AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

1. veebruar 2007

Kohtuasi F‑42/05

Francisco Rossi Ferreras

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2003. aasta hindamine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      Hagi, mille esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel F. Rossi Ferreras ja mille ese on nõue tühistada tema 22. juuli 2004. aasta kuupäevaga karjääriarengu aruanne ajavahemiku kohta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2003, ning nõue mõista komisjonilt välja hagejale väidetavalt tekitatud kahju.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue, millega taotletakse sellise tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, millel ei ole seost otsuste tegemisega

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Hagi – Vastuvõetavuse tingimused – Avalik huvi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

1.      Ühenduse kohtu kohtulik kontroll hindamisaruannete sisu üle peab piirduma menetlusnormide järgimise, asjaolude sisulise õigsuse, ilmsete hindamisvigade puudumise või võimu kuritarvitamise puudumise kindlakstegemisega.

(vt punkt 33)

Viited:

26. oktoober 1994, kohtuasi T‑18/93: Marcato vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑215 ja II‑681, punkt 45), ja 20. mai 2003, kohtuasi T‑179/02: Pflugradt vs. EKP (EKL AT 2003, lk I‑A‑149 ja II‑733, punkt 46).

2.      Personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 raames esitatud kahju hüvitamise hagile, mille ese on selline tegevus nagu psühholoogiline ahistamine, millel ei ole seost otsuste tegemisega, peab eelnema haldusmenetlus kahes etapis. Kõigepealt peab huvitatud isik esitama personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse administratsiooni poolt kahju hüvitamiseks. Selle taotluse otseselt või vaikimisi tagasilükkamise puhul on tegemist huve kahjustava otsusega, mille peale võib esitada kaebuse, ning alles pärast kaebuse otseselt või vaikimisi rahuldamata jätmist võib esitada hagi Esimese Astme Kohtule.

(vt punktid 58–61)

Viited:

27. juuni 1989, kohtuasi 200/87: Giordani vs. komisjon (EKL 1989, lk 1877, punkt 22).

1. detsember 1994, kohtuasi T‑79/92: Ditterich vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑289 ja II‑907, punkt 41, ja viidatud kohtupraktika); 14. mai 2002, kohtuasi T‑194/00: Antas de Campos vs. parlament (EKL AT 2002, lk I‑A‑59 ja II‑279, punkt 72); 8. juuli 2004, kohtuasi T‑200/02: Tsarnavas vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48), ja 15. mai 2006, kohtuasi F‑03/05: Schmit vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑9 ja II‑A‑1‑33, punkt 48).

3.      Personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud normid tulenevad avalikust huvist ning pooled või kohus ei saa neid muuta. Järelikult ei või asjaolu, et institutsioon ei ole kaebuse otseselt rahuldamata jätmise otsuses tõstatanud selles kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude vastuvõetamatust, tulemus olla see, et administratsioon jäetakse ilma võimalusest esitada kohtumenetluses vastuvõetamatuse vastuväide, ega Esimese Astme Kohtu vabastamine kohustusest kontrollida personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91 kinnipidamist.

(vt punkt 62)

Viited:

5. detsember 2002, kohtuasi T‑209/99: Hoyer vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑243 ja II‑1211, punkt 47).