Language of document : ECLI:EU:T:2020:96

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

12. märts 2020(*)

Dumping – Brasiiliast, Iraanist, Venemaalt, Serbiast ja Ukrainast pärit rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete import – Menetluse lõpetamine Serbiast pärit impordi suhtes – Kahju tuvastamine – Rohkem kui ühest riigist pärineva impordi mõju kumulatiivne hindamine – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 3 lõige 4 – Menetluse lõpetamine ilma meetmeid võtmata – Määruse 2016/1036 artikli 9 lõige 2 – Lõplik teave oluliste faktide ja kaalutluste kohta, mille alusel on kavas soovitada kehtestada lõplikud meetmed või lõpetada uurimine või menetlus ilma meetmeid võtmata – Määruse 2016/1036 artikli 20 lõige 2

Kohtuasjas T‑835/17,

Eurofer, Association Européenne de l’Acier, AISBL, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid J. Killick ja G. Forwood,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Maxian Rusche, N. Kuplewatzky ja A. Demeneix,

kostja,

keda toetab

HBIS Group Serbia Iron & Steel LLC Belgrade, esindaja: advokaat R. Luff,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt nõukogu 5. oktoobri 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1795, millega kehtestatakse Brasiiliast, Iraanist, Ukrainast ja Venemaalt pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja lõpetatakse uurimine Serbiast pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes (ELT 2017, L 258, lk 24),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: kohtunikud A. M. Collins, R. Barents ja J. Passer (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 7. novembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Pärast seda, kui hageja Eurofer, Association européenne de l’acier, AISBL oli 23. mail 2016 esitanud kaebuse, algatas Euroopa Komisjon dumpinguvastase uurimise seoses teatavate Brasiiliast, Iraanist, Venemaalt, Serbiast ja Ukrainast pärit rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordiga Euroopa Liitu.

2        Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusele (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“) avaldas komisjon 7. juulil 2016 teate eespool punktis 1 nimetatud importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT 2016, C 246, lk 7).

3        Dumpingu ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2015 kuni 30. juunini 2016 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2013 kuni uurimisperioodi lõpuni.

4        Komisjon andis uurimise algatamise teates teada, et ta võib teha huvitatud isikute väljavõttelise uuringu kooskõlas alusmääruse artikliga 17. Lõplik valim koosnes kuuest liidu tootjast, kes asusid viies eri liikmesriigis ja kelle toodang moodustas üle 45% liidu toodangust, nimelt:

–        ThyssenKrupp Steel Europe AG, Duisburg, Saksamaa;

–        Tata Steel IJmuiden BV, Velsen‑Noord, Madalmaad;

–        Tata Steel UK Limited, Port Talbot, Lõuna‑Wales, Ühendkuningriik;

–        ArcelorMittal Méditerranée SAS, Fos‑sur‑Mer, Prantsusmaa;

–        ArcelorMittal Atlantique Et Lorraine, Dunkerque, Prantsusmaa;

–        ArcelorMittal España SA, Gozón, Hispaania.

5        Asjaomaste tootjate valdustesse tehti alusmääruse artikli 16 kohased kontrollkäigud.

6        Komisjon teavitas 4. aprillil 2017 teabedokumendi (edaspidi „teabedokument“) kaudu kõiki huvitatud isikuid, et ta jätkab uurimist, kehtestamata asjaomastest riikidest pärit vaatlusaluse toote liitu importimise suhtes ajutisi meetmeid. See dokument sisaldas olulisi fakte ja kaalutlusi, mille põhjal otsustas komisjon uurimist jätkata, kehtestamata ajutisi meetmeid. Teabedokumendi avalikustamise järel esitasid huvitatud isikud kirjalikku teavet, tehes kirjalikke märkusi avalikustatud teabe ja järelduste kohta. Ärakuulamist taotlenud huvitatud isikutele võimaldati ka ärakuulamine.

7        4. mail 2017 toimus hageja ärakuulamine kaubandusmenetlustes ärakuulamise eest vastutava ametniku juuresolekul. 8. juunil 2017 toimus teine hageja ärakuulamine.

8        Ajavahemikus 29. maist kuni 9. juunini 2017 viidi liidus läbi viis täiendavat kontrollkäiku järgmiste huvitatud isikute valdustesse:

–        ThyssenKrupp Steel Europe AG, Duisburg (liidu tootja);

–        Hus Ltd, Plovdiv, Bulgaaria (kasutaja, kes kuulub kuumvaltsitud lehttoodete impordi konsortsiumi nimega „Consortium for Imports of hot‑rolled flats“);

–        Technotubi SpA, Alfianello, Itaalia (kasutaja, eespool nimetatud konsortsiumi liige);

–        üks Itaalia kasutaja, kes ei ole konsortsiumi liige ja kes taotles anonüümsust;

–        hageja.

9        17. juuli 2017. aasta lõpliku avalikustamise (edaspidi „lõplik avalikustamine“) järel toimus 27. juulil 2017 veel üks hageja ärakuulamine kaubandusmenetlustes ärakuulamise eest vastutava ametniku juuresolekul.

10      Pärast seda, kui 3. augustil 2017 oli ära kuulatud üks Iraani eksportiv tootja, tegi komisjon dumpingu ja sellel põhinevate arvutuste ümberarvutuse. Pooltele teatati sellest muudatusest 4. augusti 2017. aasta täiendaval lõplikul avalikustamisel.

11      Komisjon võttis 5. oktoobril 2017 vastu rakendusmääruse (EL) 2017/1795, millega kehtestatakse Brasiiliast, Iraanist, Ukrainast ja Venemaalt pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja lõpetatakse uurimine Serbiast pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes (ELT 2017, L 319, lk 81; parandus ELT 2017, L 258, lk 24; edaspidi „vaidlustatud määrus“).

12      Vaidlustatud määruse artiklis 2 on sätestatud, et „[d]umpinguvastane menetlus, mis hõlmab Serbiast pärit vaatlusaluse toote importi liitu, lõpetatakse vastavalt alusmääruse artikli 9 lõikele 2“.

 Menetlus ja poolte nõuded

13      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. detsembril 2017.

14      Komisjon esitas 21. märtsil 2018 kostja vastuse.

15      Üldkohtu kantseleisse 17. ja 18. aprillil 2018 saabunud avaldustega palusid menetlusse astuja HBIS Group Serbia Iron & Steel LLC Belgrade ja Serbia Vabariik luba astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

16      Hageja palus 14. mail 2018 esitatud menetlusdokumendis Üldkohtu kodukorra artikli 144 lõike 2 alusel, et teatavaid hagiavalduse lisades A.25, A.30 ja A.31 sisalduvaid andmeid, mis on konfidentsiaalsed, ei edastataks menetlusse astujale ega Serbia Vabariigile, juhul kui neile antakse luba menetlusse astuda.

17      Hageja esitas 3. juulil 2018 repliigi.

18      Üldkohtu kaheksas koda jättis 6. juuli 2018. aasta määrusega Serbia Vabariigi menetlusse astumise avalduse rahuldamata.

19      Üldkohtu kaheksanda koja president rahuldas 12. juuli 2018. aasta määrusega menetlusse astuja esitatud menetlusse astumise avalduse ja otsustas esialgu edastada üksnes hageja esitatud hagiavalduse mittekonfidentsiaalse versiooni ja oodata ära menetlusse astuja võimalikud märkused konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse kohta.

20      Menetlusse astuja teatas 31. juulil 2018 esitatud dokumendis Üldkohtule, et tal ei ole vastuväiteid hageja määratletud andmete konfidentsiaalsena käsitlemisele, välja arvatud siiski teatavad andmed, mis on esitatud hagiavalduse lisa A.25 lehekülgedel 779–781.

21      Üldkohtu kantseleisse 13. septembril 2018 esitatud dokumendiga esitas menetlusse astuja oma seisukohad.

22      Komisjon esitas 14. septembril 2018 vasturepliigi.

23      Üldkohtu kaheksanda koja president jättis 5. oktoobri 2018. aasta määrusega eespool punktis 20 esitatud andmete osas konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata ja andis korralduse edastada menetlusse astujale hagiavalduse uus, mittekonfidentsiaalne versioon.

24      Vastavalt 5. oktoobri 2018. aasta kohtumäärusele esitas hageja 25. oktoobril 2018 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga hagiavalduse mittekonfidentsiaalse versiooni.

25      Menetlusse astuja esitas 23. novembril 2018 Üldkohtu kantseleisse täiendava menetlusse astuja seisukoha hagiavalduse mittekonfidentsiaalse versiooni kohta.

26      Hageja ja komisjon esitasid oma märkused 20. detsembril 2018.

27      Üldkohtu kantseleisse 30. jaanuaril 2019 saabunud menetlusdokumendis palus hageja kodukorra artikli 106 alusel, et ta kuulataks ära menetluse suulise osa raames.

28      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määruse artikkel 2;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

30      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

31      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et hagi ei ole vastuvõetav kahel põhjusel, ilma et ta oleks esitanud formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet eraldi dokumendiga kodukorra artikli 130 lõike 1 tähenduses. Esiteks ei ole vaidlustatud määruse artikkel 2 ülejäänud määrusest eraldatav. Teiseks puudub hagejal hagi esitamise õigus ja ka põhjendatud huvi.

32      Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et eelnevalt lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52, ning 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Trajektna luka Split vs. komisjon, T‑57/15, ei avaldata, EU:T:2016:470, punkt 84).

33      Käesoleval juhul on põhjendatud hagi sisuline läbivaatamine ja vajaduse korral selle vastuvõetavuse üle otsustamata jätmine.

 Sisulised küsimused

34      Hageja esitab hagi põhjendamiseks kolm väidet. Esimese väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnormi, kuna komisjon otsustas mitte kumuleerida Serbia importi vastavalt alusmääruse artikli 3 lõikele 4. Teise väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnormi, kuna komisjon leidis, et ei olnud „vaja“ ette näha kaitsemeetmeid Serbia Vabariigi vastu ja seda isegi kumuleerimata alusel. Kolmanda väite kohaselt on rikutud nimetatud määruse artikli 20 lõiget 2, hageja õigust teabele ja tema kaitseõigusi ning samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigust heale haldusele, kuna komisjon keeldus edastamast Serbia eksportijat puudutavaid andmeid hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta.

 Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnormi, kuna komisjon otsustas mitte kumuleerida Serbia importi vastavalt alusmääruse artikli 3 lõikele 4

35      Hageja väidab, et kuna ühest küljest ületas Serbia impordiga seoses kindlaks määratud dumpingumarginaal 38,7% alusmääruse artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtaseme ja teiselt poolt moodustas Serbiast pärinev impordi maht 1,04% turuosa ning ületas seega nimetatud määruse artikli 5 lõikes 7 ette nähtud 1% künnise, siis on komisjon vaidlustatud määruses vääralt otsustanud Serbiast pärinevat importi mitte kumuleerida.

36      Hageja lisab, et vaidlustatud määruses ei ole tuvastatud, et ühelt poolt Serbia ja ülejäänud asjaomase nelja riigi või teiselt poolt viie riigi ja liidu vahelised konkurentsitingimused on erinevad. Igal juhul ei puutu alusmääruse artikli 3 lõike 4 punktide a ja b seisukohast asjasse see, et Serbia eksportiv tootja on väidetavalt „hinna järgija“.

37      Impordimahu kohta väidab hageja, et alusmääruse artikli 5 lõikes 7 ette nähtud 1% künnis on kohaldatav selle määruse artikli 3 lõike 4 punkti a raames vaatamata sellele, et selles sättes puudub sõnaselge viide selle määruse artikli 5 lõikele 7. Seda kinnitab komisjoni 21. septembri 2000. aasta selgitav märkus Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) dumpinguvastase praktika komiteele (rakendamise ajutine töörühm), nimetatud künnise süstemaatiline kohaldamine komisjoni poolt ning kohtupraktika.

38      Alusmääruse artikli 5 lõikes 7 ette nähtud 1% künnis on selge ja täpne künnis, mille ületamise korral ei ole impordimaht enam „tähtsusetu“.

39      Hageja leiab, et arvestades alusmääruse artikli 5 lõike 7 sõnastust, on komisjoni vaidlustatud määruses esitatud seisukoht, et vaid pisut 1% ületavat importi võib pidada tähtsusetuks ja seda ei pea hindama kumulatiivselt, vastuolus asjaomaste sätete tavalise tähenduse, nende konteksti ja nende õigusnormide eesmärkidega, mille raamesse need sätted kuuluvad, ning lisaks toob see kaasa regulatsiooni lünga.

40      Komisjon leidis vaidlustatud määruse põhjenduses 234 vääralt, et tal oli võimalik alusmääruse artikli 3 lõikes 4 ja artikli 5 lõikes 7 selgelt määratletud künnistest kõrvale kalduda ning tugineda sama määruse artikli 3 lõikes 3 sätestatud üldisematele hindamiskriteeriumidele. Selle määruse artikli 3 lõige 4 ei viita kordagi nimetatud artikli lõikele 3.

41      Samuti ei saa komisjon tugineda ulatuslikule kaalutlusõigusele, mis tal on keeruliste majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade hindamiseks. Küsimus, kas riigist pärineva impordi maht on suurem kui 1% turuosa, on lihtne ja binaarne.

42      Ekslik on ka komisjon seisukoht, et 0,04% „lisamaht“ oli „ebaoluline“. Nimelt ei seisne õiguslik kriteerium selles, kas impordimaht, mis ületab ranget 1% künnist, ehk siis 0,04%, on oluline või mitte, vaid kas impordimahtu, mis kujutab endast 1,04% turuosa, võib tervikuna pidada tähtsusetuks. Kui aga importi, mis mahult moodustab 1,04% turuosa ja mis võrdub enam kui 350 000 tonni ekspordiga väärtusega üle 120 miljoni euro, müüakse dumpinguhinnaga ja liidu tootjate hinnast 30% madalama hinnaga, siis ei saa selle mõju olla tähtsusetu.

43      Igal juhul on nii, et isegi kui komisjonil on alusmääruse artikli 3 lõike 4 alusel kaalutlusõigus 1% künnisest kõrvalekaldumiseks, põhineb vaidlustatud määrus kahel teguril, millel ei ole mingit tähtsust, ning sellest on välja jäetud muud asjaolud nagu dumping, hinna allalöömine ja turuhinnast madalama hinnaga müümine, mis on vastupidi äärmiselt asjakohased, et määrata kindlaks Serbia impordi mõju liidu tootmisharule.

44      Ka on väär avaldus, mille kohaselt oli Serbia eksportiv tootja „hinna järgija“, kuna see ei põhine ühelgi faktilisel alusel. Komisjoni järeldused tuginevad tegelikult üksnes suure hulga toodete keskmisele impordihinnale, mitte konkreetsete toodete hindadele. Selleks et teada saada, kas Serbia eksportiv tootja oli „hinna järgija“ või „hinna kehtestaja“, tuleb kindlaks teha, millisel hetkel eksportija võrreldes teiste eksportijatega oma hindu tõstis ja langetas. Vaidlustatud määruses sellist analüüsi ei ole.

45      Komisjoni tuginemine keskmisele impordihinnale on hageja arvates veel enam ekslik selle tõttu, et Serbias oli vaid üks eksportiv tootja, samas kui kahes ülejäänud neljast riigist oli neid mitu. Komisjon oleks pidanud lisaks keskmistele hindadele võtma arvesse ka teiste riikide üksikute eksportijate hindu, mis on nende hindade aluseks.

46      Lisaks oleks olnud soovitatav viia läbi hindade allalöömise võrdlev analüüs toote kontrollnumbri kaupa, nagu komisjon tegi ülejäänud neljast uurimisalusest riigist pärineva impordi puhul. Seoses sellega, et komisjon märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 238, et ta ei ole selliseid andmeid kasutanud, „sest hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise arvutused annavad uurimisperioodi jooksul üksnes hetkeülevaate ega võimalda seega teha mitmeaastase suundumuse hinnavõrdlust“, rõhutab hageja, et alusmääruse artikli 3 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette, et „pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine“. Selles osas ei võtnud komisjon oma hinnangus arvesse Serbia impordi kõrget dumpingumarginaali (38,7%).

47      Pealegi ei sobitu põhjus, mille komisjon esitas vaidlustatud määruse põhjenduses 238 (vt punkt 46 eespool), selle määruse põhjendustes 235 ja 236 esitatud argumentidega, milles komisjon tugineb just nimelt uurimisperioodi keskmistele hindadele.

48      Lisaks ei ole vaidlustatud määruses arvesse võetud impordimahu üldist tõusu, mis 2013. aasta 0,48%-lt tõusis uurimisperioodi jooksul 1,04%-le.

49      Komisjon ja menetlusse astuja nende argumentidega ei nõustu.

50      Alusmääruse artikli 3 lõige 4 sätestab, et kui dumpinguvastast uurimist kohaldatakse samal ajal toote impordi suhtes, mis pärineb rohkem kui ühest riigist, hinnatakse sellise impordi mõju kumulatiivselt ainult sel juhul, kui esiteks on kindlaks tehtud, et igast riigist pärineva impordi puhul määratud dumpingumarginaal on suurem artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtasemest ning igast kõnesolevast riigist pärineva impordi maht ei ole tähtsusetu ning teiseks on impordi mõju kumulatiivne hindamine importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi ning importtoodete ja samasuguste ühenduse toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes asjakohane.

51      Alusmääruse artikli 3 lõige 4 näeb seega ette kolm tingimust, nimelt dumpingumarginaal peab olema miinimumtasemest kõrgem, impordi maht ei tohi olla tähtsusetu ja konkurentsitingimused peavad olema asjakohased, ning kõik need tingimused peavad olema täidetud, et oleks lubatud kumulatiivselt hinnata importi, mis pärineb rohkem kui ühest riigist, mille suhtes toimub samal ajal dumpinguvastane uurimine. Kumulatiivse hindamise välistamiseks piisab seevastu sellest, kui üks nendest kolmest tingimusest ei ole täidetud.

52      Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud määruse põhjendustest 228–240, et komisjoni järeldus, mille kohaselt Serbiast pärit importi ei tulnud hinnata kumulatiivselt nelja muu riigi impordiga, põhineb järgmistel kaalutlustel:

–        asjaomastest riikidest, sealhulgas Serbiast pärineva impordi suhtes kehtestatud dumpingumarginaalid ületasid alusmääruse artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtaseme;

–        Serbiast pärineva impordi mahtu peeti tähtsusetuks;

–        Serbia ekspordihinnad erinesid ülejäänud nelja riigi ekspordihindadest.

53      Mis puudutab esiteks Serbiast pärineva impordi mahtu, siis tuleneb vaidlustatud määruse põhjendusest 232, et see loeti alusmääruse artikli 3 lõike 4 tähenduses tähtsusetuks, kuna Serbiast pärineva impordi maht vähenes 427 558 tonnilt 2015. aastal ligikaudu 354 000 tonnile uurimisperioodil, mis tähendab kõigest 1,04% suurust turuosa.

54      Vaidlustatud määruse põhjenduses 232 on märgitud järgmist:

„Komisjoni tava on pidada tähtsusetuks turuosa, mis jääb allapoole alusmääruse kohaselt algatamisetapis kehtestatud 1% taset. Kõnealusel juhul leidis komisjon aga, et ka 1,04% on tähtsusetu, sest 0,04% tuleks pidada ebaoluliseks, eriti kuna Serbia impordimaht on suhtelises arvestuses ülejäänud neljast riigist igaühe mahust palju väiksem. Serbia impordimaht on tõesti peaaegu poole väiksem kui Brasiilial, mis on järgmine väikseima impordimahuga riik.“

55      Vaidlustatud määruse põhjenduses 234 lisas komisjon vastuseks hageja argumendile, mille kohaselt „Serbia eksporti tuleks hinnata kumulatiivselt nelja muu riigi impordiga, sest Serbia eksport ületas 1% miinimumtaset [ja] 1% tase ei võimalda teha mingeid erandeid, olgu lisaprotsent kui tahes väike“ (vaidlustatud määruse põhjendus 233):

„Otsus selle kohta, kas importi peaks või ei peaks hindama kumulatiivselt, peab põhinema kõigil alusmääruse artikli 3 lõikes 3 sätestatud kriteeriumidel. Alusmääruse artikli 3 lõikes 4 ei anta ühelegi nendest eraldi kriteeriumidest erilist kaalu. Kuigi on tõsi, et riigist pärit importi ei saa kumuleerida, kui selle maht on tähtsusetu, ei tähenda vastupidine, et seda tuleb ipso facto kumuleerida. Lisaks ei ole alusmäärusega sõnaselgelt kehtestatud mingit tähtsusetuse määra. Kuigi tähtsusetu impordimahu puhul võib juhinduda alusmääruse artikli 5 lõikest 7, ei sisalda artikli 3 lõige 4 viiteid kõnealustele tasemetele. Pigem annab sõnastus komisjonile piisava paindlikkuse, et teha analüüsi üksikjuhtumite kaupa, võttes arvesse, et lisamaht 0,04% oli ebaoluline.“

56      Impordimahud (tonnides) ja turuosad (mis on kindlaks määratud impordimahtude ja liidu vaba turu tarbimise võrdluse alusel) Serbia ja ülejäänud nelja riigi kohta on esitatud vaidlustatud määruse tabelis 3 (vt sama määruse põhjendus 232).

57      Mis teiseks puutub vaidlustatud määruse tabelis 4 esitatud impordihindadesse, siis märkis komisjon selle määruse põhjenduses 235 esiteks, et „kuigi ka Serbia keskmised müügihinnad vähenesid vaatlusaluse perioodi jooksul, [oli] tema keskmine müügihind uurimisperioodil (365 eurot tonn) uurimisperioodi kõrgeim ja palju kallim kui Brasiilia, Iraani, Ukraina ja Venemaa keskmised müügihinnad, mis jäid vahemikku 319–346 eurot tonn“, ning teiseks, et „Serbia keskmised müügihinnad [olid] olnud palju kõrgemad kui nelja ülejäänud asjaomase riigi keskmised müügihinnad“.

58      Komisjon lisas vaidlustatud määruse põhjenduses 236, et „hinnakujundus koos tähtsusetu mahuga [näitab], et Serbia eksportiv tootja [oli] on pigem vaatlusaluse toote hinna järgija kui kehtestaja“. Komisjoni sõnul „[näitlikustas seda] veel asjaolu, et Serbia hinnalangus 2015. aastast uurimisperioodini [oli] võrreldes ülejäänud nelja asjaomase riigi hinnalangusega ka suhtelises arvestuses väiksem“.

59      Selle kohta märkis komisjon kirjalikus menetluses, et esimene väide tuleb tagasi lükata, sest see ei saa olla edukas, kuna hageja ei ole vaidlustanud järeldust, mille komisjon tegi vaidlustatud määruse põhjendustes 235 ja 236 esitatud hinnangu põhjal alusmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b alusel ja millest piisab vaidlustatud määruse põhjendamiseks, kuivõrd alusmääruse artikli 3 lõikes 4 ette nähtud kolm tingimust on kumulatiivsed.

60      Siiski tuleb esiteks tõdeda, et vastupidi sellele, mida väitis ka komisjon kirjalikus menetluses, ei olnud hageja käesolevas asjas esitatud esimene väide piiritletud alusmääruse artikli 3 lõike 4 punktiga a, vaid selles viidati lihtsalt nimetatud määruse artikli 3 lõikele 4. Teiseks olgu öeldud, et hageja väidab, et vaidlustatud määruses ei tuvastatud, et ühelt poolt Serbia ja ülejäänud asjaomase nelja riigi või teiselt poolt viie riigi ja liidu vahelised konkurentsitingimused on erinevad, ja seda just seetõttu, et esiteks vaidlustab hageja viimati nimetatud määruse põhjendustes 235 ja 236 esitatud hinnangu ning teiseks leiab, et see hinnang ei ole alusmääruse artikli 3 lõike 4 punktide a ja b seisukohast asjakohane. Kolmandaks ja viimasena tuleb märkida, et komisjon ei ole selgelt ja ühemõtteliselt tuvastanud, et Serbiast pärineva impordi kumulatiivne hindamine ei olnud konkurentsitingimusi arvestades asjakohane, kuigi ta tegi seda väga täpselt ülejäänud nelja riigi puhul (vt vaidlustatud määruse põhjendus 241).

61      Lisaks möönis komisjon oma vastuses küsimusele, mille Üldkohus esitas kohtuistungil, et eksportijate kohaldatavatel hindadel võib samuti olla tähtsust alusmääruse artikli 3 lõikes 4 ette nähtud teise tingimuse analüüsimisel (impordimaht, mis ei ole tähtsusetu), ja täpsustas, et vaidlustatud määruse põhjendusi 235 ja 236 võib seega mõista ka „kvalitatiivse hinnanguna“, mis toetab selle määruse põhjenduses 232–234 esitatud „kvantitatiivset hinnangut“ selle kohta, et Serbiast pärineva impordi maht on tähtsusetu, ning tõdes, et sellest vaatenurgast võetuna on käesoleva väite edutuna tagasilükkamise põhjendamiseks esitatud etteheide „ainetu“.

62      Järelikult ei tule käesolevat väidet tagasi lükata põhjusel, et see ei saa olla edukas, vaid tuleb hoopis analüüsida selle põhjendatust, arvestades esiteks alusmääruse artikli 3 lõikes 4 ette nähtud teist tingimust (impordimaht, mis ei ole tähtsusetu).

63      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et erinevalt alusmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a esimesest osast, mis määratleb täpselt esimese tingimuse (dumpingumarginaal), viidates miinimumtasemele selle määruse artikli 9 lõike 3 tähenduses, milleks on 2%, ei sisalda alusmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a teine osa, mis käsitleb teist tingimust, mingit viidet ja nõuab lihtsalt, et igast riigist pärit impordi maht ei oleks „tähtsusetu“, seda määratlust täpsemalt lahti seletamata.

64      Alusmääruse artikli 5 lõikes 7 on tõepoolest sätestatud, et menetlust ei algatata riikide suhtes, mille impordi turuosa on alla 1%, välja arvatud juhul, kui nende riikide arvele ühtekokku langeb vähemalt 3% liidu tarbimisest. Lisaks leidis Üldkohus 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuses Rusal Armenal vs. nõukogu (T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punktid 104 ja 105) seoses 5,26% turuosa moodustava impordiga, et selle sätte eesmärk on just nimelt selgitada asjaolusid, mille korral on impordi osakaal liidu tarbimises liiga väike selleks, et seda importi saaks pidada dumpingu allikaks, ning et seega täiendavad nimetatud säte ja määruse artikli 3 lõike 4 punkt a teineteist.

65      Kuid esiteks ei ole alusmääruse artikli 3 lõike 4 punktis a seoses teise tingimusega (impordimaht, mis ei ole tähtsusetu) ühtegi viidet selle määruse artikli 5 lõikele 7 ega selle määruse mõnele muule sättele, nagu hageja muu hulgas möönab.

66      Teiseks väidab komisjon õigesti, et alusmääruse artikli 5 lõige 7 puudutab uurimise muud etappi kui see, mida käsitleb määruse artikli 3 lõige 4. Nimelt näeb selle määruse artikli 5 lõike 7 viimane lause ette, et selles sättes kirjeldatud juhul ei algatata üldse menetlust. Seevastu puudutab sama määruse artikli 3 lõige 4 importi, mida komisjon uurib pärast menetluse algatamist (vt kõnealuse määruse artikli 6 lõige 1).

67      Seega, kuigi – nagu komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 234 õigesti märkis – alusmääruse artikli 5 lõikest 7 võivad tuleneda juhtnöörid tähtsusetu impordimahu kohta, ei tähenda see siiski, et viimati nimetatud määruse artikli 3 lõike 4 kontekstis ei saaks pidada tähtsusetuks asjaomasest riigist pärinevat importi, mille turuosa on suurem kui 1%.

68      Selles kontekstis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ja eelkõige kahju kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerukuse tõttu, mida nad uurima peavad. Sellest järeldub, et liidu kohus peab piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulise paikapidavuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt selle kohta 18. septembri 2012. aasta kohtuotsus Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, T‑156/11, EU:T:2012:431, punktid 134 ja 136 ning seal viidatud kohtupraktika).

69      Käesolevas asjas võrdus Serbiast pärineva impordi maht uurimisperioodil 1,04% turuosaga ning oli seega väga lähedane olukorrale, kus alusmääruse artikli 5 lõige 7 keelab komisjonil põhimõtteliselt uurimist algatada (nimelt „turuosa alla 1%“). Lisaks tuleneb vaidlustatud määruse põhjendusest 232, et Serbiast pärineva impordi maht oli palju väiksem kui iga ülejäänud nelja riigi maht. Täpsemalt oli see peaaegu poole väiksem kui Brasiilial, mis on järgmine väikseima impordimahuga riik, nagu nähtub samast põhjendusest.

70      Neil asjaoludel, mille sisulist paikapidavust hageja pealegi ei vaidlusta, ei nähtu, et komisjon oleks asjaolude hindamisel teinud ilmse vea või kuritarvitanud võimu eespool punktis 68 viidatud kohtupraktika tähenduses.

71      On tõsi, et eespool punktis 37 mainitud selgitavas märkuses selgitas komisjon WTO organitele, et impordi mõju kumulatiivse hindamise tingimuste osas „kehtestab [liit] impordi taseme, mis on [alusmääruse] artikli 5 lõikega 7 võrreldes tähtsusetu“ ja et „[t]eisisõnu peetakse importi tähtsusetuks, kui selle turuosa on alla 1%, välja arvatud juhul, kui mitut riiki puudutava uurimise korral on nende riikide turuosa kokku 3% või suurem“.

72      Lisaks on komisjon oma praktikas kavakindlalt viidanud alusmääruse artikli 5 lõikele 7 selle määruse artikli 3 lõike 4 kontekstis.

73      Nimelt, lisaks hageja mainitud juhtudele, kus komisjon on kas otse viidanud alusmääruse artikli 5 lõikele 7 – märkides, et „ühegi riigi impordi maht ei ole [selle sätte] mõttes tähtsusetu“ –, või siis liidu tarbimise 1% tasemele – märkides, et „kahe eelmainitud tootja impordimaht uurimisperioodi vältel oli marginaalne, moodustades oluliselt vähem kui 1% ühenduse tarbimisest“ –, on komisjon sellele sättele viidanud sama moodi teatud hulga muude juhtumite puhul (vt esimese juhu kohta näiteks komisjoni 12. mai 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/763, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist, Jaapanist, Korea Vabariigist, Venemaa Föderatsioonist ja Ameerika Ühendriikidest pärit teatavate elektrotehnilisest räniterasest suundorienteeritud struktuuriga lehtvaltstoodete impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (ELT 2015, L 120, lk 10), põhjendus 127 ja nõukogu 22. detsembri 2009. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009, millega pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Vietnamist ja Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte (ELT 2009, L 352, lk 1), põhjendus 217; teise juhu kohta komisjoni 15. novembri 2006. aasta otsuse 2006/781/EÜ, millega lõpetatakse Hiina Rahvavabariigist, Korea Vabariigist, Malaisiast ja Taist pärit värvitelerikineskoopide importi käsitlev dumpinguvastane menetlus (ELT 2006, L 316, lk 18) põhjendus 76, ja kolmanda juhu kohta komisjoni 10. aprilli 2019. aasta rakendusmääruse (EL) 2019/576, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Venemaalt, Trinidadist ja Tobagost ning Ameerika Ühendriikidest pärit uurea ja ammooniumnitraadi segude impordi suhtes (ELT 2019, L 100, lk 7), põhjendus 115, komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta rakendusmääruse (EL) 2017/141, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit põkk‑keevitatavate roostevabast terasest toruliitmike (ka valmistoodetena) impordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (ELT 2017. L 22, lk 14), põhjendus 168 ja komisjoni 10. veebruari 2016. aasta rakendusmääruse (EL) 2016/181, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Venemaa Föderatsioonist pärit külmvaltsitud lehtterastoodete impordi suhtes (ELT 2016, L 37, lk 1), põhjendus 109).

74      Lisaks sellele on ka teistes asjades komisjon küll jätnud viitamata alusmääruse artikli 5 lõikele 7, kuid on viidanud miinimumkünnisele või -tasemele, seega tõenäoliselt selles sättes ette nähtud tasemele (vt näiteks nõukogu 26. juuni 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 585/2012, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Venemaalt ja Ukrainast pärit rauast või terasest õmblusteta torude impordi suhtes ja lõpetatakse Horvaatiast pärit rauast või terasest õmblusteta torude importi käsitlev aegumise läbivaatamise menetlus (ELT 2012, L 174, lk 5), põhjendus 89 ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1256/2008, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate rauast või legeerimata terasest keevistorude impordi suhtes, mis on pärit Valgevenest, Hiina Rahvavabariigist ja Venemaalt, pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 5 kohast menetlust; mis on pärit Taist, pärast sama määruse artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist; mis on pärit Ukrainast, pärast sama määruse artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist ja artikli 11 lõike 3 kohast vahepealset läbivaatamist; ja millega lõpetatakse Bosniast ja Hertsegoviinast ning Türgist pärit sama toote importi käsitlevad menetlused (ELT 2008, L 343, lk 1), põhjendus 236).

75      Seevastu on juhud, kus on komisjon lihtsalt tuvastanud, et asjaomase impordi maht ei ole alusmääruse artikli 3 lõike 4 mõttes tähtususetu, ilma et ta oleks viidanud selle määruse artikli 5 lõikele 7 või miinimumkünnisele või -tasemele, iseäranis äsjasemas komisjoni praktikas harvemad (vt nt komisjoni 4. augusti 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1742/2000, millega kehtestatakse teatava Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taiwanist ja Taist pärineva polüetüleentereftalaadi impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (EÜT 2000, L 199, lk 48), põhjendus 105, komisjoni 6. juuli 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1472/2000, millega kehtestatakse Indiast ja Korea Vabariigist pärineva polüesterstaapelkiu impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (EÜT 2000, L 166, lk 1), põhjendus 65 ja komisjoni 23. jaanuari 1998. aasta määruse (EÜ) nr 178/98, millega kehtestatakse Indiast ja Ukrainast pärineva kaaliumpermanganaadi impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (EÜT 1998, L 19, lk 23), põhjendus 32).

76      Nagu komisjon on õigesti märkinud, tuleb siiski sellise määruse õiguspärasust, mis kehtestab dumpinguvastase tollimaksu või millega – nagu käesoleval juhul – lõpetatakse menetlus dumpinguvastast tollimaksu kehtestamata, hinnata õigusnormide alusel ning eelkõige alusmääruse sätete põhjal, mitte komisjoni või nõukogu väidetava varasema otsustuspraktika alusel (vt selle kohta 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 107).

77      Mis puutub eespool punktis 37 mainitud selgitavasse märkusesse, siis väidab komisjon samuti õigesti, et seda dokumenti ei saa kvalifitseerida suunisteks, millest tuleneks tema kohustus piirata enda kaalutlusõigust 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuse Groupe Danone vs. komisjon (T‑38/02, EU:T:2005:367) punktis 138 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nimelt tuleneb sellest WTO komiteele adresseeritud dokumendist, et komisjoni eesmärk ei olnud piirata kaalutlusõigust, mis tal on alusmääruse raames, vaid lihtsalt teavitada WTO organeid oma tavapärasest praktikast.

78      Lisaks tuleb märkida, et kuna alusmäärus sätestab, et alla selle määruse artikli 5 lõikes 7 ette nähtud 1% taset ei algatata ühe riigi uurimise puhul menetlust (selle määruse artikli 5 lõige 7) ja kahju loetakse üldjuhul tühiseks (sama määruse artikli 9 lõige 3), siis on loogiline, et komisjon kasutab seda taset võrdlusalusena selle hindamisel, kas impordimaht on kõnealuse määruse artikli 3 lõike 4 tähenduses tähtsusetu, ilma et ta peaks võtma seisukohta, et seda taset tuleb nimetatud sätte raames kohaldada.

79      Lisaks osutavad kaks neist kolmest juhtumist, millele menetluse astuja viitas menetlusse astuja seisukohtade punktis 28, vaatamata sellele, et need kuuluvad teise konteksti (aegumise läbivaatamise menetlus ja põhjusliku seose analüüs), et komisjon on juba üles näidanud valmidust pidada väheseks või lausa tähtsusetuks importi, mis ületab 1% turuosa (vt eelkõige nõukogu 12. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1342/2013, millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 2 tunnistatakse kehtetuks Venemaa Föderatsioonist pärit raud- ja terastrosside impordi suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed (ELT 2013, L 338, lk 1), põhjendused 51, 52 ja 79 ning komisjoni 26. märtsi 2002. aasta määruse (EÜ) nr 540/2002, millega kehtestatakse Tšehhi Vabariigist, Poolast, Taist, Türgist ja Ukrainast pärinevate teatavate rauast või legeerimata terasest keevistorude impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (EÜT 2002, L 83, lk 3), põhjendused 162–166).

80      Järelikult võis komisjon ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et komisjon sai käesolevas asjas tuvastada, et Serbiast pärit impordi maht oli alusmääruse artikli 3 lõike 4 tähenduses tähtsusetu, vaatamata impordi taseme tõusule 0,48%-lt 2013. aastal 1,04%-le uurimisperioodi jooksul. Nimelt, kuigi selle määruse artikli 3 lõikest 3 tuleneb, et dumpinguhinnaga impordi mahu puhul tuleb uurida, kas see maht on absoluutnäitajate poolest või liidu tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes märkimisväärselt suurenenud, ei saa juhul, kui sarnaselt käesoleva juhtumiga on selle (isegi suhteliselt märkimisväärse) suurenemise tulemuseks endiselt tähtsusetu maht, selline suurenemine mõjutada komisjoni selle määruse artikli 3 lõike 4 punkti a alusel tehtud otsuse õiguspärasust.

81      Lisaks sai komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 248 põhjendatult leida, et asjaolu, et Serbia keskmised müügihinnad uurimisperioodil olid märkimisväärselt kõrgemad kui ülejäänud nelja asjaomase riigi hinnad, kinnitab seisukohta, et niivõrd väike impordimaht ei saa liidu tootmisharu kahjustada.

82      Sellega seoses tuleb märkida, et küsimust, kas impordimaht on tähtsusetu alusmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a tähenduses (milles on ette nähtud tingimused selleks, et sellise toote impordi mõju, mis pärineb rohkem kui ühest riigist ja mille suhtes viiakse samal ajal läbi dumpinguvastane uurimine, võiks hinnata kumulatiivselt), ei saa taandada üksnes selle koguse numbrilist väärtust puudutavaks küsimuseks (isegi suhtelises mõttes, võrreldes liidu turuga või muudest kolmandatest riikidest lähtuva impordi mahuga), vaid see hõlmab ka impordi olemust, st muid näitajaid mõju kohta, mis sellel impordimahul võib olla.

83      Tuleb aga tõdeda, et komisjon väitis oma vastuses kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimusele õigesti, et juhul kui teatava riigi sellise impordiga seotud hinnad, mille maht vastab väheolulisele turuosale, on kõrged, siis ainuüksi see asjaolu – ilma et oleks vaja nimetatud hindu põhjalikumalt analüüsida, nagu seda nõuab hageja käesolevas asjas (vt eespool punktid 42–44) – võib anda tunnistust selle mahu tähtsusetusest.

84      Tuleb lisada, et käesolevas asjas olid Serbiast pärit impordiga seotud hinnad kogu vaatlusalusel perioodil kõrgemad kui ülejäänud nelja riigi hinnad (vt vaidlustatud määruse tabel 4).

85      Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja argumendid teise tingimuse kohta (impordi maht ei ole tähtsusetu) ja seega – kuna alusmääruse artikli 3 lõikes 4 ette nähtud tingimused on kumulatiivsed – esimene väide tervikuna, ilma et oleks vaja teiseks analüüsida, kas komisjon võis vaidlustatud määruse põhjendustes 235 ja 236 esitatud asjaolude põhjal samuti järeldada, et impordi mõju kumulatiivne hindamine ei olnud konkurentsitingimusi arvestades määruse artikli 3 lõike 4 punkti b tähenduses asjakohane.

 Teine väide, et on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnormi, kuna komisjon leidis, et ei olnud „vaja“ ette näha kaitsemeetmeid Serbia Vabariigi vastu ka mitte kumuleerimata alusel

86      Hageja väidab, et isegi kui eeldada, et komisjon jättis Serbia päritolu impordi ülejäänud nelja riigi päritolu impordiga põhjusega kumuleerimata, oleks ta pidanud uurima, kas liidu tootmisharule olulise kahju tekitamisele aitas kaasa ainult Serbia päritolu dumpinguhinnaga import.

87      Hageja leiab, et arvestades eeskätt alusmääruse põhjendust 16, tuleb selle määruse artikli 9 lõiget 2 tõlgendada lähtuvalt liidu dumpinguvastase korra üldisest eesmärgist, milleks on hoida ära kolmandate riikide eksportivate tootjate dumpingu tõttu liidu tootmisharule põhjustatud oluline kahju.

88      Kuna alusmääruse artikli 9 lõige 3 näeb ette, et „[selle määruse] artikli 5 lõike 9 kohaselt algatatud menetluste puhul loetakse kahju tavaliselt tühiseks, kui asjaomane import on väiksem [selle määruse] artikli 5 lõikes 7 sätestatud mahtudest“, siis ei saa selle määruse artikli 9 lõikest 3 järeldada, et kõnealuse määruse artikli 5 lõikes 7 ette nähtud 1% taset pisut ületavat importi võib a priori pidada tühist kahju põhjustavaks impordiks. Sellest võib üksnes järeldada, et importi, mis on tähtsusetu, kuna see jääb alla nimetatud taseme, võib või ei saa pidada impordiks, mis põhjustab tühist kahju.

89      Sellega seoses annab alusmääruse artikkel 3 olulist teavet kahju olemasolu tuvastamise kohta. Hageja kinnitab, et muu hulgas nõudis ta Serbiast pärineva impordiga seonduva kahju sõltumatut hindamist oma märkustes 4. augusti 2017. aasta täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

90      Sellele vaatamata tegi komisjon küsimuses, kas Serbia Vabariigi vastu suunatud meetmed on vajalikud, otsuse kiirustades. Ta ei uurinud, nagu ta oleks pidanud tegema, kas Serbiast pärinev import oleks ise võinud kaasa aidata olulise kahju tekkimisele, võttes arvesse alusmääruse artiklis 3 nimetatud erinevaid hindamistegureid, nimelt kõrget dumpingumarginaali (38,7%), andmeid hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta ning impordi üldist kasvu (0,48%-lt 2013. aastal 1,04%-ni uurimisperioodil). Vaidlustatud määruse põhjendustest 240 ja 248 nähtub selgelt, et ainus põhjus, mille komisjon esitas, et järeldada, et Serbiast pärineva impordi vastu ei olnud mingit meedet vaja, oli see, et see import oli miinimumtasemel. See järeldus on ekslik, kuna selle impordi turuosa oli 1,04%, mis ületas selgelt määratletud 1% taset.

91      Hageja sõnul annavad vaidlustatud määruse põhjenduses 248 selles kontekstis mainitud keskmised hinnad olukorrast vaid osalise pildi, kuna üks ja ainus Serbia tootja müüs tegelikult hindadega, mis olid võrreldavad teatavate teiste, liidu tootjatele kahju tekitanud tootjate hindadega, kellele komisjon määras dumpinguvastased tollimaksud.

92      Tähtsust ei ole asjaolul, et Serbia eksportiv tootja võib olla „hinna järgija“. Kahju on põhjustatud selliste hindade kindlaks määramisega, mis löövad liidu tootmisharu konkureerivate toodete hinnad alla. Kui Serbia hinnad lõid tõepoolest liidu hindu alla, siis ei ole oluline, kas Serbia tootja järgis teiste (dumpinguhindadega) eksportijate hindu või ta põhjustas hinnalanguse. Nii ühel kui teisel juhul on liidu tootmisharule tekkinud kahju. Kui esineb dumping, tekkinud on kahju ja esineb põhjuslik seos, siis on komisjon kohustatud kehtestama mittediskrimineerival viisil tollimaksu mis tahes allikast pärineva impordi suhtes. Ta ei saa väita – eelkõige pärast Serbia tootja üleminekut Hiina Rahvavabariigi äriühingu kontrolli alla –, et Serbia hindade probleem lahendatakse automaatselt, kehtestades meetmed ülejäänud nelja asjaomase riigi suhtes, kuna Serbia eksportiv tootja on „hinna järgija“.

93      See, et Serbiast pärinevat importi uuriti pealiskaudselt ja osaliselt, kinnitab üldist muljet, et komisjoni otsus lõpetada menetlus Serbia puhul ei ole tingitud kohaldatavatest õigusnormidest, vaid muudest (poliitilistest) kaalutlustest, mis on alusmääruse alusel tehtava analüüsi raames siiski täiesti asjakohatud. Lisaks kujutab vaidlustatud määruses muude põhjenduste puudumine endast ELTL artikli 296 rikkumist.

94      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb neile argumentidele vastu.

95      Alusmääruse artikli 9 lõike 2 esimene lause sätestab, et kui kaitsemeetmeid ei ole vaja võtta, lõpetatakse uurimine või menetlus.

96      Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud alusmääruse redaktsioonis artikli 9 lõike 3 kohaselt loetakse selle määruse artikli 5 lõike 9 kohaselt algatatud menetluste puhul kahju tavaliselt tühiseks, kui asjaomane import on väiksem selle määruse artikli 5 lõikes 7 sätestatud mahtudest. Menetlused tuleb kohe lõpetada, kui on kindlaks tehtud, et dumpingumarginaal, väljendatuna protsendina ekspordihinnast, on väiksem kui 2%, kusjuures üksnes uurimine tuleb lõpetada, kui üksikeksportijate puhul on marginaal alla 2%, ja menetlust kohaldatakse nende suhtes edasi ning neid võidakse uuesti uurida asjaomase riigi suhtes alusmääruse artikli 11 kohaselt läbiviidava läbivaatamise käigus.

97      Käesolevas asjas väidab hageja sisuliselt esiteks, et otsus lõpetada menetlus seoses Serbiast pärineva impordiga põhineb selle impordi pealiskaudsel ja osalisel analüüsil, ning teiseks, et muude põhjenduste puudumine peale nende, mis on esitatud vaidlustatud määruse põhjendustes, kujutab endast ELTL artikli 296 rikkumist.

98      ELTL artikli 296 rikkumise väite kohta nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et selles sättes nõutavast põhjendusest peab selgelt ja üheselt nähtuma õigusakti vastu võtnud liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul kontrolli teostada (vt 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu, T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised või õiguslikud asjaolud, sest põhjendamisnõudeid ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastusest, vaid selle kontekstist ja kõigist kõnealust valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes. Piisab, kui akti vastuvõtja esitab need faktilised ja õiguslikud kaalutlused, mis on määruse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega (vt selle kohta 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu, T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

100    Eelkõige ei ole institutsioonid kohustatud võtma seisukohta huvitatud isikute esitatud kõigi argumentide kohta, vaid nad võivad piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega faktiliste ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu, T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Käesolevas asjas on vaidlustatud määruse põhjenduses 240, mis järgneb dumpingumarginaalide, Serbiast pärineva impordi mahu ja Serbia ekspordihindade analüüsile, märgitud, et „[s]eetõttu tegi komisjon järelduse, et Serbiast pärit importi ei tohiks hinnata kumulatiivselt koos ülejäänud neljast riigist pärit impordiga“, et „[j]äreldusest, et Serbiast pärit import oli miinimumtasemel, tuleneb, et Serbiast pärineva kuumvaltsitud lehtterase impordi suhtes ei ole kaitsemeetmeid vaja“ ja et „[k]ooskõlas alusmääruse artikli 9 lõikega 2 tule[b] seega menetlus Serbiast pärit impordi suhtes lõpetada“.

102    Lisaks on vaidlustatud määruse põhjenduse 248 esimeses taandes märgitud, et „leiti, et Serbia impordimaht oli miinimumtasemel. Seega on see tähtsusetu ega saa tuvastada, et see kahjustaks [liidu] tootmisharu“, ning et „[a]sjaolu, et Serbia keskmised müügihinnad olid uurimisperioodil palju suuremad kui ülejäänud nelja asjaomase riigi keskmised müügihinnad, on veel üks näitaja selle kohta, et selline väike impordimaht ei põhjusta [liidu] tootmisharule kahju“.

103    Tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruse põhjendustest 240 ja 248 nähtub selgelt ja ühemõtteliselt komisjoni arutluskäik vajaduse kohta võtta kaitsemeetmeid seoses Serbiast pärineva impordiga alusmääruse artikli 9 lõike 2 tähenduses.

104    Küsimus, kas komisjon võis otsustada Serbiast pärineva impordi osas menetluse lõpetada üksnes vaidlustatud määruse põhjendustes 240 ja 248 tuvastatud asjaolude põhjal või oleks ta selle raames pidanud uurima muid asjaolusid, nagu (kõrge) dumpingumarginaal, andmed hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta ning nimetatud impordi mahu üldine tõus, ning järelikult oleks pidanud seda määrust põhjendama seoses selliste muude elementidega, on seotud asja sisulise küljega ja seega etteheitega kõnealuse impordi pealiskaudse ja osalise analüüsi kohta, mis on välja toodud eespool punktis 97.

105    Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjendustes 237–239 põhjendas komisjon sõnaselgelt, miks ta ei võtnud arvesse andmeid hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta seoses Serbia eksportiva tootjaga. Mis puudutab viimase dumpingumarginaale ja impordi mahu üldist kasvu, siis tuleneb nimetatud määruse põhjendusest 230 ja selles määruses olevast tabelist 3, et esiteks oli komisjon teadlik asjaolust, et need marginaalid ületasid alusmääruse artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtaseme, ja teiseks, et komisjon ei jätnud seda kasvu tähelepanuta.

106    Seega tuleb etteheide ELTL artikli 296 rikkumise kohta tagasi lükata.

107    Mis puudutab etteheidet Serbiast pärineva impordi pealiskaudse ja osalise analüüsi kohta, siis tuleneb vaidlustatud määruse põhjendusest 240 ja artiklist 2, et komisjoni otsus lõpetada Serbiast pärinevat importi käsitlev dumpinguvastane menetlus põhineb alusmääruse artikli 9 lõikel 2 ja järeldusel, et „Serbiast pärit import oli miinimumtasemel“.

108    Vaidlustatud määruse põhjenduses 248 lisas komisjon, et „[a]sjaolu, et Serbia keskmised müügihinnad olid uurimisperioodil palju suuremad kui ülejäänud nelja asjaomase riigi keskmised müügihinnad, on veel üks näitaja selle kohta, et selline väike impordimaht ei põhjusta [liidu] tootmisharule kahju“.

109    Kuigi see võib näida „pealiskaudne ja osaline“ eelkõige seetõttu, et otsus, mille komisjon tegi alusmääruse artikli 9 lõike 2 alusel, põhines samadel asjaoludel kui viimati nimetatud määruse artikli 3 lõike 4 alusel tehtud otsus, ei muuda see vaidlustatud määruse artiklit 2 õigusvastaseks järgmistel põhjustel.

110    Alusmääruse artikli 9 lõikes 2 on sätestatud, et uurimine või menetlus lõpetatakse, „kaitsemeetmeid ei ole vaja võtta“, ilma et oleks täpsustatud asjaolusid, mille esinemisel tuleb see tingimus lugeda täidetuks.

111    Seetõttu jätab alusmääruse artikli 9 lõige 2 komisjonile teatava kaalutlusruumi.

112    Lisaks tuleneb – nagu juba märgitud eespool punktis 68 – väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika valdkonnas, iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ja eelkõige kahju (mis vastavalt alusmääruse artikli 3 lõikele 1 peab olema oluline) kindlakstegemisel ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad. Seetõttu peab liidu kohtu kontroll piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormide järgimist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmse hindamisvea puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist.

113    Põhimõtteliselt peaks otsus selle kohta, kas konkreetsel juhul tuleb kehtestada dumpinguvastane tollimaks või mitte, tõepoolest põhinema eelkõige dumpingu olemasolu (alusmääruse artikkel 2) ja kahju olemasolu (alusmääruse artikkel 3) üksikasjalikul analüüsil.

114    Siiski tuleneb alusmääruse tekstist, et selline üksikasjalik analüüs ei ole alati nõutav ja et uurimine või menetlus tuleb lõpetada muu hulgas ainult dumpingumarginaali või impordimahtude alusel. Alusmääruse artikli 9 lõike 3 kohaselt tuleb menetlus kohe lõpetada, kui on kindlaks tehtud, et dumpingumarginaal, väljendatuna protsendina ekspordihinnast, on väiksem kui 2%. Sama sätte kohaselt loetakse kahju tavaliselt tühiseks, kui asjaomane import on väiksem artikli 5 lõikes 7 sätestatud mahtudest.

115    Käesolevas asjas tuleneb esiteks vaidlustatud määruse põhjendustest 240 ja 248, et komisjoni arutluskäigus oli keskse tähtsusega just üks neist asjaoludest, nimelt Serbiast pärineva impordi maht.

116    Teiseks tuleneb vaidlustatud määruse põhjendusest 232, et Serbiast pärineva impordi mahule vastav turuosa oli uurimisperioodil 1,04%.

117    Turuosa 1,04% uurimisperioodil, mille sisulist paikapidavust hageja ei ole vaidlustanud, on väga lähedane tasemele (1%), millest allpool peetakse kolmandast riigist pärineva impordi tekitatud kahju alusmääruse artikli 9 lõike 3 alusel koostoimes selle määruse artikli 5 lõikega 7 üldjuhul tühiseks.

118    Lisaks tuleneb – nagu juba eespool punktis 108 on märgitud (vt ka eespool punktid 57, 58 ja 81) – vaidlustatud määrusest (vt põhjendused 235, 236 ja 248), et Serbia keskmised müügihinnad olid kõrgemad kui ülejäänud nelja riigi vastavad hinnad ja et komisjon leidis sellega seoses, et see asjaolu kinnitab arusaama, et niivõrd väike impordimaht ei saa liidu tootmisharu kahjustada.

119    Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mida võiks arvata üksnes vaidlustatud määruse põhjenduse 240 sõnastusest, ei põhinenud järeldus, mille kohaselt ei olnud Serbiast pärineva impordi suhtes vaja kaitsemeetmeid võtta, üksnes selle impordi mahu „miinimum“-tasemel, vaid selle asjaolu ja eespool punktis 118 esitatud asjaolu omavahelisel vastastikusel mõjul.

120    Tuleb aga tõdeda, et eespool punktides 83 ja 84 esitatuga analoogsetel põhjustel võis see vastastikune mõju põhjendatult ajendada komisjoni järeldama, et ei ole vaja võtta kaitsemeetmeid impordi suhtes, mille maht ületas küll alusmääruse artikli 9 lõikes 3 ette nähtud taset, kuid jäi – nagu käesolevas asjas – väga lähedale sellele tasemele.

121    Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et komisjon ületas kaalutlusruumi, mis tal on alusmääruse artikli 9 lõike 2 kohaldamisel.

122    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata etteheide Serbiast pärineva impordi pealiskaudse ja osalise analüüsi kohta ning järelikult teine väide tervikuna.

 Kolmas väide, et rikutud on alusmääruse artikli 20 lõiget 2, hageja õigust teabele ja tema kaitseõigusi ning põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigust heale haldusele, kuna komisjon keeldus edastamast Serbia eksportijat puudutavaid andmeid hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta

123    Kõigepealt rõhutab hageja, et alusmääruse artikli 3 lõikes 3 on märgitud, et hindade allalöömine on asjaolu, mida tuleb arvesse võtta dumpinguhinnaga impordi mõju hindamisel hindadele, mis omakorda mõjutab kahju tuvastamist. Hindade allalöömine ja turuhinnast madalama hinnaga müümine on seega asjakohased, et vastata küsimusele, kas meetmeid Serbia Vabariigi suhtes oli või ei olnud „vaja“ võtta nimetatud määruse artikli 9 lõike 2 tähenduses.

124    Hageja märgib, et ta taotles kõnealuste andmete esitamist mitmel korral, see tähendab 10. aprillil 2017, pärast teabedokumenti, milles oli märgitud, et Serbia Vabariigi suhtes algatatud menetlus võidakse lõpetada põhjusel, et Serbia eksportiv tootja oli „hinna järgija“, 2. mai 2017. aasta märkustes nimetatud teabedokumendi kohta, ja 30. mail 2017 komisjonis toimikuga tegelevale töörühmale saadetud e‑kirjas. Ta rõhutab, et 7. augustil 2017 kordas ta oma märkustes lõpliku avalikustamise dokumendi kohta oma argumenti, mille kohaselt Serbia Vabariigi väljajätmine ei olnud õiguslikult põhjendatud, kuna Serbiast pärinev import ei olnud miinimumtasemel, kuna see ületas seadusega kehtestatud 1% taset, ning et komisjon ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema järeldust, et Serbia eksportiv tootja oli „hinna järgija“, millele ta tugines Serbia Vabariigi suhtes menetluse lõpetamisel.

125    Lisaks väidab hageja, et 4. mai 2017. aasta ärakuulamisel oli ärakuulamise eest vastutav ametnik nõus tema taotlusega saada kahjumarginaali ja „Serbia hindade allalöömise“ arvutused. 27. juuli 2017. aasta ärakuulamise aruandes on liiati märgitud, et „[Serbia Vabariigi] väljajätmise osas ei ole ärakuulamise eest vastutav ametnik suutnud mõista põhjusi, miks Serbia hindade allalöömise kohta andmeid ei edastatud, kuigi need aitaksid tootmisharul mõista otsuse aluseks olevaid põhjuseid“.

126    Sellele vaatamata keeldus komisjon süstemaatiliselt edastamast kõnealuseid andmeid kogu menetluse jooksul, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud määrus.

127    Vaidlustatud määruse põhjenduses 238 sisalduv põhjendus, miks keelduti „Serbia hinna allalöömise“ arvutuste edastamisest, on väidetavalt väär kahel põhjusel.

128    Esiteks ei saa keskmiste hindade teatavakstegemine asendada andmeid hindade allalöömise kohta. Hindade allalöömine toimub tootepõhiselt (tootekoodide kaupa), mis võimaldab hindu täpselt võrrelda. Vaidlustatud määruse põhjenduses 235 esitatud kõrgemad keskmised hinnad võivad aga näidata nii seda, et Serbia import lõi hindu alla ja põhjustas turuhinnast madalama hinnaga müüki vähem kui ülejäänud nelja riigi import, kui ka seda, et väärtuste skaala oli Serbia ekspordi puhul laiem, mis ei ole aga tõendatud, kuna hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise analüüsi, mida taotleti, ei ole edastatud. Tootepõhise võrdluse üksikasjalikumaid andmeid omamata on võimatu teada saada, kas komisjon võrdles samasuguseid tooteid.

129    Teiseks ei saa põhjust, miks komisjon ei käsitlenud uurimise ajal hindade allalöömist, ühitada vaidlustatud määruse põhjendustes 235 ja 236 esitatud põhjendusega, milles see institutsioon tugines just nimelt keskmistele hindadele uurimisperioodil, et järeldada ekslikult, et Serbia impordi maht oli tähtsusetu, ja et Serbia eksportiv tootja oli „hinna järgija“.

130    Lisaks ei saa komisjon põhjendatult väita, et andmeid hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta ei olnud vaja avalikustada, kuna ta ei võtnud neid arvesse. Selline seisukoht muudaks kaitseõigused illusoorseks, kuigi nende austamine on dumpinguvastases uurimismenetluses äärmiselt oluline. Hageja sõnul on võimalik analoogia konkurentsivaldkonna uurimistega, mille puhul on liidu kohus leidnud, et komisjon ei saa üksi otsustada, kas dokumendid võivad asjaomase ettevõtja süüst vabastada. Poolte võrdsuse põhimõttest ja selle väljendusest konkurentsiasjades – komisjoni käsutuses oleva teabe hulga võrdsus kaitse käsutuses olevaga – tuleneb nõue, et uurimise all olev ettevõtja saaks hinnata dokumentide tõenduslikku väärtust.

131    Hageja sõnul oleks kõnealuse teabe edastamine ja teabe erapooletu uurimine viinud teistsuguse tulemuseni. Ta leiab, et kui ta oleks saanud tutvuda „Serbia hindade allalöömise“ arvutustega, oleks ta saanud ümber lükata väite, et eksportiv tootja oli „hinna järgija“, tõendades, et kahju, mille viimane liidu tootmisharule põhjustas, ei ole alusmääruse artikli 9 lõike 3 tähenduses tühine. Ta kinnitab, et oleks saanud seda teavet kasutada komisjonile otsustava tähtsusega argumentide esitamiseks, väites, et kavandatud lähenemisviis oli ekslik ega olnud põhjendatud avalikus toimikus sisalduvate tõenditega.

132    Hageja lisab, et komisjon oleks samuti võinud liikmesriike oma murest teavitada. Lisaks tuleb märkida, et liikmesriigid väljendasid enneolematut muret seoses komisjoni käesoleval juhtumil tehtud ettepanekuga, mille alusmääruse artikli 15 lõike 1 alusel moodustatud komitee esialgu kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi lükkas.

133    Komisjon ja menetlusse astuja nende argumentidega ei nõustu.

134    Vastavalt alusmääruse artikli 20 lõikele 2 võivad selle artikli lõikes 1 nimetatud isikud, sealhulgas kaebajad, taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

135    Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud määruse põhjendustest 228–240 (ja 248), et komisjoni järeldus, mille kohaselt esiteks ei tulnud Serbiast pärinevat importi hinnata kumulatiivselt koos ülejäänud neljast riigist pärineva impordiga, ja teiseks tuli menetlus Serbiast pärineva impordi osas lõpetada, põhineb eespool punktis 52 nimetatud kolmel kaalutlusel.

136    Nimelt nähtub Üldkohtule esitatud toimiku materjalidest, et hagejat teavitati neist kaalutlustest nii 4. aprillil 2017 teabedokumendis (vt selle dokumendi, mis on toimikus kui hagiavalduse lisa A.30, punktid 129–137) kui ka 17. juulil 2017 lõpliku avalikustamise dokumendis (vt selle dokumendi, mis on toimikus kui hagiavalduse lisa A.31, punktid 188–195) ning et haldusmenetluse käigus oli tal võimalik teha tõhusalt teatavaks enda seisukoht nende kaalutluste paikapidavuse ja asjakohasuse kohta (vt eelkõige vaidlustatud määruse põhjendused 23, 24 ja 32).

137    Sellest järeldub, et käesolevas asjas teavitati hagejat vastavalt alusmääruse artikli 20 lõikele 2 neist olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille alusel kavatseti soovitada Serbiast pärineva impordi suhtes lõpetada menetlus ilma meetmeid kehtestamata, et tal oli võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht ning et tema kaitseõigusi järgiti.

138    Sellega seoses tuleb meenutada, et kaitseõiguste järgimine ei saa kohustada liidu institutsioone asjaomase isiku seisukohaga nõustuma. Asjaomase isiku seisukoha tõhusalt esitamine eeldab ainult seda, et seisukoha saaks esitada õigeks ajaks, et liidu institutsioonidel oleks võimalik seda arvesse võtta ja hinnata nõutava hoolsusega selle asjakohasust vastuvõetava õigusakti sisu seisukohast (vt selle kohta 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑643/11, EU:T:2014:1076, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Lisaks tuleneb eeltoodust, et komisjon võis ilma viga tegemata menetluse Serbiast pärineva impordi osas lõpetada üksnes eespool punktis 52 esitatud kaalutluste põhjal.

140    Mis puudutab hageja argumentatsiooni, mis tugineb analoogiale konkurentsivaldkonna kohtupraktikaga, täpsemalt 29. juuni 1995. aasta kohtuotsusele ICI vs. komisjon (T‑36/91, EU:T:1995:118), milles Üldkohus leidis punktis 111, et „komisjon ei saa üksi otsustada, kas käesolevate asjade uurimise raames kogutud dokumendid on laadilt sellised, et võivad asjaomased ettevõtjad vastutusest vabastada“, ning et „[p]oolte võrdsuse põhimõte ja selle väljendumine konkurentsiasjades nii, et komisjoni ja kaitse käsutuses peab olema võrdselt teavet, eeldab, et hagejal peab olema võimalik hinnata nende [asjaomasest ettevõtjast] lähtuvate dokumentide tõenduslikku väärtust, mida komisjon ei ole lisanud vastuväiteteatisele“ ning et nõus ei saa olla sellega, et „rikkumise üle otsustades sai komisjon ainsana kasutada [asjaomaseid] dokumente ning sai seega ainsana otsustada, kas kasutada neid rikkumise tuvastamiseks või mitte, samas kui hageja nendega tutvuda ei saanud ega saanud seega teha vastavat otsust, kas neid enda kaitseks kasutada või mitte“, siis see argumentatsioon tuleb tagasi lükata.

141    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub küll, et kaitseõiguste austamisest tulenevaid nõudeid ei tule järgida mitte üksnes menetluse raames, mille tulemusel võidakse määrata sanktsioone, vaid ka dumpinguvastase määruse vastuvõtmisele eelneva uurimismenetluse raames, mis võib asjasse puutuvaid ettevõtjaid mõjutada otseselt ja isiklikult ning tuua kaasa nende jaoks ebasoodsaid tagajärgi. Eelkõige tähendab kaitseõiguste järgimine uurimismenetluse ajal huvitatud ettevõtjatele teabe andmise raames seda, et nendel ettevõtjatel peab olema selle menetluse käigus võimalik tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude paikapidavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (vt 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Käesolevas asjas ei ole hageja ega ka tema liikmed siiski sarnases olukorras ettevõtjaga, kellele võidakse määrata sanktsioon või dumpinguvastane tollimaks. Sellest tuleneb, et ta ei saa tulemuslikult tugineda kohtupraktikale, millele ta viitab.

143    Mis puudutab hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et haldusmenetluses, mis puudutab kaitset dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole liidu liikmed, on komisjon kohustatud järgima liidu põhiõigusi, mille hulka kuulub põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele. Hea halduse põhimõtet puudutavast kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulka kuulub eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjaolusid (vt selle kohta 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu, T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punkt 189 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Eespool punktides 113 ja 114 on aga juba märgitud, et kuigi põhimõtteliselt peaks otsus selle kohta, kas konkreetsel juhul tuleb kehtestada dumpinguvastane tollimaks või mitte, põhinema eelkõige dumpingu olemasolu (alusmääruse artikkel 2) ja kahju olemasolu (alusmääruse artikkel 3) üksikasjalikul analüüsil, ei ole selline üksikasjalik analüüs alati nõutav ning uurimine või menetlus tuleb lõpetada muu hulgas ainult dumpingumarginaali või impordimahtude alusel.

145    Käesolevas asjas tuleneb teise väite analüüsist, et komisjon otsustas põhjendatult lõpetada Serbiast pärinevat importi puudutava menetluse üksnes impordi mahu ja keskmiste müügihindade kohta käivate andmete põhjal, analüüsimata andmeid hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise kohta.

146    Seega tuleb tõdeda, et komisjon uuris kõiki käesolevas asjas tähtsaid asjaolusid ning seega ei rikkunud hea halduse põhimõtet.

147    Järelikult tuleb ka kolmas väide tagasi lükata.

148    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müümise marginaalid Serbia Vabariigi kohta, mille hageja palus esitada. Selline nõue tuleb seega samuti rahuldamata jätta.

149    Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle.

 Kohtukulud

150    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

151    Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni ja menetlusse astuja kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Eurofer, Association Européenne de l’Acier, AISBLi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni ja HBIS Group Serbia Iron & Steel LLC Belgrade’i kohtukulud.

Collins

Barents

Passer

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.