ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
22. september 2016(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu kujutismärk SUN CALI – Varasem siseriiklik kujutismärk CaLi co – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b ja artikli 53 lõike 1 punkt a – Esindamine apellatsioonikojas – Tegelik ja toimiv liidus asuv tööstus- või kaubandusettevõte – Juriidilised isikud, kellel on omavahel majandussidemed – Määruse nr 207/2009 artikli 92 lõige 3
Kohtuasjas T‑512/15,
Sun Cali, Inc., asukoht Denver, Colorado (Ameerika Ühendriigid), esindaja: advokaat C. Thomas,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: E. Zaera Cuadrado,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli
Abercrombie & Fitch Europe SA, asukoht Mendrisio (Šveits),
mille ese on hagi EUIPO viienda apellatsioonikoja 3. juuni 2015. aasta otsuse (liidetud asjad R 1260/2014-5 ja R 1281/2014-5) peale, mis käsitleb kehtetuks tunnistamise menetlust Abercrombie & Fitch Europe’i ja Sun Cali vahel,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
nõupidamiste ajal koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud A. M. Collins ja V. Valančius (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. septembril 2015,
arvestades vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2015,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud kohtuasja pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Sun Cali, Inc. esitas 20. novembril 2006 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), muudetud redaktsioonis, (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1)) EL‑i kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatavate kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18, 25, 35 ja 45 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 18: „käekotid“;
– klass 25: „naisterõivad, aluspesu, rinnahoidjad, aluspüksid, pihikrinnahoidjad, õhukesed pealisrõivad, öösärgid, hommikumantlid, lühikesed negližeed, kleidid, T-särgid, naiste pluusid, pulloverid, teksad, kostüümid, jakid, seelikud, ujumisriided, rannariided, päikesekaitserõivad ja peleriinid; meesterõivad; lasterõivad, jalanõud“;
– klass 35: „rõivaste, jalanõude ja käekottide jaemüügiga tegeleva poe teenused“;
– klass 45: „moenõustamisteenused; garderoobi haldamise teenused; kuvandi nõustamise teenused; personaalsete sisseostude tegemise teenused“.
4 ELi kaubamärgi taotlus avaldati 21. mai 2007. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 20/2007.
5 Kujutismärk registreeriti 21. novembril 2007 ELi kaubamärgina numbri 5482369 all.
6 Abercrombie & Fitch Europe SA esitas 16. oktoobril 2012 hageja kujutismärgi kehtetuks tunnistamise taotluse kõigi kaupade ja teenuste suhtes, mille jaoks see kaubamärk oli registreeritud.
7 Taotluse toetuseks esitatud kehtetuks tunnistamise põhjused tuginesid suhtelistele kehtetuks tunnistamise põhjustele, mida on käsitletud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis a koostoimes artikli 8 lõike 1 punktiga b.
8 Kehtetuks tunnistamise taotlus põhines järgmisele varasemale Itaalia kujutismärgile, mis on registreeritud 7. aprillil 2008 ja mis tähistab kõiki klassi 25 kuuluvaid kaupu:
9 Tühistamisosakond rahuldas 17. märtsi 2014. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse osaliselt ja tunnistas vaidlustatud kaubamärgi klassidesse 18 ja 25 kuuluvate kaupadega seoses kehtetuks, kuna koostisosa „cali“ – mis on varasema kaubamärgi dominantne osa – kokkulangemise tõttu on nendesse klassidesse kuuluvate kaupadega seoses varasema kaubamärgi ja vaidlustatud kaubamärgi segiajamine tõenäoline. Seevastu lükkas tühistamisosakond vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi klassidesse 35 ja 45 kuuluvate teenuste osas, leides, et need teenused ja klassi 25 kuuluvad kaubad ei ole sarnased.
10 Hageja ja Abercrombie & Fitch Europe esitasid vastavalt 14. mail 2014 ja 16. mail 2014 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
11 EUIPO viies apellatsioonikoda jättis 3. juuni 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) esiteks hageja esitatud kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna leidis, et viimasel ei ole määruse nr 207/2009 artikli 92 lõikes 2 ette nähtud esindajat, ja teiseks osaliselt rahuldas kaebuse, mille oli esitanud Abercrombie & Fitch Europe ning tunnistas vaidlustatud kaubamärgi ka klassi 35 kuuluvate teenuste osas kehtetuks. Sellega seoses leidis ta, et arvestades nimetatud teenuste ja klassi 25 kuuluvate kaupade vahelist sarnasust, on varasema kaubamärgi ja vaidlustatud kaubamärgi segiajamine tõenäoline.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
13 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid
14 Hageja lisas hagiavaldusele terve rea dokumente, millega soovib kinnitada järeldust, et ta oli apellatsioonikoja menetluses nõuetekohaselt esindatud, ja toetada väidet, et varasemat kaubamärki võib tajuda itaaliakeelse sõna „calcio“ ühe variatsioonina. Nimelt on tegemist lisadega 3 ja 18–22.
15 EUIPO väidab, et need dokumendid tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna neid ei ole EUIPO menetluses esitatud.
16 Tuleb meenutada, et Üldkohtusse esitatud hagi eesmärk on EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses. Määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 2 kohaselt võib Üldkohus EUIPO apellatsioonikoja otsuse tühistada või muuta üksnes „pädevuse puudumise, olulise menetlusnormi rikkumise, asutamislepingu, määruse nr 207/2009 või nende rakendusnormide rikkumise või võimu kuritarvitamise tõttu“. Sellest sättest nähtub, et Üldkohus võib hagi esemeks oleva otsuse tühistada või muuta üksnes juhul, kui selle vastuvõtmise hetkel oli selle suhtes kohaldatav üks nimetatud tühistamis- või muutmisalus. Seevastu ei saa ta nimetatud otsust tühistada või muuta põhjustel, mis ilmnevad pärast selle kuulutamist (vt kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud sättest tuleneb ka, et faktilistele asjaoludele, millele pooled EUIPO talituste menetluses ei ole tuginenud, ei saa enam tugineda Üldkohtule esitatud hagis. Nii on Üldkohtu ülesanne hinnata apellatsioonikoja otsuse õiguspärasust, kontrollides seda, kas Euroopa Liidu õigust on kohaldatud apellatsioonikojale esitatud faktiliste asjaolude alusel, küll aga ei teosta Üldkohus sellist kontrolli talle esitatud uutele faktilistele asjaoludele tuginedes (kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 54). Seetõttu ei ole Üldkohtu ülesanne vaadata faktilisi asjaolusid uuesti läbi esimest korda Üldkohtus esitatud tõendeid arvestades (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2005, Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Kuna käesoleval juhul on punktis 14 nimetatud dokumendid esitatud esimest korda Üldkohtu menetluses, ei saa neid vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta ja seetõttu tuleb need tagasi lükata.
2. Sisulised küsimused
18 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimene käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 ning teine selle määruse artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumist.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 92 lõiget 3
19 Esimese väite raames märgib hageja esiteks, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 esimesele lausele võis teda EUIPOga suhtlemisel esindada tema Saksamaal asuva tütarettevõtja töötaja, kuna see ettevõtja on tegelik ja toimiv liidus asuv kaubandusettevõte selle sätte tähenduses. Ta väidab teiseks, et kui seda tütarettevõtjat ei tunnustata talle kuuluva tegeliku ja toimiva liidus asuva kaubandusettevõttena, võib hagejat vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 teisele lausele EUIPOga suhtlemisel esindada selle ettevõtte töötaja, kuna hagejal on selle ettevõttega majandussidemed. Ta järeldab sellest, et apellatsioonikoda oleks igal juhul pidanud tunnistama kaebuse vastuvõetavaks.
20 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
21 Määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 kohaselt võib füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kelle alaline asukoht või peamine tegevuskoht või tegelik ja toimiv tööstus- või kaubandusettevõte asub liidus, EUIPOga suhtlemisel esindada nende töötaja. Sellise juriidilise isiku töötaja võib esindada ka teisi juriidilisi isikuid, kel on nimetatud isikuga majandussidemed, isegi juhul, kui nimetatud teiste juriidiliste isikute alaline asukoht või peamine tegevuskoht või tegelik ja toimiv tööstus- või kaubandusettevõte ei asu liidus.
22 Määruse nr 207/2009 artikli 93 lõike 1 kohaselt võib füüsilisi ja juriidilisi isikuid EUIPOs esindada üksnes liikmesriigis kutsenõuetele vastav õigusala töötaja, kelle tegevuskoht on liidus, kuivõrd ta on nimetatud riigis pädev olema esindajaks kaubamärgiga seotud küsimustes, või kutseline esindaja, kelle nimi on kantud nimekirja, mida sel otstarbel peab EUIPO.
23 Esiteks on selge, et hageja, vaidlustatud kaubamärgi omanik, on Denveris, Colorados (Ameerika Ühendriigid) asuv eraõiguslik juriidiline isik, keda apellatsioonikojas esindas füüsiline isik, kes esitles menetlustoimiku põhjal end esiteks kui väidetavalt hagejale kuuluva ja Münchenis (Saksamaa) asuva kaubandusettevõtte juhti, ja teiseks kui selle töötajat.
24 Teiseks nähtub toimiku materjalidest, et EUIPO palus 3. märtsi 2015. aasta kirjaga hagejal määrata apellatsioonimenetlusega seoses kindlaks erialaspetsialistist esindaja määruse nr 207/2009 artikli 93 lõike 1 tähenduses. EUIPO väljendas selles kirjas hagejale tõsiseid kahtlusi seoses sellega, kas teda saab esindada töötaja määruse artikli 92 lõike 3 sätete alusel. Hageja piirdus 23. aprilli 2015. aasta vastuses selle kinnitamisega, et kaubandusettevõtte omamise tõttu Münchenis on tal määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 alusel lubatud olla selle ettevõtte ühe töötaja poolt esindatud. Hoolimata EUIPO väljendatud kahtlustest ei lisanud hageja oma vastusele ühtki tõendit, mis neid väiteid kinnitaks, ning piirdus üksnes EUIPO juhistele viitamisega.
25 Kolmandaks nähtub toimiku materjalidest samuti, et teine menetluspool apellatsioonikojas, Abercrombie & Fitch Europe, on apellatsioonikojale esitatud edasikaebusele vastates väitnud, et hageja ei olnud apellatsioonikojas nõuetekohaselt esindatud, eelkõige seetõttu, et puudub tegelik ja toimiv kaubandusettevõte Saksamaal. Nimetatud väite toetuseks märkis Abercrombie & Fitch Europe, et Handelsgesetzbuchi (Saksa äriseadustik) § 13 sätete kohaselt oli hageja, kelle alaline asukoht ja peamine tegevuskoht asusid väljaspool Saksamaad, kohustatud ennast registreerima selle asukoha esimese astme kohtus, kus ta soovis äritegevusega tegeleda, seda ei ole ta aga teinud. Oma väidete kinnitamiseks lisas Abercrombie & Fitch Europe esiteks väljavõtte Gemeinsames Registerportal der Länderist (liidumaade registriandmeid avaldav portaal), millest ilmneb, et ühtki kaubandusettevõtet, mis sisaldaks sõnu „sun cali“ ei ole Saksamaal registreeritud, ja teiseks väljavõtte Müncheni linna äriregistrist, mis tõendas kaubandusettevõte ärinimega SUN CALI Inc füüsilisest isikust ettevõtjana registreeringu olemasolu selle töötaja nimel, kes esindas hagejat apellatsioonikojas ja kes oli ka selle juhataja.
26 Käesoleval juhul tuleb esiteks seoses küsimusega, kas hagejal oli määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 kolmanda lause tähenduses liidus tegelik ja toimiv tööstus- või kaubandusettevõte, märkida, et hageja esitas apellatsioonikojas oma väidete kinnituseks tõendid, mis seisnevad teatava veebisaidi www.suncali.de väljavõtetest, millest on näha teatav Müncheni postiaadress, kus asub vaidlustatud kaubamärki kandvaid kaupu turustav ettevõte, ja fotod, millel on väidetavalt kujutatud nimetatud ettevõtte fassaad.
27 Lisaks sellele esitas hageja 27. mail 2014 EUIPO menetluses tõendi, mille oli allkirjastanud tema juhataja ja millega viimane volitas ennast kui Münchenis asuva kaubandusettevõtte töötajat esindama hagejat muu hulgas asjaomases apellatsioonimenetluses.
28 Tuleb nentida, et need tõendid, mille hageja esitas apellatsioonikojas, nimelt esiteks teatava veebisaidi väljavõte, teiseks fotod, millel on väidetavalt kujutatud teatava Münchenis asuva kaubandusettevõtte fassaad ja kolmandaks tõend, millega volitatakse teatavat töötajat hagejat esindama, ei ole käesoleva asja eripärasid arvestades asjakohased üksikasjad ja selgitused, mis tõendaksid tegeliku ja toimiva kaubandusettevõtte olemasolu liidus määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 tähenduses.
29 Ühelt poolt võimaldavad need tõendid tõesti mõista, et nimetatud ettevõtte väidetava majandustegevuse olemus on rõivaste, jalanõude ja aksessuaaride jaemüük. Siiski on pelgad veebisaidi väljavõtted ning fotod iseseisvalt ning muude tõendite puudumisel ebapiisavad, et tõendada tegeliku ja toimiva kaubandusettevõtte olemasolu liidus.
30 Teiselt poolt tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tähendab tütarettevõtja mõiste tegevuskeset, mis esineb emaettevõtja püsiva laiendusena, ning millel on juhatus ja varalised vahendid äritehingute tegemiseks kolmandate isikutega, nii et viimased teavad, et nad saavad luua välismaal asuva emaettevõtjaga õigussuhte ilma temaga otse suhtlemata, sõlmides tehinguid emaettevõtja laienduseks olevas tegevuskeskmes (vt selle kohta kohtuotsus, 22.11.1978, Somafer, 33/78, EU:C:1978:205, punkt 12). Hageja esitatud tõendid selle kohta, et tal on Saksa tütarettevõtja, on ilmselgelt sobimatud tõendama, et see ettevõte, mis talle kuulub, on tema laiendus, ja seetõttu, et ta on hageja tütarettevõtja.
31 Lisaks sellele kinnitavad Abercrombie & Fitch Europe’i poolt apellatsioonikojas esitatud tõendid, eelkõige Saksa äriregistri väljavõte, millest ei nähtu, et hagejale kuulub Saksamaal registreeritud ettevõte, hageja esitatud tõendite põhjal tehtud järeldust, et väidetavat Münchenis asuvat ettevõtet ei saa käsitada hagejale kuuluva liidus asuva tegeliku ja toimiva kaubandusettevõttena.
32 Seega leidis apellatsioonikoda õigesti, et tõendit selle kohta, et hagejale kuulub liidus määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 tähenduses tegelik ja toimiv ettevõte, ei ole esitatud.
33 Teiseks tuleb seoses küsimusega, kas teatava liidus alalist asukohta või peamist tegevuskohta omava tegeliku ja toimiva juriidilise isiku töötaja võib esindada väljaspool liitu asuvat muud juriidilist isikut, nimelt hagejat, majandussidemete olemasolu tõttu nende kahe juriidilise isiku vahel määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 teise lause tähenduses, märkida, et hageja piirdus EUIPO apellatsioonikojas üksnes väidetega selliste sidemete olemasolu kohta, ilma et ta oleks esitanud muid tõendeid kui need, millele on osutatud eespool punktides 26 ja 27.
34 Ühelt poolt nähtub aga toimiku materjalidest, nagu märgitud eespool punktis 25, et Saksamaal asuv ettevõte on Müncheni linna äriregistris registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana selle füüsilise isiku nimel, keda hageja nimetab selle ettevõtte töötajaks. Tuleb nentida, et füüsilisest isikust ettevõtja, kellel puudub juriidilise isiku staatus, ei kuulu määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 teise lause kohaldamisalasse, mistõttu tal on selle sätte alusel võimatu esindada väljaspool liitu asuvat juriidilist isikut, kellega tal võivad olla selle sätte tähenduses majandussidemed.
35 Teiselt poolt ja isegi eeldades, et Saksamaal asuval ettevõttel, mis hageja sõnul kuulub talle, on juriidilise isiku staatus, tuleb märkida, et hageja poolt apellatsioonikojas esitatud tõendid ei anna käesoleval juhul alust teha selle ettevõtte ja hageja vahel majandussidemete olemasolu kindlaks.
36 Siinkohal tuleb nentida, et pelgad veebisaidi väljavõtted ning fotod iseenesest on muude tõendite puudumisel ebapiisavad, et tõendada Saksamaal asuva ettevõtte ja hageja vaheliste majandussidemete olemasolu. Need tõendid ei anna alust tuvastada näiteks asjaomase kahe isiku kuulumist samasse kontserni, või ka seda, et olemasolevate juhtimismehhanismide kohaselt kontrollib üks kõnealune juriidiline isik teist.
37 Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikoda õigesti, et tõendit hageja ja Saksamaal asuva ettevõtte vaheliste majandussidemete määruse nr 207/2009 artikli 92 lõike 3 tähenduses olemasolu kohta ei ole esitatud.
38 Seetõttu ei eksinud apellatsioonikoda, kui leidis vaidlustatud otsuse punktis 37, et hageja esitatud edasikaebus ei ole määruse nr 207/2009 artikliga 92 kooskõlas ning seetõttu ei ole see vastuvõetav.
39 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata. Seega ei ole hagejal alust nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist niivõrd, kuivõrd see otsus käsitleb tema poolt apellatsioonikojale esitatud edasikaebust.
40 Mis puutub kaebusesse, mille Abercrombie & Fitch Europe esitas apellatsioonikojale, siis tuleb määruse nr 207/2009 artikli 59 alusel märkida, et kuigi hageja ei olnud apellatsioonimenetluses esindatud ja igal juhul ei esitanud ta oma seisukohti, oli ta igal juhul apellatsioonimenetluse poolt. Seega on tal määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 4 alusel endiselt õigus nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist niivõrd, kuivõrd selle otsusega osaliselt rahuldati Abercrombie & Fitch Europe esitatud kaebus ning seetõttu tuleb hageja poolt Üldkohtu menetluses esitatud teist väidet kontrollida.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b
41 Teises väites märgib hageja, et apellatsioonikoda järeldas ekslikult, et vastandatud tähiste segiajamine on tõenäoline. Eelkõige leiab hageja, et apellatsioonikoda pidas ebaõigesti sarnasteks ühelt poolt vastandatud tähiseid ja teiselt poolt tähistatud kaupu ja teenuseid, mille põhjal ta järeldas, et klassi 35 kuuluvate teenustega segiajamine on tõenäoline.
42 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
43 Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti a ja artikli 8 lõike 1 punkti b koos lugemisest nähtub, et varasema kaubamärgi omaniku taotlusel tunnistatakse registreeritud ELi kaubamärk kehtetuks, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga.
44 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samuti tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt kohtuotsus, 9.7.2003, Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), T‑162/01, EU:T:2003:199, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise seisukohast eeldab segiajamise tõenäosus nii seda, et vastandatud kaubamärgid on identsed või sarnased, kui ka seda, et nendega tähistatavad kaubad või teenused on identsed või sarnased. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt kohtuotsus, 22.1.2009, Commercy vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – easyGroup IP Licensing (easyHotel), T‑316/07, EKL, EU:T:2009:14, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
Vaidlustatud otsuse põhjendatus
46 Kuigi vaidlustatud otsuse punktis 45 esitatud põhjendus on lühike, tuleb selles osas arvestada tühistamisosakonna otsuses üksikasjalikumalt esitatud põhjendusega. Kuna apellatsioonikoda jättis otsuse tähiste võrdluse osas jõusse ning võttes arvesse tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja vahelist funktsionaalset järjepidevust, mille kohta annab tunnistust määruse nr 207/2009 artikli 64 lõige 1 (vt selle kohta kohtuotsused, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 30, ja 10.7.2006, La Baronia de Turis vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Baron Philippe de Rothschild (LA BARONNIE), T‑323/03, EU:T:2006:197, punktid 57 ja 58), siis kuuluvad nimetatud otsus ning selle põhjendus konteksti, milles vaidlustatud otsus on tehtud, mis on hagejale teada ning mis võimaldab kohtul teostada täielikku õiguspärasuse kontrolli segiajamise tõenäosusele antud hinnangu üle (vt selle kohta kohtuotsus, 21.11.2007, Wesergold Getränkeindustrie vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lidl Stiftung (VITAL FIT), T‑111/06, ei avaldata, EU:T:2007:352, punkt 64).
Asjaomane avalikkus
47 Kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise raames arvestada asjaomase kaubaliigi keskmise tarbijaga, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti tuleb arvestada sellega, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev (vt kohtuotsus, 13.2.2007, Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Käesoleval juhul, arvestades asjaomaste kaupade ja teenuste olemust ning seda, et tühistamistaotluse toetuseks osutatud varasem kaubamärk on kaitstud Itaalias, tuleb kinnitada vaidlustatud otsuse punktides 43 ja 44 apellatsioonikoja poolt tehtud järeldust, mille kohaselt siuliselt tuleb segiajamise tõenäosust analüüsida asjaomase avalikkuse seisukohast, see avalikkus aga koosneb laiast avalikkusest ehk Itaalia keskmisest tarbijast.
Kaupade ja teenuste võrdlus
49 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb käsitletavate kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel võtta arvesse kõiki nendevahelisi seoseid iseloomustavaid olulisi tegureid. Nimetatud tegurid on eelkõige nende olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad või teenused on konkureerivad või teineteist täiendavad. Samuti võib arvesse võtta muid selliseid tegureid nagu asjaomaste kaupade turustuskanalid (vt kohtuotsus, 11.7.2007, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bolaños Sabri (PiraÑAM diseño original Juan Bolaños), T‑443/05, EU:T:2007:219, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 41, et klassi 35 kuuluvad jaemüügiteenused kujutavad endast klassi 25 kuuluvate kaupade üht turustuskanalit, mistõttu nende kaupade ja teenuste sarnasuse aste on piisav, et panna asjaomast avalikkust uskuma, et need pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt.
51 Hageja vaidleb sellele analüüsile vastu ning väidab sisuliselt, et vastandatud tähiste vähest sarnasust tuleb aasjaomaste kaupade ja teenuste sarnasuse astme hindamisel arvestada.
52 Siinkohal tuleb kõigepealt meenutada, et vastandatud tähiste sarnasuse aste ei mõjuta nende tähistega hõlmatud kaupade ja teenuste sarnasusele antavat hinnangut (vt selle kohta kohtuotsus, 24.6.2014, Hut.com vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Intersport France (THE HUT), T‑330/12, ei avaldata, EU:T:2014:569, punkt 28). Nimelt saab nende kahe teguri vastastikust sõltuvust kontrollida alles segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida tähiste suur sarnasus ning vastupidi.
53 Seetõttu tuleb lükata tagasi hageja argument, mille kohaselt on väidetavalt ühelt poolt vastandatud tähiste sarnasuse astme ja teiselt poolt kaupade ja teenuste sarnasuse astme vahel vastastikune sõltuvus.
54 Samuti tuleb märkida, et üksteist täiendavad kaubad või teenused on omavahel tihedalt seotud, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad arvata, et neid kaupu valmistab või neid teenuseid osutab üks ja seesama ettevõtja (vt selle kohta kohtuotsus, 24.6.2014, Hut.com vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Intersport France (THE HUT), T‑330/12, ei avaldata, EU:T:2014:569, punkt 24).
55 Käesoleval juhul puudutavad klassi 35 kuuluvad „rõivaste, jalanõude ja käekottide jaemüügiga tegeleva poe teenused“, nagu märgitud eespool punktis 3, mille jaoks vaidlustatud kaubamärk on registreeritud, varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega identseid kaupu, nimelt muu hulgas „rõivaid“ ja „jalanõusid“, mis kuuluvad klassi 25.
56 Tuleb nentida, et need teenused ja kaubad on omavahel tihedalt seotud, nii et kõnealused kaubad on vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud teenuste osutamiseks möödapääsmatult vajalikud või vähemalt olulised, kuna nimetatud teenuseid pakutakse just nende kaupade müümisel. Seetõttu on vastandatud kaubamärkidega hõlmatud teenused ja kaubad üksteist täiendades omavahel seotud, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 41 õigesti märkis.
57 Neil tingimustel tuleb järeldada, et nii nagu apellatsioonikoda oma vaidlustatud otsuse punktis 41 leidis, on vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaubad ja teenused teataval määral sarnased.
Tähiste võrdlus
58 Kohtupraktika kohaselt on kaks kaubamärki sarnased, kui asjaomase avalikkuse silmis on need ühest või mitmest asjakohasest aspektist vähemalt osaliselt samased (kohtuotsus, 23.10.2002, Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hukla Germany (MATRATZEN), T‑6/01, EU:T:2002:261, punkt 30). Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine peab vastandatud tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jääval tervikmuljel, võttes eelkõige arvesse nende eristavaid ja domineerivaid osi. Segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav roll sellel, kuidas asjaomaste kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub. Keskmine tarbija aga tajub kaubamärki tervikuna ega uuri selle eri detaile (vt kohtuotsus, 12.6.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, C‑334/05 P, EU:C:2007:333, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
– Eristavad osad
59 Kaubamärgi teatava koostisosa eristusvõime kindlakstegemisel tuleb hinnata selle osa suuremat või väiksemat võimet identifitseerida kaupu või teenuseid, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kindlalt ettevõtjalt pärinevana, ning seeläbi eristada neid kaupu või teenuseid muude ettevõtjate omadest. Nimetatud hindamisel tuleb arvestada eelkõige kõnealuse osa eriomaseid omadusi, et välja selgitada, kas sellel puudub kirjeldavus seoses kaupade või teenustega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud (kohtuotsused, 13.6.2006, Inex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wiseman (Lehma naha kujutis), T‑153/03, EU:T:2006:157, punkt 35, ja 13.12.2007, Cabrera Sánchez vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Industrias Cárnicas Valle (el charcutero artesano), T‑242/06, ei avaldata, EU:T:2007:391, punkt 51).
60 Käesoleval juhul väidab hageja sisuliselt, et vaidlustatud kaubamärgi kujutisosad on väga eristusvõimelised.
61 Ühelt poolt olgu meenutatud, et Üldkohtu väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui kaubamärk koosneb sõnalistest osadest ja kujutisosadest, siis on esimesed põhimõtteliselt eristusvõimelisemad kui teised, kuna keskmisel tarbijal on asjaomasele kaubale või teenusele lihtsam viidata kaubamärgi nime välja öeldes, kui selle kujutisosa kirjeldades (vt kohtuotsus, 7.2.2013, AMC-Representações Têxteis vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – MIP Metro (METRO KIDS COMPANY), T‑50/12, ei avaldata, EU:T:2013:68, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Teiselt poolt tuleb ka märkida, et kuna rõivasektoris on kasutusel väga palju erinevaid kujusid, ei eristu südame või pooliku südame graafiline kujutis sedavõrd, et see tõmbaks eriti tarbija tähelepanu endale. Nimelt näeb tarbija selles üksnes dekoratiivset kujundust, millele ta ei omista erilist tähelepanu ning mida ta ei hakkaks analüüsima.
63 Seetõttu tuleb leida, et vastupidi hageja väidetele ei oma vaidlustatud kaubamärgi kujutisosad – kuigi need ei ole ka tähtsusetud – suurt eristusvõimet klassi 25 kuuluvate kaupade ja klassi 35 kuuluvate teenuste suhtes.
– Visuaalne sarnasus ja foneetiline sarnasus
64 Apellatsioonikoda nõustus vaidlustatud otsuse punktis 45 tühistamisosakonna analüüsiga, mille kohaselt vastandatud tähised on sarnased. Apellatsioonikoda märkis, et visuaalsest ja foneetilisest küljest on vastandatud tähised sarnased, kuna need langevad ühise osa „cali“ poolest kokku.
65 Hageja väidab sisuliselt, et tähised on visuaalselt ja foneetiliselt erinevad. Ta väidab, et keskmine tarbija pöörab üldiselt suuremat tähelepanu osadele, mis paiknevad kaubamärgi alguses ning puudub sarnasus vaidlustatud kaubamärgi alguses oleva sõnalise osa „sun“ ja varasema kaubamärgi alguses oleva sõnalise osa „cali“ vahel.
66 Kuigi vastab tõele, et keskmise tarbija tähelepanu koondub üldiselt kaubamärkide esimesele osale, võivad teatavate kaubamärkidega seotud eriasjaolud anda põhjust teha sellest reeglist erandi (vt selle kohta kohtuotsus, 20.11.2007, Castellani vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Markant Handels und Service (CASTELLANI), T‑149/06, EU:T:2007:350, punkt 54).
67 Lisaks olgu meenutatud, et eespool punktis 58 osutatud kohtupraktika kohaselt on kaks kaubamärki sarnased, kui asjaomase avalikkuse silmis on need ühest või mitmest asjakohasest aspektist vähemalt osaliselt samased.
68 Käesoleval juhul ei piisa ainuüksi sellest, et sõnaline osa „sun“ asub vaidlustatud tähise alguses, selle osa vastavast tähisest jäävas tervikmuljes dominantseks muutumiseks, mistõttu segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine peab visuaalset, foneetilist või kontseptuaalset sarnasust puudutavas osas põhinema sellest jääval tervikmuljel, mitte üksnes sõnalisel osal, mis paikneb selle alguses.
69 Ühelt poolt tuleb märkida, et vastandatud tähiste sõnalised osad langevad osaliselt kokku, kuna vastandatud kaubamärkides esineb sõnaline osa „cali“, mis moodustab neli tähte vaidlustatud kaubamärgi seitsmest tähest ja neli tähte varasema kaubamärgi kuuest tähest. Niisiis langevad vastandatud kaubamärkide sõnalised osad enam kui poolte neid moodustavate tähtede võrra kokku.
70 Teiselt poolt tuleb vastupidi hageja väidetele märkida, et varasem tähis nagu ka vaidlustatud tähis koosneb kahest sõnalisest osast, mitte ühest, nimelt osadest „cali“ ja „co“. Kuna sõnalise osa „cali“ jaoks on kasutatud suuri tähti, kahe sõnalise osa vahel on vahe ning sõnalise osa „co“ jaoks on kasutatud väikeseid tähti, ei arvataks, et varasem tähis koosneb ühest ainsast sõnalisest osast „calico“. Seega langevad vastandatud tähised kokku mõlemas olemasoleva sõnalise osa „cali“ poolest ning seega on need sõnaliste osade poolest osaliselt ühesugused.
71 Peale selle tuleb nentida, et hageja ei esita ühtki argumenti selle väite ümber lükkamiseks, et kuna vastandatud tähistes on ühine sõnaline osa „cali“, on need visuaalsest ja foneetilisest küljest teataval määral sarnased. Arvestades sõnaliste osade „cali“ identsust vastandatud tähistes, tuleb leida, et erinevused, mis seisnevad eelkõige nende kujutisosades ja sõnalistest osades „co“ ja „sun“, ei ole sellised, mis jätaksid asjaomasele avalikkusele mulje, et need tähised on igakülgselt hinnates visuaalsest ja foneetilisest küljest teataval määral sarnased.
– Kontseptuaalne sarnasus
72 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 45, et vastandatud tähised on kontseptuaalsest küljest sarnased selle osa jaoks asjaomasest avalikkusest, kes seostab ühist osa „cali“ Ameerika Ühendriikide ühe osariigi „Californiaga“.
73 Väide, mille kohaselt võib asjaomane avalikkus varasemat kaubamärki tajuda kui itaaliakeelse sõna „calcio“ üht variatsiooni, ei ole ühegi vastuvõetava tõendiga (vt eespool punktid 14–17) kinnitatud ning seetõttu ei saa seda lugeda tõendatuks.
74 Seetõttu tuleb leida, et apellatsioonikoda ei eksinud, kui märkis, et vastandatud tähised on kontseptuaalsest küljest sarnased selle osa jaoks asjaomasest avalikkusest, kes seostab ühist osa „cali“ „Californiaga“.
75 Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda ei eksinud, kui leidis, et tervikmulje põhjal ei ole vastandatud tähised sarnased.
Segiajamise tõenäosus
76 Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine eeldab teatud arvessevõetavate tegurite vastastikust sõltuvust, eelkõige kaubamärkide ning nendega tähistatavate kaupade ja teenuste sarnasust. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi (kohtuotsused, 29.9.1998, Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 17, ja 14.12.2006, Mast-Jägermeister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Licorera Zacapaneca (VENADO raamiga jt), T‑81/03, T‑82/03 ja T‑103/03, EU:T:2006:397, punkt 74).
77 Apellatsioonikoda leidis, et vastandatud tähiste sarnasust arvestades on segiajamine klassi 35 kuuluvate teenustega seoses tõenäoline, kuna need on klassi 25 kuuluvate kaupadega teataval määral sarnased.
78 Hageja väidab, et kuna vastandatud tähised on erinevad, ei ole segiajamine tõenäoline.
79 Käesoleval juhul nähtub eespool punktides 49–75 läbiviidud kontrollist, et arvestades asjaomaste kaupade ja teenuste teatavat sarnasust, vastandatud tähiste visuaalset ja foneetilist sarnasust, kuna need langevad ühise sõnalise osa „cali“ olemasolu tõttu osaliselt kokku, nende sarnasust kontseptuaalsest küljest ühe osa asjaomase avalikkuse silmis ning asjaomase avalikkuse keskmist tähelepanelikkuse astet, on segiajamine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses tõenäoline.
80 Seetõttu ei eksinud apellatsioonikoda, kui leidis vaidlustatud otsuse punktis 47, et arvestades vastandatud tähiste sarnasust, on segiajamine vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud klassi 35 kuuluvate teenuste osas tõenäoline, kuna need on klassi 25 kuuluvate kaupadega teataval määral sarnased.
81 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
82 Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
83 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
84 Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb mõista kohtukulud vastavalt EUIPO nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Sun Cali, Inc-ilt.
Frimodt Nielsen | Collins | Valančius |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad