ÜLDKOHTU MÄÄRUS (suurkoda)
4. juuni 2024(*)
Tühistamishagi – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/241 – Nõukogu 17. juuni 2022. aasta rakendusotsus Poola taaste‑ ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Liidetud kohtuasjades T‑530/22–T‑533/22,
Magistrats européens pour la démocratie et les libertés (Medel), asukoht Strasbourg (Prantsusmaa), esindajad: C. Zatschler, SC, E. Egan McGrath, SC, ning solicitors A. Bateman ja M. Delargy,
hageja kohtuasjas T‑530/22,
International Association of Judges, asukoht Rooma (Itaalia), esindajad: C. Zatschler, SC, E. Egan McGrath, SC, ning solicitors A. Bateman ja M. Delargy,
hageja kohtuasjas T‑531/22,
Association of European Administrative Judges, asukoht Trier (Saksamaa), esindajad: C. Zatschler, SC, E. Egan McGrath, SC, ning solicitors A. Bateman ja M. Delargy,
hageja kohtuasjas T‑532/22,
Stichting Rechters voor Rechters, asukoht Haag (Madalmaad), esindajad: C. Zatschler, SC, E. Egan McGrath, SC, ning solicitors A. Bateman ja M. Delargy,
hageja kohtuasjas T‑533/22,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Chavrier, J. Bauerschmidt, E. Rebasti ja A. Sikora-Kalėda,
kostja,
keda toetavad
Ungari, esindaja: M. Fehér,
ja
Poola Vabariik, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,
ning
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Delaude, K. Herrmann ja T. Adamopoulos,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (suurkoda),
koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud S. Papasavvas, F. Schalin, R. da Silva Passos, J. Svenningsen, M. Kancheva, E. Buttigieg, V. Tomljenović, P. Škvařilová-Pelzl, I. Nõmm, G. Steinfatt, D. Kukovec (ettekandja), T. Tóth, B. Ricziová ja L. Spangsberg Grønfeldt,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:
– 11. novembri 2022. aasta otsust kohtuasjad liita,
– nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. detsembril 2022, ja hagejate seisukohti,
– 19. detsembri 2022. aasta otsust lahendada kohtuasi kiirendatud menetluses,
– 31. märtsi 2023. aasta otsust liita vastuvõetamatuse vastuväide asja sisulise arutamisega,
– menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 17. ja 19. juulil 2023 ning mille esitasid Ungari, Poola Vabariik ja komisjon, ning kohtuasja poolte seisukohti,
– hagiavalduste muutmise avaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2024, ning nõukogu ja komisjoni seisukohti,
on teinud järgmise
kohtumääruse
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagides paluvad hagejad Magistrats européens pour la démocratie et les libertés (Medel) kohtuasjas T‑530/22, International Association of Judges (IAJ) kohtuasjas T‑531/22, Association of European Administrative Judges (AEAJ) kohtuasjas T‑532/22 ja Stichting Rechters voor Rechters kohtuasjas T‑533/22 tühistada nõukogu 17. juuni 2022. aasta rakendusotsus Poola Vabariigi taaste‑ ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta (edaspidi „esialgne otsus“), mida on muudetud nõukogu 8. detsembri 2023. aasta rakendusotsusega (edaspidi „ vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrusega (EL) 2021/241, millega luuakse taaste‑ ja vastupidavusrahastu (ELT 2021, L 57, lk 17), loodud taaste‑ ja vastupidavusrahastust (edaspidi „rahastu“) võib anda liikmesriikidele vahendeid rahalise toetusena, mis nimetatud määruse artikli 2 punkti 2 kohaselt koosneb tagastamatust rahalisest toetusest või on antud laenuna.
3 Nõukogu võttis 17. juunil 2022 vastu esialgse otsuse. Otsuse vastuvõtmine avalikustati nõukogu sama päeva pressiteatega.
4 Poola Vabariik esitas 31. augustil 2023 komisjonile oma taaste‑ ja vastupidavuskava muudetud versiooni.
5 Nõukogu võttis 8. detsembril 2023 vastu otsuse, millega muudetakse esialgset otsust. Selle otsusega muudetakse esialgset otsust, lisades sellesse muu hulgas peatüki „REPowerEU“ ning kohandades rahalise toetuse ja laenuna eraldatavat summat. Seevastu, vaidlustatud otsuse lisas toodud F1G, F2G ja F3G eesmärke, mis puudutavad Poola kohtusüsteemi reformi, ei muudetud.
6 Vaidlustatud otsus on artikli 4 kohaselt adresseeritud Poola Vabariigile.
7 Vaidlustatud otsusega kiitis nõukogu vastavalt artikli 1 esimesele lausele heaks hinnangu Poola Vabariigi taaste‑ ja vastupidavuskavale.
8 Vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 1 teisele lausele on eesmärgid ja sihid, mille Poola Vabariik peab saavutama, täpsemalt esitatud selle otsuse lisas.
9 Vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikele 1 on eraldatava rahalise toetuse summa kokku 25 276 853 716 eurot.
10 Vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikele 2 teeb komisjon rahalise toetuse Poola Vabariigile kättesaadavaks mitme osamaksena vastavalt otsuse lisale. Komisjon võib makseid teha mitmes osas.
11 Vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikele 3 sõltub maksete tegemine eelkõige komisjoni otsusest, mis tehakse kooskõlas määruse 2021/241 artikliga 24 selle kohta, et Poola Vabariik on rahuldavalt täitnud otsuse lisas kindlaks määratud eesmärgid ja sihid.
12 Lõpuks on antav laen vaidlustatud otsuse artikli 3 lõikega 1 kindlaks määratud kokku summas 34 541 303 518 eurot.
13 Vaidlustatud otsuse lisa koosneb kolmest osast.
14 1. osa käsitleb taaste‑ ja vastupidavuskavas ette nähtud reforme ja investeeringuid. Ette nähtud reformid ja investeeringud on kavandatud nii, et Poola Vabariik viib need ellu ajavahemikus 2021. aasta viimasest kvartalist kuni 2026. aasta teise kvartalini.
15 Poola kohtusüsteemi reformiga seotud meetmeid on täpsustatud eesmärkides F1G, F2G ja F3G.
16 Vastavalt F1G eesmärgile tuleb Poola kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse suurendamiseks võtta mitu meedet. Soovitusliku ajakava kohaselt pidi see osa reformist olema ellu viidud seaduste vastuvõtmise teel 2022. aasta teises kvartalis.
17 Vastavalt F2G eesmärgile tuleb võtta meetmeid tagamaks, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) Izba Dyscyplinarna (distsiplinaarkolleegium) (edaspidi „distsiplinaarkolleegium“) otsustest mõjutatud kohtunikel oleks õigus menetlusele, mis võimaldab neid puudutavaid nimetatud kolleegiumi otsuseid uuesti läbi vaadata. Soovitusliku ajakava kohaselt pidi ka see osa reformist olema ellu viidud seaduste vastuvõtmise teel 2022. aasta teises kvartalis.
18 F2G eesmärk on sõnastatud järgmiselt:
„Jõustub reform, millega tagatakse, et kohtunikel, keda kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, on õigus oma kohtuasja uuesti läbivaatamise menetlusele. Selliseid kohtuasju, mille distsiplinaarkolleegium on juba lahendanud, vaatab läbi kohus, mis vastab ELL artikli 19 lõike 1 nõuetele, kooskõlas eeskirjadega, mis võetakse vastu eespool nimetatud eesmärgi F1G alusel. Seadusandlikus aktis sätestatakse, et asja lahendava kohtu esimene istung toimub kolme kuu jooksul alates uuesti läbivaatamist taotleva kohtuniku avalduse kättesaamisest ning et kohtuasjad lahendatakse 12 kuu jooksul alates sellise avalduse saamisest. Kohtuasjad, mis on praegu distsiplinaarkolleegiumis menetlemisel, suunatakse kohtusse edasiseks arutamiseks kooskõlas eespool nimetatud menetluse raames kindlaks määratud eeskirjadega.“ [mitteametlik tõlge]
19 F3G eesmärgi kohaselt tuli F2G eesmärgis osutatud uuesti läbivaatamise menetlused üldjuhul lõpetada soovitusliku ajakava järgi 2023. aasta neljandas kvartalis.
20 Lisaks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 45, et F1G ja F2G eesmärgid peavad olema saavutatud enne, kui Poola Vabariik saab esitada esimese maksetaotluse, ja ühtki makset ei tehta enne, kui need eesmärgid on saavutatud. Seega on vastavalt vaidlustatud otsuse lisa 2. osa punktile 2.1 rahalise toetuse esimese, 2 758 738 902 euro suuruse osamakse tegemise tingimuseks eelkõige see, et Poola Vabariik on saavutanud F1G ja F2G eesmärgid.
21 Seevastu F3G eesmärgis, mille kohaselt tuli kõik F2G eesmärgi alusel algatatud menetlused (edaspidi „uuesti läbivaatamise menetlus“) üldjuhul lõpetada 2023. aasta neljandas kvartalis, ei ole ette nähtud rahastust väljamakse tegemise tingimust.
22 Lisaks nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 45, et F1G, F2G ja F3G eesmärgid ei piira Poola Vabariigi kohustust järgida igal ajal Euroopa Liidu õigust ja muu hulgas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus.
23 Viimaseks nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendusest 50, et Poola kohtureformi eesmärgid, nimelt F1G, F2G ja F3G eesmärgid, ei piira ühegi poolelioleva ega tulevase liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohaldamist ega üldisemalt Poola Vabariigi kohustust järgida liidu õigust ja eelkõige Euroopa Liidu Kohtu otsuseid.
Poolte nõuded
24 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
25 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
26 Ungari palub jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
27 Poola Vabariik palub jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
28 Komisjon palub jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
29 Hagejad vaidlustavad vaidlustatud otsuse, kuna selle ainsas lisas täpsustatud F1G, F2G ja F3G eesmärgid ei ole liidu õigusega kooskõlas.
30 Nõukogu väidab, et hagejad viitavad oma hagides tegelikult ainult nendele eesmärkidele, eraldades need kunstlikult vaidlustatud otsuse resolutiivosast.
31 Vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei saa hagide eset mõista nii, et selleks on üksnes Poola kohtusüsteemi reformi F1G, F2G ja F3G eesmärkide tühistamise nõue, mis ei sõltu vaidlustatud otsuse resolutiivosast.
32 Need eesmärgid, eelkõige F1G ja F2G eesmärgid, on nimelt vaidlustatud otsuse lahutamatu ja oluline osa, kuna esiteks on need hõlmatud otsuse artikliga 1 ja teiseks ei saa otsuse artiklite 2 ja 3 kohaselt ühtegi makset teha seni, kuni Poola Vabariik ei ole neid eesmärke rahuldavalt täitnud.
33 Järelikult tuleb hagisid mõista nii, et nendega taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist tervikuna.
Võimalus lahendada kohtuasi määrusega
34 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõikele 1 võib kostja taotleda, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata. Kodukorra artikli 130 lõike 7 kohaselt lahendab Üldkohus taotluse nii kiiresti kui võimalik.
35 Üldkohus otsustas 31. märtsi 2023. aasta kohtumäärusega liita nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväited asja sisulise arutamisega.
36 Arvestades poolte menetlusdokumente ja nende vastuseid Üldkohtu esitatud erinevatele küsimustele, leiab Üldkohus siiski, et tal on nüüd võimalik kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 alusel lahendada nõukogu vastuvõetamatuse vastuväide kohtumäärusega, ilma et oleks vaja avada menetluse suulist osa.
37 Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et 31. märtsi 2023. aasta kohtumäärus, millega nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide liideti asja sisulise arutamisega, ei takista käesoleval juhul selle lahendamist kohtumäärusega.
Vastuvõetamatuse vastuväide
38 Vastuvõetamatuse vastuväite põhjenduseks väidab nõukogu esiteks, et hagejatel ei ole õigust esitada hagi enda nimel. Teiseks leiab nõukogu, et hagejad ei saa tugineda ka nende kohtunike olukorrale, kelle huve nad kaitsevad, kuna neil kohtunikel endil ei ole ei õigust hagi esitada ega põhjendatud huvi.
39 Hagejad vaidlevad nendele väidetele vastu. Lisaks väidavad nad, et mis puudutab nii nende endi nimel kui ka kohtunike nimel, kelle huve nad kaitsevad, esitatud hagide vastuvõetavust, siis käesoleva kohtuasja eripära arvestades tuleb leevendada vastuvõetavuse tingimusi, nagu need tulenevad praegusest kohtupraktikast.
40 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnistatakse ühenduste esitatud tühistamishagid vastuvõetavaks kolme liiki olukordades: esiteks juhul, kui õigusnorm annab kutseühendustele sõnaselgelt rea menetluslikke õigusi, teiseks juhul, kui ühendus esindab oma selliste liikmete huve, kellel endil on hagi esitamise õigus, ja kolmandaks juhul, kui ühendus on individualiseeritav seetõttu, et riivatakse tema enda huve ühendusena – muu hulgas siis, kui tühistamishagi esemeks olev akt kahjustab tema kui läbirääkija positsiooni (vt 8. mai 2019. aasta kohtumäärus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, T‑330/18, ei avaldata, EU:T:2019:324, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
Hagejate enda nimel esitatud hagide vastuvõetavus
41 Hagejad väidavad, et nad on organisatsioonid, mille ülesanne on kaitsta õigusriigi väärtusi ja kohtuvõimu sõltumatust. Nad osalevad regulaarselt suhtluses liidu institutsioonidega õigusriigi küsimustes ning neil endil on institutsiooniline huvi kaitsta kohtusüsteemi sõltumatust ja õigusriigi väärtusi. Lisaks sellele, et nad saatsid kirju mitmele liidu institutsioonile, tegid nad mitmesuguseid avaldusi, eelkõige Poola kohtunike õiguste kaitsmise huvides. Pealegi on nad organid, kes esindavad kohtunikke ja seega ühte riigivõimudest ning neid ei saa seega tühistamishagi vastuvõetavuse osas samastada teiste ühendustega.
42 Mis puudutab esimest liiki olukorda, mida on mainitud eespool punktis 40 osundatud kohtupraktikas, siis ei viita hagejad selliste õigusnormide olemasolule, mis annaksid neile sõnaselgelt menetluslikud õigused, ja ükski toimiku dokument ei võimalda järeldada, et sellised normid on olemas.
43 Lisaks, kuivõrd hagejate argumente, mida on korratud eespool punktis 41, tuleb tõlgendada nii, et kohtuvõimu tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks – eelkõige ELL artiklis 2 sätestatud õigusriigi väärtusi silmas pidades – tuleb neile anda teatavad menetluslikud õigused, tuleb tõdeda, et üheski õigusnormis ei ole hagejatele antud õigusi sellise kaitse tagamiseks rahastu kontekstis.
44 Järelikult ei saa hagejaid kui kohtunikke esindavaid organisatsioone kohelda menetluses teisiti kui kõiki teisi ühendusi.
45 Neil asjaoludel ei saa hagide vastuvõetavust tuvastada eespool punktis 40 nimetatud esimest liiki olukorra alusel.
46 Seoses kolmandat liiki olukorraga, mida on mainitud eespool punktis 40 osundatud kohtupraktikas ja mis puudutab ühenduse enda huvide riivet, eelkõige läbirääkijana, tuleb tõdeda, et hagejad ei ole oma kohtuasjades sellist riivet tõendanud.
47 Nimelt ei piisa vaidlustatud otsuse vastuvõtmise konkreetses kontekstis asjaolust, et hagejad olid õigusriigi küsimuste üldises kontekstis liidu institutsioonide „suhtluspartnerid“, nagu nad väidavad, et neid saaks pidada läbirääkijateks eespool punktis 40 osundatud kohtupraktika tähenduses.
48 See kehtib ka asjaolu kohta, millele hagejad kohtuasjades T‑530/22, T‑531/22 ja T‑532/22 tuginesid ja mille kohaselt neil on vaatleja staatus erinevates Euroopa Nõukogu organites, nagu Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindav komisjon (CEPEJ) Euroopa Nõukogu juures ja Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogu (CCJE).
49 Samal põhjusel ei ole tähtsust asjaolul, millele hageja tugines kohtuasjas T‑533/22 ja mille kohaselt ta astus Euroopa Inimõiguste Kohtus menetlusse kohtuasjades, mille olid algatanud Poola kohtunikud seoses õigusriigi kriisiga Poolas.
50 Ka hageja argument kohtuasjas T‑530/22 [konfidentsiaalne](1) ei saa tõendada, et on riivatud tema enda huve. Nimelt ei võimalda pelk viide sellele argumendile [konfidentsiaalne] tõendada hageja otsest puutumust.
51 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagejad ei vasta eespool punktis 40 osutatud esimest ja kolmandat liiki olukordadega seotud tingimustele ning neil ei ole seega käesolevas asjas õigust esitada hagi enda nimel.
Hagide, mille hagejad on esitanud oma liikmete nimel, kelle huve nad kaitsevad, vastuvõetavus
52 Vastavalt teist liiki olukorrale, mida on mainitud eespool punktis 40 osundatud kohtupraktikas, on ühendustel õigus esitada hagi, kui nad esindavad oma liikmete huve, kellel endil on õigus hagi esitada.
53 Nõukogu vaidleb eelkõige vastu hagejate väitele, et nende õigus esitada hagi tuleneb asjaolust, et nad esindavad nende kohtunike huve, kellel endil on õigus hagi esitada.
54 Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, et Üldkohtu küsimusele vastates täpsustasid hagejad kohtuasjades T‑530/22, T‑531/22 ja T‑532/22, et nad on rahvusvahelisel tasandil kohtunikke esindavad ühendused, mille liikmeteks on üldjuhul riigisisesed kutseühingud, sealhulgas Poola kohtunike ühingud.
55 Sellega seoses väidavad hagejad nendes kolmes kohtuasjas, et eespool punktis 40 osundatud kohtupraktika, mis käsitleb oma liikmete nimel tegutsevate ühenduste õigust esitada hagi, tuleb üle kanda ka viimati nimetatud juhtumile. Selles kontekstis viitavad nad eelkõige 28. novembri 2008. aasta kohtuotsusele Hôtel Cipriani jt vs. komisjon (T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EU:T:2008:537), milles tunnistati vastuvõetavaks hagi, mille oli esitanud oma liikmete huve esindav ühendus, mis koosneb füüsilisi või juriidilisi isikuid esindavatest ühendustest, kellel endil oli hagi esitamise õigus.
56 Teiseks tuleb samuti esile tuua, et kuna kohtuasjas T‑533/22 on hageja sihtasutus ja tal ei ole seega liikmeid, ei tuginenud ta oma hagis hagi esitamise õigusele, mis tuleneb nende kohtunike huvide riivest, kelle huve ta kaitseb. Vastuses nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele väitis hageja selles kohtuasjas, et ei ole oluline teada, kas organisatsioon tegutseb oma liikmete nimel, kuna liikmesuhe ei ole tingimata vajalik, vaid piisab, et ta tegutseb nende nimel, kelle huve ta kaitseb.
57 Punktis 40 osundatud kohtupraktikat võib kohaldada eespool punktides 54 ja 56 nimetatud konkreetsetele olukordadele juhul, kui ühenduste liikmetel endil on õigus hagi esitada. Käesolevas asjas tuleb kontrollida hagejate liikmeks olevatesse ühendustesse kuuluvate kohtunike õigust esitada hagi.
58 ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib „[i]ga füüsiline või juriidiline isik […] esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei [vaja] rakendusmeetmeid“.
59 Kuna vaidlustatud otsus on adresseeritud Poola Vabariigile, tuleb hagide vastuvõetavust analüüsida lähtuvalt ELTL artikli 263 neljanda lõigu teisest ja kolmandast lauseosast, mille puhul on nõutav otsese puutumuse tingimus.
60 Sellega seoses tuginevad hagejad nende kohtunike otsesele puutumusele, kelle huve nad kaitsevad, eristades kolme kohtunike rühma, nimelt esiteks Poola kohtunikud, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad ning keda F2G ja F3G eesmärkides kavandatud uuesti läbivaatamise menetlus otseselt puudutab, teiseks kõik Poola kohtunikud, keda see uuesti läbivaatamise menetlus ja F1G eesmärk otseselt puudutavad, ning kolmandaks kõik teised Euroopa kohtunikud, keda need eesmärgid samuti otseselt puudutavad.
– Distsiplinaarkolleegiumi otsustest puudutatud Poola kohtunike otsene puutumus
61 Tuleb kontrollida, kas hagejatel on oma hagide vastuvõetavuse tõendamiseks õigus tugineda nende Poola kohtunike olukorrale, keda sellise uuesti läbivaatamise menetluse kehtestamine, nagu on kavandatud F2G ja F3G eesmärkides, otseselt puudutab.
62 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et hagi esemeks olev meede puudutaks füüsilist või juriidilist isikut otseselt, olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peab meede tekitama otseseid tagajärgi selle isiku õiguslikule olukorrale ja teiseks ei tohi see jätta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Euroopa Kohus on esimese tingimuse kohta märkinud, et iga akt, olenemata sellest, kas see on halduse üldakt või mõni muud laadi akt, võib põhimõtteliselt puudutada eraõiguslikku isikut otseselt ja seega mõjutada tema õiguslikku olukorda otseselt, sõltumata sellest, kas see vajab rakendusmeetmeid (12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 74).
64 Lisaks tuleb selle analüüsimisel, kas vaidlustatud otsus võib tekitada otseseid tagajärgi nende kohtunike õiguslikule olukorrale, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, lähtuda akti olemusest ja hinnata selle tagajärgi selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud institutsiooni pädevust (vt selle kohta 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punktid 63 ja 75 ning seal viidatud kohtupraktika).
65 Esiteks, mis puudutab vaidlustatud otsuse olemust, siis tuleb selle sisu ja konteksti arvestades märkida, et määrus 2021/241 võeti vastu ELTL artikli 175 kolmanda lõigu alusel, mis käsitleb liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimist, et saavutada ELTL artiklis 174 osutatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgid.
66 Määruse 2021/241 artiklis 1, mis käsitleb nimetatud määruse reguleerimiseset, on ette nähtud, et selle määrusega luuakse taaste‑ ja vastupidavusrahastu ning määratakse kindlaks rahastu eesmärgid, rahastamine, liidupoolse rahastamise vormid ja reeglid. Määruse 2021/241 põhjenduses 8 on täpsustatud, et rahastu on uuenduslik vahend, mis võimaldab anda liikmesriikidele otsest rahalist toetust.
67 Nimetatud määruse artikli 4 lõikest 1 nähtub, et rahastu üldeesmärk on edendada liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, eelkõige suurendades liikmesriikide vastupidavust, kriisiks valmisolekut ja kohanemisvõimet. Nii peaks rahastu aitama muu hulgas kaasa ülespoole suunatud majanduslikule ja sotsiaalsele lähenemisele, liidu majanduse kestliku kasvu ja lõimimise taastamisele ja edendamisele.
68 Selleks koostavad liikmesriigid taaste‑ ja vastupidavuskavad, mida hindab komisjon. Seejärel kiidetakse hindamine heaks nõukogu rakendusotsusega. Selline otsus seab rahalise toetuse maksmise sõltuvusse tingimuste täitmisest, nimelt kavade elluviimisest, sealhulgas eesmärkide ja sihtide saavutamisest, mis vastavalt määruse 2021/241 artikli 2 lõikele 4 on reformi või investeeringu elluviimise edusammude mõõtmise vahend.
69 Määruse 2021/241 artikli 15 lõikes 2 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et laenutoetuse taotlus vastab lõikes 1 osutatud kriteeriumidele, ja nimetatud määruse artikli 20 lõikes 1 osutatud nõukogu rakendusotsus võetakse vastu, sõlmib komisjon liikmesriigiga laenulepingu.
70 Samuti on määruse 2021/241 artikli 23 lõikes 1 ette nähtud, et kui nõukogu on sama määruse artikli 20 lõikes 1 osutatud rakendusotsuse vastu võtnud, sõlmib komisjon liikmesriigiga lepingu, millega võetakse finantsmääruse tähenduses individuaalne juriidiline kohustus.
71 Määruse 2021/241 artikli 24 lõikes 9 on sätestatud, et kui liikmesriik ei ole ühegi asjaomase eesmärgi ega sihi täitmiseks reaalseid edusamme teinud, lõpetab komisjon artikli 15 lõikes 2 ja artikli 23 lõikes 1 osutatud lepingud ja vabastab toetuse summa kulukohustusest.
72 Seega on vaidlustatud otsuse kontekstis eesmärkide ülesanne määrata kindlaks tingimused, mille Poola Vabariik peab täitma ja mida komisjon seejärel kontrollib, et otsustada, kas sellele liikmesriigile võib rahastust vahendeid anda. Järelikult on nendel eesmärkidel tähtsust vaid rahastust rahaliste vahendite väljamaksmise protsessi piires, kuna eesmärkide rahuldav täitmine on nimetatud vahendite väljamaksmise eeltingimus.
73 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses on kindlaks määratud kõik eesmärgid ja sihid, mille Poola Vabariik peab saavutama. Näiteks pidi Poola Vabariik üksnes rahastu esimese osa rahaliste vahendite väljamaksmiseks täitma lisaks F1G ja F2G eesmärkidele veel 26 eesmärki, nagu nähtub vaidlustatud otsuse lisa 2. osa punktist 2.1.1.
74 Siit tuleneb, et eesmärgid, sealhulgas F1G, F2G ja F3G eesmärgid, on oma olemuselt eelarvelised tingimused, kuna nende täitmine on rahastust vahendite väljamaksmise tingimus.
75 Seega on vaidlustatud otsuse kontekstis F1G, F2G ja F3G eesmärkide ülesanne tagada, et järgitakse ühelt poolt määruse 2021/241 artikli 19 lõike 3 punktides b ja j sätestatud kriteeriume ning teiselt poolt kohustusi, mis on ette nähtud selle määruse artiklis 22 koostoimes määruse artikli 20 lõike 5 punktiga e, et tagada tõhus reageerimine Euroopa poolaasta raames tuvastatud probleemidele ning et Poola kohtusüsteemi puudused ei kahjustaks liidu finantshuve.
76 On tõsi, et nõukogule olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal siduvad ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik ning õigusriigi väärtused vastavalt ELL artiklile 2 ja seda käsitlevale Euroopa Liidu Kohtu praktikale.
77 Samamoodi kajastavad F1G, F2G ja F3G eesmärgid seost ühelt poolt õigusriigi austamise ja teiselt poolt usaldusväärse finantsjuhtimise ja liidu finantshuvide kaitse põhimõtetest lähtuva liidu eelarve nõuetekohase täitmise vahel (vt analoogia alusel 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 148).
78 Siiski, vastupidi sellele, mida näivad väitvat hagejad, ei üritanud nõukogu vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega ja seega F1G, F2G ja F3G eesmärkide kehtestamisega asendada õigusriigi väärtusi või tõhusat kohtulikku kaitset käsitlevaid õigusnorme, nagu neid on selgitatud Euroopa Kohtu praktikas.
79 Seda kinnitavad ka vaidlustatud otsuse põhjendus 45, mille kohaselt ei piira F1G, F2G ja F3G eesmärgid Poola Vabariigi kohustust järgida igal ajal liidu õigust ja eeskätt ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus, ning vaidlustatud otsuse põhjendus 50, mille kohaselt need eesmärgid ei piira ühegi pooleliolevat ega tulevast rikkumismenetlust ega üldisemalt Poola Vabariigi kohustust järgida liidu õigust ja eelkõige Euroopa Liidu Kohtu otsuseid.
80 Siit järeldub, et kui nõukogu määratles vaidlustatud otsuse lisas F1G, F2G ja F3G eesmärgid, mille Poola Vabariik peab saavutama, et ta saaks rahastust rahalisi vahendeid, ei kavatsenud ta lubada sellel liikmesriigil jätta täitmata Euroopa Liidu Kohtu otsused, millega see kohus on tuvastanud, et see liikmesriik ei ole järginud õigusriigi väärtusi või tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
81 Eeltoodud hinnangutest lähtudes tuleb teiseks analüüsida küsimust, kas vaidlustatud otsus, arvestades selle sisu, puudutab kohtunikke, kelle suhtes on tehtud distsiplinaarkolleegiumi otsused, otseselt, pidades silmas selle otsuse lisas sisalduvat F2G eesmärki.
82 Sellega seoses tuleb esile tuua, et hagejad tuginevad samal ajal nii F2G eesmärgile kui ka F3G eesmärgile, väitmaks, et uuesti läbivaatamise menetluse kehtestamine puudutab kohtunikke, kelle suhtes on tehtud distsiplinaarkolleegiumi otsused. Võttes aga arvesse, et F3G eesmärgiga on kehtestatud üksnes tähtaeg, mille jooksul tuleb uuesti läbivaatamise menetlused läbi viia, ja et uuesti läbivaatamise menetluse kehtestamine kui selline on kavandatud F2G eesmärgis, tuleb nende kohtunike otsest puutumust analüüsida üksnes lähtuvalt F2G eesmärgist, nagu see on kindlaks määratud vaidlustatud otsuse lisas.
83 Vaidlustatud otsus on adresseeritud Poola Vabariigile, kes peab täitma selle lisas sisalduva F2G eesmärgi, et saada rahastust rahalisi vahendeid.
84 On tõsi, et vastavalt eespool punktis 63 osundatud kohtupraktikale ei tähenda asjaolu, et vaidlusalune akt vajab rakendusmeetmeid, iseenesest seda, et niisugune akt ei saa tekitada otseseid tagajärgi eraõigusliku isiku õiguslikule olukorrale.
85 Siiski peab akti ja hagejale tekitatud tagajärgede vahel olema otsene seos (vt selle kohta analoogia alusel 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punktid 74 ja 76).
86 Näiteks 12. juuli 2022. aasta kohtuotsuse Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu (C‑348/20 P, EU:C:2022:548) punktis 75 sai Euroopa Kohus järeldada, et vaidlustatud akti, mis oli direktiiv, ja selle tagajärgede vahel on otsene seos, kuna vaidlusalused sätted muutsid hageja suhtes kohaldatavaks konkreetsed kohustused.
87 Seevastu tuleb käesolevas asjas – sõltumata Poola Vabariigi võimalikust kaalutlusõigusest F2G eesmärgi täitmisel – märkida, et see eesmärk piirdub sellise tingimuse seadmisega, mille liikmesriik peab täitma, et saada rahastust, nagu on tõdetud eespool punktis 74. Seega ei saa järeldada, et kuna vaidlustatud otsuses on ette nähtud F2G eesmärk, siis on sellele liikmesriigile kehtestatud lõplikult konkreetsed kohustused tema suhetes kohtunikega, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad.
88 Nimelt ei ole vaidlustatud otsuse tagajärjel kohtunikele, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, seatud selles ette nähtud tingimusi ega ole muudetud nende suhtes vahetult kohaldatavaks konkreetset õigusnormi. Järelikult puudub otsene seos selle otsuse, millega täpsustati F2G eesmärki, ja nende kohtunike õigusliku olukorra vahel, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad.
89 Järelikult, isegi pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist reguleerisid nende kohtunike olukorda, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, sellele olukorrale kohaldatavad Poola õiguse asjakohased sätted ning liidu õigusnormid ja Euroopa Liidu Kohtu otsused, ilma et selles otsuses täpsustatud F2G eesmärgi toimel nende kohtunike õiguslik olukord otseselt muutuks ELTL artikli 263 neljandas lõigus nõutavas tähenduses.
90 Pealegi ei saa asuda seisukohale, nagu väidavad hagejad, et F2G eesmärgi tagajärg oli „võimaldada, kui mitte nõuda“ Poola õiguses uuesti läbivaatamise menetluse kehtestamist ning et komisjon, kes tegi koostööd vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ja seega F1G, F2G ja F3G eesmärkide määratlemisel, ei saa seetõttu – muu hulgas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses – väita, et uuesti läbivaatamise menetlus on liidu õigusega vastuolus.
91 Esiteks kiidetakse vaidlustatud otsusega heaks vaid rida rahastamistingimusi, sealhulgas F2G eesmärk, muutmata otseselt nende kohtunike olukorda, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, ja seda olukorda muudeti alles hiljem meetmega, mille Poola Vabariik selle eesmärgi täitmiseks võttis. Lisaks, arvestades eespool punktis 80 tehtud järeldust, ei saa Poola Vabariigil vaidlustatud otsuse lisas sisalduva F2G eesmärgi põhjal lubada vabaneda kohustuste täitmisest, mis tulenevad liidu õigusest ja eelkõige Euroopa Liidu Kohtu otsustest ja määrustest.
92 Teiseks, isegi kui eeldada, nagu väidavad hagejad, et komisjoni menetlusõigused on piiratud tema rolli tõttu menetluses, mille tulemusel eesmärgid kindlaks määrati, ei too see käesoleval juhul kaasa seda, et vaidlustatud otsus puudutaks kohtunikke, kelle suhtes on tehtud distsiplinaarkolleegiumi otsused, otseselt.
93 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus, mis seab tingimusi Poola Vabariigi poolt rahaliste vahendite saamisele rahastust, ei tekita otseseid tagajärgi nende kohtunike õiguslikule olukorrale, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, mistõttu ei ole täidetud esimene tingimus nende otsese puutumuse tuvastamiseks.
– Kõikide Poola kohtunike ja teiste liikmesriikide ning Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) kohtunike otsene puutumus
94 Hagejate sõnul puudutab vaidlustatud otsus otseselt kõiki Poola kohtunikke ning teiste liikmesriikide ja EMP kohtunikke.
95 Kõigepealt väidavad hagejad seoses Poola kohtunike puutumusega F2G ja F3G eesmärkides kavandatud uuesti läbivaatamise menetluse tõttu, et isegi kohtunikud, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused ei puuduta, „tajuvad pärssivat mõju oma kutsealal tegutsemisel“, kuni ei ole selgitatud nende kolleegide olukorda, keda sellised otsused puudutavad, ning neil tuleb taluda suuremat töökoormust, kuni nende kolleegide ametikohustuste täitmine on peatatud. Kohtunike ametikohustuste täitmise peatamise pikendamine õigusvastaste sanktsioonidega „võib õõnestada usaldust, mida kohtud peavad õigussubjektidele demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis sisendama“. See mõjutab otseselt kõigi kohtunike suutlikkust täita oma ametikohustusi nõuetekohaselt.
96 Sellega seoses tuleb esile tuua, et kuna F2G ja F3G eesmärgid ei tekita otseseid tagajärgi nende Poola kohtunike olukorrale, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, nagu on tõdetud eespool punktides 82–93, kehtib sama a fortiori ka nende Poola kohtunike kohta, keda need otsused ei puuduta.
97 Järgmiseks väidavad hagejad seoses kõikide Poola kohtunike puutumusega F1G eesmärgi tõttu, et vaidlustatud otsusega heaks kiidetud F1G eesmärk tekitab otseseid tagajärgi kõigi Poola kohtunike õiguslikule olukorrale, kuna see ei ole tõhusa kohtuliku kaitse taastamiseks piisav. Poola kohtunikud on seega sunnitud lahendama kohtuasju, sealhulgas neid, mis eeldavad rahastamist rahastu vahenditest, „lubamatutes ametialastes tingimustes, kuna neile avaldatakse jätkuvalt ebaseaduslikku survet ning kahjustatakse nende sõltumatust ja erapooletust“. „Poola kohtunikud on sunnitud täitma oma ametikohustusi tingimustes, mis seavad kahtluse alla“ eeskätt nende suutlikkuse pöörduda Euroopa Kohtu poole, kohaldada liidu õigust täies mahus ja langetada otsuseid, mis lähevad vastuollu Poola valitsuse või võimul oleva poliitilise partei huvidega.
98 Sellega seoses tuleb tõdeda, et hagejad ei ole tõendanud, et kõigi Poola kohtunike olukorra ja F1G eesmärgi vahel on piisavalt vahetu seos, mis võimaldaks järeldada, et see eesmärk tekitab nende kohtunike õiguslikule olukorrale otseseid tagajärgi.
99 Nimelt kritiseerivad hagejad eelkõige F1G eesmärki põhjusel, et see ei ole piisav, et taastada Poola kohtunike sõltumatus ja erapooletus ning üldisemalt Poola kohtusüsteem, mis järgib õigusriigi põhimõttega seatud miinimumnõudeid.
100 Niisiis piirduvad hagejad üldist laadi väidetega selle kohta, mida F1G eesmärk oleks nende arvates pidanud sisaldama. Hagejad ei täpsusta siiski, millised selle eesmärgi sõnastuses sisalduvad konkreetsed asjaolud kahjustavad Poola kohtunikke otseselt.
101 See, et vaidlustatud otsuses puuduvad normid, mida hagejad peavad vajalikuks, ei saa siiski kujutada endast sellist otsest sekkumist Poola kohtunike ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevatesse õigustesse, mis mõjutab otseselt nende õiguslikku olukorda.
102 Lõpuks järeldavad hagejad, et vaidlustatud otsusega heaks kiidetud F1G, F2G ja F3G eesmärgid puudutavad otseselt teiste liikmesriikide ja EMP kohtunikke, kuna nende riikide ja liidu õiguskorrad on omavahel tihedalt seotud.
103 Esiteks väidavad nad, et need kohtunikud on näiteks kohustatud tunnustama ja täitma kohtuotsuseid, määrama kindlaks territoriaalse kohtualluvuse varjupaigamenetlustes või vaatama läbi isiku väljaandmistaotlused Euroopa vahistamismääruse alusel. Asjaolu, et õigusriigi põhimõtet on ühes liikmesriigis kahjustatud, võib tekitada otseseid tagajärgi teiste riikide kohtunike suutlikkusele oma ametikohustusi nõuetekohaselt täita.
104 Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui ühe liikmesriigi õiguskorras esinevad puudused võivad häirida kohtuvõimu teostamist teistes riikides ja isegi kui eeldada, et need puudused võivad mõjutada nende riikide kohtunike igapäevatööd, ei tähenda need häired seda, et vaidlustatud otsus võiks tekitada otseseid tagajärgi nende kohtunike õiguslikule olukorrale.
105 Teiseks väidavad hagejad, et esineb „ülekanduva mõju“ oht liikmesriikide vahel, kuna liikmesriigi seadusandja, kui ta kavandab seadusandlikke reforme, sealhulgas kohtusüsteemi korraldust puudutavaid reforme, lähtub teistes liikmesriikides toimunud arengust.
106 Tuleb aga toonitada, et hagejate kaalutlused võimaliku ülekanduva mõju kohta võivad küll olla väga olulised poliitilisel tasandil, kuid nendega ei saa tõendada, et vaidlustatud otsus tekitab otseseid tagajärgi teiste liikmesriikide või EMP kohtunike olukorrale.
107 Järelikult ei puuduta vaidlustatud otsus otseselt ei Poola kohtunikke, olenemata sellest, kas distsiplinaarkolleegiumi otsus neid puudutas või mitte, ega teiste liikmesriikide või EMP kohtunikke. Järelikult ei saa hagejad oma hagide vastuvõetavust tõendada nende kohtunike olukorrale tuginedes.
108 Hagejad ei saa tugineda ka ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandale lauseosale, mis puudutab halduse üldakte, põhjendusega, et kohtunikel, kelle huve nad oma liikmete huvide kaudu kaitsevad, on õigus esitada hagi selle kolmanda lauseosa alusel. Nimelt on tingimus, et vaidlustatud akt peab hagejat puudutama otseselt, sama tähendusega nii ELTL artikli 263 neljanda lõigu teises lauseosas kui ka selle lõigu kolmandas lauseosas (vt selle kohta 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 73). Kuna vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaid otseselt, ei ole neil asjaoludel vaja analüüsida, kas see otsus on halduse üldakt ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses.
109 Eeltoodut arvestades ja seetõttu, et kohtunikel, kelle huve hagejad kaitsevad, ei ole endil õigust hagi esitada, ei vasta hagejad ka tingimustele, mis peavad olema täidetud, et nende hagid oleksid vastuvõetavad eespool punktis 40 osundatud kohtupraktikas mainitud teist liiki olukorra alusel.
Vastuvõetavuse tingimuste leevendamine
110 Hagejate sõnul tuleks käesolevas asjas hagide vastuvõetavuse tingimusi leevendada.
111 Sisuliselt leiavad hagejad, et vastuvõetavuse tingimusi tuleb kohaldada teatava paindlikkusega, eelkõige tõhusa kohtuliku kaitse ja õigusriigi – mis on liidu identiteedi osaks olev alusväärtus – nõuete tõttu. Hagejate sõnul põhineb täielik õiguskaitsevahendite süsteem vaikimisi eeldusel, et liikmesriigid järgivad õigusriigi väärtusi. See eeldus aga Poolas enam ei kehti, kuna olukorda iseloomustavad süsteemsed puudused, mis tulenevad tahtlikust valikust mitte järgida liidu õigust ja eelkõige Euroopa Liidu Kohtu otsuseid. Sellega seoses väidavad hagejad, et eelotsusetaotlus ei ole enam õiguskaitsevahend, mida saaksid kasutada nad ise või kohtunikud, kelle huve nad kaitsevad.
112 Nõukogu, keda toetab Ungari, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
113 Sellega seoses tuleb toonitada, et kuigi ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tuleb tõesti tõlgendada lähtuvalt põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, ei tohi selline tõlgendus viia aluslepingus sõnaselgelt ette nähtud tingimustest kõrvalekaldumiseni (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
114 Täpsemalt ei ole Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud kaitse eesmärk muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse liidu kohtutele esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
115 Põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kaitse nimelt ei nõua, et õigussubjekt saaks esitada liidu õigusaktide peale tühistamishagi liidu kohtule otse ja ilma igasuguste tingimusteta (28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Associazione GranoSalus vs. komisjon, C‑313/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:869, punkt 62).
116 Nagu on tõdetud eespool punktis 109, ei saa hagejad käesolevas asjas väita, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt.
117 Neil asjaoludel tähendaks vastuvõetavuse tingimuste leevendamine, nagu paluvad hagejad, tegelikult seda, et jäetakse kõrvale ELTL artikli 263 neljandas lõigus sõnaselgelt sätestatud otsese puutumuse tingimus, mis oleks vastuolus eespool punktis 113 osundatud kohtupraktikaga. Seega ei saa hagejate väidetav süsteemsete puuduste esinemine Poola kohtusüsteemis mingil juhul põhjendada seda, et Üldkohus kaldub kõrvale otsese puutumuse tingimusest, mida kohaldatakse füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagidele vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõigule.
118 See ei piira Poola Vabariigi kohustust, mis tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja ELTL artiklist 266, kõrvaldada võimalikult kiiresti Euroopa Liidu Kohtu tuvastatud puudused seoses õigusriigi kriisiga. Pealegi võimaldab ELTL artikkel 263 vastavalt selle esimesele lõigule eelkõige liikmesriikidel ja institutsioonidel – ilma et nad peaksid tõendama põhjendatud huvi olemasolu – esitada hagi liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes normide peale, sõltumata nende vormist, kui nende eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks on komisjoni ülesanne, tegutsedes ELL artikli 17 lõikest 1 tulenevas aluslepingute täitmise järelevalvaja rollis (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P – C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 59) ja arvestades asjaolu, et ELL artiklis 2 nimetatud väärtused, sealhulgas õigusriigi väärtused, määratlevad liidu identiteedi ühise õiguskorrana (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 145), tegutseda, muu hulgas määruse 2021/241 artikli 24 lõikes 3 ette nähtud hindamise põhjal, et aidata tagada, et Poola Vabariik täidab ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid nõudeid.
119 Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagid jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Kohtukulud
120 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejatelt.
121 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannavad Poola Vabariik, Ungari ja komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (suurkoda)
määrab:
1. Jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja Magistratseuropéenspour la démocratie et les libertés’lt (Medel), International Association of Judgesilt, Association of European Administrative Judgesilt ja Stichting Rechters voor Rechtersilt.
3. Jätta Poola Vabariigi, Ungari ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
Luxembourg, 4. juuni 2024
V. Di Bucci | | M. van der Woude |