Stadtwerke Leipzig GmbH 1. märtsil 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda laiendatud koosseisus) 20. detsembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-55/21: Stadtwerke Leipzig GmbH versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-172/24 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Stadtwerke Leipzig GmbH (esindajad: advokaadid I. Zenke ja T. Heymann)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, E.ON SE, RWE AG

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada nii Üldkohtu 20. detsembri 2023. aasta otsus Stadtwerke Leipzig GmbH vs. komisjon (T-55/21) kui ka Euroopa Komisjoni 17. septembri 2019. aasta otsus, mis puudutab koondumist „E.ON/innogy“ (juhtum M.8870, ELT 2020, C 379, lk 16);

teise võimalusena ja igal juhul saata kohtuasi T-55/21 mis tahes vajaliku otsuse tegemiseks tagasi Üldkohtule;

mõista kulud, sealhulgas apellandil menetluses T-55/21 tekkinud advokaadi- ja reisikulud, välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega:

Esimeses väites leiab ta, et Üldkohus tõlgendas vääralt liidu õigust, nimelt ELTL artiklit 101 ja määruse (EÜ) nr 139/2004¹ artikli 21 lõiget 1. Üldkohus jättis vääralt määruse nr 139/2004 artikli 21 väidetavalt blokeeriva toime tõttu kohaldamata ELTL artikli 101, samuti jättis ta arvesse võtmata apellandi esitatud tõendeid kartellikokkuleppe kohta E.ONi ja RWE vahel ning rikkus menetlusõigusi sellega, et apellandi esitatud faktilised väited jäeti arvestamata.

Teise väite kohaselt jättis Üldkohus vääralt käsitamata haldusmenetluste M.8870, M.8871 ja B8-28/19 esemed ühe koondumise osadena, mida ta oleks kohustuslikus korras pidanud kontrollima ühe koondumiste kontrolli menetluse raames ning kohaldas seega valesti määruse nr 139/2004 artiklit 3. Arvesse võtmata jäeti esiteks RWE poolt 16,67% osaluse omandamine E.ONis. Teiseks tõlgendati valesti koondumise määratlust määruse nr 139/2004 artiklis 3 koostoimes sama määruse põhjendusega 20.

Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus määruse nr 139/2004 artiklit 2, kui ta määratles valesti turgu, hindas valesti koondumise tagajärgi, prognoosis valesti turu arenguid ning kvalifitseeris valesti kohustuse täitmise lubadust.

Neljandas väites leiab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldas ebaõigeid väiteid ja/või moonutatud asjaolusid, mille kohta esitati ka selle kohtuotsuse parandamise taotlus.

Viimasena, viiendas väites märgib apellant, et Üldkohus esitas talle ülemäära kõrgeid nõudeid tõendamisel, kui ta nõudis seoses ilmselge hindamisvea tõendamisega mitmes kohas, et apellant esitaks tõendid nende komisjoni uurimiste kohta, mida see kokku võttes ei teinud, ning esitaks arvutuslikud tõendeid selle kohta, milliste konkreetsete tulemusteni oleks komisjon korrektse kontrolli käigus jõudnud. Peale selle rikkus Üldkohus tõendamiskoormise jaotuse põhimõtteid sellega, et jättis rahuldamata apellandi taotluse menetlusdokumentide väljanõudmiseks.

____________

¹     Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).