Kohtuasi T-249/06

Interpipe Nikopolsky Seamless Tubes Plant Niko Tube ZAT (Interpipe Niko Tube ZAT) ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant VAT (Interpipe NTRP VAT)

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Teatavate Horvaatiast, Rumeeniast, Venemaalt ja Ukrainast pärit rauast või terasest õmblusteta torude import – Normaalväärtuse arvutamine – Ühenduse tootmisharu koostöö – Kohandus – Funktsioonid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega – Üks majandusüksus – Ilmne hindamisviga – Kohustuse võtmise ettepanek – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Arvestusliku väärtuse kasutamine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 6 lõige 8 ja artikkel 18)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõiked 2, 3, 5, 6 ja 7, artikli 6 lõige 2 ning artikli 18 lõige 3)

4.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Juurdepääs toimikule – Mittekonfidentsiaalsete kokkuvõtete edastamine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 19 lõige 3)

5.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 5 lõige 4)

6.      Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Haldusmenetluses arvestamine – Dumpinguvastasus

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 10 ja artikli 20 lõige 2)

7.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Ekspordihinna arvutamine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 10 punkt i)

8.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine – Kohandused

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 10)

9.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Hinnakohustuse võtmise ettepanek – Heakskiitmine – Institutsioonide kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 8 lõige 1)

1.      Ühenduse institutsioonidel on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, lai kaalutlusõigus.

Sellest järeldub, et ühenduste kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse, et menetlusnormidest on kinni peetud, et vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt õiged, et nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või et ei ole kuritarvitatud võimu.

(vt punktid 38 ja 39)

2.      Kui ühenduse institutsioonidel on lai kaalutlusõigus, on ühenduse õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste järgimine veelgi põhjapanevama tähtsusega. Nende tagatiste hulgas on eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas olulisi asjaolusid.

Kui selles kontekstis ei või ühenduste kohus kaubanduse kaitsemeetmete ja eriti dumpinguvastaste meetmete valdkonnas sekkuda ühenduse ametiasutuste pädevusse jäetud hindamisse, on tal sellegipoolest kohustus kontrollida, et institutsioonid on arvesse võtnud kõiki asjakohaseid asjaolusid ja et nad on hinnanud toimikus olevaid tõendeid nõutava hoolsusega, et võiks asuda seisukohale, et arvestuslik normaalväärtus on kindlaks määratud põhjendatud viisil.

Seoses sellega, kui komisjonil on vastuolulist teavet või vähemalt teavet, mille õigsuse võib kahtluse alla seada, siis on hageja ülesanne esitada tõend tema poolt väidetu kohta, millele ta soovib tugineda. Kui seda tõendit ei esitata, täidab komisjon oma kohustust uurida hoolsalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid, kui ta kinnitab, et ta ei saa arvesse võtta uusi, kontrollimata andmeid.

(vt punktid 40, 41, 50, 51, 53)

3.      Kui dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 raames on komisjoni ülesanne uurimist teostava ametiasutusena kindlaks teha, kas dumpinguvastases menetluses uuritava toote puhul on tegemist dumpinguga ja kas see tekitab kahju, kui toode lubada ühenduses vabasse ringlusesse, ning seega ei tohi see institutsioon selles kontekstis panna ühele poolele tõendamiskoormist, mis sellega seoses on pandud temale, ei anna see määrus komisjonile sellegipoolest mingit uurimisõigust, mis võimaldaks tal sundida äriühinguid uurimises osalema või andmeid esitama. Neil tingimustel sõltuvad nõukogu ja komisjon poolte vabatahtlikust koostööst esitada ettenähtud tähtaegadel vajalikku teavet. Selles kontekstis on nende poolte vastused nimetatud määruse artikli 6 lõikes 2 ette nähtud küsimustikule dumpinguvastases menetluses väga olulised.

Kuigi dumpinguvastase menetluse pooled on põhimõtteliselt määruse nr 384/96 artikli 6 lõike 2 alusel kohustatud esitama komisjoni küsimustikule vastuse, tuleneb sama määruse artikli 18 lõike 3 sõnastusest, et muul kujul või muus dokumendis esitatud teavet ei tohi jätta tähelepanuta, kui sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

Seega, kui üks pool on jätnud nimetatud küsimustikule vastuse esitamata, kuid ta on esitanud teavet mõnes teises dokumendis, ei saa talle ette heita koostööst hoidumist, kui need neli tingimust on täidetud. Niisugust poolt ei peeta koostööd mittetegevaks, kui esitatud andmete puudused ei mõjuta oluliselt uurimist. Sellises olukorras ei saa nõukogule ette heita seda, et ta on teinud ilmse hindamisvea, kui ta leiab, et küsimustikule vastuse esitamata jätmine ei moonutanud kahju tuvastamist ega kahjumarginaali arvutamist.

(vt punktid 87, 88, 90–92, 98)

4.      Dumpinguvastases menetluses kujutab eeskirjade eiramine komisjoni poolt dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 19 lõike 3 tähenduses mittekonfidentsiaalsete kokkuvõtete edastamise osas endast menetlusõiguste rikkumist, mis põhjendavad dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse tühistamist, vaid siis, kui huvitatud isik ei olnud piisavalt teadlik asjassepuutuva dokumendi või asjassepuutuvate dokumentide põhisisust ja seetõttu ei saanud ta nõuetekohaselt väljendada oma seisukohta nende tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta. Seega saavad dumpinguvastase menetluse pooled viidata dumpinguvastase meetme tühistamise põhjusena sellele, et komisjon on kasutanud teavet, mille kohta ei ole esitatud mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet, vaid siis, kui nad tõendavad, et selle teabe kasutamine kujutas endast nende kaitseõiguste rikkumist.

Mis puutub uurimistoimikuga tutvumise õigusesse, siis kaitseõigusi rikutakse üksnes juhul, kui asjassepuutuvate dokumentide avalikustamise korral oleks olnud kas või väike võimalus, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune, kui asjaomane ettevõtja oleks saanud menetluse käigus neile dokumentidele tugineda.

(vt punktid 131, 134)

5.      Dumpinguvastase menetluse raames ei näe dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 5 lõige 4 komisjonile ette kohustust lõpetada dumpinguvastane menetlus, mille käigus on kaebuse toetuse tase langenud alla miinimumtaset, s.o alla 25% ühenduse toodangust. Tegelikult puudutab see artikkel vaid kaebuse toetuse taset, mis on vajalik selleks, et komisjon saaks menetluse algatada. Seda tõlgendust kinnitab sama määruse artikli 9 lõige 1. Seega, isegi kui ühenduse tootmisharu võtab kaebuse tagasi, ei ole komisjonil kohustust menetlus lõpetada, vaid tal on võimalus menetlus lõpetada.

(vt punkt 139)

6.      Kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaselt tuleb ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse vastuvõtmisele eelnev menetlus puudutab, tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta.

Kuigi seadusandja on soovinud anda asjaomastele pooltele, eelkõige eksportijatele, dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 20 lõike 2 alusel õiguse, et neid teavitataks peamistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatsetakse soovitada lõplike tollimaksude kehtestamist, ei ole komisjon siiski kohustatud selles osas asjaomaseid pooli teavitama kõikidest erinevatest antud asjas asjakohastest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, nagu kahju hindamise üksikasjadest.

Lisaks on pooltel, keda dumpinguvastane menetlus puudutab, õigus sellele, et neid teavitatakse mitte ainult kohandamisest normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluse raames vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10, vaid ka kohandamise põhjustest. Seega ei saa kaitseõiguste tagamise seisukohast pidada piisavaks seda, kui komisjon asjaomaseid pooli lihtsalt teavitab kohandamisest, selgitamata selle põhjusi.

Ometi võib niisugune komisjonipoolne eeskirjade eiramine kujutada endast kaitseõiguste rikkumist, mis õigustab niisuguse vaidlustatud määruse tühistamist, millega kehtestati lõplikud dumpinguvastased tollimaksud, vaid siis, kui hageja on tõendanud mitte seda, et nimetatud määruse sisu oleks erinev, vaid et ta oleks saanud selle eeskirjade eiramise puudumisel end paremini kaitsta.

(vt punktid 64, 146, 148, 200, 201, 208)

7.      Dumpinguvastases menetluses ja eelkõige ekspordihinna arvutamisel ei muuda õiguslikult eraldiseisvatest äriühingutest moodustatud kontserni tootmis- ja müügitegevuse jaotus asjaolu, et tegemist on ühe majandusüksusega, kes korraldab sellisel viisil kõik tegevused, mida muudel juhtudel teostab üksus, kes on ka õiguslikus plaanis üks üksus.

Kui on kindlaks tehtud, et tootja usaldab ülesanded, mis tavaliselt kuuluvad tema toodete niisuguse turustaja struktuurisisesele müügiosakonnale, keda ta majanduslikult kontrollib ja millega ta moodustab ühe majandusüksuse, on põhjendatud asjaolu, et institutsioonid tuginevad hindadele, mida esimene sõltumatu ostja maksab tütarettevõtjast turustajale. Tütarettevõtjast turustaja hindade arvessevõtmine võimaldab vältida seda, et kulud, mis sisalduvad ilmselgelt toote müügihinnas, kui müüki teostab tootja struktuurisisene müügiosakond, ei sisaldu müügihinnas, kui sama müügitegevust teostab äriühing, kes on õiguslikult eraldiseisev, kuid keda tootja majanduslikult kontrollib.

Üks majandusüksus eksisteerib, kui tootja usaldab ülesanded, mis tavaliselt kuuluvad tema toodete turustaja struktuurisisesele müügiosakonnale, mida ta majanduslikult kontrollib. Lisaks on kapitalistruktuur asjakohane tõend selle kohta, et eksisteerib üks majandusüksus. Lisaks võib üks majandusüksus olemas olla, kui tootja teostab osa müügifunktsioone, mis täiendavad tema toodete turustaja müügifunktsioone.

(vt punktid 177–179)

8.      Nii dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 10 sõnastusest kui ka ülesehitusest nähtub, et ekspordihinda ja normaalväärtust võib kohandada vaid selleks, et võtta arvesse erinevusi, mis puudutavad tegureid, mis on seotud hindadega ja mõjutavad seega nende võrreldavust. Kohandamise ajend on sümmeetria taastamine normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel. Seega, kui kohandus tehti õigustatult, siis taastati sellega niisugune sümmeetria. Seevastu, kui kohandamist ei tehtud õigustatult, tähendab see seda, et asümmeetria normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel säilitati või see isegi tekitati.

Lisaks, samuti nagu pool, kes palub määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 10 alusel teha kohandamisi, mille eesmärk on muuta normaalväärtus ja ekspordihind dumpingumarginaali arvutamise eesmärgil võrreldavaks, peab tõendama, et tema nõue on põhjendatud, peavad institutsioonid – kui nad leiavad, et nad peavad selliseid kohandamisi tegema – tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad kindlaks teha teguri, mille alusel kohandamine tehakse ning määrama kindlaks selle mõju hindade võrdlusele.

(vt punktid 180, 184, 194 ja 195)

9.      Ükski dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 säte ei näe ühenduse institutsioonidele ette kohustust aktsepteerida hinnakohustuste võtmise ettepanekuid, mille on esitanud ettevõtjad, keda dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisele eelnev menetlus puudutab. Vastupidi, nimetatud määrusest tuleneb, et niisuguste kohustuste vastuvõetavuse määravad institutsioonid kindlaks oma kaalutlusõiguse raames.

Nimetatud algmääruse artikli 8 lõike 1 kohaselt on komisjoni poolt kohustuse võtmise ettepaneku heakskiitmise põhitingimus see, et „eksportija [on] endale [võtnud] rahuldavad vabatahtlikud kohustused, mille alusel ta revideerib oma hinnad või lõpetab dumpinguhindadega ekspordi”. Seega võib kohustuse võtmise ettepaneku tagasilükkamine õiguspäraselt tuleneda sellest, et minimaalsed impordihinnad ei ole piisavad dumpingu negatiivse mõju kõrvaldamiseks.

(vt punktid 225, 230)