ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

14. detsember 2011

Kohtuasi T‑6/11 P

Euroopa Komisjon

versus

Isabel Vicente Carbajosa ja teised

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Konkursiteade – Avalik konkurss – Eelvaliku testides saadud tulemuste põhjal kirjalikule katsele mittelubamine – EPSO ja konkursikomisjoni pädevuse jaotus – Võistlevuse põhimõte

Ese:      Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 28. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑9/09: Vicente Carbajosa jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) esitatud apellatsioonkaebus, milles palutakse see kohtuotsus tühistada.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑9/09: Vicente Carbajosa jt vs. komisjon osas, milles see otsus tühistab Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsused mitte kanda Isabel Vicente Carbajosat konkursi EPSO/AD/117/08 ja Niina Lehtineni ja Myriam Menchéni konkursi EPSO/AD/116/08 nende kandidaatide nimekirja, kellel palutakse esitada täielik kandideerimistaotlus. Tühistada EPSO otsused mitte kanda Isabel Vicente Carbajosat konkursi EPSO/AD/117/08 ja Niina Lehtineni ja Myriam Menchéni konkursi EPSO/AD/116/08 nende kandidaatide nimekirja, kellel palutakse esitada täielik kandideerimistaotlus. I. Vicente Carbajosa, N. Lehtinen, M. Menchén ja komisjon kannavad ise käesolevas kohtuastmes kantud kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Võistlevuse põhimõte – Järgimine kohtumenetluses – Ulatus – Kohtuotsus, millega tühistatakse otsus kohtu omal algatusel tõstatatud väite alusel, ilma et pooltel palutaks esitada oma seisukohad – Eelnimetatud põhimõtte rikkumine

2.      Ametnikud – Konkurss – Mõiste – Esialgne etapp, mis sisaldab valikvastustega küsimustest koosnevaid eelvaliku teste – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, III lisa)

3.      Ametnikud – Konkurss – Konkursi kulg – Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO), ametisse nimetav asutuse ja konkursikomisjoni pädevuse jaotus

(Personalieeskirjad, artikli 30 esimene lõik; III lisa artikli 1 lõige 1 ja artikkel 5; Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni peasekretäride, Euroopa Kohtu sekretäri, Euroopa Kontrollikoja, Euroopa Majandus- ja sotsiaalkomitee ja Regioonide komitee peasekretäride ning Euroopa Ombudsmani esindaja otsus 2002/621/EÜ, artikli 1 lõige 1 ja lõike 2 punkt c)

1.      Kaitseõigustel on õiglase kohtuliku arutamise korraldamise ja kulgemise juures äärmiselt tähtis roll ja nende õiguste hulka kuulub võistlevuse põhimõte. See põhimõte on kohaldatav kõikidele menetlustele, mille tulemusel võib institutsioon võtta vastu otsuse, mis mõjutab tuntaval määral isiku huve. See sisaldab endas üldjuhul menetluspoolte õigust võtta seisukoht kõigi asjaolude ja dokumentide suhtes, millel kohtulahend põhineb, vaielda kohtus esitatud tõendite ja seisukohtade ning kohtu omal algatusel tõstatatud õiguslike väidete üle, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda. Et täita nõudeid, mis on seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled saaksid võistlevalt vaielda nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude üle, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad. Kohus peab ise järgima võistlevuse põhimõtet, eelkõige kui ta lahendab kohtuasja sellise põhjenduse alusel, mida ta käsitleb omal algatusel.

Kuna avalikul huvil põhinevat väidet ei ole tõstatanud ning pooled ei ole selle üle vaielnud konkreetse kohtuasja istungil, vaid seda on tehtud üksnes muude kohtuasjade raames, ning kuna Avaliku Teenistuse Kohus on tühistanud vaidlusalused otsused kohtu omal algatusel tõstatatud väite alusel, ilma et ta oleks pooltel eelnevalt palunud kirjalikus või suulises menetluses esitada selle väite kohta oma seisukohad, on see kohus rikkunud võistlevuse põhimõtet. Sellegipoolest tuleb antud juhtumi konkreetseid asjaolusid hinnates uurida, kas Avaliku Teenistuse Kohtu toimimisviisi saab õigustada sellega, et menetlus ei saanud ka ilma kõnealuse eeskirjade eiramiseta tuua kaasa teistsugust tulemust, mistõttu võistlevuse põhimõtte järgimata jätmine ei saanud mõjutada kohtuotsuse sisu.

(vt punktid 25, 30–32)

Viited:

Euroopa Kohus: 2. detsember 2009, kohtuasi C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt (EKL 2009, lk I‑11245, punkt 54); 17. detsember 2009, kohtuasi C‑197/09 RX-II: M vs. EMEA (uuesti läbivaatamine) (EKL 2009, lk I‑12033, punktid 39–41 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

2.      Ametnike töölevõtmiseks korraldatud konkursi esimeses etapis on valikvastustega küsimustest koosnevad eelvaliku testid võrdlevat laadi, mis on omane mõistele „konkurss” kui sellisele, kuna kõnealustel testidel ei piisa keskmise tulemuse saamisest, vaid teise etappi jõudmiseks peab jõudma eelnevalt kindlaksmääratud arvu kandidaatide sekka, kes saavutasid eelvaliku testides kõige paremad tulemused. Kõnealune etapp ei ole seega mitte ainult kõnealuse konkursimenetluse formaalne osa, vaid sellel on ka konkursi olemus.

(vt punkt 54)

3.      Personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktides b ja e, mille kohaselt peab ametisse nimetav asutus konkursiteates täpsustama konkursi laadi (kas kvalifikatsiooni või katsete põhjal või nii kvalifikatsiooni kui ka katsete põhjal) ja kui konkurss põhineb katsetel, siis millised need on ja millist hindamissüsteemi neis kasutatakse, ei ole mainitud ametisse nimetava asutuse pädevust konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valiku ja hindamise osas. Arvestades et personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktis b osutatud konkursi laad viitab sellele, kas konkurss toimub kvalifikatsiooni või katsete põhjal või nii kvalifikatsiooni kui ka katsete põhjal, ei ole selles sättes silmas peetud katsete sisu kindlaksmääramist. Nimetatud lisa artikli 1 lõike 1 punkti e kohta tuleb märkida, et kuigi katse läbimise künnise määramine kuulub mõiste „millised [katsed] on ja millist hindamissüsteemi neis kasutatakse” kohaldamisalasse, ei ole see nii konkursi raames esitatavate küsimuste sisu kindlaksmääramise puhul. Personalieeskirjade III lisas ei ole sõnaselgelt ette nähtud, kes määrab kindlaks eelvaliku katsete sisu ja kes selle konkursietapi üle järelevalvet teostab. Seda pädevust ei ole sõnaselgelt antud ei ametisse nimetavale asutusele ega konkursikomisjonile.

Personalieeskirjade artikli 30 esimene lõik ja personalieeskirjade III lisa artikli 5 esimene lõik näevad vastavalt ette, et sobivate kandidaatide ja konkursiteates sätestatud nõuetele vastavate kandidaatide nimekirja koostamine on konkursikomisjoni pädevuses. Seda pädevust silmas pidades on konkursikomisjonil konkursi läbiviimisel otsustav roll.

Enne Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) asutamist oli ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus konkursitingimuste ja konkursi korraldamise korra kindlaksmääramisel ning konkursikomisjonil oli ulatuslik kaalutlusõigus konkursi raames ettenähtud katsete korra ja täpsema sisu osas; ühtlasi oli konkursikomisjon pädev teostama järelevalvet ametisse nimetava asutuse korraldatava kandidaatide eelvaliku esimese etapi üle. Seda pädevuse jaotust ametisse nimetava asutuse ja konkursikomisjoni vahel ei mõjutanud 2002. aastal EPSO asutamine, kelle ülesanded ametnike töölevõtmise konkursside toimumise suhtes on põhiliselt korralduslikud. EPSO ülesanne on nimelt tagada, et ametnike valikumenetlustes kohaldatakse ühtseid norme. See puudutab üldiselt ametnike valikumenetluse, mitte konkreetsete konkursside katsete sisu kindlaksmääramist.

Kuigi EPSO täidab ametisse nimetava asutuse personalivaliku volitusi konkursi osas, ei kuulu tema pädevusse konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valik ega ka hindamine. Otsuse 2002/621 EPSO organisatsiooni ja tegevuse kohta artikli 1 lõike 1 esimese lause kontekstis, milles on sätestatud, et EPSO korraldab optimaalsete professionaalsete ja majanduslike tingimuste kohaselt avalikke konkursse ametnike töölevõtmiseks institutsioonidesse, on selle artikli lõike 2 punktis c EPSO‑le antud konkursi puhul pigem konkursikomisjoni abistaja roll, sest ta vastutab valikumeetodite ja -tehnikate väljatöötamise eest.

(vt punktid 60–62, 64, 67, 68, 72, 74 ja 75)

Viited:

Üldkohus: 5. märts 2003, kohtuasi T‑24/01: Staelen vs. parlament (EKL AT 2003, lk I‑A‑79 ja II‑423, punkt 51); 17. september 2003, kohtuasi T‑233/02: Alexandratos ja Panagiotou vs. nõukogu (EKL AT 2003, lk I‑A‑201 ja II‑989, punkt 26); 26. oktoober 2004, kohtuasi T‑207/02: Falcone vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑305 ja II‑1393, punktid 31, 38 ja 39); 14. juuli 2005, kohtuasi T‑371/03: Le Voci vs. nõukogu (EKL AT 2005, lk I‑A‑209 ja II‑957, punkt 41).