Kohtuasi C‑162/10

Phonographic Performance (Ireland) Limited

versus

Iirimaa ja Attorney General

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Commercial Division) (Iirimaa))

Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2006/115/EÜ – Artiklid 8 ja 10 – Mõisted „kasutaja” ja „üldsusele edastamine” – Fonogrammide edastamine hotelli numbritubadesse paigutatud teleri ja/või raadio kaudu

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2006/115 – Kaitstud teoste rentimis- ja laenutamisõigus – Ringhäälingus ülekandmine ja üldsusele edastamine – Üldsusele edastamise toimingut tegev kasutaja – Mõiste

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115, artikli 8 lõige 2)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2006/115 – Kaitstud teoste rentimis- ja laenutamisõigus – Ringhäälingus ülekandmine ja üldsusele edastamine – Õiglane tasu

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115, artikli 8 lõige 2)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2006/115 – Kaitstud teoste rentimis- ja laenutamisõigus – Ringhäälingus ülekandmine ja üldsusele edastamine – Üldsusele edastamise toimingut tegev kasutaja – Mõiste

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115, artikli 8 lõige 2)

4.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2006/115 – Kaitstud teoste rentimis- ja laenutamisõigus – Ringhäälingus ülekandmine ja üldsusele edastamine – Õiglane tasu – Piirid – Eraotstarbeline kasutamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115, artikli 8 lõige 2 ja artikli 10 lõike 1 punkt a)

1.        Hotellipidaja, kelle numbritubades on telerid ja/või raadiod, millesse ta edastab ringhäälingusignaali, on direktiivi 2006/115 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõike 2 tähenduses kasutaja, kes edastab üldsusele fonogrammi, mida kantakse üle ringhäälingus.

Olgugi et majutusettevõtte kliendid on fonogrammi ülekandva signaali levialas, saavad nad fonogrammidest osa tegelikult üksnes tänu hotellipidaja tahtlikule tegevusele. Hotellipidajal rolli ei tohi tähelepanuta jätta. Sellise majutusettevõtte kliendid moodustavad määratlemata arvu potentsiaalseid adressaate, kuna asjaomase ettevõtte teenused on klientidele kättesaadavad põhimõtteliselt neist igaühe omal valikul ning piiranguks on vaid kõnealuse ettevõtte mahutavus. Seega on sellisel juhul tõesti tegemist „inimestega üldiselt”. Peale selle on majutusettevõtte klientideks suur arv inimesi, millest tulenevalt tuleb selliseid kliente pidada üldsuseks. Lisaks kõigele on majutusettevõtte kliendid „valitud sihtrühm” ja edastatu suhtes „vastuvõtlikud”. Nimelt tuleb hotellipidaja tegevust, mille eesmärk on teha teos oma klientidele kättesaadavaks, käsitada lisateenuse osutamisena, mis avaldab mõju asjaomase hotelli klassile ning seega ka numbritubade hinnale. Pealegi võib sellega tõmmata ligi lisakliente, kes on asjaomasest täiendavast teenusest huvitatud. Sellest tuleneb, et majutusettevõtja poolt fonogrammide edastamine toimub tulu saamise eesmärgil.

(vt punktid 40–45, 47, resolutsiooni punkt 1)

2.        Hotellipidaja, kelle numbritubades on telerid ja/või raadiod, millesse ta edastab ringhäälingusignaali, on direktiivi 2006/115 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõike 2 alusel kohustatud maksma fonogrammi ülekandmise eest õiglast tasu lisaks õiglasele tasule, mida maksab ringhäälinguorganisatsioon.

Kui hotellipidaja edastab ringhäälingus ülekantud fonogrammi oma klientide numbritubadesse, siis kasutab ta fonogrammi iseseisvalt ning algse edastamisega võrreldes edastab selle eraldiseisvale ja täiendavale üldsusele. Pealegi saab asjaomane hotellipidaja sellisest edastamisest majanduslikku kasu, mis ei sõltu ringhäälinguorganisatsiooni ja fonogrammitootja saadavast majanduslikust kasust.

Liidu seadusandja on direktiivi artikli 8 lõikes 2 mõiste „ühekordne” kasutamisega soovinud rõhutada, et liikmesriigid ei ole kohustatud nägema ette, et kasutaja maksab ühe ja sama üldsusele edastamise eest mitu eri tasu, olgugi et asjaomane ühekordne tasu jagatakse erinevate õiglast tasu saama õigustatud isikute vahel, kelleks on teose esitajad ja fonogrammitootjad, nagu tuleneb selgesti kõnealuse sätte teisest lausest. Mis puutub eraldavasse sidesõnasse „või”, mis on esitatud väljendis „ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks”, siis tuleb seda tõlgendada nii, et tasu tuleb maksta nii ringhäälingus ülekandmise kui üldsusele edastamise eest.

(vt punktid 51, 54 ja 55, resolutsiooni punkt 2)

3.        Hotellipidaja, kelle numbritubades ei ole mitte teler või raadio, vaid muu seade ja fonogrammid füüsilisel või digitaalsel kujul, mida saab sellise seadme abil edastada või kuulata, on direktiivi 2006/115 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõike 2 tähenduses kasutaja, kes edastab üldsusele fonogrammi. Seega on ta kohustatud maksma asjaomaste fonogrammide edastamise eest selle sätte tähenduses „õiglast tasu”.

(vt punkt 69, resolutsiooni punkt 3)

4.        Direktiivi 2006/115 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 10 lõike 1 punkt a, milles piiratakse selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 ette nähtud õigust õiglasele tasule, kui tegemist on eraotstarbelise kasutamisega, ei luba liikmesriikidel vabastada hotellipidajaid, kes kõnealuse direktiivi artikli 8 lõike 2 tähenduses edastavad üldsusele fonogrammi, kohustusest maksta sellist tasu.

Seoses sellega on selle kindakstegemisel, kas hotellipidaja saab tugineda selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punktis a nimetatud „eraotstarbelise kasutamise” piirangule, ebaoluline, kas hotellipidaja kliendid kasutavad teost eraotstarbeliselt või mitte, vaid tähtis on see, kas teose kasutamine hotellipidaja enda poolt on eraotstarbeline või mitte.

(vt punktid 71, 77, resolutsiooni punkt 4)