Kohtuasi T‑378/13

Apple and Pear Australia Ltd

ja

Star Fruits Diffusion

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi English pink taotlus – Varasem ühenduse sõnamärk PINK LADY ja varasemad ühenduse kujutismärgid Pink Lady – Põhjendamiskohustus – Hoolsuskohustus – Ühenduse kaubamärkide kohtu otsus – Otsuse seadusjõu puudumine

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (neljas koda), 25. märts 2015

1.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse nr 207/2009 artikli 75 esimene lause – ELTL artikliga 296 identne ulatus

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)

2.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Kaebus ühtlustamisameti vastulausete osakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbiviidud kontroll – Ulatus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Vastupidise sätte puudumine

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 76 lõige 2)

3.      Ühenduse kaubamärk – Vaidlused ühenduse kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse üle – Rahvusvaheline pädevus kaubamärkide rikkumise asjades

(nõukogu määrus nr 207/2009, põhjendused 16 ja 17 ning artiklid 95 ja 96)

4.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Puuduliku põhjendamise korrigeerimine kohtumenetluse käigus – Lubamatus

(ELTL artikkel 296)

5.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Faktide kontrollimine omal algatusel – Hoolsuskohustus – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 76 lõige 1)

6.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Ühtlustamisameti otsuse muutmine – Tingimused – Ühenduse kaubamärkide kohtu otsus – Otsuse seadusjõu puudumine

(nõukogu määrus nr 207/2009, põhjendused 16 ja 17 ning artikli 65 lõige 3)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 22)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 23)

3.      Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 95 kohaselt määravad liikmesriigid oma territooriumil siseriiklikud kohtud, kes täidavad „ühenduse kaubamärkide kohtu” ülesandeid. Need kohtud on seega kohustatud täitma neile nimetatud määrusega pandud ülesandeid. Määruse nr 207/2009 artiklis 96 on sätestatud, et ühenduse kaubamärkide kohtute pädevusse kuuluvad muu seas hagid seoses ühenduse kaubamärkide õiguste rikkumisega ning vastuhagid ühenduse kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Määruse nr 207/2009 põhjenduse 16 kohaselt peavad „[ü]henduse kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused […] jõustuma kogu ühenduses ja hõlmama kogu ühenduse territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja [ühtlustamisametis] ning tagada, et ühenduse kaubamärgi ühtsust ei kahjustata. Samuti rõhutatakse määruse nr 207/2009 põhjenduses 17, et samu toiminguid ja samu isikuid käsitlevates kohtuasjades ühenduse kaubamärgi ja paralleelsete siseriiklike kaubamärkide kohta tuleks vältida vastandlikke otsuseid. Seega soovitakse määrusega nr 207/2009 ette nähtud mehhanismidega tagada ühenduse kaubamärkide kogu liidu territooriumil kehtiv ühtne kaitse. Niiviisi on õiguslooja kinnistanud ühenduse kaubamärgi ühtsuse.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse kaubamärkide kohtul pädevus keelata ühe või mitme liikmesriigi või ka kõikide liikmesriikide territooriumil esineva ühenduse kaubamärgi rikkumise või rikkumise ohu tekitamise jätkamist. Nii võimaldab määrusega nr 207/2009 ette nähtud süsteem koondada sellise vaidluse ühteainsasse menetlusse, et tagada ühenduse kaubamärgi kogu liidu territooriumil kehtiv ühtne kaitse.

(vt punktid 24–26)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 35)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 46)

6.      Üldkohtu muutmispädevus ei anna talle pädevust anda hinnangut millelegi sellisele, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel oma seisukohta avaldanud. Muutmispädevuse teostamine peab seega üldjuhul piirduma olukordadega, milles Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel otsustada, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema.

Siseriikliku kohtu kui ühenduse kaubamärkide kohtu poolt ühenduse kaubamärgi rikkumist käsitleva hagi kohta tehtud otsus ei oma ühenduse kaubamärgi registreerimise suhtes esitatud vastulause menetlemisel ühtlustamisameti talituste suhtes seadusjõudu, isegi kui see kaubamärk on identne siseriikliku kaubamärgiga, mis on rikkumist käsitleva hagi ese. Sellest nähtub, et sellise otsuse olemasolust, isegi kui see on muutunud lõplikuks, iseenesest ei piisa, et võimaldada Üldkohtul teha kindlaks otsus, mille apellatsioonikoda oleks pidanud tegema.

Vastab tõele, et liidu õiguslooja on määruse nr 207/2009 abil näinud ette mehhanismid, et tagada ühenduse kaubamärkide kogu liidu territooriumil kehtiv ühtne kaitse, kinnistades nii ühenduse kaubamärgi ühtsuse. Selleks on ta loonud ühenduse kaubamärkide kohtud, kellel on pädevus kogu liidu territooriumil keelata ühenduse kaubamärgi rikkumise või rikkumise ohu tekitamise jätkamist.

Siiski tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust hinnata üksnes määruse nr 207/2009 alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal, kusjuures need kaalutlused on asjakohased ka määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel esitatud vastulause menetlemise raames. Seda enam kehtib see siseriiklike kohtute varasemate otsuste mõju suhtes käesolevas vaidluses tehtavale otsusele. Liidu kaubamärgikorraldus on autonoomne süsteem, mis koosneb normide kogumist ja taotleb temale omaseid eesmärke ning mille kohaldamine on igasugusest siseriiklikust süsteemist sõltumatu. Sellest tulenevalt peab registreerimisest keeldumist hindama üksnes asjakohaste liidu õigusnormide alusel ning varasemad siseriiklikud otsused ei saa mingil juhul vaidlusaluse otsuse õiguspära kahtluse alla seada.

Samuti tuleb rõhutada, et määrus nr 207/2009 ei sisalda ühtki sätet, mille alusel on ühtlustamisameti suhtes siduv ühenduse kaubamärkide kohtu poolt kaubamärgi rikkumist käsitleva hagi kohta tehtud otsus, kui ta teostab ühenduse kaubamärgi registreerimise valdkonnas oma ainupädevust ning uurib sellega seoses ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluste suhtes esitatud vastulauseid. Määruse nr 207/2009 sätted, mis rakendavad kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, puudutavad muid olukordi.

Pealegi ei tähenda ühenduse kaubamärgi ühtsuse nõue, nagu seda rõhutatakse määruse nr 207/2009 põhjendustes 16 ja 17, seda, et ühtlustamisameti talitused ning sellest tulenevalt liidu kohus ei saa kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte alusel enam uurida võimaliku segiajamise tõenäosuse olemasolu ühenduse uue kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause menetlemise raames, olgugi et see on identne teatava siseriikliku kaubamärgiga, mille suhtes ühenduse kaubamärkide kohus on sedastanud, et see rikub varasemat ühenduse kaubamärki.

Nimelt tuleb rõhutada, et ühtlustamisamet on ainus liidu õigusloojalt registreerimistaotluste kontrollimise ning seetõttu ühenduse kaubamärgi registreerimise lubamise või keelamise õigused saanud instants. Selle pädevuse raames on otsuste puhul, mida apellatsioonikojad teevad määruse nr 207/2009 alusel seoses tähiste ühenduse kaubamärkidena registreerimise või kaitsmisega, tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Seetõttu tuleb apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, nii nagu liidu kohus on seda tõlgendanud. Määrus nr 207/2009 ei näe ette ühtki sätet, mille alusel peab ühtlustamisamet kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte alusel järgima ühenduse kaubamärkide kohtu otsust, milles tuvastatakse ühenduse kaubamärgi rikkumine siseriikliku kaubamärgi poolt.

(vt punktid 56–63)