EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
10. juuli 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikli 16 lõige 2 – Alaline elamisõigus kolmanda riigi kodaniku puhul, kes on liidu kodaniku pereliige – Abikaasade kooselu lõppemine – Kohene kooselu alustamine teiste elukaaslastega viie aasta pikkuse pideva elamisperioodi jooksul – Määrus (EMÜ) nr 1612/68 – Artikli 10 lõige 3 – Tingimused – Liidu õiguse rikkumine liikmesriigi poolt – Asjaomase rikkumise laadi analüüs – Eelotsusetaotluse esitamise vajadus
Kohtuasjas C‑244/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Court’i (Iirimaa) 19. aprilli 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. aprillil 2013, menetluses
Ewaen Fred Ogieriakhi
versus
Minister for Justice and Equality,
Iirimaa,
Attorney General,
An Post,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta (ettekandja), kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça, G. Arestis, J.‑C. Bonichot ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. märtsi 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– E. F. Ogieriakhi, enda nimel,
– Minister for Justice and Equality, Iirimaa, Attorney General ja An Post, esindajad: E. Creedon ja B. Lydon, keda abistasid R. Barron, SC, E. Brennan, BL, ja adviser R. Barrett,
– Kreeka valitsus, esindaja: T. Papadopoulou,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Enegren, C. Tufvesson ja M. Wilderspin,
olles 14. mai 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb esiteks küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46; ja parandused ELT L 229, lk 35 ja ELT 2005, L 197, lk 34), artikli 16 lõiget 2, ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 10 lõiget 3, ning teiseks selle mõju määratlemist, mida avaldab alalise elamisõiguse sisu puudutava eelotsusetaotluse esitamine siseriikliku kohtu poolt, kes hindab liidu õiguse rikkumise tõttu esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemise raames seda, kas asjaomane liikmesriik on liidu õigust ilmselgelt rikkunud.
2 Taotlus esitati E. F. Ogieriakhi ning Minister for Justice and Equality, Iirimaa, Attorney General’i ja An Posti vahelises vaidluses, mille ese on E. F. Ogieriakhi poolt Iirimaa vastu esitatud kahju hüvitamise nõue, mis põhineb kohtuotsusest Francovich jt (C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428) tuleneval kohtupraktikal ja mille aluseks on väidetav Iirimaa kohustuste rikkumine seoses direktiivi 2004/38 ülevõtmisega.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2004/38
3 Direktiivi 2004/38 põhjenduse 17 kohaselt:
„Kui liidu kodanikud, kes on otsustanud jääda vastuvõtvasse liikmesriiki pikemaks ajaks, saaksid kasutada alalist elamisõigust, tugevdaks see liidu kodakondsuse väärtust ja oleks oluliseks teguriks sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel, mis on üks liidu põhieesmärke. Seepärast tuleks alaline elamisõigus näha ette kõikidele liidu kodanikele ja nende pereliikmetele, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud tingimustega viis järjestikust aastat, ilma et neid oleks välja saadetud.”
4 Direktiivi 2004/38 artiklis 2 „Mõisted” on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) liidu kodanik – isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus;
2) pereliige:
a) abikaasa;
[...]
3) vastuvõttev liikmesriik – liikmesriik, kuhu liidu kodanik oma vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamiseks liigub.”
5 Selle direktiivi artikli 3 „Soodustatud isikud” lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.”
6 Selle direktiivi artikkel 7 „Üle kolmekuuline elamisõigus” näeb lõigetes 1 ja 2 ette:
„1. Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:
a) nad tegutsevad vastuvõtvas liikmesriigis töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjatena [...]
[...]
2. Lõikes 1 ette nähtud elamisõigus laieneb ka pereliikmetele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kes on liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, kui kõnealune liidu kodanik vastab lõike 1 punktides a, b või c nimetatud tingimustele.”
7 Direktiivi artikli 13 lõikes 2 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, ei kaota liidu kodaniku pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või artikli 2 lõike 2 punktis b nimetatud registreeritud kooselu lõpetamise korral nii kaua kui vaja elamisõigust, kui:
a) enne abielulahutuse või abielu kehtetuks tunnistamise menetluse või artikli 2 lõike 2 punktis b nimetatud registreeritud kooselu lõpetamise algatamist on abielu või registreeritud kooselu kestnud vähemalt kolm aastat, sealhulgas üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, või
b) abikaasade või artikli 2 lõike 2 punktis b nimetatud partnerite kokkuleppe või kohtuotsuse kohaselt on abikaasal või partneril, kes ei ole liikmesriigi kodanik, liidu kodaniku laste hooldusõigus või
c) seda õigustavad eriti rasked asjaolud, näiteks koduvägivalla ohvriks langemine abielu või registreeritud kooselu ajal, või
d) abikaasade või artikli 2 lõike 2 punktis b nimetatud partnerite kokkuleppe või kohtuotsuse kohaselt on abikaasal või partneril, kes ei ole liikmesriigi kodanik, õigus alaealise lapsega suhelda, kui kohus on otsustanud, et suhtlemine peab toimuma vastuvõtvas liikmesriigis [ja nii kaua, kui seda peetakse vajalikuks].
Enne alalise elamisõiguse saamist on asjaomaste isikute elamisõiguse tingimuseks nõue, mille kohaselt nad peavad suutma tõendada, et nad on töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad või et neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ja et neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus või et nad on nendele tingimustele vastava isiku pereliikmed, kusjuures pere on loodud vastuvõtvas liikmesriigis. „Piisavad vahendid” on määratletud artikli 8 lõikes 4.
Need pereliikmed säilitavad oma elamisõiguse üksnes isiklikel alustel.” [Täpsustatud tõlge]
8 Direktiivi 2004/38 IV peatükis „Alaline elamisõigus” asuvas artiklis 16 „Üldeeskirjad liidu kodanikele ja nende pereliikmetele” on sätestatud:
„1. Liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, saavad seal alalise elamisõiguse. Selle õiguse suhtes ei kohaldata III peatükis sätestatud tingimusi.
2. Lõiget 1 kohaldatakse ka nende pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid on koos liidu kodanikuga elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat.
3. Elamisperioodi pidevust ei mõjuta ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut kuud aastas, või pikemaajaline eemalviibimine seoses kohustusliku ajateenistusega või üks eemalviibimine maksimaalselt kaheteistkümne järjestikuse kuu jooksul olulistel põhjustel, näiteks rasedus ja sünnitus, raske haigus, õpingud või tööalane koolitus või lähetus mõnda teise liikmesriiki või kolmandasse riiki.
4. Kui alaline elamisõigus on omandatud, kaotatakse see üksnes juhul, kui vastuvõtvast liikmesriigist viibitakse eemal kaks järjestikust aastat.”
9 Selle direktiivi artiklis 18 on ette nähtud:
„Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, omandavad liidu kodaniku pereliikmed, kelle suhtes kohaldatakse artikli 12 lõiget 2 ja artikli 13 lõiget 2 ning kes vastavad kõnealustes lõigetes sätestatud tingimustele, alalise elamisõiguse pärast seda, kui nad on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat.”
Määrus nr 1612/68
10 Määruse nr 1612/68 artiklis 10 on sätestatud:
„1. Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:
a) tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21‑aastased või ülalpeetavad;
b) töötaja ja tema abikaasa ülalpeetavatel sugulastel ülenevas liinis.
2. Liikmesriigid hõlbustavad ükskõik millise lõikes 1 nimetamata pereliikme riiki lubamist, kui ta on ülalnimetatud töötaja ülalpeetav või temaga koos elav ja samasse leibkonda kuuluv isik riigis, kust töötaja pärit on.
3. Töötajal peab olema oma pere majutamiseks niisugune elamispind, mis vastab selle piirkonna, kus ta töötab, omamaiste töötajate elamispinna tavapärastele standarditele, välistades vahetegemise omamaiste töötajate ja teise lepinguosalise kodanikest töötajate vahel.”
Iiri õigus
11 2006. aasta määrus Euroopa Ühenduste (isikute liikumisvabaduse) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) Regulations 2006, SI 2006, nr 656, edaspidi „2006. aasta määrus”)) rakendab direktiivi 2004/38 sätted Iiri õiguses.
12 Nimetatud määruse artikliga 12 tagatakse selle direktiivi artikli 16 ülevõtmine.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 Nigeeria kodanik E. F. Ogieriakhi saabus Iirimaale 1998. aasta mais, esitades siis taotluse poliitilise varjupaiga saamiseks. 1999. aasta mais abiellus ta Prantsuse kodaniku L. Georges’iga. Seoses abiellumisega võttis ta oma varjupaigataotluse tagasi ja sai elamisloa ajavahemikuks 11. oktoober 1999 kuni 11. oktoober 2000. Pärast selle perioodi lõppu taotles ta oma elamisloa uuendamist ning seda uuendati perioodiks 11. oktoober 2001 kuni 11. oktoober 2004.
14 Perioodil, mis hõlmas aastaid 1999–2001 elasid E. F. Ogieriakhi ja tema abikaasa koos üürikorterites mitmel eri aadressil Dublinis (Iirimaa).
15 Veidi pärast 2001. aasta augustit kolis L. Georges nende ühisest elukohast välja, et kolida kokku teise mehega. Seejärel kolis sealt välja ka E. F. Ogieriakhi, et kolida kokku Iiri kodaniku C. Madden’iga, kellega ta sai 2003. aasta detsembris lapse. Ei ole vaidlust, et alates 2002. aastast ei ole L. Georges’il olnud mingit osa E. F. Ogieriakhile elamispinna pakkumises või selle tema käsutusse andmises.
16 Ajavahemikul 1999. aasta oktoobrist kuni 2004. aasta oktoobrini – välja arvatud üks kuu – L. Georges kas töötas või sai sotsiaalkindlustushüvitisi, mida maksti tingimusel, et ta otsib tööd. 2004. aasta detsembris lahkus L. Georges Iirimaalt ja naases lõplikult Prantsusmaale.
17 E. F. Ogieriakhi ja L. Georges’i abielulahutus kuulutati välja 2009. aasta jaanuaris. Sama aasta juulis abiellus E. F. Ogieriakhi C. Madden’iga. E. F. Ogieriakhi sai lõpuks 2012. aastal naturalisatsiooni korras Iiri kodakondsuse.
18 2004. aasta septembris taotles E. F. Ogieriakhi oma elamisloa uuendamist. See taotlus jäeti aga rahuldamata põhjendusel, et E. F. Ogieriakhi ei suutnud tõendada, et L. Georges kasutas sel perioodil EL lepingust tulenevaid õigusi töötades või elades selles riigis, sest Minister for Justice and Equality käsutuses olevad tõendid näitasid, et ta naases 2004. aasta detsembris Pariisi (Prantsusmaa), et seal tööle asuda.
19 Pärast direktiivi 2004/38 ülevõtmise tähtaja möödumist esitas E. F. Ogieriakhi 2007. aasta keskel taotluse saada Iirimaal alaline elamisluba põhjusel, et ta on elanud riigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, ehk aastatel 1999–2004, kuna ta oli sel perioodil abielus L. Georges’iga.
20 Minister for Justice and Equality jättis selle taotluse 2007. aasta septembris rahuldamata, leides et E. F. Ogieriakhil ei ole 2006. aasta määruse sätete kohaselt Iirimaal elamise õigust, kuna puuduvad tõendid, mis näitaksid, et tema abikaasa kasutas nimetatud perioodil selles liikmesriigis asutamislepingust tulenevaid õigusi.
21 2007. aasta oktoobris vallandati E. F. Ogieriakhi postisorteerija töökohalt An Postis (riigile kuuluv postiettevõtja) põhjendusega, et tal ei olnud Iirimaal elamise õigust.
22 Leides, et ta on omandanud alalise elamisõiguse selles riigis, esitas E. F. Ogieriakhi Minister for Justice and Equality otsuse peale edasikaebuse, mille High Court jättis 2008. aasta jaanuaris rahuldamata põhjendusega, et 2006. aasta määrus ei ole selle jõustumisest varasemate elamisperioodide suhtes kohaldatav.
23 Seda kohtuotsust E. F. Ogieriakhi kohe edasi ei kaevanud. Kuid pärast kohtuotsust Lassal (C‑162/09, EU:C:2010:592), millest tuleneb, et enne 2006. aastat aset leidnud elamisperioodi võib põhimõtteliselt lugeda viie aasta pikkuse pideva elamise tingimust täitvaks, taotles E. F. Ogieriakhi Supreme Court’ilt apellatsiooni esitamise tähtaja pikendamist, et esitada nimetatud kohtule apellatsioonkaebus. 18. veebruari 2011. aasta otsusega jättis Supreme Court selle taotluse rahuldamata märkides samas, et Minister for Justice and Equality on nõustunud oma varasema otsuse läbi vaatama ja et E. F. Ogieriakhi võib kasutada kõiki – sealhulgas liidu õigusel põhinevaid – meetmeid, mida ta peab vajalikuks.
24 Pärast oma 2007. aasta septembri otsuse uuesti läbivaatamist andis Minister for Justice and Equality E. F. Ogieriakhile 7. novembril 2011 alalise elamisõiguse, kuna too vastas kõikidele 2006. aasta määruses ette nähtud asjakohastele tingimustele.
25 Tuginedes kohtuotsusest Francovich jt (EU:C:1991:428) tulenevale praktikale, esitas E. F. Ogieriakhi High Court’ile kahju hüvitamise hagi, et saada hüvitist kahju eest, mida ta kannatas direktiivi 2004/38 sätete väidetava vale ülevõtmise tõttu siseriiklikku õigusesse. See nõue põhineb eeskätt kahjul, mida E. F. Ogieriakhi kannatas tulenevalt tema töölepingu ülesütlemisest 24. oktoobril 2007 põhjendusega, et tal ei olnud enam Iirimaal elamise õigust.
26 Seda kohtuasja uurides leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et E. F. Ogieriakhi poolt kohtuotsusest Frankovich jt (EU:C:1991:428) tuleneva praktika alusel esitatud apellatsioonkaebuse, mis põhineb liidu õiguse valel ülevõtmisel (ja mis osutas samuti selle õiguse ekslikule kohaldamisele), eelduseks on tingimus, et E. F. Ogieriakhi tõendab, et tema vallandamise ajaks An Postist 2007. aasta oktoobris oli ta saanud alalise elamisõiguse pideva vähemalt viie aasta pikkuse perioodi jooksul (kas täielikult või osaliselt, kas enne või pärast 2006. aastat), ja lisaks, et see elamisõigus tulenes liidu õigusest.
27 Neil asjaoludel otsustas High Court menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas saab väita, et EL kodaniku abikaasa, kes ei olnud kõnealusel ajal ise liikmesriigi kodanik, on direktiivi 2004/38 [...] artikli 16 lõike 2 tähenduses „koos liidu kodanikuga elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat”, kui abielu oli sõlmitud 1999. aasta mais, elamisõigus antud 1999. aasta oktoobris ning hiljemalt 2002. aasta alguses olid pooled otsustanud lahus elada ja 2002. aasta lõpus elas kumbki uue elukaaslasega?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja võttes arvesse, et kolmanda riigi kodanik, kes taotleb artikli 16 lõike 2 alusel alalist elamisõigust, tuginedes sellele, et ta oli enne 2006. aastat elanud liikmesriigis pidevalt viis järjestikust aastat, peab samuti tõendama, et tema riigis elamine oli kooskõlas muu hulgas määruse [...] nr 1612/68 artikli 10 lõikes 3 sätestatud nõuetega, siis kas asjaolu, et EL kodanik lahkus väidetava viieaastase perioodi ajal ühisest elukohast ja kolmanda riigi kodanik hakkas seejärel elama teise isikuga uues elukohas, mida ei muretsenud ega andnud kasutada tema (endine) EL kodanikust abikaasa, tähendab, et artikli 10 lõike 3 kõnealused nõuded ei ole täidetud?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja teisele eitav, siis kas selle hindamisel, kas liikmesriik on valesti üle võtnud või jätnud muul viisil nõuetekohaselt kohaldamata direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 2, on asjaolu, et siseriiklik kohus, kes arutab liidu õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuet, on pidanud vajalikuks taotleda hageja alalist elamisõigust puudutava sisulise küsimuse kohta Euroopa Kohtu eelotsust, iseenesest tegur, mida siseriiklik kohus peaks arvesse võtma selle hindamisel, kas liidu õiguse rikkumine oli ilmne?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene ja teine küsimus
28 Kahe esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas direktiivi 2004/38 artikli 16 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikku, kes on viie järjestikuse aasta kestel enne selle direktiivi ülevõtmise kuupäeva elanud liikmesriigis kui selles liikmesriigis töötava liidu kodaniku abikaasa, tuleb lugeda eelnimetatud sättes ette nähtud alalise elamisõiguse omandanuks, olgugi et nimetatud perioodi jooksul otsustasid abikaasad minna lahku ja hakata elama muude elukaaslastega ning alates sellest ajast ei pakkunud kõnealusele kodanikule elamispinda ega andnud seda tema käsutusse tema liidu kodanikust abikaasa.
29 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi 2004/38 artikli 16 kohase alalise elamisõiguse omandamisel tuleb arvesse võtta viie järjestikuse aasta pikkusi elamisperioode, mis möödusid enne nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaega 30. aprillil 2006, vastavalt enne seda kuupäeva kehtinud liidu õigusnormidele (kohtuotsus Lassal, EU:C:2010:592, punkt 40).
30 Seoses sellega tuleb märkida, et mõistet „enne [direktiivi 2004/38] ülevõtmist kehtinud liidu õigusnormid”, mida käsitletakse kohtuotsuse Lassal (EU:C:2010:592) punktis 40, tuleb mõista nii, et see viitab õigusnormidele, mis on selle direktiiviga kodifitseeritud, üle vaadatud ja kehtetuks tunnistatud (kohtuotsus Alarape ja Tijani, C‑529/11, EU:C:2013:290, punkt 47).
31 Lisaks on Euroopa Kohus samuti leidnud, et selleks, et liidu kodaniku pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, omandaksid alalise elamisõiguse direktiivi 2004/38 tähenduses, võib arvesse võtta üksnes neid elamisperioode, mis vastavad selles direktiivis ette nähtud tingimustele (kohtuotsus Alarape ja Tijani, EU:C:2013:290, punkt 42).
32 Sellest järeldub, et kui viie aasta pikkune pidev elamise periood on täidetud tervikuna või osaliselt enne direktiivi 2004/38 ülevõtmise tähtaega, peab selleks, et tugineda nimetatud direktiivi artikli 16 lõike 2 alusel alalisele elamisõigusele, vastama kõnealune periood nii asjaomases direktiivis ette nähtud tingimustele kui ka elamisperioodi kestel kehtinud liidu õiguse kohastele tingimustele.
33 Kuna asjaolude toimumise ajal kehtinud õigusakt on määrus nr 1612/68, siis tuleb kõigepealt analüüsida, kas E. F. Ogieriakhi täidetud viie aasta pikkune pidev periood vastab direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustele, ning seejärel, kas kõnealune periood vastab ka eelnimetatud määruses sätestatud tingimustele.
34 Selles osas tuleb märkida, et direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 2 analüüsimisel on Euroopa Kohus otsustanud, et liidu kodaniku pereliikmete, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, alalise elamisõiguse omandamine sõltub igal juhul esiteks sellest, kas see kodanik ise vastab selle direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustele, ja teiseks, kas nimetatud perekonnaliikmed on vastaval ajavahemikul elanud temaga koos (kohtuotsus Alarape ja Tijani, EU:C:2013:290, punkt 34).
35 Põhikohtuasjas ei ole vaidlustatud seda, et kogu asjaomase perioodi kestel vastas L. Georges direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
36 Kuivõrd nimetatud direktiivi artikli 16 lõige 2 seab liidu kodaniku perekonnaliikme alalise elamisõiguse omandamise tingimuseks selle, et ta on seaduslikult elanud „koos” liidu kodanikuga viie aasta pikkuse pideva perioodi jooksul, siis tõusetub küsimus, kas abikaasade lahkuminek kõnealuse perioodi jooksul – kuna puudub mitte ainult kooselu, vaid ka tegelik abieluline kooselu – takistab tegemast järeldust, et see tingimus on täidetud.
37 Siinkohal olgu märgitud, et Euroopa Kohus on sedastanud, et abielusuhteid ei saa pidada lõppenuks, kui abielu ei ole lõpetanud pädev ametiasutus ja viimasega ei ole tegemist juhul, kui abikaasad elavad lihtsalt lahus, isegi kui neil on kavatsus hiljem lahutada, mis tähendab, et abikaasa ei pea tuletatud elamisõiguse omamiseks tingimata elama pidevalt koos liidu kodanikuga (kohtuotsused Diatta, 267/83, EU:C:1985:67, punktid 20 ja 22, ning Iida, C‑40/11, EU:C:2012:691, punkt 58).
38 Järelikult on E. F. Ogieriakhi poolt alalise elamisõiguse omandamiseks vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikele 2 muutunud oluliseks asjaolu, et ajavahemikul 11. oktoobrist 1999 kuni 11. oktoobrini 2004 abikaasad mitte ainult ei lõpetanud kooselu, vaid elasid koos muude elukaaslastega.
39 Kuna abikaasad olid selles liikmesriigis, kus L. Georges kasutas oma vaba liikumise õigust, abielus kuni 2009. aasta jaanuarini, siis ei saa järeldada, et E. F. Ogieriakhi kaotas eelnimetatud perioodil oma staatuse liidu kodaniku abikaasana, kes on oma abikaasaga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühineb temaga, vastates seega kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 2 ette nähtud kriteeriumidele.
40 Lisaks kinnitab seda tõlgendust vajadus mitte tõlgendada direktiivi 2004/38 sätteid kitsendavalt ega võtta neilt nende kasulikku mõju. Selles osas tuleb märkida, et kui tõlgendada kõnealuse direktiivi artikli 16 lõiget 2 grammatiliselt, võib kolmanda riigi kodanik muutuda haavatavaks tema abikaasa poolt võetud ühepoolsete meetmete tõttu, mis läheks aga vastuollu nimetatud direktiivi mõttega, mille üks eesmärk on täpsemalt selle põhjenduse 15 kohaselt pakkuda pereliikmetele, kes juba elavad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, õiguslikku kaitset, tagamaks, et teatud juhtudel ja teatud tingimustel säilib nende elamisõigus üksnes isiklikel alustel.
41 Direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 2 tõlgendus – mille kohaselt saab pidada liidu kodanikuga koos elamise kohustust alalise elamisõiguse omandamiseks täidetuks ainult siis, kui liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis elav abikaasa ei ole lõpetanud mis tahes abielulist kooselu – ei näi olevat kooskõlas selle direktiivi eespool nimetatud eesmärgiga, täpsemalt asjaomase direktiivi artiklites 13 ja 18 tunnustatud elamisõigustega, mis antakse lahutuse korral teatud tingimustel endistele abikaasadele.
42 Nagu kohtujurist oma märkinud oma ettepaneku punktides 49–53, tooks selline tõlgendus endaga lahutuse puhul kaasa soodsama korra kohaldamise asjaomaste kolmandate riikide kodanike suhtes, kui lahkumineku puhul, kuna viimasel juhul säilitab nimetatud kodanik veel abielulise sideme ja on seega jätkuvalt liidu kodaniku pereliige direktiivi 2004/38 tähenduses.
43 Mis puutub määrusega nr 1612/68 ette nähtud tingimustesse, siis tekib eelkõige küsimus, kas selle määruse artikli 10 lõikes 3 liikmesriigi kodanikust töötajale kehtestatud nõue, et tal peab olema oma pere jaoks elamispind, mida peetakse piirkonnas, kus ta töötas, tavaliseks selle riigi kodanikest töötajate puhul, on täidetud, kui see töötaja on lahkunud ühisest elukohast ja kui abikaasa on hakanud elama uue elukaaslasega uues elukohas, mida ei ole abikaasale pakkunud ega tema käsutusse andnud asjaomane töötaja.
44 Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 3 ulatust, võttes arvesse nimetatud määruse eesmärki hõlbustada töötajate vaba liikumist.
45 Nii on Euroopa Kohus kohtuotsuse Diatta (EU:C:1985:67) punktis 18 leidnud, et kõnealune artikkel, mis näeb ette, et võõrtöötaja pereliikmel on õigus asuda tema juurde elama, ei nõua, et asjaomane pereliige elaks seal pidevalt, vaid üksnes seda, et töötajal oleks oma pere jaoks eluase, mida saab pidada tavaliseks, mistõttu ei saa vaikimisi eeldada nõuet, et perekond peab elama püsivalt ühe katuse all.
46 Lisaks on Euroopa Kohus selgitanud, et määruse nr 1612/68 artikli 10 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tavaliseks peetava elamispinna kasutamise tingimus on üksnes tingimus, mida nõutakse iga pereliikme vastuvõtmiseks töötajaga samasse riiki (kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, 249/86, EU:C:1989:204, punkt 12), mistõttu saab sellest sättest kinnipidamist igal juhul hinnata vaid sel ajal, mil kolmanda riigi kodanik alustas vastuvõtvas liikmesriigis kooselu liidu kodanikust abikaasaga, käesoleval juhul 1999. aastal.
47 Võttes arvesse eespool toodud kaalutlusi, tuleb kahele esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 16 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikku, kes on viie järjestikuse aasta kestel enne selle direktiivi ülevõtmise kuupäeva elanud liikmesriigis kui selles liikmesriigis töötava liidu kodaniku abikaasa, tuleb lugeda eelnimetatud sättes ette nähtud alalise elamisõiguse omandanuks, olgugi et nimetatud perioodi jooksul otsustasid abikaasad minna lahku ja hakata elama muude elukaaslastega ning alates sellest ajast ei pakkunud kõnealusele kodanikule elamispinda ega andnud seda tema käsutusse tema liidu kodanikust abikaasa.
Kolmas küsimus
48 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas asjaolu, et liidu õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude raames on siseriiklik kohus pidanud vajalikuks esitada eelotsuse küsimuse, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevat liidu õigust, tuleb pidada otsustavaks teguriks, et teha kindlaks, kas see liikmesriik on toime pannud liidu õiguse ilmse rikkumise.
49 Esmalt olgu meenutatud, et aluslepingu süsteemile on omane põhimõte, et riik on vastutav talle omistatava liidu õiguse rikkumisega isikutele tekitatud kahju eest (kohtuotsused Francovich jt, EU:C:1991:428, punkt 35; Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 31, ja British Telecommunications, C‑392/93, EU:C:1996:131, punkt 38).
50 Ühtlasi tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on sedastanud samuti, et kahjuhüvitise saamise õigust tunnustatakse liidu õiguses juhul, kui on täidetud kolm tingimust: rikutud õigusnormi eesmärk on õiguste andmine üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge ning on olemas otsene põhjuslik seos liikmesriigi kohustuste rikkumise ja kahjustatud isikutel tekkinud kahju vahel (kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, EU:C:1996:79, punkt 51).
51 Mis puutub teise tingimusse, siis pärast selgitamist, et liidu õiguse rikkumist tuleb pidada piisavalt selgeks siis, kui liikmesriik on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ja jämedalt eiranud, tõi Euroopa Kohus välja kriteeriumid, mida siseriiklikud kohtud – kes on ainsana pädevad tegema kindlaks põhikohtuasja asjaolusid ja iseloomustama kõne all olevaid liidu õiguse rikkumisi – võivad arvesse võtta, nagu rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste (kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, EU:C:1996:79, punktid 55, 56 ja 58).
52 Euroopa Kohus on siiski korduvalt sedastanud, et liikmesriikide kohtutel on ulatuslik pädevus saata asi Euroopa Kohtusse, kui nad leiavad, et nende lahendada olevas asjas on tekkinud küsimusi, mis nõuavad liidu õigusnormi tõlgendamist või selle kehtivuse hindamist (kohtuotsus Križan jt, C‑416/10, EU:C:2013:8, punkt 64).
53 Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 62, ei saa lihtsalt eelotsuse küsimuse esitamine piirata põhikohtuasja lahendava kohtu vabadust. Vastus küsimusele, kas liidu õiguse rikkumine oli piisavalt selge, ei tulene ELTL artiklis 267 ette nähtud võimaluse kasutamisest, vaid Euroopa Kohtu antud tõlgendusest.
54 Olgu märgitud, et siseriiklikele kohtutele antud võimalus pöörduda Euroopa Kohtu poole, kui nad peavad seda liidu õiguse sätte tõlgendamise jaoks vajalikuks, isegi kui esitatud küsimust on juba käsitletud, oleks kahtlemata piiratud, kui sellise võimaluse kasutamine oleks määrav liidu õiguse ilmse rikkumise tuvastamiseks, et määrata vajadusel kindlaks asjaomase liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest. Selline mõju seaks kahtluse alla eelotsusetaotluse menetluse süsteemi, ülesehituse ja eripära.
55 Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et asjaolu, et liidu õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude raames on siseriiklik kohus pidanud vajalikuks esitada eelotsuse küsimuse, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevat liidu õigust, ei tule pidada otsustavaks teguriks, et teha kindlaks, kas see liikmesriik on toime pannud liidu õiguse ilmse rikkumise.
Kohtukulud
56 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 16 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikku, kes on viie järjestikuse aasta kestel enne selle direktiivi ülevõtmise kuupäeva elanud liikmesriigis kui selles liikmesriigis töötava liidu kodaniku abikaasa, tuleb lugeda eelnimetatud sättes ette nähtud alalise elamisõiguse omandanuks, olgugi et nimetatud perioodi jooksul otsustasid abikaasad minna lahku ja hakata elama muude elukaaslastega ning alates sellest ajast ei pakkunud kõnealusele kodanikule elamispinda ega andnud seda tema käsutusse tema liidu kodanikust abikaasa.
2. Asjaolu, et liidu õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude raames on siseriiklik kohus pidanud vajalikuks esitada eelotsuse küsimuse, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevat liidu õigust, ei tule pidada otsustavaks teguriks, et teha kindlaks, kas see liikmesriik on toime pannud liidu õiguse ilmse rikkumise.
Allkirjad