Language of document : ECLI:EU:T:2021:128

ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

10. märts 2021(*)

Tegevusetus- ja tühistamishagi – Elektroonilise side võrgud ja teenused – 2 GHz sagedusala ühtlustatud kasutamine – Liikuva kosmoseside teenuseid (MMS) pakkuvad üleeuroopalised süsteemid – Otsus 2007/98/EÜ – Operaatorite ühtlustatud valikumenetlus – Load väljavalitud operaatoritele – Otsus nr 626/2008/EÜ – Tegutsemistaotlus – Ametliku kirja puudumine – Komisjoni seisukoha määratlemine – Vastuvõetamatus – Tegutsemisest keeldumine – Vaidlustamatu akt – Vastuvõetamatus – Komisjoni pädevus

Kohtuasjas T‑245/17,

ViaSat, Inc., asukoht Carlsbad, California (Ühendriigid), esindajad: avocats E. Righini, J. Ruiz Calzado, P. de Bandt, M. Gherghinaru ja L. Panepinto,

hageja,

keda toetavad

Madalmaade Kuningriik, esindaja: M. Bulterman,

ja

Eutelsat SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocats L. de la Brosse ja C. Barraco-David,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, L. Nicolae ja V. Di Bucci,

kostja,

keda toetavad

EchoStar Mobile Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindaja: A. Robertson, QC,

ja

Inmarsat Ventures Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: avocats C. Spontoni, B. Amory, É. Barbier de La Serre ja barrister A. Howard,

menetlusse astujad,

mille ese on esimese võimalusena ELTL artikli 265 alusel esitatud nõue tuvastada, et komisjon on õigusvastaselt jätnud võtmata teatud meetmed 2 GHz sagedusalas liikuva kosmoseside teenuste (MSS) pakkumise valdkonnas ühtlustatud eeskirjade kohaldamisel ning teise võimalusena ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kiri, milles viimane vastas hageja esitatud tegutsemistaotlusele,

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: Üldkohtu president M. van der Woude, kohtunikud A. Kornezov, E. Buttigieg (ettekandja), K. Kowalik-Bańczyk ja G. Hesse,

kohtusekretär: ametnik B. Lefebvre,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 26. juuni 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

1        Selleks et tagada raadiospektri tõhus haldamine ja kasutamine tänu riigisiseste poliitikate koordineerimisele ning vajaduse korral selle kättesaadavuse ja kasutamise tingimuste ühtlustamisele, võtsid Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu vastu 7. märtsi 2002. aasta otsuse nr 676/2002/EÜ Euroopa [Liidu] raadiospektripoliitika reguleeriva raamistiku kohta (raadiospektrit käsitlev otsus) (EÜT 2002, L 108, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 317).

2        Leides, et telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab, et kõik ülekandevõrgud ja -teenused peavad olema hõlmatud ühe ja sama reguleeriva raamistikuga, võtsid parlament ja nõukogu vastu rea elektroonilise side võrke ja teenuseid käsitlevaid direktiive. See reguleeriv raamistik koosneb eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivist 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivist 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349).

3        Seda õiguslikku raamistikku ajakohastati oluliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37).

4        Euroopa Komisjon ühtlustas 2 GHz sagedusala kasutamise ja kättesaadavuse tingimused liikuva kosmoseside teenuseid (MSS) pakkuvate süsteemide rakendamiseks 14. veebruari 2007. aasta otsusega 2007/98/EÜ raadiospektri 2 GHz sagedusala ühtlustatud kasutamise kohta liikuva kosmoseside süsteemide rakendamiseks (ELT 2007, L 43, lk 32; edaspidi „ühtlustamise otsus“), mis võeti vastu raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõike 3 alusel.

5        Selleks et lihtsustada liikuva kosmoseside teenuste konkurentsivõimelise siseturu arengut Euroopa Liidus ja tagada järkjärguline katvus kõikides liikmesriikides, võtsid parlament ja nõukogu EÜ artikli 95 (nüüd ELTL artikkel 114) alusel vastu 30. juuni 2008. aasta otsuse nr 626/2008/EÜ liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvate süsteemide valiku ja nendega seotud lubade andmise kohta (ELT 2008, L 172, lk 15; edaspidi „liikuva kosmoseside teenuseid käsitlev otsus“).

6        Liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõikega 3 talle antud pädevust teostades võttis komisjon vastu 10. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/667/EL liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevate jõustamiseeskirjade kooskõlastatud kohaldamise meetodite kohta (ELT 2011, L 265, lk 25; edaspidi „rakendusotsus“).

7        7. augusti 2008. aasta pakkumiskutsega – üleeuroopalised liikuva kosmoseside süsteemid (ELT 2008, C 201, lk 4) algatas komisjon liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse II jaos ette nähtud valikumenetluse.

8        Kõnealuse valikumenetluse lõpus võttis komisjon vastu 13. mai 2009. aasta otsuse 2009/449/EÜ liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvate üleeuroopaliste süsteemide operaatorite valiku kohta (ELT 2009, L 149, lk 65; edaspidi „valikuotsus“), millega ta valis välja kaks taotlejat: Inmarsat Ventures Ltd (edaspidi „Inmarsat“) ja Solaris Mobile Ltd (nüüd EchoStar Mobile Ltd, edaspidi „EchoStar“), kes astusid käesolevas menetluses tema nõuete toetuseks menetlusse.

9        Hageja ViaSat, Inc. on enda sõnul äriühing, kes pakub laia valikut kommunikatsioonilahendusi, mis on mõeldud ettevõtjatele, üksikisikutele ja valitsustele. Ta osutab praegu Ühendriikides lennuki pardal pakutavaid ühenduvusteenuseid ja soovib osutada eelkõige sama tüüpi teenuseid koos käesolevas menetluses hageja nõuete toetuseks menetlusse astunud Eutelsat SA-ga 2016. aastal asutatud ühisettevõtja kaudu kogu liidus ning Põhja-Ameerikat ja Euroopat ühendavatel peamistel lennuliinidel.

10      Inmarsat, kes on üks liikuva kosmoseside teenuste osutamiseks korraldatud ühise valikumenetluse tulemusel välja valitud ettevõtjatest, arendas välja süsteemi, mis võimaldab pakkuda Euroopa kohal lendavate lennukite pardal ühenduvusteenuseid tänu süsteemile, mida kutsutakse European Aviation Network (edaspidi „EAN-süsteem“) ning mis tugineb maapealsetele jaamadele ja satelliitkomponentidele.

11      Inmarsat taotles riigi reguleerivatelt asutustelt vajalikud load, et käitada EAN-süsteemi, kasutades talle valikuotsuses määratud sagedust.

12      Hageja saatis 2. augustil 2016 komisjonile kirja, milles palus tal tegutseda selleks, et takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi rakendamiseks ilma uue pakkumiskutseta ühise valikumenetluse teel, nagu on ette nähtud liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artiklites 3–6, et tagada ühtlustatud tulemus. Sellega seoses väitis ta sisuliselt, et nimetatud süsteem kujutab endast 2 GHz sagedusala täiesti uut kasutamist, kuna sellel on täiesti erinevad eesmärgid nendest, mis olid ette nähtud kõnealuses otsuses ja ühises valikumenetluses, nimelt pakkuda üleeuroopalisi universaalseid liikuva kosmoseside ühenduvusteenuseid.

13      Komisjon vastas hageja 2. augusti 2016. aasta kirjale 31. oktoobri 2016. aasta e-kirjaga, märkides, et ta ei ole vastu võtnud ühtegi otsust 2 GHz sagedusala kasutamise loa taotluse kohta liikuva kosmoseside teenuste osutamiseks ühe väljavalitud ettevõtja poolt, kuna seda küsimust peavad „igal juhul“ lahendama pädevad riigisisesed asutused.

14      Kuna komisjoni 31. oktoobri 2016. aasta vastus hagejat ei rahuldanud, saatis ta talle 22. detsembril 2016 kirja, milles palus võtta seisukoht vastavalt tema 2. augusti 2016. aasta kirjas esitatud taotlusele, et täita talle ELL artiklist 17, liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 2 kolmandast lõigust ja põhjendusest 22, loadirektiivi artikli 5 lõikest 2 ning põhjendustest 24 ja 35 ning raamdirektiivi artiklist 19 tulenevat tegutsemiskohustust.

15      Komisjon vastas hageja 22. detsembri 2016. aasta kirjale 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjaga.

16      Komisjon kordas 14. veebruari 2017. aasta kirjas, et nagu ta oma 31. oktoobri 2016. aasta e-kirjas hagejale märkis, ei ole ta teinud ühtegi otsust 2 GHz sagedusala kasutamise loa taotluse kohta liikuva kosmoseside teenuste osutamiseks ühe väljavalitud ettevõtja poolt, kuna seda küsimust peavad „igal juhul“ lahendama pädevad riigisisesed asutused. Lisaks märkis ta esiteks, et kuigi ta kontrollib turgude ja õigusnormide arengut selles valdkonnas, eelkõige sidekomitee ja selle komitee töögrupi raames, mis tegeleb liikuva kosmoseside teenustega, võetakse liikuva kosmoseside teenuseid osutavaid süsteeme ja nende operaatoreid puudutavad rakendusmeetmed riigisisesel tasandil, ning teiseks, et tema üksnes hõlbustab liikmesriikidevahelist koostööd vastavalt rakendusotsusele. Ta lisas, et liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevas otsuses ette nähtud 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärgi mis tahes ümbersõnastamist ei ole kavandatud ning et ta ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võiks kaasa tuua liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamise liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsusega reguleeritud valdkonnas tegelike või võimalike riigisiseste meetmete tõttu seoses sellega, et nimetatud riigisisesed ametiasutused täidavad selle otsuse kohaselt lubade andmise või täidesaatvaid ülesandeid.

17      Komisjon täpsustas 21. veebruari 2017. aasta kirjas, et kohaldatav õiguslik raamistik ei anna talle selles osas eripädevust ja et järelikult ei saa ta tegutseda, et võtta vastu otsus, mis takistaks liikmesriigil andmast Inmarsatile luba kasutada 2 GHz sagedusala spektrit, et pakkuda õhk-maa lahendusi ühenduvusteenuste jaoks lennu ajal.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

18      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. aprillil 2017.

19      Eutelsat esitas Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2017 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja president andis 12. septembri 2017. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Eutelsat esitas oma seisukohad ja põhivaidluse pooled esitasid nende kohta oma seisukohad määratud tähtajal.

20      Madalmaade Kuningriik esitas 10. augustil 2017 Üldkohtu kantseleisse avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja president andis 15. septembri 2017. aasta otsusega menetlusse astumise loa. Madalmaade Kuningriik esitas oma seisukohad ja põhivaidluse pooled esitasid nende kohta oma seisukohad määratud tähtajal.

21      Inmarsat ja EchoStar esitasid vastavalt 22. augustil ja 23. augustil 2017 Üldkohtu kantseleisse avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja president andis 11. oktoobri 2017. aasta määrustega menetlusse astumise load. Inmarsat ja EchoStar esitasid oma seisukohad ja põhivaidluse pooled esitasid nende kohta oma seisukohad määratud tähtajal.

22      Hageja, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja Eutelsat, palub Üldkohtul:

–        tuvastada komisjoni tegevusetus;

–        teise võimalusena tühistada komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas sisalduv otsus tervikuna või osaliselt;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

23      Komisjon, keda toetavad EchoStar ja Inmarsat, palub Üldkohtul:

–        jätta tegevusetuse tuvastamise nõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta tühistamisnõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

24      Üldkohtu teine koda (varasem koosseis) otsustas 10. aprilli 2019. aasta otsusega käesoleva menetluse Üldkohtu kodukorra artikli 69 punktide a ja d alusel peatada kuni kohtuotsuse kuulutamiseni kohtuasjas C‑100/19. Arvestades, et kohtuotsus Viasat UK ja Viasat (C‑100/19, EU:C:2020:174) kuulutati 5. märtsil 2020, jätkati menetlust käesolevas kohtuasjas sellel kuupäeval.

25      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel muudeti ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kümnenda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

26      Üldkohus otsustas kümnenda koja ettepanekul kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja üle laiendatud kohtukoosseisule.

27      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kümnes koda) avada menetluse suulise osa ning kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus pooltel vastata kirjalikele küsimustele. Pooled täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.

III. Õiguslik käsitlus

28      Esimese võimalusena, leides, et komisjon ei lõpetanud väidetavat tegevusetust, palub hageja tuvastada komisjoni tegevusetuse.

29      Teise võimalusena, leides, et komisjon on teinud tõlgendamisvigu seoses oma pädevuse ulatusega liikuva kosmoseside teenuste valdkonnas, palub hageja tühistada otsus, mis sisaldub komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas, mis saadeti talle vastuseks tema 22. detsembri 2016. aasta kirjale.

A.      Tegevusetuse tuvastamise nõue

30      Hageja väidab, et komisjon on õigusvastaselt jätnud võtmata meetmed, mis on vajalikud, et takistada 2 GHz sagedusala kasutamist, mis väidetavalt erineb sellest, mis oli ühise valikumenetluse ese, ning tagada ühtlustatud siseturu säilimine üleeuroopalistele liikuva kosmoseside teenustele, mis tagavad selles sagedusalas universaalse ühenduvuse.

31      Esimese võimalusena vaidlustab komisjon tegevusetuse tuvastamise nõude vastuvõetavuse. Teise võimalusena leiab ta, et see nõue on põhjendamatu.

32      Tegevusetuse tuvastamise nõude vastuvõetavuse kohta väidab komisjon, keda toetab Inmarsat, et esiteks võttis ta seisukoha vastusena hageja tegutsemistaotlusele ja teiseks ei vasta selle nõude ese ametliku kirja omale, kuna tal ei palutud ametlikult adresseerida õigusakti isiklikult Inmarsatile, et takistada tal kasutada 2 GHz sagedusala, või tegutseda selleks, et vältida siseturu killustumist ning seetõttu ei saanud ta selles suhtes seisukohta võtta. Ta leiab, et ta määratles oma seisukoha selgelt pärast hageja tegutsemistaotlust, kuigi see vastus ei toonud kaasa hageja soovitud meetmete võtmist. Lõpuks leiab komisjon, et tegevusetuse tuvastamise nõue on vastuvõetamatu ka seetõttu, et teatud õigusaktide puhul, mida ta võib olla kohustatud tegutsemistaotluse kohaselt vastu võtma, on tal kaalutlusõigus ning igal juhul ei puuduta need hagejat otseselt ja isiklikult.

33      Sellega seoses tuleb kindlaks teha, milline on käesolevas asjas hageja tegutsemistaotluse ese. See ametlik kiri piiritleb raamistiku, milles võib tegevusetuse tuvastamise nõude esitada juhul, kui komisjon ei ole seisukohta võtnud. Sellise eesmärgi kindlaksmääramine võimaldab ka muu hulgas kontrollida, kas komisjon võttis nimetatud taotluse alusel tegelikult seisukoha.

1.      Hageja tegutsemistaotluse ese ja raamistik, milles võis tegevusetuse tuvastamise nõude esitada

34      Komisjon väidab esiteks, et hageja palus oma 22. detsembri 2016. aasta kirjas tal adresseerida riigi reguleerivatele asutustele mis tahes vormis õigusakt (otsus või arvamus), et takistada neil väljastada lube Inmarsatile 2 GHz sagedusala teatavate kasutusviiside jaoks, samas kui käesolevas tegevusetuse tuvastamise nõudes palub ta Üldkohtul tuvastada, et komisjon ei ole võtnud meetmeid, et takistada selle sagedusala muud kasutamist. Komisjoni sõnul võib viimati nimetatud tegevuse puhul olla vaja üldkohaldatavat õigusakti või isiklikult Inmarsatile adresseeritud õigusakti, mille puhul tuleb hinnata väga erinevaid asjaolusid.

35      Komisjon väidab teiseks, et hageja palub Üldkohtul tuvastada, et komisjon on toime pannud süülise tegevusetuse, kuna ta ei võtnud ühtegi meedet selleks, et säilitada ühtlustatud siseturu arengut üleeuroopaliste liikuva kosmoseside teenuste jaoks 2 GHz sagedusalas, mis tagavad universaalse ühenduvuse, kuigi tal ei palutud sõnaselgelt selles küsimuses tegutseda. Ta leiab, et hageja 22. detsembri 2016. aasta kiri ei sisalda vajalikke andmeid, et ta saaks võtta seisukoha, tehes otsuse või koostades otsuse eelnõu liidu kaasseadusandjatele, et vältida siseturu killustumist, kuna nimetatud kiri ei sisalda selle kohta ühtegi viidet. Hageja ülesanne on aga selle otsuse sisu konkreetselt tuua välja.

36      Hageja leiab, et ametlikule kirjale ei ole ühtegi konkreetset vorminõuet ja et algatus, mille ta komisjonile 22. detsembri 2016. aasta kirjas esitas, oli piisavalt täpne, et võimaldada komisjonil konkreetselt teada selle otsuse sisu, mille ta palus vastu võtta, arvestades eelkõige tema 2. augusti 2016. aasta kirja selget sõnastust.

37      Lisaks väidab hageja, et ta analüüsis oma 22. detsembri 2016. aasta kirjas kohustusi, mille aluslepingud panevad komisjonile „ühtse turu nõuetekohase toimimise“ raames, ja tema pädevust „kõrvaldada takistused“ siseturul, mis võivad ilmneda, kui – nagu käesolevas asjas – riigi reguleerivate asutuste vahel võivad tekkida lahknevused.

38      Siinkohal tuleb meenutada, et ELTL artikli 265 teise lõigu kohaselt on tegevusetushagi vastuvõetav üksnes juhul, kui asjasse puutuval institutsioonil on palutud enne tegutseda. See institutsioonile esitatud ametlik kiri on oluline menetlusnõue, mille tagajärjel hakkab esiteks kulgema kahekuuline tähtaeg, mille jooksul institutsioon peab määratlema oma seisukoha, ja teiseks piiritletakse raamistik, milles võib esitada hagi juhul, kui institutsioon hoidub oma seisukoha määratlemisest. Olgugi et ametlikule kirjale ei ole kehtestatud konkreetset vorminõuet, on siiski vajalik, et see oleks piisavalt selge ja täpne, et komisjonil oleks võimalik kindlalt mõista selle otsuse sisu, mida temalt palutakse vastu võtta, ja et sellest nähtuks, et kirja eesmärk on kohustada teda tegutsema (vt 3. juuni 1999. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑17/96, EU:T:1999:119, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika; 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑442/07, ei avaldata, EU:T:2011:547, punkt 22).

39      Siiski ei pea tegevusetushagi ja ametliku kirja sõnastus olema identsed. Hageja ei saa nimelt sellise hagi puhul paluda Üldkohtul kohustada komisjoni võtma vastu akti, mida ei ole vastu võetud, vaid üksnes tuvastada, et komisjon on rikkunud aluslepingut, kuna ta ei ole võtnud nõutud meetmeid, eirates temal lasuvaid kohustusi (vt selle kohta 8. juuni 2000. aasta kohtuotsus Camar ja Tico vs. komisjon ja nõukogu, T‑79/96, T‑260/97 ja T‑117/98, EU:T:2000:147, punkt 67). Järelikult ei nõua hagi enese laad, et hageja kasutaks Üldkohtule oma nõudeid esitades sama sõnastust nagu komisjonile saadetud ametlikus kirjas.

40      Siinkohal tuleb märkida, et hageja tegutsemistaotluse ese nähtub muu hulgas tema 22. detsembri 2016. aasta kirja pealkirjast, mis on sõnastatud järgmiselt:

„ELTL artikli 265 teise lõigu kohane ametlik kiri, milles palutakse komisjonil rahuldada [hageja] 2. augusti 2016. aasta taotlus võtta vastu lõplik otsus, et takistada riigi reguleerivatel asutustel teha soodne otsus Inmarsati taotluse suhtes lubada tal kasutada [2 GHz sagedusala] spektrit, et pakkuda lendudel ühenduvusteenustele õhk-maa lahendusi.“

41      Lisaks, olles kirjeldanud kõiki õigusnorme, mille alusel ta leiab, et komisjonil on kohustus tegutseda, kordab hageja asjaomast taotlust järgmises sõnastuses, mis on küll erinev, kuid sisuliselt sarnane:

„[Hageja] nõudis seega, et komisjon tegutseks kiiresti, […] takistamaks riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile luba kasutada [2 GHz sagedusala] spektrit lendudel ühenduvuse pakkumiseks ilma uue hankemenetluseta [selle] spektri kasutamise õiguse andmiseks.“

42      Lisaks palus hageja oma 22. detsembri 2016. aasta kirjas sõnaselgelt ja ametlikult komisjonil kõnealune taotlus rahuldada. Neil asjaoludel tuleb seda kirja tõlgendada ametliku kirjana ELTL artikli 265 tähenduses, võttes arvesse kõiki 2. augusti 2016. aasta kirjas ammendavalt loetletud aspekte (vt selle kohta 3. juuni 1999. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑17/96, EU:T:1999:119, punkt 42).

43      Seega tuleb analüüsida, kas komisjonile 22. detsembril 2016 saadetud ametlik kiri koostoimes hageja 2. augusti 2016. aasta kirjaga sisaldab piisavalt selget ja täpset taotlust tegutseda selleks, et takistada 2 GHz sagedusala „oluliselt erinevat“ kasutamist ja siseturu killustumist, et võimaldada komisjonil konkreetselt mõista selle otsuse sisu, mille vastuvõtmist temalt paluti, ning kas sellest tegutsemistaotlusest endast nähtub, et selle eesmärk on kohustada komisjoni määratlema oma seisukoht eespool punktis 38 viidatud kohtupraktika tähenduses.

44      Kõigepealt tuleb sellega seoses märkida, et oma 2. augusti 2016. aasta kirjas väljendas hageja eelkõige seisukohta, et kui riigi reguleerivad asutused annaksid Inmarsatile load EAN-süsteemi jaoks, siis „kujutaks see endast 2 GHz sagedusala oluliselt erinevat kasutamist võrreldes sellega, mida liidu seadusandja on kavandanud“.

45      Seega, kui hageja palub Üldkohtul tuvastada komisjoni tegevusetus, kuna viimane ei võtnud meetmeid selleks, et „takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile luba ilma igasuguse koordineerimiseta kasutada 2 GHz sagedusala peamiselt õhk-maa võrkude jaoks“, ja selleks, et „takistada 2 GHz sagedusala oluliselt erinevat kasutamist“, ei välju see taotlus raamistikust, milles võis esitada tegevusetushagi ja mis on piiritletud komisjonile 22. detsembril 2016 esitatud ametlikus kirjas koostoimes hageja 2. augusti 2016. aasta kirjaga, vastupidi sellele, mida komisjon sisuliselt väidab.

46      Sama kehtib hageja nõude kohta, milles palutakse Üldkohtul tuvastada, et komisjon hoidus õigusvastaselt „takistamast 2 GHz sagedusala muud kasutamist“.

47      Seevastu, nagu väidab komisjon, on tegevusetuse tuvastamise nõue vastuvõetamatu osas, milles hageja palub Üldkohtul tuvastada, et komisjon on õigusvastaselt jätnud võtmata vastu õigusakti, mis on adresseeritud isiklikult Inmarsatile ja mille eesmärk on takistada tal kasutada 2 GHz sagedusala oma õhk-maa süsteemi jaoks, mis tagab ühenduvuse lennukite pardal. Nimelt märkis hageja vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele ja kohtuistungil, et üks aktidest, mida komisjon olnuks pädev tegutsemistaotluse kohaselt vastu võtma, oli Inmarsatile adresseeritud „ametlik kiri“, mis keelanuks tal kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi käitamiseks. Ent ei komisjonile 22. detsembril 2016 saadetud ametlikus kirjas ega oma 2. augusti 2016. aasta kirjas, millele see viitab, ei palunud hageja komisjonil sellist Inmarsatile adresseeritud akti vastu võtta. Sellekohast tegutsemistaotlust ei saa tuletada ka kontekstist, milles hageja nimetatud ametliku kirja ja kirja komisjonile adresseeris, kuna selle eesmärk oli selgelt sellise akti vastuvõtmine, mille eesmärk on takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lubasid, eelkõige arvestades selle sagedusala kasutamist, mis hageja sõnul ei ole kooskõlas ühtlustatud eesmärkidega ja valikuotsusega.

48      Järelikult on komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt ei vasta selle nõude ese ametliku kirja omale, osaliselt põhjendatud.

49      Seejärel tuleb märkida, et tegutsemistaotlus, mille hageja komisjonile esitas, põhineb eeldusel, et komisjon on kohustatud tegutsema, kui esineb oht, et kahjustatakse liikuva kosmoseside teenuste siseturu ühtlustamist. Selles osas tugines hageja ELL artiklile 17 ja komisjoni rollile „aluslepingute järelevalvajana“ tagada liidu õiguse järgimine, ja volitustele, mis komisjonil on tema enda sõnul raamdirektiivi artikli 19 ja loadirektiivi põhjenduse 35 alusel, et teha järelevalvet liikuva kosmoseside teenuste siseturu toimimise üle.

50      Siinkohal tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab ametlik kiri andma juhiseid taotletava akti sisu kohta, kuid miski ei nõua, et see sõnastus viitaks võimalikult täpselt taotletud aktile (vt selle kohta 8. juuli 1970. aasta kohtuotsus Hake vs. komisjon, 75/69, EU:C:1970:65, punktid 4–10, ja 22. mai 1985. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, 13/83, EU:C:1985:220, punktid 35–37).

51      Käsitletaval juhul oli komisjonil võimalik järeldada talle 22. detsembril 2016 saadetud ametlikust kirjast koostoimes hageja 2. augusti 2016. aasta kirjaga, et selle akti mõjul, mida hageja palus tal vastu võtta, pidi säilima 2 GHz sagedusala kasutamise siseturg liikuva kosmoseside teenuste jaoks, nagu see oli kehtestatud kohaldatava õigusliku raamistikuga. Lisaks tuleb samamoodi hagejaga märkida, et komisjon vastas 21. veebruari 2017. aasta kirjas, et tema talitused „kontrollivad turu ja regulatsiooni arengut“.

52      Eeltoodut arvestades tuleb esiteks märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, oli ametlik kiri piisavalt täpne ja sõnaselge taotletud akti sisu osas, et anda talle võimalus võtta seisukoht meetmete kohta, mis tuleb võtta selleks, et takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lubasid, säilitades seeläbi liikuva kosmoseside teenuste siseturu.

53      Teiseks on tegevusetuse tuvastamise nõue vastuvõetamatu osas, milles hageja palub Üldkohtul tuvastada, et komisjon on õigusvastaselt jätnud vastu võtmata isiklikult Inmarsatile adresseeritud akti, et takistada tal kasutada 2 GHz sagedusala oma õhk-maa süsteemi jaoks, mis tagab ühenduvuse lennukite pardal.

2.      Küsimus, kas komisjon määratles oma seisukoha pärast hageja tegutsemistaotlust

54      Komisjon väidab, et oma 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas määratles ta seisukoha vastuseks hageja taotlusele võtta vastu otsus, et takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube kasutada 2 GHz sagedusala spektrit, et pakkuda lendudel ühenduvusteenuste jaoks õhk-maa lahendusi. Ta leiab, et ta määratles pärast kõnealust tegutsemistaotlust oma seisukoha selgelt, kuigi see vastus ei toonud kaasa taotletud meetmete võtmist.

55      Repliigis vaidleb hageja komisjoni argumentidele vastu, väites, et komisjoni vastus tema tegutsemistaotlusele, nagu see on väljendatud tema 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas, võrdub tegevusetusega. Vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele märkis ta siiski, et „on selge, et [nendes kirjades] määratles komisjon seisukoha ja et see seisukoht [võrdus] [tema tegutsemistaotluse] rahuldamata jätmisega“. Hageja kinnitas kohtuistungil selle kohta küsimustele vastates, et ta ei vaidle enam vastu sellele, et komisjon määratles pärast tema tegutsemistaotlust seisukoha; selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

56      Siinkohal olgu meenutatud, et ELTL artikli 265 teises lõigus on sätestatud, et „[h]agi võib esitada ainult juhul, kui eelnevalt on asjassepuutuvat institutsiooni, organit või asutust kutsutud üles toimingut tegema. Kui kahe kuu jooksul sellisest üleskutsest alates ei ole asjassepuutuv institutsioon, organ või asutus oma seisukohta määratlenud, võib hagi esitada järgneva kahe kuu jooksul“.

57      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole ELTL artiklis 265 nimetatud tegevusetushagi vastuvõetavuse tingimused täidetud, kui institutsioon, kellel palutakse tegutseda, on selle taotluse järel määratlenud oma seisukoha enne hagi esitamist (vt 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Nutria vs. komisjon, T‑832/14, ei avaldata, EU:T:2016:428, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Käsitletavas asjas nähtub komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjast, et tema hinnangul ei saa pädevuse puudumise tõttu rahuldada hageja tegutsemistaotlust, milles viimane palus tal võtta meetmeid, mille eesmärk on takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube 2 GHz sagedusala kasutamiseks EAN-süsteemi käitamiseks, et säilitada siseturgu, mis tuleneb selle sagedusala kasutamise ühtlustamisest liikuva kosmoseside teenuste jaoks. Seega on tegemist tegutsemisest keeldumisega.

59      Samas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et institutsioon ei ole tegevusetuse seisundis mitte üksnes siis, kui ta võtab vastu akti, mis hagejat rahuldab, vaid ka siis, kui ta keeldub seda akti vastu võtmast ja vastab talle esitatud taotlusele, märkides ära põhjused, miks ta leiab, et kõnealust akti ei tule vastu võtta, või kui ta ei ole pädev seda tegema (vt 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Techniplan vs. komisjon, T‑853/16, ei avaldata, EU:T:2017:928, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 8. märtsi 1972. aasta kohtuotsus Nordgetreide vs. komisjon, 42/71, EU:C:1972:16, punkt 4, ja 24. novembri 1992. aasta kohtuotsus Buckl jt vs. komisjon, C‑15/91 ja C‑108/91, EU:C:1992:454, punktid 15 ja 20, ning 8. detsembri 2005. aasta kohtumäärus Campailla vs. komisjon, C‑211/05 P, ei avaldata, EU:C:2005:760, punkt 17).

60      Järelikult kujutab asjaomase institutsiooni väljendatud keeldumine tegutseda vastavalt taotlusele endast seisukoha määratlemist, mis lõpetab tegevusetuse (4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 36, ja 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Nutria vs. komisjon, T‑832/14, ei avaldata, EU:T:2016:428, punkt 44; vt selle kohta ka 19. novembri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑196/12, EU:C:2013:753, punktid 22–31).

61      Järelikult tuleb tõdeda, et käesolevas asjas lõpetas komisjon talle ette heidetud tegevusetuse enne hagi esitamist. Neil asjaoludel tuleb tegevusetuse tuvastamise nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

62      Eeltoodut arvestades ei ole vaja analüüsida komisjoni etteheidet, mille kohaselt on tegevusetuse tuvastamise nõue vastuvõetamatu, kuna teatud aktid, mida ta peaks hageja tegutsemistaotluse kohaselt vastu võtma, kuuluvad tema kaalutlusõiguse alla ja nende kohta ei saa seega sellist nõuet esitada, ning et igal juhul ei puuduta sellised aktid hagejat otseselt ja isiklikult.

B.      Tühistamisnõue

63      Hageja väidab, et 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas, mille komisjoni talle saatis, rikkus viimane õigusnormi, kui ta leidis, et üksnes liikmesriikide ülesanne on teha otsuseid, mis puudutavad 2 GHz sagedusala kasutamise lubamist väljavalitud liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvate ettevõtjate suhtes ja nende lubade täitmist. Ta väidab, et komisjonil on pädevus võtta sobivaid meetmeid, et takistada liikmesriikidel anda Inmarsatile lubasid ja hoida ära liikuva kosmoseside teenuste siseturu killustumist.

64      Komisjon leiab, et tühistamisnõue on vastuvõetamatu eelkõige seetõttu, et tema 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kiri ei ole siduvad ega ole iseenesest vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses.

65      Teise võimalusena väidab komisjon, et tühistamisnõue ei ole põhjendatud, sest kuna tal puudus pädevus võtta vastu hageja taotletud akte, ei rikkunud ta õigusnormi, kui vastas tegutsemistaotlusele oma 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas.

1.      14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas sisalduv otsus ja Üldkohtu teostatav õiguspärasuse kontroll

66      Komisjon, keda toetab Inmarsat, leiab, et tema 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kiri ei ole vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses. Tuginedes kohtupraktikale, leiab ta, et esiteks sisaldavad need kirjad hagejale saadetud pelka teavet selle kohta, et komisjon ei ole teinud ühtegi otsust „vastuseks liikuva kosmoseside teenuste loataotlusele“, ja teiseks õiguslikku arvamust, mille kohaselt kuulub sellise otsuse tegemine igal juhul liikmesriigi pädevate ametiasutuste pädevusse. Lisaks leiab komisjon, et hageja seisukoht, et need kirjad mõjutavad selgelt tema õiguslikku olukorda, on puhtalt spekulatiivne, kuna see põhineb mitmel oletusel.

67      Hageja, keda toetab Madalmaade Kuningriik, leiab, et komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kiri sisaldavad otsust, mille peale saab esitada tühistamishagi. Tema sõnul sisaldavad need kirjad komisjoni lõplikku seisukohta, mis seisneb keeldumises tegutseda pärast seda, kui hageja oli palunud võtta meetmeid, mille eesmärk on takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile luba kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi kasutamiseks, et säilitada siseturg, mis tuleneb selle sagedusala kasutamise ühtlustamisest liikuva kosmoseside teenuste jaoks.

68      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi esitada vaid selliste meetmete peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi kolmandate isikute huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis (31. märtsi 1971. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, 22/70, EU:C:1971:32, punkt 42; 2. märtsi 1994. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑316/91, EU:C:1994:76, punkt 8, ja 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 36).

69      Selleks et teha kindlaks, kas aktil või otsusel, mille tühistamist taotletakse, on sellised tagajärjed, tuleb lähtuda selle sisust (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9) ning sellest, kuidas nende aktide autorid neid kvalifitseerida soovisid (17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 42, ja 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 52). Seevastu vormil, milles akt või otsus on tehtud, ei ole tühistamishagi vastuvõetavuse seisukohast põhimõtteliselt tähendust (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuss Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 46).

70      Käesoleval juhul, nagu nähtub eespool punktidest 58–60, määratles komisjon oma 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas seisukoha vastusena hageja tegutsemistaotlusele, milles viimane palus tal võtta meetmeid, et takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi käitamiseks, et säilitada siseturg, mis tuleneb selle sagedusala kasutamise ühtlustamisest liikuva kosmoseside teenuste jaoks. Vastupidi komisjoni väidetele ei sisalda need kirjad lihtsat teavet või õiguslikku arvamust, vaid neid tuleb pidada tegutsemisest keeldumiseks.

71      Selle kohta tuleb meenutada, et asjaomase institutsiooni keeldumine tegutseda vastavalt taotlusele kujutab endast põhimõtteliselt vaidlustatavat akti ELTL artikli 263 tähenduses (vt selle kohta 4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 36; 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Nutria vs. komisjon, T‑832/14, ei avaldata, EU:T:2016:428, punkt 44, ja 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Techniplan vs. komisjon, T‑853/16, ei avaldata, EU:T:2017:928, punkt 20).

72      Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samas, et kui komisjoni akt on keelduv nagu käsitlevas asjas, siis tuleb selle akti hindamisel lähtuda taotluse liigist, millele aktiga vastati (8. märtsi 1972. aasta kohtuotsus Nordgetreide vs. komisjon, 42/71, EU:C:1972:16, punkt 5; 24. novembri 1992. aasta kohtuotsus Buckl jt vs. komisjon, C‑15/91 ja C‑108/91, EU:C:1992:454, punkt 22, ja 13. märtsi 2007. aasta kohtumäärus Arizona Chemical jt vs. komisjon, C‑150/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:164, punkt 22). Eelkõige on keeldumine akt, mille peale saab ELTL artikli 263 tähenduses esitada tühistamishagi, kui akti, mille võtmisest institutsioon keeldus, oleks saanud selle sätte alusel vaidlustada (vt 22. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Salt Union vs. komisjon, T‑330/94, EU:T:1996:154, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtumäärus Arizona Chemical jt vs. komisjon, C‑150/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:164, punkt 23, ja 22. jaanuari 2010. aasta kohtumäärus Makhteshim-Agan Holding jt vs. komisjon, C‑69/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:37, punkt 46).

73      Seega selleks, et hinnata, kas nõue tühistada komisjoni keeldumine tegutseda pärast hageja esitatud taotlust võtta meetmeid, mille eesmärk on takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi käitamiseks, et säilitada siseturg, mis tuleneb selle sagedusala kasutamise ühtlustamisest liikuva kosmoseside teenuste jaoks, on vastuvõetav, on vaja analüüsida, kas see akt ise, mida komisjonilt paluti, kujutaks endast akti, mille õiguspärasust võiks Üldkohus ELTL artikli 263 kohaselt kontrollida (vt selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtumäärus Arizona Chemical jt vs. komisjon, C‑150/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:164, punkt 23).

74      See küsimus on antud juhul seotud küsimusega, kas komisjonil on sellise akti vastuvõtmiseks pädevus. Nimelt selleks, et teha kindlaks, kas akt, mille vastuvõtmisest komisjon oma väidetava pädevuse puudumise tõttu keeldus, on käsitletaval juhul ise vaidlustatav vastavalt eespool punktis 73 meenutatud kohtupraktikale, tuleb eelkõige kindlaks teha, milline oleks selle akti laad hageja väidetud pädevuse alusel. See tähendab seega, et kõigepealt tuleb analüüsida komisjoni pädevust võtta vastu akt vastavalt tegutsemistaotlusele. Seejärel, kui tal on nõutav pädevus, tuleb vastavalt eespool punktis 73 meenutatud kohtupraktikale analüüsida, kas Üldkohus saab kontrollida selle akti õiguspärasust, mille vastuvõtmise pädevus tal on. Kui vastus ühele neist küsimustest on eitav, st kui komisjonil puudub pädevus või kui hagejal ei ole õigust esitada tühistamishagi akti peale, mille komisjon on pädev vastu võtma, tuleb tühistamisnõue esimesel juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata või teisel juhul vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, võttes arvesse eespool punktis 73 viidatud kohtupraktikat. Seevastu juhul, kui komisjon on pädev vastu võtma hageja taotletud sisuga akti, mille tühistamist ta võib ELTL artikli 263 alusel nõuda, tuleb hagi rahuldada osas, milles komisjon keeldus tegutsemast, leides, et tal puudub pädevus.

75      Seega tuleb komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas sisalduva tegutsemisest keeldumise õiguspärasust hinnata koos sellise tegutsemisest keeldumise peale esitatud tühistamisnõude vastuvõetavusega (vt selle kohta 16. juuni 1993. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑325/91, EU:C:1993:245, punkt 11).

76      Lisaks tuleb meenutada, et Üldkohtul on õigus iga juhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas hea õigusemõistmise kaalutlustel võib hagi sisuliselt rahuldamata jätta, ilma et enne lahendataks komisjoni poolt tühistamishagi kohta esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt puudus hagejal põhjendatud huvi või õigus esitada hagi tegutsemistaotluses nõutud akti tühistamise nõudes (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52). Võttes arvesse seost hagi vastuvõetavuse ja põhjendatuse vahel, leiab Üldkohus, et käesolevas asjas tuleb kõigepealt otsustada, kas komisjonil on pädevus võtta vastu akt vastavalt hageja poolt talle esitatud tegutsemistaotlusele, ilma et see piiraks allpool punktides 107–112 ja 164–180 esitatut.

2.      Hageja argumendid, mis puudutavad komisjoni iga pädevust võtta vastu tegutsemisetaotluses nõutud akte

77      Olgu meenutatud, et hageja palus oma 22. detsembri 2016. aasta kirjas sõnaselgelt ja ametlikult komisjonil rahuldada tema 2. augusti 2016. aasta kirjas esitatud tegutsemistaotlus, et takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi käitamiseks, et säilitada siseturg, mis tuleneb selle sagedusala kasutamise ühtlustamisest liikuva kosmoseside teenuste jaoks.

78      Komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjast nähtuvad sisuliselt hageja tegutsemistaotlusele antud vastuse kolm elementi. Esiteks märkis komisjon, et otsused liikuva kosmoseside teenuseid puudutavate loataotluste ja rakendusmeetmete kohta tehakse riigisisesel tasandil. Teiseks väitis ta, et tema ülesanne on üksnes hõlbustada liikmesriikidevahelist koostööd vastavalt rakendusotsusele, ning märkis, et 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärgi ümbermääratlemist ei ole kavandatud. Kolmandaks leidis ta, et kohaldatav õiguslik raamistik ei anna talle konkreetseid pädevusi tegutseda selleks, et takistada liikmesriiki andmast lube Inmarsatile 2 GHz sagedusala spektri kasutamiseks, et pakkuda lendudel ühenduvusteenuste jaoks õhk-maa lahendusi.

79      Hageja, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja Eutelsat, leiab, et 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas leidis komisjon ekslikult, et tal puudub pädevus tegutsemistaotluse kohaselt tegutseda. Ta vaidleb vastu ka sellele, et tal ei ole õigust esitada tühistamisnõuet aktide peale, mille vastuvõtmiseks on komisjonil pädevus.

80      Kõigepealt, mis puudutab selle akti laadi, mille komisjon peab hageja sõnul vastavalt tema tegutsemistaotlusele vastu võtma, märkis ta Üldkohtu suulistele ja kirjalikele küsimusele vastates sisuliselt, et komisjoni tegevus võinuks seisneda selles, et ta võtab vastu isiklikult Inmarsatile adresseeritud akti, millega keelatakse tal kasutada 2 GHz sagedusala selleks, et käitada EAN-süsteemi, mis on liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva õigusliku raamistikuga väidetavalt kokkusobimatu, akti, millega võetakse temalt rakendusotsusega antud õigused, isiklikult riigi reguleerivatele asutustele adresseeritud akti, millega takistatakse neil anda Inmarsatile lube kasutada 2 GHz sagedusala kõnealuse süsteemi käitamiseks või siis üldakti, mille eesmärk on säilitada 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärgi ühtlustamine ja mille mõjul ei saaks riigi reguleerivad asutused Inmarsatile selliseid lube anda.

81      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida – nagu nähtub eespool punktist 47 –, et tegutsemistaotlus, mille hageja komisjonile saatis, ei sisaldanud palvet võtta vastu isiklikult Inmarsatile adresseeritud akt eesmärgiga keelata tal kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi käitamiseks. Järelikult ei saa hageja selles osas komisjoni 14. ja 21. veebruari 2017. aasta kirjas sisalduva otsuse õiguspärasust tulemuslikult vaidlustada. Nimelt, kuna hageja ei palunud komisjonil seda akti vastu võtta, ei saanud ta selle kohta tingimata otsust vastu võtta.

82      Seejärel leiab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta keeldus vastu võtmast isiklikult riigi reguleerivatele asutustele adresseeritud akti või üldkohaldatavat akti, eirates või tõlgendades vääralt pädevust, mis talle tuleneb esiteks raadiospektri haldamist ja liikuva kosmoseside teenuseid reguleerivast õiguslikust raamistikust, teiseks riigihangete õiguse üldpõhimõtetest, kolmandaks tema kohustusest hoida ära siseturu killustumine, et tagada liikuva kosmoseside teenustele mõeldud 2 GHz sagedusala ühtlustamise algatuse tõhus mõju, ja neljandaks ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttest. Lõpuks leiab ta, et need pädevused on kaudset laadi.

a)      Komisjoni sõnaselge pädevuse olemasolu

1)      Komisjoni pädevus raadiospektri haldamist ja liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva õigusliku raamistiku alusel

83      Hageja sõnul ei vasta EAN-süsteem, mis pakub lendudel ühenduvuse tagamiseks õhk-maa lahendusi ja mille jaoks palub Inmarsat riigi reguleerivatelt isikutelt lube, 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärkide määratlusele ühtlustamise otsuses ega tema poolt valikumenetluses võetud kohustustele, mille täitmiseks teda oli valitud, nimelt pakkuda liikuva kosmoseside teenuseid, mis tagavad universaalse ühenduvuse.

84      Hageja leiab, et kuigi lubade andmise pädevuse annab liikuva kosmoseside teenuseid käsitlev otsus riigi reguleerivatele asutustele, siis pädevus määrata kindlaks liikuva kosmoseside teenustele mõeldud sagedused, määratleda eesmärgid, mille jaoks 2 GHz sagedusala kasutatakse, ja valida välja ettevõtjad ühise menetluse kohaselt, on eelkõige liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse II jao alusel antud üksnes komisjonile. Ta leiab samamoodi nagu Eutelsat, et liikmesriigi antud luba, mis võimaldab Inmarsatil muuta 2 GHz sagedusala kasutamist õhk-maa võrgu kasuks, kujutab endast komisjonile antud pädevusest ilmselget kõrvalehiilimist ning mõistete „liikuva kosmoseside süsteemid“ ja „komplementaarsed maakomponendid“, nagu need on määratletud liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevas otsuses ning komisjoni poolt pakkumiskutses ja valikuotsuses kehtestatud tingimustes ja kohustustes, uuesti määratlemist.

85      Hageja on seisukohal, et kuna just komisjon võttis vastu ühtlustamise otsuse ja valikuotsuse, peab ta järgima nende korrektset kohaldamist ning otsustama selle raames, et 2 GHz sagedusala spektri kasutamine liikuva kosmoseside teenuste jaoks peamiselt maismaavõrgus, nagu pakub välja Inmarsat, kujutab endast selle sagedusala ühtlustatud kasutamise olulist muutust liidu tasandil. Selles osas oleks komisjon pidanud hageja ja Eutelsati arvates teatama riigi reguleerivatele asutustele esiteks, et kavandatav uus kasutus ei kuulu selle spektri kasutamise ulatuse alla, mis määrati liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse alusel läbi viidud valikumenetluse tulemusel Inmarsatile, ja teiseks, et kõik otsused selle spektri teistsuguse kasutamise kohta tuleb vastu võtta „liidu menetluse“ kohaselt, see tähendab pärast uut pakkumiskutset.

86      Lisaks väidab hageja, et komisjoni poolt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 3 alusel vastu võetud rakendusotsus, millele komisjon viitas oma 14. veebruari 2017. aasta kirjas, väites, et tema pädevus rakendusmeetmete osas on loa saanud ettevõtja suhtes piiratud riigi tasandil sel eesmärgil võetud meetmete järelevalvega, on kohaldatav üksnes selle otsuse artikli 7 lõikes 2 nimetatud ühiste tingimuste võimalike rikkumiste suhtes, mistõttu ei puuduta see „loa andmist“ vastavalt nimetatud otsuse III jaole.

87      Seetõttu oli komisjon hageja sõnul kohustatud tegutsema, vältimaks ohtu, et kaldutakse kõrvale ühtlustamise protsessi ja sellest tuleneva valikumenetluse alusel lubatud 2 GHz sagedusala ainukasutamise ulatusest ja kriteeriumidest.

88      Komisjon, keda toetavad Inmarsat ja EchoStar, väidab, et liidu õiguslik raamistik, mida kohaldatakse liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvatele süsteemidele, ei anna talle pädevust sagedusala konkreetseks kasutamiseks ettevõtjatele antavate lubade osas. See pädevus on ainult riigi reguleerivatel asutustel, kes on ainsana pädevad andma väljavalitud taotlejatele lubasid ja võtma rakendusmeetmeid, et tagada ühiste tingimuste täitmine.

89      Sellega seoses tuleb tõdeda, et raadiospektri haldamist ja liikuva kosmoseside teenuseid reguleeriv õiguslik raamistik näeb ette pädevuse selge jaotuse komisjoni ja liikmesriikide vahel.

90      Ühelt poolt tuleneb raadiospektri haldamist ja liikuva kosmoseside teenuseid reguleerivast õiguslikust raamistikust, et komisjonil on, nagu märgib hageja, teatud pädevus võtta vastu akte, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed. Nimelt on raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõikega 3 antud komisjonile pädevus määrata kindlaks sageduste kättesaadavus ja kasutuseesmärk, ning seda pädevust on ta kasutanud seoses 2 GHz sagedusala kasutamisega liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvate süsteemide puhul, võttes vastu ühtlustamise otsuse.

91      Nagu väidab hageja, on komisjonil liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse II jao kohaselt samuti ainupädevus valida liikuva kosmoseside teenuste operaatoreid 2 GHz sagedusalal ühises valikumenetluses. Nagu komisjon kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates kinnitas, määrab ta selles ühises valikumenetluses muu hulgas kindlaks, kas pakkumiskutsele vastamisel välja pakutud süsteem vastab sellise liikuva kosmoseside teenuseid pakkuva süsteemi määratlusele, mis tuleneb nimetatud otsuse artikli 2 lõike 2 punktist a. Nimelt, nagu sellest jaost nähtub, korraldab komisjon liikuva kosmoseside süsteemide operaatorite valimiseks võrdleva valikumenetluse. Seda ainupädevust rakendades võttiski komisjon vastu valikuotsuse, millega ta valis Inmarsati ja Solarise (nüüd EchoStar) välja selliste süsteemide operaatoriteks, mis pakuvad liikuva kosmoseside teenuseid 2 GHz sagedusalas (vt eespool punkt 8).

92      Teiselt poolt annab liikuva kosmoseside teenustele kohaldatav õiguslik raamistik teatud ainupädevuse liikmesriikidele. Esmalt annavad liikmesriigi pädevad asutused liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse III jao alusel komisjoni valitud operaatoritele load, mis on vajalikud liikuva kosmoseside süsteemide käitamiseks määratud raadiosageduste kasutamiseks.

93      Nimelt on kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõike 1 kohaselt üksnes liikmesriigid kohustatud tagama, et valitud taotlejatel oleks õigus kasutada komisjoni otsuses kindlaks määratud konkreetseid raadiosagedusi ja õigus käitada liikuvat kosmoseside süsteemi. Lisaks tagavad selle otsuse artikli 8 lõike 1 kohaselt liikmesriigid, et nende pädevad asutused väljastaks sama otsuse II jao kohaselt valitud ja artiklile 7 vastava spektri kasutusloa saanud taotlejatele load, mis on vajalikud liikuva kosmoseside süsteemide komplementaarsete maakomponentide pakkumiseks nende territooriumil.

94      Liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 sõnastusest nähtub, et esimesena nimetatud sätte alusel loa andmine sõltub ühest tingimusest, nimelt sellest, et luba taotlev operaator peab olema selle otsuse II jao kohaselt välja valitud taotleja, samas kui teise sätte alusel antud loale kehtivad kaks tingimust, mille kohaselt peab lisaks väljavalitud operaatori staatusele olema loa taotlejal ka lubatud kasutada asjaomast raadiospektrit selle otsuse artikli 7 alusel (vt selle kohta analoogia alusel 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Viasat UK ja Viasat, C‑100/19, EU:C:2020:174, punkt 46).

95      Järelikult viib liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 grammatiline tõlgendamine järelduseni, et riigi reguleeriv asutus ei saa keelduda mõne nimetatud sätte alusel loa andmisest põhjusel, et süsteem, mille jaoks luba taotletakse, ei ole liikuva kosmoseside süsteem või et asjaomane operaator ei ole täitnud valikumenetluses võetud kohustust (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Viasat UK ja Viasat, C‑100/19, EU:C:2020:174, punkt 49). Selles kontekstis tuleb märkida, nagu nähtub eespool punktist 91, et komisjon hindab enne valikuotsuse tegemist, et süsteem, mida operaator pakub vastuseks pakkumiskutsele, on liikuv kosmoseside süsteem.

96      Sellest tuleneb, et riigi reguleerivatel asutustel ei ole lubade andmisel mingit kaalutlusõigust, mistõttu ei saa nad keelduda loa andmisest, kui taotluse on esitanud komisjoni valitud operaator; selle asjaoluga on hageja nõus.

97      Hageja leiab sisuliselt, et selline asjaolu tähendab, et komisjon on kohustatud tegutsema selleks, et „kaitsta“ oma ainupädevust ning seega takistamaks seda, et riigi reguleerivad asutused ei annaks lube juhul, kui süsteemi, mille käitamiseks väljavalitud operaator luba taotleb, on muudetud – nagu antud juhul EAN-süsteemi puhul – võrreldes sellega, mille rakendamiseks oli komisjon ta välja valinud, ja kui uus süsteem ei vasta ei ühtlustamise otsuses ja liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevas otsuses seatud eesmärkidele, ega kohustustele, mida asjaomane operaator ühises valikumenetluses võttis.

98      Teisena tuleb sellega seoses märkida, et pädevus kontrollida vastavalt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõikes 2 ja artikli 8 lõikes 3 lubade saamiseks ette nähtud ühiste tingimuste ja asjaomase ettevõtja poolt valikumenetluses võetud kohustuste täitmist ning pädevus määrata võimalike rikkumiste eest sanktsioone on antud liikmesriikidele ja komisjonil on selles osas üksnes koordineerimispädevus.

99      Nimelt näeb esiteks liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikkel 9 ette süsteemi, mille kohaselt kontrollitakse riigi reguleerivate asutuste antud lubadele lisatud ühiste tingimuste täitmist, ja jõustamiseeskirjad juhul, kui välja valitud ja loa saanud operaator neid ühiseid tingimusi ei täida. Selles osas annab liikuva kosmoseside teenuseid käsitlev otsus pädevuse esmalt liikmesriikidele.

100    Seega tagavad liikmesriigid vastavalt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 2 teisele lõigule kontrolli selle üle, kas on täidetud selle otsuse artiklite 7 ja 8 kohaselt antud lubadega seotud ühised tingimused, ning võtavad mittetäitmise korral asjakohaseid meetmeid. Selle otsuse artikli 9 lõike 2 esimeses lõigus on märgitud, et riigisisesed rakendusmeetmed peavad olema kooskõlas liidu õigusega, eelkõige loadirektiivi artikliga 10.

101    Loadirektiivi artikli 10 kohaselt kontrollivad ja valvavad riigi reguleerivad asutused üldloa või raadiosageduste kasutamise õigustega seotud tingimuste täitmist. Sellega seoses volitavad liikmesriigid riigi reguleerivaid asutusi muu hulgas määrama ettevõtjatele, kes ei täida oma kohustust järgida üldlubasid või neid kasutustingimusi, hoiatavaid rahalisi sanktsioone või andma korraldusi lõpetada või edasi lükata sellise teenuse või teenuste paketi osutamine, mis võiks selle jätkumisel konkurentsi märkimisväärselt takistada.

102    Eespool punktides 99–101 viidatud sätteid tuleb lugeda koostoimes liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse põhjendusega 21, mille kohaselt tuleb otsused liikuva kosmoseside teenuste või komplementaarsete maakomponentide kohta antud lubade tühistamise kohta seoses kohustuste täitmata jätmisega jõustada riiklikul tasandil.

103    Teiseks on liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõike 1 alusel antavate lubadega kaasnevate ühiste tingimuste hulgas, mille täitmise peavad liikmesriigid selle otsuse artikli 9 lõike 2 teise lõigu kohaselt tagama, muu hulgas sama otsuse artikli 7 lõike 2 punktis a ette nähtud tingimus, mille kohaselt kasutavad valitud taotlejad liikuva kosmoseside teenuste pakkumiseks neile eraldatud raadiospektrit. Viimati nimetatud säte koostoimes kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 2 punktis a esitatud määratlusega puudutab seega liikmesriikide poolset järelevalvet selle üle, et liikuva kosmoseside teenuste osutamisel järgitakse sageduse eraldamise eesmärki, ning sellest tulenevalt kontrollimist, et süsteem, mille käitamiseks sagedust kasutatakse, on liikuva kosmoseside süsteem, mis pakub liikuva kosmoseside teenuseid, mida hageja ka sisuliselt möönab, kui ta väidab, et 2 GHz sagedusala ühtlustamise eesmärgiga soovitakse, et „liikuva kosmoseside süsteemid“ pakuksid liikuva kosmoseside teenuseid.

104    Lisaks kehtib liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõikes 1 nimetatud lubade suhtes ka ühine tingimus, mis on ette nähtud selle otsuse artikli 7 lõike 2 punktis c, mille kohaselt täidavad valitud taotlejad kõik oma taotluses või võrdleva valikumenetluse jooksul võetud kohustused.

105    Lisaks kaasneb riigi reguleerivate asutuste poolt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 8 lõike 1 alusel antud lubadega muu hulgas selle otsuse artikli 8 lõike 3 punktis a ette nähtud ühine tingimus, mille kohaselt kasutavad operaatorid määratud raadiospektrit liikuva kosmoseside süsteemide komplementaarsete maakomponentide pakkumiseks, ning selle otsuse artikli 8 lõike 3 punktis b ette nähtud tingimus, mille kohaselt on komplementaarsed maakomponendid liikuva kosmoseside süsteemi lahutamatu osa ning neid kontrollitakse satelliidi ressursi- ja võrguhaldussüsteemi abil. Need sätted koostoimes sama otsuse artikli 2 lõike 2 punktis b esitatud määratlusega võimaldavad tagada, et liikmesriigid jälgivad ja kontrollivad, et valitud operaator järgiks eelkõige komplementaarsete maakomponentide rolli kõnealuse otsuse artikli 7 lõike 1 alusel lubatud liikuva kosmoseside süsteemis.

106    Järelikult tuleb tõdeda, et liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevas otsuses on ette nähtud järelevalvemenetlus süsteemi suhtes, mille jaoks riigi reguleerivad asutused annavad load, ning kontroll selle üle, kas valitud ja loa saanud operaator kasutab määratud sagedust vastavalt liikuva kosmoseside teenuste osutamise ühtlustatud eesmärgile, ning samuti selle üle, kas ta järgib liikuva kosmoseside teenuste suhtes kohaldatavat õiguslikku raamistikku eelkõige seoses liikuva kosmoseside süsteemi enese määratlusega ja valikumenetluses võetud kohustusi. Selles osas on otsustamispädevus antud liikmesriikidele.

107    Kolmandaks, mis puudutab komisjoni pädevust järelevalve- ja täitemenetluses, siis nähtub liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse põhjendusest 22, et kuigi valitud ja loa saanud liikuva kosmoseside süsteemide operaatorite raadiospektri kasutuse järelevalve ning mis tahes vajalike täitemeetmete võtmine toimub riiklikul tasandil, peab komisjonile jääma võimalus määratleda kooskõlastatud järelevalve- või täitemenetluses kasutatavad meetodid. Vajaduse korral peaks komisjonil olema õigus tõstatada jõustamisega seotud küsimusi, mis puudutavad loa andmise üldtingimuste nõuete täitmist operaatorite poolt.

108    Ühelt küljest vastavalt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 2 kolmandale lõigule „[võib k]omisjon […] [raamdirektiivi artiklis 22] osutatud sidekomitee abiga kontrollida iga väidetavat konkreetset ühiste tingimuste rikkumist“. Lisaks näeb sama säte ette, et „[k]ui liikmesriik teavitab komisjoni konkreetsest rikkumisest, kontrollib komisjon […] väidetavat rikkumist“. Selles sättes ei ole täpsustatud, mis laadi akti võib komisjon selle alusel vastu võtta, ega sellise kontrolli õiguslikke tagajärgi, mille komisjon võib või vajaduse korral peab läbi viima.

109    Liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu kontekstipõhisest tõlgendusest nähtub siiski, et selle sättega komisjonile antud pädevuse teostamisel võib komisjon sidekomitee töö raames esitada või äärmisel juhul peab esitama soovituse või arvamuse pädevatele riigisisestele asutustele. Kõnealuse otsuse artikli 9 lõikest 2 tuleneb nimelt, et liikmesriikide ülesanne on tagada ühiste tingimuste täitmine ja võtta täitmata jätmise korral asjakohased meetmed (vt eespool punkt 100). Sellest tuleneb, et „kontrollimine“, mille komisjon võib läbi viia või peab läbi viima selle otsuse artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu alusel, saab olla mõeldud üksnes selleks, et anda liikmesriikidele abi, et otsustada, kas on rikutud ühiseid tingimusi või mitte, ning vajaduse korral sellise rikkumise eest kohaldatava sanktsiooni kindlaksmääramiseks, ilma et komisjonile oleks antud selles osas otsustuspädevust.

110    Vastavalt eespool punktides 68 ja 69 meenutatud kohtupraktikale käsitatakse vaidlustatavate aktidena ELTL artikli 263 tähenduses kõiki institutsioonide vastu võetud sätteid sõltumata nende vormist, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 54).

111    Seevastu jäävad ELTL artikli 263 kohase kohtuliku kontrolli alt välja mis tahes aktid, mis ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, näiteks ettevalmistavad aktid, kinnitavad aktid ja puhtalt rakendusaktid, lihtsad soovitused ja arvamused ning põhimõtteliselt ka asutusesisesed juhised (vt selle kohta 12. septembri 2006. aasta kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. mai 2012. aasta kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:292, punkt 52).

112    Järelikult on käesolev hagi eespool punktis 72 meenutatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatu osas, milles see puudutab komisjoni keeldumist võtta vastu akt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu alusel.

113    Teisest küljest, mis puudutab komisjonile liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõikest 3 tulenevat pädevust võtta vastu liikmesriikidele siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitav otsus, et luua süsteem, millega kooskõlastatakse liikuva kosmoseside teenuste osutamist puudutavate ühiste tingimuste täitmist, siis möönis komisjon vastuseks Eutelsati argumendile ja ühele Üldkohtu küsimusele, et see säte annab talle pädevuse kehtestada muid asjakohaseid meetodeid, et kohaldada kooskõlastatult jõustamiseeskirju, eelkõige osas, mis puudutab komplementaarsete maakomponentide kasutamisega seotud ühiseid tingimusi.

114    Siiski tuleb samamoodi nagu komisjon märkida, et pädevus, mis talle liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõikega 3 on antud, on üksnes pädevus kooskõlastada jõustamismeetmete rakendamise korda pädevate riigisiseste asutuste poolt, samas kui viimased säilitavad kogu pädevuse nende jõustamismeetmete rakendamisel. Seega ei ole komisjonil selle sätte alusel mingit pädevust tuvastada siduvalt ühiste tingimuste rikkumise olemasolu ega võtta vastu akti, millega ta võiks takistada riigisisestel ametiasutustel loa andmist või selle tühistamist või peatamist juhul, kui nad tuvastavad rikkumise olemasolu.

115    Eeltoodust tuleneb, et vastupidi hageja väidetule ei anna liikuva kosmoseside teenuseid käsitlev otsus komisjonile sõnaselget pädevust hinnata, kas EAN-süsteem on kooskõlas valikuotsusega või liikuva kosmoseside teenustele kohaldatava õigusliku raamistikuga, ega võtta seejärel vastu akti, mille eesmärk on takistada riigi reguleerivatel asutustel anda Inmarsatile lube või sundida neid antud load tühistama ja mida saaks ELTL artikli 263 alusel vaidlustada.

116    Kolmandana, kuna hageja poolt käesoleva etteheite raames esitatud argumente tuleb mõista nii, et ta väidab, et komisjonil on tuletatud pädevus võtta vastu vastupidine akt, tühistades või muutes operaatorite valimise otsust põhjendusel, et Inmarsatile määratud 2 GHz sagedusala kasutamine ei vasta ühtlustamise otsuses kindlaks määratud eesmärkidele ega kriteeriumidele, mille alusel Inmarsat välja valiti, tuleb sedastada järgmist.

117    Õiguse üldpõhimõtte kohaselt on organ, kes on pädev vastu võtma teatud õigusakti, samuti üldjuhul pädev actus contrarius'e vastuvõtmisega selle kehtetuks tunnistama või seda muutma, välja arvatud juhul, kui see pädevus on sõnaselgelt antud mõnele teisele organile (vt selle kohta 20. novembri 2002. aasta kohtuotsus Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, T‑251/00, EU:T:2002:278, punkt 130, ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑808/14, ei avaldata, EU:T:2016:734, punkt 40).

118    Kuna käsitletaval juhul saavad riigi reguleerivad asutused anda lube üksnes komisjoni valitud operaatoritele (vt eespool punkt 94), kaotaks valikuotsuse tühistamisel operaator oma väljavalitud operaatori seisundi ja riigi reguleerivad asutused ei saaks talle enam liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 2 kohaselt lube anda.

119    Siinkohal ei ole välistatud, et teatud asjaoludel on komisjon pädev enda vastu võetud valikuotsuse kehtetuks tunnistama või seda muutma (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Viasat UK ja Viasat, C‑100/19, EU:C:2020:174, punkt 47).

120    Samas, kui nõustuda, et komisjonil on pädevus valikuotsus tühistada või seda muuta põhjendusel, et pärast selle otsuse vastuvõtmist on valitud operaator muutnud oma süsteemi nii, et see ei ole enam kooskõlas liikuva kosmoseside teenustele kohaldatava õigusliku raamistikuga või valikumenetluses võetud kohustustega, siis oleks see vastuolus komisjoni ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse süsteemiga, kuna see eeldaks, et komisjon hindab kõnealuse süsteemi kokkusobivust asjaomase õigusliku raamistiku ja nimetatud otsusega, muutes kasutuks jõustamismenetluse, mis kuulub üksnes liikmesriikide otsustuspädevusse. Ent nagu nähtub eespool punktist 106, peavad liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevast otsusest tuleneva komisjoni ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse süsteemis viimased koos komisjoni abiga, kellel on selles osas koordineerimispädevus, seda kokkusobivust kontrollima järelevalve raames, mida tehakse valitud operaatoritele antud lubadega kaasnevate ühiste tingimuste täitmise üle. Seega on pädevus selles osas sõnaselgelt antud liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse sõnaselgete sätetega mõnele muule organile kui komisjon eespool punktis 117 viidatud kohtupraktika tähenduses.

121    Lisaks tuleb meenutada, et soodsa haldusakti tagasiulatuvalt tühistamise suhtes kehtivad ranged tingimused. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi igal liidu institutsioonil, kes tuvastab, et tema vastuvõetud akt on õigusvastane, on õigus see mõistliku aja jooksul tagasiulatuvalt tühistada, võib see õigus olla piiratud vajadusega austada selle akti adressaadi õiguspärast ootust, kes võis loota akti õiguspärasusele (vt 17. aprilli 1997. aasta kohtuotsus de Compte vs. parlament, C‑90/95 P, EU:C:1997:198, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 189 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega peavad õigusi andva akti tühistamiseks olema täidetud kolm tingimust: esiteks peab õiguse andev akt olema õigusvastane, teiseks peab selle tühistamine toimuma mõistliku aja jooksul pärast asjaomase otsuse vastuvõtmist ja kolmandaks peab institutsioon põhimõtteliselt austama õiguspärast ootust, mis oli otsuse adressaadil, kes võis heauskselt loota selle otsuse õiguspärasusele (vt selle kohta 23. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Eklund vs. komisjon, F‑57/11, EU:F:2012:145, punktid 69–72). Hageja ei ole aga esitanud ühtegi argumenti tõendamaks, et teine ja kolmas eespool nimetatud tingimus on käesoleval juhul täidetud.

122    Seega ei ole see etteheide tulemuslik.

2)      Komisjoni pädevus, mis tuleneb riigihankeid käsitlevatest liidu õiguse üldpõhimõtetest

123    Viidates Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivile 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivile 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1), väidab hageja, keda toetab Eutelsat, et komisjoni tegutsemiskohustus tuleneb ka riigihankeid käsitlevatest liidu õiguse üldpõhimõtetest, mille kohaselt peab hankija tagama hankemenetluses kehtestatud kohustuste ja tingimuste täitmise ning võrdse kohtlemise põhimõtte, diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja läbipaistvuse põhimõtte järgimise. Seega peab komisjon karistama „ilmselgeid kõrvalekaldumisi“ lubatud kasutamise ulatusest ja hankemenetluse korraldamise alusest.

124    Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

125    Tuleb märkida, et käesoleva etteheitega näib hageja sisuliselt väitvat, et arvestades, et Inmarsat „muutis oluliselt“ 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki võrreldes sellega, mille jaoks ta välja valiti, oli komisjon liidu õiguse riigihankeid käsitlevaid üldpõhimõtteid arvestades kohustatud taastama valikumenetluse või korraldama uue valikumenetluse, et ta saaks sellises uues menetluses EAN-süsteemi uuesti hinnata.

126    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et käesoleval juhul valis komisjon valikuotsusega operaatorid, kellel peaks olema õigus kasutada igas liikmesriigis liikuva kosmoseside teenuste jaoks teatavaid sagedusi 2 GHz sagedusalas, kuid ta ei andnud kontsessioone direktiivi 2014/23 tähenduses ega korraldanud direktiivi 2014/24 alusel riigihankemenetlust. Valikumenetlus kuulub nimelt erinormide alla, mille alusel see korraldati, nimelt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse II jao alla. Järelikult ei ole hageja viidatud direktiivid vastavalt lex specialis derogat lex generalis’e maksiimile käesolevas asjas kohaldatavad.

127    Teiseks on direktiivide 2014/23 ja 2014/24 kohaldamine analoogia alusel käesoleva juhtumi asjaoludele vastuolus ELL artiklist 5 tuleneva pädevuse andmise põhimõttega (vt allpool punkt 201), nagu väidab komisjon.

128    Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

3)      Komisjoni pädevus, mis tuleneb lojaalse koostöö põhimõttest

129    Hageja väidab, et lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt oli komisjon kohustatud abistama riigi reguleerivaid asutusi talle aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel ja andma neile suuniseid ühtlustatud sätete rakendamiseks liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsusega. Ta väidab, et komisjon oli selle põhimõtte alusel kohustatud andma suuniseid või soovitusi, et neid nende ülesannete täitmisel abistada.

130    Sellega seoses tuleb meenutada, nagu nähtub eespool punktides 110 ja 111 viidatud kohtupraktikast, et suunis või soovitus, mis ei ole siduv, ei kujuta endast vaidlustatavat akti. Järelikult tuleb käesolev hagi eespool punktis 72 meenutatud kohtupraktika kohaselt tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles hageja palub Üldkohtul tuvastada, et komisjon jättis sellise soovituse õigusvastaselt vastu võtmata.

131    Eeldusel, et hageja väidab sellise argumendiga, et lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt oleks komisjon pidanud adresseerima riigi reguleerivatele asutustele siduva üksikakti, et neid valitud operaatorile lubade andmise pädevuse teostamisel abistada, siis tuleb lisaks märkida, et liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahelisi suhteid reguleerib ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt see põhimõte. See põhimõte mitte üksnes ei kohusta liikmesriike võtma kõiki sobivaid meetmeid, et tagada liidu õiguse ulatus ja tõhusus, vaid see paneb ka liidu institutsioonidele kohustuse teha liikmesriikidega vastastikku lojaalset koostööd (13. juuli 1990. aasta kohtumäärus Zwartveld jt, C‑2/88 IMM, EU:C:1990:315, punkt 17). See lojaalse koostöö kohustus on üldkohaldatav ega sõltu sellest, kas liidul on ainupädevus või mitte (20. aprilli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑246/07, EU:C:2010:203, punkt 71).

132    Sellega seoses tuleb märkida, et käesoleva etteheite raames lähtub hageja ekslikust eeldusest, et riigi reguleerivad asutused peavad hindama Inmarsati süsteemi vastavust kohaldatavale õiguslikule raamistikule ja eelkõige komisjoni vastuvõetud valikuotsusele enne lubade andmist. Ent nagu nähtub eespool punktist 94, on ainus tingimus, mida riigi reguleerivad asutused peavad liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 7 alusel loataotluste kohta otsuse tegemise hetkel hindama – mis on ühtlasi üks kahest tingimusest, mida tuleb selle otsuse artikli 8 alusel lubade andmisel hinnata, ja millest teine tingimus on juba omada nimetatud artikli 7 alusel antud lube –, see, et loa taotleja peab olema „valitud operaator“. See staatus tuleneb Inmarsati puhul üheselt valikuotsuse artiklist 2, mida ei ole vaja tõlgendada.

133    Küsimused selle kohta, kas eesmärki, milleks 2 GHz sagedusala Inmarsatile määrati, on järgitud ja kas EAN-süsteem on kooskõlas kohaldatava õigusliku raamistiku ning eelkõige valikumenetluses võetud kohustustega, kuuluvad liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artiklis 9 ette nähtud järelevalve- ja jõustamismehhanismi alla. Viimane näeb aga ette spetsiifilise abistamise mehhanismi, mis väljendab lojaalset koostööd komisjoni ja liikmesriikide vahel. Nimelt on selle otsuse artikli 9 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud, et kui liikmesriik teavitab komisjoni konkreetsest rikkumisest, kontrollib komisjon sidekomitee abiga väidetavat rikkumist. Komisjonil sel hetkel lasuv kohustus väljendab lojaalse koostöö põhimõtte olemust. Seda koostööd tugevdab komisjoni poolt liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 3 alusel vastu võetud rakendusotsus, millega luuakse liidu tasandil kontrollimise ja teabevahetuse menetlus, mille eest vastutab komisjon.

134    Mingit muud iseseisvat kohustust, mis annaks komisjonile pädevuse tegutseda vastavalt hageja esitatud tegutsemistaotlusele, tuginedes üksnes lojaalse koostöö põhimõttele, komisjonil ei ole.

135    Eeltoodust tuleneb, et käesolev etteheide tuleb tagasi lükata.

4)      Pädevus, mis on seotud kohustusega hoida ära siseturu killustatus, et tagada liikuva kosmoseside teenuste jaoks mõeldud 2 GHz sagedusala ühtlustamise algatuse kasulik mõju

136    Mis puudutab hageja väiteid komisjoni kohustuse kohta võtta tema tegutsemistaotluse kohaselt vastu akt, mille eesmärk on säilitada liikuva kosmoseside teenuste siseturgu, siis leiab hageja, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja Eutelsat, et komisjonil on tõepoolest autonoomne pädevus takistada siseturu killustumist, mis toimuks juhul, kui riigi reguleerivad asutused otsustaksid omal algatusel lubada Inmarsatil kasutada 2 GHz sagedusala uuel eesmärgil. Ta leiab, et see pädevus tuleneb liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 9 lõike 2 kolmandast lõigust, raamdirektiivi artiklist 19, loadirektiivi põhjendusest 35 ja ELTL artiklist 114 koostoimes liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 1 lõikega 1 ning põhjendustega 5, 12 ja 14.

137    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjonile sõnaselgelt antud ainupädevus hallata liikuva kosmoseside teenuseid, mis seisneb 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärkide ühtlustamises ja operaatorite valimises ühtse korra kohaselt, et kasutada seda sagedusala ühtlustatud eesmärkidel, kuulub laiemasse õiguslikku konteksti, mille eesmärk on luua ühtne turg teatavate raadiosageduste ühtlustatud kasutamiseks, nagu see tuleneb eelkõige raamdirektiivi artiklist 8 ja loadirektiivi artiklist 8. Nagu nähtub liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse põhjendustest 11–13, õigustas satelliitsidet tagavatele liikuva kosmoseside teenustele omane piiriülesus erandkorras selle ainupädevuse andmist just komisjonile.

138    Lisaks tuleb samamoodi hagejaga märkida, et liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 1 lõikest 1 ning põhjendustest 5, 12 ja 14 tuleneb sisuliselt, et komisjoni algatusel ühtlustada raadiospektri kasutamist 2 GHz sagedusalas liikuva kosmoseside teenuste jaoks peamine eesmärk oli selliste üleeuroopaliste liikuva kosmoseside teenuste siseturu rajamine, mis tagavad universaalse ühenduvuse, ning komisjoni, Inmarsati ja EchoStari poolt nimetatud muud eesmärgid olid konkurentsi tugevdamine, tõhusa investeerimise soodustamine ning Euroopa info- ja sidetehnoloogiatööstuse konkurentsivõime toetamine kooskõlas uuendatud Lissaboni strateegia eesmärkidega. Komisjoni korraldatud ühine valikumenetlus, mille tulemusel ta määras selle sageduse just Inmarsatile, toimus nende eesmärkide raames.

139    Neid eesmärke silmas pidades tulebki analüüsida, kas komisjonil on pädevus tegutseda vastavalt hageja taotlusele võtta vastu akt, mille eesmärk on ennetada üleeuroopaliste liikuva kosmoseside teenuste siseturu kahjustamist ja seega säilitada ühtlustamise kasulik mõju, mille seaks hageja sõnul kahtluse alla asjaolu, et Inmarsat muutis 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki.

i)      Komisjoni pädevus, mis tuleneb raamdirektiivist

140    Hageja, keda toetab Eutelsat, leiab, et komisjoni pädevus takistada siseturu killustumist, mis toimuks juhul, kui riigi reguleerivad asutused otsustaksid oma algatusel lubada Inmarsatil kasutada 2 GHz sagedusala uuel eesmärgil, tuleneb raamdirektiivi artiklist 19.

141    Hageja arvates on mõistlik järeldada, et komisjonile raamdirektiiviga antud volitus 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärkide ühtlustamiseks hõlmab ka kohustust jälgida selle sektori arengut ja vajaduse korral ajakohastada oma ühtlustamise otsust.

142    Komisjon väidab, et ükski „raamdirektiivi“ säte, millele hageja viitab, ja eelkõige selle direktiivi artikkel 19, ei anna talle rakendamisvolitusi operaatorite või riigi reguleerivate asutuste suhtes seoses raadiosageduste kasutamisega seotud tingimustega.

143    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et raamdirektiivi eesmärk on edendada raadiosageduste haldamise ühtlustamist. Nimetatud direktiiv näeb ette, et nende territooriumil elektroonilise side teenuste jaoks raadiosageduste tulemusliku haldamise tagavad liikmesriigid ja nemad edendavad nende kasutamise ühtlustamist, et tagada nende tõhus ja tulemuslik kasutamine. Selle artiklis 8a on sätestatud, et liikmesriigid teevad omavahel ja komisjoniga koostööd raadiospektri kasutamise strateegilisel planeerimisel, koordineerimisel ja ühtlustamisel liidus.

144    Raamdirektiiviga on loodud mehhanism, mille raames komisjon teeb järelevalvet selle üle, kuidas riigi reguleerivad asutused ühtlustatud meetmeid kohaldavad. Nimelt, selle artikli 19 lõike 1 kohaselt „võib komisjon juhul, kui ta leiab, et käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete erinev täitmine riikide reguleerivate asutuste poolt võib takistada siseturu toimimist, võtta [elektroonilise side sektori Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ameti (BEREC)] arvamust täiel määral arvestades vastu soovituse või otsuse käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätete ühtlustatud kohaldamise kohta, et aidata kaasa artiklis 8 sätestatud eesmärkide saavutamisele“.

145    Raamdirektiivi artiklis 8 loetletud eesmärgid on eelkõige edendada konkurentsi elektroonilise side võrkude ja teenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel ning aidata kaasa siseturu arengule.

146    Sellest tuleneb, et komisjonil on raamdirektiivi artikli 19 alusel pädevus säilitada siseturg.

147    Esiteks ei ole aga soovitus, mille komisjon võib raamdirektiivi artikli 19 alusel vastu võtta, siduv ega ole seega vaidlustatav akt, nagu nähtub eespool punktides 110 ja 111 viidatud kohtupraktikast. Samas, nagu nähtub eespool punktis 72 meenutatud kohtupraktikast, on tegutsemisest keeldumine akt, mille peale saab esitada tühistamishagi, kui akti, mille võtmisest institutsioon keeldub, oleks saanud vaidlustada ELTL artikli 263 alusel. Sellest järeldub, et käesolev hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles hageja palub Üldkohtul tuvastada, et esineb komisjoni süüline tegevusetus sellise soovituse vastuvõtmisel.

148    Teiseks, mis puudutab otsuseid, mille komisjon on pädev vastu võtma raamdirektiivi artikli 19 lõike 1 alusel ja mis on siduvad, siis tuleb märkida, et vastavalt selle artikli lõikele 3 on nende sisu piiratud. Nimelt võivad need hõlmata üksnes ühtlustatud või kooskõlastatud lähenemisviisi määratlust, et käsitleda selles lõikes loetletud küsimusi. Nende küsimuste hulgas ei ole aga küsimust ühtlustatud lähenemisviisi kohta, mis puudutab ühises menetluses välja valitud operaatorile antavaid lube pärast seda, kui sageduse kasutamine on ühtlustatud.

149    Seega ei saa raamdirektiivi artikkel 19 olla õiguslik alus hageja poolt ametlikus kirjas taotletud meetme võtmiseks.

150    Lisaks seondub hageja argument, et komisjon on raamdirektiivi alusel pädev tegema ettepanekut 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärgi ülevaatamiseks, argumendiga, milles ta heidab komisjonile ette, et viimane ei kasutanud oma seadusandlikku algatuspädevust, ning seda käsitletakse allpool punktis 191 ja sellele järgnevates punktides.

151    Lõpuks, kuna seda argumenti tuleb mõista nii, et hageja leiab, et komisjon peaks ise muutma 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki, sest tal on selle ühtlustatud eesmärgi kindlaksmääramisel ainupädevus, siis tuleb tõdeda, et ühtlustamise otsuse, milles nähti ette selle kasutamise ühtne eesmärk liikuva kosmoseside teenuste jaoks, võttis komisjon vastu raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõike 3 alusel, mitte aga raamdirektiivi mõne sätte alusel.

152    Seega tuleb analüüsida, kas hageja argument, mis puudutab pädevust muuta 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki, mis on komisjonile antud eelkõige raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõike 3 alusel, on põhjendatud.

ii)    Komisjoni pädevus muuta 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki

153    Raadiospektrit käsitleva otsuse artiklist 1 nähtub, et selle otsuse eesmärk on luua liidus poliitika- ja õigusraamistik, et tagada lähenemisviiside ja vajaduse korral ühtlustatud tingimuste kooskõlastamine seoses siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavuse ja tõhusa kasutamisega sellistes liidu poliitikavaldkondades nagu elektrooniline side, transport ning teadus- ja arendustegevus.

154    Raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõike 1 kohaselt esitab komisjon selle eesmärgi saavutamiseks raadiospektrikomiteele vajalikud tehnilised rakendusmeetmed, et tagada raadiospektri kättesaadavuse ja tõhusa kasutamise ühtlustatud tingimused ning raadiospektri kasutamist käsitleva teabe kättesaadavus. Selles kontekstis annab sama otsuse artikli 4 lõige 2 komisjonile pädevuse anda Euroopa postside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverentsile (CEPT) erivolitusi selliste tehniliste rakendusmeetmete väljatöötamiseks nagu raadiosageduste eraldamise ühtlustamine. Nimetatud otsuse artikli 4 lõike 3 kohaselt otsustab komisjon, kas artikli 4 lõike 2 kohaselt tehtud töid liidus kohaldatakse ja määrab kindlaks nende rakendamise tähtaja liikmesriikides.

155    Seega, teostades raadiospektri tehnilise haldamise pädevust (vt raadiospektrit käsitleva otsuse põhjendus 11), mis on talle antud raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõike 3 alusel, võttis komisjon vastu ühtlustamise otsuse, millega ta vastavalt selle otsuse artiklile 1 ja põhjendusele 6 ühtlustas tingimusi, millega tagatakse 2 GHz sagedusala kättesaadavus ja kasutamine liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvate süsteemide jaoks.

156    Nii valiski komisjon ühises menetluses välja operaatorid, sealhulgas Inmarsat, just nimetatud sagedusala kasutamiseks vastavalt sellele eesmärgile.

157    Hageja leiab, et 2 GHz sagedusala kasutamise muutmine võrreldes ühtlustamise otsuses ette nähtuga peaks toimuma komisjoni uue otsuse alusel, mis tehakse pärast uut pakkumiskutset selle sagedusala määramise kohta.

158    Hageja argumentidest võib tuletada, et ta leiab, et selline otsus paneb komisjonile kohustuse valikuotsus tühistada või korraldada 2 GHz sagedusala eraldamiseks vastavalt uuele ühtlustatud eesmärgile uus valikumenetlus, milles hageja võib osaleda.

159    Siinkohal on oluline märkida, et komisjon ei ole eitanud, et tal on pädevus muuta 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki, seda kinnitas ta kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimustele, rõhutades siiski, et selline ühtlustamine on „tehniline“.

160    Tuleb märkida, et komisjoni selline pädevus tuleneb eelkõige raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõikest 3, kuivõrd komisjon võib selle alusel võtta vastu uue otsuse, millega nähakse ette 2 GHz sagedusala kasutamise ja kättesaadavuse tingimuste ühtlustamine muudel eesmärkidel kui liikuva kosmoseside teenuseid pakkuvate süsteemide käitamine, tunnistades nii praegu kehtiva ühtlustamise otsuse kehtetuks.

161    Nimelt on eespool punktis 117 meenutatud õiguse üldpõhimõtte kohaselt organ, kes on pädev vastu võtma teatud õigusakti, milleks käesoleval juhul on ühtlustamise otsus, põhimõtteliselt pädev seda ka kehtetuks tunnistama või muutma. Kuna ükski kohaldatava õigusliku raamistiku säte ei anna sellist pädevust mõnele teisele organile, on komisjon samuti pädev vastu võtma otsust, mille eesmärk on muuta ühtlustamise otsust vastavalt eespool punktis 154 välja toodud menetlusele.

162    Lisaks annab ühtlustamise otsuse artikkel 4 koostoimes selle otsuse põhjendusega 12 komisjonile pädevuse see otsus läbi vaadata. Nimelt on viidatud põhjenduses märgitud, et arvestades tehnoloogia ja turu arengut, võib selle otsuse vajalikkus, samuti selle kohaldamisala vajada tulevikus läbivaatamist, eelkõige komisjoni hinnangu ja liikmesriikide esitatud teabe alusel. Selle otsuse artikkel 4 näeb ette, et liikmesriigid jälgivad asjaomaste sagedusalade kasutamist ning teatavad oma tähelepanekutest komisjonile, et võimaldada vajaduse korral sama otsuse läbivaatamine.

163    Oma 14. veebruari 2017. aasta kirjas (vt eespool punkt 16) teavitas komisjon hagejat sellest, et 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärgi „uuesti määratlemist“ ei ole kavandatud. Sellest nähtub, et komisjon ei eitanud, et tal on pädevus seda eesmärki muuta, mida ta kohtuistungil ka sisuliselt kinnitas, vaid ta teatas hagejale, et ta ei kavatse sellist muudatust teha.

164    Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi eespool punktidest 159–162 ilmneb, et komisjonil on pädevus muuta 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki, ei ole hagejal igal juhul õigust vaidlustada vastavalt eespool punktis 72 viidatud kohtupraktikale otsust, mille vastuvõtmisest komisjon keeldus, see tähendab uut ühtlustamise otsust, mille aluseks on raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõige 3, tunnistades ühtlasi kehtetuks kehtiva ühtlustamise otsuse, või selle läbivaatamist ühtlustamise otsuse artikli 4 kohaselt.

165    Nimelt on ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“.

166    Käesoleval juhul ei ole 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutva otsuse adressaat mitte hageja, vaid liikmesriigid. Selles olukorras saab hageja ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitada kõnealuse otsuse peale tühistamishagi üksnes siis, kui tegu on üldkohaldatava aktiga, mis teda otseselt puudutab ja mis ei vaja rakendusmeetmeid või kui see puudutab teda otseselt ja isiklikult.

167    Esimesena tuleb kontrollida, kas otsus, mida komisjon keeldus vastu võtmast, on üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

168    Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „üldkohaldatav akt“ selle sätte tähenduses mõista nii, et see hõlmab kõiki üldakte peale seadusandlike aktide (6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, T‑18/10, EU:T:2011:419, punkt 56).

169    Käesoleval juhul oleks 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutva otsuse, olgu see siis uus ühtlustamise otsus, millega tunnistatakse kehtetuks kehtiv otsus, või selle läbivaatamine, õiguslik alus raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõige 3. See artikkel näeb ette, et komisjoni poolt selle alusel võetud meede võetakse kooskõlas menetlusega, mis on ette nähtud nimetatud otsuse artikli 3 lõikes 3, mis omakorda viitab nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT 1999, L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), artiklites 5 ja 7 sätestatud menetlusele. Seega võtaks komisjon 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutva otsuse vastu rakenduspädevuse teostamisel, mitte aga seadusandliku pädevuse teostamisel.

170    Lisaks oleks 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutev otsus üldkohaldatav, kuna seda kohaldataks objektiivselt määratletud olukordadele ja see tekitaks õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale. Kõnealuse otsuse eesmärk oleks nimelt ühtlustada 2 GHz sagedusala kättesaadavust ja uut kasutamist tagavaid tingimusi.

171    Sellest järelduvalt tuleb tõdeda, et 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutev otsus on üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Seega võib hageja viimati nimetatud sätte alusel nõuda sellise otsuse tühistamist, kui see teda otseselt puudutab ja kui nimetatud otsus ei vaja rakendusmeetmeid.

172    Teisena tuleb seoses hageja otsese puutumusega meenutada, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt ja isiklikult puudutama, nõuab kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja et teiseks ei jätaks see meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

173    Esiteks, mis puutub sellesse, et kõnealuse otsuse rakendamise eest vastutavatel adressaatidel puudub kaalutlusõigus, siis nähtub kehtiva ühtlustamise otsuse artikli 3 lõikest 1, et alates 1. juulist 2007 määravad liikmesriigid kõnealuste süsteemide jaoks 2 GHz sagedusala ja teevad need kättesaadavaks. Sellest sättest tuleneb eelkõige, et uus ühtlustamise otsus, millega muudetakse 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki, ei jäta liikmesriikidele selle rakendamisel mingit kaalutlusruumi.

174    Teiseks, mis puudutab otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et raadiospektrit käsitleva otsuse põhjendusest 11 nähtub, et „raadiospektri tehniline haldamine hõlmab [nimetatud] spektri ühtlustamist ja eraldamist“, kuid see „ei hõlma siiski määramise ja litsentsimise korda ega otsuseid selle kohta, kas kasutada raadiosageduste eraldamisel konkurentsipõhist valikukorda“.

175    See nähtub ka liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse põhjendusest 8, milles on ette nähtud, et raadiospektri tehniline haldamine, nagu see on korraldatud raadiospektrit käsitleva otsusega üldiselt ja ühtlustamise otsusega konkreetselt, ei puuduta raadiosageduste kasutamise õiguste eraldamise ja kasutamise õiguste andmise menetlusi.

176    Edasi nähtub esiteks liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse põhjendusest 9, et liikuva kosmoseside süsteemide operaatorid valitakse välja ja neile antakse load riiklikul tasandil, ning teiseks selle otsuse põhjendusest 11, et liikuva kosmoseside süsteemide valiku kriteeriumid tuleks ühtlustada selliselt, et valikumenetluse tulemusena muutuks liikuva kosmoseside teenused kättesaadavaks kogu Euroopas. Nii ongi selle otsuse artiklis 1 sisuliselt sätestatud, et selle otsusega luuakse ühtne valikumenetlus selliste liikuva kosmoseside süsteemide operaatorite jaoks, kes kasutavad vastavalt ühtlustatud otsusele 2 GHz sagedusala.

177    Seega ilmneb selgelt, et 2 GHz sagedusala eraldamiseks tuleb selliste süsteemide operaatorite valikumenetlus seejärel korraldada vastavalt ühtlustatud otsuses ette nähtud ühtlustatud eesmärgile. Nagu nähtub eespool punktidest 157 ja 158, möönab hageja seda ka ise. Ta väidab nimelt, 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutev otsus paneb komisjonile kohustuse tunnistada valikuotsus kehtetuks või korraldada uus valikumenetlus – milles ta võib osaleda –, et eraldada 2 GHz sagedusala vastavalt uuele ühtlustatud eesmärgile.

178    Sellest tuleneb seega, et 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki muutev otsus, mille vastuvõtmisest komisjon keeldus, ei saa üksi avaldada vahetut ja tegelikku mõju hageja õiguslikule olukorrale, kuna see otsus üksnes määrab kindlaks kõnealuse kasutamise kättesaadavuse ja eesmärgi, ning see otsus ei puuduta ei eraldamise ja lubade andmise menetlusi ega otsust selle kohta, kas kasutada raadiosageduste eraldamisel konkurentsipõhist valikumenetlust, milles hageja võiks osaleda. Seetõttu tuleb järeldada, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimases lauseosas sätestatud otsese puutumuse tingimus ei ole täidetud.

179    Seega, kuna otsese puutumuse tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud, ei ole vaja analüüsida rakendusmeetmete võimalikku olemasolu. Niisiis tuleb järeldada, et hagejal puudub ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel õigus esitada hagi otsuse peale, millega muudetakse 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki ja mis on vastu võetud raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõike 3 alusel.

180    Ent vastavalt eespool punktis 72 meenutatud kohtupraktikale on tegutsemisest keeldumine akt, mille peale saab esitada tühistamishagi siis, kui akti, mille võtmisest institutsioon keeldus, oleks saanud vaidlustada ELTL artikli 263 alusel. Sellest tuleneb, et käesolev hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles hageja palub Üldkohtul tuvastada, et esineb komisjoni süüline tegevusetus sellise otsuse vastuvõtmisel, millega muudetakse 2 GHz sagedusala kasutamise eesmärki, ning et hageja etteheide tuleb seega tagasi lükata.

iii) Loadirektiivist tulenev komisjoni pädevus

181    Hageja viitab loadirektiivi põhjendusele 35, väitmaks, et komisjon peab võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada liikuva kosmoseside teenuste siseturu nõuetekohane toimimine.

182    Loadirektiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk rakendada elektroonilise side võrkude ja teenuste siseturg lubade andmist käsitlevate eeskirjade ja tingimuste ühtlustamise ja lihtsustamise abil, et soodustada võrkude ja teenuste pakkumist kogu liidus. Juurdepääs raadiospektrile peab seega olema hõlpsam, et suurendada selle tõhusust, soodustada uuenduslikkust ja suurendada kasutajate ja tarbijate valikuvõimalust. Selle saavutamiseks näeb nimetatud direktiivi artikli 5 lõige 2 ette, et õigused raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks antakse avatud, objektiivse, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega.

183    Loadirektiivi artiklis 8 ja põhjenduses 24 on sätestatud, et kui raadiosageduste ühtlustatud eraldamine teatud ettevõtjatele on kokku lepitud Euroopa tasandil ja kui ettevõtjad, kellele raadiosagedused eraldatakse, on valitud kooskõlas liidu eeskirjadega, nagu käesolevaski asjas, annavad liikmesriigid selliste raadiosageduste kasutamise õiguse nende sätete kohaselt. Liikmesriikide pädevus kehtestada muid tingimusi, kriteeriume või menetlusi on selles osas piiratud.

184    Loadirektiivi põhjenduses 35 on märgitud – nagu väidab ka hageja –, et komisjon peab jälgima, kas ühtne turg toimib direktiivile vastava riigi lubade andmise korra põhjal nõuetekohaselt.

185    Loadirektiivi põhjenduse 35 süstemaatiline tõlgendamine, millele hageja tugineb, koostoimes selle direktiivi artikliga 8 ja põhjendusega 24 ning liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsusega, tähendab, et tuleb asuda seisukohale, et liikuva kosmoseside teenuseid puudutavate lubade korda reguleerib peamiselt nimetatud otsus. Seega on riigi reguleerivate asutuste pädevus lubade andmisel peamiselt see, mis on ette nähtud liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevas otsuses, mitte aga see, mis on ette nähtud loadirektiivis. Järelikult kuulub komisjoni võimalik pädevus riigi reguleerivate asutuste poolt selliselt ette nähtud lubade korra kohaldamisel selle otsuse kohaldamisalasse ja seisneb lubadega seotud ühiste tingimuste järelevalve ja jõustamise korra kooskõlastamises, nagu nähtub sisuliselt sama otsuse artiklist 9.

186    Lisaks ei kohusta loadirektiiv komisjoni selle põhjenduses 35 viidatud „jälgimise“ raames võtma vastu riigi reguleerivatele asutustele siduvaid akte. Nimetatud direktiivist komisjonile tuleneva pädevuse teostamise süstemaatilisest tõlgendamisest seoses täiendavate tingimustega, mis võivad kaasneda liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse alusel antud lubadega, järeldub, et see pädevus on üksnes koordineerimispädevus, samamoodi nagu komisjonile nimetatud otsuse artikliga 9 antud pädevus, mis puudutab selle otsusega ette nähtud ühiste tingimuste täitmise kontrollimist.

187    Järelikult leiab hageja ekslikult, et komisjonil on loadirektiivi alusel pädevus võtta vastu siduv akt, et vältida liikuva kosmoseside teenuste siseturu killustumise riski, mis juhtuks siis, kui riigi reguleerivad asutused otsustaksid lubada Inmarsatil kasutada 2 GHz sagedusala EAN-süsteemi jaoks.

188    Seega ei ole käesolev etteheide põhjendatud.

iv)    ELTL artiklist 114 tulenev komisjoni pädevus

189    Hageja leiab, et komisjonil on pädevus takistada üleeuroopaliste liikuva kosmoseside teenuste siseturu killustumist 2 GHz sagedusalas, mis toimuks juhul, kui riigi reguleerivad asutused otsustaksid oma algatusel lubada Inmarsatil kasutada seda sagedusala uuel eesmärgil vastavalt ELTL artiklile 114 koostoimes liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 1 lõikega 1 ning põhjendustega 5, 12 ja 14.

190    Komisjon väidab, et tal on ELTL artikli 114 alusel seadusandliku akti ettepaneku esitamise üle otsustamisel kaalutlusõigus, mistõttu ei olnud ta kohustatud hageja taotletud akti vastu võtma.

191    Siinkohal tuleb meenutada, et ELTL artiklis 114 on ette nähtud, et parlament ja nõukogu võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu meetmed liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine.

192    Nagu on meenutatud eespool punktis 138, tuleneb liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse artikli 1 lõikest 1 ning põhjendustest 5, 12 ja 14, millele hageja viitab, sisuliselt, et algatuse ühtlustada raadiospektri kasutamine 2 GHz sagedusalas liikuva kosmoseside teenuste jaoks peamine eesmärk oli universaalse ühenduvuse tagavate üleeuroopaliste liikuva kosmoseside teenuste siseturu rajamine.

193    Kui – võttes arvesse komisjonile esitatud taotlust tegutseda aluslepingute hoidjana ELL artikli 17 lõike 2 alusel (vt punkt 14 eespool) – hageja argumenti tuleb mõista nii, et ta heidab komisjonile ette seadusandliku algatuse pädevuse kasutamata jätmist selleks, et teha ettepanek ELTL artikli 114 alusel vastu võetava akti kohta, mille eesmärk on säilitada liikuva kosmoseside teenuste siseturg, siis olgu meenutatud, et ELL artikli 17 lõikes 2 on sätestatud, et „[l]iidu seadusandlikke akte võib vastu võtta ainult komisjoni ettepaneku põhjal, kui aluslepingud ei näe ette teisiti. Muud õigusaktid võetakse komisjoni ettepaneku põhjal vastu siis, kui see on ette nähtud aluslepingutes“.

194    Kohtupraktikast tuleneb, et hagi, mis on esitatud komisjoni keeldumise peale esitada seadusandliku akti muutmise ettepanek, tuleb põhimõtteliselt tunnistada vastuvõetamatuks selle puhtalt vahepealse ja ettevalmistava laadi tõttu (22. jaanuari 2010. aasta kohtumäärus Makhteshim-Agan Holding jt vs. komisjon, C‑69/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:37, punkt 46, ja 14. detsembri 2005. aasta kohtumäärus Arizona Chemical jt vs. komisjon, T‑369/03, EU:T:2005:458, punkt 66, mis jäeti apellatsiooniastmes muutmata 13. märtsi 2007. aasta kohtumäärusega Arizona Chemical jt vs. komisjon, C‑150/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:164, punktid 23 ja 24).

195    Seevastu ei saa sellist lahendust kohaldada juhul, kui keeldumine esitada õigusakti ettepanek või muudatus kujutab endast sellise konkreetse menetluse tulemust, mille hageja algatas ja viis läbi akti alusel, mis näeb sellise menetluse ette, ja kui see keeldumine väljendas sellisena komisjoni lõplikku seisukohta, ja kui komisjonil ei olnud pealegi kaalutlusõigust otsustada, kas talle esitatud taotluse lahendamine on otstarbekas, vaid ta oleks pidanud selle kohta otsuse tegema (vt selle kohta 25. juuni 1998. aasta kohtuotsus Lilly Industries vs. komisjon, T‑120/96, EU:T:1998:141, punktid 50–56, 59 ja 61–63, ning 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punktid 76, 77 ja 86).

196    Käesolevas asjas ei kuulu taotlus, mille hageja komisjonile esitas ja milles ta palus tal teha ELL artikli 17 lõike 2 alusel ettepanek võtta vastu akt, mille eesmärk on takistada liikuva kosmoseside teenuste siseturu killustumist, ühegi konkreetse menetluse alla, mis oleks ette nähtud erisätetes ja millele komisjon peaks vastama.

197    Sellest järeldub, et käesolev tühistamishagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see puudutab komisjoni keeldumist teha hageja tegutsemistaotluse alusel seadusandliku akti ettepanek või ettepanek olemasoleva akti muutmiseks, et säilitada liikuva kosmoseside teenuste siseturg.

b)      Komisjoni tuletatud pädevuse olemasolu

198    Hageja, keda toetab Eutelsat, väidab, et komisjoni ainupädevusest, mis puudutab 2 GHz sagedusala kasutamise ühtlustamist, ja eelkõige asjaolust, et ta on kohustatud määrama kindlaks eesmärgid, millest lähtudes neid sagedusi tuleb kasutada, ning valima operaatorid, kellele liikmesriigid on kohustatud andma raadiospektri kasutamiseks vastavad load, tuleneb, et talle on tingimata antud pädevus jälgida „sektori arenguid“ ja kui vaja, siis tegutseda nii, et vältida ohtu, et kaldutakse kõrvale ühtlustamise protsessis ja selle alusel toimunud valikumenetluses lubatud 2 GHz sagedusala ainuõigusega kasutamise selgelt määratletud ulatusest ja kriteeriumidest.

199    Hageja järeldab sellest, et arvestades asjaomase ühtlustamisalgatuse eesmärki, milleks on luua selliste üleeuroopaliste liikuva kosmoseside teenuste siseturg, mis tagavad universaalse ühenduvuse, ja kuna selles osas on komisjonile antud pädevus tegutseda juhul, kui esineb oht, et lahknevused riigi reguleerivate asutuste reguleerimisülesannete täitmisel takistavad kõnealust turgu, ja uurida kõiki „ühistingimuste“ väidetavaid rikkumisi, ning selleks, et tagada selle ülesande soovitavat toimet ja eesmärki, on tal ka vältimatu pädevus seda ülesannet täita, olgugi et see ei ole õigusnormides sõnaselgelt ette nähtud.

200    Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

201    Siinkohal tuleb meenutada, et ELL artikli 5 kohaselt tegutseb iga institutsioon pädevuse andmise põhimõttest lähtudes talle aluslepingutega antud volituste piires (22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon, T‑320/09, EU:T:2015:223, punkt 57).

202    Liidu kohtud on möönnud, et pädevust, mida ei ole aluslepingute sätetes sõnaselgelt ette nähtud, võib kasutada, kui see on vajalik aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks. Kui aluslepingu mõni artikkel paneb komisjonile konkreetse ja täpse ülesande, siis tuleb tõdeda, et ta annab talle samas kaudselt vajaliku pädevuse selle ülesande täitmiseks, sest vastupidisel juhul ei oleks sellel aluslepingu sättel mingisugust soovitavat toimet. Seega tuleb tunnistada, et aluslepinguga kehtestatud eeskirjad eeldavad, et vastu võib võtta õigusnorme, ilma milleta ei saa neid eeskirju tulemuslikult ega mõistlikult kohaldada. Seega tuleb institutsioonide normatiivset pädevust käsitlevaid aluslepingu sätteid tõlgendada selle lepingu üldist ülesehitust arvestades (vt selle kohta 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑240/04, EU:T:2007:290, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

203    Kohtupraktikas on välja kujunenud, et tuletatud pädevust, mis kujutab endast erandit ELL artikli 5 lõikes 1 sätestatud pädevuse andmise põhimõttest, tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtupraktika tunnustab niisugust tuletatud pädevust vaid erandjuhul ja tingimusel, et see on vajalik aluslepingu või asjaomase alusmääruse normide soovitava toime tagamiseks (vt 17. novembri 2009. aasta kohtuotsus MTZ Polyfilms vs. nõukogu, T‑143/06, EU:T:2009:441, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon, T‑320/09, EU:T:2015:223, punkt 60).

204    Vajalikkuse tingimus ei pea olema täidetud mitte ainult akti sisuliste sätete osas, vaid ka vormi ja siduvuse osas (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑240/04, EU:T:2007:290, punkt 38).

205    Käesolevas asjas ei saa komisjonile omistada mingit tuletatud tegutsemispädevust, sõltumata selle akti laadist, mille ta peaks hageja arvates oma pädevust teostades vastu võtma.

206    Nimelt, nagu hageja väidab, anti komisjonile tõepoolest konkreetne ja täpne ülesanne seoses liikuva kosmoseside teenustega, nagu on märgitud eespool punktides 90 ja 91. Ta täitis selle ülesande, võttes esiteks vastu ühtlustamise otsuse, kasutades talle raadiospektrit käsitleva otsuse artikli 4 lõikega 3 antud ainupädevust, ning teiseks 2 GHz sagedusalal liikuva kosmoseside teenuste operaatorite valikuotsuse vastavalt liidu menetlusele, kohaldades liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse II jagu.

207    Seevastu, nagu nähtub eespool punktides 93 ja 98 esitatud kaalutlustest, on pädevus anda valitud operaatoritele lube ja kehtestada rakendusmeetmeid loa saanud operaatorite suhtes juhul, kui ei järgita nende lubadega kaasnenud ühiseid tingimusi, sõnaselgelt antud liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse kohaselt riigisisestele pädevatele ametiasutustele. Komisjonil on üksnes sõnaselge koordineerimispädevus, mille eesmärk on tagada, et riigi reguleerivad asutused kohaldavad liikuva kosmoseside teenuseid reguleerivaid rakenduseeskirju ühtselt (vt eespool punkt 107).

208    Nendest asjaoludest nähtub, et komisjonile ei saa anda lubade osas tuletatud pädevust, kuna see seaks kahtluse alla seadusandja poolt liikmesriikidele sõnaselgelt antud pädevuse, ning talle ei saa anda tuletatud pädevust, mis läheb kaugemale talle rakendusmeetmete osas sõnaselgelt antud koordineerimispädevusest. Niisugune tuletatud pädevus läheb nimelt vastuollu ELL artiklis 5 ette nähtud pädevuse andmise põhimõttega.

209    Lisaks on eespool punktides 202 ja 203 viidatud kohtupraktika kohaselt tõepoolest võimalik erandkorras sellest pädevuse andmise põhimõttest kõrvale kalduda, kui tuletatud pädevus on vajalik, et tagada institutsioonile konkreetse ülesande andvate sätete soovitav toime. Antud juhul ei ole see tingimus siiski täidetud.

210    Siinkohal tuleb märkida, et seoses komisjoni ülesande soovitava toime tagamisega ei ole õiguslikku lünka, mida hageja sõnul tuleks täita komisjoni tuletatud pädevuse tunnustamisega. Seadusandja on nimelt selgelt väljendanud oma tahet anda liikmesriikidele pädevus kontrollida pärast lubade väljastamist toimuva kooskõlastatud täitemenetluse abil süsteemi arendamist väljavalitud operaatori poolt ja vajaduse korral määrata sanktsioone, mis võivad kaasa tuua lubade tühistamise, ilma milleta ei saaks asjaomane operaator enam oma süsteemi käitada. Nii tagatakse komisjonile usaldatud ülesande, mida on meenutatud eespool punktis 206, soovitav toime liikmesriikide pädevusse kuuluva kooskõlastatud täitemenetlusega. ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev lojaalse koostöö põhimõte, millele hageja tugineb (vt eespool punkt 129), toetab seda järeldust, kuna selle põhimõtte kohaselt on liikmesriigid kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada liidu õiguse ulatus ja tõhusus, nagu nähtub eespool punktis 131 viidatud kohtupraktikast.

211    Järelikult, isegi kui eeldada, et Inmarsat muutis EAN-süsteemi ajavahemikus, mis jäi hetke, mil komisjon otsustas anda talle õiguse kasutada 2 GHz sagedusala üleeuroopalise süsteemi jaoks, mis pakub liikuva kosmoseside teenuseid, ja selle hetke vahele, mil riigi reguleerivad asutused peavad liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva otsuse III jao alusel andma vajalikud load selle süsteemi käitamiseks, selliselt, et uus süsteem ei vastanud ühtlustamise otsuses ja liikuva kosmoseside teenuseid käsitlevas otsuses ette nähtud eesmärkidele ega kohustustele, mille ta oli endale ühises valikumenetluses võtnud, on liikmesriikide ülesanne alustada tema suhtes täitemenetlust, et sundida teda täitma ühiseid tingimusi, kaasa arvatud tingimust, mis puudutab kohustust kasutada 2 GHz sagedusala liikuva kosmoseside teenuste jaoks ja tingimust, mis käsitleb valikumenetluses võetud kohustuste täitmist, võttes arvesse, et vastupidisel juhul võidakse talle antud load tühistada.

212    Selline süsteem, milles liikmesriigid ei saa komisjoni valitud operaatorile lubade andmisest keelduda (vt eespool punktid 94–96), vaid võivad vajaduse korral üksnes algatada sellise operaatori suhtes, kes ei järgi lubadega kaasnevaid ühiseid tingimusi, rakendusmeetmete kohaldamise menetluse, võib menetlusökonoomia seisukohast tõepoolest tunduda vähetõhus.

213    Liidu õiguse praeguses arengujärgus on niisugused tagajärjed siiski omased liikuva kosmoseside teenustele antud 2 GHz sagedusala kasutamise haldamise süsteemile, nii nagu selle on välja töötanud liidu seadusandja, kes on eelistanud lähenemist, mis keskendub kooskõlastatud täitmismenetlustele, mis järgnevad liikmesriikidele usaldatud lubade andmisele ja milles komisjonil on koordinaatori roll. Praeguseks loodud süsteemi muutmine on vajaduse korral kõnealuse seadusandja, mitte Üldkohtu ülesanne.

214    Lõpuks tuleb märkida, et asjaolu, et komisjonil puudub kas otsene või tuletatud pädevus tegutseda, et takistada riigi reguleerivatel asutustel anda lube süsteemile, mis on õigusliku raamistikuga väidetavalt vastuolus, ei jäta selliseid konkurente nagu hageja ilma tõhusast kohtulikust kaitsest. Nimelt on nii riigi reguleerivate asutuste poolt lubade kohta tehtud otsused kui ka täitemenetluse rakendamine pädevate riigisiseste ametiasutuste poolt allutatud pädevate riigisiseste kohtute kontrollile, kes võivad esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi juhul, kui neil on raskusi liikuva kosmoseside teenuseid käsitleva liidu õiguse tõlgendamisel või kohaldamisel, mida illustreerivad küsimused, mis esitati Euroopa Kohtule 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Viasat UK ja Viasat (C‑100/19, EU:C:2020:174) aluseks olnud kohtuasjas ja kohtuasjas C‑515/19, Eutelsat SA, mille menetlus on hetkel Euroopa Kohtus pooleli.

215    Eeltoodust tuleneb, et käesolev hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni vastuvõetamatuse vastuväidet, mis on esitatud tühistamisnõude suhtes ja mis tugineb asjaolule, et hagejal puudub põhjendatud huvi või õigus nõuda tegutsemistaotluses viidatud akti tühistamist.

IV.    Kohtukulud

216    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

217    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Lisaks võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käsitletavas asjas tuleb otsustada, et Eutelsat ja Madalmaade Kuningriik, kes astusid menetlusse hageja nõuete toetuseks, ning EchoStar ja Inmarsat, kes astusid menetlusse kostja nõuete toetuseks, kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni kohtukuld välja ViaSat, Inc-lt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.

3.      Jätta Eutelsat SA, Madalmaade Kuningriigi, EchoStar Mobile Ltd ja Inmarsat Ventures Ltd kohtukulud nende enda kanda.

van der Woude

Kornezov

Buttigieg

Kowalik-Bańczyk

 

      Hesse

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. märtsil 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.