ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

22. mai 2008

Kohtuasi T-250/06 P

Martial Ott jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2004. aasta edutamine – Eelispunktide andmine – Personalieeskirjade artikli 45 üldised rakendussätted – Õigusvastasuse väide – Põhjenduste asendamine – Osaliselt põhjendamata ja osaliselt põhjendatud apellatsioonkaebus – Menetlusstaadium lubab teha asja suhtes kohtuotsuse – Hagi rahuldamata jätmine

Ese:      Apellatsioonkaebus, mis esitati Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 30. juuni 2006. aasta määruse peale kohtuasjas F‑87/05: Ott jt vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑73 ja II‑A‑1‑263), milles palutakse selle kohtumääruse tühistamist. Komisjoni vastuapellatsioonkaebus vaidlustatud kohtumääruse peale.

Otsus: Tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 30. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑87/05: Ott jt vs. komisjon, osas, milles sellega jäeti rahuldamata Francis Weileri esitatud hagi. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Avaliku Teenistuse Kohtule numbri F‑87/05 all esitatud hagi rahuldamata osas, milles selle on esitanud Francis Weiler. Mõista neli viiendikku komisjoni kohtukuludest välja Martial Ottilt, Fernando Lopez Tolalt ja Francis Weilerilt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud. Komisjon kannab ise ühe viiendiku oma kohtukuludest käesolevas kohtuastmes. Francis Weiler ja komisjon kannavad ise Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses neile tekkinud kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Ese – Tühistamiskaebus, mis on esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale, kuivõrd sellega sedastati, et põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetud hagi suhtes esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta ei ole vaja otsust teha – Rahuldamata jätmine

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 9)

2.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus – Selle vaidlustamine, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on tõlgendanud või kohaldanud ühenduse õigust – Vastuvõetavus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige1; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 138 lõige 1)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Uue argumendi kasutamine – Vastuvõetavus – Piirid

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige1; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 138 lõige 1)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      Avaliku Teenistuse Kohtul tuleb hinnata, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel on põhjendatud jätta hagi sisulistel põhjustel rahuldamata, ilma et tehtaks otsust kostja esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta – seda ei saa pidada kostjat kahjustavaks meetmeks. Sellise lahendi peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb seega jätta rahuldamata.

(vt punktid 75 ja 76)

Viited: Euroopa Kohus, 22. november 2007, kohtuasi C‑6/06 P: Cofradía de pescadores „San Pedro” de Bermeo jt vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 21).

2.      Apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist taotletakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus ei vasta nimetatud nõudele, kui see ei sisalda argumentatsiooni, milles on konkreetselt näidatud, millist õigusnormi on vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt rikutud, vaid piirdub esimeses astmes juba esitatud väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega.

Kui aga apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab selle, kuidas – käesoleval juhul – Avaliku Teenistuse Kohus ühenduse õigust tõlgendas või kohaldas, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Kui apellatsioonkaebuse esitaja ei saaks oma apellatsioonkaebust Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.

(vt punktid 81 ja 82)

Viited: Euroopa Kohus, 6. märts 2003, kohtuasi C‑41/00 P: Interporc vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2125, punkt 17); Euroopa Kohus, 26. oktoober 2006, kohtuasi C‑68/05 P: Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑10367, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika, ning punkt 55)

3.      Apellatsioonkaebuse esitaja võib esitada argumendi esimest korda Esimese Astme Kohtu apellatsioonimenetluses ka siis, kui seda ei arutatud esimeses kohtuastmes toimunud menetluses, ent seda tingimusel, et see argument ei muuda Avaliku Teenistuse Kohtu vaidluse eset.

(vt punkt 88)

Viited: Euroopa Kohus, 18. jaanuar 2007, kohtuasi C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑439, punktid 66 ja 67)

4.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, tuleb ametisse nimetaval asutusel üleminekuetapina kohaldada edutamist puudutavate eeskirjade muutmist, võttes arvesse ühelt halduskorralduselt teisele üleminekuga kaasnevaid piiranguid, mis võivad teda kohustada kalduma ajutiselt ja teatud piires kõrvale tavapäraselt kõnealuste olukordade suhtes kohaldatavate pidevalt kehtivate reeglite ja põhimõtete rangest kohaldamisest. Siiski peavad sellised kõrvalekaldumised olema õigustatud üleminekuga seotud tungiva vajadusega ning need ei saa minna ajaliselt või ulatuselt kaugemale, kui on hädavajalik korrastatud ülemineku tagamiseks ühelt süsteemilt teisele. Selleks et seejuures võtta arvesse teeneid, mida kõnealuse süsteemi jõustumise hetkel ametis olevad ametnikud olid oma palgaastmel kogunud, hõlmavad üleminekueeskirjad erinevate üleminekupunktide andmist kõnealustele ametnikele.

Mis puutub ülemineku eelispunktidesse, mis antakse ametnikele automaatselt iga palgaastmel töötatud aasta kohta kuni teatava ülemmäärani, siis võetakse niisuguste punktide andmise osas arvesse palgaastmel töötamise staaži, mis on edutamismenetlusi tavapäraselt reguleerivate eeskirjadega vastuolus. Sellise süsteemi vastuvõtmine, mida iseloomustavad teenete kvantitatiivne hindamine ja vajadus jõuda edutamiseks teatud künniseni, mis vastab kogutud teenetepunktide ja eelispunktide arvule, tähendab ametnike poolt nende viimasest edutamisest alates kogutud teenete arvessevõtmist teatud hulga punktide andmise kujul vastavalt võrdse kohtlemise põhimõtet järgivale meetodile. Meede, mis kujutab endast eelispunktide automaatset andmist vastavalt palgaastmel töötamise staažile, vastab üleminekuga seotud tungivale vajadusele ja selle ulatust piiravad sätted, mis võimaldavad seda kohaldada vaid esimesel edutamise aastal pärast uue süsteemi jõustumist; mis annavad nendele punktidele väga piiratud osakaalu võimalikest saadaolevatest kogupunktidest ja mille kohaselt sõltub edutamine tingimusest, et see ametnik on kogunud oma viimases karjääriarengu aruandes teatava arvu muid punkte, lubavad järeldada, et ametisse nimetav asutus ei läinud kaugemale, kui oli hädavajalik korrastatud ülemineku tagamiseks ühelt süsteemilt teisele.

Seda enam kehtib see üleminekueelispunktide suhtes, mida ei anta automaatselt tööstaaži alusel, vaid arvestades ka asjaomase ametniku teeneid, kuna nende punktide arv sõltub ametniku hindamisest ning juhul, kui hindamistulemused on eriti madalad, punkte ei anta.

Üleminekueelispunktid, mida ametisse nimetav asutus võib edutamiskomitee ettepaneku alusel anda, kehtestati selleks, et lahendada vanalt süsteemilt uuele üleminekuga seotud konkreetseid probleeme õiglaselt. Selline erieesmärk kuulub tingimata kõikide üleminekupunktide, sh üleminekueelispunktide eesmärgi raamesse, milleks on võtta arvesse teeneid, mida ametnik on oma eelmisest edutamisest alates kogunud, ja seetõttu ei riku nende andmist sätestav õigusnorm iseenesest personalieeskirjade artiklit 45. Asjaolu, et selline punktide andmine võib kaasa tuua meelevaldseid edutamisi, tuleneb nimetatud sätte konkreetsest kohaldamisest, mitte selle enese õigusvastasusest.

Personalieeskirjade artikliga 45 ei ole vastuolus ka üleminekueelispunktid, mida võib anda ametnikele, kes esitati edutamiseks eelmise edutamise ajal, kuid keda ei edutatud. Ametisse nimetaval asutusel on põhimõtteliselt õigus võtta teenete võrdleva hindamise käigus arvesse asjaolu, et ametniku kohta on varasema edutamise raames juba tehtud edutamise ettepanek, tingimusel et ta väärib endiselt edutamist ja et tema teeneid hinnatakse, võrreldes neid teiste edutamise kandidaatide teenetega – sellise juhtumiga on tegemist ka komisjoni kehtestatud üleminekueeskirjade puhul.

(vt punktid 109–117)

Viited: Esimese Astme Kohus, 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4137, punktid 207, 210, 211, 212, 213 ja seal viidatud kohtupraktika, ning punktid 214–219 ja 222).

5.      Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteem, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, millest ühed – nn teenetepunktid – saadakse selle hinde muutmisega, mis antakse ametnikule personalieeskirjade artikli 43 kohase korrapärase hindamise käigus, ja teised – nn eelispunktid – antakse täienduseks, kuid mis üksi ei ole edutamisel määravad, kuivõrd nende eesmärk on tunnustada ametnikke, kes on ületanud oma individuaalsed eesmärgid või kes on institutsiooni huvides täitnud edukalt lisaülesandeid, ei riku personalieeskirjade artiklit 45, kuna mõlemat liiki punktide eesmärk on teenete tunnustamine ning nende andmist tuleb alati põhjendada teenetel põhinevate kaalutlustega.

Sama kehtib täiendavate eelispunktide kohta, mille andmine ei mõjuta peadirektoraadi ettenähtud nende eelispunktide kvooti, mida võib edutamiskomitee ettepanekul anda juhul, kui asjaomane ametnik esitab vaide, leides et ta oleks pidanud saama rohkem eelispunkte, ja see vaie on põhjendatud, kuna neid punkte antakse igas peadirektoraadis antavate eelispunktidega võrreldes samade kriteeriumide alusel, st asjaomase ametniku teenete põhiselt.

(vt punktid 119–124)

Viited: eespool viidatud kohtuasi Buendía Sierra vs. komisjon (punktid 136–138, 305 ja 306).