ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

7. juuni 2013(*)

EAGGF – Tagatisrahastu – EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulutused – POSEI meetmega seoses kantud kulutused (2005., 2006. ja 2007. eelarveaasta)

Kohtuasjas T‑2/11,

Portugali Vabariik, esindajad L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja J. Saraiva de Almeida,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Guerra e Andrade ja P. Rossi,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 4. novembri 2010. aasta otsus 2010/668/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 288, lk 24), kuna sellega nõutakse Portugalilt seoses POSEI meetmega 2005., 2006. ja 2007. eelarveaasta eest ühekordse maksena 743 251,25 eurot,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees L. Truchot, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro (ettekandja) ja A. Popescu,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 Ühise põllumajanduspoliitika rahastamist reguleerivad liidu õigusnormid

1        Ühist põllumajanduspoliitikat käsitlevateks alusnormideks on alates 1. jaanuarist 2000 tehtud kulutuste osas nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414), mis asendas nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13), mis kuulus kohaldamisele enne seda kuupäeva tehtud kulutustele.

2        Määruse nr 1258/1999 artikli 1 lõike 2 punkti b ja artikli 2 lõike 2 kohaselt rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust sekkumisi põllumajandusturgude tasakaalustamiseks, mida teostatakse vastavalt ühenduse eeskirjadele põllumajandusturgude ühise korralduse raames.

3        Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõige 4 sätestab:

„Komisjon otsustab kulutused artiklites 2 ja 3 osutatud ühenduse rahastamisest välja jätta, kui ta avastab, et kulutused ei ole tehtud kooskõlas ühenduse eeskirjadega.

Enne kui otsustatakse rahastamisest keelduda, teavitatakse kirjalikult komisjonipoolsete kontrollimiste tulemustest ja asjaomase liikmesriigi vastustest ning seejärel püüavad pooled jõuda kokkuleppele võetavate meetmete suhtes.

Kui kokkuleppele ei jõuta, võib liikmesriik nelja kuu jooksul paluda erinevate seisukohtade kooskõlastamiseks algatada menetlus, mille tulemuste kohta esitatakse aruanne, mis saadetakse komisjonile ja mille viimane vaatab läbi enne võimaliku rahastamisest keeldumise otsuse tegemist.

Komisjon hindab väljajäetavaid summasid, arvestades eelkõige avastatud mittevastavuse astet. Komisjon võtab arvesse rikkumise olemust ja raskust ning ühenduse rahalist kahju.

Rahastamisest keeldumine ei või hõlmata:

a)      artiklis 2 osutatud kulutusi, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomases liikmesriigis tehtud kontrollimiste tulemuste kohta;

b)      artiklis 3 osutatud meetmete või tegevusega seotud kulutusi, mille eest tehti lõplik makse varem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomases liikmesriigis tehtud kontrollimiste tulemuste kohta.

Viiendat lõiku ei kohaldata siiski rahaliste tagajärgede suhtes, mis tulenevad:

a)      artikli 8 lõikes 2 osutatud rikkumistest;

b)      riiklikest toetustest või rikkumistest, mille suhtes on algatatud [EÜ] artiklites 88 ja 226 osutatud menetlus.”

4        Määruse nr 1258/1999 artikkel 8 sätestab:

„1.      Kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega võtavad liikmesriigid meetmed, mis on vajalikud, et:

a)      tagada [EAGGF‑st] rahastatavate tehingute tegelik toimumine ja nõuetekohane teostamine;

b)      tõkestada ja käsitleda eeskirjade eiramist;

c)      hüvitada eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summasid.

Liikmesriigid teatavad komisjonile selleks võetud meetmetest, eriti haldus- ja kohtumenetluste käigust.

2.      Kui summasid ei hüvitata täielikult, kannab ühendus eeskirjade eiramisest või hooletusest tulenevad rahalised tagajärjed, välja arvatud juhul, kui eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärgede põhjustajateks on liikmesriikide haldus- või muud organid.

Hüvitatud summad makstakse akrediteeritud makseasutustele, kes arvavad need maha fondist [(EAGGF)] rahastatavatest kulutustest. Hüvitatud või hiljem makstud summadelt makstakse fondile [(EAGGF)] intressi.

3.      Nõukogu sätestab komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega käesoleva artikli üldised rakenduseeskirjad.”

5        Määruse nr 1258/1999 artikkel 9 sätestab:

„1.      Liikmesriigid teevad komisjonile kättesaadavaks kogu fondi [EAGGF] nõuetekohaseks tööks vajaliku teabe ja võtavad kõik asjakohased meetmed, et hõlbustada järelevalvet, mida komisjon võib ühenduse rahastamise korraldamise raames vajalikuks pidada, kaasa arvatud kontrollimine kohapeal.

Liikmesriigid edastavad komisjonile õigus- ja haldusnormid, mille nad on vastu võtnud ühise põllumajanduspoliitikaga seotud ühenduse õigusaktide kohaldamiseks, kui neil aktidel on [EAGGF] jaoks rahalised tagajärjed.

2.      Ilma et see piiraks liikmesriikide poolt kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega teostatavat järelevalvet või asutamislepingu [EÜ] artikli 248 sätete kohaldamist või asutamislepingu [EÜ] artikli 279 punkti c põhjal korraldatud kontrolli kohaldamist, on volitatud esindajatel, kelle komisjon on määranud teostama kontrolli kohapeal, juurdepääs raamatupidamis- ja kõikidele muudele dokumentidele, sealhulgas elektrooniliselt loodud või säilitatud teabele, mis on seotud fondist [EAGGF] rahastatavate kulutustega.

Eelkõige võivad nad kontrollida:

a)      kas haldustavad on kooskõlas ühenduse eeskirjadega;

b)      kas nõutavad tõendavad dokumendid on olemas ja kooskõlas fondist [EAGGF] rahastatavate tehingutega;

c)      tingimusi, mille alusel [EAGGF] rahastatavaid tehinguid teostatakse ja kontrollitakse.

Komisjon teatab kontrolli teostamisest õigeaegselt asjaomasele liikmesriigile või liikmesriigile, mille territooriumil see toimub. Asjaomase liikmesriigi ametnikud võivad kontrollis osaleda.

Komisjoni nõudel ja liikmesriigi nõusolekul teostavad käesolevas määruses nimetatud tehingutega seotud kontrollimisi või uurimisi kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused. Komisjoni ametnikud võivad samuti osaleda.

Kontrolli tõhustamiseks võib komisjon asjaomaste liikmesriikide nõusolekul kaasata nende riikide haldusasutusi teatavates kontrollides või uurimistes.

3.      Nõukogu sätestab komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega vajalikus ulatuses käesoleva artikli üldised rakenduseeskirjad.”

6        Määrus nr 1258/1999 tunnistati kehtetuks nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1), mis jõustus artikli 49 kohaselt seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ehk 18. augustil 2005.

7        Samas täpsustas määruse nr 1290/2005 artikkel 47, et „[m]äärust […] kohaldatakse siiski kuni 15. oktoobrini 2006 liikmesriigi tehtud kulude suhtes ja kuni 31. detsembrini 2006 komisjoni tehtud kulude suhtes”.

8        Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 03/18, lk 31), muudetud komisjoni 22. oktoobri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2245/1999 (EÜT L 273, lk 5; ELT eriväljaanne 03/26, lk 335), näeb artikli 8 lõikes 1 ette järgmist:

„Kui komisjon on uurimise põhjal leidnud, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, teatab ta oma kontrollimise tulemustest asjaomasele liikmesriigile ning lisab parandusmeetmed, mis on vajalikud edaspidi eeskirjadele vastavuse tagamiseks.

Komisjoni teates viidatakse käesolevale määrusele. Liikmesriik vastab kahe kuu jooksul ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhul võib komisjon vastamistähtaega pikendada.

Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus pooled püüavad kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise raskuse ja ühendusele tekitatud rahalise kahju hindamises. Pärast neid läbirääkimisi ning tähtaja möödumist, mille komisjon on määranud pärast liikmesriikidega konsulteerimist lisateabe esitamiseks läbirääkimiste järel, või juhul kui liikmesriik ei võta läbirääkimiskutset vastu komisjoni määratud tähtaja jooksul, teeb komisjon liikmesriigile ametlikult teatavaks oma seisukoha, viidates komisjoni otsusele 94/442/EÜ. Teade sisaldab hinnangut nende kulutuste kohta, mis komisjon kavatseb määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel ühenduse rahastamisest välja arvata, ilma et see piiraks käesoleva lõike neljanda lõigu kohaldamist.

Liikmesriik teatab komisjonile võimalikult kiiresti ühenduse eeskirjade järgimise tagamiseks võetavatest parandusmeetmetest ja nende jõustumise kuupäeva. Komisjon võtab vajaduse korral määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel vastu otsuse või mitu otsust ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulutuste ühenduse rahastamisest väljajätmise kohta kuni parandusmeetmete jõustumiseni.”

9        Komisjoni 21. juuni 2006. aasta määrus (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGF ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90), sätestab artiklis 11:

„1.      Kui komisjon tuvastab tänu uurimisele, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, edastab ta kontrollimise tulemused asjaomasele liikmesriigile ning lisab vajalikud parandusmeetmed, et edaspidi tagada eeskirjadele vastavus.

Komisjoni teates viidatakse käesolevale määrusele. Liikmesriik teatab kahe kuu jooksul teate kättesaamisest ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhul võib komisjon vastamistähtaega pikendada.

Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon pooled kahepoolsetele läbirääkimistele, kus üritatakse jõuda kokkuleppele võetavate meetmete osas ning samuti rikkumise tõsiduse ja ühendusele tekitatud finantskahju osas.

2.      Liikmesriik edastab kahe kuu jooksul pärast lõike 1 kolmandas lõigus osutatud kahepoolsete läbirääkimiste protokolli kättesaamist nendel läbirääkimistel nõutud andmed või kogu muu teabe, mida ta peab edasise uurimise jaoks kasulikuks.

Põhjendatud juhtudel ja liikmesriigi põhjendatud taotlusel võib komisjon lubada esimeses lõigus osutatud tähtaega pikendada. Taotlus tuleb komisjonile adresseerida enne kõnealuse tähtaja möödumist.

Komisjon edastab pärast esimeses lõigus osutatud tähtaja möödumist liikmesriigile ametlikult järeldused, mis on tehtud vastavuse kontrolli raames saadud teabe alusel. Järeldustes esitatakse hinnang nende kulude kohta, mida komisjon kavatseb määruse […] nr 1290/2005 artikli 31 alusel ühenduse rahastamisest välja jätta, ning viide käesoleva määruse artikli 16 lõikele 1.

3.      Liikmesriik teatab komisjonile ühenduse eeskirjade järgimise tagamiseks võetavad parandusmeetmed ja nende jõustumise kuupäeva.

Komisjon võtab pärast lepitusorgani poolt vastavalt käesoleva määruse 3. peatükile koostatud aruande analüüsimist vajaduse korral määruse […] nr 1290/2005 artikli 31 alusel vastu otsuse või mitu otsust ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulude väljajätmise kohta ühenduse rahastamisest seni, kuni liikmesriik on parandusmeetmed tulemuslikult rakendanud.

Kui teabe hilinenud esitamine on erandlike asjaolude tõttu põhjendatud, võib komisjon ühenduse rahastamisest väljajäetavate kulude hindamisel võtta arvesse kõiki andmeid, mida liikmesriik edastab pärast lõikes 2 osutatud tähtaja möödumist, kui see on ühenduse eelarvele põhjustatud kahju paremaks hindamiseks vajalik.

4.      EAGF‑i puhul teeb komisjon ühenduse rahastamisest mahaarvamise määruse […] nr 1290/2005 artikli 31 kohaselt tehtud otsusele järgneval teisel kuul tehtud kulutustega seotud kuumaksetest.

EAFRD puhul teeb komisjon ühenduse rahastamisest mahaarvamise järgmisest vahemaksest või lõppmaksest.

Komisjon võib liikmesriigi taotlusel pärast konsulteerimist põllumajandusfondide komiteega ja mahaarvamise tähtsusest lähtuvalt määrata ka mõne teise aja mahaarvamise tegemiseks.

5.      Käesolevat artiklit kohaldatakse mutatis mutandis sihtotstarbeliste tulude suhtes määruse […] nr 1290/2005 artikli 34 tähenduses.”

10      Määruse nr 885/2006 artiklist 18 tuleneb, et määruse nr 1663/95 kohaldamist jätkatakse siiski 2006. eelarveaasta suhtes seoses raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega nõukogu määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 3 alusel.

11      Nõukogu 28. juuni 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1453/2001, millega kehtestatakse Assooride ja Madeira heaks teatavate põllumajandussaaduste ja -toodete suhtes erimeetmed ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 1600/92 (Poseima) (EÜT L 198, lk 26; ELT eriväljaanne 03/33, lk 149), kehtestab liidu äärepoolseimate piirkondade osas erimeetmete programmi.

12      Lisaks näeb komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 43/2003, milles sätestatakse nõukogu määruste (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001 ja (EÜ) nr 1454/2001 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses toetusega taimekasvatussaaduste kohalikuks tootmiseks Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades (EÜT L 7, lk 25; ELT eriväljaanne 03/38, lk 31), ette toetused taimekasvatussaaduste kohalikuks tootmiseks Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades.

13      Määruse nr 43/2003 põhjenduses 26 on öeldud, et „kindlaks [tuleks] määrata eri toetuskavade alusel kohapeal kontrollitavate põllumajandusettevõtjate miinimumarv”.

14      Selle määruse põhjenduses 27 on märgitud:

„Kohapealse kontrolli miinimummäära valim tuleks koostada osaliselt riskianalüüsi põhjal ja osaliselt juhumeetodil. Tuleks täpsustada peamised riskianalüüsi puhul arvesse võetavad tegurid.”

15      Määruse nr 43/2003 põhjenduses 28 on öeldud, et „[k]ui avastatakse olulisi eeskirjade eiramisi, tuleks käesoleval ja järgmisel aastal tõsta kohapealsete kontrollide arvu, et saavutada asjaomaste toetustaotluste nõuetekohasuse osas vastuvõetav kindlusaste.”

16      Määruse nr 43/2003 artikli 58 lõige 1 sätestab:

„Kontrollimine koosneb halduskorras läbivaatamisest ja kohapealsest kontrollist. Halduskorras läbivaatamine on ammendav ja sisaldab ristkontrolli, kasutades kõigil vajalikel juhtudel muu hulgas ka ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmeid. Riigiasutused teevad riskianalüüsi põhjal kohapealseid pistelisi kontrolle ligikaudu 10% toetustaotluste ulatuses.

Liikmesriikidel on kõigil vajalikel juhtudel õigus tugineda määrusega (EMÜ) nr 3508/92 kehtestatud ühtsele haldus- ja kontrollisüsteemile.”

17      Määruse nr 43/2003 artikkel 60 „Taotluste valik kohapeal kontrollimiseks” täpsustab:

„1.      Pädev asutus valib kohapeal kontrollitavad põllumajandusettevõtjad riskianalüüsi ning esitatud toetustaotluste esindatavuse alusel. Riskianalüüsis võetakse arvesse:

a)      toetussummade suurust;

b)      põllumajanduslike maatükkide arvu, toetustaotlusega hõlmatud pindala või toodetud, transporditud, töödeldud või turustatud kogust;

c)      eelneva aastaga võrreldes toimunud arengut;

d)      eelmistel aastatel sooritatud kontrollimiste tulemusi;

e)      muid liikmesriigi poolt määratletavaid tegureid.

Representatiivsuse tagamiseks valivad liikmesriigid juhuslikkuse alusel kohapeal kontrollitavate põllumajandusettevõtjate miinimumarvu hulgast 20–25%.

2.      Pädev asutus peab iga talupidaja puhul arvestust kohapealseks kontrollimiseks valimise põhjuste kohta. Kontrollivat inspektorit on nendest põhjustest enne kontrollimise algust nõuetekohaselt teavitatud.”

 Komisjoni suunised

18      Finantskorrektsioonide kohaldamise juhised on määratud kindlaks komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokumendis nr VI/5330/97 „Juhised EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks”.

19      Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2, mis käsitleb finantstagajärgi, mis kaasnevad EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise üle liikmesriikide poolt teostatud kontrolli puudustega, osas „Sissejuhatus” on öeldud:

„Kui komisjon leiab, et konkreetne kulutus on seotud toetustaotlusega, mis ei ole kooskõlas ühenduse eeskirjadega, on finantstagajärjed selged: välja arvatud juhul, kui siseriiklikud kontrolliorganid on seadusevastase makse tuvastanud ja võtnud vastavad parandus- ja hüvitamismeetmed (vt lisa 4), peab komisjon ühenduse eelarvest rahastamisest keelduma. Kui finantstagajärjed tulenevad paljude taotlustega seotud kulutuste kontrollimisest, arvutatakse ühenduse rahastamisest välja jäetav summa võimalusel nende taotluste väljavõttelise kontrollimise tulemuste ekstrapoleerimisel. Sama ekstrapolatsiooni meetodit tuleb kohaldada kõigile liikmeriikidele, sealhulgas seoses ebatäpsuste usaldusväärsuse ja ulatusega, andmekogumi segmenteerimise, valimi suuruse ja väljavõttelise kontrolli käigus tehtud vigade hindamisega, võttes arvesse üldisi finantstagajärgi.

Kui liikmesriik rikub ühenduse norme, milles on nõutud taotluste abikõlblikkuse kontrolli, tähendaks juba niisugune rikkumine seda, et maksed tehakse vastuolus selle meetme suhtes kohaldamisele kuuluvate ühenduse õigusnormidega ja määruse nr 729/70 artiklis 8 ette nähtud liikmeriikide üldise kohustusega tuvastada ja ennetada rikkumisi. See ei tähenda tingimata seda, et kõik rahuldatud taotlused kujutavad endast eiramist, vaid võib endaga kaasa tuua ohu, et [EAGGF] poolt kantud alusetult makstud kulutused suurenevad. Kuigi on tõsi, et teatavatel ilmselgetel juhtudel võib komisjon keelduda kõigi asjaomaste kulutuste rahastamisest, kui määruses nõutud kontrolle ei ole läbi viidud, siis teatavatel juhtudel ületaks rahastamisest väljajäetud kulutuste suurus suure tõenäosusega rahalise kahju, mida ühendus on kandnud. Seega tuleb finantskorrektsioonide tegemisel hinnata rahalist kahju.

[...].”

20      Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 täpsustab osas „Hindamine konkreetsetes toimikutes esinevate vigade põhjal” järgmist:

„Sisesuuniste alusel juba kehtestatud menetluse kohane finantstagajärgede arvutus tehakse vastavalt ühele alljärgnevatest meetoditest:

a)      sellise taotluse rahuldamata jätmine, mille osas ei ole tehtud vajalikku kontrolli;

b)      sellise summa rahastamisest keeldumine, mis arvutati taotluste väljavõttelise kontrollimise tulemuste ekstrapoleerimisel taotluste üldkogumile, mis piirdub sellise haldusvaldkonnaga, kus samade puuduste kordumine on tõenäoline. Liikmesriigile antakse võimalus tõendada, et ekstrapoleerimise tulemused ei vasta tulemustele, mis saadi kõigi taotluste üldkogumi kontrollimisel.

[…]”.

21      Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 täpsustab osas „Hindamine vastavalt rahalise kahju ohu ulatusele: kindla määraga korrektsioonid” järgmist:

„Kuna selline kontrollisüsteemide auditeerimise võimalus on üha enam kasutatav, on komisjoni teenistused hakanud aina tihemini lähtuma selle ohu hindamisest, mida kontrollisüsteemi puudused endast kujutavad. Kui mittenõuetekohaste kulutuste tegelikku määra ja seega ühenduse kantava rahalise kahju summat ei saa kindlaks teha, kohaldab komisjon kindla määraga korrektsioone suurusega 2%, 5% või 10% deklareeritud kulutustest, vastavalt kontrollisüsteemide puudustest ühendusele tekkiva rahalise kahju ohu ulatusele. Sellest suuremat korrektsioonimäära, kuni 100%, võib kohaldada ainult erandlikel juhtudel. Komisjoni õigust seda liiki korrektsioone kohaldada on kinnitanud Euroopa Kohus raamatupidamisarvestuse iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise otsuste peale esitatud hagide lahendamisel (näiteks otsus kohtuasjas C‑50/94).

[…]”.

22      Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 osas „Kindla määraga finantskorrektsioonide kohaldamise juhised” on öeldud:

„Kindla määraga finantskorrektsioone võib kohaldada, kui uurimise käigus saadud teave ei võimalda kontrolliasutusel statistilisel teel või muude tõendatavate andmete abil hinnata rahalise mõju ulatust, lähtudes kindlakstehtud kahju ekstrapolatsioonist, vaid viib järelduseni, et liikmesriik ei ole suutnud nõuetekohaselt kontrollida rahuldatud nõuete abikõlblikkust.

[…]

Kindla määraga finantskorrektsioone ei kohaldata, kui eiramise on tuvastanud lisas 4 esitatud tingimustel liikmesriigi enda asutus.

[…]

Juhul kui üks või mitu võtmekontrolli on jäänud teostamata või on nii halvasti läbi viidud, et kontrollid ei võimalda tõhusalt tuvastada, kas taotlus on abikõlblik, ega hoida ära eiramisi, kohaldatakse korrektsiooni ulatusega kuni 10%, kuna mõistlikult võib eeldada, et oht, et EAGGF võib saada suurt kahju, on suurenenud.

Juhul kui kõik võtmekontrollid on läbi viidud, kuid järgitud ei ole õigusnormides soovitatud kontrollide arvu, sagedust või täpsust, kohaldatakse korrektsiooni ulatusega kuni 5%, kuna mõistlikult võib järeldada, et sellised kontrollid ei taga taotluste nõuetele vastavust oodatud tasemel ja et EAGGF jaoks on kahju oht märkimisväärne.

Juhul kui liikmesriik viib läbi võtmekontrollid nõuetekohaselt, kuid jätab täielikult teostamata ühe või mitu teisest kontrolli, kohaldatakse 2% suurust korrektsiooni, võttes arvesse EAGGF jaoks väiksemat kahju riski ja õigusrikkumise kergemat raskusastet.

2% korrektsioon on põhjendatud ka juhul, kui liikmesriik jätab võtmata meetmed, et parandada teiseste kontrollide läbiviimist, või ühenduse õigusnormidest tulenevaid meetmed ja kui komisjon on talle eeskätt määruse nr 1663/95 artikli 8 kohaselt teatanud, et neid meetmeid tuleb kohaldada selleks, et saavutada nende õigusnormidega taotletavat eesmärki, või et mõistlikult oleks tagatud kaitse pettuste ja eiramiste eest, või et tagada ühenduse vahendite nõuetekohane kontrollimine.

[…]

Korrektsioonimäär peaks kehtima vahendite selle osa suhtes, mida kulutus ohustas. Kui tuvastatud puudus tuleneb sellest, et liikmesriik ei ole kehtestanud nõuetekohast kontrollisüsteemi, tuleb korrektsiooni kohaldada kõigile kulutustele, millele see kontrollisüsteem oli kohaldatav. Kui on alust arvata, et puudus piirdub üksnes sellega, et liikmeriik ei ole kontrollisüsteemi kohaldanud teatavas valdkonnas või piirkonnas, tuleb korrektsiooni kohaldada selles valdkonnas või piirkonnas tekkinud kulutustele.

[…]”.

23      Komisjon märgib veel dokumendi nr VI/5330/97 lisa 2 osas „Piiratud juhtumid”:

„[…]

Kui puudused tulenevad raskustest ühenduse õigusaktide tõlgendamisel, välja arvatud juhul, kui mõistlikult võib eeldada, et liikmeriik ületab need raskused komisjoni kaasabil, ja kui siseriiklikud ametiasutused on teinud kõik, mis on vajalik puuduste kõrvaldamiseks pärast nende tuvastamist, siis võib neid kaalutlusi arvesse võtta ja kohaldada madalamat korrektsioonimäära või jätta korrektsioon üldse kohaldamata.

[…]”.

24      Lõpuks on dokumendi nr VI/5330/97 lisa 4 osas „Liikmeriikide kontrolliorganite järelduste hindamine raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses” täpsustatud:

„[…]

Siseriiklike kontrolliasutuste järeldused ei too raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses iseenesest kaasa finantskorrektsioone. Neid järeldusi käsitatakse tõendina selle kohta, et siseriiklikud kontrollimenetlused on läbi viidud nõuetekohaselt ja et need on tõhusad. Liikmeriigilt oodatakse siiski seda, et ta teeb aruannete alusel vajalikud järeldused, sealhulgas heastab siseriikliku asutuse menetluses olnud puudused, vaatab uuesti üle need juhtumid, mida need puudused mõjutasid ja nõuab tagasi kõik õigusvastaselt antud või arvutatud summad. On selge, et kui kontrolliaruannete põhjal nõuetekohaselt järeldusi ei tehta, muutuvad need kasutuks ja seetõttu on raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise teenistus näinud neil asjaoludel, kuid üksnes neil asjaoludel, ette finantskorrektsioonide tegemise.”

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

25      Euroopa Ühenduste Komisjon teatas Portugali ametiasutustele 8. märtsi 2005. aasta kirjas määruse nr 729/70 artikli 9 lõike 2 ja määruse nr 1258/1999 kohaselt, et 11.–15. aprillini 2005 viiakse läbi kontrollimissioon, mis keskendub 2003. ja 2004. aastale ning puudutab kontrollisüsteemi, sealhulgas kehtestatud kontrollimenetlusi ja tegelikult läbi viidud kontrolle. Komisjon palus ka edastada talle nende aastatega seotud teave.

26      Komisjoni talitused viisid 11.–15. aprillini 2005 nimetatud kontrollimissiooni Portugalis läbi, et teha kindlaks, kas määruses nr 1453/2001 ette nähtud erimeetmeid on Assooride ja Madeira (Portugal) teatavate põllumajandustoodete suhtes rakendatud.

27      Selle kontrolli järel teatas komisjon 5. detsembril 2006 väljastusteatega tähtkirjas (edaspidi „esimene 5. detsembri 2006. aasta teade”) Portugali ametiasutustele läbiviidud kontrollimissiooni tulemusest ja täpsustas, et see kiri saadeti määruse nr 885/2005 artikli 11 alusel. Sellel kirjal oli lisa pealkirjaga „Tähelepanekud ja soovitused”, kus olid välja toodud Lissaboni (Portugal) keskasutustes ja kohalikes omavalitsusüksustes läbiviidud kontrolli tulemused, mis puudutasid Assooride ja Madeira (Poseima) teatavate põllumajandustoodete suhtes ette nähtud erimeetmetega seotud abikava.

28      Esimese 5. detsembri 2006. aasta teate kohaselt leidis komisjon, et Portugali ametiasutused ei olnud täielikult ühenduse õigusnormides kehtestatud nõudeid täitnud ja et võtta tuleb parandusmeetmeid, mis on vajalikud edaspidi nendele normidele vastavuse tagamiseks. Komisjon palus, et talle teatataks juba võetud parandusmeetmetest ja nende rakendamise ajakavast. Lisaks märkis komisjon, et ta teeb ettepaneku jätta ühenduse rahastamisest välja kõik või osa EAGGF tagatisrahastust rahastatavatest kulutustest ja et see võib hõlmata kulutusi, mis tehti ajavahemikus, mis hakkas kulgema 24 kuud enne nimetatud kirja esmase kättesaamise kuupäeva. Veel oli teates täpsustatud, et kuni nõuetekohaste parandusmeetmete rakendamiseni tehtud kulutusi puudutavad finantskorrektsioonid arvutati tuvastatud puuduste alusel.

29      Esimesele 5. detsembri 2006. aasta teatele lisatud tähelepanekutes ja soovitustes märkis komisjon „pindala kontrolli” kohta muu hulgas järgmist:

„[Maainfosüsteemi] kehtestamine, mida tehti seetõttu, et puudub maakataster ja et kohapealseid olusid tuntakse pealiskaudselt, ei lihtsusta maa mõõdistamist, eeskätt siis, kui maatükk on üksnes osaliselt haritud (kartulikasvatusega seotud juhtumid), mis võib piirata kontrollide läbiviimise tõhusust. Abikõlblike maatükkide kohapealse kontrolli käigus tuvastati, et inspektorid olid lähtunud üksnes maainfosüsteemist. See süsteem on maatükkide osas tehtava kontrolli tarvilik vahend, kuid sellega peab kaasnema looduses mõõdistamine, et tagada kindel ja usaldusväärne tulemus.

Madeira ametiasutuste teostatud pindala kontroll põhines valimil, mis esindas vähemalt 10% esitatud toetusetaotlustest, nagu on ette nähtud määruse nr 43/2003 artiklis 58. Nendest kontrollidest nähtus, et täielikult või osaliselt rahuldamata taotluste arv oli väga suur. Näiteks 2004. aastal jäeti valimisse, mis esindas 10,13% 5825 kartulikasvatust puudutavatest toetustaotlusest, kuuluvatest taotlustest täielikult rahuldamata 19,66% ja osaliselt rahuldamata 16,10%, mille tulemusel on veamääraks 36% kontrollitud maatükkide pindalast (need tulemused on veelgi kõnekamad suhkruroo ja pajuvitste kasvatusega seoses). Nendest tuvastustest lähtudes oli ilmne, et Portugali ametiasutuste poolt läbiviidud kontrollide minimaalne arv ei olnud piisav, et tagada EAGGF huvide kaitse. Kontrollide tulemusel leiti, et see, et 2004. aastal kontrollide arvu ei suurendatud, näitab kontrollisüsteemi puudulikkust.

2005. aastal kehtestatud kontrollisüsteemiga seoses paluti Portugali ametiasutustel esitada taotlejate nimekiri, kus on ära näidatud need maksukohustuslased, kelle juures oli läbi viidud kohapealne kontroll (hiljem koostati teatud kontrollide kohta aruanded), ja koondaruanne taotlejate arvu kohta vastavalt tootele, kontrollitud taotlejate arv, tuvastatud eiramiste arv eraldi nende taotluste kohta, mida keelduti osaliselt rahuldamast, ja nende taotluse kohta, mis jäeti täielikult rahuldamata. Asjaomaste maatükkide pindala kohta esitatud andmed on vajalikud ka finantsvigade tuvastamiseks.”

30      Komisjon märkis esimese 5. detsembri 2006. aasta teate lisas veel, et Portugali ametiasutustel on soovitatav kasutada pindala kontrolli tegemiseks tihemini selliseid tehnilisi vahendeid nagu GPS või mõõdulint.

31      Portugali ametiasutused esitasid oma vastuse 7. veebruari 2007. aasta kirjas, kus nad väitsid, et kohapealse kontrolli käigus tuvastatud vead on seotud väga väikese suurusega maatükkidega, kus kasvatatakse erinevaid aiasaadusi, mis muudab taotletava abi esemeks oleva taimede kasvatamiseks kasutatava pindala kindlaksmääramise keeruliseks. Portugali ametiasutused rõhutasid ka, et haritava maaüksuse keskmine suurus on 0,4 ha ja see on jagatud neljaks või viieks maatükiks: seega on maatükkide pindala väga väike – 0,08 ha – ja paljude maatükkide suurus jääb 0,01 ja 0,05 ha vahele. Seetõttu toob maatüki piiritlemisel või mõõdistamisel tehtud minimaalne viga endaga kaasa olulise vea tegeliku pindala arvutamisel. Portugali ametiasutused rõhutasid, et määruses nr 43/2003 kontrollimisega seoses lubatud 3% suurune veamäär on Madeira autonoomse piirkonna maakasutamiskorda arvestades väga väike. Näiteks 0,01 ha suuruse maatüki puhul tõi eiramine endaga kaasa karistuse (20%), mis vastab 0,002 ha suurusele maatükile, mida ei ole aga võimalik arvutirakenduse kaudu registreerida, mistõttu tuleb seda pidada tühise suurusega maatükiks. Kirja juurde kuulus ka lisa 1, milles Portugali ametiasutused edastasid komisjonile viimase poolt esimese 5. detsembri 2006. aasta teate lisa punktis 3 taotletud teabe (vt eespool punkt 29).

32      Komisjoni talituste ja Portugali ametiasutuste läbirääkimistel, mis toimusid Brüsselis 5. juulil 2007 ja mille protokoll koostati 25. oktoobril 2007 ning saadeti Portugali ametiasutustele 31. oktoobril 2007, juhtis komisjon tähelepanu Madeira piirkonna ametiasutuste poolt kohapeal läbi viidud kontrollide käigus tuvastatud vigade suurele arvule ja märkis, et sellist suurt vigade arvu silmas pidades oleks ametiasutused pidanud suurendama kontrollide arvu, et õigus ühenduse abi saada ja selle nõuetekohane andmine oleks paremini tagatud. Portugali ametiasutused meenutasid omalt poolt, et kuna Madeiral on keskmise kasutatava maaüksuse pindala väga väike, võib sellise maatüki mõõtmisel, mille pindala on nagunii tühise suurusega, tehtud veast tuleneda väga suur veamäär. Nad rõhutasid, et kohapealseid kontrolle viidi taotluste arvu silmas pidades läbi nõuetekohasel määral. Pindala kohta tehti kontrolle 25–50%. Lisaks viidi need kontrollid läbi enne abi maksmist, mistõttu abi summat vähendati ja kohaldati karistusi. EAGGF jaoks võimaliku riski olemasolu kindlakstegemine vigade mahu alusel ei ole seega põhjendatud. Ka integreeriti kontrollitulemused (mõõdistustulemused) maainfosüsteemi alates 2006. aastast, mille tulemusel tekkis tegelike maaüksuste kohta usaldusväärsem andmebaas.

33      Komisjon palus nimetatud 5. juuli 2007. aasta läbirääkimistel edastada talle olukorra paremaks hindamiseks sektorite (kultuurtaimed) ja piirkonna (alates 2005. aastast) kaupa abitaotluste arv ja vastavate maatükkide suurus, kohapeal kontrollitud abisaajate arv protsentuaalselt, nende kontrollidega hõlmatud pindala protsentuaalselt, veamäär, sellest tulenevalt määratud osaliste ja täielike karistuste arv, ning veaprotsent vastavalt makstud abile. Komisjon lisas, et Portugali ametiasutuste esitatud tõendite alusel tegi ta kindlaks tuvastatud eiramistega seotud finantsriskide ulatuse ja ühenduse rahastamisest väljaarvatavate kulutuste määra.

34      Portugali Vabariik saatis 20. detsembri 2007. aasta kirjas komisjonile taotletud teabe, täpsemalt tabeli, kus oli välja toodud 2005. ja 2006. majandusaastal läbi viidud kontrollid.

35      Komisjon edastas 27. oktoobri 2009. aasta kirjas Portugali Vabariigile ametliku teate. Kahepoolsete läbirääkimistel järel kinnitas komisjon, võttes arvesse Portugali ametiasutuste poolt hiljem esitatud lisateavet, oma seisukohta, mille kohaselt ei makstud 2005., 2006. ja 2007. majandusaastal Madeira heaks teatavate põllumajandustoodete suhtes kehtestatud erimeetmetega seotud abi kooskõlas ühenduse õigusnormidega. Komisjon märkis 27. oktoobri 2009. aasta kirja lisas, et Portugali ametiasutuste poolt 2005. ja 2006. majandusaastate kohta esitatud teabest tulenes eeskätt see, et „veamäär”, mis oli abi andmisest osalise või täieliku keeldumise aluseks, oli igal juhul suurem kui 40% asjaomasest pindalast. Varem läbi viidud kontrollide (uuringud 2001/006 ja 2001/09) tulemusel oli jõutud samale järeldusele. Komisjon leidis, et kuna mitme aasta jooksul oli veamäär olnud suur, oleks Portugali ametiasutused pidanud suurendama kohapealsete kontrollide arvu, et kaitsta EAGGF alusetult tehtud maksete ohu eest. Ta leiab, et kontrollide arv andis statistiliselt ja geograafiliselt piisavalt representatiivse ülevaate, mis võimaldas tulemuse ekstrapoleerida neile taotlustele, millega seotud asjaolusid ei oldud kohapeal kontrollitud. Komisjon tegi ettepaneku jätta ühenduse rahastamisest välja kulutusi 743 251,25 euro ulatuses ja seega teha 2005, 2006 ja 2007. eelarveaasta kohta finantskorrektsioon. Portugali ametiasutuste tähelepanu juhiti võimalusele esitada lepitusorganile lepitustaotlus vastavalt määruse nr 885/2006 artiklile 16, mis sellise võimaluse ette näeb.

36      Portugali Vabariik ei ole lepitusmenetluse algatamist taotlenud.

37      Komisjon koostas 19. juulil 2010 koondaruande, kus on esitatud tehtud kontrollide tulemused, komisjoni etteheited ja Portugali ametiasutuste vastus.

38      Kõigepealt meenutatakse selles koondaruandes, kus on välja toodud asjaolu, et komisjoni põllumajanduse peadirektoraat ei ole oma seisukohta muutnud, esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates esitatud järeldust, mis tehti pärast Madeira ametiasutuste poolt läbi viidud kontrolli tulemuste läbivaatamist ja analüüsi (vt eespool punkt 29). Edasi märkis komisjon Portugali Vabariigi poolt 2005. ja 2006. aasta kohta esitatud kontrollitulemuste osas, et määruse nr 43/2003 artikkel 58 näeb ette, et kohapealseid pistelisi kontrolle tuleb teha ligikaudu 10% toetustaotluste ulatuses ja et Portugali ametiasutuste tehtud kontrollid moodustasid asjaomaste sektorite kohta 10–30% toetustaotlustest. Pindala kontrollide osas moodustas see 8–50% nende maatükkide pindalast, millele anti abi ühenduse eelarvest, ja veamäär, mille alusel osaliselt või täielikult rahastamisest keelduti, oli kõigil juhtudel suurem kui 40% pindala kohta. Nende andmete alusel järeldas komisjon, et minimaalne kontrollimäär ei võimaldanud kaitsta EAGGF alusetult tehtud maksete ohu eest. Komisjon meenutab sellega seoses määruse nr 43/2003 põhjendusi 26–28 ja järeldab, et võttes arvesse mitme aasta jooksul tehtud vigade suurt arvu, oleks Portugali ametiasutused pidanud suurendama kohapealsete kontrollide arvu, et tagada saadud tulemuste representatiivsus. Lõpuks leidis komisjon, et kuna kontrollide arv andis statistiliselt ja geograafiliselt (Madeira) piisavalt representatiivse ülevaate, oli võimalik nende tulemused ekstrapoleerida taotlustele, millega seotud asjaolusid kohapeal ei kontrollitud.

39      Neil asjaoludel võttis komisjon vastu 4. novembri 2010. aasta otsuse 2010/668/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT L 288, lk 24, edaspidi „vaidlustatud otsus”), sealhulgas käesolevas asjas arutusel olevaid kulutusi, mis Portugali Vabariik tegi seoses POSEI meetmega 2005.‑2007. eelarveaastal, kogusummas 743 251,25 eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

40      Portugali Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. jaanuaril 2011.

41      Komisjon esitas 22. märtsil 2011 Üldkohtu kantseleile kostja vastuse. Portugali Vabariik esitas Üldkohtu kantseleile 9. mail 2011 repliigi ja komisjon esitas vasturepliigi 5. juulil 2011.

42      Portugali Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles tema suhtes kohaldatakse 2005.–2007. eelarveaasta osas POSEI meetmega seoses finantskorrektsiooni summas 743 251,25 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

43      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

44      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse ilma esialgsete menetlustoiminguteta. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 12. septembril 2012. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

45      Portugali Vabariik esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet: esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4 ja määruse nr 885/2006 artiklit 11, teise väite kohaselt on valesti tõlgendatud määruse nr 43/2003 põhjendust 28 ja rikutud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4, kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4 ning neljanda väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4 ja määruse nr 885/2006 artiklit 11

46      Portugali Vabariigi arvates ei ole esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates, mis saadeti määruse nr 885/2006 artikli 11 alusel, nimetatud õigusnormi sätteid täielikult järgitud, kuna teates ei ole välja toodud 2005. ja 2006. aastal tehtud kontrollide tulemusi. Lisaks märgivad Portugali ametiasutused, et komisjon teatas neile 8. märtsi 2005. aasta kirjas, et kontrollimissioon keskendub aastatele 2003 ja 2004. Ent esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates ei esitatud 2005. aasta kohta ei komisjoni kontrolli tulemusi, selle kohta tehtud märkusi ega ühtegi nimetatud aastaga seotud etteheidet, mida komisjon ka möönab koondaruandes, kus ta märgib, et palus Portugali ametiasutustel esitada talle 2005. ja 2006. aasta kontrolle puudutavad andmed. Esimene 5. detsembri 2006. aasta teade ei käsitle üldse 2006. aastat ega sisalda selle aasta kohta ühtegi märget ega ka taotlust esitada sellel aastal tehtud kontrollide andmeid.

47      Neil asjaoludel märgivad Portugali ametiasutused, et neil ei olnud võimalik tõendada, et komisjoni tuvastused on ekslikud osas, mis puudutavad 2005. ja 2006. aastat, ega kõrvaldada võimalikke puudusi, et tagada edaspidi kooskõla liidu õigusnormidega, mistõttu ei saanud nad kohtupraktikale tuginedes (Üldkohtu 17. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑50/07: Portugal vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata) kasutada määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikega 4 ja määruse nr 885/2006 artikliga 11 liikmesriikidele antud menetluslikke tagatisi. Kuna esimene 5. detsembri 2006. aasta teade ei võimaldanud neil komisjoni etteheidetega täielikult tutvuda, ei saanud ta täita kohtupraktikast tulenevat teatamiskohustust.

48      Lisaks ei väitnud komisjon, et 2005. ja 2006. aastal tuvastatud eiramised järgnesid 2004. aastal tuvastatud eiramistele. Kuna Portugali Vabariik sai esimese 5. detsembri 2006. aasta teate saadi kätte alles 2006. aasta detsembris, ei olnud Portugali ametiasutustel enam aega võtta mingeid parandusmeetmeid, mille mõju oleks ilmnenud 2005. ja 2006. aastal.

49      Veel märgib Portugali Vabariik et kuna komisjon ei viinud läbi 2005. ja 2006. aastat puudutavat kontrolli, ei olnud tal võimalik teada, kas 2004. aastal esitatud etteheited olid endiselt kehtivad ka järgmisel kahel aastal, mille kohta esitati andmed alles 5. juuli 2007. aasta läbirääkimistel, mistõttu ei olnud Portugali Vabariigil võimalik nende aastate osas oma kaitseõigusi teostada.

50      Komisjon meenutab, et kui finantskorrektsioonide tegemist õigustavad eiramised jätkuvad pärast seda, kui kontrollitulemustest on kirjalikult teada antud, on tal õigus ja ka kohustus võtta seda olukorda arvesse, kui ta määrab kindlaks ajavahemiku, mille kohta asjaomane finantskorrektsioon tehakse. Ta leiab seega, et ekstrapolatsiooni tegemiseks vajalikud tingimused on täidetud.

51      Komisjon väidab, et kohtupraktikast lähtudes ei saanud ta seetõttu, et kontroll tehti ajavahemikus 11.–15. aprillini 2005, 2005. aasta kontrolli tulemusi läbi vaadata, kuna neid ei olnud veel võimalik kätte saada. Siiski palus ta esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates Portugali ametiasutustel esitada talle andmed 2005. aasta kohta. Komisjon väidab, et andmed, mis need ametiasutused 20. detsembril 2007 esitasid 2005. ja 2006. majandusaasta kohta, kinnitasid komisjoni poolt 2004. aastal kohta tehtud kontrolli tulemusi, nii et probleem oli järjepidev. See, et veamäär oli jätkuvalt väga suur ja kaldus suurenema, annab tegelikult ekstrapolatsiooni tegemiseks objektiivse aluse. Seoses 2005. ja 2006. aasta kontrolliandmetega ei rikutud ühtegi Portugali Vabariigi kaitseõigust, kuna need andmed esitas ta komisjonile ise.

52      Selle väitega heidab Portugali Vabariik komisjonile sisuliselt ette seda, et ta kohaldas finantskorrektsioone, lähtudes 2005. ja 2006. aastast, mis eelnesid esimesele 5. detsembri 2006. aasta teatele, vaatamata sellele, et selles teates ei toonud komisjon välja nende majandusaastate osas läbi viidud kontrollide tulemusi. Seetõttu ei saanud Portugali ametiasutused kasutada määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikega 4 ja määruse nr 885/2006 artikliga 11 liikmesriikidele antud menetluslikke tagatisi ega nende aastate osas oma kaitseõigusi teostada.

53      Üldkohtu küsimusele antud vastuses möönis hageja – see on kantud ka istungi protokolli –, et nimetatud väitega taotleb ta vaidlustatud otsuse tühistamist üksnes osas, mis puudutab finantskorrektsioone, mis tehti seoses 2005. ja 2006. majandusaastaga, st 2006. ja 2007. eelarveaastaga vastavalt summas 239 045,63 ja 266 137,96 eurot. Seevastu ei käsitle nimetatud väide 2004. majandusaasta osas tehtud finantskorrektsiooni summas 238 067,66 eurot, mis vastab 2005. eelarveaastale.

54      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et raamatupidamise kontrollimise ja heakskiitmise kohta tehakse lõplikku õiguslikku jõudu omav otsus pärast seda, kui läbitud on võistlev menetlus, mille käigus on asjaomastel liikmesriikidel kõik tagatised, mida neil on vaja oma seisukoha esitamiseks (Euroopa Kohtu 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑61/95: Kreeka vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑207, punkt 39, ja 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑245/97: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑11261, punkt 47).

55      Lisaks tuleb veel meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon liikmesriikidega suheldes järgima neid tingimusi, mis ta ise on oma rakendusmäärustega kehtestanud. Nimelt võib nende tingimuste eiramine tulenevalt selle olulisusest muuta sisutühjaks liikmesriikidele määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikega 4 antud menetlusliku tagatise (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 27).

56      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühelt poolt määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõiguga ja teiselt poolt määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu ja määruse nr 885/2006 artikliga 11 osutatakse EAGGF raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse samale etapile, milleks on komisjonilt liikmesriigile esimese teate saatmine pärast läbiviidud kontrollimiste lõpetamist (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑170/00: Soome vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑1007, punkt 27; vt ka eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Määruse nr 885/2006 artikkel 11 määratleb EAGGF raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse erinevad etapid. Selle määruse artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus täpsustatakse eeskätt selle esimese kirjaliku teate sisu, millega komisjon teatab enne kahepoolsete läbirääkimiste korraldamist liikmesriikidele oma kontrollimiste tulemustest (Euroopa Kohtu 24. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑300/02: Kreeka vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑1341, punkt 68, ja Üldkohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑184/09: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 40). Selle sätte kohaselt tuleb esimeses teates täpsustada komisjoni kontrollide tulemused asjaomasele liikmesriigile ning lisada edaspidise asjassepuutuvate ühenduse eeskirjadele vastavuse tagamiseks vajalikud korrigeerivad meetmed.

58      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikes 1 sätestatud kirjalikus teates peab andma liikmeriigile täieliku teabe komisjoni etteheidete kohta, nii et tal on võimalik täita talle selle sätte esimesest lõigust ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikest 4 tulenevat teatamiskohustust (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 39; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑153/01: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑9009, punkt 93, ja 3. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑24/11 P: Hispaania vs. komisjon, punkt 27).

59      Seega peab komisjon määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud esimeses teates piisava täpsusega esitama tema teenistuste poolt läbi viidud uurimise eesmärgi ja tuvastatud eiramised, kuna neile võib hiljem tugineda kui tõendile tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta seoses siseriiklike ametiasutuste korraldatud kontrollidega või viimaste poolt esitatud arvudega ning seega põhjendada liikmeriigi poolt EAGGF tagatisrahastust saadud vahenditega tehtud kulutuste ühenduse rahastamisest väljajätmise kohta tehtud lõplikus otsuses ette nähtud finantskorrektsioone (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 40).

60      Lisaks muudab määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikes 1 ja määruse nr 885/2006 artiklis 11 kehtestatud tingimuse täitmata jätmine sisutühjaks menetluslikud tagatised, mis on liikmesriikidele antud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõiguga, milles on seatud ajalised piirid kulutustele, mille osas EAGGF võib rahastamisest keelduda (vt eespool punktis 58 viidatud 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Määruse nr 1663/95 artikli 8 lõiget 1 ja määruse nr 885/2006 artiklit 11 tuleb seega tõlgendada koosmõjus määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõiguga. Nende sätete alusel ei või komisjon ühenduse rahastamisest välja jätta kulusid, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne seda, kui komisjon teavitas asjaomast liikmesriiki kirjalikult kontrolli tulemustest. Sellest tuleneb, et artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud kirjalik teade on hoiatus selle kohta, et kulutused, mis on tehtud teatele eelneva 24 kuu jooksul, võib EAGGF rahastamisest välja jätta, ning järelikult kujutab see teade endast ette nähtud 24‑kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti (eespool punktis 58 viidatud 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 30).

62      Järelikult peab määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikes 1 ja määruse nr 885/2006 artiklis 11 nimetatud teates selleks, et liikmesriigil oleks, eelkõige määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendat lõiku silmas pidades, võimalik täita teatamiskohustust, kõigepealt olema piisavalt täpselt välja toodud kõik asjaomasele liikmesriigile süüks pandavad rikkumised, mille tõttu finantskorrektsioon lõpuks tehti. Ainult niisugune teade saab tagada täieliku ülevaate komisjoni etteheidetest ja võib olla määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ja määruse nr 1290/2005 artiklis 31 ette nähtud 24‑kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkt (eespool punktis 58 viidatud 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 31).

63      Kui aga finantskorrektsioonide tegemist õigustavad eiramised jätkuvad pärast seda, kui kontrolli tulemustest on kirjalikult teada antud, on komisjonil õigus ja ka kohustus võtta seda olukorda arvesse, kui ta määrab kindlaks ajavahemiku, mille kohta asjaomane finantskorrektsioon tehakse (Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑157/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑153, punkt 45).

64      Euroopa Kohus leidis seega eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsuses Kreeka vs. komisjon, et kuigi määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikega 1 ega määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktiga c ei ole vastuolus see, kui ajavahemik, mille kohta finantskorrektsioon on tehtud, pikeneb üle kuupäeva, mil liikmeriigile teatatakse kirjalikult kontrolli tulemustest, ei anna need sätted siiski komisjonile sõnaselgelt õigust teha finantskorrektsiooni sellise ajavahemiku kohta, mis ületab liikmeriigile kontrollitulemustest kirjalikult teatamise kuupäeva ja mis seega ei ole piisav õiguslik alus kindlamääralise korrektsiooni tegemiseks. Euroopa Kohus leidis siiski, et see õiguslik baas tuleneb määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktist c ja selle määruse artiklitest 2 ja 3, mis kohustavad komisjoni keelduma õigusvastaselt tehtud kulutuste rahastamisest, kuna need sätted lubavad komisjonil jätta EAGGF kanda üksnes ühenduse õigusnormidele vastavad sekkumised, nii et komisjonil on võimalik teha õiguspäraselt finantskorrektsioon ajavahemiku kohta, mis ületab liikmeriigile kontrollitulemustest kirjalikult teatamise kuupäeva (eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punktid 43, 44 ja 46).

65      Kõigepealt tuleb analüüsida, kas 5. detsembri 2000. aasta kiri vastab määruse nr 885/2006 artiklis 11, koosmõjus määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõiguga, kehtestatud nõudmistele ja kujutab endast seega nende sätete kohast teadet. Selleks tuleb teha kindlaks, kas selles kirjas tõi komisjon piisava selgusega välja uurimisega taotletava eesmärgi ja selle tulemused, st tuvastatud rikkumised, millest lähtuvalt Madeira piirkonna suhtes 2004., 2005. ja 2006. majandusaasta (2005. 2006. ja 2007. eelarveaasta) kohta finantskorrektsioonid tehti, ja esitas parandusmeetmed, mida tuleb võtta edaspidi.

66      Olgu meenutatud, et komisjon teatas Portugali ametiasutustele 8. märtsi 2005. aasta kirjas, et ta viib Assooride ja Madeira heaks teatavate põllumajandustoodete suhtes kehtestatud erimeetmete osas ajavahemikus 11.–15. aprillini 2005 läbi kontrollimissiooni, mis keskendub 2003. ja 2004. aastale ja puudutab kontrollisüsteemi, sealhulgas kehtestatud kontrollimenetlusi ja tegelikult läbi viidud kontrolle.

67      Selle kontrollmissiooni läbiviimise ettevalmistamiseks palus komisjon Portugalil saata talle eelnevalt teatavat kahe eespool nimetatud aastaga ja kontrollitavate meetmetega seotud teavet.

68      Selle missiooni tulemustest teavitati Portugali Vabariiki esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates, mis põhines määruse nr 885/2006 artiklil 11.

69      Esimese 5. detsembri 2006. aasta teate lisa „Tähelepanekud ja soovitused” punktis 1.1 „Abikõlblikkuse kontroll” viitab komisjon suurenenud veamäärale ja sellele, et 2004. aastal ei suurendatud kontrollide arvu pärast täielikult või osaliselt rahuldamata jäetud abitaotluste arvu suurenemist. Nimelt täpsustas komisjon, et maainfosüsteemi kehtestamine, samas kui puudub maakataster ja kui maatükid on suvalise kujuga ning üksnes osaliselt haritud, võib piirata kontrollide läbiviimise tõhusust. Ta märkis, et inspektorid olid lähtunud üksnes maainfosüsteemist ja et neil ei olnud kohapeal tehnilisi mõõtmisvahendeid, et tagada kindel ja usaldusväärne tulemus. Komisjon tõi näiteks, et 2004. aastal põhines Madeira ametiasutuste teostatud pindala kontroll valimil, mis esindas vähemalt 10% esitatud toetusetaotlustest, nagu on ette nähtud määruse nr 43/2003 artiklis 58, ja et kontrollitulemustest nähtus, et kontrollitud pindalade osas oli veamäär 36%. Nende tuvastuste alusel leidis komisjon, et Portugali ametiasutuste poolt läbiviidud kontrollide minimaalne arv ei olnud piisav, et tagada EAGGF huvide kaitse. Seetõttu heitis komisjon Portugali ametiasutustele ette seda, et nad ei suurendanud 2004. aastal kontrollide arvu, mis kujutab endast kontrollisüsteemi puudust.

70      Mis puudutab parandusmeetmeid, mis on vajalikud edaspidi ühenduse eeskirjadele vastavuse tagamiseks, siis märkis komisjon esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates, et Portugali ametiasutustel on soovitatav kasutada pindala kontrolli tegemiseks tihemini selliseid tehnilisi vahendeid nagu GPS või mõõdulint.

71      Seega on esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates osas, mis puudutab 2004. aastat, piisavalt täpselt esitatud kõik Portugali Vabariigile ette heidetavad rikkumised, mis võivad olla finantskorrektsiooni aluseks.

72      Seoses 2005. aastaga tuleb mainida, et – nagu Portugali Vabariik õigesti märgib – esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates ei esitatud ühtegi läbi viidud kontrolli tulemust ega ka mitte ühtegi nende kontrollidega seotud etteheidet, kuna sellel teatel ei olnud muud eesmärki, kui teatada Portugali Vabariigile nende kontrollide tulemustest, mis viidi läbi ajavahemikus 11.–15. aprillini 2005 ja mis puudutasid üksnes 2003. ja 2004. aastat.

73      Tõsi, esimese 5. detsembri 2006. aasta teate lisast tuleneb, et komisjon palus „2005. aastal kehtestatud kontrollisüsteemiga seoses Portugali ametiasutustel esitada taotlejate nimekiri, kus on ära näidatud need, kelle juures oli läbi viidud kohapealne kontroll (hiljem [tuleb koostada] teatud kontrollide kohta aruanded) ja koondaruanne taotlejate kohta vastavalt tootele, kontrollitud taotlejate arvule, tuvastatud eiramiste arv eraldi nende taotluste kohta, mida keelduti osaliselt rahuldamast ja nende taotluse kohta, mis jäeti täielikult rahuldamata”. Komisjon lisas veel, et „asjaomaste maatükkide kohta esitatud andmed on vajalikud ka finantsvigade tuvastamiseks”.

74      Siiski ei saa õigustatult väita – lisaks ei ole komisjon seda kordagi teinud –, et 2005. aastat puudutava teabe taotlust võib pidada Portugali Vabariigile ette heidetud rikkumiste, mille põhjal finantskorrektsioonid tehti, piisavalt täpseks esituseks eespool punktis 58 viidatud 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon tähenduses.

75      2006. aasta kohta ei ole esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates tähelepanekuid ega isegi ühtegi taotlust teabe saamiseks.

76      Eeltoodust tuleneb, et esimene 5. detsembri 2006. aasta teade ei too 2005. ja 2006. aasta kohta, mida käsitlevad Portugali Vabariigi väited ja mille osas vaidlustatud otsuses finantskorrektsioonid tehti, välja sellele liikmeriigile ette heidetavaid rikkumisi eespool punktides 54–60 viidatud kohtupraktika tähenduses.

77      Oma kirjalikes seisukohtades väidab komisjon siiski, et 27. oktoobri 2009. aasta ametlikus teates esitas ta selgelt oma kavatsuse teha finantskorrektsioonid ekstrapolatsiooni teel ja määras kindlaks rahastamisest väljaarvatavate kulutuste summa. Seega märkis komisjon, et ta tegi 2005. ja 2006. aasta andmete põhjal ekstrapolatsiooni esimese 5. detsembri 2006. aasta teate võrdlusperioodile, kuna 2005. ja 2006. aasta kontrollide andmed, mis Portugali enda ametiasutused esitasid, ei erinenud 2004. aasta kontrollide andmetest ja olid isegi samas suurusjärgus. Komisjon lisab, et 2005. ja 2006. aasta andmed viitasid olukorra halvenemisele, kuna veamäär oli suurenenud.

78      Sellise argumentatsiooniga ei saa eespool viidatud kohtupraktikast lähtudes nõustuda.

79      Nimelt peab esimene teade määruse nr 885/2006 artikli 11 kohaselt pärast uurimist välja tooma komisjoni tehtud selle kontrolli tulemused, mis puudutavad asjaomase liikmesriigi kulutusi, mida ei tehtud ühenduse eeskirjadega kooskõlas, ja viitama vajalikele parandusmeetmetele, mis tuleb võtta, et edaspidi tagada vastavus asjassepuutuvatele eeskirjadele. Lisaks tehakse nende tulemuste põhjal kõik finantskorrektsioonid ja nendest tulemustest tuleb teatada asjaomasele liikmesriigile niipea kui võimalik, et viimane saaks tuvastatud puudused võimalikult kiiresti kõrvaldada ja hoida nii ära edaspidiste finantskorrektsioonide tegemist (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punktid 29 ja 32).

80      Lisaks tuleneb nii määruse nr 1663/95 (muudetud) artiklist 8 kui ka määruse nr 885/2006 artiklist 11, et kui asjaomane liikmeriik komisjoni tuvastatud puudusi ei kõrvalda, võib viimane kuni komisjoni poolt ette nähtud parandusmeetmete jõustumise kuupäevani ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulutused ühenduse rahastamisest välja jätta.

81      Siiski tuleb märkida, et käesolevas asjas ei teatatud finantskorrektsioonide aluseks olnud tulemustest nii kiirest kui võimalik, kuna komisjon teatas uurimise tulemustest alles 5. detsembril 2006, takistades sellega Portugali ametiasutusi rakendamast 2005. ja 2006. majandusaastat puudutavaid parandusmeetmeid, kuna need aastad olid juba möödunud.

82      Tõesti, kohtupraktika, eeskätt eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsuse Kreeka vs. komisjon (punkt 45) kohaselt on komisjonil, juhul kui finantskorrektsioonide tegemist õigustavad eiramised jätkuvad pärast seda, kui kontrollitulemustest on kirjalikult teada antud, õigus ja ka kohustus võtta seda olukorda arvesse, kui ta määrab kindlaks ajavahemiku, mille kohta asjaomane finantskorrektsioon tehakse.

83      Siiski ei kehti komisjoni kohustus võtta arvesse seda, et finantskorrektsioonide tegemist õigustavad eiramised jätkuvad, kui – nagu käesolevas asjas – kirjalik teade esitati kuupäeval, mil asjaomasel liikmeriigil oli juba võimatu tuvastatud puudusi kõrvaldada, kuna liikmeriik võib olukorda parandada üksnes alates sellest hetkest, kui talle sellest teatati.

84      Mis tahes muu tõlgendusega kaasneks see, et komisjonil oleks lubatud teha finantskorrektsioon ajavahemiku kohta, mis on varasem kui kontrollitulemustest esmase teatamise kuupäev, ilma et liikmesriiki oleks enne teavitatud ja tal oleks olnud võimalik kõnealused puudused kõrvaldada.

85      Seega ei laiene komisjoni õigus teha finantskorrektsioone ajavahemikule, mida kontrollimissioon ei käsitlenud ja mis eelneb esimese 5. detsembri 2006. aasta teate kuupäevale, kui liikmeriigil, kellele teatati tuvastatud eiramistest alles pärast asjaomaste majandusaastate lõppemist, ei olnud aega ühtegi parandusmeedet õigeaegselt võtta.

86      Kuigi on tõsi – nagu väidab komisjon–, et viimane tugines tema käsutuses olevale teabele, mille talle oli esitanud Portugali Vabariik ja mida ta ei olnud kahtluse alla seadnud, tuleb siiski märkida, et esimese 5. detsembri 2006. aasta teate edastamise kuupäeval ei olnud Portugali ametiasutustel enam võimalik puudusi kõrvaldada, et edaspidi tagada liidu eeskirjadele vastavus, isegi kui selle teate üks eesmärk oli just võimaldada liikmeriigil rakendada parandusmeetmeid, et tuvastatud puudused kõrvaldada ja et nende meetmete võtmata jätmise korral võib komisjon täiendavaid tõendeid esitamata edaspidi finantskorrektsioone teha.

87      Lisaks ei saa väita, nagu seda teeb komisjon, et selline ekstrapolatsioon, mille ta läbi viis, on automaatne ja eraldi kontrollimissioonist, ilma et see kahjustaks määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikest 1 tulenevat teatamiskohustust.

88      Selles osas tuleneb esimesest 5. detsembri 2006. aasta teatest, et komisjon heidab Portugali ametiasutustele ette seda, et nad lähtusid ainult maainfosüsteemist, kuigi komisjoni väitel oleksid nad pidanud mõõdistamisi läbi viima tehniliste vahenditega, et tagada maatükkide suuruse kindlaksmääramisel kindel ja usaldusväärne tulemus. Järelikult on selles esimeses teates välja toodud meetmed, mis võimaldavad saada kindlaid ja usaldusväärseid mõõdistamistulemusi ning seega hoida ära seda, et Portugali ametiasutuste poolt tuvastatud ja komisjonile teatatud eiramiste arv on sedavõrd suur. Selliste meetmete kehtestamine oleks pidanud võimaldama Portugali Vabariigil leida lahendus komisjoni poolt välja toodud kitsaskohtadele ja hoida nii ära edaspidiste finantskorrektsioonide tegemist.

89      Selles osas tuleb meenutada, et Üldkohus tõi määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikest 1 tuleneva teatamiskohustuse esile eespool punktis 47 viidatud kohtuotsuse Portugal vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas. Kuna selles asjas puudutas uurimine 2002. ja 2003. majandusaastat, leidis Üldkohus kohtuotsuse punktis 64 seoses 2003. majandusaastaga, et asjaolu, et komisjon viitab asjaomasele liikmeriigile määruse nr 1663/95 (muudetud) artikli 8 lõike 1 alusel saadetud kirja lisas 1 2003. majandusaastale, ei ole piisav, et tõendada, et see kiri käsitleb seda majandusaastat puudutavaid eiramisi.

90      Üldkohus leidis seega eespool punktis 47 viidatud kohtuotsuse Portugal vs. komisjon punktis 69, et kuna kontrollitulemusi ei esitatud, ei olnud asjaomasel liikmeriigil võimalik tõendada, et komisjoni tuvastused on ebatäpsed, ega võimalikke puudusi kõrvaldada, et edaspidi tagada vastavus ühenduse eeskirjadele, mistõttu tal ei olnud võimalik tugineda liikmeriikidele antud menetlustagatistele. Seega leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 70, et kuna kirjas ei esitatud komisjoni poolt 2003. majandusaasta kohta tehtud kontrolli tulemusi, ei saa viimase kiri, kus antakse teada kontrolli tulemustest, olla ühegi finantskorrektsiooni aluseks ja seda ei saa pidada esimeseks teateks määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 tähenduses. Seetõttu leidis Üldkohus eespool punktis 47 viidatud kohtuotsuse Portugal vs. komisjon punktis 71, et tegemist on määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 ja määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 rikkumisega.

91      Siiski tuleb märkida, et Euroopa Kohus tühistas eespool punktis 58 viidatud 3. mai 2012. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon Üldkohtu 12. novembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T‑113/08: Hispaania vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) selle tõttu, et Üldkohus oli leidnud, et komisjoni kiri oli ametlik teade määruse nr 1663/95 tähenduses, kuigi selles ei olnud liikmesriigile tehtud etteheide piisavalt selgelt välja toodud. Euroopa Kohus leidis seega, et Üldkohus rikkus määruse nr 1663/95 artikli 8 lõiget 1, määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendat lõiku ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendat lõiku, kuna üksnes sellist teadet, kus on piisavalt täpselt välja toodud kõik asjaomasele liikmesriigile süüks pandavad rikkumised, võib pidada teateks määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 tähenduses, mis kujutab endast määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendas lõigus ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viiendas lõigus ette nähtud 24‑kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti (eespool punktis 58 viidatud 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 34).

92      Käeolevas asjas tuleb märkida, et kuigi esimeses 5. detsembri 2006. aasta teates olid kõik Portugali Vabariigile 2004. aasta kontrolli tulemuste põhjal süüks pandavad eiramised täpselt välja toodud, ei ole selles teates siiski ühtegi tähelepanekut seoses 2005. ja 2006. aastaga, kuigi esiteks ei erinenud neil aastatel tuvastatud eiramised 2004. aastal tuvastatud eiramistest, teiseks ei vaidlustanud Portugali Vabariik 2005. ja 2006. aastat käsitlevaid tulemusi, mis ta oli pealegi ise komisjonile esitanud, ja kolmandaks tõid need tulemused esile selle, et olukord oli komisjoni poolt 2004. aastal tuvastatud olukorraga võrreldes halvenenud.

93      Seega ei saa esimesele 5. detsembri 2006. aasta teatele tugineda, et põhjendada varasemate kui 2005. ja 2006. aastate kohta tehtud finantskorrektsioone, mille osas see teade ei võimaldanud asjaomasel liikmesriigil kõrvaldada eespool viidatud kohtupraktika kohaselt puudusi, mis tuvastati 2003. ja 2004. aastat puudutava 11.–15. aprillini 2005 läbi viidud kontrollimissiooni käigus.

94      Eeltoodust tuleneb, et esimese väitega tuleb nõustuda, nii et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, mis puudutab finantskorrektsioone, mille komisjon tegi seoses 2005. ja 2006. majandusaastaga, st 2006. ja 2007. eelarveaastaga vastavalt summas 239 045,63 ja 266 137,96 eurot.

95      Seetõttu tuleb täpsustada, et kuna vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, mis puudutab 2005 ja 2006. majandusaastat, tuleb teist, kolmandat ja neljandat väidet analüüsides lähtuda üksnes 2004. majandusaastast.

 Teine väide, mille kohaselt on valesti tõlgendatud määruse nr 43/2003 põhjendust 28 ja rikutud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4

96      Portugali Vabariigi väitel suurendasid siseriiklikud ametiasutused nimetatud majandusaastatel kontrollide määra, nii et see saavutas õigusnormides ette nähtud miinimummäärast märkimisväärselt kõrgema taseme, kuigi määruse nr 43/2003 artikkel 58 ei nõua sõnaselgelt kontrollide arvu suurendamist. Niisiis viidi need kontrollid läbi sellise valimi alusel, mis oli kolm korda suurem, kui õigusnormides ette nähtud. Esiteks puudutasid need kontrollid 10–30% toetustaotlust, teiseks keelduti 40% maatükkide osas veamäära tõttu rahastamisest täielikult või osaliselt, kolmandaks tehti pindala kohta kontrolle 25–50% ja neljandaks viidi need kontrollid läbi enne abi maksmist, mistõttu abi summat vähendati ja kohaldati sanktsioone. Portugali ametiasutused kontrollisid eelisjärjekorras abikõlblikke maatükke, nii et kontrollide arvu suurendamine puudutas abikõlblikke maatükke, mille suhtes kehtis 25–50% kontrollimäär, mida ületati 40%. Portugali Vabariik meenutab, et kohtupraktika kohaselt ei õigusta asjaolu, et menetlus pole täiuslik, iseenesest finantskorrektsiooni tegemist. Seega oleks komisjon pidanud tõendama, kuidas eiramiste arv õigustas seda, et komisjon suurendas kontrollide arvu erinevalt või suuremal määral, kui seda tegid siseriiklikud ametiasutused, kuid komisjon ei tõendanud seda asjaolu raamatupidamise kontrollimise ja heakskiitmise menetluse käigus.

97      Portugali Vabariik lisab, et see, et komisjon väidab hagimenetluses, et ta tugines vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel määruse nr 43/2003 artikli 58 lõikele 1, kuigi ta ei ole sellele sättele varem viidanud, kujutab endast Portugali Vabariigi kaitseõiguste rikkumist.

98      Komisjoni viidatud eiramise tulemusel kaotatud summade hüvitamisega seoses kinnitab Portugali Vabariik, et esitatud materjalidest nähtub, et Portugali ametiasutused viisid kontrollid läbi enne abi maksmist, mistõttu tagasinõudmine ei ole vajalik. Teiselt poolt vaidleb Portugali Vabariik vastu komisjoni seisukohale, et juhul kui kontrollide käigus tuvastatud eiramiste maht oli 2%, on liikmesriigid nüüdsest kohustatud sisse nõudma summa, mis vastab valimi ulatuses tuvastatud rikkumiste määrale, st needsamad 2% kõigilt abikõlblikelt põllumajandusettevõtjatelt. Ent Portugali Vabariigi arvates on määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõikest 1 tulenev eeskiri vastupidine ja näeb ette üksnes kohustuse nõuda tagasi eeskirjade eiramise tagajärjel kaotatud summad.

99      Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahastab EAGGF üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames. Selles osas tuleb komisjonil tõendada, et neid õigusnorme on rikutud. Järelikult peab komisjon põhjendama otsust, millega ta on tuvastanud, et asjaomane liikmesriik ei ole kontrolli läbi viinud või on teinud seda puudulikult (vt eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

100    Siiski ei pea komisjon ammendavalt tõendama siseriiklike ametiasutuste läbiviidud kontrollide puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid esitama tõendeid oma tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta nende kontrollide või arvandmete suhtes (vt eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Komisjoni tõendamiskoormise selline leevendamine on põhjendatud asjaoluga, et liikmesriigil on EAGGF raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumise ja kontrollimise jaoks kõige parem võimalus ning järelikult peab just liikmesriik esitama kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajadusel komisjoni kinnituste ebatäpsuse kohta (vt eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

102    Asjaomane liikmesriik ei saa omalt poolt komisjoni järeldusi ümber lükata, esitamata oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve‑ ja kontrollimeetmete olemasolu osas (vt eespool punktis 63 viidatud 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

103    Samuti tuleb meenutada, et määruse nr 43/2003 artikli 58 lõige 1 sätestab eeskätt, et esiteks on halduskontrollid ammendavad ja sisaldavad vajaduse korral ristkontrolle, kasutades muu hulgas ka ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmeid, ning teiseks teevad siseriiklikud ametiasutused riskianalüüsi põhjal kohapealseid pistelisi kontrolle ligikaudu 10% toetustaotluste ulatuses. Määruse nr 43/2003 põhjenduses 28 on öeldud, et eeskirjade oluliste eiramiste avastamisel tuleks jooksval ja sellele järgneval aastal tõsta kohapealsete kontrollide arvu, et saavutada asjaomaste toetustaotluste nõuetekohasuse osas vastuvõetav kindlusaste.

104    Esiteks, mis puudutab väidetavat kaitseõiguste rikkumist sellega, et komisjon täpsustas esimest korda alles Üldkohtu menetluses, et ta tugineb määruse nr 43/2003 artiklile 58, siis piisab sellest, kui märkida kõigepealt, et viimati nimetatud määrust on mainitud muu hulgas 19. juuli 2010. aasta koondaruandes, et sama määruse artiklile 58 on selles aruandes sõnaselgelt viidatud osas, mis käsitleb riskianalüüsi, ja viimaks, et komisjon ei ole oma analüüsis tuginenud ainult määruse nr 43/2003 põhjendustele 26–28.

105    Nimelt on koondaruande punktis 1.1.1 pärast märget, mille kohaselt Portugali ametiasutuste poolt esitatud andmetest nähtub, et läbi viidud kontrollide arv (10%) ei vähenda EAGGF jaoks alusetult tehtud maksete ohtu, öeldud, et „sellega seoses on eriti asjakohane määruse preambulat meenutada”. Just selles kontekstis meenutab komisjon seejärel määruse nr 43/2003 põhjendusi 26–28.

106    Sellest sõnastusest lähtudes ei saa õigustatult väita, et komisjon soovis tugineda ainult neile põhjendustele, mitte määruse sätetele endile.

107    Järelikult ei saa nõustuda komisjonile tehtud etteheitega, mille kohaselt ta väidetavalt rikkus kaitseõigusi.

108    Teiseks, nagu komisjon õigesti väidab, kohustab määruse nr 43/2003 artikli 58 lõige 1 koosmõjus selle määruse põhjendusega 28 siseriiklikke ametiasutusi tegema kohapealseid kontrolle ligikaudu 10% toetustaotluste ulatuses. Kui aga riskianalüüsist, mida siseriiklikud ametiasutused tegema peavad, nähtub, et kontrollide arv on eiramiste ärahoidmiseks liiga väike, peavad viimased kontrollide arvu suurendama, kui oht, et EAGGF‑le tekib kahju, on suurenenud.

109    Sellist tõlgendust kinnitab lisaks ka määruse nr 1258/1999 artikkel 8, mille kohta on Euroopa Kohus juba öelnud, et see kehtestab liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud meetmed veendumaks, et EAGGF tagatisrahastust rahastatavad toimingud toimuvad tegelikult ja nõuetekohaselt, ning et tõkestada ja käsitleda eeskirjade eiramist ning nõuda eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summad tagasi, isegi kui asjaomane ühenduse õigusakt ei näe sõnaselgelt ette ühe või teise kontrollimeetme vastuvõtmist (Euroopa Kohtu 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑373/99: Kreeka vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑9619, punkt 9; Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑55/07: Madalmaad vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62). Euroopa Kohus täpsustas, et sellest sättest tuleneb – arvestades ELL artiklis 4 sätestatud kohustust teha komisjoniga lojaalset koostööd, eriti seoses liidu vahendite nõuetekohase kasutamisega –, et liikmesriigid peavad korraldama haldus- ja kohapealsete kontrollide süsteemi, mis võimaldab tagada, et kõnealuse abi andmise sisulised ja formaalsed tingimused on nõuetekohaselt täidetud (vt eespool punktis 63 viidatud 9. mai 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

110    Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, peab kontrolliasutus juhul, kui vigade arv näib suurenevat, tingimata reageerima, suurendades kontrollide arvu. Seega, kui 10‑protsendilise valimi puhul võib veamäär olla kuni 2%, tuleb – nagu käesolevas asjas, kui 2004. majandusaastal tuvastati kontrollitud maatükkidega seoses 36‑protsendiline veamäär – kontrollide arvu ja seega kontrollvalimit suurendada, kuna oht, et EAGGF‑le tekib kahju, on suurenenud, millega ei olnud aga ilmselgelt tegemist käesolevas asjas, vaatamata sellele, et teatud kultuurtaimede osas oli abitaotluste osas läbi viidud kontrollide arv oluliselt suurem kui 10% toetustaotluste arvust.

111    Tuleb märkida, et kuna Portugali ametiasutuste tehtud kontrollide tulemustest nähtus selgelt, oht, et EAGGF‑le tekib kahju, on suurenenud, oleks ametiasutused pidanud reageerima ja nende tegevusetus võrdus selliste kontrollimeetmete võtmata jätmisega, mis võimaldavad tagada toetuse andmise sisuliste ja vormiliste tingimuste nõuetekohase täitmise.

112    Selles osas tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on komisjonil põhjust, juhul kui niisugust kontrollisüsteemi ei ole loodud või liikmesriik on selle loonud puudulikult, nii et kahtlused toetuse andmise tingimuste täitmise osas jäävad püsima, jätta teatavad asjaomase liikmesriigi tehtud kulutused heaks kiitmata (vt Üldkohtu 4. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑368/05: Austria vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

113    Seega väidavad Portugali ametiasutused ekslikult, et viies läbi õigusnormides ette nähtud minimaalselt nõutavate kontrollide arvust märkimisväärselt rohkem kontrolle, järgisid nad kehtivaid õigusnorme ega rikkunud neile määrusest nr 43/2003 tulenevaid kohustusi, kui nad ei võtnud kontrollimeetmeid, mis võimaldavad tagada toetuse andmise sisuliste ja vormiliste tingimuste nõuetekohase täitmise.

114    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Portugali Vabariik, tuleb märkida, et kui eiramisi tuvastatakse näiteks 40% ulatuses valimist, mis vastab 10%‑le toetustaotluste arvust, peab eiramiste arv, välja arvatud juhul, kui see tuleneb kontrollvalimiga seotud ainuomastest asjaoludest, mida tuleb tõendaeda asjaomasel liikmesriigil, tingimata kajastuma üldistes statistilistes andmetes tervikuna.

115    Seetõttu ei saa õigustatult väita, et asjaolu – nagu väidab Portugali Vabariik oma kirjalikes seisukohtades –, et rahastamisest keeldumine puudutas ainult kontrollvalimit, on eespool punktides 109 ja 112 viidatud kohtupraktika kohaselt piisav, et tagada, et EAGGF ei rahasta eiramistega seotud tehinguid.

116    Kui arvata välja asjaolu, millele siseriiklik ametiasutus tugineb, väites, et kontrollvalim, mille tulemusi ei saa üldises statistikas kajastada, on eripärane, mida Portugali Vabariik ei ole ise väitnud, siis tuleb märkida, et pole ühtegi põhjust, mis võimaldaks kahelda selles, et kontrollvalimi ja kõigi statistikas kajastatud taotluste vahel on erinevus.

117    Lõpuks, mis puudutab Portugali Vabariigi väidet, mille kohaselt viisid siseriiklikud ametiasutused kontrollid läbi enne abi maksmist, mistõttu tagasinõudmine ei olnud vajalik, siis tuleb märkida, et ainult sellise kontrollvalimi ulatuses makse arvestamata jätmist, mis osutus negatiivseks, ei saa pidada õigusnormidega kooskõlas olevaks, kuna – nagu on viidatud eespool punktis 115 – rahastamisest keeldumine, mis põhineb üksnes kontrollvalimi sellel osal, mis osutus negatiivseks, ei ole eespool punktides 109 ja 112 viidatud kohtupraktika kohaselt mingil juhul piisav.

118    Kõigest eelnevast järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4

119    Portugali Vabariik väidab, et ekstrapoleerides Portugali ametiasutuste poolt Madeira piirkonnas kontrollitud maatükkidega seoses tuvastatud rikkumiste protsendi kõigile seal piirkonnas esitatud taotlustele, rikkus komisjon määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõiget 4. Seega eiras komisjon omaenda juhiseid, mis on ära toodud dokumendis nr VI/5330/97. Portugali Vabariik meenutab, et ekstrapolatsiooni alusel tehtud finantskorrektsioone võib komisjon teha ainult tingimusel, et ta on ise teinud üksikjuhtumitega seotud vigade alusel analüüsi. Ent komisjon ei analüüsinud 2004., 2005. ega 2006. aasta osas ühtegi üksikjuhtumit, kuna ta tegi ekstrapolatsiooni alusel kindlamääralise finantskorrektsiooni mitte selliste üksikjuhtumite asjaolude analüüsi alusel, mis ta kontrollimissiooni käigus oleks ise tuvastanud, vaid Portugali ametiasutuste poolt kontrollivalimis tuvastatud eiramiste määra alusel, mida komisjon seejärel kohaldas kõigile Madeiral esitatud toetustaotlustele. Sellisel praktikal, et finantskorrektsioon tehakse ekstrapolatsiooni alusel, ilma et kontrollitaks ühtegi üksikjuhtumit, puudub dokumendis nr VI/5330/97 igasugune õiguslik alus. Dokumendi nr VI/5330/97 lisa 4 sätted ei saa olla finantskorrektsiooni tegemise otsuse õiguslik alus, juhul kui makseasutus on keeldunud eiramiste tuvastamise korral makseid osaliselt või täielikult tegemast.

120    Selles osas tuleb märkida, et dokument nr VI/5330/97 näeb lisas 2 ette, et „finantskorrektsioon tehakse, kui komisjon tuvastab, et kulutused ei ole tehtud kooskõlas ühenduse eeskirjadega”. See dokument sätestab veel, et „komisjon peab ühenduse eelarvest rahastamisest keelduma, välja arvatud juhul, kui siseriiklikud kontrolliorganid on seadusevastase makse tuvastanud ja võtnud vastavad parandus- ja hüvitamismeetmed”. Olukorras, kus alusetult makstud summad ja seega ka ühendusele põhjustatud kahju suurus on võimalik kindlaks määrata, näeb dokument nr VI/5330/97 ette, et summa, mis on arvutatud taotluste väljavõttelise kontrollimise tulemuste ekstrapoleerimisel taotluste üldkogumile, mis piirdub sellise haldusvaldkonnaga, kus samade puuduste kordumine on tõenäoline, tuleb kõrvale jätta.

121    Lisaks on seal öeldud, et kui mittenõuetekohaste kulutuste tegelikku määra ei saa kindlaks teha, kohaldatakse kindlamääralist finantskorrektsiooni (vt selle kohta eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus Austria vs. komisjon, punkt 183 ja seal viidatud kohtupraktika).

122    Dokument nr VI/5330/97 täpsustab, et selliseid kindlamääralisi finantskorrektsioone võib ette näha, kui uurimise käigus saadud teave ei võimalda kontrollijal statistilisel teel või muude tõendatavate andmete abil hinnata rahalise mõju ulatust, lähtudes kindlakstehtud kahju ekstrapolatsioonist. Selles dokumendis on lisatud, et kindlamääralisi finantskorrektsioone ei kohaldata, kui eiramise on tuvastanud lisas 4 esitatud tingimustel liikmesriigi enda kontrolliasutus. Kui liikmesriik ei nõua alusetult või eiramise tulemusel saadud summasid tagasi, ei või raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise teenistus jätta kindlamääralist finantskorrektsiooni kohaldamata.

123    Tuleb märkida, et komisjon lähtus käesoleva väitega seoses ainsana arutusel oleva 2004. majandusaasta osas ainult omaenda tehtud kontrollimise tulemustest ja leidis, et kontrollvalimis tuvastatud eiramiste määra tuleb laiendada üldistele statistilistele andmetele tervikuna.

124    Olgu mainitud, et kuna uurimise käigus saadud teave võimaldas kontrollijal statistilisel teel või muude tõendatavate andmete abil hinnata rahalise mõju ulatust, leidis komisjon õigesti, et kindlamääraline finantskorrektsioon ei kuulu dokumendi nr VI/5330/97 tähenduses kohaldamisele.

125    Portugali Vabariik väidab selles küsimuses siiski, et komisjon ei võinud korrektsiooni tegemisel lähtuda siseriiklike ametiasutuste läbi viidud kontrollide tulemustest, kuna viimased said oma tulemused nende eiramiste põhjal, mille nad ise olid tuvastanud.

126    Seega täpsustab Portugali Vabariik, et ta keeldus osaliselt või täielikult tegemast makseid kõigil makseasutuste poolt tuvastatud eiramisjuhtumitel. Ta leiab, et käesolevas asjas ei olnud võimalik teha ühtegi finantskorrektsiooni, kuna makseasutus sai oma tulemused nende eiramiste põhjal, mis ta ise oli tuvastanud, kohaldades kõigi nõuetevastaselt esitatud taotluste suhtes osalisi või täielikke sanktsioone.

127    Portugali Vabariigi argumentidega ei saa nõustuda.

128    Nimelt ei saa juhul, kui eiramine on tuvastatud, pidada seda, kui keeldutakse ainult selliste taotluste rahastamisest, mille osas on eiramine juba tuvastatud, puuduse kõrvaldamiseks, mis võib tagada selle, et EAGGF rahastab üksnes neid taotlusi, mis on liidu eeskirjadega kooskõlas (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. augusti 1994. aasta otsus kohtasjas C‑413/92: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑3781, punktid 11–13).

129    Seega oleks Portugali Vabariigi ametiasutused pidanud võtma arvesse kontrollvalimis tuvastatud veamäära ja seda kohaldama kõigile asjaomastele statistilistele andmetele, võimaldades nii kindlaks teha EAGGF kantud kahju.

130    Sellest järeldub, et kuna Portugali ametiasutused keeldusid rahastamast ainult neid taotlusi, mille osas oli eiramine juba tuvastatud, ei kohaldanud nad kõiki tagajärgi, mis tuvastatud eiramiste puhul olid ette nähtud.

131    Lisaks tuleb meenutada, et kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb komisjonil tõendada seda, et rikutud on põllumajandusturgude ühise korralduse eeskirju, peavad liikmesriigid vajadusel tõendama, et komisjon on teinud vea selle rikkumise finantstagajärgede hindamisel (Euroopa Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑130/99: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑3005, punkt 90, ja eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus Austria vs. komisjon, punkt 181).

132    Nimelt korraldavad kohtupraktika kohaselt EAGGF rahastamist peamiselt siseriiklikud ametiasutused, kes on kohustatud tagama ühenduste eeskirjade range järgimise ja see põhineb siseriiklike ja ühenduse ametiasutuste vastastikusel usaldusel. Vaid liikmesriigil on võimalik teada ja täpselt välja selgitada EAGGF arvete töötlemiseks vajalikke andmeid, kuna komisjon ei asu piisavalt lähedal, et tal oleks võimalik saada majandusagentidelt talle vajalikke andmeid (vt eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus Austria vs. komisjon, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Seega tuleb liikmesriigil esitada kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse kohta, et tõendada, et komisjoni kahtlused ei olnud põhjendatud ( eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus Austria vs. komisjon, punkt 201).

134    Ent Portugali Vabariik ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et komisjon on tuvastatud eiramiste finantstagajärgi valesti hinnanud.

135    Eespool esitatust järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet

136    Portugali Vabariik leiab, et jättes kohaldamata dokumendi nr VI/5330/97, mis sätestab ühtsed suunised finantskorrektsioonide tegemiseks, rikkus komisjon võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet.

137    Mis puudutab esiteks võrdsuse põhimõtte rikkumist, siis täpsustab Portugali Vabariik, et kui komisjon oleks järginud suuniseid, millest ta oli kohustatud kinni pidama, oleks ta kohaldanud kindlamääralisi finantskorrektsioone. Käesolevas asjas leiab Portugali Vabariik, et jooksval ja sellele järgnevatel aastatel kontrollide arvu suurendamata jätmist olukorras, kus eiramiste arv oli suurenenud, võib samastada võtmekontrolliga, mida ei viidud läbi piisavalt põhjalikult, mistõttu oleks tulnud kohaldada kindlamääralist finantskorrektsiooni 5%, mida komisjon ka tegi uurimise AA/2006/10 käigus. Portugali Vabariik leiab seega, et kuna komisjon käsitles vaidlustatud otsusega päädinud uurimist erinevalt uurimisest AA/2006/10, rikkus ta võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kahte ühesugust olukorda käsitleti erinevalt.

138    Selles osas tuleb esiteks märkida, et iga juhtumit tuleb reeglina hinnata eraldivõetuna, et tuvastada, kas asjaomane liikmesriik pidas EAGGF rahastatavate tegevuste läbiviimisel kinni ühenduse õigusnormidest tulevatest nõuetest, ning teha võimaliku eiramise korral kindlaks selle ulatus (Euroopa Kohtu 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑242/97: Belgia vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑3421, punkt 129, ja 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑418/06 P: Belgia vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑3047, punkt 91).

139    See ei tähenda, et liikmesriigil ei oleks lubatud tugineda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Siiski saab ta seda teha üksnes juhul, kui kõnealused olukorrad on vähemalt võrreldavad, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis neid olukordi iseloomustavad ja mille hulka kuuluvad eeskätt kulude tekkimise ajavahemik, asjaomased valdkonnad ja ette heidetud eeskirjade eiramiste laad (eespool punktis 138 viidatud 18. mai 2000. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 130, ja eespool punktis 138 viidatud 24. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 92).

140    Teiseks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib keelatud diskrimineerimisega olla tegemist juhul, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eespool punktis 138 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑197/09: Sloveenia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 89).

141    Tuleb märkida, et uurimise AA/2006/10 käigus tuvastatud puudused ei ole sarnased käesolevas asjas tuvastatud puudustega. Nii nähtub juhtumi AA/2006/10 uurimisest, et komisjon seadis selle käigus kahtluse alla kohapeal tehtud kontrolli tulemused. Ta leidis, et see, et enamus mõõdistustulemusi saadi arvutisüsteemi abil, mitte looduses tehtud mõõdistamisel, tõi endaga kassa ebaõigete otsuste tegemise, eeskätt osas, mis puudutab asjassepuutumatute asjaolude väljajätmist, mis halvendas kohapealsete kontrollide kvaliteeti ja tõi omakorda kaasa kohaldamisele kuuluvate õigusnormide rikkumise.

142    Seevastu käesolevas asjas heidab komisjon koondaruandes põhimõtteliselt ette seda, et Portugali ametiasutused lähtusid maainfosüsteemist, kontrollide arvu suurendamata jätmist olukorras, kus eiramiste arv oli suurenenud, ja seda, et eiramisjuhtumite arv ei olnud ajavahemikus 2004–2007 vähenenud.

143    Seega, kuna need kaks olukorda ei ole sarnased, ei saa komisjonile ette heita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

144    Mis puudutab teiseks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, siis väidab Portugali Vabariik, et kuna Madeira piirkonnas on keskmise maaüksuse suurus väga väike, võib sellise maatüki mõõtmisel, mille pindala on nagunii tühise suurusega, tehtud veast tuleneda eriti suur veamäär. Seega, kui dokumendis nr VI/5330/97 esitatud suuniseid oleks järgitud, oleks finantskorrektsioone tehtud 5% ulatuses, samas kui käesolevas asjas tehti finantskorrektsioonid vahemikus 44,32–90,48%. Komisjon otsustas kasutada ekstrapolatsiooni meetodit, mis on Portugali Vabariigi jaoks ebasoodsam, ilma et ta oleks esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, kuidas niisugune valik on sobiv tema väidetava eesmärgi saavutamiseks. Riskianalüüsi alusel kindlaksmääratud kontrollvalimis tuvastatud eiramiste arvu ekstrapolatsioon rikub proportsionaalsuse põhimõtet, kuna selline eiramiste arv on nagunii suurem kui eiramiste arv kõigi taotluste osas. Portugali Vabariik lisab, et ametiasutuste tehtud kontrollimiste tulemustest ei nähtu, et nad ei määranud kontrollvalimit kindlaks riskianalüüsi alusel.

145    Olgu meenutatud, et ELL artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (Euroopa Kohtu 17. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 15/83: Denkavit Nederland, EKL 1984, lk 2171, punkt 25; Üldkohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑281/06: Hispaania vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 64, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, punkt 117).

146    Ent eespool on tuvastatud, et dokumendis nr VI/5330/97 esitatud suuniseid järgiti, kuna need nõuavad, et kui kontrollimenetlusega seotud teave võimaldab kontrollijal teha kahju suurus kindlaks ekstrapolatsiooni meetodil, tuleb ka finantskorrektsioon teha selle meetodi alusel. Kuna Portugali ametiasutuse esitatud kontrolli tulemustega seoses oli tegemist just sellise olukorraga, oli komisjonil võimalik ilma nimetatud suuniseid rikkumata teha finantskorrektsioonid ekstrapolatsiooni teel.

147    Lisaks, kui komisjon on selle asemel, et lükata tagasi kõik kulutused, mille puhul esineb eekirjade eiramine, teinud möönduse, kehtestades eeskirjade eiramise juhtumite käsitluse, mis on erinev vastavalt kontrollide puudulikkuse astmele ja EAGGF‑le põhjustatud ohu määrale, peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on meelevaldsed ja ebaõiglased (Euroopa Kohtu 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑242/96: Itaalia vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑5863, punkt 75, ja 22. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑28/94: Madalmaad vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑1973, punkt 56).

148    Selles osas tuleneb 27. oktoobri 2009. aasta ametlikus teates toodud andmetabelist esiteks, et komisjon kohaldas erineva suurusega sanktsioone vastavalt aastale, taimekasvatussaadustele ja kohapealsete kontrollide käigus tuvastatud vigade mahule. Lisaks võttis ta arvesse seda, et miski ei andnud talle alust eeldada, et samad puudused esinesid Assooridel ja kohaldas seetõttu finantskorrektsiooni ainult Madeira piirkonna poolt teatatud kulutustele. Seega ei saa talle ette heita, et ta kohaldas dokumendis nr IV/5330/97 esitatud suuniste alusel ebaproportsionaalset finantskorrektsiooni.

149    Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EAGGF rahastab üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (Euroopa Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑278/98: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1501, punkt 38, ja Üldkohtu 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑266/04: Hispaania vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 97). Juhul kui ühenduse õigusnormid lubavad abi anda üksnes tingimusel, et kinni on peetud teatavatest tõendamiskoormise või kontrolliga seotud formaalsustest, ei saa selle tingimusega vastuolus antud abi jätta EAGGF kanda (Euroopa Kohtu 8. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑197/90: Itaalia vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑1, punkt 38, ja eespool punktis 149 viidatud 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 116).

150    Käesolevas asjas tuleb seega tagasi lükata Portugali Vabariigi väide, et kuna Madeira piirkonnas on keskmise maaüksuse suurus väga väike, võib sellise maatüki mõõtmisel, mille pindala on nagunii tühise suurusega, tehtud veast tuleneda eriti suur veamäär, mistõttu on ka ekstrapolatsiooni teel tehtud finantskorrektsioonid märkimisväärselt suured. Niisiis, kuna nimetatud asjaolu ei välista seda, et EAGGF‑le võib kahju tekkida, oli komisjonil järelikult õigus jätta ühenduse rahastamisest välja Madeiral POSEI meetmega seoses tehtud kulutused.

151    Lisaks tuleb tagasi lükata ka Portugali Vabariigi see väide, mille kohaselt kujutab riskianalüüsi alusel kindlaksmääratud kontrollvalimis tuvastatud eiramiste määra ekstrapoleerimine endast proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Nimelt ei ole Portugali Vabariik käesolevas asjas esitanud tõendit, kust nähtuks kontrollvalimi kindlaksmääramise meetod või asjaolud, mida riskianalüüsi käigus arvesse võeti.

152    Seega ei ole proportsionaalsuse põhimõtet rikutud, mistõttu tuleb neljas väide tagasi lükata.

153    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles Portugali Vabariigi suhtes kohaldatakse 2006.–2007. eelarveaasta osas POSEI meetmega seoses finantskorrektsiooni, ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

154    Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 4. novembri 2010. aasta otsus 2010/668/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 288, lk 24), osas, milles Portugali Vabariigi suhtes kohaldatakse 2006.–2007. eelarveaasta osas POSEI meetmega seoses finantskorrektsiooni.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Truchot Martins Ribeiro Popescu

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. juunil 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: portugali.