Language of document : ECLI:EU:T:2021:632

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

29. september 2021(*)

Põllumajandus – Määrus (EL) 2016/2031 – Taimekahjustajatevastased kaitsemeetmed – Liidu reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate loetelu – Piirmäär, alates millest liidu reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemine istutamiseks ettenähtud taimedel avaldab vastuvõetamatut majanduslikku mõju – Rakendusmäärus (EL) 2019/2072 – Kutseühingud – Tühistamishagi – Õigus esitada hagi – Vastuvõetavus – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑116/20,

Società agricola Vivai Maiorana Ss, asukoht Curinga (Itaalia),

Confederazione Italiana Agricoltori – CIA, asukoht Rooma (Itaalia),

MIVA – Moltiplicatori Italiani Viticoli Associati, asukoht Faenza (Itaalia),

esindajad: advokaadid E. Scoccini ja G. Scoccini,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Eggers ja F. Moro,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Emmerechts, A. Vitro ja S. Barbagallo,

ja

Euroopa Parlament, esindajad: L. Knudsen ja G. Mendola,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmääruse (EL) 2019/2072, millega kehtestatakse ühetaolised tingimused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/2031 rakendamiseks seoses taimekahjustajatevastaste kaitsemeetmetega ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 690/2008 ja muudetakse komisjoni rakendusmäärust (EL) 2018/2019 (ELT 2019, L 319, lk 1), IV lisa osad A, B, C, F, I ja J.

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud D. Gratsias (ettekandja) ja M. Kancheva,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 9. juuni 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta määruse (EL) 2016/2031, mis käsitleb taimekahjustajatevastaseid kaitsemeetmeid, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) nr 228/2013, (EL) nr 652/2014 ja (EL) nr 1143/2014 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 69/464/EMÜ, 74/647/EMÜ, 93/85/EMÜ, 98/57/EÜ, 2000/29/EÜ, 2006/91/EÜ ja 2007/33/EÜ (ELT 2016, L 317, lk 4), eesmärk on kehtestada meetmed, et määrata kindlaks taimetervist ohustavatest taimekahjustajatest tulenevad fütosanitaarsed riskid ja vähendada need riskid vastuvõetavale tasemele.

2        Määruse 2016/2031 artikkel 36 on sõnastatud järgmiselt:

„Taimekahjustaja on liidu reguleeritud mittekarantiinne taimekahjustaja, kui see on kantud artiklis 37 osutatud loetellu ja vastab kõikidele järgmistele tingimustele:

a)      see on identifitseeritud vastavalt I lisa 4. jao punktile 1;

b)      seda esineb liidu territooriumil;

c)      see ei ole liidu karantiinne taimekahjustaja või taimekahjustaja, mille suhtes kohaldatakse artikli 30 lõike 1 kohaselt võetud meetmeid;

d)      see levib peamiselt konkreetsete istutamiseks ettenähtud taimede kaudu vastavalt I lisa 4. jao punktile 2;

e)      selle esinemine istutamiseks ettenähtud taimedel avaldab vastuvõetamatut majanduslikku mõju nende taimede kavandatud kasutusviisile vastavalt I lisa 4. jao punktile 3;

f)      on olemas teostatavad ja tõhusad meetmed, mille abil ennetada selle esinemist asjaomastel istutamiseks ettenähtud taimedel.“

3        Määruse 2016/2031 artikli 37 lõikes 2 on peamiselt ette nähtud, et Euroopa Komisjon kehtestab rakendusaktiga loetelu liidu reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajadest ja istutamiseks ettenähtud konkreetsetest taimedest. Määruse 2016/2031 artikli 37 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et „[e]ttevõtjad ei tohi liidu reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid liidu territooriumile sisse tuua ega seal vedada istutamiseks ettenähtud taimedel, mille kaudu need taimekahjustajad levivad ja mis on kantud lõikes 2 osutatud loetellu“.

4        Määruse 2016/2031 artikli 37 lõikes 8 on ette nähtud, et kui artikli 36 punkti e tingimused on täidetud üksnes juhul, kui asjaomase taimekahjustaja esinemissagedus ületab teatava nullist suurema piirmäära, sätestatakse artikli 37 lõikes 2 osutatud loetelus see piirmäär, märkides, et sissetoomise ja vedamise keeld kehtib üksnes sellest piirmäärast kõrgema määra korral. Selleks, et komisjon niisuguse piirmäära kehtestaks, on sama sätte kohaselt siiski veel vaja, et ettevõtjatel oleks võimalik tagada, et liidu reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemissagedus kõnealustel istutamiseks ettenähtud taimedel ei ületa nimetatud piirmäära, ning et oleks võimalik kindlaks teha, et kõnealust piirmäära ei ole kõnealuste taimede partiides ületatud.

5        Mõiste „ettevõtja“ on määruse 2016/2031 artikli 2 punktis 9 määratletud kui avalik-õiguslik või eraõiguslik isik, kes on tegevusalaselt seotud ühe või mitme järgmise taimi, taimseid saadusi ja muid objekte hõlmava tegevusega ning on selle eest õiguslikult vastutav:

–        istutamine;

–        sordiaretus;

–        tootmine, sealhulgas kasvatamine, paljundamine ja säilitamine;

–        liidu territooriumile sissetoomine ning seal vedamine ja sealt väljaviimine;

–        turul kättesaadavaks tegemine;

–        hoidmine, kogumine, saatmine ja töötlemine.

6        Eelkõige määruse 2016/2031 artikli 37 lõike 2 alusel (vt eespool punkt 3) võttis komisjon vastu 28. novembri 2019. aasta rakendusmääruse (EL) 2019/2072, millega kehtestatakse ühetaolised tingimused määruse 2016/2031 rakendamiseks seoses taimekahjustajatevastaste kaitsemeetmetega ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 690/2008 ja muudetakse komisjoni rakendusmäärust (EL) 2018/2019 (ELT 2019, L 319, lk 1) (edaspidi „vaidlustatud rakendusmäärus“).

7        Vaidlustatud rakendusmääruse artiklis 5 on sätestatud:

„Määruse (EL) 2016/2031 artikli 37 lõikes 2 osutatud loetelu liidu reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajatest ja konkreetsetest istutamiseks ettenähtud taimedest koos kategooriate ja piirmääradega on esitatud käesoleva määruse IV lisas. Kõnealuseid istutamiseks ettenähtud taimi ei tohi liitu sisse tuua ega seal vedada, kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nende põhjustatud sümptomite esinemise sagedus ületab kõnealuseid piirmäärasid.

Esimeses lõigus sätestatud sissetoomise ja vedamise keeldu kohaldatakse ainult IV lisas esitatud istutamiseks ettenähtud taimede kategooriate suhtes.“

8        Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisas on kehtestatud loetelu liidu reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajatest 12 konkreetse taime kohta. Nii on kõnealune lisa jagatud 12 ossa A–L, sealhulgas:

–        A osa, milles on mainitud kahte söödakultuuride seemnega seotud reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat;

–        B osa, milles on nimetatud kahte teraviljaseemnega seotud reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat;

–        C osa, milles on nimetatud üheksat viinapuude paljundusmaterjaliga seotud reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat;

–        F osa, milles on nimetatud 13 köögiviljaseemnega seotud reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat;

–        I osa, milles on nimetatud 15 köögiviljade paljundus- ja istutusmaterjaliga (v.a seeme) seotud reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat;

–        J osa, milles on nimetatud 155 puuviljade tootmiseks ettenähtud viljapuude paljundusmaterjali ja viljapuudega seotud reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat.

9        Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa nende osade alusel kehtestas komisjon reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmääraks 0%.

 Menetlus ja poolte nõuded

10      Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2020, esitasid hagejad Società agricola Vivai Maiorana Ss, Confederazione Italiana Agricoltori – CIA (edaspidi „CIA“) ja MIVA – Moltiplicatori Italiani Viticoli Associati (edaspidi „MIVA“) käesoleva hagi.

11      Üldkohtu kantseleisse vastavalt 11. ja 27. mail 2020 saabunud dokumentidega esitasid Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu taotlused astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu üheksanda koja president andis vastavalt 8. ja 22. juuli 2020. aasta otsustega loa menetlusse astumiseks. Menetlusse astujad esitasid oma seisukohad ja kohtuasja pooled esitasid nende kohta oma seisukohad ette nähtud tähtaja jooksul.

12      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A, B, C, F, I ja J osa niivõrd, kuivõrd nende sätete kohaselt on kindlaks määratud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärad kõnealustel taimedel;

–        tunnistada kehtetuks määruse 2016/2031 artikkel 36, artikli 37 lõige 2 ja I lisa 4. jao punkt 3;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

13      Komisjon, parlament ja nõukogu paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

14      Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus hagejatele 8. veebruaril ja 30. aprillil 2021 kirjalikud küsimused. Hagejad täitsid need meetmed vastavalt 24. veebruari ja 14. mai 2021. aasta kirjades. Komisjoni esitas 17. mai 2021. aasta kirjas oma seisukohad hagejate poolt 24. veebruaril 2021 esitatud tõendite kohta.

15      Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda) avada menetluse suulise osa.

16      Kuna algul määratud ettekandja-kohtunikul esines takistus asja läbivaatamisel osalemiseks, määrati käesolev kohtuasi Üldkohtu presidendi 8. juuni 2021. aasta otsusega uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub üheksanda koja koosseisu. Lisaks määras üheksanda koja president 8. juuni 2021. aasta otsusega koja koosseisu täiendamiseks teise kohtuniku.

 Õiguslik käsitlus

17      Oma hagi põhjendamiseks esitavad hagejad neli väidet:

–        esimene väide, et rikuti määruse 2016/2031 artikli 36 punkte e ja f, proportsionaalsuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust;

–        teine väide, et rikuti taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelist lepingut, mille sõlmimine kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 24. veebruari 2004. aasta otsusega 2004/869/EÜ (ELT 2004, L 378, lk 1);

–        kolmas väide, et rikuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrust (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT 2018, L 150, lk 1);

–        neljas väide, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalused osad ei ole vastavuses ühise põllumajanduspoliitikaga.

18      Enne hagi põhjendatuse vaidlustamist väljendab komisjon kahtlust, kas hagi on vastuvõetav, arvestades hagejate põhjendatud huvi ja õigust hagi esitada ning esitatud väidete selgust. Parlament ja nõukogu leiavad omalt poolt, et määruse 2016/2031 kohta esitatud õigusvastasuse vastuväitest ei nähtu nõutava selgusega selle aluseks olevaid põhjendusi, mistõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Vastuvõetavus

 Õigus esitada hagi

19      Esimesena rõhutab komisjon, et vaidlustatud rakendusmäärus on üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Sellest järeldub, et selleks, et vaidlusalune hagi oleks vastuvõetav, on vaja, et nimetatud määrus puudutaks hagejaid otseselt viimati nimetatud sätte tähenduses.

20      Nii ei ole see aga esimese hageja, viinamarjakasvataja Società agricola Vivai Maiorana puhul, kuna ta ei väida, et ta on ettevõtja, keda puudutavad vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A, B, F, I ja J osa. Esimest hagejat kui viinamarjakasvatajat puudutab seega otseselt vaid nimetatud lisa C osa.

21      Hagi esitanud kahe ühingu ehk CIA ja MIVA kohta väidab komisjon, et neil on õigus esitada vaidlustatud rakendusmääruse tühistamiseks hagi vaid kolmel juhul: esiteks siis, kui seadus annab neile otsesõnu niisuguse õiguse; teiseks siis, kui mõnel liikmel, keda nad esindavad, on isiklik õigus hagi esitada, või kolmandaks siis, kui nad saavad tugineda omaenda huvile.

22      Esiteks ei väida aga need hagejad, et esimene neist tingimustest oleks käesolevas asjas täidetud.

23      Teiseks ei täpsusta hagejateks olevad ühingud, kes on nende liikmed, kes on vaidlustatud rakendusmääruse – mille tühistamist nad nõuavad – IV lisa osadega hõlmatud taimede tootmise ja turustamisega tegelevad ettevõtjad. See teave ei nähtu CIA ja MIVA põhikirjast ning seda ei saa hankida ka repliigile lisatud dokumentidest. Kuna esimene hageja esitas pealegi hagi enda nimel, ei saa MIVA oma hagi esitamise õigust kasutades tugineda asjaolule, et kõnealune hageja kuulub tema liikmete hulka. Mis puudutab hagejate 24. veebruari 2021. aasta vastuses viidatud ettevõtjaid, siis ei ole hagejad tõendanud, et nad olid kantud ettevõtjate ametlikku registrisse, mida liikmesriigid peavad pidama ja ajakohastama vastavalt määruse 2016/2031 artiklile 65. Lisaks ei ole komisjon nõus hagejate esitatud arvete asjakohasusega. Sellega seoses väidab komisjon, et asjaomasest ettevõtjast olenevalt need kas ei puuduta vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades nimetatud taimi või et need puudutavad neist ainult teatavaid taimi või et need puudutavad hagi esitamisest hilisemat kuupäeva. Komisjon lisab, et kahtlused, mis jäävad hagejate hagi esitamise õiguse osas püsima, muudavad hagi ulatuse ebakindlaks ja võivad kahjustada nende kaitseõigusi.

24      Kolmandaks rõhutab komisjon, et kuivõrd CIA tugineb isiklikule huvile oma hagi esitamise õiguse tuvastamiseks, ei muuda vaidlustatud määruse IV lisa osad, mille tühistamist taotletakse, CIA kui ühingu õigusi ega kohustusi, mistõttu ei puuduta kõnealused osad CIAd otseselt.

25      Hagejad omalt poolt leiavad samuti, et vaidlustatud rakendusmäärus on üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, kuid leiavad, et selle sätted puudutavad neid otseselt. Sellega seoses väidavad hagejad esiteks vastu, et CIA liikmed on kõiki põllumajandustegevusi hõlmavad tootjad, samas kui MIVA liikmed on eranditult viinapuude paljundusmaterjali tootjad. Sellest järeldub, et kõigil hagejateks olevate ühingute liikmetel on õigus esitada vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade tühistamiseks hagi nendes osades osutatud seemnete tootjate või omandajatena. Sellega seoses esitasid hagejateks olevad ühingud vastuseks menetlust korraldavale meetmele tõendeid, mis nende sõnul näitavad, et nad moodustavad vähemalt ühe ettevõtja, kelle tegevus kuulub vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A, B, C, F, I ja J osa kohaldamisalasse.

26      Arvestades oma liikmete arvu, on CIA veel eriti tüüpiline ühing. Käesolevas asjas soovis CIA kaitsta ühishuve vastavalt tema põhikirjajärgsele eesmärgile, milleks on maaelu arendamine ja hindamine, põllumajanduse arendamine ja bioloogilise mitmekesisuse edendamine.

27      Kõigepealt olgu märgitud, et vaidlustatud rakendusmäärus võeti vastu muu hulgas määruse 2016/2031 artikli 37 lõike 2 alusel. Kuivõrd sellega rakendatakse viimati nimetatud sätet, on vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduste 2, 14 ja 15 kohaselt selle eesmärk loetleda reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad ja konkreetsed istutamiseks ettenähtud taimede kategooriad, kehtestades samal ajal reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärad, kui selleks vajalikud tingimused on täidetud (vt eespool punktid 3, 4 ja 6).

28      Selles kontekstis sisaldab vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa loetelu liidu reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajatest ning konkreetsetest istutamiseks ettenähtud taimedest koos kategooriate ja piirmääradega. Vaidlustatud rakendusmääruse artikli 5 kohaselt ei tohi kõnealuseid istutamiseks ettenähtud taimi liitu sisse tuua ega seal vedada, kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nende põhjustatud sümptomite esinemise sagedus ületab kõnealuseid piirmäärasid (vt eespool punktid 7–9).

29      Sellega seoses – nagu väitsid hagejad ja komisjon (vt eespool punktid 19 ja 25) – kujutab vaidlustatud rakendusmäärus kui üldkohaldatav muu kui seadusandlik akt endast üldkohaldatavat akti ELTL artikli 263 tähenduses (vt selle kohta 6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, T‑18/10, EU:T:2011:419, punkt 56).

30      Veel tuleb märkida, nagu endiselt väidavad hagejad ja komisjon, et kuna vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalused osad kehtestavad reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise sageduse piirmäärad asjaomastel istutamiseks ettenähtud taimedel, siis ei sisalda need vaidlusalused osad rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Lisaks on viimati nimetatud määruse artiklis 5 kehtestatud liitu sisse toomise ja seal vedamise keeld, kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nende põhjustatud sümptomite esinemise sagedus nendel istutamiseks ettenähtud taimedel ületab kõnealuseid piirmäärasid – keeld, mis samuti ei sisalda rakendusmeetmeid.

31      Järelikult selleks, et hagejatel oleks hagi esitamise õigus, piisab, kui tõendada, et sätted, mille tühistamist nad taotlevad, puudutavad neid otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

32      ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, eeldab, et täidetud oleks kaks tingimust. Esiteks peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale. Teiseks ei tohi see meede jätta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna see meede on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Esitamata eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväidet, vaidleb komisjon vastu sellele, et esimene tingimus, mis puudutab hagejate õigusliku olukorra mõjutamist, on käesolevas asjas täidetud kõikide hagejate puhul ja vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa kõigi vaidlusaluste osade kohta (vt eespool punktid 19–24).

34      Tuleb märkida, et vaidlustatud rakendusmääruse artiklist 5 tulenev keeld tuua sisse ja vedada istutamiseks ettenähtud taimi, kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nende põhjustatud sümptomite esinemise sagedus ületab selle määruse IV lisa vaidlusalustes osades kehtestatud piirmäärasid, puudutab otseselt „ettevõtjaid“ määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses (vt eespool punkt 5). Nimelt on määruse 2016/2031 artikli 37 lõike 1 kohaselt kõnealuse keeluga hõlmatud just need ettevõtjad (vt eespool punkt 3). See keeld ei jäta seda rakendama kohustatud liikmesriikidele mingit kaalutlusõigust. Järelikult mõjutab viimati nimetatud määrusega kehtestatud keeld otseselt niisuguse määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses ettevõtja õiguslikku olukorda, kes on tegevusalaselt seotud vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa ühes või mitmes vaidlusaluses osas käsitletud taimede kategooriaga.

35      Viimati nimetatud küsimuses tuleb esiteks märkida, et määrus 2016/2031 eristab ühelt poolt „ettevõtjaid“, nagu on määratletud selle määruse artikli 2 punktis 9, ja teiselt poolt „registreeritud ettevõtjaid“, kes sama määruse artikli 2 punkti 10 kohaselt on selle määruse artikli 65 kohaselt registreeritud ettevõtjad. Viimati nimetatud säte näeb peamiselt ette, et liikmesriigi pädev asutus peab ja ajakohastab registrit ettevõtjate kohta, kes vastavad teatavatele tingimustele. Määruse 2016/2031 artikli 65 lõikest 3 ilmneb siiski, et ettevõtjad, kes vastavad teatavatele kriteeriumidele seoses nende kasvatatavatest taimedest tuleneva taimekahjustajatega seotud riskiga, ei pea olema kantud kõnealusesse registrisse.

36      Istutamiseks ettenähtud taimede sissetoomise ja vedamise keeld, kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nende põhjustatud sümptomite esinemise sagedus ületab vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades kehtestatud piirmäärasid, puudutab seega ettevõtjaid määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses ja mitte üksnes registreeritud ettevõtjaid sama määruse artikli 2 punkti 10 tähenduses. Komisjoni argument, mille kohaselt ei ole kindel, et teise ja kolmanda hageja liikmeks olevad ettevõtjad on registreeritud ettevõtjad, tuleb seega tagasi lükata.

37      Teiseks hõlmab mõiste „ettevõtja“ määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 kohaselt kõiki avalik-õiguslikke või eraõiguslikke isikuid, kes on tegevusalaselt seotud ühe või mitme eespool punktis 5 nimetatud ja eelkõige taimi hõlmava tegevusega.

38      Mõiste „taimed“ on määruse 2016/2031 artikli 2 punktis 1 määratletud kui elusad taimed ja elusad taimeosad, nagu eelkõige seemned, viljad botaanilises tähenduses, köögiviljad, mugulad, pungad, pistikud ja pookoksad.

39      Lisaks nähtub määruse 2016/2031 artikli 37 lõigetest 1 ja 2, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate ja konkreetsete istutamiseks ettenähtud taimede loetelu, mille komisjon kehtestab niisuguse rakendusaktiga nagu vaidlustatud rakendusmäärus, ei hõlma tingimata kõiki istutamiseks ettenähtud taimi, vaid üksnes neid istutamiseks ettenähtud taimi, mille kaudu „[reguleeritud mittekarantiinsed] taimekahjustajad levivad“. Täpsemalt, nagu on märgitud ka eespool punktis 8, on vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa jagatud 12 ossa A–L, millest igaühes mainitakse teatavaid taimede ja reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate kombinatsioone.

40      Näiteks nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivi 66/401/EMÜ söödakultuuride seemne turustamise kohta (EÜT 1966, P 125, lk 2298; ELT eriväljaanne 03/01, lk 55) artikli 2 lõike 1 punktis A on loetletud 87 söödakultuuride perekonda või liiki. Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A osas „Söödakultuuride seemnega seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad“ on loetletud siiski ainult lutserni liik (Medicago sativa L.), mille kaudu levivad seal nimetatud kaks reguleeritud mittekarantiinset taimekahjustajat (Clavibacter michiganensis ja Ditylenchus dipsaci).

41      Sellest järeldub, et mõiste „ettevõtja“ hõlmab kõiki ettevõtjaid, kes on tegevusalaselt seotud ühe või mitme määruse 2016/2031 artikli 2 punktis 9 nimetatud ja „taimi“ hõlmava tegevusega, nagu need on määratletud määruse 2016/2031 artikli 2 punktis 1 ja loetletud igas nende turustamist puudutavas direktiivis.

42      Seega on tõsi, et vaidlustatud rakendusmääruse artiklist 5, tõlgendatuna lähtuvalt määruse 2016/2031 artikli 37 lõikest 1, tulenev keeld reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid liidu territooriumile sisse tuua ja seal vedada, puudutab ratione materiae istutamiseks ettenähtud taimi, mis on loetletud vaidlustatud rakendusmääruse IV lisas. See keeld puudutab siiski ratione personae kõiki ettevõtjaid määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses.

43      Sel viisil soovis seadusandja piirata niisuguste reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate leviku ohtu, mis ei pärine ainult „registreeritud ettevõtjatelt“ või ettevõtjatelt, kes on tegevusalaselt seotud just vaidlustatud rakendusmääruse IV lisas nimetatud taimi hõlmava tegevusega, vaid kõikidelt taimede valdkonnas tegutsevatelt ettevõtjatelt, kes seetõttu võivad olla tegevusalaselt seotud taimedega, mille kaudu levivad IV lisas loetletud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad.

44      Järelikult ei saa nõustuda komisjoni lähenemisviisiga, mille kohaselt mõjutatakse ainult nende ettevõtjate õiguslikku olukorda, kes tegevusalaselt on seotud üksnes vaidlustatud rakendusmääruse vaidlusalustes lisades loetletud taimedega. Lisaks sellele, et kõnealune lähenemisviis on vastuolus kohaldatavate õigusnormidega (vt eespool punktid 35–41), rajaneb see eeldusel, et vaidlustatud rakendusmääruse artiklist 5 tulenev keeld ei kehti kõigi määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses ettevõtjate suhtes, vaid üksnes nende, kes on varem oma tegevuse alaselt olnud seotud taimedega, mille kaudu levivad reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad. Selle väitega nõustumine kahjustaks aga tõsiselt niisuguse poliitika kasulikku mõju, mille eesmärk on ennetada reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate levikut liidus.

45      Selles kontekstis tuleb tõdeda, et viinapuude paljundusmaterjali sektoris tegutseva viinamarjakasvatajana on esimene hageja ettevõtja määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses. Siiski, nagu väidab komisjon, mõjutab selles rollis oleva esimese hageja õiguslikku olukorda ainult vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osa, mis käsitleb viinapuude paljundusmaterjaliga seotud reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid. Seega on esimesel hagejal õigus esitada hagi üksnes siis, kui ta taotleb vaidlustatud rakendusmääruse selle osa tühistamist.

46      Mis puudutab kahte hagejaks olevat ühingut CIAd ja MIVAd, siis tuleb märkida, et ühing, kelle ülesanne on kaitsta oma liikmete kollektiivseid huve, võib esitada tühistamishagi tema kui ühenduse enda huvide kahjustamise tõttu või kui isikutel, keda ta esindab, või mõnel neist on endil õigus esitada hagi (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus UPF vs. komisjon, T‑747/17, EU:T:2019:271, punkt 20).

47      Mis puudutab esimest CIA esitatud tingimust (vt eespool punkt 26), siis tuleb komisjoni seisukohaga sarnaselt tõdeda, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalused osad ei muuda selle ühingu kui sellise õigusi ega kohustusi, mistõttu need ei mõjuta tema õiguslikku olukorda. Sellest järeldub, et CIA ei saa põhjendatult väita, et tal on õigus esitada hagi omaenda huvide kahjustamise tõttu.

48      Mis puudutab CIA esindatavate isikute õigust esitada hagi, siis tuleb kõigepealt märkida, et nende põhikirja artikli 3 kaheksateistkümnenda taande kohaselt on selle ühenduse eesmärk edendada oma liikmete huve. Hagejad lisasid repliigile nimekirja, mis sisaldas viimase 584 842 liikme nimesid ja aadresse. Vastuses menetlust korraldavatele meetmetele (vt eespool punkt 14) esitasid hagejad tõendid, mis tõendavad, et CIA kaheksa liiget on ettevõtjad, kes tegutsevad söödakultuuride seemnete, teraviljaseemnete, viinapuude paljundusmaterjali, köögiviljaseemnete, köögiviljade ja viljapuude paljundusmaterjali sektoris. Neid sektoreid puudutavad vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A, B, C, F, I ja J osa.

49      MIVA puhul nähtub selle ühingu põhikirja artiklist 8, et seoses viinapuude paljundusmaterjaliga on tema liikmeteks ettevõtjad määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses. Nii on see kindlasti esimese hageja puhul. Siiski ei saa see asjaolu tuua kaasa hagi vastuvõetavaks tunnistamist osas, mille on esitanud MIVA, sest esimene hageja esitas hagi enda nimel (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus UPF vs. komisjon, T‑747/17, EU:T:2019:271, punktid 25–27).

50      Vastuseks 8. veebruaril 2021 võetud menetlust korraldavale meetmele esitasid hagejad aga tõendid, mis tõendavad, et kolm MIVA liiget peale esimese hageja on viinapuu, köögiviljade ja viljapuude paljundusmaterjali sektoris tegutsevad ettevõtjad. Neid sektoreid puudutavad rakendusmääruse (EL) 2019/2072 IV lisa C, I ja J osa. Sellega seoses tuleb lisada, et MIVA põhikirja artikli 3 kohaselt on selle ühingu eesmärk edendada oma liikmete tegevusega seotud huve, välistamata põllumajandustegevust, mis puudutab muid taimi kui viinapuude paljundamismaterjal.

51      Komisjoni argumendiga, mille kohaselt teatavad hagejate esitatud arved kannavad hagi esitamisest hilisemat kuupäeva, ei saa nõustuda. Nimelt tõendab „ettevõtja“ staatus määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses iseenesest kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi kasutamist. Kui järgida komisjoni loogikat, tähendaks see nimelt, et ainult need tõendid, millel on hagi esitamisega sama kuupäev, suudavad tõendada ettevõtja staatust, kuna näiteks sellele kuupäevale eelnevad arved ei võimalda välistada, et asjaomane ettevõtja ei ole vahepeal loobunud asjaomaste taimedega seotud tegevusest.

52      Ent käesolevas asjas esitasid hagejad mitu arvet märkimisväärsetele summadele, millest nähtub, et nende väljastajad, kes on hagejateks olevate ühingute liikmed, on ettevõtjad määruse 2016/2031 artikli 2 punkti 9 tähenduses. Lisaks, nagu hagejad kohtuistungil väitsid, on istutamiseks ettenähtud taimede turustamiseks vaja tervet rida eeltöid, mis asjaomase taime puhul toimuvad pikemate või lühemate ajavahemike tagant. Sellest järeldub, et ainuüksi see, et ta esitas hagi esitamisest hilisema kuupäevaga arved, et tõendada, et teise ja kolmanda hageja liikmetel on ettevõtja staatus eespool viidatud tähenduses, ei välista iseenesest nende tõendite asjakohasust.

53      Lõpuks, kuna komisjonile anti võimalus esitada tõhusalt, kirjalikult ja suuliselt oma seisukohad kõigi hagejate esitatud asjaolude kohta seoses nende õigusega esitada hagi, ei ole võimalik tuvastada, et tema kaitseõigusi oleks rikutud.

54      Sellest järeldub, et hagejatel on õigus esitada hagi vastavalt järgmistele täpsustustele:

–        esimesel hagejal on õigus esitada hagi vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osa tühistamiseks;

–        CIA-l on õigus esitada hagi vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A, B, C, F, I ja J osa tühistamiseks;

–        MIVA-l on õigus esitada hagi vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C, I ja J osa tühistamiseks.

 Põhjendatud huvi

55      Komisjon väidab, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A, B, C, F, I ja J osa võimalik tühistamine muudaks kehtetuks reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärad, mis on kindlaks määratud kõnealuste osade alusel, mistõttu asjaomaste taimede suhtes ei kehti enam liitu sissetoomise ja seal vedamise keeld. Siiski ei mõjuta niisugune tühistamine ettevõtjate tervendamiskohustusi, nagu need tulenevad erinevatest samade taimede turustamist reguleerivatest direktiividest. Need direktiivid kujutavad endast autonoomseid akte, mis võtavad lihtsalt arvesse vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades kehtestatud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärasid. Neid ei saa seega kvalifitseerida vaidlustatud rakendusmääruse rakendusaktideks, mille kehtivust selle võimalik tühistamine mõjutaks. Sellest järeldub, et isegi kui hagejad saavutaksid käesoleval juhul soovitud tühistamise, on asjaomased ettevõtjad ikkagi kohustatud järgima nimetatud direktiivides ette nähtud fütosanitaarnõudeid nii taskukohase tervendamise osas tootmisetapis kui ka asjaomaste taimede turustamisel. Lõpuks põhineb hagejate huvi bioloogilise mitmekesisuse kaitses üksnes oletustel.

56      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Sellega seoses väidab komisjon, et hagejad ei saa mingit kasu vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade võimalikust tühistamisest, kuna niisugune tühistamine jätaks puutumata asjaomaste istutamiseks ettenähtud taimede tervendamiskohustused, nagu need tulenevad nimetatud taimede turustamist reguleerivatest vastavatest direktiividest.

58      Selleks et hinnata komisjoni selle argumendi põhjendatust, tuleb välja tuua liidu taimetervise korra põhielemendid, mis puudutavad reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid, nagu need elemendid tulenevad määrusest 2016/2031, vaidlustatud rakendusmäärusest ja käesolevas hagis käsitletud taimede turustamist reguleerivatest direktiividest.

59      Täpsemalt, esiteks, nagu nähtub määruse 2016/2031 artiklist 36, on reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad liidu territooriumil esinevad taimekahjustajad, mis levivad peamiselt konkreetsete istutamiseks ettenähtud taimede kaudu ja mille esinemine nendel taimedel avaldab vastuvõetamatut majanduslikku mõju nende taimede kavandatud kasutusviisile.

60      Määruse 2016/2031 põhjenduses 23 on märgitud, et selleks et piirata reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemist, peaks nende sissetoomine liidu territooriumile või seal vedamine asjaomastel istutamiseks ettenähtud taimedel olema keelatud, kui kõnealuste taimekahjustajate esinemissagedus ületab teatava piirmäära.

61      Nagu on märgitud eespool punktides 3 ja 4, koostab komisjon reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate ja konkreetsete istutamiseks ettenähtud taimede loetelu, millele olenevalt olukorrast lisatakse teatav nullist suurem piirmäär, alates millest on reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemisel istutamiseks ettenähtud taimedel vastuvõetamatu majanduslik mõju. See loetelu asub vaidlustatud rakendusmääruse IV lisas (vt eespool punkt 8).

62      Teiseks kehtestatakse iga vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa mõnes osas käsitletava istutamiseks mõeldud taime turustamist käsitlevad eeskirjad direktiividega. Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa mõlemas vaidlusaluses osas loetletud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate vastavus nendega seotud turustamist käsitlevate direktiividega on esitatud järgmises tabelis:

Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa osa

Turustamise direktiiv

A osa

Söödakultuuride seemnega seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad

Direktiiv 66/401

B OSA

Teraviljaseemnega seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad

Nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiiv 66/402/EMÜ teraviljaseemne turustamise kohta (EÜT 1966, 125, lk 2309; ELT eriväljaanne 03/01, lk 66)

C OSA

Viinapuude paljundusmaterjaliga seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad

Nõukogu 9. aprilli 1968. aasta direktiiv 68/193/EMÜ viinamarjade vegetatiivse paljundusmaterjali turustamise kohta (EÜT 1968, L 93, lk 15; ELT eriväljaanne 03/01, lk 123)

F OSA

Köögiviljaseemnega seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/55/EÜ köögiviljaseemne turustamise kohta (EÜT 2002, L 193, lk 33; ELT eriväljaanne 03/36, lk 313)

I OSA

Köögiviljade paljundus- ja istutusmaterjaliga (v.a seeme) seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad

Nõukogu 15. juuli 2008. aasta direktiiv 2008/72/EÜ köögiviljade paljundus- ja istutusmaterjali, välja arvatud seemne turustamise kohta (ELT 2008, L 205, lk 28)

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta direktiiv 93/61/EMÜ, milles sätestatakse loetelu tingimuste kohta, millele peab nõukogu direktiivi 92/33/EMÜ kohaselt vastama köögiviljade paljundus- ja istutusmaterjal, v.a seeme (EÜT 1993, L 250, lk 19; ELT eriväljaanne 03/15, lk 101)

J OSA

Puuviljade tootmiseks ettenähtud viljapuude paljundusmaterjali ja viljapuudega seotud reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad

Nõukogu 29. septembri 2008. aasta direktiiv 2008/90/EÜ puuviljade tootmiseks ettenähtud viljapuude paljundusmaterjali ja viljapuude turustamise kohta (ELT 2008, L 267, lk 8)

Komisjoni 15. oktoobri 2014. aasta rakendusdirektiiv 2014/98/EL, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 2008/90/EÜ seoses selle I lisas osutatud viljapuude perekondade ja liikide suhtes kehtivate erinõuetega, tarnijate suhtes kehtivate erinõuetega ning ametlikku inspekteerimist käsitlevate üksikasjalike eeskirjadega (ELT 2014, L 298, lk 22)

63      Turustamist reguleerivates direktiivides on ette nähtud fütosanitaarmeetmed, mis tuleb võtta reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise ohu ohjamiseks ja selle tagamiseks, et liitu sisse toodud ja seal veetavad taimed vastavad vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa asjaomase osa nõuetele seoses reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemisega.

64      Pärast vaidlustatud rakendusmääruse vastuvõtmist muudeti taimede turustamist reguleerivaid direktiive komisjoni 11. veebruari 2020. aasta rakendusdirektiiviga (EL) 2020/177, millega muudetakse nõukogu direktiive 66/401/EMÜ, 66/402/EMÜ, 68/193/EMÜ, 2002/55/EÜ, 2002/56/EÜ ja 2002/57/EÜ, komisjoni direktiive 93/49/EMÜ ja 93/61/EMÜ ning rakendusdirektiive 2014/21/EL ja 2014/98/EL seemnete ja muu taimse paljundusmaterjali taimekahjustajate osas (ELT 2020, L 41, lk 1).

65      Täpsemalt nähtub rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendustest 5, 6, 8, 10–12, 14 ja 19–23, et vaidlustatud rakendusmääruse vaidlusaluste osade esemeks olevate taimede turustamist reguleerivaid direktiive tuli muuta, et näha ette meetmed selleks, et nende kohaldamisalasse kuuluvate taimede paljundusmaterjal vastaks eelkõige reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid puudutavatele nõuetele, mis on kehtestatud vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades. Direktiiv 66/401 söödakultuuride seemne turustamise kohta kujutab endast osalist erandit selles mõttes, et seda on muudetud selleks, et näidata, et kõnealused seemned peavad vastama ka reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid puudutavatele nõuetele, mis on kehtestatud vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A osa alusel, nägemata siiski ette täiendavaid nõudeid võrreldes nendega, mis kehtisid enne rakendusmääruse 2020/177 vastuvõtmist.

66      Seda süstemaatilist seost ühelt poolt vaidlustatud rakendusmääruse ja teiselt poolt selle määruse IV lisa vaidlusalustesse osadesse kuuluvate istutamiseks ettenähtud taimede turustamist reguleerivate direktiivide vahel on komisjon otsesõnu kinnitanud kostja vastuse punktides 24–27 ning vasturepliigi punktides 68 ja 70.

67      Nendest järeldustest tuleneb, et isegi kui kõnealused direktiivid ei kujuta endast vaidlustatud rakendusmääruse rakendusakte, nagu märgib komisjon, näevad need ette ettevõtjatele kohustused, mis võtavad arvesse reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise nõudeid, mis on kehtestatud viimati nimetatud määrusega ja mille eesmärk on tagada, et asjaomased ettevõtjad neid nõudeid järgiksid. See järeldus kehtib ka direktiivi 66/401 kohta, milles on nüüd ette nähtud, et söödakultuuride kasvatamine ja seemned peavad vastama ka reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemist puudutavatele nõuetele, mis on kehtestatud vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A osa alusel, isegi kui direktiivis ei ole selle kohta täiendavaid meetmeid kehtestatud.

68      Komisjon ei saa seega põhjendatult väita, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade võimalik tühistamine ei saa mingil juhul tuua kasu esimesele hagejale või CIA ja MIVA liikmetele. Võttes arvesse liidu taimetervise korra sisemist ühtsust, mida iseloomustab süstemaatiline seos vaidlustatud rakendusmääruse ja sellega seotud istutamiseks ettenähtud taimede turustamist reguleerivate direktiivide vahel, võib seadusandjal nimetatud rakendusmääruse osalise tühistamise korral, sõltuvalt tühistamise põhjustest ja ELTL artikli 266 kohaselt võetavatest meetmetest, tekkida vajadus uuesti läbi vaadata kõnealused direktiivid, mis on praegu kehtivas redaktsioonis kaotanud oma regulatiivse aluspinna.

69      Järelikult ei kahjusta istutamiseks ettenähtud taimede turustamist käsitlevate direktiivide sätted hagejate huvi nõuda vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa selliste vaidlusaluste osade tühistamist, mis mõjutavad otseselt nende õiguslikku olukorda vastavalt eespool punktides 34–54 esitatud täpsustustele. Sellest järeldub veel, et hagi vastuvõetavuseks põhjendatud huvi seisukohast ei ole vaja, et hagejad tõendaksid enda konkreetset huvi bioloogilise mitmekesisuse kaitse vastu, mistõttu tuleb komisjoni argument, et niisugune huvi on väidetavalt hüpoteetiline, edutuna tagasi lükata.

 Hagi selgus

70      Komisjon, keda toetavad parlament ja nõukogu, väidab esiteks, et esitatud väidetest ei nähtu õigusnormid, mida on rikutud määruse 2016/2031 artikliga 36, artikli 37 lõikega 2 ja I lisa 4. jao punktiga 3 ning mille rikkumine toob kaasa nende sätete kehtetuse vastavalt hagejate nõuetele. Teiseks selgitab komisjon, et hagejad esitavad üksnes vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osa kohta konkreetseid argumente, mis võimaldavad mõista väidetavat õigusvastasust. Nimetatud määruse IV lisa teiste vaidlusaluste osade tühistamise nõude aluseks on seevastu üksnes üldine Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 nõutud täpsus, isegi kui võtta arvesse repliigis antud selgitusi. Igal juhul ei ole määruses 2016/2031 toime pandud ühtegi rikkumist, mida võiks pidada tema vastu esitatuks.

71      On küll tõsi, et hagiavaldus ei sisalda selgitusi, mis võiksid üksikasjalikult põhjendada määruse 2016/2031 väidetavat õigusvastasust, ja see ei sisalda konkreetset analüüsi vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade kohta, välja arvatud kõnealuse lisa C osa. Lisaks vastab tõele ka see, et hagejate mitu argumenti on esitatud järelduste vormis, mille seos vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osadega ei ole sageli ilmne.

72      Kuid esiteks lisasid hagejad repliigile argumendid vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa teatavate vaidlusaluste osade kohta, välja arvatud C osa. Need argumendid, mis on esitatud hagiavalduses esitatud väidete raames, kujutavad endast nende argumentide vastuvõetavat laiendust. Teiseks, isegi kui teatavate esitatud väidete põhjenduseks esitatud argumentide vaheline seos ei ole alati ilmne, võimaldab õigusliku raamistiku üksikasjalik analüüs tervikuna mõista hagejate esitatud etteheidete ulatust. Kolmandaks võimaldavad viited sellele, et määrusega 2016/2031 väidetavalt rikuti proportsionaalsuse põhimõtet, Üldkohtul hagejate esitatud argumente tervikuna arvestades teostada selle üle kontrolli.

73      Järelikult tuleb hagi selgusega seotud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

 Sisulised küsimused

 Esimene väide, et rikuti määruse 2016/2031 artikli 36 punkte e ja f, proportsionaalsuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust

74      Hagejad tuletavad meelde, et määruse 2016/2031 artikli 36 kohaselt võib taimekahjustaja kanda reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate loetellu üksnes juhul, kui see vastab kõnealuses sättes kehtestatud tingimustele. Nende tingimuste hulgas on tingimused, mis puudutavad taimekahjustaja vastuvõetamatut majanduslikku mõju nimetatud määruse I lisa 4. jao punkti 3 tähenduses ning teostatavaid ja tõhusaid meetmeid, mille abil ennetada selle esinemist asjaomastel taimedel (määruse 2016/2031 artikli 36 punktid e ja f). Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades kehtestatud piirmäärad ei ole põhjendatud viitega üksikasjalikule analüüsile majandusliku mõju kohta, mida asjaomastel taimedel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemine avaldab, ega põhine nende esinemise ennetamiseks teostatavate ja tõhusate meetmete olemasolul. Reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäära kehtestamine 0%-le toob lisaks kaasa asjaomaste sortide geneetilise valiku teel tervendamise kohustuse, mis omakorda hävitab lõplikult standardkategooria sortide mitmekesisuse, mida hetkel ei ole tervendatud, ning sellega kaotataks erisus ühelt poolt standardkategooria ja teiselt poolt sertifitseeritud kategooria sortide vahel.

75      Seega näiteks toovad vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osa alusel kehtestatud piirmäärad kaasa 57,7% Itaalia veinitootmiseks ettenähtud viinamarjaistanduste registrisse kantud viinamarjasortide turustamise keelu, kuna puuduvad kloonid, mis võimaldaksid tagada reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäärast kinnipidamise. See keeld muudaks vähemalt kümneks aastaks võimatuks päritolunimetuste või geograafiliste tähistega hõlmatud põliste sortide istanduste uuendamise või uute istanduste rajamise, ning see lihtsustaks radikaalselt teatavate sortide biotüüpe. Sordisisese bioloogilise mitmekesisuse märkimisväärne vähenemine on eelkõige nende tervendamismeetmete tulemus, mis on vajalikud viiruste, viroidide ja viirusetaoliste haiguste vastu võitlemiseks. Need kahjulikud mõjud ei ole siiski seotud ühegi kasuga ega taga, et tervendatud taimed pärast istutamist putuksiirutajate kaudu ei nakatu. Komisjon oleks aga pidanud neid tagajärgi arvesse võtma, kui ta hindas istutamiseks ettenähtud taimedel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise vastuvõetamatut majanduslikku mõju. Praegune olukord näitab seevastu, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade esemeks olevate reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemine ei mõjutanud asjaomaste põllumajandusettevõtete kasumlikkust, mistõttu ei saa mingit vastuvõetamatut majanduslikku mõju pidada selle esinemise tagajärjeks määruse 2016/2031 artikli 36 punkti e tähenduses.

76      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsiooni (edaspidi „EPPO“) uuring, millele komisjon tugines vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade vastuvõtmisel, sisaldab vigu ja lünki, kuna selles jõuti järeldusele, et tuleb kehtestada 0% piirmäär Euroopas väga pikka aega olemas olnud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemisele, ilma et neid oleks seostatud negatiivse majandusliku mõjuga.

77      Hagejad lisavad, et nõutud tervendamisega kaasneb 120 000 euro suurune kulu iga sordi kohta ja kümme aastat tööd spetsialiseeritud asutustes, ilma et oleks võimalik neid kulusid tagasi nõuda. Seda finantskoormust ei saa kanda, kui kasvupind on väiksem kui 1000 hektarit sordi kohta, millega on tegemist väiksema levikuga põliste sortide puhul. Neil harvadel juhtudel, mil kõnealune tervendamine on majanduslikult huvipakkuv, vähendab see lähtesordi geenireservi. Komisjon aga ei võtnud neid tagajärgi arvesse enne, kui ta määras vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade alusel kindlaks reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärad, mistõttu ei ole määruse 2016/2031 artikli 36 punktis f ette nähtud tingimus täidetud.

78      Selles kontekstis tuleb tõdeda, et asjaolu, et määruse 2016/2031 artiklid 36 ja 37 ei näinud ette proportsionaalsete esinemise piirmäärade kehtestamist ühelt poolt ohule, mida reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad kujutavad konkreetsetele piirkondadele, ja teiselt poolt tervendamiskuludele, rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja kohustust kaitsta nimetatud piirkondade identiteeti.

79      Lõpuks väidavad hagejad, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamise tagajärgedele bioloogilisele mitmekesisusele ja nüüd nõutava geneetilise valiku kaudu tervendamise kuludele oleks pidanud tegema mõjuanalüüsi vastavalt parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelisele parema õigusloome kokkuleppele (ELT 2016, L 123, lk 1). Niisuguse analüüsi puudumine jätab vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalused osad põhjendamata ja rikub proportsionaalsuse põhimõtet.

80      Komisjon omalt poolt vaidleb nendele hinnangutele vastu.

81      Esimeses väites leiavad hagejad sisuliselt, et komisjon rikkus määruse 2016/2031 artikli 36 punkte e ja f. Selle järelduse põhjendamiseks esitavad hagejad peamiselt kolm väidet.

82      Esimene väide puudutab väidetavaid kahjulikke tagajärgi, mis on reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamisel bioloogilisele mitmekesisusele. Selle väite raames väidavad hagejad, et nimetatud 0% piirmäära kehtestamine toob kaasa geneetilise valiku teel tervendamise kohustuse, mis vähendaks drastiliselt istutamiseks ettenähtud standardkategooria taimede mitmekesisust, mida on praegu siiski väga palju. See asjaolu kaotaks ka erisuse standardkategooria ja sertifitseeritud kategooria materjali vahel (vt edaspidi punkt 92) ning sellel oleks veinisektorile kahjulikud tagajärjed. Hagejate sõnul oleks komisjon pidanud neid asjaolusid arvesse võtma, et hinnata, kas reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate väikseimal esinemisel istutamiseks ettenähtud taimedel oli vastuvõetamatu majanduslik mõju vastavalt määruse 2016/2031 artikli 36 punktile e, kuid ka selleks, et kontrollida, kas on olemas selle esinemise ennetamiseks toimivad ja tõhusad meetmed vastavalt sama määruse artikli 36 punktile f. Selles kontekstis lisavad hagejad, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate levimine võib toimuda putuksiirutajate abil ja et EPPO analüüs reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate majandusliku mõju kohta on puudulik (vt eespool punktid 74–76).

83      Teise väite kohaselt ei võtnud komisjon arvesse nende tervendamismeetmete maksumust, mis osutusid vajalikuks pärast loetletud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamist, millega rikuti määruse 2016/2031 artikli 36 punkti f (vt eespool punkt 77). Lisaks väidavad hagejad, et sellist lähenemist lubades rikuvad määruse 2016/2031 artiklid 36 ja 37 proportsionaalsuse põhimõtet ja kohustust kaitsta piirkonna identiteeti (vt eespool punkt 78).

84      Kolmas väide puudutab asjaolu, et komisjon ei teinud enne vaidlustatud rakendusmääruse vastuvõtmist sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamõju analüüsi. Selles kontekstis väidavad hagejad ka põhjenduse puudumist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist (vt eespool punkt 79).

85      Kõik need väited põhinevad ühelainsal eeldusel. Tegemist on kinnitusega, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades loetletud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamine toob kaasa asjaomastes osades käsitletud istutamiseks ettenähtud taimede geneetilise valiku teel tervendamise kohustuse. Sellel kohustusel on ühelt poolt kahjulikud tagajärjed bioloogilisele mitmekesisusele ja teiselt poolt toob see kaasa ülemäärased tervendamiskulud ettevõtjatele. Asjaolu, et komisjon ei võtnud neid asjaolusid arvesse istutamiseks ettenähtud taimedel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärade kehtestamisel, kujutab endast peamiselt määruse 2016/2031 artikli 36 punktide e ja f rikkumist. Kui jõutaks järeldusele, et määruse 2016/2031 artikli 36 punktid e ja f ei kohusta neid asjaolusid arvesse võtma, rikuks see säte hagejate sõnul proportsionaalsuse põhimõtet ja kohustust „kaitsta piirkonna identiteeti“.

86      Esiteks tuleb märkida, et nagu on selgitatud vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduses 12, on EPPO hinnanud ümber taimekahjustajad, mis olid siiani loetletud ühelt poolt nõukogu 8. mai 2000. aasta direktiivis 2000/29/EÜ taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta (EÜT 2000, L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 03/29, lk 258) ja teiselt poolt istutamiseks ettenähtud taimede turustamist reguleerivates direktiivides.

87      Vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduse 13 kohaselt oli see ümberhindamine vajalik selleks, et ajakohastada nende taimekahjustajate fütosanitaarset seisundit vastavalt uusimatele tehnilistele ja teaduslikele saavutustele, kuid ka selleks, et hinnata nende vastavust määruse 2016/2031 artikli 36 asjakohastele kriteeriumidele seoses liidu territooriumiga ning nimetatud määruse I lisa 4. jaole (vt eespool punkt 2).

88      Ümbervaatamise tulemusel jõuti järeldusele, et teatavad taimekahjustajad vastavad liidu territooriumi osas määruse 2016/2031 artiklis 36 ette nähtud tingimustele ja peavad seetõttu olema kantud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate loetellu. Samuti võeti arvesse sama määruse artikli 37 lõikes 8 sätestatud tingimusi, mis puudutavad võimalust kehtestada reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärad üle 0% (vaidlustatud rakendusmääruse põhjendus 15).

89      Selle protsessi tulemusena võeti vastu vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa, milles on kehtestatud istutamiseks ettenähtud taimedel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise standardid, et neid saaks liitu sisse tuua ja seal vedada.

90      Teiseks põhineb käesolev väide tervikuna vääral arusaamal kohustustest, mis asjaomastele ettevõtjatele tulenevad vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades loetletud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemisele 0% piirmäära kehtestamisest.

91      Täpsemalt, nagu on märgitud eespool punktis 63, näevad istutamiseks ettenähtud taimede turustamist reguleerivad direktiivid ette meetmed, mida tuleb võtta riski haldamiseks ja selleks, et tagada, et liitu sisse toodud ja seal veetud taimed vastaksid vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa asjakohase osa nõuetele seoses reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemisega.

92      Selles kontekstis jagavad mõned neist direktiividest istutamiseks ettenähtud taimed kategooriatesse. Näiteks on direktiivi 68/193 viinamarjade vegetatiivse paljundusmaterjali turustamise kohta, millele hagejad oma analüüsis keskenduvad, artikli 2 lõike 1 punktides D, E, F ja G jaotatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad paljundusmaterjalid supereliitpaljundusmaterjaliks, eliitpaljundusmaterjaliks, sertifitseeritud paljundusmaterjaliks ja standardpaljundusmaterjaliks.

93      Selles osas on direktiivi 68/193 kaheksas põhjendus sõnastatud järgmiselt:

„oleks soovitav piirata turustamist viinamarjade kloonaretuse teel saadud sertifitseeritud paljundusmaterjaliga; hetkel on nimetatud eesmärgi saavutamine siiski võimatu, kuna selline materjal ei suuda täielikult katta ühenduse vajadusi; seetõttu tuleks lubada ajutiselt turustada kontrollitud standardmaterjali, mis peab samuti olema sordiehtne ja -puhas, kuid millele ei saa anda samu tagatisi kui kloonaretuse teel saadud paljundusmaterjalile; nimetatud kategooria tuleks järk-järgult kaotada“.

94      Direktiivi 68/193, mida on muudetud rakendusdirektiiviga 2020/177, artikli 2 lõike 1 punktist G ja I lisa 8. jao punkti 6 alapunktist c tuleneb aga, et viinamarjade paljundusmaterjali standardkategooriat turustatakse jätkuvalt (vt allpool punkt 101). Täpsemalt on vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osas sisalduvas tabelis kehtestatud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäär ühelt poolt supereliit-, eliit- ja sertifitseeritud paljundusmaterjalile ning teiselt poolt standardpaljundusmaterjalile.

95      Hagejad leiavad omalt poolt, et mõju, mille toob kaasa reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0 % piirmäärade kehtestamine, puudutab eelkõige istutamiseks ettenähtud taimede standardkategooriaid. Hagejate sõnul sisaldavad need kategooriad põliseid paljundusmaterjale, mille turustamine on piiratud üksnes konkreetsete territooriumidega.

96      Mis puudutab reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate mõju, siis on küll tõsi, et turustamist käsitlevad direktiivid, mida on muudetud rakendusdirektiiviga 2020/177 (vt eespool punktid 64 ja 65), näevad selleks ette teatavad paljundusmaterjalide tervendamismeetmed. Siiski, nagu märgib ka komisjon, ei kohusta ükski neist direktiividest asjaomaseid ettevõtjaid tervendama geneetilise valiku kaudu, mis võiks mõjutada bioloogilist mitmekesisust hagejate kirjeldatud viisil.

97      Täpsemalt:

–        direktiivi 66/401 söödakultuuride seemne turustamise kohta muudeti eesmärgiga sätestada, et söödakultuuride kasvatamine ja seemned peavad samuti vastama vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa A osa alusel kehtestatud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise nõuetele, kuigi seal ei ole konkreetsetele reguleeritud mittekarantiinsetele taimekahjustajatele mingeid täiendavaid nõudeid ette nähtud (vt rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendus 8, artikkel 1 ja I lisa);

–        direktiivi 66/402 teraviljaseemne turustamise kohta muudeti eesmärgiga näha ette, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemine põllukultuuridel ja seemnetel vastab vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa B osa alusel kehtestatud nõuetele. Lisaks täpsustab selle direktiivi muudetud redaktsioon esindava valimi kontrollimisel täheldatud sümptomitega taimede maksimaalset arvu selleks, et kultuuri saaks pidada Gibberella fujikuroi Sawada [GIBBFU] seenest „peaaegu vabaks“, nagu on nõutud vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa B osas (vt rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendus 10, artikkel 2 ja II lisa);

–        direktiivi 68/193 viinamarjade vegetatiivse paljundusmaterjali turustamise kohta muudeti selleks, et sisuliselt sätestada, et pooktaimi ja puukoole tuleb visuaalselt kontrollida ning vajaduse korral võtta proove ja analüüsida tagamaks, et need on vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osas loetletud reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajatest vabad. Kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nendega seotud sümptomite esinemine on tuvastatud, näeb muudetud direktiivi 68/193 I lisa vastavalt reguleeritud mittekarantiinsetele taimekahjustajatele ja paljundusmaterjali kategooriale ette selliste meetmete võtmise nagu asjaomaste viinapuude väljajuurimine ja hävitamine, nende paljundamise välistamine, kuuma veega töötlemine, bakteritsiidne töötlemine, putuksiirutajate olemasolu korral rajatiste hooldamine, asjakohane ümberpookimine või fumigeerimine (vt rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendus 11, artikkel 3 ja III lisa);

–        direktiivi 2002/55 köögiviljaseemne turustamise kohta muudeti selleks, et näha ette, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemine köögiviljaseemnetel ei ületa vähemalt visuaalse kontrolli alusel vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa F osas sätestatud vastavaid piirmäärasid (vt rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendus 14, artikkel 6 ja VI lisa);

–        direktiivi 93/61 köögiviljade paljundus- ja istutusmaterjali, v.a seeme, turustamise kohta on muudetud selleks, et näha ette, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemine nendel taimedel ei ületa vähemalt visuaalse kontrolli käigus vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa I osas kehtestatud piirmäärasid (vt rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendus 12, artikkel 5 ja V lisa);

–        rakendusdirektiivi 2014/98, millega kehtestatakse eeskätt puuviljade tootmiseks ettenähtud viljapuude paljundusmaterjali ja viljapuude turustamise erinõuded, muudeti selleks, et näha ette, et supereliitemataimed, supereliitmaterjal, eliitemataimed, eliitmaterjalid, sertifitseeritud emataimed, ja sertifitseeritud materjalid tuleb visuaalse kontrolli teel ning kahtluste korral proove võttes ja analüüsides tunnistada vaidlustatud määruse IV lisas loetletud reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajatest vabaks. Kui reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate või nendega seotud sümptomite esinemine on tuvastatud, näeb muudetud rakendusdirektiivi 2014/98 IV lisa ette, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate ja paljundusmaterjali kategooria puhul võetakse vastu niisugused meetmed nagu asjaomaste paljundusmaterjalide ja taimede väljajuurimine ja hävitamine ning paljundusmaterjali ja asümptomaatilisi taimi esindava proovi analüüs (vt rakendusdirektiivi 2020/177 põhjendused 19–23, artikkel 10 ja X lisa).

98      Nendest asjaoludest nähtub, nagu märgib ka komisjon, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade alusel kehtestatud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärad tähendavad tõepoolest kohustust võtta teatavad meetmed taimede visuaalseks jälgimiseks ja reguleeritud mittekarantiinsetele taimekahjustajatele omistatavate sümptomite ilmnemisel asjakohaste hügieenimeetmete või tõrje kohaldamiseks. Vaidlustatud rakendusmääruse vaidlusalustest sätetest ega asjaomaste taimede turustamist käsitlevatest direktiividest ei tulene siiski ettevõtjatele mingit geneetilise valiku teel tervendamise kohustust.

99      Hagejad ei viita ka ühelegi niisugust kohustust kehtestavale sättele.

100    Sellega seoses keskenduvad hagejad (vt eespool punkt 75) tagajärgedele, mida väidetavalt avaldab vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osa viiruste, viroidide ja viirusetaoliste haigustega nakatunud viinapuude paljundusmaterjalile. Hagejad väidavad, et asjakohaste hügieenimeetmete või viirusevastaste ravimite puudumisel saab nende haigustega kokkupuutunud sorte tervendada üksnes selliste meetodite abil nagu termoteraapia, apikaalsed meristeemkultuurid või somaatiline embrüogenees, mis tähendab nende sõnul sordisisese bioloogilise mitmekesisuse märkimisväärset vähendamist.

101    Siiski piisab, kui märkida, et direktiivi 68/193, mida on muudetud rakendusdirektiiviga 2020/177, I lisa 2. jao punktide 2 ja 3 ning 8. jao punkti 6 alapunkti c kohaselt on visuaalse kontrolli tulemusel nende reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate sümptomeid lubatud maksimaalselt 10% viinapuude emataimedel, mis on mõeldud standardkategooria materjali tootmiseks, kusjuures asjaomaseid viinapuid ei tohi paljundada. Seevastu nähtub nimetatud direktiivi sama lisa 8. jao punkti 5 alapunktist c, et supereliitpaljundusmaterjal, eliitpaljundusmaterjal ja sertifitseeritud paljundusmaterjal (vt eespool punkt 93) järgivad kõnealuste sümptomite osas palju rangemaid norme, ilma et ka sel juhul oleks ette nähtud geneetiline valik.

102    Lisaks ei väida hagejad, et standardkategooria materjal on oma olemuselt kõik reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajatega nakatunud, mistõttu 0% piirmäära kohaldamine toob automaatselt kaasa kohustuse välistada need tervikuna kogu paljundamisest. Isegi 10% ülempiiri sätestamine direktiivi 68/193, mida on muudetud rakendusdirektiiviga 2020/177, I lisa 8. jao punkti 6 alapunktis c (vt eespool punkt 101) näitab pigem vastupidist.

103    Järelikult, nagu märgib komisjon, ei ole vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa C osa eesmärk ega tagajärg panna ettevõtjatele kohustus rakendada niisuguseid geneetilise valiku teel tervendamismeetodeid, nagu on mainitud eespool punktis 100, ega keelata standardkategooriasse kuuluva viinapuude paljundusmaterjali turustamist.

104    Samas kontekstis tuleb lisada, nagu märgib ka komisjon, et paljud istutamiseks ettenähtud taimede turustamist reguleerivad direktiivid sisaldavad erandeid, mille eesmärk on just nimelt edendada geneetilist mitmekesisust.

105    Tegemist on eelkõige järgmiste sätetega:

–        direktiivi 68/193 viinapuu vegetatiivse paljundusmaterjali turustamise kohta artikli 3 lõike 3 punkt c;

–        direktiivi 2008/72 köögiviljade paljundus- ja istutusmaterjali, välja arvatud seemne turustamise kohta artikli 8 lõike 2 punkt c ja

–        direktiivi 2008/90 puuviljade tootmiseks ettenähtud viljapuude paljundusmaterjali ja viljapuude turustamise kohta artikli 3 lõike 4 punkt c.

106    Nende sätete eesmärk on võimaldada istutamiseks ettenähtud taimede teatud koguste turustamist vaatamata asjaolule, et need ei vasta nendega seotud fütosanitaartingimustele, kui sellise turustamise eesmärk on aidata kaasa geneetilise mitmekesisuse säilimisele.

107    Sellega seoses tuleb viidata ka direktiivi 2002/55 köögiviljaseemne turustamise kohta artikli 44 lõike 2 punktile a, mille alusel võeti vastu komisjoni 26. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/145/EÜ, millega sätestatakse teatavad erandid traditsiooniliselt teatavates paikkondades ja piirkondades kasvatatud ja geneetilisest erosioonist ohustatud köögivilja rahvaselektsioonsortide ja -sortide ning selliste köögiviljasortide heakskiitmiseks, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud eritingimustes kasvamiseks, ning kõnealuste rahvaselektsioonsortide ja sortide seemnete turustamiseks (ELT 2009, L 312, lk 44).

108    Samuti tuleb tagasi lükata hagejate argument, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamine on väidetavalt ebatõhus, kuna neid organisme saab levitada putuksiirutajate kaudu. Nimelt, nagu komisjon täpsustab, võib see, kui nähakse ette, et mis tahes istutamiseks ettenähtud taimne materjal tuleb vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade kohaselt reguleeritud mittekarantiinsetest taimekahjustajatest vabastada, ennetada asjaomaste organismide levikut putuksiirutajate kaudu.

109    Mis puudutab argumenti EPPO läbi viidud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate majandusliku mõju väidetavalt puudulikku analüüsi (vt eespool punkt 76), siis tuleb märkida, et standardkategooria viinapuude paljundusmaterjali turustamine juba aastaid ei lükka ümber vastuvõetamatut majanduslikku mõju istutatud taimede kavandatud kasutamisviisile, kuna esineb reguleeritud mittekarantiinseid taimekahjustajaid määruse 2016/2031 artikli 36 punkti e tähenduses. Nimelt, nagu nähtub uuringust, milles esitatakse EPPOs tehtud tööde kokkuvõte, tähendab asjaolu, et reguleeritud mittekarantiinsed taimekahjustajad on juba liidu territooriumil olemas, et selle mõju sai tuvastada juba esimesena kättesaadava üksikasjaliku teabe põhjal.

110    Sellest nähtub samuti, et kuna reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate suhtes on juba olemas sertifitseerimiskavad, mis piiravad nende esinemise majanduslikku mõju, tuleb sellega seotud analüüsis arvesse võtta mõju, mis oleks tekkinud olemasolevate piirangute kaotamise korral. Seega põhines majandusliku mõju hindamine riigisiseste taimekaitseasutuste ja hindamismenetlusse astunud huvitatud isikute esitatud teabel.

111    Kuna EPPO analüüs seatakse kahtluse alla seetõttu, et väidetavalt ei ole arvesse võetud standardkategooriasse kuuluvate paljundusmaterjalide peatset kadumist ülemääraste tervendamiskulude tõttu, siis tuleb see argument eespool punktides 90–108 esitatud põhjustel tagasi lükata.

112    Järelikult ei ole vaja rahuldada hagejate taotlust kohaldada menetlustoimingut, mis käsitleb eksperdi määramist.

113    Nendest hinnangutest nähtub, et hagejate esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse 2016/2031 artikli 36 punkte e ja f, kuna reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamisel on väidetavalt kahjulikud tagajärjed bioloogilisele mitmekesisusele, põhineb ekslikul eeldusel, et kõnealune piirmäär nõuab istutamiseks ettenähtud taimede geneetilise valiku abil tervendamismeetodite rakendamist. Seetõttu tuleb see etteheide tagasi lükata.

114    Samal põhjusel tuleb tagasi lükata ka teine väide, et komisjon ei võtnud arvesse nende tervendamismeetmete maksumust, mis osutusid vajalikuks pärast reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamist, mis rikub määruse 2016/2031 artikli 36 punkti f.

115    Nimelt, esiteks põhinevad hagejate argumendid, mis puudutavad reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0 % piirmäära kehtestamisest tingitud tervendamismeetmete väidetavalt ülemääraseid kulusid, samuti eeldusel, et kõnealune tervendamine peab toimuma geneetilise valiku teel. Nagu aga nähtub eespool punktidest 90–113, on see eeldus väär.

116    Teiselt poolt, nagu väidab ka komisjon, tuleneb määruse 2016/2031 artikli 36 punktidest e ja f koostoimes artikli 37 lõikega 8, et toimivate ja tõhusate meetmete olemasolu, ennetamaks taimekahjustajate esinemist istutamiseks ettenähtud taimedel, on tingimus, et see organism kuuluks reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate loetellu, ja see ei puuduta võimalust kehtestada selle organismi esinemise piirmäära üle 0%. Hagejad ei nõua aga vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade tühistamist osas, milles nende alusel kehtestas komisjon reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate loetelu, vaid üksnes osas, milles asjaomastes osades määrati nende organismide esinemise piirmääraks 0%.

117    Samuti nähtub selle väite esimese osa aluseks oleva eelduse ekslikkusest, et määruse 2016/2031 artiklite 36 ja 37 vastu esitatud õigusvastasuse vastuväide tuleb tagasi lükata. Nimetatud vastuväite põhjendamiseks väidavad hagejad sisuliselt, et nende sätetega rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet, kuna need ei takistanud komisjonil näha reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamisel ette ebaproportsionaalseid kohustusi, mis on seotud tervendamisega geneetilise valiku teel. Kuna vaidlustatud rakendusmääruse eesmärk ega tagajärg ei ole aga niisuguste kohustuste kehtestamine, tuleb igal juhul edutuna tagasi lükata väide, et määruse 2016/2031 kõnealuste sätetega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet või on rikutud mingit kohustust „kaitsta piirkonda“ (vt eespool punkt 78).

118    Mis puudutab kolmandat väidet mõjuanalüüsi puudumise kohta (vt eespool punkt 79), siis ka see on määratud läbikukkumisele, kuna see tugineb väidetavatele kahjulikele tagajärgedele bioloogilisele mitmekesisusele ja väidetavalt ülemäärastele kuludele seoses geneetilise valiku teel tervendamise meetmetega, mis on tingitud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamisest – väited, mis on siiski alusetud (vt eespool punktid 90–113).

119    Mis puudutab argumenti põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, siis tuleb meeles pidada, et EÜ artiklis 296 nõutud põhjendus peab olema kohandatud asjaomase õigusakti laadiga ja sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikuil oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et liidu kohtul oleks võimalik teha kohtulikku kontrolli. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki olulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuivõrd küsimust, kas õigusakti põhjendus vastab EÜ artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning puudutatud valdkonda reguleerivate õigusaktide kogumist. Selle viimasega seoses – kui õigusakt, nagu kõnealusel juhul, on mõeldud üldiseks kohaldamiseks, võib põhjendustes piirduda viitamisega ühelt poolt akti vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teiselt poolt akti üldistele eesmärkidele (7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punktid 57 ja 58).

120    Tuleb aga tõdeda, et vaidlustatud rakendusmääruse põhjendustes 12–15 (vt eespool punktid 86–88) on selle määruse vastuvõtmise kontekst ja eesmärgid selgelt märgitud. Lisaks annab rakendusdirektiivi 2020/177 sisu tunnistust sellest, et EPPO soovitatud tervishoiunõuded istutamiseks ettenähtud taimede turustamiseks pärast reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamist ei näinud ette tervendamist geneetilise valiku teel. Järelikult ei pidanud komisjon põhjendama vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade vastuvõtmist viitega niisuguste tervendamismeetodite kuludele või nende väidetavatele tagajärgedele bioloogilisele mitmekesisusele.

121    Järelikult tuleb ka teine väide tagasi lükata.

 Teine väide, et rikuti taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelist lepingut

122    Hagejad väidavad, et põlistel sortidel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamine rikub taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelise lepingu artikli 9 lõiget 3. See säte tagab põllumajandustootjatele õiguse säilitada, kasutada, vahetada ja müüa omatoodetud seemneid või paljundusmaterjali. Vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades sätestatud geneetiline valik nõutud tervendamise eesmärgil seaks aga ohtu taimeressursside geenireservi säilimise sellisel määral, et õigused, mis põllumajandustootjatel peaksid olema eespool nimetatud sätte alusel, muutuksid sisutühjaks.

123    Nagu esimene väide, põhineb ka teine väide ekslikul eeldusel, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades loetletud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamine toob kaasa asjaomastes osades käsitletud istutamiseks ettenähtud taimede geneetilise valiku teel tervendamise kohustuse. Niisiis tuleb see väide sel põhjusel tagasi lükata.

124    Igal juhul nõuab liidu õigusakti kehtivuse hindamine rahvusvahelise lepingu seisukohast eelkõige seda, et viidatud säte sisaldaks selget ja täpset kohustust, mille täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda hilisema akti vastuvõtmist (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 55).

125    Sellega seoses näeb kõnealuse rahvusvahelise lepingu artikkel 9 ette, et lepinguosalised peaksid „kooskõlas riiklike õigusaktidega“ võtma meetmeid, et kaitsta ja edendada põllumajandustootjate õigusi.

126    Selle artikli lõikes 2 on eelkõige ette nähtud, et vastavalt oma vajadustele ja prioriteetidele peab iga lepinguosaline „kooskõlas riiklike õigusaktidega“ võtma meetmeid, et kaitsta ja edendada põllumajandustootjate õigusi, sealhulgas:

–        taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise traditsiooniliste teadmiste kaitse;

–        õigus osaleda võrdväärselt taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamisest tulenevate hüvede jaotamisel;

–        õigus osaleda riiklikul tasandil taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks säilitamist ja säästvat kasutamist puudutavate otsuste tegemises.

127    Selles kontekstis näeb kõnealuse rahvusvahelise lepingu artikli 9 lõige 3, millele hagejad viitavad, ette, et artikli 9 sätteid ei tohi tõlgendada nii, et need piiravad põllumajandustootjate õigust säilitada, kasutada, vahetada ja müüa omatoodetud seemneid või paljundusmaterjali, „kui riigisisestest õigusaktidest ei tulene teisiti“.

128    On küll tõsi, et kõnealuse rahvusvahelise lepingu artikli 9 lõike 3 eesmärk on välistada, et sedasama artiklit 9 tõlgendataks nii, et see piirab põllumajandustootjate õigust säilitada, kasutada, vahetada ja müüa omatoodetud seemneid või paljundusmaterjali. Viimased õigused ei ole siiski tagatud selle rahvusvahelise lepingu artikli 9 lõikega 3. Nagu on sõnaselgelt ette nähtud kõnealuse rahvusvahelise lepingu artikli 9 lõikes 3, tuleb neid õigusi juhul, kui need on riigisiseste õigusaktidega antud, kasutada vastavalt selle õigusakti sätetele.

129    Järelikult ei sisalda selle rahvusvahelise lepingu artikli 9 lõige 3 mingisugust kohustust liidule, mistõttu määruse 2016/2031 või vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade õiguspärasust ei saa igal juhul hinnata selle sätte alusel (vt selle kohta 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Association Kokopelli, C‑59/11, EU:C:2012:447, punktid 90–92).

130    Seetõttu tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et rikuti määrust 2018/848

131    Hagejad väidavad, et reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate põlistel sortidel esinemise 0% piirmäära kehtestamine rikub määruse 2018/848 artiklit 13. Taimede geneetilise varieeruvuse säilitamise eesmärgil võimaldab see säte turustada mahepõllunduslikku heterogeenset taimset paljundusmaterjali, ilma et peaks täitma registreerimisnõudeid ega supereliit-, eliit- ja sertifitseeritud või muude kategooriate materjali suhtes kehtestatud sertifitseerimisnõudeid, mis on sätestatud istutamiseks ettenähtud taimede turustamist käsitlevates direktiivides.

132    Kõigepealt tuleb märkida, et olles sama tasemega kui määrus 2016/2031, ei saa määrusele 2018/848 tugineda selleks, et vaidlustada neist määrustest esimese kehtivust. Seda väidet ei saa seega mõista nii, et see puudutab üksnes vaidlustatud rakendusmäärust.

133    Järgmiseks, on küll tõsi, et määruse 2018/848 põhjenduses 18 viidatakse vajadusele keskenduda agronoomilisele tulemuslikkusele, geneetilisele mitmekesisusele, haiguskindlusele, pikaealisusele ning erinevate kohalike mulla- ja ilmastikutingimustega kohanemisele, ning tuleks austada looduslikke ristumisbarjääre.

134    Seega, määruse 2018/848 põhjenduse 36 kohaselt osutavad liidus tehtud uuringud sellise taimse paljundusmaterjali kohta, mis ühtlikkuse poolest ei vasta sordi mõiste nõuetele, sellele, et taoline mitmekesine materjal võiks olla kasulik, eelkõige mahepõllumajanduslikus tootmises, näiteks selleks, et vähendada haiguste levikut, parandada vastupanuvõimet ja suurendada bioloogilist mitmekesisust.

135    Selles kontekstis on määruse 2018/848 põhjenduses 37 selgitatud, et mahepõllumajanduslikus tootmises peaks lubama kasutada sordita taimset paljundusmaterjali, mis kuulub ühte botaanilise taksoni taimerühma ning mida iseloomustab üksikute paljundusüksuste vaheline suur geneetiline ja fenotüüpiline mitmekesisus. Sel põhjusel lubas seadusandja sama põhjenduse kohaselt ettevõtjatel turustada mahepõllunduslikku heterogeenset taimset paljundusmaterjali, ilma et ta oleks järginud supereliit-, eliit- ja sertifitseeritud või muude kategooriate materjali suhtes kehtestatud sertifitseerimisnõudeid, mis on sätestatud turustamist käsitlevates direktiivides.

136    Sellega seoses on määruse 2018/848 artikkel 13 sõnastatud järgmiselt:

„1.      Mahepõllumajanduslikust heterogeensest materjalist koosnevat taimset paljundusmaterjali võib turule viia, ilma et oleks vaja täita registreerimisnõudeid ning supereliit-, eliit- ja sertifitseeritud materjali või muude kategooriate suhtes kehtestatud sertifitseerimise nõudeid, nagu on sätestatud direktiivides [66/401], [66/402], [68/193], 98/56/EÜ, 2002/53/EÜ, 2002/54/EÜ, [2002/55], 2002/56/EÜ, 2002/57/EÜ, [2008/72] ja [2008/90] või nende direktiivide alusel vastu võetud õigusaktides.

2.      Lõikes 1 osutatud mahepõllumajanduslikust heterogeensest materjalist koosnevat taimset paljundusmaterjali võib turustada pärast seda, kui tarnija on esitanud mahepõllumajandusliku heterogeense materjali kohta direktiivides [66/401], [66/402], [68/193], 98/56/EÜ, 2002/53/EÜ, 2002/54/EÜ, [2002/55], 2002/56/EÜ, 2002/57/EÜ, [2008/72] ja [2008/90] osutatud vastutavale ametiasutusele toimiku […]“.

137    Määruse 2018/848 artikli 13 lõikes 2 on samuti ette nähtud samas sättes nimetatud teavitamise põhiolemus ja sellega seotud menetlusnormid, samas kui sama artikli lõige 3 volitab komisjoni kehtestama eeskirjad, millega määratakse kindlaks konkreetsete perekondade või liikide mahepõllumajanduslikust heterogeensest materjalist koosneva taimse paljundusmaterjali tootmise ja turustamise nõuded.

138    Seega, selle asemel, et seada kahtluse alla reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise piirmäärade kehtestamine vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade alusel, võimaldab määruse 2018/848 artikkel 13 erandina ja rangelt määratletud raamistikus turustada mahepõllumajanduslikust heterogeensest materjalist koosnevat taimset paljundusmaterjali, ilma et see oleks kooskõlas turustamist reguleerivates direktiivides sätestatud nõuetega. Sellest järeldub, et sellele sättele ei saa tugineda, et vaidlustada vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade õiguspärasust osas, milles nende alusel on istutamiseks ettenähtud taimedel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemisele kehtestatud 0% piirmäär.

139    Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalused osad on ühise põllumajanduspoliitikaga vastuolus

140    Hagejad väidavad, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusaluste osade alusel reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamine:

–        muudab seal sätestatud väikese arvu liikide geneetilise valiku protsessi tõttu võimatuks täita nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) erisätetega kehtestatud kohustust vältida võõrliikide sissetoomist;

–        läheb vastuollu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT 2012, L 343, lk 1) alusel rakendatud poliitikaga säilitada põliseid taimeressursse, mida ei ole tervendatud;

–        kahjustab kestlikku põllumajandusarengu põhimõtet ja taimede bioloogilise mitmekesisuse suurendamist, mida rahastatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487) alla kuuluvatest instrumentidest;

–        ei ole kooskõlas esiteks rahvusvahelise õiguse normide ega liidu õigusnormidega, mille eesmärk on kaitsta põllumajanduslikku bioloogilist mitmekesisust, teiseks poollooduslike elupaikade ja maaelu arengu säilitamiseks mõeldud liidu õigusnormidega ning kolmandaks viljapuude seemnete ja paljundusmaterjali turustamist reguleerivate direktiividega.

141    Kõigepealt tuleb märkida, et kuna eespool punkti 140 esimeses kuni kolmandas taandes nimetatud määrused on sama tasemega kui määrus 2016/2031, siis ei saa neile selle määruse kehtivuse vaidlustamiseks tugineda. Seda väidet ei saa seega mõista nii, et see puudutab üksnes vaidlustatud rakendusmäärust.

142    Selle väite põhjendamiseks esitatud argumentidest aga nähtub, et ka see põhineb oletusel, et vaidlustatud rakendusmääruse IV lisa vaidlusalustes osades loetletud reguleeritud mittekarantiinsete taimekahjustajate esinemise 0% piirmäära kehtestamine toob kaasa asjaomastes osades käsitletud istutamiseks ettenähtud taimede geneetilise valiku teel tervendamise kohustuse, mis toob kaasa kahjulikke tagajärgi bioloogilisele mitmekesisusele. Nagu aga esimese väite analüüsist ilmneb (vt eespool punktid 90–113), on see eeldus väär.

143    Arvestades eespool esitatud arutluskäiku, tuleb neljas väide tagasi lükata ja sellest tulenevalt jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

144    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.

145    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega tuleb otsustada, et parlament ja nõukogu kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Società agricola Vivai Maiorana Ss-i, Confederazione Italiana Agricoltori – CIA ja MIVA – Moltiplicatori Italiani Viticoli Associati kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu kannavad kumbki ise oma kohtukulud.

Costeira

Gratsias

Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. septembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: itaalia.