EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

30. jaanuar 2013

Kohtuasi F‑87/11

Kari Wahlström

versus

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (Frontex)

Avalik teenistus – Ajutine teenistuja – Tähtajalise lepingu pikendamata jätmine – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 8 – Menetlus – Oluliste menetlusnormide rikkumine – Pädevus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega K. Wahlström palub tühistada Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) tegevdirektori 10. detsembri 2010. aasta otsuse, mis tehti teatavaks 16. detsembril 2010 ja millega tema ajutise teenistuja lepingut ei pikendatud.

Otsus: Tühistada otsus. Jätta Frontexi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Tähtaeg – Tähtaja algus – Teatavakstegemine – Mõiste – Väljastusteatega tähtkirjaga saadetud otsus – Teatavakstegemise eeldus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Frontexi sellekohane sisejuhis – Õiguslikud tagajärjed

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 8)

3.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Menetlus – Menetlusnormide rikkumine – Rikkumine, mis toob kaasa tühistamise – Tingimused

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 8)

1.      Kui otsus tehakse posti teel teatavaks väljastusteatega tähtkirjaga, siis eeldatakse, et kirja adressaat on sellest otsusest teada saanud, kui ta on allkirjastanud väljastusteate. Siiski võib juhtuda, et adressaat ei saa tähtkirja väljastusteadet allkirjastada, kui viimati nimetatud isik, kes ei ole oma elukohas kirja väljastamise ajal, ei tee ise katseid kirja kätte saada ja eelkõige ei tule kirjale järgi tähtaja jooksul, mil kirja postiasutuses hoitakse.

Sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et otsus tehti adressaadile nõuetekohaselt teatavaks sellise tähtaja möödumise kuupäeval, mil kirja postiasutuses hoitakse. Nimelt kui möönda, et juhul kui adressaat ei tee katseid kirja kätte saada ja eelkõige ei tule tähitud kirjale nimetatud tähtaja jooksul järgi, võib ta takistada otsuse nõuetekohast teatavakstegemist tähitud kirjaga, siis nõrgendaks see esiteks märgtavalt selle teatavakstegemise viisi pakutud tagatisi, samas kui tegemist on eriti kindla ja objektiivse haldusaktide teatavakstegemise viisiga. Administratsioon oleks sunnitud kasutama teisi teatavakstegemise viise, mis oleksid vähem kindlad nagu teatavakstegemise tavakirjaga või kulukamad ja isegi ebaproportsionaalsed nagu kättetoimetamine kohtutäituri kaudu. Teiseks oleks adressaadil siis teataval määral võimalik valida hagi esitamise tähtaja algust, samas kui selline tähtaeg ei ole poolte valida ning peab vastama õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise nõuetele.

Siiski ei ole eeldus, et kirja adressaadile tehti otsus teatavaks selle tavapärase tähtaja möödudes, mil kirja postiasutuses hoitakse, absoluutne. Selle eelduse kohaldamise tingimus on nimelt see, et administratsioon tõendab, et teatavakstegemine tähitud kirjaga on toimunud nõuetekohaselt, eelkõige osas, mis puudutab teate jätmist kirja saabumise kohta adressaadi viimasele aadressile. Lisaks on tegemist ümberlükatava eeldusega, kuna adressaat võib tõendada, et tal esines takistus muu hulgas haiguse või tema tahtest sõltumatu vääramatu jõu tõttu, mistõttu ta ei olnud teatest kirja saabumise kohta tegelikult teadlik.

(vt punktid 38–40)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 16. detsember 2010, kohtuasi F‑25/10: AG vs. parlament (punktid 41, 43 ja 44).

2.      Liidu institutsiooni või asutuse otsus, mis on teatavaks tehtud kõikidele töötajatele ning mille eesmärk on tagada asjaomastele ametnikele ja teenistujatele võrdne kohtlemine valdkonnas, milles sel institutsioonil või asutusel on personalieeskirjadega antud ulatuslik kaalutlusõigus, kujutab endast sisejuhist ja seda tuleb sellisena pidada suunavaks käitumisjuhiseks, mille administratsioon on ise endale kehtestanud ja millest ta ei või kõrvale kalduda ilma seda tinginud põhjuseid nimetamata, sest vastasel juhul rikub ta võrdse kohtlemise põhimõtet.

Selliseks sisejuhiseks on suunised, millega kehtestatakse teatud arv norme ajutiste teenistujate lepingute pikendamise valdkonnas Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuris.

(vt punktid 56 ja 57)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑92/96: Monaco vs. parlament (punkt 46).

Avaliku Teenistuse Kohus: 7. juuli 2009, liidetud kohtuasjad F‑99/07 ja F‑45/08: Bernard vs. Europol (punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Kui Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri tegevdirektori otsuse jätta ajutise teenistuja leping pikendamata peale esitatud hagi raames ei ole tuvastatud pädevuse puudumine seotud mitte vaidlustatud otsuse tegija enda ehk tegevdirektoriga, vaid isikutega, kellega tuleb agentuuri suunistele vastavalt ajutise teenistuja lepingu pikendamise menetluses konsulteerida ehk hindaja ja kinnitajaga, siis selline menetlusnormide rikkumine toob vaidlustatud otsuse tühistamise kaasa üksnes siis, kui on tuvastatud, et menetlusnormide rikkumine võis mõjutada otsuse sisu.

See on aga nii, kui ei saa välistada, et hindaja ja kinnitaja, kui nad oleks nõuetekohaselt välja valitud ja neil oleks palutud teha otsus asjaomase ajutise teenistuja ametialaste soorituste kohta, oleksid võinud teha ajutiste teenistuja lepingu pikendamise kohta erinevaid või teisiti põhjendatud ettepanekuid.

(vt punktid 58 ja 59)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. oktoober 1980, liidetud kohtuasjad 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon (punkt 47).

Esimese Astme Kohus: 9. märts 1999, kohtuasi T‑212/97: Hubert vs. komisjon (punkt 53).