Language of document : ECLI:EU:F:2009:153

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

17. november 2009(*)

Avalik teenistus – Avalik konkurss – Pettustevastase võitluse valdkond – Teade konkursside EPSO/AD/116/08 ja EPSO/AD/117/08 kohta – Kandidaatidel puudub võimalus registreeruda samaaegselt mitmele konkursile – Hageja keelamine osalemast konkursil EPSO/AD/117/08

Kohtuasjas F‑99/08,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Rita Di Prospero, Euroopa Ühenduste Komisjoni ajutine teenistuja, elukoht Uccle (Belgia), esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja C. Bernard-Glanz,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Berardis-Kayser ja B. Eggers,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: kohtunikud S. Gervasoni (koja esimees), H. Kreppel ja H. Tagaras (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ja 18. mai 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 12. detsembril 2008 faksiga saadetud hagiavalduses (originaal esitati sama aasta 15. detsembril) palub Rita Di Prospero tühistada Euroopa Personalivaliku Ameti (edaspidi „EPSO”) otsuse mitte lubada tal konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida, mis nähtub 23. jaanuari 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 16 A, lk 1) avaldatud konkursiteate – milles nähakse ette pettustevastase võitluse valdkonna administraatorite (AD 8) töölevõtmiseks avaliku konkursi EPSO/AD/116/08 korraldamine ja sama valdkonna peaadministraatorite (AD 11) töölevõtmiseks avaliku konkursi EPSO/AD/117/08 korraldamine (edaspidi „konkursiteade”) – ning hagejale saadetud EPSO 26. ja 27. veebruari 2008. aasta elektronikirjade tõlgendamisest nende koostoimes.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikkel 4 sätestab:

„Ametnikke nimetatakse ametisse ja edutatakse üksnes vaba ametikoha täitmiseks ja järgides käesolevaid personalieeskirju.

Institutsioon teatab vabast ametikohast oma töötajatele pärast seda, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik on otsustanud, et koht tuleb täita.

Kui vaba ametikohta ei ole võimalik täita üleviimise, artikli 45a kohase ametisse nimetamise või ametialase edutamise teel, teatatakse sellest teiste institutsioonide töötajatele ja/või korraldatakse sisekonkurss.”

3        Personalieeskirjade artikkel 27 sätestab:

„Ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse Euroopa ühenduste liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt.

Ühtki töökohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele.”

4        Personalieeskirjade artikli 29 lõige 1 näeb ette:

„Enne vaba ametikoha täitmist mõnes institutsioonis kaalub ametisse nimetav asutus või ametiisik kõigepealt:

a)      kas seda kohta on võimalik täita:

i)      üleviimise teel või

ii)      ametisse nimetamise teel vastavalt artiklile 45a või

iii)      ametialase edutamise teel

institutsiooni sees;

b)      kas teiste institutsioonide sama palgaastme ametnikud on esitanud üleviimistaotlusi ja/või kas korraldada institutsioonis sisekonkurss, mis on avatud üksnes ametnikele ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 2 määratletud ajutistele töötajatele;

ning rakendab siis konkursimenetlust kas kvalifikatsioonide või katsete või nii kvalifikatsioonide kui ka katsete põhjal. Konkursimenetlus on sätestatud III lisas.

Menetlust võib rakendada ka tulevaste ametnike reservi moodustamiseks.”

5        Personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 kohaselt:

„1.      Konkursiteadaande koostab ametisse nimetav asutus või ametiisik pärast nõupidamist ühiskomiteega.

See peab sisaldama järgmist:

a)      konkursi liik (institutsioonisisene konkurss, institutsioonidesisene konkurss, avatud konkurss, vajaduse korral kahe või enama institutsiooni ühiskonkurss);

b)      konkursi laad (kas kvalifikatsiooni või katsete põhjal või nii kvalifikatsiooni kui ka katsete põhjal);

c)      täidetava ametikohaga seonduvate kohustuste ja ülesannete laad ning tegevusüksus ja pakutud palgaaste;

d)      täidetavate ametikohtade puhul nõutavad personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 kohased diplomid ja muud formaalsed tõendid kvalifikatsiooni või kogemuste kohta;

e)      kui konkurss põhineb katsetel, siis millised need on ja millist hindamissüsteemi neis kasutatakse;

f)      vajaduse korral keeled, mida tuleb täidetavate ametikohtade eripära arvestades osata;

g)      vajaduse korral vanusepiir ja võimalik vanusepiiri nihutamine ühenduse teenistujate puhul, kelle teenistusaeg on kestnud vähemalt aasta;

h)      avalduste vastuvõtmise viimane kuupäev;

i)      personalieeskirjade artikli 28 punkti a kohased erandid.

[…]”.

6        Konkursiteates nähakse ette pettustevastase võitluse valdkonna administraatorite (AD 8) töölevõtmiseks avaliku konkursi EPSO/AD/116/08 ja sama valdkonna peaadministraatorite (AD 11) avaliku konkursi EPSO/AD/117/08 korraldamine. Paralleelselt korraldas EPSO pettustevastase võitluse valdkonnas konkursi EPSO/AD/45/08 assistentide (AST 4) töölevõtmiseks ning see konkursiteade avaldati samuti 23. jaanuari 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 16 A, lk 1).

7        Konkursiteate I jaotise „Tööülesannete laad ja konkursile lubamise tingimused” viiendas lõigus (edaspidi „vaidlustatud klausel”) märgitakse:

„Kandidaatide tähelepanu juhitakse asjaolule, et konkursside [EPSO/AD116/08, EPSO/AD/117/08 ja EPSO/AST/45/08] katsed võidakse korraldada samaaegselt. Seetõttu saavad kandidaadid registreeruda neist kolmest konkursist vaid ühele. Valik tuleb teha elektroonilise registreerumise ajal ning seda ei saa pärast registreerimistähtaja möödumist muuta.”

8        Konkursiteate I jaotise punkti B alapunktis b, mis puudutab konkursile lubamise eritingimusi, nähakse ette:

„[…]

2. Töökogemus

EPSO/AD/116/08

A[dministraatorid] (AD 8)

Kandidaadid peavad:

–        pärast […] nõutava tunnistuse/diplomi omandamist,

[või]

–        pärast […] nõutava tunnistuse/diplomi ja töökogemuse omandamist

olema omandanud vähemalt 9‑aastase töökogemuse, millest vähemalt pool pettustevastase võitluse valdkonnas.

EPSO/AD/117/08

P[eadministraatorid] (AD 11)

Kandidaadid peavad:

–        pärast […] nõutava tunnistuse/diplomi omandamist,

[või]

–        pärast […] nõutava tunnistuse/diplomi ja töökogemuse omandamist

olema omandanud vähemalt 16‑aastase töökogemuse, millest vähemalt pool pettustevastase võitluse valdkonnas.

[…]”.

9        Konkurssidele EPSO/AD/l16/08 ja EPSO/AD/117/08 elektrooniliselt registreerimise tähtaeg lõppes 26. veebruaril 2008.

 Vaidluse taust

10      Hageja, kes on Euroopa Pettustevastase Ameti (edaspidi „OLAF”) ajutine teenistuja, esitas 26. veebruaril 2008 elektrooniliselt oma kandidatuuri konkursil EPSO/AD/116/08. Üritades seejärel registreeruda samuti elektrooniliselt konkursile EPSO/AD/117/08, ei saanud ta seda teha, kuna EPSO Interneti‑kodulehekülg ei võimalda seda. Samal päeval EPSO-le saadetud elektronkirjas palus ta, et tema registreerumist viimati nimetatud konkursile arvestataks; EPSO vastas hagejale samal päeval – 26. veebruaril 2008 –, et konkursiteate kohaselt saavad kandidaadid kandideerida kolmest konkursist ainult ühel. Järgmisel päeval – 27. veebruaril 2008 – kinnitas EPSO seda teavet.

11      Hageja esitas 26. mail 2008 kaebuse EPSO otsuse peale, millega hagejal keelati konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida. EPSO jättis 2. septembri 2008. aasta kirjaga, millest teavitati 4. septembril 2008, selle kaebuse rahuldamata.

 Poolte nõuded ja menetlus

12      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks;

–        tühistada EPSO otsus mitte lubada hagejal konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida;

–        mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

13      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

14      Avaliku Teenistuse Kohus palus kodukorra artikli 56 alusel võetud menetlust korraldavate meetmete raames, millest anti pooltele teada 6. aprilli 2009. aasta kirjades, komisjonil teatavaid asjaolusid täpsustada. Komisjon täitis selle palve ettenähtud tähtaja jooksul.

 Poolte argumendid

15      Hageja esitab tühistamisnõude põhjenduseks kaks väidet. Esimene väide tugineb personalieeskirjade artikli 4 ja artikli 29 rikkumisele, kui neid tõlgendada koostoimes, ning personalieeskirjade III lisa artikli 1 rikkumisele, kuivõrd vaidlustatud klausel lisab „kaudselt, kuid siiski selgesti” „konkureerimisõiguse” suhtes tingimuse, mis ei kujuta endast katset ega ole ka personalieeskirjadega lubatud. Teine väide tugineb personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu ning selle rakendamispõhimõtete rikkumisele, kuna hageja sõnul takistab vaidlustatud klausel võtta tööle töötajaid, kes on ühelt poolt „võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud” ja teiselt poolt „võimalikult laialt geograafiliselt alalt”.

16      Komisjon märgib ühelt poolt, et tegelikult esitas hageja vaidlustatud klausli õigusvastasuse väite, ning teiselt poolt seab komisjon kohtuistungil kahtluse alla hageja põhjendatud huvi olemasolu, paludes lükata hageja väited põhjendamatuse tõttu tagasi. Komisjon väidab eelkõige seda, et vaidlustatud klausel ei ole personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu eesmärgiga vastuolus ja kõnealune klausel lisati konkursiteatesse teenistuse huvides ning kooskõlas proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtetega.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

 Põhjendatud huvi

17      Komisjon tõstatas kaudselt menetlusdokumentides ja seejärel otseselt kohtuistungil hageja põhjendatud huvi olemasolu küsimuse. Komisjon märgib, et hageja ei vasta mitte mingil juhul konkursile EPSO/AD/117/08 lubamise eritingimustele, mis puudutavad töökogemust, kuna tal ei ole kokku 16‑aastast töökogemust, sest doktoritöö kirjutamisele kulunud aega ei saa töökogemusena arvestada.

18      Sellega seoses tuleneb hageja avaldusest, mille ta esitas konkursil EPSO/AD/116/08 osalemiseks, et selle põhjal on hageja töökogemus 13 aastat ja kuus kuud, millest avalduse põhjal on üheksa aastat ja kaks kuud saadud pettustevastase võitluse valdkonnas, arvestamata kolme aastat, mil ta oli doktoriõppes ja millest omakorda kahe aasta jooksul oli ta olnud ülikoolis assistent; toimikust nähtub ka, et hageja oli seoses kõnealuse ajavahemikuga, mil ta oli doktoriõppes, küsinud 1. veebruari 2008. aasta kirjas (ehk enne konkursile registreerimist) EPSO-lt, kas seda saab töökogemusena arvesse võtta ning EPSO vastas sellele, et nimetatud küsimust arutab konkursikomisjon.

19      Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „nõutav töökogemus” tõlgendades lähtuda eranditult asjaomase konkursi eesmärkidest niisugustena, nagu need tulenevad täidetavate ametikohustuste üldisest kirjeldusest (vt Avaliku Teenistuse Kohtu 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑145/06: Pascual-García vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 64).

20      Komisjon märkis menetlust korraldavate meetmete raames tõesti, et otsustades kandidaatide lubamise üle konkurssidele EPSO/AD/116/08 ja EPSO/AD/117/08, oli konkursikomisjon nõutud töökogemusena arvestanud üksnes „tegelikku, tavaliselt töölepingul põhinevat töökogemust” ning et arvesse ei võetud aastat või aastaid, mis on kulunud doktoritöö kirjutamisele, v.a „seda (osa) ajast, mil isikul on olnud kehtiv tööleping nt ülikooli assistendina”. Kuna otsus hagejat konkursile EPSO/AD/117/08 mitte lubada ei tulenenud konkursikomisjoni otsusest, mille kohaselt hageja ei täida 16‑aastase töökogemuse tingimust, vaid juba ainuüksi sellest, et nimetatud konkursile registreerimine oli tema jaoks võimatu – kuna see tuleneb EPSO kasutatavas infosüsteemis ette nähtud praktilisest lahendusest, mis ei võimalda kõnealustele konkurssidele (millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 6) registreeruda, ning mida EPSO on 26. ja 27. veebruari 2008. aasta kirjades kinnitanud ja selgitanud –, siis ei piisa ainuüksi komisjoni eeltoodud väitest selleks, et Avaliku Teenistuse Kohus jätaks hagi põhjendatud huvi puudumise tõttu läbi vaatamata.

21      Esiteks ei ole komisjoni kõnealuse väite põhjenduseks lisatud konkursikomisjoni kirjalikku kinnitust selle kohta, mida komisjon väitis seoses töökogemusega doktoritööle kulunud aastate arvestamise kohta, ega teisi tõendeid, nagu konkreetset näidet hageja juhtumiga sarnaste või identsete olukordade ehk juhtumite kohta, kus kandidaati, kes on konkursile EPSO/AD/117/08 registreerunud, ei ole konkursile lubatud, kuna ta ei täida töökogemuse tingimust, sest doktoritöö kirjutamist ei saanud ilma ülikooli assistendi töölepinguta asjaomase töökogemusena arvesse võtta. Küll aga märkis hageja kohtuistungil (seega ilma et komisjon oleks seda kinnitanud, kuid viimane ei vaielnud sellele ka vastu, märkides üksnes, et ta võib seda kontrollida), et konkursile EPSO/AD/117/08 lubatud kandidaatidest ühe puhul arvestati töökogemusena üks aasta kestnud õpinguid Inglise law school’is.

22      Teiseks vastab tõele, et põhimõtteliselt on konkursikomisjonil kandidaatide töökogemuse kui konkursile lubamise tingimuste hindamisel kaalutlusõigus nii selle kogemuse laadi ja kestuse kui ka tihedama või nõrgema seose osas, mis sellel võib täidetaval ametikohal esitatavate nõudmistega olla, ning õiguspärasuse kontrollimise raames peab ühenduste kohus piirduma selle kontrollimisega, et nimetatud kaalutlusõiguse kasutamisel ei ole tehtud ilmset viga (vt eespool viidatud kohtuotsus Pascual-García vs. komisjon, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Isegi kui eeldada, et käesoleval juhul on konkursikomisjon kehtestanud enda suhtes käitumissuunised, mille põhjal doktoritöö kirjutamisele kulunud aega ei arvestata töökogemuse hulka, siis igal juhul kehtestas ta need suunised ja pidas neist kinni konkursile lubatavaid kandidaate (kelle töökogemuse tingimuse täitmist pidi konkursikomisjon hindama) arvesse võttes ja igal juhul hageja (või vajadusel teiste isikute, kellel ei olnud samuti võimalik konkursile EPSO/AD/117/08 registreeruda) eriolukorraga arvestamata; on siiski tõenäoline, et viimati nimetatud isikute, sh hageja töökogemusel esinesid erisused, mille tõttu hakkas konkursikomisjon töökogemusega seotud tingimust teistmoodi käsitama. Miski ei välista, et kui konkursikomisjon sai teada, milline on hageja (või teiste isikute, kellel ei lubatud registreeruda) töökogemus, kehtestas ta enda suhtes teistsugused käitumissuunised, aktsepteerides võimalust arvestada teatavatel tingimustel (näiteks et aeg, mil huvitatud isik üksnes kirjutas doktoritööd, ei ületa teatavat protsenti ajast, mil see isik oli doktoritöö koostamise raames ülikooli assistendina või muul sellisel tasustatud ametikohal tööl) töökogemusena doktoritöö kirjutamise teatavat aega, ilma et isikul oleks olnud tasustatud tööd, või lubas erandjuhtudel (nt siis, kui doktoritöö teema on konkursiteates osutatud valdkonnaga eriti tihedalt seotud) teistsugust lähenemist.

23      Kolmandaks, kuigi vastab tõele, et analoogse küsimuse korral, kas aega doktoriõppes on töökogemusena õigesti arvesse võetud, on Avaliku Teenistuse Kohus otsesõnu osutanud asjaolule, et asjaomased teadusuuringud on reaalne ja tegelik tegevus, mis on ka tasustatud, ei võimalda konkreetsete faktiliste asjaolude kohta tehtud Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse põhjendus ja sõnastus tõlgendust, mille kohaselt peab doktoritöö koostamisega seotud töö selleks, et seda lugeda töökogemuseks, igal juhul olema tasustatud ning konkursikomisjoni vastupidine otsus on ilmne viga (vt eespool viidatud kohtuotsus Pascual-García vs. komisjon, punktid 57, 65 ja 66).

24      Neljandaks võtaks hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine põhjusel, et hagejal puudub põhjendatud huvi, hagejalt õiguse paluda konkursikomisjonil endal hageja esitatud avalduse konkreetset konteksti arvestades kontrollida üldist laadi küsimust, kas doktoritöö koostamisele kulunud aega arvestatakse konkursiteates nõutava töökogemusena; seda olukorras, kus eelkõige kaalutlusõiguse tõttu, mida konkursikomisjon töökogemuse hindamisel omab, ei ole selle kohta selget ja üldpõhimõtteid kindlaks määravat kohtupraktikat, ning kus EPSO ise ei osanud hageja sellekohasele küsimusele vastata, vaid märkis üksnes, et seda küsimust arutab konkursikomisjon (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 18).

25      Sellest tuleneb, et hagi on vastuvõetav.

 Tühistamisnõue

 Personalieeskirjade artikli 27 esimene lõik ning kaalutlusõigust ja teenistuse huve käsitlev kohtupraktika

26      On selge, et personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu sätted, mille kohaselt ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, seavad peamiseks eesmärgiks, et Euroopa ühenduste ametnikud oleksid väga võimekad.

27      Vastab tõele, et ametisse nimetaval asutusel on ametikohtadel nõutavaid oskusi puudutavate kriteeriumide kindlaksmääramisel ning nende kriteeriumide alusel ja teenistuse huvides konkursitingimuste ja -korra üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus (vt Esimese Astme Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑256/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑23 ja II‑99, punkt 36, ja 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑420/04: Blackler vs. parlament, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑185 ja II‑A‑2‑943, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika). Ühenduste kohtu sõnul annavad personalieeskirjade artiklid 4 ja 29 ametisse nimetavale asutusele institutsiooni vabade ametikohtade täitmisel mitu kaalutlusõiguse kasutamise võimalust; samuti annab personalieeskirjade III lisa artikkel 1 ametisse nimetavale asutusele ulatusliku kaalutlusõiguse konkursi korraldamisel (vt Esimese Astme Kohtu 8. novembri 1990. aasta otsus T‑56/89: Bataille jt vs. parlament, EKL 1990, lk II‑597, punkt 42).

28      Siiski piirab institutsioonide kaalutlusõigust konkursside korraldamisel ning eelkõige kandidaatide lubamise tingimuste kindlaksmääramisel nõue, et seda tuleb kasutada kooskõlas personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus esitatud kohustuslike sätetega. „Artikli 27 esimene lõik määrab töölevõtmise eesmärgi kohustulikult kindlaks” (vt eespool viidatud kohtuotsus Bataille jt vs. parlament, punkt 48, ja Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑40/96 ja T‑55/96: Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑47 ja II‑135, punkt 40, nendes kohtuotsustes viidatakse ka personalieeskirjade artikli 29 lõikele 1).

29      Mis puutub konkreetselt konkursile lubamise tingimustesse, ja minnes veelgi kaugemale institutsiooni kohustusest ühelt poolt teha ulatusliku kaalutlusõiguse alusel valikuid, milles lähtutakse täidetaval ametikohal esitatavatest nõudmistest ja teenistuse huvidest üldiselt, ning teiselt poolt tuvastada piisav seos vaidlustatud tingimuse ning selle tingimusega seotud nõudmiste ja huvi vahel (vt 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑60/92: Noonan vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑215, punkt 43, ja eespool viidatud kohtuotsus Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon, punkt 42), siis on asutud seisukohale, et personalieeskirjade artikli 27 esimene lõik kehtib ka ametisse nimetava asutuse suhtes ning nii täidetaval ametikohal esitatavaid kui ka teenistuse huvidega seotud nõudmisi tuleb käsitada nimetatud sätet täiel määral arvesse võttes (eespool viidatud kohtuotsus Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon, punkt 51). Seega peavad igale konkursile lubamise tingimused, mis tulenevad eelnimetatud nõudmistest ja huvist, igal juhul vastama personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu sätetele.

30      Kuigi kandidaatide registreerimist konkursile piiravad klauslid võivad kitsendada institutsiooni võimalusi võtta tööle personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses parimaid kandidaate, siis ei tähenda see veel seda, et igasugune kõnealust piirangut ette nägev klausel on nimetatud artikliga vastuolus. Administratsiooni kaalutlusõigus konkursside korraldamisel ja teenistuse huviga seoses laiemalt annab institutsioonile õiguse näha ette tingimused, mida ta peab sobilikeks ja mis hoolimata sellest, et need piiravad kandidaatide ligipääsu konkursile ja seega paratamatult ka registreeritud kandidaatide arvu, ei kätke endas riski, et ohustatakse eesmärki tagada nende kandidaatide registreerimine, kes on personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud.

31      Esimese Astme Kohus on tingimuse, et isik peab olema ajutise teenistujana töötanud kolm aastat – mille komisjon märkis konkursiteatesse „arvestades seda, et ajutised teenistujad on [personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu] tähenduses võimalikult võimekad” – personalieeskirjadele vastavaks tunnistanud, märkides muu seas, et ametisse nimetatavad teenistujad „on ajutise teenistuja staatuses töötades näidanud”, et nad on õiguse olla ametisse nimetatud ära teeninud (eespool viidatud kohtuotsus Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon, punktid 45 ja 47).

32      Kui aga tingimused, mis piiravad kandidaatide ligipääsu konkursile, kätkevad endas eespool punktis 30 välja toodud riski, s.o riski, et ohustatakse eesmärki tagada nende kandidaatide registreerimine, kes on võimalikult võimekad, on need tingimused personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga vastuolus.

33      Nii on ühelt poolt eelkõige teenistuse huvi osas sedastatud, et niivõrd, kuivõrd käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud 3‑aastast tööstaaži puudutav tingimus näeb lisaks ette, et teenistusaeg institutsioonis peab olema katkematu, õigustavad seda lisatingimust institutsioonil ilmselgelt üksnes sisekonkursside korraldamisel ette tulnud praktilised raskused, kuna lihtsale 3‑aastase tööstaaži tingimusele vastavaid teenistujaid on palju, ning seetõttu on kõnealune lisatingimus personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga vastuolus ega saa iseenesest põhineda institutsiooni õigustatud huvil (vt eespool viidatud kohtuotsus Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon, punktid 48–51). Sellest tuleneb, et puhtpraktilised kaalutlused, mis on seotud konkursside korraldamise ja läbiviimise materiaalsete raskustega, ei tulene teenistuse huvist.

34      Teiselt poolt ja üldisemal viisil on asutud seisukohale, et konkursile lubamise välistamine institutsioonide ajutiste teenistujate suhtes, kes on võetud tööle avalike konkursside tulemusel koostatud reservnimekirjade väliselt, ei ole personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu eesmärgi saavutamiseks sobiv meede ning see võib viia nimetatud artikli eesmärgiga võrreldes isegi vastupidise tulemuseni, välistades sellise kandidaadi osavõtu, kellel on konkursile lubatud kandidaatidega võrreldes samad või isegi suuremad võimed (vt eespool viidatud kohtuotsus Bataille jt vs. parlament, punkt 48). Lisaks ei saa teenistuse huvi õigustada institutsiooni otsust hoida sisekonkursile ligipääsu võimalust üksnes selle institutsiooni ajutistele teenistujatele, mitte aga ametnikele; arvestades eelkõige seda, et töölevõtmise menetluse tulemusel peab nimetama ametisse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, siis ei näita miski, et konkursist välja jäetud ametnikud ei ole võrreldes asjaomaste ajutiste ametnikega sama pädevad või isegi pädevamad (vt Esimese Astme Kohtu 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑294/97: Carrasco Benítez vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑601 ja II‑1819, punkt 51).

35      Niisiis peab konkursile lubamise klausel selleks, et olla õiguspärane, vastama kahele tingimusele, millest esimene näeb ette, et klauslit õigustavad täidetaval ametikohal esitatavad nõudmised ja teenistuse huvid üldiselt, ning teise tingimuse kohaselt peab klausel vastama personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu eesmärgile. Kuigi need tingimused enamasti põhiosas kattuvad, põhinevad need siiski erinevatel käsitusviisidel.

 Käesolev juhtum

36      Kõigepealt tuleb märkida, et esitades väite, mis põhjendab seda, et tühistataks EPSO otsus mitte lubada hagejal konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida, ja mis tugineb personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu rikkumisele, esitab hageja tegelikult vaidlustatud klausli õigusvastasuse väite.

37      Kõigepealt tuleb teha kaks üldist tähelepanekut väite kohta, et ühenduse sama tegevusvaldkonna erinevate ametikohtade täitmiseks korraldati samaaegselt kaks või enam konkurssi (või konkursi mitu osa), kusjuures ainus erinevus nende konkursside (või konkursiosade) vahel puudutab selles valdkonnas omandatud haridustaset ja/või töökogemuse pikkust ning seega ametikoha kategooriat või palgaastest. Sellise juhtumiga on tegemist konkursside EPSO/AD/116/08, EPSO/AD/117/08 ja EPSO/AST/45/08 puhul, kuna need korraldati samaaegselt OLAF-i assistendi (AST 4), administraatori (AD 8) ja peaadministraatori (AD 11) ametikoha täitmiseks väga spetsiifilises pettustevastase võitluse valdkonnas.

38      Esimene tähelepanek puudutab eelkõige konkursse ühenduse väga piiratud tegevusvaldkonnas, millega on tegemist käesoleval juhul, ning see jaguneb kaheks märkuseks. Kuigi ühelt poolt vastab vaieldamatult tõele, et juhul, kui kandidaatidel oleks samaaegselt võimalik osaleda mitmel konkursil (või konkursiosadel), mida korraldatakse paralleelselt, võimaldaks see igale konkursile palju enamate kandidaatide registreerimist ning seega kandidaatide töölevõtmist „võimalikult laialt alalt”, mille vajalikkust on kohtupraktikas mitmel korral tunnustanud (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1965. aasta otsus kohtuasjas 16/64: Rauch vs. komisjon, EKL 1965, lk 179, 190; Esimese Astme Kohtu 23. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑53/00: Angioli vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑13 ja II‑73, punkt 50, ja 8. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑357/04: Chetcuti vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑255 ja II‑A‑2‑1323, punkt 48), ei saa see arv konkursiteates nimetatud kitsast valdkonda arvestades tavaliselt olla liiga suur. Kui teiselt poolt räägib vajadus leida ja võtta tööle parimad kandidaadid paratamatult kõigi konkursile lubamise tingimusi täitvate kandidaatide konkursile lubamise kasuks, kehtib see veelgi enam ühenduse väga piiratud tegevusvaldkondades korraldatavate konkursside kohta, millest juba valdkonna piiratuse tõttu võtab osa vähem isikuid, kes on omandanud hariduse ja omavad töökogemust konkursiteates nimetatud valdkonnas.

39      Teine tähelepanek puudutab kandidaatide ettearvatavat reaktsiooni võimalusele registreeruda samaaegselt mitmele samaaegselt toimuvale konkursile (või konkursiosale). Kuigi selle kohta, kuidas kandidaadid sellist võimalust kasutavad, ei ole abstraktseid oletusi võimalik teha, tuleb siiski märkida, et kandidaatidel, kes täidavad üksnes madalamate võimekusnõuetega konkurssidel osalemise tingimusi, ei ole ilmselt huvi registreeruda konkurssidel, millel nõutav võimekus on kõrgem ning seega ei ole neil põhjust neil konkurssidel registreeruda (kuna nõutavatele tingimustele mittevastamise tõttu ei ole oodata muud, kui et nende avaldus lükatakse tagasi), seega saab küsimus tekkida üksnes seoses kandidaatidega, kelle haridus ja töökogemus on kõige rangemate tingimustega konkursside nõuete „piiri peal” (nagu käesolevas kohtuasjas hageja puhul); viimati nimetatud kandidaadid moodustavad aga tavaliselt väga väikese protsendi kõikidest kandidaatidest. Kuna kõige rangemate tingimustega konkursside nõudeid täitvad kandidaadid täidavad loogiliselt ka madalamate nõuetega konkursi tingimusi, siis saab väita (ja kohtuistungil komisjon seda tegi), et eelkõige majanduskriisi ajal ning arvestades institutsioonides töötamise eeliseid, on neil huvi kandideerida ka viimati nimetatud konkursil, kuna see suurendab nende võimalusi saada tööle ühenduste institutsioonides. Samas on tõenäoline ka see, et enamik selliseid kandidaate (ning eelkõige kandidaadid, kelle haridus ja töökogemus ületavad selgesti miinimumi, mis on kindlaks määratud madalamate tingimustega konkursi teates) soovib just suure võimekuse ja töökogemuse tõttu kandideerida üksnes konkurssidel, millele lubamise tingimused on rangemad ja millega täidetavad ametikohad vastavad esiteks kõrgemale palgaastmele, teiseks eeldavad suuremat võimekust ning kolmandaks nõuavad rohkem vastutust; lisaks ei ole tõendatud (näiteks uuringute, statistikaga vms), et suur hulk selliseid kandidaate osaleks tegelikult ka madalama tasemega konkursil, mis pakub neile võimalust töötada kohal, mis ei vasta nende eeldatavalt suuremale haridus-, väljaõppe- ja töökogemuse tasemele.

40      Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud ühelt poolt seda, et võimalus registreeruda konkurssidele EPSO/AD/116/08, EPSO/AD/117/08 ja EPSO/AST/45/08 samaaegselt tooks igal konkursil kaasa suurema arvu registreerinud kandidaate, ning teiselt poolt seega asjaolu, et vaidlustatud klausel piirab võimalike kandidaatide ligipääsu konkurssidele. Kuigi vastab tõele, et vaidlustatud klausli vahetu ja otsene mõju ei ole välistada kandidaati asjaomaselt konkursilt täielikult, kuna komisjoni sõnul kohustab see kandidaati üksnes valima konkursside vahel, takistab see klausel eelnimetatud konkurssidele registreerimist siiski kandidaadil, kes on asjaomase konkursiga täidetaval ametikohal sama või isegi enam võimekas kui teised konkursile lubatud kandidaadid; nii on see eelkõige kandidaatide puhul, kes, täites konkursile EPSO/AD/117/08 lubamise tingimusi, on registreerunud ühele palgaastme AD konkursile, kuid ei ole saanud registreeruda teisele, ning kandidaatide puhul nagu hageja, kes täites konkursile EPSO/AD/116/08 lubamise tingimusi, kuid kaheldes, kas nad konkursile EPSO/AD/117/08 lubamise tingimusi täidavad või mitte, registreerivad esimesele konkursile, kuid ei saa oma õnne teisel konkursil proovida.

41      Samas tuleb käesoleval juhul kontrollida, kas vaidlustatud klauslis sätestatud piirang vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 30 püstitatud hüpoteesile ning täidab kaht üldisemat tingimust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35 ning mille kohaselt juhul, kui klausel piirab kandidaatide ligipääsu konkurssidele ja seega paratamatult kandidaatide arvu, õigustavad klauslit ühelt poolt täidetaval ametikohal esitatavad nõudmised ja eelkõige teenistuse huvi, ning teiselt poolt vastab klausel personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu eesmärgile.

42      Komisjon vastab nimetatud küsimusele jaatavalt, esitades mitu põhjendust selle kohta, et vaidlustatud klauslit õigustab teenistuse huvi. Komisjoni sõnul võimaldab vaidlustatud klausel esiteks kiirendada valikumenetlust ning töölevõtmise menetlust, teiseks toetada igale konkursile registreerunud kandidaatide võrdset konkurentsi, kolmandaks vältida olukorda, kus kahe AD-taseme konkursi läbinud kandidaadid kattuvad, neljandaks vältida nende testide korraldamise päevaga seotud ohtu, mis võivad erinevate konkursside puhul toimuda samal päeval, viiendaks järgida kandidaatide võrdsust, kuivõrd mõned kandidaadid võivad võtta puhkepäevi lihtsamini kui teised ning seega läbida kõik konkursid, samas kui teistel ei ole vabade päevade võtmine nii lihtne ning nad peavad konkursside vahel valima, kuuendaks vältida ruumide rendi ja vahendite ostmise kulusid, samuti kulusid, mis on seotud küsimuste koostamisega, kuna neid koostavad ja annavad seejärel komisjonile üle väliskonsultandid, kes esitavad arve ühiku kohta ja selle hind on kõrge.

43      Esimese põhjendusega ei saa nõustuda, sest kuigi valiku- ja töölevõtmise menetluse kiiruse eesmärk võib niivõrd, kuivõrd selle eesmärk ei ole ainuüksi organisatoorne (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 33), tuleneda teenistuste huvist, ei ole väidetud, veel vähem tõendatud, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ei ole see eesmärk vastuolus personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga, mille kohustuslikkust on kohtupraktikas korduvalt tunnustatud; vastupidi, komisjoni argumente saab tõlgendada üksnes nii, et tema jaoks on prioriteetne kiirus, mitte personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses võimalikult võimekate kandidaatide töölevõtmine. Peale selle on vaidlustatud klausliga võimaldatav aja kokkuhoid suhteliselt väike ning see ei ole proportsionaalne personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu rikkumise ning selles klauslis ettenähtud konkursile juurdepääsu õiguse piiranguga. Komisjon väitis kohtuistungil oma argumentide põhjenduseks, et kui igale konkursile registreeriks rohkem kandidaate, pikendaks see eelvaliku testide parandamist mõlema konkursi osas, millele hageja soovis registreeruda ning seega etappi, mille jooksul kandidaadid võivad neile antud hindeid vaidlustada; neid vastuväiteid peab institutsioon aga iga juhtumi osas eraldi nõuetekohaselt kontrollima. Nagu komisjon kohtuistungil siiski nentis, toimub eelvaliku testide parandamine automaatselt ja arvutipõhiselt; mis aga puutub väidetesse, et võimalikud vastuväited ning nendega kaasnevad kontrollid – mida esineb sel juhul rohkem – toovad kaasa hilinemisi, siis tuleb märkida, et need väited lähtuvad eeldusest, et igal konkursil suureneb kandidaatide arv märgatavalt, see eeldus ei ole aga põhjendatud (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 38 tehtud esimene järeldus ning selle kohtuotsuse punktis 39 esitatud järeldused) ning komisjoni ühegi tõendiga tõendatud. Seega ei saa komisjon oma seisukoha põhjenduseks tugineda valiku- ja töölevõtmise menetluse kiirendamise vajaduse väidetele.

44      Teenistuse huvidest tuleneva teise põhjendusega seoses väidab komisjon, et vaidlustatud klausel võimaldab toetada igale konkursile registreerunud kandidaatide võrdset konkurentsi, kuna see klausel kohustab kandidaate valima, võimaldades korraldada kaht otseselt seotud konkurssi, millel on võrdsem konkurents, ja nii saada tulemusi, mis vastavad täidetaval ametikohal esitatavatele nõudmistele täpsemini. See põhjendus võib personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga olla kooskõlas, kuivõrd võimalikult võimekate, tulemuslike ja sõltumatute kandidaatide otsimine ei toimu abstraktselt, vaid arvestades asjaomaseid täidetavaid ametikohti; administratsioon võib konkursside korraldamisega seotud kaalutlusõiguse teostamisel leida, et asjaomaste ametikohtade suhtes ülekvalifitseeritud kandidaatidel ei ole võimalik oma võimeid institutsiooni kasuks „kõige paremini ära kasutada”, või üldisemalt, et konkursimenetlus vastab oma võrdlevale olemusele üksnes võrreldavate võimetega kandidaatide puhul. Sellega seoses on C kategooriasse (mis vastab keskharidust või keskmise pikkusega töökogemust nõudvale ametikohale) kuuluvat ametikohta puudutava konkursiteate osas, milles keelati ülikoolidiplomiga kandidaatide osalemine konkursil, personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu kohustuslikku eesmärki arvestades asutud seisukohale, et ülikoolidiplomi omamine ei saa ühelt poolt takistada kandidaate täitmast asjaomaste ametikohtadega seotud ülesandeid või teiselt poolt avaldada negatiivset mõju huvitatud isikute töö kvaliteedile või nende efektiivsusele (vt eespool viidatud kohtuotsus Noonan vs. komisjon, punktid 34 ja 38–42). Seoses institutsiooni argumendiga, et juhul, kui ta ei välistaks ülikoolidiplomiga kandidaate, on võimalik, et muid kandiaate võtab vähem osa või need on üldse välja tõrjutud, on ühenduste kohus lisanud, et selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna ülikoolidiplomiga kandidaadid võivad täita konkursi võitja tulevasi ülesandeid kahtlemata sama moodi kui teised kandidaadid ja vastata personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus ette nähtud kriteeriumidele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Noonan vs. komisjon, punkt 36). Ühenduste kohus on märkinud ka seda, et kuigi ametisse nimetaval asutusel on kohustus määrata iga sisekonkursi valikukriteeriumid kindlaks teenistuse huvile vastavalt, ei saa komisjon vaidlustatud tingimusega välistada sellele tingimusele vastavate kandidaatide osalemist konkursil põhjusel, et neil on suurem võimalus valituks osutuda kui teistel kandidaatidel (vt eespool viidatud kohtuotsus Noonan vs. komisjon, punktid 36 ja 37); igal juhul on ühenduste kohus seega lähtunud eeldusest, et kui kandidaadid täidavad konkursile lubamise tingimusi, ei ole nende kutseprofiilide sarnasuse või võrreldavuse puudumine asjaolu, mis võiks takistada konkursi kulgu vastavalt selle eesmärgile ning oma ülesannet täita.

45      Käesoleval juhul ning arvestades nimetatud kohtupraktikat ei võimalda ükski tõend järeldada, et kandidaatidel, kes täitsid konkursile EPSO/AD/117/08 lubamise tingimusi, ei ole konkursiga EPSO/AD/116/08 täidetavate ametikohtadele sama hästi sobiv kutseprofiil; samuti ei anna miski alust väita, et tegemist oli kandidaatidega, kes täitsid üksnes konkursile EPSO/AD/116/08 lubamise tingimusi, mitte aga konkursile EPSO/AD/117/08 lubamise tingimusi, omades kutseprofiili, mis on esimese nimetatud konkursiga täidetava ametikoha jaoks tingimata sobilikum. Lisaks tuleb märkida, et eelmises punktis osutatud ja käsitletud kohtuotsuses Noonan vs. komisjon arvesse võetud eeldus on veelgi asjakohasem käesoleval juhul, kuna konkurssidele EPSO/AD/117/08 ja EPSO/AD/116/08 lubamise tingimusi täitvate kandidaatide kutseprofiilid sarnanevad omavahel rohkem kui ülikoolidiplomi omamise või selle puudumise osas erinevad profiilid, millega oli tegemist Esimese Astme Kohtu eespool nimetatud kohtuasjas käsitletud konkursiteates, ning kahele asjaomasele konkursile lubamise tingimusi täitvaid kandidaate eristab nendest, kes täidavad üksnes konkursile EPSO/AD/116/08 lubamise tingimusi, üksnes nõutav töökogemus; seega ei saa kuidagi väita, et kõigi võimalike kandidaatide osalemine mõlemal konkursil (ning eelkõige konkursil EPSO/AD/116/08) takistaks konkursi läbiviimist vastavalt selle eesmärgile, milleks eelkõige on võtta objektiivse ja võrdleva valikumenetluse tulemusel tööle kandidaadid, kes on kõige võimekamad personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses.

46      Kolmandas põhjenduses väidab komisjon, et vaidlustatud klausliga soovitakse vältida olukorda, kus kahe konkursi edukalt läbinud kandidaadid „kattuvad”. Kuigi nimetatud „kattumise” oht on tõesti olemas, kuivõrd konkursi EPSO/AD/117/08 ja konkursi EPSO/AD/116/08 reservnimekirja võidakse kanda samad isikud ning kuivõrd pärast seda, kui esimesse nimekirja kuuluvad isikud võtavad AD 11 töökoha pakkumise vastu, ei ole teises, AD 8 töökohtade nimekirjas enam kedagi, ilma et administratsioon oleks vahepeal saanud rahuldada vajadust võtta tööle AD 8 ametnikke, tuleb siiski märkida, et see oht on olemas iga EPSO korraldatud konkursi puhul, kuna olukorda, kus kandidaat on kantud paralleelselt mitme konkursi reservnimekirja, tuleb suhteliselt sagedasti ette; nimetatud olukorras ning vältimaks võimalikku kandidaatide puudust võimaldab reservnimekirja kantud kandidaatide arvu suurendamine seda ohtu lihtsalt kõrvaldada. Igal juhul on komisjoni see põhjendus, millega ta soovib vaidlustatud klauslit õigustada, personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus nimetatud eesmärkidega vastuolus ning kõnealune põhjendus ei tundu olevat vaidlustatud klausli tagajärgede õigustamiseks proportsionaalselt piisav, kuna on võimalik leida teine lahendus, mis kahjustab ühenduste institutsioonide töökohale korraldatavale konkursile juurdepääsu õigust vähem.

47      Mis puutub neljandasse põhjendusse, mis käsitleb katsete korraldamise kuupäevi ehk seda, et erinevate konkursside katsed võiksid toimuda samaaegselt ning kandidaat oleks sel juhul kutsutud erinevate konkursside katsetele samal päeval, siis tuleneb toimiku materjalidest, et kandidaadid võivad eelvalikutestide tegemise kuupäevaks valida kuupäeva kindlaks määratud ajavahemikul 26. märtsist kuni 9. aprillini 2008. Kirjalike katsete osas, mis toimusid samal päeval – 21. oktoobril 2008 –, kuid ka suuliste katsete osas ning arvestades asjaolu, et neile katsetele lubatud kandidaatide arv oli palju väiksem kui eelvalikutestidele registreerunud kandidaatide arv, on raske ette kujutada, et sellise takistuse kõrvaldamine oleks komisjoni jaoks olnud administratiivselt väga kulukas ning ebaproportsionaalne; miski ei takistanud komisjonil näha kirjalike katsete tegemiseks ette lähestikused, kuid erinevad kuupäevad. Igal juhul on see põhjendus õiguslikult täiesti põhjendamatu, kuna puudutades üksnes organisatoorseid küsimusi, ei ole see ilmselgelt seotud teenistuse huviga (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 33) ning kõnealune põhjendus on personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu eesmärgiga vastuolus.

48      Samadel põhjustel kui need, mida käsitleti eelmise punkti lõpus, on õiguslikult põhjendamatud ka viies ja kuues põhjendus. Esimene neist on pealegi faktiliste asjaolude osas puhthüpoteetiline, kuna komisjon ei ole esitanud ühtki tõendit selle väite põhjenduseks, et teatavad kandidaadid ei saa neil kahel konkursil, millele hageja soovis registreeruda, osalemiseks vajalikke täiendavaid puhkepäevi. Seoses põhjendusega, mis on seotud ruumide rendi ja vahendite ostmise lisakuludega, tuleb märkida, et kui konkursile EPSO/AD/116/08 lubati 1 974 kandidaati ja konkursile EPSO/AD/117/08 lubati 427 kandidaati, nagu väitis kohtuistungil hageja, ilma et komisjon oleks sellele vastu vaielnud, siis näitavad ja kinnitavad need arvandmed, et kui vastupidi käesoleva kohtuotsuse punktis 38 tehtud esimesele järeldusele ja selle kohtuotsuse punktis 39 esitatud kaalutlustele isegi eeldada, et kõik konkursile EPSO/AD/117/08 lubatud kandidaadid on registreerunud ka konkursile EPSO/AD/116/08 ning et teatav protsent viimati nimetatud konkursile registreerunud kandidaatidest (kui nende töökogemust võib nagu hageja oma lugeda ametikohtade AD 11 täitmiseks korraldatud konkursile lubamiseks piisavaks) on kandideerinud ka konkursil EPSO/AD/117/08, on ruumide rendi, vahendite ostmise ning ka täiendavate küsimuste koostamisega seotud lisakulud suhteliselt madalad; seega tuleb kõnealuse põhjenduse kohta teha sama järeldus, mis esimese põhjenduse kohta: nimelt ei ole tehtav kokkuhoid proportsionaalne personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu rikkumisega ning vaidlustatud klauslis sätestatud konkursile juurdepääsu piiranguga.

49      Esimese ja kuuenda põhjenduse osas esitatud kaalutlused on veelgi asjakohasemad siis, kui, nagu kohtuistungil märgitud (tõsi, ilma komisjoni ametliku kinnituseta), palgaastmete AD 8 ja AD 11 vabade ametikohtade täitmiseks korraldatud konkursside eelvalikutestid olid sama raskusastmega, mis tähendab, et neil kahel konkursil osaleda soovinud isik oleks saanud teha ühe ainsa testi, mis oleks kehtinud mõlema konkursi suhtes.

50      Peale selle ning arvestades põhjendust, millega Avaliku Teenistuse Kohus lükkas käeoleva kohtuotsuse punktides 42–47 komisjoni iga põhjenduse ümber, on ilmne, et käsitades neid põhjendusi isegi ühe tervikuna, ei õigusta (eelkõige personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu kohustuslikkuse ning asjaomaste konkursside väga kitsa valdkonna tõttu – vt eelkõige käesoleva kohtuotsuse punkt 28 ning selle kohtuotsuse punktis 38 tehtud teine järeldus) need siiski vaidlustatud klauslit.

51      Eeltoodust tuleneb, et põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt on personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga vastuolus klausel, mis keelab samaaegselt registreerida avalikele konkurssidele EPSO/AD/116/08 ja EPSO/AD/117/08 pettustevastase võitluse valdkonna administraatorite (AD8) ja sama valdkonna peaadministraatorite (AD11) töölevõtmiseks.

52      Seetõttu, ning ilma et oleks vaja teha otsust hageja teise väite kohta, tuleb tühistada EPSO otsus, milles kohaldati vaidlustatud klauslit ja millega ei lubatud hagejal konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida.

 Kohtukulud

53      Ilma et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib Avaliku Teenistuse Kohus, kui õiglus seda nõuab, otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

54      Käesoleval juhul on kaotaja pool komisjon. Hageja on oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 sätete kohaldamist, tuleb kõik kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Personalivaliku Ameti otsus mitte lubada Rita Di Prosperol konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida.

2.      Mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

Gervasoni

Kreppel

Tagaras

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. novembril 2009 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

      Koja esimees

W. Hakenberg

 

      S. Gervasoni

Käesoleva kohtulahendi ning selles viidatud ja kohtulahendite kogumikus veel avaldamata ühenduste kohtute lahendite tekstid on kättesaadavad Euroopa Kohtu Interneti-leheküljel aadressil: www.curia.europa.eu


* Kohtumenetluse keel: prantsuse.