Language of document : ECLI:EU:T:2021:639

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

29. september 2021(*)

Välissuhted – Rahvusvahelised lepingud – Euroopa – Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon EÜ ja Maroko vahel – Kirjavahetuse vormis leping, millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu protokolle nr 1 ja nr 4 – Otsus, millega kiidetakse lepingu sõlmimine heaks – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Kohtumenetlusõigus- ja -teovõime – Otsene puutumus – Isiklik puutumus – Territoriaalne kohaldamisala – Pädevus – Rahvusvahelise õiguse tõlgendus, millest Euroopa Kohus lähtub – Enesemääramise põhimõte – Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte – Tuginemise võimalus – Mõiste „nõusolek“ – Rakendamine – Kaalutlusõigus – Piirid – Vaidlustatud otsuse tagajärgede säilitamine

Kohtuasjas T‑279/19,

Rahvarinne Saguia el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario Rinne),  esindaja:  advokaat  G. Devers,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: P. Plaza García ja V. Piessevaux,

kostja,

keda toetasid

Prantsuse Vabariik, esindajad: A.‑L. Desjonquères, C. Mosser, J.‑L. Carré ja T. Stéhelin,

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, F. Clotuche-Duvieusart, A. Bouquet ja B. Eggers,

ning

Confédération marocaine de l’agriculture et du développement rural (Comader), asukoht Rabat (Maroko), esindajad: advokaadid G. Forwood, N. Colin ja A. Hublet,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada nõukogu 28. jaanuari 2019. aasta otsus (EL) 2019/217 Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokolle nr 1 ja nr 4) sõlmimise kohta (ELT 2019, L 34, lk 1),

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud D. Gratsias (ettekandja), M. Kancheva, B. Berke ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades kirjalikku menetlust ja 2. märtsi 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

A.      Rahvusvaheline kontekst

1        Lääne-Sahara küsimuse rahvusvahelise konteksti arenguid võib kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.

2        Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Peaassamblee võttis 14. detsembril 1960 vastu resolutsiooni 1514 (XV) „Deklaratsioon koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise kohta“, milles on muu hulgas sedastatud, et „kõigil rahvastel on vaba enesemääramise õigus, mida kasutades nad määravad vabalt kindlaks oma poliitilise seisundi ning püüdlevad vabalt oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu poole“, et „kaitsealustel territooriumidel, mitteautonoomsetel territooriumidel ja muudel territooriumidel, mis ei ole veel iseseisvaks saanud, võetakse kohesed meetmed, et anda kogu võim viivitamatult üle nende territooriumide rahvastele, ilma tingimusi ega reservatsioone seadmata, kooskõlas nende rahvaste sooviga ja nende vabalt väljendatud tahtega“ ning et „kõik riigid peavad truult ja täpselt järgima ÜRO põhikirja sätteid […], pidades silmas, et kõik rahvad on võrdsed, mitte sekkudes riikide siseasjadesse ning austades nende suveräänseid õigusi ja territoriaalset terviklikkust“.

3        Lääne-Sahara on Aafrika loodeosas asuv territoorium, mille Hispaania Kuningriik koloniseeris XIX sajandi lõpus ja millest oli resolutsiooni 1514 (XV) vastuvõtmise kuupäevaks saanud Hispaania provints. 1963. aastal kandis ÜRO selle „niisuguste territooriumide esialgsesse loetellu, mille suhtes kohaldatakse deklaratsiooni koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise kohta [Peaassamblee resolutsioon 1514 (XV)]“, ning seda mitteautonoomse territooriumina, mida haldab Hispaania Kuningriik San Franciscos 26. juunil 1945 allkirjastatud ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses. See on praeguseni mitteautonoomsete territooriumide loetelus, mille on koostanud ÜRO peasekretär selle põhikirja artikli 73 punkti e alusel edastatud teabe põhjal.

4        ÜRO Peaassamblee võttis 20. detsembril 1966 vastu resolutsiooni 2229 (XXI) Ifni ja Hispaania Sahara küsimuse kohta, milles ta „kinnitas taas, et Hispaania Sahara rahval on võõrandamatu õigus enesemääramisele vastavalt Peaassamblee resolutsioonile 1514 (XV)“, ja kutsus Hispaania Kuningriiki kui haldusvõimu teostajat üles „määrama niipea kui võimalik kindlaks […] selle referendumi korra, mis leiab aset [ÜRO] egiidi all, et võimaldada territooriumi põliselanikel vabalt kasutada oma õigust enesemääramisele“.

5        ÜRO Peaassamblee võttis 24. oktoobril 1970 vastu resolutsiooni 2625 (XXV) „Deklaratsioon riikidevahelisi sõbralikke suhteid ja riikidevahelist koostööd käsitlevate rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohta vastavalt ÜRO põhikirjale“, mille tekst on lisatud resolutsioonile. Selles deklaratsioonis on muu hulgas „pidulikult kuulutatud“ „rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtet“. Nimetatud põhimõtte kohta on selles eelkõige märgitud:

„ÜRO põhikirjas sätestatud rahvaste võrdõiguslikkuse ja nende enesemääramise õiguse põhimõtte alusel on kõikidel rahvastel alati õigus oma poliitiline staatus kindlaks määrata täiesti vabalt ja ilma välise sekkumiseta ning püüelda oma äranägemise järgi oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu poole ning igal riigil on kohustus järgida seda õigust vastavalt [ÜRO] põhikirjale.

[…]

Suveräänse ja sõltumatu riigi loomine, vabaühendus või integreerumine sõltumatu riigiga või ükskõik missuguse muu niisuguse poliitilise staatuse omandamine, mille rahvas on vabalt otsustanud, kujutavad selle rahva jaoks endast oma enesemääramise õiguse kasutamise võimalusi.

[…]

Koloonia territooriumil või muul mitteautonoomsel territooriumil on [ÜRO] põhikirja järgi staatus, mis on eraldiseisev ja erinev selle riigi territooriumist, kes teda haldab; niisugune [ÜRO] põhikirja järgne eraldiseisev ja erinev staatus eksisteerib nii kaua, kui koloonia või mitteautonoomse territooriumi rahvas ei ole kasutanud oma enesemääramise õigust vastavalt [ÜRO] põhikirjale ning konkreetsemalt selle eesmärkidele ja põhimõtetele.“

6        Rahvarinne Saguia el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario Rinne) on organisatsioon, mis loodi Lääne-Saharas 10. mail 1973. Selle põhikirja artikli 1 kohaselt on see „rahvuslik vabastusliikumine“, mille liikmed „võitle[vad] Sahara rahva täieliku sõltumatuse ja suveräänsuse tagasisaamise eest kogu Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi territooriumil“.

7        Hispaania Kuningriik teatas 20. augustil 1974 ÜRO‑le, et ta kavatseb korraldada ÜRO egiidi all Lääne-Saharas referendumi.

8        ÜRO Peaassamblee võttis 13. detsembril 1974 vastu resolutsiooni 3292 (XXIX), millega ta otsustas muu hulgas küsida Rahvusvaheliselt Kohtult nõuandvat arvamust järgmistes küsimustes:

„I. Kas Lääne-Sahara (Rio de Oro ja Sakiet el Hamra) oli hetkel, mil Hispaania Kuningriik selle koloniseeris, asustamata maa (terra nullius)?

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, palutakse vastata järgmisele küsimusele.

II. Missugused olid selle territooriumi õiguslikud suhted Maroko Kuningriigi ja Mauritaaniaga?“

9        Rahvusvaheline Kohus esitas 16. oktoobril 1975 nõuandva arvamuse (vt Lääne‑Sahara, nõuandev arvamus, CIJ Recueil 1975, lk 12; edaspidi „Lääne‑Saharat käsitlev nõuandev arvamus“). Ta leidis selle arvamuse punktis 162 järgmist:

„Kohtule teatavaks tehtud asjaolud ja andmed näitavad, et Hispaania poolt koloniseerimise hetkel olid Maroko sultani ja teatavate Lääne-Sahara territooriumil elavate hõimude vahel õiguslikud lojaalsussidemed. Need näitavad samuti, et eksisteerivad õigused, sealhulgas teatavad maaga seotud õigused, mis kujutavad endast õigussuhteid – selle kohtu käsituses – Mauritaania ja Lääne-Sahara territooriumi vahel. Seevastu järeldab kohus, et talle teadaolevad asjaolud ja andmed ei tõenda, et ühelt poolt Lääne-Sahara territooriumi ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi või Mauritaania vahel eksisteeriks mingi territoriaalne ülemvõimusuhe. Kohus ei tuvastanud seega niisuguste õigussuhete olemasolu, mis võiksid muuta [ÜRO Peaassamblee] resolutsiooni 1514 (XV) kohaldamist, mis puudutab Lääne‑Sahara dekoloniseerimist, ning eelkõige enesemääramise põhimõtte kohaldamist territooriumi elanike tahte vaba ja moonutamata väljendamise kaudu.“

10      Lääne-Saharat käsitleva nõuandva arvamuse punktis 163 kinnitas Rahvusvaheline Kohus konkreetselt:

„[Kohus on] I küsimuses [arvamusel], et Lääne-Sahara (Rio de Oro ja Sakiet El Hamra) ei olnud hetkel, kui Hispaania selle koloniseeris, eikellegimaa (terra nullius); II küsimuses […], et sellel territooriumil oli õigussuhteid Maroko Kuningriigiga – suhted, mille laadi on kirjeldatud käesoleva arvamuse punktis 162 –, [ning] et sellel territooriumil olid Mauritaaniaga õigussuhted, mille laadi on kirjeldatud käesoleva arvamuse punktis 162.“

11      Ühes Lääne-Saharat käsitleva nõuandva arvamuse avaldamise päeval peetud kõnes teatas Maroko kuningas, et „kogu maailm on tunnustanud, et [Lääne-]Sahara“ on „Maroko Kuningriigi valduses“ ja et tema „kohus on see territoorium rahumeelselt tagasi saada“, kutsudes üles korraldama selle toetuseks marssi.

12      ÜRO Julgeolekunõukogu, kelle poole Hispaania Kuningriik oli pöördunud, võttis 22. oktoobril 1975 vastu resolutsiooni 377 (1975), milles ta „palu[s ÜRO] peasekretäril alustada otsekohe konsulteerimisi asjasse puutuvate ja huvitatud pooltega“ ning „[p]ani asjasse puutuvatele ja huvitatud pooltele südamele, et nad ilmutaksid vaoshoitust ja mõõdukust“. Ta võttis 2. novembril 1975 vastu resolutsiooni 379 (1975), milles ta „[p]alu[s] tungivalt kõikidel asjasse puutuvatel ja huvitatud pooltel vältida igasugust ühepoolset või muud tegevust, mis võib pingeid piirkonnas veel suurendada“, ning „[p]alu[s] [p]easekretäril oma konsulteerimisi jätkata ja intensiivistada“. 6. novembril 1975, kui oli alanud Maroko kuninga välja kuulutatud sissemarss, milles osales 350 000 inimest, kes ületasid Maroko Kuningriigi ja Lääne-Sahara vahelise piiri, võttis ta vastu resolutsiooni 380 (1975), milles „[a]valda[s] kahetsust [selle] marsi korraldamise pärast“ ja „[p]alu[s] Maroko [Kuningriigil] kõik [sellel] marsil osalejad viivitamatult Lääne-Sahara territooriumilt välja viia“.

13      Hispaania Kuningriik teatas 26. veebruaril 1976 ÜRO peasekretärile, et alates sellest kuupäevast teeb ta lõpu oma kohalolekule Lääne-Saharas ja et ta loeb ennast vabastatuks igasugusest rahvusvahelisest kohustusest seda territooriumit hallata. Eespool punktis 3 nimetatud mitteautonoomsete territooriumide loetelus on Lääne-Sahara osas viidatud sellele deklaratsioonile, mis on ära toodud joonealuse märkusena.

14      Vahepeal puhkes kõnealuses piirkonnas relvakonflikt Maroko Kuningriigi, Mauritaania Islamivabariigi ja Polisario Rinde vahel. Üks osa Lääne-Sahara elanikkonnast põgenes selle konflikti eest ja leidis varju Alžeeria territooriumil Lääne-Sahara piiri lähedal asuvatest laagritest.

15      Maroko Kuningriik sõlmis 14. aprillil 1976 Mauritaania Islamivabariigiga Lääne-Sahara territooriumi jagamise lepingu ja annekteeris talle selle lepinguga määratud territooriumi osa ametlikult. 10. augustil 1979 sõlmis Mauritaania Islamivabariik Polisario Rindega rahulepingu, millega ta loobus igasugustest territoriaalsetest nõuetest Lääne-Saharale. Maroko Kuningriik võttis viivitamatult Mauritaania relvajõudude poolt vabastatud territooriumi oma kontrolli alla ja annekteeris selle.

16      ÜRO Peaassamblee võttis 21. novembril 1979 vastu resolutsiooni 34/37 Lääne-Sahara küsimuses, milles ta „[k]innita[s] üle Lääne-Sahara rahva võõrandamatut õigust enesemääramisele ja sõltumatusele vastavalt [ÜRO] põhikirjale […] ja [tema] resolutsiooni 1514 (XV) eesmärkidele“, „[a]valda[s] sügavat kahetsust olukorra halvenemise pärast Lääne-Sahara jätkuva okupeerimise tõttu Maroko poolt“, „[n]õu[dis] tungivalt, et Maroko asuks samuti kaasa töötama rahuprotsessis ja lõpetaks Lääne-Sahara territooriumi okupeerimise“, ning „[s]oovita[s] selleks [Polisario Rindel] kui Lääne-Sahara rahva esindajal täiel määral osaleda kõikides Lääne-Sahara küsimuse õiglase, kestva ja lõpliku poliitilise lahenduse püüdlustes kooskõlas [ÜRO] resolutsioonide ja deklaratsioonidega“. Sellele resolutsioonile järgnes 11. novembri 1980. aasta resolutsioon 35/19, mille punktis 10 „palu[s Peaassamblee] tungivalt […] Marokol ja [Polisario Rindel] kui Lääne-Sahara rahva esindajal alustada otseseid läbirääkimisi, et jõuda Lääne-Sahara küsimuses lõpliku lahenduseni“.

17      Relvakonflikt Maroko Kuningriigi ja Polisario Rinde vahel jätkus, kuni 30. augustil 1988 nõustusid pooled põhimõtteliselt vaherahuettepanekutega, mille oli esitanud eelkõige ÜRO peasekretär ning mis nägid konkreetselt ette relvarahu väljakuulutamise ja ÜRO kontrolli all enesemääramisreferendumi korraldamise.

18      ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 27. juunil 1990 vastu resolutsiooni 658 (1990), milles ta „[k]ii[tis] heaks [ÜRO] peasekretäri aruande, mis sisaldab [eespool punktis 17 nimetatud] vaherahuettepanekuid ja [nende elluviimise] kava tutvustust“, ning „[p]alu[s] mõlemal poolel teha täielikult koostööd [ÜRO] peasekretäri ning Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni riigipeade ja valitsusjuhtide konverentsi ametis oleva presidendiga pingutuste raames, mida nad teevad, et jõuda Lääne-Sahara küsimuse kiire lahenduseni“. 29. aprillil 1991 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 690 (1991), millega ta moodustas ÜRO Lääne-Sahara referendumi missiooni (Minurso).

19      Praegu ei ole pooled hoolimata ÜRO egiidi all korraldatud konsultatsioonidest ja suhtlemisest jõudnud Lääne-Sahara olukorra lahendamiseni. Maroko Kuningriik kontrollib suuremat osa Lääne-Sahara territooriumist, samas kui ülejäänud osa kontrollib Polisario Rinne, kusjuures neid kahte ala eraldab liivamüür, mille ehitas ja mida valvab Maroko sõjavägi. Märkimisväärne arv sellelt territooriumilt põgenenud isikuid elab ikka Alžeeria territooriumil laagrites, mida haldab Polisario Rinne.

B.      Assotsieerimis ja liberaliseerimisleping

20      1. märtsil 2000 jõustus Euroopa – Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel (EÜT 2000, L 70, lk 2; edaspidi „assotsieerimisleping“) ja mis allkirjastati Brüsselis 26. veebruaril 1996.

21      Assotsieerimislepingu artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevaga luuakse assotsiatsioon ühelt poolt ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko vahel.“ [Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

22      Assotsieerimislepingu artikli 1 lõikes 2 on nähtud ette:

„Käesoleva lepingu eesmärgid on järgmised:

–        luua sobiv raamistik lepinguosaliste vahelisele poliitilisele dialoogile, mis võimaldab arendada lähedasi suhteid kõigis valdkondades, mille puhul nad peavad dialoogi vajalikuks,

–        kehtestada tingimused kaubavahetuse ning teenuste ja kapitali kaubanduse järkjärguliseks liberaliseerimiseks,

–        edendada eeskätt dialoogi ja koostöö abil kaubandust ning harmoonilisi majandus- ja sotsiaalseid suhteid lepinguosaliste vahel, et soodustada Maroko ja Maroko rahva arengut ja heaolu,

–        soodustada Magribi riikide integratsiooni, edendades kaubandust ja koostööd Maroko ja teiste selle piirkonna riikide vahel,

–        edendada majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja rahanduskoostööd.“

23      Assotsieerimislepingu artiklis 16 on sätestatud:

„Ühendus ja Maroko suurendavad järk-järgult omavahelise põllumajandus- ja kalandustootekaubanduse liberaliseerimist.“

24      Assotsieerimislepingu artiklis 94 on nähtud ette:

„Käesolevat lepingut kohaldatakse ühelt poolt nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepinguid nendes lepingutes sätestatud tingimustel, ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi territooriumi suhtes.“

25      Sõlmiti mitu assotsieerimislepingu protokolli. Konkreetselt protokoll nr 1 käsitleb Maroko Kuningriigist pärit põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodete Euroopa Liitu importimise korda (edaspidi „protokoll nr 1“), samas kui protokoll nr 4 käsitleb mõistet „päritolustaatusega tooted“ ja halduskoostöö meetodeid (edaspidi „protokoll nr 4“).

26      Liit ja Maroko Kuningriik allkirjastasid 13. detsembril 2010 Brüsselis (Belgia) Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (milles käsitletakse põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodetega seotud vastastikuseid liberaliseerimismeetmeid, millega asendatakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokollid nr 1, 2 ja 3 ning nende lisad ja millega muudetakse kõnealust assotsieerimislepingut) (ELT 2012, L 241, lk 4; edaspidi „liberaliseerimisleping“). 8. märtsil 2012 võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu otsuse 2012/497/EL, mis käsitleb liberaliseerimislepingu sõlmimist (ELT 2012, L 241, lk 2).

27      Nagu ilmneb liberaliseerimislepingust ja otsuse 2012/497 põhjendustest 1–3, on selle lepingu eesmärk liberaliseerida järk-järgult põllumajandus‑ ja kalandustoodete kaubandus, nagu on nähtud ette assotsieerimislepingu artiklis 16. Konkreetselt asendati assotsieerimislepingu protokollid nr 1, 2 ja 3 liberaliseerimislepingu I ja II lisas esitatud tekstiga.

28      Assotsieerimislepingu protokolli nr 4 artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:

„Lepingu kohaldamisel loetakse järgmisi tooteid Marokost pärinevateks toodeteks:

a)      täielikult Marokos saadud või toodetud tooted artikli 5 tähenduses;

b)      Marokos saadud või toodetud tooted, milles on kasutatud materjale, mis ei ole täielikult Marokos saadud või toodetud, tingimusel et need on läbinud Marokos piisava töö või töötluse artikli 6 tähenduses.“

29      Protokolli nr 4 artikli 16 kohaselt kohaldatakse Marokost pärit toodete suhtes liitu importimisel selles lepingus sätestatut selles artiklis loetletud päritolutõenditest ühe esitamise korral.

C.      Assotsieerimislepinguga seotud vaidlused

1.      Kohtuasjad T512/12 ja C104/16 P

30      Hageja Polisario Rinne esitas Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2012 saabunud hagiavaldusega, mis registreeriti numbri T‑512/12 all, hagi, milles palutakse tühistada otsus 2012/497 (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, C‑104/16 P, EU:C:2016:973, punkt 38; edaspidi „kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne“).

31      Hageja põhjendas oma selles kohtuasjas esitatud hagi muu hulgas väitega, et nõukogu rikkus teatavat hulka talle rahvusvahelisest õigusest tulenevatest kohustustest seetõttu, et ta kiitis otsusega 2012/497 heaks liberaliseerimislepingu kohaldamise Lääne-Sahara territooriumi suhtes (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punkt 44).

32      Üldkohus tühistas 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsusega Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) otsuse 2012/497 osas, milles sellega kiideti heaks liberaliseerimislepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes, põhjusel et nõukogu oli rikkunud oma kohustust analüüsida enne otsuse 2012/497 tegemist juhtumi kõiki asjaolusid, jättes kontrollimata, ega sellelt territooriumilt pärit ja liitu eksporditavaid tooteid ei kasutatud territooriumi elanikkonda kahjustades ja ega sellega ei kaasnenud puudutatud isikute põhiõiguste rikkumist (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 47 ja 48).

33      Nõukogu esitas 19. veebruaril 2016 apellatsioonkaebuse 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) peale.

34      Euroopa Kohus tühistas kohtuotsusega nõukogu vs. Polisario Rinne, millega ta tegi otsuse nõukogu apellatsioonkaebuse kohta, 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) ning jättis hageja Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

35      Sellega seoses nõustus Euroopa Kohus ühelt poolt apellatsioonkaebuse teise väitega, et Üldkohus rikkus õigusnormi oma analüüsis selle kohta, kas hagejal oli õigus esitada hagi, ning konkreetsemalt kriitikaga, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et liberaliseerimisleping on kohaldatav Lääne-Sahara suhtes (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punkt 126).

36      Esiteks leidis Euroopa Kohus, et vastavalt enesemääramise põhimõttele, mida kohaldatakse liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes, on Lääne-Saharal kui mitteautonoomsel territooriumil ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses ükskõik missugusest riigist, sh Maroko Kuningriigist eraldiseisev ja erinev staatus. Euroopa Kohus järeldas, et assotsieerimislepingu artiklis 94 kasutatud terminit „Maroko Kuningriigi territoorium“ ei saa tõlgendada nii, et Lääne-Sahara kuulub selle lepingu territoriaalsesse kohaldamisalasse (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 86–93).

37      Teiseks leidis Euroopa Kohus, et arvesse tuleb võtta ka 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1155. köide, lk 331; edaspidi „Viini konventsioon“) artiklis 29 kodifitseeritud tavaõiguse normi, milles on nähtud ette, et kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, on leping kohustuslik igale osalisriigile kogu tema territooriumil. Ta järeldas, et ka selle tavaõiguse normiga on vastuolus see, kui Lääne-Saharat loetakse assotsieerimislepingu kohaldamisalasse kuuluvaks. Ta tuvastas siiski, et ka sellest tavaõiguse normist tuleneb, et leping võib olla erandina riigile siduv ka muu territooriumi osas, kui niisugune kavatsus tuleneb sellest lepingust või ilmneb muul viisil (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 94–98).

38      Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et arvesse tuleb võtta ka üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtet rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime kohta, sest selle lepingu kohaldamine võib mõjutada Lääne-Sahara rahvast kui assotsieerimislepingu suhtes „kolmandat isikut“ selle põhimõtte tähenduses, kui Lääne-Sahara territoorium arvatakse lepingu kohaldamisalasse ja ta peaks andma niisuguseks kohaldamiseks oma nõusoleku. Et niisugust nõusolekut ei ole aga kuidagi väljendatud, järeldas Euroopa Kohus, et seisukoht, et Lääne‑Sahara territoorium kuulub assotsieerimislepingu kohaldamisalasse, on vastuolus rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 100–107).

39      Leides neljandaks, et liberaliseerimislepingut tuleb pidada lepinguks, mille kohaldamisel on vaja arvestada assotsieerimislepingut, järeldas Euroopa Kohus sellest, et liberaliseerimislepingut ei saa mõista nii, et seda kohaldatakse Lääne-Sahara territooriumi suhtes, ning seega ei ole vaja sellesse lisada tingimust, mis välistab selle kohaldamise. Euroopa Kohtu sõnul ei saa nõukogu ja Euroopa Komisjoni praktika, mis on assotsieerimislepingu sõlmimisest hilisem, seda analüüsi kahtluse alla seada, sest see tähendaks seisukohta, et liit kavatses assotsieerimislepingut ja liberaliseerimislepingut kohaldada viisil, mis on vastuolus enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetega, ning seega viisil, mis ei sobi kokku lepingute heas usus täitmise põhimõttega (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 110–125).

40      Teiselt poolt tegi Euroopa Kohus vaidluses lõppotsuse. Konkreetselt otsustas Euroopa Kohus, et kuna liberaliseerimislepingut tuleb vastavalt asjasse puutuvatele rahvusvahelise õiguse normidele, mida kohaldatakse liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes, tõlgendada nii, et seda ei kohaldata Lääne-Sahara territooriumi suhtes, tuleb hagejat tema argumentidest lähtudes igal juhul käsitada nii, et tal ei ole õigust esitada tühistamishagi otsuse 2012/497 peale, ega olegi vaja arutada teisi olulisi asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mille on esitanud nõukogu ja komisjon (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 128–134).

2.      Kohtuasi C266/16

41      High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) (Inglismaa ja Walesi kõrge kohus, kuninglik osakond, halduskolleegium, Ühendkuningriik) esitas 27. aprilli 2016. aasta otsusega Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, milles küsis sisuliselt, kas ELL artikli 3 lõikest 5 lähtudes on kehtivad liidu aktid, mis käsitlesid assotsieerimislepingu raames liidu ja Maroko Kuningriigi poolt kalandussektoris sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid, võttes arvesse asjaolu, et need võimaldasid kasutada Lääne-Saharaga külgnevate vete kalavarusid (27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, C‑266/16, EU:C:2018:118, punktid 1, 41 ja 54; edaspidi „kohtuotsus Western Sahara Campaign UK“).

42      Eelkõige kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne tuvastatu põhjal (vt punktid 36–39 eespool) otsustas Euroopa Kohus, et kuna kõnesolevad rahvusvahelised lepingud ei ole kohaldatavad Lääne-Sahara territooriumi ja sellega külgnevate vete suhtes, siis selle esimese eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ole ilmsiks tulnud ühtki asjaolu, mis võiks kahjustada nende liidu aktide kehtivust, lähtudes ELL artikli 3 lõikest 5 (kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punkt 85).

3.      Kohtumäärused kohtuasjades T180/14, T275/18 ja T376/18

43      Üldkohus jättis 19. juuli 2018. aasta kohtumäärusega Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑180/14, ei avaldata, EU:T:2018:496), 30. novembri 2018. aasta kohtumäärusega Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑275/18, ei avaldata, EU:T:2018:869) ja 8. veebruari 2019. aasta kohtumäärusega Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑376/18, ei avaldata, EU:T:2019:77) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hageja hagid nõukogu aktide peale, mis käsitlevad erinevate liidu ja Maroko Kuningriigi vaheliste rahvusvaheliste lepingute sõlmimist ning muutmist.

44      Kahes esimeses eespool punktis 43 viidatud kohtumääruses tugines Üldkohus kohtuotsustele nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK ning tuvastas, et hagejal ei olnud õigust hagi esitada, sest vaidlusaluseid lepinguid ei kohaldata Lääne-Sahara või sellega külgnevate vete suhtes (19. juuli 2018. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑180/14, ei avaldata, EU:T:2018:496, punktid 69–71, ning 30. novembri 2018. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑275/18, ei avaldata, EU:T:2018:869, punktid 41 ja 42).

45      Kolmandas eespool punktis 43 viidatud kohtumääruses leidis Üldkohus, et vastavalt ELTL artikli 218 lõigetele 3 ja 4 oli nõukogul 16. aprilli 2018. aasta otsuse puhul, millega antakse luba alustada Maroko Kuningriigiga läbirääkimisi Euroopa ühenduste ja Maroko Kuningriigi vahelise kalandusalase partnerluslepingu muutmise ning nimetatud lepingu rakendusprotokolli sõlmimise üle, ainsaks eesmärgiks nimetada läbirääkija või liidu läbirääkimisrühma juht ning anda neile juhiseid. Tegemist oli seega aktiga, mis avaldas õiguslikku toimet ainult liidu ja selle liikmesriikide vahelistes suhetes ning liidu institutsioonide suhetes. Üldkohus järeldas sellest, et see otsus ei avalda mõju hageja õiguslikule olukorrale ja et ei saa asuda seisukohale, et see otsus puudutab teda otseselt (8. veebruari 2019. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑376/18, ei avaldata, EU:T:2019:77, punktid 28 ja 29).

D.      Vaidlustatud otsus ja vaidlusalune leping

46      Kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne tulemusena lubas nõukogu 29. mai 2017. aasta otsusega komisjonil alustada liidu nimel läbirääkimisi Maroko Kuningriigiga niisuguse rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, millega muudetakse protokolle nr 1 ja nr 4.

47      Komisjonile antud läbirääkimiste alustamise loa raames palus nõukogu tal ühelt poolt hoolitseda selle eest, et inimesed, keda see rahvusvaheline leping mõjutab, kaasatakse sobival viisil, ning teiselt poolt hinnata selle lepingu võimalikku mõju Lääne-Sahara kestlikule arengule, eelkõige eeliseid kohalikule elanikkonnale ja loodusvarade kasutamise mõju asjaomastele territooriumidele.

48      Komisjon andis läbi viidud konsulteerimiste tulemusest ja eespool punktis 47 nimetatud küsimuste analüüsist aru oma 11. juuni 2018. aasta aruandes kasu kohta, mida toob Lääne-Sahara elanikkonnale tariifsete soodustuste laiendamine Lääne-Saharast pärit toodetele, ja selle elanikkonnaga konsulteerimise kohta (edaspidi „11. juuni 2018. aasta aruanne“). See aruanne oli kaasas ettepanekuga võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokolle nr 1 ja nr 4) sõlmimise kohta (COM(2018) 481 (final)).

49      Liit ja Maroko Kuningriik allkirjastasid 25. oktoobril 2018 Brüsselis Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu, millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokolle nr 1 ja nr 4 (edaspidi „vaidlusalune leping“).

50      Nõukogu tegi 28. jaanuaril 2019 otsuse (EL) 2019/217 Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokolle nr 1 ja nr 4) sõlmimise kohta (ELT 2019, L 34, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

51      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 3–10 märgib nõukogu:

„(3)      Liit ei tee ennatlikke järeldusi Lääne-Sahara lõplikku staatust puudutava ÜRO egiidi all toimuva poliitilise protsessi tulemuse osas ja liit on järjepidevalt kinnitanud oma tahet lahendada vaidlus, mis käsitleb Lääne-Saharat, mille ÜRO on kandnud mitteautonoomsete territooriumide loetellu ja mida praegu haldab suurel määral Maroko Kuningriik […].

(4)      Alates assotsieerimislepingu jõustumisest on liitu imporditud Lääne-Sahara tooteid, mis on sertifitseeritud Marokost pärinevate toodetena, kasutades kõnealuse lepingu asjaomaste sätetega ette nähtud tariifseid soodustusi.

(5)      Sellegipoolest märkis Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas C‑104/16 P, […] et assotsieerimisleping hõlmab üksnes Maroko Kuningriigi territooriumi, mitte Lääne-Sahara mitteautonoomset territooriumi.

(6)      On oluline tagada, et aastate jooksul väljakujunenud kaubavooge ei häirita, kehtestades samal ajal asjakohased tagatised, et kaitsta rahvusvahelist õigust, sealhulgas inimõigusi, ja jätkusuutlikku arengut lepingust mõjutatud territooriumil. Nõukogu andis 29. mail 2017 komisjonile loa alustada läbirääkimisi Maroko Kuningriigiga, et luua kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega õiguslik alus assotsieerimislepingus sätestatud tariifsete soodustuste andmiseks Lääne-Saharast pärinevatele toodetele. Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping on ainus vahend, millega tagada, et Lääne-Saharast pärinevatele toodetele võib anda sooduspäritolustaatuse, sest üksnes Maroko ametiasutustel on võimalik tagada kõnealuste soodustuste andmiseks vajalike nõuete täitmine.

(7)      Komisjon hindas lepingu võimalikku mõju säästvale arengule, eelkõige seoses Lääne-Saharast pärinevatele toodetele antud tariifsetest soodustustest lepingust mõjutatud inimestele tulenevate eeliste ja puudustega, ning lepingust mõjutatud territooriumi loodusvarade kasutamisele […].

(8)      Sellest hindamisest nähtub […], et üldiselt ületab assotsieerimislepinguga Lääne-Saharast pärinevatele toodetele ette nähtud tariifsetest soodustustest Lääne-Sahara majandusele tulenev kasu, näiteks võimendav mõju majanduskasvule ja seega ka sotsiaalsele arengule, konsultatsiooniprotsessis tõstatatud puudusi, nagu loodusvarade[…] laialdane kasutamine […].

(9)      Leiti, et tariifsete soodustuste laiendamine Lääne-Saharast pärinevatele toodetele avaldab üldist positiivset mõju lepingust mõjutatud inimestele […].

(10)      Võttes arvesse Euroopa Kohtu kaalutlusi nõusoleku osas, võttis komisjon koostöös Euroopa välisteenistusega kõik praeguses olukorras mõistlikud ja võimalikud meetmed, et piisavalt kaasata lepingust mõjutatud inimesi eesmärgiga saada lepingule elanikkonna nõusolek. Peeti laiaulatuslikke konsultatsioone ning enamik konsultatsioonides osalenud sotsiaal-majanduslikest ja poliitilistest osalejatest väljendas poolehoidu assotsieerimislepingu kohaste tariifsete soodustuste Lääne-Saharale laiendamisele. Laiendamise vastu olnud osalejad leidsid peamiselt, et lepinguga kinnitatakse Maroko positsiooni Lääne-Sahara territooriumil. Ent lepingu tingimustes ei ole midagi, mis lubaks järeldada, et sellega tunnustatakse Maroko suveräänseid õigusi Lääne-Sahara suhtes. Liit teeb täiendavaid jõupingutusi, et toetada vaidluste rahumeelse lahendamise protsessi, mis algatati ja jätkub ÜRO egiidi all.“

52      Vaidlustatud otsuse artikli 1 esimeses lõigus on sätestatud, et vaidlusalune leping kiidetakse liidu nimel heaks. See leping jõustus 19. juulil 2019 (ELT 2019, L 197, lk 1).

53      Vaidlusaluse lepingu kolmandas kuni üheksandas lõigus on nähtud ette:

„Käesolev leping ei piira Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi seisukohti Lääne-Sahara staatuse kohta.

Mõlemad lepinguosalised kinnitavad veel kord oma toetust ÜRO protsessile ja ÜRO peasekretäri jõupingutustele leida lõplik poliitiline lahendus kooskõlas ÜRO põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide alusel.

Euroopa Liit ja Maroko Kuningriik leppisid kokku järgmise ühisdeklaratsiooni lisamises assotsieerimislepingu protokollile nr 4:

„Ühisdeklaratsioon, mis käsitleb Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel (edaspidi „assotsieerimisleping“), protokollide nr 1 ja nr 4 kohaldamist

1.      Lääne-Saharast pärinevate toodete suhtes, mida kontrollib Maroko Kuningriigi toll, kohaldatakse samu kaubandussoodustusi nagu need, mida Euroopa Liit annab assotsieerimislepinguga hõlmatud toodetele.

2.      Protokolli nr 4 kohaldatakse mutatis mutandis selliste toodete päritolustaatuse kindlaksmääramiseks, millele osutatakse punktis 1, sealhulgas seoses päritolutõenditega.

3.      Euroopa Liidu liikmesriikide ja Maroko Kuningriigi toll vastutavad selle eest, et protokolli nr 4 kohaldatakse kõnealuste toodete suhtes.“

Euroopa Liit ja Maroko Kuningriik kinnitavad veel kord oma pühendumist protokollide rakendamisele vastavalt assotsieerimislepingu põhivabadusi ja inimõiguste austamist käsitlevatele sätetele.

Kõnealuse ühisdeklaratsiooni aluseks on Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline pikaajaline eripartnerlus, mille raames anti Maroko Kuningriigile edasijõudnud riigi staatus, ning lepinguosaliste ühine püüdlus süvendada ja laiendada seda eripartnerlust.

Kõnealuse partnerluse vaimus ja selleks, et lepinguosalistel oleks võimalik hinnata lepingu mõju, eelkõige säästvale arengule, ning võttes arvesse, millist kasu saavad lepingust mõjutatud inimesed ja kuidas kasutatakse lepingust mõjutatud territooriumi loodusvarasid, on Euroopa Liit ja Maroko Kuningriik leppinud kokku vastastikuses teabe vahetamises assotsieerimiskomitee raames vähemalt üks kord aastas.

Kõnealuse hindamise kord määratakse kindlaks hilisemas etapis ja assotsieerimiskomitee võtab selle korra vastu hiljemalt kahe kuu jooksul pärast käesoleva lepingu jõustumist.“

II.    Menetlus ja poolte nõuded

54      Hageja esitas Üldkohtu kantseleis 27. aprillil 2019 registreeritud hagiavaldusega selle hagi.

55      Nõukogu esitas 1. augustil 2019 kostja vastuse.

56      Üldkohtu viienda koja presidendi vastavalt 10. septembri ja 18. septembri 2019. aasta otsustega lubati ühelt poolt Prantsuse Vabariigil ja teiselt poolt komisjonil astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

57      Hageja esitas 1. oktoobril 2019 repliigi.

58      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti 16. oktoobri 2019. aasta otsusega Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, määrati ettekandja-kohtunik üheksandasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendamiseks üheksandale kojale.

59      Prantsuse Vabariik ja komisjon esitasid oma menetlusse astuja seisukohad vastavalt 23. ja 29. oktoobril 2019.

60      Üldkohtu üheksanda koja president rahuldas 15. novembri 2019. aasta kohtumäärusega Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑279/19, ei avaldata, EU:T:2019:808) avalduse astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks, mille esitas Confédération marocaine de l’agriculture et du développement rural (Maroko põllumajanduse ja maaelu arengu konföderatsioon; edaspidi lühendatult „Comader“).

61      Nõukogu esitas 5. detsembril 2019 vasturepliigi.

62      Hageja esitas vastavalt 20. detsembril 2019 ja 6. jaanuaril 2020 seisukohad ühelt poolt Prantsuse Vabariigi ja teiselt poolt komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta.

63      Comader esitas 23. jaanuaril 2020 oma menetlusse astuja seisukohad. Hageja esitas 17. veebruaril 2020 seisukohad nende seisukohtade kohta.

64      Üldkohus otsustas 23. novembril 2020 üheksanda koja ettepanekul kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud koosseisule.

65      Üldkohus otsustas 9. detsembril 2020 kodukorra artikli 106 lõike 1 alusel avada omal algatusel menetluse suulise osa.

66      Kahe 17. ja 18. detsembri 2020. aasta menetlust korraldava meetmega esitas Üldkohus ühelt poolt menetlusosalistele küsimused kirjalikuks vastamiseks ning palus hagejal ja komisjonil anda täiendavat teavet ning teiselt poolt palus menetlusosalistel täpsustada kohtuistungil oma seisukohta teatavates põhimõttelistes küsimustes, mis olid selles kohtuasjas vaidluse seisukohast olulised.

67      Nõukogu ühelt poolt ning hageja, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader teiselt poolt esitasid 24. ja 25. jaanuaril 2021 oma kirjalikud vastused Üldkohtu küsimustele. Hageja ja komisjon esitasid nende vastuste raames nõutud teabe.

68      Kohtuistung toimus 2. märtsil 2021. Selle kohtuistungi järel kuulutati menetluse suuline etapp lõppenuks.

69      Komisjon esitas 19. aprillil 2021 seisukohad kohtuistungi protokolli kohta. Üldkohus avas 30. aprilli 2021. aasta määrusega uuesti menetluse suulise osa, et lisada need seisukohad kohtuasja materjalide hulka ning paluda hagejal, nõukogul, Prantsuse Vabariigil ja Comaderil esitada oma seisukohad nende kohta. Nõukogu ja Prantsuse Vabariik esitasid oma seisukohad 12. mail 2021 ning hageja ja Comader 17. mail 2021. Menetluse suuline osa kuulutati lõppenuks 19. mail 2021 ning kohtuasjas algas nõupidamine. Muudetud protokoll esitati menetlusosalistele 22. juunil 2021.

70      Kohtunik Berke surma tõttu 1. augustil 2021 jätkasid need kolm kohtunikku, kelle allkiri on käesoleval kohtuotsusel, nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

71      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult, Prantsuse Vabariigilt, komisjonilt ja Comaderilt.

72      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

73      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

74      Komisjon, kes ametlikult nõudeid ei esitanud, märgib, et toetab nõukogu nõudeid.

75      Comader palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

76      Kõigepealt tuleb märkida, et see vaidlus puudutab asjaolu, et liidu nimel sõlmiti leping liidu ja Maroko Kuningriigi vahel, millega need lepinguosalised leppisid kokku, et lisavad assotsieerimislepingu protokolli nr 4 tulemusena ühisdeklaratsiooni pealkirjaga „Ühisdeklaratsioon, mis käsitleb Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel, protokollide nr 1 ja nr 4 kohaldamist“ (edaspidi „Lääne-Saharat käsitlev ühisdeklaratsioon“), millega laiendati Lääne-Saharast pärit toodetele, „mida kontrollib Maroko […] toll“, kaubandussoodustusi, mida tehakse liitu eksporditavatele Marokost pärit toodetele protokolli nr 1 kohaselt (vt punkt 53 eespool).

77      Hageja, kes kinnitab end tegutsevat „Sahara rahva nimel“, palub vaidlustatud otsuse tühistada sisuliselt sel põhjusel, et kui nõukogu kiitis vaidlusaluse lepingu heaks ilma selle rahva nõusolekuta, rikkus nõukogu vaidlustatud otsusega kohustusi, mis liidul on oma suhetes Maroko Kuningriigiga liidu ja rahvusvahelise õiguse kohaselt. Konkreetselt kinnitab hageja, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis on loodud kohtuotsustega nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK ning mis välistab niisuguse territoriaalse kohaldamise.

78      Esitamata ametlikult vastuvõetamatuse vastuväidet, esitab nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader, esimese võimalusena selle hagi kohta kaks olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millest ühe kohaselt puudub hagejal kohtumenetlusõigus- ja -teovõime liidu kohtutes ja teise kohaselt puudub tal õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse peale. Eelkõige seavad nad nende oluliste asja läbivaatamist takistavate asjaolude raames kahtluse alla selle rolli ulatuse ja ainuõiguslikult talle kuulumise, mida hageja nõuab endale Lääne-Sahara rahva suhtes. Lisaks seab Comader omalt poolt kahtluse alla, kas volikiri, mille hageja andis oma advokaadile, on kehtiv. Teise võimalusena paluvad nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader lükata tagasi hageja sisulised argumendid. Konkreetselt väidab nõukogu, keda toetab Prantsuse Vabariik, sisuliselt seda, et vaidlusalust lepingut heaks kiites järgis ta Euroopa Kohtu praktikat. Komisjon ja Comader, kes nõustuvad küll selle argumendiga, arvavad aga, et see kohtupraktika ei ole nii või teisiti hagi analüüsimisel asjakohane, eelkõige sellepärast, et see käsitleb nende lepingute tõlgendamist, mille liit on Maroko Kuningriigiga sõlminud, mitte nende kehtivust. Lisaks leiavad nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader, et rahvusvaheliste õiguse põhimõtetele, millele hageja on rajanud oma argumentatsiooni, tugineda ei saa.

A.      Hagi vastuvõetavus

1.      Nõukogu esitatud esimene oluline asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt ei ole hagejal kohtumenetlusõigus- ja -teovõimet

79      Nõukogu põhjendab enda esitatud esimest olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu väitega, et hageja ei ole juriidiline isik ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, kellel oleks kohtumenetlusõigus- ja -teovõime liidu kohtutes. Esiteks toob nõukogu esile, et hageja ei ole juriidiline isik mõne liikmesriigi riigisisese õiguse kohaselt. Teiseks väidab nõukogu, et hageja ei ole rahvusvahelise õiguse subjekt. Kolmandaks väidab nõukogu, et hageja ei vasta kriteeriumidele, mille on kindlaks määranud liidu kohtud ja mis peavad olema täidetud, et üksusel, kellel ei ole õigusvõimet, võiks olla kohtumenetlusõigus- ja -teovõime, ja eelkõige tingimusele, et liit peab asjaomast üksust käsitama eraldi subjektina, kellel on õigused ja kohustused.

80      Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Comader esitavad sisuliselt samad argumendid nagu nõukogu. Comader väidab lisaks, et hagejal ei ole vajalikku autonoomiat, et tegutseda õigussuhetes vastutava üksusena, võttes arvesse tema suhteid Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigiga, mida ÜRO ja liit ei ole tunnustanud.

81      Hageja põhjendab oma kohtumenetlusõigus- ja -teovõimet väitega, et ta on rahvuslik vabastusliikumine, mille õigused ja kohustused tulenevad otseselt rahvusvahelisest õigusest Lääne-Sahara eraldiseisva ja erineva staatuse ning Sahara rahva enesemääramise õiguse tõttu. Seda staatust kinnitab tema sõnul eelkõige tema võime sõlmida lepinguid ja asjaolu, et ÜRO Peaassamblee tunnustas teda selle rahva ainsa esindajana. Hageja väitel vastab ta rahvusvahelise õiguse subjektina ammugi kriteeriumidele, mis on kindlaks määratud kohtupraktikas ja peavad olema täidetud, kui kontrollitakse, kas üksust, kellel ei ole õigusvõimet, võib pidada juriidiliseks isikuks ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

82      Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.

83      Lõpuks tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on nii, et kuigi mõiste „juriidiline isik“, mis esineb ELTL artikli 263 neljandas lõigus, eeldab põhimõtteliselt õigusvõime olemasolu – mida tuleb kontrollida, lähtudes riigisisesest õigusest, mille alusel see juriidiline isik asutati –, ei lange see tingimata kokku mõistetega, mis on omased liikmesriikide erinevatele õiguskordadele (vt selle kohta 6. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Saremar vs. komisjon, T‑220/14, EU:T:2017:267, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtupraktikas juba tunnustatud üksuste kohtumenetlusõigus- ja -teovõimet liidu kohtutes olenemata küsimusest, kas nad on riigisisese õiguse alusel juriidilise isikuna asutatud.

84      Nii oli see konkreetselt juhul, kui ühelt poolt oli asjaomane üksus piisavalt representatiivne isikute osas, kelle liidu õigusest tulenevaid õigusi väitis ta end kaitsvat, ning tal oli vajalik autonoomia ja vastutus, et tegutseda selle õigusega kindlaks määratud õigussuhete raames, ning teiselt poolt olid institutsioonid teda juba tunnustanud suhtluspartnerina neid õigusi käsitlevatel läbirääkimistel (vt selle kohta 8. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Union syndicale – Service public européen jt vs. nõukogu, 175/73, EU:C:1974:95, punktid 9–17, ning 8. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Syndicat général du personnel des organismes européens vs. komisjon, 18/74, EU:C:1974:96, punktid 5–13).

85      Nii oli see ka konkreetselt juhul, kui liidu institutsioonid olid kohelnud seda üksust eraldiseisva subjektina, kellel on omaenese õigused ja kohustused. Ühtluse ja õigluse kaalutlustel tuleks tunnustada niisuguse üksuse kohtumenetlusõigus- ja ‑teovõimet, kui ta soovib vaidlustada meetmed, mis piiravad tema õigusi, või ebasoodsad otsused, mille institutsioonid on tema suhtes teinud (vt selle kohta 28. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Groupement des Agences de voyages vs. komisjon, 135/81, EU:C:1982:371, punktid 9–11; 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punktid 107–112, ning 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Al-Faqih jt vs. komisjon, C‑19/16 P, EU:C:2017:466, punkt 40).

86      Eespool punktides 84 ja 85 viidatud kohtupraktikast võib järeldada, et Euroopa Kohus on püüdnud oma praktikat kohandada väga erinevatele asjaoludele, jättes kõrvale liiga formaalse või jäiga lähenemise mõistele „juriidiline isik“ (vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas nõukogu vs. Polisario Rinne, C‑104/16 P, EU:C:2016:677, punkt 140). Seda mõistet ei saa nimelt tõlgendada kitsendavalt, nagu Euroopa Kohus hiljuti kinnitas (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu (kolmanda riigi puutumus), C‑872/19 P, EU:C:2021:507, punkt 44). Järelikult ei välista see kohtupraktika, et võttes arvesse asjaolusid, mis erinevad kõnesolevates kohtuotsustes käsitletud asjaoludest, on üksusel kohtumenetlusõigus- ja -teovõime liidu kohtus olenemata tema õigusvõimest riigisiseses õiguses, eelkõige juhul, kui seda nõuavad tõhusa kohtuliku kaitse nõuded.

87      Lõpuks saab kohtupraktikast järeldada, et niisugused rahvusvahelise avaliku õiguse subjektid nagu kolmandad riigid on juriidilised isikud liidu õiguse tähenduses (vt selle kohta 10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Kambodža ja CRF vs. komisjon, T‑246/19, EU:T:2020:415, punktid 47, 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta analoogia alusel ka Euroopa Kohtu asepresidendi 17. mai 2018. aasta kohtumäärus Ameerika Ühendriigid vs. Apple Sales International jt, C‑12/18 P(I), ei avaldata, EU:C:2018:330, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika), mida Euroopa Kohus pealegi hiljuti kinnitas (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu (kolmanda riigi puutumus), C‑872/19 P, EU:C:2021:507, punkt 53).

88      Käsitletaval juhul ei ole vaieldud vastu, et hagejal ei ole õigusvõimet liikmesriigi või kolmanda riigi õiguse alusel. Konkreetselt ilmneb hageja selgitustest, et kuna Lääne-Saharal on mitteautonoomse territooriumi staatus, kavatseb ta tugineda üksnes rahvusvahelisele avalikule õigusele, mitte aga ühelegi riigisisesele õiguskorrale. Tema juriidilise isiku staatust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses ei saa seega tuvastada niisugusest õiguskorrast lähtudes.

89      Seevastu küsimuses, kas hagejal on õigusvõime rahvusvahelisest avalikust õigusest lähtudes, lähevad menetlusosaliste arvamused lahku, eelkõige mis puudutab mõju, mida avaldab hageja roll Lääne-Sahara enesemääramise protsessis. Nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader väidavad, et tema representatiivsus selle territooriumi rahva suhtes on piiratud selle rolliga ning et ÜRO organid ei ole soovinud anda talle muid volitusi rahvusvahelises plaanis ning seega kuna ta ei ole ei riik ega rahvusvaheline organisatsioon, ei anna tema õigusvõime talle mingit õigust esitada hagi väljaspool seda protsessi. Hageja väidab vastupidi, et tema rahvusvaheline õigusvõime tuleneb otseselt selle rahva enesemääramise õigusest ja rollist, mida need organid, samuti muud rahvusvahelised organisatsioonid, kolmandad riigid ja liit on tema puhul tunnustanud.

90      Seega tuleb eespool punkides 83–87 meenutatud mõistet „juriidiline isik“ käsitlevast kohtupraktikast lähtudes kontrollida, kas asjaolud, millele hageja tugineb ja mis on seotud tema rolliga Lääne-Sahara enesemääramise protsessis, on niisugused, et annavad talle kohtumenetlusõigus- ja‑teovõime liidu kohtus.

91      Selles küsimuses tuleb esiteks meenutada, et kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 89, millele hageja tugineb oma hagi raames, märkis Euroopa Kohus, et tavaõiguslik enesemääramise põhimõte kuulub liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes kohaldatavate rahvusvahelise õiguse normide hulka, mida Üldkohus oli kohustatud arvesse võtma. Konkreetsemalt meenutas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 105, et Rahvusvaheline Kohus rõhutas Lääne‑Saharat käsitlevas nõuandvas arvamuses selles küsimuses, et nimetatud territooriumi rahval on üldise rahvusvahelise õiguse kohaselt enesemääramise õigus, nagu on tõdetud selle kohtuotsuse punktides 90 ja 91. Ta täpsustas ka, et ÜRO Peaassamblee soovitas Lääne‑Sahara küsimust käsitleva resolutsiooni 34/37 punktis 7, et Polisario Rinne, mis „esindab Lääne‑Sahara rahvast, osaleks täiel määral Lääne-Sahara küsimusele õiglase, kestva ja lõpliku poliitilise lahenduse otsimises“ (vt punkt 16 eespool).

92      Nendest kaalutlustest ilmneb, et rahvusvahelises õiguses tunnustatakse, et Lääne-Sahara rahval on enesemääramise õigus, mida liidu kohtud peavad arvesse võtma, ning et selle õiguse alusel tunnustas ÜRO Peaassamblee, et hagejal kui selle rahva esindajal on õigus osaleda „täiel määral“ poliitilise lahenduse otsimises selle territooriumi lõpliku staatuse küsimusele. Lisaks tuleb meelde tuletada, et seda õigust kinnitati resolutsiooniga 35/19 (vt punkt 16 eespool) ning et hageja kasutas seda ÜRO egiidi all toimunud läbirääkimiste raames, mida Maroko Kuningriik ja tema ise pidasid alates 1988. aastast (vt punktid 17–19 eespool).

93      Selle olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu raames ei vaidlusta nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader aga seda, et hageja kasutas oma õigust osaleda Lääne-Sahara enesemääramise protsessis selle territooriumi rahva esindajana – oma õigust, mida ÜRO organid on tunnustanud.

94      Lisaks, nagu märgib hageja, on ta võtnud teatava hulga kohustusi rahvusvahelise õiguse alusel Lääne-Sahara rahva esindajana. Esiteks on hageja Mauritaania Islamivabariigiga sõlmitud rahulepingu osaline – leping, millega viimane loobus igasugustest territoriaalsetest nõudmistest sellele territooriumile (vt punkt 15 eespool). Teiseks on hageja ja Maroko Kuningriik jõudnud kokkuleppele teatavas hulgas küsimustes, mis puudutavad ÜRO peasekretäri vaherahuettepanekuid, mille kiitis heaks Julgeolekunõukogu oma resolutsioonis 658 (1990). Tuleb aga tõdeda, et nagu hageja repliigis väidab ning nagu tuleneb ÜRO organite kirjadest ja resolutsioonidest, millele ta seejuures viitab, tuletavad need organid Maroko Kuningriigile ja hagejale korrapäraselt meelde neile rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi ning leiavad seega, et nende lepingutega võetud kohustused on siduvad muu hulgas hagejale. Kolmandaks, nagu hageja samuti märgib, kehtivad tema suhtes rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevad nõuded, mis on sätestatud eelkõige neljas Genfi 12. augusti 1949. aasta konventsioonis ja Genfi 12. augusti 1949. aasta konventsioonide lisaprotokollis rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta (I protokoll), mis allkirjastati 8. juunil 1977 ja millega ta ühines 23. juunil 2015.

95      Pealegi ei vaidlusta nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader – nagu märgib hageja – seda, et ta osaleb dekoloniseerimise erikomisjoni töös, kui see töö on seotud Lääne-Sahara küsimusega, ning ÜRO Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee asutatud Aafrika Majanduskomisjoni (ECA) ning Aafrika Liidu rahandusele, rahandusküsimustele, majanduse planeerimisele ja integratsioonile spetsialiseerunud tehnilise komisjoni ühises töös.

96      Hagejat tunnustatakse seega rahvusvahelisel tasandil Lääne-Sahara rahva esindajana isegi eeldusel, et see tunnustamine on leidnud aset – nagu väidavad nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader – selle territooriumi enesemääramise protsessi piiratud raamistikus. Lisaks eeldab tema osalemine selles protsessis, et tal on vajalik autonoomia ja vastutus, et selles raamistikus tegutseda, mida kinnitab ka tema kohtutoimikusse esitatud põhikiri.

97      Mõistagi ei ole hageja õiguste ja kohustuste laad ning ulatus – nagu väidavad sisuliselt nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader – samasugused nagu riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide õiguste ja kohustuste laad ning ulatus – millele hageja pealegi vastu ei vaidlegi. Tuleb siiski tõdeda, et tema kui mitteautonoomse territooriumi rahva esindaja võimalus pidada läbirääkimisi rahvusvaheliste kohustuste üle ja sõlmida nende kohta lepinguid Lääne-Sahara enesemääramise protsessi raames ning osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide seda küsimust puudutavas töös kujutab endast õigusvõime ühte põhielementi (vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas nõukogu vs. Polisario Rinne, C‑104/16 P, EU:C:2016:677, punkt 146; vt selle kohta analoogia alusel ka 11. detsembri 1973. aasta kohtumäärus Générale sucrière jt vs. komisjon, 41/73, 43/73–48/73, 50/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EU:C:1973:151, punkt 3).

98      Teiseks väidab hageja õigesti, et institutsioonid on võtnud tema rolli ja representatiivsuse teadmiseks. Ühelt poolt tõdes Euroopa Kohus kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 105 isegi, et ÜRO Peaassamblee on hageja niisugust representatiivsust tunnustanud (vt punkt 91 eespool). Teiselt poolt esitab hageja asjaolusid, mis näitavad, et ta suhtleb komisjoniga korrapäraselt Lääne-Sahara olukorda puudutavates küsimustes. Tuleb ka märkida, et kuigi menetlusosaliste arvamused lähevad lahku küsimuses, kuidas tuleks kvalifitseerida hageja ja Euroopa välisteenistuse suhtlemine enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist, ei ole vastu vaieldud sellele, et see suhtlemine leidis aset 5. veebruaril 2018 ning et see puudutas eelkõige assotsieerimislepingu Lääne-Saharast pärit toodete suhtes kohaldamise küsimust. Komisjon andis oma 11. juuni 2018. aasta aruandes aru hageja seisukohast vaidlusaluse lepingu kavandatava sõlmimise kohta, viidates sõnaselgelt sellele suhtlemisele. Seega, kuigi hageja ei osalenud läbirääkimistes vaidlusaluse lepingu üle, väidab ta põhjendatult, et liidu institutsioonid peavad teda õiguspäraseks suhtluspartneriks küsimustes, mis võivad puudutada seda territooriumi, sh mis puudutab seisukoha avaldamist vaidlusaluse lepingu sõlmimise kohta.

99      Kolmandaks tuleb tõdeda, et kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106 leidis Euroopa Kohus, et sama kohtuotsuse punktis 105 välja toodud asjaolusid arvestades (vt punkt 91 eespool) tuleb Lääne‑Sahara rahvast käsitada rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses kui „kolmandat isikut“, keda niisuguses rollis võib assotsieerimislepingu kohaldamine mõjutada, kui Lääne‑Sahara territoorium lisatakse lepingu kohaldamisalasse, ning seega tuleb selliseks kohaldamiseks igal juhul saada tema nõusolek.

100    Selle hagiga soovib hageja aga kaitsta Lääne-Sahara rahva enesemääramise õigust sisuliselt sel põhjusel, et vaidlustatud otsusega ei ole seda õigust austatud, kiites heaks niisuguse lepingu sõlmimise Maroko Kuningriigiga, mida kohaldatakse selle territooriumi suhtes, ilma tema nõusolekuta – vastupidi sellele, mida otsustas Euroopa Kohus (vt punkt 77 eespool). Järelikult on vaja asuda seisukohale, et selles eriolukorras tuleb tõhusa kohtuliku kaitse nõuete tõttu igal juhul tunnustada hageja õigust esitada Üldkohtule hagi selle õiguse kaitseks.

101    Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb hageja kvalifitseerida juriidiliseks isikuks ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, kellel on liidu kohtutes kohtumenetlusõigus- ja -teovõime, et esitada see hagi. Nimetatud kohtumenetlusõigus- ja -teovõime ei piira tema kohustust tõendada, et hagi vastab muudele vastuvõetavuse tingimustele, ja konkreetselt, et tal on õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse peale.

102    Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

103    Esiteks, kuna ei ole vaieldud vastu, et ÜRO organid on tunnustanud hagejat Lääne‑Sahara rahva esindajana selle mitteautonoomse territooriumi enesemääramise protsessi raames, tuleb nende argumendid, et ta ei ole Lääne-Sahara rahva ainus esindaja ja et temapoolne selle rahva esindamine on piiratud nimetatud protsessiga, igal juhul tagasi lükata. Nii on see ka argumentidega, mis tuginevad asjaolule, et ÜRO organid ei ole teda sõnaselgelt määratlenud rahvusliku vabastusliikumisena ega ole talle andnud nendes organites vaatleja staatust. Samadel põhjustel on tulemusetu argument, et tema õigusvõime on parimal juhul „funktsionaalne“ või „ajutine“. Need argumendid puudutavad ainult hageja rolli ja representatiivsuse piire, kuid ei sea nende olemasolu kahtluse alla.

104    Mis puudutab teiseks Comaderi argumenti, et hageja ei ole väidetavalt Sahara Araabia Demokraatlikust Vabariigist sõltumatu, siis tuleb tuvastada, et hagejale on antud õigus osaleda ÜRO egiidi all läbi viidavas selle territooriumi lõplikku staatust puudutavas protsessis Lääne-Sahara rahva esindaja, mitte Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi esindajana, ning et ta on võtnud kohustusi seoses selle protsessiga. Igal juhul, nagu märgib hageja, ilmneb Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi „põhiseaduse“ kogu artiklist 31, millele Comader oma argumendi põhjendamiseks osaliselt viitab, et selles õigusaktis on tunnustatud hageja kui niisuguse poliitilise organisatsiooni sõltumatust, kelle ülesanne on struktureerida ja edendada võitlust selle territooriumi sõltumatuse eest. Comaderi esitatud asjaolud ei võimalda seega asuda seisukohale, et hageja seosed Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigiga võtavad temalt sõltumatuse ja vastutuse, mis on vajalikud õigussuhete raames tegutsemiseks.

105    Kolmandaks ei sea hageja kohtumenetlusõigus- ja ‑teovõimet kahtluse alla väidetud asjaolu, et hageja ja liidu või hageja ja liikmesriikide vahel ei eksisteeri mingit liiki õigussuhet, millest tuleneksid talle õigused ja kohustused ning mis kujutaks endast liidu või liikmesriikide poolt teatavas vormis „rahvusvahelist tunnustamist“.

106    Selles küsimuses tuleb meenutada, et liit on õigusel rajanev liit, mis tähendab seda, et ei liikmesriigid ega institutsioonid ei pääse kohtulikust kontrollist nende õigusaktide vastavuse üle konstitutsioonilistele alusnormidele, milleks on EL leping ja EL toimimise leping, ning et viimasega on loodud täielik õiguskaitsevahendite süsteem ja menetlused, millega antakse Euroopa Liidu Kohtule õigus kontrollida institutsioonide õigusaktide seaduslikkust (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 281 ja seal viidatud kohtupraktika).

107    Käsitletaval juhul on Üldkohtule esitatud tühistamishagi liidu akti peale, mille kohta ta on ELTL artikli 256 lõike 1 ja artikli 263 alusel pädev otsust tegema. Lisaks väidab hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda kui Lääne-Sahara rahva esindajat otseselt ja isiklikult. Lõpuks on institutsioonid kohustatud austama selle rahva enesemääramise õigust, mida hageja soovib kaitsta käesoleva hagi raames. Järelikult ei saa õigussuhte olemasolu liidu ja hageja vahel – mida tuleb kontrollida, kui arutatakse, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult – välistada tema kohtumenetlusõigus- ja -teovõime arutamise etapis. Seda analüüsi ei sea kahtluse alla nõukogu viide 3. aprilli 2008. aasta kohtumääruse Landtag Schleswig-Holstein vs. komisjon (T‑236/06, EU:T:2008:91) punktile 22, mis ei puutu käsitletaval juhul asjasse, nagu märkis hageja. Viidatud kohtumääruse see punkt käsitleb liikmesriigi riigisisese üksuse juriidilise isiku staatust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

108    Igal juhul on eespool punktis 98 juba tuvastatud, et institutsioonid on võtnud teadmiseks, et hageja on esindaja, ning kohtlevad teda õiguspärase suhtluspartnerina Lääne-Sahara küsimuses. Asjaolu, et talle ei ole adresseeritud ühtegi liidu akti, ei ole tema kohtumenetlusõigus‑ ja ‑teovõime hindamisel seega määrava tähtsusega.

109    Neljandaks, vastupidi sellele, mida komisjon sisuliselt väidab, ei muuda tunnistamine, et hagejal on kohtumenetlusõigus‑ ja ‑teovõime Üldkohtus, seda kohut „kvaasirahvusvaheliseks kohtuks“, kelle poole saab pöörduda rahvusvahelise „erimeelsuse“ ka niisugune osapool, kellel ei ole liikmesriigi või kolmanda riigi õiguse alusel õigusvõimet.

110    Ühelt poolt sai juba märgitud, et see vaidlus puudutab liidu akti peale esitatud tühistamishagi. See ei puuduta rahvusvahelist „erimeelsust“, mille osapool hageja oleks.

111    Teiselt poolt ei saa rahvusvaheline leping või rahvusvahelise organisatsiooni aktid kahjustada aluslepingutega kindlaks määratud pädevuskorda ja seega liidu õigussüsteemi autonoomiat, mille järgimise Euroopa Liidu Kohus tagab ainupädevuse alusel, mis on talle antud ELL artikliga 19. Tuleb ka märkida, et ÜRO põhikiri ei sunni ÜRO liikmetele või piirkondlikele organisatsioonidele, mis koosnevad osast tema liikmetest, nagu liit, peale kindlat mudelit selleks, et tagada oma sisemises õiguskorras tema organite resolutsioonide järgimine või arvessevõtmine (vt selle kohta ja analoogia alusel 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 282 ja 298).

112    Seega loeb käsitletaval juhul ainult see, kas hageja puhul on täidetud liidu õigusele omased vastuvõetavuse tingimused, eelkõige need, mis tulenevad mõistest „juriidiline isik“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Hageja kohtumenetlusõigus‑ ja ‑teovõime tunnustamine selles vaidluses ei too seega sugugi kaasa seda, et Üldkohus muudetakse „kvaasirahvusvaheliseks kohtuks“, sest selline tunnustamine toimub liidu õigusega Üldkohtule antud volituste kasutamise ranges raamistikus.

113    Viiendaks, komisjoni väite kohta, et Üldkohus astub liidu välissuhteid juhtivate institutsioonide asemele ja teeb „poliitilise“ otsuse, tunnustades hageja kohtumenetlusõigus‑ ja‑teovõimet, tuleb tõdeda, et liidu institutsioonidele antud volituste kasutamine rahvusvahelises plaanis ei saa sellegipoolest jääda väljapoole kohtulikku kontrolli. Pealegi ei saa liidu kohus pidada rahvusvahelise poliitika ja sobivuse kaalutlusi ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud vastuvõetavuse nõuetest tähtsamaks (vt selle kohta analoogia alusel 25. septembri 2019. aasta kohtumäärus Magnan vs. komisjon, T‑99/19, EU:T:2019:693, punktid 34 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

114    Kõigest eelnevast tuleneb, et nõukogu esitatud oluline asja läbivaatamist takistav asjaolu, et hagejal puudub kohtumenetlusõigus‑ ja ‑teovõime, tuleb tagasi lükata.

2.      Selle volikirja kehtivus, mille hageja on oma advokaadile andnud

115    Comader avaldab kahtlust, kas volikiri, mille hageja on oma advokaadile andnud, on kehtiv. Ta kahtleb nimelt, kas volikirja võib kehtivalt allkirjastada hageja „poliitsekretär“ nagu käsitletaval juhul. Pealegi ei ole „poliitsekretäri“ rolli mainitud põhikirja neis osades, mille esitas hageja. Ta palub Üldkohtul kontrollida, kas see volikiri on nõuetekohane. Ta väidab, et kui volikiri ei ole nõuetekohane, tuleb hagi tunnistada eeskätt kodukorra artikli 51 lõike 3 alusel vastuvõetamatuks.

116    Kui hagejale esitati vastav küsimus 17. detsembri 2020. aasta menetlust korraldava meetme raames, märkis ta esiteks, et ta ei ole „eraõiguslik juriidiline isik“ kodukorra artikli 51 lõike 3 tähenduses. Teiseks väidab ta, et on esitanud kõik hagid alates 2012. aastast volikirjade alusel, mille on allkirjastanud tema „poliitsekretär“, ilma et tema volikirjade kehtivust oleks kunagi küsimuse alla seatud. Kolmandaks kuulub „poliitilise organisatsiooni sekretariaat“, mille eesotsas on volikirja allkirjastanud isik, „rinde põhiliste struktuuride“ hulka ning seda on käsitletud tema põhikirja artiklites 119–130. Neljandaks on see allkirjastaja ja tema ametikohustused veebis kättesaadavates dokumentides täielikult kindlaks määratud. Kõikidest nendest asjaoludest tuleneb, et vastavalt kohtupraktikale ei ole mingit kahtlust hageja kavatsuses esitada see hagi. Hageja esitab oma argumentide tõendamiseks selle põhikirja tervikteksti, mis kiideti heaks tema 16.–23. detsembril 2015 toimunud 14. kongressil, ning tugineb veebis kättesaadavatele dokumentidele, millele ta viitab.

117    Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu kohus peab olulisi asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid analüüsima omal algatusel, isegi kui need on esimest korda esitanud menetlusse astuja (vt analoogia alusel 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, T‑88/01, EU:T:2005:128, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

118    Ühelt poolt võib sellega seoses esile tuua, et hageja ei ole liikmesriigi või kolmanda riigi õiguse alusel asutatud eraõiguslik juriidiline isik (vt punkt 88 eespool).

119    Lisaks, nagu tuleneb punktidest 91–114 eespool, on hagejal juriidilise isikuna ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt liidu kohtus kohtumenetlusõigus‑ ja ‑teovõime.

120    Tuleb aga tõdeda, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja ja kodukorra sätted, eelkõige need, mis käsitlevad eraõiguslikke juriidilisi isikuid, näiteks selle kodukorra artikli 51 lõige 3 ja artikli 78 lõige 4, ei ole mõeldud selleks, et hagi saaksid esitada organisatsioonid, kel ei ole riigisisese õiguse alusel juriidilise isiku staatust. Selles olukorras tuleb tühistamishagi vastuvõetavust reguleerivaid menetlusnorme kohaldada, kohandades neid norme vajalikul määral käsitletava juhtumi asjaoludele (vt selle kohta analoogia alusel 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 114).

121    Teiselt poolt tuleb igal juhul märkida, et kodukorra artikli 51 lõike 3 järgi peavad advokaadid juhul, kui pool, keda nad esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, esitama kohtukantseleile selle isiku antud volikirja. Seevastu ei sisalda kodukord eraõiguslike juriidiliste isikute kohustust tõendada, et advokaadile antud volikirja koostas nõuetekohaselt selleks volitatud esindaja.

122    Sellegipoolest peab iga üksus selleks, et tema hagi oleks vastuvõetav, tõendama mitte üksnes oma kohtumenetlusõigus‑ ja‑teovõimet, vaid ka seda, et ta on tõesti teinud otsuse esitada hagi ning et advokaadid, kes väidavad end teda esindavat, on tõesti saanud selleks volituse (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punkt 57).

123    Käsitletaval juhul on volikirja, mille hageja advokaadile andis ja mis esitati, et järgida kodukorra artikli 51 lõiget 3, hageja nimel välja andnud ja 12. aprillil 2019 allkirjastanud A, kes on nimetatud selle organisatsiooni „poliitsekretäriks“.

124    Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et hageja organeid, kellel on õigus teha otsus esitada hagi, et saa juba määratluse poolest kindlaks määrata mõnest riigisisesest õigusest lähtudes, sest hagejat ei reguleeri niisugune õigus. Lisaks ei ole selles valdkonnas vastu võetud mingeid liidu õigusnorme (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, punkt 58). Selles küsimuses tuleb seisukoht võtta seega ainult selle organisatsiooni põhikirja põhjal, mis on kohtule esitatud koos tema vastusega Üldkohtu 25. jaanuari 2021. aasta küsimusele.

125    Kõigepealt, nagu ilmneb hageja selgitustest ja esitatud tõendavatest dokumentidest, mille sisule ei ole vastu vaieldud, tuleb väljendit „poliitsekretär“ mõista nii, et selle all mõeldakse isikut, kes on tema põhikirjas „poliitilise organisatsiooni sekretariaadiks“ nimetatud organi eesotsas. Lisaks ei ole ka vaieldud vastu sellele, et – nagu ilmneb pealegi sõnaselgelt nendest dokumentidest – isik, kes allkirjastas volikirja, mille hageja advokaadile andis, täitis tõesti hagi esitamise kuupäeva seisuga hageja „poliitsekretäri“ ametikohustusi.

126    Seejärel tuleb märkida, et hageja põhikirja artikli 92 punkti 7 kohaselt on riikliku sekretariaadi, kes on selle põhikirja artikli 76 kohaselt hageja „kõrgeim organ“ „kahe kongressi vahelisel ajal“, ametikohustusteks eelkõige „[e]sindada rinnet tema suhetes poliitiliste erakondade, valitsuste, vabastusliikumiste ja muude organisatsioonidega“. Selle põhikirja artikli 120 järgi „tagab poliitilise organisatsiooni sekretariaat riikliku sekretariaadi ja selle juhatuse otsuste ning kavade elluviimise ja järelevalve kooskõlas poliitilise organisatsiooni laadi ning ülesannetega“.

127    Hageja põhikirja nendest artiklitest võib seega järeldada – nagu hageja kohtuistungil kinnitas –, et riikliku sekretariaadi otsuste elluviimine tema suhetes valitsuste ja muude organisatsioonidega, eelkõige liiduga, võib kuuluda poliitilise organisatsiooni sekretariaadi pädevusse ning et seeläbi oli A‑l õigus hageja advokaadi volikiri allkirjastada.

128    Comader kinnitas küll kohtuistungil, et „poliitsekretäri“ esindusfunktsioon suhetes niisuguste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu liit või sellistes kohtutes nagu Üldkohus ei ilmne poliitilise organisatsiooni sekretariaadi ülesannete loetelust hageja põhikirja artiklites 122 ja 131 ning et see roll tundub tulenevat pigem ainuüksi riikliku sekretariaadi volitustest.

129    Ühelt poolt ei saa, nagu juba märgitud, hageja organeid, kellel on õigus teha otsus esitada hagi, siiski juba määratluse poolest kindlaks määrata mõnes riigisiseses õiguskorras sätestatud normidest lähtudes. Lisaks tuleb arvesse võtta selle organisatsiooni laadi, mis ei ole asutatud õigusnormide kohaselt, mida niisuguse õiguskorra alusel asutatava era‑ või avalik-õigusliku isiku suhtes tavaliselt kohaldatakse (vt selle kohta analoogia alusel 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 121). Teiselt poolt annab põhikirja artikkel 120 poliitilise organisatsiooni sekretariaadile pädevuse viia ellu riikliku sekretariaadi otsuseid ja kavasid ja teostada nende üle järelevalvet ning põhikirja artiklitest 122 ja 131 ei ilmne, et tema ülesannete loetelu, mis on neis esitatud, oleks ammendav.

130    Nendest kaalutlustest tuleb seega järeldada, et käsitletaval juhul oli hageja „poliitsekretäril“ A‑l õigus viia ellu tema „kõrgeima organi“, st riikliku sekretariaadi otsus esitada käesolev hagi.

131    Võib ka märkida, et hageja advokaat – kes on liikmesriigi advokatuuri liige ja on niisuguses rollis allutatud kutse-eetika nõuetele – kinnitas vastuses Üldkohtu 25. jaanuari 2021. aasta küsimustele, et hagejal oli „tõesti kavatsus esitada [käesolev hagi]“ ning et „tema kavatsus saavutada Euroopa Kohtu otsuste tõhus täitmine on absoluutne“, mida ta kinnitas ka kohtuistungil (vt selle kohta analoogia alusel 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 119).

132    Kõigest eelnevast tuleneb, et Comaderi kahtlused selle kohta, kas volikiri, mille hageja oma advokaadile andis, on kehtiv, tuleb tagasi lükata.

3.      Nõukogu esitatud teine oluline asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt puudub hagejal õigus esitada hagi

133    Teise olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu raames väidab nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat, kellele see adresseeritud ei ole, otseselt ja isiklikult.

134    Hageja omalt poolt väidab, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult, sest vaidlusalust lepingut kohaldatakse Lääne-Sahara suhtes ning seega mõjutab see selle territooriumi rahvast.

135    Kõigepealt tuleb ühelt poolt tõdeda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib niisuguse akti peale nagu vaidlustatud otsus, millega kiidetakse heaks liidu sõlmitud rahvusvaheline leping, esitada hagi (vt selle kohta 9. augusti 1994. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑327/91, EU:C:1994:305, punktid 14–17; 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 285–289, ning kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punktid 45–51). Rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsus kujutab endast nimelt „akti“ ELTL artikli 263 tähenduses – mõiste, mis tähistab kõiki institutsioonide vastu võetud sätteid, olenemata nende vormist, mis on mõeldud looma siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 19. märtsi 2019. aasta kohtumäärus Shindler jt vs. nõukogu, C‑755/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:221, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Teiselt poolt tuleb juhtida tähelepanu, et ELTL artiklis 263 on selgelt eristatud liidu institutsioonide ja liikmesriikide õigust esitada hagi ning füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust esitada hagi. Nii on institutsioonidel ja liikmesriikidel selle artikli teise lõigu järgi õigus vaidlustada tühistamishagiga ükskõik missugune „akt“, ilma et selle õiguse kasutamine sõltuks sellest, kas tõendatakse põhjendatud huvi või õigust esitada hagi; selle artikli neljandas lõigus on nähtud ette, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti peale ning halduse üldakti peale, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid (vt 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 19. märtsi 2019. aasta kohtumäärus Shindler jt vs. nõukogu, C‑755/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:221, punktid 38 ja 39).

137    Käsitletaval juhul ei ole ei vaidlustatud otsus ega vaidlusalune leping adresseeritud hagejale.

138    Selles küsimuses tuleb ühelt poolt rõhutada, et liidu sõlmitud rahvusvahelistel lepingutel on tema õiguskorras eriline koht, sest ELTL artikli 216 lõike 2 kohaselt on need liidu institutsioonidele siduvad ning seega on need liidu õigusaktide ja täpsemalt seadusandlike aktide suhtes ülimuslikud (vt selle kohta 18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Z., C‑363/12, EU:C:2014:159, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika). Teiselt poolt tuleb märkida, et ELTL artikli 218 lõike 6 punkti a alapunkti i alusel tehtud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise konkreetne kord eeldab Euroopa Parlamendi heakskiitu ning peegeldab seega välistasandil volituste jaotust parlamendi ja nõukogu vahel, mida kohaldatakse, kui liidusiseselt võetakse vastu seadusandlikke akte (vt selle kohta 24. juuni 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 55).

139    Seega ei saa hagi suhtes, mille hageja on vaidlustatud otsuse peale esitanud, kohaldada leebemaid vastuvõetavuse tingimusi kui seadusandlike aktide peale esitatud hagide suhtes, mida ei puuduta ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas silmas peetud nende tingimuste leevendamine, sest mõiste „halduse üldakt“ selle lauseosa tähenduses välistab just niisugused aktid (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 60 ja 61, ning 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 23, 24 ja 28).

140    Sellest järeldub, et hageja peab tõendama, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult – millele ta muide vastu ei vaidlegi. Alustada tuleb hageja otsese puutumuse analüüsimisest.

a)      Hageja otsene puutumus

141    Nõukogu väidab, et hageja ei vasta kohtupraktikas kindlaks määratud kriteeriumidele, mille põhjal tehakse kindlaks, kas vaidlustatud akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut otseselt. Ta väidab selle kohta, et vaidlustatud akt ei ole adresseeritud hagejale ega too talle kaasa õiguslikke tagajärgi. Nõukogu sõnul toob vaidlustatud otsus õiguslikke tagajärgi kaasa üksnes liidule või selle institutsioonidele, mitte kolmandatele isikutele. Lisaks leiab nõukogu, et vaidlustatud otsus ei avalda toimet väljaspool aluslepingute kohaldamise territooriumi. Lisaks väidab nõukogu, et tuginedes vaidlusaluse lepingu tagajärgedele väljapoole liitu jääva territooriumi suhtes, peab Üldkohus selleks, et teha kindlaks, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt, võtma seisukoha Maroko Kuningriigile sellest lepingust – millega ta nõustus vabalt ja suveräänselt – tulenevate õiguste ja kohustuste õiguspärasuse kohta, mis ületaks tema pädevuse piire. Vasturepliigis lisab nõukogu, et eeldusel, et vaidlustatud otsus toob kaasa tagajärgi väljaspool liidu territooriumi, saab vaidlusalune leping mõjutada ainult ettevõtjaid, kes tegutsevad puudutatud majandussektorites.

142    Hageja omalt poolt väidab, et ta vastab nendele kahele kriteeriumile, mis on vajalikud selleks, et oleks täidetud tingimus, et akt puudutab teda otseselt. Ühelt poolt järeldab ta kohtuotsusest nõukogu vs. Polisario Rinne, et kuna vaidlustatud otsus puudutab niisuguse lepingu sõlmimist, millega on Lääne-Sahara territoorium ja selle loodusvarad arvatud sõnaselgelt lepingu kohaldamisalasse ilma selle territooriumi rahva nõusolekuta, mõjutab see leping seda rahvast kui selle suhtes kolmandat isikut otseselt. Ainuüksi seepärast toob see leping kaasa tagajärgi tema kui selle rahva ainsa esindaja õiguslikule olukorrale. Teiselt poolt kinnitab ta, et kuna selle lepingu eesmärk on ainult laiendada geograafilist piirkonda, mida hõlmavad tariifsed soodustused, on selle rakendamine puhtautomaatne ning selleks ei ole vaja võtta vastu täiendavaid vahenorme.

143    Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader esitavad sisuliselt samad argumendid nagu nõukogu.

144    Kõigepealt tuleb esile tuua, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimus, mille kohaselt peab hagi esemeks olev otsus füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, kahe kumulatiivse tingimuse täidetust. Esiteks peab vaidlustatud liidu meede avaldama otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale. Teiseks ei tohi see jätta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust: akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb ainult liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks täiendavaid vahenorme (vt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon, T‑453/10, ei avaldata, EU:T:2012:106, punkt 42).

145    Seega tuleb analüüsida eraldi, kas hageja vastab mõlemale kriteeriumile.

1)      Kas hageja puhul on täidetud otsese puutumuse esimene kriteerium, mille kohaselt peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju tema õiguslikule olukorrale

146    Otsese puutumuse esimese kriteeriumi täidetuse küsimuses tuleneb nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumentidest, et nende vastuväited sellele, et vaidlustatud otsus avaldab otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, sisaldavad sisuliselt kolme osa. Esimene rajaneb niisuguse otsuse olemuslikul õiguslikul toimel, millega sõlmitakse liidu nimel rahvusvaheline leping. Teine puudutab vaidlustatud otsuse konkreetset õiguslikku toimet, võttes arvesse selle territoriaalset kohaldamisala. Kolmanda kohaselt ei muutunud hageja õiguslik olukord, võttes arvesse tema rolli, mis on piiratud osalemisega Lääne-Sahara enesemääramise protsessis.

i)      Nõukogu argumentide esimene osa, mis puudutab niisuguse otsuse olemuslikku õiguslikku toimet, millega sõlmitakse liidu nimel rahvusvaheline leping

147    Ühelt poolt väidab nõukogu, keda toetab Prantsuse Vabariik, sisuliselt, et niisugune otsus, millega sõlmitakse liidu nimel rahvusvaheline leping, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ning et tagajärgedele, mille vaidlusalune leping hagejale väidetavalt kaasa toob, ei saa tugineda tõendamaks, et otsus mõjutab tema õiguslikku olukorda. Teiselt poolt kinnitab nõukogu, keda toetavad sisuliselt Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader, et seda liiki otsus ei saa tuua õiguslikke tagajärgi kaasa mujal kui liidus.

148    Hageja väidab ühelt poolt, et vaidlustatud otsus on osas, milles see puudutab vaidlusaluse lepingu sõlmimist, sellest lepingust lahutamatu – vastasel korral jääb niisugune akt, mille saab vaidlustada, väljapoole kohtupoolset õiguspärasuse kontrolli –, ning teiselt poolt, et vaidlustatud otsusega on sõlmitud leping, millega on Lääne-Sahara territoorium ja selle loodusvarad arvatud sõnaselgelt selle kohaldamisalasse. Lõpuks väidab ta, et igal juhul tuleneb Lääne-Sahara rahva puutumus liidu õigusest, sest Lääne-Saharast pärit toodete liidu territooriumile viimisel Maroko päritolutõenditega eiratakse selle territooriumi eraldiseisvat ja erinevat staatust.

149    Selles küsimuses tuleb esiteks märkida, et rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsust, mis rajaneb ELTL artikli 218 lõikel 6, ei tohi ajada segi selle artikli lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud otsustega, mis käsitlevad rahvusvaheliste läbirääkimiste pidamist ning millel on põhimõtteliselt õiguslik toime ainult liidu ja liikmesriikide vahelistes ning liidu institutsioonide vahelistes suhetes (vt 8. veebruari 2019. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑376/18, ei avaldata, EU:T:2019:77, punktid 28 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

150    Rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuses on konkreetse vormi saanud liidu nõusolek, et see leping on tema suhtes siduv (vt selle kohta 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00 (Cartagena protokoll bioloogilise ohutuse kohta), EU:C:2001:664, punkt 5). See otsus on seega selle lepingu koostisosa samamoodi nagu akt, millega lepingu teised osalised sellega ühinesid (vt selle kohta analoogia alusel 14. oktoobri 2014. aasta arvamus 1/13 (kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), EU:C:2014:2303, punktid 39–41 ja 65). Seega toob see otsus kaasa õiguslikke tagajärgi selle lepingu teistele osalistele, sest selle otsusega on ametlikult kinnitatud liidu nõustumist kohustustega nende suhtes, mille ta on võtnud asjaomase lepingu raames.

151    Lisaks võib rahvusvaheline leping vastavalt Viini konventsiooni artiklis 29 sätestatud tavaõiguse normile – erandina üldreeglist, mille kohaselt on niisugune akt kohustuslik igale osalisriigile kogu tema territooriumil – olla riigile siduv ka muu territooriumi osas, kui niisugune kavatsus tuleneb sellest lepingust või ilmneb muul viisil. Niisuguses kontekstis võib selline leping mõjutada kolmandat isikut rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtte kohaselt, milleks on rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte, kusjuures see kolmas isik peab andma selleks nõusoleku (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 94, 98, 103 ja 106).

152    Järelikult, kuna niisugune rahvusvaheline leping ja selle liidu nimel sõlmimise otsus on teineteisest lahutamatud, on selle lepingu rakendamise tagajärjed selle kolmanda isiku õiguslikule olukorrale asjakohased selle hindamisel, kas see otsus puudutab teda või tema esindajat otseselt.

153    Sellest järeldub, et nõukogul ei ole õigus, kui ta kinnitab, et oma olemuselt toob vaidlustatud otsus tagajärgi kaasa ainult liidule ja selle institutsioonidele. Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata Prantsuse Vabariigi argument, et vaidlustatud otsus üksi ei too hagejale kaasa õiguslikke tagajärgi, sest sellest otsusest üksi ei piisa, et vaidlusalune leping jõustuks, kuivõrd jõustumiseks on kohaldatavate menetluste kohaselt tarvis ratifitseerimist. See kontseptsioon rajaneb – nagu märgib hageja – eeldusel, et vaidlustatud otsuse toime ja vaidlusaluse lepingu toime on teineteisest lahutamatud. Eespool punktides 149–152 esitatud põhjustel on see eeldus aga ekslik.

154    Teiseks, nagu Prantsuse Vabariik ise esile toob, tuleb rahvusvahelise lepingu peale esitatud tühistamishagi mõista nii, et see on esitatud otsuse peale, millega see liidu nimel sõlmiti (vt selle kohta 9. augusti 1994. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑327/91, EU:C:1994:305, punktid 15–17). Ka Euroopa Kohus on otsustanud, et kuna liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud ei ole siduvad mitte üksnes liidu institutsioonidele, vaid ka kolmandatele riikidele, kes on nende lepingute osalised, tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlust, mis käsitleb liidu sõlmitud rahvusvahelise lepingu kehtivust, tuleb mõista nii, et see puudutab akti, millega liit niisuguse rahvusvahelise lepingu sõlmis (vt kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

155    Võttes aga arvesse Euroopa Kohtu pädevust hinnata nii tühistamishagi kui ka eelotsusetaotluse raames, kas liidu sõlmitud rahvusvaheline leping on kooskõlas aluslepingute ja temale siduvate rahvusvahelise õiguse normidega, on otsustatud, et see, kui Euroopa Kohus kontrollib eelotsuse küsimuse raames rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse kehtivust, võib puudutada selle akti õiguspärasust, lähtudes selle rahvusvahelise lepingu sisust endast (vt kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punktid 48 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

156    Need kaalutlused on kohaldatavad juhtumi suhtes, mil niisuguse tühistamishagi nagu käsitletaval juhul esitab juriidiline isik ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse peale – hagi, mille kohta on Üldkohus vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 pädev otsust tegema.

157    Et niisugune otsus kujutab endast akti, mille saab vaidlustada, ning füüsilised ja juriidilised isikud võivad nõuda selle tühistamist, kui nende puhul on täidetud ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimused, võivad nad oma hagis paluda Üldkohtul kontrollida selle otsuse õiguspärasust sellega heaks kiidetud lepingu sisust endast lähtudes. Ükskõik missugune muu tõlgendus viiks – nagu hageja sisuliselt märgib – selleni, et vaidlustatud otsus jääks suures osas väljapoole sisulise õiguspärasuse kontrolli, mis oleks vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

158    Järelikult tuleb analüüsimaks, kas niisugune otsus puudutab füüsilist või juriidilist isikut otseselt ja isiklikult, vajaduse korral arvesse võtta mõju, mida selle otsusega sõlmitud rahvusvaheline leping avaldab tema õiguslikule olukorrale (vt selle kohta analoogia alusel 24. juuni 2020. aasta kohtuotsus Price vs. nõukogu, T‑231/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:280, punktid 39–43).

159    Vastasel korral tähendaks see praktikas, et füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt, keda asjaomase rahvusvahelise lepingu sätted otseselt ja isiklikult puudutavad, võetakse võimalus paluda liidu kohtul kontrollida, kas need sätted on kooskõlas aluslepingute ja rahvusvahelise õiguse normidega, mis on aluslepingute kohaselt liidule siduvad (vt selle kohta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika), ning seega kontrollida, kas ta võis õiguspäraselt nõustuda sellega, et need sätted on talle siduvad.

160    Käsitletaval juhul on tuvastatud, et hagejal on – arvestades tema rolli Lääne-Sahara rahva esindajana – kohtumenetlusõigus‑ ja ‑teovõime liidu kohtutes, et kaitsta õigusi, mis on sellel rahval liidu suhtes siduvate rahvusvahelise õiguse normide alusel. Järelikult peab hageja – nagu ta isegi sisuliselt väidab – saama oma otsese ja isikliku puutumuse tõendamiseks tugineda mõjule, mida vaidlusalune leping avaldab nendele õigustele, vastasel korral võetakse nende õiguste tõhusalt kohtulikult kaitselt suur osa selle soovitavast toimest.

161    Kolmandaks, küsimuses, kas vaidlustatud otsuse tagajärjed on piiratud liidu territooriumiga, tuleb kõigepealt eristada niisuguse ELTL artikli 218 lõike 6 alusel vastu võetud rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse tagajärgi nagu vaidlustatud otsus ning liidusisesel tasandil vastu võetud liidu meetme tagajärgi. Mis puudutab seda viimast meedet, siis selle kohaldamisala peab vastavalt rahvusvahelise õiguse asjakohastele normidele olema põhimõtteliselt piiratud territooriumidega, kus liit teostab oma jurisdiktsiooni täielikult (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 123 ja 124 ning seal viidatud kohtupraktika).

162    Seevastu niisugune otsus nagu vaidlustatud otsus, millega on sõlmitud kahepoolne leping Maroko Kuningriigiga, toob tingimata rahvusvahelises õiguskorras kaasa tagajärgi. Nagu tuleneb punktist 150 eespool, peab selline otsus tooma õiguslikke tagajärgi kaasa liidu ja selle kolmanda riigi vahelistes suhetes kui asjaolu, mis kujutab endast nende kahe rahvusvahelise õiguse subjekti tahete kokkulangemise väljendust.

163    Lisaks võib liidu sõlmitud rahvusvaheline leping avaldada õiguslikku toimet teise lepinguosalise territooriumil või – nagu on märgitud eespool punktis 151 – muul territooriumil, kui niisugune kavatsus ilmneb sellest lepingust või muul viisil. Järelikult võib sellele toimele tugineda tõendamaks, et selle lepingu sõlmimise otsus puudutab füüsilist ja juriidilist isikut otseselt või isiklikult, sest see väljendab liidu nõusolekut, et leping toob niisuguseid tagajärgi kaasa.

164    Pealegi tuleneb kohtupraktikast, et tagajärgede analüüs, mida toob niisugune leping nagu vaidlusalune leping kaasa muule territooriumile kui liidu territoorium ja eelkõige lepinguosaliste territooriumist erinevale territooriumile, lähtudes lepingu sätetest ja selle sõlmimise kontekstist, võib olla asjakohane selle kindlakstegemisel, kas asjaomase lepingu sõlmimise otsus puudutab otseselt hagejat, kes tugineb sellistele tagajärgedele.

165    Nimelt kontrollis Euroopa Kohus kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktides 81, 83 ja 116 arutluskäigu põhjendatust, mille põhjal järeldas Üldkohus 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) punktis 103, et liberaliseerimislepingut kohaldatakse ka Lääne-Sahara territooriumi suhtes, et teha kindlaks, kas niisugune järeldus võib olla eelduseks, kui analüüsitakse hageja õigust esitada hagi. Analüüsinud ise assotsieerimis‑ ja liberaliseerimislepingut rahvusvahelise õiguse normidest lähtudes, järeldas Euroopa Kohus, et seda tõlgendust ei õigusta ei assotsieerimis- ega liberaliseerimislepingu tekst ega lõpuks ka nende kahe lepingu sõlmimise asjaolud.

166    Käsitletaval juhul tugineb hageja, kes viitab kohtuotsusele nõukogu vs. Polisario Rinne, aga vaidlusaluse lepingu kohaldamisele Lääne-Sahara territooriumil ning asjaolule, et selle territooriumi rahvas on lepingu suhtes kolmas isik rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses, ning väidab, et vaidlustatud otsus puudutab teda kui selle rahva esindajat otseselt.

167    Asjaolul, et lepingu toime ja selle rakendamine teise lepinguosalise Maroko Kuningriigi territooriumil kuuluvad – nagu rõhutavad nõukogu ja Prantsuse Vabariik – vastavalt rahvusvahelise õiguse asjakohastele põhimõtetele tema suveräänsete õiguste alla, ei saa seada kahtluse alla hageja õigust tugineda niisugusele otsesele puutumusele.

168    Ühelt poolt ei tugine hageja oma otsese puutumuse põhjendamiseks käsitletaval juhul mitte tagajärgedele, mida vaidlusalune leping või selle rakendamine toob kaasa Maroko Kuningriigi territooriumil assotsieerimislepingu artikli 94 tähenduses, vaid tagajärgedele, mida see toob tema sõnul kaasa Lääne-Sahara territooriumi suhtes.

169    Teiselt poolt ei vii hageja otsese puutumuse analüüsimine, arvestades tagajärgi, mida vaidlusalune leping toob kaasa Lääne-Sahara territooriumi suhtes, Üldkohut nii või teisiti selleni, et ta võtab seisukoha kolmanda riigi, st käsitletaval juhul Maroko Kuningriigi vaidlusalusest lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste õiguspärasuse küsimuses. Vastavalt kohtupraktikale (vt punkt 154 eespool) ei saa Üldkohus käsitletaval juhul võtta seisukohta küsimuses, kas selle kolmanda riigi nõusolek sellest lepingust tulenevateks õigusteks ja kohustusteks on õiguspärane, vaid ainult küsimuses, kas liidu nõusolek nendeks on õiguspärane. Lisaks ei saa 3. juuli 2007. aasta kohtumääruse Commune de Champagne jt vs. nõukogu ja komisjon (T‑212/02, EU:T:2007:194) punktid 90 ja 94, millele nõukogu ja Prantsuse Vabariik seejuures viitavad, kahtluse alla panna eespool punktides 161–165 esitatud kaalutlusi, mis rajanevad selle kohtumääruse kuulutamisest hilisemal Euroopa Kohtu praktikal.

170    Igal juhul, nagu hageja sisuliselt märgib, kuna vaidlusalune leping reguleerib Lääne-Saharast pärit toodete importimist liitu, võib selle lepingu ja seega vaidlustatud otsuse tagajärgedele liidu territooriumi suhtes tema otsese puutumuse põhjendamiseks tugineda.

171    Eelnevast tuleneb, et võttes arvesse rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse laadi ja sellele omaseid õiguslikke tagajärgi, ei saa vaidlustatud otsuse vahetut mõju hageja õiguslikule olukorrale vaidlusaluse lepingu sisu tõttu kohe alguses välistada. Nõukogu argumentide esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

ii)    Nõukogu argumentide teine osa, mis käsitleb vaidlusaluse lepingu konkreetseid õiguslikke tagajärgi, võttes arvesse selle territoriaalset kohaldamist

172    Nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader, vaidleb vastu sellele, et vaidlustatud otsus ja vaidlusalune leping toovad kaasa õiguslikke tagajärgi Lääne-Sahara territooriumi suhtes. Nende aktide tagajärjed selle territooriumi suhtes on puhtalt majanduslikud, mitte õiguslikud. Need ei tekita seega õigusi ja kohustusi selle territooriumi rahvale ning neile ei saa selle rahva vastu tugineda. Konkreetselt kinnitasid nõukogu, komisjon ja Comader oma kirjalikes vastustes küsimustele, mille Üldkohus esitas 17. detsembri 2020. aasta menetlust korraldava meetme raames, ja kohtuistungil sisuliselt, et vaidlusalust lepingut kohaldatakse sellelt territooriumilt pärit toodete, mitte selle territooriumi enda suhtes.

173    Hageja väidab, et kuna Lääne-Sahara territoorium ja selle loodusvarad on arvatud sõnaselgelt vaidlusaluse lepingu kohaldamisalasse, mõjutavad see leping ja seega vaidlustatud otsus selle territooriumi rahvast, mis puudutab tema enesemääramise õigust. Pealegi, kuna Lääne-Saharast pärit tooteid viiakse liidu territooriumile Maroko päritolutõenditega, tuleneb Lääne-Sahara rahva otsene puutumus lisaks igal juhul liidu õigusest.

174    Nende argumentide tõttu tuleb ühelt poolt vaidlusaluse lepingu Lääne-Sahara suhtes kohaldamise küsimust ja teiselt poolt küsimust, kas selle kohaldamise tõttu puudutab vaidlustatud otsus selle territooriumi rahvast otseselt, analüüsida eraldi.

–       Vaidlusaluse lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes

175    Selles küsimuses tuleb esiteks tõdeda, et nagu on märgitud eespool punktis 76, on vaidlusaluse lepingu eesmärk Lääne-Saharat käsitleva ühisdeklaratsiooni lisamisega pärast protokolli nr 4 laiendada Lääne-Saharast Maroko tolliasutuste kontrolli all eksporditavatele toodetele spetsiaalsete sätete alusel nende tariifsete soodustuste kohaldamisala, mis kehtestati esialgu assotsieerimislepingu raames Maroko päritolu toodetele. Niisugune eesmärk ilmneb sõnaselgelt ka selle deklaratsiooni punktist 1 ning punktidest 2 ja 3, milles on ühelt poolt sätestatud, et protokolli nr 4 kohaldatakse mutatis mutandis selliste toodete päritolustaatuse kindlaksmääramiseks, ning teiselt poolt, et liikmesriikide ja Maroko Kuningriigi toll vastutavad selle eest, et protokolle nr 1 ja nr 4 kohaldatakse kõnealuste toodete suhtes (vt punkt 53 eespool).

176    Teiseks tuleb märkida, nagu võib järeldada kohtupraktikast: kui liit nõustub rahvusvahelise lepingu raames tariifsete soodustuste tegemisega, mida kohaldatakse tema territooriumile eksporditavate toodete suhtes olenevalt geograafilisest piirkonnast, kust need tooted pärinevad, määrab see piirkond ära nende soodustuste territoriaalse kohaldamisala (vt selle kohta 5. juuli 1994. aasta kohtuotsus Anastasiou jt, C‑432/92, EU:C:1994:277, punktid 37 ja 66; 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 64, ning kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 121 ja 122).

177    Käsitletaval juhul on nii, et kuigi nõukogu ja komisjon märgivad, et praktikas pärinevad tooted, mille suhtes kohaldatakse Lääne-Saharat käsitleva ühisdeklaratsiooni sätteid, selle territooriumi osast, mis on Maroko Kuningriigi kontrolli all, ei sea see täpsustus kahtluse alla seda, et neid sätteid võib kohaldada iga Lääne-Saharast pärit toote suhtes, mis eksporditakse Maroko tolliasutuste kontrolli all.

178    Lisaks tuleb märkida, et kuigi tariifseid soodustusi kohaldatakse – nagu juhivad tähelepanu nõukogu ja komisjon – Lääne-Saharast pärit toodete suhtes nende importimisel liidu territooriumile, tuleneb Lääne-Saharat käsitlevast ühisdeklaratsioonist sõnaselgelt, et nende tegemine sõltub vastavusest protokollis nr 4 sätestatud nõuetele, sh päritolutõendite nõuded, mille kohaldamise tagavad Maroko tolliasutused.

179    Järelikult ei avalda vaidlusalune leping mõju mitte üksnes liidu territooriumil, vaid ka territooriumidel, kus Maroko tolliasutused oma volitusi kasutavad, sh Lääne-Sahara osa, mida kontrollib Maroko Kuningriik (vt selle kohta analoogia alusel 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 51).

180    Lisaks ei avalda vaidlusalune leping vastupidi nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi väitele Lääne-Sahara territooriumil mitte ainult majanduslikku mõju. Ühelt poolt on ilmne, et Lääne-Saharas asuvad eksportijad, kelle toodete suhtes võidakse kohaldada selles ette nähtud tariifseid soodustusi, on kohustatud järgima vastavalt Lääne-Saharat käsitleva ühisdeklaratsiooni punktile 2 assotsieerimislepingu protokollis nr 4 sätestatut. Teiselt poolt reguleerib nende ettevõtjate eksporditavatelt toodetelt nende liitu sisenemisel võetavate tollimaksude täielikku või osalist kaotamist ammendavalt assotsieerimislepingu protokoll nr 1 ning seega sõltub kasu, mida nad võivad sellest saada, otseselt selles protokollis sätestatu kohaldamisest. Tuleb niisiis asuda seisukohale, et vaidlusalune leping toob nendele ettevõtjatele kaasa õiguslikke tagajärgi.

181    Kolmandaks ilmneb vaidlusaluse lepingu sätetest selgelt, et liit ja Maroko Kuningriik väljendasid ühist kavatsust kohaldada seda lepingut Lääne-Sahara suhtes.

182    Ühelt poolt on lepinguosaliste avaldusi, mis on toodud vaidlusaluse lepingu kolmandas ja neljandas lõigus, võimalik mõista ainult niisuguse hüpoteesi korral. Selle lepingu kolmanda lõigu kohaselt „ei piira [see leping] Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi seisukohti Lääne-Sahara staatuse kohta“. Ka selle neljanda lõigu järgi „[kinnitavad m]õlemad lepinguosalised […] veel kord oma toetust ÜRO protsessile“ sellel territooriumil ja „ÜRO peasekretäri jõupingutustele leida lõplik poliitiline lahendus“.

183    Teiselt poolt on vaidlusaluse lepingu kaheksanda lõiguga ette nähtud lepinguosaliste vastastikune teabevahetus, mis puudutab konkreetselt „kasu[, mida] saavad lepingust mõjutatud inimesed“, ja „[viisi,] kuidas kasutatakse lepingust mõjutatud territooriumi loodusvarasid“. Võttes aga arvesse seda, et piirkond, mida puudutab tariifsete soodustuste geograafiline laiendamine selle lepinguga, on piiratud Lääne-Saharaga, tähistavad need kaks väljendit tingimata ühelt poolt kasu selle elanikkonnale ja teiselt poolt selle territooriumi loodusvarade kasutamist. See järelevalvemehhanism peegeldab niisiis vaidlusaluse lepingu osaliste eesmärke arendada asjaomase territooriumi majandust ja kaitsta selle loodusvarasid.

184    Seda liidu ja Maroko Kuningriigi ühist kavatsust kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendused 5 ja 6, milles on selgelt väljendatud nõukogu tahet – lähtudes sellest, et Euroopa Kohus tuvastas, et „assotsieerimisleping hõlmab üksnes Maroko Kuningriigi territooriumi, mitte Lääne-Sahara mitteautonoomset territooriumi“ – saavutada see, et „aastate jooksul väljakujunenud kaubavooge“ Lääne-Sahara ja liidu vahel „ei häirita, kehtestades samal ajal asjakohased tagatised, et kaitsta rahvusvahelist õigust, sealhulgas inimõigusi“, sellel territooriumil ja selle „jätkusuutlikku arengut“ (vt punkt 51 eespool). Samuti ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 7 ja 10, et nende tagatiste loomiseks hindas komisjon ühelt poolt Lääne-Sahara toodetele tehtavate tariifsete soodustuste mõju selle territooriumi elanikkonnale ning selle loodusvarade kasutamisele ning teiselt poolt „kaasa[s]“ selle territooriumi „elanikkonda“, et „saada lepingule elanikkonna nõusolek“.

185    Sellest järeldub, et hageja väidab põhjendatult, et vaidlusalust lepingut kohaldatakse Lääne-Sahara territooriumi suhtes ning et järelikult võib asjaolu, et vaidlustatud otsus – mis väljendab liidu nõusolekut selleks kohaldamiseks –puudutab teda otseselt, rajaneda nimetatud eeldusel.

186    Niisugust analüüsi ei sea kahtluse alla see, kuidas Euroopa Kohus tõlgendas assotsieerimis‑ ja liberaliseerimislepinguid kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktides 86–126.

187    Kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne ei välistanud Euroopa Kohus, et assotsieerimislepingust hilisema lepingu sõlmimisega võidakse selle kohaldamisala sõnaselgelt laiendada Lääne-Saharale. Ta välistas üksnes selle, et niisuguse sõnaselge sätte puudumise korral võib seda kohaldamisala – mis on Maroko Kuningriigi osas põhimõtteliselt piiratud tema enda territooriumiga –kohaldatavatest rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtudes tõlgendada nii, et see laieneb nimetatud mitteautonoomsele territooriumile (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 86, 87, 92 ja 94–98).

188    Seega ei analüüsinud Euroopa Kohus selles kohtuotsuses vaidlust, mis puudutab liidu ja Maroko vahelist lepingut, mis on assotsieerimislepingust hilisem ja sisaldab sõnaselget sätet, mis näeb ette selle kohaldamisala laiendamise Lääne-Saharale, vaid vastupidi vaidlust, mis puudutab samalaadset lepingut, milles niisugust sõnaselget sätet ei ole.

189    Käsitletaval juhul – nagu sai äsja meenutatud eespool punktides 175–184 – on vaidlusaluse lepinguga lisatud assotsieerimislepingusse ühisdeklaratsioon, mis näeb sõnaselgelt ette, et tariifseid soodustusi, mida liit teeb Maroko Kuningriigile selle lepingu alusel, laiendatakse Lääne-Saharast pärit toodetele, ning mis väljendab lepinguosaliste selget ja üheselt mõistetavat kavatsust luua niisuguse laiendamise õiguslik alus. Eelkõige tuleb märkida, et erinevalt liberaliseerimislepingust, mida Euroopa Kohus on analüüsinud (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 111–114), tuleb vaidlusalust lepingut pidada lepinguks, millega tehakse erand assotsieerimislepingu artiklist 94, mis käsitleb selle territoriaalset kohaldamisala, mis puudutab põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodete liitu importimise suhtes kohaldatava regulatsiooni kohaldamisala kui protokolli nr 1 eset.

190    Lisaks tuleb märkida, et kuigi eelkõige Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punktist c tuleneb, et rahvusvahelise lepingu sätteid tuleb tõlgendada, võttes arvesse kõiki rahvusvahelise õiguse norme, mida kohaldatakse lepinguosaliste vahel, ei saa see nõue anda alust tõlgendada neid sätteid viisil, mis on vastuolus nende sõnastusega, kui nende tähendus on selge ja lisaks on tõendatud, et see tähendus vastab tähendusele, mille lepinguosalised soovisid neile anda (vt selle kohta analoogia alusel 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Confédération nationale du Crédit mutuel vs. EKP, T‑751/16, EU:T:2018:475, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

191    Konkreetselt ei tohi Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punktis c sätestatud tõlgendamispõhimõtte kohaldamine olla vastuolus selle artikli lõikes 1 sätestatud põhimõttega, et lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.

192    Lisaks võtaks see, kui käsitletaval juhul tõlgendatakse Lääne-Saharat käsitleva ühisdeklaratsiooni sätteid nii, et neid ei kohaldata Lääne-Sahara territooriumi suhtes, sellelt ühisdeklaratsioonilt ja seeläbi vaidlusaluselt lepingut kogu sisu (vt selle kohta analoogia alusel 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C‑673/13 P, EU:C:2016:889, punkt 50). Nagu ilmneb eespool punktides 175–184 esitatud analüüsist, on selle lepingu ainsaks eesmärgiks laiendada selle ühisdeklaratsiooniga Lääne-Saharast pärit toodetele tariifseid soodustusi, mida tehti esialgu Marokost pärit toodetele assotsieerimislepingu raames. Niisugune tõlgendus oleks ka takistuseks, mis ei võimaldaks seda lepingut tegelikult kohaldada – mis ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

193    Igal juhul, nagu juba märgitud eespool punktis 170, võib hageja otsene puutumus tuleneda tagajärgedest, mida vaidlusalune leping ja vaidlustatud otsus toovad liidu territooriumil kaasa seeläbi, et Lääne-Saharast pärit toodetele tehakse nende liitu importimisel tariifseid soodustusi.

–       Kas vaidlusalune leping mõjutab Lääne-Sahara rahvast kui selle suhtes kolmandat isikut

194    Kõigepealt, nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 100, ei tohi rahvusvahelised lepingud vastavalt rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime üldpõhimõttele, mille konkreetne väljendus on Viini konventsiooni artiklis 34 sätestatu, koormata kolmandat isikut või tuua talle vastupidi kasu ilma tema nõusolekuta. Käsitletaval juhul on nii – nagu Üldkohus tõdes juba sama kohtuotsuse punktis 106 –, et Euroopa Kohus on leidnud, et selle põhimõtte kohaselt tuleb Lääne-Sahara rahvast pidada „kolmandaks isikuks“, keda assotsieerimislepingu rakendamine võib Lääne-Sahara territooriumi selle lepingu kohaldamisalasse arvamise korral mõjutada. Lisaks järeldas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse samas punktis, et niisuguseks lepingu kohaldamisalasse arvamiseks on igal juhul vaja selle rahva nõusolekut: nii juhul, kui see rakendamine võib teda kahjustada, kui ka juhul, kui see võib talle kasu tuua.

195    Need kaalutlused võivad olla asjakohased assotsieerimislepingu või hilisema lepingu ükskõik missuguse sätte puhul, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et lepingut kohaldatakse Lääne-Sahara suhtes. Et niisuguse lepingu võimalik kohaldamine sellel territooriumil võib selle rahvast kui kolmandat isikut mõjutada, on see nii ammugi sõnaselge selle territooriumi suhtes kohaldamise korral. Nagu on järeldatud eespool punktis 189, on vaidlusaluse lepinguga – mis on assotsieerimislepingust hilisem – tehtud erand viimase artiklist 94, sest sellega on protokolliga nr 1 ette nähtud põllumajandustoodete liitu importimise regulatsiooni sõnaselgelt laiendatud nimetatud territooriumile.

196    Igal juhul tuleb kohtupraktikast järeldada, et tariifsete soodustuste tegemiseks Lääne-Saharast pärit toodetele nende liitu importimisel Maroko Kuningriigi tolliasutuste välja antud tõendite alusel on vaja selle territooriumi rahva nõusolekut (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

197    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Comaderi argument, et vaidlusalune leping ei ole nii või teisiti siduv Lääne-Sahara rahva suhtes ning et hageja ei saa esitada hagi liidu kohtule.

198    Ühelt poolt, nagu tuleneb kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktist 106, kujutab küsimus, kas rahvusvaheline leping mõjutab selle suhtes kolmandat isikut rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses, endast küsimust, mis eelneb küsimusele, kas see kolmas isik andis oma nõusoleku asjaomaseks lepinguks. Järelikult, isegi eeldusel, et asjaomase kolmanda isiku nõusoleku puudumise korral ei ole see konventsioon – nagu kinnitab Comader – selle kolmanda isiku suhtes selles osas siduv, ei mõjuta see mittesiduvus asjaomasest konventsioonist mõjutatud kolmanda isiku õiguste kaitseks esitatud hagi vastuvõetavust liidu kohtus. Olgu kuidas on, ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitatud hagi vastuvõetavuse määravad ära ainult selles artiklis kindlaks määratud tingimused niisugusena, nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas. Seda ei saa reguleerida rahvusvahelise lepingu kolmanda isiku suhtes siduvuse tingimused rahvusvahelises õiguskorras.

199    Teiselt poolt tuleb märkida, et Comaderi kaalutlused vaidlusaluse lepingu väidetava mittesiduvuse kohta Lääne-Sahara rahva suhtes ei sea kahtluse alla seda, et Euroopa Kohus on tuvastanud, et nimetatud leping võib seda rahvast kui liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu suhtes kolmandat isikut rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses mõjutada juhul, kui seda lepingut kohaldatakse tema territooriumil. Lisaks, mis puudutab rahvusvahelise avaliku õiguse õppejõu arvamust, millele viitab Comader, siis tuleb nentida, et kuigi liidu kohus võib niisuguse küsimuse analüüsimisel, mida ei ole veel liidu õiguses lahendatud, vajaduse korral inspiratsiooni ammutada õigusteoreetilistest kirjutistest (vt selle kohta 12. juuli 1957. aasta kohtuotsus Algera jt vs. ühisassamblee, 7/56 ja 3/57–7/57, EU:C:1957:7, lk 115), ei saa Üldkohus siiski tugineda niisugustele kirjutistele, et seada kahtluse alla rahvusvahelise õiguse tõlgendust, mille on valinud Euroopa Kohus.

200    Kõigest eelnevast tuleneb, et vaidlusaluse lepingu territoriaalne kohaldamisala hõlmab Lääne-Sahara territooriumi ja et sellepärast võib see leping nimetatud territooriumi rahvast mõjutada ning seega võib selleks olla tarvis tema nõusolekut. Tuleb niisiis kontrollida, kas arvestades rolli, mida hageja etendab selle territooriumi enesemääramise protsessis selle rahva esindajana, toovad need asjaolud kaasa tema otsese puutumuse.

iii) Nõukogu argumentide kolmas osa, mille kohaselt hageja õiguslik olukord ei muutunud, võttes arvesse tema piiratud rolli Lääne-Sahara enesemääramise protsessis osalemises

201    Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi sõnul ei tähenda roll, mis on hagejale antud Lääne-Sahara enesemääramise protsessis, et vaidlustatud otsus ja vaidlusalune leping avaldavad vahetut mõju tema õiguslikule olukorrale. Tema esindusõigus on nende arvates piiratud ega ole ainuõigus ning ta ei ole ettevõtja. Lisaks ei ennusta vaidlustatud otsus ja vaidlusalune leping ette selle protsessi tulemust. Seega on vaidlustatud otsuse tagajärjed hagejale äärmisel juhul kaudsed ja poliitilised.

202    Hageja väidab, et ainuüksi seepärast, et vaidlustatud otsus mõjutab Lääne-Sahara rahvast kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punkti 106 tähenduses, toob see otsus kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi tema kui Lääne-Sahara rahva ainsa esindaja olukorrale. Ta väidab ka vastuseks nõukogu argumentidele, et enesemääramise poliitiline protsess hõlmab „ilmselgelt“ majanduslikke küsimusi, mis on seotud loodusvarade kasutamisega, ning et igal juhul tõstatab vaidlusalune leping ühe „territoriaalse“ küsimuse ning seetõttu kuulub vaidlus täiel määral raamistikku, milles tema täidab oma ülesannet.

203    Selles küsimuses tuleb kõigepealt tuletada meelde Lääne-Sahara eriolukorda niisugusena, nagu see tuleneb eespool punktides 2–19 kirjeldatud rahvusvahelise konteksti arengust. Kuigi selle mitteautonoomse territooriumi enesemääramise protsess on ikka veel pooleli, loobus selle haldusvõimu teostaja ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses, st Hispaania Kuningriik, alates 26. veebruarist 1976 igasugusest rahvusvahelisest vastutusest selle territooriumi haldamise osas, mille ÜRO organid on teatavaks võtnud (vt punkt 13 eespool). Järelikult on nimetatud organisatsiooni egiidi all toimuva protsessi osalised ühelt poolt Maroko Kuningriik, kes nõuab endale suveräänsete õiguste kasutamist sellel territooriumil, ning teiselt poolt hageja kui selle territooriumi rahva esindaja. Nagu märgib sisuliselt komisjon oma menetlusse astuja seisukohtades, on Maroko Kuningriigi ja hageja vahel „legitiimsuse konflikt“, mis puudutab selle territooriumi ja elanikkonna esindamist. Konkreetselt, nagu näitab menetlusosaliste arutelu selle vaidluse raames, ei ole Maroko Kuningriigi ja hageja vahel lepingut, mis puudutaks selle territooriumi suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu sõlmimise pädevust.

204    Seejärel küsimuses, millises ulatuses hageja Lääne-Sahara rahvast esindab ja kuidas see mõjutab seda, kas otsus sõlmida leping liidu ja Maroko Kuningriigi vahel, mida kohaldatakse sõnaselgelt selle territooriumi suhtes, puudutab teda otseselt, tuleb märkida, et ei kohtuotsustes nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK ega eespool punktis 43 viidatud kohtumäärustes ei võtnud liidu kohtud selles küsimuses seisukohta.

205    Seevastu viitab nõukogu kohtujurist Wathelet’ esitatud ettepaneku kohtuasjas nõukogu vs. Polisario Rinne (C‑104/16 P, EU:C:2016:677) punktidele 183–194. Kohtujurist märkis selle ettepaneku punktides 185 ja 186 sellega seoses konkreetselt, et tema meelest on ÜRO hagejat tunnustanud Lääne-Sahara rahva esindajana ainult poliitilises protsessis, mille eesmärk on lahendada selle territooriumi rahva enesemääramise küsimus. Kohtujurist märkis aga, et vaidlus, mida arutati kohtuasjades T‑512/12 ja C‑104/16 P, ei olnud osa sellest poliitilisest protsessist.

206    Resolutsiooni 34/37 punktist 7 ilmneb siiski, et ÜRO Peaassamblee on pigem leidnud, et on vaja, et hageja osaleks läbirääkimistel Maroko Kuningriigiga, mis käsitlevad Lääne-Sahara lõplikku staatust, sest ta on selle rahva õiguspärane esindaja (vt punktid 16 ja 91 eespool). Järelikult eelneb see, kui ÜRO organid tunnistavad, et hageja esindab seda rahvast, loogiliselt selle tunnustamisele, et tal on õigus osaleda selle territooriumi enesemääramise protsessis. Niisugust tõlgendust kinnitab resolutsiooni 35/19 punkti 10 sõnastus (vt punkt 16 eespool).

207    Järelikult, kuigi on tõsi, et protsess, mida Lääne-Saharas ÜRO egiidi all läbi viiakse, ei hõlma tõesti kaubandus‑ või tolliküsimusi, ei tähenda hageja osalemine selles protsessis, et ta ei saaks esindada Lääne-Sahara rahvast niisuguseid valdkondi käsitleva liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu kontekstis, sest see esindamine on vajalik, et kaitsta nimetatud rahva enesemääramise õigust. Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu hageja õigesti märgib, ei tõstata vaidlusalune leping mitte ainult kaubandus‑ või tolliküsimusi, vaid ka konkreetse teda puudutava territoriaalse küsimuse, sest seda kohaldatakse territooriumi suhtes, kus sellel rahval on enesemääramise õigus.

208    Mis puudutab lõpuks küsimust, kas hageja on Lääne-Sahara rahva ainus esindaja, siis selles etapis piisab, kui märkida, et kohtuasja materjalidest ei ilmne, et ÜRO organid oleksid – nagu hageja sisuliselt märgib – seadnud kahtluse alla resolutsioonides 34/37 ja 35/19 väljendatud seisukoha ning oleksid tunnustanud muid organisatsioone peale tema organisatsioonidena, kellel on õigus esindada asjaomast rahvast. Vastupidi komisjoni ja Comaderi väidetele ei ole seejuures tähtsust asjaolul, et enesemääramisprotsessi jälgimise raames on nendel organitel vastavalt nende volitusele suhted ja teabevahetus muude organisatsioonidega peale hageja, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning Maroko ametiasutustega.

209    Ka küsimus, kas hoolimata Hispaania Kuningriigi 26. veebruari 1976. aasta avaldusest jääb haldusvõimu teostaja staatus ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses talle – küsimus, mida on käsitletud kohtujurist Wathelet’ esitatud ettepaneku kohtuasjas nõukogu vs. Polisario Rinne (C‑104/16 P, EU:C:2016:677) punktides 187–192 –, ei ole käsitletaval juhul asjakohane. Ühelt poolt tuleneb kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktist 106, et Euroopa Kohus leidis, et Lääne-Sahara rahvas on assotsieerimislepingu suhtes kolmas isik, kes erineb Hispaania Kuningriigist ja võib väljendada ise oma nõusolekut selle lepingu või sellele järgneva lepingu kohaldamiseks nimetatud territooriumil. Teiselt poolt, nagu hageja sisuliselt väidab, kuna ÜRO on tunnustanud teda selle rahva esindajana, ja nagu eespool punktis 207 on märgitud, ei välista tema osalemine enesemääramisprotsessis, et ta võib väljendada selle rahva nõusolekut selle territooriumi suhtes kohaldatavaks lepinguks, ei saa volitused, mis võivad olla Hispaania Kuningriigile alles jäänud, nii või teisiti olla tema suhtes siduvad.

210    Igal juhul tuleb märkida, et asjaolu, et liit sõlmis vaidlusaluse lepingu ühe osapoolega, kes osaleb enesemääramise protsessis Lääne-Sahara territooriumil ning nõuab endale suveräänseid õigusi sellele territooriumile ja on sõlminud ise nimetatud lepingu sellel alusel, avaldab tingimata õiguslikku toimet teisele selles protsessis osalejale, võttes arvesse „õiguspärasuse konflikti“ nende osaliste vahel, mis puudutab seda territooriumi.

211    Pealegi näitavad vaidlusaluse lepingu põhistus ja vaidlustatud otsuse põhjendused, et lepinguosalised ise ja eelkõige liit on teadlikud, et selle lepingu sõlmimise ja Lääne-Saharas toimuva enesemääramise protsessi vahel on seos.

212    Sellest annab tunnistust asjaolu, et vaidlusaluse lepingu kolmandas lõigus pidasid lepinguosalised vajalikuks täpsustada, et selle lepingu sõlmimine ei mõjuta nende vastavaid seisukohti Lääne-Sahara ja sellega külgnevate vete staatuse küsimuses, st ühelt poolt on liidu silmis tegemist mitteautonoomse territooriumiga ja teiselt poolt on Maroko Kuningriigi silmis tegemist tema riigi territooriumi osaga. Samamoodi on sellega, et lepingu neljandas lõigus kinnitavad nad veel kord oma toetust „ÜRO protsessile“. Sellest tuleb seega järeldada, et lepinguosalised leidsid, et vaidlusaluse lepingu sõlmimist võidakse tõlgendada nii, et see väljendab ühist seisukohta selle territooriumi staatuse küsimuses, ja et see kahjustab asjaomast enesemääramisprotsessi ning et on tarvis teha need täpsustused niisuguse ohu ärahoidmiseks.

213    Neid muresid peegeldavad ka vaidlustatud otsuse põhjendused 3 ja 10 (vt punkt 51 eespool). Konkreetselt selles viimases põhjenduses vastab nõukogu „sotsiaal-majanduslikele ja poliitilistele osalejatele“, kes osalesid komisjoni ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsulteerimistes ning olid „[assotsieerimislepingus sätestatud tariifsete soodustuste Lääne-Saharale l]aiendamise vastu“, sest nad „leidsid peamiselt, et lepinguga kinnitatakse Maroko positsiooni Lääne-Sahara territooriumil“. Nõukogu märgib selles küsimuses, et „lepingu tingimustes ei ole midagi, mis lubaks järeldada, et sellega tunnustatakse Maroko suveräänseid õigusi Lääne-Sahara suhtes“, ning et „[l]iit teeb täiendavaid jõupingutusi, et toetada vaidluste rahumeelse lahendamise protsessi, mis algatati ja jätkub ÜRO egiidi all“.

214    Lisaks, kuigi hageja ei nõustunud ametlikult osalema eespool punktis 213 nimetatud konsulteerimistes, toimus tema ja Euroopa välisteenistuse vahel 5. veebruaril 2018 suhtlemine vaidlusaluse lepingu teemal, nagu juba märgitud, ning komisjon andis oma 11. juuni 2018. aasta aruandes teada oma seisukoha selle lepingu kavandatava sõlmimise küsimuses, viidates sõnaselgelt sellele suhtlusele. See seisukoht langes kokku „sotsiaal-majanduslike ja poliitiliste osalejate“ omaga, mida on nimetatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 10, sest hageja oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise vastu. Järelikult on nii, et kuigi hageja ei ole selle lepingu osaline ega osalenud selle sõlmimise eesmärgil toimuvates läbirääkimistes, milles osalesid ainult liidu ja Maroko ametiasutused, leidsid institutsioonid, et ta on legitiimne suhtluspartner, et avaldada oma seisukohta selle lepingu küsimuses (vt punkt 98 eespool).

215    Järelikult, kuna vaidlusaluse lepingu sõlmimine mõjutab Lääne-Sahara rahvast ja selleks on vaja tema nõusolekut, avaldab vaidlustatud otsus vahetut mõju hageja kui selle rahva esindaja õiguslikule olukorrale. Tuleb ka märkida, et kuna see leping sõlmiti Maroko Kuningriigiga, puudutab see teda kui selle territooriumi enesemääramise protsessis osalejat otseselt. Ühelt poolt on selge, et hageja ei ole andnud nõusolekut vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks. Teiselt poolt väidab ta selle hagi raames, et Lääne-Sahara rahva nõusolekut ei küsitud nõuetekohaselt, eelkõige seetõttu, et tema ise seda ei väljendanud.

216    Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

217    Ühelt poolt ei ole tähtsust asjaolul, et hageja ei ole ettevõtja, sest ta ei pretendeerigi sellele staatusele ega püüa tuletada oma otsest puutumust sellest, et tema suhtes kohaldatakse vaidlusaluse lepingu sätteid, millest sõltub tariifsete soodustuste tegemine Lääne-Saharast pärit toodete suhtes, vaid selle lepingu territoriaalsest kohaldamisalast endast. Lisaks, mis puudutab käesoleva kohtuasja võrdlemist kohtuasjaga, milles tehti 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu (T‑65/18, EU:T:2019:649, apellatsioonimenetlus pooleli), millele nõukogu ja komisjon viitavad oma argumentide põhjenduseks, siis piisab, kui märkida, et 22. juuni 2021. aasta kohtuotsusega Venezuela vs. nõukogu (kolmanda riigi puutumus) (C‑872/19 P, EU:C:2021:507) tühistas Euroopa Kohus nõukogu viidatud Üldkohtu otsuse põhjendusel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et asjaomased piiravad meetmed ei mõjuta otseselt Venezuela Bolívari Vabariigi õiguslikku olukorda, ning nõustus sellest lähtudes nõukogu esitatud teise vastuvõetamatuse alusega (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu (kolmanda riigi puutumus), C‑872/19 P, EU:C:2021:507, punkt 73). Järelikult ei saa nõukogu tugineda eespool viidatud Üldkohtu otsusele, et seada kahtluse alla hageja otsene puutumus. Pealegi puudutas vaidlus selle kolmanda riigi ja nõukogu vahel ühepoolseid akte, mida kohaldati ainult liidu territooriumil, ning kolmanda riigi nõusolek nendeks aktideks ei olnud nõutav, mistõttu ei ole see võrdlus nii või teisiti asjakohane.

218    Teiselt poolt ei tähenda asjaolu, et vaidlusaluse lepingu ja vaidlustatud otsusega ei otsustata ette ära enesemääramisprotsessi tulemust, et need aktid ei muuda hageja kui selle lepingu suhtes kolmanda isiku esindaja ja selles protsessis osaleja õiguslikku olukorda. Nii on see ka „kaudse“ „poliitilise“ mõju avaldamisega sellele protsessile.

219    Kõigest eelnevast tuleneb, et nõukogu argumentide kolm osa, mis käsitlevad otsese puutumuse esimest kriteeriumi, tuleb tagasi lükata ning et hageja vastab sellele kriteeriumile.

2)      Otsese puutumuse teine kriteerium, mille kohaselt on vaidlustatud meetme rakendamine puhtautomaatne ja tuleneb üksnes liidu õigusnormidest

220    Otsuse puutumuse teise kriteeriumi kohta, mille kohaselt peab vaidlustatud meetme kohaldamine olema puhtautomaatne ja tulenema üksnes liidu õigusnormidest, tuleb märkida, et nõukogu ei ole esitanud selle kriteeriumi kohta konkreetseid argumente.

221    Selles küsimuses võib märkida, et vaidlusalune leping kujutab endast – nagu väidab hageja – Maroko Kuningriigile juba tehtud tariifsete soodustuste lihtsat geograafilist laiendamist ilma, et oleks muudetud nende soodustustega hõlmatud mahtu või tooteid. Järelikult ei jäta selle lepingu kohaldamine liidu territooriumil mingit kaalutlusruumi ametiasutustele, kes neid tariifseid soodustusi kohaldama peavad, sest kui kõnesolevad tooted on pärit Lääne-Saharast, tuleb vaidlusaluses lepingus tariifseid soodustusi nende suhtes ka kohaldada.

222    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 215, siis kuna hageja kui Lääne-Sahara rahva esindaja ei nõustunud vaidlusaluse lepingu sõlmimisega ja seda lepingut kohaldatakse nimetatud territooriumi suhtes, muudetakse vaidlustatud otsusega, millega on see leping heaks kiidetud, vahetult tema õiguslikku olukorda ilma, et oleks vaja muid meetmeid.

223    Komisjon vaidleb küll vastu sellele, et hageja otsene puutumus võib tuleneda vahetust mõjust, mida vaidlusalune leping avaldab eraõiguslikele isikutele. Kohtupraktikast ilmneb siiski (vt punkt 144 eespool), et selle kindlakstegemiseks, kas otsese puutumuse teine kriteerium on täidetud, on vaja vastata küsimusele, kas vaidlusaluse lepingu sätete kohaldamine on puhtautomaatne ja tuleneb üksnes liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks täiendavaid vahenorme. Selle küsimuse asjakohasust ei saa seada kahtluse alla asjaolu, et lisaks võib nende sätete vahetu õigusmõju tähendada seda, et eraõiguslikud isikud saavad neile tugineda sisulistes küsimustes.

224    Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt.

b)      Hageja isiklik puutumus

225    Nõukogu väidab, et hageja osalemine läbirääkimistel Lääne-Sahara staatuse üle ei ole miski, mis individualiseerib teda seoses vaidlustatud otsusega, ning et vaidlusalune leping ei mõjuta tema seisundit nende läbirääkimiste raames. Vasturepliigis lisab nõukogu, et isegi eeldusel, et hageja on pädev Lääne-Sahara majandusküsimustes, tuleneb 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Nederlandse Antillen (C‑142/00 P, EU:C:2003:217) punktist 69, et sellest pädevusest ei piisa tõendamaks, et vaidlusalune leping puudutab teda isiklikult.

226    Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Comader esitavad sisulised samad argumendid nagu nõukogu.

227    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult sel põhjusel, et kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktidest 100–106 tuleneb, et Lääne-Sahara rahvas, keda ta esindab, peaks andma oma nõusoleku igaks rahvusvaheliseks lepinguks, mida kohaldatakse Lääne-Sahara territooriumi suhtes. Seega arvestades rolli, mida ta etendab selle rahva suhtes, eelkõige selle rahva nõusoleku väljendamisel selleks, et olla lepinguga seotud, on tal niisugused erilised omadused, mis eristavad teda igast teistest isikust, ning vaidlustatud otsus puudutab teda niisiis isiklikult. Repliigis lisab ta, et viies läbi eespool punktis 48 nimetatud konsulteerimisi, takistas nõukogu tal kasutada oma pädevust väljendada Lääne-Sahara rahva nõusolekut, ning esitab sisuliselt samad argumendid, mille ta esitas tõendamaks, et see otsus puudutab teda otseselt.

228    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste või nende faktilise olukorra tõttu, mis eristab neid kõigist teistest isikutest ning individualiseerib neid seeläbi analoogselt selle otsuse adressaadiga (13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

229    Käsitletaval juhul on hagejal kui mitteautonoomse territooriumi enesemääramise õigusega rahva esindajal rahvusvahelise õiguse kohaselt omaenda pädevus, mis on eraldiseisev vaidlusaluse lepingu osaliste pädevusest. Seega võib ta tõendamaks, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult, tulemuslikult väita, et see otsus takistab tal neid volitusi kasutamast, nagu ta soovib.

230    Esiteks sai hageja otsese puutumuse analüüsi raames järeldatud, et hageja osalemine Lääne-Saharas käimasolevas poliitilises protsessis ei tähenda, et ta ei saaks esindada selle territooriumi rahvast liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kaubandus‑ ning tollialase lepingu kontekstis, mida kohaldatakse selle rahva suhtes, kui see esindamine on vajalik, et kaitsta viimase enesemääramise õigust. Teiseks on ka märgitud, et kohtuasja materjalidest ei ilmne, et ÜRO organid oleksid tunnustanud muid organisatsioone peale tema organisatsioonidena, kellel on õigus esindada asjaomast rahvast. Kolmandaks tõstatab vastupidi nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi väitele asjaolu, et liit sõlmis vaidlusaluse lepingu ühe Lääne-Sahara territooriumi enesemääramise protsessis osalejaga, küsimusi, mida ei saa pidada seda protsessi üldse mitte puudutavaks ning mis puudutavad seega hagejat kui selles protsessis osalejat (vt punktid 206–215 eespool).

231    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsust tuleb käsitada hagejat kui Lääne-Sahara rahva esindajat ja enesemääramisprotsessis osalejat puudutavana eriliste omaduste tõttu, mis individualiseerivad hagejat analoogselt selle otsuse adressaadiga. Seega peab ta saama lasta seda otsust kontrollida liidu kohtul, et viimane kontrolliks, kas liit võis õiguspäraselt nõustuda sellega, et vaidlusalust lepingut kohaldatakse selle territooriumi suhtes.

232    Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumendid ei sea neid kaalutlusi kahtluse alla.

233    Esiteks tuleb 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Nederlandse Antillen (C‑142/00 P, EU:C:2003:217) kohta märkida, et selles kohtuasjas oli komisjon esitanud Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse Üldkohtu otsuse peale vaidluses, milles Euroopa Ühendusega assotsieerimislepingu läbi seotud ülemereterritoorium Madalmaade Antillid vaidlustasid ülemeremaadest ja ‑territooriumidelt (ÜMTd) pärit riisi impordi suhtes kehtestatud kaitsemeetmed. Need meetmed olid üldkohaldatavad ja hoolimata sellest, et need mõjutasid riisisektorit Madalmaade Antillidel ning et sealt tuli suurem osa selle toote ÜMTdelt pärit kogusest, mis imporditi ühendusse, ei puudutanud need konkreetselt importi sellelt konkreetselt ülemereterritooriumilt, vaid kõikidelt ÜMTdelt.

234    Selles kontekstis leidis Euroopa Kohus, et üldine huvi, mis võib Madalmaade Antillidel olla majandusliku õitsengu vastu oma territooriumil, ning vaidlustatud meetmete mõju riisitöötlemissektorile – tegevus, millega võis tegelda iga ettevõtja ükskõik missugustel ÜMTdel – ei ole asjaolud, mis individualiseeriksid hagejaid (vt selle kohta 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, C‑142/00 P, EU:C:2003:217, punktid 66–79).

235    Selle vaidluse asjaolud, mis viisid 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuseni komisjon vs. Nederlandse Antillen (C‑142/00 P, EU:C:2003:217), ei ole seega sarnased käesoleva kohtuasja asjaoludega. Ühelt poolt ei puudutanud tookordses vaidluses vaidlustatud meetmed konkreetselt hagejate territooriumi. Teiselt poolt ja nii või teisiti ei eeldanud nende meetmete võtmine, et saadakse selle territooriumi rahva nõusolek.

236    Teiseks ei ole komisjoni ja Prantsuse Vabariigi viide kohtupraktikale, mis käsitleb assotsiatsioonide isiklikku puutumust (vt 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. aprilli 2014. aasta kohtumäärus ADEAS vs. komisjon, T‑7/13, ei avaldata, EU:T:2014:221, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika), samuti käsitletaval juhul asjakohane. Eraõiguslike isikute või ettevõtjate kogumi erahuve esindava assotsiatsiooni isiklikku puutumust ei saa võrrelda niisuguse mitteautonoomse territooriumi rahvast esindava üksuse isikliku puutumusega nagu hageja.

237    Kolmandaks, võttes arvesse hageja rolli ning eespool punktis 230 nimetatud asjaolusid, millest piisab, et teda individualiseerida seoses vaidlustatud otsusega, ei saa talle ette heita asjaolu, et ta ei osalenud liidu poolt läbi viidud läbirääkimistel vaidlusaluse lepingu sõlmimise üle. Pealegi seab hageja selle hagi raames vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kahtluse alla just sel põhjusel, et teda ei kaasatud selle lepingu sõlmimisse, et ta oleks saanud väljendada selleks Lääne-Sahara rahva nõusolekut.

238    Eelnevast järeldub, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat nii otseselt kui ka isiklikult. Seega tuleb nõukogu esitatud oluline asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt ei ole hagejal õigust hagi esitada, tagasi lükata ja analüüsida hagi sisulisi küsimusi.

B.      Hagi põhjendatus

239    Hageja esitab hagi põhjendamiseks kümme väidet. Esimese väite kohaselt ei olnud nõukogu pädev vaidlustatud otsust tegema; teise kohaselt rikkus ta oma kohustust kontrollida põhiõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist; kolmanda kohaselt rikkus ta kohustust täita Euroopa Kohtu otsuseid; neljanda kohaselt rikkus ta põhiõigusi kui põhimõtteid ja väärtusi, millest tuleb juhinduda liidu välistegevuses; viienda kohaselt rikkus ta õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet; kuuenda kohaselt kohaldas ta valesti proportsionaalsuse põhimõtet; seitsmenda kohaselt rikkus ta enesemääramise õigust; kaheksanda kohaselt rikkus ta rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet; üheksanda kohaselt rikkus ta rahvusvahelist humanitaarõigust ning kümnenda kohaselt rikkus ta liidu kohustusi, mis viimasel on rahvusvaheliste vastutust käsitlevate õigusnormide järgi.

1.      Esimene väide, et nõukogu ei olnud pädev vaidlustatud otsust tegema

240    Hageja väidab, et nõukogul kui liidu organil ei olnud pädevust teha vaidlustatud otsust, sest see puudutab niisuguse rahvusvahelise lepingu sõlmimist, mis on kohaldatav territooriumi suhtes, mis kuulub ühe kolmanda rahva suveräänsete õiguste alla, kelle üle ei ole võimu ei liidul ega tema lepingupartneril.

241    Nõukogu kinnitab, et selle väitega vaidlustab hageja tegelikult liidu pädevuse sel põhjusel, et rikutud on enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtteid, ning viitab oma vastusele, mille ta andis seitsmendale ja kaheksandale väitele. Ta märgib ka, et pädevuse sõlmida rahvusvahelisi lepinguid annab talle ELTL artikli 218 lõige 6.

242    Komisjon väidab, et rahvusvahelise õigusega ei ole vastuolus see, kui mitteautonoomse territooriumi haldusvõimu teostaja sõlmib rahvusvahelise lepingu, mida kohaldatakse selle territooriumi suhtes. Käsitletaval juhul tuleb Maroko Kuningriiki pidada de facto Lääne-Saharas haldusvõimu teostajaks. Prantsuse Vabariik avaldab sisuliselt samalaadset seisukohta. Comader kiidab sisuliselt heaks nõukogu vastuse sellele väitele.

243    Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt pädevuse andmise põhimõttele, mis tuleneb ELL artikli 5 lõigetest 1 ja 2, tegutseb liit üksnes niisuguse pädevuse piires, mille liikmesriigid on talle aluslepingutega andnud neis aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks. Mis puudutab konkreetselt liidu institutsioone, siis on ELL artikli 13 lõikes 2 täpsustatud, et iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele (12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punktid 97 ja 98).

244    Nagu näitab vaidlustatud otsuses ära toodud esimene volitusnorm, tegi nõukogu selle otsuse ELTL artikli 207 lõike 4 esimese lõigu alusel koostoimes ELTL artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktiga i.

245    Hageja ei vaidle vastu sellele, et nõukogu järgis menetlusi ja tingimusi, mida kohaldatakse eespool punktis 244 osundatud EL toimimise lepingu sätete alusel vastu võetud akti suhtes. Tegelikult vaidleb hageja selle väite raames vastu üksnes liidu pädevusele sõlmida vaidlusalune leping ning seda põhjusel, et lepingut kohaldatakse liiduvälise territooriumi suhtes, mille üle on suveräänsed õigused Lääne-Sahara rahval. Hageja viitab sellega seoses konkreetselt õiguse üldpõhimõttele, mida tähistab ladinakeelne väljend nemo plus juris ad alium transferre potest quam ipse habet.

246    Selles küsimuses võib küll märkida, et mõned rahvusvahelise õiguse normid võivad olla takistuseks, miks liit ei saa oma rahvusvahelise organisatsiooni staatuse tõttu ise rahvusvahelise konventsiooniga ühineda või vähemalt niisugust ühinemist rangelt reguleerida (vt selle kohta 19. märtsi 1993. aasta arvamus 2/91 (ILO konventsioon nr 170), EU:C:1993:106, punkt 5, ning 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (Antarktika merekaitsealad), C‑626/15 ja C‑659/16, EU:C:2018:925, punktid 128–130). Ka võis teatavatel juhtudel olla rahvusvahelise õigusega vastuolus see, et konkreetse kolmanda riigiga sõlmitakse lepingud, mida kohaldatakse mitteautonoomse territooriumi suhtes, ning seda selle riigi territooriumil toime pandud rikkumiste tõttu (Rahvusvahelise Kohtu 21. juuni 1971. aasta nõuandev arvamus „Õiguslikud tagajärjed, mida avaldab Lõuna-Aafrika Vabariigi pidev kohalolek Namiibias (Edela-Aafrika) vaatamata Julgeolekunõukogu resolutsioonile 276 (1970)“ (CIJ Recueil 1971, lk 16, punktid 122–126)).

247    Käsitletaval juhul ei ole hageja siiski tuginenud ühelegi rahvusvahelise õiguse normile, mis piiraks liidu õigust sõlmida niisugune kahepoolne leping nagu vaidlusalune leping seetõttu, et tal on rahvusvahelise organisatsiooni staatus. Lisaks, kuigi hageja arvab, et rahvusvahelise tavaõiguse teatavate põhimõtetega on vastuolus see, kui liit selle lepingu sõlmib, ei viita ta selle õiguse ühelegi normile, mis tuleneks eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist või oleks kindlaks määratud Rahvusvahelise Kohtu otsuses ning keelaks sõnaselgelt ükskõik missuguse rahvusvahelise lepingu Maroko Kuningriigiga, mis oleks kohaldatav Lääne-Sahara territooriumi suhtes.

248    Lisaks ilmneb kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktist 98, et Euroopa Kohus ei välistanud põhimõtteliselt, et võttes arvesse rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mida kohaldatakse assotsieerimislepingu raames liidu ja Maroko Kuningriigi vaheliste suhete suhtes, on liidul õigus sõlmida selle kolmanda riigiga leping, mis asetub sellesse raamistikku ja näeb sõnaselgelt ette, et seda kohaldatakse Lääne-Sahara suhtes.

249    Nendel põhjustel tuleb esimene väide tagasi lükata.

250    Hagi põhjendatuse analüüsi tuleb jätkata kolmanda väite analüüsiga.

2.      Kolmas väide, mille kohaselt rikkus nõukogu sisuliselt oma kohustust järgida nõudeid, mis tulenevad enesemääramise põhimõtet ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet käsitlevast kohtupraktikast

251    Hageja väidab, et kui nõukogu sõlmis Maroko Kuningriigiga lepingu, mis on sõnaselgelt kohaldatav Lääne-Sahara territooriumi suhtes, ilma tema nõusolekuta, eiras nõukogu ELTL artiklist 266 tulenevat kohustust täita Euroopa Kohtu otsuseid. Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et selle territooriumi kaudne arvamine liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingute kohaldamisalasse on enesemääramise põhimõtet ning rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet arvestades võimatu. Hageja järeldab sellest, et samadel põhjustel on niisuguste lepingute sõnaselge kohaldamine selle territooriumi suhtes ammugi välistatud. Lisaks väidab hageja hagiavalduse esimeses osas ning repliigi sissejuhatavates märkustes ja seisukohtades menetlusse astuja seisukohtade kohta eelkõige, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine on vastuolus kohtupraktikaga, sest sellega ei järgitud Lääne-Sahara eraldiseisvat ja erinevat staatust ning nõuet saada selle territooriumi rahva nõusolek.

252    Nõukogu väidab, et sõlmides lepingu, mis teeb sõnaselgelt võimalikuks selle, et assotsieerimisleping toob kaasa tagajärjed Lääne-Sahara territooriumi suhtes ja seda pärast selle territooriumi rahva nõusoleku saamist, on ta järginud kohtuotsust nõukogu vs. Polisario Rinne.

253    Selles küsimuses väidab nõukogu kostja vastuse sissejuhatavates märkustes „Horisontaalsed küsimused“ sisuliselt, et võttes arvesse Lääne-Sahara spetsiifilist olukorda, mille tõttu on konsulteerimine selle territooriumi rahvaga otse või institutsionaalse esindaja vahendusel võimatu, võisid institutsioonid kasutada oma kaalutlusõigust, et läbi viia konsulteerimised, mis põhinevad selle territooriumi elanikkonna kasu objektiivsel kriteeriumil, ning järgisid selles osas kohaldatavaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. Lisaks väidab nõukogu, et haldusvõimu teostajate suhtes kohaldatavad rahvusvahelise õiguse normid ja põhimõtted on käsitletaval juhul asjakohased, võttes arvesse asjaolu, et „faktiliselt haldab“ seda territooriumi Maroko Kuningriik ning et hagejal ei ole nii või teisiti õigusvõimet ega halduslikke võimalusi, et sõlmida kaubandusleping liiduga. Lõpuks väidab ta, et hageja ei vasta kohtupraktikas kindlaks määratud tingimustele, mis peavad olema täidetud, et tugineda rahvusvahelise õiguse normidele, ning et vaidlustatud otsuse kohtulik kontroll rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetest lähtudes on paratamatult piiratud ilmse hindamisvea kontrolliga.

254    Komisjon esitab oma menetlusse astuja seisukohtade osas „Sissejuhatavad õiguslikud märkused“ sisuliselt analoogsed argumendid nendega, mille esitas nõukogu selle kohta, kas eraõiguslik isik saab tugineda rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele, ja liidu akti üle tehtava kohtuliku kontrolli piiratuse kohta nende põhimõtete alusel. Lisaks väidab komisjon seitsmenda ja kaheksanda väite raames ühelt poolt, et enesemääramise õiguse rikkumisele ei saa tugineda nõukogu akti vastu, ning teiselt poolt, et rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte võib ainult muuta rahvusvahelise lepingu kolmanda isiku suhtes mittesiduvaks, kuid mitte seada selle kehtivust kahtluse alla. Lõpuks väidab ta, et hageja eirab järeldusi, mis tuleb teha kohtuotsustest nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK. Nimelt on nendes kohtuotsustes piirdutud sellega, et on tõlgendatud lepinguid, mida kohaldatakse Maroko Kuningriigi territooriumi suhtes, lähtudes rahvusvahelise õiguse asjakohastest põhimõtetest, kuid ei ole käsitletud nende lepingute kehtivust.

255    Oma menetlusse astuja seisukohtade osas „Sissejuhatavad märkused „faktiliste asjaolude“ kohta“ esitab komisjon sisuliselt sama analüüsi nagu nõukogu protsessi kohta, mis viis vaidlusaluse lepingu sõlmimiseni. Ta täpsustab ka, et selles lepingus ei ole Lääne-Saharast pärit tooteid peetud Marokost pärit toodeteks, vaid neid on käsitatud sõnaselgelt nii, et need pärinevad sellelt territooriumilt. Lisaks väidab ta, et ÜRO egiidi all läbi viidavas läbirääkimisprotsessis ei ole Lääne-Sahara rahva „nimel kõnelemist“ jäetud ainuüksi hageja hooleks.

256    Prantsuse Vabariik nõustub sisuliselt nõukogu ja komisjoni analüüsiga.

257    Comader nõustub oma menetlusse astuja seisukohtade osas „Faktilised kaalutlused“ osaliselt komisjoni ja nõukogu analüüsiga, mis puudutab vaidlusaluse lepingu sõlmimisele eelnenud konsultatsiooniprotsessi. Lisaks kinnitab Comader, et kohalikesse omavalitsusorganitesse valitud isikud, kes osalesid selles konsulteerimises, on Lääne-Sahara elanikkonna õiguspärased esindajad ja neil on demokraatlik legitiimsus. Ta väidab ka, et ELTL artikkel 266 ei ole käsitletaval juhul kohaldatav. Lõpuks kinnitab ta, et rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte ei ole käsitletaval juhul kohaldatav ning et igal juhul ei ole vaidlusalune leping hageja suhtes siduv.

258    Kõigepealt tuleb märkida, et nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader seavad kahtluse alla muu hulgas selle väite õigusliku aluse ning nende argumendid tõstatavad kokkuvõttes küsimuse, ega see väide ei ole tulemusetu. Seda küsimust tuleb seega analüüsida enne vajaduse korral seisukoha võtmist selle väite põhjendatuse kohta.

a)      Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumendid, et kolmas väide on tulemusetu

259    Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumentidega seatakse selle väite õiguslikud alused kahtluse alla kolmest aspektist. Esiteks ei ole ELTL artikkel 266 nende sõnul kohaldatav. Teiseks ei saa hageja viidatud kohtuotsustele tulemuslikult tugineda, et vaidlustada liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingute kehtivust. Kolmandaks ei saa hageja tugineda rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele, mida ta väidab olevat rikutud käsitletaval juhul.

260    Esiteks tuleb meenutada, et ELTL artikli 266 lõike 1 järgi nõutakse institutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks või kelle toimingu tegemata jätmine on tunnistatud aluslepingutega vastuolus olevaks, Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.

261    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ELTL artiklis 266 sätestatud kohustus, mis on analoogia alusel kohaldatav kohtuotsuste suhtes, millega liidu akt tunnistatakse kehtetuks, et asjaomased institutsioonid järgivad nii tühistava või kehtetuks tunnistava kohtuotsuse resolutsiooni kui ka selle põhjendusi, mis viisid otsuse tegemiseni ja mis kujutavad endast otsuse alust selles mõttes, et need on resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks möödapääsmatud. Põhjendused näitavad nimelt ühelt poolt ära selle, milline säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud või kehtetuks tunnistatud akti asendamisel (vt 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus CM Eurologistik ja GLS, C‑283/14 ja C‑284/14, EU:C:2016:57, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

262    Ei ELTL artikli 266 sõnastusest ega eespool punktis 261 viidatud kohtupraktikast ei ilmne, et selles artiklis sätestatud kohustus laieneb niisuguse kohtuotsuse põhistusele, millega jäeti rahuldamata liidu akti peale esitatud tühistamishagi.

263    Käsitletaval juhul – nagu on esile toodud eespool punktides 34 ja 40 – tegi Euroopa Kohus kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne pärast 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) tühistamist kohtuvaidluses lõpliku otsuse, jättes hageja hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kusjuures vastuvõetamatuse põhjuseks oli hagi esitamise õiguse puudumine.

264    Mis puudutab kohtuotsust Western Sahara Campaign UK, siis peale asjaolu, et sellega ei seatud vaidlustatud liidu aktide kehtivust – mis oli Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste ese – kahtluse alla, piisab, kui märkida igal juhul, et see puudutas kalanduse valdkonnas tehtud otsust ja sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid, mille esemeline kohaldamisala erineb vaidlustatud otsuse ja vaidlusaluse lepingu kohaldamisalast. Sama võib mutatis mutandis tuvastada, mis puudutab 19. juuli 2018. aasta kohtumäärust Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑180/14, ei avaldata, EU:T:2018:496) ja 30. novembri 2018. aasta kohtumäärust Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑275/18, ei avaldata, EU:T:2018:869).

265    Järelikult, nagu Comader sisuliselt märgib, ei saa hageja käsitletaval juhul tuletada ELTL artiklist 266 institutsioonide kohustust täita liidu kohtute eespool punktides 263 ja 264 viidatud otsuseid. Et see väide põhineb sellel artiklil, tuleb see niisiis tagasi lükata kui tulemusetu.

266    Et see on nii, tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole nõutud, et pool peab sõnaselgelt viitama sätetele, millel põhinevad tema esitatavad väited, tingimusel et selle poole nõude ese ning peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel nõue põhineb, on märgitud hagiavalduses piisava selgusega. See kohtupraktika on mutatis mutandis kohaldatav juhul, kui on eksitud hagi väidete aluseks olevate sätete osas (vt 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Aurora vs. OCVV – SESVanderhave (M 02205), T‑140/15, EU:T:2017:830, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

267    Käsitletaval juhul põhinevad hageja argumendid, millega ta seda väidet põhjendab, – nagu ilmneb punktist 251 eespool – sisuliselt kriitikal, et institutsioonid on rikkunud oma kohustust järgida Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingute tõlgendamist, lähtudes kohaldatavatest rahvusvahelise õiguse normidest. Kui hagejale esitati kohtuistungil küsimus selle väite õigusliku aluse kohta, tähendas ta sisuliselt, et kuna vaidlustatud otsuse põhistuses on märgitud, et see tehti, et järgida kohtuotsust nõukogu vs. Polisario Rinne, võib tulemuslikult tugineda viimases esitatud kaalutlustele, väitmaks, et selle otsusega ei ole neid järgitud. Pealegi said nõukogu ja komisjon sellest aru nii, nagu näitavad argumendid, mille nad esitasid vastuseks hageja omadele.

268    Selles küsimuses tuleb tõdeda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liit õigusel rajanev liit, milles kontrollitakse institutsioonide aktide kooskõla eelkõige aluslepingute, õiguse üldpõhimõtete ning põhiõigustega ning milles füüsilistele ja juriidilistele isikutele peab olema tagatud tõhus kohtulik kaitse (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

269    Konkreetselt on liidu institutsioonid kohustatud järgima liidu õigusest tulenevaid kohustusi niisugusena, nagu seda õigust on tõlgendatud kohtuotsuses, millega on tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine, eelotsuses või sellel alal hästi välja kujunenud kohtupraktikas (vt selle kohta analoogia alusel 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punktid 31 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

270    Tühistamishagi raames peab liidu kohus, kellele on esitatud vastav väide, seega kontrollima, kas vaidlustatud otsusega on järgitud Euroopa Kohtu praktikat, kui sellega on tuletatud liidu või kohaldatavast rahvusvahelisest õigusest nõuded, mis on selle otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohased.

271    Nii on see käsitletaval juhul kohustustega, mis tulenevad kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne järgi konkreetselt enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetest. Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 6 ja 10 (vt punkt 51 eespool), pidasid institutsioonid vaidlusaluse lepingu üle läbirääkimisi ja sõlmisid selle, nähes ette sõnaselge õigusliku aluse assotsieerimislepingus sätestatud tariifse sooduskohtlemise kohaldamiseks Lääne-Saharast pärit toodete suhtes koos tagatistega, et järgitakse rahvusvahelist õigust ja põhiõigusi, eelkõige selleks, et võtta arvesse selle kohtuotsuse punktis 106 esitatud „kaalutlusi nõusoleku osas“.

272    Eelnevast järeldub, et kuna selle väite kohaselt on nõukogu sisuliselt rikkunud oma kohustust järgida rahvusvahelise õiguse kohaldatavatest normidest lähtudes seda, kuidas on assotsieerimislepingut tõlgendatud kohtupraktikas, eelkõige kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne, ei ole see väide tulemusetu, hoolimata hageja ekslikust viitest ELTL artiklile 266.

273    Teiseks ei ole määrava tähtsusega asjaolu, et kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne tõlgendas Euroopa Kohus enesemääramise ning rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtteid assotsieerimis- ja liberaliseerimislepingu tõlgendamise kontekstis, mitte nende kehtivuse kontrollimise raames.

274    Ühelt poolt, nagu ilmneb eespool punktis 269 meenutatud kohtupraktikast, on institutsioonid kohustatud järgima liidu õigusnorme niisugusena, nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas, ükskõik millises kontekstis see kohtupraktika on loodud. Seda põhimõtet kohaldatakse, kui Euroopa Kohus tõlgendab rahvusvahelise õiguse norme, sest liit on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kohustatud kasutama oma volitusi, järgides rahvusvahelist õigust tervikuna (vt kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu sai märgitud, on liidu kohus pädev hindama, kas liidu sõlmitud rahvusvaheline leping on kooskõlas aluslepingute ja rahvusvahelise õiguse normidega, mis on esimeste kohaselt liidule siduvad (vt punktid 155 ja 156 eespool).

275    Teiselt poolt, nagu on esile toodud eespool punktis 195, olid nõuded, mille Euroopa Kohus tuletas kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne tõlgendatud rahvusvahelise õiguse põhimõtetest, asjakohased tegemaks kindlaks, kas assotsieerimislepingut sai õiguspäraselt Lääne-Sahara suhtes kaudselt kohaldada. Need on veelgi asjakohasemad analüüsimaks, kas sellesse lepingusse saab lisada sätte, mis näeb sõnaselgelt ette niisuguse territoriaalse kohaldamise. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust võib seega analüüsida nendest nõuetest lähtudes.

276    Kolmandaks on võimaluse kohta tugineda rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud, eelkõige enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetele, korduvalt sedastatud, et liidu kohus on pädev hindama rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse vastavust muu hulgas rahvusvahelise õiguse normidele, sest liit peab kasutama oma volitusi nii, et järgib neid norme, mis on tema suhtes aluslepingute kohaselt siduvad.

277    Selles küsimuses tuleb märkida, et ELL artikli 3 lõike 5 ja artikli 21 lõike 1 järgi tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel tasandil väärtustele ning põhimõtetele, millel põhineb liidu enda loomine, arendamine ja laienemine. Liit toetab muu hulgas rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist.

278    Tuleb lisada, et vastavalt ELTL artikli 207 lõikele 1 ja nagu pealegi ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 12, viiakse ühist kaubanduspoliitikat ellu liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkide raames, sh need, mida on nimetatud eespool punktis 277. Liidul on kohustus kaasata need põhimõtted ja eesmärgid selle poliitika elluviimisesse (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta arvamus 2/15 (vabakaubandusleping Singapuriga), EU:C:2017:376, punktid 142–147).

279    Seejärel tuleb märkida, et kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktides 88 ja 89 tõdes Euroopa Kohus, et enesemääramise õigus on õigus, millele saab tugineda erga omnes ja mis on üks rahvusvahelise õiguse keskseid põhimõtteid ning mis kuulub liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes kohaldatavate rahvusvahelise õiguse põhimõtete hulka, mida liidu kohus peab arvesse võtma. Lisaks otsustas Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktides 90–93 ÜRO Peaassamblee resolutsioonide ja Lääne-Saharat käsitleva nõuandva arvamuse põhjal, et liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes tuleb austada Lääne-Sahara eraldiseisvat ja erinevat staatust ning et seda nõuet tuleb arvesse võtta assotsieerimislepingu tõlgendamisel.

280    Lisaks, pärast seda, kui ta tuletas kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktides 104 ja 105 ühelt poolt meelde Rahvusvahelise Kohtu nõuandvas arvamuses Lääne-Sahara kohta tehtud järeldusi – eelkõige et selle territooriumi elanikkonnal on enesemääramise õigus – ning teiselt poolt ÜRO Peaassamblee soovitust, mis käsitleb hageja osalemist lahenduse otsimises selle territooriumi lõpliku staatuse küsimuses, järeldas Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktis 106 nendest asjaoludest, et seda rahvast tuleb pidada kolmandaks isikuks rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses, kes peab andma nõusoleku assotsieerimislepingu kohaldamiseks sellel territooriumil.

281    Sellest tuleneb, et kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne tuletas Euroopa Kohus enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetest selged, täpsed ja tingimusteta kohustused (vt selle kohta analoogia alusel 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 55), mida tuleb liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes Lääne-Sahara suhtes täita ning milleks on ühelt poolt Lääne-Sahara eraldiseisva ja erineva staatuse austamise kohustus ning teiselt poolt kohustus veenduda, et Lääne-Sahara rahvas on nõus sellega, et assotsieerimislepingut kohaldatakse nimetatud territooriumil. Nagu on märgitud eespool punktis 275, tuleb sellest järeldada, et need kohustused on veelgi asjakohasemad, kui võetakse seisukoht niisuguste sätete õiguspärasuse kohta, mis näevad sõnaselgelt ette selle lepingu või selle protokollide kohaldamise nimetatud territooriumi suhtes.

282    Käsitletaval juhul peab hagejal seega selleks, et kaitsta õigusi, mis Lääne-Sahara rahval on enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtete alusel, olema võimalus tugineda nende selgete, täpsete ja tingimusteta kohustuste rikkumisele seoses vaidlustatud otsusega osas, milles see väidetav rikkumine võib mõjutada seda rahvast kui liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu suhtes kolmandat isikut (vt selle kohta analoogia alusel 16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 51).

283    Vastupidi sellele, mida andsid mõista nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader, ei põrku see, kui hageja saab tugineda enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetele, Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb võimalust tugineda rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele ning tuleneb eelkõige 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864).

284    Selles küsimuses tuleb tõdeda, et 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktis 107 otsustas Euroopa Kohus, et sama kohtuotsuse punktis 103 nimetatud rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele võib isik selleks, et Euroopa Kohus kontrolliks liidu akti kehtivust, tugineda ainult juhul, kui ühelt poolt võivad need põhimõtted seada kahtluse alla liidu pädevuse sellist akti vastu võtta, ning teiselt poolt siis, kui kõnealune akt võib mõjutada isikule liidu õigusest tulenevaid õigusi või tekitada talle kohustusi selle õiguse alusel. Sel juhul oli tegemist põhimõttega, mille kohaselt on igal riigil täielik ja eranditu suveräänsus oma õhuruumi üle, põhimõttega, mille kohaselt ei või ükski riik legitiimselt väita, et on avamere mõne osa allutanud oma suveräänsele võimule, ja üle avamere lendamise vabaduse põhimõttega.

285    Nii otsustas Euroopa Kohus, et kuna nendele põhimõtetele tugineti põhikohtuasjas, et ta hindaks, kas liit oli pädev võtma vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ELT 2009, L 8, lk 3), ning kuna see direktiiv võis tekitada põhikohtuasja kaebajatele kohustusi, ei saa välistada, et nad võivad tugineda nendele põhimõtetele, isegi kui kõnealuste põhimõtete kohaldamisala piirdub ilmselt üksnes kohustuste loomisega liikmesriikide vahel (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 108 ja 109).

286    Tuleb aga märkida, et asjaolud, mille puhul esitas Euroopa Kohus eespool punktides 284 ja 285 toodud kaalutlused, erinevad käsitletava juhtumi asjaoludest.

287    Esiteks ei ilmne 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864), et selged, täpsed ja tingimusteta kohustused, mis on liidul niisuguste kolmanda riigi ettevõtjate suhtes nagu põhikohtuasja kaebajad, olid selle kohtuotsuse punktis 103 mainitud rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetest tuletatud juba enne seda kohtuotsust. Seega paluti Euroopa Kohtul talle selles kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimuste raames sisuliselt kontrollida vaidlustatud akti kehtivust nende üldiste põhimõtete valguses.

288    Teiseks olid põhikohtuasja kaebajad lennuveoettevõtjad ja niisuguseid ettevõtjaid ühendavad kutseühingud. Tegemist oli seega eraõiguslike isikutega, kelle suhtes ei olnud rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtted, millele nad tuginesid, põhimõtteliselt õigustloovad, sest nagu märkis Euroopa Kohus 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktis 109, loovad need põhimõtted kohustusi üksnes liikmesriikide vahel. Nagu hageja sisuliselt rõhutas oma seisukohtades komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta ning ka kohtuistungil, ei ole niisuguste eraõiguslike isikute olukord sarnane tema kui vaidlustatud otsusega sõlmitud lepingu suhtes kolmanda isiku esindaja omaga, sest temal on enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetest tulenevad õigused, millele ta võib tugineda selle otsuse vastu.

289    Kolmandaks oli direktiiv 2008/101, mille vaidlustasid põhikohtuasja kaebajad, liidusiseste volituste kasutamise raames vastu võetud akt ja selle kohaldamisala pidi põhimõtteliselt olema piiratud liidu territooriumiga. Need menetlusosalised tuginesid aga just 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktis 103 mainitud rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele, et väita sisuliselt, et liit eiras oma kohustusi sel põhjusel, et seda direktiivi võidakse kohaldada rahvusvaheliste lendude nendele osadele, mida need lennuettevõtjad teevad väljaspool liikmesriikide õhuruumi (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 121–130).

290    Seevastu käsitletaval juhul ei tehtud vaidlustatud otsust mitte liidusiseste volituste kasutamise, vaid tema välistegevuse raames, mis tugineb eelkõige ELL artikli 21 kohaselt ÜRO põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamisele. Nagu on aga tuvastatud eespool punktis 247 seoses esimese väitega, et nõukogu ei olnud pädev tegema vaidlustatud otsust, ei kujuta ainuüksi asjaolu, et vaidlusalust lepingut kohaldatakse Lääne-Sahara suhtes, iseenesest nõukogupoolset selle rahvusvahelise õiguse normi rikkumist, mis piirab liidu volitusi sõlmida niisugune leping.

291    Kõigest eelnevast tuleneb, et käsitletaval juhul ei saa võimalust tugineda enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetele hinnata, lähtudes 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktides 107–109 esitatud kaalutlustest, sest need põhinevad hinnangul juhtumi konkreetsetele asjaoludele, mis puudutavad viidatud rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja vaidlustatud akti laadi ning kaebajate õiguslikku olukorda põhikohtuasjas ega olnud sarnased käsitletava juhtumi asjaoludega. Konkreetselt ei saa võimalus tugineda kahele eespool nimetatud põhimõttele olla käsitletaval juhul piiratud sellega, et vaieldakse vastu liidu pädevusele teha vaidlustatud otsus, sest ühelt poolt tugineb hageja selgetele, täpsetele ja tingimusteta kohustustele, mis liidul on selle otsuse tegemise raames, ning teiselt poolt on selle tuginemise eesmärk maksma panna lepingu suhtes kolmanda isiku õigused, mida võib mõjutada nende kohustuste rikkumine.

292    Igal juhul, nagu on märgitud eespool punktides 267, 271 ja 272, esitab hageja selle väite raames sisuliselt kriitika, mille kohaselt on nõukogu ja komisjon rikkunud oma kohustust järgida Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingute tõlgendamist, lähtudes kohaldatavatest rahvusvahelise õiguse normidest, ja konkreetselt kohustust järgida kohtuotsust nõukogu vs. Polisario Rinne – kriitika, millega ta püüab põhjendada hagi otsuse peale, mis langetati, et teha sellest kohtuotsusest järeldused. Seega ei saa niisuguses kontekstis talle keelata õigust seada vaidlustatud otsuse õiguspärasus kahtluse alla nõnda, et ta tugineb selle kriitika raames sellistele fundamentaalset laadi õigusnormidele, kui need õigusnormid on liidule siduvad ja see otsus tehti, et järgida tõlgendust, mille neile andis Euroopa Kohus (vt selle kohta analoogia alusel 16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punktid 48 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

293    Lõpuks tuleb tuvastada, et komisjoni ja nõukogu argumendid, mis käsitlevad konkreetset võimalust tugineda ühelt poolt enesemääramise põhimõttele ja teiselt poolt rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttele, saab ainult tagasi lükata.

294    Ühelt poolt tuleb komisjoni argumendi kohta, et enesemääramise põhimõte kätkeb endas „kollektiivset“ õigust, mis käivitab peaasjalikult poliitilise protsessi, mille tulemus ei ole ette kindlaks määratud, märkida, et 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne (C‑104/16 P, EU:C:2016:973) punktidest 88–106 ei ilmne, et enesemääramise õiguse neid väidetavaid eripärasid tuleks arvesse võtta, kui kontrollitakse eespool punktis 281 nimetatud selgete, täpsete ja tingimusteta kohustuste järgimist.

295    Igal juhul ei ole tähtsust asjaolul, et enesemääramise õigus on kollektiivne õigus, sest kolmas isik, keda esindab hageja, ongi just selle õiguse omaja. Ka argument, et enesemääramise õigus käivitab poliitilise protsessi, mille tulemus ei ole ette kindlaks määratud, rajaneb kokkuvõttes ekslikul eeldusel, et Lääne-Sahara rahval ei ole veel enesemääramise õigust, sest praeguses etapis ei ole selle territooriumi lõplikku staatust puudutav protsess lõpule jõudnud ning see rahvas ei saa seega seda õigust täielikult kasutada. Nagu aga Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 105, on ÜRO organid tunnustanud selle rahva niisugust õigust ning hageja osaleb nimetatud protsessis just tänu sellele. Järelikult ei saa asjaolu, et selle protsessi tulemust ei ole praeguses etapis veel kindlaks määratud, olla takistuseks, mis ei võimalda tugineda sellele põhimõttele.

296    Teiselt poolt tuleb võimaluse kohta tugineda rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttele, mis on rahvusvahelise õiguse üldpõhimõte, mida peab järgima iga rahvusvahelise konventsiooni osaline (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 44), märkida, et eespool punktides 197–199 esitatud kaalutlused on mutatis mutandis ülekantavad küsimusele, kas käesoleva hagi raames saab tugineda sellele põhimõttele. Konkreetselt, nagu hageja sisuliselt märgib, tuleb rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte järgimata jätmise tagajärgi rahvusvahelises õiguskorras eristada tagajärgedest liidu õiguskorras, mille toob kaasa see, kui institutsioonid rikuvad sellest põhimõttest tulenevat kohustust, võttes arvesse liidu kohtu pädevust kontrollida selle kohustuse järgimist.

297    Kõigest eelnevast tuleneb, et hageja võib selle väite raames väite põhjendamiseks tulemuslikult tugineda kohtuotsusele nõukogu vs. Polisario Rinne ja selles antud tõlgendusele enesemääramise ning rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetest. Niisiis ei ole see väide tulemusetu.

b)      Nende argumentide põhjendatus, millega hageja seda väidet põhjendab

298    Hageja argumendid, millega ta seda väidet põhjendab, sisaldavad sisuliselt kolme osa, millest esimese kohaselt ei ole liidul ja Maroko Kuningriigil võimalik sõlmida lepingut, mis on kohaldatav Lääne-Sahara suhtes; teise kohaselt on rikutud selle territooriumi eraldiseisvat ja erinevat staatust vastuolus enesemääramise põhimõttega ning kolmanda kohaselt on rikutud nõuet, et selle territooriumi rahvas peab vaidlusaluse lepinguga nõustuma kui selle suhtes kolmas isik rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses.

1)      Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt ei ole liidul ja Maroko Kuningriigil võimalik sõlmida lepingut, mis on kohaldatav Lääne-Sahara suhtes

299    Kolmanda väite esimese osaga väidab hageja, et nagu tuleneb kohtuotsustest nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK, on liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes juriidiliselt võimatu eelkõige enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtete rikkumise tõttu. Vaidlusaluse lepingu eesmärk on aga tegelikult „põlistada“ assotsieerimislepingu de facto kohaldamine kõnesoleva territooriumi osa suhtes, mis on Maroko ametiasutuste kontrolli all, ja mis neist esimese kohtuotsusega välistati.

300    Nagu on märgitud eespool punktis 187, välistas Euroopa Kohus kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne ainult selle, et kui puudub sõnaselge säte, millega assotsieerimislepingu kohaldamisala – mis on Maroko Kuningriigi osas piiratud tema oma territooriumiga – laiendataks Lääne-Saharale, saab liberaliseerimislepingut tõlgendada nii, et sellega laiendati seda kohaldamisala nimetatud territooriumile.

301    Nimelt tuvastas Euroopa Kohus kõigepealt, et enesemääramise põhimõtte alusel tunnustasid ÜRO Peaassamblee ja Rahvusvaheline Kohus Lääne-Sahara kui mitteautonoomse territooriumi puhul ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses tema eraldiseisvat ning erinevat staatust ükskõik missuguse riigi, sh Maroko Kuningriigi suhtes. Mis puudutab seejärel Viini konventsiooni artiklis 29 sätestatud reeglit, siis ta märkis sisuliselt, et selle reegli kohaselt võib leping olla erandina riigile siduv ka muu territooriumi osas, kui niisugune kavatsus tuleneb sellest lepingust või ilmneb muul viisil. Lõpuks märkis Euroopa Kohus, et rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte kohaselt tuleks selleks, et assotsieerimislepingut Lääne-Sahara selle kohaldamisalasse arvamise korral rakendada, saada selle territooriumi rahva kui selle lepingu suhtes kolmanda isiku nõusolek, ning tuvastas siis, et 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsusest Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) ei ilmne, et Lääne-Sahara rahvas oleks väljendanud niisugust nõusolekut. Ta järeldas, et nende kolme rahvusvahelise õiguse normiga on vastuolus see, kui nimetatud mitteautonoomset territooriumi loetakse territooriumiks, mis kuulub liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise vaikiva kokkuleppe alusel assotsieerimislepingu ja liberaliseerimislepingu kohaldamisalasse (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 92–116).

302    Lisaks leidis Euroopa Kohus, et assotsieerimislepingu sõlmimisest hilisem praktika ei saa õigustada selle lepingu ja liberaliseerimislepingu tõlgendamist nii, et neid kohaldatakse õiguslikult Lääne-Sahara suhtes, sest vastupidi Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punktile b ei olnud Üldkohus kontrollinud, kas see praktika väljendab kokkulepet lepinguosaliste vahel ning kas liidu väidetav soov täita neid lepinguid viisil, mis ei ole kooskõlas enesemääramise ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtetega, oleks olnud vastuolus lepingute heas usus täitmise põhimõttega (kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punktid 122–125).

303    Eespool punktides 42 ja 44 viidatud liidu kohtute otsustes, mis on kohtuotsusest nõukogu vs. Polisario Rinne hilisemad, on kasutatud analoogset arutluskäiku, viidates sõnaselgelt sellele kohtuotsusele. Kohtuasjad, milles tehti need kohtuotsused, puudutasid lepinguid liidu ja Maroko Kuningriigi vahel, mis ei sisalda sõnaselgeid sätteid, millega oleks nende kohaldamisala laiendatud Lääne-Saharale või sellega külgnevatele vetele (vt selle kohta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, punktid 62, 63, 71–73, 79 ja 83; 19. juuli 2018. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑180/14, ei avaldata, EU:T:2018:496, punktid 44–69, ning 30. novembri 2018. aasta kohtumäärus Polisario Rinne vs. nõukogu, T‑275/18, ei avaldata, EU:T:2018:869, punktid 27–41).

304    Küll aga ei ole liidu kohtud selle kohtupraktika raames seisukohta võtnud vaidlustes, mis puudutavad lepinguid liidu ja Maroko Kuningriigi vahel, mis sisaldavad sõnaselget sätet, millega on Lääne-Sahara arvatud selle lepingu territoriaalsesse kohaldamisalasse.

305    Lisaks, nagu on sedastatud eespool punktis 301 ning nagu on rõhutanud ka komisjon ja Prantsuse Vabariik, tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne, et Viini konventsiooni artiklis 29 kodifitseeritud reegliga ei ole vastuolus see, kui leping on riigile siduv seoses muu territooriumiga kui tema oma, kui sellest lepingust ilmneb selline kavatsus. Käsitletaval juhul ilmneb niisugune kavatsus aga sõnaselgelt Lääne-Saharat käsitleva ühisdeklaratsiooni sõnastusest ning seda kinnitab ka vaidlustatud otsuse põhjendus 6. Vastupidi hageja väitele ei saa vaidlusalust lepingut seega pidada lepinguks, mis „põlistab“ kohtupraktikaga välistatud praktika. Ühelt poolt ei ole sellega täielikult välistatud võimalust, et liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping saab õiguspäraselt olla kohaldatav Lääne-Sahara suhtes. Teiselt poolt ei tulene selline kohaldamine käsitletaval juhul lihtsalt „praktikast“, vaid vaidlusaluse lepingu sõnaselgetest sätetest, mis peegeldavad lepinguosaliste ja eelkõige liidu ühist tahet. See väiteosa tuleb seega tagasi lükata.

306    Kõnealuse väite analüüsi tuleb nüüd jätkata selle kolmanda osa analüüsiga.

2)      Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud nõuet, et Lääne-Sahara rahvas peab vaidlusaluse lepinguga nõustuma kui selle suhtes kolmas isik rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses

307    Kolmanda väite kolmanda osaga vaidlustab hageja eelkõige komisjoni ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsulteerimised ning vaidleb vastu sellele, et asjakohane on 11. juuni 2018. aasta aruanne, milles on mainitud muu hulgas neid. Need konsulteerimised ja see aruanne on tema sõnul keskendatud vaidlusalusest lepingust saadavale kasule, samas kui ainus Euroopa Kohtu kindlaks määratud asjakohane kriteerium on Lääne-Sahara rahva nõusolek selleks lepinguks. Lisaks ei oleks need konsulteerimised, mida need institutsioonid ja Maroko Kuningriik ei olnud hageja sõnul pädevad läbi viima, tohtinud hageja arvates olla kantud eesmärgist ega tuua tagajärjena kaasa selle nõusoleku saamist, eelkõige ühelt poolt seetõttu, et see nõusolek ei saa olla mitteametliku konsulteerimisprotsessi tulemus, ning teiselt poolt sellepärast, et viimasesse olid kaasatud Maroko seaduse alusel asutatud üksused ega kaasatud selle rahva osa, kes elab väljaspool Maroko Kuningriigi kontrolli all olevat ala. Lisaks muutis nõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 nende konsulteerimiste laadi ja ulatust, käsitades neid „mõjutatud inimeste“ nõusoleku väljendusena. Need nõukogu kaalutlused ei ole tema sõnul kooskõlas kohtuotsusega nõukogu vs. Polisario Rinne, eelkõige selle punktiga 106.

308    Nõukogu, Prantsuse Vabariik, komisjon ja Comader väidavad sisuliselt, et läbiviidud konsulteerimistega järgiti rahvusvahelise õiguse kohaldatavaid põhimõtteid, võttes arvesse Lääne-Sahara eriolukorda, mis ei võimalda selle rahva nõusolekut saada otse või ainult hageja vahendusel, ning nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust (vt punktid 252–257 eespool).

309    Selle väiteosa analüüs eeldab, et analüüsitakse esiteks rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte kohaldamist käsitletaval juhul, teiseks viisi, kuidas institutsioonid kavatsesid käsitletaval juhul järgida – kui kasutada vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 kasutatud väljendit – „kaalutlusi nõusoleku osas [kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne]“, ning kolmandaks eespool punktis 307 käsitletud argumentide põhjendatust.

i)      Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte kohaldamine käsitletaval juhul

310    Esiteks tuleb tõdeda, et nagu tuleneb kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktidest 100–107 ja vastupidi Comaderi väitele on rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte käsitletaval juhul kohaldatav. Konkreetselt ei mõjuta väidetud asjaolu, et võttes arvesse tema seisundit Lääne-Sahara suhtes, ei soovinud Maroko Kuningriik anda selle territooriumi rahvale ei õigusi ega kohustusi, kuidagi nimetatud põhimõtte kohaldatavust selle raames, kui liidu kohtud tõlgendavad rahvusvahelisest õigusest lähtudes niisugust lepingut liidu ja Maroko Kuningriigi vahel nagu vaidlusalune leping, mida kohaldatakse Lääne-Sahara suhtes.

311    Teiseks tuleb tuvastada, et kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne ei näidanud Euroopa Kohus ära kriteeriume, mis võimaldavad teha kindlaks, kas assotsieerimislepingu sellel territooriumil kohaldamiseks anti Lääne-Sahara rahva nõusolek, ega viisi, kuidas selle nõusoleku võis anda, sest ta tuvastas ainult, et 10. detsembri 2015. aasta kohtuotsusest Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953) ei ilmne, et see rahvas andis oma nõusoleku.

312    Lisaks tundub, et ÜRO organid ei ole võtnud seisukohta küsimuses, kas Lääne-Sahara rahvas andis nõusoleku rahvusvaheliseks lepinguks, mida kohaldatakse nimetatud territooriumi suhtes. Selles küsimuses võib märkida, et ÜRO õigusnõuniku, st tema õigusküsimuste peasekretäri asetäitja 29. jaanuari 2002. aasta kirjas (edaspidi „ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kiri“), millele viitab nõukogu, ei ole selles küsimuses seisukohta võetud. Ühelt poolt puudutab see tõepoolest Maroko avalik-õiguslike asutuste ja naftaettevõtjate vahel Lääne-Sahara süvameres leiduvate naftavarude uurimiseks ja hindamiseks sõlmitud eraõiguslike lepingute õiguspärasust ning teiselt poolt on selles seisukoht võetud ainult vajaduse kohta võtta arvesse selle rahva huve ja tahet, mitte selle arvessevõtmise viisi kohta.

313    Kolmandaks on eespool punktis 194 meenutatud, et selle üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtte kohaselt, milleks on rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte ja mille konkreetne väljendus on Viini konventsiooni artiklis 34 sätestatu, ei tohi rahvusvahelised lepingud koormata kolmandat isikut või tuua talle vastupidi kasu ilma tema nõusolekuta.

314    Lisaks on Viini konventsiooni artiklis 35 sätestatud:

„Lepingu sättest tuleneb kolmandale riigile kohustus, kui lepingu osalisriikide kavatsus on kasutada sätet kohustuse panemise vahendina ning kolmas riik väljendab sõnaselgelt ja kirjalikult selle kohustusega nõusolekut.“

315    Lisaks on Viini konventsiooni artikli 36 lõikes 1 ette nähtud:

„Lepingu sättest tuleneb kolmandale riigile õigus, kui lepingu osalisriikidel on kavatsus selle sätte kaudu anda selline õigus kas kolmandale riigile või riikide rühmale, kuhu ta kuulub, või kõikidele riikidele, ja kui kolmas riik sellega nõustub. Tema nõusolekut eeldatakse seni, kuni ei ole tõendeid vastupidise kohta, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.“

316    Viini konventsiooni artiklitest 35 ja 36, milles on sätestatud riikide suhtes reeglid, mis tulenevad tavaõiguslikust rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttest, võib järeldada, et Lääne-Sahara rahva nõusolekut vaidlusalusele lepingule saab eeldada ainult juhul, kui selle lepingu osalised soovisid anda talle õiguse – kui ei ole sätestatud teisiti –, ning et kohustuste puhul, mille need osalised soovisid talle kehtestada, peab see nõusolek seevastu olema sõnaselge.

317    Niisugust järeldust ei sea kahtluse alla nõukogu ja komisjoni argument, et nõusoleku nõuet ei saa kohaldada riigi ja mitteautonoomse territooriumi suhtes ühtmoodi. Ühelt poolt, kuigi Viini konventsiooni sätetes on viidatud ainult riikidevahelistele suhetele, võib selles sätestatud põhimõtteid kohaldada teiste rahvusvaheliste õiguse subjektide suhtes (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Polisario Rinne, punkt 100). Teiselt poolt tuleb tõdeda, et eespool viidatud kohtuotsuse punktist 106 niisugust vahetegemist ei ilmne. Selles punktis ei täheldanud Euroopa Kohus sisulist erinevust, mis puudutab Lääne-Sahara rahva kvalifitseerimist „kolmandaks isikuks“ rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses ja kvalifitseerimist „kolmandaks“ riigiks Viini konventsiooni artikli 34 tähenduses.

318    Käsitletaval juhul tuleb aga märkida, et vaidlusaluse lepingu eesmärk ei ole anda Lääne-Sahara rahvale kui selle lepingu suhtes kolmandale isikule õigusi.

319    Ühelt poolt kuuluvad tariifsed soodustused, mida liit on teinud Lääne-Saharast pärit toodetele, Maroko Kuningriigile kui vaidlusaluse lepingu osalisele. Seda seisukohta kinnitab asjaolu, et nagu on märkinud hageja ja täpsustab komisjon vaidlusaluse lepingu sõlmimise ettepaneku seletuskirjas, ei muudeta Lääne-Saharat käsitleva ühisdeklaratsiooni sätetega ei protokolliga nr 1 hõlmatud mahtu ega tootekategooriaid. Seega tehakse tariifsed soodustused Lääne-Saharast pärit toodetele, mis kuuluvad Maroko ametiasutuste kontrolli alla, protokollis nr 1 Marokost pärit toodete puhul kindlaks määratud kogumahtude piires ja ainult tootekategooriate puhul, mida hõlmab see protokoll.

320    Lisaks ei saa asuda seisukohale, et Maroko Kuningriik kasutab neid õigusi Lääne-Sahara rahva nimel, sest võttes arvesse tema seisukohta selle territooriumi kohta, mida on väljendatud vaidlusaluse lepingu kolmandas lõigus, ning nagu Comader sisuliselt märgib, ei kavatse ta sellele rahvale niisuguseid õigusi anda.

321    Teiselt poolt, kuigi vaidlusalune leping võib anda õigusi Lääne-Saharas asuvatele eksportijatele, puudutab selline toime üksnes eraõiguslikke isikuid, mitte selle lepingu suhtes kolmandat isikut, kes võib anda selleks lepinguks nõusoleku. Lisaks, mis puudutab kasu, mida võib sellest lepingust saada nimetatud territooriumi elanikkond tervikuna, siis siin on igal juhul tegemist puhtalt ühiskondlik-majandusliku mõju, mitte juriidilise toimega. Seda kasu – mis pealegi on kaudne – ei saa seega samastada kolmandale isikule antavate õigustega rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses.

322    Küll aga kehtestatakse vaidlusaluse lepinguga kõnesolevale kolmandale isikule kohustus, sest sellega on selle lepingu ühele osalisele antud pädevus tema territooriumil, kellel ei ole seega õigust seda pädevust ise kasutada või vajaduse korral selle kasutamist edasi delegeerida (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 52). Nõukogu esile toodud asjaolu, et see kolmas isik ei ole selles etapis suuteline ise kasutama neid volitusi, võttes arvesse mitteautonoomse territooriumi staatust, mis on sellel territooriumil, ja olukorda, mis seal praegu valitseb, ei sea seda seisukohta ega vajadust, et see kolmas isik nõustuks selle kohustusega, kahtluse alla.

323    Sellest järeldub, et Viini konventsiooni artikli 36 lõikes 1 väljendatud põhimõte, et kolmanda isiku nõusolekut lepinguks saab eeldada, kui see leping tekitab talle õiguse ja kui ei ole sätestatud teisiti, ei ole käsitletaval juhul kohaldatav. See nõusolek peab niisiis olema sõnaselge.

324    Neljandaks, mõiste „nõusolek“ sisu ja ulatuse kohta niisugusena, nagu seda mõistet on kasutatud Viini konventsiooni artiklites 34–36 ja silmas peetud kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106, tuleb märkida, et nagu ilmneb selle konventsiooni preambuli kolmandast lõigust, kujutab vaba nõustumise põhimõte – nagu ka heausksuse põhimõte ja reegel pacta sunt servanda – endast „üleüldiselt tunnustatud“ põhimõtet, mis etendab lepinguõiguse valdkonnas keskset rolli.

325    Lisaks tuleb märkida, et kui rahvusvahelise õiguse norm nõuab lepinguosalise või kolmanda isiku nõusolekut, on nõusoleku väljendamine selle akti kehtivuse eeltingimus, mille jaoks nõusolek on nõutav; teiseks, et nõusoleku kehtivus sõltub omakorda selle „vabast ja autentsest“ laadist, ning kolmandaks, et sellele aktile saab tugineda lepinguosalise või kolmanda isiku vastu, kes sellega kehtivalt nõustus (vt selle kohta Rahvusvahelise Kohtu 12. oktoobri 1984. aasta otsus „Merepiiri kindlaksmääramine Maine’i lahe piirkonnas“, CIJ Recueil 1984, lk 246, punktid 127–130 ja 138–140, ning Rahvusvahelise Kohtu 25. veebruari 2019. aasta nõuandev arvamus „Chagose saarte 1965. aastal Mauritiusest lahutamise õiguslikud tagajärjed“, CIJ Recueil 2019, lk 95, punktid 160, 172 ja 174; vt selle kohta ka analoogia alusel 23. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Manzi ja Compagnia Naviera Orchestra, C‑537/11, EU:C:2014:19, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

326    Tuleb seega asuda seisukohale, et põhimõtteliselt peab Lääne-Sahara rahva kui kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punkti 106 tähenduses vaidlusaluse lepingu suhtes kolmanda isiku nõusolek vastama samadele nõuetele ja kaasa tooma samad õiguslikud tagajärjed, mida on nimetatud eespool punktis 325.

327    Nendest kaalutlustest lähtudes tulebki nüüd analüüsida konkreetseid samme, mida astusid nõukogu ja komisjon, et järgida nõudeid, mis on sätestatud kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106.

ii)    Konsulteerimised, mille nõukogu ja komisjon läbi viisid, et järgida seda, kuidas rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet tõlgendati kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne

328    Esiteks tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 märkis nõukogu, et „komisjon [võttis] koostöös Euroopa välisteenistusega kõik praeguses olukorras mõistlikud ja võimalikud meetmed, et piisavalt kaasata lepingust mõjutatud inimesi eesmärgiga saada lepingule elanikkonna nõusolek“. Nagu kinnitavad nõukogu, komisjoni ja Prantsuse Vabariigi selgitused Üldkohtus, oli neil institutsioonidel kavas kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106 esitatud „kaalutlusi nõusoleku kohta“ arvesse võtta just nende konsulteerimiste raames.

329    Selles küsimuses ilmneb esiteks nõukogu selgitustest ja 11. juuni 2018. aasta aruandest, et nõukogu oli oma 29. mai 2017. aasta otsuses, millega lubati komisjonil alustada Maroko Kuningriigiga läbirääkimisi vastavalt ELTL artikli 218 lõikele 2, seadnud oma loa sõltuvusse kahest tingimusest, millest ühe kohaselt pidi komisjon hindama „vaidlusaluse lepingu võimalikku mõju Lääne-Sahara kestlikule arengule“ ning teine nõuab, et „elanikkond, keda see leping puudutab, kaasati sobival viisil“.

330    Teiseks on 11. juuni 2018. aasta aruandes, milles komisjon teeb kokkuvõtte hindamisest ja konsulteerimistest, mille ta nõukogu palvel läbi viis, märgitud järgmist:

„Et puudus igasugune mõeldav alternatiiv, mis võimaldanuks konsulteerida otse Lääne-Sahara rahvaga, pidasid [komisjoni] talitused ja Euroopa välisteenistus konsultatsioone terve hulga Sahara kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide, parlamendiliikmete, ettevõtjate ja organisatsioonidega, kelle hulgas on [hageja] […]. Nende konsultatsioonide käigus keskenduti põhieesmärgile vahetada seisukohti ja kommentaare selle huvi teemadel, mida Maroko toodete suhtes kohaldatava tariifse sooduskohtlemise laiendamine Lääne-Sahara toodetele nende Euroopa Liitu importimisel võib endast kujutada Lääne-Sahara elanikkonnale ja territooriumi majandusele.“ [Siin ja edaspidi on osundatud aruannet tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

331    Konkreetsemalt täpsustab komisjon samas 11. juuni 2018. aasta aruandes:

„[K]omisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse konsulteerimine oli kolmemõõtmeline. Maroko valitsus viis läbirääkimispartnerina omalt poolt läbi laiaulatusliku konsulteerimise kohalikesse omavalitsusorganitesse valitud isikutega oma institutsionaalsete nõuete kohaselt ja neid järgides ning jagas nende järeldusi Euroopa Komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistusega. Lisaks soovisid ka viimased konsulteerida võimalikult paljude poliitiliste, ühiskondlik-majanduslike või kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes võivad esindada Lääne-Sahara kohalikke või piirkondlikke huve. Lõpuks toimusid ka arutelud [hagejaga] kui ühe osalejaga ÜRO läbi viidavas rahuprotsessis.“

332    Kolmandaks märgib komisjon sama aruande järeldustes „mõjutatud inimestega“ „konsulteerimise“ tulemuste kohta:

„Euroopa Komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsultatsiooniprotsess näitab, et suurem osa praegu Lääne-Saharas elavast elanikkonnast pooldab vägagi tariifsete soodustuste laiendamist Lääne-Sahara toodetele [assotsieerimis]lepingu raames. Pooldavat arvamust avaldasid ka Lääne-Sahara esindajad, kes on valitud riiklikesse, piirkondlikesse või kohalikesse organitesse, teadvustamis‑ ja konsulteerimistegevuse tulemusena, mille ametiasutused viisid läbi Maroko institutsionaalses raamistikus. Seda arvamust jagab valdav enamik sealse piirkonna ühiskondlik-majanduslikke organisatsioone kodanikuühiskonna raames.“

333    Seevastu eespool punktis 331 mainitud järeldustes märgib komisjon, et „[hageja] ei nõustu muudatusega, mille eesmärk on laiendada tariifseid soodustusi Lääne-Saharast pärit toodetele [assotsieerimis]lepingu raames, ning seda peamiselt seepärast, et Lääne-Sahara arvamist [selle] lepingu kohaldamisalasse tajutakse kui midagi, mis tugevdab Maroko suveräänseid õigusi Lääne-Saharale, mitte seetõttu, et tariifseid soodustusi laiendatakse sellel territooriumil elava elanikkonna arengut kahjustades“.

334    Seega, nagu komisjon tähendab oma menetlusse astuja seisukohtades, leidis ta, et ühelt poolt võimatuse tõttu konsulteerida Lääne-Sahara rahvaga otse või üheainsa „legitiimse“ esindaja vahendusel ning teiselt poolt soovist „mitte sekkuda“ „Maroko [Kuningriigi] ja hageja vahelisse õiguspärasuse konflikti“, lähtudes põhimõttest, et „kumbki [nendest] osapooltest ei ole ainuõiguslikult legitiimne“, pidi ta koos Euroopa välisteenistusega „läbi viima „kohalikku elanikkonda nii palju kaasavad“ konsulteerimised kui võimalik“, laiendades „konsulteerimiste ulatust kaugemale suhtluspartneritest, keda pooldab üks või teine lepinguosaline, kaasates sellesse nii palju kui võimalik kodanikuühiskonda“. Nõukogu kiitis selle lähenemise vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 heaks, märkides, et see institutsioon ja talitus võtsid „praeguses olukorras mõistlikud ja võimalikud meetmed, et piisavalt kaasata lepingust mõjutatud inimesi eesmärgiga saada [vaidlusalusele] lepingule [elanikkonna] nõusolek“.

335    Nendest kaalutlustest võib teha mitu järeldust.

336    Kõigepealt saab neist järeldada, et institutsioonid ei pidanud praktikas võimalikuks küsida otse või ainult hageja vahendusel Lääne-Sahara rahva kui vaidlusaluse lepingu suhtes kolmanda isiku arvamust ja seda selle territooriumi eriolukorra tõttu, küll aga võimaldas konsulteerimine „mõjutatud inimeste“ „esindusorganisatsioonidega“ selleks, et saada nende nõusolek lepingule, seda olukorda arvestades järgida siiski nii palju kui võimalik nõudeid, mille sai tuletada eelkõige kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktist 106.

337    Seejärel võib järeldada, et mõiste „mõjutatud inimesed“, mida institutsioonid on kasutanud, hõlmab peamiselt elanikkonda, kes praegu Lääne-Sahara territooriumil elab, olenemata tema kuuluvusest selle territooriumi rahva hulka või mitte, ilma et see piiraks – 11. juuni 2018. aasta aruande sõnastust kasutades – „põgenenud Sahara elanike arvamuse [küsimist]“, mis võimaldaks „[arvata] hageja isikute hulka, kellega konsulteeritakse“. Seega erineb see mõiste mõistest „Lääne-Sahara rahvas“ ühelt poolt sellepärast, et see võib hõlmata kõiki kohalikke elanikke, keda vaidlusaluse lepingu kohaldamine sellel territooriumil positiivselt või negatiivselt mõjutab, ning teiselt poolt seetõttu, et sellel ei ole teise mõiste poliitilist sisu, mis tuleneb eelkõige enesemääramise õigusest, mille olemasolu sellel rahval on tunnustatud.

338    Lõpuks tuleb mainida, et nagu hageja sisuliselt märkis, rajanevad komisjoni ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsulteerimised lähenemisel, mis on võrreldav ELL artikli 11 lõikes 3 ja ELTL protokolli nr 2 „Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta“ artiklis 2 nõutava lähenemisega – põhimõtted, mille järgi peab komisjon viima läbi laiaulatuslikke konsulteerimisi asjast huvitatud isikutega, eelkõige enne seadusandliku akti ettepaneku esitamist.

339    Võib siiski rõhutada, et niisugune lähenemine eeldab põhimõtteliselt ainult seda, et küsitakse erinevate puudutatud isikute arvamusi ja võetakse neid arvesse, eelkõige kavandatava akti vastuvõtmiseks, pidades silmas ühtlust ning läbipaistvust. Seega, kuigi nende arvamuste arvessevõtmine võib selle akti vastuvõtmist või vastu võtmata jätmist mõjutada, ei too see kaasa samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu lepinguosalise või kolmanda isiku nõusoleku väljendamine, mis on nõutav niisuguse akti vastuvõtmiseks.

340    Järelikult kui nõukogu nimetab vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 „puudutatud elanikkonna nõusolekut“, ei saa seda mõistet tõlgendada nii, et sellel on eespool punktis 325 näidatud õiguslik sisu. Nagu tuleneb eelkõige 11. juuni 2018. aasta aruande järeldustest, avaldasid institutsioonid ja organisatsioonid, keda komisjon ja Euroopa välisteenistus pidasid „mõjutatud inimesi“ esindavaks ning kellega konsulteerisid nii nemad kui ka Maroko Kuningriik, ainult peaasjalikult soodsat arvamust vaidlusaluse lepingu sõlmimisele. Seda arvamust ennast ei saa seevastu pidada millekski, millest selle lepingu ja vaidlustatud otsuse kehtivus sõltub ning mis on siduv nendele institutsioonidele ja organisatsioonidele või „mõjutatud inimestele“ endale, mistõttu on see leping nende suhtes siduv. Vaidlustatud otsuses kasutatud mõistet „nõusolek“ tuleb selles konkreetses kontekstis mõista nii, et see tähistab ainult peaasjalikult soodsat arvamust. Seda, kas konkreetne tähendus, mis on mõistele „nõusolek“ antud vaidlustatud otsuses, on kooskõlas sellega, kuidas on rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet tõlgendanud Euroopa Kohus kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106, tuleb kontrollida selle väiteosa põhjendatuse analüüsi raames.

iii) Küsimus, kas konkreetne tähendus, mis on mõistele „nõusolek“ antud vaidlustatud otsuses, on kooskõlas sellega, kuidas tõlgendas Euroopa Kohus rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne

341    Kõigepealt tuleb märkida, et argumendid, millega hageja põhjendab kolmanda väite seda osa, tõstatavad küsimuse, kas võttes arvesse Lääne-Sahara spetsiifilist olukorda, võis nõukogu kasutada oma kaalutlusruumi, et tõlgendada nõuet, mille järgi selle territooriumi rahvas pidi andma vaidlusalusele lepingule oma nõusoleku, nõnda, et see tähendab ainult, et tuleb saada „mõjutatud“ inimeste peaasjalikult pooldav arvamus konsulteerimiste raames, mille läbi viisid komisjon ja Euroopa välisteenistus.

342    Selles küsimuses on vaja esiteks märkida, et välissuhete raamistikus ja eelkõige kaubanduspoliitikas on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusruum, võttes arvesse keerukaid poliitilist ja majanduslikku laadi hindamisi, mille nad peavad läbi viima selles kontekstis (vt 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks peavad institutsioonid niisuguse assotsieerimislepingu raames nagu käsitletav, mis kujutab endast keerukat mitmeosalist lepingulist raamistikku ja vastab lepinguosaliste ühisele tahtele seada sisse tihedad suhted ning vajaduse korral tugevdada neid (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, C‑266/16, EU:C:2018:118, punktid 59–61), olema võimelised vajalikul määral kaaluma erinevaid huvisid suhetes liidu lepingupartnerist kolmanda riigiga ning määrama sellega seoses kindlaks sobivaima strateegia (vt selle kohta analoogia alusel 25. septembri 2019. aasta kohtuotsus Magnan vs. komisjon, T‑99/19, EU:T:2019:693, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

343    Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kuivõrd rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ei ole samasuguse täpsusastmega nagu rahvusvahelise lepingu säte, siis peab kohtulik kontroll paratamatult piirduma küsimusega, kas liidu institutsioonid on kõnealust akti vastu võttes teinud ilmseid hindamisvigu niisuguse põhimõtte kohaldamise tingimuste osas (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

344    Samas on Euroopa Kohus ühelt poolt otsustanud, et ilmse hindamisvea kohtulik kontroll nõuab, et liidu institutsioonid kui asjaomase akti andjad suudaksid liidu kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse tegeliku kasutamise raames, mis eeldab kõigi kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohaste elementide ja asjaolude arvessevõtmist (7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 122).

345    Teiselt poolt on Euroopa Kohus ka otsustanud, et küsimuses, kas tingimust, mille kohaselt tehti tõhustatud koostöö lubamise otsus viimase abinõuna, järgiti või mitte, peab ta kontrollima, kas nõukogu, kellel on kõige lihtsam hinnata seda, kas liikmesriigid on võimelised tegema ettepanekuid, mille tulemusel saaks vastu võtta regulatsiooni liidu kui terviku jaoks, hindas hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid ning kas järeldused, millele nõukogu jõudis, on piisavalt põhjendatud (vt selle kohta 16. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu, C‑274/11 ja C‑295/11, EU:C:2013:240, punktid 52–54).

346    Euroopa Kohtu kaalutlused, millele on viidatud eespool punktides 344 ja 345 ning mis on esitatud niisuguse hagi kontekstis, mis esitati ühelt poolt seadusandliku akti peale ja teiselt poolt nõukogu otsuse peale, millega lubati tõhustatud koostööd ELTL artikli 329 lõike 1 alusel – st niisuguste aktide peale, mis eeldavad nende aktide andjate eriti ulatuslikku kaalutlusõigust –, on mutatis mutandis ülekantavad rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse peale esitatavale hagile (vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas nõukogu vs. Polisario Rinne, C‑104/16 P, EU:C:2016:677, punktid 224–227).

347    Lisaks võib institutsioonide kaalutlusruumi – sh välissuhete raames – piirata mõni õigusmõiste, millega kehtestatakse objektiivsed kriteeriumid ning tagatakse liidu õiguses nõutav ootuspärasuse tase (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punkt 123).

348    Käsitletaval juhul – nagu on tuvastatud eespool punktis 281, kui Euroopa Kohus tuletas ühelt poolt enesemääramise põhimõttest kohustuse järgida liidu ja Maroko Kuningriigi vaheliste suhete raames Lääne-Sahara eraldiseisvat ja erinevat staatust ning teiselt poolt rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttest nõude, et selle territooriumi rahvas peab andma nõusoleku liidu ja Maroko Kuningriigi vaheliseks lepinguks, mida kohaldatakse sellel territooriumil – on Euroopa Kohus kindlaks määranud selged, täpsed ja tingimusteta kohustused, mis on institutsioonidel kolmanda isiku ees, keda esindab hageja.

349    Järelikult reguleerivad nõukogu kaalutlusruumi niisuguse lepingu sõlmimiseks Maroko Kuningriigiga, mida kohaldatakse sõnaselgelt Lääne-Sahara suhtes, õiguslikult kohustused, mida on nimetatud eespool punktis 348. Mis puudutab konkreetselt nõuet, et selle territooriumi rahvas pidi andma niisuguseks lepinguks nõusoleku, siis nõukogu ülesanne oli tõesti hinnata, kas nimetatud territooriumi praegune olukord õigustab selle nõusoleku väljendamise viisi kohandamist ja kas olid täidetud tingimused, mis peavad olema täidetud, et asuda seisukohale, et ta avaldas oma arvamust. Nõukogu ei saanud aga otsustada, kas selle nõusoleku võib ära jätta, rikkumata sealjuures seda nõuet.

350    Teiseks on eespool punktis 203 meenutatud Lääne-Sahara kui mitteautonoomse territooriumi spetsiifilist olukorda – territoorium, mille suhtes loobus haldusvõimu teostaja ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses igasuguse rahvusvahelise vastutuse teostamisest ning mille puhul viiakse läbi enesemääramise protsessi, mis on ikka alles pooleli, sest selles osalejad, nimelt Maroko Kuningriik ja hageja kui selle territooriumi rahva esindaja, ei ole jõudnud selle territooriumi olukorra lahendamisel kokkuleppele eelkõige omavahelise „legitiimsuskonflikti“ tõttu.

351    Konkreetsemalt võib käsitletaval juhul märkida, et tänase päeva seisuga ei ole nende osaliste vahel kokkulepet, millega üks neist oleks nõustunud sellega, et teine kasutab selle territooriumi huvides tolli‑ ja kaubandusvolitusi, eelkõige niisuguse selle suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu raames nagu vaidlusalune leping.

352    Selles küsimuses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 märkis nõukogu, et „Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping on ainus vahend, millega tagada, et Lääne-Saharast pärinevatele toodetele võib anda sooduspäritolustaatuse, sest üksnes Maroko ametiasutustel on võimalik tagada kõnealuste soodustuste andmiseks vajalike nõuete täitmine“. Tuleb järeldada, et just selleks, et teha järeldused Lääne-Sahara spetsiifilisest olukorrast, mida on kirjeldatud eespool punktides 350 ja 351, otsustas nõukogu sõlmida vaidlusaluse lepingu Maroko Kuningriigiga, kes tundus talle ainus selle territooriumi enesemääramise protsessis osaleja, kes saab kasutada selles lepingus nõutavaid volitusi – seda kinnitavad pealegi nõukogu ja komisjoni käesoleva kohtuvaidluse raames esitatud argumendid, mille kohaselt hageja ei saa niisuguseid volitusi kasutada.

353    Nagu aga sedastatud eespool punktis 336, on institutsioonid siiski ka leidnud, et Lääne-Sahara eriolukord ei võimaldanud neil praktikas saada selle territooriumi rahva kui vaidlusaluse lepingu suhtes kolmanda isiku nõusolekut ning et nad pidid läbi viima konsulteerimise selle territooriumi kohaliku elanikkonnaga, et saada tema arvamus lepingu sõlmimise küsimuses. Konkreetselt leidsid institutsioonid, et selle rahvaga ei ole võimalik konsulteerida otse või ainult ühe esindaja – nimelt hageja – vahendusel ning et nad pidid läbi viima kohalikku elanikkonda nii palju kaasavad konsulteerimised kui võimalik, et mitte sekkuda õiguspärasuse konflikti hageja ja Maroko Kuningriigi vahel.

354    Sellegipoolest tuleb tõdeda, et ei saa nõustuda nende erinevate asjaoludega, mis puudutavad Lääne-Sahara spetsiifilist olukorda ning mille nõukogu ja komisjon on esitanud, et õigustada eespool punktis 353 nimetatud otsust.

355    Mis nimelt puudutab esiteks nõukogu ja komisjoni argumenti, et nõusoleku nõuet ei saa kohaldada ühtmoodi riigi või mitteautonoomse territooriumi suhtes, siis on eespool punktis 317 tuvastatud, et Viini konventsioonis sätestatud põhimõtteid võib kohaldada teiste rahvusvahelise õiguse subjektide suhtes peale riikide ning et olgu kuidas on, Euroopa Kohus ei täheldanud kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106 sisulist erinevust, mis puudutab Lääne-Sahara rahva kvalifitseerimist „kolmandaks isikuks“ rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses ja kvalifitseerimist „kolmandaks“ riigiks Viini konventsiooni artikli 34 tähenduses.

356    Mis teiseks puudutab komisjoni viidatud Viini konventsiooni artikli 36 lõike 1 teises lauses sätestatud põhimõtet, et nõusolekut eeldatakse, kui leping toob kasu või tekitab õigusi asjaomasele kolmandale isikule, siis tuleb meenutada, et eespool punktis 319–322 nimetatud põhjustel on punktis 323 tuvastatud, et see põhimõte ei ole kohaldatav.

357    Kolmandaks tuleb nõukogu ja komisjoni argumendi kohta, et Lääne-Sahara rahva liikmeid on raske individuaalselt kindlaks teha, märkida – nagu märgib hageja –, et niisugune raskus ei saa olla iseenesest takistus, mis ei võimalda sellel rahval anda vaidlusaluseks lepinguks nõusolekut. Ühelt poolt ei ilmne 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. Polisario Rinne (C‑104/16 P, EU:C:2016:973) ega mitmesugustest selles kohtuotsuses tõlgendatud rahvusvahelise õiguse põhimõtetest, et selle rahva nõusolek tuleb tingimata saada selle liikmetega otsese konsulteerimise teel. Pealegi ei väida seda ka hageja ise, vaid kinnitab, vastupidi, repliigis, et institutsioonidel ei ole mingit pädevust viia läbi seda liiki konsulteerimist. Teiselt poolt, nagu hageja õigesti märgib, on enesemääramise õigus kollektiivne õigus ning ÜRO organid on tunnustanud selle rahva niisugust õigust ja seeläbi tema olemasolu, olenemata selle rahva üksikutest liikmetest ja nende arvust. Pealegi tuleneb kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktist 106, et Euroopa Kohus on seda rahvast kaudselt pidanud autonoomseks õigussubjektiks, kes saab väljendada oma nõusolekut rahvusvahelise lepinguga, olenemata selle liikmete kindlakstegemisest.

358    Neljandaks, mis puudutab vajadust mitte sekkuda Lääne-Saharat puudutavasse „legitiimsuskonflikti“ hageja ja Maroko Kuningriigi vahel, millele viitavad nõukogu ja komisjon, piisab, kui märkida, et seda argumenti on raske kokku sobitada asjaoluga, et – nagu nõukogu isegi osutab – ta on vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 sõnaselgelt täpsustanud, et vaidlusaluse lepingu sõnastuses ei ole midagi, mis lubaks järeldada, et sellega tunnustatakse Maroko Kuningriigi suveräänseid õigusi Lääne-Sahara suhtes. Kuna liit ei saa vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja selle Euroopa Kohtu poolsele tõlgendusele tunnustada Maroko Kuningriigi nõudmisi sellele territooriumile, ei saa institutsioonid selleks, et hoiduda astumast kohaseid samme veendumaks selle rahva nõusolekus, viidata riskile sekkuda hageja ja selle kolmanda riigi vahelisse lahkarvamusse nende nõudmiste teemal.

359    Viiendaks, olenemata sellest, kas Lääne-Sahara rahva nõusolekut saab väljendada ainult hageja vahendusel, ei ole asjaolu – millele viitab eelkõige nõukogu –, et Lääne-Sahara on praeguses etapis mitteautonoomne territoorium ning et ta ei saa väljendada oma nõusolekut samamoodi nagu sõltumatu riik, määrava tähtsusega.

360    Ühelt poolt rajaneb see argument kokkuvõttes eespool punktis 295 nimetatud ekslikul eeldusel, et Lääne-Sahara rahval ei ole veel enesemääramise õigust, sest selle territooriumi lõplikku staatust puudutav protsess ei ole jõudnud lõpule ja see rahvas ei saa seda õigust kasutada täielikult. Nagu aga samas punktis on tuvastatud, on see eeldus vastuolus sellega, mida tuvastas Euroopa Kohus, võttes arvesse asjaolu, et ÜRO organid on tunnustanud selle rahva enesemääramise õigust.

361    Teiselt poolt ei tähenda väidetud asjaolu, et niisuguste mitteautonoomsete territooriumide nagu Lääne-Sahara rahvad ei ole paratamatult võimelised sõlmima lepingut selleks, et nende suhtes tehtaks kaubanduslikke soodustusi või et nad saaksid kasutada volitusi, mida niisugune leping eeldab, et nad ei oleks selle lepingu suhtes kolmandate isikutena suutelised väljendama kehtivalt oma nõusolekut niisuguseks lepinguks. Konkreetselt ei tulene rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttest niisugusena, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, et sellise kolmanda isiku nõusolek tuleb tingimata ise saada lepingu abil.

362    Kuuendaks, asjaolu, et institutsioonid peavad Maroko Kuningriiki „de facto haldusvõimu teostajaks“ Lääne-Saharas, ei tundu olevat sedalaadi asjaolu, mis välistaks vajaduse, et selle territooriumi rahvas annab vaidlusaluseks lepinguks nõusoleku. Piisab, kui tuletada meelde, et kohtuotsuse Western Sahara Campaign UK punktis 72 tuvastas Euroopa Kohus, et Maroko Kuningriik oli kategooriliselt välistanud muu hulgas selle, et ta on haldusvõimu teostaja Lääne‑Sahara territooriumil.

363    Ei tundu aga, et Maroko Kuningriigi seisukoht oleks muutunud, sest – nagu märgib Comader – see kolmas riik arvab ikka, et „Sahara piirkond on riigi territooriumi lahutamatu osa, kus ta rakendab kõiki oma suveräänseid õigusi nagu riigi ülejäänud territooriumil“. See seisukoht, mida on nimetatud ka vaidlusaluse lepingu kolmandas lõigus, ei sobi kokku haldusvõimu teostaja staatusega ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses, sest see eeldab – nagu on märgitud ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 2625 (XXV) (vt punkt 5 eespool) ja nagu rõhutas hageja –, et mitteautonoomsel territooriumil on eraldiseisev ja seda haldava riigi territooriumist erinev staatus. Igal juhul, isegi kui nõustuda, et Maroko Kuningriik etendab Lääne-Sahara territooriumi suhtes de facto sellist rolli, ei saa see asjaolu kaotada vajadust, et selle rahvas annab vaidlusaluseks lepinguks oma nõusoleku, võttes arvesse tema enesemääramise õigust ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet.

364    Seitsmendaks tuleb meenutada, et nagu hageja hagi esitamise õiguse analüüsi raames sai tuvastatud, ei tähenda tema osalemine Lääne-Sahara enesemääramisprotsessis, et ta ei saaks seda rahvast liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu kontekstis esindada, ning et kohtuasja materjalidest ei ilmne, et ÜRO organid oleksid tunnustanud muid organisatsioone peale tema, kel oleks õigust seda rahvast esindada (vt punktid 207 ja 208 eespool). Järelikult ei olnud mõeldamatu saada tema nõusolek hageja vahendusel. Nõukogu ja komisjoni argumendi, et see hüpotees annab sellele organisatsioonile „vetoõiguse“, mis puudutab vaidlusaluse lepingu kohaldamist selle territooriumi suhtes, saab seega ainult tagasi lükata. Nimelt piisab, kui selle kohta tõdeda, et nagu on tuvastatud eespool punktis 349, ei saanud nõukogu otsustada, kas Lääne-Sahara rahva nõusoleku küsimise vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks võis ära jätta. Järelikult ei saa väidetud asjaolu, et hageja pädevus väljendada seda nõusolekut annab talle selles küsimuses „vetoõiguse“, niisugust otsust õigustada.

365    Sellest järeldub, et Lääne-Sahara spetsiifilise olukorraga seotud asjaolud, mida nimetavad nõukogu ja komisjon, ei välista Lääne-Sahara rahva kui lepingu suhtes kolmanda isiku võimalust väljendada oma nõusolekut lepinguga.

366    Kolmandaks, nagu on tuvastatud eespool punktis 339, on komisjoni ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsulteerimiste eesmärk ainult saada „mõjutatud inimeste“ arvamus vaidlusaluse lepingu kohta, mitte Lääne-Sahara rahva nõusolek selleks. Nagu hageja järelikult õigesti väidab, ei saa neid konsulteerimisi pidada vastavaks nõuetele, mille Euroopa Kohus tuletas rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttest, mida selle rahva suhtes kohaldatakse tulenevalt tema enesemääramise õigusest.

367    Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumendid, mille kohaselt on kõnesolevate konsulteerimistega järgitud rahvusvahelise õiguse asjakohaseid põhimõtteid, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

368    Selles küsimuses väidab nõukogu ühelt poolt, et liidu läbi viidud konsulteerimine on kooskõlas rahvusvahelise õiguse asjakohaste põhimõtetega, sest konsulteeriti representatiivsete instantsidega ja eesmärgiga saada nõusolek. Nõukogu tuletab need kriteeriumid konkreetselt Genfis 27. juunil 1989. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonist nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. septembril 2007. Seega oli kõnesoleva konsulteerimise eesmärk tagada mõjutatud inimesi esindavate organite ja organisatsioonide nii laialdane osavõtt kui võimalik. Selles raamistikus konsulteeris Maroko Kuningriik konkreetselt kohalike omavalitsusorganite liikmetega, kes olid valitud üldistel otsestel valmistel 2015. aastal ning kellest märkimisväärne osa pärines kohalikest hõimudest. Komisjon ja Euroopa välisteenistus konsulteerisid suure hulga kohalike poliitiliste ja ühiskondlik-poliitiliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna esindajatega ning hagejaga.

369    Teiselt poolt tuginesid need institutsioonid nõukogu sõnul, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja komisjon, objektiivsele kriteeriumile – nimelt sellele, kas assotsieerimislepingust tulenevad tariifsed soodustused toovad Lääne-Sahara elanikkonnale kasu või mitte –, mis on kooskõlas põhimõtetega, mille võib tuletada ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kirjast.

370    Eespool punktis 368 esitatud nõukogu argumendi kohta piisab, kui märkida, et nagu hageja sisuliselt väidab, ei vasta kriteeriumid, mille nõukogu tuletab viidatud konventsioonist ja deklaratsioonist – st et igasugune konsulteerimine tuleks läbi viia organisatsioonides, mis esindavad mõjutatud inimesi, ning selle eesmärk peaks olema saada elanikkonna nõusolek –, nõuetele, mille Euroopa Kohus on tuletanud rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttest koostoimes enesemääramise põhimõttega.

371    Nimelt tuleb ühelt poolt kohe märkida, et nagu juba korduvalt nenditud, ei omista nõukogu mõistele „nõusolek“ õiguslikke tagajärgi, mis seonduvad selle mõistega põhimõtteliselt rahvusvahelises õiguses, sest nõukogu ei pea käsitletaval juhul silmas vaidlusaluse lepingu suhtes kolmanda isiku nõusolekut kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punkti 106 tähenduses, vaid kohaliku elanikkonna peaasjalikult pooldavat arvamust (vt punktid 336–340 eespool).

372    Pealegi, nagu rõhutab hageja, ei viita komisjon 11. juuni 2018. aasta aruandes mõistele „nõusolek“, vaid märgib ainult oma järeldustes, et „suurem osa praegu Lääne-Saharas elavast elanikkonnast pooldab vägagi tariifsete soodustuste laiendamist Lääne-Sahara toodetele [assotsieerimis]lepingu raames“. Ta viitab ka „pooldavale arvamusele“, mida „avaldasid ka Lääne-Sahara esindajad, kes on valitud riiklikesse, piirkondlikesse või kohalikesse organitesse, teadvustamis‑ ja konsulteerimistegevuse tulemusena, mille ametiasutused viisid läbi Maroko institutsionaalses raamistikus“, ning mida „jagab valdav enamik sealse piirkonna ühiskondlik-majanduslikke organisatsioone kodanikuühiskonna raames“.

373    Teiselt poolt, nagu mainitud eespool punktis 337 ja nagu hageja mitu korda väidab oma hagi põhjendamiseks – eelkõige siin vaatluse all oleva väiteosa raames –, ei kattu mõiste „mõjutatud inimesed“, mida kasutavad institutsioonid, mõistega „Lääne-Sahara rahvas“, mille sisu eeldab enesemääramise õigust. Järelikult ei saa institutsioonid väita, et need kaks mõistet on samaväärsed tõendamaks, et nad järgisid nõudeid, mis tulenevad selle õiguse järgimisest.

374    Konkreetselt tundub, et peale hageja ei saa osapooli, kellega komisjon konsulteeris, pidada Lääne-Sahara rahvast „esindavateks organisatsioonideks“.

375    Mis esiteks puudutab Maroko Kuningriigi konsulteerimist kohalikesse omavalitsusorganitesse valitud isikutega, siis tuleb märkida, et nagu täpsustab komisjon, valiti need kohalikud ja piirkondlikud asutused Maroko põhiseadusliku korra kohaselt ning – nagu hageja sisuliselt rõhutab – nende volituste kasutamine põhineb sellel, et Maroko Kuningriik nõuab suveräänseid õigusi Lääne-Saharale. Järelikult ei saa institutsioonid igal juhul asuda seisukohale, et konsulteerimiste puhul, mille see vaidlusaluse lepingu osalisriik viis läbi nende asutustega, oli eesmärgiks nõusoleku saamine selle lepingu suhtes kolmandalt isikult, vaid äärmisel juhul võis eesmärk olla kaasata selle lepingu sõlmimisse selle riigi kohalikud omavalitsused ja puudutatud avalik-õiguslikud asutused.

376    Nõukogu väidetud asjaolul, et need kohalikesse omavalitsusorganitesse valitud isikud on „Sahara päritolu“, ei ole seejuures tähtsust, seda enam, et nagu komisjon 11. juuni 2018. aasta aruandes täpsustas ja nagu märgib hageja, ei tee Maroko Kuningriik Lääne-Sahara osas, mis on tema kontrolli all, oma elanike vahel vahet etnilise päritolu või kogukonna põhjal.

377    Teiseks, mis puudutab seda, et komisjon ja Euroopa välisteenistus konsulteerisid erinevate vabaühenduste ja ettevõtjatega, kellele on viidatud 11. juuni 2018. aasta aruandes, siis kui Üldkohus esitas selle kohta komisjonile küsimuse menetlust korraldava meetme raames, märkis viimane, et Euroopa välisteenistus ja tema ise lähtusid peamiselt kolmest kriteeriumist. Need kriteeriumid on esiteks see, kas üksus viibib või jätkab korrapäraselt tegevust Lääne-Saharas, teiseks tegevuse liik (ühiskondlik-majanduslik tegevus ja inimõigused) ning kolmandaks selle tegevuse tähtsus või asjasse puutuvus, millega Lääne-Sahara elanikkonna huvides tegeldakse, ning selle tunnustatus vastavas tegevussektoris kas Lääne-Saharas või rahvusvahelisel tasandil. Ta lisab oma kirjalikus vastuses, et enamik suhtluspartnereid, kellega konsulteeriti, kinnitas, et on Sahara päritolu.

378    Selles küsimuses võib ühelt poolt märkida, et neid valikukriteeriume ei saa pidada kriteeriumideks, mille eesmärk on valida välja Lääne-Sahara rahvast „esindavad organisatsioonid“, vaid parimal juhul sellel territooriumil kas ühiskonna- ja majanduselus või põhiõiguste valdkonnas tegutsevate üksuste valim, kusjuures need üksused peavad kasu tooma kohalikule elanikkonnale. Komisjoni märkus, et enamik suhtluspartnereid, kellega konsulteeriti, kinnitas, et on „Sahara päritolu“, ei ole seejuures oluline. Nimelt ilmneb selle institutsiooni selgitustest, et see päritolu ei olnud nende üksuste väljavalimise kriteerium ning et olgu kuidas on, need suhtluspartnerid ei avaldanud arvamust mitte selle rahva liikmena, vaid konsulteeritud üksuste esindajana.

379    Teiselt poolt tuleb nentida, et üksused ja organid esindavad äärmisel juhul erinevaid ühiskondlik-majanduslikke ja kodanikuühiskonna huve, kuid 11. juuni 2018. aasta aruandest ega nõukogu ja komisjoni menetlusdokumentidest ei ilmne, et need üksused ja organid peaksid end ise või neid tuleks pidada organisatsioonideks, kes esindavad Lääne-Sahara rahvast ja kellel on õigus väljendada tema nõusolekut. Igal juhul, isegi kui nõustuda, et eespool punktis 368 nimetatud kriteeriumid on kohaldatavad, ei ilmne ka kohtuasja materjalidest, et nad oleksid pidanud ennast või neid oleks tulnud pidada „mõjutatud inimesi“ „esindavateks organisatsioonideks“.

380    Pealegi tuleb lisada, et hageja esitab vastuväited nende üksuste ja organite representatiivsusele, kellega konsulteerisid komisjon ja Euroopa välisteenistus; ta väidab ühelt poolt, et valdav osa organisatsioone, kelle kohta märgib komisjon 11. juuni 2018. aasta aruandes, et ta konsulteeris nendega, ei osalenud tegelikult selles konsulteerimises (94 organisatsiooni aruande lisas nimetatud 112 organisatsioonist), ning tõendab oma väidet täpse ja konkreetse teabega. Teiselt poolt kinnitab hageja, et ainsad üksused, kellega komisjon konsulteeris, on suures osas kas Maroko ettevõtjad või organisatsioonid, kes on Maroko Kuningriigi huvide suhtes soodsalt meelestatud. Nõukogu ja komisjon ei vaidle esimesele väitele vastu ning komisjoni täpsustused üksuste kohta, kellega tõesti konsulteeriti, kalduvad kinnitama ka teist väidet.

381    Mis kolmandaks puudutab hagejat ennast, siis viimane kinnitab, et tema esindaja ja Euroopa välisteenistuse esindaja kohtumine Brüsselis 5. veebruaril 2018 ei toimunud iseenesest eespool punktis 377 nimetatud konsulteerimiste raames. Nimelt vaidlustab hageja nende konsulteerimiste toimumise enda, sest tema sõnul ei olnud komisjon ja Euroopa välisteenistus pädevad neid läbi viima, ning täpsustab, et kohtumine korraldati tema palvel ja ainult eesmärgiga alustada komisjoniga uuesti dialoogi. Komisjon omalt poolt märgib oma 11. juuni 2018. aasta aruandes, et hageja kui „ÜRO suhtluspartneri ja ÜRO rahuprotsessis osalejaga“ viidi läbi „tehnilised dialoogid“.

382    Sellegipoolest tuleb osas, milles hageja arvamust vaidlusaluse lepingu küsimuses võeti siiski arvesse 11. juuni 2018. aasta aruandes, nagu ka teiste selles aruandes nimetatud üksuste arvamust, igal juhul märkida, et komisjon ei leidnud, et hageja oleks organisatsioon, kes esindab Lääne-Sahara rahvast ja kellel on õigus väljendada tema nõusolekut, vaid äärmisel juhul üks paljudest „asjasse puutuvatest isikutest“ ELL artikli 11 lõike 3 tähenduses, kellega ta pidi konsulteerima nende sätete järgi.

383    Seega ei saa asuda seisukohale, et 11. juuni 2018. aasta aruandes nimetatud konsulteerimised viidi läbi Lääne-Sahara rahvast „esindavate organisatsioonidega“, vaid äärmisel juhul – nagu hageja sisuliselt märgib – „asjasse puutuvate isikutega“, keda institutsioonid suutsid igal juhul vaidlusaluse lepingu sõlmimisse kaasata vastavalt aluslepingutele, olenemata vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 nimetatud Euroopa Kohtu „kaalutlustest nõusoleku osas“.

384    Eespool punktidest 371–383 ilmneb seega, et konsulteerimisi, mille komisjon ja Euroopa välisteenistus viisid nõukogu palvel läbi, ei saa pidada millekski, mis võimaldas saada Lääne-Sahara rahva nõusoleku vaidlusaluseks lepinguks vastavalt rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttele niisugusena, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud.

385    Mis puudutab rahvusvahelise õiguse tõlgendust, mida nõukogu pooldab ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kirja põhjal – kusjuures teda toetavad selles küsimuses komisjon ja Prantsuse Vabariik (vt punkt 369 eespool) –, siis tuleb esiteks märkida, et nagu on juba tõdetud eespool punktis 111, kujutab liit endast autonoomset õigussüsteemi. Sellest järeldub, et institutsioonid ei saa end vabastada kohustusest järgida seda, kuidas Euroopa Kohus on mitteautonoomset territooriumi käsitleva lepingu suhtes kohaldatavaid rahvusvahelise õiguse norme tõlgendanud, asendades selle tõlgenduse erinevate kriteeriumidega, mis on tuletatud ÜRO Julgeolekunõukogu õigusnõuniku kirjast, mis pealegi ei ole siduv.

386    Lisaks esitatakse ÜRO õigusnõuniku arvamused ÜRO organitele osana ülesannetest, mida selle rahvusvahelise organisatsiooni sekretariaat täidab ÜRO põhikirja artikli 98 alusel. Nende ulatus ei ole seega samasugune nagu nõuandvatel arvamustel, mis on esitatud vastavalt Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artiklile 96 – kusjuures selle kohtu näol on viidatud põhikirja artikli 92 järgi tegemist ÜRO peamise kohtuorganiga – ja millega määratakse kindlaks esitatud küsimuse suhtes kohaldatav õigus (vt selle kohta Rahvusvahelise Kohtu 25. veebruari 2019. aasta nõuandev arvamus „Chagose saarte 1965. aastal Mauritiusest lahutamise õiguslikud tagajärjed“, CIJ Recueil 2019, lk 95, punkt 137).

387    Teiseks tuleb märkida, et nagu on märgitud eespool punktis 312, ei puudutanud ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kiri küsimust Lääne-Sahara rahva nõusolekust rahvusvaheliseks lepinguks, mida selle territooriumi suhtes kohaldatakse, vaid küsimust Maroko avalik-õiguslike asutuste ja naftaettevõtjate vahel Lääne-Sahara süvameres naftavarude uurimiseks ning hindamiseks sõlmitud eraõiguslike lepingute õiguspärasusest.

388    Kolmandaks tuleb juhtida tähelepanu, et ÜRO õigusnõunik analüüsis oma 29. jaanuari 2002. aasta kirjas Julgeolekunõukogu küsimust analoogia alusel küsimusega, kas üldisemalt on haldusvõimu teostaja tegevus ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses, mis puudutab mitteautonoomse territooriumi kivimivarasid, juba oma olemuselt õigusvastane või ainult teatavatel tingimustel. Ent nagu on märgitud eespool punktides 362 ja 363, ei soovi Maroko Kuningriik, et teda peetaks Lääne-Sahara haldusvõimu teostajaks, ning teda ei saa ka selleks pidada, võttes arvesse tema seisukohta selle territooriumi staatuse küsimuses, mida peegeldab pealegi vaidlusaluse lepingu preambul.

389    Neljandaks ilmneb ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kirja osast „Järeldused“, et tema arvates läheb mitteautonoomsete territooriumide loodusvarade kasutamine vastuollu nende territooriumide suhtes kohaldatavate rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, kui selline kasutamine toimub nende mitteautonoomsete territooriumide rahvaste huve ja tahet eirates. Seega isegi eeldusel, et need järeldused võivad olla analoogia alusel ülekantavad nende kaubanduslike soodustuste laiendamisele, mille liit on assotsieerimislepingu raames teinud, tuleb tõdeda, et need ei toeta kuidagi nõukogu, komisjoni ja Prantsuse Vabariigi väidet, et institutsioonid järgisid kohaldatavaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. Nendest tuleneb sõnaselgelt, et uurimis‑ ja kasutamistegevus Lääne-Saharas peab olema kooskõlas nii selle territooriumi rahva huvidega kui ka tema tahtega ning et vastasel korral on see nimetatud põhimõtetega vastuolus.

390    Järelikult ei saanud nõukogu ja komisjon nii või teisiti tugineda ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kirjale ja asuda seisukohale, et vaidlusalune leping on kooskõlas mitteautonoomsete territooriumide suhtes kohaldatavate rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, sest seda võib pidada Lääne-Sahara majanduslikule arengule kasu toovaks, olenemata küsimusest, kas Lääne-Sahara rahva nõusolekut oli väljendatud. Hagejal on seega õigus, kui ta väidab, et institutsioonid ei oleks tohtinud asendada selle nõusoleku väljendamise nõuet – mida Euroopa Kohus nimetas kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106 – kriteeriumiga, et vaidlusalune leping peab tooma mõjutatud inimestele kasu.

391    Kõigest eelnevast tuleneb, et nõukogu ei võtnud vaidlustatud otsust tehes piisavalt arvesse kõiki asjakohaseid Lääne-Sahara olukorda puudutavaid asjaolusid ning leidis ekslikult, et tal on kaalutlusruum otsustamaks, kas tuleb täita nõuet, et selle territooriumi rahvas peab selle lepingu suhtes kolmanda isikuna väljendama oma nõusolekut vaidlusaluse lepingu kohaldamiseks nimetatud territooriumi suhtes vastavalt sellele, kuidas on Euroopa Kohus tõlgendanud rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet seoses enesemääramise põhimõttega. Konkreetselt leidsid nõukogu ja komisjon esiteks ekslikult, et selle territooriumi praegune olukord ei võimalda veenduda selle rahva nõusoleku olemasolus ja seda konkreetselt hageja vahendusel. Teiseks, kui nõukogu leidis, et komisjoni ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsulteerimised, mille eesmärk ei olnud saada sellist nõusolekut ega pöörduda seda rahvast „esindavate organisatsioonide“ poole, võimaldasid järgida rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet niisugusena, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106, eiras nõukogu nii nende konsulteerimiste ulatust kui ka sellega seoses kindlaks määratud nõude ulatust. Kolmandaks asus nõukogu ekslikult seisukohale, et ta võib tugineda ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kirjale, et asendada see nõue kriteeriumidega, mida on väidetavalt nimetatud selles kirjas. Sellest järeldub, et kolmanda väite see osa on põhjendatud ja võib tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

392    Kõigest eelnevast tuleneb, et ilma et oleks tarvis analüüsida hagiavalduse kolmanda väite teist osa ja hagiavalduse muid väiteid, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

C.      Vaidlustatud otsuse tagajärgede ajalise kehtivuse säilitamine

393    ELTL artikli 264 teise lõigu järgi võib Üldkohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

394    Selles küsimuses ilmneb kohtupraktikast, et arvestades õiguskindluse kaalutlusi, võib vaidlustatud õigusakti ja konkreetselt rahvusvahelise lepingu sõlmimise otsuse tagajärjed jätta kehtivaks, kui selle õigusakti viivitamatu tühistamine põhjustab raskeid negatiivseid tagajärgi (vt selle kohta 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑28/12, EU:C:2015:282, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 51).

395    Käsitletaval juhul piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsuse viivitamatu tühistamine võib põhjustada raskeid tagajärgi liidu välistegevusele ja seada ohtu nende rahvusvaheliste kohustuste õiguskindluse, millega ta nõustus ning mis on siduvad institutsioonidele ja liikmesriikidele.

396    Nendel asjaoludel tuleb omal algatusel kohaldada ELTL artikli 264 teist lõiku ning säilitada vaidlustatud otsuse tagajärgede kehtivus ajavahemiku jooksul, mis ei tohi ületada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimeses lõigus nimetatud ajavahemikku, või kui selle aja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus, siis kuni selle apellatsioonkaebuse kohta tehtava Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni.

 Kohtukulud

397    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

398    Et nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõuetele välja mõista nõukogult.

399    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad Prantsuse Vabariik ja komisjon oma kohtukulud ise.

400    Üldkohus võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole nimetatud selle artikli lõigetes 1 ja 2, kannab oma kohtukulud ise.

401    Käsitletaval juhul tuleb otsustada, et Comader kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 28. jaanuari 2019. aasta otsus (EL) 2019/217 Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokolle nr 1 ja nr 4) sõlmimise kohta.

2.      Säilitada otsuse 2019/217 tagajärgede kehtivus ajavahemiku jooksul, mis ei tohi ületada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimeses lõigus nimetatud ajavahemikku, või kui selle tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus, siis kuni selle apellatsioonkaebuse kohta tehtava Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Rahvarinde Saguia el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario Rinne) kohtukulud.

4.      Jätta Prantsuse Vabariigi, Euroopa Komisjoni ja Confédération marocaine de l’agriculture et du développement rurali (Comader) kohtukulud nende endi kanda.

Costeira

Gratsias

Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. septembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


I. Vaidluse taust

A. Rahvusvaheline kontekst

B. Assotsieerimis ja liberaliseerimisleping

C. Assotsieerimislepinguga seotud vaidlused

1. Kohtuasjad T512/12 ja C104/16 P

2. Kohtuasi C266/16

3. Kohtumäärused kohtuasjades T180/14, T275/18 ja T376/18

D. Vaidlustatud otsus ja vaidlusalune leping

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Hagi vastuvõetavus

1. Nõukogu esitatud esimene oluline asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt ei ole hagejal kohtumenetlusõigus- ja -teovõimet

2. Selle volikirja kehtivus, mille hageja on oma advokaadile andnud

3. Nõukogu esitatud teine oluline asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt puudub hagejal õigus esitada hagi

a) Hageja otsene puutumus

1) Kas hageja puhul on täidetud otsese puutumuse esimene kriteerium, mille kohaselt peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju tema õiguslikule olukorrale

i) Nõukogu argumentide esimene osa, mis puudutab niisuguse otsuse olemuslikku õiguslikku toimet, millega sõlmitakse liidu nimel rahvusvaheline leping

ii) Nõukogu argumentide teine osa, mis käsitleb vaidlusaluse lepingu konkreetseid õiguslikke tagajärgi, võttes arvesse selle territoriaalset kohaldamist

– Vaidlusaluse lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes

– Kas vaidlusalune leping mõjutab Lääne-Sahara rahvast kui selle suhtes kolmandat isikut

iii) Nõukogu argumentide kolmas osa, mille kohaselt hageja õiguslik olukord ei muutunud, võttes arvesse tema piiratud rolli Lääne-Sahara enesemääramise protsessis osalemises

2) Otsese puutumuse teine kriteerium, mille kohaselt on vaidlustatud meetme rakendamine puhtautomaatne ja tuleneb üksnes liidu õigusnormidest

b) Hageja isiklik puutumus

B. Hagi põhjendatus

1. Esimene väide, et nõukogu ei olnud pädev vaidlustatud otsust tegema

2. Kolmas väide, mille kohaselt rikkus nõukogu sisuliselt oma kohustust järgida nõudeid, mis tulenevad enesemääramise põhimõtet ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet käsitlevast kohtupraktikast

a) Nõukogu, Prantsuse Vabariigi, komisjoni ja Comaderi argumendid, et kolmas väide on tulemusetu

b) Nende argumentide põhjendatus, millega hageja seda väidet põhjendab

1) Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt ei ole liidul ja Maroko Kuningriigil võimalik sõlmida lepingut, mis on kohaldatav Lääne-Sahara suhtes

2) Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud nõuet, et Lääne-Sahara rahvas peab vaidlusaluse lepinguga nõustuma kui selle suhtes kolmas isik rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses

i) Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte kohaldamine käsitletaval juhul

ii) Konsulteerimised, mille nõukogu ja komisjon läbi viisid, et järgida seda, kuidas rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet tõlgendati kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne

iii) Küsimus, kas konkreetne tähendus, mis on mõistele „nõusolek“ antud vaidlustatud otsuses, on kooskõlas sellega, kuidas tõlgendas Euroopa Kohus rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne

C. Vaidlustatud otsuse tagajärgede ajalise kehtivuse säilitamine

Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.