Kohtuasi C-297/08

Euroopa Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 2006/12/EÜ – Artiklid 4 ja 5 – Jäätmehooldus – Jäätmekavad – Sobiv ja ühtne jäätmekõrvaldamisrajatiste võrgustik – Oht inimeste tervisele või keskkonnale – Vääramatu jõud – Avaliku korra rikkumised – Organiseeritud kuritegevus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 2006/12 – Liikmesriikide kohustus luua ühtne ja sobiv jäätmekõrvaldamisrajatiste võrgustik

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/12, artikli 5 lõige 1 ja artikli 7 lõige 3)

2.        Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 2006/12 – Pädevate ametiasutuste kohustus kehtestada üks või mitu jäätmekava – Jäätmekõrvaldamisrajatiste asukohakriteeriumid

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/12, artikli 5 lõige 2)

3.        Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 2006/12 – Liikmesriikide kohustus luua ühtne ja sobiv jäätmekõrvaldamisrajatiste võrgustik – Jäätmekavade valik maakonna alusel

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/12, artikli 7 lõige 1)

4.        Liikmesriigid – Kohustused – Kohustuste rikkumine – Õigustatus – Vääramatu jõud – Tingimused

(ELTL artikkel 258)

5.        Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 2006/12 – Liikmesriikide kohustus tagada jäätmete taaskasutamine või kõrvaldamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/12, artikli 4 lõige 1)

1.        Vastavalt direktiivi 2006/12 jäätmete kohta artikli 5 lõikele 1 peavad liikmesriigid võtma asjakohased meetmed, et luua ühtne ja sobiv jäätmekõrvaldamisrajatiste võrgustik, mis peab esiteks tagama ühenduse kui terviku sõltumatuse jäätmete kõrvaldamise valdkonnas ning teiseks võimaldama liikmesriikidel omaette seda eesmärki püüelda. Selleks peavad liikmesriigid arvestama geograafilisi tingimusi või vajadust spetsiaalsete rajatiste järele teatud jäätmeliikide puhul.

Sellise ühtse võrgustiku rajamisel on liikmesriikidel kaalutlusruum seoses valitava territoriaalse alusega, mida nad peavad sobivaks, et saavutada üleriigiline sõltumatus seoses jäätmekõrvalduse võimega ja seega võimaldada ühendusel endal tagada oma jäätmete kõrvaldamine.

Teatud liiki jäätmed võivad olla niivõrd spetsiifilised – näiteks ohtlikud jäätmed –, et nende töötlemise võib tõhusalt koondada ühte kohta selleks, et need kõrvaldada ühes või mitmes siseriiklikus struktuuris või isegi liikmesriikidevahelise koostöö raames, nagu on otseselt ette nähtud direktiivi 2006/12 artikli 5 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 3.

(vt punktid 61–63)

2.        Üks kõige olulisematest meetmetest, mida liikmesriigid peavad võtma direktiivist 2006/12 tuleneva kohustuse raames kehtestada jäätmekava, mis näeb eelkõige ette asjakohased meetmed, et edendada jäätmete kogumise, sortimise ja töötlemise ratsionaliseerimist, on see, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 5 lõikes 2 ja mis seisneb võimaluse leidmises jäätmete kõrvaldamiseks lähimas sobivas rajatises.

Jäätmekõrvaldusalade asukohakriteeriumid tuleb valida lähtuvalt direktiivi 2006/12 eesmärkidest, mille hulgas esineb eelkõige tervise ja keskkonna kaitse ning ühtse ja sobiva kõrvaldamisrajatiste võrgustiku rajamine, mis peab eelkõige võimaldama jäätmete kõrvaldamist kõige lähemal asuvas sobivas rajatises. Seega peavad sellised asukohakriteeriumid puudutama eelkõige selliste alade kaugust elamispiirkondadest, kus jäätmed tekivad, keeldu ehitada rajatisi tundlike alade lähedusse ja jäätmete saatmiseks selliste sobivate infrastruktuuride olemasolu nagu juurdepääs transpordivõrku.

Mis puudutab ohutuid olmejäätmeid, mis üldjuhul ei vaja selliseid spetsiaalseid rajatisi, nagu on vaja ohtlike jäätmete töötlemiseks, siis peavad liikmesriigid seega püüdma omada võrgustikku, mis võimaldab rahuldada vajadust jäätmete tekkimise kohale võimalikult lähedal asuvate jäätmekõrvaldamisrajatiste järele, võtmata võimalust korraldada selline võrgustik maakondadevahelise või isegi piiriülese koostöö raames, mis vastab läheduse põhimõttele.

(vt punktid 64–66)

3.        Kui liikmesriik on direktiivi 2006/12 artikli 7 lõike 1 tähenduses oma jäätmekavade raames iseäralikult otsustanud korraldada oma territooriumi katmise maakonna alusel, siis tuleb sellest järeldada, et iga jäätmekava omav maakond peab põhimõtteliselt tagama oma jäätmete töötlemise ja kõrvaldamise nende jäätmete tekkimise kohale võimalikult lähedal. Keskkonnakahjustuse eeskätt kahjustuse kohas heastamise põhimõte, mis on ühenduse keskkonnaalase tegevuse alusena sätestatud ELTL artiklis 191, tähendab, et iga maakond, vald või muu kohalik üksus peab võtma sobivad meetmed, et tagada oma jäätmete vastuvõtmine, töötlemine ja kõrvaldamine, ning et jäätmed tuleb seega kõrvaldada nende tekkimise kohale võimalikult lähedal, et piirata nende vedu niipalju kui võimalik.

Seega, kui liikmesriigi poolt kindlaks määratud üleriigilises võrgustikus ühel maakonnal ei ole piisavalt sobivaid ja kestvaid infrastruktuure, et katta oma jäätmekõrvaldamisega seotud vajadusi, siis võib sellest järeldada, et sellised tõsised puudujäägid maakonna tasandil võivad kahjustada nimetatud üleriigilist jäätmekõrvaldamisrajatiste võrgustikku, mis ei ole enam direktiivis 2006/12 nõutu kohaselt ühtne ja sobiv ning mis peab võimaldama liikmesriigil omaette püüelda iseseisvuse eesmärki, nagu see on määratletud selle direktiivi artikli 5 lõikes 1.

(vt punktid 67, 68)

4.        ELTL artiklis 258 sätestatud menetlus tugineb liikmesriigi asutamislepingust või teisesest õigusest tulenevate kohustuste rikkumise objektiivsele tuvastamisele.

Kui selline asjaolu on tuvastatud, siis ei oma tähtsust, kas liikmesriigi kohustuste rikkumine tuleneb vastutava liikmesriigi tahtlikust tegevusest, hooletusest või hoopis tal esinenud tehnilistest probleemidest.

Mis puudutab kohaliku elanikkonna vastuseisu teatud kõrvaldamisrajatiste ehitamisele, siis liikmesriik ei saa enda kaitseks tugineda sellistele riigisisestele asjaoludele nagu ühenduse õigusakti täitmisel ilmnenud kohaldamisraskused, sh üksikisikute vastuseisuga seotud raskused, et õigustada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist ja tähtaegade järgimata jätmist. Sama kehtib ka kuritegeliku tegevuse või isikute osas, kes tegutsevad jäätmekäitluse sektoris „seaduslikkuse piiril”.

Mis puudutab lepingute täitmata jätmist ettevõtjate poolt, kes olid kohustatud rajama teatud jäätmekõrvaldamise infrastruktuure, siis isegi kuigi vääramatu jõu mõiste ei eelda absoluutset võimatust, nõuab see siiski, et kõnealuse asjaolu mitterealiseerumine oleks tingitud ebatavalistest ja ettenägematutest asjaoludest, mis ei ole vääramatule jõule tugineva isiku kontrolli all ja mille tagajärgi ei olnud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata võimalik vältida.

(vt punktid 81–85)

5.        Kuigi direktiivi 2006/12 jäätmete kohta artikli 4 lõige 1 ei selgita lähemalt nende meetmete konkreetset sisu, mis tuleb võtta selleks, et tagada jäätmete kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda, on see siiski saavutatava eesmärgi osas liikmesriikidele siduv, jättes samas liikmesriikidele kaalutlusõiguse taoliste meetmete vajalikkuse hindamiseks.

Seega ei saa põhimõtteliselt asjaolust, et olukord ei vasta viidatud artikli 4 lõikes 1 sätestatud eesmärkidele, otseselt järeldada, et asjaomane liikmesriik on tingimata jätnud täitmata selle sättega ette nähtud kohustused, s.o kohustuse võtta vajalikud meetmed, et tagada jäätmete kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda. Juhul kui taoline olukord siiski edasi kestab ja põhjustab pikema ajavahemiku jooksul keskkonnaseisundi märkimisväärset halvenemist, ilma et pädevad ametiasutused asjasse sekkuksid, võib see viidata selle sättega liikmesriigile antud kaalutlusõiguse piiride ületamisele.

(vt punktid 96, 97)