ÜLDKOHTU MÄÄRUS (esimene koda laiendatud koosseisus)
10. november 2014(*)
Tasuta õigusabi – Enne tühistamishagi esitatud taotlus – Teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravad meetmed
Kohtuasjas T‑228/12 AJ,
DD, elukoht Vitebsk (Valgevene),
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Naert ja E. Finnegan,
kostja,
mille ese on Üldkohtu kodukorra artiklite 94 ja 95 alusel enne hagiavaldust esitatud tasuta õigusabi taotlus,
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud I. Pelikánová, E. Buttigieg, S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
1 Taotleja DD on esitanud tasuta õigusabi taotluse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2012 ning mis põhineb Üldkohtu kodukorra artiklitel 94 ja 95, eesmärgiga esitada Euroopa Liidu Nõukogu vastu hagi nõudega tühistada nõukogu 23. märtsi 2012. aasta rakendusotsus 2012/171/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2010/639/ÜVJP, mis käsitleb Valgevene vastu suunatud piiravaid meetmeid, (ELT L 87, lk 95) ja nõukogu 23. septembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 265/2012, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 765/2006 (milles käsitletakse piiravaid meetmeid Valgevene suhtes) artikli 8a lõiget 1, (ELT L 87, lk 37) teda puudutavas osas.
2 Taotluses väidab taotleja eelkõige, et tema keskmine kuusissetulek on 264 eurot ning et tal ei ole kapitali ega kinnisvara, esitades selle kohta teatavad tõendid.
3 Mis puutub esitatava hagi suhtes kodukorra artikli 94 lõikes 3 ette nähtud tingimusse, siis väidab taotleja, et rakendusotsus 2012/171 ja rakendusmäärus nr 265/2012, mille tühistamist ta kavatseb taotleda, võeti teda puudutavas osas vastu, rikkudes esiteks tema õigust õiglasele menetlusele, teiseks tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja kolmandaks kohtu sõltumatuse põhimõtet.
4 Üldkohtu kuuenda koja esimees palus 16. juuli 2012. aasta kirjas nõukogul esitada oma seisukohad taotleja tasuta õigusabi taotluse kohta.
5 Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2012 saabunud seisukohtades teatas nõukogu, et jätab Üldkohtu hinnata, kas taotleja esitatud selgitused ja tõendid võimaldavad tema puhul tuvastada vajaduse saada tasuta õigusabi. Nõukogu märgib, et taotleja ei ole esitanud tulevaste kulude kalkulatsiooni, ning hagiavaldus, mis kavatsetakse esitada, ei tõstata uusi olulisi küsimusi. Nõukogu leiab, et käesoleval juhul ei tohiks tasuta õigusabi summa ületada 7000 eurot.
6 A. Kolossovski teatas 25. aprilli 2013. aasta kirjas Üldkohtule, et taotleja on teda volitanud ennast esindama.
7 Kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohtu kuuenda koja esimees 18. juulil 2013 taotlejal esitada enne 2. septembrit 2013 tõendid nõukogu 18. mai 2006. aasta määruse (EÜ) nr 765/2006, milles käsitletakse piiravaid meetmeid Valgevene suhtes, (ELT L 134, lk 1) (muudetud kujul) artikli 3 lõikes 1 ette nähtud pädeva asutuse erandloa saamise kohta, mille esitamata jätmise korral ei saa põhimõtteliselt tema advokaadile mingit rahasummat üle kanda.
8 Üldkohtu kodade uuesti moodustamise tulemusel sai Üldkohtu kuuenda koja esimehest Üldkohtu esimese koja esimees.
9 Kuna taotleja ei täitnud 18. juulil 2013 esitatud palvet selleks ette nähtud tähtaja jooksul, otsustas Üldkohtu esimese koja esimees 7. oktoobril 2013 määrata selleks uue tähtaja, mis lõppes 21. oktoobril 2013.
10 Taotleja palus 20. oktoobri 2013. aasta kirjas Üldkohtul seda kahekuulist tähtaega pikendada. Üldkohtu esimese koja esimees nõustus tähtaja pikendamisega 21. novembrini 2013. Taotleja jättis tõendid eespool punktis 7 nimetatud erandloa saamise kohta siiski selleks ette nähtud tähtaja jooksul esitamata.
11 Üldkohtu esimese koja esimees otsustas 27. märtsil 2014, et nimetatud kojal tuleb teha otsus tasuta õigusabi taotluse kohta.
12 Esimese koja taotlusel suunas täiskogu 11. juunil 2014 asja esimesele kojale laiendatud koosseisus.
13 Esiteks selgub kodukorra artikli 94 lõikest 1, et õiguskaitse tegeliku kättesaadavuse tagamiseks antakse Üldkohtu menetluses tasuta õigusabi, mis katab Üldkohtus esindamisega seotud kulud täielikult või osaliselt. Need kulud (edaspidi „advokaadikulud”) kannab Üldkohtu kassa.
14 Kodukorra artikli 94 lõigete 2 ja 3 alusel peab tasuta õigusabi saamiseks olema täidetud kaks tingimust, millest esimese kohaselt peab taotleja oma majandusliku olukorra tõttu olema võimetu advokaadikulusid täielikult või osaliselt tasuma ja millest teise kohaselt ei tohi taotleja hagi olla ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu.
15 Kodukorra artikli 95 lõike 2 kohaselt tuleb koos tasuta õigusabi taotlusega esitada kõik tõendid ja dokumendid, mis võimaldavad hinnata taotleja majanduslikku olukorda, näiteks pädeva siseriikliku asutuse tõend majandusliku olukorra kohta. Sama säte näeb ette, et kui taotlus esitatakse enne hagiavalduse esitamist, peab taotleja kirjeldama lühidalt kavandatava hagi eset, faktilisi asjaolusid ja hagi toetuseks esitatavat argumentatsiooni. Taotlusele tuleb lisada seda tõendavad dokumendid.
16 Käesolevas asjas selgub taotleja majanduslikku olukorda puudutavatest toimikumaterjalidest, mida on mainitud eespool punktis 2, et tasuta õigusabi taotlus vastab kodukorra artikli 94 lõikes 2 ette nähtud esimesele tingimusele.
17 Kodukorra artikli 94 lõikes 3 ette nähtud teise tingimuse osas tuleb tõdeda, et Üldkohus ei pea hagi, mille esitamiseks tasuta õigusabi taotletakse, ilmselgelt vastuvõetamatuks või ilmselgelt põhjendamatuks.
18 Seega vastab taotleja tingimustele, mis vastavalt kodukorrale peavad olema täidetud selleks, et saada tasuta õigusabi.
19 Teiseks olgu märgitud, et käesolevas asjas kohaldatavas versioonis määruse nr 765/2006 artikli 2 lõige 2 näeb ette, et rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt selle määruse I lisas loetletud füüsiliste isikute käsutusse ega nende toetuseks.
20 Määruse nr 765/2006 artikli 3 lõikes 1 sätestab omakorda järgmist:
„Erandina artiklist 2 võivad II lisas loetletud veebilehel osutatud liikmesriikide pädevad asutused tingimustel, mida nad asjakohaseks peavad, lubada teatavate külmutatud rahaliste vahendite või muude majandusressursside vabastamist või teatavate rahaliste vahendite või muude majandusressursside kättesaadavaks tegemist, olles eelnevalt kindlaks teinud, et need rahalised vahendid või muud majandusressursid on:
[…]
b) ette nähtud üksnes õigusabiteenuste osutamisega seotud mõistlike töötasude maksmiseks ja vastavate kulude hüvitamiseks;
[…]”
21 Seega keelavad määruse nr 765/2006 artikli 2 lõige 2 ja artikli 3 lõige 1 koostoimes põhimõtteliselt liikmesriigi pädeva asutuse antud erandloa puudumise korral rahaliste vahendite andmise taotleja käsutusse.
22 Seevastu siis, kui sarnaselt käesoleva asjaga ei ole rahaliste vahendite määruse nr 765/2006 I lisas loetletud füüsiliste isikute käsutusse andmist võimalik lahutada liidu kohtus toimuvast tasuta õigusabi menetlusest, ei tohi selle määruse sätteid tõlgendada, arvestamata seda menetlust reguleerivate erisätetega, mis käesoleval juhul on ette nähtud kodukorras.
23 Niivõrd, kuivõrd määruses nr 765/2006 ja kodukorras puudub selline säte, mis näeks otsesõnu ette, kumb neist õigusaktidest on tasuta õigusabi andmise seisukohalt ülimuslik, tuleb kindlustada mõlema õigusakti vastastikune kooskõlaline kohaldamine, mis loob seega võimaluse ühtseks kohaldamiseks, tagades eelkõige kummagi õigusakti eesmärgi saavutamise.
24 Kodukorra eesmärk tasuta õigusabi andmise sätete osas on õiguskaitse tegeliku kättesaadavuse tagamine, nagu selgub kodukorra artikli 94 lõikest 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kolmandast lõigust, mis näeb konkreetselt ette, et isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda.
25 Määruse nr 765/2006 põhjendustest 1‒4 selgub, et selle määruse eesmärk on kohaldada piiravaid meetmeid teatavate isikute suhtes. Sellised meetmed on eelkõige selle määruse artikli 2 lõikes 2 ette nähtud keeld anda nende isikute käsutusse rahalisi vahendeid ja majandusressursse.
26 Neid meetmeid tuleb siiski kohalda nii, et isikud, kelle rahalised vahendid on külmutatud, ei minetaks tegelikku võimalust pöörduda kohtusse (vt selle kohta kohtuotsus, 12.6.2014, Peftiev, C‑314/13, EKL, EU:C:2014:1645, punkt 26) eeskätt siis, kui tegemist on neid samu piiravaid meetmeid kehtestavate õigusaktide õiguspärasuse vaidlustamisega.
27 Nõnda otsustas Euroopa Kohus eespool punktis 26 viidatud kohtuotsuses Peftiev (EU:C:2014:1645, punkt 25), et pädeval liikmesriigi asutusel ei ole määruse nr 765/2006 artikli 3 lõike 1 punkti b alusel erandi tegemise taotluse üle otsustamisel absoluutset kaalutlusõigust, vaid ta peab oma pädevust teostades järgima õigusi, mis on ette nähtud põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigu teises lauses, mille kohaselt igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on advokaat esindajana vältimatult vajalik sellise hagi esitamiseks, mille ese on piiravate meetmete õiguspärasuse vaidlustamine.
28 Mis puutub liikmesriigi pädeva asutuse kaalutluskriteeriumitesse määruse nr 765/2006 artikli 3 lõike 1 punkti b alusel erandi tegemise taotluse üle otsustamisel, siis tuleb esile tuua, et see säte näeb rahaliste vahendite kasutamisel ette piirangud, lubades nende kasutamist ainuüksi õigusabiteenuste osutamisega seotud mõistlike töötasude maksmiseks ja vastavate kulude hüvitamiseks. Sellises olukorras võib liikmesriigi pädev asutus kontrollida varem külmutatud olnud ja vabastatud rahaliste vahendite kasutamist, nähes ette tingimused, mille täitmist ta peab vajalikuks eelkõige kehtestatud sanktsiooni eesmärgi eiramise ja tehtud erandi väärkasutuse vältimise tagamiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Peftiev, EU:C:2014:1645, punktid 32 ja 33).
29 Kuid eespool punktis 26 viidatud kohtuotsuse Peftiev (EU:C:2014:1645) puhul käsitles liikmesriigi kohtus menetletav põhikohtuasi taotlust vabastada nende isikute külmutatud rahalised vahendid, kelle suhtes olid kehtestatud piiravad meetmed, et need isikud saaksid tasuda oma advokaatidele, samas kui käesolevas asjas tähendab tasuta õigusabi andmine seda, et taotleja advokaadikulud kannab Üldkohtu kassa.
30 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et käesoleva tasuta õigusabi taotluse rahuldamata jätmine ainuüksi põhjusel, et taotleja ei ole esitanud liikmesriigi asutuse luba, mis on ette nähtud määruse nr 765/2006 artikli 3 lõikes 1, samas kui tasuta õigusabi taotlus vastab kodukorras ette nähtud tingimustele, mida tuletati meelde eespool punktis 14, kujutaks endast õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kui põhiõiguse riivet.
31 Lisaks tuleb määruse nr 765/2006 eesmärkide saavutamiseks ette nähtud tagatiste kohta märkida, et ükski liidu õigusmehhanism ei võimalda liikmesriigi pädeval asutusel uurida seda, kas Üldkohtu antav tasuta õigusabi on õiguskaitse tegeliku kättesaadavuse tagamiseks vajalik, sest selles küsimuses on Üldkohtul ammendav kaalutlusõigus, ega kontrollida seda, kuidas viimati nimetatu kasutab selleks vältimatult vajalikke rahalisi vahendeid ning ‒ lisaks eelnevale ‒ kehtestada Üldkohtule tingimusi kehtestatud sanktsiooni eesmärgi eiramise vältimise tagamiseks.
32 Seega tuleb käesoleval juhul kodukorra ja määruse nr 765/2006 ühtse kohaldamise võimaldamise eesmärgil sedastada, et Üldkohus on kohustatud esiteks andma tasuta õigusabi igale selle määruse I lisas loetletud isikust taotlejale, kui ta vastab kodukorra artiklis 94 ja järgnevates artiklites ette nähtud tingimustele, mis võimaldab saavutada määruse eesmärgi, ja teiseks tagama, et antud tasuta õigusabi kasutatakse ainult taotleja advokaadikulude katmiseks ega mõjutata negatiivselt kehtestatud piirava meetme määruse nr 765/2006 artikli 2 lõikes 2 määratletud eesmärgi saavutamist.
33 Seoses sellega tuleb lisada, et kodukorra sätted võimaldavad käesoleval juhul Üldkohtul tagada, et tasuta õigusabi kasutatakse ainuüksi taotleja advokaadikulude katmiseks, ilma et oleks vaja taotlejalt nõuda liikmesriigi asutuse luba.
34 Esiteks saab Üldkohtu kassast kanda ainult kodukorra artikli 94 lõikes 1 mainitud advokaadikulusid.
35 Teiseks võib Üldkohus vastavalt kodukorra artikli 93 lõike 3 kolmandale lõigule tasuta õigusabi andmise määruses konkreetset õigusabi summat ette kindlaks määramata kehtestada üksnes ülempiiri, mida advokaadikulud ja ‑tasud põhimõtteliselt ületada ei või. Seega on Üldkohtul vastavalt kodukorra artikli 97 lõikele 2 võimalik tagantjärele arvutada advokaadikuludeks täpselt vajalik summa, kui antud kohtuastmes menetlust lõpetava kohtuotsuse kohaselt peab isik, kellele tasuta õigusabi antakse, oma kulud ise katma. Selles osas võib Üldkohus arvestada määratud advokaadi tehtud töö raskusastet ja tema esitatud arvete alusel tegelikult kohtuasjaga tegeletud aega ning mitmesuguseid tehtud kulutusi.
36 Samuti on tavaks, et Üldkohus kannab sellisel viisil arvutatud summa üle otse määratud advokaadile, nii et taotlejal puudub võimalus väärkasutada tasuta õigusabi muul eesmärgil kui see, milleks abi anti (vt selle kohta samuti kohtumäärus 2.9.2009, Ayadi vs. nõukogu, C‑403/06 P, EU:C:2009:496, punkt 21). Mis puutub advokaati, siis on tal määruse nr 765/2006 sätete alusel keelatud anda talle määratud esindustasu kas osaliselt või täielikult taotleja käsutusse, samuti nagu tal on üldisemalt keelatud teha taotlejale kättesaadavaks rahalisi vahendeid ja majandusressursse.
37 Eeltoodut arvestades tuleb käesoleval juhul vaatamata sellele, et puudub määruse nr 765/2006 artikli 3 lõike 1 punkti b alusel antud erandluba, taotletud tasuta õigusabi anda, võttes siiski vajalikud meetmed, et ära hoida tasuta õigusabi väärkasutus.
38 Lõpetuseks tuleb kohtuvaidluse esemest ja laadist lähtudes ning pidades silmas selle olulisust õiguslikust küljest ning pooltele võistlevast menetlusest tulenevaid kohtuasjaga seonduvaid raskusi ja töö ulatust arvesse võttes praegu vastavalt kodukorra artikli 96 lõike 3 kolmandale lõigule täpsustada, et taotlejat tema poolt algatatava menetluse käigus esindama määratud advokaadi kulud ja tasud ei tohi kogu menetluse osas ületada 6000 eurot.
39 Need advokaadikulud ja -tasud kantakse üle otse A. Kolossovskile ja nende summa määratakse kindlaks Üldkohtule esitatud üksikasjalike arvete alusel.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene laiendatud koda)
määrab:
1. Anda DD‑le tasuta õigusabi.
2. Määrata kohtuasjas T‑228/12 DD‑d esindama advokaat A. Kolossovski.
3. Kanda A. Kolossovski advokaadikulud ja -tasud, mis põhimõtteliselt ei tohi ületada 6000 eurot, üle otse temale ja määrata nende summa kindlaks menetluse lõpus Üldkohtule esitatud üksikasjalike arvete alusel.
Kuulutatud 10. novembril 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |