KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 16. juunil 2022(1)
Kohtuasi C‑175/21
Harman International Industries, Inc.
versus
AB SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola))
Eelotsusetaotlus – ELTL artiklid 34 ja 36 – Kaupade vaba liikumine – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EL) 2017/1001 – Artikkel 15 – Euroopa Liidu kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine – Tõendamiskoormis – Tõhus kohtulik kaitse
1. Kuidas leida hagis, mille kaubamärgi omanik esitas, et keelata loata kaupade turustamine, tasakaal kaubamärgi omaniku kaitse ja niisuguse kaupade turustaja kaitse vahel, kes tugineb kohtus kaubamärgi ammendumisele? Kas kaubamärgi omaniku nõusolek kaupade EMPs turustamisele võib olla kaudne? Kas kohtuotsuse resolutsiooni üldine sõnastus ja EMPs turule lastud kaupade tuvastamise edasilükkamine otsuse täitmise etapini on kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega? Kuidas jaotatakse tõendamiskoormis?
I. Õiguslik kontekst
A. Liidu õigus
2. Määruse 2017/1001(2) artikli 9 kohaselt:
„1. ELi kaubamärgi registreerimine annab kaubamärgiomanikule selle suhtes ainuõiguse.
[…]
3. […] võib eelkõige keelata järgmised toimingud:
[…]
b) tähisega kaupade pakkumine, turulelaskmine või ladustamine nimetatud otstarbel või tähisega teenuste pakkumine või nendele osutamine;
c) tähisega kaupade importimine ja eksportimine;
[…]“.
3. Määruse 2017/1001 artikli 15 lõike 1 kohaselt:
„ELi kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamist seoses kaupadega, mille kõnealuse kaubamärgi all on Euroopa Majanduspiirkonna turule lasknud kaubamärgi omanik või mis on seal turule lastud tema loal.“
4. Määruse 2017/1001 artikli 129 „Kohaldatav õigus“ lõikes 3 on ette nähtud:
„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ELi kaubamärgi kohus samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul.“
5. Direktiivi 2004/48(3) artikli 3 lõikes 2 on ette nähtud:
„Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“
B. Poola õigus
6. 17. novembri 1964. aasta seaduse – tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ustawa z dnia 17 listopada 1964 r. – Kodeks postępowania cywilnego) tervikteksti muudatustega redaktsiooni (Dz. U. 2019, jrk nr 1460; edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) artiklis 325 on sätestatud:
„Kohtuotsuse resolutsioon peab sisaldama kohtu nime, kohtunike, kohtusekretäri ja prokuröri nimesid, kui viimane kohtuasjas osales, kohtuistungi ja kohtuotsuse tegemise kuupäeva ning kohta, poolte nimesid ja kohtuasja eset ning kohtu otsust poolte nõuete kohta.“
7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 758 kohaselt omavad Sądy Rejonowed (rajoonikohtud) ja nende kohtutega seotud kohtutäiturid kohtuotsuste täitmise pädevust.
8. Viidatud seadustiku artikli 767 lõigete 1 ja 2 kohaselt:
„1. Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, saab kohtutäituri toimingute peale kaebuse esitada Sąd Rejonowyle (rajoonikohus). Kaebus on võimalik esitada ka kohtutäituri poolt dokumendi edastamata jätmise peale. Kaebuse vaatab läbi kohus, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub.
[…]
2. Kaebuse võib esitada pool või teine isik, kelle õigusi kohtutäituri toimingu või tegevusetusega rikutakse või ohustatakse.
[…]“.
9. Kõnealuse seadustiku artikli 843 lõikes 3 on ette nähtud:
„Apellatsioonkaebuses peab apellant esitama kõik nõuded, mida võib selles etapis esitada, vastasel korral kaotab ta õiguse esitada neid nõudeid hilisemas menetluses.“
10. Sama seadustiku artikli 1050 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:
„1. Kui võlgnikul on kohustus teha toiming, mida ei saa teha teine isik või mille tegemine sõltub üksnes tema tahtest, määrab kohus, kelle tööpiirkonnas toiming teha tuleb, võlausaldaja taotlusel ja pärast poolte ärakuulamist võlgnikule toimingu tegemiseks tähtaja; toimingu määratud tähtajaks tegemata jätmisel võib võlgnikule trahvi määrata.
[…]
3. Kui võlgnikule toimingu tegemiseks antud tähtaeg on möödunud ilma, et võlgnik oleks toimingu teinud, määrab kohus võlausaldaja taotlusel võlgnikule trahvi ja määrab samal ajal uue tähtaja toimingu tegemiseks, mille tegemata jätmisel määratakse suurendatud trahv.“
11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 1051 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui võlgnikul on kohustus mitte teha või takistada võlausaldaja toiminguid, määrab kohus, kelle tööpiirkonnas võlgnik oma kohustuse täitmata jättis, võlausaldaja taotlusel võlgnikule trahvi pärast seda, kui ta on pooled ära kuulanud ja tuvastanud, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Kohus käitub samamoodi võlausaldaja esitatud uue taotluse korral.“
II. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12. Harman International Industries, Inc. (edaspidi „hageja“), asukoht Stamford (Ameerika Ühendriigid), omab ainuõigusi numbrite 001830967, 005336755, 015577621, 003191004, 003860665, 0150221652, 001782523, 005133251 ja 009097494 all registreeritud Euroopa Liidu kaubamärkidele.
13. Hageja kaupu (audiovisuaalseadmed, sealhulgas valjuhääldid, kõrvaklapid ja audiosüsteemid) turustab Poola territooriumil üks ettevõtja, kellega hageja on sõlminud turustuslepingu ja kelle kaudu müüakse tema kaupu elektroonikakauplustes lõpptarbijale.
14. Hageja kasutab oma kaupade tähistamiseks oma süsteeme, mis ei võimalda eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates alati kindlaks teha, kas see kaup oli või ei olnud tal mõeldud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) turule või sellest väljapoole. Osal hageja kaubamärkidega tähistatud esemetel olevatel tähistel puuduvad territooriumi tähistavad lühendid, seega ei määra need tähised kindlaks kohta, kus kaup tuleb tema loal esimest korda turustada. Selle tõttu esinevad teatavad pakenditähised nii EMPs ringlusselaskmiseks mõeldud kauba pakenditel kui ka väljaspool EMPd ringlusselaskmiseks mõeldud kauba pakenditel. Nende kaubaartiklite puhul on turu tuvastamiseks, millele need on mõeldud, vaja kasutada hageja käsutuses olevat infotehnoloogilist vahendit, mis sisaldab kaupade andmebaasi koos märkega turu kohta, millele konkreetne kaubaartikkel mõeldud oli.
15. AB SA, asukoht Magnice (Poola), äriühingu, kes on põhikohtuasja kostja (edaspidi „kostja“), majandustegevus on elektroonikaseadmete turustamine. Kostja turustas Poola turul hageja valmistatud ja hageja ELi kaubamärkidega tähistatud kaupu. Kostja ostis asjaomaseid kaupu muult müüjalt kui see kaupade turustaja Poola turul, kellega hageja oli lepingu sõlminud. Kostja kinnitab, et ta sai müüjalt kinnituse, et nende kaupade Poola turule laskmine ei kahjusta hageja ainuõigusi, mis tulenevad Euroopa Liidu kaubamärkidest, kuna need õigused on ammendunud, sest kõnealuse kaubamärgi all on kaubad varem EMP turule lasknud hageja või need on seal turule lastud tema loal.
16. Hageja esitas hagi Sąd Okregowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus, Poola), esimese astme kohtule, nõudes, et kostjal keelataks rikkuda õigusi, mis talle ELi kaubamärgi suhtes kuuluvad, keelates tal vedada sisse, viia turule, pakkuda, reklaamida ja ladustada valjuhääldeid, kõrvaklappe ja nende pakendeid, mis kannavad kas või ühte hageja Euroopa Liidu kaubamärkidest, mida omanik ei ole varem EMPs turule viinud või mida ei ole tema nõusolekul EMPs turule viidud. Kostja nõudis lisaks, et kohus kohustaks kostjat neid valjuhääldeid ja kõrvaklappe ning nende pakendeid turult kõrvaldama või hävitama.
17. Kostja vaidles hageja nõuetele vastu ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise põhimõttega, keskendades oma kaitse ostjalt saadud kinnitusele, et kõnealused tooted olid juba EMPs turule viidud.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et hageja kaupade märgistamise süsteemid ei võimalda kindlaks teha, kas tooted on mõeldud EMP turule või mitte. Sel põhjusel ei ole kostjal võimalik tõendada, et hageja ELi kaubamärki kandev kaubaartikkel viidi hageja poolt või tema nõusolekul EMPs turule. Kindlasti võiks kostja pöörduda oma müüja poole, aga eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et on ebatõenäoline, et ta saab vajaliku teabe isiku kohta, kellelt turustaja kõnealused artiklid sai, või isikute kohta, kes on nende artiklite levitamisvõrgustiku osa Poola territooriumil, kuna turustajad ei ole üldiselt nõus oma tarneallikaid avalikustama, et mitte ostjaid kaotada.
19. Selliselt piiritletud kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Poola kohtute praktika kasutada nõude rahuldavate kohtuotsuste resolutsioonis üldist sõnastust „hageja kaubamärkidega tähistatud kaubad, mida ei ole [EMP] turule lasknud hageja (Euroopa Liidu kaubamärgi omanik) või mis on [EMP] turule lastud hageja loata“, toob kaasa tõsised raskused kaitseõiguse kasutamisel ja ebakindluse õiguse kohaldamisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on kohtuotsuste resolutsiooni selliselt koostamise otseseks tagajärjeks see, et praktikas on neid otsuseid võimatu nendes sisalduva teabe põhjal täita.
20. Nii juhul, kui otsus täidetakse vabatahtlikult, kui ka juhul, kui selle täidab täitevasutus, on selleks, et otsus oleks praktikas täidetav, vajalik saada kaubamärgi omanikult või kostjalt täiendavat teavet, et tuvastada konkreetsed kaubaartiklid, mis on ELi kaubamärgiga tähistatud.
21. Eelkõige on vaja hageja, kaubamärgi omaniku konkreetset koostööd, et saada juurdepääs toodete tuvastamiseks vajalikku teavet sisaldavale andmebaasile.
22. Lisaks ilmneb eelotsusetaotluse põhjendustest, et üldsõnaliselt koostatud resolutsiooniga kohtuotsuste täitmisel järgitav praktika ei ole ühtne ja varieerub vastavalt täidetava kohtuotsuse laadile ning paljudel juhtudel võib selle tulemuseks olla ka ringlevate toodete arestimine ilma, et kaubamärgist tulenevat ainuõigust oleks kordagi rikutud. Sisuliselt võib konkreetselt juhtuda, et ELi kaubamärgist tuleneva ainuõiguse kaitset laiendatakse kaupadele, mille suhtes see õigus on ammendunud.
23. Lisaks sellele tekitab kõnealune praktika täiendavat ebakindlust seoses poolte menetlustagatistega kohtuasjades, mis käsitlevad ELi kaubamärgist tuleneva ainuõiguse kaitset. Eelotsuse küsimuse sõnastusest ilmneb, et kostjal on kohtuvaidluses väga raske tõendada, et teatav kaubaartikkel viidi EMP turule hageja poolt või tema nõusolekul.
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt viidatud Poola õiguse sätete kohaselt ei võimalda võlgniku valduses olevad vahendid hagi tagamise või täitemenetlustes – st kaebus kohtutäituri toimingute peale ja täitmise vaidlustamise vastuhagi – vaidlustada tõhusalt seda, kuidas täitevasutus on kohtuotsust täitnud, või tuvastada tõhusalt esemeid, mille suhtes sundtäitmine välistatakse.
25. Kõikidel viidatud põhjustel kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas see Poola kohtute praktika on kooskõlas kaupade vabade liikumise põhimõttega, ELi kaubamärgist tuleneva õiguse ammendumise põhimõttega ning liikmesriikide kohustusega kehtestada tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalikud õiguskaitsevahendid.
26. Seetõttu peatas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artikli 36 teist lauset koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 15 lõikega 1 ning Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 teise [lõiguga] tuleb mõista nii, et nendega on vastuolus liikmesriikide kohtute praktika, mis seisneb selles, et kohtud,
– rahuldades kaubamärgiomaniku nõude keelata Euroopa Liidu kaubamärki kandvate kaupade sissevedu, turuleviimine, pakkumine, import ja reklaam, määrates selliste kaupade turult kõrvaldamise või hävitamise,
– määrates hagi tagamiseks Euroopa Liidu kaubamärgiga tähistatud kaupade arestimise,
viitavad vastavate otsuste tekstis „esemetele, mille kõnealuse kaubamärgi all ei ole Euroopa Majanduspiirkonna turule lasknud kaubamärgiomanik või mis on seal turule lastud tema loata“, mille tõttu on nende Euroopa Liidu kaubamärgiga hõlmatud esemete kindlaksmääramine, mida ettekirjutused ja keelud puudutavad (st neid ei ole kõnealuse kaubamärgi all Euroopa Majanduspiirkonna turule lasknud kaubamärgiomanik või on need seal turule lastud tema loata), jäetud kohtulahendi sisu üldise sõnastuse tõttu täitevasutusele, kes tugineb – nimetatud järelduste tegemisel – kaubamärgiomaniku avaldustele või pakutavatele vahenditele (sh infotehnoloogilised vahendid ja andmebaasid), ning täitevasutuse ülaltoodud järelduste vaidlustamine asja sisuliselt arutavas kohtus on hagi tagamise ja täitemenetluses kasutatavate õiguskaitsevahendite olemuse tõttu kostja puhul välistatud või piiratud?“
III. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
27. Oma eelotsuse küsimusega, mis käsitleb määruse 2017/1001 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise kohta tehtud kohtuotsuste resolutsiooni sõnastamisel nõutava täpsuse taset, esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlusi nii kaupade vaba liikumise tagatise kohta kui ka niisuguse turustaja tõhusa kohtuliku kaitse kohta, kellele ELi kaubamärgi omanik esitab kohtus nõude seoses kaubamärgiõigusega kaitstud kaupade väidetavalt ebaseadusliku turulelaskmisega EMPs.
28. Täpsemalt muudab eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kohtu poolt teadliku otsuse tegemisel kohtulahendis kasutatud üldine sõnastus kaupade turustaja, kes on kohtuasjas kostja, kaitse ülemäära raskeks. See tõstatab küsimuse tõendamiskoormise jaotamisest kohtuasjas, eelkõige selle täitmise etapis, ka liikmesriigi konkreetse menetlussüsteemi tõttu, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei paku seetõttu, et kostjale kehtestatakse vastuhagi esitamiseks ranged nõuded, kostjast poolele tõhusat kaitset.
29. Hageja, kostja, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.
30. Hageja väidab, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata eitavalt, kuna kõik teistsugused lahendused oleksid vastuolus kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise reegliga. Lisaks sellele, et ta vaidlustab eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolude kirjelduse ja Poola seaduste tõlgenduse, leiab ta eelkõige, et kui järgitaks viidatud kohtu poolt soovitatud lahendusi – eelkõige kehtestada kaubamärgi omanikule kohustus märkida tootele täpselt „kaubamärgid või seerianumbrid“ –, tooks see kaasa nende ettevõtjate diskrimineerimise, kelle kaubamärki rikuti, kuna sellist kohustust ei ole ette nähtud ei liidu õiguses ega ka riigisiseses õiguses.
31. Hageja vaidlustab ka asjaolu, et Harmanil on Poola turul ainult üks tema toodete turustaja, ja järelikult ei leia ta, et võiks lubada tõendamiskoormise ümberpööramist, nagu nähti ette kohtuotsusega Van Doren + Q,(4) kuna kostjal on – välja arvatud ainuõigusliku turustamise puhul – kohustus tõendada, et nõusolek kaupade väljaspool EMPd turulelaskmiseks oli olemas.
32. Kostja, Poola valitsus ja komisjon on vastupidi arvamusel, et eelotsuse küsimusele tuleks vastata jaatavalt.
33. Kostja ja Poola valitsus on nõus eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolude kirjeldusega. Eelkõige väidab kostja, et iga kohtu tehtud otsus peaks võimaldama kostjal seda vabatahtlikult täita ilma, et ta peaks kasutama hageja andmebaasides sisalduvat teavet, mis ei ole talle kättesaadav. Selle praktilise probleemi saab tema arvates lahendada nii, et luuakse tähiste ühtne süsteem, mis sisaldab kohustust märkida kaubaartiklitele sihtturg.
34. Poola valitsus väidab, et kuna kaubamärgist tuleneva ainuõiguse rikkumise menetlustes võivad tavapärased tõendamiskoormise jaotamise reeglid teatud juhtudel viia kaupade vaba liikumise tegeliku piiramiseni, võib temapoolset kohandamist põhjendada kohtuotsuses Van Doren + Q viidatud põhimõtetele tuginedes. Eelkõige leiab Poola valitsus, et kõnealuste põhimõtete järgimine võib olla võimalik ainult siis, kui tõendamist käsitleva menetluse viib tervikuna läbi asja sisuliselt lahendav kohus.
35. Komisjon leiab seevastu – kuigi ta nõustub võimalusega panna kaubamärgi omanikule kohustus tõendada kaupade väljaspool EMPd turulelaskmise nõusolekut –, et liidu õigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus võimalus jätta täitevasutusele ülesanne teha kindlaks, milliste ELi kaubamärgiga tähistatud kaubaartiklite suhtes on kohus teinud ettekirjutusi ja väljastanud keelde. Komisjon lisab aga, et see lahendus eeldab kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, et kostjal on hagi tagamise ja täitemenetlustes kõik vajalikud vahendid, et kohtus oma õigust kaitsta.
36. Kohtuasja dokumentides esitatu põhjal on arusaadav, et eelotsusetaotluse esemeks olev kohtuasi on eelkõige seotud segatoodete, st kaupade, mille suhtes omaniku ainuõigused on ammendunud ja mis võivad EMPs vabalt liikuda, ja kaupade, mis on mõeldud turustamiseks väljaspool EMPd ja mille EMPs turustamine rikub omaniku õigusi, paralleelimpordiga.
37. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab konkreetselt, et arestimise hetkel on neid kahte kaubarühma väga raske eristada ning et sel põhjusel pärineb väga tihti ainus usaldusväärne teave kaupade turulelaskmise koha kindlakstegemiseks kaubamärgi omanikult.
38. Kohtulahendi üldine sõnastus, milles piirdutakse määruse 2017/1001 artikli 15 lõikes 1 sätestatu kordamisega, toob tegelikult kaasa selle, et kaupade turulelaskmise koha kindlakstegemine lükatakse täitmise hetkeni edasi. Täitmise etapini edasilükkamine on küsitav, sest eelotsusetaotluse esitamise määruse põhjal on Poola õiguses kostja menetlusõigused sundtäitmise etapis väga piiratud, seda eelkõige ELi kaubamärgi omaniku kohustusliku kaasamise tõttu. Kaubamärgi omanikust hageja vajalik koostöö ei võimalda kostjal – kaupade turustajal kohtus oma seisukohta tõhusalt ja sõltumatult kaitsta.
39. Keskendun oma analüüsis kahele küsimusele, mis näivad mulle eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusele vastamiseks esmatähtsad: kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise põhimõte seoses kaupade vaba liikumise korraga ja kostja – kaupade turustaja tõhus kohtulik kaitse samas kohtuasjas, võttes arvesse nii kohtulahendi üldist sõnastust kui ka tõendamiskoormise jaotust.
B. Euroopa Liidu kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine ja kaupade vaba liikumine: nõusoleku mõiste
40. Nagu märkisin, kodifitseeriti(5) määruse (EL) 2017/1001 artikli 15 lõikes 1 kaubamärgi ammendumise põhimõte, mille kohaselt ei või kaubamärgi omanik pärast seda, kui ta on oma kaubamärgiga eristatud kauba kas otse või omal nõusolekul ringlusse lasknud, tugineda kaubamärgiga kaasnevatele õigustele selleks, et takistada nende kaupade hilisemat müüki.
41. Selle sättega korratakse sisuliselt samas sõnastuses direktiivi 89/104/EMÜ(6) artiklit 7, millega kodifitseeriti kaubamärkide valdkonna ammendumise põhimõtet käsitlev kohtupraktika, nii nagu määruse (EÜ) nr 40/94(7) artikliga 13 kodifitseeriti ühenduse kaubamärki käsitlev kohtupraktika. Direktiiv 89/104/EMÜ tunnistati kehtetuks direktiiviga 2008/95/EÜ, mis tunnistati omakorda kehtetuks direktiiviga (EL) 2015/2436(8). Määrus (EÜ) nr 40/94 tunnistati aga kehtetuks nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta,(9) mis tunnistati omakorda kehtetuks määrusega (EL) 2017/1001. Kuigi määruse 2017/1001 artikkel 15 – nagu ka direktiivi 2015/2436 artikkel 15 – on aja jooksul kehtetuks tunnistatud sätetest osaliselt erinevalt sõnastatud, leitakse, et Euroopa Kohtu poolt eelnenud tekstidele antud tõlgendused võivad oma ajakohasuse säilitada, arvestades asjaolu, et nende kahe sättega taotletakse sama eesmärki tasakaalustada kaubamärgiõigusi kaupade vaba liikumise kaitsega siseturul.
42. Selle õigusinstituudi alus seisneb selles, et omanikule antakse õigus kontrollida ainult esimest kaubamärgiga tähistatud kaupade ringlusselaskmist asjaomasel turul, tegemata kaitstud kaupade täiendavale liikumisele takistusi või piiranguid, mis oleksid vastuolus kauplemise vabaduse põhimõttega.(10)
43. Viidatud sätet tuleb lugeda ja tõlgendada ELTL artiklist 36 lähtudes,(11) võttes samuti arvesse, et see tagab kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise sätete täieliku ühtlustamise(12) selle kaudu, et kodifitseeritakse suur osa kaupade vaba liikumist käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast(13).
44. Järelikult ei või määruse 2017/1001 artikli 15 lõike 1 kohaldamise tagajärjeks mitte ühelgi juhul olla kaupade vaba liikumise takistuste seadustamine või põhjendamine ning ühisturuga kõrvaldatud riikidevaheliste tõkete ja tollipiiride tegelik taaskehtestamine(14) ega poolte menetluslike tagatiste vähendamine kohtuasjades, mille esemeks on ELi kaubamärgiga antud ainuõiguse kaitsmine.
45. Eeltoodud kaalutlusi arvestades, nagu soovitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, on vaja hinnata, kas Poola kohtute praktika kasutada kohtulahendi resolutsioonis üldist sõnastust, mis on seotud asjaoluga, et kaupade kategooriaid näib olevat võimalik eristada ainult hageja valduses oleva teabe ja andmebaaside alusel, võib endast kujutada diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist ELTL artikli 36 tähenduses.
46. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud raamistiku kohaselt võidakse selle praktikaga neid piiranguid – ehkki kaudselt – säilitada ja laiendada ELi kaubamärgist tulenevate ainuõiguse kaitset kaupadele, mille suhtes see õigus on ammendunud.
47. Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et ELTL artiklist 36(15) ja seega impordipiirangutest ning samaväärse toimega meetmetest võib olla lubatud teha erandeid tööstus‑ ja kaubandusomandiõiguste kaitse põhjustel, aga arvestades, et keeld mõjutab õiguste kasutamist, mitte nende olemasolu, lubatakse erandeid ulatuses, milles kõrvalekaldumised „näivad vältimatud nende õiguste kaitsmiseks, mis moodustavad konkreetse eseme“,(16) mis on omandiõigusel(17).
48. Kaubamärgi omanik peab ise turule laskma(18) või lubama turule lasta kõik kaubad, millel on tema kaubamärk(19). Nende kahe hüpoteesi – kaubamärgiga tähistatud kaupade omaniku poolt või tema nõusolekul turulelaskmise – võrdsust on kinnitatud iga kord, alates esimestest kohtuotsustest, milles töötati välja ammenduvuse põhimõte.(20)
49. Seega kujutab nõusoleku olemasolu endast kriteeriumi, mille alusel teha kindlaks, millal intellektuaalomandiõiguse kaitse peab kaupade vaba liikumise põhimõtte ees taanduma.
50. Nõusoleku mõiste osas anti kohtuotsuses Ideal Standard olulisi juhiseid, täpsustades, et see ei või kunagi kaudne olla.(21)
51. Kohtuotsuses Sebago täpsustas Euroopa Kohus direktiivile 89/104/EMÜ kaubamärgi kohta viidates, et „nõusoleku olemasoluks artikli 7 lõike 1 tähenduses […] tuleb nõusolek anda iga kaubaartikli kohta, mille suhtes ammendumisele tuginetakse“.(22)
52. Liidetud kohtuasjades Davidoff ja Levi Strauss,(23) mille esemeks oli direktiiv 89/104, kinnitas Euroopa Kohus, et EMP turule laskmise nõusoleku tunnuste määratlemist direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei või jätta riigisisestele õiguskordadele, sest vastasel korral varieeruks kaitse vastavalt kohaldatavale seadusele.
53. Seoses „väljendamata“ nõusoleku võimalusega täpsustas Euroopa Kohus, et tuleks kindlaks teha võimalikud viisid, kuidas kaubamärgi omanik peab väljendama oma nõusolekut EMP turule viimiseks, mis peab olema väljendatud viisil, millest nähtub kindlalt tahe sellest õigusest loobuda, kuid ta ei välistanud, et tahe „võib vaikivalt ilmneda teguritest ja asjaoludest, mis eelnevad väljaspool EMPd turuleviimisele, on sellega samaaegsed või järgnevad sellele“.(24)
54. Vaikiv nõusolek turuleviimiseks ei saa ilmneda kaubamärgi omaniku pelgast vaikimisest ega ka asjaolust, et omanik ei ole kõiki kauba järgmisi omandajaid teavitanud oma vastuseisust impordile EMPs, sellest, et ta ei ole kaubale keelu kohta märget teinud, ega sellest, et ta ei kehtestanud kauba müümise hetkel lepingulisi reservatsioone.(25)
55. Teatud konkreetsetel tingimustel võib nõusolek erandlikult ilmneda kaubamärgi omaniku määravast käitumisest, kuigi tuleb korrata, et reegliks on väljendatud nõusolek.
56. Kes peab seda väljendatud või vaikivat nõusolekut võimalikus kohtuasjas tõendama? Milliseid kontrolle peab läbi viima kohus, et teha kindlaks, millised turule lastud kaubad on veel kaubamärgiga kaitstud ja millised mitte; kas need kontrollid tuleb kindlasti teha asja sisulise lahendamise etapis või võib need läbi viia ka täitmise etapis?
57. Need on eelotsuse küsimuses esile tõstetud kaks aspekti, millel on küll oma kontseptuaalne sõltumatus, kuid mille ühine päritolu sisaldub Poola kohtute praktikas sõnastada kohtulahendid üldiselt ning mis tõstatavad ühise õigusküsimuse, st küsimuse niisuguse kostja – kaupade turustaja tõhusast kohtulikust kaitsest, kes tugineb kaubamärgi kaitseks algatatud kohtuasjas sellele, et õigus on ammendunud.
58. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul hinnata, kas Poola kohtute praktikat võtta kohtuotsustes, mille esemeks on paralleelimpordist tulenev kaubamärgiõiguste rikkumine, vastu kohtulahendi üldine sõnastus võib pidada kaupade vaba liikumise ja tõhusa kohtuliku kaitse aluspõhimõtetega kooskõlas olevaks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib konkreetselt, et kohtuotsuse põhjendustes ja resolutsioonis „esemetele, mille kõnealuse kaubamärgi all ei ole Euroopa Majanduspiirkonna turule lasknud kaubamärgiomanik või mis on seal turule lastud tema loata“, viitamine ei pruugi olenevalt olukorrast olla nõuetekohane ja piisavalt täpne.
59. Kohtuotsuste resolutsiooni lühendamise praktika toob eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates kaasa praktilise võimatuse täita niisuguseid kohtuotsuseid, milles puudub täitmiseks vajalik teave. Nii siis, kui otsus täidetakse vabatahtlikult, kui ka siis, kui otsuse täidab pädev täitevasutus, on igal juhul vaja täiendavat teavet, et teha kindlaks kaubad, millele kohtuotsuses viidatakse.
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul saab samuti ainult kaubamärgiomanik määrata kohtuasja esemeks olevate kaupade sihtkoha ja kostjal oleks seetõttu võimatu neid avaldusi vaidlustada nii hagi tagamise kui ka otsuse täitmise etapis, kuna teave ei ole talle kättesaadav.
61. Eespool kirjeldatud kontekstis kerkib küsimus Poola õiguse kooskõlast ELL artikli 19 lõikega 1 ja ELi põhiõiguste harta artikliga 47: kas kostja‑turustaja saab liikmesriigis arvestada tõhusa kohtuliku kaitsega?
C. Tõhus kohtulik kaitse ja liikmesriikide menetlusautonoomia
62. ELL artikli 19 lõike 1 kohane tõhus kohtulik kaitse tuleb õigussubjektidele liidu õigusega hõlmatud valdkondades tagada liikmesriikide poolt kehtestatud asjakohaste õiguskaitsevahenditega.(26)
63. Õigussubjektidele liidu õiguse tõttu kuuluvate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele on kõnealuses sättes viidatud, „on […] liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja mida on tunnustatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning mida nüüd on kinnitatud harta artiklis 47“.(27)
64. Nagu märgitud, on harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Sellele õigusele vastab liikmesriikidele ELL artikli 19 lõikega 1 kehtestatud kohustus näha ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades.
65. Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, piisab üksnes harta artiklist 47, et tugineda õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile, ilma et selle sätte sisu oleks vaja täpsustada liidu õiguse muude sätetega või liikmesriikide riigisisese õiguse sätetega.(28)
66. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb veel, et harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile olemus hõlmab muu hulgas seda, et isik, kellele see õigus kuulub, saab pöörduda pädevasse kohtusse, et tagada talle liidu õigusega tagatud õiguste järgimine, ning sel eesmärgil saab kohus kontrollida kõiki õigus‑ ja faktilisi küsimusi, mis on tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel tähtsad.(29)
67. Liikmesriigi eesõigus on aga teha menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes otsus selle kohta, millised menetlusnormid viidatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks üksikisikute kasuks kehtestada, kuid seda tuleb teha nii, et need ei oleks liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades „vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte)“.(30)
68. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võrdväärsuse põhimõte „eeldab […], et asjaomane [riigisisene] õigusnorm oleks ühtemoodi kohaldatav huvitatud isikutele nii liidu õigusest tulenevate õiguste kaitseks kui ka [riigisisese] õiguse eiramisest tingitud õiguskaitsevahendite puhul, kui neil on sarnane ese ja alus“.(31) Järelikult eeldab selle põhimõtte järgimine, et liidu õiguse rikkumisel põhinevaid õiguskaitsevahendeid ja riigisisese õiguse rikkumisel põhinevaid sarnaseid õiguskaitsevahendeid käsitletakse võrdselt.(32)
69. Tõhususe põhimõte nõuab aga, et menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes ei muudaks menetlusnormid liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks.(33)
70. Sellegipoolest „liidu õigus ei kohusta liikmesriike kehtestama muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud riigisiseses õiguses, välja arvatud juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või kõrvalnõude alusel tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevad õigused, või kui õigussubjektide ainus võimalus kohtusse pöördumiseks oleks õigusrikkumise toimepanek“.(34)
71. Tõhusa kohtuliku kaitse ja liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtete tasakaalustamisest peame tuletama viiteid, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud tõlgendus on eespool kirjeldatud liidu õiguse põhimõtetega vastuolus.
1. Kaubamärgi kohtuasjade kohtuotsuste üldine sõnastus
72. Küsimust kohtulahendi õigest sõnastamisest ja kaubamärgi kohtuasjas olemasolevatest õiguskaitsevahenditest reguleeritakse üldjuhul riigisisese menetlusõigusega. Määruse 2017/1001 artikli 129 lõike 3 kohaselt kohaldab kaubamärgikohus menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul, tingimusel et igal juhul järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet ning tagatakse põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses.(35)
73. Nagu komisjon märkis,(36) on resolutsiooni täpne sõnastus ja kohtuotsuse piisav põhjendamine vajalikud, et tagada liidu õiguskorras tagatud õiguste tõhus kaitse, isegi kui see ei välista, et täitevasutus võib kindlaks määrata, milliseid ELi kaubamärgiga hõlmatud esemeid ettekirjutused ja keelud puudutavad, tingimusel et riigisiseses õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendid võimaldavad need otsused kohtus vaidlustada.
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjelduse põhjal näib, et kostjal ei ole võimalik täita vabatahtlikult ettekirjutusi ja keelde, mis sisalduvad üldiselt sõnastatud kohtuotsuses, ning seega on ta olukorras, kus tema suhtes kohaldatakse täitemenetlust, omades lisaks piiratud õiguskaitsevahendeid.
75. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus soovitab, võib selles kontekstis olla lahenduseks kehtestada kohustus märkida kaupadele sihtturg ex ante.
76. Minu arvates ei saa aga pelgalt tuvastamine, et kostja on algse turustaja kohta teabe leidmisel keerulises olukorras, olla õiguslikuks aluseks, mis annab õiguse kehtestada kaubamärgi omanikule selline kohustus. Liidu õiguses ei ole ühtegi tekstilist, teleoloogilist või kontekstuaalset tõlgenduselementi, mis võiks viia sellise lahenduseni.
77. Sellepärast ma ei leia, et oleks võimalik kehtestada kohustus märkida kaupadele nende sihtotstarve, mis peale selle, et see tooks kaubamärgi omanikule kaasa lisakohustused, võiks tegelikult olla piiratud lahendus. Välistada ei saaks, et toote tegelik sihtotstarve on praktikas märgitust erinev ning et järelikult võib selline kohustus muuta teatava kauba turustamise ühelt turult teisele üleviimise keerulisemaks, piirates sisuliselt ELTL artiklis 36 sätestatud kaupade vaba liikumist. Lisaks võib niisuguse kohustuse, mis toob kaubamärgi omanikule kaasa ka täiendavaid majanduslikke kohustusi, võimalikuks tagajärjeks olla ebaseaduslike impordijuhtumite levik.
78. Selleks, et austataks õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, tuleb aga tagada, et kohus saab analüüsida küsimust selle kohta, millised tooted lasti siseturule ja millised mitte.
79. Eelistatav hüpotees oleks, et kõnealune kontroll viiakse läbi kohtuasja sisulisel läbivaatamisel, mille tõttu taasesitataks kontrolli tulemus kohtuotsuse resolutsioonis.
80. Asja sisuliselt lahendava kohtu poolt kohtuotsuses kaupade tuvastamine oleks liidu õigusega kooskõlas oleva tõlgenduse tulemus ja austaks seega täielikult eespool meenutatud põhimõtteid tõhusaks kohtulikuks kaitseks.
81. Kui see ei ole võimalik – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldusest näib tulenevat –, sest see eeldaks, et kaubamärgi omanik märgib ennetavalt kaupade lõpliku sihtotstarbe, võib selle kontrolli edasi lükata täitmise hetkeni, tingimusel et selles etapis saab kostja kasutada menetluslikke vahendeid, mille abil on võimalik saada „kohtult“ otsus faktiküsimuse kohta, mis on tema menetletavas kohtuvaidluses otsuse tegemiseks oluline, s.o küsimus EMP turule lastud ja kaubamärgiga kaitstud toodete täpse tuvastamise kohta.
82. Veel on vaja, et riigisisese menetlussüsteemi nõuetekohasuse üldisel hindamisel ei jäetaks arvestamata tsiviilvastutuse süsteemi võimalikku olemasolu põhjendamatute arestimiste eest, mida võib vaatamata sellele, et see kujutab endast ex post õiguskaitsevahendit, pidada ebaseadusliku arestimisega tekitatud kahju puhul ühest küljest rahuldavaks õiguskaitsevahendiks ja millel võib teisest küljest olla hoiatav toime õiguse omanikule, kes saaks seetõttu kaitsemeetmete taotlusi esitada ainult olukordades, kus kaupade ebaseadusliku päritolu kohta on tõendeid. Nagu hageja oma seisukohtades meelde tuletas,(37) on juba olemas näited Euroopa riigisiseste seaduste kohta, milles on ette nähtud kõnealust skeemi järgiv riigisisene menetlus, mille eesmärgiks on tasakaalustada kaupade vaba liikumise ja rikkumistevastase võitluse eesmärke.
83. Konkreetsel juhul peab kõik hinnangud andma ilmselgelt riigisisene kohus, kellel tuleb seega teha kindlaks, kas eelnenud kaalutlustes esitatud liidu õiguse põhimõtteid arvestades on kostjale konkreetsel juhul ELi kaubamärgi kaitset käsitlevas kohtuasjas riigisisese menetluskorraga tagatud õigus täielikule kohtulikule kaitsele.
2. Kaubamärgi omaniku nõusoleku tõendamise koormis
84. Üldreegel on, et kaubamärgist tuleneva õiguse omaniku nõusolekut peab tõendama pool, kes nõusolekut taotleb. Euroopa Kohus on paljudel juhtudel korranud, et kaubamärgi omaniku nõusolekut peab tõendama pool, kes seda nõusolekut taotleb.(38)
85. Siiski võivad tekkida olukorrad, kus on vaja seda reeglit kohandada. Nagu otsustati kohtuotsuses Van Doren + Q, peab omanik tõendama kaubamärgiõiguse ammendumise tingimuste täitmist juhul, kui üldreegli – st kostjapoolse tõendamise – kohaldamise tagajärjeks võib olla see, et õiguse omanikul lubatakse riigisisesed turud eraldada(39) – oht, mis on viidatud kohtuotsuses esitatud Euroopa Kohtu arvamusel olemas siis, „kui […] kaubamärgi omanik laseb oma kaubad EMPs turule ainuõigusliku turustamise süsteemi kaudu“.(40)
86. Kui kostjal ei ole võimalik saada vajalikku teavet, et teha kindlaks, kas ELi kaubamärgi omanik kavatses kõnealuse kauba EMP turule lasta, võivad sellel olla sellised negatiivsed tagajärjed nagu riigisisese turu killustamine. Sellistel juhtudel saaks tõendamiskoormise ümber pöörata nii, et „kaubamärgi omanik peaks tõendama, et ta lasi ise tooted algul turule või need lasti tema nõusolekul turule väljaspool EMPd. Kui seda tõendatakse, peaks kolmas isik seejärel tõendama omaniku nõusoleku olemasolu kaupade hilisemale EMPs turulelaskmisele“.(41)
87. Järelikult on selle tõendamine, et kaubamärgi omanik kasutab ainuõigusliku turustamise süsteemi, piisav tingimus, et tõendamiskoormis viidatud tingimustel ümber pöörata.
88. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolude põhjal ei ole aga selge, kas see kriteerium on käesoleval juhul täidetud; kostja vastupidi eitab ainuõigusliku turustamise süsteemi kasutamist, kuigi ta kinnitab, et ainult ühel ettevõtjal on Poola territooriumil loa saanud turustaja staatus ning et lisaks Harmaniga koos loodud levitamisvõrgustikule on palju teisi ettevõtjaid, kes Harmani kaupa Poolas turustavad, ning et kostja ise täitis neid ülesandeid.(42)
89. Järelikult peab riigisisene kohus kontrollima, kas käesolevas kohtuvaidluses saab hagejapoolset turustamist pidada ainuõiguslikuks. Jaatava vastuse korral saaks kohtuotsust Van Doren + Q kohaldades tõendamiskoormise ümber pöörata, pannes seega hagejast kaubamärgi omanikule kohustuse tõendada, et õigus ei ole ammendunud.
90. Juhul, kui ainuõigusliku turustamise olemasolu ei tuvastata, võiks lubada traditsiooniliste tõendamisreeglite kohandamist kaubamärgist tuleneva ainuõiguse rikkumise menetluses kaupade turulelaskmisega seotud konkreetsete asjaolude tõttu. Kui kõnealustel kaupadel puudub igasugune märge, millest ilmneks esmakordse ringlusselaskmise turg, kohandab kohus, kui ta on kontrollinud, et ei ole olemas praktilisi vahendeid, mis aitaksid kõnealuse tõendamisraskuse ületada, tõendamiskoormist, järgides eespool viidatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
91. Kontrolli, mille riigisisene kohus peab läbi viima, eesmärgiks on teha kindlaks, et kostja ei seisa silmitsi „võimatu tõendamiskoormisega“, kuna faktilised asjaolud, mis tõendavad kaubamärgiõiguse ammendumist, on täielikult väljaspool tema mõjuala ja teadmisi.
92. Märgin siiski, et pelgalt tuvastamine, et kostjal on keeruline oma turustajalt teavet saada, ei saa olla ainus asjaolu, mis põhjendab tõendamiskoormiste kohandamist.
93. Juhul, kui ei tuvastata ainuõiguslikku turustamist kaubamärgi omaniku poolt, tuleb kaubamärgiõiguse ammendumisega seotud tõendamiskoormiste kohandamist pidada võimalikuks ainult juhul, kui on kindlaks tehtud, et kostjal on praktiliselt võimatu tõendada asjaolu, millel rajaneb õigus, millele ta tugineb.
IV. Ettepanek
94. Kõikide eespool esitatud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 15 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 36 teise lause, ELL artikli 19 lõike 1 ja põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et liidu õigusega ei ole vastuolus praktika, mille kohaselt kasutab kohus ELi kaubamärgi kaitse valdkonna kohtuasjade otsuste resolutsioonis üldist sõnastust, jättes kohtuotsuse esemeks olevate kaupade kindlaksmääramise järelikult täitevasutusele. Seda tingimusel, et kostjal on lubatud täitemenetluses vaidlustada turule lastud kaupade kindlaksmääramine ja et kohus saab analüüsida ning otsustada, millised kaubad kaubamärgi omaniku nõusolekul tegelikult EMP turule lasti. ELi kaubamärgi kaitse valdkonna kohtuasjas peab riigisisene kohus juhul, kui kostja tugineb õiguste ammendumisele, kuid vajalik teave ei ole talle kättesaadav, hindama võimalust muuta tõendamiskoormise jaotamist nii juhul, kui tuvastatakse, et turustamine on ainuõiguslik, kui ka juhul, kui kostjal on praktiliselt võimatu tõendada faktilisi asjaolusid, mis tema väiteid toetavad.