EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
5. juuni 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikli 19 lõige 1 ja artikli 20 lõiked 1 ja 2 – Määrus (EÜ) nr 987/2009 – Artikkel 11 – Liikmesriigi kodanik, kes on elukohaliikmesriigis kindlustatud – Raske haiguse ootamatu avaldumine teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal – Isik, kes on haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses sunnitud jääma 11 aastaks teise liikmesriiki – Mitterahaliste hüvitiste andmine nimetatud teises liikmesriigis – Mõisted „elamine” ja „viibimine”
Kohtuasjas C‑255/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Court (Iirimaa) 3. mai 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. mail 2013, menetluses
I
versus
Health Service Executive,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud M. Safjan (ettekandja), J. Malenovský, A. Prechal ja K. Jürimäe,
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– I, esindajad: F. Callanan, SC ja L. McCann, SC, ning barrister G. Burke, keda volitas solicitor C. Callanan,
– Health Service Executive, esindajad: S. Murphy, SC, keda volitas A. Cox solicitors,
– Iirimaa, esindajad: A. Joyce ja E. Mc Phillips, keda abistas barrister G. Gilmore,
– Kreeka valitsus, esindaja: T. Papadopoulou,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja C. Schillemans,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja J. Tomkin,
olles 20. märtsi 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (EÜT L 166, lk 1; parandus ELT L 200, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artikli 19 lõiget 1 ja artikli 20 lõikeid 1 ja 2.
2 See eelotsusetaotlus esitati Iiri kodaniku I ja Health Service Executive’i (rahvatervise amet, edaspidi „HSE”) vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, et viimane keeldus täiendavalt pikendamast vormi E 112, et katta kulud, mis on seotud I ravimisega Saksamaal.
Õiguslik raamistik
Määrus (EMÜ) nr 1408/71
3 Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1971, L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35) asendati määrusega nr 883/2004.
4 Vastavalt nimetatud määruse artiklile 91 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1) artiklile 97 jõustus määrus nr 883/2004 1. mail 2010 ehk kuupäeval, millest alates määrus nr 1408/71 kaotas kehtivuse.
5 Määruse nr 1408/1971 artikkel 1 sisaldas järgmisi definitsioone:
„Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
h) elamine – alaliselt elamine;
i) viibimine – ajutiselt elamine;
[...]”.
6 Sama määruse artikkel 22 „Viibimine väljaspool pädevat riiki. Naasmine või elama asumine teise liikmesriiki haiguse või raseduse ajal või sünnitusjärgsel ajal. Vajadus minna teise liikmesriiki, et saada asjakohast ravi” sätestas lõikes 1:
„Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal, kes vastab pädeva riigi õigusaktide tingimustele õiguse kohta saada hüvitist, arvestades vajadusel artikli 18 sätteid, ning
a) kelle olukord muudab vajalikuks viivitamatu hüvitiste saamise teise liikmesriigi territooriumil viibimise ajal,
või
b) kellel on tekkinud õigus saada hüvitist pädevalt asutuselt ja kes on saanud nimetatud asutuselt loa naasta liikmesriigi territooriumile, kus ta elab, või asuda elama teise liikmesriigi territooriumile või
või
c) kellele pädev asutus on andnud loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal vajalikku ravi,
on õigus saada:
i) mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimis- või elukohajärgne asutus vastavalt tema poolt kohaldatavate õigusaktidele, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud; hüvitiste andmise kestus on siiski reguleeritud pädeva riigi õigusaktidega;
ii) rahalisi hüvitisi, mida annab pädev asutus vastavalt tema kohaldatavatele õigusaktidele. Pädeva asutuse ja viibimis- või elukohajärgse asutuse vahelise kokkuleppe alusel võib kõnealuseid hüvitisi anda viimasena nimetatud asutus pädeva asutuse nimel vastavalt pädeva riigi õigusaktidele.”
Määrus (EMÜ) nr 574/72
7 Nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83) asendati määrusega nr 987/2009, mis vastavalt oma artiklile 97 jõustus 1. mail 2010.
8 Määruse nr 574/72 artikkel 21 „Mitterahalised hüvitised viibimise korral liikmesriigis, mis ei ole pädev riik – Töötajad, kelle suhtes ei kohaldata rakendusmääruse artiklit 20, või füüsilisest isikust ettevõtjad” sätestas lõikes 1:
„Selleks et saada määruse [nr 1408/71] artikli 22 lõike 1 punkti b alapunkti i alusel mitterahalist hüvitist, esitab töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja viibimiskohajärgsele asutusele õiendi selle kohta, et tal on õigus jätkuvalt saada kõnealust hüvitist. Selles õiendis, mille annab töötaja taotlusel pädev asutus võimaluse korral enne tema lahkumist viibimiskohaliikmesriigi territooriumilt, märgitakse vajaduse korral ära eelkõige mitterahaliste hüvitiste määramise maksimumperiood, mis on ette nähtud pädeva riigi õigusaktidega. Kui töötaja sellist tõendit ei esita, saab viibimiskohajärgne asutus selle otse pädevalt asutuselt.”
9 Määruse nr 574/72 artikli 2 lõike 1 alusel võttis määruse nr 1408/71 artikli 80 lõikes 1 ette nähtud võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon vastu selle määruse artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaldamisega seonduva tõendi näidisvormi ehk vormi E 111. Alates 1. juunist 2004 asendati see vorm Euroopa ravikindlustuskaardiga.
10 Lisaks võttis see halduskomisjon vastu määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alapunkti i kohaldamisega seonduva tõendi näidisvormi ehk vormi E 112. Alates 1. maist 2010 asendati see vorm vormiga S 2.
Määrus nr 883/2004
11 Määruse nr 883/2004 põhjendused 3 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) [Määrust nr 1408/71] on korduvalt muudetud ja ajakohastatud, et võtta arvesse arenguid ühenduse tasandil, sealhulgas Euroopa Kohtu otsuseid, aga ka siseriiklike õigusaktide muudatusi. Selliste tegurite tõttu on ühenduse kooskõlastuseeskirjad muutunud keerulisteks ja pikkadeks. Nende eeskirjade asendamine, neid samaaegselt ajakohastades ja lihtsustades, on seepärast oluline isikute vaba liikumise saavutamiseks.
[...]
(15) Ühenduse piires liikuvate isikute suhtes on vaja kohaldada üksnes ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi, et vältida eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldamist ning sellest tulenevat kattumist.”
12 Määruse nr 883/2004 artiklis 1 „Mõisted” on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
j) elukoht – koht, kus isik tavaliselt elab;
k) viibimine – ajutiselt elamine;
[...]
v a) „mitterahalised hüvitised”:
i) III jaotise 1. peatüki (haigushüvitised, sünnitus- ja sellega samaväärsed isadushüvitised) kohaldamisel mitterahalised hüvitised, mis on sätestatud liikmesriigi õigusaktides ning mille eesmärk on osutada või teha kättesaadavaks arstiabi ning sellise abiga seonduvad tooted ja teenused või maksta otse või hüvitada nende kulu. See hõlmab ka pikaajalisi mitterahalisi hooldushüvitisi;
[...]”.
13 Kõnesoleva määruse II jaotisse „kohaldatava õiguse kindlaksmääramine” kuuluva artikli 11 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.
[...]
3. Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:
a) liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
b) riigiteenistuja suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kellele allub teda teenistusse võtnud riigiasutus;
c) isiku suhtes, kes saab töötushüvitisi kooskõlas artikliga 65 elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide alusel, kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
d) liikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või riigiteenistusse kutsutud isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
e) iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti punktid a–d, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, ilma et see piiraks teiste käesoleva määruse sätete kohaldamist, millega talle tagatakse hüvitised ühe või mitme muu liikmesriigi õigusaktide alusel.”
14 Selle määruse artiklid 19 ja 20 kuuluvad määruse III jaotisse „Erisätted eri kategooriate hüvitiste kohta”, moodustades osa selle jaotise 1. peatükist „Haigus-, sünnitus- ning samaväärsed isadushüvitised”.
15 Määruse nr 883/2004 artikkel 19 „Viibimine väljaspool pädevat liikmesriiki” sätestab lõikes 1:
„[…] kindlustatud isik ja tema pereliikmed, kes viibivad muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik, [omavad] õigust mitterahalistele hüvitistele, mis nende viibimise ajal on vajalikud meditsiinilistel põhjustel, võttes arvesse hüvitiste iseloomu ja eeldatavat viibimise pikkust. Neid hüvitisi annab pädeva asutuse nimel viibimiskoha liikmesriigi asutus vastavalt selle asutuse kohaldatavatele õigusaktidele, nii nagu oleksid asjaomased isikud kindlustatud nimetatud õigusaktide alusel.”
16 Kõnealuse määruse artikkel 20 „Reisimine mitterahaliste hüvitiste saamise eesmärgil – luba saada asjakohast ravi väljaspool elukohajärgset liikmesriiki” sätestab lõigetes 1 ja 2 järgmist:
„1. Kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, siis taotleb kindlustatud isik, kes reisib teise liikmesriiki eesmärgiga sealviibimise ajal saada mitterahalisi hüvitisi, luba pädevalt asutuselt.
2. Kindlustatud isik, kes on saanud pädevalt asutuselt loa minna teise liikmesriiki tema seisundile sobiva ravi saamiseks, saab mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimiskohajärgne asutus vastavalt viimase kohaldatavate õigusaktide sätetele, nagu oleks ta kindlustatud nimetatud õigusaktide alusel. Luba antakse, kui kõnealune ravi kuulub kõnealuse isiku elukohajärgses liikmesriigis õigusaktidega sätestatud hüvitiste hulka ning seda ravi pole võimalik talle pakkuda meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse tema tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu.”
Määrus nr 987/2009
17 Määruse nr 987/2009 põhjenduses 11 on märgitud:
„Liikmesriigid peaksid tegema koostööd sellise isiku, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust ja määrust […] nr 883/2004, elukoha kindlaksmääramisel ning vaidluse korral tuleks küsimuse lahendamiseks võtta arvesse kõiki asjakohaseid kriteeriumeid. Need võivad hõlmata käesoleva määruse vastavas artiklis osutatud kriteeriume.”
18 Selle määruse artikkel 11 „Kriteeriumid elukoha kindlaksmääramiseks” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui kahe või enama liikmesriigi asutuste vahel on erimeelsusi selle isiku elukoha kindlaksmääramise küsimuses, kelle suhtes [määrust nr 883/2004] kohaldatakse, määravad need asutused ühisel kokkuleppel kindlaks asjaomase isiku tegevuste huvikeskme, tuginedes üldhinnangule kogu asjakohaste faktidega seotud kättesaadava teabe kohta, mis võib vajaduse korral hõlmata järgmist:
a) asjaomaste liikmesriikide territooriumil viibimise kestus ja järjepidevus;
b) isiku olukord, sealhulgas:
i) mis tahes teostatavate tegevuste olemus ja eripära, eelkõige koht, kus isik tavaliselt neid tegevusi teostab, tegevuse stabiilsus ning mis tahes töötegemiseks sõlmitud lepingu kestus;
ii) perekonnaseis ja perekondlikud sidemed;
iii) mis tahes tasustamata tegevuste teostamine;
iv) õpilaste puhul tuluallikas;
v) tema elukoha olukord, eelkõige see, kui alaline see elukoht on;
vi) liikmesriik, mida peetakse maksustamise tähenduses isiku elukohaks.
2. Kui lõikes 1 loetletud asjaomastel faktidel põhinevate eri kriteeriumide kohaldamine ei vii asjaomaste asutuste vahelise kokkuleppeni, peetakse isiku tegeliku elukoha kindlaksmääramisel otsustavaks tema sellistest faktidest ja asjaoludest, eelkõige elukohavahetuse põhjustest, ilmnevat kavatsust.”
19 Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni 12. juuni 2009. aasta otsus nr H1, mis käsitleb nõukogu määrustelt nr 1408/71 ja nr 574/72 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustele nr 883/2004 ja nr 987/2009 ülemineku raamistikku ning sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsuste ja soovituste kohaldamist (ELT L 2010, C 106, lk 13), sätestab punktis 5:
„Määruste […] nr 1408/71 ja […] nr 574/72 kohaldamiseks vajalikud dokumendid (st E-vormid, Euroopa ravikindlustuskaardid ja ajutised asendussertifikaadid), mille liikmesriikide pädevad asutused, ametivõimud ja muud organid on välja andnud enne määruste […] nr 883/2004 ja […] nr 987/2009 jõustumist, on endiselt kehtivad (vaatamata asjaolule, et nad viitavad määrustele […] nr 1408/71 ja […] nr 574/72) ning teiste liikmesriikide asutused, võimuorganid ja muud organid võtavad neid arvesse ka pärast seda kuupäeva kuni nende kehtivusaja lõpuni või kuni nad tagasi võetakse või määruste […] nr 883/2004 ja […] nr 987/2009 alusel välja antud või edastatud dokumendiga asendatakse.”
20 Vastavalt kõnealuse otsuse punktile 6 kohaldatakse seda otsust alates määruse nr 987/2009 jõustumise kuupäevast ehk 1. maist 2010.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
21 Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et I on 56‑aastane iiri kodanik, kes on töötanud nii Iirimaal kui ka Ühendkuningriigis.
22 2002. aasta augustis, kui I elas Iirimaal, suundus ta koos Rumeenia kodanikust elukaaslase B‑ga Saksamaale puhkust veetma. Puhkusel olles hospitaliseeriti kaebaja erakorralise haigena Universitätsklinikum Düsseldorfis (Saksamaa), kus tal diagnoositi haruldane kahepoolne ajutüve infarkt. Sellest ajast alates kannatab I kõigi jäsemete raskekujulise halvatuse ja liikumisvõime kaotuse all.
23 Varsti pärast eelkirjeldatud terviserikke avaldumist leiti, et I‑l on geneetiline mutatsioon, mis avaldab kahjulikku mõju tema vere koostisele. Pärast menetluse algatamist põhikohtuasjas diagnoositi I‑l veel ka vähk, mille vastu ta saab samuti ravi.
24 I tervisliku olukorra tõsidust arvestades on ta alates 2002. aasta augustist Universitätsklinikum Düsseldorfi eriarstide pideva järelevalve all ja pideval ravil. Ta sõltub täielikult ratastoolist. Pärast haiglaravi lõppemist 2003. aastal on ta elanud Düsseldorfis koos B‑ga, kes tema eest hoolitseb ja teda hooldab. Nad elavad üürikorteris, mis on kohandatud ratastooli kasutamiseks.
25 I taotles Iirimaa sotsiaalkaitseministrilt puudega isiku toetust, mille maksmisest talle algselt keelduti põhjendusel, et ta ei elanud alaliselt Iirimaal. Ta pöördus selles küsimuses 2008. aastal kohtusse, saavutades kompromissi. Minister vaatas oma otsuse uuesti läbi ja rahuldas I taotluse, kusjuures I saab kõnealust toetust alates sellest kuupäevast. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuleb kõnesolevat toetust käsitada rahalise toetusena, mida Iirimaa võib vastavalt sotsiaalkindlustuse valdkonnas kohaldatavatele liidu õigusnormidele õiguspäraselt maksta üksnes nimetatud liikmesriigis elavatele isikutele.
26 I saab ka väikest vanaduspensioni, mida Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik maksab talle selles liikmesriigis varem tehtud töö eest. Saksamaalt ei saa ta mingeid toetusi ega hüvitisi.
27 B aga, kes töötas Saksamaal, nõustus 2004. aastal koondamisega, et olla I täistööajaga hooldaja. Ta sai Saksamaa Liitvabariigi makstavat töötushüvitist. Eelotsusetaotluse kohaselt taotles ta puudega isiku hooldaja toetust, mida Saksamaal makstakse hooldatava isiku tervisekindlustuse arvelt. See taotlus jäeti rahuldamata põhjendusel, et B on Iirimaa elanik ning Iiri sotsiaalkindlustusskeemis ei ole sellist toetust ette nähtud.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, et ehkki I on Saksamaa tervishoiusüsteemile väga tänulik, on ta sunnitud elama Saksamaal oma tervisliku seisundi tõttu ning vajadusest saada pidevalt ravi. Sellega seoses toob nimetatud kohus välja I vähese seotuse Saksamaa Liitvabariigiga. I‑l ei ole Saksamaal pangakontot, talle ei kuulu seal kinnisvara, kuid samas on tal pangakonto Iirimaal ning ta suhtleb regulaarselt oma kahe lapsega, kes on sündinud vastavalt 1991. ja 1994. aastal ja elavad Iirimaal. I ei räägi saksa keelt ega ole püüdnud integreeruda Saksa ühiskonda.
29 Eelotsusetaotluses on täpsustatud, et I sooviks Iirimaale tagasi pöörduda, mis eeldab mitme tingimuse täidetust: sh reisimisvõime, Saksamaal osutatava raviteenusega samaväärse raviteenuse kättesaadavus ja eelkõige ratastooli kasutamiseks kohandatud elukoha olemasolu. Kui need tingimused oleksid täidetud, läheks B koos I‑ga Iirimaale.
30 Haigestumisest alates on I saanud mõnel korral välisriikidesse reisida, ent seda lühikesteks ajavahemikeks ja arstliku järelevalve all. 2004. aasta oktoobris reisis ta loengu pidamiseks Lissaboni (Portugal). Ka on ta mõne korra käinud Iirimaal, viimati 2009. aastal. Niisuguse teise riiki siirdumise muudavad keeruliseks probleemid, mis seonduvad lennujaamade kasutatavusega niivõrd raske puudega reisija jaoks. Põhikohtuasja pooled on üksmeelel selles, et I‑l on praktiliselt võimatu reisida Iirimaale, vähemalt regulaarlennuliine kasutades.
31 I ravikulud Saksamaal kaeti esialgu Iirimaa väljastatud vormi E 111 alusel, mis puudutab niisuguse sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud isiku seisu, kelle olukord muudab vajalikuks viivitamatu hüvitiste saamise muu kui elukohaliikmesriigi territooriumil viibimise ajal. Hetkel on see vorm hõlmatud määruse nr 883/2004 artikliga 19.
32 HSE muutis 2003. aasta märtsis I staatust, väljastades talle sellest kuupäevast alates vormi E 112. Nii andis pädev asutus I‑le loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal oma seisundile vastavat ravi. Seda vormi, mida hetkel käsitleb määruse nr 883/2004 artikkel 20, on sellest kuupäevast alates uuendatud umbes 20 korda.
33 HSE keeldus 25. novembri 2011. aasta otsusega täiendavalt uuendamast I vormi E 112 – seda põhjendusel, et I elas selleks ajaks Saksamaa Liitvabariigi territooriumil. I pöördus 5. detsembril 2011 High Court’i, et viimane teeks HSE‑le siduva ettekirjutuse jätkata I‑le selle vormi väljastamist.
34 HSE märkis, et I väga erilist olukorda arvestades jätkab ta I‑le osutatud ravi kulude katmist tasuta, vormi E 106 alusel, mis käsitleb väljaspool pädevat riiki elavate isikute õigust saada mitterahalisi haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitisi.
35 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul esineb kahtlusi küsimuses, kas välisriigis raviteenuse osutamist reguleerivate liidu õigusnormide kohaselt võib sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud isik, kes on sunnitud jääma liikmesriiki erakordselt raske terviseseisundi tõttu, „viibida” nimetatud liikmesriigis määruse nr 883/2004 artiklite 19 ja 20 mõttes.
36 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuigi paljud määruse nr 987/2009 artiklis 11 sätestatud kriteeriumid võivad viidata muule lahendusele, tuleks I‑d nimetatud määruse otstarvet ja eesmärki arvestades siiski käsitada Saksamaal viibivana.
37 Neil asjaoludel otsustas High Court menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Kas liikmesriigi (edaspidi „esimene liikmesriik”) kodanikku, kes on kindlustatud ja kes on olnud 11 aastat raskelt haige tõsise terviserikke tõttu, mis ilmnes esimest korda ajal, mil isiku elukoht oli esimeses liikmesriigis, kuid mil ta viibis puhkusel teises liikmesriigis (edaspidi „teine liikmesriik”), tuleb pidada määruse nr 883/2004 artikli 19 lõike 1 tähenduses – või siis, teise võimalusena, artikli 20 lõigete 1 ja 2 mõttes – nimetatud teises liikmesriigis „viibivaks” ajavahemikul, mil kõnealune isik on tegelikkuses olnud sunnitud jääma oma ägeda haiguse ja eriarstiabi läheduse tõttu kõnealusesse teise liikmesriiki?”
38 Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 15. mai 2004. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et I suri 7. aprillil 2014. Samas kirjas märkis ta, et ta jääb oma eelotsuseküsimuse juurde, sest sellele küsimusele antav vastus on vajalik siseriikliku menetluse huvides. Neil tingimustel tuleb vastata High Courti esitatud küsimusele.
Eelotsuse küsimuse analüüs
39 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimuses sisuliselt selgitada, kas määruse nr 883/2004 artikli 1 punkte j ja k tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 19 lõike 1 ja artikli 20 lõigete 1 ja 2 mõttes tuleb liidu kodanikku, kes elas esimeses liikmesriigis ja keda teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal tabas ootamatult tõsine terviserike ning kes on sunnitud selle haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses jääma viimati nimetatud liikmesriiki 11 aastaks, käsitada nimetatud teises liikmesriigis „viibivana”.
40 Sissejuhatavalt olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kehtestas määrus nr 1408/71 riiklike sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimise süsteemi ning määruse II jaotises olid ette nähtud sätted kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kohta. Viimati nimetatud sätete eesmärk ei olnud üksnes takistada isikute jäämist sotsiaalkindlustuse vallas kaitseta neile kohaldatavate õigusaktide puudumise tõttu, vaid ka tagada, et isikud kuuluksid üksnes ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi alla, et vältida eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldatavust ning sellest tuleneda võivaid probleeme (vt selle kohta kohtuotsus Wencel, C‑589/10, EU:C:2013:303, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Nagu nähtub määruse nr 883/2004 põhjendusest 3, on selle määruse eesmärk ajakohastada ja lihtsustada siseriiklike sotsiaalkindlustusaktide kooskõlastuseeskirju – selle määrusega on seega jäädud samade eesmärkide juurde, millest oli kantud määrus nr 1408/71.
42 Sellega seoses kasutas määrusega nr 1408/71 kehtestatud süsteem kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks elukohta kui ühendavat tegurit (vt selle kohta kohtuotsus Wencel, EU:C:2013:303, punkt 48). Sama kehtib määruse nr 883/2004 kohta.
43 Vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 1 punktile j tähistab termin „elukoht” kohta, kus isik tavaliselt elab. Sel terminil on liidu õiguses autonoomne ja eriomane ulatus (vt analoogia alusel kohtuotsus Swaddling, C‑90/97, EU:C:1999:96, punkt 28).
44 Nagu Euroopa Kohus on määruse nr 1408/71 kohta otsustanud: juhul, kui isiku õiguslikul olukorral võib olla seos mitme liikmesriigi õigusega, tähendab mõiste „liikmesriik, kus isik elab” riiki, kus on tema alaline elukoht ja ka tema peamine huvide kese (vt kohtuotsused Hakenberg, 13/73, EU:C:1973:92, punkt 32; Swaddling, EU:C:1999:96, punkt 29, ja Wencel, EU:C:2013:303, punkt 49).
45 Niisuguses kontekstis tuleb eelkõige arvestada puudutatud isiku perekondlikku olukorda, teise riiki siirdumise põhjusi, elamise kestust ja jätkuvust, asjaolu, kas isikul on võimaluse korral stabiilne töö ning isiku tahet, nii nagu see väljendub läbi nimetatud asjaolude (vt selle kohta kohtuotsused Knoch, C‑102/91, EU:C:1992:303, punkt 23, ja Swaddling, EU:C:1999:96, punkt 29).
46 Isiku elukoha kindlaksmääramisel arvesse võetavate asjaolude loetelu on kohtupraktikas välja töötatud kujul praegu kodifitseeritud määruse nr 987/2009 artiklis 11. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 märkis, ei näe see loetelu, mis ei ole ka ammendav, ette selle artikli lõikes 1 nimetatud asjaolude hierarhiat.
47 Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 883/2004 kohaldamisel ei saa isikul olla üheaegselt kahte alalist elukohta kahe erineva liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta kohtuotsus Wencel, EU:C:2013:303, punkt 51), arvestades, et selle määruse järgi erineb kindlustatud isiku elukoht tingimata tema viibimiskohast.
48 Kuna sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud isiku elukoha kindlaksmääramiseks tuleb seega tugineda neile asjaoludele kogumis, ei tähenda üksnes ühes liikmesriigis elamise fakt iseenesest (isegi kui seal on elatud püsivalt ja pikka aega) tingimata seda, et isik elab mainitud riigis määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti j mõttes.
49 Nimelt ei tohiks vaadelda hüvitise taotlemise liikmesriigis elamise kestust tegurina, mis kujutab endast määruse nr 1408/71 mõttes „elamise” mõiste põhielementi (vt selle kohta kohtuotsus Swaddling, EU:C:1999:96, punkt 30).
50 Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis k on „viibimine” defineeritud küll kui „ajutiselt” elamine. Nagu kohtujurist aga oma ettepaneku punktides 43–46 märkis, ei tähenda selline viibimine tingimata lühiajalist kohalviibimist.
51 Ühelt poolt tuleneb määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti v a alapunktist i, et selle määruse artikleid 19 ja 20 kohaldatakse ka „pikaajaliste” mitterahaliste „hüvitiste” suhtes. Seega saab isikut pidada teises riigis viibivaks isegi siis, kui ta saab hüvitisi pikaajaliselt.
52 Teisalt, ehkki määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis i on ette nähtud, et „hüvitiste andmise kestus on reguleeritud pädeva riigi õigusaktidega”, ei ole seda eeskirja enam sätestatud ei määruse nr 883/2004 artikli 19 lõikes 1 ega artikli 20 lõigetes 1 ja 2, mis sisuliselt asendasid artikli 22 lõike 1 punktid a–i.
53 Üksnes asjaolu, et I elas 11 aastat Saksamaal, ei ole järelikult sellisena üksinda piisav, et käsitada teda nimetatud liikmesriigis elavana.
54 I huvide keskme kindlakstegemiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt arvestama asjakohaseid kriteeriume kogumis, st eelkõige määruse nr 987/2009 artikli 11 lõikes 1 loetletuid ning vastavalt selle artikli lõikele 2 ka puudutatud isiku kavatsust tegeliku elukoha osas. Niisugust kavatsust hinnates tuleb arvestada põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ja selles kõne all olevaid objektiivseid asjaolusid, kusjuures konkreetses kohas elamise kavatsuse pelk väljendus ei ole iseenesest piisav lõike 2 kohaldamiseks.
55 Kuigi eelotsusemenetluse raames tuleb faktilisi asjaolusid lõpuks hinnata siseriiklikul kohtul, on Euroopa Kohus, kes peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tarviliku vastuse, siiski kohustatud andma põhikohtuasja toimikust ning talle esitatud seisukohtadest tuletatud juhiseid, mis võivad aidata siseriiklikul kohtul asja lahendada (vt selle kohta kohtuotsused Brunnhofer, C‑381/99, EU:C:2001:358, punkt 65, ja Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 31).
56 Asjaolude hulgas, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb määruse nr 883/2004 artikli 1 punkte j ja k kohaldades arvesse võtta, on muu hulgas tõik, et I elas küll pikka aega Saksamaal, ent seda mitte omal vabal valikul, sest nagu ka küsimuse enda sõnastusest näha, oli ta sunnitud „jääma oma ägeda haiguse ja eriarstiabi läheduse tõttu kõnealusesse teise liikmesriiki”.
57 Kõnesoleval juhul tuleb siseriiklikul kohtul põhikohtuasja asjaolusid arvestades kontrollida, kuivõrd reisivõimeline oli I ja kas talle Saksamaal antud raviga samaväärne ravi oli kättesaadav Iirimaa territooriumil.
58 Lisaks eelotsusetaotluses nimetatud asjaoludele olgu öeldud, et I tõi kohtuistungil, vastusena Euroopa Kohtu esitatud küsimusele välja, et ta ei olnud kuidagi seotud Saksa maksusüsteemiga ning et ta oli Iirimaa resident, ehkki ta makse ei maksnud, kuna ta ei saanud mingit tulu, v.a Iirimaa makstav puudega inimese toetus ja Ühendkuningriigist saadav väike vanaduspension.
59 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 1 punkte j ja k tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 19 lõike 1 ning artikli 20 lõigete 1 ja 2 mõttes tuleb liidu kodanikku, kes elas esimeses liikmesriigis ja keda teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal tabas ootamatult tõsine terviserike ning kes on sunnitud selle haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses jääma viimati nimetatud liikmesriiki 11 aastaks, käsitada nimetatud teises liikmesriigis „viibivana”, kui tema peamine huvide kese on esimeses liikmesriigis. Siseriiklikul kohtul tuleb kindlaks määrata kõnesoleva kodaniku peamine huvide kese, hinnates asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis ning arvestades selle kodaniku tahet, nii nagu see neist asjaoludest ilmneb, kusjuures üksnes asjaolu, et I elas juba 11 aastat teises liikmesriigis, ei ole sellisena üksinda piisav, et käsitada teda nimetatud liikmesriigis elavana.
Kohtukulud
60 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 1 punkte j ja k tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 19 lõike 1 ning artikli 20 lõigete 1 ja 2 mõttes tuleb liidu kodanikku, kes elas esimeses liikmesriigis ja keda teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal tabab ootamatult tõsine terviserike ning kes on sunnitud selle haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses jääma viimati nimetatud liikmesriiki 11 aastaks, käsitada nimetatud teises liikmesriigis „viibivana”, kui tema peamine huvide kese on esimeses liikmesriigis. Siseriiklikul kohtul tuleb kindlaks määrata kõnesoleva kodaniku peamine huvide kese, hinnates asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis ning arvestades selle kodaniku tahet, nii nagu see neist asjaoludest ilmneb, kusjuures üksnes asjaolu, et I elas juba 11 aastat teises liikmesriigis, ei ole sellisena üksinda piisav, et käsitada teda nimetatud liikmesriigis elavana.
Allkirjad