ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

14. detsember 2011

Kohtuasi T‑563/10 P

Patrizia De Luca

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud –Avaliku konkursi teel kõrgemasse tegevusüksusesse kuuluvasse ametisse nimetamine – Uute personalieeskirjade jõustumine – Üleminekusätted – Personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3

Ese:      Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑20/06: De Luca versus komisjon esitatud apellatsioonkaebus, milles taotletakse nimetatud kohtuotsuse tühistamist.

Otsus:      Jätta vastuapellatsioonkaebused rahuldamata. Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑20/06: De Luca versus komisjon. Suunata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Kohtukulude jaotus otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Uurimine Üldkohtu algatusel

2.      Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Ese – Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste asendamine – Vastuvõetamatus – Teise menetluspoole vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud argumentidele viitamine – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 13 lõige 1; Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2, artikli 141 lõige 2 ja artikli 142 lõige 1)

3.      Ametnikud – Konkurss – Avalik konkurss – Töölevõtmise viis, mis ei ole üksnes institutsiooniväline

(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1)

4.      Ametnikud – Karjäär – Kategooria või ametikoha muutmine pärast avalikul konkursil osalemist – Palgajärgu määramine – Kohaldatavad eeskirjad

(Personalieeskirjad, artikli 32 teine lõik ja artikkel 46)

5.      Ametnikud – Karjäär – Kategooria või ametikoha muutmine pärast avalikul konkursil osalemist – Uue palgaastme ja -järgu määramine– Kohaldatavad eeskirjad

(Personalieeskirjad, XIII lisa, artikli 1 lõige 2 ja artikli 12 lõige 3)

1.      Isegi kui apellant palub Üldkohtul tunnistada vastuapellatsioonkaebus vastuvõetavaks, peab Üldkohus omal algatusel uurima kõiki küsimusi, mis puudutavad selle vastuvõetavust.

(vt punkt 29)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. veebruar 2002, kohtuasi C‑23/00 P: nõukogu vs. Bohringer (EKL 2002, lk I‑1873, punkt 46); 28. veebruar 2008, kohtuasi C‑17/07 P: Neirinck vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).

2.      Vastuapellatsioonkaebuse nõuded, milles ei taotleta vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni täielikku või osalist tühistamist, vaid ainult mõne resolutsiooni toetuseks vajaliku põhjenduse asendamist, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Sellised nõuded ei vasta Üldkohtu kodukorra artikli 142 lõikes 1 nimetatud tingimustele. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõikest 1 muu hulgas, et iga apellatsioonkaebus peab olema esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täielikuks või osaliseks tühistamiseks, arvestades, et Üldkohus võib tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse otsustamiseks.

Lisaks tuleneb Üldkohtu kodukorra artiklist 142 ning artikli 141 lõikest 2 ja artikli 48 lõikest 2, et vastuvõetamatuks tuleb pidada iga Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse tühistamiseks esitatud väidet, mida ei ole vastuses apellatsioonkaebusele piisavalt kirjeldatud. Niisugusele täpsustamise nõudele ei vasta vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väited või etteheited, mille raames esimeses kohtuastmes menetlusse astuja piirdub üksnes sellega, et viitab lihtsalt põhjendustele, mis kostja esimeses kohtuastmes oma vastuapellatsioonkaebuse toetuseks esitas, ning seega tuleb need väited või etteheited põhjusel, et need ei ole piisavalt üksikasjalikud, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

(vt punktid 30, 31, 34 ja 35)

Viited:

Euroopa Kohus: 17. juuli 2008, kohtuasi C‑71/07 P: Campoli vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑5887, punkt 41).

Esimese Astme Kohus: 21. märts 2002, kohtuasi T‑231/99: Joynson vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑2085, punkt 154); 14. detsember 2005, kohtuasi T‑209/01: Honeywell vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5527, punkt 54).

3.      Personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 sätestatud avalik konkurss ei kujuta endast üksnes institutsioonivälist töölevõtmise viisi, kuna see on avatud nii kandidaatidele väljaspool liidu institutsioone kui ka kandidaatidele, kes on juba ametnikud või teenistujad.

(vt punkt 44)

Viide:

Euroopa Kohus: 5. detsember 1974, kohtuasi 176/73: Van Belle vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1361, punkt 8).

4.      Personalieeskirjad ei sisalda üldsätteid, mis reguleeriksid sellise teenistuses oleva ametniku palgajärgu määramist, kes on pärast avaliku konkursi edukat läbimist nimetatud teisele ametikohale. Sellise ametisse nimetamise puhul ei järgita ametnike edutamiseks personalieeskirjades ette nähtud menetlust; samuti ei saa niisugust ametisse nimetamist pidada töölevõtmiseks selle mõiste kitsas tähenduses, kuna asjaomane ametnik on juba eelnevalt tööle võetud. Töölevõtmine seondub nimelt sellise olukorraga, kus isik arvatakse esimest korda liidu ametnike hulka, samas kui edutamine on seotud tavapärase karjääriarenguga liidu teenistuses. Asjakohaseid sätteid, olgu siis tegemist töölevõtmist reguleerivate personalieeskirjade sätetega või teenistuses olevate ametnike tavapärast karjääriarengut reguleerivate personalieeskirjade sätete ja üldpõhimõtetega, võib seega kohaldada üksnes analoogia alusel, kuna teisena nimetatud sätted kohustavad ametisse nimetavat asutust järgima ennekõike konkreetse ametniku ja teiste edutamiseks kõlblike ametnike võrdset kohtlemist, samas kui esimesena nimetatud sätete kohaldamise tulemuseks on pigem see, et tagatakse kõikide sama avaliku konkursi edukalt läbinud isikute võrdne kohtlemine, olenemata sellest, kas nad on juba ametnikud või mitte.

(vt punkt 46)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. jaanuar 1985, kohtuasi 266/83: Samara vs. komisjon (EKL 1985, lk 189, punkt 13); 29. jaanuar 1985, kohtuasi 273/83: Michel vs. komisjon (EKL 1985, lk 347, punkt 18); 19. aprill 1988, kohtuasi 37/87: Sperber vs. Euroopa Kohus (EKL 1988, lk 1943, punktid 9 ja 11 ning seal viidatud kohtupraktika); 14. juuni 1988, kohtuasi 47/87: Lucas vs. komisjon (EKL 1988, lk 3019, punkt 11).

Esimese Astme Kohus: 28. september 1993, liidetud kohtuasjad T‑103/92–T‑105/92: Baiwir jt vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑987, punkt 34).

5.      Nii nagu personalieeskirjad ei sisalda üldsätteid, mis reguleerivad sellise teenistuses oleva ametniku palgajärgu uuesti määramist, kes on pärast avaliku konkursi edukat läbimist nimetatud teisele ametikohale, ei reguleeri personalieeskirjade sätted ka sellise teenistuses oleva ametniku palgaastme uuesti määramist, kes on edukalt läbinud avaliku konkursi, mis annab talle võimaluse saada varasema ametikohaga võrreldes a priori kõrgema ametikoha.

Sellega seoses kohaldatakse personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõiget 3, mis puudutab nende ametnike palgaastme ja -järgu määramist, kes on kantud sobivate kandidaatide loetellu enne 1. maid 2006 ja kes on tööle võetud ajavahemikus 1. mai 2004 kuni 30. aprill 2006, sellisele teenistuses olevale ametnikule, kes on pärast avaliku konkursi edukat läbimist nimetatud teisele ametikohale, üksnes analoogia alusel ja niivõrd, kui selle sätte kohaldamine toob ametnikule tema karjääriarengu või töötasu seisukohast mingit kasu või eelist, mis oli põhimõtteliselt ette nähtud ametnikele, kes on tööle võetud ajavahemikus 1. mai 2004 kuni 30. aprill 2006.

Ehkki personalieeskirjade XIII lisa sätted kui üleminekusätted ja erinormid võivad teha erandi üldnormidest, mida saaks erinormide puudumisel kõnesoleval juhul kohaldada, ei saa personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 sõnastusest koostoimes personalieeskirjade XIII lisa artikli 1 lõikega 2 järeldada, et seadusandja soovis ametnikele kohaldatavate üleminekumeetmete raames eraldi määratleda üldnormist kõrvalekalduva töölevõtmise mõiste, mis on kohaldatav teenistuses olevale ametnikule, kes on pärast avaliku konkursi edukat läbimist nimetatud teisele ametikohale. Liidu seadusandja on laiendanud kitsas tähenduses töölevõtmise mõistet nende isikute värbamiseks, kes on juba ametnikud, ainult erandkorras ja neil juhtudel, kui asjaomased isikud saavad sellest oma karjääri või töötasu seisukohast mingit kasu või eelist.

(vt punktid 46 ja 48–52)

Viited:

Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuasi Samara vs. komisjon (punktid 13 ja 15); eespool viidatud kohtuasi Michel vs. komisjon (punkt 18); eespool viidatud kohtuasi Sperber vs. Euroopa Kohus (punktid 9 ja 11); eespool viidatud kohtuasi Lucas vs. komisjon (punktid 11, 14 ja 15 ning seal viidatud kohtupraktika).

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Baiwir jt vs. komisjon (punkt 34); 11. juuli 2007, kohtuasi T‑58/05: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2523, punkt 39).