Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 14. novembril 2023(1)
Kohtuasi C‑400/22
VT,
UR
versus
Conny GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Berlin (Berliini apellatsioonikohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2011/83/EL – Artikli 8 lõige 2 – Lepingueelse teavitamise nõuded – Vorminõuded kauglepingute puhul – Elektrooniliselt sõlmitud lepingud – Veebilehel nupule vajutamisega tehtud tellimus – Kaupleja kohustus tähistada tellimisnupp tekstiga „tellimus koos maksekohustusega“ – Tingimuslik maksekohustus
1. Kas tarbija ja kaupleja vahelise kauglepingu sõlmimise hetkel peab võimalikule tingimuslikule maksekohustusele, mille tingimuseks on tarbija mõju alt väljajääva sündmuse toimumine, kehtestama samad vorminõuded, mis on liidu õiguses ette nähtud viivitamatult tasutava ja tingimusteta maksekohustuse asjaolude korral?
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
2. Direktiivi 2011/83 põhjendustes 4, 5, 7 ja 39 on ette nähtud:
„(4) Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Tarbijate kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute teatavate aspektide ühtlustamine on vajalik toimiva ning tarbijatele suunatud siseturu arendamiseks, kus valitseb tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet.
(5) […] Seetõttu aitab tarbijatele esitatava teabe ning kauglepingutest ja väljaspool äriruume sõlmitavatest lepingutest taganemise täielik ühtlustamine kaasa kõrgetasemelisele tarbijakaitsele ning ettevõtja ja tarbija vahelise siseturu paremale toimimisele.
[…]
(7) Mõne peamise regulatiivse aspekti täielik ühtlustamine peaks tunduvalt suurendama nii tarbijate kui kauplejate õiguskindlust. Nii tarbijad kui ka kauplejad peaksid saama lähtuda ühtsest, selgelt määratletud õiguslikel printsiipidel rajanevast regulatiivraamistikust, mis reguleerib ettevõtjate ja tarbijate vahel sõlmitavate lepingute teatavaid aspekte kogu liidus. Sellise ühtlustamise tulemusena peaks kõrvaldatama eeskirjade killustatusest põhjustatud takistused ja saavutatama täielik siseturg selles valdkonnas. Kõnealuseid takistusi saab kõrvaldada üksnes ühtsete liidu tasandi eeskirjade kehtestamisega. Lisaks sellele peaks nende eeskirjadega tagatama tarbijate jaoks ühtlaselt kõrge tarbijakaitse tase kogu liidus.
[…]
(39) On oluline tagada, et Interneti teel sõlmitud kauglepingute puhul oleks tarbijal võimalik enne tellimuse esitamist lepingu põhiosad täielikult läbi lugeda ja neist aru saada. Seega on vaja käesolevas direktiivis sätestada, milliste osade kuvamist nõutakse tellimuse kinnitamise vahetus läheduses. Samuti on oluline tagada, et tarbija saaks niisugustes olukordades määratleda, missugusel hetkel ta võtab endale kohustuse kauplejale maksta. Seepärast tuleks juhtida tarbijate tähelepanu üheselt mõistetavas sõnastuses asjaolule, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse teha kauplejale makse.“
3. Direktiivi 2011/83 artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“
4. Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
7) „kaugleping“ – kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping, mis sõlmitakse organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta, kasutades eranditult kas üht või mitut kaugsidevahendit kuni ja kaasa arvatud ajani, millal leping sõlmitakse;
[…]“.
5. Sama direktiivi artiklis 3 „Kohaldamisala“ on ette nähtud:
1. „Käesolevat direktiivi kohaldatakse selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes.
[…]
5. Käesolev direktiiv ei piira üldise siseriikliku lepinguõiguse, nagu lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.“
6. Direktiivi 2011/83 artiklis 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ on ette nähtud:
1. „Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:
[…]“.
7. Direktiivi artiklis 8 „Vorminõuded kauglepingute puhul“ on sätestatud:
„[…]
2. Kui elektrooniliselt sõlmitav kaugleping seab tarbijale maksekohustuse, esitab kaupleja tarbijale vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt ja esiletõstetult artikli 6 lõikes 1 punktides a, e, o ja p sätestatud teabe.
Kaupleja tagab, et tarbija kinnitaks tellimust esitades sõnaselgelt asjaolu, et tellimus tähendab kohustust maksta. Kui tellimuse esitamine eeldab nupule vajutamist või sellesarnast funktsiooni, tuleb nupp või sellesarnane funktsioon tähistada hästi loetavalt ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või mõne muu samasuguse ühemõttelise sõnastusega, mis näitab, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse kauplejale maksta. Kui kaupleja ei täida käesoleva lõigu nõudeid, ei ole tarbija lepingu ega tellimisega seotud.
[…]“.
B. Saksa õigus
8. Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB“) paragrahvi 312j lõigetes 3 ja 4 „Erikohustused tarbijate ees elektroonilise kaubanduse raames“ on ette nähtud:
„3) [Elektrooniliselt sõlmitava tarbijalepingu korral kaupleja osutatava tasulise teenuse saamiseks] peab kaupleja kavandama tellimise olukorra nii, et tarbija annab tellimust tehes sõnaselge kinnituse selle kohta, et tal tekib maksekohustus. Kui tellimus tehakse nupu abil, on esimeses lauses viidatud kaupleja kohustus täidetud ainult juhul, kui nupul on hästi loetavalt sõnad „tellimus koos maksekohustusega“ või mõni muu sarnane ühemõtteline sõnastus.
4) [Elektrooniliselt sõlmitavad tarbijalepingud kaupleja osutatava tasulise teenuse saamiseks] on kehtivad üksnes juhul, kui kaupleja täidab lõikes 3 sätestatud kohustust.“
II. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus
9. Põhikohtuasja hageja (Conny; edaspidi „hageja“), osaühing, kellele on üle antud korteri üürniku õigused (edaspidi „üürnik“), heidab selle kinnisvara üürileandjale (VT ja UR; edaspidi „kostjad“) ette, et nad on ületanud üüri piirmäära, mis on sätestatud BGB § 556d.
10. Täpsemalt pakub hageja üürnikele enda loodud veebisaidi kaudu võimalust loovutada talle õigus panna üürileandja vastu maksma üüri piirmäära ületamisega seotud õigusi, vajutades nupule, millel on tekst „edasi“ või „taotlen üüri alandamist“ või „päästan üüri piirmäära abil säästetud summad“. Kui veebisaidil registreerimine on lõpule viidud, peavad üürnikud järgmiseks kinnitama, et nad soovivad hagejale viidatud õigused loovutada, allkirjastades vastava vormi.
11. Juhul kui hageja tegevus üürnike õiguste maksmapanekul on tulemuslik ja tal on järelikult olnud võimalik kätte saada summad, mis ületavad ette nähtud piirmäära, peavad üürnikud maksma tasuks: i) summa, mis moodustab ühe kolmandiku (33,33%) säästetud aasta üürisummast (edaspidi „vahendustasu“), ning niipea kui hageja saadab üürileandjale nõudekirja, ii) summa, millele oleks õigus advokaadil vastavalt advokaaditasu seaduse sätetele.
12. Käesoleval juhtumil üüris üürnik 15. novembrist 2018 Berliinis asuva korteri, mille omanikud on kostjad. Igakuine kokkulepitud üür on suurem, kui kohaldatavas riigisiseses õigusnormis (BGB § 556d) ette nähtud piirmäär.
13. Üürnik – registreerides end hageja loodud veebilehel ja andes vastaval vormil oma allkirja – andis hagejale käsundi panna kostjate suhtes maksma oma nõuded, mis tulenevad üüri piirmäära ületamisest. Käsundusleping ei sisaldanud aga ühtegi viidet üürniku maksekohustusele.
14. 21. jaanuari 2020. aasta kirjas väitis hageja, et kostjad on rikkunud üüri piirmäära reguleerivaid sätteid (BGB § 556d), esitades teabe andmise ja tagasimaksmise nõuded.
15. Amtsgericht Berlin Mitte (Berliin Mitte esimese astme kohus, Saksamaa) rahuldas hagi, tuvastades, et nõutud üür ületas lubatava üüri hageja märgitud ulatuses.
16. Landgericht Berlini (Berliini apellatsioonikohus, Saksamaa) menetluses väitsid kostjad eelkõige, et hageja ei ole õigustatud üürniku õigusi maksma panema, sest talle esitati tellimus tühise lepingu alusel. Tühisus tulenes täpsemalt asjaolust, et hageja ja üürniku vahelise käsunduslepingu sõlmimise viis ei vastanud BGB § 312j lõigete 3 ja 4 nõuetele – säte, millega on võetud riigisisesesse õigusesse üle direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teine lõik –, kuna hageja veebisaidil oleval nupul, millele üürnik lepingu sõlmimiseks vajutas, oleks pidanud olema sõnad „tellimus koos maksekohustusega“ või muu analoogne sõnastus, millest oleks ilmne lepingulise maksekohustuse olemasolu.
17. Niisuguses kontekstis esitas Landgericht Berlin (Berliini apellatsioonikohus) Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, kuna ta kahtles, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teine lõik on käesolevas kohtuasjas kohaldatav sellisel kujul, nagu see võeti Saksa õigusesse üle BGB § 312j lõigetega 3 ja 4, mille kohaselt peab tellimuse esitamise nupp hageja veebisaidil sisaldama sõnaselget viidet üürniku poolt maksekohustuse võtmisele. Selle kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealune kohustus ei tulene üksnes üürniku poolt hageja veebisaidil tehtud tellimusest, vaid selle eelduseks on hilisemate ja edasiste tingimuste täitmine.
18. Landgericht Berlin (Berliini apellatsioonikohus) märgib lisaks, et riigisisesed kohtud ei ole tõlgenda ühtmoodi riigisisest õigusnormi, millega võetakse riigisisesesse õigusesse üle direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teine lõik – st BGB § 312j lõiked 3 ja 4.(2)
19. Seetõttu peatas Landgericht Berlin (Berliini apellatsioonikohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõike 2 teise lõiguga on kooskõlas riigisisesele õigusnormile (käesolevas asjas BGB) 13. juunist 2014 kuni 27. maini 2022 kehtinud redaktsiooni § 312j lõigetele 3 ja 4 antud tõlgendus, mille kohaselt on see õigusnorm analoogiliselt direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõike 2 teise lõiguga kohaldatav ka siis, kui elektrooniliselt sõlmitud lepingu sõlmimise ajal ei võta tarbija kaupleja ees maksekohustust mitte igal juhul, vaid ainult teatud lisatingimustel – näiteks käsundi alusel esitatud hagi hilisema rahuldamise korral või kolmandale isikule hiljem meeldetuletuse saatmise korral?“
III. Õiguslik analüüs
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse kuulub olukord, kus elektrooniliselt sõlmitud kauglepingu sõlmimise hetkel ei sisalda kõnealune leping automaatselt tarbija maksekohustust, kuid maksekohustus sõltub teatud hilisemate ja edasiste tingimuste täidetusest (käesoleval juhul sellest, kas vahendajal õnnestub võlgnevus sisse nõuda).
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelkõige, kas tema riigisisese õiguse (BGB § 312j lõiked 3 ja 4) kohaselt võib pidada kehtivaks tarbija elektrooniliselt sõlmitud kauglepingut direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu tähenduses, kui kaupleja ei viita kauglepingu sõlmimise hetkel sõnaselgelt sellele, et tarbija võtab endale kohustuse maksta hüvitist lepinguga osutatava teenuse eest.
22. Juhul kui viidatud leping osutub kehtetuks, tuleb lisaks kontrollida, kas käsitletavad riigisisesed õigusnormid (BGB § 312j lõiked 3 ja 4) lubavad kohtul kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõiguga säilitada lepingu toime, kui tarbija on vaidlusaluse lepingutingimuse kohaldamata jätmise vastu.
23. Faktiline olukord on seega küllaltki eripärane: kinnisasja üürnik allkirjastab kauglepingu, millega annab kauplejast vahendajale volituse nõuda tagasi võlg, mis koosneb üürileandjale üüriks makstud suuremast summast. Hagis, mille vahendaja esitas üürileandja vastu summade tagasisaamiseks, väidab üürileandja, et vahendaja ja üürniku vahel sõlmitud leping on tulenevalt direktiivi 2011/83 ülevõtva riigisisese õiguse sätte rikkumisest tühine. Viidatud sättes on ette nähtud, et kauglepingu sõlmimise hetkel peab nupul, millega leping sõlmitakse, olema üheselt mõistetav tekst, et tarbija võtab endale maksekohustuse. Käesolevale kohtuasjale on aga iseloomulik asjaolu, et tarbija võetud maksekohustus on tingimuslik, kuna see sõltub võlgnetavate summade tegelikust tagasisaamisest vahendaja poolt.
24. Lisaks vastuvõetavuse küsimusele, mida käsitlen lühidalt järgmises punktis, tuleb eelotsuse küsimusele vajaliku vastuse andmiseks analüüsida järgmisi õigusküsimusi: a) kas „tingimusliku makse“ koosseis kuulub direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teises lõigus sätestatu alla; b) jaatava vastuse korral selles sättes ette nähtud kohustuse rikkumise tagajärjed sõlmitud lepingule, eelkõige seoses tarbija tahtega ja kolmanda isiku õigusega tugineda selle võimalikule tühisusele.
Vastuvõetavus
25. Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasja hageja vaidleb vastu eelotsuse küsimuse vastuvõetavusele, väites, et kolmas isik – käesoleval juhul üürileandja – ei saa kehtivalt tugineda nõude loovutanud isiku (üürnik) ja selle üle võtnud isiku vahel sõlmitud õigussuhte kehtetusele. Sellest järeldub, et hageja arvates on riigisisese kohtu palutud direktiivi 2011/83 tõlgendus riigisiseses kohtus pooleli oleva vaidluse lahendamisel asjassepuutumatu.
26. Viidatud argumentidega ei saa aga nõustuda, sest nagu nähtub eelotsuse küsimusest ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud selgitustest, on palutud liidu õiguse tõlgendus seotud põhikohtuasja esemega. Nagu on teada, eeldatakse Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille riigisisene kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ning mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele või kui probleem on hüpoteetiline.(3)
27. Käesoleval juhul näib riigisisese kohtu hinnang, mida kinnitavad ka taotletud selgitused, millele on viidatud eespool, olevat selline, mis lubab järeldada, et küsimus on asjakohane, kusjuures hiljem tuleb riigisisesel kohtul endal kohaldada esitatud põhimõtteid põhikohtuasjas.
28. Juhul kui leiab kinnitust kohtuistungil ilmnenud asjaolu, et üürnik väljendas tahet lepinguga seotuks jääda, on see vaidluse lahendamisel kindlasti asjasse puutuv, arvestades ka argumente, mille esitan allpool, kuid minu arvates ei mõjuta see küsimuse vastuvõetavust, kuna Euroopa Kohus peab selles osas tuginema toimiku andmetele ja riigisisese kohtu eelotsusetaotluses esitatud seisukohtadele. Asjaolu, et konkreetses olukorras otsustab eraisik, et ta ei tugine õigusnormis ette nähtud tühisusele, ei või igal juhul mõjutada hinnanguid selle kohta, kas tingimuslik maksekohustus on sarnane tingimusteta maksekohustusega.
Sisulised küsimused
A. Vorminõuded kauglepingutele ja „tingimuslikule“ maksmisele
29. Direktiivi 2011/83 peamine eesmärk, nagu ilmneb artiklist 1 põhjendusi 4, 5 ja 7 arvesse võttes, on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades kõrge tarbijaõiguste kaitse taseme tehingutes kauplejatega. Tarbijakaitse liidu poliitikas on sätestatud ELTL artiklis 169 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 38.(4)
30. Nagu nähtub artiklist 3, hõlmab direktiivi kohaldamisala tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud kauglepinguid, mille määratlus on sõnaselgelt sätestatud artiklit 2 punktis 7.
31. Kinnisvara üürniku (tarbija) ja kaupleja vahel vastava veebilehe kaudu sõlmitud sellist liiki käsunduslepingu, millega on tegemist põhikohtuasjas, võib kahtlemata liigitada direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaks kauglepinguks.
32. Tarbijate turvalisuse kaitsmiseks tehingutes kauplejatega kehtestatakse kauplejale kauglepingute kehtivaks sõlmimiseks artiklis 6 kohustus esitada tarbijale selgel ja arusaadaval viisil terve rida olulist teavet.
33. Selles osas viitab artikkel 8, arvestades põhjendust 39, veel teatavale hulgale vorminõuetele, mida tuleb täita.
34. Eelkõige hõlmab artikli 8 lõige 2 muu hulgas kaupleja kohustust teavitada tarbijat enne, kui tarbija tellimuse teeb, selgelt ja arusaadavalt sellest, et lepingu sõlmimine tähendab kohustust maksta.
35. Lisaks, kui tellimuse esitamine eeldab nupule vajutamist või sellesarnast funktsiooni, tuleb nupp või sellesarnane funktsioon tähistada „hästi loetavalt ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või mõne muu samasuguse ühemõttelise sõnastusega, mis näitab, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse kauplejale maksta“. Kui aga kaupleja neid nõudeid ei täida, ei ole tarbija lepingu ega tellimusega seotud.
36. Viidatud sätted Euroopa Kohtu tõlgenduses(5) tõstavad esile nõude, et kaupleja peab elektroonilise kauglepingu sõlmimise hetkel teavitama tarbijat selgelt kohustusest maksta lepingu alusel osutatud teenuse eest. Sellest järeldub, et niisuguste täpsete teavituste esitamise kohustus on seotud lepingulise kohustuse võtmisega.
37. Hinnata tuleb elektrooniliselt sõlmitud kauglepingute, mis sisaldavad tingimuslikku maksekohustust – sama liiki maksekohustust, mis on põhikohtuasja ese – laadi ja omadusi, et teha kindlaks, kas viidatud lepingutes sisalduv teave on selline, et see võimaldab tarbijal lepingu allkirjastamise hetkel sõnaselgelt ära tunda tal lasuva maksekohustuse kooskõlas direktiivi artikliga 8.
38. Direktiivi grammatiline, süstemaatiline ja selle eesmärkide tõlgendamine viivad minu arvates samale lahendusele: direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõiguga kehtestatud vorminõuded on kohaldatavad ka juhul, kui maksekohustus, mille tarbija endale võtab, sõltub sellest, kas on täidetud teatud tingimus, mis jääb selle tarbija mõjusfäärist välja.
39. Mis puutub direktiivi teksti, siis kasutatud väljend, mille kohaselt „kaupleja tagab, et tarbija kinnitaks tellimust esitades sõnaselgelt asjaolu, et tellimus tähendab kohustust maksta“, ei erista kuidagi kindlaid või „tingimuslikke“ makseid.
40. Nagu komisjon õigesti märkis, oleks liidu seadusandja, kui ta oleks soovinud piirata teavitamiskohustust üksnes tingimusteta maksekohustusega, seda sõnaselgelt teinud. Seda aga ei tehtud.(6) Lepingu elektrooniline sõlmimine „tähendab“ juba iseenesest maksekohustust ka siis, kui see kohustus tingimata ei teki, vaid on üksnes võimalik. Tingimus, millest maksekohustuse konkreetne rakendamine sõltub, ei ole nimelt tarbija mõjusfääris ning hiljem, pärast lepingu sõlmimist, ei teki enam uut hetke, mil tarbijal palutaks anda oma nõusolek sama makse kohta.
41. Keskmine tarbija, kes ei tunne põhjalikult tehnikat ega õigust, ei ole võimeline aru saama, kas leping on tingimuslik või mitte. Järelikult on sellise tarbija õigused, kes sõlmib elektroonilisel teel kauglepingu, nagu toimus põhikohtuasjas, nõuetekohaselt kaitstud ainult siis, kui tarbijat teavitatakse hetkel, mil ta vajutab lepingu allkirjastamiseks nuppu, sõnaselgelt asjaolust, et ta võtab maksekohustuse, ilma et oleks vaja tema täiendavat tahteavaldust.
42. Seoses põhikohtuasja hageja kirjeldatud erinevustega, mille kohaselt ei ole olukorra eripärast tulenevalt tegemist tõelise „hüvitise maksmisega“, on piisav märkida, et success fee’l põhinev hüvitamisviis on kauplejate hulgas üsna tavaline ja kujutab endast tegelikku hüvitamismeetodit osutatud teenuse eest. Tegelikult valib kaupleja ühepoolselt, et ta saab tasu üksnes siis, kui osutatud professionaalne teenus on tulemuslik ning tarbijal ei ole selles mitte mingit osa. Põhjused, mis on selle tasustamisviisi aluseks, võivad olla väga erinevad, kuid need on peamiselt puhtalt kaubanduslikud, et ajendada tarbijat lepingut allkirjastama, mitte iseseisvalt tegutsema. Minu arvates ei mõjuta see aga success fee tasuks või hüvitiseks kvalifitseerimist.
43. Direktiivi süstemaatiline tõlgendamine ja selle eesmärgid osutavad samas suunas. Nagu Euroopa Kohus otsuses Fuhrmann‑2(7) selgelt märkis, on nõustumuse hetk tarbijale teabe esitamiseks otsustav. Euroopa Kohus rõhutas selle kohta, et sellise tellimisprotsessi lõpuleviimine, mis toob kaasa tarbija maksekohustuse, on nimelt põhietapp, sest see tähendab, et tarbija nõustub nii kauglepingu kui ka maksekohustuse siduvusega. Seetõttu kahjustaks nimetatud eesmärki, kui asuda seisukohale, et nupule vajutamisel või sellesarnase funktsiooni aktiveerimisel peaks tarbija protsessi asjaoludest järeldama, et ta võtab endale siduva maksekohustuse, samas kui viidatud nupul või funktsioonil olev tähistus ei võimalda tal absoluutse kindlusega sellist tagajärge ette näha.
44. Lepinguline suhe, mis on maksekohustuse õiguslik eeldus, tekib eelkõige hetkel, mil tarbija oma tahet avaldab, st hetkel, mil ta vajutab tellimuse tegemiseks nupule.
45. Nõustun komisjoniga(8), et ka sätte soovitaval toimel põhinev tõlgendus viib sama tulemuseni: kohustus täita direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 3 sätestatud vorminõudeid ka „tingimusliku“ makse puhul on ainus viis, kuidas piisavalt tagada tarbijate teavitatus ja turvalisus kauplejatega tehtavates tehingutes. Paljudel juhtudel sõltub tarbija tegelik maksekohustus hilisematest sündmustest, mida ta ei saa kuidagi kontrollida, ning kõikide nende juhtude välistamine teavitamiskohustuse kohaldamisalast kahjustaks lubamatult direktiiviga kehtestatud kaitse ulatust.
46. Hageja väidab, et selline lahendus, nagu on välja pakutu, tooks kaasa riski luua tarbijale mitmetimõistetavust, kuna ei oleks selge maksekohustuse pelk võimalikkus, mis sõltub alusetult tasutud summade tagasisaamise tingimusest. Leian, et direktiivi tarbijakaitse eesmärki arvestades võib selgituse kohustuse tegeliku ulatuse kohta pakkuda lepingutingimustes, mida näidatakse tarbijale enne maksekohustusega nõustumist. Vastupidine lahendus, st lepingutingimustes maksekohustuse (kuigi tingimusliku) võtmise kirjeldamine ilma ühegi sõnaselge viiteta lepingu sõlmimise hetkel kahjustaks direktiivi eesmärke.
47. Tuleb lisada, et vastupidi sellele, mida näib väitvat hageja, ei ilmne ühtegi äriühingu vajadust, mida tuleks viia tasakaalu direktiivi eesmärgiga tagada kõrge tarbijakaitse tase. Seega on arusaamatu, kuidas äriühingu kulud suureneksid või millist kahju äriühing saaks, kui ta viiks nupu kooskõlla direktiivis ette nähtud kohustustega.(9)
48. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab seejärel küsimuse, kas tingimusliku maksekohustuse puhul võib nupu teksti laiendada, et kinnitada, et maksekohustus tekib üksnes siis, kui teatud kindlad tingimused on täidetud. Ka selles osas nõustun komisjoniga(10), kelle arvates välistab direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu ühemõtteline sõnastus nupu teksti sellise laiendamise. Sellest tuleneb, et nupp peab olema hästi loetavalt tähistatud ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või muu vastava sõnastusega. See on kooskõlas seadusandja kavatsusega teavitada tarbijat lepingu sõlmimise hetkel, näidates tema maksekohustuse ära selgelt ja ühemõtteliselt, ning nupule täiendava teabe lisamine võib selgust kahjustada.
B. Vorminõuete rikkumise tagajärjed lepingu kehtivusele: tarbija tahe ja kolmandate isikute õigus sellele rikkumisele tugineda
49. Nagu komisjon oma seisukohtades õigesti märkis(11), ei piira direktiiv 2011/83 selle artikli 3 lõike 5 kohaselt riigisisese lepinguõiguse – lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade – kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.
50. Direktiivi artikli 8 lõike 2 teises lõigus piirdutakse seoses kohustusega maksekohustus tellimuse esitamise hetkel selgelt tähistada selle sätestamisega, et kui kaupleja ei täida selles ette nähtud nõudeid, „ei ole tarbija lepingu ega tellim[u]sega seotud“.
51. Käesolevas kohtuasjas ei tugine kaupleja ja tarbija vahelise lepingu tühisusele aga tarbija (üürnik), vaid kolmas isik (üürileandja), kellel on kindel huvi lepingu tühisuse tuvastamise vastu, sest selle tagajärjel langeks ära nõue, mille kaupleja tema vastu kohtus esitas.
52. Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast(12), jäetakse ebaõiglased lepingutingimused kohaldamata, välja arvatud juhul, kui tarbija on selle vastu. Seega, kui tarbija väljendab oma nõusolekut ebaõiglaste tingimuste kehtima jätmisele, siis ei ole kõnealuste lepingutingimuste vastane kaitsesüsteem kohaldatav. See toob aga kaasa direktiivi 2011/83 mõtet moonutava ja sellega vastuolus oleva toime, mille tõttu tarbija isikliku huvi kaitseprofiilid tuvastatakse absoluutselt esmatähtsatena.
53. Artikli 8 ulatus osas, milles on ette nähtud, et tarbija ei ole tellimusega seotud, ei ole seega tingimusteta, vaid kooskõlas sellega, mida Euroopa Kohus kinnitas viidatud otsustes, piirnedes tarbija tahtega.
54. See tähendab käesoleval juhul, et vaidlusaluse lepingutingimuse tühisuse tuvastamine ja selle hilisem väljajätmine ning tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud kogu lepingu võimalik tühisus sõltub tarbija tahtest, kelle kaitseks lepingutingimuse tühisus on spetsiifiliselt ette nähtud.
55. Sellest nähtub minu arvates, et riigisiseses õiguses vastupidiste sätete puudumisel (tulenevalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest) võib kolmas isik õiguspäraselt tugineda kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimuse kehtetusele juhul, kui ta on huvitatud isik, sest ta on viidatud lepingu alusel kostja. Kohus peab aga hindama, kas kolmanda isiku ja tarbija huvid kattuvad (või kolmanda isiku huvid võivad toetada tarbijakaitset) või lahknevad. Teisel juhul, kuivõrd tarbijakaitsedirektiivides ette nähtud tühisuse alused võib arvata „kaitsva tühisuse“ kategooriasse, sõltumata nende täpsest kvalifitseerimisest riigisiseses õiguses, peab kohtunik tegema otsuse kooskõlas tarbija tahtega. Juhul kui tarbija väljendab selgelt, et ta soovib lepingutingimuse ja lepingu toime säilitada, võib tagajärjeks olla üksnes kolmanda isiku tühistamiskaebuse tagasilükkamine.(13)
56. Kui see riigisiseses õiguses keelatud ei ole, leian, et kolmandal isikul on õigus tugineda tarbija või kaupleja vahel allkirjastatud lepingu tingimuse võimalikule kehtetusele, kui ta on huvitatud isik, aga kuna artiklis 8 ette nähtud „tühisus“ on „kaitsev tühisus“, on tarbijal viimane sõna selle kohta, kas ta tahab tugineda tühisusele või mitte või kas ta tahab hilisema tahteavaldusega tühise lepingutingimuse tagajärgi kinnitada (suhteline tühisus). Seega on välistatud, et kolmas isik saaks saavutada tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud lepingu tingimuse tühisuse tuvastamise vastu tarbija tahet, mis on õigusnormidega kaitstud.
57. Viimane küsimus rikkumise tagajärgede kohta on seotud erinevustega riigisisese sätte (BGB § 312j lõiked 3 ja 4) ja direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 3 sõnastustes.
58. Nimelt on direktiivi 2011/83 üle võtnud riigisisese õigusnormi tekstis sisuliselt ette nähtud, et lepingut saab sõlmituks pidada ainult siis, kui kaupleja järgib selles ette nähtud kohustusi. Ei ole kahtlust, et tähenduse erinevus võrreldes direktiivi tekstiga ei ole ebaoluline, kuna puudub igasugune viide tarbija tahtele. Sellest võib järeldada, et riigisisese õiguse kohaselt on lepingu tühisus ette nähtud vorminõuete rikkumise korral absoluutne.
59. Riigisisene kohus peab tegema kindlaks, kas riigisisest õigust on võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, kohaldades Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat. Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et liikmesriigi kohus teeb kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjaomase direktiivi täielik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Niisugune kooskõlalise tõlgendamise nõue hõlmab muu hulgas liikmesriigi kohtute kohustust muuta vajaduse korral väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seetõttu ei saa liikmesriigi kohus põhjendatult asuda seisukohale, et tal ei ole võimalik tõlgendada riigisisese õiguse sätet kooskõlas liidu õigusega ainult seetõttu, et seda sätet on järjepidevalt tõlgendatud viisil, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas.(14) Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on siiski teatud piirid ja muu hulgas ei või see olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele.(15)
60. Järelikult peab liikmesriigi kohus käesoleval juhul arvestama riigisisest õigust kui tervikut, kaasa arvatud hea usu põhimõtet, et hinnata, kas riigisisest õigust on võimalik tõlgendada kooskõlas direktiivi teksti ja mõttega.
61. Konkreetsemalt võiks liikmesriigi kohus käesolevas kohtuasjas, kus näib ilmnevat üürniku tahe jääda hageja veebilehel tehtud tellimusega seotuks, tõlgendada § 312j lõikeid 3 ja 4 nii, et ebaõiglast lepingutingimust ei jäeta kohaldamata, säilitades nii põhikohtuasja hageja ja üürniku lepingulise suhte toime.(16)
C. Ettepanek
62. Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et:
elektrooniliselt sõlmitud kauglepingu sõlmimise kontekstis, millega kaasneb nupule või sellesarnasele funktsioonile vajutamine, peavad nupul olevad sõnad täitma viidatud sätte nõudeid ka juhul, kui tarbijale kehtib lepingu sõlmimise hetkel maksekohustus, mis sõltub tulevase ja tarbija mõjusfäärist väljapoole jääva sündmuse toimumisest. Seda tingimusel, et ei ole hilisemat hetke, mil tarbija saab makse kohta oma nõusolekut väljendada.