ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kaheksas koda)
21. märts 2012(*)
Tühistamishagi – Riigiabi – Abikava, mis võimaldab firmaväärtuse amortiseerimist välismaises äriühingus osaluse omandamise korral – Otsus, millega abikava tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ning ei kohustata abi tagasi nõudma – Isikliku puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑174/11,
Modelo Continente Hipermercados, SA, sucursal en España, asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, M. Muñoz de Juan ja R. Calvo Salinero,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal ja C. Urraca Caviedes,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuse 2011/5/EÜ firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (ELT 2011, L 7, lk 48), artikli 1 lõige 1,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees L. Truchot (ettekandja), kohtunikud M. E. Martins Ribeiro ja A. Popescu,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 2005. ja 2006. aastal saadetud kirjalike küsimustega (E‑4431/05, E‑4772/05, E‑5800/06 ja P‑5509/06) uurisid mitu Euroopa Parlamendi liiget komisjonilt, kas riigiabiks tuleks kvalifitseerida meede, mis on ette nähtud Hispaania ettevõtte tulumaksu seaduse artikli 12 lõikes 5, mis lisati sellesse seadusesse 27. detsembri 2001. aasta Ley 24/2001, de Medidas Fiscales, Administrativas y del Orden Social’iga (seadus 24/2001, mis käsitleb maksu-, haldus- ja sotsiaalmeetmete vastuvõtmist; Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE”, nr 313, 31.12.2001, lk 50493) ja mis võeti üle 5. märtsi 2004. aasta Real Decreto Legislativo 4/2004, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Impuesto sobre Sociedades’isse (kuninga seadusandlik dekreet 4/2004, millega kiidetakse heaks ettevõtte tulumaksu seaduse konsolideeritud versioon; BOE nr 61, 11.3.2004, lk 10951) (edaspidi „vaidlusalune kava”). Komisjon vastas sisuliselt, et tema käsutuses oleva teabe põhjal ei tundu vaidlusalune kava kuuluvat riigiabi reguleerivate normide kohaldamisalasse.
2 Komisjon palus 15. jaanuari ja 26. märtsi 2007. aasta kirjadega Hispaania ametivõimudel esitada talle teavet, et hinnata vaidlusaluse kava ulatust ja mõju. Hispaania Kuningriik edastas 16. veebruari ja 4. juuni 2007. aasta kirjadega komisjonile taotletud teabe.
3 Komisjon sai 28. augusti 2007. aasta faksiga kaebuse ühelt eraettevõtjalt, kes väitis, et vaidlusalune kava on ühisturuga kokkusobimatu riigiabi.
4 Komisjon algatas 10. oktoobri 2007. aasta otsusega (kokkuvõte avaldatud ELT C 311, lk 21) ametliku uurimismenetluse vaidlusaluse kava kohta.
5 Hispaania Kuningriik saatis 5. detsembri 2007. aasta kirjaga komisjonile oma märkused ametliku menetluse algatamise otsuse kohta. Ajavahemikus 2008. aasta 18. jaanuarist kuni 16. juunini sai komisjon märkusi veel 32 huvitatud isikult. 30. juuni 2008 ja 22. aprilli 2009. aasta kirjadega esitas Hispaania Kuningriik oma kommentaarid huvitatud isikute märkuste kohta.
6 18. veebruaril, 12. mail ja 8. juunil 2009 korraldati Hispaania ametivõimudega tehnilised kohtumised. Tehnilisi kohtumisi korraldati ka osaga 32 huvitatud isikust.
7 Hispaania Kuningriik esitas 14. juuli 2008. aasta kirjaga ja 16. juuni 2009. aasta e‑kirjaga komisjonile lisateavet.
8 Komisjon lõpetas menetluse Euroopa Liidu siseste osaluste omandamise kohta oma 28. oktoobri 2009. aasta otsusega 2011/5/EÜ firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (ELT 2011, L 7, lk 48; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
9 Vaidlustatud otsuses tunnistati ühisturuga kokkusobimatuks vaidlusalune kava, mis seisneb maksusoodustuses, millega Hispaania äriühingud saavad amortiseerida firmaväärtust välismaises äriühingus osaluse omandamise korral, juhul kui seda kohaldatakse liidus asuvates äriühingutes osaluse omandamisele.
10 Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 2 ja 3 võimaldavad siiski õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte alusel jätkata vaidlusaluse kava kohaldamist sellistele osaluse omandamistele, mis on toimunud enne 21. detsembrit 2007, kui Euroopa Liidu Teatajas avaldati ametliku uurimismenetluse algatamise otsus, ning sellistele osaluse omandamistele, mille toimumine – mille eelduseks oli luba reguleerivalt asutuselt, kellele sellest tehingust oli enne seda kuupäeva teatatud – oli ümberlükkamatult kokku lepitud enne 21. detsembrit 2007.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Modelo Continente Hipermercados, SA, sucursal en España esitas käesoleva hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. märtsil 2011.
12 Komisjon esitas eraldi dokumendina Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel 26. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastuvõetamatuse väite.
13 Hageja esitas 8. juulil 2011 omapoolsed märkused komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite kohta.
14 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja otsustada menetluse jätkamine;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 1;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
16 Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Üldkohus ühe poole taotlusel lahendada vastuvõetamatuse väite asja sisuliselt arutamata. Vastavalt sama artikli lõikele 3 on taotluse edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti. Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et ta on toimiku materjalidest saanud piisavalt teavet ning suulist menetlust ei ole vaja alustada.
17 Komisjon väidab, et käesolev hagi on vastuvõetamatu, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal on põhjendatud huvi, ega ka seda, et vaidlustatud otsus teda isiklikult puudutab.
18 Kõigepealt tuleb analüüsida komisjoni esitatud teist asja läbivaatamist takistavat asjaolu.
19 ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid”.
20 Kuna vaidlustatud otsus võeti vastu ametliku uurimismenetluse tulemusena ning see ei olnud hagejale adresseeritud, tuleb tema isiklikku puutumust hinnata kriteeriumide alusel, mis Euroopa Kohus määratles 15. juuli 1963. aasta otsuses kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon (EKL 1963, lk 197, 223). Seega peab hageja tõendama, et vaidlustatud otsus mõjutab teda tema eriliste omaduste tõttu või tema erilise olukorra tõttu, mis teda kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑4087, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Hageja tugineb asjaolule, et ta on vaidlusaluse kava alusel abisaaja, selleks et tõendada, et vaidlustatud otsus, millega tunnistati nimetatud kava ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, juhul kui seda kohaldatakse liidus asuvates äriühingutes osaluse omandamisele, puudutab teda isiklikult.
22 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa üldjuhul olla vastuvõetav ettevõtja esitatud hagi komisjoni sellise otsuse tühistamise nõudes, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab ettevõtjat vaid põhjusel, et ta kuulub kõnealusesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel abi saada. Niisugune otsus on nimelt selle ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooria jaoks (vt eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑309/02: Acegas vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1809, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Kui aga kõnealune otsus puudutab hagejaks olevat ettevõtjat mitte ainult tulenevalt tema kuulumisest kõnesoleva sektori ettevõtjate hulka, kes võisid abikava alusel potentsiaalselt abi saada, vaid ka tulenevalt sellest, et ettevõtja oli tegelikult saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille komisjon kohustas tagasi nõudma, siis puudutab nimetatud otsus teda isiklikult ning tema poolt selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑15/98 ja C‑105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8855, punktid 34 ja 35, ning Üldkohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑75/03: Banco Comercial dos Açores vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44).
24 Seetõttu tuleb kontrollida, kas hageja on vaidlustatud otsuses käsitletud abikava alusel tegelikult saanud individuaalset abi, mille komisjon kohustas tagastama (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. juuni 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P: Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑4727, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 8. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑221/10: Iberdrola vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 27).
25 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult ühe Portugalis asuva äriühingu osaluse omandamise tõttu. Ta täpsustab, et tema Portugalis asuv emaettevõtja sõlmis 26. juulil 2007 ühe Madalmaade äriühinguga müügilepingu, mille tingimuseks oli loa saamine Portugali konkurentsiametilt. Konkurentsiamet kiitis 27. detsembril 2007 kõnealuse tehingu heaks pärast seda, kui teda oli teavitatud asjaolust, et hageja emaettevõtja „lepinguline positsioon” läks müügilepingu alusel üle hagejale. Tehing toimus lõpuks 31. detsembril 2007 ning hageja esitas hagiavalduse lisas mitu dokumenti, mis tõendavad, et ta kohaldas sellele tehingule vaidlusalust abikava. Seega tõendas hageja, et ta oli tegelikult saanud vaidlusaluse kava alusel abi. Ta märgib siiski, et talle ei ole pandud abi tagastamise kohutust.
26 Selles suhtes väidab hageja kohtupraktikale tuginedes, et ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abikava alusel abi saanud isiku isiklik puutumus ei saa piirduda üksnes juhuga, kui teda kohustatakse see abi tagastama. Hageja on nimelt seisukohal, et tagasinõudmise kohustust on kohtupraktikas analüüsitud üksnes täiendavalt.
27 See argument tuleb tagasi lükata. Eespool punktis 23 viidatud kohtuotsused, nagu ka hageja viidatud otsused eeldavad samas sõnastuses, et abikava ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise otsus puudutab hagejat isiklikult, kui on tõendatud, et ta on tegelikult saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille komisjon kohustas tagastama (Üldkohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑136/05: Salvat père & fils jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4063, punkt 70; 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑292/02: Confservizi vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1659, punkt 44, ning 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑301/02: AEM vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1757, punkt 45). Sellest sõnastusest, mis asetab tagasinõudmise kohustuse samale tasandile hageja tegelikuks abisaajaks olemisega, ei saa järeldada, et niisuguse kohustuse nõue on teisejärgulise tähtsusega või isegi üleliigne.
28 Lisaks tuleb märkida, et Üldkohtu 28. novembri 2008. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00: Hôtel Cipriani jt vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑3269, punkt 84), millele hageja samuti viitab, piirdus kohus eespool mainitud kahe tingimuse kordamisega ning omistas tagasinõudmise korraldusele isegi erilise tähtsuse, leides, et individualiseerimine tulenes kõnealusel juhul asjaolust, et tagasinõudmise korraldus riivas eriomaselt selle suletud ringi täiesti identifitseeritavate liikmete huve. Lahendades selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust, leidis Euroopa Kohus, et Üldkohus asus põhjendatult seisukohale, et hagejateks olnud ettevõtjatel oli õigus hagi esitada, kuna vaidlusalune otsus puudutas neid isiklikult, põhjusel et asjaomase abi tagasinõudmise korraldus mõjutas eriomaselt nende õiguslikku olukorda (eespool viidatud kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, punkt 51).
29 Pealegi ei saa vastupidi hageja väidetele eespool viidatud kohtuotsuse Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon punktist 56 järeldada, et Euroopa Kohus kinnitab ümberlükkamatult, et eelise tagastamine ei ole hageja isiklikult puudutatuna käsitlemise vältimatu tingimus. Selles punktis märgib Euroopa Kohus nimelt, et tagasinõudmise korraldus puudutab juba isiklikult kõiki kõnealuse kava alusel abi saanud isikuid, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkest alates ähvardab neid oht, et saadud eelised nõutakse tagasi, ning seega on nende õiguslikku olukorda mõjutatud, ilma et oleks vaja analüüsida täiendavaid tingimusi, mis puudutavad olukordi, milles komisjoni otsusega ei kaasne tagasinõudmise korraldust. Kohus täpsustas samas punktis ka, et võimalus, et ebaseaduslikuks tunnistatud eeliseid nende saajatelt hiljem tagasi ei nõuta, ei välista seda, et neid peetakse isiklikult puudutatuks. Nii piirdus Euroopa Kohus märkimisega, et vaidlusaluses otsuses sisalduvast tagasinõudmise korraldusest piisab asjassepuutuvate abisaajate individualiseerimiseks, ilma et oleks vaja analüüsida, kas selle korraldusega kaasnevad siseriiklikul tasandil tagajärjed.
30 Sellest järeldub, et kui vaidlustatud aktis on nõutud abikava alusel antud abi tagasinõudmist, puudutab see akt isiklikult üksnes hagejaid, kelle suhtes kehtib abi tagasinõudmise kohustus.
31 Kuna hagejale ei ole pandud abi tagastamise kohustust, ei saa järelikult asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult.
32 Kui hageja argumenti, mille kohaselt käesoleva hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmisega jäetaks ta ilma tõhusast kohtulikust kaitsest, tuleb vaatamata sellele, et see sisaldub põhjendatud huvi käsitlevate argumentide hulgas, tõlgendada nii, et see on esitatud ka tema isikliku puutumuse tõendamiseks, siis on alust meenutada, et liit on õigusel rajanev liit, milles kontrollitakse selle institutsioonide aktide kooskõla asutamislepingu ja õiguse üldpõhimõtetega, mille hulka kuuluvad põhiõigused. Seega peab eraõiguslikele isikutele olema tagatud neile liidu õiguskorrast tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse. Käesolevas kohtuasjas ei ole hagejat siiski tõhusast kohtulikust kaitsest sugugi ilma jäetud. Nimelt, isegi kui käesolev hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks, ei ole kuidagi takistatud see, et ta võib teha siseriiklikule kohtule – seoses tema viidatud vaidlustega siseriiklikus kohtus, kus esitatakse väited, mis võivad kahtluse alla seada tema suhtes kehtinud vaidlustatud otsuse alusel tagasinõudmise kohustuse puudumise – ettepaneku esitada ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlus, et vaidlustada vaidlustatud otsuse kehtivus osas, milles on tuvastatud, et vaidlusalune abikava on ühisturuga kokkusobimatu (vt selle kohta Üldkohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑443/08 ja T‑455/08: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑1311, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastupidi hageja väidetele ei sea Üldkohtule vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 peale esitatud teiste hagide olemasolu niisugust kohtulikku kaitset kahtluse alla. Üldkohus nimelt kas tühistab kõnealuse sätte ja see tühistamine on siseriikliku kohtu jaoks siduv, või jätab Üldkohus hagid rahuldamata ja siseriiklikule kohtule jääb kohustus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, kui ta kahtleb kõnealuse sätte õiguspärasuses (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199, 4225, punkt 15).
33 Seega tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni esitatud esimest asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis käsitleb hagejal põhjendatud huvi puudumist.
Kohtukulud
34 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
määrab:
1. Jätta hagi läbi vaatamata.
2. Mõista kohtukulud välja Modelo Continente Hipermercados, SA, sucursal en Españalt.
Kuulutatud 21. märtsil 2012 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |