Language of document : ECLI:EU:T:2022:43

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

2. veebruar 2022(*)

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Kesk‑ ja Ida-Euroopa gaasiturud – Otsus, millega muudetakse ettevõtja väljapakutud individuaalsed kohustused siduvaks – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 9 – Kohustuste sobivus, lähtudes konkurentsiprobleemidest, mis vastuväiteteatises esialgu kindlaks määrati – Komisjoni loobumine nõudest, et võetaks kohustused mõne esialgse probleemi osas – Hea halduse põhimõte – Läbipaistvus – Põhjendamiskohustus – Liidu energiapoliitika eesmärgid – Energiasolidaarsuse põhimõte – Võimu kuritarvitamine

Kohtuasjas T‑616/18,

Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo S.A., asukoht Varssavi (Poola), esindajad: K. Karasiewicz, radca prawny, ning advokaadid T. Kaźmierczak, K. Kicun ja P. Moskwa,

hageja,

keda toetasid

Leedu Vabariik, esindajad: K. Dieninis ja R. Dzikovič,


Poola Vabariik, esindajad: B. Majczyna ja M. Nowacki,

ning

Overgas Inc., asukoht Sofia (Bulgaaria), esindajad: advokaadid S. Gröss ja S. Cappellari,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Meessen ja J. Szczodrowski,

kostja,

keda toetasid

Gazprom PJSC, asukoht Moskva (Venemaa),

ja

Gazprom export LLC, asukoht Peterburi (Venemaa),

esindajad: advokaadid J. Karenfort, J. Hainz, B. Evtimov, N. Tuominen, J. Heithecker ja solicitor M. D. O’Keeffe,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 24. mai 2018. aasta otsus C(2018) 3106 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39816 – eelneva turu gaasitarned Kesk- ja Ida-Euroopas),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. van der Woude, kohtunikud J. Svenningsen (ettekandja), R. Barents, C. Mac Eochaidh ja T. Pynnä,

kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,

arvestades menetluse kirjalikku osa ning 18. ja 19. mai 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust ja hagi esitamisest hilisemad arengud

1        Hageja Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo S.A. on peamiselt Poolas gaasi‑ ja naftasektoris tegutseva kontserni PGNiG emaettevõtja. See kontsern tegeleb põhiliselt gaasi ja toornafta uuringute ja tootmisega ning gaasi importimise, müügi ja turustamisega.

2        Hageja palub tühistada Euroopa Komisjoni 24. mai 2018. aasta otsuse C(2018) 3106 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39816 – eelneva turu gaasitarned Kesk‑ ja Ida-Euroopas) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega muudeti siduvaks kohustused, mille esitasid Gazprom PJSC ja Gazprom export LLC (edaspidi koos „Gazprom“).

3        Vaidlustatud otsus lõpetas haldusmenetluse, mille viis läbi komisjon, kes analüüsis ELTL artiklis 102 ette nähtud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelust lähtudes, kas siseturuga on kooskõlas Gazpromi tegevus, mis mõjutab teatavate Kesk‑ ja Ida-Euroopa riikide, st Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Poola ja Slovakkia (edaspidi koos „puudutatud riigid“) gaasisektorit.

A.      Haldusmenetlus, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus

4        Komisjon võttis aastatel 2011–2015 mitu meedet selleks, et uurida Kesk‑ ja Ida-Euroopa gaasiturgude toimimist. Konkreetselt saatis ta nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02 lk 205) artiklite 18 ja 20 alusel teabenõuded mitmele turul tegutsejale, sh Gazpromile ja mõnele tema kliendile, sh hagejale, ning tegi kontrollimisi, sh 2011. aastal hageja ruumides. Sellele uurimisele vastav haldusmenetlus, mida käsitletav asi otseselt puudutab, registreeriti viitega „juhtum AT.39816 – eelneva turu gaasitarned Kesk- ja Ida-Euroopas“ (edaspidi „juhtum AT.39816“).

5        Komisjon algatas selles asjas 31. augustil 2012 ametlikult menetluse, et teha vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 6 ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklile 2 määruse nr 1/2003 III peatüki alusel otsus.

6        Komisjon saatis 22. aprillil 2015 vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 10 Gazpromile vastuväiteteatise. Selles leidis komisjon kõigepealt, et Gazprom on puudutatud riikide siseturgudel seoses gaasi eelneva hulgitarnega turgu valitsevas seisundis ning ta kuritarvitab seda seisundit, kasutades konkurentsivastast strateegiat selleks, et neid turge killustada ja isoleerida ning takistada nõnda gaasi vaba liikumist puudutatud riikides, rikkudes nii ELTL artiklit 102.

7        Komisjon oli leidnud, et Gazpromi niisugune strateegia hõlmab kolme liiki konkurentsivastaseid tegevusi, mis mõjutavad tema kliente puudutatud riikides (edaspidi „puudutatud kliendid“) ja nende temaga sõlmitud lepinguid (edaspidi „puudutatud lepingud“):

–        esiteks kehtestas Gazprom territoriaalseid piiranguid gaasitarnelepingutes puudutatud riikide hulgimüüjate ning teatud tööstusklientidega (edaspidi „territoriaalsete piirangutega seotud vastuväited“), mis tulenevad lepingusätetest, millega on keelatud eksport väljapoole tarneterritooriumi või on kohustatud kasutama teataval territooriumil tarnitavat gaasi; Gazprom kasutas ka muid meetmeid, mis takistavad gaasi piiriüleseid voogusid;

–        teiseks võimaldasid need territoriaalsed piirangud Gazpromil kohaldada ebaausat hinnapoliitikat viies puudutatud riigis, nimelt Bulgaarias, Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas („viis riiki, mida hinnapraktika puudutas“), kus ta küsis liiga kõrget hinda, sest need olid selgelt kõrgemad kui tema kulude või teatavate hindade tase, mida peeti võrdlushindadeks (edaspidi „hinnapoliitikaga seotud vastuväited“);

–        kolmandaks seadis Gazprom Bulgaarias ja Poolas gaasitarned sõltuvusse hulgimüüjatelt teatavate gaasiedastustaristuga seotud tagatiste saamisest; need tagatised puudutasid esiteks Bulgaaria hulgimüüja investeeringuid gaasijuhtme South Stream projekti ja teiseks Poola hulgimüüja, st hageja nõusolekut, et Jamali gaasijuhtme Poola lõigul – mis on üks peamisi transiitgaasijuhtmeid Poolas – tugevneb Gazpromi kontroll (edaspidi „Jamaliga seotud vastuväited“).

8        Gazprom vastas vastuväiteteatisele 29. septembril 2015, vaieldes komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemidele vastu; seejärel kuulati ta ära vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 12 ärakuulamisel, mis toimus 15. detsembril 2015.

9        Vaieldes endiselt vastu vastuväiteteatises tõstatatud konkurentsiprobleemidele, esitas Gazprom 14. veebruaril 2017 määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel ametliku kohustuste projekti (edaspidi „esialgsed kohustused“). Sellele projektile eelnesid mitteametlikud kohustuste võtmise ettepanekud.

10      Selleks et saada asjast huvitatud osapoolte seisukohad esialgsete kohustuste kohta, avaldas komisjon 16. märtsil 2017 vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikele 4 Euroopa Liidu Teatajas teatise (ELT 2017, C 81, lk 9), mis sisaldas juhtumi AT.39816 kokkuvõtet ning esialgsete kohustuste põhisisu. Sama sätte kohaselt oli asjast huvitatud osapooltel aega seitse nädalat alates selle teatise avaldamisest, et esitada oma seisukohad (edaspidi „turuga konsulteerimine“). Komisjon sai asjast huvitatud osapooltelt, sh hagejalt, Poola valitsuselt, Urząd Regulacji Energetyki (Poola energiaamet) presidendilt ja Gaz-System S.A‑lt, kes on Jamali gaasijuhtme Poola lõigu haldur, 44 komplekti seisukohti.

11      Kui Gazprom oli saanud asjast huvitatud osapoolte tema esialgsete kohustuste kohta esitatud seisukohtade mittekonfidentsiaalsed versioonid, esitas ta 15. märtsil 2018 kohustuste muudetud projekti (edaspidi „lõplikud kohustused“).

12      Komisjon konsulteeris vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 14 konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega (edaspidi „nõuandekomitee“) ning edastas talle muu hulgas otsuse eelprojekti. Nõuandekomitee esitas 2. mail 2018 positiivse arvamuse selle eelprojekti kohta. Lisaks esitas ärakuulamise eest vastutav ametnik 2. mail 2018 vastavalt komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT 2011, L 275, lk 29) artiklile 16 oma lõpparuande.

13      Komisjon tegi 24. mail 2018 vaidlustatud otsuse, millele lisati lõplikud kohustused. Selle otsusega kiitis ta need kohustused heaks ja muutis siduvaks ning lõpetas haldusmenetluse, leides, et enam ei ole vaja, et ta võtaks meetmeid esialgu vastuväiteteatises tuvastatud tegevuste kohta, millega võidakse seisundit kuritarvitada.

B.      Vaidlustatud otsus

14      Komisjon esitas vaidlustatud otsuses kõigepealt esialgse hinnangu Gazpromi tegevusele ning tutvustas siis esialgseid kohustusi, turuga konsulteerimise tulemusi ja lõplikke kohustusi. Seejärel esitas ta oma hinnangu lõplikele kohustustele ja põhjused, mille tõttu ta leidis, et need on tema tõstatud konkurentsiprobleemide seisukohast rahuldavad.

1.      Esialgne hinnang kõnesolevatele tegevustele

15      Vaidlustatud otsuse 4. jaos, milles on esitatud esialgne hinnang, määratles komisjon asjaomased turud nii, et need on gaasi eelneva hulgitarne siseturud. Ta tuvastas sellega seoses ka, et Gazprom on puudutatud riikides asjaomastel turgudel turgu valitsevas seisundis.

16      Komisjon leidis, et Gazprom võib olla oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, rikkudes nii ELTL artiklit 102, sest ta on viinud ellu konkurentsivastast strateegiat, mille eesmärk oli takistada gaasi vaba liikumist puudutatud riikides ning nende riikide asjaomased turud nõnda isoleerida. Konkreetsemalt asus ta seisukohale, et see strateegia hõlmab kolme liiki konkurentsivastaseid tegevusi, mis vastavad peamiselt vastuväiteteatises kindlaks tehtud konkurentsiprobleemidele ja mida on kirjeldatud eespool punktis 7.

17      Mis puudutab Jamaliga seotud vastuväiteid – ehkki turuga konsulteerimisel oli mõni asjast huvitatud pool seadnud kahtluse alla selle, et puuduvad kohustused, millest oleks nende vastuväidetega seoses abi –, siis komisjon selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 138, et pärast edasist uurimist ei leidnud kinnitust konkurentsiprobleemid, mida ta esialgu oli täheldanud. Ta märkis esiteks, et ühes 19. mai 2015. aasta otsuses, millega kinnitati Gaz-System Jamali gaasijuhtme Poola lõigu sõltumatu võrguhaldurina (edaspidi „kinnitamisotsus“), oli Poola energiaamet muu hulgas järeldanud, et Gaz-System teostab otsustava tähtsusega kontrolli seda lõiku puudutavate investeerimisotsuste ning nende elluviimise üle. Seega ei System Gazociągów Tranzytowych EuRoPol Gaz S.A. (edaspidi „EuRoPol“) kui selle gaasijuhtme omanik ega Gazprom kui EuRoPoli aktsionär ei saanud neid otsuseid blokeerida. Teiseks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et Poola gaasisektoris tegutsevate osapoolte suhted on valitsustevahelised, eriti mis puudutab Jamali gaasijuhtme Poola lõigu ehitamist ja haldamist, ning järeldas, et see asjaolu võib olla määranud suurel määral asjaomaste osapoolte tegevuse.

2.      Lõplike kohustuste sisu

18      Vaidlustatud otsusele lisatud lõplikud kohustused peaksid lahendama komisjoni täheldatud konkurentsiprobleemid.

19      Mis puudutab esimesena territoriaalsete piirangutega seotud probleemide lahendamiseks võetud kohustusi (edaspidi „territoriaalsete piirangutega seotud kohustused“), siis kohustus Gazprom kõigepealt sisuliselt kaotama oma puudutatud riikides asuvate klientidega sõlmitud gaasitarnelepingutest kõik tingimused, mis keelavad otseselt või kaudselt gaasi vaba liikumise piirkonnas, mis koosneb nendest riikidest, või takistavad seda.

20      Seejärel kohustus Gazprom selleks, et teha võimalikuks gaasivood ühelt poolt Bulgaaria ja Balti riikide ning teiselt poolt puudutatud riikide vahel hoolimata esimeste taristute isoleeritusest, võtma meetmeid, et anda puudutatud klientidele võimalus nõuda, et kõik nende lepingujärgsed gaasikogused või üks osa nendest, mida pakutakse teatavates tarnepunktides Ungaris, Poolas ja Slovakkias, tarnitakse ühes teises tarnekohas Bulgaarias või Balti riikides. Turuga konsulteerimise tulemusena tugevdas Gazprom lõplikes kohustuses konkreetselt oma ettepanekut, mis puudutas tarnepunktide muutmist.

21      Lisaks, selleks et võimaldada Bulgaaria edastusvõrgu halduril kontrollida voogusid Bulgaarias, kohustus Gazprom konkreetselt võtma meetmed, et muuta asjasse puutuvaid gaasi tarnimise ja edastamise lepinguid eesmärgiga teha võimalikuks võrkudevahelise ühenduse lepingute sõlmimine Bulgaaria ja teiste liikmesriikide, eelkõige Kreeka vahel ning gaasiarvestusmeetodi kohandamine.

22      Mis puudutab teisena kohustusi, mille eesmärk oli lahendada hinda puudutavad probleemid (edaspidi „hinnapoliitikaga seotud kohustused“), siis kohustus Gazprom lisama hindade läbivaatamise tingimused või kui need on olemas, muutma tingimusi, mis eksisteerisid tema puudutatud klientidega sõlmitud lepingutes Bulgaarias, Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Nendes uutes või muudetud hindade läbivaatamise tingimustes on nähtud konkreetselt ette, et kui lepinguosalised ei jõua uues hinnas kokkuleppele 120 päeva jooksul, võib kumbki lepinguosaline pöörduda erimeelsuse lahendamiseks vahekohtu poole, kes peab tuginema nendes tingimustes ette nähtud hinnasuunistele ja kes tuleb moodustada Euroopa Liidus. Lisaks kohaldatakse läbivaadatud hindu tagasiulatuvalt alates kuupäevast, mil hindade läbivaatamise taotlusest teada anti.

23      Kolmandana konkurentsiprobleemide puhul, mis on tingitud sellest, et gaasiga varustamine teatava hinnaga sõltub sellest, kas Bulgaaria hulgimüüja saab gaasijuhtme South Stream projekti investeerimiseks tagatise, siis Gazprom kohustus võimaldama selles projektis osalevatel Bulgaaria partneritel sellest lahkuma, nõudmata nende tsiviilvastutuse kohaldamist ja küsimata tagasi allahindlusi gaasi hindadelt, mida ta on teinud vastutasuks nende osalemise eest selles projektis. Lisaks arvestades väljakuulutatud loobumist selle gaasijuhtmeprojekti Bulgaaria lõigul, kohustus Gazprom ka mitte nõudma kahjuhüvitist konkreetse hüvitisena selle loobumise eest.

3.      Lõplike kohustuste hindamine ja täitmine

24      Komisjon järeldas vaidlustatud otsuses sisuliselt, et lõplikud kohustused on – olemata ebaproportsionaalsed – tõhusad ja vajalikud, et need konkurentsiprobleemid lahendada, kusjuures ta märkis, et võttis selles küsimuses arvesse arengusuundi gaasiturgudel alates hetkest, mil vastuväiteteatisest teada anti. Konkreetselt nentis ta esiteks, et Gazprom on juba võtnud meetmeid selleks, et viia oma tegevus konkurentsieeskirjadega paremini kooskõlla; teiseks on olukord gaasitaristute alal mõnes puudutatud riigis paranenud, nimelt Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias – mis tegi võimalikuks piiriülesed gaasivood –, kuigi gaasiturud Balti riikides ja Bulgaarias jäid liidu teistest gaasiturgudest eraldatuks, ning kolmandaks on naftahindade languse tulemusena langenud ka osa pikaajalisi gaasihindu, mis tulenesid valemitest, mis sisaldasid indekseerimist naftatoodete hindade põhjal.

25      Komisjon otsustas seega muuta lõplikud kohustused määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel siduvaks. Nende kohaldamise kestuse küsimuses on vaidlustatud otsuses ette nähtud, et neid kohaldatakse kaheksa aasta vältel alates selle otsuse Gazpromile teatavakstegemisest, v.a erand, mis tehakse eespool punktis 23 nimetatud gaasijuhtme South Stream projektiga seotud kohustuste suhtes, mis on siduvad 15 aastat alates sellest kuupäevast.

26      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

Lisas loetletud kohustused on siduvad [Gazpromile] ja kõikidele õiguslikele üksustele, keda ta otseselt või kaudselt kontrollib, kaheksa aasta vältel, v.a lisa punktis 21 nimetatud kohustused, mis on kohustuslikud 15 aasta jooksul alates nendes kohustustes kindlaks määratud kuupäevast.

Artikkel 2

Järeldatakse, et [komisjonil] ei ole selles asjas enam põhjust [meetmeid võtta]“ [mitteametlik tõlge].

C.      Kaebus

27      Paralleelselt komisjoni algatatud haldusmenetlusega, milles tehti vaidlustatud otsus, esitas hageja 9. märtsil 2017 määruse nr 773/2004 artikli 5 alusel kaebuse, milles ta viitas Gazpromi väidetavale kuritarvitavale tegevusele (edaspidi „kaebus“). See tegevus, mis kattus suuresti probleemidega, mida oli kirjeldatud juba vastuväiteteatises, hõlmas eelkõige Gazpromi väidetavaid kuritarvitusi seoses Jamali gaasijuhtme Poola lõiguga.

28      Komisjon teatas 29. märtsil 2017, et ta sai kaebuse kätte ja see registreeriti seejärel viitega „juhtum AT.40497 – gaasi hinnad Poolas“ (edaspidi „juhtum AT.40497“).

29      Komisjon märkis 31. märtsi 2017. aasta kirjas hagejale, et kaebuses kirjeldatud tegevused ja need, mida puudutavad esialgsed kohustused, näivad kattuvat, ning palus tal esitada seisukohad nende kohustuste kohta turuga konsulteerimise raames, mis algatati 16. märtsil 2017. Saavutanud kohaldatava tähtaja pikendamise, esitas hageja oma seisukohad 19. mail 2017.

30      Gazprom edastas oma seisukohad komisjonile esitatud kaebuse suhtes 15. mail 2017.

31      Komisjon märkis 23. jaanuari 2018. aasta kirjas hagejale (edaspidi „rahuldamata jätmise kavatsuse kiri“) vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 7 lõikele 1, et kavatseb jätta kaebuse rahuldamata, ning palus tal anda teada oma seisukoht nelja nädala jooksul alates selle kirja kättesaamisest. Komisjon saatis ka vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni ning nende seisukohtade mittekonfidentsiaalse versiooni, mille Gazprom oli kaebuse suhtes esitanud ja mida on mainitud eespool punktis 30.

32      Hageja esitas 2. märtsil 2018 seisukohad vastuseks rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale. Peale selle, et ta avaldas rahulolematust selles kirjas esitatud järelduste suhtes, kritiseeris hageja seda, kuidas komisjon oli uurimist läbi viinud, ning märkis, et komisjon oli rikkunud tema kui juhtumis AT.39816 kaebuse esitaja õigusi konkreetselt sellega, et hoolimata arvukatest palvetest ei võimaldanud komisjon tal ei tutvuda vastuväiteteatisega ligi aasta jooksul ega võimaldanud tal esitada selle kohta seisukohti.

33      Hageja saatis 5. septembril 2018, s.o pärast vaidlustatud otsuse tegemist ärakuulamise eest vastutavale ametnikule põhjendatud taotluse otsuse 2011/695 artikli 7 lõike 2 punkti b tähenduses, milles ta nõudis võimalust tutvuda kõigi dokumentidega, mille põhjal oli komisjon rahuldamata jätmise kavatsuse kirjas esitanud oma esialgse hinnangu, eelkõige aga võimalust tutvuda vastuväiteteatise versiooniga, millest oleks välja jäetud vähem teavet. Ärakuulamise eest vastutav ametnik edastas 17. septembril 2018 komisjoni konkurentsi peadirektoraadile selles 5. septembri 2018. aasta kirjas esitatud tutvumistaotlused. Komisjon jättis need dokumentidega tutvumise taotlused, mille hageja oma 2. märtsi ja 5. septembri 2018. aasta kirjas esitas, 25. septembri 2018. aasta kirjaga rahuldamata.

34      Hageja saatis 24. jaanuaril 2019 komisjoni konkurentsi eest vastutavale liikmele kirja, milles ta palus komisjonil ELTL artikli 265 teise lõigu alusel tegutseda kas nii, et ta teeb otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata, või nii, et jätkab menetlust juhtumis AT.40497. Komisjon vastas sellele kirjale 8. veebruaril 2019, meenutades, et kaebuse teemal olid nad juba teineteisele saatnud mitu kirja. Komisjon märkis ka juhtumi AT.39816 kohta, et on teinud vaidlustatud otsuse, milles on muu hulgas arvesse võetud hageja turuga konsulteerimise raames esitatud seisukohti, ning mis puudutab juhtumit AT.40497, siis ta on saatnud rahuldamata jätmise kavatsuse kirja, millele hageja on vastanud, ning ta on oma kaebuse analüüsi lõpule viimas.

35      Komisjon tegi 17. aprillil 2019 otsuse C(2019) 3003 (final), millega ta jättis kaebuse rahuldamata (juhtum AT.40497 – gaasi hinnad Poolas).

36      Hageja esitas 25. juunil 2019 Üldkohtule selle kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale hagi, mis registreeriti kohtuasjana numbriga T‑399/19.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

37      Hageja esitas käesolevas kohtuasjas Üldkohtu kantseleile hagiavalduse 15. oktoobril 2018. Kostja vastus, repliik ja vasturepliik esitati vastavalt 9. jaanuaril, 27. veebruaril ja 8. mail 2019.

38      Hageja palus hagiavaldusele lisatud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 152 alusel teha asjas otsuse kiirendatud menetluses. Üldkohus jättis selle taotluse 30. novembri 2018. aasta otsusega rahuldamata.

39      Gazprom esitas 26. veebruaril 2019 Üldkohtu kantseleile avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Overgas Inc., Leedu Vabariik ja Poola Vabariik esitasid vastavalt 25. veebruaril, 27. veebruaril ja 28. veebruaril 2019 Üldkohtu kantseleile avalduse menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks.

40      Olles ära kuulanud põhikohtuasja pooled, andis Üldkohtu esimese koja president 5. aprilli 2019. aasta otsusega menetlusse astumise loa Poola Vabariigile. Olles ära kuulanud põhikohtuasja pooled, andis ta 17. mai 2019. aasta kohtumäärustega menetlusse astumise loa Leedu Vabariigile, Gazpromile ja Overgasile.

41      Leedu Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad 30. augustil 2019, Poola Vabariik ja Overgas 6. septembril 2019 ning Gazprom 4. oktoobril 2019. Hageja ja komisjon esitasid oma seisukohad menetlusse astuja seisukohtade suhtes 15. novembril 2019, kusjuures komisjon loobus siiski seisukohtade esitamisest Gazpromi menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

42      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti 4. oktoobri 2019, määrati ettekandja-kohtunik kaheksandasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendamiseks sellele kojale.

43      Hagejal paluti Üldkohtu kantselei 17. detsembri 2019. aasta kirjadega menetlust korraldavate meetmete raames esitada mitu dokumenti ja komisjonil paluti vastata kirjalikult küsimusele teatava teabe konfidentsiaalsuse kohta vastuväiteteatise konfidentsiaalses versioonis.

44      Üldkohus kohustas komisjoni sama kuupäeva kohtumäärusega esiteks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 esimese lõigu ning teiseks kodukorra artikli 91 punkti b ja artikli 92 lõike 3 alusel ning kui kodukorra artiklis 103 ei ole sätestatud teisiti, esitama vastuväiteteatise konfidentsiaalse versiooni täieliku koopia.

45      Menetlusosalised täitsid 17. detsembril 2019 võetud menetlust korraldavad meetmed ja Üldkohtu sama kuupäeva menetlustoimingu määruse nõuetekohaselt ettenähtud tähtaegade jooksul.

46      Hagejal ja komisjonil paluti Üldkohtu kantselei 6. mai 2020. aasta kirjadega esitada dokumente ja vastata kirjalikult Üldkohtu küsimustele, mille ta esitas menetlust korraldavate meetmete korras. Nad täitsid need meetmed määratud tähtaja jooksul.

47      Kaheksanda koja president otsustas 28. mai 2020. aasta otsusega kodukorra artikli 67 lõike 2 alusel, tõlgendatuna koostoimes kodukorra artikli 19 lõikega 2, käesoleva kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades menetleda kohtuasja eelisjärjekorras.

48      Kaheksanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus 8. juunil 2020 kodukorra artikli 28 alusel suunata käesoleva kohtuasja lahendamiseks laiendatud kohtukoosseisule. Kuna ühel laiendatud koja liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määrati 15. juuni 2020. aasta otsusega Üldkohtu president koja koosseisu täiendama.

49      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa. Sellega seoses paluti hagejal, komisjonil ja Overgasil esitada dokumente ja vastata kirjalikult küsimustele, mille Üldkohus esitas menetlust korraldavate meetmete korras. Vastuseks nendele meetmetele esitas Overgas oma seisukohad 26. novembril 2020, samas kui hageja ja komisjon esitasid oma vastavad seisukohad ja dokumendid 8. detsembril 2020 (edaspidi „8. detsembri 2020. aasta vastused“).

50      Lisaks, mis puudutab komisjoni esitatud vastuväiteteatise konfidentsiaalse versiooni täielikku koopiat (vt punktid 43 ja 45 eespool), siis otsustas Üldkohus kodukorra artikli 103 lõike 2 alusel lasta hageja esindajatel selle dokumendiga tutvuda – tingimusel, et nad võtavad enne saladuse hoidmise kohustuse –, et hageja saaks selle suhtes esitada oma seisukohad. Kuna hageja esindajad võtsid allkirjaga saladuse hoidmise kohustuse, edastati see dokument neile ja hageja esitas oma seisukohad 8. detsembril 2020.

51      COVID-19 põhjustatud tervisekriisi tõttu ja teatavate poolte esitatud taotluste alusel otsustas laiendatud koosseisuga kaheksanda koja president edasi lükata kohtuistungi, mis pidi toimuma 20. ja 21. jaanuaril 2021.

52      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 18. ja 19. mai 2021. aasta kohtuistungil. Üldkohus märkis kohtuistungil, et ta võttis arvesse ka seisukohti kohtuistungi ettekande kohta, mille komisjon esitas 27. aprillil 2021.

53      Teisel istungipäeval muutis komisjon Üldkohtu küsimuste raames, mis puudutasid hagi vastuvõetavust, oma seisukohta vastuvõetavuse küsimuses ning väitis, et hageja ei ole tõendanud põhjendatud huvi käesolevas kohtuasjas, mistõttu ei ole hagi vastuvõetav.

54      Hageja esitas Leedu Vabariigi, Poola Vabariigi, Gazpromi ja Overgasi suhtes konfidentsiaalsena käsitamise taotlused teatava teabe suhtes mitmes menetlusdokumendis. Nimetatud menetlusosalised nendele taotlustele vastuväiteid ei esitanud.

55      Hageja, keda toetavad Leedu Vabariik, Poola Vabariik ja Overgas, palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

56      Komisjon, keda toetab Gazprom, palub Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

57      Hageja põhjendab oma hagi kuue väitega, mis on sisuliselt järgmised:

–        esimese kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon on teinud ilmse hindamisvea, järeldades, et Jamaliga seotud vastuväited osutusid põhjendamatuks, ning kiites heaks kohustused, mis ei paku nendele vastuväidetele mingit lahendust;

–        teise kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon kiitis lõplikud kohustused heaks, ehkki need ei paku sobivat lahendust hinnapoliitikaga seotud vastuväidetele;

–        kolmanda kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon kiitis need lõplikud kohustused heaks, ehkki need ei paku sobivat lahendust territoriaalsete piirangutega seotud vastuväidetele;

–        neljanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 194 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 7, sest vaidlustatud otsus on vastuolus liidu energiapoliitika eesmärkidega ja komisjon ei võtnud arvesse selle otsuse negatiivset mõju Euroopa gaasitarneturule;

–        viienda kohaselt on rikutud ELTL artikli 18 lõiget 1 ja võrdse kohtlemise põhimõtet, sest komisjon tekitas diskrimineerimise Gazpromi Lääne-Euroopa liikmesriikides asuvate aktiivsete klientide ja tema puudutatud riikides asuvate klientide vahel;

–        kuuenda kohaselt on kuritarvitatud võimu ja rikutud olulisi menetlusnorme, sest komisjon eiras vaidlustatud otsusega määruse nr 1/2003 artikli 9 eesmärki ning oma volituste piire haldusmenetluse läbiviimisel.

A.      Menetlust korraldavate meetmete taotlused

58      Hageja on oma menetlusdokumentides taotlenud, et komisjoni kohustataks esitama esimese võimalusena „juhtumi AT.39816 dokumendid“, „juhtumi AT.40497 dokumendid“ ning teatavad täpsemalt viidatud dokumendid osas, milles need ei kuulu juba nimetatud kahte kategooriasse. Teise võimalusena peaks komisjon esitama need viimased dokumendid ja vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni, millest on jäetud välja vähem teavet kui versioonist, mis on juba hageja käsutuses. Tema sõnul on küsitud dokumendid vajalikud, sest Üldkohus saab vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollida ainult nii, et võtab arvesse konteksti, mille moodustavad juhtumite AT.39816 ja AT.40497 toimikud koos.

59      Komisjon arvab, et peale vastuväiteteatise ei ole kohtul tarvis ühtegi kõnealust dokumenti või mingit kõnesolevat teavet, ning väidab, et hageja ei ole neid taotlusi piisavalt põhjendanud.

60      Selles küsimuses tuleb meenutada, et kaebuse esitajal või kolmandal isikul, kellel on võimalus osaleda menetluses määruse nr 773/2004 artiklite 5 ja 11 alusel, ei ole niisugust toimikuga tutvumise õigust, nagu on nähtud ette selle määruse artiklis 15 ja mis on isikutel, kellele vastuväiteteatis on adresseeritud, st isikutel, kelle puhul on selle tutvumise eesmärk eelkõige võimaldada neil tutvuda tõenditega komisjoni toimikus, et nad saaksid nende asjaolude põhjal võtta tõhusalt seisukoha järelduste kohta, millele komisjon vastuväiteteatises jõudis (vt eelkõige 14. mai 2020. aasta kohtuotsus NKT Verwaltung ja NKT vs. komisjon, C‑607/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:385, punkt 261 ja seal viidatud kohtupraktika). Küll aga on kaebuse esitajal selle määruse artikli 6 kohaselt õigus saada seda juhtumit puudutava vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni koopia, mille kohta komisjonile kaebus esitati.

61      Neid õigusnorme ei kohaldata siiski kohtumenetluse suhtes Üldkohtus, mida reguleerivad Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 24 ja Üldkohtu kodukord. Seda, kas on kohane võtta menetlust korraldav meede või teha menetlustoiming, otsustab seejuures kohus, mitte pooled, kes saavad vajaduse korral esimeses astmes selles osas tehtud valiku apellatsioonkaebusega vaidlustada (12. mai 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Meierhofer, T‑560/08 P, EU:T:2010:192, punkt 61). Nii võib Üldkohus paluda menetlusosalistel esitada kõik dokumendid ja kogu teabe, mida ta peab vastavalt kodukorra artiklile 89 soovitavaks. Selleks võib hageja Üldkohtult taotleda, et viimane kohustaks esitama dokumendid, mis on kostja käsutuses, kuid selleks, et Üldkohus saaks teha kindlaks, kas menetluse nõuetekohase käigu seisukohast on vaja kohustada need esitama, peab hageja taotletavad dokumendid ära näitama ja esitama vähemalt minimaalse teabe, mis põhjendab, et neid dokumente on kohtumenetluses tarvis (vt selle kohta 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punktid 90–93).

62      Käsitletaval juhul on hageja suuresti piirdunud sellega, et on esitanud taotlused suure hulga dokumentide kohta, näitamata piisava täpsusega ära dokumente, mille ta esitada palub, ja jättes põhjused, miks võivad küsitud dokumendid pakkuda menetluses huvi, täpsustamata muud moodi kui lihtsalt kinnitades, et need moodustavad „konteksti“, mida Üldkohus peaks vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtma.

63      Üldkohus järeldab seega pärast seda, kui ta oli hinnanud hageja taotlusi viimase esitatud väidetest ja argumentidest lähtudes, et taotletud menetlust korraldavaid meetmeid ei ole vaja kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti d alusel võtta. Samas tuleb märkida, et nagu on mainitud eespool punktides 43, 46 ja 49, võttis Üldkohus käesoleva hagi põhjendamiseks esitatud väidete hindamiseks mitmesuguseid menetlust korraldavaid meetmeid, mille hulgas on ka dokumentide esitamise nõuded.

64      Mis puudutab vastuväiteteatise ja konkreetsemalt selle dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni käsitlemist, siis seda küsimust on analüüsitud tagapool kuuenda väite läbivaatamisel.

B.      Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon on teinud ilmse hindamisvea, järeldades, et Jamaliga seotud vastuväited osutusid põhjendamatuks, ning kiites heaks kohustused, mis ei paku nendele vastuväidetele mingit lahendust

65      Esimene väide puudutab seda, kuidas komisjon Jamaliga seotud vastuväiteid käsitles. See väide jaguneb sisuliseks kaheks osaks.

1.      Esimese väite esimene osa, mille kohaselt tegi komisjon vigu seoses Jamaliga seotud vastuväidetest loobumise ja nendele vastuväidetele lahendust pakkuva kohustuse puudumisega

66      Hageja, keda toetab Poola Vabariik, heidab komisjonile ette, et viimane loobus esialgsetest gaasijuhtmega Jamal seotud vastuväidetest, mille tõttu puudub nende vastuväidetega seotud kohustus. Ta leiab, et vastupidi sellele, mida komisjon praeguse hagi raames väidab, oli ta kohustatud niisugust toimimisviisi põhjendama. Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 küll selles küsimuses välja toodud kaks põhjust, kuid nendes on tehtud ilmne hindamisviga.

67      Komisjon leiab, et see väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

a)      Väide, et komisjon oli kohustatud põhjendama, miks puudub kohustus, mis tooks lahenduse Jamaliga seotud vastuväitele

68      Hageja väidab, et komisjon ei ole järginud määruse nr 1/2003 artikliga 9 kehtestatud nõudeid osas, kuidas ta Jamaliga seotud vastuväiteid käsitas, ja konkreetsemalt, miks ta neist loobus.

69      Komisjon kirjeldas vastuväiteteatises Gazpromi tegevust, mis seisneb Jamali gaasijuhtume Poola lõigul kahesuunaliste virtuaalsete või füüsiliste voogude elluviimiseks vajalike EuRoPoli otsuste blokeerimises, ning leidis, et see tegevus kujutab endast õiguslikult piisavalt tõendatud konkurentsivastast tegevust. Võttes aga arvesse määruse nr 1/2003 artiklis 9 sätestatud nõudeid, ei saanud komisjon hageja sõnul heaks kiita kohustusi, mis Jamaliga seotud vastuväidete osas midagi ei paranda. Tegelikult muutis komisjon peamiselt Gazpromile esitatud vastuväidete ulatust, järgimata selleks ette nähtud menetlust ja selgitamata selle muudatuse põhjusi.

70      Lisaks vaidleb hageja vastu komisjoni seisukohale, mille eesmärk on asetada vaidlustatud otsuse „esialgses hinnangus“ (jagu 4) nimetatud konkurentsiprobleemid kõrgemale vastuväiteteatises esitatud konkurentsiprobleemidest. Vastavalt komisjoni teatise, mis käsitleb [ELTL] artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (ELT 2011, C 308, lk 6; edaspidi „parimad tavad“), punktile 123 on nii, et kui asjaomasele ettevõtjate teatatakse vastuväiteteatisest, „[täidab see] esialgse hinnangu ülesannet“. Miski ei näita aga, et komisjon oleks pärast vastuväiteteatisest teatamist edastanud käsitletaval juhul uue esialgse hinnangu, millest on Jamaliga seotud vastuväited välja jäetud. Seega ei muutnud ta kunagi ametlikult vastuväiteteatise ulatust.

71      Selles küsimuses leiab hageja, et komisjon ei tohi jätta kõrvale haldusmenetluse staadiume, mis eelnesid vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele ja mille hulgas on eelkõige vastuväiteteatisest teatamine. Nii toimides takistataks liidu kohtu kontrolli, sest viimane peab kontrollima, kas komisjoni otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud on õiged, täielikud ja usaldusväärsed, ning teda ei saa takistada kasutamast vastuväiteteatist selleks, et niisugust otsust tõlgendada. Lähenemine, mida komisjon soovitab, viib selleni, et ta saab meelevaldse pädevuse kohustuste heakskiitmisel, sest ta saab „kohandada“ esialgse hinnangu sisu vastavalt kohustustele, mida ettevõtja on valmis võtma.

72      Komisjon meenutab, et tema roll määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaldamisel on analüüsida kohustusi, mille asjaomane ettevõtja on välja pakkunud, lähtudes konkurentsiprobleemidest, millest ta sellele ettevõtjale „esialgse hinnanguga“ teatas. Komisjon eristab vastuväiteteatises tutvustatud probleeme vaidlustatud otsuse esialgses hinnangus nimetatud probleemidest, sest viimaste hulgas enam Jamaliga seotud vastuväiteid ei ole. Seega alates hetkest, mil nendest vastuväidetest loobuti, võis ta mingit viga tegemata kohustusi analüüsida, isegi kui need ei paku lahendust nendele vastuväidetele.

73      Lisaks sellele, et hageja tõlgendab valesti 10. juuli 2008. aasta kohtuotsust Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (C‑413/06 P, EU:C:2008:392) ning omistab vastuväiteteatisele väärtuse, mis ületab menetluslikku ja ettevalmistavat laadi, mis seda liiki dokumendil tavaliselt on, rõhutab komisjon, et vastupidi määruse nr 1/2003 artikli 7 kohaselt tehtud otsustele ei ole vaidlustatud otsuses, mis on tehtud selle määruse artikli 9 alusel, käsitletaval juhul esitatud rikkumise olemasolu küsimuses mingit siduvat seisukohta. Seega tuleb tagasi lükata argument, et kui kohtuliku kontrolli käigus analüüsitakse esialgset hinnangut sisaldava vaidlustatud otsuse õiguspärasust, lähtutakse vastuväiteteatises kui esialgset laadi dokumendis välja toodud probleemidest.

74      Oma lähenemise väidetava meelevaldsuse kohta märgib komisjon, et ükskõik kas lähtuda kohtupraktikast, mis käsitleb õigust olla ära kuulatud, või määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsuse põhjendamise kohustusest, ei pidanudki ta põhjendama, miks ta loobus Jamaliga seotud vastuväidetest. Kuna aga asjast huvitatud osapooled olid temalt pärinud, miks ei ole kohustust, mis puudutaks Jamali gaasijuhet, lisas ta vastavalt hea halduse ja läbipaistvuse põhimõtetele põhjused, miks ei olnud tema esialgu tõstatatud probleemid kinnitust leidnud.

75      Tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud, et kui komisjon kavatseb vastu võtta rikkumise lõpetamist nõudva otsuse ning asjaomased ettevõtjad teevad ettepaneku kohustuste võtmiseks seoses komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud küsimuste lahendamisega, võib komisjon muuta need kohustused asjaomastele ettevõtjatele siduvaks.

76      Määruse nr 1/2003 artikliga 9 kehtestatud mehhanismi eesmärk on tagada konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine, lahendades rikkumise formaalse tuvastamise asemel kiiresti komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleemid. Selles sättes on lähtutud menetlusökonoomia kaalutlustest ning see võimaldab täielikult menetluses osaleda ettevõtjatel, kes võivad pakkuda lahendusi, mis tunduvad neile kõige kohasemad ning sobivamad, et neid küsimusi lahendada (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Alrosa, C‑441/07 P, edaspidi „kohtuotsus Alrosa“, EU:C:2010:377, punkt 35, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Morningstar vs. komisjon, T‑76/14, edaspidi „kohtuotsus Morningstar“, EU:T:2016:481, punkt 39).

77      Lisaks, kuigi määruse nr 1/2003 artiklis 9 ei sisaldu erinevalt selle määruse rikkumise tuvastamise otsuseid käsitlevast artiklist 7 sõnaselget viidet proportsionaalsusele, on proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte sellegipoolest liidu institutsioonide mis tahes meetmete õiguspärasuse kriteerium. Määruse nr 1/2003 artiklites 7 ja 9 sätestatud mehhanismide spetsiifiline olemus ning määrusega nende sätete alusel pakutud tegevusvahendid on erinevad, eelkõige seepärast, et esimese mehhanismi eesmärk on teha rikkumisele lõpp, samas kui teise eesmärk on lahendada komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud küsimused. Seega erineb komisjoni proportsionaalsuse põhimõtte järgimise tagamise kohustus ulatuselt ja sisult vastavalt sellele, millise artikli raames seda põhimõtet käsitletakse (vt selle kohta kohtuotsus Alrosa, punktid 36–38 ja 46, ning kohtuotsus Morningstar, punktid 43 ja 44).

78      Määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaldamise korral on selles sättes nimetatud esialgne hinnang seega mõeldud ettevõtjatele, keda komisjoni uurimine puudutab, ja see peab neil võimaldama hinnata, kas tuleks pakkuda välja sobivaid kohustusi. Komisjon on vabastatud kohustusest kvalifitseerida ning tuvastada rikkumine ning tema roll piirdub asjaomaste ettevõtjate välja pakutud kohustuste analüüsimise ning võimaliku heakskiitmisega, arvestades küsimusi, mida ta on esialgses hinnangus tõstatanud, ning eesmärke, mida ta on taotlenud. Komisjoni poolt proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine määruse nr 1/2003 artikli 9 raames piirdub selle kontrollimisega, kas asjaomased kohustused lahendavad küsimused, millest ta teavitas asjaomaseid ettevõtjaid, ning kas viimased ei ole pakkunud vähem koormavaid kohustusi, mis lahendavad need küsimused sama sobivalt. Kontrollimise käigus peab komisjon siiski võtma arvesse juhtumi asjaolusid, st eelkõige kolmandate isikute huve ja tuvastatud konkurentsiküsimuste ulatust (vt selle kohta kohtuotsus Alrosa, punktid 40 ja 41, ning 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punkt 105, ning kohtuotsus Morningstar, punkt 45).

79      Käsitletaval juhul tuleb kõigepealt tuvastada, et hoolimata sellest, mida võis lasta paista komisjon, täitis vastuväiteteatis esialgse hinnangu rolli määruse nr 1/2003 artikli 9 tähenduses – mis ilmneb ilmselgelt vaidlustatud otsusest ja vastab ka parimate tavade punktis 123 nimetatud olukorrale.

80      Sellest järeldub, et komisjon ei saa väita, et vaidlustatud otsuses – mis tehti haldusmenetluse tulemusena ja lõpetas selle menetluse – pealkirja „Esialgne hinnang“ (jagu 4) all toodud arutluskäik tuleb võtta aluseks, mille põhjal hinnata, kas enne selle otsuse vastuvõtmist esitatud kohustused on sobivad. Ka ei näita komisjon ära ühtegi muud dokumenti, mis oleks esitatud pärast vastuväiteteatisest teatamist, kuid enne, kui ta tegi vaidlustatud otsuse ning milles ta oleks teatanud Gazpromile esialgsest hinnangust, mida on eelkõige Jamaliga seotud vastuväidete osas muudetud, enne kui see ettevõtja esitas mitteametlikud kohustuste ettepanekud 2015. ja 2016. aastal ning seejärel esialgsed kohustused 2017. aasta veebruaris.

81      Lähtudes sellest vastuväiteteatise kohta tuvastatust, tuleb asuda seisukohale, et proportsionaalsuse põhimõtte järgimisega seotud nõuded ei saa tähendada seda, et kõik esialgses hinnangus kirjeldatud konkurentsiprobleemid – sh juhul, kui see hinnang esineb vastuväiteteatise vormis – tuleb kindlasti lahendada kohustustes, mille asjaomased ettevõtjad välja pakuvad ning sellega nõustus hageja käesolevas asjas ka muude olukordade osas kui Jamaliga seotud vastuväited.

82      Määruse nr 1/2003 artikli 9 ja proportsionaalsuse põhimõtte tõlgendamine teisiti võib nimelt kinnistada komisjoni esialgse hinnangu, mis on oma olemuselt esialgne, ning muuta kohustuste heakskiitmise menetluse teatavatel asjaoludel sisutühjaks. Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et vastuväiteteatis on menetluslik ja ettevalmistav dokument, mis seab komisjoni algatatud haldusmenetluse esemele piirid, sest komisjon peab arvestama haldusmenetluse käigus selguvate asjaoludega, et muu hulgas loobuda põhjendamatutest vastuväidetest (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Sellegipoolest ei kohusta määruse nr 1/2003 artikkel 9 käsitletava juhtumi asjaoludel ja konkreetselt seetõttu, et puudub muudetud esialgne hinnang, komisjoni – vastupidi tema väitele – esitama põhjusi, mis õigustavad niisuguse kohustuse puudumist, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele. Lisaks leiab Üldkohus komisjoni väite kohta, et tema viga ei saa viia isegi osalise vaidlustatud otsuse tühistamiseni, et see viga kuulub ikkagi selle otsuse resolutsiooni, sest ehkki artikkel 1, millega on lõplikud kohustused muudetud siduvaks, ei puuduta neid vastuväiteid, hõlmab neid artikkel 2, milles on järeldatud, et juhtumis AT.39816 ei ole enam vaja meetmeid võtta.

84      Mis puudutab ülejäänut, siis see kohustus põhjendada kohustuse puudumist ei saa olla nii ulatuslik, et komisjonilt oodatakse, et ta tõendab rikkumise tuvastamise võimatust. Niisugune lähenemine ei oleks kooskõlas kohustuste heakskiitmise menetluse laadiga, sest vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 9, tõlgendatuna koostoimes selle määruse põhjendusega 13, ei tõenda kohustuste heakskiitmise otsus, kas tegemist oli või on ikka veel rikkumisega, ilma et see piiraks konkurentsiasutuste ja liikmesriikide kohtute võimalust seda tuvastada (vt selle kohta 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Gasorba jt, C‑547/16, EU:C:2017:891, punktid 26 ja 30, ning 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punkt 108).

85      Käsitletaval juhul tuleb igal juhul tuvastada, et komisjon on esitanud põhjused, miks ta ei nõudnud kohustust, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele, ja nendeks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 nimetatud kaks põhjust. Esimene põhjus puudutab kinnitamisotsust ja teine on seotud sellega, et suhted Poola gaasisektoris on valitsustevahelised (nagu on märgitud eespool punktis 17).

b)      Etteheited, millega vaieldakse vastu kahe vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 nimetatud põhjuse põhjendatusele

86      Esimese etteheite raames väidab hageja, keda toetab Poola Vabariik, et komisjon tugines ekslikult kinnitamisotsusele ja järeldas, et Jamaliga seotud vastuväidete osas ei ole Gazpromil vaja kohustusi võtta.

87      Esimesena leiab hageja, et see, et Poola energiaamet tegi kinnitamisotsuse, ei kujuta endast asjaolu, mis õigustaks komisjoni hinnangu muutmist Jamaliga seotud vastuväidete osas ajavahemikul 22. aprillist 2015, mil teatati vastuväiteteatisest, kuni 14. veebruarini 2017, mil esitati esialgsed kohustused, mis ei paku nendele vastuväidetele lahendust. Tegelikult oli komisjonil hoolimata sellest, et energiaamet tegi 19. mail 2015 selle otsuse, tegemist niisuguste asjaolude kogumiga, mis jäid põhiosas muutumatuks ajavahemikul alates hetkest, mil ta kirjeldas vastuväiteteatises probleeme, mis talle muret valmistavad, kuni hetkeni mõni nädal pärast selle vastuväiteteatise teatavakstegemist, mil ta tegi selle otsuse, või isegi kuni lahenduseni juhtumis AT.39816.

88      Teisena oli komisjon eriti hästi informeeritud küsimustest, mis puudutasid Gazpromi mõju Jamali gaasijuhtme Poola lõigule, võttes arvesse just tema menetlusse astumist Gaz-Systemi kinnitamise menetluses. Nii analüüsis komisjon kahes Poola energiaametile saadetud arvamuses, mis kannavad 9. septembri 2014. aasta ja 19. märtsi 2015. aasta kuupäeva ning käsitlevad kinnitamisotsusega sarnaste otsuste eelnõusid, Gaz-Syztemi selle lõigu haldamise tingimusi ning soovitas sõnaselgelt, et sellel lõigul asuvate kompressor‑ ja mõõtejaamade käitamine antaks üle Gaz-Syztemile, et vältida konkurentsimoonutust Gazpromi kasuks.

89      Seejuures on komisjoni hinnang, mis lõpuks vaidlustatud otsuses esitati, üllatav seepärast, et kompressor‑ ja mõõtejaamade käitamist ei antudki viimaks üle, hoolimata kinnitamisotsuses määratud 24‑kuulisest tähtajast, mis möödus 2017. aasta mais. Tähtsust ei ole sellel, et nimetatud üleandmine oli ainult „soovituslik“, oluline on, et selle blokeerimises võib süüdistada Gazpromi ning et komisjoni informeerisid sellest turuga konsulteerimise raames Poola valitsus, Poola energiaameti president, Gaz-System ja hageja.

90      Kolmandana ei võtnud komisjon arvesse ka ähvardusi, et käitamise üleandmise korral gaasitarned peatatakse, millest hageja teda kaebuses informeeris. Seda, et nendel ähvardustel on tõepõhi all, näitas asjaolu, et Gazprom lasi Jamali gaasijuhtmesse gaasi, mille kvaliteet ei sobinud Poola gaasivõrgule, veidi aega pärast 24‑kuulist tähtaega, mille jooksul oleks see üleandmine pidanud toimuma, samuti kiri, mille saatis Venemaa energeetikaminister oma Poola ametikaaslasele 30. augustil 2016 ning milles ta ähvardas, et Gazprom lõpetab gaasi tarnimise, kui ta on kohustatud selle üleandmise teoks tegema.

91      Mis puudutab seda kirja, siis Venemaa energeetikaminister meenutas selles väidetavalt, et gaasitarned Poolale sõltuvad sellest, kas Poola Vabariigi valitsus täidab oma kohustusi, mis tal on terve rea valitsustevaheliste lepingute kohaselt, mis on Poola Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud ning mis puudutavad eelkõige Poolale tarnitava gaasi koguseid ning Jamali gaasijuhtme ehitamist ja haldamist (edaspidi „Poola ja Venemaa vahelised lepingud“), st konkreetselt kohustusi, mille kohaselt peab kompressor‑ ja mõõtejaamade käitamine jääma EuRoPoli kätte. Hageja rõhutab, et see käitamine peab olema Gaz-Systemi käes, et tagada tema sõltumatus vastavalt liidu gaasisektori regulatsioonile, ning komisjon leidis isegi oma 19. märtsi 2015. aasta arvamuses, et tegemist on sõltumatu võrguhalduri käitamisvolituste ühe keskse funktsiooniga.

92      Komisjon leiab, et see etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

93      Selles küsimuses tuleb meenutada, et komisjonil on määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaselt võetud kohususte heakskiitmisel kaalutlusruum, kuivõrd ta peab viima läbi analüüsi, milleks on vaja arvesse võtta suurt hulka majandustegureid, näiteks tulevikku suunatud analüüsi, et hinnata, kas asjaomase ettevõtja võetud kohustused on sobivad, ning et Üldkohus peab seda kaalutlusruumi oma kontrolli teostamisel arvesse võtma. Seega puudutab nimetatud kontroll ainult küsimust, kas komisjoni hinnang on ilmselgelt ekslik, ning liidu kohus ei saa asendada komisjoni hinnangut enda omaga, esitades oma hinnangu keerukatele majanduslikele asjaoludele, vastasel korral tungitaks komisjoni kaalutlusruumi, selle asemel, et kontrollida asjaomase hinnangu õiguspärasust (vt selle kohta kohtuotsus Alrosa, punktid 42, 60 ja 67, ning kohtuotsus Morningstar, punkt 41).

94      Käsitletaval juhul tuleb märkida, et Jamaliga seotud vastuväiteid on käsitletud peamiselt vastuväiteteatise jagudes 13 ja 15.9. Nendest ilmneb, et komisjon muretseb peamiselt Gazpromi väidetava tegevuse pärast, mille eesmärk on säilitada või tugevdada oma kontrolli investeeringute üle Jamali gaasijuhtme Poola lõigul, eelkõige seetõttu, et nimetatud ettevõtja soovis saada suuri otsustamisvolitusi EuRoPolis ning säilitada olukord, kus volitused seoses investeeringutega sellel lõigul jäävad pigem sellele üksusele, mitte selle lõigu eest vastutavale sõltumatule võrguhaldurile, nimelt Gaz-Systemile. Selles kontekstis analüüsiski komisjon haldamislepingut, mille sõlmisid 2010. aastal EuRoPol ja Gaz-System, EuRoPoli uut, 2011. aastal vastu võetud põhikirja ja [konfidentsiaalne](1).

95      Konkreetsemalt, nagu ilmneb eelkõige vastuväiteteatise jaost 15.9.2, oli Gazpromi väidetavalt kuritarvituslik tegevus, mille eesmärk oli säilitada oma kontroll investeeringute üle Jamali gaasijuhtme Poola lõigul, suunatud sellele, et takistada niisuguste taristute arengut, mis võimaldavad mitmekesistada gaasiallikaid ja ‑tarnijaid (st Gazpromi konkurente). Täpsemalt suutis Gazprom edasi lükata vastassuunaliste virtuaalsete ja füüsiliste voogude tekkimist lõigul ning takistas nii sellist mitmekesistamist. Seepärast järeldas komisjon esialgu, et investeeringutealaste volituste saamisega pani Gazprom – vähemalt potentsiaalselt – toime käitamisalase kuritarvituse, sest ta takistas konkurentide juurdepääsu sellele lõigule, rikkudes ELTL artikli 102 punkti d.

96      Hiljem nõustus komisjon siiski muutma siduvaks lõplikud kohustused, mille hulgas ei ole ühtegi meedet, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele. Märkinud vaidlustatud otsuse põhjenduses 137, et mõni asjast huvitatud osapool oli konsulteerimise raames niisuguse meetme puudumise üle imestust avaldanud, selgitas komisjon selle otsuse põhjenduses 138, et esialgsed konkurentsiprobleemid, mis teda muretsema panid, ei olnud kinnitust leidnud ja seda kahel nimetatud põhjenduses esitatud põhjusel.

97      Esimese põhjuse kohta, mis puudutab kinnitamisotsust, märkis komisjon konkreetselt, et kinnitamisotsusega oli Poola energiaamet eelkõige järeldanud, et Gaz-System teostab otsustavat kontrolli investeerimisotsuste üle Jamali gaasijuhtme Poola lõigul ning nende otsuste elluviimise üle. Seega ei EuRoPol kui gaasijuhtme omanik ega Gazprom kui EuRoPol aktsionär ei saanud neid otsuseid blokeerida.

98      Selles küsimuses tuleb kõigepealt nõustuda komisjoniga, et kinnitamisotsuses analüüsiti põhjalikult asjakohaseid asjaolusid, sh 25. oktoobri 2010. aasta halduslepingut ja EuRoPoli põhikirja, ning tehti mitu järeldust seoses Gaz-Systemi kontrolliga investeeringute üle Jamali gaasijuhtme Poola lõigul. Tuvastatu põhjal andis Poola energiaameti president lõpuks Gaz-Systemile sõltumatustunnistuse, märkides selles, et nimetatud ettevõtja vastab sõltumatu võrguhalduri rolli nõuetele, eriti mis puudutab investeeringute kontrolli.

99      Hageja ja Poola Vabariik esitavad küll mitmesuguseid asjaolusid, mis võivad näidata, et Gaz-System võib karta teha teatavaid otsuseid, mis käsitlevad investeeringuid sellel lõigul, või kanda suuri kulusid eelkõige seoses EuRoPoli algatatud haldus‑ või kohtumenetlustega. Nad seavad niisiis kahtluse alla hinnangu, mille komisjon andis kinnitamisotsuse küsimuses.

100    Hageja ja Poola Vabariik ei vaidlusta siiski Poola energiaameti kinnitamisotsuse kehtivust kui niisugust ega viita vigadele, mida viimane on teinud ja mis on seotud selles otsuses konkreetselt tuvastatuga, ega näita ära, mis on selles otsuses konkreetselt väär. Selles olukorras ja võttes arvesse rolli, mis on antud liikmesriikide reguleerivatele asutustele liidu gaasisektori regulatsiooni raames ning eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94; edaspidi „gaasidirektiiv“), võis komisjon mõistlikult arvesse võtta niisugune asutuse poolt tuvastatut ning käsitletaval juhul tugineda sellele otsusele, milles Poola energiaamet järeldas, et Gaz-Systemil oli kontroll investeeringute üle Jamali gaasijuhtme Poola lõigul, ja kinnitas selle ettevõtja sõltumatuks võrguhalduriks.

101    Teiseks on hageja ja Poola Vabariigi argumendid kinnitamisotsuse kohta keskendatud eriti selles otsuses antud kompressor‑ ja mõõtejaamade käitamise üleandmise soovituse olemasolule ja laadile ning selle soovituse väidetavale järgimata jätmisele. Ent ei sellest otsusest ega hageja ja Poola Vabariigi argumentidest ei ilmne, et Gaz-Systemi kontroll investeeringute üle Jamali gaasijuhtme Poola lõigul sõltuks selle soovituse elluviimisest.

102    Selles küsimuses tuleb märkida, et kompressor‑ ja mõõtejaamade igapäevane käitamine ei ole sama mis gaasivoogude kontroll Jamali gaasijuhtme Poola lõigul. Kui hagejalt küsiti, kas Gaz-Systemil oli tegelik kontroll gaasivoogude üle sellel lõigul, kinnitas hageja, et see oli nii. Seda käitamist käsitleva soovituse ellu viimata jätmine ei saa niisiis tähendada, et Gazprom võis EuRoPoli kaudu need vood enda kätte haarata, mistõttu tekiks kahtlusi, kas Gaz-System ikka kontrollis investeeringuid sellel lõigul ning järelikult gaasiallikate mitmekesistamise võimalusi.

103    Seda arvestades ei saa argumendid, et käitamise üleandmise soovitust ei viidud ellu ja et Gazpromi tegutses EuRoPoli kaudu väidetavalt selle elluviimise takistamise nimel, seada kahtluse alla komisjoni hinnangut, et Gaz-System kontrollis investeeringuid.

104    Ka ei saa hageja argumendid seoses kahe arvamusega, mille komisjon saatis Poola energiaametile Gaz-Systemi sõltumatuks võrguhalduriks kinnitamise menetluses, seada kahtluse alla selle institutsiooni hinnangut põhjuse osas, millele vastu vaieldakse. Tuleb märkida, et lõpuks tehtud kinnitamisotsuse mitmes põhjenduses vastas Poola energiaamet seisukohtadele, mida komisjon nendes arvamustes avaldas.

105    Lisaks, kuigi komisjon oli nendes kahes arvamuses tõesti avaldanud seisukohti vajaduse kohta anda kompressor‑ ja mõõtejaamade igapäevane käitamine üle ning leidnud, et see käitamine on võrguhalduri üks „keskseid ülesandeid“, ei puudutanud need seisukohad investeeringute planeerimist ja kontrolli, vaid olid pigem kantud kaalutlustest muude gaasidirektiivist tulenevate nõuete suhtes, mis olid eelkõige seotud ohuga, et EuRoPol pääseb ligi teisi ettevõtjaid puudutavale konfidentsiaalsele teabele. Niisugune oht ei puuduta aga probleeme, mida komisjon väljendas Jamaliga seotud vastuväidetes.

106    Tuleb ka märkida, et komisjoni talitus, kes need kaks arvamust koostas, analüüsis Poola energiaameti otsuste projekte, lähtudes liidu gaasisektori regulatsioonist, samas kui konkurentsi peadirektoraat analüüsis faktilisi asjaolusid, mis olid ELTL artikli 102 kohaldamise menetluse raames asjakohased. Seega, kuigi kahtlused, mida võidi nendes arvamustes avaldada, võisid – vähemalt mõni neist – konkurentsi peadirektoraati huvitada, ei saa need määrata tema analüüsi konkurentsiõiguse seisukohast, eriti mis puudutab Jamaliga seotud vastuväidete alles jäämist ja vastava kohustuse võimalikku vajadust. Kuigi komisjon juhtis tõesti ise vastuväiteteatise punktis 1016 tähelepanu näilisele vastuolule 25. oktoobri 2010. aasta halduslepingu sisu ja gaasidirektiivis sätestatu vahel, märkis Poola energiaamet kinnitamisotsuses, et EuRoPoli ette valmistatud võrgu arengukava puudutab peamiselt renoveerimisküsimusi ning et igal juhul ei piira see Gaz-Systemi volitusi investeeringute vallas, mille hulgas on õigus valmistada ette selles direktiivis ette nähtud 10‑aastane arengukava.

107    Kolmandaks ei saa hagejaga nõustuda väite osas, et ehkki ükski asjakohane asjaolu ei muutunud, muutis komisjon ekslikult oma hinnangut Jamaliga seotud vastuväidete osas ajavahemikul 2015. aasta aprillikuust, mil ta vastuväiteteatisest Gazpromile teatas, kuni 2018. aasta maini, mil ta vaidlustatud otsuse tegi. Kinnitamisotsuse tegemine ongi nimelt niisugune asjakohane asjaolu. Lisaks tehti see otsus olukorras, kus Jamali gaasijuhtme Poola lõigul oli tehtud märkimisväärseid investeeringuid, või need olid seotud selle lõiguga, ning need investeeringud pidid just võimaldama gaasitarneallikaid mitmekesistada. Poola energiaameti president oli selles otsuses tuvastanud, et oli tehtud investeeringuid vastassuunaliste füüsiliste voogude loomiseks Jamali gaasijuhtume Poola lõigul. Selles küsimuses oli komisjon juba varem märkinud, et Gazpromi venitamismeetodeid kasutati aastatel 2009–2013 ning et Gaz-System oli suutnud teha mitmesuguseid investeeringuid, et teha niisugused vastassuunalised vood võimalikuks alates 2014. aastast (vt vastuväiteteatise punktid 734 ja 1033).

108    Sellest tuleneb, et võttes arvesse eespool punktis 83 nimetatud kohustust ning eelnevaid kaalutlusi kinnitamisotsusesse üle võetud tuvastatud asjaolude ja Jamali gaasijuhtme Poola lõigul tehtud investeeringute kohta, võis komisjon nõustuda – ilma et oleks seejuures teinud ilmselt hindamisviga – sellel kinnitamisotsusel rajaneva põhjuse tõttu lõplike kohustustega, ehkki need ei hõlma ühtegi meedet, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele. Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

109    Selles olukorras ja kuna on selge, et need kaks põhjust, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 esitas, on sõltumatud, ei ole vaja analüüsida, kas esimese väite esimese osa raames esitatud teine etteheide, milles vaieldakse vastu Poola ja Venemaa vahelistel lepingutel ja nn riigi tegevuse erandi kohaldamisel põhinevale põhjusele, on põhjendatud. Isegi eeldusel, et see teine etteheide on põhjendatud, ei saa see tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist osas, milles sellega lõpetatakse menetlus juhtumis AT.39816, mistõttu tuleb see tulemusetusse tõttu tagasi lükata.

110    Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

2.      Esimese väite teine osa, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet, läbipaistvuse põhimõtet ja lojaalse koostöö põhimõtet

111    Poola Vabariik on hageja argumente, mis on seotud kohustuste heakskiitmise menetluse jooksul vastuväidetest loobumise kohtuliku kontrolli ulatusega, põhjendanud argumentidega, et on rikutud hea halduse, läbipaistvuse ja lojaalse koostöö põhimõtet.

112    Komisjon, kes märgib, et need argumendid kujutavad endast sisuliselt uut väidet, arvab veel, et teine väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

113    Poola Vabariigi argumentide vastuvõetavuse kohta tuleb tõdeda, et arvestades seda, kuidas esimene väide on esitatud hagiavalduses ja kuna see põhineb määruse nr 1/2003 artikli 9 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel, võivad need argumendid moodustada esimesest väitest eraldiseisva väite.

114    Need argumendid asetuvad siiski raamistikku, milles hageja vaidleb vastu sellele, et puudub kohustus, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele, ning need ei muuda seega vaidluse eset niisugusena, nagu see on piiritletud hageja ja kostja nõuetes ja väidetes. Need argumendid on seega vastuvõetavad vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teisele lõigule, mida selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 142 lõike 1 kohaselt kohaldatakse Üldkohtu menetluse suhtes ja nagu neid tõlgendatakse kohtupraktikas (vt selle kohta 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika; 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon, T‑673/17, ei avaldata, EU:T:2019:643, punktid 44 ja 45, ning 15. novembri 2019. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑279/19, ei avaldata, EU:T:2019:808, punkt 41).

a)      Hea halduse ja läbipaistvuse põhimõtte rikkumine

115    Poola Vabariik ei vaidle küll vastu komisjoni õigusele võtta tagasi osa vastuväiteid, mille ta esialgu vastuväiteteatises esitas, kuid väidab, et komisjon on rikkunud hea halduse ja läbipaistvuse põhimõtet, rikkudes nii ELL artiklit 1 ja artikli 10 lõiget 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41. Need põhimõtted eeldavad konkreetselt haldusasutuse kohustust oma otsuseid põhjendada. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 137 ja 138 üldiselt tuvastatut ei saa siiski pidada piisavateks põhjusteks ning see ebapiisavus on seda õigustamatum, et komisjon on aastaid jaganud Poola ametiasutustega oma muret, mis puudutab Jamali gaasijuhtme Poola lõigu haldamist.

116    Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjendus 138 eksitav, sest jätab mulje, et Jamaliga seotud vastuväidetest loobumise peamine põhjus on pigem kinnitamisotsus kui riigi tegevuse erandi kohaldamine käsitletaval juhul. Siin on Poola ja Venemaa vahelisi lepinguid mainitud üldises sõnastuses, mis ei võimaldanud mõista, et komisjon tugineb sellele erandile – mis sai selgeks alles käesolevas asjas esitatud hagi raames. Lisaks ei esitanud komisjon selgitusi Venemaa õigusnormidest tulenevate meetmete kohta, mida Gazprom pidi väidetavalt järgima, sellele erandile tuginemise võimaluse kohta kohtupraktikast lähtudes ning konkurentsiõiguse tegeliku kohaldamise kohta juhul, kui riiklik piirang on kolmanda riigi piirang.

117    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

118    Selles küsimuses tuleb meenutada, et liidu õiguses kuulub haldusmenetluses antud tagatiste hulka ka põhiõiguste harta artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjasse puutuvaid asjaolusid (vt 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Applied Microengineering vs. komisjon, T‑387/09, EU:T:2012:501, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

119    Käsitletaval juhul on küll ilmne, et Poola Vabariik vaidleb vastu komisjoni hinnangule Jamaliga seotud vastuväidete tagasivõtmise osas, kuid ta ei näita ära, missuguseid käsitletava juhtumi asjakohaseid asjaolusid see institutsioon hoolikalt ja erapooletult ei analüüsinud, seda enam, et ta ei tugine määrustes nr 1/2003 ja 773/2004 nimetatud menetlusnormide konkreetsele rikkumisele. Poola Vabariik ei selgita ka, kuidas on komisjon rikkunud läbipaistvuse põhimõtet niisugusena, nagu see on nendes määrustes sätestatud.

120    Ka osas, milles Poola Vabariik ja sisuliselt ka hageja vaidlevad tegelikult vastu sellele, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 esitatud põhistus on piisav, tuleb see etteheide tagasi lükata.

121    On vaja meenutada, et põhjendamiskohustust tuleb põhimõtteliselt kohaldada iga liidu akti suhtes, mis tekitab õiguslikke tagajärgi. Põhjendusest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjusi mõista, et nad saaksid oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida (vt 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendamiskohustust tuleb hinnata, lähtudes käsitletava juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ning huvist, mis on akti adressaatidel või muudel isikutel, kellel on põhjendatud huvi, selgituste saamise vastu. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

122    Käsitletaval juhul esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 kaks põhjust, mis õigustavad Jamaliga seotud vastuväidetele lahendust pakkuva kohustuse puudumist. Esimese põhjuse osas, mis rajaneb kinnitamisotsusel, näib seda põhjust puudutava vastuväite käsitluse põhjal (vt punktid 86–110 eespool), et hageja ja Poola Vabariik – kes olid eriti teadlikud olukorrast Poola gaasisektoris ja Poola energiaameti tegevusest – võisid teada selle põhjuse põhjendusi, et oma õigusi kaitsta, ning et Üldkohus sai vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollida, eelkõige mis puudutab selle põhjendust 138. Komisjon on oma põhjendamiskohustuse selles küsimuses niisiis täitnud.

123    Mis puudutab teist põhjust, mille kohaselt on suhted osapoolte vahel Poola gaasisektoris valitsustevahelised – asjaolu, mida hageja ja Poola Vabariigi etteheited peamised käsitlevad, siis nad leiavad sisuliselt, et komisjon on oma otsust põhjendanud ebapiisavalt, sest ta tugineb põhiliselt võimalusele, et riigi tegevuse erandit kohaldatakse mõju tõttu, mida avaldavad Gazpromi tegevusele Poola ja Venemaa vahelised lepingud ja Venemaa õigusaktid ning Venemaa Föderatsiooni valitsuse käitumine.

124    Nagu on märgitud eespool punktides 108 ja 109, järeldas Üldkohus, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga sellega, et kiitis kinnitamisotsusel rajaneval põhjusel lõplikud kohustused heaks, kuigi nende hulgas ei olnud ühtegi meedet, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele, ning sel põhjusel ja võttes arvesse asjaolu, et kumbki vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 nimetatud põhjus on teisest sõltumatu, ei olnud vaja analüüsida hageja teist põhjust puudutava vastuväite põhjendatust. Sellest tuleneb, et hageja ja Poola Vabariigi argumendid, et seda teist põhjust puudutav põhistus on ebapiisav, ei saa samuti anda tulemusi.

125    Osas, milles Poola Vabariik püüab tegelikult vaielda vastu komisjoni hinnangule Jamaliga seotud vastuväidetest loobumise osas, piisab lõpuks, kui märkida, et niisugune etteheide on lükatud tagasi juba esimese väite esimese osa käsitlemisel.

126    Argumendid, et on rikutud hea halduse ja läbipaistvuse põhimõtet, tuleb seega tagasi lükata.

b)      Lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine

127    Poola Vabariigi ja hageja sõnul tähendab vaidlustatud otsus ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist. Järeldades, et Jamaliga seotud vastuväited „ei leidnud kinnitust“, tuvastas komisjon tegelikult ELTL artikli 102 rikkumise puudumise selles küsimuses ning tegi otsuse, mis ületab seda, mida lubab määruse nr 1/2003 artikkel 9. Nii toimides lahendas ta küsimuse, mida lõplikud kohustused ei hõlmanud ning mida oleksid võinud hinnata riigisisesed konkurentsiasutused ja liikmesriigi kohtud, andes võib-olla teistsuguse hinnangu. Tegelikult takistas komisjon neil nendes vastuväidetes silmas peetud tegevuste osas tegutseda, ehkki nad täidavad liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisel põhirolli.

128    See rikkumine on aga seda kahetsusväärsem, et liikmesriigi konkurentsiasutused ja kohtud ei saanud võtta meetmeid seni, kuni juhtumit AT.39816 menetleti. Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 6 ja artikli 16 lõikele 1 ei olnud nendel asutustel ja kohtutel õigust võtta meetmeid juba ligi kuus aastat, st alates 31. augustist 2012, mil algatati ametlik menetlus, kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni 24. mail 2018. Kuna komisjon ei muutnud ametlikult vastuväiteteatise ulatust, võisid Poola konkurentsiasustus ja kohtud õiguspäraselt oodata, et komisjon sekkub nende vastuväidete osas, võttes eelkõige arvesse seisukohti, mida avaldasid selles küsimuses Gaz-System, Poola energiaameti president ja Poola valitsus turuga konsulteerimise raames. Mis puudutab konkreetselt liikmesriigi kohtuid, siis lubasid nad viivitusi, mis tekitas ohu, et mõni nõue on nüüdseks aegunud.

129    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

130    Selles küsimuses tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 16 ei saa liikmesriigi konkurentsiasutused ja kohtud tõesti teha otsuseid, mis on vastuolus vaidlustatud otsusega. Pealegi ei saa nad määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsust tähelepanuta jätta, sest seda liiki akt on igal juhul oma laadilt otsus ning need asutused ja kohtud peavad nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest kui ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise eesmärgist tulenevalt arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ning käsitlema seda kui kaudset või isegi esialgset tõendit ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise toimepanemise kohta (vt selle kohta 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Gasorba jt, C‑547/16, EU:C:2017:891, punkt 29).

131    Käsitletaval juhul täpsustas komisjon küll vaidlustatud otsuse põhjenduses 138, et need esialgsed konkurentsiprobleemid, mis sõnastati Jamaliga seotud vastuväidete kujul, „ei leidnud kinnitust“.

132    Ent kuigi liikmesriigi konkurentsiasutused ja kohtud peavad tõesti arvesse võtma vaidlustatud otsuse põhjendust 138 – vastaval juhul kui märki sellest, et ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumist ei ole toime pandud –, ei ilmne ei selle põhjenduse sõnastusest ega üldisemalt ülejäänud vaidlustatud otsuse sisust siiski, et komisjon oleks Jamaliga seotud vastuväidete osas sõnaselgelt tuvastanud, et ELTL artikli 102 rikkumist ei esine. Seepärast tuleb vaidlusalust sõnastust mõista pigem nii, et komisjon otsustas oma vastuväited tagasi võtta ja lõplike kohustustega rahule jääda, ehkki need ei vastanud nimetatud vastuväidetele.

133    Igal juhul ei saa vaidlusalune sõnastus vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 muuta vaidlustatud otsuse laadi ning takistada liikmesriigi konkurentsiasutustel ja kohtutel sekkumast. Komisjon võib tulenevalt määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 sõnastusest koostoimes selle määruse põhjendusega 13 anda konkurentsiolukorra kohta pelgalt „esialgse hinnangu“, ilma et seejärel kõnealuse artikli alusel kohustuste kohta tehtud otsuses oleks tuvastatud, kas rikkumine leidis aset. Seepärast ei saa välistada, et liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et kohustusi käsitleva otsuse esemeks olev tegevus on vastuolus ELTL artiklitega 101 ja 102 ning et seega kavatseb liikmesriigi kohus erinevalt komisjonist tuvastada ühe või teise artikli rikkumise. Samuti on määruse nr 1/2003 põhjendustes 13 ja 22 – tõlgendatuna nende koostoimes – sõnaselgelt märgitud, et kohustusi käsitlevad otsused ei piira liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute õigust teha asjas otsus ega mõjuta liikmesriikide kohtute ja konkurentsiasutuste volitusi ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisel (vt selle kohta 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Gasorba jt, C‑547/16, EU:C:2017:891, punktid 26 ja 27).

134    Seega ei ole komisjon lojaalse koostöö põhimõtet rikkunud ning seda järeldust ei sea kahtluse alla muud argumendid, mille Poola Vabariik ja hageja on esitanud.

135    Esiteks on asjaolu, et liikmesriigi konkurentsiasutused ei saanud meetmeid võtta kuue aasta jooksul, lihtsalt selle tulemus, et kohaldati määruse nr 1/2003 artikli 11 lõiget 6, milles on nähtud ette, et ametliku menetluse algatamine võtab nendelt ametiasutustelt nende pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102. Nende pädevus taastub niipeal, kui komisjoni algatatud menetlus on lõpule viidud (vt selle kohta 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punktid 80 ja 83–87).

136    Mis puudutab liikmesriigi kohtuid, siis nendelt ei võta ametliku menetluse algatamine määramata ajaks igasugust võimalust sekkuda asjades, mis käsitlevad Jamaliga seotud vastuväiteid puudutavaid või sarnaseid faktilisi asjaolusid. Määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikes 1 on ainult ette nähtud, et need kohtud peavad vältima otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames, ning sellega seoses võivad kaaluda oma menetluse peatamist. Väide, et mõned riigisisesed nõuded on nüüd aegunud Poola kohtute viivituste tõttu, ei puutu asjasse, sest asjakohaste aegumistähtaegade ja nende nõuete kohtuliku menetlemise küsimustes on Poola Vabariigil olukorras, kus puuduvad kohaldatavad liidu õigusnormid, menetlusautonoomia.

137    Lisaks ei kohusta ükski määruse nr 1/2003 või määruse nr 773/2004 säte komisjoni ametlikult teavitama liikmesriigi konkurentsiasutusi või üldisemalt asjast huvitatud kolmandaid osapooli sellest, et ta loobub menetluse jooksul teatavatest vastuväidetest asjaomase ettevõtja suhtes. Igal juhul ei maini hageja ja Poola Vabariik ühtegi konkreetset riigisisest menetlust, mida komisjoni käitumine käsitletaval juhul oleks konkreetselt mõjutanud.

138    Teiseks tuleb lükata tagasi Poola Vabariigi argument, et Poola konkurentsiasutus ja kohtud võisid õiguspäraselt oodata, et komisjon Jamaliga seotud vastuväidete osas sekkub, sest ta ei muutunud ametlikult vastuväiteteatise ulatust. Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 ette nähtud tagajärg, st see, et ametliku menetluse algatamine võtab liikmesriigi konkurentsiasutustelt pädevuse ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks selle menetluseni viinud faktilisi asjaolude suhtes, seisneb selles, et asjaomased ettevõtjad on kaitstud paralleelsete menetluste eest, mida viiksid läbi need asutused (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 18, ning 15. märtsi 2019. aasta kohtumäärus Silgan Closures ja Silgan Holdings vs. komisjon, T‑410/18, EU:T:2019:166, punkt 20), kuid ei tähenda, et komisjon oli kohustatud tegema otsuse, ükskõik kas selle määruse artikli 7 või artikli 9 alusel (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus EAEPC vs. komisjon, T‑574/14, EU:T:2018:605, punkt 86).

139    Lõpuks tuleb isegi eeldusel, et Poola Vabariik tugineb õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, meenutada, et õigus tugineda sellele põhimõttele on igal õigussubjektil, kelles liidu ametiasutus on täpsete tagatistega tekitanud põhjendatud ootusi (vt 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P–C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika). Poola Vabariik ei maini ühtegi täpset tagatist, mille komisjon oleks talle andnud. Ülejäänud osas on nii, et vastuväiteteatis ei saa kujutada endast niisuguseid tagatisi, sest see dokument oli adresseeritud Gazpromile ja see oli üksnes esialgne. Niisugusteks tagatisteks ei ole ka turuga konsulteerimise korraldamine ega see, et mõni asjast huvitatud osapool esitas selle konsulteerimise raames seisukohti, sest need asjaolud asetuvad määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 tavapärase kohaldamise raamistikku.

140    Seega tuleb argument, et on rikutud lojaalse koostöö põhimõtet, ja esimese väite teine osa tagasi lükata.

141    Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata, sest see on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt tulemusetu.

C.      Teine väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ning proportsionaalsuse põhimõtet, sest komisjon kiitis lõplikud kohustused heaks, ehkki need ei paku sobivat lahendust hinnapoliitikaga seotud vastuväidetele

142    Hageja, keda toetavad Poola Vabariik ja Leedu Vabariik, väidab, et komisjon on teinud mitmesuguseid ilmseid hindamisvigu ja rikkunud mitut õigusnormi, rikkudes määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest see institutsioon järeldas, et hinnapoliitikaga seotud kohustused (lõplike kohustuste punktid 18 ja 19) olid sobivad, ehkki hageja, Poola Vabariigi ja Leedu Vabariigi sõnul ei võimaldanud need kohustused hoida või taastada gaasi hindu kiiresti ja tõhusalt tasemel, mis on sarnane konkurentsivõimeliste võrdlushindadega. See väide jaguneb sisuliselt neljaks osaks.

143    Komisjon, keda toetab Gazprom, on arvamusel, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

1.      Teise väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud viga hinnapoliitikaga seotud kohustuste eseme puhul, sest need ei paranda midagi selle poliitikaga seotud vastuväidete olemuses

144    Hageja leiab, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kiites heaks kohustused, mis on piiratud muudatustega hindade läbivaatamise tingimustes (price revision clauses), mis on sätestatud Gazpromi ja tema klientide vahelistes lepingutes viies puudutatud riigis, mida hinnapoliitika puudutas, samas kui vastuväiteteatises kirjeldatud konkurentsiprobleemid ei puuduta hindade läbivaatamisi, vaid nendes on väidetud, et hinnad, mida Gazprom nimetatud lepingute raames kohaldas (edaspidi „lepingulised hinnad“), olid ebaõiglased ja liiga kõrged. Nimetatud kohustused, mis on piiratud uue hindade läbivaatamise protsessi loomisega, ei kõrvalda probleemi allikat, st hinnavalemeid (price formulae), mis on indekseeritud teatavate naftatoodete hindade alusel.

145    Esimesena märgib hageja, et komisjon kvalifitseeris kõnesoleva poliitika vastuväiteteatises nii, et see on vastuolus ELTL artikli 102 punkti a esimese osaga, mis käsitleb „ebaõiglasi hindu“, mitte teise osaga, mis käsitleb „muid ebaõiglasi tehingutingimusi“. Konkurentsiprobleemides peeti seega silmas liiga kõrgeid hindu, mitte nende hindade läbivaatamise protsessi.

146    Sellega seoses tuvastas ka komisjon ise vastuväiteteatises, et olemasolevad hinnavalemid, mis olid indekseeritud naftahindade põhjal, olid põhiline tegur, mis liiga kõrgeid hindu tekitas. Ta tuvastas ka, et gaasihindade indekseerimine naftatoodete hindade põhjal on oma aja ära elanud praktika ja võib tekitada hindu, mis ei peegelda gaasi majanduslikku väärtust. Samuti pidas ta vastuväiteteatises võimalikuks parandusmeetmeid ja konkreetselt nende valemite muutmist nii, et need tekitavad hindu, mis ei ole kõrgemad Madalmaade platvormi Title Transfer Facility (TTF) hindadest või on seotud Gazpromi kuludega. Sellega, et komisjon ei kohustanud lõplike kohustustega muutma hinnavalemeid ja võimaldas seega taas kehtestada liiga kõrgeid hindu, ei parandanud ta seega esialgse hinnapoliitikaga seotud probleemide olemust ega kõrvaldanud nende liiga kõrgete hindade põhjusi, mistõttu on hinnapoliitikaga seotud kohustused ebasobivad ja vaidlustatud otsus on vastuolus ELTL artikli 102 eesmärkidega.

147    Leedu Vabariik meenutab sama, st et ebaõiglased ja liiga kõrged hinnad, mis valitsevad viies puudutatud riigis, mida hinnapoliitika puudutas, on tingitud sellest, et gaasi hinnad kujunevad nendes riikides erinevalt Lääne-Euroopast. Niisuguse tulemuse vältimiseks peaks hinnavalem tekitama iseenesest konkurentsivõimelisi hindu ning seega oleks tulnud muuta pigem seda valemit kui hindade läbivaatamise protsessi, mis kestab vähemalt kuus kuud ja sõltub Gazpromi heast tahtest.

148    Teisena leiab hageja, et ainus tõeline põhjus, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 165 esitab, et õigustada oma otsust hinnavalemid muutmata jätta, on põhjendamata. Ainuüksi asjaolu, et nendest valemitest tulenevad hinnad tegid 2015. ja 2016. aastal läbi languse ja „lähenesid teataval määral“ hindadele kauplemisplatvormidel, ei võimaldanud komisjonil järeldada, et tema sekkumine ei ole enam õigustatud.

149    Konkreetselt ei ole seda põhjust kuidagi tõendatud, eelkõige majandusanalüüsidega, ning selle puhul ei ole mingil viisil arvesse võetud asjaolu, et naftahinnad on oma olemuselt muutuvad seetõttu, et need hinnad jäävad väljapoole liidu institutsioonide kontrolli, ning seega arvestatud võimalust, et lepingulised hinnad võivad kerkida liiga kõrgele. Komisjon eiras asjaolu, et naftahinnad jäid 2015. ja 2016. aasta paiku mitmesugustel põhjustel minimaalsele tasemele, olles nende hindade keskmise väärtuse suhtes nihkes.

150    Komisjon vaidleb vastu sellele, et ta ei parandanud midagi hinnapoliitikaga seotud vastuväidetes silmas peetud konkurentsiprobleemide olemuses.

151    Tuleb meenutada, et hinnapoliitikaga seotud kohustused on sätestatud lõplike kohustuste punktides 18 ja 19. Punktis 18 on sisuliselt ette nähtud, et 10 nädala jooksul alates nende kohustuste jõustumisest peab Gazprom tegema kõnesolevate lepingute muutmise ettepaneku, et lisada nendesse uus hindade läbivaatamise tingimus või muuta olemasolevaid tingimusi eesmärgiga saavutada sama tulemus, st konkreetselt uus nende hinnavalemite läbivaatamise protsess, mille abil määratakse kindlaks gaasi lepingulised hinnad. Gazprom pidi selle ettepaneku tegema kõikide vähemalt kolmeaastase kestusega gaasitarnelepingute puhul, sõltumata sellest, kas tegemist on pooleliolevate või uute lepingutega. Lõplike kohustuste punktis 19 on nähtud ette viis koostisosa, mida see uus protsess peab sisaldama, et selle protsessi käivitumise korral jõutaks uute hinnavalemiteni.

152    Lõplike kohustuste punktidest 18 ja 19 ilmneb seega, et komisjon otsustas tõesti anda pigem loa uueks hindade läbivaatamise protsessiks, kui tagada hinnavalemite kohene muutmine.

153    Komisjon ei keskendunud vastuväiteteatises tõesti hindade läbivaatamise protsessile, vaid analüüsis kõnesolevates lepingutes olevaid hinnavalemeid ja konkreetselt nendesse valemitesse lisatud indekseerimist naftatoodete hindade põhjal, huvitudes selle indekseerimise inflatsiooni esile kutsuvast mõjust gaasi lepingulistele hindadele, nagu see ilmneb eelkõige vastuväiteteatise jaost 11.4 pealkirjaga „[konfidentsiaalne]“. Komisjon märkis, et põhjused, mis õigustasid esialgu hinnavalemite indekseerimist naftatoodete hindade põhjal, st eelkõige gaasiturgude ebapiisav väljakujunemise tase, olid suures osas kadunud (vastuväiteteatise punkt 545), kusjuures see ilmneb sisuliselt ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 76. Sellegipoolest puudutavad konkurentsiprobleemid, mida komisjon esialgu vastuväiteteatises kirjeldas, siiski ennekõike asjaolu, et on lepingulised hinnad, mis on potentsiaalselt liiga kõrged, ning et komisjon ei [konfidentsiaalne] (vastuväiteteatise punktid 949 ja 981). Selle võib sisuliselt leida vaidlustatud otsuses toodud esialgse hinnangu kokkuvõttest (põhjendused 62 ja 63).

154    Milline ka ei olnud esialgse hinnangu andmise etapis komisjoni seisukoht hinnavalemite indekseerimise küsimuses, tuleb esimesena märkida, et selle haldusmenetluse jooksul, mille käigus hinnati Gazpromi välja pakutud kohustusi, olid naftatoodete hindade langusega seotud lepingulised hinnad alanenud, mistõttu need lähenesid Lääne-Euroopa gaasiga kauplemise platvormidel kohaldatavatele hindadele. See asjaolu, millele komisjon ja Gazprom käesoleva asja hagis tuginevad, ilmneb vaidlustatud otsusest (vt põhjendus 76, 49. joonealune märkus ning põhjendused 162 ja 164) ning hageja ei vaidle sellele tegelikult vastu, rõhutades pigem ohtu, et naftahinnad ja sellega koos lepingulised hinnad tõusevad tulevikus potentsiaalselt liiga kõrgele.

155    Võttes arvesse hindade taset lõplike kohustuste heakskiitmise hetkel, ei esinenud seega potentsiaalselt liiga kõrgeid hindu, mis nõudnuks otsekohe jõustuvat hinnavalemite muutmist.

156    Selles küsimuses tuleb lisada, et asjaomased kliendid võisid kiiresti esitada hindade läbivaatamise taotluse, et saavutada hinnavalemite muutmine. Lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti ii viimase lõigu kohaselt võivad need kliendid esitada oma esimese hindade läbivaatamise taotluse igal hetkel niipea, kui uus hindade läbivaatamise protsess on teatavasse lepingusse lisatud, kusjuures Gazprom pidi selle lisamise ettepaneku tegema 10 nädala jooksul alates vaidlustatud otsusest teatamise kuupäevast.

157    Teisena on vaja rõhutada, et nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, tegi hindade uue läbivaatamise tee valimine komisjonile võimalikuks selle, et ta ei pidanud ise kooskõlastatult Gazpromiga välja töötama uusi hinnavalemeid iga puudutatud lepingu jaoks – mis ei oleks selle ülesande keerukust arvestades olnud lihtne. Nimelt [konfidentsiaalne] (nagu ilmneb vastuväiteteatise punktidest 223 ja 1065). Sellest järeldub, et komisjoni poolt ei olnud ilmselgelt ebamõistlik samm – eelkõige arvestades vajadust uurida majanduslikku tasakaalu ja iga puudutatud lepingu konkreetseid tingimusi – mitte võtta endale niisuguste kohustuste väljatöötamise raames kohustust hinnavalemeid koostama hakata.

158    Ülejäänud osas tuleb tagasi lükata argument, et hinnapoliitikaga seotud kohustused võimaldavad korrata esialgu kahtluse alla seatud poliitikat, st potentsiaalselt liiga kõrgete hindade poliitikat, ning on seega vastuolus määruse nr 1/2003 artikliga 9, tõlgendatuna koostoimes selle määruse artikliga 7. Kuna uue hindade läbivaatamise protsessi valik peab võimaldama vastu panna naftahindade võimaliku tulevase tõusu mõjudele, tagades – nagu on kinnitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 –, et hinnad viies puudutatud riigis, mida hinnapoliitika puudutas, ei erine kunagi Lääne-Euroopa konkurentsivõimelistest võrdlushindadest, „kauem kui väga lühikese ajaperioodi vältel“, püütakse niisuguse valikuga just sellist kordumist ära hoida.

159    Eelneva põhjal ja ilma et see piiraks teise väite järgmiste osade käsitlemist – osad, millega hageja vaidleb sisuliselt vastu sellele, et hindade läbivaatamise uus protsess on iseenesest sobiv lahendus –, tuleb järeldada, et komisjon võis ilma ilmset hindamisviga tegemata heaks kiita kohustuse, mis nägi ette pigem selle uue protsessi loomise kui hinnavalemite kohese muutmise.

160    Teise väite esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Teise väite teine osa, mille kohaselt on hindade läbivaatamise uus protsess ebatõhus

161    Teise väiteosa raames seab hageja kahtluse alla selle, kas hinnapoliitikaga seotud kohustustes ette nähtud uus hindade läbivaatamise protsess on tõhus. See väiteosa jaguneb sisuliselt neljaks etteheiteks.

162    Komisjon vaidleb vastu vigadele, mis hageja väitel on tehtud.

a)      Kohustuste ebatõhusus Gazpromi takistavat tegevust arvestades (esimene etteheide)

163    Hageja väidab, et komisjon on teinud vigu põhjuste osas, miks Gazpromil oli õnnestunud säilitada liiga kõrged lepingulised hinnad, ja selle tõttu nõustuski komisjon uue, ebatõhusa hindade läbivaatamise protsessiga.

164    Komisjon järeldas nimelt ekslikult, et liiga kõrged lepingulised hinnad minevikus olid tingitud sellest, et asjaomastes lepingutes puudusid tõhusad hindade läbivaatamise tingimused, milles oleks viidatud sellistele sobivatele võrdlushindadele nagu hinnad gaasiga kauplemise platvormidel. Niisugune järeldus on vastuolus tõenditega, mis olid komisjoni käsutuses, ja sellega, mida ta tuvastas vastuväiteteatises. Konkreetselt oleks hageja ja Gazpromi vahelisse lepingusse lisatud hindade läbivaatamise tingimuse õige analüüs võimaldanud komisjonil tuvastada, et see tingimus lubas juba tugineda teatavate võrdlushindade tasemele ja seda korraga kui asjaolule, mis õigustab hindade läbivaatamise alustamist, kui ka uue hinna kindlaksmääramise kriteeriumile.

165    Hoolimata sellest, et olemasolevates hindade läbivaatamise tingimustes oli juba viidatud konkurentsivõimelistele võrdlushindadele ja teatavatele läbivaatamistele, seisid Gazpromi kliendid ikkagi silmitsi pidevate lahknevustega läbi vaadatud hindade ja gaasi konkurentsivõimeliste hindade vahel ning olid kohustatud tasuma mittekonkurentsivõimelisi hindu.

166    Tegelikult tuleneb hindade läbivaatamise tegelik takistus – nagu komisjon muide vastuväiteteatises tuvastas – Gazpromi takistavast tegevusest, sest viimane keeldus minevikus oma hindade läbivaatamisest ja läbivaadatud hindade kohaldamisest. Seni kuni olemasolev hinnavalem soodustab Gazpromi, lubab nimetatud ettevõtja endale hindade läbivaatamise menetlustega venitamist, sest tema kliendid, kes on sunnitud maksma liiga kõrget hinda, kalduvad lõpuks nõustuma kas või väikestegi hinnaalandustega.

167    Konkreetsemalt märgib hageja kõigepealt, et hindade läbivaatamiseks on vaja Gazpromi koostööd erinevates etappides, mis eeldab vähemalt seda, et viimane on valmis pidama heauskselt hinnaläbirääkimisi ja tunnustama läbivaatamisprotsessist tulenevaid läbivaadatud hindu, vajaduse korral võimaliku vahekohtuotsuse täitmisega. Gazprom kasutas aga just ära olemasolevates lepingutingimustes ette nähtud hindade läbivaatamise protsessi nõrkusi ja šantažeeris oma kliente aastaid, eelkõige ähvardades gaasitarneid vähendada või need katkestada, kui nad ikka läbivaadatud hinda nõuavad. Lisaks on Gazprom võimeline ka kahjustama vahekohtumenetluste tõhusust, keeldudes täitmast vahekohtuotsuseid või pikendades nende kestust. Niisugust tegevust näitavad olukorrad, kus olid vastavalt Ukrainas asuv Naftogaz ja hageja. Tegelikult kohaldati komisjoni analüüsitud ajavahemikul läbi vaadatud hindu päriselt ainult Lääne-Euroopa klientidele, samas kui väidetavad hindade läbivaatamised klientidega viies puudutatud riigis, mida hinnapoliitika puudutas, viidi läbi ainult teatavate „stsenaariumide“ korral, mis jäid peaasjalikult Gazpromi kontrolli alla.

168    Komisjon ei saa väita, et see, et Gazpromi kliendid nõustusid neis olukordades valitsenud asjaoludel, eelkõige „pealesunnitud kompromissi“ raames, läbivaadatud hindadega, oli nende sõltumatu valiku tulemus. Vastupidi, niisugused valikud tehti surve all, mida see ettevõtja avaldas, ning need kujutavad endast ainult Gazpromi selle seisundi kuritarvitamise koostisosi või tagajärgi.

169    Komisjon ei saa ka väita, et Gazpromi varasem tegevus seoses hindade läbivaatamise taotlustega, eelkõige see, mis oli komisjonile teada, ei ole hindade läbivaatamise uue protsessi sobivuse hindamisel asjakohane, ning seda ainult põhjusel, et uus protsess on sätestatud siduvates kohustustes. Niisugune lähenemine võimaldaks maha vaikida asjakohased faktilised asjaolud ning oleks seega vastuolus ELTL artiklist 102 tuleneva komisjoni rolli laadiga ning nõuetega tõendite esitamise alal niisugusena, nagu neid on kinnitanud Euroopa Kohus 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Tetra Laval (C‑12/03 P, EU:C:2005:87) ning 10. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (C‑413/06 P, EU:C:2008:392). Tegelikult tuleb asjaolusid, mis kinnitavad Gazpromi klientide raskusi minevikus ja seega hinnapoliitikaga seotud kohustuste ebatõhusust, pidada nii ilmseks, et need on vaieldamatud, mistõttu ei saa komisjoni esialgseid järeldusi selles osas muuta.

170    Samuti ei ole komisjon konkreetselt selgitanud, kuidas välditakse Gazpromi takistavat tegevust tulevikus tänu hinnapoliitikaga seotud kohustustele või kuidas saab see kujutada endast nende kohustuste rikkumist. Tegelikult ei taga hinnaläbirääkimised ja isegi vahekohtud – nagu on tõdetud vastuväiteteatises – liiga kõrgete hindade lõppemist, sest Gazpromi tegevus jätkub nii kaua, kuni eksisteerivad struktuuriliselt ebaõiglasi valemeid.

171    Selles mõttes on New Yorgis 10. juunil 1958 allkirjastatud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni tõhusus Gazpromi tegevuse puhul absoluutselt suhteline, sest viimane keeldub vahekohtuotsuseid täitmast, takistab täitemenetlusi ja varjab oma varasid, kandes need väljapoole nende kohtute haardeulatust, kelle poole nende vahekohtuotsuste alusel nõudeõigusega isikud võivad pöörduda.

172    Lõpuks rõhutavad Poola Vabariik ja Leedu Vabariik kooskõlas hageja argumentidega, et Gazprom jääb piirkonnas möödapääsmatuks tarnijaks ning hoolimata plaanipärastest struktuurisisestest investeeringutest ning eelkõige Poola ja Leedu vahelise ühenduse ehitamisest, ei ole tema läbirääkimisjõud nõrgenenud. Selles olukorras oleks komisjon pidanud nõudma Gazpromilt suuremaid kohustusi, mis tagavad hindade tegeliku läbivaatamise, sest nende kohustuste praegusel kujul ei riku Gazprom takistava tegevusega formaalselt hinnapoliitikaga seotud kohustusi.

173    Komisjon, keda toetab Gazprom, vaidleb vastu hageja argumendile, et uus hindade läbivaatamise protsess on ebatõhus, mistõttu tuleb see etteheide tagasi lükata.

174    Üldkohus täheldab selles küsimuses, et hageja heidab oma argumendiga komisjonile ette ilmselget hindamisviga kahest aspektist, mis hindade läbivaatamise uue protsessi ebatõhusust selgitavad. Esiteks pidas see institutsioon põhjuseks, miks oli hindade läbivaatamine minevikus ebatõhus, ekslikult võimatust tugineda konkurentsivõimelistele võrdlushindadele, ning teiseks jättis ta kindlaks tegemata ja leevendamata nende ebatõhusate läbivaatamiste tõelise põhjuse, s.o Gazpromi takistava tegevuse.

175    Mis puudutab hageja argumendi esimest aspekti – nimelt, et olemasolevates hindade läbivaatamise tingimustes ei olnud näidatud konkurentsivõimelisi võrdlushindu, siis vastupidi hageja väitele ilmneb vastuväiteteatisest (eelkõige selle punktides 226–232, nagu toob välja komisjon) esitatud lepingute näidetest, et vähemalt teatava arvu asjaomaste lepingute puhul ei saa asuda seisukohale, et nendes olid hindade kindlaksmääramise või läbivaatamise tingimustes viited selgelt määratletud konkurentsivõimelistele võrdlushindadele niisugusena, nagu neid mõistis komisjon vaidlustatud otsuses. Nendest näidetest nähtuvad tingimused, mille sõnastus erineb märkimisväärselt lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis iii esitatud hinnasuunistest, eelkõige selle poolest, et nendes suunistes on viidatud „hinnatasemele Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsivõimelistes gaasiturgudel“ ning silmas peetud kaalutud keskmisi hindu impordil Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse ning hinnataset Mandri-Euroopa üldiselt aktsepteeritud likviidsetel gaasidega kauplemise platvormidel.

176    Konkreetsemalt tingimuse kohta, mida sisaldab Gazpromi ja hageja vahel sõlmitud leping – mille ühe koopia esitas hageja koos 8. detsembri 2020. aasta vastustega – leiab Üldkohus, et [konfidentsiaalne].

177    Seega võis komisjon selle hindamisel, kas hinnapoliitikaga seotud kohustused olid sobivad ja konkreetselt seda, kas oli vaja uut hindade läbivaatamise protsessi, ilma ilmset hindamisviga tegemata tugineda vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 esialgu tuvastatule (ning sarnases sõnastuses selle otsuse põhjendustes 78, 79 ja 177 tuvastatule), et see, et hindade läbivaatamise tingimustes puudus selgelt määratletud konkurentsivõimeline ja avalikkusele kättesaadav võrdlushind (milleks on näiteks hinnad gaasiga kauplemise platvormidel, kus valitseb konkurents), oli üks põhilisi tegureid, mis võis tekitada ebaõiglased hinnad viies puudutatud riigis, mida hinnapraktika puudutas.

178    Hageja argumendi teise aspekti kohta, mis puudutab Gazpromi takistavat tegevust, tuleb kõigepealt rõhutada, et hinnapoliitikaga seotud kohustuste eesmärk on luua hindade läbivaatamise uus protsess, mis tugevdab Gazpromi klientide seisundit puudutatud riikides võrreldes nende olemasoleva seisundiga niisugusena, nagu see ilmneb vastuväiteteatisest (eelkõige selle punktidest 226–232). Nagu nähtub punktist 151 eespool, on lõplike kohustuste punktis 19 ette nähtud viis elementi, mida see protsess peab sisaldama.

179    Konkreetselt on selles uues protsessis peale hinnasuuniste (vt lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti iii jagu „Adjustment part of the price review clause“ (hindade läbivaatamise tingimuse kohandamist käsitlev osa)), mis sisaldavad viiteid konkurentsivõimelistele võrdlushindadele (vt punkt 175 eespool), nähtud muu hulgas ette:

–        täpsed kriteeriumid, mis võimaldavad nendel klientidel taotleda hindade läbivaatamist, sh kriteerium, mis põhineb lepinguliste hindade ja Euroopa gaasiturgude hindade muutuse vahel, kusjuures see muutus peegeldub kaalutud keskmiste hindade muutuses impordil Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse või hindade muutuses Mandri‑Euroopa üldiselt aktsepteeritud likviidsetel gaasiga kauplemise platvormidel (vt lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti i jagu „The trigger part of the price review clause“ (hindade läbivaatamise tingimuse osa, mis käsitleb läbivaatamise algatamist));

–        võimalus taotleda hindade läbivaatamist iga kahe aasta järel ja lisaks sellele võimalusele õigus taotleda läbivaatamist üks kord viieaastase ajavahemiku jooksul (mis vastab vaidlustatud otsuse põhjendusetes 125 ja 156 nimetatud joker’ile) (vt lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti ii jagu „The frequency and timing of the price review“ (hindade läbivaatamise sagedus ja ajakava));

–        võimalus esitada oma erimeelsus lahendamiseks vahekohtule, kui pooled ei jõua kokkuleppele 120 päeva jooksul pärast hindade läbivaatamise taotluse esitamist (vt lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti iv jagu „Arbitration part of the price review clause“ (hindade läbivaatamise tingimuse osa, mis käsitleb vahekohtumenetlust)).

180    Kui jätta kõrvale need hindade läbivaatamise uue protsessi struktuurielemendid, ei saa hageja eelkõige jätta tähelepanuta üht olulist erinevust võrreldes Gazpromi asjaomaste klientide varasemate hindade läbivaatamise taotlustega. Nimelt, kui klient esitab niisuguse taotluse uue protsessi alusel, toimub see määruse nr 1/2003 artikliga 9 loodud menetluse kohaselt siduvaks muudetud kohustuste elluviimise raamistikus.

181    Seega jälgib Gazpromi käitumist lõplike kohustuste elluviimisel kõigepealt isik, kes on vastavalt nende kohustuste jaole 5.2 volitatud nende üle järelevalvet teostama. Gazpromi asjaomased kliendid, sh hageja, võivad seega teatada sellele volitatud isikule ja komisjonile tegevusest, mis ei ole nende klientide meelest lõplike kohustustega kooskõlas. Kui komisjon peaks selle volitatud isiku või nende klientide edastatud teabe põhjal tuvastama tegevuse, mis on nende kohustuste sõnastuse ja eesmärgiga vastuolus, võib ta määrata Gazpromile määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c alusel trahvi.

182    Niisugune käitumine, mis on nende kohustustega vastuolus, võimaldab ka komisjonil alustada uuesti määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 punkti b alusel haldusmenetlust. Sama arutluskäigu jätkuks tuleb märkida, et nende kohustuste järelevalvet teostava volitatud isiku või asjaomaste klientide edastatud teabe põhjal võib komisjon vastavalt selle määruse artikli 9 lõike 2 punktidele a ja c menetluse uuendada, kui ta peaks tuvastama, et üks faktilisi asjaolusid, millel otsus põhineb, on oluliselt muutunud või põhineb otsus ebatäielikul, vääral või moonutatud teabel, mille pooled on esitanud. Võttes aga arvesse juba läbi viidud põhjalikku uurimist ja vastuväiteteatisest teatamist, ei ole menetluse niisugune uuendamine, selle käik ja kronoloogia võrreldav selle ettevõtja suhtes uue uurimise alustamisega algusest peale.

183    Selles olukorras ning ilma et see piiraks seda, mida võib tuvastada või järeldada kas isik, kes on volitatud teostama järelevalvet lõplike kohustuste üle, või komisjon, ning isegi eeldusel, et Gazpromi tegevust võib teatavatel asjaoludel olla raske hinnata ja kvalifitseerida, oleks sellest ettevõtjast mõtlematu vastaval juhul ette võtta takistavat tegevust tulevastes hindade läbivaatamise menetlustes. Konkreetselt võib tegevus, millega Gazprom kas püüab siduda hinnaläbirääkimiste tulemust hindadega ilmselgelt mitteseotud eeliste saamisega või takistab märkimisväärselt vahekohtumenetluse käiku, tuua kaasa – nagu väidab eelkõige komisjon – eelmises kahes punktis nimetatud tagajärjed.

184    Lisaks tuleb eelnevaid kaalutlusi arvestades märkida, et vastuväiteteatise punktides 976–979 varem tuvastatu, mis puudutab olemasolevate hindade läbivaatamise tingimuste puudusi ja enne vaidlustatud otsuse tegemist valitsenud olukorda, ei saa kahtluse alla seada hinnapoliitikaga seotud kohustuste sobivust. Ka ei piisa nende sobivuse kahtluse alla seadmiseks ainuüksi selle otsuse vastuvõtmisest hilisemast asjaolust – mille tõelevastavusele komisjon pealegi vastu vaidleb –, et nende kohustuste jõustumisest peale ei ole teada antud ühestki hindade läbivaatamise taotlusest.

185    Ülejäänud osas tuleb lükata tagasi Leedu Vabariigi argumendid, mille kohaselt ei võtnud komisjon esiteks arvesse tema energeetikaministeeriumi seisukohti ja teiseks maksab isikule, kes on volitatud teostama järelevalvet lõplike kohustuste üle, tasu Gazprom. Esimene argument on tõendamata. Mis puudutab teist argumenti, siis võttes arvesse lõplike kohustuste punktides 23–44 ette nähtud meetmeid, ei piisa ainuüksi asjaolust, et sellele volitatud isikule maksab tasu Gazprom, et panna tema sõltumatus kahtluse alla. See volitatud isik valitakse välja range menetluse kohaselt ning vajaduse korral võib ta välja valida komisjon ise. Lisaks on nendes punktides selgelt täpsustatud volitatud isiku ülesannet ja märgitud, et komisjon võib anda talle juhiseid.

186    Seega tuleb teise väite teise osa raames esitatud esimene etteheide tagasi lükata.

b)      Kohustuste mittesuutlikkus konkurentsiprobleeme mõistliku aja jooksul lahendada (teine etteheide)

187    Hageja väidab, et kohustuste heakskiitmise otsus peab komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleemid lahendama kiiresti. Uue hindade läbivaatamise protsessi kohaselt algatatava menetluste oletatav kestus muudab selle aga ebatõhusaks. Ehkki komisjon tõi isegi selle hindade läbivaatamise tingimustega seotud probleemi vastuväiteteatises välja, ei selgita ta kuidagi, kuidas korrigeerib uus hindade läbivaatamise protsess liiga kõrgeid hindu mõistliku aja jooksul.

188    Konkreetsemalt ei kõrvalda võimalus esitada hindade läbivaatamise taotlus sagedamini liiga kõrgete hindade ohtu ega ka nende tagajärgi läbivaatamisprotsessi paljude aastate vältel. Vahekohtumenetluse algatamisele eelneva läbirääkimisperioodi vähendamine 60 päeva võrra, st 180 päevalt 120 päevale ei avalda mõju vahekohtumenetluste enda pikkusele, kusjuures Gazpromi kaalutlusruum läbivaatamise aeglustamisel avaldub vahekohtumenetluse etapis, mille kestust ta võib venitada. Hageja märgib selles küsimuses, et vahekohtumenetlused Gazpromi ja tema klientide vahel kestavad umbes 25 kuud. Sellele kestusele lisandub vahekohtuotsuste täitmiseks vajalike kohtumenetluste kestus, eelkõige võttes arvesse Gazpromi tegevust, mis seisneb nende täitmisest keeldumises. Mitte miski hinnapraktikat puudutavates kohustustes ei sunni Gazpromi hinnavaidlust kiiresti lahendama kas siis hinnaläbirääkimiste abil või vahekohtuotsuse kiire täitmisega.

189    Lisaks vaidleb hageja vastu sellele, et lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis v ette nähtud läbivaadatud hindade tagasiulatuv kohaldamine korvab läbivaatamisprotsessi kestusega seotud ohud, samas kui tegelikult ei paranda see kohaldamine Gazpromi klientide raskusi, st pikaajalist kahjumiga käitamist, likviidsuse kaotust, võimetust rahastada tulevast arendustegevust või ka pankrotti.

190    Komisjon, keda toetab Gazprom, on arvamusel, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

191    Tuleb meenutada, et komisjoni poolt proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine määruse nr 1/2003 artikli 9 raames piirdub selle kontrollimisega, kas asjaomased kohustused lahendavad küsimused, millest ta asjaomaseid ettevõtjaid teavitas, ning kas viimased ei ole pakkunud vähem koormavaid kohustusi, mis lahendavad need küsimused samavõrd kohaselt (kohtuotsus Alrosa, punkt 41). Kuigi need nõuded võivad tingida vajaduse, et kohustused lahendaksid konkurentsiprobleemid „kiiresti“, nagu väidab hageja, sõltub hinnang sellele vajadusele konkreetsest juhtumist.

192    Selles küsimuses tuleb meenutada, et haldusmenetluse staadiumis, mille käigus käsitleti Gazpromi välja pakutud kohustusi, olid lepingulised hinnad naftatoodete hindade languse tulemusena alanenud ning lähenesid seega Lääne-Euroopa kauplemisplatvormidel kohaldatavatele hindadele. Selles staadiumis ei olnud seega tegu potentsiaalselt liiga kõrgete hindadega, mis nõudnuks kohest lahendust.

193    Tuleb ka meenutada, et lõplike kohustuste punkti 18 kohaselt pidi Gazprom üsna lühikese, 10‑nädalase tähtaja jooksul pärast nende jõustumist tegema ettepaneku asjaomaseid lepinguid muuta, et lisada uus hindade läbivaatamise tingimus või olemasolevate tingimuste muudatused, mis võimaldaksid jõuda uue läbivaatamisprotsessini. Lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti i viimases lõigus on ka nähtud ette, et esimese hindade läbivaatamise taotluse võib esitada igal hetkel, niipea kui see uus protsess luuakse (vt punkt 156 eespool).

194    Lisaks on hindade läbivaatamise uue protsessi raames tõesti nii, et Gazpromi asjaomaste klientide suhtes jäävad kehtima olemasolevad hinnavalemid, oodates vahekohtumenetluste tulemusel läbivaadatud hindu, kusjuures need menetlused võivad kesta mitu kuud, isegi aastaid. Hageja ja Gazprom toovad näiteid niisuguste menetluste keskmise kestuse kohta, mis on vastavalt 25 kuud ja 17,6 kuud.

195    Nagu ilmneb punktidest 178–182 eespool, on aga hinnapoliitikaga seotud kohustuste eesmärk esiteks luua hindade läbivaatamise uus protsess, mis tugevdab Gazpromi klientide seisundit puudutatud riikides võrreldes nende olemasoleva olukorraga. Teiseks ähvardab Gazpromi juhul, kui ta tegutseb viisil, mis on vastuolus lõplike kohustuste sõnastuse ja eesmärgiga, määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 ja artikli 23 lõike 2 punkti c kohaldamine.

196    Niisiis ei ole hagejal õigus, kui ta väidab, et miski hinnapoliitikaga seotud kohustustes ei kohusta Gazpromi muutma oma tegutsemisstiili, eelkõige vahekohtumenetluste või vahekohtuotsuste täitmise osas, võrreldes hindade läbivaatamise protsessidega minevikus. Samamoodi tuleb – piiramata järgnevate etteheidete ja väiteosade käsitlemist – asuda seisukohale, et hindade läbivaatamise uue protsessi tulemusena tekkivat olukorda tuleb eristada näitena vastuväiteteatise punktides 977 ja 978 toodud asjaoludest, millele hageja tugineb ning mille korral olid vahekohtumenetlused eriti pikad või ei viinud tingimata konkurentsivõimeliste hindadeni.

197    Lisaks, mis puudutab väidetavaid rahalisi raskusi, mis on Gazpromi asjaomastel klientidel nii kaua, kuni nad ootavad läbivaadatud hindu – hoolimata nende hindade tagasiulatuvast kohaldamisest –, siis tuleb märkida, et hageja ei ole toonud ühtegi konkreetset näidet minevikust, mis oleks andmetega tõendatud ja kinnitaks neid väidetavaid raskusi, sh tema puhul.

198    Parimal juhul on majandusuuringus, mille hageja on esitanud oma Gazpromi menetlusse astuja seisukohtade kohta esitatud märkuste lisana U.6, täpsustatud, et niisugune gaasiostja nagu hageja puutub kokku mitmesuguste rahaliste raskustega, milleks on eelkõige kahju gaasi hinnaga seotud ülekulust ja võimalik klientide kaotus, sest kliendid lähevad üle odavamate konkurentide juurde (selle uuringu punktid 19–21). Ent ilma, et oleks tarvis võtta seisukohta nimetatud uuringu selle osa vastuvõetavuse küsimuses, tuleb märkida, et neid puudusi ei tõenda ka arvandmed või konkreetsed näited minevikust ning igal juhul ei too need kaasa piisavalt olulist rahalist kahju, näiteks pankrotti või asjaomaselt turult väljatõrjumist selleks, et need võiksid seada uue hindade läbivaatamise protsessi sobivuse kahtluse alla konkreetselt seepärast, et see eeldab vahekohtumenetluse kasutamist.

199    Niisuguse kahju ohu tõenäosus on veelgi väiksem, kui võtta arvesse asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 32 ilmneb sisuselt, et üldiselt on paljud puudutatud kliendid hulgimüüjad igas puudutatud riigis ega saanud ajalooliselt suuri gaasikoguseid teistest puudutatud riikidest.

200    Eelneva põhjal ja vastupidi hageja väitele võis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 133 kinnitada, et lõplikud kohustused suudavad lahendada otsekohe konkurentsiprobleemid ja pakuvad tulevikku suunatud raamistikku (forward-looking framework), mis tagab, et Gazprom ei korda tulevikus sama kuritarvitust turul.

201    Mis puudutab ülejäänut, siis selle kohta, et hageja kinnitab käesoleva etteheite raames, et komisjon oleks pidanud sekkuma, nähes ette asjaomastesse lepingutesse lisatud hinnavalemite otsese muutmise, piisab kui meenutada, et niisugune etteheide on lükatud tagasi käesoleva väite esimese osa raames.

202    Seda arvestades järeldab Üldkohus, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, mille hageja väidab olevat tehtud ning mis seisneb selles, et hinnapoliitikaga seotud kohustused ei too mõistliku aja jooksul lahendust selle poliitikaga seotud vastuväidetele.

203    Teise väite teise osa raames esitatud teine etteheide tuleb seega tagasi lükata.

c)      Vahekohtumenetluste kulude arvesse võtmata jätmine (kolmas etteheide)

204    Hageja sõnul ei võtnud komisjon arvesse vahekohtumenetluste suuri kulusid, ehkki vastuväiteteatises on see raskus välja toodud. Gazpromi kliendid võivad mõistagi taotleda hindade läbivaatamisi, kuid kannavad selles läbivaatamismenetluses kahekordset rahalist koormust, olles kohustatud võtma enda kanda nii liiga kõrgete hindade tagajärjed kui ka suured summad, mida on tarvis vahekohtumenetluste kulude katmiseks.

205    Lisaks, kui Gazpromi kliendid soovivad vaielda vastu vahekohtuotsuse kooskõlale ELTL artikliga 102, tähendab see neile lisakulusid, sest on vaja esitada majanduslikke tõendeid või nimetada eksperte.

206    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

207    Selles küsimuses on tõesti nii, et komisjon märkis vastuväiteteatises, et hindade läbivaatamise raames algatatud vahekohtumenetlused on kulukad, ning nentis, et võttes arvesse ka nende menetluste ebakindlaid tulemusi ja nendele kuluvat aega [konfidentsiaalne] (vt konkreetselt vastuväiteteatise punktid 236 ja 977).

208    Sellegipoolest ei ilmne sellest esialgsest hinnangust, et komisjon arvaks, et Gazpromi kliendid ei suuda vahekohtumenetluse kulusid kanda. Eriti tuleb juhtida tähelepanu, et – nagu on sisuliselt märgitud eespool punktides 178–182 – olid Gazpromi puudutatud kliendid lõplike kohustuste vastuvõtmise tulemusena tugevamas seisus võrreldes nende vastuvõtmisele eelnenud seisuga, arvestades nende kohustuste punktis 19 ette nähtut ning riski, millega Gazprom pidi arvestama seoses määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 ja artikli 23 lõike 2 punkti c võimaliku kohaldamisega.

209    Nii võis komisjon eksimatult järeldada – võttes arvesse eespool punktis 207 meenutatud esialgseid hinnanguid –, et need kliendid võivad hindade läbivaatamise uue protsessi raames jõuda erinevatele järeldustele oma analüüsis, kas tuleks algatada vahekohtumenetlus, ning täpsemalt olema enam valmis kandma niisuguse menetluse kulusid.

210    Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, mis tuleneb sellest, et ta võttis ebapiisavalt arvesse uue hindade läbivaatamise protsessi raames algatatavate vahekohtumenetluste kulusid.

211    Seega tuleb teise väite teise osa raames esitatud kolmas etteheide tagasi lükata.

d)      Lepingute kestuse ebapiisav piiramine (neljas etteheide)

212    Leedu Vabariigi sõnul võimaldab komisjon sellega, et piirab uue hindade läbivaatamise tingimuse lisamist nii, et see lisatakse ainult lepingutesse, mille kestus on vähemalt kolm aastat – nagu see ei ole ühegi Leedus sõlmitud lepingu puhul –, Gazpromil hinnapoliitikaga seotud kohustusi eirata, sest see ettevõtja saab lühiajaliste lepingute sõlmimisega edaspidigi nendesse lisada hinnavalemeid, mille tulemuseks on ebaõiglased hinnad.

213    Selle Gazpromile jäetud võimalusega seotud ohtu kinnitab asjaolu, et komisjon tuvastas isegi oma 26. juuli 2016. aasta otsuses C(2016) 4764 (final), milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 kohast menetlust (juhtum AT.39317 – E.ON Gas), et Gazpromi klientidest gaasi hulgimüüjad eelistavad aina enam lühiajalisi lepinguid.

214    Lisaks tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses, et asjaomaste lepingute pikk kestus aitab kaasa Gazpromi valitseva seisundi säilimisele nende viie puudutatud riigi turgudel, mida hinnapraktika puudutab. Seepärast on mõistetamatu, et nähes uue hindade läbivaatamise protsessi ette ainult pikaajaliste lepingute puhul, õhutab ta nüüd asjaomaseid kliente sõlmima niisuguseid lepinguid.

215    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

216    Selles küsimuses tuleb tuvastada, et nii vastuväiteteatisest (vt konkreetselt punktid 206, 217, 396, 458, 498 ja üldisemalt jagu 15.8.2) kui ka vaidlustatud otsusest (vt konkreetselt põhjendused 70, 72, 75, 162 ja 176) ilmneb, et konkurentsiprobleemid, millele komisjon seoses hinnapoliitikaga osutab, puudutasid ainult pikaajalisi lepinguid, st lepinguid kestusega vähemalt kolm aastat.

217    See olukord on komisjoni sõnul seletatav eelkõige asjaoluga, et lepingud kestusega alla kolme aasta kätkevad endas vajadust sagedamini hindade üle uuesti läbirääkimisi pidada, mis kõrvaldab ohu, et need hinnad muutuvad kestvalt konkurentsivõimelisteks võrdlushindadeks – vastupidi sellele, mida oli esialgu vastuväiteteatises tuvastatud pikaajaliste lepingute kohta, mille Gazprom sõlmib oma klientidega viies puudutatud riigis, mida hinnapraktika puudutab.

218    Selles olukorras ja võttes arvesse eelkõige asjaolu, et hinnapoliitikaga seotud vastuväited puudutasid pikaajalisi lepinguid, ei saa komisjonile ette heita, et ta nõustus nendele vastuväidetele lahenduse leidmiseks hinnapoliitikaga seotud kohustustega, mida kohaldatakse vähemalt kolmeaastase kestusega lepingute suhtes.

219    Lisaks tuleb seoses argumendiga, et nende kohustuste piiramine nii, et neid kohaldatakse ainult pikaajaliste lepingute suhtes, võimaldab Gazpromil neid kohustusi eirata alla kolme aasta pikkuste lepingute sõlmimisega, juhtida tähelepanu sellele, et kui hagejat ja komisjoni küsitleti, kas ühelt poolt Gazpromi kliendid ja teiselt poolt Gazprom on huvitatud lühi‑ või pikaajaliste lepingute sõlmimisest, märkisid nad mõlemad 8. detsembri 2020. aasta vastustes sisuliselt, et asjakohaseid kaalutlusi on mitmesuguseid ning et nii need kliendid kui ka Gazprom võivad olla huvitatud nii üht kui teist liiki lepingute sõlmimisest, mistõttu sõltub valik iga üksiku juhtumi analüüsist eraldi.

220    Lisaks märkis hageja samades 8. detsembri 2020. aasta vastustes, et Balti riikide puhul on seetõttu, et need turud ei taga Gazpromile märkimisväärseid koguseid, talle selgelt vähem oluline sõlmida nendel turgudel tegutsevate klientidega pikaajalisi lepinguid, mistõttu võib Gazprom kergesti otsustada loobuda pikaajalistest lepingutest lühiajaliste (tavaliselt üheaastaste) lepingute kasuks. See asjaolu kaldub aga näitama, et Gazpromi otsus sõlmida lühiajaline leping ei ole tingimata kantud soovist eirata hinnapoliitikaga seotud kohustusi.

221    Eelneva põhjal tuleb teise väite teise osa raames esitatud neljas etteheide ja järelikult see väiteosa tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.      Teise väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud vigu hinnasuuniste sõnastamisel

222    Jätkuks selle väite teisele osale, mille eesmärk on vaielda vastu uue hindade läbivaatamise protsessi tõhususele, väidab hageja, et komisjon tegi ilmselgeid hindamisvigu lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis iii jaos „Hindade läbivaatamise tingimuse kohandamist käsitlev osa“ ette nähtud hinnasuuniste sisu osas. See väiteosa jaguneb sisuliselt viieks etteheiteks.

223    Komisjon vaidleb nendele väidetavatele vigadele vastu.

a)      Hierarhia puudumine hinnasuunistes valitud kriteeriumide vahel ja nende suuniste ebamäärasus (esimene etteheide)

224    Hageja sõnul on hinnasuunistes kehtestatud kolm kriteeriumi hinnavalemite läbivaatamiseks, käsitletaval juhul esiteks Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse importimise hindade kaalutud keskmine; teiseks hinnad Mandri-Euroopas üldiselt aktsepteeritud likviidsetel gaasidega kauplemise platvormidel ja kolmandaks konkreetse lepingu raames tarnitava gaasi omadused. Need kolm kriteeriumi erinevad aga võrdluspunktidest, mille alusel komisjon vastuväiteteatises lepinguliste hindade võimalikku liiga kõrget hinnataset hindas.

225    Hageja väidab, et oleks tulnud sätestada hierarhia nende kolme hinnasuunistes ette nähtud kriteeriumi vahel ning kriteerium, milleks on hinnad üldiselt aktsepteeritud kauplemisplatvormidel, oleks pidanud olema põhikriteerium. Niisugust hierarhia puudumist ei õigusta asjaolu, et see võimaldab vähendada ohte, mis on seotud hindade märkimisväärsete muutustega nendest kriteeriumidest ühe tõttu, sest siis looksid hierarhia vabalt vahekohtud viisil, mis on potentsiaalselt soodne Gazpromile.

226    Lisaks väidavad hageja ja Poola Vabariik, et hinnasuunised on sõnastatud liiga üldiselt, mistõttu võivad läbivaadatud hinnad varieeruda olenevalt vahekohtunikest; viisist, kuidas need vahekohtunikud lepingutingimusi tõlgendavad; ekspertidest, kelle poole pöördutakse, või ka hinnangust iga hinnavaidluse konkreetsetele asjaoludele. Kokkuvõttes võimaldab see Gazpromil praktikas ennast hinnalanguste vastu kindlustada ega aita kaasa vaba ja moonutamata konkurentsi loomisele Euroopa gaasiturgudel.

227    Komisjon, keda toetab Gazprom, on arvamusel, et hinnasuunised on sobivad, mistõttu tuleb see etteheide tagasi lükata.

228    Tuleb meenutada, et lõplike kohustuste punkti 19 alapunkti iii kohaselt peab asjaomaste lepingute asjaomane tingimus hõlmama järgmisi hinnasuuniseid:

„kui lepinguosalised vaatavad läbi lepingulist hinda käsitlevaid tingimusi, võtavad nad arvesse hinnataset Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel, muu hulgas keskmisi kaalutud hindu piiril impordil Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse ning hindade taset Mandri-Euroopas üldiselt aktsepteeritud likviidsetel gaasiga kauplemise platvormidel (sh eelkõige TTF‑l, NCG‑l, jt), võttes nõuetekohaselt arvesse lepingu raames tarnitava maagaasi omadusi (näiteks, kuid mitte ainult kogust, kvaliteeti, pidevust ja paindlikkust).“

229    Ent hinnasuuniste tõlgendamisel koostoimes vaidlustatud otsuse põhjendustega (konkreetselt põhjendustega 103 ja 155) ilmneb, et hinnasuunistes on ette nähtud pigem kaks kui kolm kriteeriumi, mille on välja toonud hageja. Seega,ja nagu väitis komisjon eelkõige kohtuistungil, tuleb uute hinnavalemite kindlaksmääramisel eeskätt arvesse võtta Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgude hinnataset ning seda nii, et teises järjekorras võetakse nõuetekohaselt arvesse selle lepingu konkreetseid omadusi, mida hindade läbivaatus puudutab.

230    Selle esimese kriteeriumi kohta ilmneb hinnasuunistest veel, et hinnataset Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel tuleb mõista nii, et selle all mõeldakse eelkõige kahte liiki andmeid, st esiteks keskmisi kaalutud hindu impordil Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse (edaspidi „keskmised impordihinnad“) ning teiseks hinnataset Mandri-Euroopa üldiselt aktsepteeritud likviidsetel gaasiga kauplemise platvormidel (edaspidi „platvormihinnad“).

231    Nendest kaalutlustest lähtudes tulebki käsitleda hageja esitatud argumente.

232    Hageja mainitud hierarhia puudumise kohta tuleb rõhutada, et ükskõik missugused on kasutatud andmed, on keskseks kriteeriumiks, millest peavad lähtuma puudutatud lepingu osalised ja vahekohtud, kelle poole vastaval juhul pöördutakse, kriteerium „hinnatase Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga turgudel“.

233    Kuna aga üks osa Lääne-Euroopa mandriosas ostetavast gaasist ostetakse gaasitarnelepingute alusel, mis võivad olla pikaajalised ja on sõlmitud gaasiga kauplemise platvormidel toimuvatest tehingutes eraldiseisvate tehingute raames, aitavad nendest lepingutest tulenevad gaasihinnad kaasa hinnataseme kujunemisele „Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel“, millele hageja vastu ei vaidlegi. Samuti tuleb märkida, et komisjon kasutas hindu, mida kohaldatakse Gazpromi ja tema Saksamaa klientide vaheliste pikaajaliste lepingute suhtes, kui ta hindas vastuväiteteatises esialgu, kas puudutatud riikide klientidega sõlmitud lepingute suhtes Gazpromi kohaldatavad hinnad võivad olla liiga kõrged (vastuväiteteatise jagu 10.2.1). Hageja ei ole kritiseerinud seda lähenemist, mille komisjon vastuväiteteatises valis.

234    Seega on keskmisi impordihindu puudutavad andmed hinnasuunistes mõeldud selleks, et selgitada välja hinnad, mida kohaldatakse gaasitarnelepingute suhtes ja mis erinevad kauplemisplatvormidel valitsevatest hindadest. Seejuures võivad need andmed mõistlikult peegeldada hinnataset „Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel“.

235    Lisaks tuleb märkida, et hinnapoliitikaga seotud kohustuste eesmärk ei ole tagada puudutatud klientidele hinnad, mis on sarnased kõige madalamate hindadega Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga turgudel, vaid hinnad, mis on sarnased üldise hinnatasemega nendel turgudel – tase, mis tuleneb nii platvormihindadest kui ka keskmistest impordihindadest. Nii ei saa hageja väita, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea seetõttu, et ta ei kehtestanud hierarhiat nende hinnasuunistes ette nähtud kaht liiki andmete vahel.

236    Argumendi kohta, et hinnasuuniste sõnastus on ebamäärane ja liiga üldine, tuleb kõigepealt märkida, et asjaolu, et hinnasuuniste kohaldamisel võivad tekkida läbivaadatud hinnad, mis on erinevate lepingute puhul erinevad, sõltudes eelkõige vahekohtunikest, ei saa õigustada seisukohta, et hinnasuunised on sobimatud, sest kuna puudutatud lepingute tingimused võivad varieeruda, ei saa erinevused hindades, mida kohaldatakse ühe või teise lepingu suhtes, iseenesest õigustada seisukohta, et need suunised on ilmselgelt sobimatud. Hinnapoliitikaga seotud kohustuste eesmärk ei ole saavutada läbivaadatud hindu, mis on puudutatud lepingutes omavahel väga lähedased või identsed.

237    Seejärel tuleb meenutada, et kuna esimene kriteerium on sõnaselgelt „hinnatase Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel“, on selles silmas peetud võrdlushindu (benchmark), mis on selgelt konkurentsivõimelisemad kui hinnad, mis on näidatud puudutatud lepingutes olemasolevates hindade kindlaksmääramise või läbivaatamise tingimustes, sh tingimus hageja lepingus, milles on viidatud „[konfidentsiaalne]“. Sellest seisukohast ei ole hinnasuunised kaugeltki ebamäärased ja kujutavad endast olukorra parandamist võrreldes olemasolevate tingimustega.

238    Lisaks rõhutab Üldkohus, et tehes komisjonile ettepaneku lõpetada haldusmenetlus määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel, st otsusega, mis muudab kohustused siduvaks, ning kuna ta ei katkestanud läbirääkimisi selle institutsiooniga, nõustus Gazprom, et vaidlustatud otsuse artikliga 1 muudetakse need kohustused siduvaks. Selle viisi valik võimaldas Gazpromil vältida võimalikku konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamist ja võimalikku trahvi, mille komisjon selle rikkumise eest määrab (vt selle kohta kohtuotsus Alrosa, punktid 35 ja 48), mida kinnitab selle otsuse artiklis 2 esitatud järeldus, et enam ei ole vaja, et komisjon võtaks meetmeid. See tähendab siiski, et Gazprom on kohustatud neid kohustusi täitma, riskides vastasel korral eespool punktides 181 ja 182 nimetatud tagajärgedega, mis kaasnevad selle otsuse järgimata jätmise tuvastamisega, sh trahvi määramine. Selle ettevõtja üle teostatakse ka pidevat järelevalvet, et kontrollida, kas neid kohustusi järgitakse nende kehtivusaja jooksul, nagu näitab nende kohustuste jagu 5, milles on nähtud muu hulgas ette, et nimetatakse volitatud isik, kelle ülesanne on nende täitmist jälgida.

239    Niisuguses olukorras ei ole Gazpromile siduv mitte üksnes lõplike kohustuste sisu, vaid ka vaidlustatud otsus ise, kusjuures tuleb meenutada, et akti resolutsiooni tõlgendamisel tuleb arvesse võtta selle põhjendusi (vt selle kohta 10. juuli 2001. aasta kohtuotsus Irish Sugar vs. komisjon, C‑497/99 P, EU:C:2001:393, punkt 15; 22. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑95/12, EU:C:2013:676, punkt 40, ning 13. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, T‑240/10, EU:T:2013:645, punkt 90). Seega peab Gazprom lõplike kohustuste täitmise käigus, sh hinnasuuniste elluviimisel ja tõlgendamisel, neid kohustusi kohaldama ja tõlgendama vastavalt vaidlustatud otsuse põhistusele, arvestades nendega muu hulgas oma seisukohtades, mida ta avaldab nende kohustuste artikli 19 punktis iv sätestatud kompromissiklausli alusel algatatud hinnaläbirääkimistes ja vahekohtumenetlustes.

240    Vaidlustatud otsuse põhistusest ilmneb aga, et hinnatase kauplemisplatvormidel on läbivaadatud hindade kindlaksmääramisel komisjoni arvates eriti asjakohane (vt konkreetselt põhjendused 103, 164 ja 178). Seega peab Gazprom vahekohtumenetluses võtma seisukoha, mis on kooskõlas selle põhistusega, ega saa põhimõtteliselt väita, et vahekohtunikud peaksid hinnataseme nendel platvormidel kõrvale jätma.

241    Lõpuks ei ole hageja ja Poola Vabariik esitanud nende suuniste alternatiivseid sõnastusi, mis oleksid nende meelest taganud selle, et hinnakohustused on sobivad. Nad ei ole oma vastavates menetlusdokumentides esitanud ka täpseid argumente, mis põhjendaksid nende kriitikat, et hinnasuunised on ebamäärased ja liiga üldised. Ainsad täpsemad asjaolud, mis seda argumenti toetavad, võib leida majandusuuringust, mille hageja on lisanud oma seisukohtadele Gazpromi menetlusse astuja seisukohtade kohta.

242    Need asjaolud hageja esitatud majandusuuringus on aga suures osas vastuvõetamatud.

243    Välja arvatud osas, milles nende asjaoludega püütakse vastata tõenditele, mille Gazprom tõi ära oma menetlusse astuja seisukohtade lisana esitatud majandusuuringus, on hageja esitatud majandusuuringus sisalduvad tõendid kodukorra artikli 85 lõigete 2 ja 3 kohaselt esitatud liiga hilja (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Monolith Frost vs. EUIPO – Dovgan (PLOMBIR), T‑830/16, EU:T:2018:941, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka analoogia alusel 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 72). Konkreetselt ei ole jagudes 3.2 ja 3.5 toodud teave esitatud vastuseks komisjoni või Gazpromi esitatud vastupidisele tõendile ning miski ei näita, et hageja esitatud majandusuuringu neid jagusid ei oleks saanud asjaomaselt konsultandilt tellida varem, et hagiavalduses need kas või võimalike tõenditena välja pakkuda.

244    Sama moodi on hageja esitatud majandusuuringus toodud teave vaadeldav argumentidena, mis oleks tulnud esitada hagiavalduses või hageja märkustes Gazpromi menetlusse astuja seisukohtade kohta. Üldkohtu ülesanne ei ole lisadest otsida ja kindlaks teha neid väiteid ja argumente, mida võib lugeda hagi aluseks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne. Analoogseid nõudeid tuleb järgida väite põhjenduseks etteheidete esitamisel. Nendele nõuetele ei vasta niisiis etteheide, mille põhilised elemendid on ära toodud ainult hagiavalduse lisades (vt 13. juuli 2011. aasta kohtuotsus Polimeri Europa vs. komisjon, T‑59/07, EU:T:2011:361, punktid 161 ja 162 ning seal viidatud kohtupraktika).

245    Üldkohus analüüsib siiski hageja esitatud majandusuuringu punktides 25, 27, 32 ja 33 toodud asjakohast teavet.

246    Mis puudutab esiteks argumenti, et hindade läbivaatamisel võib arvesse võtta ainult keskmisi impordihindu, jättes kõrvale platvormihinnad (majandusuuringu punkt 25), siis tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et hinnasuunistes on sõnaselgelt nimetatud kahte eespool mainitud andmete kategooriat, mille ees on sõnad inter alia, rõhutab neid kaht liiki andmete tähtsust, mida neid suuniseid kohaldama kohustatud vahekohtud peavad arvesse võtma, kuigi vaidlustatud otsus ei ole neile endile siduv.

247    Lisaks on Gazpromile siduvad nii lõplikud kohustused kui ka vaidlustatud otsus, millega need kohustused on muudetud siduvaks. Selle otsuse põhistusest ilmneb, et läbivaadatud hindade kindlaksmääramisel on eriti asjakohased platvormihindu puudutavad andmed (vt konkreetselt põhjendused 103, 164 ja 178). Seega peab Gazprom vahekohtumenetluses asuma seisukohale, mis on kooskõlas selle põhistusega, ega saa põhimõtteliselt väita, et vahekohtunikud peaksid need platvormihinnad kõrvale jätma.

248    Teiseks võimaldab hageja esitatud majandusuuringu järgi (punkt 27) puudutatud lepingu tingimustega (näiteks kogus, kvaliteet, pidevus ja paindlikkus) seotud kriteerium Gazpromil jätta platvormihindade tase üldse arvesse võtmata. Kuna niisugune tõlgendus on vastuolus hinnasuuniste sõnastusega ega ole tõendatud, tuleb see tagasi lükata.

249    Kolmandaks on hinnasuunised hageja esitatud uuringu kohaselt sobimatud sel põhjusel, et nendes ei ole ette nähtud midagi osas, mis puudutab lepinguliste hindade pidevat indekseerimist naftatoodete hindade põhjal (selle uuringu punktid 32 ja 33). Selles küsimuses piisab, kui märkida, et nendes suunistes ei olnud vaja seda indekseerimist sõnaselgelt käsitleda, sest tagades hinnad, mis lähenevad Lääne-Euroopa konkurentsivõimelistele hindadele, võimaldavad need tõenäoliselt selle indekseerimise võimalikke inflatsioonilisi tagajärgi korrigeerida.

250    Lisaks selle kohta, et hageja arvab, et hinnasuunised ei ole tõhusad, sest nendes on ebamääraselt nimetatud „hinnataset“ Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel selle asemel, et näha ette indekseerimine nende hindade põhjal, piisab, kui juhtida tähelepanu tema selgituse puudumisele, kuidas peaks niisugune indekseerimine praktikas aset leidma, ja ei ole välistatud, et läbivaatamine läbirääkimiste või vahekohtumenetluse teel viib sama lahenduseni. Pealegi – nagu on märgitud eespool punktis 239 – tuleb hinnasuunised kohaldada nii, et samal ajal võetakse arvesse vaidlustatud otsuse põhistust, milles on nähtud konkreetselt ette, et lõplike kohustuste „eesmärk on tagada, et [puudutatud riikides] lepingute suhtes kohaldatavad gaasihinnad, mida indekseeritakse nafta põhjal, jäävad kohandatuks konkurentsivõimelistele võrdlushindadele“ (põhjendus 164) ning et nende kohustustega „püütakse seega tagada, et nendes viies [puudutatud riigis, mida hinnapraktika puudutab] pärast läbivaatamist kohaldatavad hinnad määratakse kindlaks Lääne-Euroopa konkurentsivõimelistest võrdlushindadest lähtudes“ (põhjendus 179).

251    Eelnevate kaalutluste põhjal ei ole tõendatud, et komisjon oleks teinud need ilmsed hindamisvead, mille hageja väidab olevat tehtud. Lisaks, isegi eeldusel, et hageja tahab öelda, et hinnasuunised peavad võimaldama asjaomastel klientidel saavutada nii madalad hinnad kui võimalik, näiteks platvormihinnad, piisab kui märkida, et asjaolu, et heaks kiita oleks võinud veel teisigi kohustusi, mis oleksid olnud konkurentsile isegi soodsamad, ei saa viia iseenesest vaidlustatud otsuse tühistamiseni (vt selle kohta kohtuotsus Morningstar, punkt 59).

252    Seega, ilma et see piiraks teiste etteheidete käsitlemist, tuleb teise väite kolmandas osas esitatud esimene etteheide tagasi lükata.

b)      Gaasiga kauplemise platvormide hinnataseme kriteeriumi ebasobivus (teine etteheide)

253    Hageja rõhutab, et Briti kauplemisplatvormi National Balancing Point (NBP) ei lisatud võrdlusplatvormina sõnaselgelt hinnasuunistesse (erinevalt platvormidest Title Transfer Facility (TTF) ja NetConnect Germany (NCG)), ehkki NBP pikaaegne kogemus ja asjaolu, et Ühendkuningriiki varustatakse Mandri-Euroopast pärit gaasiga, oleksid õigustanud selle sinna lisamist. Vastupidi komisjoni esialgsele väitele ei ole siiski võimalik seda platvormi aluseks võtta, sest hinnasuuniste sõnastuses on nimetatud Mandri-Euroopa platvorme. See eksitus kinnitab tõlgendamisraskusi, millele on mujal viidatud.

254    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

255    Tuleb tõdeda, et asjaolu, et hinnasuunistes esineb kaks korda sõna „mandri“, välistab platvormilt NBP pärinevate hinnaandmete kasutamise.

256    Sellest välistamisest ei piisa siiski iseenesest, et tuvastada komisjoni ilmne hindamisviga hinnasuuniste sõnastuses, sest need suunised võimaldavad kasutada muid „üldiselt aktsepteeritud“ platvorme ning nendes on sõnaselgelt nimetatud platvorme TTF ja NCG, mille puhul ei ole hageja vaielnud vastu, et need on sobivad ja likviidsed platvormid. Muide, tema esitatud majandusuuringus on sõnaselgelt täpsustatud, et platvorm TTF on pikaaegse kogemusega ja kujutab endast Euroopa ühte likviidseimat platvormi.

257    Teise väite kolmandas osas esitatud teine etteheide tuleb seega tagasi lükata.

c)      Impordil Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse täheldatavate keskmiste impordihindade ebasobivus (kolmas etteheide)

258    Hageja sõnul on andmed, mis puudutavad keskmisi impordihindu impordil Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse, ebasobivad ning neid ei ole muide kasutatud vastuväiteteatises. Esimesena ei ole hinnasuunistes näidatud allikat, mida tuleb asjakohaste hindade kindlakstegemisel kasutada, ning olemasolevad avalikud andmed ei peegelda tegelikke hindu teataval ajavahemikul, sest neid andmeid ei korrigeerita tagasiulatuvalt ja rangelt hindade hilisema läbivaatamise korral läbirääkimiste või vahekohtumenetluse käigus.

259    Teisena on keskmised impordihinnad sobimatud selle poolest, et gaasiturgudel Prantsusmaal ja Itaalias – mis ei kuulu kõige likviidsemate ja avatumate hulka – valitsevad reeglina kõrgemad hinnad kui Saksamaa gaasiturgudel. Muide, nendes kahes riigis kohaldatavaid hindu kasutatavad Gazpromi kliendid viies puudutatud riigis, mida hinnapraktika puudutab, võrdlushindadena vähe.

260    Kolmandana võivad gaasiturud lõplike kohustuste kohaldamise kaheksa aasta jooksul muutuda ning seega võib juhtuda, et nendest kolmest riigist mõne keskmisi impordihindu ei saa enam pidada võrdlushindadeks, kuid hinnasuunistes selle võimalusega ei arvestatud. Lisaks ei võtnud komisjon arvesse hageja turuga konsulteerimise ajal esitatud ettepanekut määrata võrdlushinnad kindlaks objektiivse meetodi kohaselt.

261    Neljandana on keskmised impordihinnad üldiselt kõrgemad kui platvormihinnad ning kalduvad seega hinnasuunistest tulenevaid hindu kergitama.

262    Komisjon leiab, et keskmiste impordihindade kasutamine on sobiv ja see etteheide tuleb niisiis tagasi lükata.

263    Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida – nagu on mainitud juba eespool punktides 233–235 –, et ei tundu esinevat mingit põhimõttelist põhjust, mis õigustaks impordihindadega seotud andmete kõrvalejätmist. Hageja üksikud argumendid seda järeldust ümber ei lükka.

264    Esimesena tuleb hageja mainitud praktiliste ja tehniliste takistuste kohta märkida, et need takistused ei ole niisugused, et hinnavaidluste lahendamisse kaasatud isikud, sh puudutatud klientide töötajad, vahekohtunikud või vahekohtute kasutatavad eksperdid ei suudaks reageerida või neid hinnavalemite väljatöötamisel arvesse võtta. Seega võivad need isikud kasutada hinnateavet, mille ametiasutused (riikide ametiasutused või Eurostat (Euroopa Liidu Statistikaamet)) on kättesaadavaks teinud, samuti eraettevõtjate esitatud teavet, ning need valemid kindlaks määrata nii, et nende puhul on arvesse võetud nimetatud teabe võimalikke puudusi, eelkõige asjaolu, et see ei peegelda hindade läbivaatusi, mis leidsid aset pärast seda, kui need asutused või eraettevõtjad asjaomased andmed kogusid. Ka võib neilt isikutelt mõistlikult oodata, et nad suudavad võtta arvesse erinevusi, mida tavaliselt täheldatakse keskmiste impordihindade ja platvormihindade vahel, eelkõige mis puudutab „sisendkulude“ (entry costs) lisamist.

265    Teisena, isegi eeldusel, et Prantsusmaa ja Itaalia gaasiturud on vähem likviidsed ja vähem liberaliseeritud kui Saksamaa oma, ei piisa sellest, et asuda seisukohale, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta kaasas need kaks esimest riiki. Sellegipoolest valitseb nendest kolmest riigist igaühe turul konkurents hoolimata Gazpromi olulistest turuosadest. Mis puudutab veel argumenti, et teised turud, näiteks Belgia ja Madalmaade oma on likviidsemad, siis piisab, kui märkida, et hinnasuunised ei takista osalistel ja vahekohtunikel neid teisi turge arvesse võtta.

266    Kolmandana, nagu märgib komisjon, ei ole hageja esitanud ühtegi põhjust, mis õigustaks niisugust asjaolude muutuse kartust, et Saksamaa, Prantsusmaa või Itaalia gaasiturgudel ei valitse enam konkurents ning et nendest riikidest ühe või teise keskmised impordihinnad ei saa enam olla võrdlushinnad. Igal juhul, kui faktilised asjaolud, millel vaidlustatud otsus rajaneb, peaksid tunduvalt muutuma, võib komisjon määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 alusel menetluse uuendada.

267    Neljandana, nagu ilmneb eespool punktides 233–235 ja 236 esitatud kaalutlustest, ei ole hageja isegi eeldusel, et keskmised impordihinnad on kõrgemad kui platvormihinnad ja „kergitavad“ nii hinnasuunistest tulenevat hinnataset, tõendanud, et need keskmised hinnad on põhimõtteliselt sobimatud.

268    Teise väite kolmandas osas esitatud kolmas etteheide tuleb seega tagasi lükata.

d)      Teatava lepingu raames tarnitava gaasi omadused (neljas etteheide)

269    Hageja väidab, et lubades hinnasuuniste teist kriteeriumi, mis kohustab „võt[ma] nõuetekohaselt arvesse [teatava lepingu raames] tarnitava gaasi kõiki omadusi“, ei arvestanud komisjon sellega, et Gazprom on minevikus niisuguseid omadusi kurjasti kasutanud. Ta esitleb oma pikaajalisi lepinguid võrreldes kauplemisplatvormidelt ostetava gaasiga kui premium‑toodet, mis õigustab kõrgeid hindu. Lisaks võimaldab hinnasuunistes sõnaselgelt kindlaks määratud iga tingimus (kogus, kvaliteet, pidevus ja paindlikkus) hinnatõuse õigustada, samas kui kaasatud ei ole ühtegi tingimust, mis õigustaks hinnalangusi.

270    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

271    Selles küsimuses tuleb märkida – nagu on juba nenditud eespool punktis 229 –, et hinnasuunistes on nähtud ette, et kohaldatakse kaht kriteeriumi, mistõttu tuleb hindade läbivaatamisel ennekõike arvesse võtta Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgude hinnataset ning seda nii, et teises järjekorras võetakse nõuetekohaselt arvesse selle lepingu konkreetseid tingimusi, mida hindade läbivaatus puudutab.

272    Seega ilmneb hinnasuunistest, et nendes on esimese kriteeriumiga kohustatud arvesse võtma puudutatud lepingu suhtes väliseid asjaolusid, st andmeid, mis peegeldavad hinnataset Lääne-Euroopa mandriosa konkurentsiga gaasiturgudel. Niisugused andmed võivad aga tuleneda erinevatest lepingutest, mis võivad sellest puudutatud lepingust erineda, näiteks juhul, kui need on seotud tehingutega kauplemisplatvormidel. Nii ei saa komisjonile ette heita, et ta nõustus sellega, et hinnasuunistesse lisatakse ka teine kriteerium, mis võimaldab võtta arvesse selle lepingu enda tingimusi.

273    Lisaks tuleb asuda seisukohale, et vastupidi sellele, millele vihjab hageja, ei kergita läbivaadatud hindu tingimata selle teise kriteeriumi ja sõnaselgelt kindlaks määratud tingimuste lisamine hinnasuunistesse. Isegi eeldusel, et teataval juhul otsustab vahekohus kohaldada esimest kriteeriumi, kasutades peamiselt andmeid, mis on seotud gaasi tarnimisega Lääne-Euroopa mandriosas pikaajaliste lepingute kohaselt, st lepingute kohaselt, mille tingimused võivad sarnaneda puudutatud lepingute omadega, ei takista miski sel kohtul seda valikut arvesse võtmast nii, et teist kriteeriumi kasutatakse vähemal määral.

274    Teise väite kolmandas osas esitatud neljas etteheide tuleb seega tagasi lükata.

e)      Asjaolud, mida hinnasuunistes ei ole mainitud (viies etteheide)

275    Hageja ja Leedu Vabariik väidavad sisuliselt, et hinnasuunistesse oleks tulnud lisada täiendavaid elemente. Esimesena oleks nendes suunistes pidanud olema tarnekulude element, sest need varieeruvad tunduvalt olenevalt tarnepunktist ning on näiteks Gazpromil gaasitarnete puhul Leetu Leedu geograafilise läheduse tõttu Venemaaga selgelt madalamad võrreldes tarnekuludega Lääne-Euroopasse.

276    Teisena märgib hageja, et nagu ilmneb tema esitatud majandusuuringust, ei ole hinnasuunistes mingit tähtsust antud kindlatele ostukohustustele (take or pay-mehhanism), mis on mõnesse asjaomasesse lepingusse lisatud, ehkki nendel kohustustel on Gazpromile oluline väärtus. Nendesse suunistesse on lisatud ainult tegurid, mis teevad võimalikuks hinnatõusu.

277    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

278    Selles küsimuses ilmneb ilmselgelt lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis iii ette nähtud hinnasuuniste sõnastusest, et puudutatud lepingu omaduste arvessevõtmise osas ei ole nendes suunistes sõnaselgelt nimetatud omadused ammendavad.

279    Seega ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, nõustudes hinnasuunistega, milles ei ole omadustena sõnaselgelt mainitud tarnekulusid ja kindlaid ostukohustusi (take or pay-mehhanism).

280    Ülejäänud osas tuleb märkida, et hageja üldisema väite kohta, et komisjon võttis lõplike kohustuste sobivuse hindamisel ebapiisavalt arvesse seda, et Gazprom surub puudutatud lepingutes peale kindlate ostukohustuste tingimusi, piisab kui märkida, et kuigi komisjon analüüsis vastuväiteteatises niisuguste tingimuste olemasolu nendes lepingutes, ei kirjeldanud ta konkurentsiprobleeme konkreetselt seoses nende tingimustega ega näinud muide ette vastavat sunnimeedet. Sellest järeldub, et komisjon ei pidanud tagama, et lõplikud kohustused vastavad nendele probleemidele.

281    Eelneva põhjal tuleb teise väite kolmandas osas esitatud viies etteheide ja järelikult kogu see väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

4.      Teise väite neljas osa, mis käsitleb õigusnormide rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu liidu õiguse ja vahekohtute omavahelise suhte küsimuses

282    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 178 esitatud põhjustest ilmneb, et komisjon on rikkunud õigusnorme ja teinud sisuliselt ilmseid hindamisvigu, mis puudutab esiteks liidu materiaalõiguse kohaldamisest lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis iv ette nähtud vahekohtumenetlustes ning mis teiseks puudutab selle institutsiooni võimalust sekkuda amicus curiae’na nendesse menetlustesse.

283    Komisjon leiab, et ta ei ole selles küsimuses õigusnormi rikkunud.

a)      Liidu materiaalõiguse kohaldamine vahekohtumenetlustes (esimene etteheide)

284    Hageja arvab esimesena, et komisjon, kes tugines 1. juuni 1999. aasta kohtuotsuse Eco Swiss (C‑126/97; edaspidi „kohtuotsus Eco Swiss“, EU:C:1999:269, punkt 36) väärale tõlgendusele, järeldas ekslikult, et vahekohtud peavad seetõttu, et nad asuvad liidus, tingimata lahendama Gazpromi ja tema puudutatud klientide hinnavaidlused liidu materiaalõigusest lähtudes.

285    Euroopa Kohtu otsuse Eco Swiss adressaat oli ainult Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) ja kaudselt teiste liikmesriikide kohtud, mitte vahekohtud, kes ei ole kohtud ELTL artikli 267 tähenduses. See kohtuotsus kohustab liidu õigust kohaldama ainult esimesi kohtuid, kelle tegevust kontrollitakse a posteriori „avaliku korra“ järgmise kontrolli piiratud raamistikus, nõudmata seejuures, et need kohtud kohaldaksid liidu materiaalõigust.

286    Tegelikult on asjaomased vahekohtud kohustatud kohaldama ainult lõplike kohustuste punkti 19, mitte ELTL artiklit 102 ega vaidlustatud otsust ennast. Seega ei näita miski, et Gazpromi klient saaks vahekohtumenetluse raames hõlpsasti tugineda selle otsuse sisule, kusjuures see võimalus võib realiseeruda ainult – ajalises mõttes ebatõhusal – juhul, kui vahekohtuotsuse täitmist kontrolliv liikmesriigi kohus esitab eelotsuse küsimuse.

287    Teisena vähendab asjaolu, et lõplikes kohustustes ei ole viidatud vaidlustatud otsusele ega ELTL artiklile 102, märkimisväärselt vahekohtumenetluste tõhusust. Vahekohtud ei aruta tingimata läbivaadatud hindade vastavust selle otsuse või EL toimimise lepingu viidatud sätte eesmärkidele ning on isegi oht, et seda arutades ületavad nad oma pädevust ja nende otsused tühistatakse.

288    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

289    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 178 on märgitud – viidates kohtuotsusele Eco Swiss (punktid 35 ja 36) –, et lõplikes kohustustes „on nõutud, et vahekohtumenetlused leiaksid aset liidus“, ning „[s]ee kohustab vahekohtuid järgima ja kohaldama liidu konkurentsiõigust avaliku korra valdkonnana, ükskõik missugused on vahekohtumenetluse osaliste erahuvid“.

290    Selles küsimuses ilmneb ELL artikli 3 lõikest 3 ja Lissaboni lepingule lisatud protokollist nr 27 siseturu ja konkurentsi kohta (ELT 2010, C 83, lk 309), et ELTL artiklid 101 ja 102 on alussätted, mis on liidule antud ülesannete täitmiseks ja eelkõige siseturu toimimiseks hädavajalikud, sest nende eesmärk on vältida konkurentsi moonutamist üldise huvi, üksikute ettevõtjate ja tarbijate kahjuks (vt selle kohta kohtuotsus Eco Swiss, punkt 36, ning 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige, C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 20–22). Seega on ELTL artiklid 101 ja 102 avaliku korra sätted, sh New Yorgis 10. juunil 1958 allkirjastatud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni tähenduses – sätted, mida liikmesriikide kohtud peavad kohaldama omal algatusel, kusjuures nad peavad rahuldama vahekohtuotsuse tühistamise nõude, kui leiavad, et vahekohtuotsus on nende artiklitega vastuolus (vt selle kohta kohtuotsus Eco Swiss, punktid 36–41, ning 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

291    Sellest tuleneb, et isegi kui asjaomased vahekohtud asuvad liidu territooriumil, ei ole liidu konkurentsiõigus neile tervikuna siduv, ega ka muide liidu ülejäänud materiaalõigus. Liikmesriikide kohtud võivad vahekohtuotsuste üle tõesti teostada üksnes piiratud kontrolli, nagu väidab hageja (vt 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui aga mõni nendest kohtutest peaks tegema vahekohtuotsuse, mis on ELTL artikliga 102 vastuolus, peaksid liikmesriikide kohtud sellegipoolest vastava nõude korral selle vahekohtuotsuse tühistama. Seetõttu võib nendel kohtutel olla tarvis kontrollida, kas tehtud vahekohtuotsusega on seda EL toimimise lepingu sätet järgitud.

292    Ehkki käesolev kohtuasi ei puuduta otseselt ELTL artiklit 102, vaid määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaselt tehtud kohustuste heakskiitmise otsuse järgmist, tuleb lisaks asuda seisukohale, et eespool punktis 290 nimetatud põhjustel ning kuna see määrus on antud ELTL artikli 103 alusel ning puudutab ELTL artiklite 101 ja 102 rakendamist, võivad liikmesriikide kohtud vahekohtuotsuse tühistamise nõude rahuldada, kui nad leiavad, et vahekohtuotsus on niisuguse heakskiitmise otsusega vastuolus.

293    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 178 mainitud liidus vahekohtute loomise nõude tagajärgede niisugust tõlgendust ei sea kahtluse alla hageja argument, et praktikas võib liikmesriikide kohtutel esineda raskusi selle kontrollimisel, kas vahekohtuotsused on kooskõlas ELTL artikliga 102 või määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsusega, sest niisugused vaidlused alluvad oma eseme poolest nendele kohtutele.

294    Lisaks, nagu eespool rõhutatud, peab Gazprom lõplikke kohustusi kohaldama kooskõlas vaidlustatud otsuse põhistusega, vastasel korral võidakse tuvastada selle otsuse rikkumine. Gazprom on vahekohtumenetluste poolena seega kohustatud vahekohtunike ülesande kindlaksmääramisel ja oma menetlusdokumentide väljatöötamisel tagama, et need kohtunikud vaatavad hinnavalemid läbi viisi, mis on selle otsusega kooskõlas.

295    Eelnevate kaalutluste põhjal otsustab Üldkohus, et hoolimata vaidlustatud otsuse põhjenduse 178 vaidlusaluste väljendite veidi ebaõnnestunud sõnastusest ei ole komisjon toime pannud ei õigusnormi rikkumist nende väljendite lisamisega ega teinud ilmset hindamisviga seisukoha tõttu, et kohustus korraldada vahekohtumenetlused liidu territooriumil võib tugevdada hinnapoliitikaga seotud kohustuste tõhusust. Seega tuleb teise väite neljanda osa raames esitatud esimene vastuväide tagasi lükata.

b)      Komisjoni võimalus sekkuda amicus curiae’na (teine etteheide)

296    Hageja sõnul on komisjon rikkunud õigusnormi sellega, et ta kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 178, et ta võib sekkuda vahekohtumenetlustesse amicus curiae’na. Liidu õiguse praeguses seisus ei ole aga mingit õiguslikku alust, millega oleks loodud seda liiki koostöö komisjoni ja vahekohtute vahel. Seega peavad niisuguseks sekkumiseks loa andma vahekohtumenetluste pooled, mida miski käsitletaval juhul ei taga, sest Gazprom ei ole võtnud mingit vastavat kohustust ning paljud kliendid võivad mitte soovida komisjoni sekkumist, arvestades vahetatud tundlikku või konfidentsiaalset teavet ja tema poolt juhtumis AT.39816 võetud seisukohta, mida peetakse Gazpromile „soodsaks“.

297    Hageja lisab, et komisjon nõustus, et tema osalemine amicus curiae’na ei ole muutumatult tagatud, ning rõhutab pigem võimalust sekkuda määruse nr 1/2003 artikli 15 lõike 3 alusel vahekohtuotsuste kohtuliku kontrolli menetlustesse.

298    Komisjon arvab, see etteheide tuleb tagasi lükata.

299    Tuleb tõdeda – nagu hagejagi –, et lõplikes kohustustes ei ole ette nähtud mingit komisjoni õigust sekkuda amicus curiae’na nende kohustuste punkti 19 alapunktis iv ette nähtud kompromissiklausli alusel toimuvasse vahekohtumenetlusse ning et niisugune õigus ei ole tagatud ka muul viisil liidu õigusega.

300    Kuid just seetõttu, et lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis iv ette nähtud kompromissiklausel ei reguleeri komisjoni amicus curiae’na sekkumise küsimust, ei saa asjaolu, et viimane vaidlustatud otsuses niisugust võimalust mainis, ilma et see võimalus oleks tagatud nende kohustustega, siiski selle otsuse õiguspärasust kahtluse alla seada. Seega ei saa hageja etteheide, et on rikutud õigusnormi, anda tulemusi.

301    Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb neljandas väiteosas esitatud teine etteheide ja järelikult teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

D.      Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet sellega, et komisjon kiitis lõplikud kohustused heaks, ehkki need ei paku sobivat lahendust territoriaalsete piirangutega seotud vastuväidete osas

302    Hageja, keda toetavad Poola Vabariik, Leedu Vabariik ja Overgas, väidab, et komisjon on teinud mitmesuguseid ilmseid hindamisvigu, rikkudes määruse nr 1/2003 artiklit 9, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta järeldas, et territoriaalsete piirangutega seotud kohustused (lõplike kohustuste punktid 5–17) on sobivad. See väide jaguneb sisuliselt kolmeks osaks.

303    Komisjon, keda toetab Gazprom, leiab, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Overgasi menetlusse astuja seisukohtade kohta väidab ta, et enamik argumente nendes on vastuvõetamatud, sest neid ei ole seotud vaidluse esemega niisugusena, nagu hageja ja kostja on selle piiritlenud.

1.      Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt on territoriaalsete piirangutega seotud kohustused tervikuna sobimatud

304    Hageja leiab, et territoriaalsete piirangutega seotud kohustused on tervikuna sobimatud. Kuigi tema tulevikku suunatud analüüs peaks olema eriti usutav, jättis komisjon arvesse võtmata mitu asjaolu, mis oleksid pidanud avaldama nende kohustuste sisule otsustava tähtsusega mõju.

305    Olles nimelt sõnaselgelt leidnud vastuväiteteatises, et Gazprom on kasutanud turgude segmenteerimise „strateegiat“, nõustus komisjon siiski valikuliste kohustustega, mis ole aga sellele strateegiale kõikehõlmavaks lahenduseks. Konkreetselt seisnevad territoriaalsete piirangutega seotud kohustused peamiselt lõpu tegemises teatavatele lepingulistele mehhanismidele, kuigi Gazprom kasutas ka mitmesuguseid lepinguväliseid meetodeid, et takistada gaasi reeksporti. Niisugune keskendumine lepingulistele mehhanismidele on seda ebatõhusam, et enamik nendest on juba ammu kaotatud. Gazprom kasutab laialdaselt lepinguväliseid meetodeid, mis olid komisjonile teada.

306    Seda näitab asjaolu, et 2003. ja 2005. aastal oli komisjon lõpetanud uurimisi konkurentsi valdkonnas mitteametlike toimingutega, mis eeldasid sõnaselgete territoriaalsete tingimuste kõrvaldamist lepingutest, mille Gazprom oli sõlminud äriühingutega E.ON Ruhrgas AG ja ENI SpA –, mis ei takistanud Gazpromil jätkuvalt tõkestada gaasi reeksporti teistsuguste meetoditega. Lisaks 2009.–2010. aasta kriisijuhtumile, mille ajal oli hagejal tõsine gaasinappus Ukraina kaudu toimuvate gaasitarnete häirete tõttu, teatati komisjonile ka tegevustest, millega Gazprom vähendas 2014.–2015. aasta talvehooajal gaasitarneid, et peatada gaasi reeksport Ukrainasse, millel oli tagajärgi teatavatele puudutatud riikidele. Neid näiteid ei saa pidada lihtsalt lepingu rikkumisteks ning komisjoni valitud liiga teoreetilise lähenemisega on eiratud asjaolu, et need häired ja vähendamised kujutavad endast ainult Gazpromi strateegia ühte tahku.

307    Peale nende lepinguväliste meetodite rõhutab hageja, et gaasi edastamine puudutatud riikide vahel oli raske gaasiedastustaristute puuduste tõttu, mis olid suuresti tingitud Gazpromi pealesurutud territoriaalsetest piirangutest, mis on lämmatanud gaasi piiriülese nõudluse. Sellest ajast peale tehtud parandused taristutes ei saa õigustada nende kohustuste ebapiisavust, sest need kohustused oleksid pidanud hõlmama aktiivseid meetmeid Gazpromi poolt.

308    Komisjon vaidleb vastu hageja ja Poola Vabariigi argumentidele, mis põhinevad ekslikel eeldustel, mistõttu tuleb see väiteosa tagasi lükata.

309    Komisjoni esialgsest hinnangust (vt konkreetselt vastuväiteteatise jagu 8 ja punkt 246) ilmneb tõesti, et Gazprom kasutas üldist gaasiturgude segmenteerimise „strateegiat“. Sellest hinnangust ilmneb siiski ka, et nimetatud strateegia koosnes mitmesugustest konkreetsetest konkurentsivastastest tegevustest (vt vastuväiteteatise punkt 248 ja põhjendused 54–60). Komisjon võis seega vabalt püüda seda strateegiat parandada järk-järgult meetmete abil, mis parandavad konkreetselt iga tegevuse, – mis muudab selle strateegia kahjutuks.

310    Niisuguses olukorras tuleb selle analüüsimisel, kas territoriaalsete piirangutega seotud kohustused pakuvad kõikehõlmavat lahendust nende piirangutega seotud vastuväidetes nimetatud mitmesuguste tegevuste osas, juhtida tähelepanu sellele, et nii vastuväiteteatisest kui ka vaidlustatud otsusest ilmneb, et nendes vastuväidetes peeti silmas kahte tegevuste kategooriat:

–        esiteks sõnaselged territoriaalsed piirangud, mis on nähtud ette niisugustes lepingutingimustes nagu sihtkohatingimused, edasimüügi‑ või ekspordikeelud (vt konkreetselt vastuväiteteatise punktid 247 ja 897 ning jaod 8.2 ja 15.7.2.2 ning vaidlustatud otsuse põhjendus 42);

–        teiseks lepingulised ja lepinguvälised meetodid, millel on sõnaselgete territoriaalsete piirangutega samaväärne toime (vt eelkõige vastuväiteteatise punktid 248, 322 ja 898 ning jaod 8.3 ja 15.7.2.3 ning vaidlustatud otsuse põhjendus 43), mis on esinenud peamiselt neljal kujul, st esiteks nn laienemistingimus kombineerituna teavitamiskohustusega Gazpromi ees, teiseks keeldumised muuta lepingus ette nähtud gaasi tarnepunkti, kolmandaks keeldumised muuta lepingus ette nähtud mõõtejaama (metering station) ning neljandaks Bulgaaria osas konkreetsed lepingusätted, mis on eelkõige seotud mõõtejaamadega ja andsid tegelikkuses Gazpromile kontrolli gaasi ekspordi üle sellest riigist.

311    Territoriaalsete piirangutega seotud kohustused (lõplike kohustuste punktid 5–17), mille eesmärk on pakkuda lahendust nende vastuväidete osas, hõlmavad järgmist:

–        meetmed, millega keelatakse lepingusätted, millega Gazprom takistab või piirab oma puudutatud klientidel otseselt või kaudselt gaasi edasi müüa või reeksportida (edaspidi „edasimüügi‑ ja reekspordipiirangutega seotud kohustused“); nagu ilmneb esiteks vaidlustatud otsuse põhjendustest 54–57 ning jagudest 5.1.1, 7.1.1 ja 8.2.1.1 ning teiseks lõplike kohustuste punktidest 5 ja 6, on nende meetmete eesmärk pakkuda lahendust eelmise punkti esimeses taandes nimetatud sõnaselgete territoriaalsete piirangute osas ning selle punkti teises taandes nimetatud esimest liiki meetodite osas, milleks on nn laienemistingimus kombineerituna teavitamiskohustusega Gazpromi ees;

–        meetmed, mis võimaldavad muuta gaasi tarnepunkte (edaspidi „tarnepunktidega seotud kohustused“); nagu ilmneb konkreetselt vastuväiteteatise punktidest 373–375, vaidlustatud otsuse põhjendustest 59 ja 60 ning jagudest 5.1.3, 7.1.3 ja 8.2.1.3 ning lõplike kohustuste punktidest 5–17 (jagu 1.2 „Changes of Delivery Points“ (tarnepunktide muutmine)), on nende meetmete eesmärk pakkuda lahendust eelmise punkti teises taandes nimetatud teist ja kolmandat liiki meetmetele, milleks on Gazpromi keeldumine muuta tarnepunkte või mõõtejaamu;

–        meetmed, mis on seotud Bulgaaria gaasivõrgu haldamisega (edaspidi „Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused“); nagu ilmneb esiteks vaidlustatud otsuse põhjendusest 58 ja jagudest 5.1.2, 7.1.2 ja 8.2.1.2 ning teiseks lõplike kohustuste punktidest 7 ja 8 (jaos 1.1 „1.1 Changes to the Bulgarian Gas System“ (Bulgaaria gaasisüsteemi muudatused)), on nende meetmete eesmärk pakkuda lahendust eelmise punkti teises taandes nimetatud neljandat liiki meetodite osas, st meetodite osas, mis andsid Gazpromile faktiliselt kontrolli gaasi ekspordi üle Bulgaariast.

312    Seega tuleneb eespool punktis 311 tuvastatust, et lõplike kohustuste punktid 5–17 hõlmavad kõiki tegevusi, mida on silmas peetud territoriaalsete kohustustega seotud vastuväidete alla kuuluvates ja eespool punktis 310 meenutatud kahes kategoorias. Seega neid vastuväiteid ja kohustusi võrreldes ei tuvasta Üldkohus ühtegi lünka nende kohustuste ulatuses.

313    Järeldust, millele on jõutud eelmises punktis, ei sea kahtluse alla hageja teised argumendid.

314    Mis puudutab kõigepealt hageja argumenti, et ebapiisavalt võeti arvesse lepinguväliseid meetodeid, mida Gazprom puudutatud riikide turgude segmenteerimiseks kasutas, siis ilmneb eelnevatest kaalutlustest, et nelja lepingulise ja lepinguvälise meetodi vormi suhtes, mida on territoriaalsete piirangutega seotud vastuväidetes tõesti nimetatud, saavutas komisjon kohustused, mis olukorra lahendavad.

315    Konkreetselt nende lepinguliste ja lepinguväliste meetodite puhul, mida illustreerib Gazpromi komme kasutada nn laienemistingimust kombineerituna Gazpromi teavitamise kohustusega (mida on mainitud esimest liiki meetoditena eespool punkti 310 teises taandes ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 57), tuleb tuvastada, et komisjon pidas silmas seda, kuidas nimetatud ettevõtja kasutab mitmesuguseid lepingusätteid, millega ei kehtestata küll sõnaselgeid territoriaalseid piiranguid, kuid mis võimaldasid vähendada tema klientide majanduslikku motivatsiooni tema tarnitavat gaasi edasi müüa või reeksportida, ning seega takistasid piiriülest müüki.

316    Tuleb aga asuda seisukohale, et lõplike kohustuste punktidega 5 ja 6 püütakse neutraliseerida tingimusi, mida nimetatakse Clauses Restricting Resale (edasimüüki piiravad tingimused) ja Territorial Restriction Clause (territoriaalseid piiranguid kehtestavad tingimused), ning võttes arvesse, kuidas neid termineid on nende kohustuste punktis 4 määratletud, hõlmavad seda liiki tingimused väga laia sätete spektrit. Seda kinnitab nende kohustuste lisas 1 esitatud „näitlik loetelu“, mille kohaselt on keelatud eelkõige puudutatud lepingutes ette nähtud laienemistingimused, järelevalvemehhanismid ja teavitamiskohustused.

317    Seejärel tuleb selle kohta, et hageja vihjab, et Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustusi oleks tulnud laiendada kõikidele puudutatud riikidele, esiteks märkida, et ta ei selgita, kuidas need on teiste puudutatud riikide olukorras asjakohased. Teiseks tuleb lükata tagasi 2003. ja 2005. aastal tehtud mitteametlikke toiminguid puudutav argument, sest need toiminguid puudutasid tegevusi, mis ei olnud seotud puudutatud riikidega, ning eriti seepärast, et territoriaalsete piirangutega seotud kohustused hõlmavad just tegevusi, mis lähevad sõnaselgetest territoriaalsetest piirangutest kaugemale. Kolmandaks hõlmavad Gazpromile ette heidetavat tegevust, mis on seotud 2009.–2010. aasta kriisiga, st keeldumised muuta tarnepunkti või mõõtejaama, tarnepunktidega seotud kohustused (mida on käsitletud tagapool, teise väiteosa raames). Neljandaks ei hõlma territoriaalsete piirangutega seotud vastuväited 2014.–2015. aasta talvehooajaga seotud tegevusi ning seega ei pidanudki komisjon nendele reageerima. Lisaks nõustub hageja ka ise, et need tegevused puudutavad peamiselt Ukrainat, selgitamata, kuidas võivad väidetavad tagajärjed puudutatud riikidele korduda hoolimata lõplike kohustuste heakskiitmisest. Mis puudutab viiendaks hageja tuginemist vastuväiteteatise alajaos 8.2.2.2 kirjeldatud faktilistele asjaoludele, siis piisab, kui tuvastada – nagu ilmneb ilmselgelt selles alajaos ja üldisemalt jaos 8.2 esitatud teabest –, et see alajagu puudutab Gazpromi järelevalvet endiste sõnaselgete territoriaalsete piirangute tingimuste järgimise üle, mitte lepinguväliseid meetodeid, mida need kohustused väidetavalt ei hõlma.

318    Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis käsitlevad gaasiedastustaristute puudusi, sest raskused, mida ta mainib, ei ole tingitud konkurentsiprobleemidest, mille komisjon tuvastas, sh mis puudutab gaasijuhtme Nord Stream 2 lõpuleviimise mõju tulevikus. Lisaks ei ilmne vastuväiteteatises esitatud vastuväidetest, et lõplikud kohustused oleksid pidanud sisaldama positiivseid taristuid käsitlevaid kohustusi lahendustena nendele vastuväidetele, seda enam, et hageja ei too konkreetselt välja, missugused konkurentsivastased tegevused neid kohustusi õigustavad.

319    Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga küsimuses, kas territoriaalsete piirangutega seotud kohustused tervikuna on sobivad. Kolmanda väite esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Kolmanda väite teine osa, mis käsitleb tarnepunktidega seotud kohustuste ebasobivust

320    Hageja, Poola Vabariik, Leedu Vabariik ja Overgas esitavad sisuliselt kuus etteheidet, miks on tarnepunktidega seotud kohustused ebasobivad (lõplike kohustuste punktid 9–17).

321    Komisjon, keda toetab Gazprom, vaidleb nendele etteheidetele vastu ja nõuab, et Overgasi menetlusse astuja seisukohad tunnistataks osaliselt vastuvõetamatuks.

a)      Asjaomaste tarnepunktide ebapiisavus (esimene etteheide)

322    Hageja ja Leedu Vabariik leiavad, et tarnepunktidega seotud kohustused oleksid pidanud puudutama suuremat hulka punkte kui need, mis on nähtud ette lõplike kohustuste punktis 15, sest taristute parandamine, millele komisjon viitab, et õigustada valitud punktide piisavust, ei taga gaasi vaba liikumist puudutatud riikides.

323    Konkreetselt Poola ja tema naabrite vahel gaasi liikumise kohta rõhutab hageja kõigepealt, et arvestades Gazpromi kontrolli Jamali gaasijuhtme Saksamaa ja Poola lõikude üle, suudab ta mõjutada vastassuunalisi voogusid Saksamaalt Poolasse. Lisaks, võttes arvesse piiriüleste taristute hetkeseisu Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias, ei ole gaasiedastus Poola ja Ungari vahel tegelikult paranenud. Lisaks tugevdab gaasijuhtme Nord Stream 2 ehitamine ilmselt Gazpromi konkurentsivastase tegevuse võimu Poola turul. Need tuvastatud asjaolud näitavad aga, et Poola osas on tarnepunkte, mis on piiratud Balti riikidega, ebapiisavalt – mis langeb kokku erilise tähelepanuga, mida on vastuväiteteatises pööratud Poolale.

324    Lisaks arvab Leedu Vabariik, et asjaomaste tarnepunktide ebapiisavuse tõttu ei võimalda tarnepunktidega seotud kohustused takistada Leedu, Läti ja Eesti gaasiturgude segmenteerimist.

325    Komisjon vaidleb hageja ja Leedu Vabariigi argumentidele vastu, mistõttu tuleks see etteheide tema hinnangul tagasi lükata.

326    Üldkohus märgib, et tarnepunktidega seotud kohustustel on teistsugune eesmärk kui edasimüügi‑ ja reekspordipiirangutega seotud kohustustel ning et nende vastav asjakohasus sõltub piiriüleste gaasiedastustaristute, st kahte puudutatud riiki ühendava gaasijuhtme või vastaval juhul veeldatud maagaasi töödelda võimaldava varustuse olemasolust ja piisavusest.

327    Kui puudutatud riikide vahel on niisugused taristud olemas, on gaasi otsene transport nendest riikidest kahe vahel tehniliselt võimalik, kuid Vene gaasi edasimüüki või reeksporti ühest sellisest riigist teise Gazpromi puudutatud kliendi poolt võivad takistada lepingulised või lepinguvälised meetmed, mis seda edasimüüki või reeksporti takistavad või piiravad. Gazprom on komisjoni esialgse hinnangu kohaselt minevikus niisuguseid meetmeid võtnud ning edasimüügi‑ ja reekspordipiirangutega seotud kohustuste eesmärk on seda olukorda parandada.

328    Teisalt, kui puudutatud riikide vahel ei eksisteeri niisuguseid taristuid või need on ebapiisavad, on edasimüügi‑ ja reekspordipiirangutega seotud kohustused ebatõhusad, nagu ilmneb sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjenduse 171 lõpust, sest gaasi otsene transport nendest riikidest kahe vahel on tehniliselt võimatu või ebapiisav. Selles olukorras, mida käsitleb teine väiteosa, võib Vene gaasi edasimüük või reeksport toimuda, kui tarnepunkti või mõõtejaama muudetakse nii, et Gazpromi puudutatud kliendi ostetud gaasi saab suunatata selle algsest tarnepunktist ümber uude tarnepunkti, kuhu see klient gaasi edasi müüa soovib.

329    Niisuguseks muutmiseks on siiski vaja saada Gazpromi nõusolek või teha temaga koostööd, st on tarvis tema aktiivset sekkumist (nagu ilmneb eelkõige vastuväiteteatise punktidest 362, 363 ja 373–375 ning selle otsuse põhjendustest 59, 60 ja 171). Komisjoni esialgse hinnangu kohaselt on Gazprom minevikus niisugusest sekkumisest keeldunud, keeldudes gaasitarnepunktide või ‑mõõtejaamade muutmisest.

330    Tarnepunktidega seotud kohustuste eesmärk on aga just tagada teatavatel asjaoludel Gazpromi aktiivne sekkumine, kohustades seda ettevõtjat nõustuma tarnepunkti muudatusega, mida nõuab klient, kes soovib oma riigile mõeldud gaasi edasi müüa teise puudutatud riiki, kusjuures see tarnepunkti muutmine võib hõlmata mõõtejaama muutmist. Konkreetselt on nendes kohustustes ette nähtud neli tarnepunktide muutmiste kombinatsiooni, mis peab tegema võimalikuks gaasi edasimüügi kahesuunaliselt, st esiteks Poola ja Balti riikide, teiseks Slovakkia ja Balti riikide, kolmandaks Ungari ja Bulgaaria ning neljandaks Slovakkia ja Bulgaaria vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 170–172 ja lõplike kohustuste punkti 15 alapunktid i–iv).

331    Selles olukorras leiab hageja, et võimalusest müüa gaasi edasi või osta edasimüüdavat gaasi ainult Balti riikidest – kusjuures kõik teised riigid on välistatud – ei piisa. Selles küsimuses tuleb märkida, et keeldumised tarnepunktide või mõõtejaamade muutmisest, millele komisjon vastuväiteteatises osutab, puudutasid eriti Poolat, sest asjaomaste muutmistaotluste eesmärk oli leevendada selle riigi tungivat gaasivajadust seoses tema 2009.–2010. aasta kriisiga (nagu ilmneb konkreetselt vastuväiteteatise punktidest 342–386, 648 ja 878–893 ning vaidlustatud otsuse põhjendustest 59 ja 60).

332    Tuleb siiski tõdeda, et Poolas on piiriüleseid gaasiedastustaristuid parandatud, nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 170, sest see riik võib importida suuri gaasikoguseid Saksamaalt, mis ületavad kaugelt 2,5 miljardi kuupmeetri suuruse gaasipuudujäägi, millega Poolal tuli 2009.–2010. aasta kriisi ajal silmitsi seista.

333    Nagu ilmneb vastuväiteteatise punktidest 734 ja 1033, on tehtud vajalikud toimingud, et teha alates 2014. aastast võimalikuks füüsilised vastassuunavood Saksamaalt Jamali gaasijuhtmes. Ka ühest Gaz-Systemi 8. jaanuari 2015. aasta pressiteatest ilmneb, et võttes arvesse mitmesuguseid tehnilisi parandusi, oli alates 2015. aasta algusest võimalik importida Saksamaalt kindla võimsusena ligi 5,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas virtuaalsete vastassuunavoogudena selles gaasijuhtmes (vt vastuväiteteatise 76. joonealune märkus). Samas pressiteates on märgitud ka, et sel kuupäeval oli nüüd võimalik transportida Poola lääne‑ ja lõunaosast üle 90% selle riigi gaasiimpordi vajadustest, võttes arvesse muid tehnilisi võimalusi, sh võimalus importida selle gaasijuhtme kaudu 2,7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas kasutatavate võimsuste raames.

334    Lisaks rõhutab Üldkohus, et tarnepunktidega seotud kohustuste eesmärk on leevendada taristute puudusi, mille eest iseenesest ei vastuta Gazprom, hoolimata võimalikust erilisest vastutusest, mis temal kui turgu valitsevas seisundis ettevõtjal on. Pealegi ei ole tarnepunkti muutmised tingimata võimalikud ega lihtsad, sest toovad Gazpromile kaasa tehnilisi piiranguid, millele on viidatud vaidlustatud otsuse punktides 59 ja 173.

335    Tuleb ka märkida, et ei ole küll välistatud, et komisjon võis vajaduse korral tuvastada määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel tehtavas otsuses, et Gazpromi keeldumised muuta tarnepunkte või mõõtejaamu, millele on vastuväiteteatises osutatud, kujutavad endast ELTL artikli 102 rikkumist. Selle võimalik tuvastamine ei tähenda siiski, et Gazprom oleks tingimata pidanud tagama rohkem tarnepunkti muutmisi, isegi kui eeldada, et niisugune meede võis olla konkurentsile soodsam (vt selle kohta kohtuotsus Morningstar, punkt 59).

336    Sellest järeldub, et hoolimata asjaolust, et tarnepunktidega seotud kohustuste puhul võeti aluseks Gazpromi tegevused, mis seisnesid keeldumises muuta tarnepunkte või mõõtejaamu, ning need oleksid võinud võimaldada vältida olukorda, millest Poola end 2009.–2010. aasta kriisi ajal leidis, ei tähenda see, et need kohustused pidid võimaldama selle riigi puudutatud klientidel paljudest riikidest pärit gaasi edasi müüa või edasimüüdavat gaasi osta. Võttes arvesse vaidlustatud otsuse põhjenduses 171 mainitud Balti riikide ja Bulgaaria eraldatust, võis komisjon keskenduda nende puudutatud riikide võimalustele.

337    Nii võis komisjon – ilma et oleks seejuures ilmset hindamisviga teinud – nõustuda sellega, et nimetatud riigi puhul on tarnekohtadega seotud kohustused piiratud lõplike kohustuste punkti 15 alapunktis i ette nähtud muudatuste kombinatsiooniga, st et tal on võimalus gaasi edasi müüa ainult Balti riikidele ja ainult nendelt võimalus seda osta.

338    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, mis puudutavad Gazpromi kontrolli Jamali gaasijuhtme Poola lõigu üle. Kuna need argumendid vastavad esimese väite esimeses osas esitatud argumentidele, piisab kui meenutada, et see väiteosa lükati põhjendamatuse tõttu tagasi. Lisaks tuvastas komisjon oma 9. septembri 2014. aasta arvamuses, et Gaz-System kontrollib gaasivoogusid sellel lõigul, mida muide kinnitas ka hageja oma 8. detsembri 2020. aasta vastustes.

339    Lõpuks, mis puudutab Leedu Vabariigi argumenti, et asjaomaste tarnepunktide ebapiisavus ei võimalda takistada Balti gaasiturgude segmenteerumist, siis piisab kui märkida, et ta ei ole oma argumenti põhjendanud ega eelkõige ära näidanud, missugused täiendavad tarnepunktid oleksid võimaldanud seda väidetavat segmenteerumist vähendada.

340    Kolmanda väite teises osas esitatud esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

b)      Teenustasude ebasobiv suurus (teine etteheide)

341    Hageja, keda toetavad Poola Vabariik, Leedu Vabariik ja Overgas, leiab, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, nõustudes lõplike kohustuste punktis 15 ette nähtud tasudega (edaspidi „teenustasud“), sest need on liiga kõrged ja muudavad seega igasuguse tarnepunkti kasumliku muutmise tavapärastel turutingimustel võimatuks.

342    Esimesena tuleneb see liiga kõrge tase asjaolust, et teenustasud määratakse kindlaks teatud summas ja need ei sõltu Gazpromi tegelikest kuludest. Neid kulusid mõjutab aga mitu tegurit, mis varieeruvad eelkõige olenevalt sellest, kas transpordivõimsused on juba olemas või transporditakse gaasi kontsernile Gazprom kuuluvates gaasivõrkudes. Komisjon oleks pidanud pigem ette nägema nende tasude arvutamise läbipaistva meetodi, nagu asjast huvitatud osapooled turuga konsulteerimise raames märkisid. Tegelikult ei näita miski seda, et komisjon viis läbi majandusanalüüsi või kogus vajalikke andmeid. Selles küsimuses märgivad Leedu Vabariik ja Overgas, et Gazpromi transpordikulud on minimaalsed ja igal juhul jäävad need allapoole teenustasude taset.

343    Teisena, vastupidi komisjoni väidetule arvab hageja, et ta põhjendas teenustasude liiga kõrget taset piisavalt, sest esitas turuga konsulteerimise raames selleteemalisi majanduslikke asjaolusid. Lisaks kinnitab Overgasi sõnul nende tasude summa muutumine – st märkimisväärne vähenemine umbes 30% võrra esialgsete kohustuste ja lõplike kohustuste heakskiitmise vahel – samuti seda, et need olid liiga kõrged, ja vajadust läbipaistvuse järele.

344    Kolmandana väidab Overgas, et ükskõik missuguste tasude maksmine vähendab kohustuste tõhusust ning seega seisnesid need kohustused peamiselt ühe takistuse – nimelt Gazpromi kategoorilised keeldumised muuta tarnepunkte – asendamises teise takistusega, milleks oli nende tasude maksmine. Asjaolu, et tarnepunkti muutmine on tavaliselt tasuline, ei saa õigustada teenustasude maksmist käsitletaval juhul ning Gazprom oleks pidanud pakkuma tasuta muutmisi, võttes arvesse tema erilist vastutust turgu valitsevas seisundis ettevõtjana.

345    Neljandana kinnitavad tarnekohtadega seotud kohustuste vastuolulised eesmärgid, et teenustasude tase on liiga kõrge. Ühest küljest on vaidlustatud otsuse põhjenduses 172 märgitud, et nende kohustuste eesmärk on „rohkem lõimida Kesk‑ ja Ida-Euroopa gaasiturge ning ületada gaasiturgude infrastruktuuriline eraldatus Balti riikides ja Bulgaarias“. See eesmärk paneb arvama, et need tasud tuleks kindlaks määrata suuruses, mis teeb võimalikuks korrapärase kauplemise hulgimüüjate vahel, et mitmekesistada kestvalt Bulgaaria ja Balti riikide gaasiturgude hulgivarustamist. Teisalt ilmneb selle otsuse põhjendusest 174, et tarnepunktide muutmised pakuvad huvi ainult juhul, kui hinnad puudutatud riikide vahel peaksid „märkimisväärselt lahknema“.

346    Komisjon ja Gazprom arvavad, et teenustasud on sobivad, mistõttu tuleb see etteheide tagasi lükata. Gazprom viitab oma argumendi põhjendamiseks mitmele asjaolule tema majandusuuringus, millele on hageja esitatud majandusuuringus vastu vaieldud.

347    Selles küsimuses ilmneb toimikust, et teenustasude kindlaksmääramisel pidasid komisjon ja Gazprom esialgu võimalikuks lähenemist, mis rajaneb gaasi tarnepunktide paaride vahel transportimise kulude kalkulatsioonil, mida illustreerib [konfidentsiaalne], – lähenemine, mis osutus keerukaks ja andis tulemuseks väga kõrged teenustasud.

348    Nende väga kõrgete teenustasude tõttu valisidki komisjon ja Gazprom hiljem teistsuguse asenduslähenemise, st nende tasude kindlaksmääramise nii, et need teeksid võimalikuks hinnaarbitraaži (price arbitrage) ning moodustaksid ainult väikese osa uude punkti tarnitava gaasi hinnast. Selle tulemuseks olid lõplike kohustuste punktis 15 ette nähtud teenustasud, mis on 0,76 ja 1,52 EUR/MWh (megavatt-tundi) olenevalt asjaomasest tarnepunktide kombinatsioonist ning olid väiksemad võrreldes esialgsetes kohustustes ette nähtud tasudega (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 151).

349    Tuleb aga märkida, et mis puudutab konkreetselt teenustasusid summas 0,76 EUR/MWh Poola ja ühe Balti riigi vahelise tarnepunkti muutmise puhul, st ainsaid teenustasusid, mis võivad puudutada hagejat, siis need tasud vastavad komisjoni sõnul – ja ilma et hageja sellele vastu vaidleks – umbes [konfidentsiaalne] gaasi hinnast, mida viimane tasus 2017. ja 2018. aastal, st ajal, mil see hind oli lähedane Lääne-Euroopas kohaldatavatele hindadele. See ilmneb ka hindade muutustest, mis on näidatud graafikus nr 1 (esitatud tagapool) kostja vastuses, sest see graafik peegeldab [konfidentsiaalne].

350    Teenustasude niisugusel tasemel – eeldades, et hinnad on Poolas ja Balti riikides sarnased ning vastavad gaasi hinnale, mida hageja tasus 2017. ja 2018. aastal – oleks tarnepunkti muutmine kasumlik niipea, kui hinnad Poolas ja Balti riikides lahknevad enam kui [konfidentsiaalne] võrreldes selle 2017. ja 2018. aasta hinnaga, ilma et see piiraks võimalikke lisakulusid ja puudutatud edasimüüjast kliendi kasumimarginaali.

[konfidentsiaalne]

351    Lisaks ilmneb ka sellest graafikust nr 1, et aastatel 2009–2017 [konfidentsiaalne] gaasi hinnad puudutatud riikides. Sama ilmneb „hüpoteetilise olukorra hinnangust“ Gazpromi esitatud majandusuuringus.

352    Seega võivad tarnepunkti muutmised olla kasumlikud teatavatel asjaoludel, mis sarnanevad selles graafikus kujutatud asjaoludele, ilma et see piiraks võimalikke lisakulusid ja kasumimarginaali puudutatud edasimüüjast kliendile. Hageja on nimetanud ainult potentsiaalseid sisendkulusid, kuid esitamata nende kohta arvandmeid ega muid võimalikke kulusid.

353    Lisaks tuleb rõhutada – nagu on juba märgitud eespool punktis 334 –, et tarnepunktidega seotud kohustuste eesmärk on leevendada taristute puudusi, mille eest iseenesest ei vastuta Gazprom. Lähtudes probleemidest, mida komisjon kirjeldas Gazpromi varasemate tarnepunktide muutmisest keeldumiste osas, tähendab see, et kuigi komisjon võis nõuda niisugust mehhanismi, nagu on nähtud ette tarnepunktidega seotud kohustustega, ei pidanud ta tagama, et need kohustused teevad võimalikuks hinnaarbitraaži, mis sarnaneb nendele, mida võib ette tulla, kui on olemas piiriülesed taristud.

354    Eelneva põhjal arvab Üldkohus, et komisjon võis – ilma et oleks teinud ilmset hindamisviga – nõustuda lõplike kohustuste punktis 15 ette nähtud teenustasudega, lähtudes tarnepunktidega seotud kohustuste eesmärgist, mida on tutvustatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 174 ja mille kohaselt peavad need kohustused suutma lahendada olukorra, kui hinnad puudutatud riikide gaasiturgude vahel peaksid „märkimisväärselt lahknema“.

355    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja ning tema nõuete toetuseks menetlusse astunud Leedu Vabariigi, Poola Vabariigi ja Overgasi muud argumendid.

356    Mis puudutab esiteks hageja väidet, et võrdlus vaidlustatud otsusele eelneva perioodiga ning eelkõige ajavahemikuga 2009–2014 ei ole sobiv, sest gaasi hinnad olid liiga kõrged, siis esiteks tuleb märkida, et teenustasude sobivust tuleb hinnata pigem puudutatud riikide vahelistest hinnalahknevustest kui nende hindade tasemest lähtudes. Teiseks ilmneb eespool nimetatud graafikust nr 1, et sh perioodil, mil nende hinnad olid lähedased Lääne-Euroopa hindadele (mis on kujutatud kõveral „TTF – month ahead“), st konkreetselt [konfidentsiaalne], mis teeb võimalikuks hinnaarbitraaži. Igal juhul ei saa tarnepunktidega seotud kohustustest oodata, et need teeksid hinnaarbitraaži võimalikuks olukorras, kus puudutatud riikide hinnad on konkurentsivõimelised ega lahkne.

357    Selle kohta, et Overgas väitis kohtuistungil, et teenustasud muutuvad ebasobivaks niisuguse gaasihindade languse korral nagu 40%, mida on täheldatud Bulgaarias kohtumenetluse jooksul, tuleb rõhutada, et tarnepunktidega seotud kohustused võimaldavad saada kasu sellisest olukorrast nagu hinnalangus ühes puudutatud riigis, mida ei järgne teises puudutatud riigis, sest see lahknevus just teebki hinnaarbitraaži võimalikuks.

358    Teiseks, argumendi kohta, et soodustada oleks tulnud teenustasusid, mis rajanevad tegelikel kuludel, mida Gazprom tõesti tarnepunktide muutmisel kandis, märgib Üldkohus, et komisjon ei tundu olevat pidanud võimalikuks niisugust meetodit, mis on pealtnäha mõistlik, ega olevat püüdnud teha kas või ligilähedaseltki kindlaks nende tegelike kulude taset, võttes arvesse niisuguseid tegureid nagu ülekande‑ või tasakaalustamiskulud.

359    Arvestades siiski komisjoni ulatuslikku kaalutlusruumi kohustuste heakskiitmise menetluses, võib ta nõustuda fikseeritud teenustasudega, võttes arvesse nende eeliseid läbipaistvuse ja ennustatavuse seisukohast, mis teeb võimalikuks hinnaarbitraaži. Lisaks isegi eeldusel, et tarnepunkti muutmisega seotud tegelikud kulud on nendest tasudest madalamad, ei sea see asjaolu nende sobivust kahtluse alla, kui tarnepunkti muutmised on puudutatud riikide hindade märkimisväärse lahknevuse korral võimalikud ja kasumlikud.

360    Kolmandaks, kuivõrd hageja ja Overgas rõhutavad ohte juhul, kui tegelikud kulud on nendest tasudest kõrgemad, mistõttu Gazprom nõuab pigem nende kulude kui fikseeritud teenustasude maksmist, siis tuleb juhtida tähelepanu, et Gazprom on kohustatud esitama dokumentaalsed tõendid nende kulude kohta ning võimaliku erimeelsuse Gazpromi ja puudutatud kliendi vahel võib esitada lahendamiseks volitatud isikule, kelle ülesanne on lõplike kohustuste täitmise järelevalve (vt lõplike kohustuste punktid 15 ja 16 ning punkti 32 alapunkt vi).

361    Neljandaks argumendi kohta, et Gazprom peaks tarnepunkti muutmist pakkuma tasuta, piisab kui rõhutada, et komisjon ei ole kunagi kahtluse alla seadnud – sh vastuväiteteatises probleemide sõnastamise etapis – Gazpromi õigust kanda niisuguse muutmise kulu oma klientidele arvele (vt konkreetselt vastuväiteteatise punkt 883).

362    Mis puudutab viiendaks väidetavat vastuolu vaidlustatud otsuse põhjendustes 172 ja 173 nimetatud põhjuste vahel, siis ei ole välistatud, et selle otsuse põhjenduses 172 esitatud väide, et tarnepunktidega seotud kohustused „kujutavad endast tõhusat vahendit rohkem lõimida Kesk‑ ja Ida-Euroopa gaasiturge“, on suuresõnaline. See väide ei sea siiski vaidlustatud otsuse õiguspärasust kahtluse alla, sest see ei kujuta endast selle otsuse resolutsiooni vajalikku alust (vt selle kohta 28. jaanuari 2004. aasta kohtumäärus Madalmaad vs. komisjon, C‑164/02, EU:C:2004:54, punkt 21).

363    Kolmanda väite teises osas esitatud teine etteheide tuleb seega tagasi lükata.

c)      Lepingute kestuse ebasobiv piiramine (kolmas etteheide)

364    Hageja ja Leedu Vabariigi sõnul on komisjon teinud ilmse hindamisvea, nõustudes sellega, et tarnepunktidega seotud kohustusi kohaldatakse ainult vähemalt 18 kuu pikkuste lepingute suhtes – nimelt muutuvad need kohustused ebatõhusaks Gazpromi Leedu klientide puhul, kes ei sõlmigi tavaliselt lepinguid kestusega üle ühe aasta. Lisaks ei õhuta nende kohustustega seotud piirangud Gazpromi seda kestust pikendama.

365    Komisjon leiab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

366    Üldkohus märgib, et tarnepunktidega seotud kohustustega on uuele punktile kehtestatud tarneperiood pikkusega vähemalt 12 kuud ning nähtud tarnepunki muutmise taotluse täitmiseks ette vähemalt neljakuuline elluviimistähtaeg (lead-time) (vt lõplike kohustuste punkti 10 teine lõik ja punkt 11). Vaidlustatud otsuse põhjendusest 173 ilmneb, et komisjon leidis, et need nõuded on tarnepunkti muutmisega seotud tehnoloogilisi piiranguid arvestades proportsionaalsed.

367    Hageja ja Leedu Vabariik ei ole aga kahtluse alla seadnud seda, kas see 12 kuu ja nelja kuu pikkune ajavahemik ehk siis kokku 16 kuud on neid tehnoloogilisi piiranguid arvestades proportsionaalne. Võttes arvesse seda 16 kuu pikkust ajavahemikku, võis komisjon – ilma et oleks teinud ilmset hindamisviga – otsustada, et tarnepunktide muutmised on lubatud ainult vähemalt 18 kuu pikkuste lepingute puhul.

368    Lisaks tuleb märkida, et kuigi hulgimüüjad, kes olid Gazpromi kliendid 23. aprilli 2015. aasta seisuga, pidid tulevikus sõlmima vähemalt 18 kuu pikkused lepingud, võisid nad tugineda tarnepunktidega seotud kohustustele hoolimata asjaolust, et nende olemasolevad lepingud olid tavaliselt ainult aastased (vt lõplike kohustuste punktis 4 „Eligible Customer“ (klient, kelle puhul see on lubatud) ja lõplike kohustuste punkt 9). Leedu Vabariigi väite kohta, et need kohustused ei õhuta Gazpromi sõlmima vähemalt 18 kuu pikkuseid lepinguid, piisab kui tuvastada, et kuna konkurentsiprobleeme ei täheldatud lühiajaliste lepingute puhul, ei pidanudki komisjon kohustama Gazpromi pakkuma välja vähemalt 18 kuu pikkuseid lepinguid.

369    Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argument, et nelja kuu pikkune elluviimistähtaeg võimaldab Gazpromil pakkuda paremaid tingimusi hulgimüüjale, kes ostab teisest puudutatud riigist pärit gaasi, sest niisugune olukord tuleneb hinnaarbitraažist ja konkurentsist, mille teeb võimalikuks just võimalus muuta tarnepunkti.

370    Kolmanda väite teises osas esitatud kolmas etteheide tuleb seega tagasi lükata.

d)      Gaasi minimaalne kogus kui ebasobiv tingimus (neljas etteheide)

371    Hageja ja Leedu Vabariik väidavad, et tarnepunkti muutmise taotluse esitamiseks nõutav gaasi minimaalne kogus 50 miljonit kuupmeetrit on liiga suur, võttes arvesse koguseid, mis võivad olla tarnepunkti muutmise esemeks. Niisugune muutmine on võimalik ainult suurte hulgimüüjate puhul ja selleks peavad nad uskuma oluliste turuosade omandamisele turul, mida uus tarnepunkt teenindab – mis muudab aga need kohustused täiesti illusoorseks. See minimaalne kogus moodustab vähemalt 10% suurimate Balti hulgimüüjate aastavajadustest ning vastab hageja esitatud majandusuuringu kohaselt gaasi tarbimise seisukohast 17 protsendile Eesti turust, 12 protsendile Läti turust ja 3 protsendile Leedu turust.

372    Lisaks ei ole puudutatud klientidel, kes soovivad oma gaasi edasi müüa, praktikas suuri üleliigseid koguseid ning seega eeldab tarnepunkti muutmine tegelikkuses lisatellimust Gazpromile, et saavutada künnis 50 miljonit kuupmeetrit gaasi, samas kui selle muudatusega seotud müük on ebakindel, sest Gazprom võib näiteks muutmisest keelduda, kui puuduvad edastusvõimsused.

373    Komisjon arvab, et see etteheide tuleb tagasi lükata.

374    Selles küsimuses tuleb meenutada, et komisjon leidis – nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 173 –, et need nõuded on tarnepunkti muutmisega seotud tehnoloogiliste piirangute seisukohast ja asjaomaste gaasiturgude suurust arvestades proportsionaalsed. Kuigi hageja ja Leedu Vabariik vaidlevad sisuliselt vastu sellele, et lõplike kohustuste punktis 20 ette nähtud minimaalne kogus 50 miljonit kuupmeetrit on Balti riikide gaasiturgude suurust arvestades proportsionaalne, ei ole nad siiski neid piiranguid käsitlevaid kaalutlusi kahtluse alla seadnud.

375    Seejärel tuleb rõhutada, et kuna kolmes Balti riigis on märkimisväärsed omavaheliste ühenduste võimsused – nagu märkis komisjon, ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud, ja nagu ilmneb vastuväiteteatise punktist 138 –, tuleb arvesse võtta nende kogu gaasitarbimist. Minimaalne kogus 50 miljonit kuupmeetrit moodustas 2018. aastal aga ainult 1,25% sellest kogutarbimisest, mistõttu võis komisjon asuda seisukohale – nagu ta tegi vaidlustatud otsuse põhjenduses 173 –, et see kogus on nende turgude suurust tervikuna arvestades proportsionaalne.

376    Ülejäänud osas ei saa hageja argument, et tarnepunkti muutmisest kasu saamiseks on üleliigseid koguseid ebapiisavalt, õigustada järeldust, et minimaalne kogus on ebasobiv, sest nende klientide valikute eest Gazpromilt esialgu ostetud koguste kasutamise või täiendavate mahtude ostmise küsimuses vastutavad nad ise. Igal juhul tuleb märkida, et Balti riikides asuvad kliendid võivad potentsiaalselt gaasi varuda teistelt hulgimüüjatelt nendes riikides, võttes arvesse eelmises punktis mainitud vastastikuseid ühendusi nende riikide vahel ja veeldatud maagaasi terminali olemasolu Leedus (nagu on mainitud vastuväiteteatise punktis 135).

377    Eelneva põhjal ning võttes ka arvesse eespool punktides 334 ja 335 esitatud kaalutlusi, tuleb järeldada, et tarnepunktidega seotud kohutuste osas ei ole tehtud ilmset hindamisviga seoses tarnepunkti muutmise taotluse esitamiseks nõutava minimaalse gaasikogusega. Kolmanda väite teises osas esitatud neljas etteheide tuleb seega tagasi lükata.

e)      Bulgaaria turutingimuste ebapiisav arvessevõtmine (viies etteheide)

378    Overgas leiab, et tarnepunktidega seotud kohustused on ebapiisavad, arvestades konkurentsiprobleeme, mis on tingitud Bulgaaria turu eraldatusest ja komisjoni eesmärgist muuta kestvalt selle turu struktuuri. Need kohustused ei paranda ei varustuskindlust ega varustamise mitmekesisust Bulgaarias, sest tegelikkuses võimaldavad need ainult asendada Vene gaasi tarnimise Bulgaaria importijate poolt Vene gaasi tarnimisega Slovaki või Ungari importijate poolt.

379    Overgasi sõnul oleks Gazprom pidanud kõigepealt võtma endale kohustuse teha võimalikuks nii Vene gaasi tarnepunkti muutmised kui ka Vene gaasi ja veeldatud maagasi vahetus, teiseks luua gaasiga kauplemise platvormid piiridel Venemaa, Ukraina ja Valgevene vahel ning kolmandaks hoiduda gaasiga varustamise mitmekesistamise meetmete elluviimise takistamisest. Komisjon keeldus ekslikult seda liiki meetmete heakskiitmisest, leides, et need jäävad väljapoole tema uurimise valdkonda juhtumis AT.39816.

380    Igal juhul ei võimalda tarnepunktidega seotud kohustused lahendada probleeme, mis jäävad väljapoole uurimise valdkonda niisugusena, nagu selle määratles komisjon, sest puudutatud kliendid, kes soovivad tarnida gaasi Bulgaarias, ei ole ei suutelised ega motiveeritud transportima gaasi, mida müüakse kaugemal kui tarnepunktides Negru Vodăs (Rumeenia). Bulgartransgazi ja Gazpromi vahel sõlmitud edastuslepinguga on 99,5% edastusvõimsustest Bulgaarias jäetud Bulgaariale, mis takistab teiste puudutatud riikide hulgimüüjatel transportida oma gaasi Negru Vodă teatava punkti ja võimalike klientide vahel Bulgaarias. Lisaks on Gazpromi ja Bulgargazi vahel sõlmitud gaasitarnelepingus sätestatud kindel ostukohustus (take or pay), mis näeb ette märkimisväärsed gaasikogused, mis moodustavad olulise osa Bulgaaria vajadustest ja seega koguselise sisenemistakistuse nendele hulgimüüjatele. Lõpuks märgib ta, et Bulgaaria kliendid on oma praeguse tarnija Bulgargaziga tavaliselt seotud pikaajaliste tarnelepingutega ega kujuta endast seega nendele hulgimüüjatele kättesaadavat klientuuri.

381    Komisjon arvab esimese võimalusena, et see etteheide on vastuvõetamatu, nagu on mainitud juba eespool punktides 303 ja 321, ning teise võimalusena, et see on põhjendamatu.

382    Overgas vaidles oma 26. novembri 2020. aasta vastustes sellele vastuvõetamatusele vastu ning väitis sisuliselt, et kohtupraktika võimaldab menetlusse astujatel esitada laias valikus argumente ning et kõik need argumendid on vaidluse esemega otseselt seotud. Niisugune komisjonipoolne vaidluse eseme tõlgendus võtab menetlusse astuja seisukohtadelt igasuguse mõtte, sest menetlusse astujad peavad piirduma hageja ja kostja argumentide kordamisega.

383    Selles küsimuses tuleb märkida, et hoolimata asjaolust, et hageja keskendus mõjule, mida tarnepunktidega seotud kohustused Poolale avaldavad, seab Overgas selles etteheides kahtluse alla nende kohustuste sobivuse ning seega ei välju see vaidluse eseme raamidest ning seda tuleb pidada vastuvõetavaks.

384    Selle etteheide põhjendatuse kohta märgib Üldkohus, et mis puudutab Overgasi soovi näha kohustusi, mis tagaksid gaasiga varustamise allikate mitmekesisuse, et kaotada Bulgaaria sõltuvus Vene gaasist, siis niisugused kohustused ületavad – nagu märkis komisjon – tarnepunktidega seotud kohustuste ulatuse niisugusena, nagu see on määratletud vastuväiteteatises kirjeldatud konkurentsiprobleemides. Need probleemid ei puuduta gaasiallikate mitmekesistamist, vaid konkreetselt Gazpromi strateegiat, mille eesmärk on vältida seda, et tema Vene gaas, mida tarnib mõni tema klientidest, konkureeriks tema Vene gaasiga, mida tarnivad mõned teised tema kliendid (vt eelkõige vastuväiteteatise punkt 250 ja vaidlustatud otsuse põhjendus 160, milles on mainitud Russian-on-Russian gas competition’it (konkurents Vene gaasi ja Vene gaasi vahel)).

385    Lisaks selle kohta, et Gazprom on Bulgartransgazi võrgu võimsustest 99,5% endale jätnud, tuleb märkida, et komisjon tähendas – ilma et Overgas oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud –, et see puudutab Negru Vodă sisenemispunkte ning seda hõlmab lõplike kohustuste punkti 15 eelviimises lõigus Gazpromile ette nähtud kohustus oma olemasolevaid endale jäetud võimsusi kasutada.

386    Lisaks tuleb kindlate ostukohustuste kohta, mis Bulgargazile väidetavalt peale suruti, juhtida tähelepanu sellele, et ehkki komisjon analüüsis seda liiki kohustuste olemasolu vastuväiteteatises, ei tuvastanud ta siin konkurentsiprobleeme, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 134. Ka ei takista need kindlad ostukohustused Gazpromi Slovakkias või Ungaris asuvatel puudutatud klientidel müüa gaasikoguseid edasi teistele hulgimüüjatele peale Bulgargazi.

387    Lõpuks tuleb tagasi lükata argument, mis puudutab Bulgaaria järelklientide pikaajalisi lepinguid, sest need lepingud ei kuulu vastuväiteteatises kirjeldatud konkurentsiprobleemide valdkonda. Lisaks ei selgita Overgas, mille poolest võib võimalikke puudusi nendel turgudel pidada Gazpromi süüks ega milliseid kohustusi oleks see ettevõtja saanud võtta, et parandada niisuguste lepingute tagajärgi, mille pool ta ei ole.

388    Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, mis Overgas väidab olevat tehtud ja mis seisneb selles, et turutingimusi Bulgaarias võeti ebapiisavalt arvesse. Kolmanda väite teises osas esitatud viies etteheide tuleb seega tagasi lükata.

f)      Gazpromi transiidipoliitika tõenäolise ja ennustatava arengu arvesse võtmata jätmine (kuues etteheide)

389    Overgasi sõnul ei ole tarnepunktidega seotud kohustustes nõuetekohaselt arvesse võetud Gazpromi transiidipoliitika tõenäolist ja ennustatavat arengut, arvestades eriti gaasijuhtmete Nord Stream 2 ja TurkStream ehitamist, ehkki see areng avaldab nende kohustuste tõhususele otsest mõju. Lisaks ei saa teadmatus nende gaasijuhtmete kasutuselevõtu küsimuses seda puudust õigustada, kui arvestada Gazpromi teada-tuntud kavatsusi ja gaasisektorile iseloomulikku ebastabiilsust.

390    Konkreetsemalt Bulgaaria puhul oleks komisjon pidanud nende kohustuste väljatöötamisel pidama silmas võimalust, et Gazprom otsustab millalgi jätta pikendamata oma transiidilepingu Ukraina ettevõtjaga Naftogaz ning selle asemel edastada oma gaasi kuni uue tarnepunktini Türgi ja Bulgaaria piiril. Türgi Vabariik ei ole aga Euroopa Energiaühenduse liige ning seega ei kohaldata selle riigi territooriumil asuvate tarnepunktide suhtes liidu õigust.

391    Komisjon leiab esimese võimalusena, et see etteheide on vastuvõetamatu, ja teise võimalusena, et see on põhjendamatu.

392    Eespool punktis 383 esitatud põhjustel ja kuna Overgasi see etteheide käsitleb tarnepunktidega seotud kohustusi, tuleb asuda seisukohale, et see on vastuvõetav.

393    Mis puudutab selle etteheite põhjendatust, siis kuna hageja leiab, et Gazpromi „transiidipoliitika“ väidetav areng võib muuta lõplike kohustuste punktis 15 ette nähtud kombinatsioonid sisutühjaks, tuleb märkida – nagu õigesti märgib komisjon –, et tarnepunktidega seotud kohustustes on nähtud ette võimalus asendada üks asjaomane tarnepunkt teisega, kui Gazprom lakkab esialgset tarnepunkti kasutamast (lõplike kohustuste punkti 10 neljas lõik).

394    Lisaks ei sea nende kohustuste tõhusust kahtluse alla asjaolu, et üks uus tarnepunkt paikneb väljaspool liidu või Euroopa Energiaühenduse liikmete territooriumi, sest see tõhusus ei sõltu sellest, kas asjaomane kolmanda riigi võrguhaldur järgib liidu õigust, vaid tuleneb asjaolust, et need kohustused on Gazpromile siduvad.

395    Lisaks, isegi eeldusel, et Overgas tahab selle vastuväitega öelda, et komisjon oleks pidanud nägema ette kohustused, mis puudutavad konkreetselt gaasijuhtmete Nord Stream 2 ja TurkStream ehitamist ja kasutuselevõttu, piisab kui meenutada, et vastuväiteteatises ei ole kirjeldatud nende gaasijuhtmetega seotud konkurentsiprobleeme.

396    Lõpuks, kuna nende gaasijuhtmete töölepanek tooks kaasa Gazpromi tegevuse märkimisväärse muutuse puudutatud riikide gaasiturgudel, tuleb täheldada, et see asjaolu võib oluliselt muuta üht faktilist asjaolu, millel vaidlustatud otsus rajaneb, ning võimaldada komisjonil seega vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 punktile a haldusmenetlus uuendada. Sellegipoolest ei ole nimetatud asjaolu miski, mis võimaldaks asuda seisukohale, et komisjon on teinud tarnepunktidega seotud kohustuste osas ilmse hindamisvea.

397    Kolmanda väite teises osas esitatud kuues etteheide tuleb seega tagasi lükata.

398    Selle kohta, mida Overgas rõhutas kohtuistungil, st et tarnepunktidega seotud kohustused on ebasobivad, võttes arvesse üleüldist hinnangut puudustele ja tegematajätmistele, millele on osutatud kuues eespool analüüsitud etteheites, tuleb tõdeda, et kõik need etteheited on tagasi lükatud ning et isegi koos ei võimalda need järeldada, et kohustuste heakskiitmisel on tehtud ilmne hindamisviga, isegi kui Gazpromi puudutatud kliendid ei saa teatavatel konkreetsetel asjaoludel tarnepunkti muutmist taotleda.

399    Eelneva põhjal tuleb kolmanda väite teine osa tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.      Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused ebasobivad

400    Overgasi sõnul kujutavad niisugused Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused, nagu on sätestatud lõplike kohustuste punktides 7 ja 8, endast sobimatut lahendust vastavatele konkurentsiprobleemidele. Esimesena jaotas komisjon need probleemid kahte piirangute kategooriasse, mida Gazpromile ette heidetakse, nimelt piirangud, mis takistavad gaasi eksporti Bulgaariast, ja piirangud, mis takistavad gaasi importi sellesse riiki. Nagu aga ilmnes vaidlustatud otsuse põhjendustest 167–169, pakuvad Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused lahendust üksnes piirangutele, mis takistavad gaasi importi Bulgaariasse.

401    Teisena on Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused ebasobivad seepärast, et nendega rikutakse liidu gaasisektori regulatsiooni aluspõhimõtteid. Gazpromi ja Bulgargazi vahel sõlmitud gaasitarneleping sisaldab tingimusi, mis on vastuolus gaasidirektiivis ette nähtud põhimõttega, et edastusvõrgu halduri tegevus peab olema gaasitootmise või gaasiga varustamise tegevusest eraldatud. Need kohustused ei kohusta aga niisuguseid tingimusi kaotama.

402    Kolmandana leiab Overgas, et Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustustega ei ole järgitud parimate tavade punktis 128 ette nähtud nõudeid ega ka kohtupraktika nõudeid, mille kohaselt peavad kohustused olema otseselt kohaldatavad ning kui neid ei saa ellu viia ilma kolmanda isiku nõusolekuta, peab asjaomane ettevõtja esitama tõendi selle kolmanda isiku nõusoleku kohta. Konkreetselt on nendes kohustustes – vastupidi nendele nõuetele – sõnaselgelt ette nähtud kolmanda isiku, käsitletaval juhul Bulgargazi ja Bulgartransgazi nõusoleku saamine (vt lõplike kohustuste punkti 7 alapunktid a ja b) ning need sõltuvad sellest, kas Bulgartransgaz järgib mitut tingimust (vt lõplike kohustuste punkti 7 alapunktid i–iii). Lisaks ei palunud komisjon Gazpromil esitada tõendeid nende kahe ettevõtja soovi kohta teha nende kohustuste elluviimisel koostööd.

403    Neljandana on Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused sobimatud veel sellepärast, et need on mitmeti mõistetavad. Nende kohustuste asjakohaste punktide sõnastus ei näita selgelt ära Gazpromi kohustusi ning jätab liiga palju tõlgendamisruumi, mis tundub ka muutvat raskeks lõplike kohustuste elluviimise järelevalve selleks volitatud isiku poolt.

404    Komisjon leiab esimese võimalusena, et see väiteosa on vastuvõetamatu, nagu on juba mainitud eespool punktides 303 ja 321. Teise võimalusena vaidleb ta vastu Overgasi argumentide põhjendatusele.

405    Eespool punktis 114 meenutatud kohtupraktika kohaselt tuleb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teist lõiku, mida kohaldatakse selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel Üldkohtu suhtes, ja Üldkohtu kodukorra artikli 142 lõiget 1 tõlgendada nii, et pool, kellele on antud luba astuda menetlusse vaidluses, mida liidu kohus arutab, ei saa muuta vaidluse eset niisugusena, nagu see on piiritletud hageja ja kostja nõuete ja väidetega. Sellest järeldub, et kuigi menetlusse astuja võib esitada teistsuguseid argumente kui hageja ja kostja, kelle nõudeid ta toetab, on vastuvõetavad ainult need tema argumendid, mis asetuvad nende nõuete ja väidetega piiritletud raamistikku.

406    Käsitletaval juhul tuleb esimesena tõdeda, et hageja esitatud hagis on keskendutud konkurentsiolukorrale Poolas ja mõjule, mida üldise ulatusega kohustused avaldavad selle riigi gaasiturgudele. Argumentidega, mille hageja on oma menetlusdokumentides ja eelkõige kolmanda väite raames esitanud, kaldutakse vastu vaidlema sellele, et territoriaalsete piirangutega seotud kohustused on Poola osas sobivad. Lisaks ei ole hageja esitanud argumente, mis käsitleksid konkreetselt Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustuste ebasobivust.

407    Teisena, vastupidi teistele territoriaalsete piirangutega seotud kohustustele, millele hageja vastu vaidleb, st edasimüügi‑ ja reekspordipiirangutega seotud kohustustele (lõplike kohustuste punktid 5 ja 6) ning tarnepunktidega seotud kohustustele (lõplike kohustuste jagu 1.2 ja punktid 9–17), puudutavad Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused peamiselt Bulgaaria gaasiturge ja neid ei kohaldata mitmes puudutatud riigis. Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused on esitatud pealkirja „Changes to the Bulgarian Gas System“ (Bulgaaria gaasisüsteemi muudatused) all eraldi ja nii, nagu need oleksid sõltumatud muudest territoriaalsete piirangutega seotud kohustustest. Samamoodi on vaidlustatud otsuses neid Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustusi, mida on käsitletud selle otsuse jaos 7.1.2 pealkirja „The Commitment dealing with the Bulgarian gas system“ (Bulgaaria gaasisüsteemi puudutav kohustus) all, analüüsitud eraldi kahest teisest territoriaalsete piirangutega seotud kohustuste kategooriast, mida on käsitletud selle otsuse jaos 7.1.1 „The Commitment to remove territorial restrictions and measures of an effect equivalent to such restrictions“ (kohustus kaotada territoriaalsed piirangud ja nende piirangutega samaväärse toimega meetmed) ja jaos 7.1.3 „The Commitment dealing with the changes of gas delivery punkts“ (gaasitarnepunktide muutmisi puudutav kohustus).

408    Ovargas ei ole selgitanud, mille poolest on Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused seotud teiste lõplike kohustustega, mille geograafiline ulatus hõlmab mitut puudutatud riiki. Argumentidest, mille Overgas on esitanud, eelkõige tema 26. novembri 2020. aasta vastustes ei ilmne, et Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustuste võimalik ebasobivus toob tingimata kaasa tagajärgi teiste lõplike kohustuste ja konkreetselt territoriaalsete piirangutega seotud kohustuste sobivuse seisukohast.

409    Seda ei sea kahtluse alla hageja väide, et Overgasi argumendid käsitlevad komisjoni vigu, mis puudutavad ka gaasiturge teistes puudutatud riikides peale Bulgaaria. Hageja piirdub peamiselt sellega, et kordab mõnda Overgasi argumenti, rõhutades, et need on lähedased argumentidele, mille ta esitas ise hinnapoliitikaga seotud kohustuste kohta, selgitamata siiski, kuidas võimaldavad need argumendid tõendada, et lõplikud kohustused on Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustusi ületavas osas sobimatud.

410    Seega, vastupidi Overgasi väitele tuleb asuda seisukohale, et võttes arvesse hageja argumentide sisu ja Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustuste geograafilist ulatust, ei ole vaidluse ese käsitletaval juhul piiritletud vaidlustatud otsuse ulatusega tervikuna ja kõikide konkurentsiprobleemidega, mille lõplikud kohustused peavad lahendama.

411    Eelnevast tuleneb, et Overgasi argumendid, millega vaieldakse vastu sellele, et Bulgaaria gaasivõrguga seotud kohustused on sobivad, ületavad vaidluse eseme ning seega tuleb kolmanda väite kolmas osa vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

412    Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb kolmas väide osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

E.      Neljas väide, et rikutud on ELTL artikli 194 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 7, sest vaidlustatud otsus on vastuolus liidu energiapoliitika eesmärkidega, võttes arvesse selle otsuse negatiivset mõju Euroopa gaasitarneturule

413    Hageja, keda toetavad Poola Vabariik, Leedu Vabariik ja Overgas, rõhutab, et liidu energiapoliitika eesmärkide hulka, mis on sätestatud ELTL artikli 194 lõikes 1 ja mitmes liidu institutsioonide avaldatud dokumendis, kuuluvad gaasisektori puhul konkreetselt varustusallikate ja gaasiedastusteede mitmekesistamine ning liikmesriikidevaheliste gaasivoogude vabaduse tagamine õiglase ja konkurentsivõimelise hinnaga. Lisaks on ELTL artikli 194 lõikes 1 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõte.

414    Komisjon oleks seega vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel pidanud võtma arvesse liidu energiapoliitika eesmärke, sest ta võttis meetmeid, millega määratakse kindlaks liidu gaasiturgude struktuur ja tingimused vähemalt kaheksaks aastaks, ning nende meetmete puhul oleks ELTL artikli 7 kohaselt pidanud läbi viima „täieliku hindamise“, mille käigus kontrollitakse nende vastavust nimetatud eesmärkidele. Ka tuleks vaidlustatud otsuse üle teostada kohtulikku kontrolli, mis hõlmab lisaks nõuetele, mida liidu kohus on juba nimetanud määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsuste puhul, ELTL artiklile 194 vastavuse kontrolli.

415    Lisaks kinnitavad Üldkohtu kaalutlused 10. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Poola vs. komisjon (T‑883/16, EU:T:2019:567, punktid 70–73) hageja seisukohta. Konkreetselt ilmneb sellest, et solidaarsuse põhimõte ei ole piiratud erakorraliste olukordadega, vaid sisaldab pigem liidu ja selle liikmesriikide üldist kohustust arvestada oma pädevuse teostamisel teiste osaliste huvidega. Lisaks erineb see põhimõte võimalikest erinõuetest, mida komisjon peab järgima teiseste õigusnormide alusel tehtavate otsuste vastuvõtmisel. Seega ei oleks komisjon vaidlustatud otsuse tegemisel pidanud mitte üksnes kontrollima, kas need kohustused on sobivad, vaid ka kaaluma, kummad on tähtsamad, kas liidu huvid või nende liikmesriikide huvid, mida Gazpromi tegevused puudutavad.

416    Vaidlustatud otsus on aga vastuolus energiapoliitika eesmärkide ja energiasolidaarsuse põhimõttega ning nendes küsimustes põhjendamata – mis on seda hämmastavam, et komisjon kinnitas lõplike kohustuste kohaldamist kaheksa aasta jooksul, nägemata ette vähematki mehhanismi, mis võimaldaks neid kiiresti kohandada gaasiturgude arengust olenevalt. Lisaks viib komisjoni pooldatud lähenemine selleni, et tema peaaegu reguleerivat tegevust käsitletaval juhul võib-olla ei hinnatagi muudest eesmärkidest lähtudes, mis on EL toimimise lepingus siiski kindlaks määratud, ning see võimaldab tal neutraliseerida ELTL artiklis 194 sätestatud eesmärkide saavutamise. Konkreetselt rõhutab hageja järgmist:

–        esiteks ei võtnud komisjon piisavalt arvesse puudutatud riikide sõltuvust gaasi impordist ja Gazpromi problemaatilist mõju gaasitaristutele, mis seda piirkonda varustavad ja piiravad, ehkki niisugune olukord on vastuolus „kolmanda energiapaketiga“, mis nõuab, et võrguhaldustegevused oleksid gaasi tootmise või tarnimise tegevusest lahutatud;

–        teiseks jättis komisjon tähelepanuta Gazpromi mitmesugused tegevused, mis olid talle teada, ja seepärast keeldus ta arvesse võtmast mõne liikmesriigi huve, mistõttu ei võetud midagi ette gaasitarnete vähendamiste osas, mis takistasid reeksporti Ukrainasse 2014.–2015. aasta talvel, ja meetmete osas, mille eesmärk oli blokeerida vastassuunavoogude tekitamine piiridel Poola ja Ukraina ning Slovakkia ja Ukraina vahel;

–        kolmandaks nõustus komisjon teenustasudega, mis ei olnud üldse seotud Gazpromi tegelike tarnepunkti muutmise kuludega;

–        neljandaks ei ole vaidlustatud otsus kooskõlas liidu energiapoliitika eesmärkidega, sest lõplikud kohustused tugevdavad erinevat kohtlemist puudutatud riikide ja Lääne-Euroopa riikide turgude vahel.

417    Komisjon leiab, et neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

418    ELTL artikli 7 kohaselt tagab liit erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet. Need eesmärgid hõlmavad ELTL artikli 194 lõikes 1 sätestatud eesmärke, st eelkõige eesmärke tagada energiaga varustamise kindlus liidus ja edendada energiavõrkude sidumist.

419    Konkurentsi valdkonnas on liidu kohus leidnud, et selle kindlakstegemisel, kas esineb konkurentsipiirang ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, võib arvesse võtta aluselepingu teiste sätetega taotletavaid eesmärke (vt selle kohta 4. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Football Association Premier League jt, C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika), samuti võib neid eesmärke arvesse võtta selle hindamisel, kas on täidetud ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandi tegemise tingimused (vt selle kohta 25. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Metro SB-Großmärkte vs. komisjon, 26/76, EU:C:1977:167, punkt 43; 15. juuli 1994. aasta kohtuotsus Matra Hachette vs. komisjon, T‑17/93, EU:T:1994:89, punkt 139, ning 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus Métropole télévision jt vs. komisjon, T‑528/93, T‑542/93, T‑543/93 ja T‑546/93, EU:T:1996:99, punkt 118).

420    Sellest järeldub, et määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel algatatud menetluses võib komisjon esialgse hinnangu andmisel arvesse võtta eesmärke, mida taotletakse aluslepingu teiste sätetega, ning järeldada esialgu, et konkurentsieeskirjade rikkumist ei esine (vt selle kohta 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punktid 46–54). Mis puudutab kohustuste analüüsi, siis komisjon kontrollib ainult esiteks, kas need kohustused lahendavad probleemid, millest ta asjaomast ettevõtjat informeeris, ning teiseks, ega ettevõtja ei pakkunud välja vähem siduvaid kohustusi, mis lahendavad need probleemid sama tõhusalt (vt selle kohta kohtuotsus Alrosa, punktid 40 ja 41, ning kohtuotsus Morningstar, punkt 45), isegi kui menetlus ei saa lõppeda tulemusega, mis on aluslepingu konkreetsete sätetega vastuolus (vt selle kohta ja analoogia alusel 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

421    Käsitletaval juhul ilmneb eespool punktis 416 esitatud teabest, et tegelikult heidab hageja komisjonile ette peamiselt seda, et viimane keeldus uurimast Gazpromi teatavat murettekitavat tegevust gaasisektoris ning kiitis heaks kohustused, mis on vastuväiteteatises kirjeldatud selle ettevõtja tegevuste seisukohast ebapiisavad või ebasobivad.

422    Mis puudutab aga seda, et hageja vaidleb lõplikele kohustustele vastu seepärast, et need ei ole nende tegevuste korrigeerimiseks piisavad, siis see kriitika on juba sisuliselt tagasi lükatud käesoleva hagi esimese kuni kolmanda väite analüüsi raames. Ülejäänuga on nii, et uurimise raames, mille komisjon algatas juhtumis AT.39816 omal algatusel, ei pidanudki ta liidu energiapoliitika eesmärkide arvessevõtmiseks uurima suuremat hulka Gazpromi tegevusi ega nõudma viimaselt siduvamaid kohustusi. Nende eesmärkide võimalik arvessevõtmine liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisel ei saa õigustada seda, et komisjonile nähakse ette niisugused positiivsed kohustused.

423    Lisaks tuleb märkida, et mis puudutab hageja argumenti, et lõplikud kohustused on iseenesest vastuolus energiapoliitika eesmärkide või energiasolidaarsuse põhimõttega, siis ei ole ta seda tõendanud. Vastupidi sellele, millele ta vihjab, ei kivista vaidlustatud otsus ja need kohustused olukorda asjaomastel turgudel ega takista kuidagi liidu institutsioonidel või liikmesriikide asutustel võtta muid meetmeid, et komisjoni tuvastatud probleemid lahendada. Konkreetselt võivad liidu institutsioonid või gaasisektori riigisisesed reguleerivad asutused sekkuda, et muuta regulatsiooni selles sektoris või vajaduse korral tagada selle regulatsiooni järgimine, võimalik, et hageja soovitud viisil.

424    Selles küsimuses võib märkida, et Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 17. aprillil 2019 vastu direktiivi (EL) 2019/692, millega muudetakse direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju (ELT 2019, L 117, lk 1), mille eesmärk on selle põhjenduse 3 kohaselt konkreetselt kõrvaldada maagaasi siseturu väljakujundamise takistused, mis tulenevad sellest, et liidu turueeskirju ei kohaldata kolmandatesse riikidesse viivatele ja sealt tulevatele gaasi ülekandetorudele.

425    Lisaks võivad liikmesriikide konkurentsiasutused uurida Gazpromi väidetavalt konkurentsivastaseid tegevusi, sh – nagu on meenutatud eespool punktis 133 – tegevusi, mida komisjon täheldatud konkurentsiprobleemidega käsitletaval juhul silmas peab.

426    Lõpuks tuleb vastupidi hageja väidetule märkida, et komisjon võib vajaduse korral kasutada määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 punktis a ette nähtud võimalust menetlust uuendada, kui üks faktilisi asjaolusid, millel otsus rajaneb, peaks oluliselt muutuma, eelkõige gaasiturgude arengu korral.

427    Ülejäänud osas on nii, et mis puudutab hageja argumenti, et komisjon pidi põhjendama vaidlustatud otsust küsimuses, kas see on ELTL artikli 194 lõikega 1 kooskõlas, siis tuleb see etteheide tagasi lükata. Võttes arvesse eespool punktis 121 meenutatud kohtupraktikat, mis käsitleb aktide põhjendamist, ei saa komisjonilt oodata, et ta esitaks süstemaatiliselt põhjused, miks vaidlustatud otsus on kooskõlas aluslepingute kõikide konkreetsete sätetega, mis ei kujuta endast küll selle õigusakti õiguslikku alust, kuid millel võib potentsiaalselt olla seos selle akti faktilise ja õigusliku kontekstiga, eelkõige juhul, kui hageja ei ole – nagu käsitletaval juhul – esitanud haldusmenetluses, mille tulemusena vaidlustatud otsus tehti, seisukohti esialgsete kohustuste vastuolu kohta selle sättega.

428    Eelneva põhjal tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

F.      Viies väide, et rikutud on ELTL artikli 18 lõiget 1 ja võrdse kohtlemise põhimõtet, sest komisjon diskrimineerimis puudutatud riikides tegutsevaid Gazpromi kliente võrreldes nendega, kes tegutsevad Lääne-Euroopa riikides

429    Hageja, keda toetab Poola Vabariik, väidab, et vaidlustatud otsus toob kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise. See otsus, mis avaldab kaudset mõju teenuste osutamise vabaduse ning kaupade ja kapitali vaba liikumise elluviimise tasemele, kutsub klientide vahel, kes on sõlminud Gazpromiga pikaajalise gaasitarnelepingu, esile diskrimineerimise riikkondsuse alusel, sest puudutatud riikides asuvaid kliente koheldakse teistmoodi kui Lääne-Euroopas asuvaid kliente.

430    Gazpromi kliendid puudutatud riikides on nimelt sarnases olukorras Gazpromi klientidega Lääne-Euroopas, sest peale selle, et need kaks klientide rühma varuvad gaasi Gazpromilt, asuvad nad kõik liikmesriikides ning liidu regulatsioonis ei ole nende kahe piirkonna vahel kuidagi vahet tehtud. Lisaks kinnitab seda veel hinnasuuniste sõnastus, milles on viidatud hinnatasemele Lääne-Euroopa mandriosas. Lõpuks märgib ta, et komisjon kinnitas vastuväiteteatises ka ise, et kõik need kliendid on sarnases olukorras.

431    Kuigi ei ole mingit objektiivset põhjust kõiki neid kliente erinevalt kohelda, süvendavad lõplikud kohustused vahetegemist nende klientide vahel sellega, et nendes on säilitatud väiksema konkurentsiga turutingimused puudutatud riikide turgudel võrreldes Lääne-Euroopa riikide turgudega. Konkreetselt ei ole Gazpromi kliendid puudutatud riikides kaitstud liiga kõrgete hindade tagasituleku vastu – vastupidi Lääne-Euroopa klientidele, kelle suhtes kohaldatakse küll samuti hinnavalemeid, mida indekseeritakse naftatoodete hindade põhjal, kuid keda see oht ei ähvarda konkurentsi tõttu gaasitarnijate vahel nendel Lääne-Euroopa turgudel.

432    Komisjon leiab, et viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

433    On vaja meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte või diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitataks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitataks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus AGC Glass Europe jt vs. komisjon, C‑517/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:598, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi vs. komisjon, T‑475/14, EU:T:2018:448, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

434    Käsitletaval juhul tuleb hoolimata hageja ja Poola Vabariigi argumentidest ning isegi eeldusel, et Gazpromi erinevates liikmesriikides asuvad kliendid on võimalik liigitada kahte rühma, tuvastada, et olukorrad, milles olid puudutatud riikides asuvad kliendid ja Lääne-Euroopas asuvad kliendid, ei olnud sarnased.

435    Uurimisest, mille komisjon viis läbi juhtumi AT.39816 raames, ja täpsemalt sellest, mida on sissejuhatuseks tuvastatud vastuväiteteatises ning millele hageja ja Poola Vabariik ei ole vastu vaielnud, ilmneb nimelt, et olukord Euroopa gaasiturgudel erines märkimisväärselt Lääne-Euroopa ning puudutatud riikide vahel. Konkreetselt on nii, et kui Lääne-Euroopa riikides asuvad ettevõtjad võisid varuda gaasi teistelt ettevõtjatelt peale Gazpromi ja nende riikide gaasivõrgud olid omavahel ühendatud, siis asjaomased puudutatud riigid sõltusid suuresti Gazpromi tarnitavast gaasist ja gaasijuhtmed, mille abil gaasiga varustati, olid projekteeritud kulgema idast läände (vt konkreetselt vastuväiteteatise punktid 121, 136 ja 489–491).

436    Seda järeldust ei sea kahtluse alla vastuväiteteatise punktis 488 täheldatu, et „EL gaasiturge [v.a Küprose ja Malta omi] ning puudutatud riikide gaasiturge võib pidada piisavalt sarnaseks“ geograafilise läheduse ja sarnasuste tõttu õiguskeskkonnas. Komisjon tõi küll välja teatava sarnasuse taseme puudutatud riikide ja ülejäänud liidu vahel, kuid seda esiteks kontekstis, kus gaasi hindu Euroopas võrreldakse gaasi hindadega Ameerika Ühendriikides, ning teiseks tuvastas komisjon ka, et liidu liikmesriikide turgude konkurentsiolukorras esineb märkimisväärseid erinevusi.

437    Lisaks tuleb lõplike kohustuste punkti 19 alapunktis iii ette nähtud hinnasuuniste kohta (mida on analüüsitud konkreetselt eespool, kolmanda väite kolmanda osa raames) märkida, et viide nendes Lääne-Euroopas kohaldatavatele konkurentsivõimelistele hindadele lükkab pigem ümber kui kinnitab seisukohta, et Gazpromi selle piirkonna kliendid olid sarnases olukorras puudutatud riikide klientidega. Kui kõik need liidus tegutsevad kliendid oleksid olnud sarnases olukorras, ei oleks olnud vaja ette näha niisugust kohustust, mille eesmärk on konkreetselt säilitada või tagada puudutatud riikides tegutsevate klientide suhtes kohaldatavate hindade ning Lääne-Euroopas tegutsevate klientide suhtes kohaldatavate hindade lähenemine.

438    Mis puudutab ülejäänut, siis hageja väite kohta, et lõplikud kohustused süvendavad vahetegemist puudutatud riikides tegutsevate klientide ning Lääne-Euroopas tegutsevate klientide vahel, tuleb märkida, et komisjoni eesmärk lõplikke kohustusi heaks kiites ei pidanud olema pakkuda esimestele võrdseid turutingimusi tingimustega, milles tegutsevad teised, vaid tagada, et need kohustused kujutaksid endast lahendust täheldatud konkurentsiprobleemidele.

439    Sellest järeldub, et kuna Gazpromi Lääne-Euroopas tegutsevad kliendid ning puudutatud riikides tegutsevad kliendid olid ajavahemikul, mida hõlmas menetlus juhtumis AT.39816, erinevas olukorras, ei tegutsenud komisjon – vastupidi sellele, mida väitis hageja – õigusvastaselt seetõttu, et ta kohtles neid kahte klientide rühma vaidlustatud otsuse tegemisega erinevalt.

440    Eelneva põhjal tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

G.      Kuues väide, et on kuritarvitatud võimu ja rikutud olulisi menetlusnorme, sest komisjon on vaidlustatud otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta määruse nr 1/2003 artikli 9 eesmärgi ja haldusmenetluse läbiviimisel ületanud oma volituste piire

441    Hageja, keda toetab Poola Vabariik, väidab, et vaidlustatud otsuse puhul on kuritarvitatud võimu ning rikutud mitut menetlusõigust või isegi olulisi menetlusnorme kaebuse menetlemisel. Võimu kuritarvitamist tõendab terve hulk faktilisi asjaolusid, mis iseloomustasid menetluse käiku juhtumis AT.39816, puudused Jamaliga seotud vastuväidete käsitlemisel ja need rikkumised.

442    Komisjon arvab, et kuues väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

443    Järgmisena tuleb analüüsida faktilisi asjaolusid, millele viidatakse, ning väidetavaid puudusi ja menetlusõiguste rikkumisi enne võimaliku võimu kuritarvitamise esinemise hindamist.

1.      Faktilised asjaolud, mis iseloomustavad menetluse käiku juhtumis AT.39816

444    Hageja, keda toetab Poola Vabariik, väidab, et kolm faktilist asjaolu näitavad võimu kuritarvitamist. Esiteks komisjoni seisukoha muutumised aastatel 2013–2017 küsimuses, kas neid kohustusi on võimalik kasutada – mis käsitletava juhtumi kontekstis tekitab kahtlusi, kas hinnang küsimuses, kas Gazpromi „soovib tõesti“ parimate tavade punkti 121 tähenduses neid kohustusi pakkuda, on õige.

445    Teiseks rõhutab hageja, et vaidlustatud otsusele kaasnesid tavatud avalikud teated ja avaldused, milles on selle otsuse positiivne mõju üle paisutatud ning millega püüti seega puudustelt tähelepanu kõrvale juhtida.

446    Kolmandaks näitab väidetavat võimu kuritarvitamist ka menetluse teatavate staadiumide läbiviimine „lihtsalt formaalsena“. Esiteks jäeti kõrvale turuga konsulteerimise tulemusena saadud seisukohad, kui need ületasid Gazpromi esialgsete kohustuste ulatust ja lõplikes kohustustes tehti ainult väikesi muudatusi. Teiseks näitavad rahuldamata jätmise kavatsuse kirja saatmine (hilinemisega) ja Gazpromi kohustuste heakskiitmine ainult üheksa tööpäeva pärast seda, kui saadi hageja seisukohad vastusena sellele kirjale, et komisjon oli oma otsuse juba varem teinud ega taotlenud enam konkurentsipoliitika eesmärke.

447    Komisjon vaidleb nende väidete õigsusele vastu.

448    Üldkohus tuvastab selles küsimuses, et kaks esimest faktilist asjaolu, mida hageja mainib, ei ole iseenesest tavatud või eripärased. Ühest küljest on komisjonil õigus oma seisukohta kohustuste kasutamise võimaluse küsimuses menetluse jooksul muuta – mida hageja isegi tunnistab – ning seega ei ole nimetatud asjaolu iseenesest niisugune, et tekitaks kahtlusi, kas hinnang küsimuses, kas Gazpromi soovis tõesti kohustusi pakkuda, on õige.

449    Teisest küljest on pressiteadete avaldamine konkurentsimenetluste raames sõnaselgelt ette nähtud, nagu tuleneb parimate tavade punktidest 20, 76, 91, 129 ja 147, ning komisjoni konkurentsivoliniku avaldusi ühe konkurentsimenetluse lõpus ei saa pidada asjakohatuks, eelkõige juhtumi korral, millel on märkimisväärsed tagajärjed, sest see puudutab kaheksat liikmesriiki ja suurt energeetikasektorit. Lisaks ei ole väidetud, et vaidlustatud otsust puudutavate teadete ja avalduste sisu ei vasta sellele otsusele.

450    Mis puudutab menetluse teatavate staadiumide läbiviimist juhtumis AT.39816 väidetavalt „lihtsalt formaalsena“, siis esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsusest ilmneb, et turuga konsulteerimise raames saadud seisukohti võeti arvesse. Seda ei sea hoopiski kahtluse alla asjaolu, et komisjon täpsustab selles otsuses sõnaselgelt, et ta jättis osa seisukohti arvesse võtmata põhjusel, et need ületavad esialgsete kohustuste piirid.

451    Teiseks argumendi kohta, et lõplikud kohustused kiideti heaks, ilma et oleks võetud arvesse hageja vastust rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale – kuivõrd hetkest, mil komisjon selle vastuse sai, kulus hetkeni, mil ta need kohustused heaks kiitis, ainult üheksa tööpäeva –, piisab kui märkida, et see väide rajaneb asjaolul, et lõplike kohustuste kättesaamine 15. märtsil 2018 on ekslikult samastatud nende hilisema heakskiitmisega. Sellest ei saa järeldada, et komisjon kiitis need kohustused otsekohe heaks, ning igal juhul ei saa menetluse niisuguses hilises staadiumis välistada, et komisjon suutis selle vastuse läbi vaadata ning selle ja nende kohustuste kohta seisukoha võtta niisuguse tähtaja jooksul.

2.      Puudused Jamaliga seotud vastuväidete käsitlemisel

452    Võimu kuritarvitamist, millele hageja ja Poola Vabariik osutavad, tõendavad ka mitmesugused puudused, mis Jamaliga seotud vastuväidete käsitlemist iseloomustavad, eriti hinnang küsimuses, kas Gazpromi kohustused on sobivad. Lisaks püüab komisjon mitmes aspektis neid puudusi tagantjärele õigustada.

453    Esiteks on lõplikud kohustused heaks kiidetud olenemata sellest, et need ei hõlma – määruse nr 1/2003 artiklit 9 rikkudes – kõiki vastuväiteteatises kirjeldatud konkurentsiprobleeme, mistõttu lubas komisjon sisuliselt Gazpromil jätta esitamata kohustused Jamaliga seotud vastuväidete osas. Komisjon hindas kohustuste sobivust ilmselgelt vääralt, sest ta jättis kõrvale asjakohaseid asjaolusid, nagu näitab hinnang kinnitamisotsusele, mis on vastuolus selle otsuse sisuga ja seisukohaga, mida väljendas Poola energiaameti president turuga konsulteerimise käigus.

454    Teiseks väidab hageja, et konkurentsiprobleemide meelevaldse faktilise muutmisega ilma vastuväiteteatist kohandamata koos menetluse liiga pika kestusega – samas kui võimalused pöörduda liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute poole olid halvatud seetõttu, et komisjon analüüsis justkui Jamaliga seotud vastuväiteid – on rikutud kolmandate isikute õigusi.

455    Kolmandaks, kuna kaebuse rahuldamata jätmine rajanes riigi tegevuse erandi kontseptsioonil, mis avaldab mõju liidu õiguse tõhususele seetõttu, et võimaldab iseenesest seda erandit kohaldada kolmanda riigi surve korral, oleks komisjon pidanud tegema nii vaidlustatud otsuse käsitletaval juhul kui ka kaebuse rahuldamata jätmise otsuse juhtumis AT.40497 määruse nr 1/2003 artikli 10 alusel.

456    Neljandaks rõhutab Poola Vabariik, et põhjused, mis õigustavad Jamali gaasijuhtmega seotud konkurentsiprobleemidest loobumist, on ebapiisavad ja isegi petlikud, sest seda loobumist õigustati riigi tegevuse erandi kohaldamisega, kuigi vaidlustatud otsuses on sellele erandile viidatud ainult napisõnaliselt ja ebapiisavalt. Tegelikult põhjendatakse selles otsuses loobumist peamiselt teatavate asjaoludega, mis on tuvastatud kinnitamisotsuses.

457    Viiendaks väidab Poola Vabariik, et komisjon viis liikmesriigid eksiteele, sest ei esitanud riigi tegevuse erandi küsimust hindamiseks nõuandekomiteele, rikkudes sellega lojaalse koostöö põhimõtet ja hageja sõnul määruse nr 1/2003 artiklit 14. Hageja väidab seejuures, et on rikutud selle määruse artikli 27 lõiget 4, sest asjast huvitatud osapooled viidi eksiteele ka tõeliste põhjuste osas, mille tõttu komisjon Jamaliga seotud vastuväidetest loobus.

458    Komisjon omalt poolt vaidleb nendele puudustele vastu. Argumendi kohta, millel põhineb viies puudus, väidab ta, et see on vastuvõetamatu, sest osas, milles selle on esitanud Poola Vabariik, jääb see väljapoole kuuendat väidet ja muudab vaidluse eset, ning osas, milles selle on üle võtnud ja seda arendab hageja, kujutab see endast uut väidet.

459    Üldkohus leiab selles küsimuses, et esimesele puudusele viidates kordab hageja sisuliselt etteheiteid, mida on käsitletud esimese väite esimeses osas. Kuna see väiteosa lükati tagasi (vt punktid 86–110 eespool), tuleb asuda seisukohale, et see puudus ei ole tuvastatav.

460    Mis puudutab teist väidetavat puudust, st kolmandate isikute õiguste rikkumist konkurentsiprobleemide faktilise muutmisega, millele lisandub menetluse liiga pikk kestus, siis see puudus vastab sisuliselt lojaalse koostöö põhimõtte rikkumise etteheitele, mis on lükatud tagasi esimese väite teise osa raames, ning seega tuleb see puudus põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Lisaks piisab teise väidetava puuduse puhul osas, milles väidetakse, et menetlus juhtumis AT.39816 oli liiga pikk, tõdemusest, et esiteks ei ole hageja tõendanud, et selle menetluse kestus ületas mõistliku aja, ning teiseks ei ole ta viidanud millelegi, mis näitaks, et see väidetav liiga pikk kestus avaldas mõju lahendusele, mis vaidlustatud otsuses valiti (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, C‑414/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:301, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

461    Kolmanda mainitud puuduse kohta tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artiklis 10 on sätestatud, et kui see on ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise seisukohalt liidu üldistes huvides, võib komisjon omal algatusel teha otsuse, et ELTL artiklit 101 ei kohaldata teatava kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse või kooskõlastatud tegevuse suhtes kas seetõttu, et ELTL artikli 101 lõike 1 tingimused ei ole täidetud, või seetõttu, et ELTL artikli 101 lõike 3 tingimused on täidetud. Komisjon võib teha samasuguse otsuse ka ELTL artikli 102 kohta. Lisaks ilmneb selle määruse põhjendusest 14, et määruse nr 1/2003 artiklit 10 kohaldatakse erandjuhtudel, et selgitada seadust ja tagada selle järjekindel kohaldamine kogu liidus.

462    Sellest tuleneb, et komisjon ei olnud sugugi kohustatud tegema otsust määruse nr 1/2003 artikli 10 alusel, isegi eeldusel, et temapoolne riigi tegevuse erandi kohaldamine, st olukorras, mis hõlmas kolmandat riiki, oli uudne või eripärane ning tõi kaasa ELTL artikli 102 kohaldamata jätmise. Seega ei saa talle ette heita, et ta ei teinud vaidlustatud otsust ka selle artikli alusel.

463    Neljanda väidetava puuduse kohta, nimelt et vaidlustatud otsust on ebapiisavalt põhjendatud, tuleb meenutada, et esimese väite teise osa analüüsis leidis Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 esitatud põhistus, mis käsitleb kinnitamisotsusega seotud põhjust, oli piisav ning kuna kumbki selles põhjenduses märgitud põhjustest on autonoomne, ei saa argumendid, et teine põhjus, mis on seotud Poola ja Venemaa vaheliste lepingutega ning mille kohaselt kohaldatakse riigi tegevuse erandit, on ebapiisavalt põhjendatud, tulemusi anda (vt punktid 123 ja 124 eespool). Nende kahe põhjuse autonoomsusest tulenevalt tuleb ka tagasi lükata hageja argument, et vastupidi sellele, mis ilmneb sellest põhjendusest, loobuti Jamaliga seotud vastuväidetest peamiselt nende lepingute ja selle erandi, mitte kinnitamisotsusega seotud põhjustel.

464    Mis puudutab viiendat puudust, siis see sisaldab sisuliselt kahte eraldi argumenti, st et kuna komisjon ei märkinud selgelt, et kavatseb kohaldada riigi tegevuse erandit, viis ta eksiteele esiteks liikmesriigid, rikkudes lojaalse koostöö põhimõtet ja määruse nr 1/2003 artiklit 14, ning teiseks asjast huvitatud osapooled, rikkudes selle määruse artikli 27 lõiget 4.

465    Ilma et oleks tarvis analüüsida nende kahe argumendi vastuvõetavust, tuleb igal juhul tuvastada, et need tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Mis puudutab argumenti, et komisjon viis liikmesriigid eksiteele, siis lojaalse koostöö põhimõtte ja määruse nr 1/2003 artikli 14 väidetavaid rikkumisi tuleb analüüsida koos, sest mis puudutab komisjoni poolt ELTL artiklite 101 ja 102 alusel läbi viidavates menetlustes tekkivaid suhteid, siis lojaalse koostöö kohustuse täitmise viisi on täpsustatud selle määruse IV peatüki „Koostöö“ artiklites 11–16 (vt selle kohta 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑398/07, EU:T:2012:173, punkt 47).

466    Kuigi määruse nr 1/2003 artiklis 14 ette nähtud nõuandekomiteega konsulteerimine kujutab endast olulist menetlusnormi, ei saa käsitletaval juhul olla tegemist käitumisega, mis takistas sellel komiteel esitamast oma arvamust kõikidest asjaoludest teadlikuna, ja seega rikkumisega, mis kahjustab vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Ehkki mõistet „riigi tegevuse erand“ selles sõnaselgelt ei ole, võimaldas nõuandekomiteele saadetud otsuse – vaidlustatud otsusega identse – eelprojekti põhjenduse 138 viimase lause sõnastus mõista Poola ja Venemaa vahel sõlmitud lepingutega seotud põhjuse põhiosa, st et komisjon kahtleb, kas Jamaliga seotud vastuväiteid saab panna süüks Gazpromile. Lisaks oleksid liikmesriikide esindajad selle komiteega konsulteerimisel võinud avaldada nendest vastuväidetest loobumise põhjuste suhtes kahtlust ja esitada komisjonile küsimusi, eriti selle kohta, kuidas tuleb selles viimases lauses esitatud põhjust mõista või ega see ei ole sisult puudulik. Seega ei viidud nõuandekomiteed ühes põhipunktis ebatäpsuste või ärajätmistega eksiteele (vt selle kohta 10. juuli 1991. aasta kohtuotsus RTE vs. komisjon, T‑69/89, EU:T:1991:39, punktid 21–23; 15. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 742, ning 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, T‑691/14, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, EU:T:2018:922, punktid 148 ja 149 ning seal viidatud kohtupraktika).

467    Igal juhul, kuna Jamaliga seotud vastuväidetest loobumine rajaneb – nagu ilmneb esimese väite analüüsist – ka kinnitamisotsusega seotud põhjusel, mis võib juba üksi seda loobumist õigustada ja mida on piisavalt põhjendatud, ei saa see väidetav puudus tulemusi anda, sest Poola ja Venemaa vaheliste lepingutega seotud põhjust puudutava põhistuse väidetav ebapiisavus ei mõjutanud konsulteerimise tulemust.

468    Mis puudutab argumenti, et komisjon viis turuga konsulteerimise raames asjaomased osapooled eksiteele, siis see puudus ei kujuta endast käesolevas asjas oluliste menetlusnormide rikkumist, sest seda konsulteerimist ei ole aluslepingutes sõnaselgelt ette nähtud ja see puudutab asjast huvitatud kolmandaid osapooli, mitte ettevõtjat, keda konkurentsimenetlus puudutab.

469    Ülejäänud osas tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohaselt on komisjon kohustatud avaldama ainult juhtumi lühikokkuvõtte ning kohustuste või kavandatava tegevuse põhilise sisu. Käsitletaval juhul on komisjon seda kohustust järginud, avaldades Euroopa Liidu Teatajas eespool punktis 10 viidatud teate, millega algatatakse turuga konsulteerimine. Lisaks ilmneb komisjoni veebisaidil selle konsulteerimise kohta avaldatud dokumentidest ja konkreetselt Poolat puudutavast teabelehest, millele hageja viitab, et komisjon oli Jamaliga seotud vastuväidetest loobumisest teada andnud, seda võis järeldada juba tema vaikimisest sel teemal Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises. Komisjon täpsustas selles ka, et see loobumine on seletatav asjaoluga, et konkurentsimenetlus ei saa olukorda muuta Poola ja Venemaa vaheliste lepingute mõju tõttu.

470    Eelnevast tuleneb, et ükski puudus, millele hageja ja Poola Vabariik osutavad, ei ole põhjendatud.

3.      Mitmesuguste menetlusõiguste ja isegi oluliste menetlusnormide rikkumine kaebuse arutamise käigus

471    Hageja, keda toetab Poola Vabariik, väidab, et komisjon on kaebuse läbivaatamisel rikkunud teatavaid menetlusõigusi, mis temal kui kaebuse esitajal on. Nendest õigustest teatavate järgimine on aga oluline menetluslik nõue, mida komisjon pidi täitma. Hageja ja Poola Vabariik väidavad selles küsimuses sisuliselt, et on pandud toime neli rikkumist.

472    Komisjon vaidleb rikkumiste toimepanemisele vastu. Ta väidab ka, et hageja võib esitada ükskõik missuguse vastuväite, mis puudutab nende menetlusõiguste järgimist, hagis otsuse peale, millega jäeti rahuldamata kaebus juhtumis T‑399/19.

a)      Väidetavalt õigusvastane eraldi menetluse algatamine kaebuse arutamiseks (esimene rikkumine)

473    Hageja väidab, et kaebuse arutamiseks algatati õigusvastaselt eraldi menetlus (juhtum AT.40497) eesmärgiga takistada tal osalemast juhtumis AT.39816 kaebuse esitajana, „kandes“ nii tema õigused „üle“ paralleelsesse menetlusse. Niisugune teguviis on vastuolus kaebuse sisuga, sest see puudutas juhtumit AT.39816, ja asjaomaste tegude sisuga, võttes eelkõige arvesse märkimisväärset kattumist kaebuse esitaja enamiku väidete ja komisjoni probleemide vahel, ning komisjoni halduspraktikaga.

474    Esialgu tekitasid komisjoni 29. ja 31. märtsi 2017. aasta kiri õiguspärase ootuse, et hageja saab osaleda juhtumis AT.39816, ning seda seetõttu, et komisjon märkis, et võtab kaebuse lahendada, ning üleskutse tõttu osaleda turuga konsulteerimises, nagu on nähtud ette parimate tavade punktis 129 seoses kaebuse esitajaga. Lisaks, hoolimata sellest, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 183 on mainitud, et „[k]omisjon analüüsis hoolikalt ka kõiki argumente […], mis on esitatud kaebuses […] ja seisukohtades […] vastuseks [rahuldamata jätmise kavatsuse] kirjale“, ei plaaninud komisjon tegelikult kaebust läbi vaadata ja seda juhtumis AT.39816 arvesse võtta.

475    Komisjon leiab, et väidetav rikkumine ei ole põhjendatud.

476    Selles küsimuses meenutab Üldkohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab komisjon seetõttu, et tal on ELTL artikli 105 lõikes 1 sätestatud ülesanne järgida ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamist, määratlema ja rakendama liidu konkurentsipoliitikat, milleks on tal kaebuste menetlemisel kaalutlusõigus. Selle ülesande tõhusaks täitmiseks on tal niisiis õigus anda talle esitatud kaebustele erinev prioriteet (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Agria Polska jt vs. komisjon, T‑480/15, EU:T:2017:339, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti tuleb nõustuda, et komisjonil on kaalutlusõigus viisi osas, kuidas ta kaebuse läbivaatamist korraldab, tingimusel et ta järgib määruse nr 773/2004 asjakohaseid sätteid ja konkreetselt õigusi, mis kaebuse esitajatel selles staatuses on.

477    Käsitletaval juhul ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et kaebus sisaldab etteheiteid, mis vastavad suures osas konkurentsiprobleemidele, mida komisjon uuris juhtumi AT.39816 menetlemisel ja mida oli kirjeldatud vastuväiteteatises. Selles olukorras ei ole välistatud, et neid väiteid oli soovitatav käsitleda samas menetluses, ilma et see piiraks võimalust eraldada teised etteheited, mis nendele probleemidele ei vastanud.

478    Samas ei piisa sellest asjaolust, et seada kahtluse alla õiguspärased põhjused, mille komisjon on esitanud ning mis puudutavad menetlusökonoomiat ja tema soovi mitte venitada juba edasijõudnud uurimist selle eseme laiendamisega, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et käsitletaval juhul ei olnud eraldi menetluse algatamine selle kaebuse arutamiseks iseenesest õigusvastane.

479    Seega tuleb argument, et selle menetluse algatamine on õigusvastane, tagasi lükata.

b)      Määruse nr 773/2004 artikli 5 lõike 1 ja artikli 6 lõike 1 rikkumine (teine ja kolmas rikkumine)

480    Esimesena heidab hageja komisjonile ette, et komisjon ei võtnud üldse seisukohta tema põhjendatud huvi kohta osaleda juhtumis AT.39816. Konkreetselt ei võtnud see institutsioon vaidlustatud otsuses seisukohta – rikkudes sellega määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 5 lõikega 1 – küsimuses, kas hagejal on põhjendatud huvi astuda kaebuse esitajana sellesse menetlusse, ehkki mõni kuu varem saadetud rahuldamata jätmise kavatsuse kirjas oli täpsustatud, et komisjon ei ole selles küsimuses veel seisukohta võtnud. Selles huvis ei ole aga mingit kahtlust, eelkõige seepärast, et hageja oli olnud Gazpromi tegevuse ohver ja komisjoni talitused olid inspekteerinud tema ruume.

481    Teisena väidab hageja, et on rikutud määruse nr 773/2004 artikli 6 lõiget 1, mis annab talle kaebuse esitajana õiguse saada ja esitada seisukohti vastuväiteteatise kohta – mida ta haldusmenetluse jooksul mitu korda taotles. Komisjon keeldus nimelt sellest, et nimetatud õigust kasutatakse, ja seda põhjendusel, et kaebus oli esitatud hilinenult, ehkki vastavalt kohtupraktikale on kaebuse esitajal see õigus kuni nõuandekomiteega konsulteerimiseni. See tema määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikest 1 tulenevate õiguste rikkumise küsimus puudutab aga kindlasti vaidlustatud otsust, mis tehti juhtumi AT.39816 käsitlemise tulemusena, sest temalt võeti nii võimalus esitada oma seisukohad Gazpromi kohustuste võtmise ettepanekute kohta, olles enne tutvunud uurimise raames kogutud materjalidega, ning sellega piirati põhjendamatult tema võimet vaielda vastu nende kohustuste sobivusele.

482    Komisjonil ei ole seega õigus, kui ta väidab, et järgis määruse nr 773/2004 artikli 6 lõiget 1, tuginedes vastuväiteteatise edastamisele rahuldamata jätmise kavatsuse kirja lisana, sest niisugune edastamine ei kujuta endast viidatud sätte nõuetekohast järgimist ja seda mitmesugustel põhjustel. Esiteks oli sel puhul edastatud mittekonfidentsiaalne versioon ebatäielik, teiseks oleksid vastuväiteteatise edastamine ja tema vastuseks esitatud seisukohtade analüüsimine pidanud rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale eelnema, kolmandaks tähendas see edastamine rahuldamata jätmise kavatsuse kirja saatmise ajal, mis toimus 11 kuud hiljem juhtumis AT.40497, keeldumist analüüsida kaebust juhtumis AT.39816 ning takistas hagejal esitada täiendavaid seisukohti turuga konsulteerimise raames, neljandaks oli vastuseks rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale esitatud seisukohtades kommenteeritud kavandatava kaebuse rahuldamata jätmise põhjusi, mitte vastuväiteteatist, ning viiendaks märkis komisjon kohtuasjas T‑399/19 esitatud hagi raames esitatud menetlusdokumentides, et vastuväiteteatis ei olnud aluseks rahuldamata jätmise kavatsuse kirjas toodud esialgsele hinnangule – mis tähendab, et komisjon pidas hageja vastuseks nimetatud kirjale esitatud seisukohti vastuväiteteatist puudutavas osas asjakohatuks, isegi juhtumi AT.40497 raames.

483    Komisjon leiab, et väidetavad rikkumised ei ole põhjendatud.

484    Määruse nr 773/2004 artikli 5 lõikes 1 on nähtud ette, et selleks, et füüsilistel ja juriidilistel isikutel oleks õigus esitada kaebusi vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 7, peavad nad tõendama oma õigustatud huvi. Selle määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et kui komisjon esitab vastuväite küsimuses, mille kohta ta on saanud kaebuse, esitab ta kaebuse esitajale koopia vastuväite mittekonfidentsiaalsest versioonist ja näeb ette tähtaja, mille jooksul kaebuse esitaja võib esitada kirjalikult oma seisukohad.

485    Käsitletaval juhul tuleb tuvastada, et hageja vastas tingimustele, mis peavad olema täidetud, et tal oleksid määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud õigused. Esiteks nõustub komisjon, et hagejal – keda Gazpromi väidetavad tegevused puudutasid – on põhjendatud huvi esitada kaebus, ning leiab, et ta võttis selle huvi kohta varjatult seisukoha, sest otsusega juhtumis AT.40497 on kaebus sisulistel põhjustel rahuldamata jäetud. Teiseks tuleb asuda seisukohale, et menetlus juhtumis AT.39816 puudutab „juhtumit, mille osas“ on komisjonile esitatud kaebus, kusjuures menetlusosaliste vahel ei ole – nagu on märgitud eespool punktis 477 – vaidlust selles, et osa selles kaebuses esitatud etteheiteid vastab suuresti vastuväiteteatises esitatud vastuväidetele.

486    Lisaks, kuigi hageja esitas kaebuse tõesti juhtumi AT.39816 menetluse hilises staadiumis – ehkki seetõttu, et ta oli sellesse menetlusse kaasatud mitmel korral (vt punkt 4 eespool), oli see talle selles staadiumis teada olnud juba mitu aastat –, ei tekita see asjaolu kahtlust küsimuses, kas sellel poolel olid määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikes 1 nimetatud õigused. Õigust saada vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalne versioon võib kasutada seni, kuni see menetlus kestab, st niikaua, kui konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitlev nõuandekomitee ei ole esitanud oma arvamust komisjoni edastatud otsuse eelprojekti kohta, sest viidatud sättes ei ole nähtud ette konkreetset tähtaega selleks, et põhjendatud huvi tõendanud kaebuse esitaja kasutaks selle sättega antud õigusi (vt selle kohta 7. juuni 2006. aasta kohtuotsus Österreichische Postsparkasse und Bank für Arbeit und Wirtschaft vs. komisjon, T‑213/01 ja T‑214/01, EU:T:2006:151, punktid 148 ja 149 ning seal viidatud kohtupraktika).

487    Seega, kuigi komisjon võis – ilma et oleks seejuures viga teinud – algatada kaebuse arutamiseks eraldi menetluse, nagu on märgitud eespool punktides 477 ja 478, ei saa see toimimisviis jätta hagejat ilma sellest, et tal on juhtumis AT.39816 määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikes 1 nimetatud õigused.

488    Tuleb aga tõdeda, et kui menetlused AT.39816 ja AT.40497 paralleelselt toimusid, säilitas komisjon ebaselguse küsimuses, kas hageja võib osaleda ning saada vastuväiteteatise koopia ja esitada seisukohti selle dokumendi kohta juhtumis AT.39816.

489    Pärast kaebuse esitamist 9. märtsil 2017 teatas komisjon hagejale, et ta on selle kaebuse kätte saanud, ning palus tal 29. märtsi 2017. aasta kirjaga osaleda turuga konsulteerimises, mis algatati sama aasta 16. märtsil juhtumis AT.39816, ning 31. märtsil 2017 informeeris teda kaebuse registreerimisest eraldi menetluses, st juhtumis AT.40497. Seejärel, kui hageja oli tema poole pöördunud mitu korda, et saada vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalne versioon, reageeris komisjon 28. aprilli ja 24. augusti 2017. aasta kirjaga ning kas märkis, et tema vastav hinnang on ootel ja et ta võtab hagejaga sobival hetkel uuesti ühendust, või lihtsalt võttis selle palve kordamise teatavaks, kuid märkides ikka, et kaebus oli esitatud juhtumi AT.39816 „hilises staadiumis“.

490    Seejärel edastas komisjon 23. jaanuari 2018. aasta rahuldamata jätmise kavatsuse kirjaga juhtumi AT.40497 raames vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni, kuid rõhutades, et „jätab lahtiseks küsimuse, kas kaebuse esitamine liiga hilja […] avaldab mõju hageja õiguspäraste huvide kvalifikatsioonile või tema õigustele osaleda menetluses juhtumis AT.39816“. Lõpuks vastas komisjon etteheidetele, mille hageja oli esitanud vastuses komisjoni rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale ja mille kohaselt vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalne versioon oli ebatäielik, alles 25. septembri 2018. aasta kirjaga pärast seda, kui ta oli 24. mail 2018 teinud vaidlustatud otsuse.

491    Niisiis võis hageja kahelda, kas tema seisukohti vastuses rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale võetakse juhtumis AT.39816 määruse nr 773/2004 artikli 6 lõike 1 alusel arvesse. Konkreetselt tuleb märkida, et komisjon keeldus põhiliselt võtmast seiskohta küsimuses, kas hageja on kaebuse esitaja juhtumis AT.39816, et vastuväiteteatis edastati spetsiaalselt kirjaga, mis puudutas juhtumit AT.40497, mitte juhtumit AT.39816, ning et vastuväiteteatis edastati ühena nendest dokumentidest, mille põhjal andis komisjon oma esialgse hinnangu, et kaebus tuleb jätta rahuldamata määruse nr 773/2004 artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 alusel, mitte selleks, et saada hageja kirjalikke seisukohti vastuväiteteatise kohta selle määruse artikli 6 lõike 1 alusel.

492    Need asjaolud ei olnud siiski nii tõsised, et oleksid mõjutanud hageja määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikest 1 tulenevate õiguste tegelikku kasutamist.

493    Lõpuks tuleb märkida, et ehkki vastuväiteteatis edastati ametlikult määruse nr 773/2004 artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 alusel, võis hageja tõesti saada vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni ning sai esitada oma vastusega rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale kirjalikud seisukohad, mis puudutasid muu hulgas vastuväiteteatise selle versiooni sisu ja seda enne vaidlustatud otsuse tegemist käsitletaval juhul. Tuleb ka nentida, et vaieldes vastu sellele, et nimetatud vastuses esitatud seisukohti võiks pidada kirjalikeks seisukohtadeks määruse nr 773/2004 artikli 6 lõike 1 tähenduses, märkis hageja selle vastuse punktis 3 siiski, et nendes on põhjalikult ümber hinnatud enne turuga konsulteerimise ja kaebuse raames esitatud seisukohti, et komisjon võiks lõpetada Gazpromi puudutava konkurentsialase uurimise otsusega, mis parandab konkurentsiolukorda puudutatud riikide turgudel.

494    Lisaks võis komisjon nende seisukohtadega tutvuda juhtumis AT.39816 läbi viidud menetluses ning võttis neid selles juhtumis arvesse, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest ning punktidest 17 ja 183.

495    Seda viimast kaalutlust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, et komisjon ei võtnud tegelikult arvesse seisukohti vastuses rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale, sest ta kiitis Gazpromi kohustused heaks ainult üheksa tööpäeva pärast selle vastuse saamist ning juhtumis AT.39816 ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuandes ei olnud seda kaebust üldse mainitud. Esiteks, nagu on tuvastatud eespool punktis 451, põhineb üheksa tööpäeva argument sellel, et lõplike kohustuste kättesaamise kuupäev samastati ekslikult hilisema kuupäevaga, mil komisjon need heaks kiitis. Teiseks ei piisa sellest, et kaebust ei ole viidatud aruandes mainitud, et põhjendada oletust, et komisjon ei analüüsinud seda vastust hoolikalt, seda enam, et selles aruandes on põhjendatult keskendutud Gazpromi menetlusõiguste austamisele.

496    Mis puudutab veel hageja etteheidet, et ta oleks pidanud vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni saama enne, kui möödus tähtaeg tema seisukohtade esitamiseks – kusjuures need seisukohad seisavad eraldi vastusest rahuldamata jätmise kavatsuse kirjale – turuga konsulteerimise raames, siis see tuleb tagasi lükata. Ei määruse nr 1/2004 artikli 27 lõikest 4 ega määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikest 1 ei ilmne, et hagejal oli õigus saada vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalne versioon piisavalt aegsasti, et ta saaks seda arvesse võtta seisukohtades, mille ta sai esitada nimetatud konsulteerimise raames. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et hageja esitas kaebuse ainult mõni päev enne selle konsulteerimise algust ja hetke, millest hakati arvestama vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni ettevalmistamiseks vajalikku tähtaega.

497    Mis puudutab lõpuks hageja vastuvaidlemist sellele, et vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalne versioon on piisavalt täielik, siis tuleb meenutada – nagu on märgitud eespool punktis 50 –, et Üldkohus võimaldas hageja esindajatel tutvuda konfidentsiaalse versiooniga pärast seda, kui nad olid allkirjastanud saladuse hoidmise kohustuse. Seejärel esitasid hageja esindajad oma seisukohad vastuväiteteatise konfidentsiaalse versiooni kohta, milles nad tõid välja selle versiooni asjakohaseid punkte ja täpsustasid, kuidas oleksid neid saanud ära kasutada, et tugevdada, arendada või kinnitada väiteid, mille hageja esitas nii haldusmenetluse jooksul kui ka käesolevas kohtumenetluses Üldkohtus.

498    Seisukohtadest vastuväiteteatise konfidentsiaalse versiooni kohta ilmneb siiski, et kuigi hageja oleks saanud olla paremini informeeritud, millist tegevust Gazpromile täpselt ette heidetakse, oli peamine asjakohane teave talle teada ja konkreetselt teadis ta juba asjaomase konkurentsivastase tegevuse sisu. Seega tuleb ka siin asuda seisukohale, et hageja määruse nr 773/2004 artikli 6 lõikest 1 tulenevate õiguste tegelikku kasutamist ei kahjustatud.

499    Eelneva põhjal tuleb argument, et on rikutud määruse nr 773/2004 artikli 6 lõiget 1, tagasi lükata.

c)      Kaebuse esitaja staatusega seotud muude menetlusõiguste rikkumine (neljas rikkumine)

500    Kaebuse esitaja väidab, et on rikutud määruse nr 773/2004 artikli 7 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 sellega, et rahuldamata jätmise kavatsuse kirja raames esitati ebapiisavalt teavet riigi tegevuse erandi kohaldamise kohta käsitletaval juhul ja dokumentide kohta, mille põhjal komisjon kaebuse rahuldamata jättis. Lisaks ei saanud hageja kunagi Gazpromi vastuväiteteatisele esitatud vastuse koopiat, ehkki vastupidi sellele, millele komisjon menetluse jooksul vihjas, mõjutas see vastus otsust kaebus rahuldamata jätta. Nende sätete rikkumine mõlemas juhtumis (AT.39816 ja AT.40497) kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist, mis peab kindlasti tooma kaasa mõlemal juhul tehtud otsuse tühistamise, sest nõuete rikkumise parandamine ühes juhtumis ei mõjuta teises juhtumis toime pandud nõuete rikkumist.

501    Komisjon leiab, et väidetav rikkumine ei ole põhjendatud.

502    Selles küsimuses tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 artiklites 7 ja 8 on sätestatud õigusnormid, mis reguleerivad kaebuse rahuldamata jätmist. Kaebus jäeti aga rahuldamata otsusega, mis tehti juhtumis AT.40497, mitte juhtumis AT.39816 läbi viidud menetluse tulemusena. Seega on nendes sätetes ette nähtud õiguste austamise küsimus olemuslikult seotud juhtumiga AT.40497 ning nende viimaste õiguste rikkumine ei sea vaidlustatud otsuse õiguspärasust kahtluse alla.

503    Seega ei saa argumendid, et on rikutud määruse nr 773/2004 artikleid 7 ja 8, anda seoses selle hagiga tulemusi ja tuleb tagasi lükata.

4.      Võimu kuritarvitamise esinemine

504    Hageja sõnul näitavad faktilised asjaolud, millele ta viitab, puudused Jamaliga seotud vastuväidete käsitlemisel ja tema kui kaebuse esitaja menetlusõiguste rikkumine võimu kuritarvitamist, sest komisjon tegi vaidlustatud otsuse määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel muu eesmärgiga, kui on ette nähtud selles artiklis.

505    Komisjon väidab, et hageja ja Poola Vabariigi esitatud asjaolud ei tõenda võimu kuritarvitamist ning tegelikult ei olegi need suures osas seotud võimu kuritarvitamise väite esemega.

506    Selles küsimuses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on õigusaktiga võimu kuritarvitatud üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (25. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EU:C:2007:53, punkt 99, ja 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punkt 31).

507    Käsitletaval juhul tuleb esimesena asuda seisukohale, et hageja ei ole selgelt kirjeldanud väidetava võimu kuritarvitamise eset. Ka eelnevates kaalutlustes käsitletud faktilistele asjaoludele, puudustele ja menetlusõiguste rikkumistele viidates ning kinnitades, et need asjaolud väljendavad seda, et „puudus soov viia ellu liidu huve“, on hageja ja Poola Vabariik kokku kogunud erinevaid küsimusi puudutavaid asjaolusid, selgitamata, missugune oli komisjoni tegelik, väidetavalt varjatud eesmärk või missugust menetlust ta vältis.

508    Hageja väite kohta, et selle asemel, et lõpetada juhtum AT.39816 lõplike kohustuste siduvaks muutmisega, oleks komisjon pigem pidanud oma uurimist jätkama ning tegema otsuse määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel, tuleb märkida, et ta ei ole seda ka argumenteerinud ning et lisaks on komisjonil kohustuse ettepaneku siduvaks muutmisel või selle tagasilükkamisel ulatuslik kaalutlusruum (vt selle kohta kohtuotsus Alrosa, punkt 94), kusjuures selle määruse põhjenduses 13 on täpsustatud, et kohustuste heakskiitmise otsused ei ole sobivad juhtudel, mil komisjon kavatseb määrata trahvi.

509    Teisena ilmneb eelnevatest kuuendat väidet käsitlevatest kaalutlustest igal juhul, et esiteks ei ole ükski faktiline asjaolu, mida on mainitud seoses menetluse käiguga juhtumis AT.39816, ei tavatu ega eripärane, mis lubaks seda pidada millekski, mis võib näidata võimu kuritarvitamist (vt punktid 444–451 eespool); teiseks ei leidnud kinnitust väidetavad puudused Jamaliga seotud vastuväidete käsitlemisel (vt punktid 444 ja 452–470 eespool), ning kolmandaks ei ole menetluse algatamine juhtumis AT.40497 iseenesest õigusvastane, sest väidetavad menetlusõiguste rikkumised selles menetluses osutusid kas põhjendamatuks või ei puudutanud vaidlustatud otsust (vt punktid 473–503 eespool).

510    Eelmises punktis tuvastatust tuleneb, et isegi eeldusel, et väidetava võimu kuritarvitamise eseme saab kindlaks teha, ei piisa hageja ja Poola Vabariigi esitatud asjaoludest – isegi koos – niisuguse võimu kuritarvitamise esinemise tõendamiseks. Lisaks – nagu on juba sisuliselt märgitud eespool punktides 58–64 – ei piisa nendest asjaoludest ka selleks, et õigustada väidetava asjakohase „konteksti“ uurimist, mille moodustavad kõik materjalid juhtumites AT.39816 ja AT.40497, ning Üldkohus leiab seega, et hageja taotletavate menetlust korraldavate meetmete võtmine on samuti tarbetu.

511    Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seega tuleb hagi jätta sisulistes küsimustes rahuldamata, ilma et oleks tarvis võtta seisukohta küsimuses, kas see on vastuvõetav, arvestades konkreetselt – nagu on mainitud eespool punktis 53 – olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille komisjon kohtuistungil esitas (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52).

 Kohtukulud

512    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja komisjoni ja Gazpromi kohtukulud vastavalt viimaste nõuetele.

513    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõigetele 1 ja 3 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise, nagu ka muud menetlusosalised, kes ei ole liikmesriigid või liidu institutsioonid, kui Üldkohus nii otsustab. Käsitletaval juhul kannavad Leedu Vabariik, Poola Vabariik ja Overgas oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo S.A. kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni, Gazprom PJSC ja Gazprom export LLC kohtukulud.

3.      Jätta Leedu Vabariigi, Poola Vabariigi ja Overgas Inc. kohtukulud nende endi kanda.

Van der Woude

Svenningsen

Barents

Mac Eochaidh

 

      Pynnä

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. veebruaril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: poola.


1      Salastatud konfidentsiaalsed andmed.