsionaalsusega, nagu ajavahemik, mille ulatuses on andmetele juurdepääsu taotletud, olla üldise kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga põhjendatud (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18, EU:C:2021:152, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Oma eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas selline raske riive võib olla lubatud niisuguste süütegude puhul, nagu on silmas peetud põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis.
38 Mis puudutab kõigepealt küsimust, kas niisuguse juurdepääsu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib kvalifitseerida harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste raskeks riiveks, siis tuleb märkida, et selle vaidluse aluseks olevate oletatavate varguste toimepanijate kindlakstegemiseks taotles prokuratuur kummagi asjasse puutuva mobiiltelefoni puhul eelotsusetaotluse esitanud kohtult seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõike 3 alusel luba koguda kõiki neid andmeid, mis on telefonside ettevõtjate valduses ning mis on saadud nende telefonide kaudu toimunud kõnede, side ja ühenduste jälgimise ja asukoha kindlakstegemise meetodit kasutades. Täpsemalt puudutasid need taotlused helistajate või vastuvõtjate numbreid ja IMEI‑koode, külastatud ja avatud veebisaite, telefonikõnede või ühenduste aega ja kestust, asjaomaste tugijaamade või vahejaotuspunktide andmeid ning SMSide ja MMSide saatjate ja vastuvõtjate numbreid ning seadmete IMEI‑koode.
39 Juurdepääs niisugusele liiklus- või asukohaandmete kogumile näib võimaldavat teha täpseid järeldusi nende isikute eraelu kohta, kelle andmeid on säilitatud, näiteks nende igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise viibimiskoha, igapäevaste või muude liikumiste, tegevuste, sotsiaalsete suhete ja ühiskonnagruppide kohta, kellega nad läbi käivad (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18, EU:C:2021:152, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riive, mis tuleneb niisugustele andmetele juurdepääsust, võib seega kvalifitseerida raskeks.
40 Nagu nähtub 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) (C‑746/18, EU:C:2021:152) punktist 39, ei saa seda hinnangut kõrvale lükata ainuüksi asjaolu tõttu, et mõlemad kõnealused taotlused teha päring liiklus- või asukohaandmete kohta puudutasid vaid alla kahekuulisi lühikesi ajavahemikke alates mobiiltelefonide oletatava varguse kuupäevast kuni kuupäevani, mil taotlused koostati, kuna need taotlused puudutasid andmete kogumit, mis võis anda täpset teavet asjasse puutuvaid mobiiltelefone kasutavate isikute eraelu kohta.
41 Samuti ei ole harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste raske riive esinemise hindamisel tähtsust asjaolul, et andmed, mille kohta päringu tegemist prokuratuur taotles, ei ole asjasse puutuvate mobiiltelefonide omanike omad, vaid nende isikute andmed, kes on üksteisega suhelnud, kasutades neid telefone pärast nende oletatavat vargust. Nimelt nähtub direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikest 1, et põhimõtteline kohustus tagada üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva elektroonilise side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsus puudutab selle võrgu kasutajate sidepidamist. Direktiivi artikli 2 punktis a on mõiste „kasutaja“ määratletud kui füüsiline isik, kes kasutab üldkasutatavat elektroonilist sideteenust isiklikel või ärilistel eesmärkidel, ilma et ta oleks tingimata kõnealust teenust tellinud.
42 Järelikult, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktikat, võivad juhul, kui andmetele juurdepääsust tulenevaid põhiõiguste riiveid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib pidada raskeks, need riived olla põhjendatud üksnes eesmärgiga võidelda raskete kuritegude vastu või hoida ära avalikku julgeolekut ähvardav suur oht.
43 Seejärel tuleb märkida, et kuigi riigisiseses õiguses tuleb kindlaks määrata, millistel tingimustel peavad elektroonilise side teenuste osutajad andma pädevatele riigiasutustele juurdepääsu nende valduses olevatele andmetele, peavad sellised õigusnormid ette nägema selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad andmetele juurepääsu ulatust ja kohaldamise tingimusi. Üldjuhul võib kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgiga seoses anda juurdepääsu üksnes nende isikute andmetele, keda kahtlustatakse raskes süüteos osalemises. Selleks et kindlustada praktikas nende tingimuste täielik järgimine, mis tagavad, et riive piirdub sellega, mis on tingimata vajalik, on oluline, et pädevate riigiasutuste juurdepääs säilitatavatele andmetele oleks – välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel – allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse teostatavale eelkontrollile (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18, EU:C:2021:152, punktid 48–51).
44 Mis puudutab lõpuks mõiste „raske süütegu“ määratlust, siis tuleneb kohtupraktikast, et kui liit ei ole selles valdkonnas õigusakte vastu võtnud, kuuluvad karistusõiguse ja kriminaalmenetluse normid liikmesriikide pädevusse. Liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust (vt selle kohta 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Rimšēvičs ja EKP vs. Läti, C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Sellega seoses tuleb märkida, et kuritegude, kergendavate ja raskendavate asjaolude ning karistuste määratlus kajastab nii sotsiaalset tegelikkust kui ka õigustraditsioone, mis varieeruvad nii liikmesriigiti kui ka ajas. See tegelikkus ja traditsioonid on aga eriti tähtsad rasketeks peetavate süütegude kindlaksmääramisel.
46 Seega, võttes arvesse EL toimimise lepingust tulenevat pädevuse jaotust liidu ja liikmesriikide vahel ning olulisi erinevusi liikmesriikide õigussüsteemide vahel kriminaalõiguse valdkonnas, tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 kohaldamisel on liikmesriikide ülesanne määratleda „rasked süüteod“.
47 „Raskete süütegude“ määratlemine liikmesriikide poolt peab siiski vastama nõuetele, mis tulenevad artikli 15 lõikest 1, tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklitest 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikest 1.
48 Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et kuivõrd direktiivi 2002/58 artikli 15 lõige 1 lubab liikmesriikidel võtta seadusandlikke meetmeid, mille eesmärk on „piirata“ eelkõige direktiivi artiklites 5, 6 ja 9 ette nähtud õiguste ja kohustuste – mis tulenevad side konfidentsiaalsuse põhimõttest ja sellega seotud andmete säilitamise keelust – „ulatust“, näeb see säte ette erandi eelkõige artiklites 5, 6 ja 9 ette nähtud üldreeglist, mistõttu tuleb seda väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendada kitsalt. Niisugune säte ei saa niisiis õigustada seda, et erand põhimõttelisest kohustusest tagada elektroonilise side ja sellega seotud andmete konfidentsiaalsus muutub reegliks, kuna vastasel juhul muudetaks selle direktiivi artikkel 5 suuresti sisutühjaks (vt selle kohta 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 40).
49 Lisaks nähtub direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 kolmandast lausest, et selle sätte alusel liikmesriikide võetavad meetmed peavad järgima liidu üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub ka proportsionaalsuse põhimõte, ning tagama harta artiklitega 7, 8 ja 11 tagatud põhiõiguste järgimise (5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 42).
50 Sellest järeldub, et liikmesriigid ei või moonutada mõistet „raske süütegu“ ega sellest tulenevalt mõistet „rasked kuriteod“, hõlmates sellega artikli 15 lõike 1 kohaldamisel süütegusid, mis ilmselgelt ei ole asjaomases liikmesriigis valitsevaid ühiskondlikke tingimusi arvestades rasked, kuigi selle liikmesriigi seadusandja on nende eest karistusena ette näinud vangistuse, mille ülemmäär on kolm aastat.
51 Just selleks, et kontrollida, kas niisugust moonutamist ei ole toimunud, on oluline, et kui pädevate riigiasutuste juurdepääs säilitatavatele andmetele toob kaasa andmesubjekti põhiõiguste raske riive ohu, peab juurdepääs olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse teostatavale eelkontrollile (vt selle kohta samal päeval kuulutatud kohtuotsus C‑470/21: La Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus), punktid 124–131).
52 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et seadusandliku dekreedi nr 196/2003 artikli 132 lõikes 3 on sätestatud tingimused, mille kohaselt võib kohus ametiasutuse põhjendatud taotluse alusel anda loa teha päring elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate andmete kohta. Selles sättes on viitega vangistusele, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat, määratletud süüteod, mille menetlemiseks võib anda loa teha päring elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate andmete kohta. Selles on andmepäringu tegemine seatud sõltuvusse kahest tingimusest: on olemas „piisavalt tõendeid süüteo kohta“ ja need andmed on „asjaolude tuvastamiseks vajalikud“.
53 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas sellest sättest tulenev määratlus „rasked süüteod“, mille menetlemiseks võib lubada andmepäringu teha, ei ole liiga lai, kuna see hõlmab süütegusid, millel on ühiskonnas üksnes piiratud kahjulik mõju.
54 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et määratlus, mille kohaselt „rasked süüteod“, mille menetlemiseks võib lubada andmepäringu teha, on need, mille eest ette nähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt võrdne seaduses kindlaks määratud kestusega, põhineb objektiivsel kriteeriumil. See on kooskõlas nõudega, et asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid peavad põhinema objektiivsetel kriteeriumidel, et määratleda asjaolud ja tingimused, mille esinemise korral tuleb pädevatele riigiasutustele anda juurdepääs kõnealustele andmetele (5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Teiseks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktikast, et määratlus, mis on riigisiseses õiguses antud „rasketele süütegudele“, mille puhul võib võimaldada juurdepääsu elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele andmetele, millest saab teha andmesubjektide eraelu kohta täpseid järeldusi, ei tohi olla nii lai, et juurdepääsust nendele andmetele saaks pigem reegel kui erand. Nii ei või see hõlmata valdavat enamikku kuritegudest – olukord, millega oleks tegemist juhul, kui künnis, millest alates õigustaks süüteo eest ette nähtud vangistuse ülemmäär selle kvalifitseerimist raskeks süüteoks, oleks liiga madal.
56 Künnis, mis on kindlaks määratud viitega vangistusele, mille ülemmäär on kolm aastat, ei tundu selles suhtes olevat liiga madal (vt selle kohta 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 150).
57 Vastab tõele, et kuna mõiste „rasked süüteod“, mille puhul võib taotleda luba teha päring elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate andmete kohta, ei ole määratletud viitega kohaldatava karistuse alammäärale, vaid kohaldatava karistuse ülemmäärale, siis ei ole välistatud, et andmetele juurdepääsu, mis kujutab endast põhiõiguste rasket riivet, võidakse taotleda selliste süütegude menetlemiseks, mis tegelikult ei ole rasked kuriteod (vt analoogia alusel 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 151).
58 Sellise künnise kehtestamine, millest alates õigustab süüteo eest ette nähtud vangistuse ülemmäär selle kvalifitseerimist raskeks süüteoks, ei ole siiski tingimata proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus.
59 Esiteks näib see sellise sätte puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, nii olevat, sest nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, puudutab see elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele andmetele juurdepääsu üldiselt, täpsustamata nende andmete laadi. Seega näib see säte hõlmavat eelkõige juhtumeid, milles andmetele juurdepääsu ei saa kvalifitseerida raskeks riiveks, sest see ei hõlma andmete kogumit, mis võimaldaks teha andmesubjektide eraelu kohta täpseid järeldusi.
60 Teiseks peab kohtul või sõltumatul haldusasutusel, kes osaleb eelkontrollis, mis tehakse pärast põhjendatud taotlust, olema õigus keelduda andmepäringuks loa andmisest või anda see piiratud ulatuses, kui ta tuvastab, et andmetele juurdepääsuga põhjustatav põhiõiguste riive on raske, samas kui on ilmne, et kõnealune süütegu ei kuulu tegelikult raskete kuritegude hulka (vt analoogia alusel 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 152).
61 Nimelt peab kontrolli teostav kohus või üksus suutma tagada õiglase tasakaalu ühelt poolt kuritegevuse vastase võitluse raames uurimise vajadustega seotud õigustatud huvide ja teiselt poolt nende isikute põhiõiguse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele vahel, kelle andmetele soovitakse juurepääsu (vt selle kohta samal päeval kuulutatud kohtuotsus C‑470/21: La Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus ), punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Täpsemalt peab kõnealusel kohtul või üksusel selle analüüsimisel, kas selle isiku põhiõiguste riive, keda andmepäring puudutab, on proportsionaalne, olema võimalik andmetele juurdepääs välistada, kui seda taotletakse menetluses seoses süüteoga, mis ilmselgelt ei ole raske käesoleva kohtuotsuse punkti 50 tähenduses.
63 Eespool toodust lähtudes tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1 arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis kohustab liikmesriigi kohut, kes osaleb eelkontrollis, mis viiakse läbi pärast põhjendatud taotlust teha päring liiklus- või asukohaandmete kogumi kohta, millest saab teha elektroonilise side vahendi kasutaja eraelu kohta täpseid järeldusi ja mida säilitavad elektroonilise side teenuse osutajad, st taotlust, mille on esitanud pädev riigiasutus kriminaaluurimise raames, andma loa nende andmete kohta päringu tegemiseks, kui seda taotletakse selliste kuritegude uurimiseks, mille eest on riigisiseses õiguses karistuse ülemmäärana ette nähtud vähemalt kolmeaastane vangistus, eeldusel et selliste kuritegude kohta on piisavalt tõendeid ja need andmed on asjaolude tuvastamiseks vajalikud, kuid seda siiski tingimusel, et sellel kohtul on õigus keelduda päringu tegemiseks loa andmisest, kui seda taotletakse sellist süütegu puudutava uurimise raames, mis ilmselgelt ei ole asjaomases liikmesriigis valitsevaid ühiskondlikke tingimusi arvestades raske.
Kohtukulud
64 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ), artikli 15 lõiget 1 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1 arvestades
tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis kohustab liikmesriigi kohut, kes osaleb eelkontrollis, mis viiakse läbi pärast põhjendatud taotlust teha päring liiklus- või asukohaandmete kogumi kohta, millest saab teha elektroonilise side vahendi kasutaja eraelu kohta täpseid järeldusi ja mida säilitavad elektroonilise side teenuse osutajad, st taotlust, mille on esitanud pädev riigiasutus kriminaaluurimise raames, andma loa nende andmete kohta päringu tegemiseks, kui seda taotletakse selliste kuritegude uurimiseks, mille eest on riigisiseses õiguses karistuse ülemmäärana ette nähtud vähemalt kolmeaastane vangistus, eeldusel et selliste kuritegude kohta on piisavalt tõendeid ja need andmed on asjaolude tuvastamiseks vajalikud, kuid seda siiski tingimusel, et sellel kohtul on õigus keelduda päringu tegemiseks loa andmisest, kui seda taotletakse sellist süütegu puudutava uurimise raames, mis ilmselgelt ei ole asjaomases liikmesriigis valitsevaid ühiskondlikke tingimusi arvestades raske.
Allkirjad