ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
22. mai 2007(*)
Osoonikihi kaitse – Bromometaani importimine Euroopa Liitu – Impordikvoodi andmisest keeldumine kriitiliseks kasutamiseks 2005. aastal – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Määruse (EÜ) nr 2037/2000 artiklite 3, 4, 6 ja 7 rakendamine – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus
Kohtuasjas T‑216/05,
Mebrom NV, asukoht Rieme-Ertvelde (Belgia), esindajad: advokaadid C. Mereu ja K. Van Maldegem,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: U. Wölker ja X. Lewis,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada väidetav otsus, mis sisaldus komisjoni poolt 11. aprillil 2005 hagejale saadetud kirjas, mis puudutas bromometaani impordikvootide andmist aastaks 2005,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: esimees J. Pirrung, kohtunikud N. J. Forwood ja S. Papasavvas,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. novembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik ja faktiline raamistik
1. Viini konventsioon ja Montreali protokoll
1 Euroopa Ühendus liitus osoonikihi kaitsmist käsitleva Viini konventsiooniga (edaspidi „Viini konventsioon”) ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolliga (edaspidi „Montreali protokoll”) nõukogu 14. oktoobri 1988. aasta otsusega 88/540/EMÜ, mis käsitleb osoonikihi kaitsmist käsitleva Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli sõlmimist (EÜT L 297, lk 8; ELT eriväljaanne 11/16, lk 206).
2 Bromometaan kuulub Montreali protokolli kohaldamisalasse. Tegemist on pestitsiidiga, mis fumigeerub ja mida kasutatakse peamiselt põllumajanduses, kuna see imendub kergesti pinnasesse ning toimib tõhusalt suure hulga kahjurite vastu. Kiire lagunemise tõttu ei saasta see toiduahelat ja põhjavett. Neil põhjustel on bromometaan üks viiest maailmas kõige enam kasutatavast pestitsiidist. Samas on selle puuduseks osoonikihi kahandamine.
3 Montreali protokolli osapooled leppisid aastal 1997 kokku selles, et järk-järgult vähendada bromometaani tootmist ja importimist arenenud maadesse kuni 31. detsembrini 2004 ning keelata bromometaani tootmine ja importimine arenenud maadesse alates 1. jaanuarist 2005, välja arvatud niinimetatud „kriitiliseks” kasutamiseks mõeldud bromometaan.
4 Montreali protokolli osapoolte otsuse IX/6 (edaspidi „otsus IX/6”) kohaselt loetakse bromometaani kasutamist „kriitiliseks” vaid siis, kui osapool, kes taotleb erandit selliseks kasutamiseks, kinnitab ühelt poolt, et kõnealusel juhul kasutatava bromometaani kättesaamatus viiks turu oluliselt tasakaalust välja, ning teiselt poolt ei ole selle asemel tehniliselt ja majanduslikult võimalik kasutada asendusainet, mis oleks kasutajale keskkonna või tervise seisukohast vastuvõetav, sobilik kultuuridele ning vastaks taotluse aluseks olevatele tingimustele.
5 Lisaks nõuab otsus IX/6, et kriitilistes olukordades kasutatava bromometaani tootmine ja tarbimine oleks lubatud vaid juhul, kui:
– on võetud kõik tehniliselt ja majanduslikult võimalikud meetmed, et vähendada bromometaani kriitilist kasutamist ja kõiki sellega seonduvaid emissioone miinimumini;
– olemasolevad või ringlusesse võetud bromometaani varud ei ole koguseliselt ja kvaliteedilt piisavad;
– on tõendatud, et võetakse asjakohaseid meetmeid asendamisvõimaluste leidmiseks ja asendusainete hindamiseks, nende turustamiseks ja asjakohastele siseriiklikele õigusaktidele vastava heakskiidu saamiseks.
2. Määrus (EÜ) nr 2037/2000
6 Viini konventsioonist ja Montreali protokollist tulenevaid kohustusi rakendatakse ühenduse õiguskorras hetkel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2037/2000 osoonikihti kahandavate ainete kohta (EÜT L 244, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 190; edaspidi „määrus”). See akt sätestab teatavate osoonikihti kahandavate ainete, sealhulgas bromometaani tootmise, importimise, eksportimise ja kasutamise suhtes kohaldatavad eeskirjad.
7 Määruse artiklis 2 on määratletud „ettevõtja” mõiste selle määruse mõttes, see tähendab „füüsiline või juriidiline isik, kes kontrollitavaid aineid ühenduses tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel toodab, võtab turuleviimiseks ringlusse või kasutab, selliseid imporditud aineid ühenduses vabasse ringlusse laseb või ühendusest tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel selliseid aineid ekspordib”. Selles määratletakse ka „turuleviimine”, see tähendab „käesoleva määrusega reguleeritavate kontrollitavate ainete või kontrollitavaid aineid sisaldavate toodete tasuta või tasu eest tarnimine või kättesaadavaks tegemine kolmandatele isikutele”.
8 Määruse artikli 3 lõike 2 punkti i alapunktis d keelatakse bromometaani tootmine pärast 31. detsembrit 2004, välja arvatud kriitiliseks tarbimiseks kasutatav bromometaan, vastavalt artikli 3 lõike 2 punktile ii ning otsuses IX/6 määratletud kriteeriumidele.
9 Määruse artikli 3 lõike 2 punkt ii näeb ette:
„Liikmesriikide ettepanekuid silmas pidades kohaldab komisjon […] kriteeriume, mis on ette nähtud Montreali protokolli osapoolte otsuses IX/6, ning kõiki muid osapoolte poolt kokkulepitud asjakohaseid kriteeriume, et igal aastal kindlaks määrata kriitilised kasutused, mille jaoks esimeses lõigus nimetatud kontrollitavate ainete tootmine, importimine ja kasutamine võib olla ühenduses lubatud pärast 31. detsembrit 2004, lubatavad kogused ja kasutused ning need kasutajad, kellele võib kriitilisest erandist kasu olla. Sellist tootmist ja importimist lubatakse ainult juhul, kui üheltki teiselt protokolli osapoolelt ei ole vastavaid asendusaineid või ringlussevõetud või taasväärtustatud bromometaani saada […]”.
10 Määruse artikli 3 lõige 4 näeb ette, et komisjon annab välja lubasid artikli 3 lõike 1 teises lõigus ja lõike 2 alapunktis ii kindlaks määratud kasutajatele ning teatab neile, millise kasutusviisi jaoks luba anti ning milliseid aineid ja milliseid koguseid nad tohivad kasutada.
11 Lisaks näevad määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunktid a–c ette, et iga tootja või importija tagab, et selle bromometaani maht, mille ta viib turule või kasutab omaenda tarbeks ajavahemikus 1. jaanuarist 1999 kuni 31. detsembrini 2004, ei ületa teatud protsenti tema 1991. aastal turule viidud või omaenda tarbeks kasutatud bromometaani mahust.
12 Iga tootja või importija tagab, et pärast 31. detsembrit 2004 ta bromometaani vastavalt määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunktile d ning arvestades lõikeid 4 ja 5 ei turusta ega kasuta omaenda tarbeks.
13 Määruse artikli 4 lõike 4 kohaselt ei kohaldata seda keeldu kontrollitavate ainete turuleviimise ja kasutamise suhtes, kui nendega rahuldatakse määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud kasutajate kriitilise kasutamisega seotud […] taotlusi, [mille osas on väljastatud litsents].
14 Lisaks näeb määruse artikli 4 lõige 5 ette, et iga tootja või importija, kellel on õigus käesolevas artiklis nimetatud kontrollitavaid aineid turule viia või omaenda tarbeks kasutada, võib oma õiguse käesoleva artikli kohaselt kindlaks määratud aineterühma mahu suhtes kas tervikuna või osaliselt loovutada mis tahes teisele selle aineterühma tootjale või importijale ühenduses.
15 Määruse artikli 6 lõige 1 näeb ette:
„Kontrollitavate ainete ühenduses vabasse ringlusse lubamise või sisese töötlemise puhul nõutakse impordilitsentsi. Sellised litsentsid väljastab komisjon pärast seda, kui on kontrollinud artiklite 6, 7, 8 ja 13 nõuetele vastavust.”
16 Määruse artikli 6 lõigetes 3 ja 4 on nimetatud andmed, mida impordilitsentsi taotlus peab sisaldama, ning on öeldud, et komisjon võib nõuda tõendit imporditavate ainete laadi kohta. Määruse artikkel 8 keelab kontrollitavate ainete impordi Montreali protokolliga ühinemata riikidest. Määruse artikkel 13 lubab teatud tingimustel teha erandeid muu hulgas ka määruse artiklis 8 sätestatud keelust.
17 Määruse artikkel 7 kõlab järgmiselt:
„Kolmandatest riikidest imporditud kontrollitavate ainete ühenduses vabasse ringlusse lubamisel kehtivad koguselised piirangud. Need piirangud ja kvoodid määratakse ettevõtjatele ajavahemikuks 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1999 ja igaks sellele järgnevaks 12‑kuuliseks ajavahemikuks artikli 18 lõikes 2 nimetatud korras. Need määratakse ainult:
a) I lisa VI ja [VIII] rühmas esitatud kontrollitavatele ainetele;
b) kontrollitavatele ainetele juhul, kui neid kasutatakse olulistel või kriitilistel juhtudel või karantiini ja transpordieelse käitluse tarvis;
[…]”.
18 Määruse artikkel 17 käsitleb kontrollitavate ainete lekete vältimist ning selle lõikes 2 on ette nähtud, et liikmesriigid kehtestavad bromometaani fumigeerimisseadmete hoolduspersonali kvalifikatsiooni miinimumnõuded.
19 Määruse artikli 18 kohaselt abistab komisjoni komitee, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124) artikleid 4 ja 7.
3. Määruse artiklite 6 ja 7 kohaldamine: 1. jaanuari 2005. aasta muudatused
20 Järgnev teave, mis puudutab määruse artiklite 3, 4, 6 ja 7 kohaldamise osas 1. jaanuarist 2005 kehtima hakanud muudatusi, tuleneb poolte märkustest ning nende kirjalikest vastustest Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele.
21 Kuni 31. detsembrini 2004 kehtis määruse artikli 6 ja 7 alusel antud litsentside ja kvootide jagamise suhtes järgmine kord: importijad esitasid igal aastal, tavaliselt septembris, komisjonile järgneva aasta osas impordilitsentsi taotluse, kasutades komisjoni poolt spetsiaalselt selleks ette nähtud taotluse tüüpvormi. Kvootide andmine toimus tavaliselt järgmise aasta jaanuaris või veebruaris komisjoni otsustega, kus oli ära toodud ammendav nimekiri neist importijatest, kelle taotlused oli komisjon heaks kiitnud, täpsustades nende individuaalsed kvoodid. Bromometaani individuaalse kvoodi suurus arvutati aastal 1991 kuulunud ajaloolise turuosa alusel neile kaheksale importijale, kel oli õigus kontrollitud kasutamiseks mõeldud bromometaani impordikvootidele.
22 Alates 1. jaanuarist 2005 määrab komisjon kindlaks igal aastal vastavalt määruse artikli 18 lõikes 2 kehtestatud menetlusele, otsuses IX/6 sätestatud kriteeriumidele ning vastavalt kõikidele muudele kriteeriumidele, mille on heaks kiitnud Montreali protokolli osapooled, heakskiidetud kogused ja kasutamisviisid ning ettevõtted, kes saavad taotleda erandeid bromometaani kriitiliseks kasutamiseks.
23 Komisjon teeb eelneva aasta märtsis liikmesriikidele ettepaneku esitada bromometaani kriitilise kasutamise taotlused enne 30. juunit. Komisjon, keda tavaliselt abistavad eksperdid väljastpoolt, vaatab taotlused läbi ja määrab kindlaks kriitilise kasutamise raames lubatavad kogused iga kultuuri ja iga liikmeriigi osas eraldi.
24 Seejärel avaldab komisjon Euroopa Liidu Teatajas teatise kõigi osoonikihti kahandavate ainete kohta, tehes teatavaks, et määratakse kindlaks kvoodid, mis piiravad kriitilise kasutamise jaoks ringlusselastava bromometaani kogumahtu. Seejärel valmistab ta ette otsuse, millega määratakse kindlaks kriitilise kasutamise raames lubatavad bromometaani kogused.
25 Liikmesriigid edastavad komisjonile arvandmed kriitiliseks kasutamiseks kättesaadava bromometaani varude kohta ning esitavad iga fumigeerija või tegutseva fumigeerimisettevõtte nime ja aadressi, igale kultuurile ja fumigeerijale eraldatud kvoodi, kava, mis kirjeldab bromometaani kasutamise laadi vastavalt määrusele ning varud iga fumigeerimisettevõtte ja kasutamisviisi kohta. Liikmesriigid jagavad tervikliku kvoodi fumigeerijate vahel vastavalt omaenda kriteeriumidele.
26 Komisjon kasutab osoonikihti kahandavate ainete puhul Interneti‑lehe vahendusel toimivat elektroonilist kvootide haldamise ja jaotamise süsteemi (Ozone Depleting Substances, edaspidi „ODS veebileht”). Sel lehel registreeritakse iga fumigeerija kvoodid ja varud. Iga fumigeerija peab end vastava liikmesriigi kaudu registreerima ning saab parooli, et pääseda ODS veebilehele, kus ta saab taotleda litsentsi bromometaani importimiseks või tootmiseks, kui varud on ära kasutatud. Süsteem on välja töötatud nii, et varud arvatakse maha tootmis- või impordikvootidest. Fumigeerijale väljastatakse litsents, mis lubab tal ODS veebilehe vahendusel kasutada varust teatud koguseid. Kui varud on ära kasutatud, saab fumigeerija taotleda impordi- või tootmislitsentsi. Litsentside andmine toimub ainult ODS veebilehe vahendusel.
27 Kui fumigeerijale on kvoot antud, saab ta valida ODS veebilehel registreeritud importija ning teha talle ülesandeks importida nõutav kogus bromometaani. Antud kvoodi raames esitatud koguselises taotluses peab olema ära märgitud importija. Komisjon teatab fumigeerijale e-posti teel, kas ta annab taotlusele nõusoleku või mitte. Kui taotlusele antakse heakskiit, „suleb” komisjon taotluse ja teavitab asjassepuutuvat liikmesriiki. Et importija saaks importida ja et toode saaks läbida tolli, peab ta seejärel fumigeerija nimel taotlema ja saama komisjoni teenistuste poolt allkirjastatud impordilitsentsi, milles märgitud kogus, kultuur ja liikmesriik vastavad fumigeerija taotluses toodule. Importija võib koguda kokku mitmeid imporditaotlusi, et varuda üheainsa impordilitsentsiga mitme taotluse rahuldamiseks vajalikku bromometaani. Seega peab importija fumigeerijale tarnima õige koguse bromometaani.
28 Liikmesriike kutsutakse esitama bromometaani kriitilise kasutamise kohta iga-aastane aruanne, mis võimaldab topeltkontrolli selles osas, et ettenähtud kogust ei ole kasutuskategooria osas ületatud.
4. 2004. aasta teatis importijatele
29 22. juulil 2004 avaldas komisjon teatise Euroopa Liidu ettevõtjatele, kes 2005. aastal impordivad osoonikihti kahandavaid kontrollitavaid aineid, arvestades määrust (ELT C 187, lk 11; edaspidi „2004. aasta teatis”) (vt ka eespool punkt 24).
30 2004. aasta teatise punkti I kohaselt on see adresseeritud ettevõtjatele, kes kavatsevad 2005. aastal importida ühendusse väljastpoolt Euroopa Ühendust pärinevaid aineid, sealhulgas bromometaani.
31 2004. aasta teatise punktis II teatab komisjon neile ettevõtjatele, et määruse artiklis 7 nõutakse, et tuleb kindlaks määrata koguselised piirnormid ning tootjatele ja importijatele eraldatud kvoodid muu hulgas ka bromometaani osas:
„Kvoodid eraldatakse järgmistele ainetele või kasutustele:
a) [bromometaan] karantiiniks ja transpordieelseks käitluseks vastavalt Montreali protokolli osapoolte määratlusele ja kriitiliseks kasutuseks kooskõlas otsustega IX/6, ExI/3, ExI/4 ning muude Montreali protokolli osapoolte kokkulepitud asjaomaste kriteeriumide ja määruse artikli 3 lõike 2 alapunktiga ii; nii karantiiniks ja transpordieelseks käitluseks kui ka kriitiliseks kasutuseks, mille komisjon on heaks kiitnud vastavalt määruse artiklile 18;
[…]”.
32 2004. aasta teatise punktis VII teatab komisjon ettevõtjatele, kellel ei ole 2004. aasta osas kvooti kontrollitavate ainete importimiseks ja kes soovivad esitada taotluse 2005. aasta impordikvoodi saamiseks, et nad teataks endast komisjoni teenistustele hiljemalt 3. septembriks 2004.
33 2004. aasta teatise punktis VIII teatab komisjon ettevõtjatele, kellel on 2004. aasta osas kvoot kontrollitavate ainete importimiseks, et nad peavad esitama deklaratsiooni, täites ja esitades asjakohase(d) vormi(d) ODS veebilehel, ning et läbi vaadatakse „vaid need taotlused, mis on saadud 3. septembriks 2004”.
34 2004. aasta teatise punktis IX märgib komisjon, et ta vaatab taotlused läbi ja annab igale importijale ja tootjale impordikvoodi. Eraldatud kvootidega saab tutvuda ODS veebilehel ning kõigile taotlejaile saadetakse otsus kirja teel.
5. Hageja taotlus
35 Hageja impordib alates 1996. aastast Euroopa liitu bromometaani nii iseenda nimel kui ka kahe teise importija nimel üleantud impordikvoodi alusel. Talle olid eraldatud impordikvoodid vahemikus 1996–2004. 2004. aasta osas anti talle Euroopa Liidu kvoodi kogumahust 37,46%.
36 Hageja esitas 2004. aasta teatise avaldamise järel komisjonile 30. augustil 2004 deklaratsiooni, milles soovis saada kvooti bromometaani kriitiliseks kasutamiseks aastaks 2005. Hageja taotles 4 500 000 kg suuruse kvoodi määramist, mis vastab 2 700 000-le osoonikihi kahanemispotentsiaali (Ozone Depleting Potential, ODP) kg-le.
37 10. detsembril 2004 sai hageja e-kirja, mille komisjon saadab kõikidele ODS veebilehe kasutajatele ja milles talle teatati, et „2005. aasta kvoot on kättesaadav [tema] Interneti‑lehel […] 13. detsembril 2004”. Lisatud oli täpsustus, et „impordiotsus” oli väljatöötamisel, ning et sellest teatatakse igale importijale, kui otsus on vastu võetud. Komisjon lisas, et kogu import alates 1. jaanuarist 2005 arvestatakse 2005. aasta kvoodi sisse.
38 Kuna hageja ei olnud komisjonilt pärast seda mingit teadet oma 2005. aasta impordikvoodi kohta saanud, saatis ta 1. märtsil 2005 komisjonile taotluse, milles palus komisjonil määruse artiklile 7 ja 2004. aasta teatisele tuginedes talle teatada otsusest kriitiliseks kasutamiseks mõeldud bromometaani 2005. aastal Euroopa Liitu importimiseks antud kvoodi kohta. Hageja märgib taotluses, et tal on õigus kvoodile, kuna ta esitas 30. augustil 2004 komisjoni poolt 2004. aasta teatises nõutud taotluse. Hageja mainib komisjoni 10. detsembri 2004. aasta e-kirja ning tuletab meelde, et sellest ajast peale ei ole ta saanud mingit täiendavat teavet, talle ei ole antud impordikvooti ning ta ei ole saanud mitte mingisugust vastust 30. augusti 2004. aasta taotlusele.
6. Vaidlustatud akt
39 Komisjon vastas sellele taotlusele 11. aprilli 2005. aasta kirjaga (edaspidi „vaidlustatud akt”), milles teavitas hagejat, et vastavalt määrusele ei ole hagejale impordikvootide andmine enam võimalik. Ta tuletab selles osas meelde, et individuaalseteks kriitilisteks kasutamisteks mõeldud bromometaani lubatava koguse osas tehti otsus määruse artikli 3 lõike 2 punktis ii ette nähtud menetluse kohaselt ning kooskõlas määruse artikliga 18.
40 Komisjon märgib vaidlustatud aktis, et määruse artikli 3 lõike 2 punkti ii kohaldamine nõuab kasutajate kindlaksmääramist ning kriitiliseks kasutamiseks lubatud koguste äramärkimist. Sel moel määratles ta fumigeerimisega tegelevad ettevõtjad kasutajatena, kuna esiteks paneb määruse artikli 17 lõige 2 liikmesriikidele kohustuse kehtestada bromometaani kasutamisega seotud hoolduspersonali kvalifikatsiooni miinimumnõuded ning teiseks on fumigeerimine selle aine ainus võimalik kasutamisviis. Komisjon märgib, et fumigeerimisega tegelevad ettevõtjad peavad edaspidi taotlema luba bromometaani importimiseks või tootmiseks, tingimusel et ühelgi Montreali protokolli osapoolel ei ole ringlussevõetud või taasväärtustatud bromometaani varusid.
41 Komisjon selgitab ka seda, et määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunkti d kohaselt ei ole neil kaheksal importijal, kel oli õigus impordikvootidele bromometaani kontrollitavate kasutamisviiside jaoks ja kelle kvoodi suurus arvutati välja 1991. aasta ajaloolise turuosa alusel, alates 1. jaanuarist 2005 enam bromometaani kontrollitavate kasutamisviiside osas kvoodile õigust.
42 Edasi märgib komisjon, et määruse artikli 4 lõike 2 punktis ii ette nähtud „üleminekuperiood” käesoleval juhul sama artikli lõigete 4 ja 5 kohaselt kohaldamisele ei kuulu. Õigupoolest leiab komisjon, et määruse artikli 4 ülesehituse kohaselt on selle artikli lõike 4 punkti i alapunkt b kaalukam. Komisjon on seisukohal, et viimati nimetatu sätestab, et bromometaani turuleviimisele ja kasutamisele muude ettevõtjate poolt kui tootjad ja importijad antakse luba pärast 31. detsembrit 2004, kuna taotlusi, mille osas anti litsents kriitiliseks kasutamiseks, saab rakendada alates 1. jaanuarist 2005. Komisjon on seisukohal, et siit järeldub, et importijate ajaloolised turuosad ei ole enam see õiguslik alus, mis võimaldaks määrata kindlaks kriitiliseks kasutamiseks mõeldud bromometaani importi.
43 Komisjon teeb kokkuvõttes järelduse, et impordikvoodid asendati kriitiliseks kasutamiseks mõeldud rangelt kontrollitavate kvootidega, mis eraldatakse fumigeerimisettevõtetele, ning et Euroopa turg on avatud kõikidele ettevõtjatele, kes soovivad bromometaani importida, tingimusel et ettevõtjal on kehtiv litsents, mis võimaldab tal importida bromometaani kriitilise kasutamise eesmärgil.
7. Otsus 2005/625/EÜ
44 Komisjon määras 23. augusti 2005. aasta otsusega 2005/625/EÜ, millega määratakse kindlaks [bromometaani] kogused, mida lubatakse kasutada kriitilistes olukordades Euroopa Ühenduses 2005. aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini vastavalt […] määrusele […] (EÜT L 219, lk 47) (vt ka eespool punkt 24) määruse artikli 3 lõike 2 punkti ii kohaselt ja otsuses IX/6 toodud kriteeriumide alusel kindlaks bromometaani kogused, mida lubatakse kasutada kriitilistes olukordades ühenduses 2005. aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini.
Menetlus
45 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. mail 2005.
46 Komisjon esitas 18. juunil 2005 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, tuginedes Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõikele 1. Hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta omapoolsed märkused 16. septembril 2005. Esimese Astme Kohtu (teine koda) 15. mai 2006. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväite analüüsimine asja põhisisu uurimisega ja kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
47 Esimese Astme Kohus esitas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames hagejale ja komisjonile kirjalikud küsimused. Pooled vastasid neile selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
48 Komisjon esitas 26. juunil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse kostja vastuse.
49 Esimese Astme Kohus otsustas kodukorra artikli 47 lõike 1 kohaselt, et menetlusdokumentide teistkordne vahetamine ei ole vajalik. Kirjalik menetlus lõpetati 5. juulil 2006.
50 Esimese Astme Kohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 28. novembri 2006. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
51 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– lükata tagasi vastuvõetamatuse vastuväites esitatud argumendid;
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks või teise võimalusena liita vastuvõetamatusega seonduvad küsimused vaidluse põhisisu uurimisega – või teise võimalusena lükata edasi otsuse tegemine küsimuses, kas hagejal on õigus olla kohtumenetluses pool, kuni põhikohtuasjas on kohtuotsus tehtud;
– tühistada vaidlustatud akt;
– kohustada komisjoni eraldama hagejale määruse artikli 7 alusel kvoot 12 kuuks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
52 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Vastuvõetavus
53 Komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite, milles kinnitab, et nõue, milles hageja palub teha korralduse talle impordikvoodi andmiseks, ja tühistamishagi on vastuvõetamatud.
Nõue kohustada komisjoni andma hagejale impordikvoot
Poolte argumendid
54 Komisjon on seisukohal, et kohtupraktika kohaselt ei tee Esimese Astme Kohus komisjonile korraldusi, kui hagi on esitatud EÜ artikli 230 alusel, ning seega on korralduse tegemise nõue vastuvõetamatu.
55 Hageja viitab EÜ artiklile 233 ja märgib, et vaidlustatud akti tühistamise korral on talle 12 kuuks kvoodi andmine ainus võimalus, kuidas komisjon saaks tegutseda kohtuotsusega kooskõlas oleval moel. Hageja väidab, et tema nõuet tuleb vaadelda selles kontekstis.
Esimese Astme Kohtu hinnang
56 Tuleb meenutada, et EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi korral piirdub ühenduse kohtu pädevus vaidlustatud akti õiguspärasuse kontrollimisega, ning et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Esimese Astme Kohus oma pädevuse teostamisel teha ühenduse institutsioonidele korraldust (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑5/93 P: DSM vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4695, punkt 36, ja Esimese Astme Kohtu 24. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑145/98: ADT Projekt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑387, punkt 83). Vaidlustatud akti tühistamise korral peab asjassepuutuv institutsioon võtma EÜ artikli 233 alusel tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed (Esimese Astme Kohtu 27. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑67/94: Ladbroke vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1, punkt 200, ja eespool viidatud kohtuotsus ADT Porjekt vs. komisjon, punkt 84).
57 Järelikult tuleb see osa nõuetest, milles Esimese Astme Kohtul palutakse teha komisjonile korraldus anda hagejale impordikvoot, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Tühistamishagi
Poolte argumendid
58 Komisjon väidab, et vaidlustatud aktil ei ole niisuguseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad mõjutada hageja huve, ning seega on tühistamishagi vastuvõetamatu.
59 Hageja leiab, et hagi on vastuvõetav, kuid palub Esimese Astme Kohtul võtta enne hagi vastuvõetamatuse kohta otsuse tegemist seisukoht asja sisuliste küsimuste osas. Ta on seisukohal, et käesoleva asja vastuvõetavust ei saa täielikult hinnata ilma asja põhisisu eelneva uurimiseta.
Esimese Astme Kohtu hinnang
60 Esimese Astme Kohus leiab korrakohase õigusmõistmise huvides käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades olevat mõistliku võtta kõigepealt, enne vastuvõetamatuse küsimuste uurimist, seisukoht sisuliste küsimuste osas (vt selle kohta ja analoogselt Euroopa Kohtu 15. märtsi 1984. aasta otsus kohtuasjas 64/82: Tradax vs. komisjon, EKL 1984, lk 1359, punkt 12, ja Esimese Astme Kohtu 1. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑125/96 ja T‑152/96: Boehringer vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1999, lk II‑3427, punkt 58, mida kinnitab Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus apellatsioonimenetluses C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punkt 53).
2. Põhiküsimus
61 Hageja esitab tühistamishagi toetuseks neli väidet. Esimese väitega kinnitab ta, et komisjon ei ole määrusega kehtestatud õiguslikku raamistikku õigesti rakendanud, ning teise väitega, et komisjon on rikkunud määruse artiklit 7. Neid kahte väidet tuleb uurida koos. Seejärel kinnitab hageja kolmandas väites, et komisjon on väljunud määruse artiklis 7 sätestatud õiguslikust raamistikust ning ületanud talle parlamendi ja nõukogu poolt selle määrusega antud volitusi. Viimasena, neljandas väites kinnitab hageja, et komisjon on rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.
Esimene ja teine väide, mis tuginevad kohaldatava õigusliku raamistiku ebaõigele rakendamisele ja määruse artikli 7 rikkumisele
Poolte argumendid
62 Hageja kinnitab esimeses väites, et kuna komisjon ei andnud importijatele kvoote, ei ole ta määrusega kehtestatud õiguslikku raamistikku õigesti rakendanud. Kinnitades, et alates 1. jaanuarist 2005 saavad bromometaani importimise luba taotleda vaid fumigeerijad, ning et importijatel ei ole enam kvootidele õigust, ajab komisjon segamini heakskiidetud kvoote ja nende kvootide suuruse arvutamise menetlust reguleerivad sätted määruses nende sätetega ja menetlustega, mis puudutavad sel moel kindlaks määratud koguste importimise loa saanud ettevõtjaid.
63 Hageja on seisukohal, et – konkreetsemalt – määruse artikli 3 lõike 2 punkti ii kohaselt peab komisjon kvoodi suuruse kindlaksmääramisel lähtuma määruse artikli 18 lõikes 2 sätestatud menetlusest ja otsuses IX/6 kehtestatud kriteeriumidest. Nii ei vaidlusta hageja seda, et alates 1. jaanuarist 2005 ei arvutata lubatud kvootide suurust enam kaheksa importija ajaloolise tootmismahu alusel.
64 Tema arvates ei tähenda see siiski veel seda, et takistada võib nende importijate tegevuse jätkamist, kellel oli enne 1. jaanuari 2005 õigus impordikvootidele bromometaani kontrollitavate kasutamisviiside osas. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas määruse artiklitega 6 ja 7, millega antakse importijatele – mitte kasutajatele – õigus saada impordilitsents ja kvoot 12 kuuks. Pealegi annab määruse artikli 4 lõige 5 importijatele õiguse anda neile kuluv õigus üle mõnele teisele importijale.
65 Lisaks tähendaks komisjoni tõlgendusviis seda, et kõnealusel ajal tegutsevad importijad peavad oma tegevuse lõpetama, kuna nad on komisjoni loodud uuest impordisüsteemist välja arvatud. See kahjustab kutsealal tegutsemise vabaduse põhimõtet, mis hageja sõnade kohaselt kujutab endast kõikide liikmesriikide õiguskordadele omast õiguse põhimõistet ning kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka.
66 Pealegi tooks komisjoni tõlgendusviis kaasa konkurentsi kahjustamise, mitte ei muudaks seda avatumaks, kuna see takistaks importijatel bromometaani impordi- ja müügi turul kasutajatega konkureerida.
67 Hageja leiab teises väites, et määruse artikkel 7 paneb komisjonile sõnaselgelt kohustuse näha ette, et alates 31. detsembrist 1999 sõltub kontrollitavate ainete, sealhulgas bromometaani ühenduses vabasse ringlusesse laskmine otse importijatele 12-kuuliseks ajavahemikuks antud kvootidest.
68 Hageja väidab, et komisjon on 2004. aasta teatise punktis IX nentinud, et ta on kohustatud importijatele kvoote andma. Pealegi kinnitas sellele järgnenud kirjavahetus, et komisjon teadis ja möönis, et hagejal oli individuaalne õigus saada aastaks 2005 isiklik kvoot 12 kuuks. Hageja leiab, et seega puudus igasugune kahtlus selles osas, et komisjon oli kohustatud talle tuletatud õigusest lähtudes kvoodi eraldama. 2004. aasta teatise kohaselt esitas hageja komisjonile 30. augustil 2004 deklaratsiooni selleks, et ta saaks aastal 2005 bromometaani importida.
69 Hageja märgib, et komisjon on vaidlustatud aktis jätnud mainimata määruse artikli 7, ehkki hageja oli 1. märtsi 2005. aasta kirjas sõnaselgelt märkinud, et tema taotlus põhineb sel sättel. Komisjon märkis lihtsalt, et fumigeerijatel on võimalus saada impordikvoote, mida hageja ei eita. Sellegipoolest vaidleb hageja vastu järeldusele, mille kohaselt esiteks neil importijatel, kel oli sel ajal õigus impordikvootidele, ei ole seda õigust enam alates 1. jaanuarist 2005, ja et teiseks asendati importijate kvoodid fumigeerimisettevõtetele antavate kvootidega. Ta on seisukohal, et selline väide on vastuolus määruse artikliga 7 ning rikub hageja õigusi selle sätte alusel antavatele impordikvootidele.
70 Komisjon väidab esimese väite osas, et bromometaani importimise suhtes kohaldatav õiguslik režiim muutus määruse artikli 4 lõike 2 punkti ii kohaselt 1. jaanuaril 2005. Komisjon märgib, et ühendus oli kohustatud sellest kuupäevast bromometaani kasutamise keelama, välja arvatud kriitilise kasutamise juhtumid. Määruse artikli 4 lõike 2 punktis i sätestatud režiimi ei saa otsuse IX/6 ja määruse artikli 3 lõike 2 punkti ii kohaselt pärast 31. detsembrit 2004 enam impordilitsentside andmise alusena kasutada. Alates 1. jaanuarist 2005 peavad fumigeerijad taotlema litsentsi väljastamist, enne kui esitavad importijatele – nagu hageja – nõude importida selline kogus bromometaani, millele litsents väljastati. Komisjon on seisukohal, et hageja olukorra muutumine tuleneb otseselt määruse artikli 3 lõike 2 punktist ii, millega lõpetati ajalooliste koguste alusel arvutatud kvootide andmine. Sellegipoolest on komisjon seisukohal, et see muudatus ei tähenda seda, et niisugused äriühingud nagu hageja peavad tegevuse lõpetama.
71 Teise väite osas tuletab komisjon meelde, et määruse artikkel 7 näeb ette, et kvoodid tuleb määrata ettevõtjatele. Kuna määruse artikli 7 punktis b viidatakse kriitilise kasutamise juhtudele, siis on komisjon seisukohal, et selleks, et määrata kindlaks, millistele ettevõtjatele konkreetselt tuleb alates 1. jaanuarist 2005 määrata kriitiliseks kasutamiseks mõeldud bromometaani kvoodid, tuleb seda punkti lugeda ja mõista määruse artikli 3 lõiget 2 arvestades. Seega on ettevõtjad, kellele need kvoodid tuleb anda, fumigeerijad, mitte importijad. Komisjon on seisukohal, et määruse artikkel 7 tuleneb loogiliselt artiklist 6, mis määratleb põhimõtte, mille kohaselt ei ole bromometaani importimine vaba, vaid selle puhul on seatud tingimuseks kehtiva impordilitsentsi saamine ja esitamine. Need kaks artiklit täiendavad teineteist.
72 Lõpetuseks väidab komisjon, et 2004. aasta teatis ja tema 10. detsembri 2004. aasta e-kiri on laadilt üldised osas, mis puudutab kõiki osoonikihti kahandavaid aineid, ning neis ei ole sõnaselgelt öeldud, et aastal 2005 määratakse kriitiliseks kasutamiseks mõeldud bromometaani kvoodid importijatele. Vastupidi, komisjon rõhutab, et 2004. aasta teatise punkti II alapunkt a viitab määruse artikli 3 lõike 2 punktile ii ning seega on sellega öeldud, et kvoodid määratakse vastavalt sellele sättele. Pealegi märkis komisjon kohtuistungil, et 2004. aasta teatis erineb 2003. aasta teatisest selle viite poolest.
Esimese Astme Kohtu hinnang
73 Esmalt tuleb märkida, et komisjoni poolt 1. jaanuarist 2005 kehtestatud korda iseloomustab asjaolu, et komisjon on otsustanud, et kasutajad selle määruse artikli 3 lõike 2 punkti ii mõttes, kellel on õigus erandile kriitilise kasutamise juhtudeks, on fumigeerijad. Samuti on komisjon otsustanud, et määruse artikli 7 kohaselt ei ole importijatel enam õigust impordikvootidele, vaid et kasutajad, kellele need kvoodid aastal 2005 eraldatakse, on fumigeerijad. Ühtlasi näeb see kord ette, et imporditoimingu puhul on nõutav litsentsi väljastamine fumigeerijale ja lisaks ka importijale. Lõpuks on komisjon uue korra puhul otsustanud piirata importijate poolt bromometaani importimist üksikjuhtumite kaupa, nii et litsentse väljastatakse vaid juhtudel, kui määruse artikli 4 lõike 4 punkti i alapunkti b teises taandes toodud turuleviimise tingimused on täidetud. Nii ei saa importijad enam hankida kasutajatele müümiseks mõeldud bromometaani varu.
74 Mis puudutab määruse artikli 7 väidetavat rikkumist ning hageja väidet, mille kohaselt komisjoni poolt alates 1. jaanuarist 2005 rakendatava korra puhul ei ole tegemist määruse asjassepuutuvate sätete õige rakendamisega, siis tuleb esiteks meenutada, et määruse artiklis 7, mis ei reguleeri mitte üksnes bromometaani importi, vaid ühtlasi ka väljastpoolt ühendust pärinevate kontrollitavate ainete importi, ei ole täpsustatud, et impordikvoodid tuleb anda importijatele, vaid on sätestatud, et need tuleb määrata ettevõtjatele, kusjuures see mõiste hõlmab määruse artiklis 2 toodud määratluse kohaselt kontrollitavate ainete tootjaid, ringlusse laskjaid, kasutajaid, importijaid ja eksportijaid. Seega jätab määruse artikli 7 sõnastus komisjonile valikuvõimaluse, millistel määruse artiklis 2 mainitud ettevõtjate kategooriatel, kelle hulka kuuluvad kasutajatena ka fumigeerijad, on õigus selle sätte alusel kvoote saada. Siit järeldub, et artikkel 7 ei kohusta komisjoni importijatele impordikvoote määrama.
75 Teiseks tuleb märkida, et määruse artikli 3 lõike 2 punkti i alapunkti d kohaselt on bromometaani tootmine pärast 31. detsembrit 2004 keelatud. Lisaks on selle artikli lõike 2 punktis ii ette nähtud, et komisjon kohaldab otsuses IX/6 kehtestatud kriteeriume, et igal aastal kindlaks määrata kriitilised kasutused, mille jaoks bromometaani tootmine, importimine ja kasutamine võib olla ühenduses lubatud pärast 31. detsembrit 2004, lubatavad kogused ja kasutused ning need kasutajad, kellele võib kriitilise kasutamise juhtudeks ette nähtud erandist kasu olla. Määruse artikli 3 lõike 2 punkt ii näeb ühtlasi ette, et tootmine ja importimine on lubatud ainult juhul, kui üheltki teiselt Montreali protokolli osapoolelt ei ole vastavaid asendusaineid või ringlussevõetud või taasväärtustatud bromometaani saada.
76 Samuti tuleb meenutada, et määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunkt d keelab kontrollitavate ainete turustamise pärast 31. detsembrit 2004, kui lõigetest 4 ja 5 ei tulene teisiti. Lõike 4 punkti i alapunkti b teine taane näeb ette, et lõike 2 punkti i alapunktis d sätestatud keeldu ei kohaldata bromometaani turuleviimise ja kasutamise suhtes, kui nendega rahuldatakse määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud kasutajate poolt esitatud taotlusi, mille osas on väljastatud litsents kriitiliseks kasutamiseks.
77 Siit järeldub, et määruse nende kahe artikli kohaselt bromometaani turuleviimine ja kasutamine aastal 2005 piirdub rangelt kriitilise kasutamisega. Nendest sätetest nähtub, et bromometaan võib ühenduses olla kättesaadav vaid konkreetse kriitilise kasutamise vajaduse korral.
78 Kolmandaks tuleb meenutada, et määruse artikli 6 lõige 1 näeb ette, et bromometaani ühendusse importimise puhul on nõutav impordilitsents, kuid ei täpsusta ei seda, kellele see võidakse väljastada, ega imporditoimingu kohta väljastatavate litsentside arvu. Seega on selle sättega kooskõlas komisjoni poolt alates 1. jaanuarist 2005 rakendatav kord, kus iga importimise kohta väljastatakse kaks litsentsi, see tähendab esmalt kasutajale ja seejärel importijale. Pealegi on määruse artiklid 6 ja 7 sellised, et täiendavad teineteist selles mõttes, et nende ühine eesmärk on ühendusse imporditud kontrollitavate ainete kontrollimine ja nende koguste piiramine.
79 Järelikult, arvestades määruse artiklites 3 ja 4 ette nähtud piiranguid bromometaani tootmise, kasutamise ja turuleviimise osas, järeldub määruse ülesehitusest, et artiklite 6 ja 7 eesmärk on tagada, et bromometaani import ei ületaks seda, mis on vajalik konkreetselt kindlaks määratud kriitilise kasutamise juhtudeks.
80 Seega nähtub määruse artiklite 3, 4, 6 ja 7 komisjonipoolsest tõlgendusest, millest lähtudes ta ei andnud importijatele enam impordikvoote ning piiras bromometaani importi üksikjuhtumite kaupa, takistades sel moel importijatel varusid koguda, nende sätete kasulik mõju, ning see tagab nende ühtse kohaldamise, mis vastab määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, milleks eelkõige on piirata bromometaani tootmist ja kasutamist eesmärgiga kaitsta osoonikihti.
81 Seda analüüsi ei sea kahtluse alla asjaolu, et määruse artikkel 7 ei näe sõnaselgelt ette määruse kohaldamise korra muudatust alates 1. jaanuarist 2005 osas, mis puudutab bromometaani. Eespool punktides 74–80 toodust nähtub, et komisjon ei ole ajanud segamini – nagu hageja väidab – kahte erinevat korda, see tähendab ühelt poolt määruse artiklites 3 ja 4 sätestatut ning teiselt poolt määruse artiklites 6 ja 7 sätestatut, vaid on õigustatult tõlgendanud neid sätteid koos, mis on kooskõlas määruse ülesehitusega.
82 Samuti tuleb seonduvalt argumendiga, mis tugineb asjaolule, et rikutud on määruse artikli 4 lõiget 5, kus on öeldud, et iga importija, kellel on õigus kontrollitavaid aineid turule viia, võib selle õiguse loovutada teistele ühenduses turuleviimise õigust omavatele importijatele, tuleb meenutada, et määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunkti d kohaselt ei või tootjad ja importijad pärast 31. detsembrit 2004 enam bromometaani turustada, välja arvatud määruse artikli 4 lõike 4 punkti i alapunkti b teise taande ja artikli 3 lõike 2 punkti ii alusel üksikjuhtumitena lubatud kogused. Siit järeldub esiteks, et loovutamise õigus, mis importijatel on 2005. aastal määruse artikli 4 lõike 5 alusel, kehtib üksnes üksikjuhtumite kaupa lubatud koguste osas, ning teiseks, et importijad võivad seda piiratud loovutamisõigust kasutada ilma, et neile oleks impordikvooti antud, nagu hageja on seda kohtuistungil tunnistanud. Seega ei kohusta määruse artikli 4 lõige 5 komisjoni importijatele impordikvoote andma.
83 Eeltoodut arvestades tuleb nentida, et komisjon ei olnud määruse alusel kohustatud hagejale kui importijale aastal 2005 impordikvooti andma, ning et komisjoni poolt alates 1. jaanuarist 2005 rakendatava uue korra alusel kohaldatakse määruse artikleid 3, 4, 6 ja 7 seaduslikult ja sellega kooskõlas oleval viisil. Neil asjaoludel ei ole vaja uurida küsimust, kas komisjon oleks saanud toimida teisiti, jätkates pärast 31. detsembrit 2004 importijatele impordikvootide andmist.
84 Mis puudutab hageja viidet 2004. aasta teatisele, siis tuleb meenutada, et komisjon on selle teatise punktis II täpsustanud, et määruse artiklis 7 ette nähtud impordikvoodid antakse aastal 2005 kriitilistel juhtudel kasutatavale bromometaanile, tuginedes otsusele IX/6 ja määruse artikli 3 lõike 2 punktile ii, mis näeb ette, et tootmine ja importimine on lubatud ainult juhul, kui üheltki osapoolelt ei ole vastavaid asendusaineid või ringlussevõetud või taasväärtustatud bromometaani saada. Lisaks märkis komisjon kohtuistungil, et 2004. aasta teatis erineb vastavast 2003. aasta teatisest selle viite poolest otsusele IX/6 ja määruse artikli 3 lõike 2 punktile ii, kuna 2003. aasta teatises seda viidet ei esine. Sellest järeldub, et niisugune mõistlik lugeja, nagu seda on hageja, oli võimeline 2004. aasta teatisest välja lugema, et komisjon kavatses määruse artiklit 7 aastal 2005 mitte enam kohaldada nii nagu aastal 2004, vaid et aastal 2005 toimub impordikvootide andmine vastavalt otsusele IX/6 ja määruse artikli 3 lõike 2 punktile ii. Lõpuks selgitab 2004. aasta teatise punktides II ja IX sätestatut selles osas, milles nendes viidatakse tootjatele ja importijatele, mitte fumigeerijatele, asjaolu, et 2004. aasta teatis käsitleb kõiki osoonikihti kahandavaid aineid – nagu väidab komisjon –, ning et bromometaani kui erijuhtumi suhtes ei kehti erikord. Seega asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et 2004. aasta teatis ei sea kahtluse alla komisjoni otsust mitte anda hagejale aastal 2005 impordikvooti.
85 Edasi tuleb nentida, et toetada ei saa hageja argumente, mis tuginevad 10. detsembri 2004. aasta e-kirjale. Tuleb meenutada, et tegemist ei ole individuaalse e-kirjaga, mis on saadetud hagejale, et kinnitada talle bromometaani kriitilise kasutamise jaoks individuaalse kvoodi andmist, vaid kõikidele ODS veebilehe kasutajatele saadetud e-kirjaga, milles teatatakse kõikide kvootide avaldamisest kõikide kontrollitavate ainete ja kõikide kasutusviiside osas. Siit järeldub, et see e-kiri ei sea kahtluse alla määruse seda tõlgendusviisi, millest komisjon lähtus.
86 Samuti on Esimese Astme Kohus seisukohal, et määruse see tõlgendusviis, millest komisjon lähtus, ei too kaasa konkurentsiolukorra moonutamist turul. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei takistata importijaid bromometaani importimise ja müügi turul fumigeerijatega konkureerimast. Nagu ka komisjon väidab, ei tähenda 1. jaanuaril 2005 toimunud muudatus seda, et niisugused äriühingud nagu hageja peaks tegevuse lõpetama. See tähendab üksnes seda, et need ettevõtjad ei saa enam taotleda impordilitsentse selleks, et hankida kõnealuse toote varu, mida nad tegelikele kasutajatele hiljem edasi müüvad.
87 Lõpuks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kutsealal tegutsemise vabadus absoluutne eelisõigus, vaid seda tuleb vaadelda kooskõlas tema rolliga ühiskonnas. Seega võib selle suhtes ette näha piiranguid tingimusel, et need piirangud vastavad ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ja ei kujuta endast seda eesmärki arvestades ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel moel tagatud õiguste olemust (Euroopa Kohtu 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Washauf, EKL 1989, lk 2609, punktid 17 ja 18, ja 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑295/03 P: Alessandrini jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5673, punkt 86).
88 Käesoleval juhul muudeti uue, komisjoni poolt 1. jaanuarist 2005 kasutusele võetud korraga vaid bromometaani importimise tingimusi, mis ei tähenda, et hageja peab tegevuse lõpetama. Isegi kui eeldada, et seda võib käsitleda piiranguna, on Esimese Astme Kohus seisukohal, et ühenduse poolt taotletavaks üldiseks huviks on kõnealusel juhul osoonikihi kaitsmine, ning leiab, et võimalik piirang on igal juhul põhjendatud, kuna tegemist on sellest huvist lähtuva määruse kohaldamisega (eespool punktid 74–83), mida ei saa pidada ebaproportsionaalseks või talumatuks, ning samuti ei kahjustata selle õiguse olemust, kuna hageja saab oma varasemat majandustegevust jätkata.
89 Eeltoodut arvestades tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mis tugineb pädevuse puudumisele (ultra vires akt)
Poolte argumendid
90 Hageja on seisukohal, et kuna komisjon ei andnud talle kvooti bromometaani importimiseks Euroopa Liitu, siis on ta väljunud määruse artiklis 7 määratletud õiguslikust raamistikust ning seeläbi ületanud talle parlamendi ja nõukogu poolt selle määrusega antud volitusi.
91 Hageja väidab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb alusmääruse sätete kohaldamiseks vastu võetud rakendusakt tühistada, kui sellega muudetakse sätestatud kohustuste ulatust, ilma et kasutataks asutamislepinguga nõutud seadusandlikku protseduuri. Kui selgub, et rakendusaktiga nähakse ette selle aluseks oleva meetmega kehtestatud kriteeriumidest erinevad kriteeriumid, ei saa seda vastu võtta ilma parlamendiga eelnevalt konsulteerimata.
92 Samamoodi paneb käesoleval juhul määruse artikkel 7 komisjonile kohustuse määrata bromometaani ühenduses vabaks ringlusselaskmiseks impordikvoodid. Üksnes ühenduse seadusandja võib otsustada, et pärast 31. detsembrit 2004 importijatele impordikvoote enam ei määrata. Kuni sellise otsuse vastuvõtmiseni peaks komisjon jätkama impordikvootide andmist ning igasugune temapoolne keeldumine on õigusvastane.
93 Komisjon on seisukohal, et kolmanda väitega korratakse teist väidet ning viitab tema poolt selle kohta esitatud kaalutlustele. Komisjon rõhutab siiski, et määras kriitiliseks kasutamiseks mõeldud bromometaani kvoodid otsuses 2005/625 ning märgib, et hagejale on väljastatud impordilitsentsid ning tal on võimalik tegevust jätkata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
94 Tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on esimese ja teise väite uurimisel asunud seisukohale, et määruse artikkel 7 ei pane komisjonile kohustust anda hagejale aastaks 2005 impordikvooti, ning et komisjonipoolne määruse rakendamine alates 1. jaanuarist 2005 kehtiva uue korra alusel on kõnealuse määruse sätetega kooskõlas. Seega, kuna vaidlustatud aktis teatatakse hagejale, et uue korra kohaselt ei saa talle impordikvooti eraldada, siis kujutab see endast komisjoni võetud meedet, mis on võetud nõuetekohaselt määruse alusel ega kujuta endast ultra vires akti. Seega ei ole komisjon vaidlustatud aktiga tunginud nõukogu ega parlamendi pädevusse.
95 Siit järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.
Neljas väide, mis tugineb õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele
Poolte argumendid
– Hageja argumendid
96 Hageja väidab, et kuna komisjon ei tunnistanud 2004. aasta teatises ja edasises kirjavahetuses tema õigust impordikvoodi saamiseks määruse artikli 7 alusel, on komisjon kahjustanud hageja õiguspärast ootust impordikvoodi saamise osas ning rikkunud õiguskindluse põhimõtet.
97 Hageja on seisukohal, et õiguskindluse põhimõte tähendab, et isikuid, kelle suhtes kehtib seaduses sätestatu, ei asetata nende õigusi ja kohustusi puudutavas osas ebakindlasse olukorda, et ühenduse eeskirjades on kindlalt ja ühemõtteliselt määratletud nende isikute õigused, keda need eeskirjad puudutavad, ning et võetakse meetmeid, et tagada, et kõnealuste eeskirjade alusel reguleeritavad olukorrad ja õigussuhted oleksid jätkuvalt ettenähtavad. Käesoleval juhul muudab see, et komisjon keeldus määramast hagejale impordikvooti ning otsustas asendada importijate kvoodid kasutajatele antavate kvootidega, bromometaani Euroopa Liitu importimise korra tervikuna ettenähtamatuks ja määrusega vastuolus olevaks.
98 Hageja on seisukohal, et õiguspärase ootuse mõiste on õiguskindluse põhimõtte oluline tulem ning see nõuab, et kahjustada ei tohi nende isikute ootusi, kes lähtuvad heauskselt seadusest sellisena nagu see on või näib olevat. Kohtupraktika kinnitab, et lihtne halduspraktika või tunnustamine, mis ei ole vastuolus kehtivate õigusnormidega ja millega ei kaasne kaalutlusõiguse teostamist, võib tekitada huvitatud isikute õiguspärase ootuse, ilma et see peaks tingimata tuginema üldise kehtivusega teatisele (Euroopa Kohtu 1. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 84/85: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1987, lk 3765, ja Euroopa Kohtu presidendi 10. juuni 1988. aasta määrus kohtuasjas C‑152/88 R: Sofrimport vs. komisjon, EKL 1988, lk 2931; Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3253, punkt 112).
99 Hageja õiguspärane ootus bromometaani impordikvoodi saamiseks aastal 2005 tulenes konkreetselt määruse artikli 7 sõnastusest ja komisjoni kirjalikest avaldustest, sealhulgas 2004. aasta teatisest ja mitmest hagejale saadetud e-kirjast. Hageja märgib, et esitas sellele ootusele tuginedes 2004. aasta deklaratsiooni ning ootas õigustatult impordikvoodi eraldamist aastaks 2005. Kuna komisjon talle bromometaani importimiseks aastal 2005 kvooti ei määranud, kahjustas ta sellega hageja õiguspärast ootust.
– Kostja argumendid
100 Komisjon on seisukohal, et hagejale pole antud konkreetseid tagatisi selle kohta, et talle eraldatakse aastaks 2005 kvoot bromometaani vabasse ringlusse laskmiseks. Samuti leiab ta, et selline ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja nagu hageja teadis või pidi teadma, et alates 1. jaanuarist 2005 oli bromometaani isiklikuks tarbeks kasutamine või turuleviimine keelatud, kuna selle keelu nägi ette määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunkt d. Komisjon on seisukohal, et hageja teadis ka seda, et määruse artikli 4 lõike 4 punkti i alapunkti b kohaselt on pärast seda kuupäeva lubatud vaid bromometaani kriitiline kasutamine. Komisjon leiab, et järelikult hageja teadis, et määruse artikli 4 lõike 2 punkti i alapunktidega a–c kehtestatud kord, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2005 ei kohaldata seda korda, kus registreeritud importijatele anti kvoote 1991. aasta võrdluskoguste alusel. Komisjon leiab, et hageja teadis, et kvoodisüsteem ja bromometaani kriitiliseks kasutamiseks eraldatavate kvootide jagamise kord alates sellest kuupäevast muutuvad.
Esimese Astme Kohtu hinnang
101 Esiteks, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb esmalt meenutada, et määruse artikkel 7, milles on mainitud vaid ettevõtjaid, mitte importijaid, ei luba, et viimati nimetatutele kvoote antakse, ning et selline õiguspärane ootus, millele hageja toetub, ei tulene ka määruse artiklitest 3, 4 ja 6.
102 Lisaks on eespool punktis 84 öeldud, et 2004. aasta teatise punktis II sisalduv viide otsusele IX/6 ja määruse artikli 3 lõike 2 punktile ii näitab, et pärast 1. jaanuari 2005 toimub impordikvootide määramine vastavalt neile sätetele. Veelgi enam, eespool punktis 84 on asutud seisukohale, et 2004. aasta teatis erines vastavast 2003. aasta teatisest selle viite poolest, ning et sellest järeldub, et selline mõistlik lugeja nagu seda on hageja oli võimeline 2004. aasta teatisest välja lugema, et komisjon kavatses aastal 2005 oma varasemat praktikat muuta. Seega tuleb kokkuvõttes öelda, et 2004. aasta teatises ei ole lubatud, et importijatele impordikvoote antakse.
103 Tuleb märkida, et kohtupraktikast nähtub – ja nagu väidab komisjon –, et kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võib ette näha tema huve mõjutada võiva ühenduse õigusnormi vastuvõtmist, ei saa ta tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, kui see meede vastu võetakse (Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑182/03 ja C‑217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5479, punkt 147, ja Esimese Astme Kohtu 16. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑336/94: Efisol vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1343, punkt 31). Selles osas tuleb meenutada, et hageja on üks kaheksast importijast, kel oli kuni aastani 2004 õigus bromometaani ühendusse importida, ning et igasugustel muudatustel bromometaani suhtes kohaldatavas korras on tema tegevusele importijana suur majanduslik tähtsus. Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et sellises seisukorras hoolikas ettevõtja oleks pidanud otsima eesootavate muudatuste kohta täpset teavet. Sellega seoses tuleb meenutada, et hageja on möönnud, et ta oli tulenevalt määruse artiklitest 3 ja 4 teadlik, et bromometaani suhtes kehtivat korda muudetakse 1. jaanuaril 2005.
104 Järelikult oli käesolevas asjas esinevaid asjaolusid arvestades hoolsuskohustus temal.
105 Samuti tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele toetuda juhul, kui ametiasutused ei ole andnud konkreetseid tagatisi (eespool viidatud kohtuotsused Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 147, ja Efisol vs. komisjon, punkt 31). Käesoleval juhul väidab komisjon õigustatult, et ta ei ole hagejale konkreetseid tagatisi andnud.
106 Kohtupraktikast tuleneb ka see, et komisjoni varasem halduspraktika, mis oli üldsusele teada, võib vastupidise info puudumisel tekitada õiguspärase ootuse samade eeskirjade kohaldamise osas, eelkõige juhul, kui ühenduse institutsiooni teatised ei erine eelnevatest (eespool viidatud kohtuotsus MCI vs. komisjon, punkt 112; vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punktid 9‑27; eespool viidatud määrus Sofrimport vs. komisjon, punktid 17‑23). Sellegipoolest ei saa neid põhimõtteid käesoleval juhul kohaldada. Käesolevas asjas eristab 2004. aasta teatist punktis II sisalduv viide otsusele IX/6 ja määruse artikli 3 lõike 2 punktile ii, millest nähtub, et aastal 2005 ei lähtuta impordikvootide andmisel enam komisjoni varasemast praktikast, vaid see toimub selle sätte alusel.
107 Lõpuks tuleb meenutada, et komisjoni 10. detsembri 2004. aasta e-kirja said kõik ODS veebilehe kasutajad, ning et selles teatati kõikide kvootide avaldamisest kõikide kontrollitavate ainete ja kõikide kasutajate osas. Siit järeldub, et sellega ei lubatud hagejale kuidagi, et talle antakse individuaalne kvoot bromometaani kriitiliseks kasutamiseks. Mis puudutab hageja viiteid muudele komisjoni e-kirjadele, siis tuleb märkida, et ta ei ole käesolevas asjas selle kohta mingeid tõendeid esitanud ega konkreetselt nimetanud neid kirju, millele ta viitab.
108 Teiseks, mis puudutab väidetavat õiguskindluse põhimõtte rikkumist, siis tuleb märkida, et kohtupraktikast tulenevalt kujutab see põhimõte endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt peab määrus olema selge ja täpne, selleks et õigussubjektid saaks selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning võtta arvesse nende tagajärgi. Ometi, kui õigusnorm on mõtte ja ulatuse osas teataval määral olemuslikult ebaselge, tuleb kontrollida, kas kõnealune õigusnorm on niivõrd ebaselge, et see takistab õigussubjektidel hajutada piisava kindlusega neil selle normi ulatuse ja mõtte osas tekkinud võimalikke kahtlusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2801, punktid 30 ja 31).
109 Käesoleval juhul tuleb nentida, et arvestades peamiselt määruse sätteid (vt eespool punktid 74‑83), kuid ka 2004. aasta teatise sõnastust (vt eespool punktid 84 ja 102), ei olnud hageja olukorras olevatel importijatel võimatu ette näha seda, et keeldutakse andmast impordikvooti, millele hageja pretendeerib, ja et importijatele määratavad impordikvoodid asendatakse kasutajatele määratud kvootidega. Siit järeldub, et ei määrus ega 2004. aasta teatis polnud selline, et oleks takistanud õigussubjektidel piisava kindlusega hajutada määruse artikli 7 ulatuse ja mõtte osas tekkinud võimalikke kahtlusi.
110 Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.
111 Kuna hageja poolt vaidlustatud akti tühistamise nõude toetuseks esitatud neli väidet on tagasi lükatud, tuleb nõue tunnistada põhjendamatuks, ilma et oleks vaja teha otsust komisjoni poolt esitatud vastuvõetamatuse vastuväite osas.
112 Neil asjaoludel tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
113 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista talt välja komisjoni kohtukulud.
Pirrung | Forwood | Papasavvas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. mail 2007 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |
Sisukord
Õiguslik ja faktiline raamistik
1. Viini konventsioon ja Montreali protokoll
2. Määrus (EÜ) nr 2037/2000
3. Määruse artiklite 6 ja 7 kohaldamine: 1. jaanuari 2005. aasta muudatused
4. 2004. aasta teatis importijatele
5. Hageja taotlus
6. Vaidlustatud akt
7. Otsus 2005/625/EÜ
Menetlus
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Vastuvõetavus
Nõue kohustada komisjoni andma hagejale impordikvoot
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Tühistamishagi
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
2. Põhiküsimus
Esimene ja teine väide, mis tuginevad kohaldatava õigusliku raamistiku ebaõigele rakendamisele ja määruse artikli 7 rikkumisele
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kolmas väide, mis tugineb pädevuse puudumisele (ultra vires akt)
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Neljas väide, mis tugineb õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele
Poolte argumendid
– Hageja argumendid
– Kostja argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud