ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

24. mai 2007(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteem – Erand – Konkurentsi tagamiseks komisjoni pandud kohutused – Lepingulistele jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele süsteemi käitaja poolt antud ainuõigus – Konkurentsipiirang – Vajadus tagada konkurentide juurdepääs süsteemi käitaja kasutatavatele jäätmekogumismahutitele – Süsteemi käitaja võetud kohustused

Kohtuasjas T‑289/01,

Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH, varem Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland AG, asukoht Köln (Saksamaa), esindajad: advokaadid W. Deselaers, B. Meyring ja E. Wagner,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: esialgu S. Rating, hiljem P. Oliver, H. Gading ja M. Schneider ning lõpuks W. Mölls ja R. Sauer,

kostja,

keda toetab

Landbell AG für Rückhol‑Systeme, asukoht Mainz (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Rinne ja A. Walz,

menetlusse astuja,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 17. septembri 2001. aasta otsuse 2001/837/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtumid COMP/34493 – DSD; COMP/37366 – Hofmann + DSD; COMP/37299 – Edelhoff + DSD; COMP/37291 – Rechmann + DSD; COMP/37288 – ARGE ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37287 – AWG ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37526 – Feldhaus + DSD; COMP/37254 – Nehlsen + DSD; COMP/37252 – Schönmakers + DSD; COMP/37250 – Altvater + DSD; COMP/37246 – DASS + DSD; COMP/37245 – Scheele + DSD; COMP/37244 – SAK + DSD; COMP/37243 – Fischer + DSD; COMP/37242 – Trienekens + DSD; COMP/37267 – Interseroh + DSD) (EÜT L 319, lk 1), artikkel 3 või teise võimalusena tühistada see otsus tervikuna, ning tühistada hagejale selle otsuse põhjenduses 72 pandud kohustus,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees R. García-Valdecasas, kohtunikud J. D. Cooke ja I. Labucka,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. ning 12. juuli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

A –  Pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus

1        Saksamaa valitsus võttis 12. juunil 1991 vastu Verordnung über die Vermeidung von Verpackungsabfällen’i (pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus; BGBl. 1991 I, lk 1234), mille muudetud versioon, mis on käesolevas kohtuasjas kohaldatav, jõustus 28. augustil 1998 (edaspidi „määrus” või „pakendimäärus”). Selle määruse eesmärgiks on vältida ja vähendada pakendijäätmete keskkonnamõjusid. Määrusega on tootja ja turustaja kohustatud kasutatud müügipakendid tagasi võtma ja taaskasutama väljaspool jäätmete kõrvaldamise avalikku süsteemi.

2        Määruse paragrahvi 3 lõige 1 sätestab, et müügipakendid (edaspidi „pakendid”) on pakendid, kuhu müügipunktides pakitakse lõpptarbijale suunatud kaup. Müügipakenditeks on ka kaupluste, toitlustusasutuste ja muude teenusepakkujate kasutatavad pakendid, mis võimaldavad või hõlbustavad kauba üleandmist lõpptarbijale (teenusepakendid), samuti ühekordselt kasutatavad lauanõud ja söögiriistad.

3        Määruse paragrahvi 3 lõige 7 määratleb tootjana iga isiku, kes toodab pakendeid, pakkematerjali või tooteid, millest valmistatakse vahetult pakendeid, samuti isiku, kes impordib pakendeid Saksa territooriumile. Turustajaks on määruse paragrahvi 3 lõike 8 kohaselt iga isik, kes viib turule pakendeid, pakkematerjali või tooteid, millest valmistatakse vahetult pakendeid, või pakendatud kaupu, sõltumata turustuskanali tasandist. Postimüügiettevõte on määruse tähenduses samuti turustaja. Lõpuks defineerib määruse paragrahvi 3 lõige 10 lõpptarbijat kui iga isikut, kes ei müü kaupu talle tarnitud kujul enam edasi.

4        Pakenditootja ja ‑turustaja võivad neile määrusega pandud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust täita kahel viisil.

5        Esiteks peavad tootja ja turustaja vastavalt määruse paragrahvi 6 lõigetele 1 ja 2 võtma lõpptarbija kasutatud pakendid tasuta tagasi müügipunktis või selle vahetus läheduses ning pakendid taaskasutama (edaspidi „individuaalsüsteem”). Turustaja tagasivõtmiskohustus piirdub vaid sellist liiki, sellise kuju ja suurusega pakenditega ja selliste toodete pakenditega, mis on osa tema kaubavalikust. Alla 200 m² müügipinda omava turustaja tagasivõtmiskohustus piirdub turustaja turustatavaid kaubamärke kandvate pakenditega (määruse paragrahvi 6 lõike 1 neljas ja viies lause). Määruse paragrahvi 6 lõike 1 kolmanda lause kohaselt peab turustaja individuaalsüsteemi raames teavitama lõpptarbijat pakendi tagastamise võimalusest „selgelt äratuntavate ja loetavate siltidega”.

6        Teiseks võivad vastavalt määruse paragrahvi 6 lõike 3 esimesele lausele tootjad ja turustajad liituda süsteemiga, mis tagab kasutatud müügipakendite korrapärase kogumise lõpptarbija juurest või viimase elukoha lähedusest kogu turustaja kaubandusalal, selleks et need pakendid taaskasutada (edaspidi „kollektiivsüsteem”). Kollektiivsüsteemiga liitunud tootjad ja turustajad on vabastatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest kõigi selle süsteemiga hõlmatud pakendite osas. Määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 4 lõike 2 teise lause kohaselt peavad tootjad ja turustajad oma osalemise kollektiivsüsteemis tegema nähtavaks „sildiga varustamise või muu kohase vahendi abil”. Nii võivad nad süsteemis osalemist mainida pakenditel või kasutada muid meetmeid, näiteks klientide teavitamist müügikohas või pakendile lisatud teadet.

7        Vastavalt määruse paragrahvi 6 lõike 3 üheteistkümnendale lausele peavad liidumaa pädevad ametivõimud kollektiivsüsteemidele loa andma. Loa saamiseks peavad need süsteemid nimelt katma vähemalt ühe liidumaa territooriumi, koguma korrapäraselt pakendeid tarbijate elukoha läheduses ning nad peavad olema sõlminud kokkulepped kohaliku omavalitsuse asutustega, kes vastutavad jäätmekäitluse eest. Iga ettevõtja, kes täidab liidumaal need tingimused, võib liidumaal korraldada loa saanud kollektiivsüsteemi.

8        Alates 1. jaanuarist 2000 peavad individuaal- ja kollektiivsüsteemid järgima samasid taaskasutamise määrasid. Need määrad, mis asuvad määruse I lisas, varieeruvad vastavalt pakendi koostisainele. Tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste järgimine tagatakse individuaalsüsteemi puhul sõltumatute ekspertide väljastatavate tunnistustega ning kollektiivsüsteemi puhul kontrollitavate andmete esitamisega kogutud ja taaskasutatud pakendite hulga kohta.

9        Lisaks sellele sätestab määruse paragrahvi 6 lõike 1 üheksas lause, et kui turustaja ei täida oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust individuaalsüsteemi abil, peab ta seda tegema kollektiivsüsteemis.

10      Oma 24. mai 2000. aasta märkustes, mis esitati komisjonile haldusmenetluse raames (edaspidi „Saksa ametivõimude märkused”), leidsid Saksa ametiasutused, et pakendimäärus võimaldab turustajal kombineerida individuaalsüsteemi raames kaupluse läheduses pakendite tagasivõtmist lõpptarbija läheduses pakendite kogumisega kollektiivsüsteemi raames, osaledes kollektiivsüsteemis vaid osade pakenditega, mis ta viis turule.

11      Saksa ametivõimude märkustes on samuti viidatud, et kui turustaja valib osalemise kollektiivsüsteemis kõigi pakendite jaoks, mida ta müüb, ei kehti tema suhtes enam paragrahvi 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustused, mis tähendab, et jäätmete hilisem individuaalne kõrvaldamine ei ole võimalik. Seevastu kui turustaja otsustab alguses osaleda individuaalsüsteemis, on kollektiivsüsteemiga hilisem liitumine võimalik siis, kui taaskasutamise määr ei ole jäätmete individuaalse kõrvaldamise raames saavutatud.

B –  Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH kollektiivsüsteem, logo kasutamise leping ja teenuste leping

12      Alates 1991. aastast on Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH (edaspidi „hageja” või „DSD”) ainus äriühing, kes rakendab kollektiivsüsteemi kogu Saksamaal (edaspidi „DSD süsteem”). Selleks andsid 1993. aastal pädevad ametivõimud kõigis liidumaades DSD‑le loa.

13      DSD süsteemis osalemiseks peavad tootjad ja turustajad sõlmima DSD‑ga lepingu, mille alusel antakse neile õigus kasutada logo Der Grüne Punkt, mis vastab kollektiivkaubamärgile Der Grüne Punkt, mille omanik on DSD. Vastutasuks peavad asjaomased tootjad ja turustajad maksma DSD‑le tasu. Logo kasutamise leping on komisjoni 20. aprilli 2001. aasta otsuse 2001/463/EÜ [EÜ] artikli 82 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP D3/34493 – DSD) (EÜT L 166, lk 1) esemeks. See otsus on hageja esitatud tühistamishagi esemeks kohtuasjas T‑151/01: DSD vs. komisjon.

14      DSD süsteemi raames ei kogu ega taaskasuta hageja kasutatud pakendeid ise, vaid ostab allhanke korras selle teenuse jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt. DSD ja nende ettevõtjate vahelisi suhteid reguleerib mitmeid kordi muudetud tüüpleping, mille esemeks on luua ja rakendada süsteem pakendite kokkukorjamiseks ja sortimiseks (edaspidi „teenuste leping”). Sordituna viiakse need jäätmed jäätmekäitluskohta taaskasutamiseks.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

15      DSD edastas 2. septembril 1992 komisjonile peale oma põhikirja ka teatava hulga lepinguid, sh teenuste lepingu – ainus käesolevas kohtuasjas asjakohane leping –, et saada sekkumatustõend või teise võimalusena erand.

16      Komisjon avaldas 27. märtsil 1997 Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 100, lk 4) nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 19 lõike 3 kohase teatise, milles ta andis teada oma kavatsusest lugeda teatavaks tehtud lepingud lubatavateks.

17      Nimetatud teatises märkis komisjon muu hulgas, et DSD võttis komisjoni ees teatava hulga kohustusi, sh mitte kohustada jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid töötama üksnes DSD heaks ning mitte sundida neid ettevõtjaid kasutama jäätmekogumiskonteinereid või muid jäätmemahuteid üksnes teenuste lepingu täitmiseks. DSD täpsustas siiski, et seda teist kohustust ei kohaldata, kui jäätmekogumiskonteinerite ja jäätmemahutite kasutamine kolmandate isikute poolt on vastuolus „ametivõimude antavate lubadega” või kui pakendimäärus või muud õigusaktid sätestavad teisiti või kui nende kasutamine on keelatud muudel põhjustel, näiteks ohtlike ainete puhul. DSD märgib samuti, et kolmandate isikute poolt jäätmekogumiskonteinerite ja muude jäätmemahutite kasutamist võidi arvesse võtta jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt tasu arvutamisel (Euroopa Ühenduste Teataja põhjendused 66 ja 67, vaidlustatud otsuse põhjendused 71 ja 134).

18      Pärast selle teatise avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas sai komisjon asjaomastelt kolmandatelt isikutelt märkused teenuste lepingu rakendamise erinevate aspektide kohta. Need kolmandad isikud teatasid, et vastupidi eespool viidatud kohustustele ei võimalda DSD neil praktikas DSD lepinguliste partnerite kasutatavatele jäätmemahutitele vabalt juurde pääseda (vaidlustatud otsuse põhjendused 76 ja 77). Komisjon märkis vaidlustatud otsuses ka, et DSD nõudis, et tema konkurentidel lubataks kasutada neid mahuteid üksnes tema nõusolekul. See nõue oli Vereinigung für Wertstoffrecycling’i (edaspidi „VfW”) poolt EÜ artikli 82 raames esitatud kaebuse üks alustest ning kujutas endast samuti Landgericht Köln’ile (Kölni Maakohus, Saksamaa) esitatud hagi eset (vaidlustatud otsuse põhjendused 57 ja 136).

19      Selles kohtuasjas esitas DSD Saksa õiguse alusel individuaalsüsteemi osas kõlvatut konkurentsi puudutava hagi VfW vastu, kes püüdis tasuta kasutada DSD süsteemi kasutatavaid jäätmemahuteid teatavates Saksa haiglates. See kohtuasi oli aluseks Landgericht Köln’i 18. märtsi 1997. aasta kohtuotsusele, kus DSD võitis kohtuasja selles osas, et Saksa kohus tunnistas ebaseaduslikuks DSD süsteemi kuuluvate jäätmemahutite tasuta ühiskasutuse. Samuti märkis Landgericht Köln selles kohtuotsuses, et võttes arvesse käesoleva juhtumiga seotud asjaolusid, on sellist ühiskasutust võimalik mõistlikult hüvitada vaid siis, kui VfW maksab DSD‑le teatava tasu nende jäätmemahutite ühiskasutuse eest.

20      Selles kontekstis teatas komisjon 21. augusti 1997. aasta kirjaga DSD‑le, et tegevus, mis seisneb oma lepingupartnerite jäätmemahutite kolmandate isikute poolt kasutamise takistamises, võib jääda EÜ artikli 82 kehtivusalasse, ning komisjon rõhutas selle tegevuse olulisust seoses kohaldamatuks kuulutamise menetlusega, kuna vastavalt EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud neljandale tingimusele ei anna kohaldamatuks kuulutamise eesmärgil teatatud kokkulepe võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes.

21      Selleks et kõrvaldada komisjoni poolt 21. augusti 1997. aasta kirjas esile toodud probleemid (vaidlustatud otsuse põhjendused 58, 72 ja 137), võttis DSD komisjoni seisukohtade tõttu järgmise kohustuse:

„[DSD] on valmis hoiduma nii VfW suhtes kui ka sellega sarnastel juhtumitel sellisest rikkumise lõpetamise nõudest, nagu need, mida on kirjeldatud [Landgericht Köln’i] 18. märtsi 1997. aasta otsuses. Välistatud ei ole teabe saamise ja hüvitise nõuete esitamine [DSD‑ga] lepinguliselt seotud ja jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate vastu”.

 Vaidlustatud otsus

22      Komisjon tegi 17. septembril 2001 otsuse 2001/837/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP asutamislepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtumid COMP/34493 – DSD; COMP/37366 – Hofmann + DSD; COMP/37299 – Edelhoff + DSD; COMP/37291 – Rechmann + DSD; COMP/37288 – ARGE ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37287 – AWG ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37526 – Feldhaus + DSD; COMP/37254 – Nehlsen + DSD; COMP/37252 – Schönmakers + DSD; COMP/37250 – Altvater + DSD; COMP/37246 – DASS + DSD; COMP/37245 – Scheele + DSD; COMP/37244 – SAK + DSD; COMP/37243 – Fischer + DSD; COMP/37242 – Trienekens + DSD; COMP/37267 – Interseroh + DSD) (EÜT L 319, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus” või „otsus”).

23      Vaidlustatud otsuses komisjoni antud hinnang algab DSD nõudega saada teenuste lepingu kohta sekkumatustõend või teise võimalusena erand.

A –  DSD ja jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate vaheline lepinguline suhe

24      DSD ei kogu ise pakendeid kokku, vaid kasutab selleks jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid, kellega ta sõlmib teenuste lepingu. Selle tüüplepingu punkti 1 kohaselt annab DSD igale jäätmete kogumisega tegelevale ettevõtjale ainuõigusliku ülesande koguda kokku ning sortida pakendid kindlaksmääratud piirkonnas vastavalt kollektiivsüsteemile umbes viieteistkümne aasta jooksul (edaspidi „ainuõiguse klausel jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja kasuks” või „ainuõiguse klausel”).

25      Pakendite kogumine toimub asjaomaste tarbijate elukoha lähedusse paigutatud jäätmekogumiskonteinerites või jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja poolt tarbijatele jaotatavate plastikaatkottide või kastide äraviimise või tühjendamise teel. Jäätmekogumiskonteinerid ja neisse konteineritesse pandud või ettevõtja kogutavad pakendid kuuluvad sellele ettevõtjale. Kogutavate ainete sortimine on jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate ülesanne ning see toimub üldjuhul spetsiaalses sortimiskeskuses. Iga jäätmete kogumisega tegelev ettevõtja saab DSD‑lt tasu vastavalt iga materjaliliigi kaalule, sorditud jäätmete töötlemise kulule ning kogumise tulemuslikkuse määrale (vaidlustatud otsuse põhjendused 32, 45 ja 51).

26      Täiendavalt on vaidlustatud otsuses märgitud, et jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad koguvad üldjuhul lisaks paberist ja papist pakenditele ka trükiseid (ajalehti ja ajakirju). Kuna aga need trükised, mis moodustavad seda liiki materjalist umbes 75%, ei ole seotud DSD võetud ülesannetega, ei maksa DSD nende kogumise eest tasu (vaidlustatud otsuse põhjendus 32).

B –  EÜ artikli 81 lõiget 1 puudutav hindamine

27      Selle hindamise raames käsitleb vaidlustatud otsus teenuste lepingu kahte aspekti.

1.     Ainuõiguse klausel jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja kasuks

28      Esiteks on vaidlustatud otsuses märgitud, et ainuõiguse klausliga jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja kasuks, mis on lisatud kõikidesse DSD ja tema lepingupartnerite vahel sõlmitud teenuste lepingutesse, püütakse takistada teistel jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel pakkuda oma teenuseid DSD‑le (vaidlustatud otsuse põhjendused 122–124).

29      Selleks et analüüsida seda klauslit EÜ artikli 81 lõike 1 valguses, uuris komisjon esmalt nõudluse olukorda pakendite tarbijate juurest kogumise ja sortimise turul Saksamaal (edaspidi „pakendite tarbija juurest kogumise turg”). Selles osas on vaidlustatud otsuses leitud, et DSD käitleb umbkaudu 70% Saksamaal kogutavatest pakenditest ning vähemalt 80% pakendite tarbija juurest kogumise turu nõudlusest. DSD osakaal on seega määrav nii siseriiklikul tasemel, kus ta on ainus kättesaadav kollektiivsüsteem, kui ka teenuste lepingutega kaetud 500 territooriumi tasandil (vaidlustatud otsuse põhjendused 126 ja 127).

30      Pakkumist puudutavas osas rõhutatakse vaidlustatud otsuses veel, et suur hulk turuosalisi pakuvad pakendite kogumise teenuseid. Vaidlustatud otsuses märgitakse ka, et „eeskätt ruumilisest ja logistilisest ülesehitusest tulenevatel põhjustel on käesoleval hetkel vähetõenäoline, et DSD poolt juba rakendatud süsteemile lisanduks mõni muu erapakendite tarbija juurest kogumise süsteem”. Vastupidi, vaidlustatud otsuses viidatakse, et „kuna kodumajapidamiste lähedusse rajatud kogumise infrastruktuur kujutab endast sisuliselt kitsaskohta, siis on palju realistlikum eeldada, et potentsiaalne konkureeriv kollektiivsüsteem ja/või individuaalsüsteem hakkaksid tegema koostööd nende ettevõtjatega, kes juba täna pakuvad DSD‑le teenuste lepingu raames pakendite kogumise teenuseid”. Seega leiab komisjoni, et vaid teatavates kogumiskohtades, mis on sarnased kodumajapidamistega, nagu haiglad või sööklad, ning eeldusel, et arvestatakse teatavaid tingimusi logistika ja pakendite valdkonnas, võivad need jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad, kes ei ole DSD lepingulised partnerid, kavatseda paigaldada pakendite kogumise konteinerid lisaks DSD süsteemi kasutatavatele konteineritele. Vaidlustatud otsuses on siiski märgitud, et majanduslikus plaanis on need võimalused suhteliselt väheolulised ning et seega on vähetõenäoline, et lepingu kestvuse jooksul tekiks neile jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele, kes on süsteemist välja jäetud, märkimisväärsed võimalused pakkuda oma teenuseid DSD teenuste lepingus märgitud territooriumitel (vaidlustatud otsuse põhjendused 127 ja 128).

31      Peale selle viidatakse vaidlustatud otsuses, et ainuõiguse klausli kestvusel on määrav osa selle mõju hindamisel konkurentsile, võttes arvesse, et mida pikem on klausli kestvus, seda suurem on selle mõju jätta need jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad, kes ei ole DSD lepingulised partnerid, pikaajaliselt ilma võimalusest pakkuda oma teenuseid Saksamaa kõige olulisema kollektiivsüsteemi nõudluse rahuldamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 129 ja 130).

32      Selle analüüsi kohaselt sedastas komisjon, et jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate juurdepääs pakendite tarbija juurest kogumise turule on märgatavalt takistatud, mis viib turgude märkimisväärse äralangemiseni ühisturu olulises osas. Järelikult kujutab ainuõiguse klausel jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja kasuks endast konkurentsipiirangut EÜ artikli 81 lõike 1 suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 132). Selle punkti kohta kohtuistungil esitatud küsimusele vastas DSD kohtuistungil, et ta ei vaidlusta seda analüüsi.

2.     Jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate juurdepääs jäätmemahutitele

33      Teiseks uuritakse vaidlustatud otsuses, mil määral omab DSD konkurent juurdepääsu jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate jäätmemahutitele. Selles osas leiab komisjon, et tema arvates piiratakse konkurentsi EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses siis, „kui teenuste leping oleks koostatud nii, et see välistaks DSD konkurentide juurdepääsu pakendite kogumise infrastruktuurile” (vaidlustatud otsuse põhjendus 133).

34      Selle kinnituse toetuseks viidatakse vaidlustatud otsuses esiteks asjaolule, et jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate jäätmemahutitel on „eriline konkurentsiõiguslik tähendus kitsaskoha tõttu, mis seisneb kodumajapidamiste läheduses asuvas kogumise infrastruktuuris”. Samuti on otsuses leitud, et pakendite seda liiki kogumine toimub üldjuhul otse ühe territoriaalüksuse kõikide tarbijate juurest (pakendite kokkukorjamise süsteemid), mille puhul on erandiks vaid vähestel juhtudel esinevad vabatahtliku äratoomise süsteemid (jäätmekäitluskeskused). Otsuses on samuti leitud, et logistilistel põhjustel suudab pakendeid kodumajapidamistest optimaalsete kuludega koguda vaid piiratud hulk jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid. Lisaks on otsuses rõhutatud, et ruumi piiratusest ning pakendite eratarbijate juurest kogumise väljakujunenud harjumustest tingitud põhjustel võib igasse kogumiskohta materjali iga liigi kohta (nagu klaas, paber või kerged pakendid) panna vaid üheainsa kogumiskasti. Need asjaolud kujutavad endast peamist põhjust, miks tavaliselt üheaegselt kodumajapidamiste jäätmete ning ümbertöödeldavate materjalide kogumisega tegeleb üksainus jäätmete kogumisega tegelev ettevõtja (vaidlustatud otsuse põhjendus 133 koosmõjus sama otsuse põhjendustega 92 ja 93). Teiseks meenutatakse otsuses, et Euroopa Ühenduste Teatajas teatise avaldamise järel väljendati konkurentsikartust. Komisjon viitab siin asjaolule, et selle puhul viitasid paljud huvitatud kolmandad isikud, et vastupidi DSD esitletud esimesele kohustuste seeriale (vt punkt 17) ei võimalda nimetatud ettevõtja kolmandale isikule vaba juurdepääsu oma lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele, seades nende jäätmemahutite ühiskasutamise tingimuseks oma nõusoleku (vaidlustatud otsuse põhjendus 133 koosmõjus sama otsuse põhjendustega 76 ja 77).

35      Selles kontekstis meenutatakse vaidlustatud otsuses, et DSD kaebas kõigepealt, et kolmandad isikud võivad ühiselt kasutada jäätmete kogumise mahuteid, mis kuuluvad tema lepingupartneritele, vaid tema nõusolekul. Otsuses täpsustatakse siiski, et komisjoni 21. augusti 1997. aasta kirja põhjal, milles selgitati DSD‑le, et selline tegevus võib viidata EÜ artiklile 82, otsustas DSD loobuda nõudmast, et DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutite kolmandate isikute poolt kasutamiseks on vajalik saada tema nõusolek (vt punktid 20 ja 21). Otsuses on samuti märgitud, et „[p]robleemid tekiksid ka siis, kui DSD nõuaks otse kolmandatelt isikutelt mahutite kasutamise eest tasumist ja/või taotleks, et tal peaks olema jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate ja kolmandate isikute vahelistel läbirääkimistel õigus nõuda õiglast tasu jäätmekogumismahutite ühiselt kasutamise eest”. Siiski on otsuses püütud viidata, et oma lepingupartnerite jäätmemahutite ühiskasutamisel on DSD‑l vabad käed rääkida läbi neile ettevõtjatele makstava tasu vähendamise küsimuses ning DSD võib samuti kontrollida, et temalt ei nõutaks tasu mitte ühegi kolmandale isikule osutatud teenuse eest (vaidlustatud otsuse põhjendused 136–138).

36      Võttes arvesse neid kohustusi ja neid täpsustusi, sedastab komisjon, et teenuste leping ei sisalda ainuõiguse klauslit DSD kasuks ning et jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad võivad pakkuda oma teenuseid DSD konkurentidele. Otsuses rõhutatakse samuti, et „[t]eenuste leping ei takista seega DSD konkurentide juurdepääsu jäätmete kogumise infrastruktuurile, mistõttu puudub konkurentsipiirang [EÜ] artikli 81 lõike 1 tähenduses” (vaidlustatud otsuse põhjendused 134 ja 139).

C –  EÜ artikli 81 lõiget 3 puudutav hindamine

37      Selleks et lugeda EÜ artikli 81 lõige 1 kohaldamatuks teenuse lepingule, uuritakse vaidlustatud otsuses ainuõiguse klauslit jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja kasuks seoses EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud tingimustega.

38      Selle konteksti raames sedastatakse vaidlustatud otsuses, et nimetatud klausel aitab kaasa tootmise suurendamisele ning tehnilise või majandusliku progressi edendamisele, kuna klausel võimaldab saavutada keskkonnaalaseid eesmärke (vaidlustatud otsuse põhjendused 142–146), jättes tarbijatele sellest tuleneva õiglase kasu (vaidlustatud otsuse põhjendused 147–149).

39      Sarnaselt, mis puudutab teenuste lepingus sätestatud ainuõiguse klausli vajalikkust, rõhutatakse vaidlustatud otsuses, et DSD süsteemi rakendamisel peavad märkimisväärseid investeeringuid tegema jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad, kellel on õigus saada DSD‑lt teatavaid tagatisi lepingu kestuse kohta, et neil oleks võimalik oma investeeringud amortiseerida ning tagada nende kasumlikkus. Olles seda uurinud, peab komisjon siiski vajalikuks vähendada ainuõiguse klauslis sätestatud esialgselt kestust, määrates selle lõpptähtpäevaks 31. detsembri 2003 (vaidlustatud otsuse põhjendused 150–157).

40      Lõpuks uuritakse vaidlustatud otsuses küsimust, kas pakendite tarbija juurest kogumise turul ei või ainuõiguse klausel kõrvaldada konkurentsi. Selles osas alustas komisjon viitamisega, et need jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad, kes ei kuulu DSD süsteemi, on individuaalsüsteemide valdkonnas oma teenuste osutamisel siiski vabad. Need on võimalikud vähemalt pakendite tarbija juurest kogumise turgude piirialadel pakendite ja kogumiskohtade teatavate kombinatsioonide puhul (vaidlustatud otsuse põhjendus 159).

41      Lisaks sellele märgib komisjon, et pakendite tarbija juurest kogumise turgu iseloomustab asjaolu, et majanduslikult tulus on anda kogu lepinguline territoorium üheleainsale pakendite kogumisega tegelevale ettevõtjale ning et paljudel juhtudel on territooriumi majandamisest või pakendite kogumise infrastruktuuri laadist tulenevatel põhjustel ja pakendite kogumise alal tarbijate tugevalt väljakujunenud harjumuste tõttu pigem vähemkasumlik omada paljusid kodumajapidamistelt pakendite kogumiseks ettenähtud jäätmemahuteid. Komisjoni arvates kujutavad pakendite kogumise kastid, mis asuvad kodumajapidamiste lähedal, endast ka kitsaskohta. Komisjon leiab seega, et realistlik oleks eeldada, et kollektiivsüsteemid konkureerivad DSD süsteemiga ning mõned individuaalsüsteemid hakkavad töötama sageli koos jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjatega, kes töötavad DSD heaks. See analüüs võimaldab komisjonil juhtida tähelepanu vajadusele ühiselt kasutada DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahuteid, arvestades, et „vaba ja takistusteta juurdepääs pakendite kogumise infrastruktuurile, mida rakendavad DSD‑ga teenuste lepingud allkirjastanud ettevõtjad, kujutab endast määravat tegurit nii konkurentsi tõhustamiseks pakendite [tarbijate juurest] kogumise ja sortimise teenuste nõudluse tasandil kui ka konkurentsi tõhustamiseks vertikaalsel turul, mis asub ahelas eespool pakendite [tarbijate juurest] tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 162). Otsuses viidatakse selles osas, et teenuste leping ei seo jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid ainuõiguslikult DSD‑ga ning et DSD on võtnud mitmeid kohustusi, sh loobuda nõudmast jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt kasutada jäätmekogumismahuteid üksnes teenuste lepingu täitmiseks ning mitte keelata kolmandatel isikutel kasutada neid jäätmekogumismahuteid ühiskasutamise puhul (vaidlustatud otsuse põhjendused 158–163).

D –  Erandile komisjoni lisatud kohustused

42      Selleks et tagada, et taotletav mõju konkurentsile tegelikult ka avalduks ning et EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud tingimused erandi tegemiseks täidetud oleksid, peab komisjon vajalikuks teenuste lepingu osas erandi tegemisel lisada määruse nr 17 artikli 8 tähenduses kohustusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).

43      Esimene kohustus on määratud DSD‑le vaidlustatud otsuse punkti 3 alapunktis a, mille kohaselt „DSD ei takista jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida DSD konkurentidega lepinguid, mis lubavad viimastel kasutada nende kaste ja muid jäätmemahuteid kasutatud müügipakendite kogumiseks ja sortimiseks, ning austab neid lepinguid”.

44      Teine kohustus on määratletud otsuse punkti 3 alapunktis b, mille kohaselt „DSD ei tohi nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt, kes on sõlminud DSD konkurentidega lepingud, mis puudutavad kastide ja muude jäätmemahutite ühist kasutamist kasutatud müügipakendite kogumiseks ja sortimiseks, et need ettevõtjad esitaksid DSD‑le andmed selliste pakendite hulga kohta, mida ei kogutud DSD süsteemi raames”.

45      Selleks et selgitada, milleks tuleb sellised kohustused määrata lisaks DSD kinnitusele lubada oma konkurentidel kasutada jäätmekogumismahuteid, viidatakse vaidlustatud otsuses asjaolule, et konkurentsi olemasoluks on eluliselt tähtis vaba juurdepääs nendele infrastruktuuridele, ning DSD tehtud reservatsioonidele seoses põhjenduses 71 nimetatud kohustustest ühe täitmisega (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).

E –  Järeldused

46      Võttes arvesse DSD võetud kohustusi ning otsusele lisatud kohustusi, järeldatakse vaidlustatud otsuses, et vaba ja takistusteta juurdepääs pakendite kogumise infrastruktuurile on praktikas võimalik. Otsuse kohaselt on nii DSD süsteemiga konkureerivatel kollektiivsüsteemidel kui ka pakendite kogumise individuaalsüsteemidel reaalsed võimalused pääseda pakendite tarbija juurest kogumise turule. Need võimalused lubavad samuti kehtestada tingimused, mis on vajalikud konkurentsi tõhustamiseks turul, mis asub ahelas eespool pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 176–178).

47      Järelikult viitab vaidlustatud otsus, et teenuste lepingus sätestatud ainuõiguse klausel jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks täidab EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise tingimused (vaidlustatud otsuse põhjendus 179). Vaidlustatud otsuse punktis 2 viitab komisjon ka, et „vastavalt [EÜ] artikli 81 lõikele 3 […] võib [EÜ] artikli 81 lõike 1 sätted kuulutada kohaldamatuteks individuaalsete teenuste lepingute suhtes, mis sisaldavad ainuõiguse klauslit, kui nende lepingute kehtivus ei ületa 2003. aasta lõppu”, ning et „seda erandit kohaldatakse 1. jaanuarist 1996 kuni 31. detsembrini 2003”.

48      Sellele erandile on lisatud kaks eespool viidatud kohustust (vt punktid 43 ja 44), mis on esitatud otsuse punktis 3 ning millest esimese kohustuse eesmärk on tagada teenuste lepingute allakirjutanutele juurdepääs pakendite kogumise infrastruktuuridele ning takistada konkurentsi kõrvaldamist kõnealustel turgudel, ning teise kohustuse eesmärk on võimaldada DSD konkurentidel vabalt kasutada pakendite hulka, mis on kogutud konkurentide jaoks jäätmekogumismahutite ühiskasutamise raames. Nimetatud kohustused on vajalikud, et takistada konkurentsi kõrvaldamist kõnealustel turgudel, ning need kujutavad endast DSD võetud kohustuste täpsustust, mis hõlbustab tagada viimaste õiguskindlust (vaidlustatud otsuse põhjendus 182).

49      Lõpuks viidatakse vaidlustatud otsuses, et kui Saksa kõrgeima astme kohtu otsusest nähtub, et vastupidi komisjoni seisukohale ei ole pakendimäärusega kooskõlas kolmandate isikute poolt selliste jäätmemahutite kasutamine, mis kuuluvad teenuste lepingu alla kirjutanud ettevõtjatele, kujutab see endast nende asjaolude olulist muutumist, millel põhineb käesolev otsus, ning komisjon peaks seega uuesti uurima EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise tingimusi teenuste lepingule ning vajaduse korral erandi tühistama (vaidlustatud otsuse põhjendus 183).

F –  Resolutiivosa

50      Resolutiivosa punktis 1 on esitatud komisjoni seisukoht DSD põhikirja ja nn garantiilepingute kohta, millest teatas DSD teenuste lepinguga samal ajal:

„Tuginedes toimikust nähtuvatele asjaoludele ning võttes arvesse DSD võetud kohustusi, sedastab komisjon, et [EÜ] artikli 81 lõikest 1 ning EMP lepingu artikli 53 lõikest 1 tulenevalt puuduvad igasugused alused põhikirja ja garantiilepingute suhtes meetmete võtmiseks”.

51      Vaidlustatud otsuse punkt 2 teeb teenuste lepingu suhtes erandi:

„Vastavalt [EÜ] artikli 81 lõikele 3 ning EMP lepingu artikli 53 lõikele 3 kuulutab komisjon [EÜ] artikli 81 lõike 1 ning EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätted kohaldamatuteks individuaalsete teenuste lepingute suhtes, mis sisaldavad ainuõiguse klauslit, kui nende lepingute kehtivus ei ületa 2003. aasta lõppu.

Seda erandit kohaldatakse 1. jaanuarist 1996 kuni 31. detsembrini 2003”.

52      Otsuse punktis 3 lisab komisjon eespool viidatud erandile kaks kohustust:

„Punktis 2 sätestatud erandile lisatakse järgmised kohustused:

a)      DSD ei takista jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida DSD konkurentidega lepinguid, mis lubavad viimastel kasutada nende kaste ja muid jäätmemahuteid kasutatud müügipakendite kogumiseks ja sortimiseks, ning austab neid lepinguid;

b)      DSD ei tohi nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt, kes on sõlminud DSD konkurentidega lepingud, mis puudutavad kastide ja muude jäätmemahutite ühist kasutamist kasutatud müügipakendite kogumiseks ja sortimiseks, et need ettevõtjad esitaksid DSD‑le andmed selliste pakendite hulga kohta, mida ei kogutud DSD süsteemi raames”.

 Menetlus ja poolte nõuded

53      Hageja esitas EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. novembril 2001 ja milles ta palus vaidlustatud otsuse tühistada.

54      Esimese Astme Kohtu kantseleis vastavalt 26. veebruaril 2002 registreeritud avaldusega palus Landbell AG für Rückhol-Systeme (edaspidi „Landbell”), kes oli DSD‑ga konkureeriv kollektiivsüsteem, luba astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumise avaldus toimetati pooltele kätte ning nad esitasid määratud tähtaja jooksul oma märkused.

55      Esimese Astme Kohus (viies koda) andis 17. juuni 2002. aasta määrusega Landbellile loa menetlusse astumiseks ning viimasel oli võimalus esitada oma seisukohad 9. oktoobril 2002.

56      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda) alustada suulist menetlust ning saatis menetlust korraldavate meetmete raames pooltele rea küsimusi kohtuistungil suuliselt vastamiseks.

57      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 11. ja 12. juuli 2006. aasta kohtuistungitel.

58      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 3 punktid a ja b;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;

–        tühistada DSD kohustus, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 72;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

59      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

60      Landbell palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

61      Hageja esitab oma hagi toetuseks neli väidet. Esimene väide puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse punkti 3 alapunktis a märgitud kohustus rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet. Teine väide puudutab asjaolu, et see kohustus rikub EÜ artikli 86 lõiget 2. Kolmas väide puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse punkti 3 alapunktis b märgitud kohustus rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ning EÜ artikli 86 lõiget 2. Neljanda väitega, mis on seotud vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 märgitud nõudega tühistada hageja kohustus, leitakse, et rikutud on põhiõigust pöörduda kohtusse.

A –  Esimene väide, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse punkti 3 alapunktis a märgitud kohustus rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet

62      Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse punkti 3 alapunktis a märgitud kohustus, mille kohaselt „DSD ei takista jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida DSD konkurentidega lepinguid, mis lubavad viimastel kasutada nende kaste ja muid jäätmemahuteid kasutatud müügipakendite kogumiseks ja sortimiseks, ning austab neid lepinguid”, rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet. Sisu poolest jagab hageja oma väite kolme ossa.

63      Esiteks leiab hageja, et esimene kohustus ei ole objektiivselt vajalik EÜ artikli 81 lõike 3 valguses, võttes arvesse, et jäätmete kogumise ja sortimise mahutite (edaspidi „jäätmekogumismahutid”) ühiskasutamine ei ole vajalik DSD konkurentide tegevuseks. Viimaks rõhutab hageja, et vaidlustatud otsuse see punkt ei ole piisavalt põhjendatud.

64      Teiseks väidab hageja vastusena kostja vastuses esitatud argumentidele, et komisjoni viide EÜ artikli 81 lõike 1 või EÜ artikli 82 väidetava rikkumise kohta on spekulatiivne ning ei saa õigustada esimest kohustust, mille eesmärk on igal juhul vaid vältida konkurentsi kõrvaldamist turul, kus eelnevalt tuvastati konkurentsipiirang.

65      Kolmandaks väidab hageja, et esimene kohustus on ebaproportsionaalne, viidates, et esiteks on selle kohustusega võetud jäätmekogumismahutite ühiskasutamine vastuolus pakendimäärusega, teiseks toob esimene kohustus endaga kaasa konkurentsi kahjustamise, kolmandaks ohustab see kohustus kaubamärgi Der Grüne Punkt spetsiifilist eesmärki ja neljandaks rikub see tema põhiõigust pöörduda kohtusse.

66      Enne oma argumentide esitamist selgitab hageja kõigepealt põhjusi, miks on vajalik saada temalt jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks nõusolek.

67      Enne kui anda hinnang esimese väite kolmele osale, tuleb uurida neid põhjusi.

1.     Vajadus saada DSD‑lt jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks nõusolek

a)     Poolte argumendid

68      Hageja väidab, et isegi kui esimeses kohustuses viidatud jäätmekogumismahutid ei kuulu õiguslikult temale, tuleb neid mahuteid käsitleda siiski DSD‑le kuuluvatena, arvestades, et ta rahastas nende soetamist, et need on DSD süsteemi koostisosa ning et need kannavad kaubamärki Der Grüne Punkt. Järelikult tuleb jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate, kes on sõlminud DSD‑ga teenuste lepingu, jäätmemahutite igasuguseks ühiskasutamiseks saada hageja nõusolek.

69      Selle nõusoleku saamise vajaduse esiletoomiseks viitab hageja kõigepealt asjaolule, et tema rahastas DSD süsteemi poolt kasutatavate jäätmekogumismahutite soetamist. Selles osas tugines hageja muu hulgas teenuste lepingu punkti 7 lõikele 1, mille kohaselt DSD poolt pakendite kogumisega tegelevale ettevõtjale makstav tasu kujutab endast vastusooritust kõigi selle ettevõtja osutatud teenuste, sh kogumiskonteinerite kasutusse andmise, pakendite transpordi ja sortimise ning jäätmete kasutusse andmise eest. Hageja toetub ka Landgericht Köln’i 18. märtsi 1997. aasta otsusele, milles on leitud, et DSD konkurent lõikab kasu DSD süsteemist jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel ning et selline kasutamine on võimalik vaid „[DSD] nõusoleku saamisel (tasu eest)”. Hageja viitab samuti Bürgerliches Gesetzbuch’i (Saksa tsiviilseadustik, edaspidi „BGB”) paragrahvis 242 sätestatud heas usus toimimise põhimõttele, mis paneb lepingupooltele kohustuse tegutseda erilise hoolsusega pikaajalistes võlasuhetes ning tihedas majanduskoostöös.

70      Samamoodi on vajalik saada hageja nõusolek jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel, selleks et tal oleks võimalik täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi nii vajaduse osas tagada kogu territooriumi katmine kui ka osas, mis puudutab taaskasutamise määrade järgimist ja mahuvoogude tõendamist iga liidumaa kohta (teenuste lepingu punkti 10 teine lause; teenuste lepingu neljanda muudatuse punktid 1.1 ja 1.5.1 ning Verwaltungsgericht Gießen’i (Gießeni halduskohus, Saksamaa) 31. jaanuari 2001. aasta otsus). See leping on vajalik samuti selleks, et tagada, et DSD süsteemi kuuluvad ning logo Der Grüne Punkt kandvad pakendid tooks tõepoolest tarbija vastavasse süsteemi, s.o seda logo kandvatesse jäätmekogumismahutitesse.

71      Komisjon ja Landbell rõhutavad, et jäätmekogumismahutite rahastamine tuleneb loogiliselt teenuste lepingust, mis määratleb nõutavad teenused ja vastusooritusena makstava tasu. Lisaks ei ole hageja haldusmenetluse käigus viidanud BGB artiklile 242 ning hageja praegune positsioon on vastuolus haldusmenetluse raames võetuga. Peale selle kehtivad määruses sätestatud kohustused DSD suhtes samamoodi nagu kõigi teiste samal positsioonil olevate ettevõtjate suhtes ning kaubamärgi Der Grüne Punkt panemine jäätmekogumismahutitele ei ole oluline tarbija jaoks, kes seostab neid jäätmemahuteid peamiselt taaskasutatava materjali liigiga. Landbell viitab samuti asjaolule, et Hesseni liidumaa ametivõimud andsid loa, et nende kollektiivsüsteem kasutab samu jäätmekogumismahuteid kui need, mida kasutatakse DSD süsteemis.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

72      Vaidlustatud otsusest tuleneb, et haldusmenetluse käigus võttis DSD komisjoni ees kohustuse mitte nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt eranditult DSD süsteemi heaks töötamist ning mitte sundida neid ettevõtjaid kasutama nende omi jäätmekogumismahuteid üksnes teenuste lepingu täitmiseks (vt punkt 17). Sarnaselt kohustus DSD komisjoni ees mitte nõudma kolmandatelt isikutelt, et viimased saaksid DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutite kasutamiseks DSD‑lt nõusoleku (vt punkt 21).

73      Need kohustused puudutavad esiteks jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid, kes on DSD lepingupartnerid, ning teiseks ettevõtjaid, kes soovivad juurdepääsu DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele. Need vastavad haldusmenetluse raames komisjoni tõstatatud probleemidele, mis puudutavad nii EÜ artikli 81 lõike 1 võimalikku kohaldamist teenuste lepingule, kui see peaks sisaldama ainuõiguse klauslit DSD kasuks seoses kolmandate isikute juurdepääsuga jäätmekogumismahutitele (vt punkt 35), kui ka EÜ artikli 82 võimalikku kohaldamist, kui osutub õigeks, et DSD tahe nõuda jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks DSD nõusolekut puudutab EÜ artiklit 82 (vt punkt 20).

74      Selleks et vältida neid probleeme, pakkus DSD välja eespool viidatud kohustused. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 esitatud kohustus on selles osas iseäranis illustratiivne, kuna see esitati selleks, et vastata komisjoni tõstatatud probleemile, mis on seotud DSD esialgse nõudega nõuda kolmandatelt isikutelt, et viimased saaksid DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks DSD‑lt nõusoleku (vaidlustatud otsuse põhjendused 57, 58, 136 ja 137). See kohustus oli mõeldud ka komisjoni rahustamiseks, näidates viimasele, et DSD loobus esitamast sellist Landgericht Köln’i 18. märtsi 1997. aasta otsuses kirjeldatud liiki lõpetamishagi, mille DSD oli kõlvatu konkurentsi tõttu esitanud Saksa õiguse alusel konkureeriva ettevõtja vastu, kes püüdis tasuta kasutada DSD süsteemi teatavaid jäätmekogumismahuteid.

75      Tuleb sedastada, et komisjon võttis DSD väljapakutud kohustusi arvesse DSD teatatud teenuste lepingu hindamisel. See on tõsi, mis nähtub nii EÜ artikli 81 lõike 1 alusel võimaliku konkurentsipiirangu uurimisest, mis viidi läbi jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate jäätmemahutitele juurdepääsu suhtes (vt punktid 33–36, vaidlustatud otsuse põhjendused 133–140), kui ka EÜ artikli 81 lõike 3 alusel tehtud analüüsist konkurentsi säilitamise võimalikkuse hindamise kohta (vt punkt 41; vaidlustatud otsuse põhjendused 158–163). Näitena viitab komisjon otsuses sõnaselgelt kohustustele, järeldades, et teenuste leping ei seo jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid eranditult DSD‑ga ning et jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad võivad seega vabalt ning takistusteta pakkuda oma teenuseid DSD konkurentidele (vt punkt 46, vaidlustatud otsuse põhjendus 176).

76      Pärast haldusmenetluse lõppemist väitis hageja siiski Esimese Astme Kohtus, et tema lepingupartnerite jäätmekogumismahutite igasuguseks ühiskasutamiseks on vajalik tema nõusolek.

77      Esiteks leiab hageja, et selline nõue tuleneb asjaolust, et makstes teenuste lepingu alusel tasu, osales ta DSD süsteemi kasutatavate jäätmekogumismahutite rahastamisel. Selles osas tuleb meenutada, et DSD süsteem on kogu Saksamaal esimene loa saanud kollektiivsüsteem ning et selle süsteemi mõju on nimetatud riigis märkimisväärne, kuna DSD süsteem hõlmab umbkaudu 70% Saksamaal kogutavatest pakenditest ning vähemalt 80% pakendite tarbijate juures kogumise nõudlusest Saksa turul (vt punkt 29). Seega on endastmõistetav, et DSD on jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel kui mitte ainus, siis esimene ja peamine tuluallikas pakendite kogumisel ja sortimisel.

78      Sellegipoolest ei vaidlusta hageja asjaolu, et pakendite kogumiseks ja sortimiseks peavad märkimisväärseid investeeringuid tegema jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad, mitte aga DSD (vaidlustatud otsuse põhjendus 151). Samuti ei vaidlusta hageja, et toona puudunud jäätmesortimismahutid vajasid märkimisväärseid investeeringuid jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate poolt (vaidlustatud otsuse põhjendus 53). Selleks et neil ettevõtjatel oleks ka võimalik teenuste lepingu kehtivuse jooksul amortiseerida oma investeeringuid, mida hinnati umbkaudu kuuele miljardile Saksa margale (DEM), nõustus komisjon sellega, et DSD ainuõiguse klausel jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks kehtiks piisavalt kaua (vt punkt 39). Selle kehtivuse eesmärk on seega tagada jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate tehtud investeeringute kasumlikkus ning mitte anda DSD‑le võimalust nõuda endale õigust jälgida nende investeeringute kasutamist.

79      Lisaks on võimalik teenuste lepingu uurimise tulemusel sedastada, et DSD ei kanna DSD süsteemi rakendamiseks vajalike investeeringutega seotud riske muude meetmetega kui vaid eespool viidatud ainuõiguse klausel. Seega ei vastuta DSD nende riskide eest, mis on jäätmete kogumisega tegeleval ettevõtjal seda süsteemi kasutades (teenuste lepingu punkti 5 lõige 1). Samuti ei jää teenuste lepingu lõpetamisel DSD kanda jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja investeeringud ning ta ei pea hüvitama seeläbi tekkivat kahju (teenuste lepingu punkti 9 lõiked 3 ja 4). Lisaks tuleneb teenuste lepingu punkti 7 lõikest 1, et DSD poolt oma lepingupartneritele makstud tasu on proportsionaalne kogutud pakendi kaaluga, mis tähendab seda, et kui jäätmete kogumisega tegelev ettevõtja ei kogu enam DSD‑le pakendeid, ei pea viimane tehtud investeeringute eest sellele ettevõtjale tasu maksma.

80      Lisaks sellele ei võtnud DSD arvesse asjaolu, et ühiskasutamise puhul tunnustas komisjon vaidlustatud otsuses sõnaselgelt DSD õigust kontrollida, et temalt ei nõutaks tasu jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate poolt mitte ühegi kolmandale isikule osutatud teenuse eest, ning järelikult lubas komisjon tal vähendada DSD lepingupartneritele makstavat tasu (vt punkt 35). Nende täpsustustega on võimalik DSD‑le tagada, et ühiskasutamine ei toimu tema kulul jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate tasustamise tähenduses. Seega vastupidi Landgericht Köln’i otsuses toodud juhtumile puudub jäätmekogumismahutite „tasuta kasutamine” ajal, mil Saksa pakendimäärust ei olnud veel muudetud ja mil DSD ei olnud võimeline vähendama oma makseid jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele proportsionaalselt jäätmekogumismahutite ühiskasutamisega.

81      Lõpuks mis puudutab argumenti, mis põhineb BGB paragrahvil 242, mis sätestab hageja arvates lepingupooltele erilise hoolsusega tegutsemise kohustuse, millest on keeruline aru saada, kuidas see kohustus võiks iseloomustada DSD vajadust anda ühiskasutamise puhul oma nõusolek, saab Esimese Astme Kohus vaid sedastada, et kuna seda Saksa õigusel põhinevat argumenti ei esitatud haldusmenetluses, ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud seda vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse.

82      Järelikult ei piisa asjaolust, et DSD oli esimene kollektiivsüsteem, kes kasutas jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate teenuseid, ning nende ettevõtjate peamine, kui mitte ainus sissetulekuallikas, selleks et iseloomustada DSD õigust anda ühiskasutamise puhul oma nõusolek.

83      Teiseks väidab hageja, et tema nõusolek jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks on vajalik, selleks et tal oleks võimalik täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi ning tagada, et tarbija tooks DSD süsteemi kuuluvad pakendid tõepoolest tagasi sellesse süsteemi.

84      Selles osas tuleb meenutada, et määrusest tulenevad kohustused kehtivad DSD suhtes sama moodi nagu iga muu kollektiivsüsteemi kasutava isiku suhtes. Peale selle ei ole võimalik DSD viidatud teenuste lepingu sätete alusel omistada DSD‑le õigust nõuda DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutite kasutamiseks tema nõusolekut. Samuti ei puuduta teenuste lepingu punkti 10 teine lause jäätmekogumismahutite ühiskasutamist, vaid DSD süsteemi korraldamise muudatusega seotud juhtumit, samuti on selles punktis üldsõnaliselt sätestatud, et sellest süsteemist erinev korraldus vajab lepingupoolte ning asjaomase kohaliku omavalitsusüksuse nõusolekut. Nagu allpool selgitatud, ei takista ühiskasutamine DSD süsteemil täita määrusest tulenevaid kohustusi (vt punktid 161–170). Samuti ei puuduta lepingu neljanda muudatuse punktid 1.1 ja 1.5.1 pakendeid, mis on ainsad asjakohased esemed käesolevas asjas, vaid „täiendavaid materjale, mis ei ole pakendid”. Lisaks ei uurinud Verwaltungsgericht Gießen 31. jaanuari 2001. aasta otsuses DSD vajadust anda oma nõusolek jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks, vaid pelgalt sedastas, et Lahn-Dill-Kreis (Lahn-Dilli piirkond) peab hagejaga kokku leppima pakendite kogumise ja taaskasutamise osas, mille nad viisid sisse ning mis ei kujuta endast pakendimääruse paragrahvi 6 lõike 3 kohast süsteemi.

85      Mis puudutab väidetavat vajadust kaitsta kaubamärgi Der Grüne Punkt osakaalu pakendite kogumise staadiumis, tuleb täiendavalt märkida, et toimikust nähtub, et arvukad jäätmekogumismahutid ei kanna seda kaubamärki (vt punkt 189). Lisaks ei seosta tarbijad prügikaste selle kaubamärgiga, vaid pakendi liigiga (müügipakendid) ning eeskätt materjali liigiga (kerged materjalid, paber/papp, klaas jne), mis tuleb panna eri liiki jäätmekogumismahutitesse. Vaidlustatud otsuses viidatud trükiste (ajalehed ja ajakirjad) ning paberist ja papist pakendite näide illustreerib jäätmekogumismahutite ühiskasutamise võimalust, ilma et oleks vajalik võtta arvesse kaubamärgi Der Grüne Punkt võimalikku panemist neile jäätmemahutitele (vt punkt 26).

86      Asjaolust, et DSD oli esimene kollektiivsüsteem, mis viis jäätmekogumismahutid oma süsteemi või mis kasutas oma süsteemi identifitseerimiseks kaubamärki Der Grüne Punkt, ei piisa seega selleks, et iseloomustada õigust nõuda ühiskasutamiseks oma nõusolekut.

87      Isegi kui eeldada, et hageja võiks viidata õigusele anda oma nõusolek DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutite kolmandate isikute poolt ühiskasutamiseks, mis – nagu eespool toodud punktidest nähtub – ei ole kuidagi tõendatud, ei saa Esimese Astme Kohus mingil juhul sedastada, et hageja viitas haldusmenetluses, et loobus kasutamast sellist õigust. Otsuse põhjenduses 72 esitatud kohustust puudutavat argumenti – mida uuritakse edaspidi (vt punktid 218 jj) – arvesse võttes ei vaidlusta hageja seega selliste erinevate kohustuste kehtivust või õiguspärasust, mis võeti haldusmenetluses komisjoni esiletõstetud probleemidele vastamiseks.

88      Need kohustused täpsustasid selle teenuste lepingu sisu, millest DSD teavitas sekkumatustõendi või erandi saamiseks, näidates komisjonile, kuidas kavatseb DSD tulevikus käituda. Komisjon võttis seega oma hinnangus need kohustused õiguspäraselt arvesse, mille tulemusel sai DSD taotletud erandi. Seega ei võtnud komisjon seisukohta DSD õiguse olemasolu või puudumise kohta nõuda jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks oma nõusolekut, võttes arvesse, et võetud kohustustes loobus see ettevõtja ühiskasutamise takistamisest.

89      Järelikult tegi komisjon vaidlustatud otsuse õigesti, võtmata arvesse DSD väidetavat õigust takistada ühiskasutamist kohustuste alusel, mille DSD võttis selleks, et vastata komisjoni esiletõstetud probleemidele. Seega ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne kontrollida selle otsuse õiguspärasust õiguse alusel, millest hageja loobus.

2.     Esimene osa, mis puudutab jäätmekogumismahutite ühiskasutamise vajaduse puudumist

a)     Poolte argumendid

90      Analoogiliselt oluliste seadmete doktriiniga (Euroopa Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑241/91 P ja C‑242/91 P: RTE ja ITP vs. komisjon, nn „Magill”, EKL 1995, lk I‑743, punktid 53 ja 54, ning 26. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/97: Bronner, EKL 1998, lk I‑7791, punkt 41; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3141) väidab hageja, et esimese kohustusega kehtestatud ühiskasutamine peaks olema vajalik DSD konkurentide tegevuseks, milline olukord ei valitse käesolevas asjas.

91      Kollektiivsüsteemide osas leiab hageja, et ühiskasutamist vältides võib neil süsteemidel olla juurdepääs umbkaudu 70% turule. Hageja märgib, et tema süsteemi käideldavatest pakenditest (klaasist pakendid, suurem osa paberist ja papist pakendeid ning kerged pakendid Lõuna‑Saksamaal) umbkaudu 70% kogutakse vabatahtliku äratoomise süsteemide kaudu, st kas selleks ettenähtud kohtadesse paigutatud konteinerite või jäätmete kogumise keskuste abil. Need süsteemid kujutavad endast reeglit, mitte „ajutist” lahendust, nagu seda on märgitud otsuses (vt punkt 34). Seega piisaks, kui ühiskasutamise vältimiseks paigaldaksid konkureerivad kollektiivsüsteemid oma vastavad konteinerid. Näitamaks, et kerge vaevaga on võimalik rakendada DSD süsteemist erinevat pakendite kokkukorjamise süsteemi, toob hageja näitena esile „sinise koti”, mida kasutas Landbell aprillis 1998 Lahn-Dill-Kreis’is teatavat liiki pakendite kogumisel. Peale selle tuleneb Verwaltungsgerichtshof Kassel’i (Kasseli kõrgem halduskohus, Saksamaa) 20. augusti 1999. aasta määrusest, et konkureerivaid kollektiivsüsteeme võib kasutada „kõrvuti teiste süsteemidega”, mis tähendab, et nad võiksid kasutada oma vastavaid jäätmekogumismahuteid.

92      Individuaalsüsteemide osas meenutab hageja, et need süsteemid ei saa üldjuhul koguda pakendeid tarbijate elukoha läheduses asuvates jäätmekogumismahutites, nagu see oleks siiski võimalik esimese kohustuse tulemusena. See keeld on oluline määruses sätestatud taaskasutamise määra järgimiseks. Hageja möönab erandina, et marginaalsetel juhtudel võivad individuaalsüsteemid koguda pakendeid tarbija elukohas või selle läheduses, st juhul kui tegemist on väikeste käsitöö‑, kaubandus‑ ja tööstusettevõtjatega või postimüügiga (vt Saksa ametivõimude märkused, punkt 7). Sellegipoolest kasutavad individuaalsüsteemid neil mõlemal äärealal juba nende omi jäätmekogumismahuteid ning ühiskasutamine ei ole seega vajalik.

93      Lõpuks leiab hageja, et otsus rikub EÜ artiklit 253, kuna otsuses ei selgitata, miks on ühiskasutamine vajalik DSD konkurentide tegevuseks. Jäätmekogumismahutite osas oleks otsuses tulnud uurida turustruktuuri ja väidetavaid konkurentsipiiranguid, et tuvastada ühiskasutamise vajalikkus. Selles osas märgib hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 160, mis viitab territooriumi majandamisele, pakendite kogumise infrastruktuuri laadile ja pakendite kogumise alal tarbijate tugevalt väljakujunenud harjumustele (vt punkt 41), ei tugine komisjon tegelikele asjaoludele. Samuti ei ole piisav samas kohas esitatud tõdemus, et jäätmekogumismahutite kahekordistamine oleks „paljudel juhtudel majanduslikult vähekasumlik”. Jäätmesortimismahutite osas märgib hageja, et otsuses ei ole ühtegi põhjendust, mis võiks seletada nende mahutite ühiskasutamise vajadust, kui selleks ei ole üldine põhjendus vaidlustatud otsuse põhjenduses 182, et niisugune kasutamine on vajalik konkurentsi kõrvaldamise vältimiseks.

94      Komisjon leiab, et oluliste seadmete doktriinile tehtud viide ei ole asjakohane, võttes arvesse, et jäätmekogumismahutid ei kuulu DSD‑le ning et kolmandatel isikutel peab olema õigus kasutada neid mahuteid ilma DSD nõusolekuta. Käesolevas asjas tuleks pigem sedastada, et otsus teeb EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erandi konkurentsipiirangule, sidudes selle erandi kohustusega, mille eesmärgiks on tagada konkurentsi säilimine. Selles osas tuuakse otsuse põhjendustes 133–139 (vt punktid 33–36) esile põhjused, miks DSD konkurentide juurdepääs jäätmekogumismahutitele on vajalik. Samuti takistaks vaidlustatud otsuse põhjendustes 128, 160 ja 162 uuritud ainuõiguse klausel, mis seob DSD jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjatega, märkimisväärselt konkurentide saabumist turule (vt punktid 30 ja 40). Komisjon väidab sisuliselt, et kui esimest kohustust ei oleks pandud, oleks ainuõiguse klausel, mis ühendab hagejat ja jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid, takistanud DSD konkurentidel siseneda pakendite tarbija juurest kogumise turule. Seega on vaidlustatud otsus selles osas piisavalt põhjendatud.

95      Komisjon ja Landbell rõhutavad kriitika osas, mis puudutab jäätmekogumismahutite ühiskasutamist kollektiivsüsteemide poolt, et ühiskasutamine on vajalik tõhusa konkurentsi võimaldamiseks. Landbell märgib ka, et algusest peale jagas DSD süsteem kommunaalseid jäätmekogumisvahendeid, mis olid ette nähtud paberist ja papist ning klaasist pakendite kogumiseks.

96      Kollektiivsüsteemide poolt jäätmekogumismahutite ühiskasutamist puudutava kriitika osas meenutab komisjon, et ühiskasutamine on ette nähtud vaid seal, kus individuaalsüsteemide kogumiskohad ning DSD süsteemi kogumiskohad kattuvad siseriikliku õiguse alusel. Seetõttu märgib komisjon, et esimene kohustus kehtib olukordade suhtes, mille puhul individuaalsüsteemidel on lubatud pakendeid koguda tarbijate juurest. Sellisel juhul, leiab komisjon, saab ühiskasutamine toimuda vaid siis, kui kogumiskohtades on ainult üks jäätmemahuti. Lisaks sellele rõhutab komisjon, et postimüügist pärinevate pakendite puhul on individuaalsüsteemidel vaja ühiskasutamist vaid siis, kui nende klientide käive on nii väike, et kogumiskonteinereid ei ole majanduslikult mõistlik paigutada nende klientide asukohast „mõistliku vahemaa” kaugusele.

97      Kriitika osas, et põhjendatud ei ole jäätmesortimismahutite ühiskasutamise vajadust, leiab komisjon, et hageja ei võta arvesse asjaolu, et jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel on tingimata vajalik sortida pakendid ühiselt koos.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

98      Viitega kohtuotsusele Magill, mis käsitleb faktilist olukorda, kus huvitatud isik võib tugineda kõnealuste jäätmemahutite vastuvaieldamatule käsutusõigusele – millega ei ole käesoleval juhul tegemist (vt punktid 87–89) –, leiab hageja sisuliselt, et esimene kohustus tuleb tühistada osas, millega see kehtestab jäätmekogumismahutite, sh jäätmesortimismahutite ühiskasutamise, ilma et ühiskasutamine oleks vajalik kollektiivsüsteemide ja individuaalsüsteemide tegevuse võimaldamiseks või ilma et ühiskasutamist oleks EÜ artikli 253 tähenduses piisavalt põhjendatud.

99      Nende argumentide uurimiseks tuleb kõigepealt meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 182 märgib komisjon selgelt, et esimese kohustuse, mille kohaselt DSD ei tohi keelata jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida DSD konkurentidega lepinguid, lubades viimastel kasutada nende kaste ja muid jäätmete kogumise ja sortimise mahuteid, eesmärgiks oli „takistada konkurentsi kõrvaldamist kõnealustel turgudel”, st esiteks pakendite tarbijate juurest kogumise turul ning teiseks turul, mis asub ahelas eespool pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist (vt kõnealuste turgude identifitseerimiseks punkt 48, vaidlustatud otsuse põhjendus 182 koostoimes punktiga 46, vaidlustatud otsuse põhjendus 176).

100    Lisaks tuleb esimeses kohustuses asuva mõiste „DSD konkurendid” tähenduse osas eristada kahel eespool viidatud turul DSD vastuvaieldamatuteks konkurentideks olevate kollektiivsüsteemide olukorda selliste individuaalsüsteemide olukorrast, kellel on nendel turgudel marginaalne mõju, arvestades, et individuaalsüsteemid peavad põhimõtteliselt koguma pakendeid müügikohas või selle läheduses ja mitte tarbijate juurest (vt punktid 5 ja 6).

 i) Ühiskasutamise vajadus konkureerivate kollektiivsüsteemide jaoks

101    Vaidlustatud otsuses on sisuliselt sedastatud, et kitsaskohta kujutavad endast DSD süsteemi poolt kogu Saksa territooriumil kasutatavad erinevat liiki jäätmemahutid, millele juurdepääs on vajalik, et võimaldada teistel kollektiivsüsteemidel konkureerida DSD‑ga pakendite tarbijate juurest kogumise turul ning järelikult olla aktiivne turul, mis asub ahelas eespool pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist.

102    Seetõttu on esimeses kohustuses nimetatud jäätmemahutid täpsemalt määratletud kui „kastid ja muud jäätmemahutid pakendite kogumiseks ja sortimiseks”, mis kuuluvad jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele, kes on DSD‑ga sõlminud teenuste lepingu. Nende jäätmemahutite kohta kasutatakse otsuses samuti nimetust „pakendite kogumise infrastruktuur” (vaidlustatud otsuse põhjendused 162, 164, 171 ja 176) või üldisemat nimetust „jäätmekogumismahutid” (vaidlustatud otsuse põhjendused 164 ja 182). Nähtuvalt otsusest on tegemist konteineritega, mis on paigaldatud tarbijate elukoha lähedusse selleks ettenähtud kohta, ning infrastruktuuridega, mis on vajalikud tarbijatele jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja jaotatud plastikaatkottide kokkukorjamiseks või kastide tühjendamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 32).

103    Seni, kuni materjalide sortimine kuulub jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate ülesannete hulka, hõlmab jäätmekogumismahutite mõiste samuti keskusi, kus üldjuhul toimub pakendite sortimine. Otsuse põhjenduses 32 esitatud selgitus võimaldab saada aru, miks jäätmekogumismahutite ühiskasutamine puudutab ka jäätmesortimismahuteid. Kogumise faas on vaid esimene etapp pakendite taaskasutamise protsessis, kus sortimise faas on kogumise faasile loogiline ning vajalik järg. Seega alates hetkest, mil jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad võivad koguda DSD süsteemi ning teistesse kollektiivsüsteemidesse kuuluvaid pakendeid, võivad need ettevõtjad ka nende erinevate süsteemide arvel kogutud pakendeid sortida. See asjaolu on hagejale hästi teada, võttes arvesse, et teenuste leping hõlmab nii pakendite kogumist kui sortimist. Muuhulgas sel põhjusel leiab komisjon, et pakendite tarbijate juurest kogumise turg hõlmab üheaegselt nende pakendite kogumist ja sortimist, mis on kaks erinevat tegevust, mis nõuavad erinevaid infrastruktuure, kuid kujutavad endast ühtainsat turgu asjaolu tõttu, et DSD soovib neid teenuseid saada koos (vaidlustatud otsuse põhjendus 87).

104    Seega ei saa väita, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab jäätmesortimismahutite kaasaarvamist jäätmekogumismahutite üldmõiste alla, mistõttu tuleb selle punkti kohta hageja esitatud etteheide tagasi lükata.

105    Selleks et tuvastada jäätmekogumismahutite ühiskasutamise vajadust, et võimaldada DSD‑ga konkureerivatel kollektiivsüsteemidel pääseda ning jääda pakendite kogumise ning tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamise turgudele, uuritakse otsuses jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate osatähtsust kollektiivsüsteemi raames ning jäätmekogumismahutitele omaseid jooni.

106    Mis puudutab jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid, märgitakse otsuses õigesti, et kollektiivsüsteemi jaoks on majanduslikult kasumlik anda üks lepinguline territoorium tervikuna üheleainsale pakendite kogumisega tegelevale ettevõtjale, kuna pakendite tarbijate juurest kogumise teenuseid iseloomustab turustusvõrgu suurus ning mastaabi- ja mitmekülgsussääst (vaidlustatud otsuse põhjendus 160). Seega asjaolu, et DSD sõlmib teatava territooriumi osas lepingu üheainsa pakendite kogumisega tegeleva ettevõtjaga, teeb lihtsamaks loa ja andmete saamise, mis on vajalikud kohaldatavast õigusest tulenevate nõuete rahuldamiseks, ning võimaldab pakendeid koguda kogu asjaomaselt territooriumilt, ilma et oleks tarvidus kaasata teisi äriühinguid.

107    Samuti on otsuses õigesti leitud, et ruumilisest ja logistilisest ülesehitusest tulenevatel põhjustel on vähetõenäoline, et mõni muu kollektiivsüsteem kasutaks jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid, kes ei osale DSD süsteemis, mis esindab pakendite tarbija juurest kogumise turul 80% nõudlusest (vaidlustatud otsuse põhjendus 128). Asjaolu, et 80% tarbijate juurest kogumisele kuuluvatest pakenditest on juba hõlmatud jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate võrguga, millele on kohaliku omavalitsuse asutused loa andnud, muudab paralleelse võrgu kasutuselevõtmise palju raskemaks. Seetõttu leiab komisjon, et jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate, kes kuuluvad DSD süsteemi, kasutusele võetud võrgu paralleelne rakendamine näib üsna ebatõenäoline.

108    Jäätmekogumismahutite kui selliste osas leitakse otsuses õigesti, et peamiselt territooriumi majandamise, pakendite kogumise infrastruktuuri laadi ning pakendite kogumise alal tarbijate tugevalt väljakujunenud harjumustega seotud põhjustel näib paljudel juhtudel, et tarbijatele ette nähtud paljude jäätmekogumismahutite omamine oleks majanduslikult vähekasumlik (vaidlustatud otsuse põhjendus 160). See on enesestmõistetav, kuna jäätmemahutite kahekordistamine ei ole lube ja kooskõlastusi väljastava avaliku võimu ega nende tarbijate huvides, kelle koostöö on nõutav kollektiivsüsteemide toimimiseks, kuna tarbijad on isikud, kes panevad pakendid kogumiskottidesse, tühjenduskastidesse või asjaomastesse konteineritesse.

109    Sellest vaatenurgast tooks see, kui tarbijatelt nõuda, et nad täidaksid kaks või rohkem kotti pakenditega, lähtudes seejuures mitte materjalist, vaid kasutatavast kollektiivsüsteemist, või kui neilt nõuda, et nad hoiaksid oma kodus kahte või enamat erinevat konteinerit vastavalt kasutatavale süsteemile, endaga kaasa vastupidised tagajärjed või oleks isegi kokkusobimatu konkurentsi tekkimise viisiga, kui pakenditootja või ‑turustaja otsustab kasutada mitut kollektiivsüsteemi, et tagada pakendite tagasivõtmine ning taaskasutamine (vt Esimese Astme Kohtu 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑151/01: DSD vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1607, punktid 129–139, kus Esimese Astme Kohus esitab kohtuistungil antud selgituste sisu selliste süsteemide toimimise võimaluste kohta, mis sobitavad omavahel mitmeid kollektiivsüsteeme, et tagada pakendite kogumine ja taaskasutamine). Selles tähenduses tuleb aru saada mõistest „pakendite kogumise alal tarbijate tugevalt väljakujunenud harjumused” (vaidlustatud otsuse põhjendused 93 ja 160), mille puhul soovivad tarbijad osaleda keskkonna parandamises, kuid seda neile kõige vähem ebasobival viisil.

110    Peale selle ei ole kottide kokkukorjamise või konteinerite tühjendamise süsteemide mitmekordistamine, samuti nagu ka selliste konteinerite või kohtade mitmekordistamine, kus on tarbijal võimalik pakendid ära visata oma elukoha läheduses, juba seetõttu majanduslikult otstarbekas, kuna vabad kohad on piiratud (vaidlustatud otsuse põhjendus 93) ning sama konteiner võib olla kahe või enama kollektiivsüsteemi kasutuses, nii nagu see käesoleval ajal toimub esiteks paberist ja papist pakendite puhul, mis kuuluvad DSD süsteemi, ja teiseks trükiste puhul (ajalehed ja ajakirjad), mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 32). Hinnates, millistel tingimustel võimaldada kollektiivsüsteemidel juurdepääsu tarbijatele, võis komisjon seega kindlasti arvesse võtta territooriumi majandamist ning jäätmekogumismahutite iseloomu.

111    Need sotsioloogilised ja majanduslikud kaalutlused on DSD‑le väga hästi teada, viimane kasutas neid kaalutlusi oma süsteemi rakendamisel. Nii otsustas DSD algusest peale kasutada kohalikule omavalitsusele kuuluvaid jäätmekogumismahuteid, mis olid ette nähtud paberist ja papist ning klaasist pakendite kogumiseks. Nende juba olemasolevate jäätmemahutite abil oli tal võimalik kiirelt ja tõhusalt rakendada DSD süsteemi, et pääseda hõlpsalt juurde tarbijatele, kes olid juba harjunud kasutama seda liiki pakendite tagastamiseks ette nähtud kohti.

112    Eespool toodust tuleneb, et vaidlustatud otsuses on õiguslikult piisavalt esitatud põhjused, miks jäätmete kogumisega tegelevate ja DSD‑ga teenuste lepingu sõlminud ettevõtjate jäätmemahutid kujutavad kitsaskohta DSD‑ga konkureerivate kollektiivsüsteemide jaoks, kelle hulgas asub eeskätt Landbell.

113    Kui neil asjaoludel lubada DSD‑l takistada jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid sõlmida ja täita lepinguid, mis on sõlmitud DSD konkurentidega, viiks see tegelikult selleni, et neilt konkurentidelt võetakse ära igasugune tõsine võimalus siseneda ning jääda pakendite tarbija juurest kogumise turule, mistõttu võib komisjon õigesti järeldada, et ühiskasutamine on vajalik, et vältida konkurentsi igasugust kõrvaldamist sellel turul.

114    Seda järeldust ei lükka ümber käesolevas asjas hageja esitatud argumendid, millega kritiseeritakse ühiskasutamise vajadust kollektiivsüsteemide jaoks.

115    Asjaolu, et hageja kogutud pakendite kaalust 70% koguti konteineritesse või jäätmete kogumise keskusesse vabatahtliku äratoomise süsteemi kaudu, mitte aga kottide kokkukorjamise või konteinerite tühjendamise süsteemi abil, ei muuda nõnda mitte midagi käesolevas asjas viidatud põhjenduses, mille kohaselt kujutavad endast kitsaskohta nii jäätmekogumismahutid, mida kasutab vabatahtliku äratoomise süsteem, kui ka kokkukorjamise süsteemi kasutatavad pakendite kogumise infrastruktuurid, millele DSD‑ga konkureerivad kollektiivsüsteemidel peab olema juurdepääs, et siseneda pakendite tarbija juurest kogumise turule.

116    Lisaks ei saa Landbelli poolt Lahn-Dill-Kreis’is rakendatud „sinise koti” näitega, millele viitas hageja kui võimalusele rakendada pakendite autonoomset kokkukogumise süsteemi, üldistada asjaolu, et see näide ei puudutanud liidumaad, vaid pelgalt piirkonda, mis välistas kollektiivsüsteemina igasuguse loa saamise, et käesolevas asjas oli tegemist kohalike võimude toetatava pilootprojekti rakendamisega ning et DSD pöördus selle süsteemi vastu kohtusse. Peale selle tuleb märkida, et alates otsusest võis Landbell tegelikult kollektiivsüsteemina uuesti siseneda pakendite tarbija juurest kogumise turule Hesseni liidumaal, kus Landbell kasutab kõnealuste ettevõtjate ja asjaomaste kohalike võimude nõusolekul samu jäätmekogumismahuteid kui need, mida kasutab DSD süsteem.

117    Lõpuks ei saa Verwaltungsgerichtshof Kassel’i 20. augusti 1999. aasta määruse tsiteeritud osast, kus peetakse silmas kollektiivsüsteemide rakendamist „kõrvuti teiste süsteemidega”, siiski järeldada, et konkureerivad kollektiivsüsteemid peaksid kasutama eraldatud jäätmekogumismahuteid.

118    Eespool toodust tuleneb, et mis puudutab kohustusi, mis tulenevad komisjonil EÜ artiklist 81, ning ka põhjendamiskohustust, siis põhjendatakse vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt, miks on DSD‑ga lepingu sõlminud ettevõtjate jäätmekogumismahutite, sh jäätmesortimismahutite ühiskasutamine vajalik, et võimaldada konkureerivatel kollektiivsüsteemidel siseneda pakendite tarbija juurest kogumise turule ja selle tagajärjel tegutseda turul, mis asub ahelas eespool pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist.

119    Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argumendid vaidlustatud otsuse ebaõigsuse või ebapiisava põhjendamise kohta osas, mis puudutab vajadust tagada ühiskasutamine, et säilitada kollektiivsüsteemide vahel konkurents.

 ii) Ühiskasutamise väidetav vajadus individuaalsüsteemide jaoks

120    Tuleb meenutada, et kuna DSD on kollektiivsüsteemina saanud loa kõigis Saksa liidumaades, on selge, et mõiste „DSD konkurendid”, millele viitab esimene kohustus, puudutab esmajoones kõiki konkureerivaid kollektiivsüsteeme, st kõiki süsteeme, mis on saanud Saksa ametiasutustelt loa tarbijatelt pakendite tagasivõtmiseks ja taaskasutamiseks. Siiski tõusetub küsimus, kas see mõiste hõlmab ka individuaalsüsteeme. Selles osas rõhutab hageja, et ühiskasutamine ei ole vajalik individuaalsüsteemide jaoks, samas kui komisjon väidab oma vastuses, et esimest kohustust kohaldatakse individuaalsüsteemidele, kui neil lubatakse pakendeid tarbijate juurest koguda.

121    Esimese Astme Kohus sedastab, et esimest kohustust tuleb tõlgendada nii, et mõiste „DSD konkurendid” ei hõlma individuaalsüsteeme, vaid üksnes kollektiivsüsteeme, ja seda järgmistel põhjustel.

122    Kõigepealt tuleb rõhutada, et selge on see, et individuaalsüsteemid peavad põhimõtteliselt koguma pakendeid nende müügi kohas või selle läheduses, mitte aga tarbijate juurest. Selline tõlgendus põhineb sõnaselgelt pakendimäärusel (vt punktid 5 ja 6). See tõlgendus tugineb ka Saksa ametivõimude märkustele, mis esitati komisjonile haldusmenetluses ning kust nähtub, et „määrusega kehtestatud määrasid on võimalik täita vaid pakendite müügipunktis või selle vahetus läheduses tagasivõtmisega ning et elukoha läheduses pakendite võimaluse korral korraldatavat kogumist ei saa nende määrade hulka arvestada” (Saksa ametivõimude märkused, lk 3–6; vaidlustatud otsuse põhjendus 15). Selles kontekstis ei saa väita, et individuaalsüsteemid ja kollektiivsüsteemid konkureeriksid otseselt osas, mis puudutab pakendite tarbijate juurest kogumist.

123    Edasi tuleb märkida, et pooled ei vaidlusta enam, et erandina eespool viidatud põhimõttest võivad individuaalsüsteemid siseneda pakendite tarbija juurest kogumise turu ning järelikult sellise turu piirialale, mis asub ahelas eespool pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist. Pakendite kogumise turu määratlemise raames leiab seega komisjon, et kui rakendada Saksa ametiasutuste käsitlust (vt punkt 122), „saaksid individuaalsüsteemid nõudlejatena sellele turule siseneda vaid turu äärealal, eriti mis puudutab eramajapidamistega võrdsustatud kogumise või eratarbijatele tarnimise kohti” (vaidlustatud otsuse põhjendus 87 koosmõjus selle otsuse põhjendusega 15, vt samuti vaidlustatud otsuse põhjendus 159). Vastusena DSD‑le, kes väitis, et pakendite tarbijate juurest kogumine ei ole individuaalsüsteemide raames võimalik, märgib komisjon samuti, et „selge on see, et samuti peavad individuaalsüsteemid eratarbijatele tarnitud kaupade pakendeid (postimüük, väikekaupmeeste tarned) tagasi võtma eratarbija elukoha läheduses” (vaidlustatud otsuse põhjendus 167).

124    Peale selle möönavad pooled üksmeelselt oma vastustes, et pakendite tarbija juurest kogumise turule sisenemise võimalused on individuaalsüsteemi jaoks piiratud pakendimääruses kirjeldatud kahe kattumise juhtumiga. Esimene neist puudutab postimüügiga tegelevaid äriühinguid, kes kasutavad individuaalsüsteemi. Pakendimääruse paragrahvi 6 lõike 1 kuuenda lause kohaselt peab postimüügi puhul „pakendite tagasivõtmine olema tagatud tagastamise võimalustega lõpptarbija jaoks vastuvõetaval vahemaal”. See tähendab, et müügikohas pakendi tagasivõtmist, mis iseloomustab põhimõtteliselt individuaalsüsteemi, tuleb siin mõista nii, et tagasivõtmine võib toimuda tarbija läheduses. Teine juhtum puudutab olukorda, kus pakendi saaja võrdsustatakse määruses tarbijaga. Määruse paragrahvi 3 lõike 10 teisest lausest tuleneb samuti, et tarbijateks loetakse „kohvikuid, hotelle, sööklaid, haldusasutusi, kasarmuid, haiglaid, õppeasutusi, heategevusega tegelevaid organisatsioone, vabakutselisi isikuid ja põllumajandusettevõtjaid ning käsitööettevõtjaid, v.a trükikodasid ning muid paberi töötlemisega tegelevaid ettevõtjaid, kelle jäätmeid saab kodumajapidamistele harjumuspärasel viisil kõrvaldada paberi, papi, kartongi ja muude kergete pakendite tavapärase kogumise teel konteineriga kuni 1100 liitrit iga materjaligrupi kohta”.

125    Lõpuks tuleb meenutada, et erinevalt DSD‑ga konkureerivatest kollektiivsüsteemidest, kellele selgitatakse otsuses põhjusi, miks DSD lepingupartneriteks olevad ning jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad ja nende jäätmekogumismahutid kujutavad endast kitsaskohta, ei selgita komisjon, miks oleks vajalik, et individuaalsüsteemidel oleks juurdepääs neile ettevõtjatele ja viimaste jäätmemahutitele, et säilitada konkurents kõnealustel turgudel.

126    Vastupidi, komisjon märgib oma analüüsis konkurentsi säilitamise tingimuse kohta (vt punkt 40), et „jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele, kes ei kuulu DSD süsteemi, jääb alati võimalus teha pakkumisi individuaalsüsteemide valdkonnas”, täpsustades, et „need on võimalikud vähemalt [pakendite tarbija juurest kogumise] turgude piirialadel pakendite ja kogumiskohtade teatavate kombinatsioonide puhul (vaidlustatud otsuse põhjendus 159, mis viitab selle otsuse põhjendusele 87). Sellest selgitusest on võimalik aru saada, et komisjon ei pööranud tähelepanu või igal juhul vähemalt seoses DSD varasemate kohustustega ei võtnud arvesse asjaolu, kas individuaalsüsteemidel on võimalik leida pakendite kogumisega tegelev ettevõtja, kes võtaks tarbijate juurest tagasi ja taaskasutaks pakendid määruses sätestatud kattumise juhtumitel.

127    Seda analüüsi kinnitab asjaolu, et hinnates ainuõiguse klausli mõju suurust jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks konkurentsi suhtes (vt punkt 30), märkis komisjon, et „jäätmete kogumisega tegelevate teiste ettevõtjate kasutamine (ja seega pakendite kogumise täiendavate konteinerite paigaldamine) näib mõeldav vaid teatavates kogumiskohtades, mis on sarnased kodumajapidamistega, nagu haiglad või sööklad, ning eeldusel, et arvestatakse teatavaid tingimusi logistika ja pakendite valdkonnas” (vaidlustatud otsuse põhjendus 128). See tähendab, et neil juhtumitel näib olevat võimalik kahe kogumissüsteemi üheaegne ja teineteise kõrval käitamine.

128    Erinevalt kollektiivsüsteemidest, mis peavad vastama ruumilise ulatuses osas rangetele tingimustele, võivad individuaalsüsteemid piirduda tegelikult pakendite tagasivõtmisega kohas, kus need ringlusesse lasti. Isegi kui eespool toodud põhjustel (vt punktid 105–113) näib keeruline kahekordistada kollektiivsüsteemi jaoks vajalike jäätmemahutite hulka, on seetõttu individuaalsüsteemi jaoks kergem saavutada teise mahuti paigaldamine sellesse samasse või mistahes kohta, et individuaalsüsteemis oleks võimalik sellesse süsteemi kuuluvaid pakendeid koguda.

129    Järelikult, kuna puuduvad selgitused, millest oleks võimalik aru saada, miks võib ühiskasutamine olla vajalik individuaalsüsteemide jaoks, et „takistada konkurentsi kõrvaldamist kõnealustel turgudel”, tuleneb eespool toodust, et esimeses kohustuses kasutatud mõistet „DSD konkurent” tuleb tõlgendada nii, et see ei puuduta individuaalsüsteeme, vaid üksnes DSD‑ga konkureerivaid kollektiivsüsteeme.

130    Mõiste „DSD konkurendid” sellist tõlgendust kinnitatakse ka otsuse osas, kus on sõnaselgelt viidatud, et jäätmekogumismahutite ühiskasutamine „konkureerivate süsteemide” poolt ei puuduta individuaalsüsteeme. Selleks et ümber lükata DSD esitatud argumenti konkureerivate süsteemide poolt konteinerite jagamise vastu, leiab komisjon, et see argument puudutab „üksnes küsimust, kas individuaalsüsteemid võivad koguda või osta tarbija elukoha lähedusse toodud pakendeid, ning ei puuduta seega konkureerivate süsteemidega konteinerite ühiskasutamise probleemi” (vt vaidlustatud otsuse põhjenduse 169 16. joonealune märkus). See tsitaat, mis vastandab individuaalsüsteemid ja konkureerivad süsteemid, välistab selgelt jäätmekogumismahutite individuaalsüsteemide poolt ühiskasutamise, mis on seega piiratud konkureerivate süsteemide, st DSD‑ga konkureerivate kollektiivsüsteemidega.

131    Hageja argumentidele, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna esimene kohustus puudutab individuaalsüsteeme, ei ole selles kontekstis vajalik vastata.

132    Samuti ei saa Esimese Astme Kohus arvesse võtta komisjoni poolt vasturepliigi staadiumis esitatud teatavaid argumente, mille kohaselt võib ühiskasutamine olla vajalik väikese käibe puhul, kui tegemist on individuaalsüsteemidega, kes tegelevad postimüügist pärinevate pakenditega, ning juhul, kui on võimalik paigaldada vaid üksainus pakendite kogumise mahuti, näiteks haiglas, kui tegemist on tarbijatega võrdsustatud kogumiskohtadega. Need argumendid puuduvad vaidlustatud otsusest (käibe puhul) või on sellega vastuolus (haigla puhul) ning kohtueelses menetluses komisjoni esitatud argumentidega selles osas ei korvata vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑329/93, C‑62/95 ja C‑63/95: Saksamaa jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5151, punktid 47 ja 48, ning Esimese Astme Kohtu 18. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑93/02: Confédération nationale du Crédit mutuel vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑143, punkt 126).

3.     Teine osa, mis puudutab EÜ artikli 81 lõike 1 ja EÜ artikli 82 võimaliku rikkumise korvamiseks kohustuse panemise võimatust

a)     Poolte argumendid

133    Vastuväitena vastuses esitatud argumentatsioonile (vt punkt 94) leiab hageja, et EÜ artikli 81 lõike 1 ja EÜ artikli 82 võimalik rikkumine – mida komisjon väidab – on puhtalt spekulatiivne ning ei saa õigustada esimest kohustust, mille eesmärgiks võib igal juhul olla vaid vältida konkurentsi kõrvaldamist turul, kus tuvastati konkurentsipiirang, st pakendite tarbija juurest kogumise turul.

134    Esiteks meenutab hageja, et otsuses nimetatud ainus konkurentsipiirang EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses seisneb ainuõiguse klauslis, mille sõlmis DSD jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks (vt punktid 28–32). See piirang puudutab pakendite tarbija juurest kogumise turgu ja takistab teistel jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel pakkuda oma teenuseid DSD‑le, mis vähendab tunduvalt konkurentsi jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate vahel lepingulisel territooriumil (vaidlustatud otsuse põhjendused 123, 124 ja 140). Nimetatud piirangule tegi komisjon siiski erandi vastavalt EÜ artikli 81 lõikele 3 (vt punktid 37–41), kuna komisjon ei soovinud kõrvaldada konkurentsi pakendite tarbija juurest kogumise turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 158 ja 178). Neil asjaoludel leiab hageja, et esimesel kohustusel, mille eesmärk on võimaldada konkurentidele juurdepääsu turule, mis asub ahelas eespool pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 162 ja 177), puudub seos eespool viidatud konkurentsipiiranguga, mis ei puuduta DSD konkurente tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamise turul, vaid jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate konkurente, kes on DSD lepingupartnerid. Esimese kohustuse eesmärk ei ole seega tõhustada konkurentsi pakendite tarbija juurest kogumise turul.

135    Teiseks märgib hageja, et komisjon ei saa panna kohustust, et takistada väidetavalt ähvardavat konkurentsipiirangut või väidetavalt ähvardavat kuritarvitamist tuletatud turul, tarbija juurest pakendeid kogumise korraldamise turul, kus ei tuvastatud EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ühtegi konkurentsipiirangut ning seda vähem tehti EÜ artikli 81 lõike 3 tähenduses erand. Selles osas meenutab hageja, et komisjon selgitas otsuses selgelt, et teenuste leping ei sisalda DSD kasuks ainuõigust pääseda juurde tema lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele (vt punkt 36). Lisaks sellele leidis komisjon, et tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamise turu tasandil ei ole ühtegi konkurentsipiirangut (vaidlustatud otsuse põhjendus 86). Hageja märgib samuti, et mitte millestki ei saa järeldada, et ta võiks sõlmida oma lepingupartneritega sellise kokkuleppe ainuõiguse kohta või ühepoolselt kehtestada nimetatud ainuõiguse. Neil asjaoludel väidab hageja, et EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamisel arvesse võetav turg peab olema identne turuga, mida uuritakse EÜ artikli 81 lõike 1 puhul. Nagu ka EÜ artikli 81 lõike 3 uurimise iga ese, on määruse nr 17 artikli 8 lõike 1 alusel kohustuse panemise võimalus piiratud EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt tuvastatud konkurentsipiiranguga. Määruse nr 17 artikkel 8 ei anna seega õiguslikku alust, et kehtestada kohustus väidetava konkurentsiprobleemi lahendamiseks.

136    Kolmandaks leiab hageja, et isegi kui komisjon, selleks et vältida fiktiivset konkurentsipiirangut tuletatud turul, saaks erandi puhul panna kohustuse, ei saa ta seda teha kohustuse vormis, mis toimub sellest sõltumatul alusel (määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 punkt b), vaid tingimuse vormis, mis muudaks kokkuleppe „selliseks, mille puhul on võimalik erandit teha” (Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑79/95 ja T‑80/95: SNCF ja British Railways vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1491, punktid 63 jj). Seda kinnitab komisjoni otsustuspraktika (viidatud vastuse 20. ja 21. joonealuses märkuses), kus komisjon sidus peaaegu alati oma erandi tegemise otsused tingimustega, mitte aga kohustustega, juhul kui ja niivõrd kui komisjon leidis teatava käitumise olevat vajaliku, et vältida konkurentsi kõrvaldamist EÜ artikli 81 lõike 3 tähenduses.

137    Komisjon väidab kõigepealt, et eespool viidatud argumentatsioon on vastuvõetamatu, kuna tegemist on uue väitega, mis on Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses esitatud hilinenult. Lisaks sellele meenutab komisjon, et esimese kohustuse eesmärk on tagada DSD võetud kohustusi, et lahendada haldusmenetluse käigus tõstatatud teatavaid probleeme ning kõrvaldada neile kohustustele iseloomulikku ebaselgust. See viib nõnda küsimuseni, kas käitumist, milleks DSD võttis kohustuse, võib uurida EÜ artikli 81 lõike 1 seisukohast. Otsuses juhib komisjon selles osas tähelepanu probleemidele, mis ei puuduta üksnes ainuõiguse klauslit jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks, vaid ka küsimust konkurentide juurdepääsu kohta jäätmemahutitele, mis kuuluvad DSD lepingupartneriteks olevatele jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele. Peale selle rõhutab komisjon, et EÜ artikli 81 raames tema läbiviidav uurimine ei peaks piirduma üksnes pakendite tarbija juurest kogumise turuga, mis hõlmab igal juhul kahte külge – teenuste pakkumist jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate poolt ning DSD ja muude kollektiivsüsteemide nõudlust teenuste järele –, vaid võib samuti puudutada teenuste lepingu võimalikku mõju turule, mis asub ahelas eespool tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

 i) Vastuvõetavus

138    Vastuseks komisjoni nõudele tunnistada DSD eespool toodud argumendid vastuvõetamatuteks, kuna need kujutavad endast uut väidet, mis on esitatud kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses hilinenult, tuleb meenutada, et kuigi see säte keelab tõepoolest menetluse käigus uute väidete esitamise, tuleb väide, millega on hagiavalduses varem otseselt või kaudselt esitatud väidet laiendatud ning mis on selle väitega tihedalt seotud, seevastu lugeda vastuvõetavaks. Analoogiliselt kehtib sama etteheite suhtes, mis esitatakse väite toetuseks (vt eeskätt Esimese Astme Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 156).

139    Käesolevas asjas on repliigis DSD argumentatsiooni puhul tegemist vaid nende argumentide täiendamisega, mille ta esitas hagiavalduses, et toetada esimese kohustuse õigusvastasust EÜ artikli 81 tähenduses. Need argumendid kujutavad endast vaid vastust komisjoni vastuses hagiavaldusele esitatud argumentidele, millega hageja suunab vaidluse eseme keskme järeldusele, et vaidlustatud otsuses tehakse konkurentsipiirangule EÜ artikli 81 lõike 3 raames erand, sidudes selle erandi kohustusega, mis põhineb konkurentsi kaitse vajadusel. Iseäranis tuleb rõhutada, et repliigi staadiumis esimest korda hageja esitatud etteheide, et esimene kohustus rikub määruse nr 17 artiklit 8, on tihedalt seotud esimeses väites esitatud etteheitega EÜ artikli 81 lõike 3 rikkumise kohta, võttes arvesse, et selle väitega vaidlustatakse esimese kohustuse õiguspärasus kohaldatava õiguse suhtes ning et just täpsemalt määruse nr 17 artikkel 8 võimaldab komisjonil teha kohustuse suhtes erandi EÜ artikli 81 lõike 3 alusel.

140    Igal juhul oli komisjonil vasturepliigis ja kohtuistungil võimalus esitada oma kommentaarid väite kohta, mille ta leiab olevat uue.

141    Eespool toodust tuleneb, et tuleb jätta rahuldamata komisjoni taotlus lugeda vastuvõetamatuks hageja esitatud argumentatsioon, mis puudutab võimalust panna kohustus EÜ artikli 81 lõike 1 ja EÜ artikli 82 väidetavalt ähvardava rikkumise vältimiseks.

 ii) Põhiküsimus

142    Seega tuleb uurida hageja esitatud argumente, mille kohaselt ei saa komisjon käesolevas asjas siduda EÜ artikli 81 lõike 3 alusel tehtud erandit kohustusega, mis on pandud määruse nr 17 artikli 8 alusel.

143    EÜ artikli 81 lõike 3 kohaselt võib EÜ artikli 81 lõike 1 sätted kuulutada kohaldamatuks ettevõtjatevaheliste kokkulepete suhtes, mis aitavad parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi (esimene tingimus), võimaldades samal ajal tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa (teine tingimus), ilma et kehtestaks asjassepuutuvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud (kolmas tingimus), ning ilma et annaks sellistele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes (neljas tingimus).

144    Peale selle võib komisjon määruse nr 17 artikli 8 lõike 1 kohaselt siduda EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erandi tingimuste ja kohustustega.

145    Selles kontekstis tuleb kõigepealt rõhutada, et vaidlustatud otsuse tutvustamine hageja poolt on ekslik. Nimelt EÜ artikli 81 alusel komisjoni läbi viidud hindamise kõikides staadiumites ei piirdutud vaidlustatud otsuses sellega, et uuriti jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks kehtestatud ainuõiguse klausli mõju konkurentsile, vaid otsuses puudutati ka jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate jäätmemahutitele juurdepääsu küsimust.

146    See on tõsi nii EÜ artikli 81 lõiget 1 puudutava hinnangu (vaidlustatud otsuse põhjendused 28–32 ja põhjendused 33–36) kui ka EÜ artikli 81 lõiget 3 puudutava hinnangu osas (vt põhjendused 37–39 osas, mis puudutab asutamislepingu nimetatud sätte kolme esimese tingimuse kohaldamist, kus analüüsil keskenduti jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele, ning põhjendused 40 ja 41, kus konkurentsi säilitamise tingimust uuritakse nii jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kui ka eeskätt DSD‑ga konkureerivate kollektiivsüsteemide suhtes).

147    Vaid selgituste puhul, mille komisjon esitas määruse nr 17 artikli 8 kohaldamisel erandi tegemisest tulenevate kohustuste õigustamiseks, piirdutakse otsuses viitega vajadusele tagada DSD konkurentide juurdepääs jäätmete kogumisega tegelevate ja DSD‑ga teenuste lepingu sõlminud ettevõtjate jäätmemahutitele, ja seda selleks, et mitte lugeda ennast seotuks põhjenduses 71 esitatutest ühe kohustusega, mille suhtes hageja tegi reservatsiooni, ning et vältida konkurentsi kõrvaldamist pakendite tarbija juurest kogumise turul ja turul, mis asub ahelas eespool tarbija juurest pakendite kogumise korraldamist (vt punktid 42 ja 45).

148    Peale selle eristab hageja kunstlikult oma argumentides pakendite tarbija juurest kogumise turgu, mida ta kavatseb piirata üksnes jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjatega, keda DSD kasutab, ning nende jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjatega, kes ei ole DSD‑ga sõlminud teenuste lepingut, pakendite tarbija juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamise turust, mis puudutab DSD‑d ja tema konkurente. Nagu otsuses märgitud (vt punkt 41), on ka tegelikkuses olulisem pigem küsimus, kas DSD‑ga konkureerivatel kollektiivsüsteemidel peab olema juurdepääs DSD lepingupartneritele kuuluvatele jäätmekogumismahutitele, selleks et pääseda tarbijate juurest pakendite kogumise turule ning järelikult et tegutseda turul, mis asub ahelas eespool tarbijate juurest pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamist.

149    Seega ei saa väita, et erand puudutab vaid üksnes EÜ artikli 81 lõike 1 alusel läbiviidud hinnangu käigus tuvastatud konkurentsipiirangut, s.o ainuõiguse klauslit jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks. See otsus on tegelikult tehtud teenuste lepingu kui terviku kohta, millest teavitas DSD ning mida on rakendamise tingimuste selgitamiseks see ettevõtja erinevate võetud kohustustega täpsustanud.

150    Seetõttu tuleb arvesse võtta asjaolu, et komisjon nõustus tegema teenuste lepingu suhtes erandi, kuna DSD tagas talle muu hulgas, et mitte ükski selle lepingu säte ei seo jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid DSD‑ga ning et ühiskasutamisel ei kasuta ta kolmandate isikute kasuks loobumise õigust. Need võetud kohustused on määravad, kuna need võimaldavad komisjonil sedastada, et konkurentsi säilitamisega seotud tingimus erandi tegemiseks on käesolevas asjas täidetud. Selles osas tuleb meenutada, et komisjon selgitas haldusmenetluses sõnaselgelt, et selliste tagatiste puudumisel ei kavatse ta teenuste lepinguga nõustuda või selle osas erandit teha, vaid et ta kaldub kas arvama, et DSD konkurentide juurdepääsu võimalik takistamine DSD lepingupartneritele kuuluvatele jäätmekogumismahutitele kujutab endast konkurentsipiirangut kui sellist (vt punkt 33), või tõstatama küsimust, kas DSD käitumist, mille eesmärk on takistada oma konkurentide juurdepääsu kõnealustele jäätmekogumismahutitele, ei saaks tuvastada EÜ artikli 82 raames (vt punkt 35).

151    Kuna komisjon tegi erandi, tuginedes nii oma hinnangule ainuõiguse klausli kohta jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kasuks kui ka võttes arvesse vajadust säilitada konkurentsi, et DSD‑ga konkureerivatel kollektiivsüsteemidel oleks juurdepääs DSD lepingupartneritele kuuluvatele jäätmekogumismahutitele (vt punktid 118 ja 128), ei ole komisjon järelikult esimest kohustust pannes rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 3 ega määruse nr 17 artiklit 8.

152    Lõpuks leiab hageja, et isegi kui komisjon võiks vaidlustatud otsuses panna DSD‑le kohustuse, võib ta seda teha vaid tingimuse vormis ja mitte kohustusena, kuna kohustusega seotud õiguslikud tagajärjed on raskemad kui tingimusega seotud tagajärjed. Tegelikult võib komisjon määruse nr 17 artikli 8 lõike 3 punkti b alusel otsuse tühistada või seda muuta või keelata osapoolte teatud toimingud, kui osapooled rikuvad otsusele lisatud mis tahes kohustust, ning sama määruse artikli 15 lõike 2 punkti b alusel määrata trahvi, kui hageja rikub kohustust.

153    Siiski tuleb rõhutada, et määruse nr 17 artikli 8 lõige 1 sätestab, et erandi tegemise otsusele võidakse lisada tingimusi ja kohustusi, täpsustamata, millistest kriteeriumitest peab komisjon lähtuma nende kahe võimaluse vahel valides. Kuna EÜ artikli 81 lõige 3 sätestab ettevõtjate kasuks erandi artikli 81 lõikes 1 esitatud üldisest keelust, peab komisjonil, pidades silmas erandi tegemise võimalusi, olema lisaks ka lai kaalutlusõigus, olles samal ajal kohustatud järgima piire, mille EÜ artikkel 81 tema pädevusele seab (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 17/74: Transocean Marine Paint vs. komisjon, EKL 1974, lk 1063, punkt 16).

154    Asjaolust, et komisjon eelistas teistes kohtuasjades panna pigem tingimusi kui kohustusi, ei piisa iseenesest, et seada kahtluse alla määrusega nr 17 pakutud võimalust lisada erandile tingimuste asemel pigem kohustusi.

155    Eespool toodust tuleneb, et komisjon ei ole rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 3 ega määruse nr 17 artiklit 8, lisades käesolevas asjas erandile kohustuse, mis puudutab vajadust tagada DSD süsteemi poolt kasutatavatele ettevõtjatele kuuluvate jäätmekogumismahutite ühiskasutamine DSD‑ga konkureerivate kollektiivsüsteemide poolt.

4.     Kolmas osa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

156    Isegi kui eeldada, et jäätmekogumismahutite ühiskasutamine oleks konkurentsi säilitamiseks vajalik, väidab hageja siiski, et esimene kohustus on sellele vaatamata ebaproportsionaalne, kuna esiteks rikub see pakendimäärust, teiseks toob endaga kaasa konkurentsi kahjustamise DSD kahjuks, kolmandaks kahjustab see ülemäära kaubamärki Der Grüne Punkt ning neljandaks kahjustab DSD põhiõigust pöörduda kohtusse.

a)     Pakendimääruse väidetav rikkumine

 Poolte argumendid

157    Hageja leiab, et esimene kohustus on ebaproportsionaalne, kuna DSD jäätmekogumismahutite ühiskasutamine on vastuolus pakendimääruses sätestatud tootja vastutuse põhimõttega. Selle põhimõtte kohaselt on pakenditootjad ja ‑turustajad kohustatud „nende poolt turule toodud pakendite osas” täitma taaskasutamise määrasid (määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 1 lõike 1 esimene lause). Peale selle läheb kollektiivsüsteemi puhul nende pakenditootja või ‑turustaja vastutus üle selle süsteemi kasutajale, kes peab „talle toodud pakendid taaskasutama” (määruse paragrahvi 6 lõike 3 teine lause) ning täitma taaskasutamise määrasid „pakendite osas, millega seoses tootjad ja turustajad tema süsteemis osalevad” (määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 1 lõike 1 teine lause). Vastavalt sellele lähenemisviisile, mis põhineb konkreetsel pakendil, on ebaseaduslik juurde osta teiste süsteemide pakendeid, et täita määruses sätestatud taaskasutamise määrasid. Selles kontekstis leiab hageja, et DSD süsteemiga konkureerivad süsteemid peaksid põhimõtteliselt täitma oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusi iseenda jäätmekogumismahutite, nn „süsteemi jäätmekogumismahutite” abil (vt määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 3 lõike 3 seitsmes taane).

158    Nõnda ei ole jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel kahe konkureeriva süsteemi poolt üldreeglina võimalik konkreetse pakendi omistamine neist süsteemidest ühele või teisele. Sellega seoses märgib hageja, et vaidlustatud otsuses nimetatud „kogutud pakendite hulga määratlemine päritolu alusel, jaotades need kvootideks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 170) vajab kulukaid ja keerukaid analüüse. Lisaks sellele viib paberi ja papi näide, mida komisjon kasutas, ebavõrdsete tulemusteni, kuna see osa kogutud pakendite mahust, mis koosneb DSD‑le omistatud pakenditest ning mis määratakse kindlaks pakendite sortimise analüüsidega, oli algselt 25%, samal ajal kui DSD poolt tegelikult litsentseeritud pakendite osa oli sellest kvoodist oluliselt madalam. Sellise lahenduse üldistamine kõigi pakendite suhtes on DSD jaoks vastuvõetamatu.

159    Lisaks leiab hageja, et määruse kohaselt on ebaseaduslik jäätmekogumismahutite igasugune ühiskasutamine individuaalsüsteemide poolt, kes ei saa üldreeglina koguda pakendeid tarbija juurest. Seega kui komisjon leiab, et DSD ei saa oma lepingupartnerite suhtes tugineda pakendimäärusele (vaidlustatud otsuse põhjendus 167), jätab komisjon tähelepanuta asjaolu, et määrus järgib ka eesmärki kaitsta hagejat konkurentsi kahjustamise eest.

160    Komisjon leiab, et määruse hageja poolt esitlemine on ebatäpne, kuna taaskasutamise määrad ei põhine konkreetsetel pakenditel ega turuletoodud pakendite kogumahul, vaid asjaomasesse süsteemi arvatud pakendite mahul. Landbell väidab omalt poolt, et jäätmekogumismahutite ühiskasutamine on igal juhul kooskõlas pakendimäärusega, mille 1998. aasta redaktsiooni eesmärk oli tugevdada konkurentsi kollektiivsüsteemide vahel.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

161    Hageja leiab peamiselt, et DSD‑ga teenuste lepingu sõlminud ettevõtjate jäätmekogumismahutite ühiskasutamine takistab tal koguda ja taaskasutada pakendeid, mille talle vastavalt pakendimääruses sätestatud tootja vastutuse põhimõttele konkreetselt omistas vastavate pakendite tootja või turustaja. Takistades DSD‑l vaidlustada ühiskasutamist, kahjustab esimene kohustus seega ebaproportsionaalselt neid õigusi ja kohustusi, mis tulenevad DSD‑le sellest määrusest.

162    Kohtuistungil esitati pooltele küsimusi kollektiivsüsteemide ja individuaalsüsteemide toimimise viiside kohta, selleks et Esimese Astme Kohus teaks, milline oli pakendi kui sellise – mida hageja nimetab „konkreetseks pakendiks” – osatähtsus määrusega pandud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste täitmisel. See vastuoluline käsitlus võimaldab Esimese Astme Kohtul jõuda järgmiste seisukohtadeni.

163    Esiteks tuleb märkida, et pakendimääruse artikli 6 I lisas kehtestatud taaskasutamise määrad arvutatakse protsendina turustatud materjali massist, mis tegelikult tagasi võetakse ja taaskasutatakse, mitte aga vastavalt asjaomaste pakendite arvule või liigile. Määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 1 lõige 1 sätestab, et pakenditootjad ja ‑turustajad peavad täitma nende pakendite taaskasutamisega seotud nõuded, mis nad turustasid, ning et sama kehtib kollektiivsüsteemide käitajate suhtes, mis puudutab pakendeid, mille osas tootjad või turustajad sellistes süsteemides osalevad. Selles suhtes on määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 1 lõikes 2 täpsustatud, et asjakohaste pakendite kogus määratakse kindlaks „protsendina massist”, olenemata sellest, kas tegemist on tootja või turustaja turustatud pakenditega või selliste pakenditega, mille osas tootja või turustaja osaleb kollektiivsüsteemis. Lisaks kehtib alates 1. jaanuarist 2000 individuaalsüsteemidele ja kollektiivsüsteemidele materjaliti sama taaskasutamise määr (vaidlustatud otsuse põhjendus 21).

164    Pealegi tuleneb määruse paragrahvi 6 lõike 1 neljandast ja viiendast lausest, et nende turustajate tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustus, kes omavad müügipindasid suurusega üle 200 m², hõlmab sellist marki kaupade pakendeid, mida nad ei müü, niivõrd kui need pakendid kuuluvad liigilt, kujult ja suuruselt nende hulka, mis on osa nende kaubavalikust. Nõnda ei arvutata nende turustajate taaskasutamise määrasid tegelikult turule viidud pakenditest lähtuvalt, vaid liigilt, kujult ja suuruselt sarnaste pakendite alusel.

165    Teiseks tuleneb eeltoodust, et pakendite koguse jagamine erinevate süsteemide vahel, mille üle otsustab pakenditootja või ‑turustaja, ei puuduta ette kindlaks määratud pakendite kogust, vaid materjali massi, mis vastab nendele pakenditele. Praktikas tähendab see, et kui pakenditootja otsustab usaldada DSD‑le poolte tema poolt Saksamaal turustatavate plastmaterjalist pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise, siis saab DSD kohustuse võtta tagasi ja taaskasutada selline kogus materjali, mis vastab poolele neist pakenditest. Selleks et täita määruses ette nähtud taaskasutamise määra, peab DSD seega Saksa ametivõimudele tõendama, et ta on saatnud taaskasutamisele 60% selle plastiku massist, mille tootja talle usaldas (kuna 60% on plastiku suhtes kohaldatav taaskasutamise määr). Samamoodi peab tootja juhul, kui ta tõendab, et ta on oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuse turustatud plastiku kogusest poole osas DSD‑le üle andnud, ka tõendama, et selle materjali ülejäänud koguse, mis vastab ülejäänud poolele, võttis ta tagasi ja taaskasutas individuaalsüsteemi või mõne muu kollektiivsüsteemi kaudu.

166    Peale selle tuleb rõhutada, et nagu otsuse põhjenduses 170 on märgitud, on täiesti võimalik jagada jäätmekogumismahutite kogutavad mahud kvootide kaupa erinevate süsteemide vahel. Nii kinnitab hageja vastav näide paberist ja papist pakendite kohta, mida kogub DSD süsteem samal ajal trükistega (ajalehed ja ajakirjad), et jäätmekogumismahuteid võib jagada probleemideta. Seega puudub hagejal õigus keelata oma konkurentidel kasutada sama tehnikat, mida ta ise kasutab. Lisaks mainis Landbell kohtuistungil hüvitiskokkulepet, mis võimaldab erinevatel süsteemide käitajatel jagada taaskasutatud materjalikogused jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kaupa, keda nad kasutavad, võttes arvesse materjalikoguseid, mille eest nad vastutavad pakenditootjate ja ‑turustajatega sõlmitud lepingute alusel.

167    DSD väitest, et paberist ja papist pakendite ning trükiste (ajalehed ja ajakirjad) vallas kogutud hulga jagamine on keeruline ja kulukas, ei piisa igatahes selleks, et seada kahtluse alla esimese kohustuse proportsionaalsus pakendimäärust silmas pidades. Isegi kui eeldada, et see oleks nii, tuleb sedastada, et keerukuse ja kulude kriteeriumid ei ole need, mis iseloomustavad määruse rikkumist, ning need ei õigusta sellistena käitumist, mis võib enesega kaasa tuua konkurentsi kõrvaldamise kõnealustel turgudel. Lisaks viidatakse käesolevas asjas otsuses sõnaselgelt sellele, et esimene kohustus ei takista DSD‑l vähendada jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele makstavaid tasusid, et tagada, et temalt ei nõutaks tasu mitte ühegi kolmandale isikule osutatud teenuse eest (vt punkt 35). Seega on DSD jaoks ühiskasutamisel tagatud, et pakendite kogumisega tegelevale ettevõtjale võlgnetavat tasu võetakse arvesse üksnes tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuste puhul, mis osutatakse DSD süsteemi arvel, ilma et selle tasu abil finantseeritaks teenust, mida osutatakse mõne muu süsteemi arvel.

168    Samuti ei toeta mitte ükski tõend DSD kinnitust, et paberist ja papist pakendite ja trükiste jaoks kasutatud kvootide tehnika viib tema suhtes ebaõiglaste tulemusteni. Igal juhul ei ähvarda otsuses soovitatud ühiskasutamine kahjustada DSD huve, kuna sellise sätte eesmärk on nimelt tagada igale kollektiivsüsteemile võimalus koguda pakendeid, mis talle on asjaomased tootjad ja turustajad omistanud. Selle eesmärgi saavutamiseks pani komisjon DSD‑le teise kohustuse (vt punktid 213–217).

169    Kuna konkurents süsteemide vahel ei leia aset konkreetsete pakendite omistamise, vaid neile pakenditele vastavate materjalihulkade määramise alusel, ei saa esimest kohustust käsitleda vastupidi hageja väidetule ebaproportsionaalsena.

170    Eespool toodust tuleneb, et esimest kohustust ei saa käsitleda ebaproportsionaalsena, kuna see oleks vastuolus pakendimäärusega.

171    Lõpuks mis puudutab hageja väiteid, et ta võib määruse alusel vastu vaielda nende jäätmekogumismahutite jagamisele, mida kasutab DSD süsteem koos individuaalsüsteemidega, tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on otsustanud, et mõistet „DSD konkurendid”, mida kasutatakse esimese kohustuse kohaldamisala määratlemisel, tuleb tõlgendada nii, et nendeks on üksnes süsteemid, kelle suhtes leitakse vaidlustatud otsuses, et vajalik on tagada jäätmekogumismahutite ühiskasutamine, st DSD‑ga konkureerivad kollektiivsüsteemid (vt punkt 129). Neil asjaoludel ei mõjuta esimene kohustus seda, kas DSD saab võimaluse korral tugineda määrusele, et vaidlustada sellist ühiskasutamist individuaalsüsteemide poolt.

b)     DSD kahjuks konkurentsi kahjustamise oht

 Poolte argumendid

172    Hageja leiab, et esimene kohustus on ebaproportsionaalne, kuna see võimaldab tema konkurentidel sihilikult valida kõige kasumlikumad jäätmekogumismahutid, jättes temale kõige kulukamad. Niisugune parasiitlus on piiranguteta võimalik individuaalsüsteemide puhul, kellel ei ole ühtegi territooriumi katmise kohustust kollektiivsüsteemidega kattumise aladel, st kodumajapidamistega sarnased kogumiskohad ning postimüügist pärinevad pakendid. Ka muud kollektiivsüsteemid võivad hageja kahjuks tegeleda parasiitlusega ning jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel tekivad huvide konfliktid, kuna DSD ei saa enam üksikasjalikult reguleerida oma süsteemi korraldamist, nagu ta seda antud hetkel teeb. Peale selle tugineb hageja Saksa ametivõimude märkustele, milles hoiatatakse, et kollektiivsüsteemid muutuvad vähemtõhusateks ning et moonutatakse konkurentsi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 365, lk 10; ELT eriväljaanne 13/13, lk 349) artikli 7 lõike 1 tähenduses, kui „individuaalsüsteemid […] võiksid pakendite jagamise piirkonnast sõltumata valida, kus – olles võimaluse korral regionaalselt piiratud peamiste kogumiskohtadega – nad pakendijäätmeid koguvad või ostavad”.

173    Komisjon, keda toetab Landbell, vaidleb vastu sellele, et esimene kohustus ähvardab väidetavalt DSD süsteemi. Kuna pakendimäärust kohaldatakse samal määral kõigile kollektiivsüsteemidele, ei tohi mitte ükski neist piirduda väidetavalt tulusamate sektoritega. Samuti peavad individuaalsüsteemid põhimõtteliselt koguma oma pakendeid tarbijale nende üleandmise kohas ning seetõttu erineb individuaalsüsteemide kogumiskohtade struktuur kollektiivsüsteemide kogumiskohtade omast.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

174    Vastupidi hageja väidetule ei mõjuta jäätmekogumismahutite ühiskasutamine seda, et DSD‑ga konkureerivad kollektiivsüsteemid saaksid eelistada sama liidumaa piires kasumlikumaid piirkondi nende süsteemide kahjuks, kes jäävad DSD süsteemi. Tuleb sedastada, et kõigi kollektiivsüsteemide suhtes kehtivad siiski samad kohustused, olgu siis tegu territoriaalse katmise kohustusega, taaskasutamise määrade järgimisega või koguseliste voogude tõendamisega.

175    Peale selle on otsuses igatahes sõnaselgelt märgitud, et esimene kohustus ei takista DSD‑l järelikult vähendada jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele makstavaid tasusid (vt punkt 35).

176    Mis puudutab jäätmekogumismahutite ühiskasutamise väidetavat vastuolu direktiivi 94/62 artikli 7 lõikega 1, mille kohaselt pakendite tagasivõtmise või kogumise tagamiseks ettenähtud süsteeme kavandatakse nii, et vältida kaubandustõkkeid ja konkurentsi moonutamist, tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses viidatakse just konkurentsitingimuste tagamisele asjaomastel turgudel, ning seda vastavalt määrusele, mille 1998. aasta redaktsiooniga kavatseti arendada konkurentsi kollektiivsüsteemide vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 169).

177    Eespool toodust tuleneb, et esimest kohustust ei saa käsitleda ebaproportsionaalsena, kuna see on seotud konkurentsi kahjustamise ohuga hageja kahjuks.

178    Mis puudutab väidetavat ohtu konkurentsile, mida võib endast kujutada esimene kohustus jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel DSD lepingupartnerite ja individuaalsüsteemide vahel, tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on eespool otsustanud, et mõistet „DSD konkurendid”, mida kasutatakse esimese kohustuse kohaldamisala määratlemisel, tuleb tõlgendada nii, et nendeks on üksnes süsteemid, kelle suhtes leitakse vaidlustatud otsuses, et vajalik on tagada jäätmekogumismahutite ühiskasutamine, st DSD‑ga konkureerivad kollektiivsüsteemid. Neil asjaoludel ei mõjuta esimene kohustus DSD ja individuaalsüsteemide vahelisi suhteid.

c)     Kaubamärgi Der Grüne Punkt ülesande väidetav riive

 Poolte argumendid

179    Hageja leiab, et esimene kohustus on ebaproportsionaalne, kuna see rikub kaubamärgi Der Grüne Punkt päritoluülesannet, mille eesmärk on teha äratuntavaks pakendite tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenus DSD süsteemil, mitte aga mõne muu süsteemi teenus. Siinkohal meenutab hageja, et tema kaubamärk on registreeritud Saksamaal kollektiivkaubamärgina, mis pannakse DSD süsteemis osalevate tootjate ja turustajate pakenditele, ning individuaalkaubamärgina, mis pannakse DSD süsteemi poolt kasutatavatele jäätmekogumismahutitele. Kollektiivkaubamärgi Der Grüne Punkt päritoluülesannet on tunnustanud muu hulgas paljud Saksa kohtud (Bundespatentgericht’i (liidu kaubamärgikohus, Saksamaa) 18. septembri 1996. aasta otsus, mille kohaselt annab kaubamärk viite tootja keskkonnaalaste kohustuste kohta; Landgericht Hamburg’i (Hamburgi regionaalne kohus, Saksamaa) 23. detsembri 1996. aasta otsus ning Kammergericht Berlin’i (Berliini kõrgem regionaalne kohus, Saksamaa) 14. juuni 1994. aasta otsus, mille kohaselt kaubamärk teavitab DSD süsteemis osalemisest; Oberlandesgericht Köln’i (Kölni kõrgem regionaalne kohus, Saksamaa) 8. mai 1998. aasta otsus peamise tähenduse kohta, mille kaubamärk on saanud oma leviku ja üldtuntuse tõttu, ning Bundesgerichtshof’i (Liidu Ülemkohus, Saksamaa) 15. märtsi 2001. aasta otsus, mille kohaselt teavitavad tootjad ja turustajad DSD süsteemis osalemisest kaubamärgi panemisega oma pakenditele). Käesolevas asjas väidab hageja, et jäätmekogumismahutite ühiskasutamine kahjustab kollektiiv- ja individuaalkaubamärke Der Grüne Punkt, kuna tarbija teab reklaami tõttu, et seda kaubamärki kandvad pakendid osalevad DSD süsteemis, mitte aga konkureerivas süsteemis, ning et need pakendid tuleb visata DSD süsteemi jäätmekogumismahutitesse, mis kannavad üldjuhul samuti kaubamärki Der Grüne Punkt. Jäätmekogumismahutite ühiskasutamisel toimub DSD süsteemi kogutavate pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamine vastupidi tarbija ootustele DSD konkurentide poolt. DSD süsteemi kuuluvate jäätmekogumismahutite ühiskasutamine eksitab seetõttu tarbijat.

180    Hageja lisab, et esimese kohustusega peab ta soodustama konkurentsi, andes oma konkurentidele sundlitsentsi jäätmekogumismahutitele pandud kaubamärgi Der Grüne Punkt tasuta kasutamiseks. Niisugune litsents on aga õigusvastane, kuna see rikub selles valdkonnas kohaldatavaid põhimõtteid (15. aprillil 1994 sõlmitud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (ära toodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (Marrakeši lepingu) lisas 1C), mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), artikkel 21 ning Euroopa Kohtu 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94 (EKL 1994, lk I‑5267)).

181    Kõigepealt märgib komisjon, et hageja teatavad etteheited ei puuduta vaidlustatud otsuse esemeks olevat teenuste lepingut, vaid logo kasutamise lepingut, mis on otsuse 2001/463 ese, mistõttu ei ole neid etteheiteid seega vaja käesoleva kohtuasja raames uurida. Komisjon rõhutab, et hageja näib tahtvat tuletada ainuõigust jäätmekogumismahutite kasutamiseks asjaolust, et ta lubab nende omanikel panna nende jäätmemahutitele logo Der Grüne Punkt, millega ei saa nõustuda. See tähendaks nimelt seda, et pakendite kogumisega tegelev ettevõtja, kes paneb logo Der Grüne Punkt pakendite kokkukorjamise veokile, võib seda veokit kasutada üksnes DSD süsteemi jaoks, mitte aga muude jäätmete transpordiks. Selle arutluskäigu toetuseks ei puudu üksnes teenuste lepingust vastav säte, vaid ka jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate esitatud vastused komisjoni teabenõuetele tõendavad nimelt, et need ettevõtjad kasutavad oma sõidukeid muude ülesannete täitmiseks. Hageja ei saa seega tugineda oma väidetavale ainuõigusele. Lisaks rõhutab komisjon, et tarbijat ei eksitata, kui ta viskab logo Der Grüne Punkt kandva pakendi DSD süsteemi kuuluvasse jäätmekogumismahutisse, kuna ühiskasutamise küsimus ei mõjuta tarbija käitumist. Samuti ei ole DSD süsteemi pakutava tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuse lõpptellija tarbija, vaid pakenditootja või ‑turustaja. Seega ei ole tõendatud, et hageja kirjeldatud väidetav eksitamine kahjustaks kaubamärki Der Grüne Punkt.

182    Sundlitsentsi osas väidab komisjon, et hageja ei ole täpsustanud, kellele ta peab otsuse kohaselt andma litsentsi. Hagejal on ja talle jääb õigus lubada jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel kasutada oma kaubamärki nende konteineritel või seda neile soovitada, samuti seda nõusolekut tagasi võtta.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

183    Hageja väidab peamiselt, et esimene kohustus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ühiskasutamine kahjustab kaubamärki Der Grüne Punkt, mis võimaldab eristada tema teenuseid teiste ettevõtjate pakutavatest. Sätestades võimaluse pääseda juurde jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate paigaldatud jäätmekogumismahutitele, mida DSD süsteem juba kasutab, saavad DSD‑ga konkureerivad kollektiivsüsteemid nii kasu selle kaubamärgi üldtuntusest tarbijate juures ning viimaseid eksitataks, kui nad viivad oma pakendid jäätmemahutitesse, mille nad arvavad kuuluvat DSD süsteemi, mitte aga konkureerivasse süsteemi.

184    Siiski tuleb sedastada, et nende argumentidega ei saa nõustuda.

185    Esiteks ei takista teenuste leping pakendite kogumisega tegeleval ja DSD lepingupartneriks oleval ettevõtjal pakkuda oma jäätmekogumismahuteid DSD süsteemiga konkureerivale süsteemile. Teenuste lepingus on vaid sätestatud, et „[s]üsteemi arendamisel asetab pakendite kogumisega tegelev ettevõtja DSD poolt kasutada antud logo Der Grüne Punkt kohasel viisil ning jooksvalt nähtavale kohale, näiteks trükkides selle kirjapaberitele, reklaammaterjalidele ja kogumiskastidele ning esitledes seda süsteemi käitamise raames kasutatavatel sõidukitel ning seadmetel” (punkti 2 lõike 5 esimese lõigu neljas lause) ning et „[l]ogo Der Grüne Punkt kasutamine on pakendite kogumisega tegelevale ettevõtjale tasuta” (punkti 2 lõike 5 kolmanda lõigu esimene lause). Asjaolu, et DSD lubab pakendite kogumisega tegeleval ettevõtjal panna kaubamärgi Der Grüne Punkt tasuta oma jäätmekogumismahutitele, ei anna DSD‑le õigust neid jäätmemahuteid ainuõiguslikult kasutada. Vastupidi, teenuste lepingust tuleneb, et sellel logol ei ole muud tähendust, kui vaid „reklaami eesmärgil” osutada, et asjaomane mahuti osaleb DSD süsteemis.

186    Kaubamärki Der Grüne Punkt puudutavad sätted teenuste lepingus ei tõenda seega, et selle kaubamärgi jäätmekogumismahutile panemise eesmärk on takistada selle mahuti kasutamist teistsugusel otstarbel.

187    Teiseks ei sätesta mitte ükski pakendimääruse säte, et jäätmekogumismahutid tuleks kasutatud süsteemi osas identifitseerida. Mitte ühestki määruse sättest ei saa a fortiori tuletada, et sel viisil identifitseeritud jäätmekogumismahutid peavad jääma ühteainsasse süsteemi, selleks et vältida, et tarbija ei eksiks süsteemiga, kes võtab tagasi ja taaskasutab tema sinna toodud pakendi. Lisaks on Esimese Astme Kohus selle kohta, mis puudutab pakenditele logo Der Grüne Punkt panemise tähendust – see on üks määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 4 lõike 2 teise lause alusel sätestatud võimalustest lubada tarbijal identifitseerida asjaomase pakendi osalemine kollektiivsüsteemis (vt punkt 6) –, otsustanud kohtuasjas T‑151/01: DSD vs. komisjon tehtud otsuse punktis 133, et alates hetkest, mil määruses ette nähtud taaskasutamise määrade täitmine ja pakendite koguste jagamine süsteemide vahel toimuvad asjaomaste materjalide massi alusel, mitte pakendite kui selliste alusel, olenemata sellest, kas need kannavad logo Der Grüne Punkt, ei ole logol sellist rolli ja tähtsust, mille hageja sellele omistab. Pakenditootja või ‑turustaja, kes otsustab usaldada DSD‑le osade tema poolt Saksamaal turustatavate pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise ja tagada ülejäänud pakendite tagasivõtmine ja taaskasutamine kas ise individuaalsüsteemi kaudu või usaldades selle osa mõnele muule kollektiivsüsteemile, peab üksnes jagama materjalide kogused erinevate asjaomaste süsteemide vahel ning järgima määrusega kehtestatud identifitseerimise tingimusi, ilma et ta peaks lõpptarbija käitumise konkreetselt kindlaks tegema, vastupidi sellele, mida väidab hageja.

188    Selles kontekstis ei saa määruse sätetest tuletada, et kaubamärgi Der Grüne Punkt panemine kogumismahutile või pakendile, mis kuulub DSD süsteemi poolt tagasivõtmisele, võib takistada jäätmekogumismahutite ühiskasutamist.

189    Kolmandaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et toimikust tuleneb, et DSD süsteemi poolt kasutatavad jäätmekogumismahutid ei kanna kõik logo Der Grüne Punkt. Seega on õiguspärane arvata, et pakendite jäätmekogumismahutisse panemise staadiumis ei seosta tarbijad neid jäätmemahuteid kaubamärgiga Der Grüne Punkt, vaid erinevat liiki jäätmekogumismahutitesse pandava pakendi liigiga (müügipakendid) ning eeskätt selle materjali liigiga, millest pakendid on tehtud (kerged materjalid, paber/papp, klaas jne). Selles osas ei tõenda hageja, et tarbija omistab tähtsust asjaolule, et pakendi tagasivõtmise ja kõrvaldamise eest vastutab DSD ja mitte mõni muu kollektiivsüsteem. Tarbija võib küll muret tunda keskkonna pärast, kuid seni, kuni kõigi kollektiivsüsteemide suhtes kehtivad samad kohustused, ei ole määravaks küsimus, milline süsteem tegeleb konkreetsel juhul pakendi tagasivõtmise ja taaskasutamisega. Olemasolevate jäätmekogumismahutite ühiskasutamisega ei rikuta mitte ühtegi neist kohustustest. Samuti ei vaidle hageja vastu, et paberist ja papist pakendid kogutakse samadesse jäätmemahutitesse kui trükised (ajalehed ja ajakirjad), mis kuuluvad kohaliku omavalitsuse, mitte aga DSD süsteemi pädevusse. Hageja ei väida siinkohal siiski, et kaubamärgi Der Grüne Punkt nendele jäätmemahutitele võimaliku panemise tõttu leiaksid tarbijad, et DSD süsteem võtab enda peale vastutuse trükiste kogumisel ja taaskasutamisel.

190    Järelikult peaks tarbija puhul igasuguse segiajamise tõenäosuse vältimiseks olema piisav, kui märkida ühiskasutuses olevatele jäätmekogumismahutitele, et pakendid kogutakse DSD süsteemi arvel ning ühe või mitmete teiste konkureerivate kollektiivsüsteemide arvel, ilma et oleks vaja keelata nende jäätmekogumismahutite igasugune ühiskasutamine, nagu seda nõuab hageja.

191    Lõpuks tuleb meenutada, et ei esimene kohustus ega jäätmekogumismahutite ühiskasutamise tehnilised nõuded nõua seda, et DSD konkurendid saaksid DSD‑lt loa kasutada kaubamärki Der Grüne Punkt. Nii on mõeldav, et ühiskasutuses olevatel jäätmekogumismahutitel ei ole ühtegi logo või tähist, või vastupidi, iga süsteem paneb sinna tähise, et olla seal identifitseeritav. Seega ei saa väita, et esimene kohustus nõuaks DSD‑lt, et viimane annaks oma konkurentidele sundlitsentsi kaubamärgi Der Grüne Punkt tasuta kasutamiseks.

192    Eespool toodust tuleneb, et selle alusel, et esimene kohustus kahjustab ülemääraselt osatähtsust, mis on kaubamärgil Der Grüne Punkt DSD süsteemis, ei saa esimest kohustust lugeda ebaproportsionaalseks.

d)     Esimese kohustuse mõju õigusele pöörduda siseriiklikusse kohtusse

 Poolte argumendid

193    Hageja märgib, et esimene kohustus keelab tal „takistada” jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida ühiskasutamise lepinguid DSD konkurentidega. Selline takistus võiks seisneda asjaolus, et DSD kaebab asjaomaste jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate peale ametivõimudele või siseriiklikku kohtusse, et nõuda jäätmekogumismahutite ühiskasutamise vastuolu tuvastamist määrusega. Sel juhul rikub esimene kohustus põhiõigust pöörduda kohtusse, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punktid 17 ja 18; Esimese Astme Kohtu 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑111/96: ITT Promedia vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2937, punkt 60).

194    Komisjon märgib, et esimene kohustus ei takista hagejal esitada Saksa halduskohtule küsimust jäätmekogumismahutite ühiskasutamise kooskõla kohta pakendimäärusega (vt selle kohta Verwaltungsgerichtshof Kassel’i 20. augusti 1999. aasta otsus ning Verwaltungsgericht Gießen’i 31. jaanuari 2001. aasta otsus). Seevastu peavad ühenduse kohtud uurima võetud ja pandud kohustuste õiguspärasust.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

195    Hageja leiab peamiselt, et esimene kohustus takistab tal Saksa siseriiklikes kohtutes ja ametivõimude ees väita, et jäätmekogumismahutite ühiskasutamine on vastuolus määrusega.

196    Esimest kohustust ei saa siiski selles tähenduses tõlgendada. Nimelt keelab esimene kohustus DSD‑l takistada konkureerivatel kollektiivsüsteemidel ühiselt kasutada jäätmekogumismahuteid. Esimese Astme Kohus on eespool otsustanud, et see kohustus on kooskõlas EÜ artikli 81 lõikega 3 ning määruse nr 17 artikliga 8 (vt punkt 151), kuna nimetatud kohustus on vajalik, et säilitada konkurents pakendite tarbijate juurest kogumise turul ning pakendite tarbija juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamise turul.

197    Esimene kohustus ei takista DSD‑l siiski pöörduda siseriikliku kohtu või ametivõimu poole, et vaidlustada jäätmekogumismahutite ühiskasutamine, mis talle pandi erandi raames. Viidates Saksa pakendimääruse või mõne muu siseriikliku õigusnormi rikkumisele, säilib DSD‑l seega võimalus vaidlustada tema lepingupartneritele kuuluvate jäätmekogumismahutite ühiskasutamine. Kuigi DSD‑l on see võimalus, ei saa ta samal ajal jätta tähelepanuta asjaolu, et komisjon võib sel juhul järeldada, et ühenduse õiguse kohaselt rikub selline tegevus talle erandi tagamiseks pandud kohustust. Lisaks tuleb meenutada, et kui siseriiklik kohus võtab seisukoha kokkulepete või kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis on juba komisjoni otsuse ese, ei saa kohus teha otsust, mis on vastuolus komisjoni seisukohtadega, isegi kui viimane on vastuolus siseriikliku esimese astme kohtu otsusega (Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods ja HB, EKL 2000, lk I‑11369, punkt 52).

198    DSD poolt nõutud põhiõigus pöörduda kohtusse ei saa enesega tuua kaasa seda, et DSD võib rikkuda otsust, mis on ühenduse õiguse alusel.

199    Eespool toodust tuleneb, et selle alusel, et esimene kohustus võtab DSD‑lt õiguse pöörduda siseriiklike kohtute või ametivõimude poole, ei saa esimest kohustust lugeda ebaproportsionaalseks.

5.     Järeldus esimese väite kohta

200    Eespool toodust tuleneb, et esimene kohustus keelab hagejal takistada konkureerivate kollektiivsüsteemide juurdepääsu tema lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele. See kohustus rajaneb komisjoni tahtel tagada DSD‑ga konkureerivatele süsteemidele juurdepääs pakendite tarbija juurest kogumise turule ning järelikult pakendite tarbijate juurest tagasivõtmise ja taaskasutamise korraldamise turule. Mitte ükski esimese väite raames hageja esitatud argument ei suuda seda järeldust ümber lükata.

201    Järelikult tuleb esimene väide kollektiivsüsteemide osas täielikult tagasi lükata.

202    Selleks et vastata DSD argumentidele selle punkti osas, pidas Esimese Astme Kohus samuti vajalikuks meenutada (vt punkt 121), et mõiste „DSD konkurendid”, mida kasutatakse esimese kohustuse kohaldamisala määratlemisel, ei puuduta individuaalsüsteeme, kuna otsusest tuleneb, et need süsteemid tegutsevad vaid kõnealuste turgude äärealadel ning et neil on nende kattumise juhtudel piisavalt võimalusi pääseda juurde ettevõtjatele või DSD süsteemi kasutatavatest mahutitest erinevatele jäätmekogumismahutitele.

203    Järelikult kuna esimene kohustus ei puuduta individuaalsüsteeme, ei ole vajalik võtta seisukohta enam selles küsimuses ülejäänud hageja esitatud argumentide kohta.

B –  Teine väide, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis a sätestatud kohustus rikub EÜ artikli 86 lõiget 2

1.     Poolte argumendid

204    Hageja märgib, et keskkonna kaitsmiseks kogub ja taaskasutab ta pakendeid tervel Saksamaal, sh mittehuvipakkuvates maapiirkondades. Hageja meenutab samuti, et DSD süsteem on saanud pädevatelt ametivõimudelt loa kõigis liidumaades tegutsemiseks. Hageja leiab, et nende lubade alusel anti talle EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine. Siinkohal täpsustab hageja, et tähtsust ei oma asjaolu, et ükskõik milline kollektiivsüsteemi käitaja võib saada liidumaa ametivõimudelt loa, kuna EÜ artikli 86 lõige 2 on seotud üksnes üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega ning mitte EÜ artikli 86 lõike 1 tähenduses eri- või ainuõiguste olemasoluga. Selles kontekstis leiab hageja, et DSD‑l lasuvate tagamiskohustuste täitmine (pakendite korrapärane kogumine tervel territooriumil, taaskasutamise määrad ja koguseliste voogude tõendamine) võib ohustada esimese kohustusega pandud jäätmekogumismahutite ühiskasutamist, kuna sellega võib muutuda küsitavaks DSD süsteemi lubatavus. Samuti toob selline ühiskasutamine endaga kaasa konkurentsi moonutamise DSD kahjuks, võimaldades DSD konkurentidel tema süsteemi kulul parasiteerida. Järelikult ei peaks EÜ artiklis 81 sätestatud konkurentsieeskirjad käesoleval juhul kehtima, kuna need takistavad DSD‑le määratud eriülesande täitmist.

205    Komisjon ja Landbell rõhutavad, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ohu kohta, mis seisneb tema tegevuse või üldist majandushuvi esindavat teenust puudutava väidetava ülesande suhtes ühiskasutamises, kusjuures nimetatud ühiskasutamine ei takista kuidagi jäätmete kogumisega tegelevaid ettevõtjaid, keda DSD kasutab. Landbell viitab samuti sellele, et mittehuvipakkuvate maapiirkondade katmine on osa teenusest, mida nõuavad nende kollektiivsüsteemide kliendid, kes nõudsid õigust saada pakendeid koguda kogu asjaomaselt territooriumilt, et vabaneda neile määrusest tulenevatest kohustustest.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

206     Vastavalt EÜ artikli 86 lõikele 2 alluvad ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, asutamislepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kõnealune artikkel sätestab ka, et kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.

207    Käesolevas asjas tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et hagejale on antud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses ja seda samadel alustel kui kõigile liidumaade ametivõimude poolt samasugustena käsitletavatele kollektiivsüsteemidele, on siiski tõsi, et ei ole tõendatud selle ülesande ohtuseadmine vaidlustatud otsusega.

208    DSD‑le pandud kohustusest mitte takistada jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida DSD konkurentidega lepinguid, mis lubavad viimastel kasutada nende kaste ja muid jäätmemahuteid pakendite kogumiseks ja sortimiseks, ning austada neid lepinguid, ei tulene vastupidi hageja käesolevale väitele, et vaidlustatud otsus ohustab DSD süsteemile usaldatud tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuse osutamist majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel.

209    Iseäranis ei saa mitte ühestki toimikus asuvast tõendist järeldada, et vaidlustatud otsus võiks seada ohtu DSD võime koguda pakendeid korrapäraselt kogu Saksa territooriumilt, järgida määruses sätestatud taaskasutamise määrasid või täita selle määruse alusel nõutavat koguseliste voogude tõendamist. Samuti on Esimese Astme Kohus juba esimese väite raames otsustanud, et hageja ei ole tõendanud, et esimese kohustuse täitmine võiks tuua endaga kaasa konkurentsi moonutamise tema kahjuks.

210    Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

C –  Kolmas väide, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis b sätestatud kohustus rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ja EÜ artikli 86 lõiget 2

211    Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis b sätestatud kohustus (edaspidi „teine kohustus”), mille kohaselt „DSD ei tohi nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt, kes on sõlminud DSD konkurentidega lepingud, mis puudutavad kastide ja muude jäätmemahutite ühist kasutamist kasutatud müügipakendite kogumiseks ja sortimiseks, et need ettevõtjad esitaksid DSD‑le andmed selliste pakendite hulga kohta, mida ei kogutud DSD süsteemi raames”, rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ning EÜ artikli 86 lõiget 2. Sellega seoses viitab hageja eespool esimese ja teise väite raames esitatud argumentidele.

212    Samuti märgib hageja, et pakendimäärusega kohustasid Saksa ametiasutused teda taaskasutama „tegelikult kogutud pakendite hulka” (vt määruse paragrahvi 6 I lisa punkti 1 lõige 5) ning et selle mahu vastavaks tõendamiseks nõudis ta jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt, et need näitaksid talle iga kuu ära „kogutud hulga”. Teise kohustuse kohaselt ei tohi DSD siiski nõuda neilt jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt, et nad esitaksid talle jäätmekogumismahutite ühiskasutamise puhul andmed „selliste pakendite hulga kohta, mida ei kogutud DSD süsteemi raames”. Vaidlustatud otsuse kohaselt on see kohustus vajalik, „[e]t DSD konkurendid võiksid vabalt kasutada jäätmekogumismahutite ühise kasutamise raames nende arvel kogutud pakendite hulka” (vaidlustatud otsuse põhjendus 182). Selles kontekstis selgitab hageja, et teise kohustuse eesmärk on tagada, et ühiskasutamisel ei kasutataks kogutud hulka DSD käideldud koguseliste voogude tõendamiseks, vaid vastupidi, konkurentidele omistamiseks. See kohustus ei peaks siiski välistama DSD jaoks võimalust nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt kõikides jäätmekogumismahutites kogutud pakendite kohta kokku andmeid, et tõendada kogutud pakendite hulka.

213    Esimese Astme Kohus leiab kõigepealt, et hageja ei esita oma kolmandas väites uusi või spetsiifilisi argumente, millest nähtuks, kuidas rikub teine kohustus EÜ artikli 81 lõiget 3 ning EÜ artikli 86 lõiget 2. Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata samadel põhjustel, kui need, mis esitati esimese ja teise väite raames.

214    Peale selle sedastab Esimese Astme Kohus, et kohtuistungil nõustusid komisjon ja DSD tõlgendusega vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis b määratletud teise kohustuse sisu kohta.

215    Võttes arvesse poolte kohtukõnesid ning vastuseid kohtuistungil esitatud küsimustele, sedastab Esimese Astme Kohus, et kuigi teise kohustuse kohaselt ei saa DSD nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt andmeid konkureeriva kollektiivsüsteemi raames kogutud pakendite hulga kohta, jääb DSD‑le siiski võimalus nõuda nendelt ettevõtjatelt, et nad esitaksid talle andmed, mis on tal vajalik selleks, et tõendada DSD süsteemi kogutud pakendite hulka. See andmete saamise õigus on muu hulgas sõnaselgelt sätestatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 175.

216    Selle punkti kohta leidis komisjon kohtuistungil, et teine kohustus ei takista hagejal saada teada jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kogutud pakendite koguhulka või nende pakendite osa, mis kuuluvad DSD süsteemi, kuigi tuleb märkida, et oluline on eeskätt asjaolu, et DSD ei püüa anda arvele kirjutada nende pakendite hulka, mille kogusid jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad konkureeriva süsteemi arvel. Komisjoni seda seisukohta jagab ka hageja (vt punkt 212).

217    Neil asjaoludel tuleb teist kohustust tõlgendada nii, et esiteks ei saa DSD nõuda jäätmete kogumisega tegelevatelt ettevõtjatelt, kes on teenuste lepingu kohaselt tema lepingupartnerid, et nad kirjutaksid tema arvele nende pakendite hulga, mille kogusid nad konkureeriva süsteemi arvel, ja teiseks, et see kohustus ei takista DSD‑l saada teada jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate kogutud pakendite koguhulka ning nende pakendite osa, mis kuuluvad DSD süsteemi

D –  Neljas väide, mis on seotud nõudega tühistada vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 esitatud kohustus ning mis puudutab kohtusse pöördumise põhiõiguse rikkumist

1.     Poolte argumendid

218    Hageja leiab, et komisjoni nõudmisel võttis ta kohustuse „loobuda nii VfW suhtes kui ka sellega sarnastel juhtumitel sellisest rikkumise lõpetamise nõudest, nagu need, mida on kirjeldatud [Landgericht Köln’i] 18. märtsi 1997. aasta otsuses” (vaidlustatud otsuse põhjendus 72), mis tehti hagimenetluses, kus DSD vaidlustas VfW poolt DSD süsteemi jäätmekogumismahutite tasuta kasutamise. Hageja on seisukohal, et see kohustus on vastuolus põhiõigusega vabalt pöörduda kohtusse (eespool viidatud kohtuotsus ITT Promedia vs. komisjon, punkt 60). See rikkumine on seda selgem, et rikkumise lõpetamise nõue, mille DSD esitas ühe oma konkurendi suhtes, ei ole „ilmselgelt alusetu” ega kujuta endast seega Saksa õiguse seisukohast kuritarvitust (eespool viidatud kohtuotsus ITT Promedia vs. komisjon, punkt 56). Landgericht Köln’i otsusest tuleneb, et DSD saab Saksa õiguse alusel, mis käsitleb kõlvatut konkurentsi, kohtusse pöördudes nõuda, et VfW ei tohi tasuta kasutada DSD finantseeritavaid jäätmekogumismahuteid. Selle kohtuotsuse kohaselt on nende jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks vajalik DSD nõusolek ning „teatava tasu” maksmine vahetult DSD‑le.

219    Komisjon, keda toetab Landbell, märgib, et hageja kritiseerib kohustust, mille ta võttis vastusena mitmetelt kolmandatelt isikutelt komisjonile saadetud märkustele, et DSD ei võimalda vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 71 kirjeldatud kohustusele vaba juurdepääsu oma lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele. Komisjon on seisukohal, et kuna hageja ei tohi takistada jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel lubada ühiselt kasutada oma jäätmemahuteid, ei ole tal ka enam õigust keelata ühiskasutamist konkurendil.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

220    Tuleb meenutada, et Euroopa Ühenduste Teatajas teatise avaldamise järel, milles ta andis teada oma kavatsusest lugeda mitmed DSD süsteemi puudutavad lepingud lubatavateks, pöördusid mitmed kolmandad isikud komisjoni poole, et teavitada komisjoni, et vastupidi haldusmenetluse selles staadiumis DSD võetud kohustustele, mis puudutavad kolmandate isikute vaba juurdepääsu oma lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele, pöördus DSD kohtusse nende jäätmemahutite ühiskasutamise keelamiseks. Nii nähtub Landgericht Köln’i 18. märtsi 1997. aasta otsusest selgelt DSD tahe pöörduda kohtusse individuaalsüsteemi, VfW vastu, kes soovis tasuta juurdepääsu DSD süsteemi kasutatavatele jäätmekogumismahutitele Saksa teatavates haiglates.

221    Selles kontekstis viitas komisjon 21. augusti 1997. aasta kirjas DSD‑le, et tegevus, mis seisneb oma lepingupartnerite jäätmemahutite kolmandate isikute poolt kasutamise takistamises, võib jääda EÜ artikli 82 kehtivusalasse, ning komisjon rõhutas selle tegevuse olulisust seoses kohaldamatuks kuulutamise menetlusega ulatuses, kus vastavalt EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud neljandale tingimusele kohaldamatuks kuulutamise eesmärgil teatatud kokkulepe ei anna võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes

222    Selleks et kõrvaldada komisjoni poolt 21. augusti 1997. aasta kirjas esile toodud probleemid, võttis DSD nende seisukohtadega seoses järgmise kohustuse, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 72:

„[DSD] on valmis hoiduma nii VfW suhtes kui ka sellega sarnastel juhtumitel sellisest rikkumise lõpetamise nõudest, nagu need, mida on kirjeldatud Landgericht Köln’i 18. märtsi 1997. aasta otsuses. Välistatud ei ole teabe saamise ja hüvitise nõuete esitamine [DSD‑ga] lepinguliselt seotud ja jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate vastu”.

223    Selles osas ei saa väita, et niisugune kohustus kujutab endast DSD põhiõiguse pöörduda kohtusse rikkumist. DSD pakkus selle kohustuse vabatahtlikult komisjonile välja, et vältida selle institutsiooni 21. augusti 1997. aasta kirjast tulenevaid tagajärgi. Seega andis DSD iseenda tahtel vastavalt põhimõttele, mille kohaselt võib loobuda olemasolevatest õigustest, ning asjaoludest täielikul teadmisel komisjonile sisuliselt teada, et ta loobub kaebamast Saksa kohtusse võimalikke kokkuleppeid jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate vahel, kes on sõlminud DSD‑ga teenuste lepingu, ning erinevaid süsteeme, kes võivad olla huvitatud nende ettevõtjate jäätmekogumismahutite ühiskasutamisest.

224    Peale selle tuleb meenutada, et DSD loobumine, mis nähtub põhjenduses 72 esitatud kohustusest, ei toimunud ilma vastusoorituseta komisjoni poolt.

225    Seega on ilmne, et komisjon ei algatanud EÜ artikli 82 alusel menetlust DSD võetud kohustuse tõttu, erinevalt sellest, mis toimus logo kasutamise lepingu puhul, kus komisjon algatas menetluse Euroopa Ühenduste Teatajas teatise avaldamise järel huvitatud kolmandate isikute esitatud märkuste alusel.

226    Samuti on selge, et komisjon võttis arvesse DSD kohustust, et mitte täpsemalt uurida võimalikku konkurentsiprobleemi näiteks seoses individuaalsüsteemide juurdepääsuga jäätmekogumismahutitele Saksamaa haiglates või turu teistes segmentides. Sellist analüüsi oleks komisjonil läinud vaja, et uurida mõju, mis oleks DSD käitumisel võinud olla kohtuasjas, mille raames tegi Landgericht Köln 18. märtsil 1997 otsuse, teenuste lepingu analüüsile EÜ artikli 81 lõigete 1 ja 3 alusel. Käesolevas asjas jäi komisjoni analüüs selle punkti osas ebamääraseks, ja seda isegi vaatamata sellele, et otsuses märgitakse, et tundub tõenäoline, et haiglal on jäätmekogumismahuteid rohkem kui üks (vaidlustatud otsuse põhjendus 128). Seda oletust ei saa pidada samaväärseks tulemusega, mille oleks võinud anda võimalik üksikasjalik konkurentsitingimuste analüüs haiglale tarnitud pakendite kogumise valdkonnas.

227    Neil asjaoludel võis komisjon EÜ artikli 81 lõike 3 ja määruse nr 17 artikli 8 alusel õigesti jõuda järeldusele, et ta ei saa rahulduda DSD võetud kohustusega osas, mis puudutab kollektiivsüsteemide juurdepääsu DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele, vaid et ta peab minema kaugemale ja lisama erandile kohustuse, millega on võimalik tagada, et teenuste leping ei luba DSD‑l kõrvaldada konkurentsi kõnealustel turgudel.

228    Asjaolust, et esimene kohustus ei puuduta individuaalsüsteeme, kuna puudub vajadus tagada nende süsteemide juurdepääs DSD lepingupartnerite jäätmekogumismahutitele alternatiivsete lahenduste tõttu, mida pakuvad jäätmete kogumisega tegelevad ettevõtjad, kes ei ole DSD‑ga teenuste lepingut sõlminud (vt punktid 120–129 ning vaidlustatud otsuse põhjendus 159), ei saa selles punktis järeldada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 toodud kohustus on ebaseaduslik, kuna see ei vasta vaidlustatud otsuse raames tuvastatud konkurentsiprobleemile. Sellel kohustusel on nimelt teistsugune loogika kui nendel kaalutlustel, mille tõttu komisjon pani esimese kohustuse. Kui esimese kohustuse eesmärk on tagada EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud neljanda tingimuse täitmine, st tagada, et teenuste leping ei kõrvalda konkurentsi kõnealustel turgudel, siis see kohustus peab pelgalt hõlbustama komisjoni tööd, kui ta peab andma sekkumatustõendi või tegema erandi. Nagu on eespool punktides 225 ja 226 märgitud, võimaldas DSD võetud kohustus komisjonil vältida analüüsida küsimusi, mis sellistena võivad seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse või anda aluse algatada EÜ artikli 82 kohaldamise menetluse.

229    Eespool toodust tuleneb, et hageja võetud kohustus, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 72, ei riku tema õigust pöörduda kohtusse, kuna see kohustus võeti DSD teadmisel eesmärgiga, et komisjon lõpetaks selliste küsimuste uurimise, mis võivad anda aluse algatada EÜ artikli 82 kohaldamise menetluse või seada kahtluse alla komisjoni EÜ artikli 81 raames tehtud analüüsi.

230    Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

231    Kõigest eespool toodust nähtub, et hagi tuleb terves ulatuses tagasi lükata, kuivõrd see puudutab esimest ja teist kohustust ning ka vaidlustatud otsust tervikuna või pelgalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 esitatud kohustust.

 Kohtukulud

232    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas sedastab Esimese Astme Kohus, et esimese kohustuse sisule antud tõlgenduses, mille kohaselt see kohustus puudutab üksnes DSD‑ga konkureerivaid kollektiivsüsteeme, mitte aga individuaalsüsteeme, ning teise kohustuse sisule antud tõlgenduses nõustutakse osaliselt hageja poolt selles küsimuses esitatud etteheidetega. Järelikult sedastab Esimese Astme Kohus, et käesoleval juhul on asjaoludest tulenevalt õiglane mõista hageja kohtukuludest üks neljandik välja komisjonilt ning jätta üks neljandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda. Kolm neljandikku hageja kohtukuludest tuleb jätta tema enda kanda ning mõista kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest ja Landbelli kohtukulud välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta hageja Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH kanda kolm neljandikku tema kohtukuludest ning mõista kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest ja Landbell AG Rückhol‑Systeme kohtukulud välja hagejalt.

3.      Jätta komisjoni kanda üks neljandik tema kohtukuludest ning mõista üks neljandik hageja kohtukuludest välja komisjonilt.

García-Valdecasas Cooke Labucka

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. mail 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       J. D. Cooke

Sisukord

Õiguslik raamistik

A –  Pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus

B –  Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH kollektiivsüsteem, logo kasutamise leping ja teenuste leping

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Vaidlustatud otsus

A –  DSD ja jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate vaheline lepinguline suhe

B –  EÜ artikli 81 lõiget 1 puudutav hindamine

1.  Ainuõiguse klausel jäätmete kogumisega tegeleva ettevõtja kasuks

2.  Jäätmete kogumisega tegelevate ettevõtjate juurdepääs jäätmemahutitele

C –  EÜ artikli 81 lõiget 3 puudutav hindamine

D –  Erandile komisjoni lisatud kohustused

E –  Järeldused

F –  Resolutiivosa

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Esimene väide, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse punkti 3 alapunktis a märgitud kohustus rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet

1.  Vajadus saada DSD‑lt jäätmekogumismahutite ühiskasutamiseks nõusolek

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Esimene osa, mis puudutab jäätmekogumismahutite ühiskasutamise vajaduse puudumist

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

i) Ühiskasutamise vajadus konkureerivate kollektiivsüsteemide jaoks

ii) Ühiskasutamise väidetav vajadus individuaalsüsteemide jaoks

3.  Teine osa, mis puudutab EÜ artikli 81 lõike 1 ja EÜ artikli 82 võimaliku rikkumise korvamiseks kohustuse panemise võimatust

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

i) Vastuvõetavus

ii) Põhiküsimus

4.  Kolmas osa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

a)  Pakendimääruse väidetav rikkumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

b)  DSD kahjuks konkurentsi kahjustamise oht

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

c)  Kaubamärgi Der Grüne Punkt ülesande väidetav riive

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

d)  Esimese kohustuse mõju õigusele pöörduda siseriiklikusse kohtusse

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

5.  Järeldus esimese väite kohta

B –  Teine väide, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis a sätestatud kohustus rikub EÜ artikli 86 lõiget 2

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Kolmas väide, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis b sätestatud kohustus rikub EÜ artikli 81 lõiget 3 ja EÜ artikli 86 lõiget 2

D –  Neljas väide, mis on seotud nõudega tühistada vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 esitatud kohustus ning mis puudutab kohtusse pöördumise põhiõiguse rikkumist

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.