Kohtuasi C‑91/20
LW
versus
Bundesrepublik Deutschland
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 9. novembri 2021. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaiga- ja täiendava kaitse poliitika – Nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks – Direktiiv 2011/95/EL – Artiklid 3 ja 23 – Soodsamad normid, mille liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada varjupaiga või täiendava kaitse saamise õiguse laiendamiseks rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetele – Pagulasseisundi andmine lapsevanema seisundist tuletatud õigusena tema alaealisele lapsele – Perekonna ühtsuse säilitamine – Lapse parimad huvid
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Pagulaseks olemine – Mõiste – Kumuleeruvad tingimused – Kolmanda riigi kodaniku tagakiusamise oht ja kodakondsusjärgse riigi kaitse puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 2 punkt d)
(vt punktid 29 ja 30)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Faktide ja asjaolude hindamine – Taotleja pereliikme tagakiusamise ja talle suure kahju tekitamise ähvarduste arvessevõtmine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, põhjendus 36)
(vt punkt 35)
3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Soodsamad normid – Riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad pagulasseisundit või täiendava kaitse seisundit laiendada sellise seisundiga isiku pereliikmetele – Lubatavus – Tingimused – Seose nõue pagulasseisundi sellise laiendamise ja rahvusvahelise kaitse loogika vahel – Piirid – Isik, kelle suhtes kehtib direktiivis ette nähtud välistamine, või isik, kellel on oma kodakondsusest või isiklikust õiguslikust seisundist tulenevalt õigus paremale kohtlemisele liikmesriigis võrreldes pagulasseisundi laiendamisest tuleneva kohtlemisega
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, põhjendus 14, artikkel 3 ning artikli 23 lõiked 1 ja 2)
(vt punktid 38–41, 43–46, 48, 49 ja 54)
4. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Põhiõiguste austamine – Õigus perekonnaelu austamisele – Kohustus võtta arvesse lapse parimaid huve
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 7 ja artikli 24 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, põhjendus 16 ja artikli 23 lõige 2)
(vt punkt 55)
Kokkuvõte
Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga ei ole põhimõtteliselt vastuolus, kui liikmesriik laiendab tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil automaatselt pagulasseisundit sellise lapsevanema alaealisele lapsele, kellele see seisund on omistatud
Põhikohtuasja kaebaja LW, kes on Tuneesia kodanik, sündis 2017. aastal Saksamaal ja tal on tuneeslannast ema, kelle varjupaigataotlust ei rahuldatud, ja süürlasest isa, kellele anti 2015. aastal pagulasseisund. LW nimel esitatud varjupaigataotlus jäeti Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (Saksamaa föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet) otsusega rahuldamata.
Kuna selle otsuse peale esitatud kaebust halduskohtus ei rahuldatud, esitas LW kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus).
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et LW ei saa pagulasseisundit taotleda tema enda isikust tuleneva õiguse alusel. Ta võib nimelt saada tõhusat kaitset oma kodakondsusjärgses riigis Tuneesias. Siiski vastab LW riigisiseses õiguses ette nähtud pagulasseisundi saamise tingimustele(1) varjupaigamenetluses tuletatud õigusena ja perekonna kaitse eesmärgil, sama seisundi saanud lapsevanema alaealise lapsena. Nende õigusnormide alusel tuleb anda pagulasseisund ka lapsele, kes on sündinud Saksamaal ja kellel on oma teise vanema kaudu sellise kolmanda riigi kodakondsus, mille territooriumil teda taga ei kiusata.
Küsides, kas selline Saksa õiguse tõlgendus on kooskõlas direktiiviga 2011/95(2), otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja paluda Euroopa Kohtul tõlgendada selle direktiivi artiklit 3(3) ja artikli 23 lõiget 2(4). Euroopa Kohtu suurkoda vastas, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui soodsamate riigisiseste sätete kohaselt annab liikmesriik tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulasseisundi sellise kolmanda riigi kodaniku vallalisele alaealisele lapsele, kellele selline seisund on omistatud, sealhulgas juhul kui laps on sündinud selle liikmesriigi territooriumil ja tal on teise vanema kaudu muu sellise kolmanda riigi kodakondsus, kus ei ähvarda teda tagakiusamine. Need riigisisesed õigusnormid on direktiiviga 2011/95 kooskõlas tingimusel, et lapse suhtes ei kehti selles direktiivis toodud välistamise alus ja tal ei ole oma kodakondsusest või muust tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustavast tegurist tulenevalt õigust paremale kohtlemisele selles liikmesriigis võrreldes sellega, mis talle saaks osaks pagulasseisundi saamisega.
Euroopa Kohtu hinnang
Esimesena tõdes Euroopa Kohus, et lapse puhul, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, ei ole täidetud tingimused, mis on vajalikud selleks, et talle saaks anda tema enda olukorrast tulenevalt pagulasseisundi direktiiviga 2011/95 kehtestatud korra alusel.
Nimelt nähtub sellest direktiivist, et pagulasena tunnustamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust, mis puudutavad esiteks tagakiusamishirmu ja teiseks puuduvat kaitset tagakiusamise eest kodakondsusjärgse kolmanda riigi poolt. LW võib saada aga tõhusat kaitset Tuneesias. Euroopa Kohus tuletas selles kontekstis meelde, et direktiiviga 2011/95 kehtestatud korra järgi ei saa rahvusvahelise kaitse taotlust individuaalsel alusel rahuldada üksnes sel põhjusel, et taotleja pereliikmel on põhjendatud kartus, et teda võidakse taga kiusata, või esineb reaalne oht, et talle tekitatakse suur kahju, kui on tõendatud, et hoolimata tema seotusest selle pereliikmega ja olenemata tema sellest tulenevast erilisest haavatavusest, ei ähvarda taotlejat ennast tagakiusamise või suure kahju tekkimise oht(5).
Teisena märkis Euroopa Kohus, et direktiivis 2011/95 ei ole ette nähtud pagulasseisundi laiendamist tuletatud õigusena pagulase pereliikmetele, kelle puhul ei ole individuaalselt selle seisundi saamise tingimused täidetud. Nimelt piirdub selle direktiivi artikkel 23 sellega, et kohustab liikmesriike kohandama oma riigisisest õigust nii, et niisugustel pereliikmetel oleks niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas pereliikmete isikliku õigusliku seisundiga, õigus taotleda teatavaid hüvesid, mille hulka kuuluvad näiteks elamisloa väljastamine või võimalus tööd saada ja mille eesmärk on säilitada perekonna ühtsus. Ka ei laiene liikmesriikide kohustus anda nimetatud hüvesid nendele rahvusvahelise kaitse saaja lastele, kes on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis seal loodud perekonda.
Kolmandana, selleks, et kindlaks teha, kas liikmesriik võib siiski anda tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulasseisundi sellises olukorras lapsele nagu LW, tuletas Euroopa Kohus meelde, et direktiivi 2011/95 artikkel 3 lubab liikmesriikidel kehtestada soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks saamise kriteeriumidele, kui need normid on kooskõlas selle direktiiviga.
Direktiiviga on eelkõige vastuolus normid, mille kohaselt võib pagulasseisundi omistada kolmandate riikide kodanikele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga(6). Kuid pagulasseisundi automaatsel laiendamisel tuletatud õigusena sellise isiku alaealisele lapsele, kellele see seisund on omistatud, olenemata sellest, kas lapse puhul on individuaalselt täidetud selle seisundi saamise tingimused, ja sealhulgas juhul, kui laps on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis, mis on põhikohtuasjas vaidlusalustes õigusnormides ette nähtud pagulaste perekonna ühtsuse säilitamiseks, on seos rahvusvahelise kaitse loogikaga.
Euroopa Kohus märkis siiski, et võib esineda olukordi, milles pagulasseisundi automaatne laiendamine tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulase alaealise lapse suhtes oleks nimetatud seose olemasolust hoolimata direktiiviga 2011/95 vastuolus.
Seega, esiteks oleks selle artiklis 3 esitatud reservatsiooniga vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab sätted, millega pagulasseisund antakse isikule, kellele selle seisundi andmine on direktiivi artikli 12 lõike 2 järgi välistatud. Põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid välistavad aga pagulasseisundi laiendamise sellistele isikutele.
Teiseks välistab direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikest 2 tulenev reservatsioon, et rahvusvahelise kaitse saajale antud hüved laieneksid tema pereliikmele, kui see oleks vastuolus asjaomase pereliikme isikliku õigusliku seisundiga. Euroopa Kohus täpsustas selle reservatsiooni ulatust, mida tuleb järgida ka juhul, kui liikmesriik kehtestab selle direktiivi artikli 3 alusel soodsamaid norme, mille kohaselt laiendatakse rahvusvahelise kaitse saajale omistatud seisundit automaatselt tema pereliikmetele sõltumata sellest, kas viimaste puhul on täidetud selle seisundi andmise tingimused.
Rahvusvahelise kaitse saaja lapse – kes individuaalselt ei kvalifitseeru sellisele kaitsele – isikliku õigusliku seisundiga oleks vastuolus, kui talle laieneksid direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikes 2 nimetatud hüved või sellele kaitse saajale antud seisund, kui sellel lapsel on vastuvõtva liikmesriigi kodakondsus või muu kodakondsus, mis annab talle kõiki tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustavaid tegureid arvestades õiguse paremale kohtlemisele selles liikmesriigis võrreldes sellega, mis talle saaks osaks sellise laiendamisega. Direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikes 2 sisalduva reservatsiooni niisugune tõlgendus võtab arvesse lapse parimaid huve, millest lähtuvalt tuleb seda sätet tõlgendada ja kohaldada.
Konkreetses asjas ei ole näha, et LW-l oleks Tuneesia kodakondsuse või mõne muu tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustava teguri tõttu õigus paremale kohtlemisele Saksamaal kui see, mis tuletatud õigusena tuleneb tema isale antud pagulasseisundi laiendamisest.
Lõpuks täpsustas Euroopa Kohus, et see, kas direktiiviga 2011/95 on kooskõlas niisuguste soodsamate riigisiseste õigusnormide nagu põhikohtuasjas kohaldamine sellises olukorras nagu LW puhul, ei sõltu sellest, kas temal ja tema vanematel on võimalik asuda elama Tuneesiasse. Selle direktiivi artikli 23 mõte on võimaldada pagulasel kasutada õigusi, mida see seisund talle annab, säilitades samal ajal oma perekonna ühtsuse vastuvõtvas liikmesriigis, ja see, kas LW perekonnal on võimalus asuda Tuneesiasse elama, ei saa järelikult õigustada seda, et selle sätte lõikes 2 sisalduvat reservatsiooni tuleks mõista nii, et see välistab LW-le pagulasseisundi andmise, kuna selline tõlgendus tähendaks, et tema isa loobuks talle Saksamaal antud varjupaigaõigusest.